Ta raudselt petab mind! Sisetunne või äkki hoopis ebakindlus?

Ma olen meie 12-aastase suhte jooksul kaks korda läbi iiveldamaajava armukadedustunde pisaraid valanud, sest mu sisetunne ütles, et midagi on valesti ja räägitakse ju, et kui naise sisetunne juba midagi ütleb, siis kindlasti see nii ka on. Mis oli valesti? Mina ise olin!

Mul üldiselt meie suhtes enesekindlusega probleeme ei ole ja pean end küll nii heaks naiseks, et kui Silveril tekivad kõhklused, ahvatlused või libastumised, siis ta tuleb ja räägib nendest minuga, sest nii oleme omavahel kokku leppinud. Aga ikkagi avastasin end mõned kuud tagasi Silveri järel nuhkimas, sest äkki tal ikkagi on elu, mida ta elab minu selja taga, vaikselt ja salaja. Alguse sai see sellest, kui ma nägin, et tema ülemuse koduabiline laikis Facebookis minu pilti, millel oli Silver märgitud. See polnud minu jaoks iseenesest kahtlane, aga siiski ütlesin talle, et ma ei teadnudki, et nad tolle koduabilisega Facebookis nii-öelda sõbrad on. Kahtlaseks läks asi siis, kui Silver selle peale imestas, et kas tõesti, tema ei mäleta, et oleks ise sõbrakutse saatnud või selle vastu võtnud.

Mis tähendab, et ei mäleta?! Selge, raudselt on selle taga midagi! Ma tean, et Silverile meeldivad pisikesed ja saledad naised, kellel on väikesed pringid rinnad. Too koduabiline on ju täpselt selline! See näris mind mitu päeva ja lõpuks ma ei pidanud enam vastu ning käisin Silveri Facebookis väikest kontrollreidi tegemas. Ja mida mu silmad nägema pidid?! Ta oli otsingusse toksinud mingi soomlanna nime ning see soomlanna oli piltilus ja töökohaks oli märgitud Pori K-rauta. Film hakkas peas jooksma.

Kuna midagi muud kahtlast tema Facebooki kontol ei olnud, siis ma skandaali ei hakanud tegema, aga vaikselt kompisin piire ja õhtuste vestluste ajal ohkasin, et kui tal peaks praegu keegi seal kõrval olema, siis tegelikult ei saaks ma sellest ju kunagi teada. Vabalt võib ta mulle rääkida tülpinud häälega oma pikast tööpäevast ja avaldada soovi magama minna, aga tegelikult samal ajal mudib keegi tema õlgu ja tema näitab talle käeliigutustega, kui tüütu on minu pläkutamist kuulata. Silver naeris selle välja ning kinnitas mulle, et meie kokkulepped endiselt kehtivad ja kui midagi on, siis mina olen esimene, kes sellest kuuleb, aga võin rahulikult hingata, sest midagi ei ole ega tule.

Üritasin end maha rahustada, sest ma tegelikult ise ka tundsin end tobedalt, et ma sedasi tema Facebooki kontol tonti otsimas käisin. Aga siis tuli tema sünnipäev, mis temal möödus rahulikult, kuid mille ajal mina pidin kodus hulluks minema. Või siis läksingi hulluks. Päev oli iseenesest tavaline, Silveril oli kogu aeg nii kiire, et tal polnud aega rääkida, õhtul saatis smsi, et läheb koos ülemuse perega hokit vaatama. Kõik oli endiselt korras. Aga siis hakkasin täitma meie eelarvevihikut ja läksin Silveri Soome pangakontole vaatama, kui palju ta palka sai ning väljavõttel olid esimesteks numbriteks kaardimaksed Tallinki laeval. Appi, ta tuleb koju! Hokimäng oli ainult jälgede segamiseks, et ma ei helistaks talle ajal, mil ta on laeva peal. Rääkis ta ju, et tahaks ükskord tulla sedasi koju, et teeb mulle üllatuse ja samas kurtis, et tahaks oma sünnipäeval kodus olla. Nüüd ta tulebki koju!

Ma hakkasin hooga koristama ja olin enda peale nii vihane, et rikkusin ära nii Silveri üllatuse kui enda üllatusmomendi. Edasi jälgisin kella, et nii, nüüd on laev sadamas, nüüd ta on teel koju, nüüd ta peaks juba olema kodus. Ja siis ta helistas. Selge, teeb maja kõrvalt kontrollkõne ja püüab mind endiselt ära petta rääkides hokimängu muljetest. Ainult kole pika kontrollkõne tegi ja pärast seda ta tuppa sisse ei astunud. Asi läks kahtlaseks. Pidin taas tegema kontrollvisiidi tema Facebooki, uurima uuesti nende Tallinki kaardimaksete kohta, aga isegi detailseid andmeid vaadates näitas makse tegemise kuupäevaks sama päeva. Appi, kas ta tõesti tuli Eestisse kellegi teise juurde?! Ei või olla, see on palju hullem kui Soome silmarõõm!

Ma olin nii löödud, et lahistasin lohutamatult nutta ja olin nii vihane, et mina siin nutan ja tema veedab kellegagi rõõmsalt aega. Ma ei suutnud sellist ebaõiglust lubada ja helistasin talle. Vastu võttis väga unise häälega Silver, kes ei saanud mitte midagi aru, mis mul mureks on. Ta vandus, et ta magab Soomes oma voodis, täiesti üksinda ja pangakaart on ka temaga. Palus mul vaadata väljavõtet kaugemale, et kas tema lahkumise päeval on Tallinki kaardimaksed esindatud või lihtsalt oli raha pikalt broneeringu all ja läks maha alles nüüd. Ma ei pidanud minema seda kontrollima, sest ma juba nagunii uskusin teda ja tundsin ennast nii tobedana. Magama jäin siiski südamevaluga, sest õhtustest emotsioonidest oli raske välja tulla ja selle pika õhtu sisse jäi neid palju.

Järgmisel päeval sain piltlikult väljendades kaineks ja mõistsin, et Silver pole tegelikult mitte midagi teistmoodi teinud, mul ei olnud mingit põhjust temas kahelda. Ainus, mis oli teistmoodi, oli see, et kaal näitas mulle suuri numbreid ja sellest piisas, et muutuda ebakindlaks ja oma ebakindluse ajasin segamini selle naiseliku vaistuga, mis mehed vahele võtab. Kui kellegi vahele võtsin, siis ainult iseenda ja paljastasin Silverile oma ebamõistlikult armukadeda naise poole.

Tundsin, et olen oma kallile abikaasale liiga teinud ja tunnistasin üles, et käisin tema järel nuhkimas ja palusin selle pärast vabandust. Mitte siis otseselt nuhkimise pärast, vaid rohkem temas kahtlemise pärast, sest seda ei olnud ta kuidagi ära teeninud. Silver ei olnud kummagi pärast solvunud ega pahane, vaid oli väga mõistev, sest ta tunneb üksinda Soomes olles end samuti mõnikord ebakindlana, kui ma samal ajal kodus seltsielu elan. Kokkuvõttes jõudsime ikka sinna punkti, et omavahel tuleb rääkida ja see oli rohkem kivi minu kapsaaeda, kes ma oma peas kahtlustasin, et tema jätab osa asju rääkimata ja siis samal ajal vaikisin sellest ning lasin asjadel enda sees suureks kasvada. Oleksin võinud ju kohe Silverilt küsida, kas ta armastab mind endiselt, kui mu kaalunumber läheneb seitsmekümnele ning jaatava vastuse peale rahuliku südamega ülekaalulisena edasi elada.

Esimesel korral oli lugu lühike. Ma ei olnud veel raseduseelses kaalus tagasigi, kui juba uuesti rasedaks jäin ja taas paksemaks hakkasin minema ning koos depressiooni ja sassis hormoonidega andis see kokku hea põhjuse, miks Silver peaks mind petma. Tookord piisas ainult sellest, et ta ei vastanud pärast tööpäeva mu telefonikõnele, aga helistas kohe tagasi, kui saatsin sõnumi “kas peaksin muretsema?”. See on ju ilmselge märk, et ta oligi kellegi teisega ja siis mu sõnumi peale üritas teha näo, et ei ole ja ma ei pea muretsema! Täielik vale, et ta praadis köögis liha (siis elas ta veel majas, kus tema tuba oli üldse eraldi sissekäiguga ja nii öelda peamajja sisse ei kostunud ükski helin ära) ja unustas telefoni tuppa! Raudselt vale!

s-5d27d0bceffd56e008c7bca8f363f8de81c83d92

Ma täiesti meeleheitlikult nutsin tal telefoni otsas ja käskisin üles tunnistada, et ta ei armasta mind enam ja on endale leidnud kellegi teise. Tookord olin ma veidi liiga hüsteerias ja kui Silver natukesegi pahasema tooniga mind maa peale hakkas kutsuma, siis katkestasin kõne ja lasin tal mitu korda helistada, enne kui uuesti vastasin. Ausalt, ma ei tea, miks ta üldse vaevus helistama, sest tema mätta otsast oli olukord ikka nii absurdne, et ta oleks võinud vabalt saata lihtsalt sõnumi, et mingu ma psühholoogi juurde.

Kui ma end tema asemele panen ja kujutan ette situatsiooni, kus ma ei saa telefonile vastata, sest olen vetsus ja hetk hiljem tagasi helistades saan vastu hüsteerilised süüdistused, kuidas ma petan teda, sest ta teab, et mulle meeldivad pikad ja tugeva kehaehitusega mehed, aga tema ju pole selline, raudselt ma ei armasta teda üldse, siis ma oleksin leebelt öeldes hämmingus küll. Tee siis sellisele selgeks, et ma pole kaamel, kui tema on pähe võtnud, et mul on kaks küüru seljas! Silver siiski tegi mulle selgeks, et need küürud eksisteerivad ainult minu peas ja tagantjärele oleme selle situatsiooni üle isegi nalja teinud.

Mul on võib-olla veidi häbi ka, et mul nii ebaadekvaatseid meeleolusid on olnud, aga kuna mul sel ajal oli tõesti korralik depressioon, siis olen iseenda suhtes mõistev. See oli aeg, kus ma tõesti arvasin, et ma hakkan peast hulluks minema ja lõpetan psühhiaatriahaiglas. Nii et ma olen isegi õnnega koos, et Silver selle aja üle elas, see ei olnud ka tema jaoks lihtne, sest ma ei olnud siis absoluutselt armastusväärne naine, aga tema jäi endiselt armastusväärseks meheks.

Ma usun siiski ka naiselikku vaistu, mis tegelikult ei ole sõnaseletamatu kuues meel, vaid lihtsalt oskus märgata pisikesi muutusi mehe käitumises. Ainult et Silveri käitumises ei muutunud mitte midagi, ainsad muutused olid toimunud minu välimuses ja kuigi ma olen end kogu aeg iseenda jaoks ilusana tundnud, siis Silveri jaoks mitte ja seda mitte ainult seetõttu, et ma tean, milline on tema naisideaal, vaid seetõttu, et ma ise ei tunne end tema kõrval naiseliku ja atraktiivsena, kui ma olen temast suurem. Oleks ta pikk ja lai, siis ma tunneksin end ka seitsmekümnekilosena tema kõrval ilusa pisikese naisena, aga kuna ta on pika ja laia vastand, siis tunnen end tema kõrval suurena, liiga suurena. Sellest ka minu ebakindlushood. Nii et järgmine kord, kui ma peaksin Silverit milleski kahtlustama, vaatan esmalt peeglisse ja küsin endalt, milles tegelikult asi on.

Lõpumärkustena mainin, et tolle koduabilisega olen ma loetud kordadega ka rohkem juttu rääkinud kui Silver nelja aasta jooksul kokku ja too naine pole tegelikult üldse minu mehe maitse, ta on liiga pisike, ning on täiesti võimalik, et ma ise võtsin Silveri kontol selle sõbrakutse vastu. Ei, mitte nuhkimise ajal, vaid me ei logi kunagi enda kontodelt välja ja nii kasutame aegajalt teineteise Facebooke, mõnikord kogemata, mõnikord lihtsalt ei viitsi kasutajat vahetada ja kuna tutvusringkond on valdavald sama, siis pole vahet, kumma kontol igavuse peletamiseks alla scrollime. Mõnikord on mul lihtsalt juhtunud nii, et olen Silveri kontol viibimise ära unustanud ja tuttavate laste pilte kommenteerima hakanud ning siis on tulemus veidi naljakas olnud, sest üldiselt Silveril ei tule teiste pilte vaadates heldimuspisarat silma ja veel vähem annab ta sellest pildi all teada.

Toda K-Rauta müüjannat vaatas ta seetõttu, et ta jäi lihtsalt töiseid oste tehes korduvalt silma ja kuna tüdrukul oli nimesilt rinnas, siis Silveril jäi nimi meelde ja ta lõi selle lihtsalt igavuse peletamiseks Facebooki otsingusse. Iseenesest normaalne tegevus, sest ma olen sama teinud kenade meeste puhul ja ka vana silmarõõmu puhul, keda tegelikult Facebookis ei ole, aga ma mõnikord ikka kontrollin, et äkki on mingi väike edevus temas välja löönud. Ja kuna me Silveriga teame, millised välised omadused meile vastassoo puhul meeldivad, siis nendele omadustele vastavaid inimesi tänaval nähes piidleme neid koos ja siis piidleme kerge muigega teineteist või hakkame päris lõõpima. Nagu siis, kui me K-rautast mööda sõidame ja ma Silverilt küsin, kas ta sisse ei tahagi minna ja tema vastab, et ta juba enne käis, aga teda ei ole täna tööl.

Ups, lõpumärkus venib ikkagi peatükiks raamatus, aga pean lisama veel selle, et Silver naeris, kuidas selle postituse peale hakkab nüüd tulema kommentaare, et ma olen nii naiivne, sest kõik Soomes töötavad mehed petavad. Ma vastasin, et ma olen seda juba nii palju kuulnud, et ei lase end sellest enam häirida, aga kui tema tahab, siis võib selliste kommentaaride peale teha minu blogis videopostituse, kus käsi südamel vannub, et ta pole mind mitte kunagi petnud. Lubas seda teha, aga teistsuguse sõnastusega, umbes nii, et tal on siin selline jube töö, et õhtuks on tööpäevast väga paha olla ja siis pole enam enesetunnet, et petma minna. Raske elu, aga vähemalt aus vastus!

20 thoughts on “Ta raudselt petab mind! Sisetunne või äkki hoopis ebakindlus?

  1. Issand, kui hea postitus. Mul täpselt sama lugu põhimõtteliselt, et kuna mees pikk ja kleenukam, kuid mina 166cm ja 67kg, kuid lastest kõht ettejäänud, siis ikka mõtlen, et nagunii ta vaatab kenamaid, kui mina. Mina, kes ma 24/7 kodus lastega olen ning ikka tuleb hetki, kui juuksed on rasvased ning teksade asemel dressid jalga tõmban. Kuid kinnituseks saan pm sama, mis sul seal kõige lõpus on. Et õhtuks ollakse täiesti väsinud ja ainuke koht, kuhu minna tahaks on voodi 🙂

    Sellisel Soome-Eesti suhtel on jah ainuke, mis aitab- usaldus teineteise vastu.

  2. Mis petmisse puutub siis tegelikult ei olene see distantsist ega isegi suhtestaatusest. Kui tahetakse petta siis aetakse asjad ära kasvõi lõunapausil ja kui ei peteta siis isegi mitte kaugsuhte puhul. Mina olen oma elukaaslasele ka öelnud, et kui tahad kedagi teist siis palun, lõpetame suhte ja ole kellega tahad. Nii palju austust võiks oma partneri vastu olla, et probleemidest suhtes rääkida sellega, kellega suhtes ollakse, mitte minna külapealt “lohutust” otsima.

  3. Selistel hetkedel on mul hea meel, et mu mees on 193 cm pikk suur jurakas 😀 Ma võiks mingi 20-30 kg juurde võtta ja IKKA ma ei saaks tast suurem olla 😀

  4. Siis tunduvad need olukorrad jah tagantjärele tragikoomilised, kui asi on puhtalt enda ebakindluses kinni. 5aasta pikkuse suhte jooksul mul eelnevalt oligi nii, et nägin tonti seal, kus seda absoluutselt tegelikult polnud ja mõtlesin ise välja lollakaid stsenaariume. Nüüd neli kuud tagasi elukaaslane astuski üks kord ämbrisse, tunnistas ise ülesse, vabandas, nutsime koos jms kuid mina hakkasin nüüd veel rohkem neid tonte nägema, kui elukaaslane sõpradega väljas ja telefonile ei vasta .. ja õigusatult, ma leian.
    Ja kuigi ma tean, et ei tohiks .. ma panen seda petmist ka karma kaela .. et näed nüüd, loll, koguaeg peas mängisid läbi, et mis sa teeks, kui kunagi nii peaks juhtuma .. noh, nüüd said draamat jms küllaga – enjoy.

    ja lisaks veel see, et kuni sinna maani olin ma koguaeg kategooriliselt hukka mõistnud neid paare, kus petetakse ja olnud 100 protsenti kindel, et kui minuga nii juhtub, astun lihtsalt suhtest välja. Aga nagu öeldakse – saa enne ise laps ja siis tule teisi õpetama, kuidas neid kasvatama peaks. Ehk siis never say never, mina leidsin et 5 aastat kooselu ma mingi hinna eest nii kergelt maha ei viska, kui asi vaid ühekordseks eksimuseks jääb ja siiani ma ei kahetse otsust .. aga see ei tähenda, et see mind IGA JUMALA PÄEV sees ei torgiks ja endiselt haiget ei teeks.

    PS. Tahtsin tegelikult ka lihtsalt öelda, et sul on lihtsalt NII mõnus eluline ja minu jaoks kohati isegi teraapiline blogi, kuna sa räägid asjadest nii nagu nad on, nii head kui halba ja see on justkui lohutus koguaeg, et näed .. ma polegi ainukene. Aitäh sulle selle eest.

    1. Mina olin (ja olen siiani 1 neist 😀 ) kes raius, et petmise korral minema jalutan. Nii ma siis pärast tøe ilmsikstulemist 4aastase suhte løpetasingi. Ilmselt üle poolte andestavad aga mina poleks suutnud iga päev selle hirmuga elada, et äkki juhtub jälle. Ja see oli tøesti ainuøige otsus.
      Teile soovin køike parimat 🙂

      1. Noh, Sul nii äge Viiking, et muidugi oli ainuõige otsus! 😀

        Aga ma võin öelda küll, et kui Härra peaks libastuma ja olema üheöösuhtes, mitte pikas tundeid täis kõrvalsuhtes, siis ma andestaksin pikemalt mõtlemata. Usun lihtsalt seda, et elus võib kõike ette tulla ja päris kõik ei ole väärt seda, et selle nimel loobuda meie perekonnast. Samas tahaksin loota, et need mõtted on meil mõlemal peas ka siis, kui elus tuleb ette ahvatlusi.

        1. Oi, aitäh 🙂
          See on tegelikult nii keeruline teema, et ma ei tahakski arvamust omada. Petab – annad andeks, aga elad ikka kahtlusega. Jalutad minema – aga tead, et kedagi nii matchivat äkki enam ei leiagi. Jube ühesõnaga!

          1. Kui on juba lapsed ka, siis see matchimine enam nii esmatähtis ei olegi, või siis pigem panebki minema jalutamise üle tõsiselt järele mõtlema see, et nii matchivat perekonda enam ei loo ja miski ei saa olema endine. Samas andestades võib kõik muutuda taas endiseks või paremakski.
            Härra andestas mulle ja temal on kahtlustega elamine ammu minevik, kõik muutus endiseks ja muutus veel nelja lapse võrra paremakski. 🙂 Nii et minu mätta otsast on mul küll väga hea meel, et Härra minema ei jalutanud. Ja ma tean, et ta jagab minuga seda mätast. 🙂

    2. Ma kasutaksin sõna “õigustatud” asemel pigem sõna “põhjendatud”, sest arusaadav, et elukaaslase ämbrisse astumine suurendas hirmu. Aga kui nüüd mehe iga sammu selle hirmu pärast kahtlustada ja kahtlusi nimetada õigustatuks, siis tekib lõpuks “paha lapse efekt”, kus laps, kellele pidevalt öeldakse, et ta on paha laps, hakkabki seda uskuma ja vastavalt käituma.

      Ma olen enne lapsi ämbrisse astunud ja kuigi mängust jäi välja seks, siis asja tegi hullemaks see, et mängus olid tunded. Ma tunnistasin ka ise üles, me nutsime, me rääkisime, me tegelesime olukorraga. Härra oli rahulik, mõistev, usaldav, aga samas kontrolliv ja viimast tegi ta nii, et ma sain sellest aru küll, aga see ei lämmatanud mind ja sellega ei kaasnenud etteheiteid, kahtlusi ega muud, mis oleks tekitanud meie vahel pingeid. Kuigi tal oli raske mind usaldada ja uskuda, siis ta tegi seda ja lõpuks taastus täielik usaldus. Ta ei pea kartma, et ma tulen ükskord jutuga, et ma tegin nii või naa, sest ta teab, et kui on midagi, siis ta kuuleb sellest esimesena ja enne, kui midagi üldse tekkida saab, et me saaksime koos sellest mäest üle. Nii et olukorras, kus mulle on antud teine võimalus, ei kahtle ma üldse, et ma annaksin selle võimaluse Härrale ka. Ma olin selle ära teeninud ja samamoodi on tema. 🙂

  5. Hehh, sa oled üks kuradima tark naine! 🙂 Sa panid diagnoosi sellele, miks minagi aeg-ajalt sama probleemiga silmitsi olen seisnud. Mulle tõesti pole seda enesekindlust just ämbriga jagatud. Eks seegi aitas probleemile kaasa, kui mees juba Soomes ning mina lastega veel Eestis elasime. Eri riikides elades oli ikka päevi, kus ei jaksanud pikalt rääkida ja siis hakkas tekkima tunne, et mehel seal ikka teine elu ja kas mina enam kuulungi sinna…. Nüüd jälle koos ja samas riigis elades (elame Porist u 65 km kaugusel) on selliseid hetki õnneks harvem olnud. Soomes elades olen näinud ja mõistan paremini mehe tööelu ning ka seda maad ja selle maa inimesi.

    Sulle aga soovin kõike kõige paremat ning mõnusat suve Soomes :). Külastage kindlasti ka Yyteri randa 😉

    1. Ohoh, kui Porisse peaksid tulema, siis astu läbi! 🙂 Yyteri randa külastame kindlasti, kolmandat suve järjest!

      Minu jaoks on need päevad kõige raskemad, kus ma olen terve päeva olnud lastega ja siis tahan nende uneajal oma mehega suhelda, jagada päevamuljeid või muljetada niisama elust ja olust, aga tema on pärast pikka väsitavat suhtlemisrohket päeva nii läbi, et ei jaksa rääkida. Tema jaksab rääkida kohe pärast tööpäeva lõppu, aga siis on lapsed need pöörased, kes rahus telefoniga rääkida ei lase, kogu aeg käib siis üks kisma või keegi saab haiget või tahab juua või ei saa vetsu tuld põlema või mida iganes. Ja kui kodu vaikseks jääb, siis Härra juba tukub. Mõnikord teeb meele kurvaks küll.

  6. See facebookis mehe konto alt kommenteerimine on mul ka vahel. Samal põhjusel, et kumbki välja ei logi ja siis kogemata satume tegutsema teie konto all 😀

    Ma arvan, et neid ebakindlus momente on kõigil naistel. No vähemalt minul on ka. Ja peab tõdema, et enamasti tõesti tulevad need siis, kui iseenda enesekindlus ja -hinnang mingil põhjusel on langenud. Ma väga suuri skandaale (õnneks) teinud pole, aga mingi aeg oli küll periood, kus iga õhtu sondeerisin maad, et ikka kindlust saada, et mu mõtted on absurdsed.

    1. Minu enesekindlus Härra abikaasana (mitte naisena üleüldiselt) langebki siis, kui mu kaalunumber hakkab lähenema tema omale või on sellest hoopis üle, aga viimane jäi aega, kus olin rase või kaotasin rasedusega kogunenud kilosid.

  7. Esiteks tahtsin kirjutada, et sa blogid päris elust päris lahedalt! 🙂
    Teiseks tahtsin kiita, et sa olid isegi tubli kui suutsid mehe piilumiste üle nalja teha 😀 sain ma õigesti aru, et su mees käis poes, jätis poemüüja nime meelde ja otsis teda hiljem facebookist ülesse? Mind ärritaks see küll! Mis mõttes ajaviiteks otsida ülesse poemüüjaid? Oi ma oleks võimeline sellepärast skandaali tekitama küll 😀 ja seda kirjutangi selleks, et tõestada sulle kui normaalne naine oled sina 😀

    1. Esiteks aitäh! 🙂 Teiseks said õigesti aru, ainult et ma ise natuke valetasin. Küsisin Härralt üle ja ta mitte ei jätnud müüja nime meelde, vaid tšekil oli nimi ja selle järgi otsi Facebookis üles. 🙂 Ma sellise asja pärast skandaali ei tee jah, ma ju ise olen samamoodi teinud – otsinud Facebookis üles kuskil kohatud ilusa mehe. Ma ei tea, meile vist meeldib ilusaid inimesi vaadata, me ju tänaval vaatame ka koos nii mehi kui naisi. 😀

  8. Issand ,ma loen ja ei suuda uskuda, et leidub selliseid inimesi, kes petmise andestaks. Ma ei suudaks üle olla sellest ilmselt! Mina oleks küll üli vihane kui poemyyat otsima hakatakse fb.miks peaks mu meest huvitama mingi myya koto? Jah, käigu kasvõi iga pãev seal poes vahtimas aga kui kodus ka veel siis? ??aga mina olen mina ja tore kui leidub selliseid naisi nagu sina?

    1. Heh, ma jälle mõtlen, et vaadaku parem kodus FB kontot, kui teeb spetsiaalselt iga päev poodi asja. 😀

      Miks inimesi üldse huvitavad teiste blogid, instagrami või facebooki kontod? Kellel on põnev elu, kes pakub lihtsalt meelelahutust või ajaviidet, kes silmailu. Eks see müüja pakkus lihtsalt silmailu. Endalgi silm puhkas tema piltide peal. 😀

  9. Mulle meeldib, et sa suudad oma käitumist nii kainelt ja reaalselt analüüsida. Ma usun, et see on väga kasulik oskus nii probleemide ennetamise kui ka lahendamise jaoks. See on oskus, mida kadestan! Aga see, et mõtlen kuidas ma ise sellises olukorras käituksin, see on üks samm lähemale. Ma lihtsalt tõesti vihasena ei suuda hakata analüüsima ? ma ise olen oioi kui palju inimesi googeldanud. Mul mees teab, et ma nuhk olen ja sellega ok. Aga kui näen ühte kena meest, kes asjalik ja tore (näide töölt), siis ma lihtsalt huvi pärast tahan teada ta vanust ja kas tal on keegi ja kui on, siis kui ilus see keegi on ? see uurimine ei ole selle pärast, et ma seda meest omale tahaks. Lihtsalt huvitab

    1. Esimene reaktsioon mul tihtipeale kaine mõtlemine küll ei ole, nagu ka antud postitusest saab välja lugeda. 😀

      Ma olen täpselt samasugune uudishimulik, googeldan nii mehi kui naisi, kes huvitavad tunduvad ja jagan häid leidusid ka mehega. 🙂

Leave a Reply to Liivi Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *