Sünnituslugu: Esimene

Mõtlesin, et pärast Esimese sünnipäeva oleks paslik kirjutada tema sündimise päevast, aga kuna Pere ja Kodusse olen sellest juba kirjutanud, siis siia kopeerin tollase postituse ja ilmselt tulevad Teise, Kolmanda ja Neljanda sündimise lood ka kohe järele. Kõik loomulikult Pere ja Kodust, aga siin panen need hoopis “sünnituslood” kategooriasse, et edaspidi minusugused sünnitamisfanaatikud leiaksid need kergemini üles. Fanaatikute all pean siis silmas inimesi, kellele meeldib sünnitada ja sünnituslugusid lugeda. 🙂

Viimasel ajal on minu tutvuringkonnas nii mitu beebit sündinud, olen kuulanud nende laste sünnilugusid ja sattunud internetis lugema teiste kogemusi. Need lood liigutavad ja viivad mind alati ajas tagas – mulle meenuvad minu enda kogemused, emotsioonid ja isegi lõhnad.

Ma olen õnnega koos, sest mul on olnud neli suhteliselt kerget rasedust ja imelist sünnitust. Kuna mina elan huviga teiste lugudele kaasa, siis järgneva nelja postitusega jagan endasugustele sünnitustefännidele oma lugusid. Ühte postitusse kõik lihtsalt ei mahu.

Esimese ootamisest sain teada nädal enne meie pulmapäeva, ehk 21. detsembril aastal 2007. Uudis oli küll oodatud, aga me ei osanud loota, et see nii kiiresti saabub.  Samal päeval arvutasin välja, et tähtaeg peaks olema 20. augustil ja kuna sinna enam palju aega ei olnud, siis hakkasin netipoodidest beebitarbeid valima. Peagi hakkasime oma kodu valima ning suurem osa rasedusest möödus remonditähe all. Rohkem nägi see välja nii, et mina olin saiakesi nosiv töödejuhataja, kes leidis liiga tihti päeva teises pooles, et nii ilusat ilma ei saa raisku lasta ja võiksime hoopis metsa jalutama minna. Kuidagi tuli ju kaalutõusu veidigi kontrolli all hoida.

Raseduse algusest mäletan rohkem kõhukinnisust kui iiveldust. See oli ka esimene tunnus, mis lapseootusest märku andis, ma lihtsalt ei osanud seda kohe näha ning võtsin kahel päeval kõhulahtisteid. Teisel päeval võtsin lühikese vahega kaks tabletti, mis mõjuma ei hakanud ja mille olin õhtuks üldse unustanud. See maksis kätte, kui otsustasime 50 kilomeetri kaugusele bowlingut mängima minna.Olin peagi väga tõsises hädas. Alguses kartsin, et ma üldse ei jõuagi õigeks ajaks potile, imselt ei jäänud kellelgi märkamata, kuidas ma esimese asjana tualeti poole jooksin ja samal ajal juba jopet seljast võtsin… Veetsingi tol õhtul suurema osa ajast vetsus, kui Härra sõbraga kuule veeretas.
Tagantjärele on see meile veel palju nalja teinud. Kõhukinnisusega maadlesin raseduse lõpuni, proovisin kõike, kuni avastasin, et olukorda aitas kõvasti leevendada Nescafe 3in1 kohvi.

Iiveldusega seoses meenub vaid üks hommik, kus süda läikis sedasi, et ma ei suutnud voodist püsti tõusta ja Härra tõi mulle moosisaia ja klaasi piima, sest leidis, et pean midagi sööma. Ma ei tea, kas asi oli moosisaias või mehe hoolimises, aga mul hakkaski parem.

Raseduse lõpus oli mul hoopis teistsugune probleem. Nimelt hakkasid mu jalad kohutavalt haisema. Mitte ükski asi ei aidanud. Mu jalad isegi ei higistanud, aga pool tundi pärast pesemas käimist levis minu ümber juustukas. Autos sõitsin ainult avatud aknaga,  jalgu pesin 10 korda päevas ja kandsin ainult lahtiseid jalatseid, aga isegi need hakkasid nii lootusetult haisema, et osad viskasin juba raseduse lõpus minema. Pärast sünnitust kadus see mure üleöö ja oleme seda nüüd alati lõbusalt meenutanud, kuigi tookord pidin tihti häbist maa alla vajuma.

Muus osas oli rasedus kerge. Ma jooksin metsas koertega, magasin kõhuli, paindusin igas suunas ja tegin remonti. Võtsin küll juurde 17-18 kilo, aga ma ei mäleta, et mul oleks raske olnud ja kõht ka ei olnud segavalt suur. Paigaldasin veel 25. juulil korteris põrandaliiste ja ruloosid, et üllatada komandeeringus olnud Härrat. Meil nimelt hakkas remondiga juba kiireks minema, sest tähtajani oli vähem kui kuu jäänud. Selle päevaga saigi üks magamistuba päris valmis ja võisime järgmisest päevast sisse kolida, aga tegime seda hoopis kolmekesi kolm päeva hiljem…EsimeneÄrkasin 26. juuli hommikul Härra kolistamise peale. Tema sättis sammud sauna poole, mina läksin wc-sse. Tegin häda ära ja hakkasin end kuivatama, kui nägin, et mingi suur ollus venib vaikselt potti. Hetkeks käis peast läbi, et äkki on tegu limakorgiga, aga see tundus nii uskumatu ja ütlesin endale, et see on kõigest suurenenud voolus.

Tõusin püsti ja hakkasin vett peale laskma, kui tundsin, et veel tuleb… Istusin kibekiiresti potile tagasi ja midagi tilkuski iseenesest – kas ma tõesti ei kontrolli enam oma põit?! Paar sekundit hiljem tegi Esimene tugeva liigutuse ja selle peale tuli midagi suure survega potti. Hämminguga läksin wc-st välja, esimese asjana nägin kella – 08:01.

Istusin voodile ja mõtlesin, et kas mul tulevad looteveed või kujutan endale asju ette. Mul kaua mõelda ei lastud, juba hakkasin uuesti tilkuma. Mind valdas ärevus ja uskumatus. Panin endale rätiku tagumiku alla ja jäin Härrat ootama. Teda ei tulnud ega tulnud, aeg lihtsalt venis, minut oli pikk kui tund.

Lõpuks ei kannatanud enam oodata ja jooksin rätik käes sauna. Poolel teel hakkasin uuesti tilkuma. Härra kõndis just toa poole ja ma jooksin temast sõnatult mööda, viskasin rätiku saunapingile ja prantsatasin selle peale. Härra tuli vaatama, mis mul häda on ja ma ütlesin, et peame haiglasse minema. Ta oli natuke ehmunud ja küsis, mis mul juhtus. Kui kuulis, et mul VIST tulevad looteveed, siis leidis, et peame ikka kontrollis käima. Läksime tuppa tagasi riideid vahetama ja seal hakkasid veed juba voolama. Siis sain aru, et tegu pole põiepidamatusega, vaid hakkan päriselt sünnitama.

Tore! Ei olnud mul midagi valmis pandud, ma polnud üldse uurinudki, mida haiglasse kaasa võtta. Samuti polnud meil Esimesele suurt midagi muretsetud. Õigemini, peale sorteerimata riiete, turvahälli, voodi ja voodiriiete, polnudki midagi. Isegi tuba polnud veel päris valmis sätitud, rääkimata ülejäänud korterist.

Meie ise ka ei olnud veel valmis. Pea neli nädalat pidi ju veel aega olema. Teel haiglasse Härra veel küsis, et kas asi on kindel või on libalooteveed ka olemas. Ma ei osanud suurt midagi vastata, aga pakkusin, et asi on kindel. Ärevus hakkas kasvama, aga hirmu mul ei tekkinudki. Tulevasel issil läksid isegi silmad märjaks, minul hakkasid ainult käed värisema. Mõlemad naersime, et esimese asjana vaatame Esimese nina, sest ultrahelipildil tundus see nii suur.

Mina tänasin õnne, et oli laupäeva hommik. Olin ju terve aja lootnud, et sünnitan nädalavahetusel, kui Härra on kodus. Haiglasse jõudsime rõõmsas tujus. Ma veel naeratasin ja ütlesin, et tulin sünnitama. Meile anti oma vetsuga perepalat, tõime kõik asjad sisse, pakkisime end lahti ja jäime elevusega lapse sündi ootama.

Läksime KTG alla, mis näitas, et Esimene tunneb end hästi ja minul valusid pole. Ei olnud ka, kui mitte arvestada kolme päevadesarnast pakitsustunnet. Selleks ajaks oli kell üksteist ja minul avatust 3 cm. Mind „lohutati“ sellega, et katsumine võib ka valusid esile kutsuda.

No nii, aeg läks neli tundi edasi, minul olid tekkinud juba suuremad päevadevalud, sellised, mis panid natuke virisema, KTG näitas taas, et lapsel hea olla ja arst küsis, kuidas valudega on. Ma küsisin vastu, kas aparaat siis ei ütle midagi. Ei pidanud õigeid valusid näitama. Siis ehmusin ära ega tahtnud teada, millised need õiged valud on. Kella kolmeks oli mul avatust 5 cm.

Läksime tuppa tagasi õigeid valusid ootama, mis hakkasid endast vaikselt märku ka andma. Minul leevendas valusid istumine, aga seda ei soovitatud, sest pidavat protsessi aeglustama. Pidin kõndima ja vahepeal võisin pikali jalgu puhata. Härra tahtis Statoili kohvitama minema, aga ta ei julgenud mind enam üksi jätta, kui nägi, mida need õiged valud minuga teevad.

Alguses ma hakkasin valuhoo ajal erinevaid asendeid otsima või jäin paigale sügavamalt hingama. Mõnda aega hiljem hakkasin juba häälitsema. Need valud väsitasid nii ära, kuigi kestsid vähest aega. Härra masseeris ja silitas mu selga, mina olin käpuli maas ja häälitsesin valjult.

Kõige suurem piin tuli just enne sünnitustuppa minekut. Ma karjusin valust, viskasin end selili põrandale, rabelesin ja nägin kõike uduselt, olin kuskil valudimensioonis. Ämmaemand astus tuppa ja ütles, et läheksin naerugaasi sisse hingama, aga ma olin omadega nii läbi. Vastasin ainult, et ei jõua ja tahan magada. Sünnitustoas tabas mind kohe järgmine valuhoog, viskasin end põlvili maha ja hakkasin naerugaasi sisse hingama. Lootsin, et valud kohe kaovad, aga ei, nii need asjad ei käinudki.

Härrale anti masseerimisvahend ja mulle toodi sünnitustool, kott-tool ja seismispukk, aga alguses ma neid ei kasutanud. Olin tõesti nii väsinud ja nõrk. Toetusin rinnaga tugitoolile, üks käsi rippus kõrval ja teisega hoidsin naerugaasimaski näo ees. Hingasin väga kaua seda sisse, lõpuks oli pilt juba eest läinud. Ma nägin, et olen mujal ja mul oli nii hea olla… Kuni Härra pani külma rätiku põsele ja küsis, kas ma reageerin.

Mul olid terve aja silmad kinni ja iga valuhoo vahel jäin magama. Kell oli minu jaoks alles kuus, teiste arvates juba kuus. Valusid oli mul olnud kõigest kolm tundi, aga minu jaoks oli see terve igavik. Küsisin iga natukese aja tagant, millal ma sünnitama hakkan, millal see kõik läbi saab. Küsisin isegi, kas ei saaks paariks tunniks pooleli jätta, et saaksin natuke magada. Mul oli sel ajal juba täisavatus, aga pead ei paistnud kusagil. Naerugaasi mulle enam ei antud, sest pidin pressima hakkama.

Võtsin koha sisse sünnituspingil, Härra istus minu selja taga, et saaksin vastu teda toetuda. Terve aja masseeris ta mu selga, pühkis märja rätiga higi, hoidis mu kätt ja oli lihtsalt hea mees. Mina ainult rääkisin, kuidas ma ei jõua ja kuidas oleks hirmsasti abi vaja. Hädapätakas!

Tahtsin sünnituslauale, aga ei lubatud enne, kui pea hakkab paistma. Läks kuskil 100 pressi sünnituspingil, 100 pressi kükitades ja mõned pressid veel pukile toetudes, aga pead ei kuskil. Lõpuks sain lauale, kuhu nii väga igatsesin. Tahtsin olla selili ja jalgu kuhugi toetada, sest viimased juba värisesid all.

Laual pidin presside ajal jalad kõhu juurde krõnksu tooma, Härra aitas ühte jalga vastu kõhtu suruda, ämmaemand teist. Ikka ei hakanud pea paistma. Mind kamandati laualt maha ja pidin hakkama uuesti pingil pressima. Väljas oli nii ilus suveilm ja minul oli nii kohutavalt palav, et viskasin kitli seljast ja pressisin edasi täies alastuses.  Mina, kes ma isegi ujula pesemisruumis ei tahtnud end teiste ees paljaks võtta.

Mingil hetkel sain aru, et ämmaemand ja arst räägivad omavahel abivahendite kasutusele võtmisest, sest lapsel on halb. Oi, ma siis selle peale punnitasin ja asi hakkaski edenema. Pressisin kükitades ja laps liikus vähekese madalamale, aga minul jalad enam ei kandnud. Sain voodile, kus tegin jalasurujate abiga veel mõned pressid ja kukal paistiski juba. Katsusin seda punnitavat peanuppu ja sain sellest nii suure jõu, et pressisin kogu hingest neli korda järjest ja Esimene lupsaski välja.
See oli naljakas tunne ja täiesti valutu. Sel hetkel kadus väsimus, ununes valu ja kõik muu. Vaatasin ainult oma „lillat elukat“, kes oli nii armas. Issi ehmatas peakuju pärast ära, laps olevat tulnukat meenutanud, aga arst rahustas ta maha ja ütles, et pea selliseks ei jää. Kell oli siis 19:30. Vete nirisema hakkamisest oli möödas 11 ja pool, valutama hakkamisest 4 ja pool ning esimestest pressidest poolteist tundi.

Esimene  kaalus sündides 2770 g ja oli 47 cm pikk – väike Kämbu.

Edasi jäi Esimene kaheks tunniks minu kõhule. Sel ajal lõikas värske issi nabanööri läbi, ühe kerge pressiga väljutasin platsenta, sain mõned ilupisted (kusjuures need olid mu elu esimesed õmblused) ja imetlesime Härraga pikalt meie pisikest ilmaime.

Kuigi ma valude ajal ei arvanud, et see sünnitamine imeline on, siis tagantjärele olen kogemust väga eriliseks pidanud ning õppisin sellest palju, mis on mind järgmistel kordadel aidanud. Sellest kirjutan lähemalt järgmistes postitustes.

2 thoughts on “Sünnituslugu: Esimene

  1. Mulle tundub, et mulle endale tuli karma külla. Lugesin hommikul seda juttu ja naersin laginal selle jalgade haisemise loo peale. Noh ja nüüd tunnen, kuidas mu oma jalad haisevad ja ma pole isegi lõpurase vaid pole veel poolepealgi 😀 Niiet, ei tasu naerda teise õnnetuse peale.

    1. Hehh, ma hoidsin praegu naeru tagasi, et see jalahais uuesti ringiga minuni ei tuleks. Loodetavasti on ühekordne asi. Kui ei, siis pärast lapse sündi kaob see ikka ära. Võib-olla. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga