Need suured pubekaea tunded …

Kirjutasin rohkem kui kuu tagasi, aga ei avaldanud … Olin siis veidi liimist lahti, aga sain üle ja nüüd oleks mul kahju, kui nii pikk tekst jääkski mustanditesse.

3.jaanuar:

Minu abikaasa sissetulekust sõltumise teema võttis nii suured mõõtmed, et ma isegi ei tea, kust jätkata või kas ma üldse peaksin seda tegema, sest nägin kommentaaridest hästi, kuidas minu tekstist loeti välja endale sobivaid mõtteid ja esitati küsimusi, mille vastus oli postituses olemas.

Teine asi on ka see, et me ei võlgne kellelegi selgitusi, ma ei pea hakkama siin tõestama, kuidas me oleme oma olukorda ja võimalusi analüüsinud, miks praegust elukorraldust hetkel parimaks peame või kuidas ja mis ulatuses on minu seljatagune halbadeks stsenaariumideks kindlustatud.

Mul on kahju, et meie ja teiste meiesuguste valikud kõrvalisi inimesi nii väga muretsema panid, aga samas on mul hea meel, et tänu minu postitusele said paljud tunda end targemana, tublimana, paremana. Mind ei häiri, kui keegi iseenda saba kergitab, aga inetu on seda teha kellegi teise arvelt. Antud juhul tehti seda siis meie arvelt, kui väänati mu sõnu, pisendati mu kainet meelt kaaslase valikul või oletati, kuidas Silver võib mind petta/maha jätta/kuuse alla tõsta ja laste eludest kaduda, unustades, et tegu pole kujutletava inimesega, vaid kellegagi, kes on päriselt olemas ja kes pole millegagi selliseid spekulatsioone ära teeninud.

Ma saan aru, et eesmärk oli avada mu silmi … Aga olen ma kuskil öelnud, et minuga ei kindlasti ei juhtu, sest minu musi (ma ei kasuta kunagi sellist hellitusnime) ei teeks midagi sellist?

Mul pole 15 aasta jooksul olnud põhjust temas kahelda, mistõttu ma ei tee seda ka praegu, aga see ei tähenda, et ma elan pimedas veendumuses, kuidas me elu lõpuni koos oleme. Kui, kui, kui … Siis kohanen olukorraga ja kasutan käsi, mis ei löö ühegi töö ees risti ette ning saan sama hästi või halvasti hakkama kui teised madalapalgalised paljulapselised.

Toon välja mõned lõigud loetud kommentaaridest, et üht-teist täpsustada.

Aga silma kriipis see, kuidas juba laps (17 aastane?) loobus kergekäeliselt koolist ja esimeste raskuste peale tööelust, sest tema elus oli tore noormees, kes pakkus kõik ise kinni maksta.

Ma jätsin 18aastaselt pooleli kutsekeskkooli III kursuse, sest tundsin pikalt (ja olin seetõttu palju pisaraid valanud), et olen valinud vale eriala ning keskkooli ainete nõrga taseme tõttu teadsin, et mul pole eksamitele asja või pole tulemustega hiljem midagi peale hakata.

Pärast seda liitusin keset õppeaastat gümnaasiumi 11. klassiga, kus alustuseks sain pika nimekirja töid, mida pidin hakkama järele tegema (isegi paar 10. klassi asja, kuigi vahetasin kooli mõtteliselt 12. klassis) ja kus sain matemaatikatunnis tahvli ees olles iga kord sõimata, kuni sain ühel pühapäeval järgmise päeva matemaatikatundidele mõeldes närvivapustuse, mille järel ei suutnud ma minna kooli isegi oma dokumentidele järele.

Ma lihtsalt ei pidanud vastu, masendus valede valikute ja kaotatud aasta tõttu oli niigi suur ning uue kooliga kaasnenud stress ja alandus murdsid mind täielikult maha. Too “kergekäeline loobumine” on saatnud mind ängistava ärevusena – seda nii unes kui ilmsi – kõik need aastad, kui olen pelgalt mõelnud koolitee jätkamisele või olen üritanud seda teha.

See, et ma loobusin katseajal tööst, ei tähendanud, et loobusin täielikult tööelust. Mul oli igasuguseid erinevaid mõtteid, mille jaoks käisin ka koolitustel, aga siis sai esialgsest “ma olen vist rase”-šokist meie mõlema jaoks “see oli vaid tsüklihäire”-pettumus ja nii see läks, lükkasin oma mõtted kahe lapse võrra edasi. Lõpuks sai kahest lapsest planeerimatult neli ja kui keegi tahab nüüd vastutustundetust nina alla hõõruda, siis kas me ei vastuta praegu?

Loomulikult on kena, kui ema saab olla lastega kodus ja neile rohkem olemas olla, kui enamikel aga mulle jääb sellest postitusest küll kahjuks natuke mulje, et sul kui naisel on lihtsalt liiga mugav elu.

Saan õigesti aru, et teistes peredes on tore, kui ema saab olla laste jaoks rohkem olemas, aga meie peres, kus ma olen aastast poole lastega üksi, on minul lihtsalt liiga mugav elu? Kas oleks parem, kui ma võtaksin lastelt, Silverilt ja iseendalt meie ühised suved, et käia tööl ja maksta kaheksal kuul aastas suur osa palgast kellelegi, kes oleks minu tööloleku ajal lastele olemas? Sealjuures ei arvaks keegi, et lapsehoidjal on mugav elu …

Sul on mehega vedanud, see on ilmselge aga seda enam võiksid oma kullatükilt natuke koormust maha võtta, meestel pole kombeks vinguda ja halada, et on raske või öelda, et neid miski häirib, näiteks see asjaolu, et ta on pere ainuke ülalpidaja.

Meil kullatükiga (ma ei kasuta kunagi ka sellist hellitusnime) on kombeks teineteisega avatult rääkida ja antud teema oleme väga põhjalikult läbi arutanud, tema jaoks pole see variant, et ma lähiaastatel tööle lähen.

Tal ei oleks kuidagi kergem, kui ta peab ka suvel perest lahus olema ja aastas kaheksa kuud muretsema, kuidas ma kodus üksinda kõigega hakkama saan. Ei, minu töötamine ei tooks teda siia tagasi ega vähendaks tema koormust seal.

Sinu lapsed saavad ka ühel päeval suureks ja iseseisvaks ning lahkuvad kodust, siis võib sul lihtsalt igav hakata ja kui pole erilist töökogemust ka ette näidata ja siis soovid tööle minna on jätte teistmoodi keeruline olukord.

Aitäh, et sellele tähelepanu juhtisid, ise poleks ma tõesti selle peale tulnud, et mul võiks kodusena igav hakata, kui lapsed on pesast lahkunud. Seda ehk seetõttu, et ma polegi kunagi plaaninud nii kaua kodune olla?

Nagu ma laineid löönud postituses kirjutasin, siis ma ei arvanud varem, et ma tänagi veel kodune olen, aga vastavalt valikutele, oludele ja võimalustele on praegu sedasi läinud ehk hetkel on selline lahendus meie pere jaoks kõige parem. Ma ei tea, kuidas me sellega teistele peredele liiga teeme, aga katsun edaspidi antud teemal madalat profiili hoida.

Tulevikus tööle saamise osas ma ei muretse, sest ma olen täitsa valmis hakkama koristajaks, postivedajaks, liinitööliseks, lihalõikajaks, pakendajaks, sõnnikurookijaks (pole üldse võõras töö) või ükskõik kelleks, välja arvatud telefonimüüjaks, selle töö ees löön küll risti ette.

Teiseks, võib nüüd muidugi öelda, et “aga ma teadsin juba siis, et ta on õige ja tubli mees, keda saab usaldada”. Aga teismelisena armuvad ja mõtlevad kõik nii, aga siiski vähesed veavad sellega välja. Ma ei karda välja öelda, et hoolimata Liivi ja tema mehe suurtest pubekaea tunnetest, oli neil täiesti 50/50 võimalus, et tüüp oleks osutunud heaks petiseks ja muidu mölakaks. See on igavesti tore, et nii ei osutunud, aga minu jaoks jääb see juhuseks, mitte kindlaks 17 aastase tüdruku teadmiseks.

Pean veidi parandama ja ütlema, et ma olin 15aastane, kui kirjutasin päevikusse, et Silver erineb teistest endavanustest ja temast saab tulevikus ilmselt hea abikaasa ja isa, 17aastaselt ma endiselt selles ei kahelnud, aga see ei olnud ka siis mu kindel teadmine, vaid põhjendatud oletus.

Suuri tundeid tundsin ma enne Silverit teise noormehe vastu ja need tunded olid ikka sellised, et ma pole pärast teda kogenud nii valusalt füüsilist armumist, aga sellest hoolimata võtsin ma teda – nagu ka tema mind – kui ajaviidet, sest ma teadsin, et ta on ebausaldusväärne (naiste)mees, kes ootas minult ainult üht. Mitte ühegi mesijutu, mõjutamise (keegi ei oota mind kuude viisi) ega üritamisega ta mind nii kaugele ei saanud ja seda mitte seetõttu, et ma poleks tahtnud, tahtsin küll, aga ma ei kavatsenud olla üks paljude seast ja ma ütlesin talle seda juba eos.

Ma tahtsin olla üks ja ainus. Lisaks tahtsin, et mul oleks selle ühe ja ainsaga ka midagi rääkida, kui suured tunded maha jahtuvad. Ma ei karda ka nüüd (15 aastat hiljem) välja öelda, et hoolimata minu suurtest pubekaea tunnetest, olin ma kahe jalaga maa peal ega lootnud naiivselt, et inimene muutub ja meid ootab ees ühine tulevik. Tundeid ma küll sundida ei saanud, aga nendel end juhtida ka ei lubanud.

Silveriga oli kõik teistmoodi. Kui ma end 15 aastat tagasi talle külla surusin ja me esimest korda omavahel päriselt rääkisime, siis me lihtsalt jäimegi rääkima. Mainin ära, et Silver ei oodanud mind enda juurde, ta hoopis mõtles, et ma olen tüütu ning juurdles oma peas, miks ma sinna lähen ja kuidas minust lahti saada.

Me olime varem palju kordi samas seltskonnas olnud, aga me polnud kordagi teineteisega juttu ajanud, sest Silver ei vaadanud mulle kunagi otsagi. Hea, kui ta mind mokaotsast teretas või mõnele mu küsimusele napisõnaliselt vastas. Minus tekitas selline tõrjuv olek ainult huvi tema isiksuse vastu, temal polnud minu vastu aga mingit huvi, tema jaoks olin ma laps ja ta ei saanud aru, miks teised temavanused minuga suhtlesid.

Tollel päeval sai ta nii mõnestki asjast paremini aru ja mina nägin Silverit, kes ei olnud üldse tõrjuv ega napisõnaline. Meil ei saanud jututeemad otsa, me rääkisime ja naersime lõputult, jõime mitu tassi teed ja vaatasime tema pere pildialbumeid, kuni ta mind õhtul koju viis ja me seal edasi minu pere pildialbumid vaatasime. Me olime märkamatult terve päeva koos olnud ja selle aja sees teineteise perega põhjalikult tutvunud. Minu arvates vägagi lootustandev algus ausaks ja usaldavaks suhteks.

Sellest päevast peale kohtusime sageli ja rääkisime, rääkisime, rääkisime … Suurt midagi muud me aasta esimeses pooles ei teinudki. Me rääkisime absoluutselt kõigest, maailmas toimuvast, inimsuhetest, homoseksuaalsusest, erinevatest rassidest, minu koolist, tema tööst, enda lapsepõlvest tulevikunägemustes olevate lasteni välja (mitte ühiste, me rääkisime kui sõbrad).

Mulle meeldis Silveri juures see, et ta suhtus kõigesse nii mõistlikult, ka homoseksuaalsusesse, kuigi ta tegelikult ei mõista seda siiani. Ta lihtsalt ei ole “peded ahju” tüüp, vaid inimene, kes elab ise ja laseb ka teistel elada. Mulle meeldis, kuidas ta enda lähedastest või esimesest armastusest rääkis. Ta rääkis viimasest lausa nii hästi, et kui meist hiljem paar sai, siis ma alguses põdesin, et ma täidan lihtsalt kellestki teisest jäänud tühimikku.

Kohati tegi egole pai küll, kui teised kutid mulle ligi ajades kinnitasid, kuidas ma teistest tüdrukutest – ka nende endi omadest – erinen, kuid samas näitas see mulle seda, et järgmist tüdrukut kiidetakse lihtsalt minu arvelt. Silver ei olnud selline, ta ei ajanud mulle mesijuttu ega teinud teisi tüdrukuid maha, et ma end seeläbi kuidagi erilisena tunneksin, kuid ma tundsin end erilisena, sest olin ainus tüdruk, kellega ta suhtles.

Olen seda tegelikult kõik need 15 aastat olnud. Kui teismelisena mõtlesin, et tahan olla kellegi üks ja ainus, siis päris seda ma silmas ei pidanud, aga sobib nii ka.

Igatahes, me ei olnud veel suhtes, kui kirjutasin päevikusse, et Silverist saab kunagi kindlasti hea abikaasa ja isa. Ma ei pidanud üldse silmas, et temast saab minule hea abikaasa ja meie lastele hea isa, sest esiteks ei mõelnud ma siis veel nii kaugele ja teiseks – kuigi ta mulle meeldis – pidasin teda enda jaoks liiga häbelikuks ja välimuselt ebaatraktiivseks.

Miks ma arvasin, et temast saab hea isa ja abikaasa? Asi ei olnud ainult meie vestlustes, kuigi ma tegin järeldusi ka nendest ja seda eelkõige läbi selle, kuidas Silver suhtus inimestesse enda ümber. Ma arvasin seda rohkem selle põhjal, kuidas ta arvestas teistega, kuidas ta märkas pakkuda abi, kuidas ta suhtus väikestesse lastesse või loomadesse (sealhulgas minu rottidesse), kuidas ta hoidis korda, kuidas ta minu eest hoolitses, kui me koos aega veetsime ja nii edasi. Asi oli tema tegudes.

Meist ei saanud paar tänu pubekaea suurtele ja pimestavatele tunnetele, sest meil ei olnud neid. Meie suhe arenes aeglaselt ja selle vundamendiks olid meie lõputud vestlused või siis see miski, mis need vestlused lõputuks muutis. Mulle meeldis Silveriga koos olla, ma tundsin enda tema seltsis vabalt, mugavalt, hästi ja ma tundsin temast puudust, kui me ei olnud mitu päeva kohtunud, aga ma ei olnud sedasi armunud, et mul oleks tema kõrval süda kiiremini lööma hakanud. Ma ei arvanud, et midagi sellist üldse juhtuda võiks, sest füüsiliselt mind tema poole ei tõmmanud.

Me olime veidi üle kuu suhelnud, kui ta olude sunnil minu juurde ööseks jäi ja me samas voodis magasime varahommikuni rääkisime (üleni riides). Vahepeal silitas ta mu juukseid ja õlavart ning ma mäletan siiani, kuidas mind ehmatasid need liblikad, kes kõhus lendama hakkasid. Ma ei uskunud, et Silveri puudutused võiksid mulle sedasi mõjuda, aga mõjusid. Nendes oli teistsugune õrnus ja hoolimine, mis käis sel hetkel südamest läbi, aga sinnani, kuni süda hakkas teda oodates kiiremini lööma, läks veel omajagu aega.

Järgmistel kuudel esines üksikuid õrnusehetki veel, kuid algatus tuli alati minult ja Silver ise sealt edasi midagi ei üritanud. Ma olin mõnel päeval kindel, et ta pole minu vastu ükskõikne, tema pilk reetis teda. Mõnel teisel päeval jälle kahtlesin selles, sest minul oli temaga sõbratasandilt kaugemale raske jõuda ja tema ise ei teinud ainsatki lähenemiskatset minu suunas. See tekitas segadust ja pani mind kahtlema selles, kas ma üldse tahan midagi nii tagasihoidliku noormehega.

Suurte tunnete asemel olidki pigem suured kõhklused, kuid vaikselt ja loomulikult me ikkagi millekski enamaks kasvasime, mistõttu 17aastaselt olin ma juba mõnda aega saanud tunda, kui hea kaaslane ta on ning olin aina enam veendunud, et temast saab ka hea isa ja siis juba tõesti lootsin, et seda meie lastele.

Vanad lugejad ehk mäletavad, et tal oli töö enne mind, seega hooajal oli tal vähe vaba aega ning selle vähese eelistas ta veeta minuga. Sõbrad jäid teisejärguliseks, kuni kadusid paari aastaga sootuks pildilt. Minu käsi seal mängus ei olnud. Kui ma midagi üldse palusin, siis seda, et me liituks sagedamini meie vana seltskonnaga, aga tema enam ei viitsinud.

Silver sai oma suhtlemisvajaduse rahuldada tööl, väljaspool tööd muutus ta täiesti perekeskeks juba paar aastat enne lapse sündi. Kui me käisime väljas, siis kinos, teatris, kohvikus, loomaaias, näitustel või käisime tema pere koeraga jõe ääres, minu pere koertega metsas, kahekesi matkaradadel, suvel ujumas, talvel suusatamas, uisutamas ja nii edasi. Me ei olnud noored, kes oleksid lugu pidanud pidudest või üldse alkoholist, me ei olnud ka noored, kellel oleks olnud kõrged sihid või rännuplaanid, me olimegi varakult igavad pere- ja kodukesksed inimesed.

Lapsele vaba tee andmise ajaks oli meil pulmakuupäev paigas, olime selleks ajaks peaaegu 4 aastat (igal võimalusel) koos olnud ja olime teineteist päris hästi tundma õppinud. Ikka need lõputud vestlused ja tehtud teod, eks. Nende lõputute vestluse käigus rääkisime väga palju ka lastest, me märkasime neid avalikes kohtades, me arutlesime, kuidas meie nii nähtud kui ka nägemata – näiteks lapsepõlves kogetud – situatsioonides käituksime ja enamasti meie nägemused klappisid. Minu arvates taas üsna lootustandev algus uue elukorralduse eel.

Tänaseks oleme küll kõhud tollal öeldud sõnadest täis söönud, aga suures plaanis ühtisid me mõtted siis ja ühtivad ka praegu. Kokkuvõttes julgen öelda, et ma teadsin, kellega ma suhtes olen ja lapsed saan ning see ei olnud juhus, et Silver mölakaks ei osutunud. Jah, täiesti välistatud see ei olnud ega saagi kunagi olla, aga risk, et nii võib minna, oli väike ja kahanes iga lapse sünniga.

Silver ei ole ainuke, kelle puhul olen ma mõelnud, et temast saab hea isa ja kelle puhul on see nii ka läinud. Samamoodi vastupidi, olen nii mõnegi puhul mõelnud, et mina sellise inimesega ei julgeks lapsi saada ja need tüübid täna oma lapsi ei toeta. Ilmselt on kõigil selliseid kogemusi, või ei?

Ma ei ole käinud ringi silmaklappidega, ma olen näinud purunenud suhteid, ma olen näinud mölakatest mehi  … Jumal küll, ma veetsin suure osa lapsepõlvest vanaema juures, kus elas ka mu alkohoolikust onu, kes oli oma elu ja pere maha joonud ning ta pole suguvõsas ainus selline näide, rääkimata igasugustest teistsugustest näidetest. Mu enda emagi on pärit katkisest perest ja on oma tädi poolt lapsendatud … Isa ei kasvanud samuti harmoonilised pereelus, ta oli vaid kuuene, kui tema isa enesetapu tegi.

Need lähemalt ja kaugemalt nähtud või kuuldud lood ei õpetanud mind kõigis kahtlema, aga mingeid ohumärke õpetasid märkama küll, mistõttu olin ma tõesti juba 15 aastaselt vastassugu hinnates pigem kainelt kalkuleeriv kui tunnetest pimestatud.

Ma ei olnud kindlasti kõige mõistlikum teismeline, muidu ei oleks ma praegu põhiharidusega, aga endale olin ma omistanud kõrge väärtuse ja potentsiaalsele abikaasakandidaadile seadnud kõrge lati. Juhus oli vaid see, et Silver nii varakult selle lati taha pidama jäi, ise veel nii lühike …

Kes soovib sel teemal vaielda, siis tuletan meelde, et ma olen tänaseks 30aastane, mitte enam 15aastane, kes “ei tea elust ega armastusest midagi” ja kellele tuleb selgeks teha, kui naiivne ma olen. Kui ma vaatan nüüd küpsema pilguga ajas tagasi, siis ma näen endiselt, et ma ei olnud naiivne pubekas, kellel kaaslasega vedamine oli pime juhus, vaid ma olin kaalutlev teismeline, kes vajadusel surus esktraverti endas alla, sest hindas turvatunnet, mida üks introvert pakkus.

Naljakas on see, kuidas mulle üritati näidata teist arvamust, kuigi ma ei ole kuskil enda arvamust sõltumatusest või sõltuvusest avaldanud. See, et abikaasa sissetulekust sõltumine mind igapäevaselt ei ängista ega häiri, ei räägi sellest, mida ma arvan, vaid mida ma enda olukorras tunnen, või siis õigemini ei tunne. Ma kordan taas, et meie valikud on tehtud vastavalt oludele ja võimalustele, ma ei astunud ellu mõttega, et jään kellestki nii kauaks rahaliselt sõltuma ega ela praegu mõttega, et ma kunagi tööle ei hakka.

Minu postituse mõte oli jagada ühe abikaasa sissetulekust sõltuva naise kogemust, millega ei kaasne etteheiteid ega rahaga manipuleerimist ka pingelistel aegadel, ja olla selle eest tänulik.

9.veebruar:

Olen peamise vastukajaga – haridus, töökogemus ja iseseisvus on olulised ning need võiksid olemas olla enne lapsi – igati nõus, kuid ma ei saa aru mulle suunatud tagasisides teismelisena tehtud otsuste arvustamisest või “minu vanemad kasvatasid mind teisiti” argumentidest. Mis nende mõte oli? Ootas keegi, et lähen ajas 12 aastat tagasi ja proovin uuesti? Edastan vanematele pretensioonid? Või oli ainus mõte tõestada, kui õigesti endal on elatud?

Mulle meeldis KKI postitus ja sellele järgnenud arutelu, aga raske oli lugeda seda emotsioonitult, kui tekstis oli Liivi, Liivi, Liivi, Liivi … Isegi positiivsete – mida enamus oli – Liivide puhul. Ikka väga veider oli lugeda arutlemist minu või meie pere näitel, seetõttu ei tahtnud ma ise mitte kuskil ka sõna sekka öelda, tahtsin lihtsalt nähtamatu olla.

Kui see kedagi lohutab, siis on päevi, kus ma end haletsen; kus ma tunnen end mõttetuna, kuna ma ei ole midagi saavutanud; kus ma olen kade nende peale, kes on ja seda veel laste kõrvalt; kus mul on küsitlustes valus märkida, et olen põhiharidusega, kodune ja peres on neli last; kus ma tunnen end halvasti, et ma ei teeni ega saa isegi kooliga hakkama; kus ma nutan Silveri kaisus ega mõista, mida ta minus näeb, kui ma ilmselgelt pole temavääriline ja nii edasi.

Saadud tagasiside ja loetud arvamuste põhjal möödus mul umbes pool jaanuarit sellise masenduse all, aga see ei muutnud midagi, ma ei ärganud lõpuks teise inimesena. Ma ei soovi endiselt midagi saavutada, see surve tuleb ainult väljast, mitte minu seest.

Ma ei unista enam, et kui ma suureks saan, siis … Ma olengi juba suur ja kui minus pole siiani avaldunud isikuomadused, mis paneksid mind öösiti laste kõrvalt õppima või lubaksid arvata, et minust saab hea liider, kes ei hakka pingelistes olukordades värisedes higistama ja nutma, siis järelikult pole suured saavutused minu jaoks. Keegi peab lihttööd ka tegema, sama hästi võin see mina olla ja ma kinnitan, et ei mina ega lapsed saa olema Eestis esimesed, kes surevad nälga, kui peaksin lootma vaid iseendale. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Silver: “Massaažis käimine on jube populaarseks muutunud, head massöörid teenivad kindlasti hästi.”
Mina: “Arvad, et ma peaksin massööriks hakkama?”
Silver: “Ei, sul on liiga väikesed ja õrnad käed, neid pole tundagi.”
Mina: “Sellisel juhul on need ideaalsed lingam-massaaži käed …” *1JOv

* Puhas huumor, saab ka teisiti.

32 thoughts on “Need suured pubekaea tunded …

  1. Mina küll siiralt tänan sind nende mõlema postituse eest. Meie peres on üsna sarnane nö elukorraldus, ning tänu su eelmisele sellisele postitusele saime me oma elukaaslasega palju paremini arutada seda mis meil endil juba välja kujunenud, kuid nüüd oskasin ma seda kõike paremini sõnastada. Ka meile sobib selline variant hästi ja võib öelda, et kõige paremini. Kuid seda arutada ja vahel harva rääkida, et kas meil ikka on okei mõlema poole pealt, on hea. 🙂

  2. Ma VÄGA, VÄGA vabandan, et ka mina oma kommentaarides paaril korral Sinu nime kasutasin. Mulle läks see teema väga hinge nii teema enda, kui ka sellepärast, et Sind justkui häbiposti nii mõnegi inimese poolt tõmmati…samas jätmata märkamata, et ma ka ise Sulle haiget teen Sind toetavate kommentaaridega.

    See on nüüd mulle heaks õppetunniks… kuigi kahjuks Sinu arvelt 🙁 Vabandust!

    1. Sa oled küll viimane inimene, kes vabandama peab, ma hoopis tänan Sind jäetud kommentaaride eest! 🙂 Positiivsed Liivid olid igatahes paremad kui negatiivsed, ja Sinu omad torkasid kindlasti enim silma ning haiget ei teinud need üldse, lihtsalt üleüldse oli veider lugeda sedasi kõrvalt endast, meie perest … See võttis nii kohmetuks, et ma ei osanud kuskil sõna sekka öelda. 🙂

    2. Lisan veel, et Sind ma kindlasti sabakergitajate all silmas ei pidanud! 🙂

      Pigem peaksin hoopis mina vabandama, et ma Su toetavatest kommentaaridest välja ei teinud, kuigi need tegid sel hetkel katkisele hingele ainult pai. Lihtsalt see olukord üldse, millesse ma sattunud olin, tekitas tunde, et tahaks maa alla vajuda. 😀

      1. Mina jälle imetlesin ja hindasin samal ajal Sinu juures just seda, et Sa suutsid ennast kogu sellest jamast eemal hoida. Ma olen peaaegu kindel, et mina ise ei oleks nii targalt ja täiskasvanulikult osanud käituda.

        Sa ole tõeliselt imeline inimene (igas mõttes) 🙂

  3. Ma olen mitu korda tahtnud selle matemaatikaõpetaja kohta paar sõna öelda. Varasematest postitustest olen välja lugenud, et meil oli sama õpetaja. Ainus õpetaja, keda elu eest vältisin. Ainsad tunnid, millest poppi tegin kui oli oht, et tahvli ette peab minema. Ma olen matemaatikas ikka kenasti üle keskmise, aga tal õnnestus mind alati panna end tundma lollimana kui lauajalg. Ja ma olen nii ääretult õnnelik, et see aeg mu elust läbi on.

    1. Noh, ma olingi matemaatikas loll kui lauajalg, mõtle nüüd, kui närvi see teda ajas. 😀 Kahjuks ma tema tundides targemaks ka ei saanud, vastupidi, hakkasin kahtlema ka siis, kui mul tegelikult oli õigus.

      1. Mõtlen tihti, kui suur roll minu praeguses hirmus teistepoolse rumalaks pidamise, ja muidu nö teatavasse kasti paigutamise ees mõnel omaaegsel õpetajal. Keskkoolist on möödas aastaid, kuid kardan siiani paaniliselt näiteks esinemist või mis tahes sõnavõtmist grupi ees. Pelgalt selle võimaluse peale mõtlemine ajab mind ärevusse. Paljuski on muidugi tegemist mõttemustritega, mille süvenemisele olen aidanud ise oma mõtlemisega kaasa. Usun, et neid muuta on täiesti võimalik, kuid kuivõrd lihtsam oleks mu elu, kui need mustrid ei oleks kunagi nii sügavale sisse juurdunudki. Me ei anna sageli endale üldse aru, kuidas me üksteise elu ja olemist mõjutame nii heal kui ka halval moel ja sellest on tohutult kahju.

  4. Liiga paljud su rahaloo kommentaarid panid mind pead vangutama. Uskumatu kui paljudel inimestel näikse olemas olevat “Universumi ülima tõe” võti. Nende teadmine on ülim ja ükski muu variant ei ole võimalik… Kas neil endil ei ole niimoodi keeruline elada?
    Või miks peaks inimene elama pidevas paanikas valmistudes selleks, et äkki mees ühel päeval petab ning kaob sõnagi lausumata… Kui on pere ja on ühised toimivad kokkulepped siis nii on. Ja kui elukorralduses tuleb mingi muudatus siis tehakse uued kokkulepped ning edasi tegutsetakse vastavalt nendele. Kas tõesti nii pole mõistlikum?

    1. Kommenteerijad ise ilmselt päris paanikas ei ela, lihtsalt minu asemel oleksid nad paanikas. Keegi neist aga ei pea minu asemel olema ja ma pole kellelegi samasugust elukorraldust soovitanud ka. 🙂

  5. Õnneks pole su eelmise postituse kommentaare lugenud. Postitust ise küll.
    Ainukesed mõtted ja tunded, mis seda lugedes tekkides olid austus ja imetlus nii sinu kui ka Silveri suunas. Mul endal ei ole sellist perekorraldust, vaid käime mehega mõlemad tööl. Olen lapsepõlvest alates unistanud kolmest lapsest (meid oli õdedega kolm). Peale esimesega koju jäämist sain šoki kui keeruline on kodune elu. Veel hirmutavam oli mõte selle elukorralduse kolmega korrutamisest. Ma ei ole nii tugev inimene, et sellega hakkama saada. Kodune perenaine ei ole sama asi, kui kodune nipsasjake. Paljudele ei jõua selles vist arusaamisele. Nüüd on meil kaks last käes ja nii see tükiks ajaks ka jääb. Nii füüsilistel kui ka majanduslikel põhjustel. Seega kusagil on keegi, kes sinu pere tegemistele väga kaasa elab ja isegi kadetseb. Te olete lahedad 😉
    Mitte, et see minu asi arvata oleks või nii. Aga tundsin, et tuleks suu lahti teha.
    Aitäh sulle! Oled võimas naine!

  6. Oh Liivi, sinuga on kõik hästi. Mul ja paljudel on siiras rõõm, et sinuga on kõik nõnda hästi.
    Millegipärast jäävad aina blogijad inimestele jalgu. Kui ei meeldi ärgu siis lugegu. Kurb kohe, et inimestel seda vaikimise ja mõistmise soont antud pole.
    Austan sind väga ja eks jalgu saab jääda kõigega. Me oleme mehega mõlemad kodus, kuna emapalk on piisav. Inimesed juba uurivad, et miks ma oma aasta ja 9 kuust last lasteaeda ei pane. No ma ei tea, miks ma peaks. Kahepeale on kahe lapsega jummalast chill ja tore. Alati leidub mille kallal nuriseda.

    1. Ma seda ei tunne, et ma praegu blogijana kellelegi jalgu jäin, tegelikult ma ei tunne, et ma üldse oleksin otseselt jalgu jäänud, lihtsalt sõltumise ja sõltumatuse teemas muutusime mingiks elavaks näiteks ja nii mõnigi ületas oma mõttekäiguga minu jaoks piiri.

      Seda kujutan ette, kui tore on kahekesi kahe lapsega kodus olla. Laste esimestel eluaastatel ei olnud Silveril võimalik igal talvel päris kodune olla, aga pärast Neljanda sündi ta sai seda lubada ja oli pea pool aastat meiega. Päris chill ei olnud, lapsed olid ikkagi vanuses 0-5 ja me olime mõlemad magamata, aga koos oli ikka kergem. 🙂

  7. Ma tavaliselt eriti kaasa ei räägi, kuid hetkel tunnen, et tahaksin.

    Ma olen endas tundnud sarnaseid emotsioone, mis sellest, et meie elud on täiesti erinevad. Sellised emotsioonid on tuttavad ilmselt enamusele kes tunnevad, et nad ei vasta ühiskonna ootustele ja normidele.

    Ma olen aru saanud, et takistuseks ei ole mitte iial see kui sa normidele ei vasta, vaid see kuidas sa teiste arvamusel ennast mõjutada lased.

    Mul on vana kooliõde kes nüüdseks ühes Eesti väikelinnas üksinda oma poega kasvatab ja lihttööga elatist teenib. Mina ei suudaks tema kingades endas “õnne ja rahu” leida, kuid olen alati imetlenud tema suhtumist elusse. Tal puudub vajadus ennast teistele tõestada, ta ei ole kinni minevikus või hirmunud tuleviku ees, ta tuleb suurepäraselt toime kõigi ebaõnnestumistega ja oskab olla siiralt õnnelik selle üle mis tal on. Ja seda õppida on tunduval keerulisem kui mis tahes paber omandada!
    Sa oled intelligente, mõistlik, mõistev ja heatahtlik inimene ja ma siiralt usun, et kui sa nendest “negatiivsetest emotsioonidest” oled lahti lasknud, siis jooksevad asjad iseenesest paika!

    1. Mul mõistus ütlebki alati, et ma ei peaks laskma teiste arvamusel end mõjutada – sest tee, mis sa teed, ikka teed kellegi jaoks valesti – kuid nahk on kipub palju läbi laskma. 🙂

  8. See põhiharidus ei paista sinu puhul küll mitte kusagilt välja. Oled asjalikum ja intelligentsem kui enamik kõrgharidusega inimesi, keda tunnen. Ja olen alati imetlenud sinu kirjutamis- ja eneseväljendamisoskust.

    1. Eh, aitäh! 🙂

      See eneseväljendusoskus on hea ainult kirjapildis, kui mul on aega end väljendada. Tavaelus olen üsna kehv sõnaseadja.

  9. Ma usun, et sina küll ei pea koristajaks või kassapudajaks hakkama. Teistel ei tasu üldse muretseda. Hariduse arvelt pole intelligentsist ju karvavõrdki puudu. Oled kindlasti paljudele tööandjatele juba praegu silma jäänud kui suurepärase väljendusoskusega hoolas ja hooliv inimene.

    1. Heh, tööpakkumistesse ma ei upu, nii et see silma jäämise osa on üsna kahtlane. 🙂 Koristaja või kassapidaja ametit ma ei alaväärista ja end nende jaoks liiga heaks ei pea, töö on töö. 🙂

  10. Mulle tundub, et ma ise ja mu tutvusringkond oleme kõik sellised iseseisvad, kõrgelt haridud ja karjääri tegevad naised – aga kui paljud meist on tegelikult selle edukuse fassaadi taga õnnetud ja ei ole päriselt leidnud oma kohta elus.. väidan, et nii haridus kui karjäär on mõnikord asendustegevused. Ma leian, et sina oled just palju saavutanud (õnnelik paarisuhe, neli last, keda suure osa ajast üksi kasvatad, üks Eesti parimaid blogisid) ja tabanud ära, mis päriselt oluline on. See, et sa ei ole suutnud keskkooli lõpetada – nojah, kahju, seejuures aga oled sa inimene, kellelt võiks mõndagi õppida. Ehk siis lühidalt – nii sulle kui su abikaasale sügav lugupidamine minu poolt ja aitäh huvitava ja oma vahetuses relvituks tegeva postituse eest.

    1. See “üks Eesti parimaid blogisid” on üsna suur liialdus, mul on tegelikult üsna väike lugejaskond. 🙂 Muus osas olen nõus, ma tunnen, et mul on siin elus päris õige koht, mujal end ette ei kujutaks. Aitäh!

  11. Loen su blogi aeg-ajalt, aga siis põhjalikult ja mõnuga, kommenteerinud siiani ei ole. Aga nüüd ütlen: Sa kirjutad väga hästi! Tõsiselt heas eesti keeles ning väga sisukalt. On inimesi, kes pmtselt oskavad kirjutada, aga upuvad oma (sageli sisutühja) eneseimetlusse ja on inimesi, kes on head jutustajad, kuid kirjakeeles viletsavõitu. Sul on kõik olemas! Vabalt võiksid teha pereajakirjale kaastööd või ka mingile naisteajakirjale.
    PS ma ei boosti su enesehinnangut niisama, vaid olen suurema osa tööelust kirjutajate ja nende tekstidega tegelenud, sellest ka veendumus sinu suhtes.

    1. Ma usun, et ei boosti siin niisama, olen sama ennegi kuulnud ja ka ise mõelnud, et kirjutamine võiks tööalaselt variant olla, aga ma pole siiski päris kindel, kas see tegelikult minu ala on. Ma ei ole kõige produktiivsem kirjutaja. 🙂

  12. Ma ise üritasin võimalikult neutraalselt ja hukkamõistuta kirjutada millestki, mis minu jaoks (isiklikult) tundub võõras. Ma imetlen väga, et teie pere lahendust ja ellusuhtumist, ma arvan ise, et sa oled väga äge inimene ja teie pere tundub ülivahva. That said… ma saan aru ka neist inimestest, kes kirjutasid, et nende jaoks on teie elukorraldus väga võõras ja hirmutav, vaat et isegi nõnda, et nad ise elusees nii ei teeks. Ma ise kuulun nende hulka, kelle jaoks teie elukorraldus natuke hirmutav on, aga ma tunnistan ka iseendale, et see on minu kiiks ja minu mõttemaailm, see ei tähenda, et teie eluviis on kuidagi vale või, et on üldse minu asi midagi teie perest mõelda.

    Aga ma leian, et inimesed kritiseerivad esiteks juba seetõttu, et statistika hirmutab paljusid inimesi ära. Teiseks seetõttu, et küllap neid kurbi näiteid on olnud rohkem kui neid positiivseid, nagu teie pere puhul. Ma arvan ka, et kahjuks räägiti palju “Liivi perest” just seetõttu, et sinu pere on teada ja sinu perel on nägu ja nimi – kui oleks kirjutanud keegi blogija X, kelle nime keegi ei tea vms, siis poleks arvatavasti ka nii paljud inimesed kirjutanud otseselt sinu nime ja pere kokku pannes. See ei ole kriitika vms sinu suunal, see on lihtsalt viis kuidas inimesed samastasid sinu peret oma kommentaariga, arvan mina.

    Sellele lisaks. Ma arvan, et meie – st Eesti – ühiskonnas on kohati liiga palju seda mentaliteeti, kus kõik peaksid tegema asju ühtemoodi. Kui keegi teebki teistmoodi, siis vaadatakse sellele väga kõõrdi. Ma loodan, siiralt, et meil tekib juurde seda skandinaavialikku “ela ise ja lase teistel elada”, mis meie naabritel kombeks on, kus seni kuni see sinu elu ei sega, ei tohiks sa välja teha sellest, kuidas teine elab.

  13. Mulle väga meeldis su postitus. Sest tuletas meelde, et suhe ju hakkab usaldusest. Minu enda elukorraldus on küll teine, kuid heas mõttes kadestan teid, et saate just nii elada. Mu enda ema oli pikalt kodune ja no nii hea kodune oli koju minna. Kui tööle läks jäi kodu tühjaks.

  14. Ma saan väga hästi aru sellest imelikust tundest, et keegi võtab minu isiku ja isikliku elu hammaste vahele. Isegi kui see positiivses võtmes on. Oled äkki justkui tahtmatu pealtkuulaja kellegi omavahelisele keelepeksule, kus oled “peateemaks”. Ma tajusin seda esimest korda mõned head aastad tagasi. Ma ei saa öelda, et jääksin sellele külmaks, aga … üks asi on minus muutunud. Ma ise proovin olla palju vähem lobamokk ja halvasti ütleja. Ma parem ei ütlegi siis midagi 😉 Muidugi ei tule see mul alati väga hästi välja, aga ma vähemalt püüdlen sinnapoole 🙂 Hea mees, kes püüabki, ütleks ma selle peale.
    Tegelikult tahan öelda, et minu meelest olete hästi tugev pere, kelle jaoks rahaasjad on täpselt nii paigas nagu peavad. Ma ei saanud ka vait olla ja lobisesin samal teemal oma “kahe mätta” otsast. Kus leian, et selline ühine rahakott võib väga hästi töötada ja olla maailma loomulikumaid asju – sest just nii on see meie peres alati olnud, läbi tule ja vee- , kuid samas kõrvaltvaataja rollis hindan ka seda, kui ükskõik, kas siis vähem/rohkem teenival naisel või mehel on oma rahakott olemas. Ma olen kõrvalt näinud liiga palju tõeliselt “veriseid” lahkuminekuid, kus rahateema üks suur kuristik olnud. Kõige karmim oli minu meelest üks kogemus, kus mees suri ja naine jäi peale üle 30 aastat kooselu üksi, ning mehe lapsed tulid kui kotkad – ema suri, kui nad olid väga noord – ning tegid naise põhimõtteliselt paljaks. Isegi auto viisid ära, mille pidid küll tagasi tooma, kuna see oli naise nimel… See ja sarnased näited teevad ettevaatlikuks. Just oma tütarde peale mõeldes.
    Mul on ka tunne, et sa ei jääks kuidagi hätta, kui mingil põhjusel leiaksid end üksi. Ja sa ei pea kindlasti muretsema oma hariduse üle. Juba ainuüks sellepärast, et sul on intelligentsi mitme eest. Ma mõtlen alati oma isa peale, kel sõja pärast jäi vist põhikoolgi katki. Aga tänu oma lugemusele ja loomulikule intelligentsile ei jäänud ta mõne haritlase kõrval sugugi kehvemaks. Pealegi, sa oled nii noor ju! Sa võid iga kell minna ja õppida midagi, mis meeldiks. Kui meeldib 😉 Keegi ei saa sinu eest elu elada. Sina teed oma otsused ja elad just nii nagu see sinu jaoks kõige sobivam on. Ära lase end millestki ega kellestki segada.

Leave a Reply to Liivi Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *