Pere ja Kodu: Suhetest ja isadepäevast

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 04.11.2014. Kõikidele postituses olevatele numbritele lisage mõttes aasta juurde. 🙂 

Hakkasin kirjutama teisel teemal, aga vahepeal jõudsin kiigata Madli blogi, kus ta leiab, et isadepäev imeb, ja minul muutis tuul suunda. Kirjutama ajendab tegelikult järgmine lõik: „Siinsed teised blogijad on – Natalja mitte – (alles) olukorras, kus lapsed on väiksed, abikaasa armas ja lootused tulevikule kõrged. 10 aasta pärast on teemad teised: kuidas lapsi lahutuses säästa, kuidas vara jagada, kas leitakse üldse keegi uus jne.“

Ma ei taha Madlile sugugi vastu vaielda, sest statistikale toetudes ei ole väga tõenäoline, et ülejäänud 12-st blogijast on kõik oma partneriga 10 aasta pärast endiselt koos.  Ma ei spekuleeri, milline meie suhe siis on, aga tänase kohta võiksin öelda, et olukord, kus lapsed on väikesed ja neid on lausa neli, on suhtele pigem proovikivi. On olnud palju kordi, kus abikaasa ei olegi nii armas ja seda meie mõlema seisukohalt. Kuid me oleme endale teadvustanud, et see seis on ajutine ja me saame ükskord oma une ja magamistoa tagasi, leiame teineteise jaoks rohkem aega ehk paremad ajad on alles ees.

Me oleme iseloomudelt erinevad, aga ellusuhtumiselt sarnased ja just see muudab meie liidu tugevaks. Me oleme Härraga mõlemad konservatiivsed, kui asi puudutab abielu ja perekonda, see on see, mis mulle kindlustunde annab. Ma usun, et meid on palju mõjutanud inimesed meie ümber. Mind on päris kindlasti mõjutanud minu vanemate suhe, kes alles möödunud kuu lõpus tähistasid oma 27. pulma-aastapäeva. Kuigi ma olen näppe kurku toppinud, kui olen neid suudlemas näinud, siis olen tegelikult rõõmus olnud, et nad seda endiselt teevad.

Härra vanemad abiellusid samuti väga noortena ja eelmisel aastavahetusel tähistasid nad kuldpulmi. Nende esimene poeg oli üle 20 aasta vabaabielus endast oluliselt vanema naisega, kes kevadel lahkus siit ilmast. Teine poeg on olnud vabaabielus vähemalt 25 aastat, nad on suureks kasvatanud kaks last ja nende suhe on endiselt harmooniline, nad on alati koosviibimistel teineteise embuses nagu värskelt armunud. Toon neid alati eeskujuks, kui Härra üritab mulle selgeks teha, et me pole enam teismelised, et võiksime avalikult kudrutada. Tütar on samuti oma kaaslasega pikalt koos olnud, neil on 18-aastane tütar ja 8-aastane poeg. Keskeas saadud pesamuna ehk minu mees, on end mulle pühendanud ligi 11 aastat, meie vanuseid arvestades see number suurem olla ei saakski. MeieNende suhete ühiseks omaduseks on see, et need on loodud (veri)noorelt. Me olime Härraga vaid 15 ja 20 aastat vanad, kui meil sõprusest midagi enamat tekkima hakkas. Me oleme põhimõtteliselt koos kasvanud, meie „minad“ on arenenud teineteise kõrval teineteisega arvestades, me mõlemad kolisime vanematekodust ühisesse koju ja seega ei ole meil olnud raske harjuda kooseluga, sest me kumbki ei teadnud, mis tunne on üksi elada, majandada ja ainult iseendaga arvestada.

Kui mõtlen tutvusringkonna suhtes laiemalt, siis mulle tuleb pähe väga palju pikalt koos olnud paare ja alles korraliku ajude ragistamisega hakkavad meenuma purunenud suhted. Viimaseid on tegelikult üsna palju, aga nad lihtsalt ei paista kohe välja läbi minu roosade prilliklaaside. Arvan, et Madli näeb samuti seda, mida ta tahab näha ja seda ei saa pahaks panna.

Isadepäevast rääkides, siis meie poiste rühmades seda vist ei tähistata, ühes rühmas jääb kindlasti ära ja teises pole ka kuulnud, et midagi toimuks. Ühiskondliku tähistamise vastu mul siiski midagi ei ole, kuigi Härra osalemine isadepäevaüritustel oleks vähetõenäoline, seda ka siis, kui ta töötaks Eestis. Tööiseloom oleks lihtsalt selline.

Seega kaastundest meie laste vastu ei peaks küll päev ise ega ükski üritus ära jääma. Tegelikult ei ole vaja isegi kaasa tunda, sest lapsed on harjunud sellega, et issi on kord pikalt ära ja siis jälle pikalt kodus.  Ja kui issi on kodus, siis ta võtab ohjad üle ning ärkab koos lastega, teeb neile putru, viib nad lasteaeda ja toob sealt, möllab ja mängib nendega, vannitab või saunatab, peseb nende hambaid ja lõikab küüsi, vahetab mähkmeid ja paneb nad õhtul magama, ilmselt annaks rinda ka, kui saaks. Ma üldse ei imesta, miks Neljas teda emmeks kutsub… Küllap on ta nii mõnestki igapäevaselt olemasolevast isast isegi rohkem isa.

Pühapäeval peame teda kindlasti meeles, kuigi ta on esimest korda isadepäeval ära – küll me mingisuguse üllatuse talle ikka välja mõtleme. Kooki sööme hoopis minu ja Härra isaga, nagu oleme seda igal aastal teinud, seekord lihtsalt ilma Härrata.

Meie jaoks ongi isadepäev olnud pigem meie isade päev, enda pere keskel ei ole me tähtpäevale erilist rõhku pannud. Ma õhkan nagunii Härrale pidevalt, kuidas ma teda meie laste isana imetlen, seega minupoolsest tunnustamisest tal puudust ei ole ja lapsed on siiani veel liiga väikesed olnud, et isadepäevast midagi erilist arvata, ka nende jaoks on see olnud lihtsalt üks järjekordne koogiralli. Seega Härra isadepäevad on alles ees ja võib-olla ongi need kauges tulevikus kõige toredamad, kui meie lapsed tulevad oma peredega kooki sööma.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *