Majalood: Lõpp?

Ma ei ole majalugudega veel elutoa juurdegi jõudnud, kui juba on muutunud reaalsuseks maja müümine. See on just nii reaalne, et täna lõunal üles pandud kuulutust on vaadatud üle 1300 korra, järjekorras on 5 huvilist ning 2 neist on juba maja vaatamas käinud. Kes oleks osanud hommikul midagi sellist ette näha…

Me oleme maja müümise mõttega üle aasta mänginud ehk seda otsust nii kaua edasi lükanud, otsinud muid lahendusi, seadnud eesmärgiks pidada selle või tolle kuupäevani vastu, sest siis on see või too laenujääk just selline, et müügihinnaga kataks ka selle või tolle. Lootnud, et äkki vahepeal veab Bingo Lotos ja me ei peagi maja müüa, või kui, siis selleks, et kolida alevist välja vähemalt 6 magamistoaga madalasse maamajja, et võiksime mõne aasta pärast ka pesamunale mõelda.

Täna hommikul tuli hakata taas kaaluma variante, mis annaksid paar aastat ajapikendust või päästaksid vähemalt praegusest madalseisust. Need on need jutud, mis Härrale üldse ei meeldi ja mida mina väga ei puuduta ka. Tema oma pangaarvet ei vaata kunagi ja arvetest ka midagi teada ei taha, sest tal on pidevalt tunne, et ta töötab kahe mehe eest vaid arvete maksmiseks. Nüüd viimasel ajal olen siiski pidanud puudutama tema nõrka kohta, sest sellel hooajal on olnud meie tulude ja kulude vahekorra erinevus võrreldes eelmise hooajaga üle 1000 € kuus meie kahjuks. See tähendab, et me ei ole talveks mitte midagi kõrvale pannud, ja ees on ootamas raske talv. Lisaks vajab üks auto uusi talverehve, aga enne seda tuleks roolilatt ära vahetada, teine auto vajab uusi velgi ja katalüsaatorit. Need asjad karjuvad täiest kõrist, aga pangaarve kehitab ainult õlgu.

Hooaeg on kohe läbi, ma ei saa enam öelda Härrale, et arved on makstud ja kõik on hästi. Tema jälle ei talu mõtet, et ta töötab kõvasti üle normtundide ja teeb seda sageli puhkepäevadeta, aga ikka pole kõik hästi. Ühesõnaga oli meil täna üsna kole tüli, või oli siis Härral panipaiga uksega tüli. Ma täpselt ei teagi, sest minuga ta eriti ei rääkinud, aga ukse peale elas end küll välja.

See oli see hetk, kus ma tundsin, et ma ei jaksa enam. Ma ei jaksa enam mõelda, planeerida, muretseda, kalkuleerida ja nii edasi. Ma tean, et Härra ka ei jaksa olla eemal, teha kahe mehe eest tööd ja tunda, et sellest ei piisa. Me ei pea hoidma kinni kümne küünega majast, milles Härra põhimõtteliselt ei elagi ja mille katust me ei jaksa vahetada, kuigi ka see juba ammu nutab iga vihmasaju ajal. Pisarad kukuvad tilks-tolks-kilks-kilks-kolks erinevatesse plastmasskaussidesse ja plekkämbritesse.

Ma lihtsalt tegin ära selle, mis on meil pikka aega kõne all olnud – aktiveerisin müügikuulutuse, mille tegin valmis juba talve lõpus. See oli vist tänase päeva kõige raskem hetk, mille järel mul hakkas nii külm, et ma lõdisesin riietega teki all, oksemaitse oli suus ja pisarad voolasid. Ma ei suutnud uskuda, et seda tegin, samal ajal oli tunne, et L Õ P U K S on see tehtud…Kui tund aega hiljem KV portaali avasin, siis nägin imestusega, et kuulutust oli juba paarsada korda vaadatud. Kui näoraamatu avasin, siis sain aru, kust need vaatamised tulid. Kuulutust oli juba jagatud kohaliku laada grupis ja sõbrannad, kellele ma polnudki veel jõudnud tehtud otsusest rääkida, olid seda samuti edasi jaganud. Samas üllatusena ei tulnud see kummalegi ja seetõttu ei tulnud ka küsimusi. Vähemalt mitte nendelt. Mõned küsimused siiski tulid – miks maja müügis on; kas me lähme Soome; kas me leidsime midagi paremat. Kahjuks ei leidnud, aga õnneks ei lähe Soome ka. Vähemalt mitte elama, aga suvitama ehk küll.

See jagamine ja suur vaatamine tulid siiski natuke ootamatult. Kuigi ma olen siin rõõmsalt pilte jaganud, siis hoopis teine (ja palju haavatavam) tunne oli teada, et meie maja müügikuulutus elab internetis oma elu ja kõik kohalikud, kes mu blogist midagi ei tea, näevad nüüd, kuidas elame. Kui ma veel nägin, et kuulutus kogub laike, siis tekkis küsimus, et mida siin laikida on… Kus see lubatud dislike nupp on?! Siis tulid esimesed kirjad ja varsti tuli Härra ütlema, et ebamugav on muru niita, sest lühikese aja jooksul oli kolm autot värava taga seisma jäänud ja korra aeda kiiganud. Järgmisel hetkel olime juba kahele erinevale huvilisele majas ringkäigu ära teinud.

See käis liiga kiiresti – need jagamised, vaatamised, kirjad, värava ees seismised, majast möödumised uudistamise eesmärgil, kohtumised huvilistega… Kui karussell seisma jäi, siis Härra ohkas, et tahab napsi ja mina tundsin, et tahan midagi väga kaloririkast koos kokakoolaga. Viimane on see, mille järele hakkavad minu neelud käima, kui olen väga ärritunud või stressis. Me olime mõlemad emotsionaalselt väga kurnatud. Hullude emotsioonidega hull päev.

Me vist siiani ei saa päris hästi aru, mis täna toimus. Kuigi me õhtul arutasime rahulikult teisi variante, mis tegelikult annaksid meile ajavõidu, siis otsustasime, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Me ei taha otsida jälle ei-tea-kui-pikaks-või-lühikeseks-ajaks uusi üürilisi, ei taha enam laveerida kahe kodulaenu, Soome elamise üüri ja väiksemate kohustuste vahel, ei taha tunda, et rahaline seis tekitab meie vahel pingeid, ei taha enam vanematelt laenata, ei taha enam mõelda ja võrrelda paberil numbreid, et mida ja millal ja kuidas müüa. Tahaks saada vabaks. Tahaks selle lõputu lõngakera lõpuks kokku kerida ja korvi ära panna…

20 thoughts on “Majalood: Lõpp?

  1. Ma usun, et see praegu väga ei lohuta, aga usun ka mõtet, et mõnikord on õudne lõpp parem, kui lõputu õudus. Eriti kuna sellise sammu puhul pole kunagi teada, mis saab edasi. Äkki saab edasi hoopis midagi veel paremat, mida siiani pole tulnud, sest üks uks on alles sulgemata?

    Arvete teemal on meil aga sama lugu, et mees on hästi mugavalt aastaid kodust raamatupidajat (mind!) kasutanud. Kui raha on rohkem, on kõik hästi, aga kui on kriitilisemad kohad, siis langeb samuti pahameel mulle.

    Olen aastaid mõelnud, kuidas seda lahendada. Nüüd on ta kodus, ei tööta perest kaugel Soomes (mis kindlasti tähendab väga palju kitsamaid olusid), aga peab hakkama osalema arvete maksmises. Ehk et kavatsen talle juba sel kuul selgeks teha, kust kõik arved leiab, kuhu ja kellele maksta ja kuhu kirja panna, miks on makstud. Las istub ninapidi meie elu numbrites. Siis ei tule pärast juttu, et “sa ei öelnud mulle, et see ja see on veel maksmata” või et “ma ei teadnud, et see nii palju maksis…”.

    Vastutuse jagamine! (kuna mul on see alles praegu teooria, siis on hea kekata 🙂 )

    Kuna alles hiljuti mängisin ka ise tõsiselt maja müümise mõttega, siis usun, et saan sinust aru. Aga samal ajal tean, et me ei oma siin elus midagi. Ise ära müüa on üks lihtsaim viis mõnest asjast (nt majast) ilma jääda. On ka hullemaid viise. Ja lõppkokkuvõttes on ju maja üks mõttetumaid asju, mille pärast nutta. Mõtle, mis sul kõik alles jääb!

    (need on mõtted, mida olen ise siis samal teemal mõtiskledes mõelnud, nii et ei püüa niisama loengut pidada)

    1. Tegelikult lohutab küll. 🙂 Ma ise olen ka end lohutanud sellega, et on palju kurvemaid viise majast ilma jääda ning meil on tegelikult kõik hästi, ootamas on neljatoaline soe korter. Kahju on küll majast loobuda, aga katki pole midagi. 🙂

      Veab, et teil pere taas koos. Loodan, et me saame aasta-kahe pärast sama hõisata. Ja loodan, et teil see müügimõte vaid mõtteks jääbki, kui just midagi paremat pole tulemas. 🙂

      1. Kui ma mõnikord (eriti sügisel….talvel…ja kevadel…) lastega mõnikord nädalate viisi välja ei saa, sest kõik on haiged, siis mõtlen küll, et milleks meile maja, kui elame ikka, nagu korteris? Ja kui suvel olime nädalaid mehe juures Soomes, siis mõtlesin sama, et milleks maja, kui seal elada nagunii ei saa….

        Aga teile edu, ükskõik, milliseid otsuseid teete! Usun, et kui esimesed nutud on nutetud, siishakkab tegelikult lithsam ja elu läheb ju edasi.

  2. Veendunud majainimesena ütlen, et oh kui kahju. Aga tõesti, kõige olulisem on pere ja see peab püsima koos. Olen netiavarustest lugenud lugusid, kuidas inimesed iga hinna eest raha säästavad, et säilitada oma kodu, aga see on üks hirmus vaevaline teekond ja kindlasti igaühele ei sobi.
    Jõudu ja rahu teile!

    1. Kõige kurvem ongi see, et ma pean korteris ka veel aasta-kaks üksi olema, aga see ei olegi enam nii väga pikk aeg võrreldes möödunud 10 aastaga. 🙂 No ja küll meist kunagi jälle majainimesed saavad. 🙂

      Jõudu ja rahu läheb vaja küll, aitäh! 🙂

  3. Ehk oled sellest juba varem kirjutanud, aga miks te lastega Soome ei taha kolida, kas või paariks aastaks?
    Aga lohutuseks, et tean omast käestki, et suured muutused (eriti koos lastega!) on hirmutavad, aga iga lõpp on siiski millegi algus 🙂

    1. Korterisse kolime ei olekski nii väga suur muutus, ainult linnulennult pool kilomeetrit vaja kolida ning keskkond jääb samaks. Laste jaoks on eesolev kolimine väga põnev ja see teeb asja ka meie jaoks kergemaks. 🙂

      Soome ei taha isegi mitte paariks aastaks minna, sest siin on meie pere, sõbrad, hapukoor. Soomes elades ei käiks me iga kuu Eestis, siin suhted hääbuksid ja lõpuks tuleks nullist alustada. Või on lõpuks hirm Eestis nullist alustamise ees nii suur, et ei tulegi tagasi. Härra ei taha üldse Soomes olla, ka perega mitte, tema tahab järgmise või hiljemalt ülejärgmise hooajaga Soomele punkti panna. Seda ootame muidugi kõik. 🙂

  4. Nii kurb ja kahju oli lugeda…peaks lugejatega kamba kokku ajama ja raha saatma 😀 ära saa valesti aru eks, mitte et te saamatud oleksite, oh ei, te olete üks tugevamaid paare kellest mina kuulnud. Tõesti südamest kahju, aga ma loodan et ehk see avab uue ukse millegi palju parema suunas 🙂

    1. Ma ei loegi sellest välja, et saamatud oleme, aga piisavalt uhked küll, et sellist abi mitte vastu võtta. 😀

      Kindlasti avaneb tulevikus uus uks. Lohutan end päris edukalt selle mõttega, et antud maja nagunii ei ole meie unistuste maja. Viimane ootab meid kuskil mujal ja küll me hiljemalt 5 aasta pärast ta üles leiame või püsti paneme. 🙂

  5. Kui lastele on korterisse kolimine põnev ja su abikaasa saab maja müügi tulemusena varsti teie juurde Eestisse jääda, siis ma usun, et asi on seda väärt. Ja tõesti aitab palju kaasa see, et see polnud teie unistuste maja, et te nagunii mõtlesite mingi hetk müüa ja suurema osta. Muidugi ma ei mäleta, kui suur see korter teil oli, kuidas te sinna ära mahuks? Samas on lapsed veel väikesed ja saavad ühes toas kenasti hakkama. Ja kolimine on hea põhjus vabaneda üleliigsetest asjadest 🙂 Ja siis, mõningate aastate pärast, tuleb ehk juba unistuste maja 🙂

    Aga selle summaga, mis maja müügist saate, saaksite selle laenu tagasi makstud?

    1. Korterisse mahume väga hästi, seal on küll üldpinda ca 20 m2 vähem, aga magamistube rohkem, lapsed saab kahte tuppa ära jagada. Meil siis neljatoaline korter, kus 80 m2 pinda. 🙂 Kolimine on tõesti hea võimalus kogunenud kraam kriitilise pilguga üle vaadata. Seda on ajaga ikka nii palju kogunenud, et mees täna hirmunult küsis, kuhu me elutoa sektsioonikapis olevad asjad paneme – korteris on meid ootamas vaid väike vitriinkapp. 😀 See samm tasub end kindlasti ükskord ära. See talv küll mees enam kodus lebotada ei saa, aga järgmisel talvel oleksid selleks kõik eeldused olemas ja siis ei olegi väga hull, kui meie oleme taas suvel Soomes ja mees talvel Eestis 24/7 kodus. Siis võin mina rahuliku südamega tööle minna. 😀

      Meil on korteri peal kodulaen ja kodukapitalilaen, millest tuli sissemaks ja remondiraha, viimase saaksime ära maksta, kui hinda alla ei tingita. Aga kodulaen jääks + veel mõned pisemad kohustused, mis saavad 2 kuu kuni 2 aasta jooksul läbi. Kui just uusi ei pea peale võtma, näiteks järelmaksuga talverehve, mida täitsa kaalume praegu. 😀

  6. Üleüldse on see kodu ja ära elamise ja välismaal töötamise tõttu lahus olemine ja laenude teema mulle nii südamelähedane, kui üldse veel olla saab, seega ma tõesti nii elan kaasa sulle ja saan täpselt aru su tunnetest. Mina olen ka see, kes meie peres majandab ja just nädalavahetusel abikaasa imestas, et kuhu see raha siis kõik juba kadus, kui teatasin, et meil on jälle kõik nii ära paigutatud, et söögiraha on järgmise palgapäevani ehk praktiliselt terveks kuuks alla €5 päevas (aga kauasäiliv söögikraam on see-eest kõik varutud, seda teen alati kohe pärast palgapäeva). Kuna ma panen kõik väljaminekud kirja, siis kiirelt näitasin talle ka ära… No lihtsalt ongi nii, et maksad laenud, maksud, kui on tekkinud, siis ühekordsed võlad, ostad üht-teist vajalikku ja siis on juba üsna kitsas käes.

    Neid (häda)vajalikke asju on alati palju rohkem, kui võimalus nende eest maksta, nii et lükkuvad muudkui edasi, ehkki ei tohiks. Autoremondiga seonduvad kulud (lükkasime siin rahapuudusel viis kuud edasi ühte tööd, mis omakorda tähendas, et kulutasime/lõhkusime kogu selle aja auto käigukasti tavapärasest rohkem ja lõpuks tuli üldse välja, et töö, mis pidi olema jube keeruline ja kallis, läks maksma kõigest €50!!!) ja kodused remondikulud (meil õnneks pole nii akuutset probleemi, kui läbi laskev katus, aga näiteks korstnapitsid on väga lagunenud ja osad kivid täitsa lahti, seega üsna ohtlik – õnneks tuli välja, et naabrite poeg oskab selle ise ära teha, seega peame ainult materjali eest maksta, maja jagamisest tõesti rõõm seekord) ja…

    Ühesõnaga 200% mõistan sind. Ainult et teil on olukord veel keerulisem, kui meil – meil õnnestus välismaa periood üsna lühikese ajaga seljatada ja oleme nüüd jälle koos. Ja meil on ainult üks kodu ja üks kodulaen. Ja autolaen ja mõned väiksemad kohustused. Hetkel maksame lisaks kodulaenule iga kuu umbes sama suure summa teiste kohustuste katteks ja seda kuni aprillini 2017. Siis on elu küll lust ja lillepidu… Poolteist aastat veel 🙂 Ametlikud kohustused lõppevad tegelikult juba täpselt aasta pärast, siis on veel emalt võetud laen, aga tahaks selle samamoodi võimalikult kiirelt tagasi maksta, sest see on juba aastast 2012. Meil küll oligi kokkulepe, et maksame väikeste summade kaupa ja aegamisi, aga no ma lihtsalt vihkan võlgu!

    Igal juhul, kui olete otsustanud maja ära müüa, siis tõepoolest keskenduge lihtsalt kõigele positiivsele. Et praegune elamine polnud nagunii unistuste elamine terveks eluks, et kant jääb samaks, et teid on ikkagi ootamas ees OMA kodu, mis on soe ja mugav ja ma saan aru, et mõnes mõttes on ruumipaigutus paremgi praegusest? Muidugi on oma majal eelised, millest peate ajutiselt loobuma, aga te olete ju alles nii noored ja lapsed väikesed (mitte et ma täpselt mäletaks, kui vanad te olete, aga me oleme 31 ja 34, te vist mingil määral nooremad?) – kindlasti saate neid kunagi jälle nautida, siis loodetavasti juba oma unistuste kodus. Ja seniks on väikeste lastega mugavas korteris ju päris hea 🙂 Ja kolimisel saab kõigest ebavajalikust lahti. Ja siis saab ühe võla vähemaks. Ja siis veel aasta-paar ja saab teistest kohustustest ka lahti ja siis saab su mees ka Eestisse jääda ja… No ühesõnaga, ma olen parandamatu optimist suurema osa ajast 🙂

    Aga teil on kodulaen siis ainult üks? Mulle vahepeal jäi su jutust mulje, et korteri peal on üks ja siis veel maja peal teine?

    1. Ossa, kui pikk kommentaar! Aitäh nii põhjaliku vastukaja eest! 🙂

      Meil on maja ka ikka laenuga, aga remondiga on väärtus tõusnud ja ajaga on laenujääk vähenenud, et saab katta nii maja peale võetud laenu + remondilaenu ja parimal juhul kodukapitalilaenu või siis kõik väiksemad kohustused ja võlad. Oleme samuti vanematele võlgu ja kuigi neil pole kiiret, siis endal on ikkagi paha tunne, tahaks ilma hakkama saada.

      Eks siin maja ostmise ajal saigi väga optimistlik oldud ja alguses oligi kõik hästi, vahe korteris elamisega olid vaid 100 € kuus, aga siis jäi remondirahast puudu ja tuli juurde laenata, siis oli vaja teist autot, siis oli vaja kahte autot 2000 € eest remontida, siis tuli pärast üürnike lahkumist korteris remonti teha ja kaotada ligi poole aasta üür ning maksta samal ajal ise kommunaalide eest. Korteris tehtud iluravi eest maksame siiani järelmaksuga. Sel kevadel lisandus Soomes üür 460-500 € (kui meie olime ka, siis oli summa suurem). Nii neid kohustusi hakkas ikka uksest ja aknast juurde tulema. 😀 Et neid hädavajalikke asju on kogunenud tõesti rohkem, kui raha arvele. Aga eks need oleksid kogunenud ka siis, kui oleksime korterisse jäänud.

      Me tegelikult võtame üsna vabalt ja lubame siiski meelelahutust või muud ebavajalikku, et millestki vähem või rohkem materiaalsest rõõmu ka tunda. Mõnikord mõtleme küll, et oleks ikka pidanud säästma, et saaks näiteks talverehvid alla osta, aga kui see tähendab, et aastas ühtegi väljasõitu ei tee, siis neid talverehve ka enam väga vaja ei ole. 😀 Nagu mu isa ütleb, siis ei tasu karta suuri väljaminekuid, vaid väikseid sissetulekuid. 😀

      Kuigi emotsioonid käivad veel (ja ilmselt kuni kolimiseni välja ning äkki veel peale sedasi) üles-alla, siis katsume keskenduda ikka positiivsele. Seda on ka piisavalt. 🙂 Oleme samuti optimistid, mina eriti, ma ikka teen väga optimistlikke tulevikuplaane alati, ka praegu. Hea, et juba unistuste maja plaani ei joonista. 😀

      Veidi nooremad oleme tõesti, 27 ja 32, et meil aega küll veel jalgu alla saada ja lapsed enne pubekaiga kuskile metsa äärde elama viia, et nad alevi vahel konnates üle käte ei läheks. 😀

  7. See uudis on küll kohutavalt kurb kuulda. Aga, et kohe positiivsemale lainele üle minna, siis usun väga seda uute uste avanemise asja. Olen ise seda ühel korral kogenud. Kaalusin väga pikalt ebameeldivaks muutunud töölt lahkumist (elades maapiirkonnas, kus uut tööd ju niisama lihtsalt ei leia, eriti võimetele vastavat ja hea palgaga). Kui siis olin selle raske otsuse vastu võtnud ja avalduse sisse andnud, leidsin ilma otsimata kahe nädala jooksul uue töö ja parema palgaga. Järgneva kuu aja jooskul olin sunnitud vahetama elukohta (osutus eelevast paremaks) ja leidsin omale kaasa. See oli ikka väga tormiline uute uste avanemine, mis hõlmas kõik eluvaldkonnad. Kas juhused on olemas?

  8. 12 aastat tagasi ütles mulle üks väga armas sõbranna (olime mõlemad siis 25 alles tegelikult) – ära hoia kinni kinnisvarast! Sa pole tigu 🙂 , liigu edasi!
    Ja ma kolisin suurde linna üürikorterisse. Täitsa uskumatu, aga 5 aastat hiljem oli mul oma korter taas, nüüd kolime perega majja.
    Ja 3 aastat olime Eestist ära. Raske oli uute sõprade ja taustsüsteemi loomine, AGA kodused sõbrad ei kadunud kuhugi. Ja meie käisime kodus kord aastas. Sõbrad kes selle ajaga ära kaovad kaoksid niikuinii. Pigem ma soovitaks katsetada Soomes elamist paar aastat. Mitte käia nii tihti Eestis. See annaks kõigile peres stabiilsuse.
    Rahulikku meelt ja uute võimaluste avanemist igal juhul!

    1. Aitäh!

      Täitsa õige, et me pole teod, aga Soomes me ka elada ei taha. Suurem laps sai koolipikendust ja Soomes peaks ta siis praegu juba 1.klassis olema. Kui läheks järgmisel aastal 8-aastaselt seal kooli, siis oleks tema koolitee algus veel raskem ja kui ta siis paar aastat hiljem uuesti Eestis kooli läheb, siis suure tõenäosusega oleks ta oma klassikaaslastest maas. Kuna ta on niigi aeglase taibuga, kõnearengust veidi maas ja väga kehva keskendumisvõimega, siis ma ei tahaks teda sedasi erinevate keelte ja koolisüsteemide vahet solgutada.

      Ja seda ma õigeks ei pea, et lapsed näevad oma vanavanemaid harvem kui kord kuus. Härra vanemad on 75-aastased ja ta emal on leukeemia, pole päris selline seis, et võiks neist paariks aastaks kaugeneda. Lapsed tahavad igal nädalavahetusel oma vanavanemate juures käia ning kui me Soomes olime, siis nad väga igatsesid neid, kuigi käisime korra kuus kodus.

      Ühesõnaga meie jaoks on Soomes alaline elamine välistatud. See on variant on ikkagi kõige parem, kui me saame suvel Soomes suvitada ja pärast maja müümist saab mees lubada endale 3-4 kodust talvekuud. Ka nüüd tuleb tal detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani puhkus ja jama oleks pool sellest ajast niisama Soomes veeta, sest laps peab koolis käima.

      Meie jaoks on Soome puhul liiga palju miinuseid. Kui lapsi poleks või vanim oleks heal juhul 3-4aastane, siis võiks veel mõelda, aga praeguses seisus ei ole parim valik.

      Me küll esialgu liigume tagasi, aga küll ükskord edasi ka liigume. 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *