Pere ja Kodu: 2250 magamata ööd

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 12.05.2015. Tookord ma siiski sõnusin kõik ära, aga seda osa kommenteerin lõpus pikemalt. 🙂

Õnnelikud on need emad, kelle lapsed on sünnist alates hästi maganud. Minu omad leidsid, et magamine on nõrkadele ja nii nad sisustasid mu ööd kuueks aastaks ja kauemakski.Nüüd, kus mul on neli unekotti, pean end tagantjärele ellujääjaks, sest magamatusega toime tulemine on päris kindlasti olnud emaks olemise juures kõige suurem katsumus.

Esimest korda emaks saades möödusid kaks nädalat rahulikult, laps magas nagu väike beebi ehk ainult magas ja sõi. Aga siis ühel ööl vahetati mu laps ära ja toodi asemele koolikutes vaevlev kisakõri. Mu elu oli järsku nagu õudusunenägu – mehe isapuhkus sai läbi ja ta hakkas taas olema üle Eesti komandeeringutes, ma jäin üksinda lapsega, kes igal öösel kiljus nutta 3 tundi järjest ning päeval magas ainult liikuvas vankris või süles. Depressioon ei lasknud end kaua oodata.

Ükskord sattusin mehe telefonis lugema igivanu sõnumeid, mida talle tol ajal saatsin ja need olid kohutavad. Ma isegi ei mäletanud, et ma sellist viha lapse ja enda uue rolli vastu tundsin. Küll mäletan seda, kuidas ma kõrva karjuvat beebit kussutades nägin vaimusilmas pilti, kus lasen lapsel käest maha kukkuda või ta aknast välja viskan. Ma poleks seda küll kunagi teinud, kuid nii mõnelgi korral jätsin lapse üksinda karjuma ja läksin ise teise tuppa, surusin pea padja alla ja nutsin häälega.

Need kolmetunnised nutmised ei olnud ainsad ööune rikkujad. Laps magas vaid siis rahulikult, kui tema jalad olid minu reie peal ja ma oma jalga väristasin. See tähendas terve öö sundasendis magamist ja iga kääksu peale jala väristamist. Vahepeal tuli teist muidugi sööta ka ja siis tekkisid tal uuesti gaasid ning tema nuttu lohutas taas vaid imetamine – nii muutusid ka ööd üheks tissitamis- ja kussutamisralliks. Peagi tundsin juba õhtu saabudes öö ees hirmu ja ootasin, et saabuks juba hommik. Naljakas, et nüüd on vastupidi, vaid tund pärast ärkamist ootan, et saabuks juba õhtu koos öörahuga.

See koolikute periood kestis neli kuud ja edasi tulid hambad suure valuga. Lisaks oli laps kussutamisega juba harjunud, aga ta muutus iga kuuga aina raskemaks. Kui mu selg enam vastu ei pidanud, siis hakkasin teda vankris magama kõigutama ja seda 10 korda öö jooksul. Pärast uinumist tõstsin ta vankrist voodisse, kus ta magas 15 minutit kuni 2 tundi. Kui mees oli kodus, siis tegime seda kordamööda ja olime mõlemad hullumas. Ma tegin mitu korda lapsele unekooli ja nendel oli tulemust küll, aga ainult sinnani, mil hakkasid jälle uued hambad lõikuma.

Nii esimesel kui ka järgmisel kolmel lapsel on hambad tulnud raskelt ja aeglaselt. Hamba lõikumisele on eelnenud pea alati mitu nädalat paistetust, valu, päevast virinat ja öist nuttu. Pesamunal tulid esimesed kaks hammast neljakuuselt ja need tulid tõesti märkamatult suhu, lootsin juba, et vähemalt üks laps on meie imelaps, kellega me ei pea sada hammaste tralli läbi tegema, kuid see oli vaid narrimine. Järgmised hambad tulid temal samamoodi aeglaselt ja suure valuga.

Koolikuid teistel ei esinenud, aga gaasivaludega maadlesime küll. Öised võimlemised ja ärkvel olemised olid täitsa tavalised. Kui teine laps sündis, siis oli Härral talvepuhkus ja tema magas suurema lapsega ühes toas ja mina pisemaga teises toas. Igal hommikul kella viie ajal toimus meie magamistoas pikem võimlemine ja kakaste mähkmete vahetus, see asi käis lapsel nagu kellavärk ja sedasi ligi pool aastat. Kuid nii kaua mees talvepuhkusel ei olnud ja vahepeal pidin ma end öösel jagama kahe lapse vahel ja sageli lõppes see nii, et me istusime hoopis kolmekesi üleval.

Esimene laps hakkas terve öö magama siis, kui me kolisime minu vanemate juurde ja meie kasutada olid vaid üks tuba. Ma kartsin, et ees on ootamas kõige hullemad ööd, aga tegelikult hakkas kohe kaheseks saav laps päevapealt terve öö magama ja beebinutt teda üldse ei häirinud. Teine laps oli siis neljakuune ning tema pikad ööuned saabusid alles aasta ja kaheksa kuu pärast. Sellel ajal oli meil juba uus beebi, kes oli kahekuune ja kes samamoodi öösiti ei maganud. Temaga käisin ma öösiti vetsus istumas, sest see oli ainuke koht, kus me teisi ei seganud.

Temaga käisime ka kord kell 3 öösel 50 kilomeetri kaugusel burgerit söömas. Autosõit on iga lapse puhul olnud see päästev õlekõrs ja neid kordi on iga lapsega olnud, kus olen närvi kaotanud ja autole hääled sisse pannud. Samamoodi on olnud ka neid öid kümnetes kui mitte sadades kordades, kus olen alla andnud ja lapsega/lastega televiisori ette istunud, peaasi, et keegi ei jorise.

Seda, mida tähendab aastatepikkune magamatus, ei anna edastada lihtsa kirjatüki teel. Ma võiksin veel pikalt kirjeldada, millised on olnud minu ööd lastega, aga võib-olla loob selgema pildi see, mis on toimunud minu sees selle pika magamatuse varjus. Ma olen tundnud ööde ees nii suurt hirmu, et mul on süda pahaks läinud. Ma ei ole julgenud magama jääda, sest mind on saatnud teadmine, et nagunii pean kohe ärkama. Mind on läbinud kuumalained, kui olen kuulnud, et lastest keegi teeb häält. See on juba märk rikkis närvisüsteemist, kui ka keset käredat talveilma hakkab jahedas toas higi voolama hirmust, et laps ärkab.

Ma ei ole julgenud minna enda tuppa magama, sest olen kartnud sedasi lapse üles äratada. Nii olen raisanud tunde väärtuslikku uneaega ja oodanud, millal ta esimest korda süüa küsib. Ma pole julgenud minna keset ööd vetsu ja selle asemel oodanud, jalad ristis, hommikuni. Ma olen öösiti endal juukseid peast tirinud ja seda sõna otseses mõttes, olen loopinud patju ja ropendanud, olen karjunud laste peale, olen karjunud mehe peale, olen olnud vihane kogu maailma peale, olen unistanud sellest, et jään magama ega ärka enam kunagi. Olin lihtsalt päevast päeva nii väsinud.

Ma olen ühe korra keset päeva sedasi magama jäänud, et ei kuulnud mitte midagi. Ma isegi ei tea, kui kaua ma magasin. Me olime Soomes Härra juures, ma mängisin väiksemate lastega voodis, nemad läksid maha mängima, mina jäin edasi mõnulema. Järgmise asjana nägin uksel Härrat, Neljas oli tal süles ja mul endal oli tunne, et ärkasingi selle peale, et nemad astusid tuppa. Ma tavaliselt olengi nii erksa unega ja kuulen kõike. Olin natuke segaduses, et kuidas ta juba koju jõudis ja millal Neljas talle veel sülle sai.

Selgus, et ma tegin silmad lahti alles siis, kui Härra oli päris mitu korda mind kõva häälega äratada üritanud. Ta arvas esialgu, et ma lollitan, järgmise asjana hakkas kartma, sest ka tema teab, kui kerge unega ma olen ja kui kehv teeskleja ma olen – lollitades oleksin kiiresti muigama hakanud. Tema oli koju tulnud ja leidnud õuest alasti Kolmanda, Neljas oli talle terrassil vastu käputanud ja ühe astme võrra kukkunud ning nutma hakanud, suuremad poisid olid tema toas, mis asus eraldi majaosas. Keegi oli kolanud köögis ülemistes kappides, selleks oli tool vastu alumisi kappe lükatud ja tööpinnal kakerdatud. Majast lahkumiseks olid kõik möödunud toast, milles mina magasin. Ma ei tea, võib-olla üritasid lapsedki mind äratada. See oli õnnelik juhus, et Härra nii vara töölt tuli, ta tegi seda vaid seetõttu, et Esimesel oli sünnipäev. Majal ei olnud aeda ümber ja sõidutee oli välisuksest 10 meetri kaugusel, miski ei oleks takistanud lastel seiklema minna. See oli väga ehmatav kogemus ja ma siiani ei tea, miks ja kuidas ma sedasi magama jäin.

Nüüd on meie pesamuna peaaegu kolm kuud eeskujulikult maganud ja minu ärevus ööune ees kadunud. Mu unerežiim on küll endiselt sassis ja kõik ööd ka vennad ei ole – vahepeal ikka olen pidanud larüngiidis lapse kaissu võtma või keset ööd okset koristama ja voodiriideid pesema, kuid see on köömes möödunuga võrreldes. Ööd on taas magamiseks ja ma väga loodan, et selle postitusega ei sõnu ma midagi ära.

Nendele, kellel see kõik praegu käsil või ees – pidage vastu!

Pärast selle postituse kirjutamist hakkas pesamuna taas halvasti magama. Mõnel ööl oli ta päris ärkvel, aga enamasti lihtsalt nuttis läbi une ja sedasi mitu korda öö jooksul. Kui võtsin ta kaissu, siis ta rahunes maha ning jäi nuuksudes sügavalt magama tagasi. Kui ma ei võtnud kaissu, siis läks nutt üle hüsteeriaks. Kestis see vahelduva eduga kaks kuud, aga nüüdseks peaksid küll magamata ööd minevik olema. Kui ma jälle midagi ära ei sõnunud. 

4 thoughts on “Pere ja Kodu: 2250 magamata ööd

  1. Jaa, see tuttav tunne, kui ei taha ööd, ei taha magama minna, sest on hirm, et peab kohe ärkama…lihtsalt tühja üleval passimine, et jumalaeest ei peaks magama jäädes kohe ärkama… õnneks on mul ka see kõik juba peaaegu minevik. Aga kui meenutan, siis tulevad siiani judinad peale, nii jube ajaperiood oli. Kõige raskem aspekt lapse saamise/emaks olemise juures. Sünnitamine nt on selle kõrval köömes.

  2. Tere!
    Lugesin su juttu ja tuli ka 11a tagune aeg meelde. Vanem laps oli väga kehva magamisega. Ma ei olnud selleks üldse valmis. Keegi ei hoiatanud, et 1kuune imik võib nonstop pool ööd üleval olla ja ka muidu iga krõpsu peale üles ärkab. Ta küll ei nutnud eriti (vist), aga ta lihtsalt ei maganud. Seisin siis temaga kl 3-4 öösel pimedas toas akna all ja vaatasin, kuidas teistes korterites inimesed magavad (tõenäoliselt). Oleks pidanud naabrivalveks hakkama:P Nutud ja kisad tulid meil pärast – mõlemal lapsel oli väga raske ja pikk jonniaeg. Noorema nimel on ilmselt meie lasteaia röökimiserekord – kasvataja palus mänguasjad kokku korjata ja ta näitas, mis ta sellest arvab. Ise selline malbe blondiinike. Oh, olid ajad. Nüüd on noorem 8 ja mõistlik inimene (oma võimete piires:), aga vanem on 11 ja puberteet on kohal….

    1. Hei!

      Ilmselt seetõttu mu poistel hirmsat jonniiga ei olnudki, et nad beebidena karjusid öösiti piisavalt palju. Preili karjus palju vähem, aga üleval oli siiski, ta lihtsalt jutustas ja naeratas pool ööd ning nüüd näitab, millest ma ilma jäin, kui poisid olid kahesed! 😀 On ka pealtnäha malbe blondide lokkidega õrn tüdruk, aga iseloom ja sõnavara on sellised, et oi-oi-oi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga