Pere ja Kodu: Neli last ja lasteaed

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 11.11.2014. Huvitav on lugeda, kuidas asjad ja mõtted olid aasta tagasi või kevadel, mil kirjutasin samuti lasteaiast. Ka selle postituse lisan kohe jutti, sest tore on enne praeguse olukorra kirjeldamist meenutada vanu mõtteid ja plaane, mis teoks ei saanud. 

Olen kohanud arvamust, et kodused emad saadavad oma suuremad lapsed selleks lasteaeda, et nad jalust ära saada. Arvatakse vist, et kodus on hulga kergem olla, kui vähegi iseseisvamad lapsed on minema saadetud. Enda mätta otsast võin öelda, et päris nii see ei ole.

Palju kergem oleks magamata ööd kompenseerida hilisema ärkamisega. Tegelikult ärkame me niigi hiljem kui paljud teised, sest lapsed lähevad lasteaeda kella üheksaks, kuid sunniviisilise äratuseta me teeksime sellel ajal alles silmad lahti.

Seega on raske tõusta poolteist tundi varem, et jõuda õigeks ajaks kolmesaja meetri kaugusele lasteaeda. Tegelikult ei jõua me vähemalt pooltel kordadel õigeks ajaks kohale, ilmselt peaksime veel varem ärkama. Minul tuleb seda varsti nii või naa teha, sest mõne aja pärast pean igal hommikul olema valmis vajadusel lund rookima, et vanker garaažist kätte saada ja väravast välja pääseda.

Hommikud nelja lapsega ei ole väga lõbusad, sest pisemad on väsimusest nutused, suuremad pahurad ja minu taluvuslävi madal.  Ma annan küll lastele aega rahulikult oma tempos ärgata, sest enne, kui nad saavad alumise korruse vallutada, tuleb vähemalt pliidi alla tuli teha, et sooja saada.  Kui tahan veel eriti eeskujulik ema olla, siis keedan ruttu pudru ka valmis, kuni lapsed teisel korrusel virguvad. Ja siis läheb lahti hullumaja!

Kes ei ole veel riidesse saanud, kes on endale valed riided selga pannud, kes on oma riided üldse ära kaotanud ja kes jookseb eest ära või muutub süles sültjaks massiks, kui teda riietada üritan. Siis on nad kõik rivis – kellel ajab mingi rõivasilt sügelema, kes ei saa sokke jalga, kes ei saa endale ühtegi asja ise selga, kes keda kiusab ja kes küsis esimesena ja nii edasi. Selle kõige juures karjub Neljas mulle miljon korda „mäm-mäm-mäm“ kõrva.

Laua ääres korrutan juba päris mitmendat aastat, kuidas tuleb süüa taldriku kohal, et ei kukuks midagi pluusi peale. Mõnikord siiski kukub ja enamasti just siis, kui lapsel on seljas heledad riided ja kukkujaks on ketšupist nõretav viimane tükk omletti või muud sarnast. Viis minutit jälle kadunud! Kui ma ei aitaks riideid vahetada, siis kuluks tegevuse peale ilmselt kolm korda rohkem aega.

Eelmisel nädalal mõtlesin ühe hommikusöögi ajal, et küll on tore graafikus olla, aga Murphy ilmselt kuulis seda, sest minut hiljem kukutas Kolmas oma kausi koos piima ja hommikusöögihelvestega laua kõrval istunud Neljandale pähe, laps sai muhu ja tilkus magusast piimast, põrandal oli katastroof ning lisaks Neljanda valunutule kajas kõrvus ka Kolmanda ahastav ulgumine, sest tema söök kukkus maha. Mina tahtsin ka selle kompoti peale ulguma hakata, aga polnud aega, sest üks laps vajas pesu ja uusi riideid, teine süüa ning põrand puhastamist.

Tavaliselt hommikusöögi ajal juba koidab, et aeg ei halasta ja jube kiireks läheb. Pean katkise grammofonina korrutama, et nad sööksid kiiremini (aga samas ei mätsutaks ega ajaks endale midagi peale) ja lõpetaksid kõik muud kõrvalised tegevused. Ise söödan samal ajal Neljandat ja tegelen selle jamaga, mida ta suust välja võtab ja käte vahel mudib – iga teine amps tuleb üle vaadata, jumal teab, mida talle sisse söödetakse.

Kui taldrikud on tühjad, siis ummistub meie kaheruutmeetrine vannituba hambapesijatega ja ainult Esimene on tänaseks saavutanud sellise vilumuse, et temal luban hommikuti iseseisvalt hambaid pesta (õhtuti veel harjan korralikult üle), aga teised kolm suud saavad kaks korda päevas iseseisva harjutamise lõpus ühe korraliku hambapesuteenuse.

Kõige raskem osa on õueriietesse saamine. Esik on kitsas, lapsi on palju, riideid veel rohkem ja kordub sama, mis toariietegagi – kes paneb valed riided, kes ei saa riideid selga ja trambib jalgu vastu maad, kes nutab kõrval, sest tahab, et aitaksin teda samal ajal, kui ma Neljandat riidesse panen.

Kui viimane riidesse saab, siis esimesel on juba palav. Minul on higimull otsa ees isegi õueriieteta. Sellega ei ole alati kõik veel läbi. Oi, kui palju kordi on Neljandal just siis paksem häda mähkmesse tulnud, kui mina olen valmis minema hakkama. Mitte vähem kordi pole Kolmas täisvarustuses teatanud, et tal on nüüd pissihäda.

Oi, ma unustasin mainida, et selle kõige keskel kuulen vähemalt mitukümmend korda: “Miks sa meid nii vara üles ajasid, ma tahan veel magada? Ma ei taha lasteaeda minna. Miks sa meid varem üles ei ajanud, et me oleks saanud multikaid ka vaadata? Ma  ei lähe lasteaeda! Kas meil on praegu aega mängida ka? Miks? Me ei saa MITTE KUNAGI mängida! Miks ma pean lastaeda minema? Miks? Miks?? MIKS?!?”

Etteruttavalt ütlen ära, et õhtul kordub lasteaias sama, kui silmapiirile ilmun: “Miks jubaaaa?! Ma pole üldse mängida saanud! Miks sa nii vara tulid? Miks sa Teist esimesena ei toonud? Miks sa Esimest esimesena ei toonud? Miks ma kauem olla ei saa? Ma ei saa MITTE KUNAGI lasteaias mängida!”

Tagasi hommiku juurde. Kuigi lasteaed on vaid viie minuti kaugusel, on tihti jalutuskäik sinna pikk ja vaevarikas. Kord jalutab üks ees minema ja teine jääb maha, kord koperdab keegi vankri ees, kord on keegi keset teed, kord tahetakse mõnest lahtisest väravast sisse minna, siis leitakse mõni haruldane puuleht, oks, kivi, kommipaber või porilomp, millest ei saa üle ega ümber. Ma isegi ei tea, kellele ma kogu aeg seletan, et tuleb kõndida korralikult tee ääres, ja seda kiiresti, sest me pidime viis minutit tagasi lasteaias olema.

Tavaliselt läheb Esimene maja eest üksinda edasi ja mina viin Teise teisele poole maja tema rühma, kus ka enamasti veel kakleme, sest ta ei taha riideid vahetada, turtsub ja tigetseb.

Kui ta lõpuks leebub ja ma tagasi õue saan minna, siis Teine läheb akna peale ja lehvitame teineteisele seni, kuni ma silmapiirilt kaon, enne saadame veel õhumusisid ka. Edasi liigun Esimese rühma, et ta üle kontrollida ja kallistades head aega jätta. Tema juures läheb kiiresti ja kiire mul alati ongi, sest jätan pea alati väiksemad õue, aga neile see eriti ei meeldi. Tegelikult meeldis viimane kord Kolmandale väga, sest ta ei olnud kahekohalisse vankrisse kinni pandud, vaid sai vabalt porilompides joosta.

Kui suured poisid on teiste laste sekka saadetud ja me pisematega koju tagasi jõuame, siis on kell tavaliselt pool kümme. Järgmised seitse tundi suuremate omavahelise kaklemiseta mööduvad linnutiivul. Ainus pluss suuremate „jalust ära saatmise“ juures ongi see, et minu kõrvad puhkavad kraaklemisest ja poisid üksteisest. Mõnikord küll tehakse õhtuse kaklemisega päevane puhkus tasa, aga üldiselt parandab väike lahusolek nende läbisaamist.

Muus osas „ainult“ kahe väikese lapsega kodus olemine kuidagi kergem ei ole. Hommikuse äratuse tõttu on tujud ettearvamatud, minu küljes rippumist esineb rohkem ja silmist ei saa ma neid üldse lasta, sest ei ole kedagi, kes ära kaebaks, kui pisemad pahandusi teevad või Neljas kaskadööri mängib.
Ma isegi ütleksin, et minul oleks kergem, kui keegi lasteaias ei käiks. Kuu aega tagasi oleksin kirjutanud, et haigusi oleks samuti vähem – küllap olekski, aga sellel teemal toimus huvitav suunamuutus, millest kirjutan järgmises postituses.

Lasteaiast loobuda ma ei taha, sest ilma selleta oleks meil kõigil veel raskem kohaneda üleöö koolieluga. Pärast viieaastast kaootilist titemajandust oli ja on siiani raske isegi lasteaiaga kohaneda. Tunnen lausa hirmu kooli ees, sest siis ei saa enam nii kergelt vabu päevi teha või iga väikese nohuga lapsed koju jätta. Tahaksin vaid loota, et selleks ajaks on meil kõigil ööd magamiseks ning režiimi on kergem luua.

Mõningane režiim ei ole ainus, miks lasteaeda oluliseks pean.  Kuna minu pisikeses „lasteaiarühmas“ on erinevas vanuses lapsed, siis mul on keeruline leida õpetlikke tegevusi, mis sobiks neile kõigile – paratamatult muutuvad kõik „mängime kooli“ üritused „hullumaja mängudeks“, millest ma tahaksin kiiresti välja saada. Lasteaias on neil eale vastavad tegevused ja eakaaslased, kellega kambavaimus uusi teadmisi ja oskusi koguda. Vähem oluline ei ole nende sotsiaalne elu, vaheldus kodusest argirutiinist, puhkus minust ja üksteisest. Kolmapäeviti puhkavad nad jälle kodus, et lasteaed liiga rutiinseks ja väsitavaks ei muutuks.Lasteaed

Lisaks kõigele sellele mulle endale lihtsalt meeldib meie lasteaed. Kuna mina ei ole käinud lasteaias, siis saan nüüd läbi enda laste lasteaiaelu maitsta ja mulle meeldib see. Järgmisel aastal samal ajal räägin võib-olla teistsugust juttu, sest suure tõenäosusega on mul siis „nelja lapse ja lasteaia“ asemel neli last lasteaias ning saan seda lasteaiaelu maitsta rohkem kui seedida jõuan…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga