Pere ja Kodu: Koolipikendus pole häbiasi!

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 09.05.2015.  Möödunud on ligi aasta, aga mõtted ja tunded on endiselt samad, nii et äkki aitab see postitus veel sellel kevadel kedagi, kuigi koolipikenduse protsessid vist juba käivad. 

Tänaseks on meie esiklapse koolipikendus ametlik ja poiss läheb kooli 8aastaselt. Olen olukorraga rahul, sest ma olin koolipikenduse poolt juba enne selle vajaduse ilmnemist.

_MG_3957 (4)

Kõik sai alguse ühest pikast artiklist, milles psühholoogid selgitasid, miks võiks suvelapsed, eriti poisslapsed, saata kooli alles aasta hiljem. Mõtlesin tookord autoritega kaasa ning nõustusin iga nende väitega – enamasti on alles seitsmeseks saanud poiss ja kohe kaheksaseks saav tüdruk ebavõrdses seisus, isegi ühes eas tüdrukul ja poisil on vahe sees ja seda tihti õrnema soo esindaja kasuks.
Pole tõesti ime, miks nii paljude poiste haridustee jääb poolikuks, kui nad esimesest klassist alates jäävad õpetajate lemmikutest maha ning kodutööd tunduvad tundides kuuldud hiina keele jätkuna. Peagi kaob motivatsioon pingutada, kui isegi poole ööni tuupimise järel hinnatakse vaev „3“ peale.

Tookord oli meie suvepoiss alles kahene või kolmene ja ta oli alates sünnist esindanud arengutabeli alumist poolt. Ta hakkas keerama seitsmekuuselt, istuma kümnekuuselt ja seda ka omamoodi ehk ajas end toe najal püsti ja siis lasi endal pepuli kukkuda. Kõndima hakkas aasta ja kahekuuselt ning tolle artikli lugemise ajal oli ka tema kõne areng teistest temaealistest kehvem. Kuigi olin korduvalt kuulnud, et poisid arenevadki aeglasemalt ja küll varsti teistele järele jõuab, hakkasin end juba harjutama koolipikenduse mõttega.

Aja jooksul kinnistus see mõte aina enam, eriti siis, kui suvelapse poolteist aastat noorem vend talle juba numbrite ja värvide tundmises silmi ette hakkas tegema. Peagi ei olnud see ainult minu mõte, vaid ka tema pikaaegse staažiga lasteaiaõpetaja hakkas sellest minuga ääriveeri rääkima. Suur oli tema kergendus, kui ütlesin ise otse välja, et ma plaaningi lapsele koolipikendust taotleda. Minagi tundsin kergendust, sest õpetajalt saadud tagasiside kinnitas, et olen õigel teel.

Päris valutult kõik siiski ei läinud, sest õpetaja soovitas uut õppeaastat nooremas rühmas alustada ja see valmistas meile mehega muret. Me küll leidsime, et see on õige samm, kuid ikkagi kartsime, kuidas laps uues rühmas kohaneb, kuidas talle mõjub lahkumine vanast rühmast, kus tal olid juba oma sõbrad ja lemmikõpetaja. Minagi olin Esimese õpetajatega väga rahul ja kurvastasin, et laps enam nende käe all õppida ei saa. Lisaks olid nende rühmaruumid ühed avaramad ja laste omavaheline läbisaamine väga hea, Esimene ei kurtnud kunagi, et keegi oleks talle liiga teinud. Samas tema noorem vend rääkis iga päev, kuidas ta ei taha lasteaias käia, sest nende rühma Toots tegi talle pidevalt haiget.
Kuid hirmul olid suured silmad ja rühmavahetus läks väga kergelt. Esimene ootas rühmavahetust suure elevusega ja see elevus säilis ka uuel õppeaastal, ta kohanes kiiresti ja oli hirmus õnnelik, et tema õpetajaks sai lasteaia ainus meesõpetaja. Kui ta vanas rühmas oli üks nooremaid ja pisemaid, siis nüüd oli ta üks vanemaid ja kasvu poolest keskmine. Ka arengu poolest oli ta nüüd täitsa keskmine ning laps sai oma eduelamuse, mida ta vajas.

Varem ei teinud ta midagi kaasa, kapseldus oma maailma juba siis, kui nägi, et lauale tuuakse pliiatsid ja paberid. Kui laste tööd olid garderoobi üles riputatud, siis sain ma juba kaugelt aru, milline oli minu lapse oma – kõige valgem paberileht. Näiteks ükskord värvisid nad Eesti lippu ja kui mõni laps oli oma sinimustvalgele veel majad ja koerad juurde joonistanud, siis minu laps oli oma lipu vaid keskelt lõdva randmega halliks värvinud. Tema tööd jäid enamasti poolikuks ja töövihikus haigutas ka tühjus.

Nüüd ma juba saan imetleda oma lapse joonistusi ja voolimistöid, tema töövihikus on kõik püüdlikult lõpuni tehtud ning tema uued õpetajad imestasid, miks laps nende rühma üle viidi. Nemad ei ole näinud endassekapseldunud last, kes end teisteks kehvemaks pidades pliiatsi juba eos nurka viskab. Nemad näevad enesekindlat last, kes teeb rõõmuga kõike kaasa.

Seega rühmavahetus oli parim asi, mis meie lapsega juhtuda sai. Isegi judos käib ta nüüd motiveerituna ja õhkab iga kord, kui tore tund neil oli. Eelmisel aastal tahtis ta loobuda, sest ta kogu aeg kaotas või sai peksa, nagu ta ise ütles, kuid nüüd on ta korduvalt õnnest pakatanud, sest tal on judos hästi läinud, viimane kord oli isegi ainsana enda rühmast üllatusmuna võitnud. Ka kodus on ta nüüd palju avatum ja mõtleb kaasa, kui ristsõnu või nuputamisraamatuid lahendame.

Rühmavahetus oli ka seetõttu ainuõige otsus, et laps ei pea nüüd sellel kevadel pealt vaatama, kuidas tema vanad rühmakaaslased lasteaia lõpetavad ja kooli lähevad. Tema on enda tulevaste klassikaaslastega samas rühmas, lõpetavad koos ja lähevad kooli koos. Talle küll jääb pisut arusaamatuks, miks temaga samas eas naabripoiss ja sõbranna juba sellel sügisel kooli lähevad, aga teda lohutab see, et tema saab minna kooli koos oma parima sõbraga, kes on samuti rühma üks vanemaid nagu meie Esimene.

Laps ootab väga kooliminekut ja ma loodan, et tema elevus säilib ka koolitee alguses. Koolipikendus soosib seda igati ja annab võimaluse materjali kergemini omandada, on lootust, et ta kogeb ka esimeses klassis eduelamust, mis teda edaspidigi kannab. Meie näeme ja tunneme, et oleme teinud õige otsuse. Ma ei häbene absoluutselt, et mu laps aasta hiljem kooli läheb.

Küll on olnud erinevad meid ümbritsevate inimeste arvamused. Õnneks oleme kogenud rohkem toetust või lihtsalt ükskõiksust, sest mõnda inimest koolipikenduse tagamaad lihtsalt ei huvita. Ei peagi! Kuid oleme kogenud ka suhtumist, kus pärast pikalt aru andmist peetakse ikka meie otsust valeks ja heidetakse ette, kuidas teeme lapsele karuteene ning kuidas gümnaasiumi lõpetamisel poiss vihkab meid, kuna tema peab meie pärast lõpetama „vanaisana“ keset lastekarja. (Lõpetamise ajal viimast kuud 19aastane nooruk on ju ikkagi palju vanem kui mõned kuud enne lõpetamist 19aastaseks saanud klassikaaslased.) Pealegi elu ei peagi kerge olema ja harjugu laps sellega juba esimeses klassis!

Ma arvan, et vanemad ei peaks iga hinna eest püüdma selle poole, et nende laps oleks eakaaslastest parem. Pigem tuleks ikkagi püüelda selle poole, kuidas lapsel parem on. Ka ei peaks vastu sõdima, kui õpetajad soovitavad jätta lapse klassi kordama, pigem juba uuesti ja paremini, kui hambad risti lõpuni välja. Kui laps just enne lõppu ei murdu.

Ma tean, mis on koolistress, ma tean, mis tunne on olla teistest aeglasem, olen ka mina suvelaps, kes enne kooli ei käinud päevagi lasteaias. Neid kordi oli nii palju, kus ma püüdsin lahendada kiiresti ülesandeid, et teenida ära õpetaja heakskiit, kuid pidin enamasti pettunult pealt vaatama, kuidas teised olid minust kiiremad ja targemad. Reaalainetes algasid alati uued peatükid enne, kui mina vanad selgeks sain, ja nii muutusid matemaatika, keemia ja füüsika minu jaoks iga aastaga aina segasemaks. Samas minu detsembris sündinud väikevend omandas kõike lennult ja sai häid hindeid, kuigi ei avanud kodus koolikottigi. Tekitas trotsi küll.

Ma ei arva, et venna eelis oli see, et tema oli kooliteed alustades minuga võrreldes pool aastat vanem. Pigem ongi laste võimed erinevad ja minule oleks ehk samuti koolipikendus ära kulunud, samas vend oleks võinud vabalt aasta varem kooli minna. Koolitee puhul ei peaks lähtuma ainult lapse vanusest, vaid lapsest endast ja seda meie teemegi.

Julgustan ka neid, kes kaaluvad samuti koolipikendust. See ei ole häbiasi, kui vanemad toetavad lapse arengut temale sobivad tempos ega oota enamat, kui laps suudab anda.

13 thoughts on “Pere ja Kodu: Koolipikendus pole häbiasi!

  1. Väga hästi kirjutatud ja jagan sinu mõttekäiku täielikult. Austraalias olles on mul natuke hirm peal, et kui ma nüüd lapsi saama hakkan, et mis ma tegema peaks… Eelkooli alustavad nad 4-5. aastaselt ning kooli lähevad 6-aastaselt, keskkool on praktiliselt kõigil lõpetatud 17ndaks eluaastaks. Praegu tahavad nad seda veel nooremaks lükata! Rääkimata sellest, et lapsed viiakse hoidu vaevu 5-6kuuselt ja minus tekitab see meeletut hirmu! Mis ma aga öelda tahtsin, et aitäh, et sellisest vastuolulisest teemast kirjutasid. Usun, et see võib paljudele abiks olla, kes ehk piinlikuse pärast oma lapse heaolu tagamiseks õigeid otsuseid ei tee.

    1. See beebide hoidu viimine on minu jaoks ka nii kurb, ise ei tahaks sellises olukorras olla. Aga see varane koolikohustus on vist veidi leebem võrreldes Eesti koolisüsteemiga? Ei ole nii suurt tuupimist ja hunnikutes koduseid töid nagu siin?

      Kuigi poiss läheb 8-aastaselt kooli, siis ma ikka kardan koolikotti, mis on raskem kui laps ise, koduseid töid, millele kulub terve õhtu, koolikiusamist, mida ükski õpetaja ei märka, mitterahuldavaid hindeid kehalise tundides, kuigi laps annab endast maksimumi ja nii edasi…

      1. Vot seda ma täpselt ei teagi, C teab öelda, et kui tema koolis käis (aastaid mitu-mitu) tagasi, siis kohe kindlasti mitte nii palju kui mu õde, kes praegu viiendas ja tuubib tundide viisi. Koolikotil on ju seadusega mingi limiit ka? Siin tehti igasuguseid uurimustöid ja värke ning tehti kindlaks, et kodused tööd tegelikult last ei aita. Eriti kui nad ei oska ja vanematel näiteks aega absoluutselt ei ole. Hirmud on ju täitsa tavalised, endalgi hirm õdede ja tulevaste laste pärast, et kuidas see koolikogemus nende jaoks paremaks muuta kui mul endal.

        1. On vist küll limiit, aga olen aru saanud, et sellest suurt kinni ei peeta. Samuti ei peeta kinni sellest, et esimeses klassis kodutöid ei anta, et päeva jooksul ei ületata lubatud kontrolltööde arvu ja nii edasi

  2. Kusjuures minu ema oli nii tark naine, et pani mind 8 aastaselt kooli (aug sain). Olin ülivalmis, väga ootasin, koolis aktiivne ja hea suhtleja, viieline ja klassivanem. Mõtlen enda omasid ka panna kaheksaselt 🙂 Sots küpsus on isegi olulisem, kui tähtede tundmine. Niiet olete kindlasti õigel teel, minumeelest on see jabur, et peab hakkama mööda ametnike käima. Kas 7 või kaheksaselt laps kooli panna võiks olla ikka vanema enda otsus, tema ju tunneb last kõige paremini 🙂 Kusjuures ka Lauri Leesi kirjutas, et poisslapsed võikski minna kooli 8 aastaselt, kuna algul nad on paratamatult tüdrukutest natuke maas (sots ja füs pool).

    1. Just, ka minu arvates võiks protsess lihtsam olla ja olen üsna kindel, et sellega ei kaasne massiline koolipikenduse küsimine, lihtsalt kõik küsijad saaksid soovitud pikenduse.

    2. Koolipikendust ei anta “lihtsalt niisama” olgu laps kasvõi
      Septembris sündinu.

      Kui selleks on vajadus ja komisoni arvates ka sellest lisaastast lasteaias kasu oleks siis antakse.

      Isiklikult ka igati koolipikenduse poolt, kui lapsel seda reaalselt vaja on.

      Minu laps pidi ka pikenduse saama aga kuna ta on väga raske kohaneja siis leidsime, et kooliminek on siiski parem ja valituks sai väikeklass (4 last klassis). Vajadusel jätame 1 klassi kordama.

      1. See vist oleneb palju ka kohast või kellegi meeleolust, sest neid lugusid on küll, kus pelgalt sooviavalduse peale saab pikenduse ja samas on saanud eitava vastuse need, kellele oleks pikendus vajalik olnud. :/

        Väikeklass on minu arvates väga hea alternatiiv koolipikendusele ja loodan, et kõik sujub nii hästi, et klassi kordama ei pea jääma. 🙂

  3. “Ma arvan, et vanemad ei peaks iga hinna eest püüdma selle poole, et nende laps oleks eakaaslastest parem.” Hear-hear! Igaüks ikka oma tempoga!
    Ja no noogutasin hoogsalt ikka kogu postituse aja.
    Olen täitsa tuttuus lugeja, aga tulen kindlasti jälle 🙂

  4. Ma olen ka viimasel ajal samu mõtteid hakanud mõlgutama. Aga meil on see häda, et üks samavana sugulane läheb ikka tõenäoliselt samal ajal ja siis võib olla veidi raske see erinevus teha, et meie laps hiljem läheb. Ka lapsele endale selgitada. Õnneks on sinna veel mõni aasta aega mõelda 🙂

    1. Meie lapsel oli ka alguses palju küsimusi, miks teda ümbritsevad samas eas lapsed kooli läksid ja tema mitte, aga üsna kiiresti tegi selgitustest oma järeldused ja küsijatele, et kas ta juba koolis käib, vastas alati, et veel mitte, sest ta ei oska lugeda. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga