Pere ja Kodu: Miks me saime väikese vahega mitu last

Avaldatud Pere ja Kodus 23.09.2014.

Ma ei ole tihe Perekooli foorumi külastaja, enamasti satun sinna haigussümptomite kohta „guugeldades“, aga seekord avasin lehekülje endalegi arusaamatutel põhjustel ning sattusin kohe teemale „miks te saate väikese vahega mitu last“, mis oli ajendatud minu blogist. Ei tea, mis vägi mind sinna juhatas, aga ju keegi kõrgemal tahtis, et ma seda loeksin.

Nii, lugesin, seedisin ja kaalusin, kas ignoreerin teemat või kirjutan enda kaitseks paar sõna. Otsustasin, et ignoreerin teemat Perekooli foorumis, kuid jagan oma mõtteid blogis. Jupitan teemaalgatust, et mul oleks kergem vastata.

„On olnud siin perekoolis ka murekirju emadelt, kelle probleemide peamine põhjus on see, et on saadud kolm või isegi enam lapsi väikese vahega. Aasta ja laps, või siis natuke rohkem, aga mitte üle kahe aasta. Just lugesin Pere ja Kodu lehelt ühe nelja lapse ema blogi ja jälle tuli see küsimus pähe. Kas siis tõesti ei osata enne ette mõelda, kas peab tingimata kõik vead ise ära tegema?“

Ma olen lugenud murekirju emadelt, kelle probleemide põhjus on olnud rasedus, üks laps, väike laps ja rasedus, kaks last. Mis ma oskan kosta, igas peres on omad hirmud ja mured. Kui lapsi on rohkem, siis ilmselt on ka muresid rohkem. Me oskasime sellega arvestada, aga kõike siiski ette ei näe. Võime ju aduda, et tuleb palju magamata öid, tegusaid päevi, keerulist logistikat, vähe aega, aga me ei näe ette, kuidas me uues olukorras kohaneme ja stressiga toime tuleme, seega  üllatusi on olnud, nii positiivseid kui ka negatiivseid. Tehtud valikuid ma vigadeks sellegipoolest ei nimetaks.

“Kui tegemist on 26-aastase nelja lapse emaga, siis ei saa ju ka öelda, et vanus kannustab tagant. Neli last ei ole minu meelest palju, aga neli last viie aasta sees on palju. Nagu ma blogist aru sain, siis vanim laps on tal praegu 6 ja noorim vist saab varsti aastaseks või juba on.“

Ei, vanus ei kannusta tagant, seetõttu ei olnud meil neli last väikese vahega planeeritud. Aga nii läks ja vanim laps sai juulis 6-aastaseks ning noorim augustis aastaseks. Planeerimata rasedused on muidugi jälle see teine teema, mille pärast nii mõnigi kindlasti tahaks mind kividega vigaseks loopida, aga kuna me oleme oma tegude või tegemata jätmiste eest vastutanud, lastele suudame elementaarseid asju (ja rohkemgi veel) lubada ning armastame neid võrdselt, siis ma ei näe ka siin põhjust etteheiteid teha.

„Mees töötab Soomes ja ema on Eestis üksi nelja lapsega. Tugivõrgustikku tal ka pole. Tänane blogipostitus on sellest, kuidas kõik neli last on korraga haiged, ema ise ka. Lisaks avastas vanimal kuulmislanguse. Kirjeldab, kuidas ta on kaks korda arstil käinud, olles sunnitud kõik neli last kaasa võtma. Seega tal pole abilisi vanavanemate või heade sõbrannade näol, kes vajadusel aitaks last hoida.“

Tegelikult olen ma palju rohkem kordi nelja lapsega arsti juures käinud ja neid kordi tuleb kindlasti veel. Tugivõrgustikuga tõesti väga vedanud ei ole. Härra vanemad on ammu pensionieas, ema liikumisvõime on piiratud ja seetõttu ei suuda ta väledate lastega sammu pidada. Minu emal on lastest ilmselt üleküllus (elasime majaremondi ajal kolme lapsega seal) ja ta parema meelega väldib nende hoidmist, aga viimases hädas siiski saan temale loota. Teine asi on see, kas ma tahan tema abi paluda, kui ma tean, et ta tegelikult lapsi hoida ei taha. Häid sõbrannasid on mul ka, aga paraku on enamus neist tööinimesed ja/või elavad kaugel. Seetõttu on ette tulnud hoopis seda, et lapsed jäävad Härraga koju ja mina saan sõbrannadega kokku, et nende näod meelest ära ei läheks.

Esimese kõrvu käisime LOR arstile näitamas ja selgus, et tal on kõrvad põhimõtteliselt tatti täis. Lapsel on mingisugune bakteriaalne põletik, aga lima ei ole nohu näol välja tulnud, vaid igasugustesse kanalitesse kogunenud ja see on seal juba mõnda aega olnud. Saab nüüd allergiaravimeid, et turse alaneks ning teeb läbi elu esimese antibiootikumikuuri. Seega ajutine kuulmislangus, ei midagi tõsist. Küll peame pärast ravimist korra veel kontrollis käima ja lähen ilmselt taas nelja lapsega.

Viimane käik nelja lapsega ei olnud üldse hull, kuigi ootasime arsti 40 minutit ning kabinetis oli kraakade jaoks nii palju põnevat. Esimene ja Neljas olid väga koostööaltid, läbivaatus käis kiiresti. Jah, Teine ja Kolmas sagisid ja vadistasid nii palju, et arsti tuli tavapärasemast terasemalt kuulata, aga midagi kõrvust mööda ei läinud. Arsti viimane küsimus oli hästi vahva: „Mul on üks isiklik küsimus ka – kas hulluks ei aja?“ Mul läheb siiani suu muigele, kui seda meenutan. Ei, see polnud üldse halvas mõttes küsitud, vastupidi, tollel noorel mehel on endal ka kolm väikest last, kes teda hulluks ajavad.

“Sama ema eelmine blogipostitus oli samuti negatiivsetes toonides. Kirjutas, kuidas ta ootas mehe suvepuhkust, et nad saaks ühe õhtu kahekesi veeta, ilma lasteta. Aga seda õhtut ei tulnudki, enne lõppes mehe puhkus.”

Mehel ei olnud suvepuhkust, tal ei ole kunagi sellist asja olnud. Ma kirjutasin, et ootasin terve suve seda ühte päeva, aga suvi sai enne läbi. Ma arvan, et ma tohin olla pettunud, kui ma ei saanud veeta ühte ainsat pikka päeva koos oma abikaasaga. Mul oli ostetud isegi uus kleit ja lahtised kõrge kontsaga kingad, et saaksin end vahelduseks ilusaks teha. Meie vaba päev kindlasti tuleb millalgi, võib-olla veel selle kuu seeski, aga enam ei ole suveilma minu kleidi ja kingade jaoks. Muidugi ma mossitan!

„Minu postituse eesmärk ei ole halvustada. Mul ei ole midagi toredate suurte perede vastu iseenesest. Aga mis sunnib ühte naist, ja võib-olla ka tema meest, oma elu ise nii keeruliseks elama? Iga vähegi mõtlev inimene saab ju aru, et kui sul on neli eelkooliealist last korraga majas, siis on elu põrgu. Miks siis nii tehakse?“

Ma esimese lugemisega võtsin küll seda kõike väga isiklikult ja halvustavalt, sest kellele ikka meeldib, kui tema pere peale näpuga näidatakse, aga see selleks. Ilmselt ei ole teemaalgatajal kogemusi nelja eelkooliealise lapsega, kui ta seda elu põrguks nimetab. Kolmanda ootamise ajal ma muidugi ise arvasin ka, et see nii saab olema, sest esimene aasta kahega oli lihtsalt kohutavalt raske, seega kolmega peaks olema veel raskem.

Oh üllatust, hoopis kergem oli, aeg läks kiiremini ja kõik tuli loomulikumalt. Ütlesin pidevalt, et Kolmas on nii muhe beebi, et teda võiks vabalt kaks olla. Siis oli tõesti selline tunne, et kahe lapse kõrvalt jõuaksin veel pisikeste kaksikute eest hoolitseda. Samas esimese lapse beebiiga oli nii raske, et tema kõrvalt ma ei leidnud aega isegi söömiseks ja kilod kadusid kolinal.

Neljanda beebiiga on olnud kõige nauditavam, aga möödunud ka kõige kiiremini. Kõige imelisem aeg ongi olnud viimane aasta nelja lapsega. Jah, kohati on väga raske, aga põrgust on asi kaugel.

„Miks ei võiks planeerida lastele pikemad vahed? Näiteks kaks ja kaks: kui esimene paar on nt 10 ja 7, siis teha kolmas. Neljanda lapse sündides oleks esimene siis 13. Kui mina rasedana perekoolis käisin, siis ütles naistearst loengus ka, et sagedamini kui iga kolme aasta tagant ta ei soovita sünnitada, et lühema ajaga ei jõua organism täielikult taastuda.“

Meil oligi plaanis kaks praegu ja kaks kaugemas tulevikus, aga lastel olid omad plaanid ja ma olen rahul, et just sedasi on läinud. Ei vaidle vastu, et organismile nii sage sünnitamine hästi ei mõju, kui väga tahta, siis võiksin leida küll seoseid kurnatud organismi ja tervisemurede vahel.

Samas võin jälle öelda, et enne lapsi olin ma pidevalt haige, põdesin paar korda aastas angiini, ootasin mandlite eemaldamist, aga operatsioonile ei jõudnudki ning viimast korda olin angiinis 6 aastat tagasi, kui esimene laps oli pisike beebi.  Enne esimest rasedust vaevlesin igapäevaste peavalude käes, käisin kõikvõimalikel uuringutel, aga peavaludele seletust ei leitud. Esimese rasedusega peavalud kadusid. Viimasel aastal on tekkinud küll mitu migreenihoogu ja esinenud pearinglust, aga pean seda ikkagi kergemaks, kui igapäevast peavalu.

„Lapsed peaksid olema ju suure rõõmu allikas. Aga ei tundu küll nii seda blogi lugedes. Asi ei ole ka ainult selles blogijas. Siingi Perekoolis sarnaseid lugusid olnud.“

Küll oleks kerge, kui lapsed oleks ainult suure rõõmu allikas, aga ilmselt on pea iga ema tundnud, kuidas lisaks rõõmule käib lastega kaasas ka mure, segadus, vaev, viha, väsimus ja nii edasi. Selleks ei pea isegi olema neli last, piisab ühest.

Negatiivse alatooniga lugusid tuleb minult veel ja kindlasti leiab neid ka edaspidi Perekoolist. Mina ainult ei mõista, miks keegi seal üldse kurdab või nõu küsib, kui on ette teada, et osad anonüümsed käod puhtast õelusest vastavad halvustavalt ja lahmivalt.

Näiteks esimene kommentaar antud teemale: „Usun, et palju mööda ei pane, kui väidan, et põhjuseks on RAHA!“

Matemaatika ei ole küll kunagi minu tugevaim külg olnud, aga nii palju ma arvutada oskan, et saan aru, kuidas lapsed viivad kordades rohkem raha välja kui sisse toovad. Võin kinnitada, et laste saamine ei ole tulus äri, aga rikkaks saab küll – saab midagi, mida raha eest ei osta!neli last

10 thoughts on “Pere ja Kodu: Miks me saime väikese vahega mitu last

  1. Ha-ha!!! Naersin kõva häälega – lapsed peaks olema rõõmu allikaks! Seda vist kirjutab keegi, kel pole üldse lapsi.

    Aga viimasel ajal tundub mulle, postituse järgi, et Sa oled lasknud end kommenteerijatest mõjutada ja vabandad, et teil niiiiii palju lapsi on. 4 pole muidugi palju mu meelest. Nende vabandustega lisad ainult õli tulle. perekooli “tarkade klubi” jääb veel kindlamalt oma arvamuse juurde 🙂

    1. Mul on lihtsalt juhuslikud sellised postitused järjest sattunud. Toon valikuliselt Pere ja Kodust ajalises järjekorras postitusi siia üle ning need vist on tõesti üsna ühte auku. Tegelikult ma ei ole lasknud end negatiivse alatooniga kommentaaridest mõjutada, neid on õnneks ka väga vähe olnud.

      Tookord õnneks Perekoolis seda teemat rohkem ei lahatud, aga seda meelt olen küll, et sealne “tarkade klubi” ei suuda sageli enda mättast või eelarvamustest kaugemale vaadata.

  2. minu meelest on sul väga tore blogi ja sinu näitel võiks pigem öelda, et neli last pole üldse mingi hirmus ja ületamatu taak, vastupidi. 🙂

    1. Hirmus ja ületamatu ei ole, kuigi tegelikult on mulle ka sedasi tundunud, kui sai pikalt öösiti katkendlikult kokku 2-3 tundi magada. 😀

      Aga viimasel ajal on argipäevad vähekese lahedamad ja miski ei tundnu enam ületamatu. Kui, siis äkki neli pubekat… 😀

  3. Haiged käod. Mul on kaks last, nagu sa tead. Ja 4,5-aastase vahega. (5a4k ja 11k poisid) Aksel on ülirahulik ja tubli laps, Hugo veidi nõudlikum algusest peale. Ometigi on väga paljude sinu postituste juures selline äratundmisrõõm. Laste kasvatamine ongi lihtsalt paras väljakutse. Kes väidab, et ei ole, see kas valetab või ei tee seda täie pühendumisega.
    Ma ei usu, et asi ka rahas on. Meil ei ole nt rahaga mingeid probleeme, aga ikka on närvid päris tihti läbi ja taban end mõtlemast, et “ei mina lapsi taha!”. Üks ühine joon on küll – ka mul on mees eemal palju. Mitte küll nii palju kui sul… E-N Tallinnas lihtsalt. Poole kohaga üksikema ja “oma aeg” on vaid öösiti…
    Tegelikult tahan ikka lapsi ja palju. Investeering tulevikku ja enamuse ajast on nad ikkagi rõõmu allikaks. 🙂

    1. Jep, mul ka oma aeg öösiti, suured päeval lõunaund ei tee, seega ei ole päeval ühtegi sellist hetke, kus saaks rahu ja vaikust. 😀

      Muide, meie teine on ka selline nõudlikum ja aktiivsem ning minu ajal ütlesid kogenud emad, et see on teise lapse sündroom. 😀

      Ja minu arvates on ka emaroll väljakutse, eriti väikeste laste puhul. Ilmselt ei tunneta seda need, kelle lapsed sünnist alates terve öö magavad ja kes ei tea midagi koolikutest, hambavalust ja nii edasi. Kes käivad nädalas mitmel õhtul end tuulutamas ja paar korda aastas pikematel reisidel. Kes ei tea midagi ängistavast rutiinist. Või kellel tõesti pole lapsi. 😀

  4. Ja meil täpselt vastupidi. Esimene ülinõudlik, teist ei kuule ega näe. Ämmaemand ütles meile, et see pidi tavaline olema, et teine laps pidi sageli rahulikum olema, et ta nagu teaks, et tema endale kogu tähelepanu ei saa. Võta sa siis kinni, keda uskuda 🙂

    1. Kui vana Sul teine on? 🙂

      Kui ma võrdlen beebiiga, siis Esimene oli ülinõudlik ja ta elas põhimõtteliselt süles, Teisega nii raske ei olnud, aga võrrelda neid vanuses 1+, siis Teisel on kordades rohkem iseloomu ja energiat. 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *