Sünnituslugu: Kolmas

Kolmanda raseduse ajal naersime Härraga, et nabanööri lõikamine on tema jaoks varsti rutiinne tegevus ning muutub juba igavaks.

Kui tema jaoks on see hetk alati ühesugune olnud, siis minu jaoks on rasedused ja sünnitused piisavalt erinevad olnud ning olen end tundnud pigem elevil esmarasedana kui igavleva saripaljunejana, või kuidas neid paljulapselisi kutsutaksegi…

Kolmas rasedus oli alguses emotsionaalselt raske. Kui olingi juba kohanenud teadmisega, et mul on varsti kolm last ning hakkasin üle saama põhjendamatutest süümepiinadest, siis tabasid hirmutavad uudised meid kuklavoldi ultrahelis. Nimelt oli arsti arvates lapse kuklavoldi suurus üle keskmise ning ultraheliuuring läks üle põhjalikumaks OSCAR testiks, mille vastuse pidin saama paar päeva hiljem.

Kuna poisid saadeti koos isaga ruumist välja ning arst seletas pikalt, millistele häiretele see veidi suurem kuklavolt võib viidata, siis olin täitsa ärahirmutatud. Koduteel hakkasid pisarad voolama ning mõtetes nägin kõige mustemat stsenaariumit, kus selgubki, et minu ootamatult oodatuks muutunud laps on väga tõsiste väärarengutega ning jään temast ilma.

Kaks päeva hiljem saabuski vereanalüüside vastus, mis ei olnud samuti korras ning kokkuvõttes sain riski Downi sündroomile suhtega 1:21. See tundus nii suur võimalus, et terve ööpäeva olin ma endast väljas ning lugesin liiga palju looteveeuuringu, sündroomi enda ning  abordi kohta… Pinged olid mitu päeva laes olnud ja mul oli kergem uskuda kõige hullemat kui loota parimat.

Edasi hakkas usk hooga muutuma ning peagi olin juba kindel, et laps on terve. Ma olin nii kindel, et ei kartnud looteveeuuringu vastust kuuldes isegi kergendusest nutma hakata, sest teadsin juba vastust ise ka. Olen seda ka varem kirjutanud, et minu südamerahu tuli tagasi pärast seda, kui hakkasin mõtlema, et 1:21 suhtega ma üldse ei loodakski miljonit võita – nii mõeldes tundus ka risk olematult väike.

Tegelikkuses ma siiski nutsin, kui sain kinnitust, et ootan tervet poisipõnni. Poissi, nagu sisetunne ütles, mitte tüdrukut, nagu arst ennustas. Kõik oli ideaalne! Tagantjärele võin öelda, et kogetud kaotushirm ärataski mind lõplikult üles ning hajutas viimsedki hirmud ja kõhklused – ma armastasin ja ootasin oma last ning muu polnudki oluline.

Seega raseduse esimene pool oli üks suur emotsioonide virvarr, füüsilise poole pealt oli pigem kerge. Teine pool oli see eest raske, mina ise läksin taas raskeks ja suureks. Juba raseduse keskel oli mu kõht sama suur kui esimese lapsega sünnitama minnes, lõpus oli mu kõhuümbermõõt 116cm ja sain esimesed venitusarmid naba alla. Juurde võtsin samuti palju, umbes 28-30 kilo (ei tea täpset algkaalu), igatahes sünnitama läksin 88-kilosena, mis võib-olla ei olekski väga suur number, kui ma ei oleks 158 sentimeetrit pikk. Õigemini lühike.

Ägisesin oma raskuse all juba mitu kuud enne tähtaega, ma ei saanud kuidagi magada – kõhuli olles jäi kõht ette, selili olles ei saanud hingata, külgedel magades surid puusad ära ja alaselg hakkas valutama. Kuna see läks iga ööga hullemaks, siis viimasel kuul olin juba täitsa läbi. Ma ei jõudnud midagi teha, kõik kohad valutasid, võhma ei olnud, trepist üles minnes hakkas süda puperdama, ma ei mahtunud riietesse, ma ei saanud jalanõusid jalga ja nii edasi. Ma ei saanud ühel küljel kauem magada kui 15 minutit, aga külgede vahetamine oli vaevaline ja puusad ikka valutasid.

Mõnel ööl magasin ma padjakuhja otsas põlvitades, et puusad veidigi rahu annaks, aga sellest suurt tolku ei olnud. Viimastel nädalatel ei andnud puusad ja alaselg ka päeval asu, mul oli pidevalt selline ebamugav tunne nagu reieluud oleksid oma pesadest väljas, kuigi mul ei ole kunagi nii olnud ja ma ei tea, mis tunne see on.

Kolmas oli ka ainus, kes kõhus end sellise jõuga sirutas, et ma valust oigasin. Kui laps oma venitusharjutusi tegi, siis Härra ei suutnud kätt kõhul hoida, sest see oli tema jaoks liiga kriipi. Ka mina hakkasin lapse liigutusi kartma, sest ta tegi tõesti haiget ja ma kujutasin ette, kuidas ta jalahoobiga mul ribid murrab. Ma olen kuulnud, et selliseid asju on juhtunud. Või äkki nägin mõnes õudukas. Igatahes viimastel nädalatel ootasin juba väga lapse sündi…

Kuna teine sünnitus kestis vaid kaks tundi, siis oli oht, et kolmas võib veel kiirem olla. Ämmaemand pidevalt rõhutas, et ruttaksin haiglasse kohe, kui midagi teistmoodi tunnen ja võtaksin autosse tekke kaasa, ikkagi pikk maa sõita ja äkki ei jõua kohale. Nii me siis ootasime jälle Turbot. Mina olin stardivalmis, aga palusin, et ka kolmandal korral veaks ja laps sünniks siis, kui issi on kodus. Meil vedaski – Härra jõudis 22. jaanuari pärastlõunal Taanist tagasi ja juba järgmisel hommikul seadsime sammud haigla poole.

Ärkasin kell üheksa. Enesetunne oli kohutav. Terve öö kõik kohad valutasid, olin palavikus, kurk kipitas, nohu oli pähe löönud ja tagatipuks pisem poeg magas rahutult, käisime mehega kordamööda temaga tegelemas. Ühesõnaga – öö oli magamata ja hommikul ei tulnud mul piuksugi häält välja. Läksin esimese asjana vetsu nina nuuskama ja kurku puhtaks köhima. Ühendasin need asjad põie tühjendamisega.

Istusin siis poti peal, haukudes köhisin kurku puhtaks ja siis käis järsku “PLAKS – SORRRRRRRRR”. Looteveed! Ei ole võimalik – mitu nädalat olin tühja oodanud ja nüüd siis laps otsustab tulla, kui mul pole absoluutselt mingit enesetunnet sünnitamiseks?!

Aga mis mul muud üle jäi?! Pidin end kokku võtma ja ütlesin ka lapsele, et olgu nüüd tubli ja teeme selle asja kiiresti koos ära! Vedasin end duši alla, panin riidesse, pakkisin viimaseid asju kotti, jätsime lapsed ema hoolde ja hakkasime sõitma. Teel olles helistasime esmalt Rakverre, kus polnud ühtegi vaba pere- ega üksikpalatit. Paidest saime samasuguse vastuse, aga oletati, et päeva peale olukord muutub. Otsustasime viimase kasuks ja võtsime suuna Paide poole.

Haiglasse jõudsime umbes pool üksteist ja selleks ajaks olin juba aru saanud, et seekord ma kahe tunniga ei sünnita, aga arvasin siiski, et saan veel päevavalguses vaevast lahti. Üsna kohe pandi mind KTG alla ja tehti läbivaatus, avatust oli 4-5 cm, emakakael pehme ja veniv. KTG näitas poole tunni jooksul kahte kerget toonust, ma ise ei tundnud suurt midagi. Ma endiselt lootsin, et ka seekord tuleb valutu sünnitus.

Üsna pea saabus hea uudis, et üks perepalat vabanes ja võisime minna end sisse seadma. Saime sama palati, kus olime esimese lapse sünni ajal. Jäime seal siis valusid ootama. Tantsisin, kõndisin edasi-tagasi, tegin kükke, rääkisin lapsega, aga tihedamaks ei muutunud midagi. Veidi valulikumaks küll, aga valu ei seganud liikumist. Lõpuks tuli juba uni peale.
Kella kahe ajal tehti uus KTG ja läbivaatus. Avatust polnud juurde tulnud. KTG näitas seekord tugevamat emakatööd, aga ikka oli poole tunni jooksul vaid kaks toonust. Olin nii pettunud. Sain keele alla tableti, et emakas tööle hakkaks ja üsna pea hakkas ka. Igatahes muutusid valud tihedamaks, valusamaks veel ei läinud. Jäime sünnitustuppa. Mõnda aega veel kõndisin ja tantsisin – valud olid valusad, aga talutavad.

Peagi ei saanud enam valuhoo ajal liikuda. Keskendusin hingamisele. Tõmbasin õhu sisse, lasin pikalt välja ja samal ajal laskusin pooleldi kükki ning “lükkasin valu” mööda kõhtu alla. Väljahingamise lõpus julgustasin ennast ja last: „See on positiivne valu. Ära karda, anna jalgadega takka ja tule kiiresti välja. Me ootame sind.“ Mõne aja pärast ei saanud valu ajal enam rääkida ka ning tegin neid “kung-fu soojendusharjutusi” vaid keskendunult hingates ja julgustavaid mõtteid mõeldes.

Tuli siis ämmaemand uuesti kontrollima, kui kaugel olukord on. Kellaaeg lähenes neljale. Ämmaemand rääkis praktikandiga ja mulle tundus, et avatuseks öeldi 5-6 cm, mees sai aru, et 5,5 cm. Sain uue tableti keele alla. Kui meid kahekesi jäeti, siis tuli hetkeks pisar silma. Olin nii pettunud. Kujutasin seda sünnitust hoopis teisiti ette ja tundus, et läheb terve igavik veel.
Siis saabus juba väga tugev valuhoog, ei suutnud enam püsti seista. Põlvitasin, toetusin rinnaga toolile ja keskendusin kella sekundiseierile. Tunne oli selline, et annaks alla, laseks keelepaelad valla, viskaks end põrandale pikali ja nutaks. Võtsin end siiski kokku, hingasin sügavalt sisse ja välja ning korrutasin mõtetes: „Mina kontrollin valu! Valu ei kontrolli mind!“ Olin isegi kergelt vihane ja juba see andis jõudu juurde valudest üle olla. Pahurana ütlesin kõva häälega, et laps peab hiljemalt kell kuus väljas olema, mina kauem ei kavatse kannatada.

Õnneks tuli siis välja, et avatust oli hoopis 7 cm ja minu enesetunne läks hoobilt paremaks. Edasi sain tableti tableti järel keele alla ja üks valuhoog ei saanud veel läbigi kui teine juba peale tuli. Väga valus oli. Tundsin kurnatust, oleksin tahtnud silmi sulgeda, aga teadsin, et siis hakkaks väsimus minu üle võimust võtma. Seega iga valu ajal jälgisin suurte silmadega sekundiseierit ja keskendusin hingamisele. Vahepeal palusin mehel selga masseerida ja vastasin vaikse häälega ukse pealt piiluva ämmaemanda küsimustele. Üldiselt eelistasin tasa olla.

Veerand kuue ajal hakkasid valud talutavamaks muutuma, sain taas liikuda ja tundsin valuhoogude ajal kergeid presse. Kutsusin mõne aja pärast ämmaemanda ja läksin juba pingi peale asendit sisse võtma, et sellel avatust kontrollitaks. Ämmaemand arvas, et võiksingi sinna jääda ja pingi peal sünnitada.

Mulle see mõte meeldis, sest Härra istus minu selja taga ja hoidis mul ümbert kinni, sedasi oli hea olla, aga arvasin, et sünnitamiseks siiski veel ei lähe. Nii tugevaid presse veel ei tundnud. Kuid ämmaemand tegi tuju rõõmsaks teatega, et käes on täisavatus ja võin järgmiste presside ajal juba kaasa punnitada. Kell oli siis täpselt pool kuus ja ma palusin mõtetes, et kümne minuti pärast oleks laps kõhu peal.

Pressid saabusid. Esimesed punnitamised läksid aia taha, ei olnud minus seda jõudu ega õiget tunnet. Järgmiste ajal juba pressisin lapse madalamale, siis tuli pea pooleldi välja ning ämmaemand käskis puhata, et saaksin venida ja väheneks rebendite oht. Oi, see oli nii vandumaajavalt vastik tunne! Ma siiski jätkasin pressimist ja kuigi pressitunne oli mööda läinud, punnitasin „kuivalt“ edasi, kuni beebi oli üleni väljas. Endale tundus, et tegin sel hetkel ürgema häält, aga mees kinnitas hiljem, et see ei olnud karjumine, mis minu seest välja tuli. See oli nii valus, olin kindel, et rebenesin nabani lõhki.

Nii me siis olime seal – mina mehe kaisus ja laps minu kaisus. Lõpuks oli mu kõhul valude positiivne tulemus, täpselt kümme minutit hiljem nagu soovisin! Valu küll veel kuskile kadunud ei olnud, aga minu tähelepanu oli koondunud pisikesele põnnile. Issi lõikas nabanööri läbi ja minul paluti valmistuda varsti platsenta väljutamiseks.

Järgmisel hetkel oli see platsenta suure plärtsuga põrandal – selge, olengi nabani lõhki, kui platsenta sedasi ise välja kukub! Tegelikult ei olnud ühtegi rebendit ja see oli üllatav, sest lapse väljumine oli kõvasti valusam kui eelmisel kahel korral, mil ma sain ka ilupisteid.

Olime siis mõnda aega kolmekesi sünnituspalatis ja ennustasime Härraga, kui palju laps kaalub. Oli teine nii pisike, et mina pakkusin 3600 grammi, mees pakkus veidi rohkem. Kui lõpuks oli käes aeg, kus last mõõtma ja kaaluma hakati, saime šoki – poiss oli 4130gr raske ja 52cm pikk. Meiesuguste päkapikkude kohta üllatavalt suur – naersime, et ootasime teist Turbot, aga saime hoopis Rambo.KolmasKolmas sündis 39+4 ehk 23. jaanuaril kell 17:40. Sünnitegevus kestis kokku 8 tundi ja 40 minutit, millest valusad olid vaid kaks ja pool tundi. Seekord kontrollisin mina valu, mitte valu mind ning kõik valuhood ma hingasin üle ehk olin väga vaikne sünnitaja. Kuigi minu kõrged ootused kiirele valutule sünnitusele ei täitunud, avaldusid hoopis minu tugevad sisemised võimed valuga toime tulla ja kokkuvõttes oli tegu meeldiva kogemusega. Erilise, ilusa ja meeldejäävaga nagunii!

2 thoughts on “Sünnituslugu: Kolmas

  1. Kusjuures see,et kõhubeebi tekitab emal sisemisi luumurde pole üldse ainult filmis, vaid ka päriselt!

    Ja mis esimese tekstiosa kohta mõtlen…nsiis ikka päris jube kui need ultraheliuuringud valetavad, aga parem lasta kontrollida kui hoopis hiljem midagi teada saada. Kunagi ei saa kindel olla.

    1. Jep, ma olen kuulnud jah, et päriselt on selliseid asju juhtunud.

      Ega ultraheli ei valetanud, lapsel oli kuklavolt tõesti piiripealne või normist suurem (olenes arstist ja tema andmetest 😀 ) ning vereproov ei olnud ka päris korras, kuid ma ise usun, et viimast võis mõjutada ka see, et ma andsin sel ajal veel lapsele rinda ja hormoonid äkki olid sellest “paigast ära”.

      Aga looteveeuuringu lasin siiski ära teha, kuigi ämmaemand ütles, et tema ei muretse nii palju nagu arst. Mina muretsesin alguses ja lasin enda südamerahuks ikkagi proovid ära võtta. 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *