Pere ja Kodu: Nimi meest ei riku?

Avaldatud Pere ja Kodus 02.09.2014. 

Meie esimene laps polnud veel kaheaastanegi, kui tabasin end tihti mõttelt, et üks ehe Eesti maapoiss on saanud endale vist liiga kuningliku-jumaliku nime. Aga mis sa enam teed, kui lapsel on mälestustekarbis nimelised lutid? Need mõtted siiski ei kadunud ja kolm aastat hiljem seisin maavalituses sooviga muuta lapse nime…OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kui meil ei olnud veel aimugi lapse soost, mõtlesin mina juba nimele ning utsitasin tulevast isa kaasa mõtlema. Otseloomulikult arvas tema, et selle kiire asjaga on aega küll, aga mina ei tahtnud, et laps poole aasta pärast nimetuna sünnib, seega pinnisin teda edasi. Kui vastuseks kõlas, et poisi nimi võiks olla Joosep, siis ma hakkasin laginal naerma: „Nii nõmedat nime mina küll oma lapsele ei pane!“

Tol hetkel ei mõelnud ka Härra seda nime tõsiselt, ta lihtsalt tahtis, et ma vait jääksin, aga kuidagi hakkasime teineteist selle Joosepiga norima ja last antud nimega kutsuma. Kui oli aeg valmis teha meetripikkune nimekiri, mida lapsele on osta vaja, siis kiusu pärast panin selle pealkirjaks „Joosepi nimekiri“  ja andsin selle Härrale tutvumiseks. Ühel hetkel tundus, et me enam ei norigi teineteist…

Kui ma neli nädalat enne sünnitust sain teada, et ootan poissi, siis oli lapsel vähemalt nimi olemas – Joosep! Kuna pidasin seda endiselt liiga vanamoeliseks nimeks, oli minu soov lisada juurde midagi veidi uhkemat ja nii sai temast pärast sündi Sebastian Joosep.

Ise arvasin, et see on suhteliselt lihtne nimi, aga tegelikult oli isegi vanaisal pikalt külmiku peal nimespikker, sest Sebastian ei tahtnud talle kuidagi meelde jääda. Pika lohiseva nime asemel kutsusid pea kõik poissi lihtsalt Joosepiks, ka meie.  Nendest vähestest, kes pikka nime kasutasid, hääldasid pooled nime valesti – kord oli ta Sebastjaan, siis jälle Sebastjann. Kui ma ise lapse nime kuskile kirjutama pidin, siis tundus nimi ka hirmus pikk. Tundsin õige pea, et nimevalik sai tehtud suurushullustuses.

Kui teine laps sündis, siis meil ei olnud ühtegi nimevarianti, laps ei olnud lihtsalt ühegi nime nägu. Ta oli üldse väga huvitava näoga. Joosepi puhul saime kohe aru, kes tema isa on, aga teine laps ei meenutanud ei mind ega Härrat.

Nädal hiljem sain teada, et laps sündis oma kadunud vanavanaisa sünnipäeval ja tundsin kohe, et tahan tema järgi lapsele nime anda. Kahjuks olen oma isapoolset vanaisa ainult piltide peal näinud ja palju aastaid arvasin, et tema nimi oli Karli. Tegelikult oli Karl, ja Härra vanematel üks lapselaps Karl oli juba olemas, seega selle nime välistasime. Kuid Karli jäi kummitama ja minu vanaisale mõeldes sai laps selle nime endale.

Peagi öeldi, et lapsel on minu isa pilk, siis avastasin, et minu venna titepiltidel vaatab vastu meie Karli. Kuna minu vend on isasse ning isa oma isasse, siis kokkuvõttes on vanavanaisaga samal päeval sündinud laps tema nägu ja saanud tema järgi nime. Minu jaoks on see kõik isegi müstiline, sest Karli on meie neljast lapsest ainsana nii välimuselt kui olemuselt minu suguvõsasse, minu (vana)isasse. Kas samal kuupäeval sündimine oli kokkusattumus või äkki… (Vanaisa võttis 45 aastat tagasi endalt ise hetkeemotsiooni ajal elu. Olen lugenud uskumust, et enesetapu järel on hing kehata seni, kuni oleks pidanud saabuma tema õige aeg minna. Võib-olla see õige aeg olekski enne Karli sündi saabunud.)

Aga nüüd tagasi kahe jalaga maa peale! Karli sai seega endale just õige nime, aga selle lihtsa lühikese nime kõrval tundus Sebastian Joosep ülepingutatult pikk. Kui meie perre oli lisandunud veel Mihkel ja kõhus kasvas Tuuli, siis võtsin vastu otsuse lapse nime muuta, sest Sebastian Joosep kuidagi ei sobinud oma lihtsate vendade ja tulevase õe kõrvale. Tegelikult on muutus selle kohta vist palju öelda, pigem parandasime lapse nime.

Kuna nime muutmine pidi olema põhjendatud, siis sai avaldusse rivistatud: lohisev pikkus, lähedaste seas unustatud ning arstide ja teiste ametlikult pöörduvate inimeste poolt Sebastiani harv kasutamine, nime valed hääldused jne. Lisaks tunnistasin, et esimese lapsega tabas mind suurushullustus.

Põhjendused olid piisavad ja saime loa muuta Sebastian Joosepi ainult Joosepiks. Laps ise ei osanud alguses sellest midagi arvata, sest temal ei püsinud esimene nimi üldse meeles, tema tunnistaski ennast ainult Joosepina.

Mõne aja pärast hakkas laps end ootamatult Sebastian Joosepiks kutsuma, aga see oli vast ajupesu tulemus. Kui ma esimest korda tulin välja jutuga, et tahan lapse nime ära muuta, siis inimene, kes kunagi last Sebastianiks ei kutsunud, teatas, et tema uut nime ei tunnistaks. Ilmselt tema siis pärast nimevahetust hakkaski lapsele sisendama, et ta nimi on ikkagi Sebastian Joosep.

Alguses olin kole pahane sellise torkimise peale, aga Joosep unustas oma Sebastiani kiiresti ära ja hakkas kõikidele, kes vana asja meelde tuletasid, rõhutama, et ta on ainult Joosep. Ta oli ja ongi ainult Joosep. Kui nimevahetusest rääkisin, siis nii mõnigi oli üllatunud, sest nad üldse ei mäletanudki, et laps sündides kaks nime sai. Ka mina ise unustasin selle mõnikord ära.

Alguses põdesin, kuidas ma muudan lapsel nime, kui tal on juba nii palju nimelisi mälestusesemeid. See tundus ka nii ebaharilik tegu, nagu oleksin pidanud jääma kindlaks esialgsele nimele, kuigi mu keel ei paindunud last Sebastianiks kutsuma.

Sebastian on muidu väga ilus nimi, aga see lihtsalt ei olnud tema nimi. Kui ma mitmeaastase kaalumise järel otsuse lõpuks vastu võtsin, siis see samm tundus järsku nii loomulik ja lihtne ning küsisin endalt hoopis, miks ma seda juba varem ei teinud. Tagantjärele pole ma otsust kordagi kahetsenud, vastupidi – lapsel on lõpuks õige nimi, ta on ka ametlikult pesuehtne maapoiss Toots, mitte majesteetlik väljavalitu.

Nii palju siis nõmedast nimest, mida ma mitte kunagi oma lapsele ei pane.

3 thoughts on “Pere ja Kodu: Nimi meest ei riku?

  1. Oleks võinud kaks nime jätta nii kauaks, kuni laps ise saab otsustada, milline talle meeldib. Nüüd võib juhtuda, et täiskasvanuna tahab ta tagasi seda Sebastiani, mis ju väga ilus ja väärikas nimi on.

    1. Kaalusin ka seda, kuid enda seisukohalt otsustasin siiski teisiti.

      Kui minu nimi oleks Elisabeth Liivi ja kõik kutsuvad mind ainult Liiviks, siis see esimene nimi oleks minu jaoks tüliks, eriti siis, kui on vaja olla ametlik.

      Ka lapse esimest nime ei kasutanud me kuskil mujal, kui ametiasutustes pabereid täites.

      Ma ei usu, et laps kunagi Sebastianit tagasi tahab, sest see lihtsalt ei ole tema nimi. Kui minul oleks kunagi olnud veel üks nimi, siis ma kindlasti seda tagasi ei tahaks. Milleks, kui mitte keegi seda ei kasuta ning mina ise mäletan ja tean end ainult Liivina? 🙂 Ma usun, et laps mõtleb tulevikus samamoodi.

      1. Kui tahab, saab Sebastiani tagasi võtta – põhjendus on vähemalt väga hea. Tore postitus ja õige otsus. Ma olen suur kodumaiste nimede fänn ja sinu võsukestel on igatahes väga kaunid nimed. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga