Pere ja Kodu: Kuidas saab lasteaialaste kõrvalt tööl käia?

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 03.03.2015.

Kui meil oli veel kaks last, nägin ma tulevikku sellisena, et pisem läheb kahe ja poole aastaselt lasteaeda ning mina tööle. Nüüd saab tollane pesamuna viieseks ja koos poolteist aastat vanema vennaga on nad meie ainsad lasteaialapsed. Kuid isegi nende kõrvalt ei kujuta ma töötamist ette! Rääkimata siis kolme või nelja lasteaialapse kõrvalt.

Viimase kolme kuu jooksul on nad lasteaias käinud ei rohkem ega vähem kui kuus päeva. Detsembri alguses käisid nad ühe päeva kohal ja vanem vend sai kohe mingi tõve külge. Kuu teises pooles oli neil tervis küll korras, aga siis oli lihtsalt jõulupuhkus. Jaanuaris uuesti lasteaeda minnes korjas üks kahe päevaga üles köha ja teine kõhuviiruse. Mõlemad põdesid kiiresti ja kergelt ning olid nädala pärast valmis lasteaeda minema, kuid siis lõid Teisel tuulerõuged välja.

See on tegelikult täielik müstika, kust ta need sai, sest väidetavalt ei põdenud lasteaias neid keegi ja kuskil avalikus kohas ei olnud me lastega mitu nädalat käinud. Täpiline periood kestis meil ligi neli nädalat, sest viimasel lapsel lõid tuulerõuged välja alles kaks ja pool nädalat pärast esimest.Tuulerõuged 3Veebruari teises pooles käisid nad kolm päeva pooltühjas lasteaias. Sellise haiguspuhangu ajal olekski olnud naiivne arvata, et nemad terveks jäävad – loomulikult ei jäänud! Peagi oli Esimesel kaks päeva kõrge palavik ja sealt edasi hüples kahe pisema palavik kuus päeva üles-alla. Vaid Teisel oli ja on siiani kehatemperatuur madalam kui 36 kraadi. Tema pääses ainsana palavikust, ka minu temperatuur üle 37.7 ei kerkinud, kuid kõik teised neli pereliiget olid kõrge palavikuga siruli, kes ühe päeva, kes kuus. Nii raskelt pole lapsed kunagi põdenud ja Härra oli vist viimase seitsme aasta jooksul esimest korda kõrges palavikus.

Sügisel oli sarnane olukord, kus Esimesel tekkis kõrge palavik ja järgmisel päeval olid kaks pisemat koos palavikus, kuid siis jäid need ühepäevasteks. Tookord tundus küll, et kole laatsaret on kodus, aga praegusega võrreldes oli see lihtsalt nohu. Jumal tänatud, et Härra kahenädalane kodusolek praeguse laatsaretiga kattus, sest paar esimest päeva vedelesin ma tundide viisi pisematega elutoa diivanil ja lohutasin neid. Sellist asja pole varem olnud, et ma ei saa haigete kõrvalt isegi vetsu minna, rääkimata söögi tegemisest ja muust.haigedTavaliselt on lapsed ka kõrge palavikuga tegusad olnud, kuid nüüd olid pisemad täiesti apaatsed. Varasemalt ei ole ma kergekäeliselt palavikualandajat andnud, pigem olen lasknud kehal sissetungijatega võidelnud, aga seekord said lapsed isegi olematu palavikuga ravimeid, sest nad ainult nutsid ja pikutasid. Kui nende enesetunne oli sama kohutav nagu minu oma 37.7-kraadise palavikuga, siis ma üldse ei imesta, miks nad nii läbi olid.

Kuigi palavikku enam ei ole, on kõigil erineva raskusastmega köha ja nohu ning lasteaed sellel nädalal kindlasti aktuaalseks ei muutu. Eelmine õppeaasta oli laste esimene lasteaia-aasta, panin need tihedad haigestumised siis kohanemise süüks, kuid sel aastal läheb kõik ikkagi mööda sama rada. Kuidas saab sedasi tööl käia?

Neljas saab suvel 2aastaseks. Kui meil oleks karjuv vajadus lisasissetuleku järele, siis teoorias peaksin sügisest ta lasteaeda panema ning ise tööle minema, aga praktikas oleksin ilmselt täiskohaga põetaja kodus. Kui praegu kaks lasteaialast toovad pidevalt viiruseid koju ning kõik neli põevad kordamööda, siis sügisest hakkaksid neli lasteaialast haigusi tooma ja vahetama. Hetkel olen küll veendunud, et kolme-nelja lasteaialapse kõrvalt ei ole mõeldavgi tööl käia. Isegi kahe puhul on see rohkem kui keeruline.

Ilmselt seetõttu ongi nii tihti rühmades köhivad ja punaste ninaalustega lapsed. Ma ei saa seda ette ka heita, ilmselt käituksin ise samamoodi: pumpaksin lapse hommikul ravimeid täis ja saadaksin ta süüdimatult teiste laste sekka. Tööd ja palka lihtsalt ei oleks, kui tuleb kogu aeg tõbise lapsega kodus olla.

Olen täheldanud ka õpetajate poolt erinevat kohtlemist koduste ja töötavate vanemate laste suhtes. Mulle on korduvalt öeldud, et laps köhatas lõunauinaku ajal või luristab veidi nina, et võiks teda paar päeva kodus jälgida. Nii ongi lapsed olnud tihti kodus väga kerge nohuga, mida ma pole kuidagi ravinud. Samal ajal käivad lasteaias lapsed, kellel rohelised tatiussid ripuvad lõuani. Sedasi saab küll lasteaialaste kõrvalt tööl käia.

Kindlasti on osa lapsi niivõrd hea tervisega, et tõesti pole vaja neid lasteaiast koju jätta. Ma ei ütleks, et minu lapsed väga kehva tervisega oleks, pigem põevad kordamööda või peavadki jääma kodusele jälgimisele juba siis, kui korra päevas nina nuuskavad. Mul ei ole olnud tahtmist jalgu ka trampida, et miks minu ninaluristaja ei või lasteaias olla, kui suurest nuuskamisest kärnas ninaalusega rühmakaaslane võib.  Kuna ma olen nagunii kodune, siis ei ole minu jaoks lasteaiast puuduv laps probleem. Kui, siis vaid nii palju, et kahju on makstavast rahast, kui lapsed peaaegu üldse lasteaias ei käi.

Lugejad, kuidas teie tööelu ja laste lasteaiaelu klapivad? Kui keeruline on lasteaialaste kõvalt tööl käia? Eriti huvitav oleks teada, kas ja kuidas saab täiskohaga tööl käia, kui lasteaias käib korraga kolm või enam last?

Ma vahepeal mõtlesin, et kuigi ma tööle ei plaani minna, siis sügisest kooliteed võiks küll jätkata. Aga sel juhul peaksid kõik neli lasteaias käima, mis tegelikult näeks siis välja nii, et nad on nimekirjas, aga tegelikult istuvad kodus, sest üks või kõik on haiged.

Pigem jätkan endistviisi. Sügiseks kolme ja pooleseks saav Kolmas ei lähe veel lasteaeda, pesamunast rääkimata – aitab mulle kahest haigustekorjajast küll.

2 thoughts on “Pere ja Kodu: Kuidas saab lasteaialaste kõrvalt tööl käia?

  1. Oi, kui tuttav teema! Nii hea oli lugeda.. ja samas ka kurb. Mulle tundub alati, et teistel on kusagil sellele küsimusele vastus olemas ja ainult mina oma nelja lapse kõrvalt veel ei tea. Nii et ma olen ka valemist huvitatud.

    Me oleme ka praegu aru saanud, et nelja lasteaiaealise lapse kõrval peab olema vaba graafikuga töö, nii et saab korda mööda lastega tegeleda. Ja ikka kahte vanemat on vaja. Praegu olen viimase nädala püüdnud üksi hakkama saada poolte haigete lastega ja poolte tervetega. Kui nüüd meenutame, kui paljud inimesed on kurjad, kui pisikesi lapsi üksi koju või autosse jätan, siis… kuidas saavad kodust välja (lasteaeda, trenni) 2 tervet last, kui teised 2 on haiged? ÜKsi koju ei või jätta ja haigeid õue ei või viia…

    Ja see pole ka päris lahendus, et siis jälle lähevad, kui teised ka terved on, sest arvata võib, et siis jäävad need praegused terved haigeks ja nii ei saagi kunagi kodust välja.

    Toidupoodigi ei saa nii minna…

    Nii et meie pere lahendus on, et arvatavasti püüame edaspidi jätkata laste kasvatamist kahe vanemaga 🙂

    1. Mul on küll selline tunne, et isegi kahest ei piisa. 😀

      Muidugi muudab see palju asju lihtsamaks, aga sageli kipub asi ikka nii minema, et haigete lastega kodus olemine on naise rida. Mitte, et isad ei tahaks oma kohust täita, vaid isade tööandjad ei suhtu hoolduslehtedesse väga leebelt, eriti, kui isadel on selline töö, et asendajaid pole naljalt võtta.

      Viimane kord, kui mees Eestis töökohale kandideeris, oli meil kolm last ja neljanda tulekust polnud märkigi, aga juba siis oli murekohaks laste arv ja kas mees ikka saab oma suure pere kõrvalt piisavalt tööle pühenduda. :/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga