Pere ja Kodu: Minu kauaoodatud vaba õhtu

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 14.10.2014.

Lõpuks see juhtus – ma sain kauaoodatud vaba õhtu! Kui ma lapsed õhtu eel vanaemade vahel olin ära jaganud, siis mõtlesin, et lähen koju ja magan. Magan kohe hommikuni välja. Olin nii väsinud ja tüdinud… Aga nii kui ma autosse istusin ja raadio põhja keerasin, tuli eluvaim sisse! Nautisin seda, et ma ei pidanud kuulama lastelaule ega kellegagi maid jagama. Ma sõitsin, laulsin kaasa, nägin sügise värve ja elasin!

Ma käisin poes ja kulgesin rahulikult riiulite vahel, sest kuskile ei olnud kiiret. Ostsin ette nädala toiduvarud ja kuhjasin endale head ja paremat, mida õhtul üksinda teleri ees nosida. Ma sain autost kõik asjad segamatult tuppa viia, segamatult esimese asjana enda riided ära vahetada, segamatult toidukraami kappidesse jagada.

Kuna ma korjasin autost kokku ka kõik mänguasjad, mis sinna olid kogunenud, siis tundus auto sisepuhastus järgmise sammuna hea mõte. Seda ma tegingi, alustasin prahi korjamisest ja leidsin tšekke isegi kahe kuu tagusest ajast. Saiapuru laste turvatoolides oli ilmselt sama vana. Käisin auto tolmuimejaga üle ja mõtlesin, et järgmisel päeval võiks käia autopesulas ning lasta kuskil veermikku kontrollida.

Edasi tegin oma esimese “lillepeenrakatsetuse” tühjaks. Kaevasin välja gladioolid, tirisin välja suvelilled ja umbrohu, lõikasin maha pojengid. Gladioolisibulatega kaevasin välja ühed ema antud lillejuurikad, mille välimust ma paraku ei näinudki, sest meie Lotte hoidis neid kenasti piiratuna. Maitse oli järelikult hea. Ma ei teagi, kas ma nüüd päästan või tapan need juurikad, kui need koos gladioolisibulatega talvituma panen. Eks kevadel selgub.

Viisin veel küülikutele head ja paremat süüa, väntsutasin ja paitasin neid ning võtsin plaani järgmisel päeval nende puuris suurpuhastuse teha. Korjasin neile mõned pisikesed magusad sibulõunad puulehtede alt  ja mõtlesin, et võiksin juba riisuma hakata, aga matsin selle mõtte kohe maha ka. Las need ilusad värvilised lehed kaunistavad aeda, neid langeb nagunii veel.GladioolidToas panin gladioolid vaasi ning vaasi panin madalale lauale, ma ei pidanud kartma, et keegi need ümber ajab. Panin põlema paar tundi varem ostetud lõhnaküünla. Tegin elutoa korda, tõin välja kõik hea ja parema ning sättisin end diivanile. Plaanisin vaadata „Su nägu kõlab tuttavalt“, aga kuna seda saab vaadata Elioni kordusTV pealt ka reklaamideta, siis laenutasin hoopis filmi. Soovituste all jäi silma „Ema vaba õhtu“ – mis oleks minu vabasse õhtusse veel paremini sobinud?

Filmi alguses tabas mind suur äratundmisrõõm ja –kurbus. Ühes stseenis kirjeldas ema end Hulkina, kes ei taha Hulkiks muutuda, aga see lihtsalt juhtub. Ma tundsin, et see kirjeldab ideaalselt minu viimase aja käitumist. Lapsed olid mind nii hulluks ajanud, et ma muutusingi iga päev Hulkiks, korduvalt. Ma ei tahtnud seda, aga see juhtus.

Vahepeal läks film veidi üle võlli, aga lõpp oli taas emotsionaalne. Hakkasin kahe stseeni peale nutma ja pärast filmi lõppu tundsin igatsust oma laste järele. Kuigi tegu oli tüüpilise kerge komöödiaga, oli minul seda filmi vaja. Ma sain naerda ja nutta ning kinnitust sellele, et ma ei ole üksi…

Kuna kell oli veel vähe, siis otsustasin näosaate ka ära vaadata. Samal ajal parandasin ära lahtised õmblused, nõelusin kinni augud, õmblesin ette äratulnud nööbid ja opereerisin Esimese kaisuelevandile kõrva külge tagasi. Saate teise poole ajal töötlesin juulis tehtud fotosessiooni pilte (see on isegi hästi, sest mul on üks poolik töö veel 2013. aasta juunikuust ja teine selle aasta kevadest) ning mõtlesin, mida kõike ma veel järgmisel päeval teen. Kui saade sai läbi, siis jätsin pooliku šokolaadi diivanile vedelema, sest ma ei pidanud kartma, et hommikul kellelegi salajase maiustamisega vahele jään või et keegi mu šokolaadi ära sööb.

Magama läksin alles poole kahe ajal öösel nagu tavaliselt. Enne üritasin pakitsevat rinda tühjemaks pigistada, aga sellest suurt kasu ei olnud. Terve öö segas mind kivikõva piimapais, mis ei lasknud ühelgi küljel magada, kõhuli mõnulemisest rääkimata. Hommikul ma ei suutnud enam seda pakitsevat valu taluda ning läksin kuuma duši alla, lootusega, et sedasi saan kergemini rinda tühjendada. Saavutasin hetkelise kergendustunde ja sain veel tunnikese tukkuda, aga siis hakkas pakitsev rind taas segama. Sellist piimapaisu olen näinud ainult kolmandal päeval pärast sünnitust.

Ma ei talunud enam seda pakitsustunnet ja kihutasin ema juurde, et Neljas mind päästaks. Seega jäid kõik järgmise päeva plaanid ära, aga ma ei ole üldse pettunud, et nii läks. Mulle oli suureks abiks ka see üks vaba õhtu. See oli tõeline puhkus minu kõrvadele, minu närvidele, minu hingele.

Ma tegelikult väga muretsesin, kuidas Neljas vanaema juures magab, kui ta öösel rinda ei saa. Otseloomulikult magas ta paremini kui kunagi varem, ei mingit voodis püsti tõusmist ja kurgupõhjast röökimist, mida ta minuga vähemalt viis korda öö jooksul teeb. Ka selle postituse kirjutamise ajal on ta seda juba kaks korda teinud, aga kuna algus on juba tehtud, siis katsun nüüd öise söötmisega lõpparve teha.

Tegelikult plaanisin seda teha, kui lapsel 15. ja 16. hammas ka lõikunud on, sest siis ei ole tal enam vaja öist lohutust hambavalu vastu. Kuna tipud juba paistavad, siis need mõned ööd saame vast hakkama. Loodetavasti koos hammastega saabub ka rahulik uni, olen sellest 430 ööd puudust tundnud ja mul on seda väga vaja, et ma ei muutuks nii tihti Hulkiks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga