Sünnituslugu: Teine

Pärast esimese lapse sündi jätsime teisele tee vabaks, sest meil oli soov saada lapsed väikese vahega. Härra soovis seda seetõttu, et tema kasvas üksiku lapsena, mina seetõttu, et mul oli nii tore lapsepõlv tänu poolteist aastat nooremale vennale. Kuigi tee jäi kohe vabaks, saime oodatud uudise alles nädal enne Esimese aastaseks saamist.

Vaatamata sellele, et Esimene sai esimesed 7 kuud ainult rinda ja kokku imetasin teda kaks korda kauem, taastus mu tsükkel juba paar kuud pärast sünnitust. Seega sain näpuga järge ajada ja korduvalt pettuda, kui ring algas otsast peale. Tollel ilusal juulikuu hommikul vihjas kõik järgmise ringi algusele, aga vihjeks see vaid jäigi ja see oli kahtlane.

Päeva teises pooles tegin rasedustesti, kuigi ma ei olnud eriti lootusrikas. Härra nokitses sel hetkel millegi kallal ning jooksis toa ja keldri vahet, tema oli kindel, et vastus tuleb negatiivne ja seetõttu ta ootusärevusega ukse taga ei seisnud.

Ma ise hakkasin ka tuimalt testima, sest olin kindel, et pulgale ilmub üks triip. Ilmus hoopis kaks! Kui Härra uuesti tuppa tuli, siis leidis eest nutuse väriseva hüppava naise, kes korrutas: „Ma olen rase, ma olen rase, ma olen rase!“ Ta ei suutnud seda õnne uskuda ja tuli värises koos minuga, võttis Esimese ka sülle ja nii me kolmekesi kaisutasime ükseist. See oli ilus hetk.

Rasedus oli taas kerge, iiveldas vähe, oksele ei ajanud kordagi, väsinud olin küll, aga seda olin nagunii kogu aeg, sest Esimene mulle öösiti armu ei andnud. Kaal oli samuti armutu ja näitas pidevalt aina suurenevaid numbreid ehk võtsin juurde 24-25 kilo. Oma osa selles oli tursetel, millega lõpus haiglas olin.

Olin ka raseduse keskel mõned päevad haiglas, sest toonused muutusid liiga tihedaks ja valulikuks ning kontrollis selgus, et ka emakakael oli lühenenud. See saadi kiiresti kontrolli alla, aga tursetega maadlesin pikalt, sest mul ei olnud võimalik palju puhata ja pikutada. Lõpuks läksidki tursed nii hulluks, et mind jäeti haiglasse sisse. Samas olid kõik proovid korras ja mingit ravi ma ka ei saanud, ainult puhkasin ja pikutasin ning mõõtsin tarbitud ja väljutatud vedelikku.

Tegelikult puhkamiseks ei saanud seda pidada, sest voodi oli ebamugav ja ajas higistama, segavaid helisid oli palju, personal hakkas juba enne seitset toa vahet käima ja nii edasi.
Haiglas olemine muutus nii vastumeelseks, et kogu hingest tahtsin koju mehe ja lapse juurde. Tundsin end hästi ja tursed olid samuti vähenenud, isegi jalanõud mahtusid jalga, aga mind ei tahetud välja lasta. Pika palumise peale sain koju, kuid enne pidin allkirjaga kinnitama, et olen teadlik riskidest ja vastutan ise, kui lapsega midagi juhtub. Minu jaoks oli see veidi üledramatiseeritud, sest ma ma tundsin end hästi ja minu ainsaks mureks olid turses jalad, mida esineb igal teisel rasedal.

Minu kohutava koduigatsuse taga oli põhjus täitsa olemas, nimelt järgmisel päeval seadsime sammud haigla poole tagasi – läksime sünnitama. Mina sain lihtsalt vahepeal end kodus korralikult välja puhata.

24.märts:

14:35 – Magame parajasti perekondlikku lõunaund, kui tunnen, et midagi tuleb püksi. Tõusen istuli ja hakkan naerdes appi hüüdma ning äratan sellega Härra, kes voodis olevat loiku nähes hetkega erksaks muutub: „Nüüd lähebki asjaks!“. Mina jooksen vetsu olukorraga tutvuma ja issi hakkab juba asju sättima.

Kuna esimene sünnitus kestis 11 ja pool tundi, siis arvan, et meil on aega küll ning hakkan veel pesu pesema ja ütlen ka Härrale, et võtku rahulikult ja magagu veel, kui tahab. Loomulikult pole tal enam und. Samal ajal, kui pesumasin oma tööd teeb, pakin spordikotist asju reisikohvrisse ümber, nagunii midagi paremat teha pole. Esimene meid ei kuule ja magab sügavalt oma und edasi.

15:10 – Helistan Paide haiglasse, et uurida, kas neil vaba perepalatit on. Ei ole. Arutame Härraga, mis teeme, kas uurime Rakvere haiglast nende olukorra kohta või läheme Paidesse ja lepime sellega, et ei saa pärast sünnitust koos olla. Küsime ikkagi Rakvere haiglast, mis seis neil on ja kuuldes, et üks perepalat isegi on vaba, otsustame vaatamata eelarvamustele Rakverre minna.
Ütlen ka sõbralikule häälele teisel pool toru, kes uurib, kaugel valud on, et paari tunni pärast jõuame ning momendil veel valusid pole, aga nirisevad selged veed. Helistan veel emale ja ütlen, et viime talle varsti lapse hoida, kui too suvatseb ükskord ärgata.

15:15 – Pärast emaga rääkimist tabab mind esimene valuhoog, ei midagi mainimisväärset, aga imestan ikkagi, et nii vara, esimesega lapsega kulus selleni ju ligi 7 tundi.

15:27 – Menstruatsioonivalude sarnane valu on pidev, helistan emale ja küsin ega ta ei viitsi ise lapsele järgele tulla. Muidugi viitsib ja hakkab end kohe sättima. Ma panen pärast seda veel asju kokku ja käin pesemas, kuuma duši all on nii hea olla – valud nagu peoga pühitud. Kui dušikabiinist välja ronin ja end kuivatama hakkan, siis tunnen taas kerget päevadevalu, aga see tuleks nagu koos pressiga. Päris täpselt aru ei saa ja tegutsen segamatult edasi.

15:50 – Tõden ehmunult, et valud on kadunud ja tunnen ainult presse. Seis muutub ärevaks ja Härra saab pahaseks, sest ma olin ju ennist öelnud, et aega on maa ja ilm.

16:00 – Ema jõuab kohale, poiss on ka just tõusnud. Härra pakib lapse asju kokku ja ema tuleb aitab mul sokid jalga panna. Olen põrandal pooleldi pikali, hooti käivad ebamugavad pressid ja ma ei paindu, väga palav on, higi lausa voolab mööda nägu alla.

16:05 – Ema ja Esimene stardivad, ma sammun autosse, lähen põlvili tagaistmele, toetan pea lapse turvahälli ja hoian presse tagasi. Mõni hetk hiljem juba sõidame, Härra veel uurib, kuidas on, aga ma ei suuda rääkida, keskendun rahu säilitamisele.

16:25 – Oleme haigla ees, hakkan autost välja komberdama, aga väga raske on käia ja meeletult tahaks pressida. Võtame suuna kohe sünnitusosakonda, aga garderoobitädi tuleb kurjalt küsima, miks meil susse jalas pole ja kuuldes, et mul on pressid peal, saadab meid hoopis erakorralise ukse taha. Seal muidugi ei võeta tõsiselt minu hullu ideed, et mul on juba pressid peal.
Täidetakse rahulikult pabereid, antakse riided vahetamiseks, küsitakse dokumente jne. Ma saan kuidagi kitli selga ja Härra aitab püksid jalast võtta ning edasi olen põrandal käpuli ja üritan naerdes selgeks teha, et laps kohe tuleb.

16:34 – Komberdan kuidagi harkis jalgadega teisele korrusele sünnitustuppa, kus lähen lauale pikali ja ütlen, et hakkan kohe sünnitama. Muidugi ollakse ka seal väga rahulikud ning hakatakse KTG andureid külge panema. Jõutakse ainult lapse toone otsida, kui selgub, et tuksub teine tõesti madalal ning avatust kontrollides läheb tädidel kiireks, sest laps juba tuleb.

Ma ei jõua enam tagasi hoida ja lähen pressiga kaasa, lapse peanupp juba piilub, aga ämmaemand ei luba pressida ja käsib mul rahulikult hingata ning venida, muidu lähen liiga katki. Ma siis lasen endal venida, viskame Härraga nalja, kuidas ma üldse sünnitaja nägu ei ole. Ega ei olegi, mul on silm pärani ja suu kõrvuni. Ka järgmise pressi ajal tahetakse, et ma pärast lapse pea välja punnitamist puhkaksin, aga ma ei saa sedasi olla, et lapse pea on minust väljas ja keha sees…

16:38 – …ja pressin edasi. Poiss tuleb ühe väga pika pressiga välja ning saan lapse kohe enda kõhule. Ongi juba läbi, nii lihtsalt käiski!

Teine sündis 24. märtsil 2010, kui rasedusnädalaid oli 39+3, laps kaalus 3490 grammi ja oli 51 sentimeetrit pikk. Kui Esimene oli oma mõõtude juures Kämbu, siis Teine sai oma hüüdnime kiiruse järgi – Turbo.

Issi tegi meist paar pilti ja lõikas nabanööri läbi. Mõne aja pärast pressisin ka platsenta välja ning läbivaatuse käigus selgus, et ma ei rebenenudki kuskilt, aga vana arm olevat pisut marraskile läinud. Arst arvas, et ta ei hakka seda õmblema, aga siis ikka mõtles ümber ja tegi kaks pistet, see oli vist sünnituse valusaim osa. Edasi jäime kolmekesi olukorraga kohanema ja olime veel pikalt hämmingus, et see kõik nii kiire ja kerge oli.TeineHiljem selgus, et ma jõudsin enne sünnitada, kui ema Esimesega enda juurde jõudis, tema startis enne meid ja sõita oli vaid 15 kilomeetrit rohkem. Küll oli hea, et Paides vaba perepalatit ei olnud, sest vastasel juhul oleksime hakanud sinna sõitma, aga poleks kohale jõudnud. Sünnitus kestis  2 tundi ja 3 minutit ning oli põhimõtteliselt valutu, kui võrrelda seda õigete sünnitusvaludega. Kui veed poleks nirisenud, siis oleksin alles millalgi presside ajal aru saanud, et nüüd hakkan sünnitama.

Kuigi ma esimest sünnitust ei pidanud esialgu imeliseks, ootasin teist sünnitust suure põnevusega. Teadsin juba, mida oodata ja teadsin, millised ülevoolavalt rõõmsad emotsioonid tuba täidavad, kui me oma last esimest korda näeme. Just see tunne muutis tagantjärele ka esimese sünnituse imeliseks kogemuseks.

Kui esimese sünnituse ajal keskendusin pigem protsessile, sest ma ei teadnud, mida oodata, siis teisel korral keskendusin lapsele. Kohe, kui veed tulema hakkasid ja ma voodist püsti hüppasin, katsin oma kõhu kätega ja ütlesin lapsele, et me varsti näeme. Rääkisin talle kõva häälega, kuidas teda ootame ja julgustasin teda välja tulema.

Väheste õrnade valuhoogude ajal ütlesin lapsele, et ta ei kardaks seda, sest mina ka ei karda ja me peagi kohtume. Lõpupaanikas küll palusin, et ta veidikese veel kõhus oleks, sest ma ei tahtnud autos sünnitada, aga suurema osa sellest lühikesest ajast ma nautisin protsessi ja ootasin meie imelist kohtumist.

Ma usun, et sellel oli positiivne mõju,  aga kas see mind ka järgmisel korral aitas, sellest kirjutan õige pea.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga