Pere ja Kodu: Armastusest sündinud lapsed

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 02.12.2014.

Ma ei ole saladust teinud, et meie kolmas ja neljas laps ei olnud planeeritud. Õigemini olid, aga plaani järgi peaks kolmas umbes viie aasta pärast sündima. Seetõttu jagan peale sündimislugude ka nende tekkimislugusid.

Teise lapse sünni järel olid meil keerulised ajad – Härra palk vähenes ligi poole võrra ja sosistati pankrotist, elamiskulud aga ainult kasvasid ning me olime sunnitud kolima minu vanemate juurde ja korteri poolmuidu üürile andma. Summa ei katnud isegi veerandit kodulaenust, aga vähemalt kommunaalkulude arvelt hoidsime nii palju kokku, et nälga me ei jäänud. Kerge valik see siiski ei olnud ja vanemate juures elamine oli stressirohke.

Peagi saabuski pankrot ja Härra jäi hooaja lõpus päevapealt töötuks. Asfalteerimisbrigaadi objektijuhina oli vahetult enne talve uue töökoha leidmine lootusetu, seega tuli leida alternatiiv ja peagi oligi tal taskus CE-kategooria juhtimisõigus. Sellega paraku mured otsa ei saanud, sest esimeses töökohas tõmmati tal nahk üle kõrvade ning mitu kuud kestnud venitamis- ja jooksutamistaktika lõppes sellega, et Härra maksis tööle lausa peale. See oli väga pingeline aeg. Lisaks sellele kõigele oli mul depressioon… Ma ei tea, kas sünnitusjärgne või olmestressist tingitud, aga ma olin inimvare. Mäletan hästi, kuidas ühel kargel talveõhtul jätsin röökiva tite Härrale ning ning peitsin end õues pimedus pimeduses mõttega, et ma ei jõua ega taha enam elada.

Aga varsti sai Teine jalad alla ning elu kahe lapsega muutus palju ilusamaks, Härra leidis korraliku töökoha ja rahamured olid taas murtud, ainult meie omavaheline suhe oli terav, sest minu vanemate juures elamine tekitas endiselt stressi, kuigi me saime omaette korruse ning pidime hakkama seda laiendama.

Nagu tellitult helistas peagi üürnik, et tema kolib võimalikult kiiresti välja, sest ta koondati ning nad ei jõua enam maksta. Kuna olime ise alles sarnases olukorras olnud, siis mul oli neist nii kahju, et lõin käega rahale, mida nad veel maksma oleksid pidanud. Hiljem selgus ühise tuttava kaudu, et tegelikult viidi perepea ametikõrgendusega ettevõtte teise tehasesse üle ning tema tahtis lihtsalt töökohale lähemale kolida, aga see selleks. Tol hetkel oli antud uudisega selge, et me kolime oma koju tagasi ja me ootasime seda väga.

Kui me vabanenud korterit esimest korda üle vaatama läksime, siis see juhtuski… Me olime üle pika aja kahekesi ja liblikad hakkasid lendama. Otse loomulikult ei olnud meil kaitsevahendeid kaasas, aga tolle hetke armuuimas oli sellest ükskõik, sest ohtlik aeg oli nagunii juba möödas ning mis selle ühe korraga ikka juhtuda saab....Tollest päevast sai alguse uus elu, seda mitmes mõttes. Me kolisime järgmisel päeval oma koju tagasi, kõik oli taas nii õige ja hea. Me olime nagu värskelt armunud, eraldi olles rippusime telefoni otsas ja koos olles ei saanud teineteise küljest käsi. Elasime selles harmoonias paar nädalat ja siis ma avastasin, et mul on päevad väga hiljaks jäänud.

Kuna mul ei olnud sellist tunnet, et võiksin rase olla, siis olin kindel, et tegu on tsüklihäirega, aga igaks juhuks tegin siiski järgmisel päeval rasedustesti. Väike ärevus oli sees, kuid olin positiivne ja lootsin, et test on negatiivne.

Ilmuski üks triip ja ma tundsin kergendust – ütlesin ju, et tsüklihäire! Härra oli isegi veidi pettunud, sest tema oli juba hakanud mõtlema, et äkki meil ongi varsti kolm last. Olin rõõmus, et mul nii hea mees on, aga olin veel rõõmsam selle üle, et ma ei pea seda beebimajandust uuesti läbi elama. Peagi läks see hea mees vannituppa ja tuli sealt välja rasedustest käes: „Mina näen küll siin kahte triipu…“

Ma olin kindel, et ta teeb nalja, aga ei teinudki, oligi teine õhkõrn triip olemas. Mul hakkasid käed värisema, aga ütlesin endale, et see on kuivamistriip, sest seda ikka esineb. Kindlasti tihedamini, kui seda, et pärast kaitsmata vahekorda hilinevad päevad raseduse pärast… Tõin apteegist järgmise testi ja sellele ilmus kohe kaks triipu. Ei ole võimalik!

Ma nutsin lahinal, sest ma nägin, kuidas mu titevanglast vabanemise tähtaeg paari aasta võrra edasi lükkus. Härra püüdis lohutada, et küll hakkama saame ja see aeg läheb kiiresti, aga tal oli hea rääkida, sest tema oli parimal juhul kaks päeva nädalas kodus, AGA mina pidin olema seitse päeva nädalas selle titekaose keskel…

Järgmiseks päevaks oli minu maailmalõpp läbi ja pähe tulid hoopis muud küsimused, võib-olla isegi täitsa tüüpilised küsimused: kas ma hakkan seda last teistega võrdselt armastama? Kuidas ma tunnistan lapsele, et ta ei olnud planeeritud? Kuidas ma heastan talle selle ebaõigluse, et minu pisarad ei olnud õnnepisarad?

Minu süümepiinad väljusid lõpuks sedasi kontrolli alt, et ma lõpetasin raseduskriisi nõustaja juures ja otse loomulikult nutsin ka seal. Tagantjärele tundun endale tobe, aga tollel hetkel heitsin endale planeerimata rasedust ette, sest tundsin, et see polnud lapse suhtes aus. Oleksin tahtnud, et ta oleks olnud sel hetkel oodatud, et uudis tema olemasolust oleks valmistanud ainult rõõmu, et ta oleks tundnud end esimesest hetkest alates armastatuna.

Mul oli lapsest siiralt kahju, sest tundsin tõesti, et olen talle liiga teinud ja ta oma vanemate vendadega ebavõrdsesse seisu pannud.  Neid emotsioone ei anna sõnadesse panna, aga isegi praegu tuleb mul klomp kurku, kui neid tundeid meenutan. Nõustaja küsis minu käest ainult seda, kas planeerimata laps ei võigi siis oodatud laps olla. Sel momendil oligi ta juba oodatud ja armastatud ning mina pidin vaid iseendale andestama, et ma kohe alguses nii ei tundnud.

Tookord olin ilmselt rasedushormoonide üleküllusest lihtsalt veidi hulluks läinud, ka neljanda raseduse järel tundsin end pisut segasena.  Muster on veidi korduv, nimelt elasime siis taas mu vanemate juures. Läksime sinna kolmanda raseduse keskel vaid kaheks kuuks, kuni me äsjasoetatud vanas majas remonti teeme. Kahest kuust sai poolteist aastat…

Stress kordus, sest selle aja sees pidi Härra taas töökohta vahetama ja lausa kaks korda, teise korraga jõudiski otsapidi Soome. Minu lapsepõlvekodus oli endiselt ebamugav viibida ja seekord tekkisid mul juba pinged oma vanematega, olin taas depressioonis, kuigi Kolmas oli palju rahulikum beebi võrreldes oma vendadega. Mina lihtsalt tahtsin nii väga lastega oma kodus olla, aga meie kodu ei saanud kuidagi ühekski eesmärgiks seatud kuupäevaks valmis, sest Härral ei olnud aega majas tegutseda.

Ja siis see jälle juhtuski – Härra tuli talveks koju ning tähistasime seda juba saabumispäeval teatrikülastusega. Me saime seda teha, sest Kolmas oli juba nii asjalik, et ei sõltunud enam nii palju minust. Olime lootusrikkad, sest Härral oli nüüd nii palju aega maja jaoks. Teineteisele jagus seda samuti, rohkemgi, kui harjunud olime ja seetõttu tekkis seis, kui meie kaitsevahendite kolmpakk, mida naljatades kutsusime oma aastavaruks, sai ootamatult kiiresti tühjaks…

See on tegelikult üldse palju pikem lugu. Ligi kaks kuud varem käisin alakõhuvalude pärast günekoloogi juures ja sain diagnoosiks munsasarjatsüstid. Kuna ma juba seal olin, siis küsisin retsepti hormoonspiraalile, selle ma ka sain ning paigaldamine pidi toimuma järgmise kuupuhastuse esimestel päevadel. Järgmist kuupuhastust ei tulnud. Doktor Google abiga panin tsüklihäire tsüstide arvele ning silma jäi ka see, et need raskendavad rasestumist.

Nii ma siis ootasin endiselt järgmist kuupuhastust ja kasutasime kondoome, mis otsa said. Minul ei olnud see järgmisel päeval poes meeles, aga lugesin mingi toote etiketti riiuli kõrval, kus juhuslikult olid põlvekõrgusel kondoomid. Härra nägi neid ja temal oli meeles, ta tegi nende kohta vihje ning jalutas edasi. Mina ei saanud vihjest aru ja lugesin edasi. Nii need ostmata jäidki, sest minul ei olnud meeles ja Härra arvas, et ma panin need pärast tema vihjet korvi.

Hiljem magamistoas liblikalennu ajal tuli see välja ning see oli meie jaoks juba naljakas, et tsüklihäire pärast ei ole spiraali ja kommunikatsioonihäire tõttu pole nüüd kondoome ka.
Aga kuna hoog oli juba sees, siis mina olin see julge, kes ütles, et välk kaks korda samasse kohta ei löö! Pealegi olid mul tsüstid ja tsükkel oli juba nii pikaks veninud, et rasestumine oli väga ebatõenäoline. Nii palju siiski omalt poolt panustasime, et miljonid mikrokullesed lasti neile tundmatus kohas vabaks, aga väheste kannatamatute tegelaste eest ma kaitstud ei olnud. Veidral kombel ei muretsenud ma absoluutselt, et selle korraga midagi oleks võinud juhtuda ja elu läks edasi antud vahejuhtumile mõtlemata.

Alakõhuvalud muutusid aina hullemaks  ning kui detsembri keskpaigas polnud ikka veel järgmine kuupuhastus alanud, siis otsustasin uuesti arsti juurde minna. Igaks sajaks juhuks tegin enne aja broneerimist testi, et kohapeal ei tuleks üllatusi. Ma olin täiesti kindel, et see on negatiivne ja minus ei olnud isegi mingit ärevust sees. Küll unustasin hingata, kui testile tekkis sekunditega kaks tumepunast kriipsu.

Seda šokki ei anna sõnadesse panna. Ma lihtsalt kutsusin ema ja näitasin temale seda testi ning ei teadnud, kas nutta või naerda. Hetkeks isegi nutsin ja naersin korraga, see oli selline veidi hullumeelne hetk, kus ma keset šokinuttu hakkasin tühja koha pealt naerma ja lihtsalt ütlesin: „Heh, hehehehhheeehehehe, meil on nüüd ju 7-kohaline auto!“ Me nimelt ostsime selle kaks päeva enne rasedustesti tegemist. Hea ajastus!

Et päris aus olla, siis olin tollel õhtul kindel, et teen aborti, aga sellel teemal ma täna pikemalt ei peatu, muidu venib postitus terveks peatükiks.

Oluline on see, et nad on meil olemas ja minu hirmud ei osutunud tõeks. Nad ei ole küll planeeritud, aga nad on armastatud – tõsi, mitte võrdselt esimeste lastega, sest neil on olnud rohkem armastajaid vanemate vendade näol.  Ma ei tunne enam süüd alguses kogetud emotsioonide pärast, ma ei heida endale midagi ette ega pelga lastele tulevikus tunnistada, et nad ei olnud planeeritud. Nad said alguse kõhus lennanud liblikatest, mis halvasid kaine mõistuse ja asendasid selle vastutustundetu tulevärgiga – nad on armastusest sündinud lapsed!

Meie vastutustundetust ei saa meile ka keegi teine ette heita, sest vastutame täielikult ja teeme seda rõõmuga. 🙂

8 thoughts on “Pere ja Kodu: Armastusest sündinud lapsed

  1. Nii ilusti kirjutatud. Nii mõneski kohas tekkis äratundmisrõõm – meie Kolmas on ka saanud alguse kõhus lennanud liblikatest. Samamoodi ootasin järgmist kuupuhastust, et minna spiraali paigaldama… Olin alguses väga segaduses ja vastuoluliste tunnetega, kuid praegu enam ei kujuta ettegi, et meil teda ei oleks 🙂

  2. .. nii realistlik. Minul näiteks on ikka veel see unelm, kus emana ma pole iialgi väsinud ega pahur, masenduses või tujust ära..ja eks ma tean ka, et reaalne elu on natuke teine, seepärast on ka väga hea lugeda kellegi vahetuid emotsioone, et end natuke maa peale tagasi tuua ja mitte illusioone luua. Kuigi ma ütlen ausalt, et meie pole aastatepikkuse kooselu jooksul mitte kordagi mõelnud, et “see üks kord ikka ei juhtu”.. tegelt ka:D eriti sellistel ajahetkedel oleme alati kaitstud olnud, kus rasedus oleks võimatu väljakutsena tundunud (a la keerulised perioodid töö ja ülikooliga jne).. Muidugi kui kaitsevahendid oleksid alt vedanud, oleks teine jutt olnud..aga oleme alati olnud seisukohal, et kui sedasi peaks minema, siis ei oleks see laps vähemoodatud ja kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab.. aga ise teadlikult riskinud ei ole kunagi. Te olete üks vahva perekond ja on tõesti ka kirjutamisest näha, et lapsed on armastatud, isegi kui nad vahel pätti teevad:)

    1. Eks mul oli ka hoopis teine nägemus sellest, milline ma emana olen – kuidas meil on pereelu nagu sarjas “7th heaven”. 😀

      Samamoodi olin kindel, et mina küll kunagi kogemata rasedaks ei jää, abordi tegemisest rääkimata. Viimast küll pole teinud, aga kaalusin seda siiski. Ühesõnaga pidasin end üsna teadlikuks ja vastutustundeliseks, aga läks teisiti. Meil tekkisid need planeerimata rasedused pigem just siis, kui tunneli lõpust paistas taas päike, kui segased ajad olid möödas/hakkasid mööduma. Koos selle valgusega sai mõlemal korral läbi ka pikalt kestnud tsölibaat. See, mis siis keset lastemajandust ja argirutiini meie sees toimuma hakkas, oli palju võimsam kui suhte alguse armumine. Nii hea oli tunda pärast 7-8 aastat kestnud suhet taas ärevust, elevust, õõnsas kõhus lendavaid liblikad… Kaine mõistus lihtsalt kadus. 🙂

      1. Haha, umbes selline visioon on mul ka, isegi veel lillelisem.

        Ja samuti on hea lugeda Su sünnituslugusid, kõik nagu oleks ju samast teemast, aga ikka täiesti erinevad. Sünnitus mind suurt ei hirmuta..aga tõenäoliselt selle pärast, et pole säärast valu iial tundnud.. ja mina olen see, kes isegi tugeva peavalu peale öökima hakkab, niiet noh jah..

        Palju on ees ja sellised blogid on emotsionaalse poole pealt päris heaks toetuseks, ma arvan:)

  3. Jep, mind ka sünnitus ei hirmutanud, aga siis läks küll päris hirmsaks, kui õigeid valusid tundsin. Seda siiski vaid esimesel korral. Kui kolmanda sünnituse ajal samasuguseid valusid tundsin, siis see enam ei hirmutanud ja teadsin, et varsti on see läbi, varsti on valud unustatud ja laps kõhu peal. 🙂

    See on muidu tavaline, et sünnitavad naised oksendavad. 🙂 Peavalu ajal oksendamine kõlab rohkem migreeni moodi.

    1. Päris migreeni mul enda teada ei ole, ka kõhuvalu mõjub samamoodi. Õnneks ei valuta ma neid väga tihti. Endale tundub, et raseda joogast võiks äkki kasu olla sünnitusele? No et hingamine ja muud jutud.

      1. Ma ei oska võrrelda, pole ühekski sünnituseks kuidagi ette valmistunud, pole õppinud hingamist ega midagi muud. Ma olen rohkem seda usku, et sünnituseks ei saa kuidagi ette valmistuda ja kõik on pigem loterii. Mu sõbranna valmistus igal viisil ette, käis perekoolis, võimlemas, luges, tegi sünnitusplaane ja nii edasi, aga siiski oli tal väga raske sünnitus ja taastumine võttis väga kaua aega. Samas mina sain iga sünnitusega samal päeval istuda-astuda.

        Ettevalmistumine mööda külgi kindlasti maha ei jookse, aga kergemat sünnitust need ka ei taga. Neid lugusid olen kuulnud küll, kus igasugune hingamine meelest ära läheb, kui valud peale tulevad. 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *