Pere ja Kodu: Miks ma ei teinud aborti

Avaldatud Pere ja Kodu bogis 10.03.2015.

„Ei ole tõestatud, et naised, kes otsustavad aborti teha, tunneksid suuremaid süümepiinu või kahetseksid oma otsust rohkem kui need, kes planeerimata raseduse lõpuni kannavad.“

Sellise väitega lükati Delfi naisteka artiklis „ Kuus rumalat abordimüüti, millega naisi ikka hirmutatakse“ ümber müüt, et naised, kes on aborti teinud, kahetsevad seda elu lõpuni. Lugesin seda juba ammu, aga siiani pole see mulle rahu andnud. Minu mõistus keeldub uskumast, et planeerimata lapse saanud emad oma otsust kahetsevad.

Muidugi pole Delfi naistekas päris selline sait, mille artikleid peaks väga tõsiselt võtma, kuid isegi kollase meelelahutuse kohta tundub selline väide liiga julm. Ma võin käsi südamel öelda, et pole kordagi kahetsenud planeerimata laste saamist. Olen tundnud küll igasuguseid emotsioone ja hirme nii raseduste ajal kui ka pärast seda, kuid ei ole kordagi mõelnud, et oleksin võinud ikka aborti teha.

Küsisin ka Härralt, kas ta on kordagi kahetsenud meie pisemate olemasolu ning tema siiras vastus oli, et mitte ühtegi korda. Ma tegelikult näen seda isegi.

Kolmanda puhul ei mõelnud me kumbki abordi peale, mitte hetkekski. Härra oli isegi rõõmus, jumal tänatud, et oli, sest minul võttis kolmanda lapse mõttega harjumine rohkem aega ning tema tugi kulus sellel ajal väga ära.
Neljandaga oli küll teisiti. Meie mõlema esimene mõte oli, et nüüd tuleb küll aborti teha. Nutsin esimesel õhtul lakkamatult, sest neljas laps tundus nii vale ja abort veel valem. Olime kindlad, et me ei jaksa, me ei suuda, me ei saa ja nii edasi. Mulle tundus kohati, et see polegi üldse mina, kes on rase. Mulle lihtsalt ei jõudnud kohale, et ma päriselt ka ootan last ja täitsa päriselt mõtlen abordi peale. Mingi hetk vaatasin Kolmandat ja nutt tuli peale, sest ma tundsin, et kõhus kasvava lapse suhtes on nii ebaõiglane, et tema vend sai võimaluse, aga tema elu lõpeb juba enne, kui alata jõuab.

Süda ütles juba esimesel õhtul, et ma siiski ei suuda aborti teha, aga mõistus surus seda peale. Üritasin raseduse peale mitte mõelda ja soovisin kiiresti arsti juurde saada, et saaksin ruttu selle asja kaelast ära. Ma ei vaadanud ultrahelis ekraani ning püüdsin teha näo, et ma ei hooli. Kuid kui arst ütles, et lapse süda lööb, siis hakkasin nutma ja nutsin kuni hetkeni, mil saatekirjaga kabinetist lahkusin.

Küsisin Härralt, mis oleks, kui… Tema ei tahtnud seda mõtet üldse edasi arendada, jäi endale kindlaks. Ma küsisin hiljem, mis saab, kui ma… Kas ta… Ta ütles, et ta jääks muidugi meie kõrvale, aga ta ei tea, kas ta lapse vastu tunneks midagi. Mina teadsin, et tunneks, sest ma olin ise eelmisel korral samas seisus – kartsin, et teen lastel vahet. Tema tookord ei kartnud, sest, nagu ma juba mainisin, oli tema uudise üle rõõmus ja sellega oli ta minu suurim tugi. Nüüd oli minu kord olla tema tugi.

Ma polnud kabinetist lahkumisest saadik saanud enam lahti tundest, et minu sees kasvab uus elu, tükike minust ja Härrast. Et see pole lihtsalt jama seis, mida saab kergelt muuta. See poleks olnud kerge. Nii ma seedisin seda enda sees. Vaatasin endiselt härda pilguga Kolmandat ja mõtlesin, kui õnnelik poiss ta on, et ta olemas on. Kui õnnelikud meie oleme, et ta meil olemas on. Kuidas tema rõkkav naer ja jalapadin oleksid olemata, kui ma oleksin eelistanud varianti, mis minu elu kergemaks oleks teinud.

Mõtlesin, kuidas lapsel minu kõhus tuksub süda, kuidas tal vaatamata kreveti välimusele on olemas sugu, nägu ja tegu. Kõik, kes temast tuleb, oli juba tema DNAsse kirjutatud, tema näojooned ja temperament – ta oli olemas, ja mina ei suutnud võtta temalt võimalust elada. Olin oma rasedusest teadlik olnud kolm päeva, olin eelmisel päeval saanud saatekirja raseduse katkestamiseks, ja ma helistasin arstile tagasi ning palusin uut ultraheli. Ma alustasin uuesti ja enesekindlana – ma jaksan, ma suudan, ma saan.

Härrale ütlesin, et abort jääb ära ning me saame neljanda lapse. Ta lootis järgmised 5 nädalat, et ma mõtlen ümber, aga seda ei juhtunud, ma isegi ei kaalunud seda rohkem. Mina lootsin järgmised 4 kuud, et ta hakkab lapse vastu suuremat huvi tundma, aga seda ei juhtunud… Kuni ma kukkusin trepist alla, aga seda lugu olen juba rääkinud.

Kui Neljas sündis, sai temast kohe issi lemmiktüdruk. Me imetlesime teda koos ja mõtlesime, kuidas teda ei oleks, kui… Ausalt, me ei kujuta oma elu ette nende planeerimata lasteta! Mina, vana melanhoolik, vaatan tihti kipitava kurguga meie pisemaid, kui nad rõõmsalt möllavad, asjalikult maailma avastavad või sügavalt magavad. Lihtsalt vaatan neid, hoian nuttu tagasi ja mõtlen, kui kurb oleks, kui nad ei saaks voodis hüpata, küülikutele pai teha, majast mööduvatele inimestele aknale koputada ja lehvitada või sooja teki all magusaid unenägusid näha._MG_7026Ma ei kahetse mitte üks teps, et nad seda kõike teha saavad. Mul on olnud sigaraske, ma olen tundnud, et ema olla on kõike muud kui suurim rõõm, aga ma pole siiski kahetsenud ühegi lapse olemasolu. Vastupidi, pisemate olemasolu hindan ma hoopis erilise tundega, nemad meenutavad mulle iga päev, kui habras on elu.

Tean, et teistsugust valikut oleksin ma jäänud elu lõpuni kahetsema. See ei oleks olnud minu jaoks müüt. Ma ei ole abordivastane ega mõista hukka teiste valikuid, sest nende suhtes ei ole ma nii emotsionaalne. Mul puudub side teiste krevettidega ja ma ei oska neid hiljem igatseda, aga tunnistan, et mul on olnud kahju nii mõnelgi korral, kui keegi minu tuttavatest on otsustanud abordi kasuks. Mul on olnud kahju, sest tean, et nad on teinud oma valiku raske südamega erinevatel põhjustel, kuigi tegelikult oleksid nad soovinud õnnelikku lõppu.

Teisest küljest on mul olnud hea meel nii mõnegi tuttava üle, kes on saanud planeerimata lapse. Neid kõiki ühendab üks – nende lugudel on õnnelik lõpp. Mitte keegi neist pole öelnud, et nad kahetsevad oma otsust, isegi siis, kui see on nende elu pea peale ja pahupidi keeranud. Nad ei pea ka kinnitama, et nad ei kahetse, sest nende emaarmastus paistab kaugele.

Minu tutvusringkond ei ole küll nii suur, et saaksin selle statistikale toetudes väita, et see müüdipurustus on puhas jama, kuid ma olen siiski veendunud, et neid naisi, kes kahetsevad planeerimata lapse saamist, on kõvasti vähem kui neid, kes kahetsevad tehtud aborti.

Vaatasin pikalt postituse juurde lisatud pilti ja küsisin endalt, mida siin on kahetseda?! Kahju oleks vaid sellest, kui seda pilti poleks kunagi teha saanud ja need kaks pisikest ei ootaks mind hommikul oma toas…

5 thoughts on “Pere ja Kodu: Miks ma ei teinud aborti

  1. Ma arvan, et iga naise jaoks on abort väga isiklik otsus ja üldises plaanis ei saa keegi meist neid õigustada-mitte õigustada. Kui keegi saab planeerimata lapse ja on selle üle õnnelik (kuigi alguses võis ehmatus olla suur), siis järelikult oligi see õige otsus. Ja kui on naisi, kes otsustavad teha aborti, siis järelikult on ka neil õigus oma valikutele.

    Sari-abortide tegijaid ma võtan mõningate mööndustega. Kui inimene teeb ikka mitu aborti järjest (pean siinkohal silmas suuremat numbrit kui 6 või 8), siis tekib paratamatult küsimus, et milles asi, kas ei osata kaitsevahendeid kasutada või lihtsalt ei hoolita neist, sest naise kehale jätab mitmete abortide tegemine jälje.

    Samas hiljutises Postimehe artiklis oli kirjas, et Eestis on üks naine, kelle nimel on 18 aborti – muidugi ei tea me selle naise elu tagamaid ja põhjuseid abortide tegemiseks, aga 18 tundub ikka väga suur arv ja kuigi ma väga väga tahan öelda, et tema elu ja tema otsused, siis ma pean ikkagi tunnistama, et sellist numbrit ma enam kuidagi ära ei suuda endale õigustada.

    1. Minu jaoks tundub ka 6 või 8 kaugelt liiga suur arv. 18 on juba selline, kus tahaks küsida arstilt, et miks 10. abordi ajal steriliseerimise teed ei mindud.

  2. Tere! Satun aeg-ajalt lugema teie pere vahvaid askeldusi.
    Ise loeksin seda tsitaati pigem nii, et ei abordi teinud ega ka plaanimata lapse saanud ei kahetse üldiselt kumbki pärast oma otsust. Ning sellest omakorda võiks järeldada, et a) inimesed üldjuhul oskavad otsustada, milline valik neile kõige õigem on ning b) kui valik tehtud, siis pärast oskavad sellega elada.

  3. Ega vist ei ole hea sõnastus jah, kui inimesed seda täiesti ilma kahtlusevarjuta nii erinevalt lugeda saavad XD Kommenteerisingi ainult seepärast, et mul võttis jupp aega enne kui pihta sain, et seda teistmoodi tõlgendada saab, siis oli kohe kogu postitus loogiline. Tahtsin siis oma “ahhaa” elamust jagada – et teistpidi ka ju huvitav teada saada, et “alternatiivtõlgendus” ka eksisteerib. 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *