Projekt N ja töö kahes vahetuses

Ma olen saanud Instagramis palju küsimusi projekti N ehk Nõmmiku kohta, seda nii uutelt jälgijatelt kui ka vanadelt, kes ei saa aru, kust järsku mingi maakoht tuli. Ma küll olen aja jooksul siin paar korda kohast endast põgusalt kirjutanud, aga pole kunagi kasutanud kinnistu nime, sest ma isegi alles harjun mõttega, et see on Nõmmiku, mitte vana peremehe perekonnanimi, mille järgi me vanemate naabertalu kutsusime. Kuna Nõmmiku tundus alguses võõras, aga tehtud töid tahtsin jagada, siis sai tegemiste nimeks projekt N. Omavahel räägime nüüd küll juba Nõmmikust, muid alternatiivseid nimesid enam ei kasuta, aga seal tegutsemise kohta võib ikka öelda projekt N, kuigi meil pole aimugi, mida me seal teeme. Me lihtsalt teeme.

2018 – üks esimestest piltidest

Alustades algusest, siis Nõmmiku on mu vanemate naabertalu, mille nad ostsid põllumaa pärast vist kolm aastat tagasi. Vähemalt siis olen teinud seal esimesed pildid ja siis oli veel ka väike lootus, et ehk annab maja tõsta ja taastada, et saaks selle ka kasutusse võtta. Tänaseks on selge, et selle maja taastamisel pole mingit mõtet, odavam ja lihtsam on ehitada uus, ainult et ka see variant on meile praegu liiga kallis ja ebapraktiline, sest see eeldaks korterist loobumist ja oma elu logistiliselt väga keeruliseks elamist. Heh, ruttasin väga kiiresti tänasesse päeva.

Ühesõnaga, tänaseks võtame Nõmmikut enda kohana, kuigi see on endiselt vanemate nimel. Kinkelepingust oleme rääkinud küll, aga aega on selle “kiire” asjaga. Jutumärgid siis seetõttu, et meil pole sellega kiire ja ma ei pea muretsema, et mu vanemad oma naaberkrundile järsku rakendust leiavad. Pigem leiavad nad ise seal rakendust, alles ükspäev võttis isa ohtlikud puud maha, mille peal meie ei tahtnud kätt harjutada, sest oleksime need ilmselt elektriliinile langetanud. Me muidugi seda ka ei oodanud, et tema selle töö ära teeb, me tahtsime professionaalile maksta, aga isal hakkas vist meie rahast kahju või otsis ta ellu veidi põnevust, ei tea.

Minnes kinkelepingu juurde tagasi, siis see ei seisa ainult selle taga, et keegi ei viitsi minna notarisse, pigem ei viitsi keegi tegeleda sellega, et eraldada meie maalapike põllumaast. Ma muidugi võtaksin hea meelega kogu kupatuse vastu, aga vanemad vist kardavad, et sellise variandi puhul panen tõsimeeli tee tõkkepuuga kinni, et nende talu vahet toimuv tihe liiklus ei mataks meid tolmupilve alla. (Tegu on ropult tolmava tupikteega, millest paarsada meetrit kuulub Nõmmiku juurde ja mille lõpp-punktiks on mu vanemate talu.)

Teel vanemate juurest Nõmmikule, seda nii erinevate traktorite kui ka erinevate kaasreisijatega. Ma olen viimastel nädalatel olnud nii palju traktorite roolis, et tekkis juba tunne, et ma ei oska enam autoga sõita. Traktoritega oskan aga aina paremini. Mitte siis niisama sõita, vaid tööd teha. Niisama sõites olen tegelikult ka enesekindlam, ise ei saa arugi, aga Silver lubas minuga enam mitte kunagi sõita, sest ma pidavat kihutama…

Kolm aastat tagasi me Nõmmikut enda kohana ei võtnud, siis oli nii ühel kui teisel sellega erinevaid mõtteid, kuni ühel hetkel ei räägitud enam üldse Nõmmikust ja isa pakkus välja variandi talukoht maha müüa. Ema ütles selle peale, et mina võib-olla ikkagi tahan kunagi sinna suvekodu rajada ning isa vastas talle, et siis ei müü seda maha ja tehku ma seal, mida tahan. Pärast seda oli endiselt vaikus, sest mul ei olnud seda õiget tunnet peal, et ma tahan seal midagi teha, aga tasapisi hakati Nõmmikut siiski minu kohaks pidama. Küll tundis onu muret, kas ta ikka võib kivid meie aida juurde kallata ja mingi hetk küsis ema, kas ta võib Nõmmikul ma-ei-mäleta-mida teha, nagu see oleks olnud minu keelata… Nüüd ma juba tunnen, et on minu keelata, mistõttu ma ei lubanud võtta kahte vahtrapuud maha, mis siis, et ema arvates on need tüütud lehelangetajad – meie oleme ikkagi need, kes seal riisuma hakkavad. Ja vahtrapuude vahel võrkkiiges mõnulevad.

Padrikust jäi alles vaid kaks õnnetut vahtrapuud, millest üks ei pruugi olla vaher. Betoonist post seisab viimaseid päevi püsti, see alles ei jää.

See on nüüd vast selge, kust Nõmmiku tuli, aga seda ei oska ma öelda, mis Nõmmikust saab. Esialgu tahaks selle lihtsalt sedasi korda teha, et hoovis saaks paljajalu joosta, aga sinnani on veel pikk maa. Praegu on hoonete ümbrus võsastunud kuumaastik. Võsa on tänaseks küll maha võetud, aga igal pool on sadu või lausa tuhandeid tüükaid püsti, millest pisemad on sõrmesuurused, suuremad aga päris korralikud kännud ja need kõik tuleb välja juurida, kogu maapind tuleb pahupidi keerata, puhtaks sõeluda ja tasaseks tõmmata. Kopatöödega alustame juba neljapäeval, kuid ühe päevaga ei tee kõike seda ära, mida teha tahame ega isegi mitte seda, mida teha oleks vaja, aga ehk saame võsastumise pidurdada, praegu tulevad uued võrsed mühinal peale.

Kui teravaid tüükaid täis kuumaastiku asemel on meil ükskord golfimuru, siis tahaks kõrvalhoone lammutada ja lähiaastatel selle asemele uue ehitada, aga seegi plaan on küsimärgi all, sest lauda tuhaplokkidest seinad on katkised, lahtised, viltused ning vundament tundub olema maapealne, nii et isegi see ei pruugi olla nii korralik, et sinna saaks midagi uut peale ehitada. See kõik selgub aga tulevikus, kui mõtetega ehitamiseni jõuame, praegu oleme siiski ainult lammutamise ja koristamise juures. Seda nii suures mahus, et ma näen Nõmmikul koristamist unes ka…

Ma olen Nõmmikul meeletus koguses prügi sorteerinud. Mõne üksiku väga vana asja olen alles ka jätnud, aga 99,9% sorteeritud ning koristatud asjadest on olnud praht ja seda prahti on tulnud välja nii maa pealt kui maa seest. Me oleme selle kevadega viinud jäätmejaama üle tonni prügi, metalli kokkuostu läks ligi kaks tonni vanarauda ja likvideerimist ootab veel kaks tonni eterniiti. See kõik tuli õuest, laudast ja aidast ning veidi ka rehealusest: veidi seetõttu, et maja koos rehealusega on juba varasemalt suuremas osas puhtaks tehtud ja sealgi oli kõike umbes sama palju.

Mõned viimaste nädalate hetked, mis paraku ei räägi rohkem kui tuhat sõna, sest väga raske oli piltidele püüda seda, mida me tegelikult tegime.

Igatahes, ma olen viimasel ajal nii palju prügiga tegelenud, et pärast viimase kärutäie jäätmejaama viimist nägin unes, kuidas ma käisin Nõmmikul ringi ning iga nurga peal vaatas mulle jälle mingi kilepraht otsa, mille alt tulid välja margariinikarbid, poldid, katkised pirnid ja purgid ning see ei saanudki otsa. Ma muudkui koristasin ja koristasin ning mõtlesin samal ajal, kuidas ma neid asju enne ei näinud, kust see kõik tuleb, kuhu ma selle kõik panen… Ma ärkasin vahepeal mitu korda üles, aga uinudes läksin taas Nõmmikule ja sedasi hommikuni välja. Tunne oli selline, nagu ma oleksingi kahes vahetuses prügi koristanud, mitte maganud.

Viimase prügihunniku viimisest on nüüd nädal möödas ja vahepeal ongi siit ja sealt tulnud prahti juurde. Näiteks hakkasin ma rehealuses hunnikus vedelenud küttepuid riita laduma ning nende vahelt tulid välja vanad saapatallad ja üks terve saabas, veidi kilet, nööri ja muud sellist. Ma pole tööga veel poole pealgi, nii et ilmselt tuleb sealt veel midagi välja. Siis pesi vihm mulla seest välja veel klaasi, mille alt tuli välja veel rauda. Seda ära koristades märkasin eemal kummimati nurka maa seest paistmas, välja seda tõmmata ei jõudnud, seega väike see ei ole. Kui maapinna läbi hekseldame, siis tuleb kindlasti rohkem igasugust jama välja, nii et prügimajandusega veel kõik ei ole, ent lõpp siiski paistab.

Eelmisel pildil on kõik see, millega me viimastel nädalatel kahekesi oleme tegelenud, aga eelmistel aastatel oleme emaga koos end veel hullemast läbi närinud. Ma mõtlesin pikalt, kas ma jagan sellest hetki või mitte, sest tunnen, et tungin sellega teise inimese privaattsooni… Inimest ennast küll enam ei ole, aga tema perele ma kuidagi liiga ei tahaks teha. (Kuigi on olnud hetki, kus ma olen kirunud, et pere ise kõike enne müüki korda ei teinud, aga tööinimestena teeksid nad seda ilmselt siiani…) Teeme nii, et ma jagan seda, mis meid majas ootas, aga te midagi halba eelmise peremehe suunal ei ütle, sest ma olen üsna kindel, et piltidel nähtava olukorrani viis mingisugune vaimne seisund.

Neid pilte vaadates on mul nii hea meel, et see kõik on tänaseks sorteeritud ja peaaegu likvideeritud. Mõned kotitäied riideid ja purke on veel ära viia, aga see pole enam midagi võrreldes sellega, millest me alustasime.
Mida tühjemaks said toad, seda suuremaks kasvasid hunnikud õues…

Taas ei anna pildid edasi seda, mida me tegelikult tegime. Need ei anna edasi haisu ega tolmu, rääkimata ahastusest, mis tuli peale, kui ei osanud kuskilt alustada või edasi minna. Magamistoas oli igas voodis jälgi hiirte tegevusest, nurgas olnud riidekuhi oli täis hiirepesasid ja nende väljaheiteid, köögilaual oli kõike alustades mustadest nõudest lõpetades muruniiduki juppidega ning külmkapis olid roiskunud asjad. Kõik sahtlid ja kapid olid sellised nagu pildil olev sahtlisisu. Ühest riideid ja muid asju täis ämbrist, mille ma tühjaks kallasin, tuli selline hais välja (sest selle põhjas oli surnud rott), et pidin oksele hakkama – hoidsin hinge kinni ja lükkasin kõik sorteerimata kujul prügikotti. Võiksin pikalt jätkata, aga usun, et saite juba selle lühikese lõiguga aru, kuidas tegelikkuses oli asi veel hullem kui piltidel…

Kui keegi praegu mõtleb, et piltidel on ehtsa maaka või asotsiaali kodu, siis tegelikult oli see ühe leiutajast linnamehe suvekodu… Kuidas öeldaksegi – geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel on väike samm? Vana peremees oli küll geenius, aga tundub, et ta astus ka sammu edasi. Ma ei ütle seda halva mõttega, vastupidi, ma arvan, et see ongi tema vabandus.

Olgu, mis oli ja tulgu, mis tuleb, aga see kõik tuli nagunii ära koristada, nii et midagi pole katki ka siis, kui me kõik maha lammutame ja kunagi midagi asemele ei ehita. Sellisel juhul rajan sinna lihtsalt ploomiaia ning söön igal sügisel nii palju ploome, et teistel aastaaegadel ei taha neid nähagi.

Jätkates olevikuga, siis lisan siia veel veidi pilte sellest, mida me eelnevatel nädalatel teinud oleme. Nagu ikka, siis pildid kõnelevad tehtud töödest vähe, aga mingi vahe on ikka näha.

Õnneks tuli võsa tagant mets välja, muidu oleks ikka väga hõre mulje.
Suuri puid kahjuks alles jätta ei saanud, vaher oli nii maja kui elektriliini poole viltu ja iga hetk murdumas ning tamm oli keskelt kolmeks lõhenenud ja seest mäda. Kui lõpuks saab hävitamise asemel midagi looma hakata, siis kindlasti istutan rohelist tagasi.
Laut väljast ja seest, enne ja nüüd.

Piltide põhjal oleme just kui vähe teinud, aga tegelikult oleme olnud isegi loodetust kiiremad ja seda suuresti tänu sellele, et mul on võimalik naabritelt traktoreid laenata. Traktorite keskel üles kasvanuna tundub see nii iseenesestmõistetav, aga kui hakkasin mõtlema, mida me siis teeksime, kui meil oleks selline maakoht vanematest 500 meetri asemel 50 kilomeetrit eemal, siis… Tõenäoliselt meil ei oleks seda, sest nii hullu projekti ei võtaks ma kuskil mujal ette, veel vähem traktoriteta. Nõmmiku kasuks räägibki see, et ma kõnnin üle põllu vanemate juurde 3 minutit ja seal on olemas kõik see, mida Nõmmikul (veel) ei ole – vets, soe vesi, söök ja traktorid.

Ma olen jõudnud frontaallaaduri käsitsemisega nii kaugele, et ma enam ei oota juhendamist ega mõtle oma samme ette, vaid tegutsen automaatpiloodil. See on nii lahe tunne ja ma loodan, et issi on mu üle uhke.

Nüüd on küll Nõmmikust kõik jagatud – järgmise sama pika postituse kirjutan ehk järgmisel aastal, äkki selleks ajaks on meil plaanid paigas ka. Vahepeal võiksin vaid meenutada seda, mida me aastaid tagasi Kadrina aias ära tegime… Praegu on igatahes pidevalt déjàvu tunne ehk see pole meil esimene kord kellegi eluajal kogutut (ja maetut) likvideerida, ainult et Nõmmikul on see väljakutse juba järgmisel tasemel.

Projekt N

6 thoughts on “Projekt N ja töö kahes vahetuses

  1. Oi, kuidas ma tean seda tunnet.
    Me ostsime omale sellise suvila 2017 lõpp. Kola oli küll mõnevõrra vähem…. Sest krunt on väiksem ja hooned olid ka väiksemad. Aga nüüd hakkab juba looma ja juba on tunne, et enam ei olegi palju vaja teha, et oleks hea ja mõnus. Et saaks tegeleda igapäevaste asjadega, selle asemel, et muudkui koristada, ehitada, planeerida jne. Saaks lilled kasvama ilma igasuguse süütundeta jne.

    1. Nii minu moodi, vastata 3 nädalat hiljem…

      Väga tore lugeda, et lõpuks saate suvekodust korralikult rõõmu tunda. 🙂 Ei tea, millal meil tekib Nõmmikul tunne, et enam palju polegi vaja teha. Või millal tekib sinna üldse koht, mida suvekoduks nimetada ja kuhu ööseks jääda. 😀

  2. Appi kui tublid te olete! Ma ei väsi seda kordamast, nähes, mida kõike te olete suutnud nii lühikese ajaga ära koristada – no superluks!

    Ja seoses selle majasisese olukorraga meenus aint Võsapetsi Koit Jõgevalt, kes otsib naist 😀 Temalgi oli kodu nagu seapesa, aga ise tundus eluga rahul olevat.

    1. Pidin kohe guugeldama ja ma ei teagi, kas nutta või naerda: https://www.youtube.com/watch?v=05gfK63ddKE

      Ma ise ei väsi ka imestamast, kui palju me ühe kuuga ära tegime, aga piltidega on seda raske edasi anda, ei tundu üldse nii suur töö. 🤷‍♀️ Igatahes, kui Silveri jaoks tundus alguses koht nii lootusetu, et ta mitu nädalat küsis endalt, mida ta seal teeb, siis tänaseks suudab tema ka Nõmmikule juba väikest suvekodu ette kujutada, nii palju on ilme muutunud. 🙂

  3. Mul on siin sama asi. Ostsime linnamaja ja sellele oli tehtud koormakattest, vanast mööblist ja suvalistest asjadest juurde kaks kuuri. Kuurid võtsid ära olulise osa krundist ja nägid välja kohutavad. Nii kohutavad, et mõned ostjad, kes seda maja vaatamas käisid, ei tahtnud peale esimest pilku üldse edasi vaatama tulla.
    Meie taipasime, et maja on korras ja kõik oma korilusekire ja ehituskire on eelmine omanik elanud välja nende kuuride peal.
    Ühesõnaga nüüd üle poole aasta hiljem on kuurid lammutatud ja kõik kena. Aga ikka ja jälle leian kuskilt neid koormakatte tükke ja mingeid vanu naelu (mõtlen siis endise kuuri kohalt). Ja nägin samuti unes, et kuurid kasvavad järest ja sodi tuleb igalt poolt järjest juurde…
    Samuti oli haisust ja vastikusest nina krimpsus koguaeg, kui seal koristasin…
    Mõistan su töö mahtu ja soovin jõudu edasiseks.

    1. Jah, seda saabki mõista vaid inimene, kes on midagi samasugust kogenud. Kui olen näinud, mida inimesed on mõnikord käest lastud majaks või aiaks nimetanud, siis olen mõelnud, et nad pole päriselt käest lastud aeda näinudki – rohimisega sellist korda ei saa.

      Neid koormakatte tükikesi leiad ilmselt veel aastaid. Nõmmikule oli kogutud igasse nurka palke, liiva, kildu, telliskive ja kõigele oli alla pandud mingi PVC matt, mis tänaseks on muutunud pusleks. Neid tükke tuleb ilmselt veel aastaid välja.

      Kõige hullem on õnneks möödas ja rohkem ma vast prügi unes ei näe. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga