Pere ja Kodu: Alkohol ja lapsed

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 27.05.2015. 

Ma olen kohanud arvamust, et laste ees ei tohiks üldse alkoholi tarbida. Seetõttu peaksid täiskasvanute sünnipäevad pärast laste sündi muutuma morsipidudeks, seda enam, et tervitusnaps on nagunii lihtsalt üks tobe harjumus.

Ma ei vaidlegi sellele vastu – olen ka ise mõelnud, et miks üldse on kombeks juua tähtpäevadel alkoholi, kui pidulikuma meeleolu loomiseks võiks lihtsalt klaaside asemel pokaalidest mahla juua. Mina tihtipeale just sedasi teengi, sest alkoholi ma väga ei armasta. Samamoodi on saanud lapsed pokaale kokku lüüa ja nendest mahla juua, et ka nendel oleks veidi pidulikum tunne. Mina ei seosta pokaalide kokku löömist kangema kraamiga ega muretse, et lapsedki seda tegema hakkavad.

Minu vanemad ei teinud alkoholist seda „keelatud magusat vilja“. Ka mina sain päris väikese lapsena maitsta nende jooke. Ilmselt nii mõnigi loobiks sellise asja peale mu vanemad kividega vigaseks, aga mina olen seda meelt, et just seetõttu ei pidanud ma alkoholist lugu isegi pöörases teismeeas. Mulle seostus kangem kraam vastiku maitsega. Ilmselt teeb iga väike laps konjaki peale nägusid ja mõtleb, et need täiskasvanud on ikka imelikud küll, et sellist solki joovad. Mina just nii mõtlesin. Ka teismeeas, kui sõprade seltskonnas alkoholi tarbiti. Ma küll mekkisin jooke, mida ma varem näinud ei olnud, aga tõdesin alati, et kui isegi esimene lonks maitses hästi, siis teine oli juba rõve. Kolmandani ma seetõttu ei jõudnud ning oskasin olla ülevoolavas tujus ka kaine peaga.

Alkohol ei olnud meie majas üldse tabuteema. Isa jõi vabalt meie ees oma saunaõllesid ja tähtpäevadel oli alkohol laual, kuid mu vanemad on olnud mõistlikud tarbijad. Olen nüüd vanemas eas mõnel korral näinud säravate silmadega isa, kes on olnud eriti heas tujus, aga see on ka kõik, isegi samm on sirge olnud. Sama lugu on meie enda peres – me ei peida laste eest alkoholi, kuid protsendiga joogid pole meil igapäevane nähtus ja purjus inimest pole lapsed lähedalt näinud. Nii minu kui ka Härra peres tarbitakse alkoholi väga mõistlikult, asi ei jõua kunagi pehme keeleni ega laua all magamiseni.

Mina olen lapsena purjus inimesi näinud, sest minu vanavanemad pitsi ei sülitanud. Lisaks elas nendega minu padujoodikust onu, kes oli pidevalt sedasi maani täis, et ta ei suutnud köögilaua tagant enda tuppagi minna. Lapsena pakkus see mulle nalja, ma käisin teda seni habemest sikutamas, kuni ta mind taarudes vitsaga taga hakkas ajama. Vitsa ta siiski kunagi ei andnud, ilmselt seetõttu, et ei saanud mind kätte, kuid võib-olla ka seetõttu, et ta tegelikult ei saanud kunagi minu peale päriselt kurjaks.

Ka vanaisast on mälestusi, kus ta oli rohkem kui veidi švipsis. See oli minu jaoks hirmutav, sest ta oli kõhuseina songa tõttu justkui viimast kuud rase ja ma kartsin, et ta kukub kõhu peale. Ühe korra pugesin isegi onu tuppa laua alla peitu nutma, sest vanaisa samm oli väga ebakindel ja mulle tundus, et nüüd ta küll kukub ja sureb ära. Purjus inimene ise ei olnud minu jaoks traumeeriv vaatepilt. Mulle tundus see sel ajal pigem loomulik, et onu oli kogu aeg purjus ning aegajalt vanaisa ja vanaema ka. Vanaema hoidis end küll rohkem tagasi, kuid ükskord ületas ka tema piiri ning tol korral talutasin väikese tüdrukuna voodisse kolm tuikuvat inimest. Täna leian muidugi, et ükski laps ei peaks midagi sellist kogema, aga tookord ei olnud see vahejuhtum minu jaoks traumeeriv. Ma ei rääkinud sellest isegi vanematele.

Vaatamata nendele mälestustele olen oma emale väga tänulik, et ta mind vanaema juurde lubas, kuigi teadis, et seal peres päris karsklased ei olda. Minul oleks täna samasuguses olukorras raske seda lubada. Enda kogemuseta oleks otsus lihtne – ma ei jätaks lapsi selliste inimeste hoole alla, kelle puhul on väikenegi võimalus, et nad alkoholiga üle piiri lähevad. Kuid kui minu vanemad oleksid sedasi talitanud, oleks jäänud olemata minu suhe vanavanematega.

Täiskasvanud inimene muidugi leiab, et selline alkoholi liigtarbimine lapse juuresolekul ei näita suurt hoolt ja armastust, vastupidi. Kuid mina olin laps ja mina nägin asju teistsuguse pilguga. Pehme keelega vanaisa oli eriti tore mängukaaslane, kellel oli suu kõrvuni ja kes läks rõõmsalt minu möllamistega kaasa. Lõbus oli küll hetkeni, mil ta taarudes kõndima hakkas, aga üldiselt ta kõndiski siis laua tagant voodisse, et magama minna. Onu oli tõesti selline, kes jõi end lõviks ja hakkas möirgama, aga mitte minu peale. Minul lasi ta ennast kiusata ja vähegi teovõimelisena kiusas ta mind vastu. Vanaema muutus pigem kurvaks, kippus kurtma, nutma ja meesperele etteheiteid tegema.

Tegelikult tegi ta seda sageli ka kainena ja täna saan ma temast aru, kuigi lapsena leidsin, et ta on meespere vastu liiga karm. Oli tavaline, et vanaisa ei saanud oma kõhuseina songa pärast raskeid töid teha ja onu oli liiga purjus, et talutöödes aidata või puid tuppa tassida. Kainetel hommikutel oli ta lihtsalt nii pahur, et saatis kõik pimedasse kohta ja hakkas pead parandama. Kõik oli enamasti vanaema õlgadel, kuigi ka tema tervis polnud kiita – tal ei olnud kerge.

Jah, nii hull nende majas asi ei olnud, et ma oleksin jäänud teisejärguliseks, seega seda päris pahupoolt ma ei ole näinud. Ma olin alati hoitud ja tähelepanu keskpunktis, vanavanemad ei olnud minuga närvilised ega agressiivsed ja päris oksendamiseni või oimetuks nad end ei joonud. Kuid nägin piisavalt palju, et alkoholi veel hullemaks solgiks pidada ja seetõttu isegi hindan neid lapsepõlvemälestusi.

Mul oli vanavanematega väga ilus suhe ja mul oleks väga kahju, kui see oleks olemata jäänud. Meenutan seda täna endale, kui täiskasvanuna kipun pooldama laste säästmist sellistest mälestustest. Säästmise asemel võib laps hoopis paljust ilma jääda. Tarbimisel ja tarbimisel on muidugi vahe sees ja inimesed on joobes olekus erinevad, kuid tihti ei näe ma inimest ennast tema joogipudeli taga, kui samal ajal näevad lapsed pudelist läbi.

Ma ei taha kõlada, nagu oleksin tolerantne liigtarbimise suhtes, sest seda ma kindlasti ei ole. Ma üritan näha pudelist kaugemale ja soovin, et ka teised oskaksid seda teha. Minu mälestuste põhjal on minu vanavanemaid koledalt materdatud ja see on mulle väga haiget teinud. Minu jaoks olid nad siis maailma parimad vanavanemad, on seda tegelikult siiani ja ma jään neid alati igatsema. Mis suhe neil oli omavahel, naabrite või ühiskonnaga, on täiesti teisejärguline, minu suhe vanavanematega oli täis hellust, hoolt ja armastust, igas olekus. Jah, on olemas hoopis vastupidiseid näiteid, aga seda ma soovingi, et kõiki ei pandaks pikemalt süvenemata nende vastupidistega ühte patta.

Nüüd ma küll läksin sujuvalt ühelt teemalt teisele üle, kuid kokkuvõttes need siiski haakuvad. See kõik on minu mätas, millel seistes kujundan oma suhtumist teemasse „lapsed ja alkohol“. Ma olen valmis olema sama julge, nagu olid mu vanemad, ja tegelikult juba olengi seda olnud, kuid lapsed pole olnud nii julged, et oleksid soovinud eemaletõukava lõhnaga jooke keeleotsaga maitsta. Kui varem neil oli huvi jookide vastu, mida täiskasvanud sünnipäevalauas kokku lõid, siis enam ei ole ning ma näen, et nende jaoks on juba praegu kangem kraam solk, mitte lastele keelatud magus vili.

Hiljuti juhtisin tähelepanu pargipingil magavale joodikule, kellel oli viinapudel kõrval. Lapsed vaatasid teda pikalt suure imestusega, et miks ta sedasi magab ja mida see tähendab, et ta purjus on. Ma rääkisin neile, kuidas inimene purju jääb ja kuidas asjad nii kaugele võivad minna. Nende jaoks jäi siiski arusaamatuks, miks sedasi juuakse ja miks onu oma koju magama ei läinud. See hetk on mälestusena laste jaoks võib-olla igavene ja hindamatu väärtusega, sest nad ütlesid ühest suust, et vaatepilt on hirmus ja nemad küll ei tahaks kunagi purjus olla.

Ma muidugi ei usu, et poisid saavad küpseks täiskarsklastena, kes end sõprade poolt kunagi mõjutada ei lase. Samas – mine tea, minu 25aastasest vennast on alkohol mööda läinud. Meie ei saakski oma lastele täiskarsklust peale suruda, kui me ise seda ei ole, kuid me saame olla eeskujuks mõistliku tarbimisega. Lisaks saame olla avatud nende küsimustele ja ausad oma vastustes, saame olla põhjalikud oma selgitustöös ja taunivad alkoholi kuritarvitamise suhtes. Seda kõike me olemegi.õllekorgimaa

PS! Pilt ilmestab hästi, kui raske on laste ees teha nägu, et alkoholi pole olemas. See on üks põhjus, miks me pole teinud alkoholist laste jaoks „pole sinu asi“ teemat, sest varem või hiljem muutub see meie õllekorgimaal ka nende asjaks, aga nende seisukoht kujuneb juba praegu.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *