Pere ja Kodu: Sõprus ei hüüa tulles

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 18.02.2015. Eilse sõbrapäeva ja meie teise aastapäeva puhul jagan siin ka seda postitust. 

Äsja möödunud sõbrapäeva jätkuna jagan täna lugu, kuidas aasta tagasi leidsime kauaigatsetud peresõbrad. Aga esmalt kirjutan üleüldiselt meie seltsielust.

Tegelikult erilisest seltsielust ma kirjutada ei saa, sest viimati olin sõprade poolt ümbritsetud põhikooli lõpuklassis. Pärast seda hakkasime Härraga rohkem omaette olema ja nii meie sõpradest said tuttavad ja siis juba vanad tuttavad.

Kutsekeskkoolis sain sõpradeks vaid oma toanaabritega ja ma leian, et sattusin tookord kõige õigemate inimestega ühte tuppa. Ühikaelu on jätnud paljudele elu eredaima mälestuse, kuid mina sellest eriti osa ei saanudki, sest sõitsin igal võimalusel umbes 70 kilomeetri kaugusele Härra juurde. Tänaseks on ka toanaabritega, välja arvatud ühega, suhtlemine katkenud.

Seega suure ja laia kooliseltskonna hulgast leidsin ma endale vaid ühe pikajalise sõbranna. Oma roll on ka sellel, et temaga lahutab meid kõige lühem vahemaa, kuid samas on see piisavalt pikk, et väga tihti teineteisele külla ei satu. Viimasel ajal oleme hakanud siiski rohkem läbi käima kui korra aastas, sest meie elurütmid on sarnasemaks muutunud. Varem rändas ta mööda laia maailma ringi või ägises kodumaal pöörase töökoormuse all, aga nüüd on ta aastase lapsega kodune.

Meie sõpradest saidki vanad tuttavad elurütmide erinevuse tõttu. Kui Härra hakkas 21-aastaselt eelistama rahulikke koduseid õhtuid, siis tema sõbrad naersid, et mina ei luba teda õue. Tegelikult mina palusin, et me läheksime teistega „hängima“ ja mõnikord isegi läksime, kuid tema aina vähem pidas lugu tümpsuvast muusikast, alkoholi joomisest, varahommikuni alevi vahel lärmamisest ja nii edasi. Peagi hakkasin ise samamoodi tundma, selle vahega, et ma ei pidanud ka varem alkoholist lugu. Lihtsalt pärast ei meeldinud mulle ka enam joogiste noorte seltskond.

Nii me olimegi varsti koduskükitavad noored, kes laenutasid korraga hunniku filme ja veetsid nädalavahetuse nende seltsis. Käisime tegelikult väljas ka, näiteks matkaradadel või metsas jalutamas, kinos, bowlingut mängimas, spaa-hotellides, seiklusradadel, jetiga sõitmas, suusatamas ja nii edasi, aga seda pea alati kahekesi. Oli raske leida sarnaseid noori, sest nad istusid ilmselt enamuse ajast samamoodi kodus.

Kui sündis esimene laps, siis kaugenesid viimasedki lasteta tuttavad, kuid samal ajal tekkisid asemele foorumituttavad, kellega jagasin oma rõõme ja muresid. Nii mõnedki said omavahel päris sõbrannadeks, aga minul sedasi ei vedanud, sest ühiste jalutuskäikude ja kokkusaamiste jaoks elasin teistest liiga kaugel.

Tol ajal olin alles äsja Kadrinasse kolinud ega teadnud siin mitte kedagi. Olin ka sünnitusjärgses depressioonis ja seetõttu ma väga ei igatsenudki uute tutvuste loomist. See tundus nii võimatu, sest arvasin, et kõigil on omad sõbrad olemas ning pole lihtne seltskonda sulanduda. Tegelikult see nii ongi.

Paar aastat hiljem tutvusin tänu foorumile Tartust Kadrinasse koliva sarnaste väärtushinnangutega noore naisega, kellega oleme vaatamata olematule vahemaale siiski pigem netisõpradeks jäänud, tema on minu Facebooki „bestikas“. Temal on veidi aktiivsem seltsielu pluss majaremont, suvila Saaremaal, kaksikud, töö – saan täitsa aru, et igale poole ei jõua. Siiski sai temast minu esimene kohalik tuttav, kes ei olnud ka tegelikult päris kohalik.

Kodukandi lähedalt kolis üks teine tore inimene omakorda Tartusse. Mina tegelikult tutvusingi temaga alles siis, kui ta oli juba kolinud ja meid lahutab taaskord vahemaa. Samuti tema ajanappus ja minu laste pidevad vindumised. Töötava üksikemana ei saa ta riskida sellega, et minu lapsed tema lapsega oma viiruseid jagavad.

Ühest küljest väiksed lapsed lähendavad, aga teisest küljest jälle piiravad suhtlemist, sest tuleb arvestada haigustega. Samuti on keeruline leida võimalusi lasteta kohtumisteks, vähemalt minul, aga mitte ainult. Nii ei saa elada aktiivset seltsielu.

Olen imestanud, kui minu olematu tugigrupi peale on kommenteeritud, et kas mul siis sõbrannasid pole, kes lapsi hoiaks. Ma ei tea, kas keegi kujutab ette, et mõni eelnimetatutest võtaks endale minu neli last hoida? Mina seda ette ei kujuta.

Igatahes siiani olen loetletud sõbrannadega suhelnud heal juhul korra paari kuu jooksul kui sedagi. Tartu sõbrannaga oleme viimase aasta sees vist ainult korra või kaks kohvitanud ja lobisenud. Lihtsalt ajad ja võimalused ei klapi kunagi.

Aktiivselt käime ainult oma vanematel külas, kuigi vahepeal on ka sellest villand. Mõnikord on olnud täitsa masendav, et see on olnud ainus võimalus koduseinte vahelt välja saada. Härra õde ja vennad on temast nii palju vanemad, et lähedasi suhteid neil ei ole. Minu omad on jälle minust nooremad ja minust nii palju erinevad, et taas mingit läbikäimist ei ole. Nii meil oligi täiesti olematu seltsielu.

Kuid nüüd postituse põhiteema juurde. Sellise üsna erakliku elu juures hakkasin aina enam igatsema peresõpru, kellel oleksid samas eas lapsed, et nemad saaksid omavahel mängides täiskasvanutele veidi hingamisruumi anda, ja meie saaksime näiteks lauamänge mängida. Seda, et meil oleks kellegagi lauamänge mängida, igatsesin juba enne laste sündi.

Minu palveid võeti lõpuks kuulda. Aasta tagasi küsis Maris Kadrina grupis, kas keegi oskab soovitada head fotograafi. Enda üllatuseks nägin, et minu jaoks täiesti võõras nimi soovitas mind. Ma olin väga meelitatud ja mõtlesin, et võikski üle pika aja kätt harjutada, samas ei julgenud end välja pakkuda. Vaagisin seda pikalt, aga lõpuks kirjutasin Marisele ja tema vastas, et tal oligi plaanis mind paluda, sest talle näidati minu varasemaid töid ja need meeldisid talle.

Leppisime kohtumise kokku ja ma olin veidi ärevil, sest mul polnud aimugi, kui vana ta on ja milline välja näeb. Facebooki profiilipildilt vaatas vastu  „Marilyn Mansoni tütar“ ja seetõtt

Tegelikkuses võttis mind armas õbluke noor naine, kellega tekkis meil kohe äratundmine. Nagu armastus esimesest silmapilgust. Jutu käigus tuli välja, et meie esimesed lapsed käivad samas rühmas, kuid teineteist ei olnud me kunagi lasteaias näinud. Mis veel parem, meie pesamunad sündisid samal päeval samas haiglas, kuid me taas ei kohtunud, sest me Neljandaga saime juba lõunast koju.

Lisaks lastele on ka meie mehed ühevanused ja mitte ainult, neil on ka peaaegu ühesugused nimed – Silver ja Silvar. Mina ja Maris päris ühes eas ei ole, aga see kaks aastat ei ole ka enam suur vahe. Meie lähiminevik on sarnane ja ka nemad on Kadrinas uued inimesed. Ühesõnaga on meil palju ühist.

Juba järgmisel päeval tuli Maris lastega meile külla ja nii see edasi läks. Ka minu erakust abikaasale hakkasid meie uued tuttavad kiiresti meeldima, kuigi ta üldiselt ei leia teiste inimestega püsivat klappi ja eelistab omaette olla. Ning nüüd meil ongi peresõbrad, kellega lauamänge mängida, grillida ja muud toredat ette võtta. Isegi siis, kui lapsed päris terved ei ole – siis nad lihtsalt jagavad sõbralikult viirusi.

Sõbrad (1)

Vähemalt selles osas on mu fotograafiahobi asja ette läinud, et see on meie ellu toredad peresõbrad toonud. Loodetavasti jääb see suhe püsima ning kauges tulevikus käime neljakesi hallipäistena Bingot mängimas ning meenutame kõike seda toredat, mis meil praegu veel ees on!

 

2 thoughts on “Pere ja Kodu: Sõprus ei hüüa tulles

  1. Väga armas lugu! Kahju, et üksteisest nii kaugel elame, lauamänge ma armastan ja lapsed ka olemas 😀
    Mul on kuidagi alati sama teema olnud, et sõbrad on defitsiitne kaup. Kuidagi ei satu neid “minu inimesi” väga tihti mu teele. Kui varem sai ikka ühe käe sõrmede jagu sõpru üles lugeda, siis peale kolimist ja lapsi oleme ikka üsna erakud…

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *