Pidu katku ajal

Me tegime laupäeval lastega väikese väljasõidu, kuigi veel laupäeva hommikul olin ma seda meelt, et me ei jõua minu neli nädalat kestnud köha pärast kuskile.

See on ka üks põhjus, miks ma siin jälle nii vaikseks olen jäänud. Ma olen oma köha pärast üsna kehvasti maganud (mõnel ööl praktiliselt polegi) ja see annab arvuti taha istudes tunda, klahvid ei taha kohe üldse klõbiseda. Varsti ei klõbise ehk teised klahvid ka, sest ma olen kõik need nädalad nii päeval kui ka öösel erinevaid pastille lutsutanud, et kuivast kurgust tingitud köha veidigi leevendada.

Juba kaldusin teemast kõrvale, eks … Kuna laupäeva hommikul ma köhisin ja köhisin ja köhisin, siis otsustasime, et me ikkagi ei lähe Tartusse, aga paar tundi hiljem, kui pidev Hallsi lutsutamine köhahood peatas, ütlesin Silverile, et teeme ikkagi ära, sest lapsed ootasid seda mitu päeva. Mõeldud, tehtud!

Tahaksin öelda, et järgmisel hetkel olimegi Tartus, mis on iseenesest üsna tõsi, pikka sättimist kodus ei olnud, kuid ühega riiete ja jalanõude teemal nii palju taidlemist oli küll, et tuju tahtis vägisi ära minna.

Kurnav on maadelda aastast aastasse lapsega, kelle jaoks on kõik riided ebamugavad, ka need, mis veel eile sobisid. Kõik riided ja jalanõud on kohe nii ebamugavad, et panevad vinguma, närvitsedes riideid kakkuma ja neid seljast loopima, kuni trots on lõpuks nii suur, et meiega ei taheta mingisse mõttetusse kohta kaasa tulla.

Kui lõpuks autosse jõuame, siis on lapsel kõik möödas, riided on jälle mugavad ja ootusärevus sees, aga minul on mitu närvirakku vähem. Sedasi on see iga jumala kord, kui kuskile välja läheme, nii et ühest küljest olen harjunud, aga väsitab ikkagi.

Seekord läksime Tartusse eesmärgiga käia kinos “Grinchi” vaatamas ja Ahhaa keskuses, kuid kuna kinos oli häid kohti vaid õhtusele seansile, siis tegime seda teises järjekorras ning kahe tegevuse vahele arvestasime poolteist tundi keha kinnitamiseks.

View this post on Instagram

Oli õhupall … #ahhaa #paugupilt

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Ahhaa keskuses olime kolmandat korda ja pean tunnistama, et seekord ei olnud meil enam nii põnev kui eelmistel kordadel. Kahe väikese erandiga, sest nemad lihtsalt ei mäletanud oma eelmist külastust ja olid teaduskeskuses kui esimest korda.sdrLapsed ja vesi, kes neid suudaks lahutada.
cofJulmad naljad.

Läksime eelkõige anatoomia näituse pärast, aga pean tõdema, et Tartu Ülikooli arstiteaduskonna meditsiinikollektsioon oli sellest põnevam ja seda näeb ka pärast renoveerimist, nii et oleksime võinud selle sõidu vabalt veebruari lõppu lükata, mil keskus on taas täielikult avatud ja ehk ka millegi uue ja huvitavaga sisustatud.

cofSinine, must ja valge.

Kuigi meil teaduskeskuses ahhaa-efekti enam ei tekkinud, oli meil seal tore. On juba tunda, et lapsed on suured, sest me ei pea enam kõike kambaga tegema ja see muudab sellised käigud meie kõigi jaoks palju vabamaks. Tegelikult on nad juba ammu suured ja tublid, aga iga kord, kui kuskil käime, tunduvad nad jälle veel suuremad ja veel tublimad, mis teeb iga väljasõidu eelmisest kergemaks.

Me hakkasime Ahhaast vaikselt minema sättima, kui kell sai neli, sest me olime söönud ainult hommikust ja tahtsime enne kino Ränduri Pubis kõhud täis süüa. Kuna me ei olnud seal enne käinud, siis pubi leidmine võttis aega ja kui koha peal öeldi, et ooteaeg on 40 minutit, siis teadsime, et ajaliselt läheb veidi napiks, aga päris lootusetu seis ei olnud, nii et istusime maha.

Ainus vaba laud, kuhu perega istuma mahtusime, oli koristamata ja Silver küsis, kas see laud on ikka vaba. Oli ja see lubati kohe korda teha. Istusime siis maha, ootasime ja ootasime, vahepeal vajutasime mitu korda nuppu, et anda oma ootamisest märku ja kui 15-20 minutit hiljem meie lauda jõuti, siis jäädi tellimust ootama, kuigi laual olid eelmiste kundede mustad nõud. Ma ei tahtnud kõlada sel hetkel üleolevalt, aga Silveri jaoks ma just nii kõlasin, kui ütlesin, et alustuseks võiks laua korda teha.cofSorri, Ränduri Pubi ettekandja, ma tegelikult ei ole kapriisne klient.

Ma ei olnud koristamata laua pärast ärritunud, kuid ma olin tühja kõhu ja ajapuuduse tõttu küll veidi pinges, nii et mõjusin kindlasti konkreetsemalt, kui oleksin tahtnud. Samas tundub minu jaoks loogiline, et esmalt tehakse laud korda ja siis võetakse tellimus. Me olime niigi vähemalt veerand tundi istunud lauas, kus olid teiste kasutatud nõud … Võib-olla olen liiga pirtsakas, aga sel hetkel tundus see tõesti kuidagi inetu.

Söömiseni me seal paraku ei jõudnud, sest ooteajaks jäi endiselt 40 minutit ja ainus, mida kiiremini oleks saanud, oli seljanka, mis lapsi tundes ei olnud hea valik. Läksime edasi BabyBacki, kuhu ma tahtsin kohe alguses minna, kui Tasku majajuht näitas, et Rändurisse tuleb läbi õue minna (sai ka läbi teise korruse jalatsipoe). BabyBackis oli muidugi ka pikk ooteaeg, aga piimakokteilid, koogid ja kohvid lubati kiiresti lauda tuua, nii et esmase nälja saime seal kustutatud.

Seega me “Grinchi” koriseva kõhuga vaatama ei pidanud, kuid lapsed olid päevast vist juba nii väsinud, et poole multika ajal hakkasid juba ootama, millal see läbi saab. Mingil määral jäi elamus meie kõigi jaoks veidi lahjaks, kuigi multikas oli tegelikult hea. Ma isegi ei tea, millest puudu jäi, ehk parematest naljadest või kiiremast tempost … Või olime siis kõik lihtsalt liiga väsinud, sest tagantjärele tundub “Grinch” väga armas jõulumultikas ja ma ei oska kuidagi põhjendada, miks kinost haigutades ära läksime. cofHaigutav hai.

Kuna kõhud olid meil ikka tühjad, siis mõtlesime võtta midagi vanast heast Siriuse hamburgerikioskist, aga guugeldades avastasime, et neil suure mängunurgaga pitsakohvik ka ja lastega tundus see mugavam lahendus kui autos friikate ja burgerite söömine, nii et läksime sinna.

Kahjuks pean ütlema, et pitsad ei tule neil üldse nii hästi välja kui lögaburgerid. Kõhud täis saime, aga mingit erilist maitseelamust ei saanud, pigem olid need ühed kehvemad pitsad, mida kunagi söönud oleme. Krevetisalat oli ka selline, et esimest korda ei söönud ma seda lõpuni, sest salatiroheline oli kohati kibe ja kastmeks oli vist burgerikaste, mis ei sobinud sinna üldse. Hinnaklass oli vähemalt mõistlik ja lastele meeldis mängunurk, nii et kõige kehvemini ei läinud.cofKuna päev oli pikk, siis arvasime, et koduteel lapsed magavad nagu notid, aga ei, vaid Neljas lasi mõneks ajaks silma looja, kuid poisid laulsid terve tee lugudele kaasa. Mul mängib autos vähemalt pool aastat juba sama plaat, kus on ca 90 laulu peal ja lastel on paljud neist osaliselt või täielikult peas, seda muidugi arusaamatus keeles, mis vaid sarnaneb laulusõnadele, aga siiski peas.

Koduteel lõime Silveriga kulud kokku ja koos bensiiniga läks see väike väljasõit maksma 150 eurot (bensiin ca 35, Ahhaa 29, BabyBack 30, kino 31, Sirius 25), mis ei ole üldse väike summa. Kuna detsember on üleüldse kulukas kuu* ja Silveri kojutulek läks plaanitust 118 eurot rohkem maksma**, siis jäime teel tõsiselt mõtlema sellele, kas me üldse läheme seekord pulma-aastapäeva puhul kuskile. Õigemini, kas me saame minna …

*Lisaks jõuludele on kahe pere peale kolm sünnipäeva.

**Pidime ära kasutama olemasolevad Eckerö seeriapiletid, aga kolmapäeva õhtul oli laev täis (nagu ka kõik teised laevad) ning neljapäeval polnud kohti ei hommikul ega päeval ja et mitte sõita koju keset ööd või lükata kojusõit veel ühe päeva võrra edasi, tuli osta Tallinki pilet.

Kõhkluste ja kalkuleerimisega meenus, kuidas siin kord kirjutasin, et me pole osaliselt raha pärast pulma-aastapäevadel kuskil käinud, mille peale küsiti viisakalt, miks me saime nii palju lapsi, kui me ei saa endale isegi korra aastas 100-eurost spaakülastust lubada ja üleüldse kumab mu postitustest läbi, et suudame lastele vaid nende põhivajadused (teate küll, õhk ja armastus) tagada.

Ma tõesti ei tea, kui suure rahakotiga peab olema, et lubada praegu silmagi pilgutamata puhkust spaas, kui ainuüksi detsembri esimese nädalaga kulus laevapileti, perepäeva ja kahe poisi müofunktsionaalse teraapia peale 440 eurot. Tegu ei ole mingi erandliku kuuga, ka eelmisel kahel kuul kulus müofunktsionaalse teraapia peale kokku üle 400 euro, mis on ikkagi tunda andnud, sest arvestasime, et 1300 euro suurune ravikulu tuleb maksta ära pooleteise aasta jooksul, mil ravi kestab, mitte poole aasta jooksul.

Üks korralik spaapakett kuus kulub meil juba sünnipäevade peale ja sünnipäevade all pean suures osas silmas nelja lapse sõprade tähistamisi, mida on mõnel kuul isegi seitse korda ette tulnud. Sellistele üritustele kulub keskmiselt 15 eurot sünnipäevalapse kohta, palju rohkem kulub pereliikmete vananemisele, keda on meid sisse arvestamata nii umbes 20 inimest, aga kõige kulukamad on ikkagi meie endi laste sünnipäevad.

Lisaks trennid, lasteaed, väljasõidud lasteaias ja koolis, meie endi pere väljasõidud ja väljas einestamised ning kõige selle kõrvalt tahavad lapsed kodus ka veel süüa ja mitte ainult – kui nad söövad, siis kasvavad ja vajavad pidevalt uusi riideid ja jalanõusid. See kõik on ikka päris mitu spaapaketti kuus. Oleneb muidugi paketist, märtsikuine perepuhkus Viimsi spaas maksis kokku 500 eurot ja selliseid ikka mitu ei saaks.

Elu on kallis, meelelahutus on kallis, aga laste peale ei ole meil kahju raha kulutada ja alati ongi nemad prioriteediks olnud, meie võime mõnel endale tähtsal päeval põrandal istudes Konsumi soojaletist ostetud kraami ka süüa. Kui pulma-aastapäeval majas remondiromantikat tegime.

Meil on praegu tegelikult olemas vahendid, et minna traditsiooniks muutunud lühipuhkusele, kuid võime ennustada, et nende vahenditega läheb juba veebruarist või hiljemalt märtsist kitsaks ja targem oleks selleks ajaks säästa. Ma siiski veel ei ütle, et me nii targalt käitume, sest tuba on meil tegelikult broneeritud, me lihtsalt ei ole kindlad, et me seda mõned päevad enne pulma-aastapäeva ei tühista.

Seda enam, et plaanin igale lapsele kuuse alla ühe väljasõidu poetada (sest asju on neil liiga palju ja nagunii tuleb vanavanemate poolt juurde), seda enda tehtud kinkekaartide näol ja iga selline kingitus võiks olla koos ööbimisega, sest selliseid väljasõite pole kümne aasta jooksul olnud rohkem kui kuus ja nendestki kolm olid nii ammu, et meil oli siis poole vähem lapsi.

Ühest küljest oleks see pidu katku ajal, sest talvel on sissetulekud väiksemad kui väljaminekud, aga samas on talv ainus aeg, kus me selliseid väljasõite teha saame, nii et küll me midagi välja mõtleme.

Kolme väljasõidu osas on mul ideed olemas, aga neljanda tahaks teha Pärnu kandis, sest seal pole me lastega kunagi käinud. Oskab keegi pakkuda, kus me Pärnus või lähiümbruses kindlasti käia võiksime? Lottemaad vist ei tasu pakkuda, sest jõulumaale me sellel kuul ei jõuaks ja ülejäänud talve peaks see suletud olema, kui ma ei eksi.

Nelja lapsega Ahhaas, kui dinosaurused veel elasid

See on nüüd üks vana teema, sest tollest Ahhaa keskuse külastamisest on möödas juba 2 ja pool kuud, aga see meenus alles eile, kui Tikri postitust lugesin. Tookord tahtsin jagada rõõmu, kuidas nelja lapsega sellises vähe asjalikumas kohas käimine oli kardetust kergem, aga siis oli see blogi alles ideetasandil olemas ning hiljem ununes rõõm. 😀

Kui meil oli lapsi veel kaks, siis käisime ka Ahhaas, kus 3-aastane lõbutses täie raha eest, aga 1,5-aastane tüdines esimese viie minutiga ja nii kulus tookord kogu aur Teise peale. Seetõttu pelgasin uut käiku, sest Neljas ei olnud sel hetkel eriti palju vanem, kuid nüüd tuli ohjata nelja last. Kartsin asjata, Neljas pidas kenasti vastu ning igav tal ei hakanud, poistel ka mitte.
dinosaurusLäksimegi ainult dinosauruste pärast, aga esimene ring ürgsisalike vahel möödus kiiresti ja nutuselt. Isegi suured poisid olid alguses umbusaldavad, aga lõpuks olid kõik neli seda nägu, et tahaksid dinosaurustele pai teha.

output_V0VFwyPeegellabürint oli laste lemmik ja ma ütleksin, et poisid olid väga tublid, et ka üksinda seal hakkama said. Mina näiteks ei saanud ühest otsast sisenemise ja teisest väljumisega hakkama, kuidagi lõpetasin ikka seal, kust alustasin. Ma vaatasin kogu aeg põrandat, sest no iga loll eristab päris põranda ja peegelduse, aga see nipp ei töötanudki, vähemalt mitte minu puhul, ilmselt ma siis loll ei ole. 😀_MG_2782_MG_2785Hiljem pilte vaadates avastasin, et meiega samal ajal seikles labürindis veidi vanem noormees, kellel on Teisega ilmselt ühine stilist. _MG_2779See torn oli ka üks laste lemmik, ma sain iga poisiga mitu korda tipus ära käia, Härra samamoodi._MG_2789Muidugi meeldis poistele masinates olla. Poisid ju! Kolmanda lemmik oli elektriauto, hämar tuletõrjeauto teda ei kutsunud, aga suuremaid küll, sest seal oli palju nuppe ja masinat sai “käivitada”._MG_2924_MG_2848Kui me Ahhaasse läksime, siis seal oli mitu suuremat kooligruppi ja lapsi/noori oli igal pool “jalus”. Sedasi oli raskem oma lapsi jälgida, sest poisid kippusid ikka erisuundades minema, aga meid Härraga oli vaid kaks. Neljas oli alguses pikalt kergkärus, tema ei kippunudki sealt välja ning oli ülerahvastuse pärast pelglik. Aga siis järsku kadusid kõik ära ja me olime keskuses peaaegu ainsad. Siis läks olemine väga lihtsaks, poiste jälgimine ei olnud enam raske ning preilil tuli ka eluvaim sisse._MG_2877_MG_2868Keskuses on kaks “auku”, millest näeb siis teineteist. Härra üritas Neljandale näidata, et ma olen selle augu põhjas, aga preili ajas sõrad vastu, kartis klaasile astuda. Kui lõpuks nägi, et seal augu põhjas lehvitab üks tuttav nägu, siis viskas end vahepeal isegi pikali, et paremini näha.

Hiljem, kui ta pööraselt ringi jooksma hakkas, siis ta kukkus ja tänu sellele märkas veel ühte “auku”, mille põhjas oli luukerega laboriruum. Ka selle klaasi peale ei julgenud ta astuda, roomas hoopis turvaliselt “augu” serval nagu gifist näha:output_9404qV_MG_2861output_zZqwUDNeljas tõesti jooksis seal pärast pööraselt ringi, tema jaoks olid suurimad atraktsioonid need tulekesed põranda sees. Ta jooksis vist kõik lambikesed läbi ja üritas neid laiaks litsuda nagu putukaid. Seda siis oma töntsi pooleteistaastase jalakesega, mis tihti ei saanud lambile isegi siis pihta, kui see otse tema jala all oli. 😀output_UFUxUXDinosauruste juures oli ka üks toake, mille põrand oli puhta kreenis, aga mis ekraanilt vaadates tundus sirge. Poistele pakkuski ekraan vist rohkem huvi, kui toake ise. Igatahes nad pikalt mässasid ja edvistasid seal. Samal ajal jälgisin mina neid väljast ja kõkutasin naerda selle üle, kui lihtsad asjad neis sellist elevust tekitavad.

Teine kreenis ruum oli ka, aga seal ma pilte ei teinud ja sealt oli raske lapsi kätte saada, sest too ruumike oli täis noori, kes seal lihtsalt istusid ja juttu rääkisid. Meie 3-aastane Kolmas läks nende juurde ega saanud enam sealt välja, läks paanikasse ja Härra pidi ta siis sealt noorte vahelt (keda oli ikka terve klassitäis) ära päästma. Suuremad poisid said küll ise välja, aga nad ei tahtnud sealt ära tulla ja mina ka ei tahtnud suure seltskonna ees lastega taidlema hakata.

Keskuses olime kokku vist 3 tundi, aga pilte tegin selle aja sees tõesti vähe, sest rohkem kulus aur ikkagi laste peale, kes ei püsinud üldse koos. Kõik jooksid pead laiali ringi, jalad liikusid kiiremini kui mõte. Kohati oli tüütu küll, aga ei midagi nii hullu, et pelgaks selliseid päevi korrata.

Kui Ahhaast ära läksime, siis ostsin 4D kinno 3 piletit, et Härra saaks suuremate poistega dinosauruste lühifilmi vaatama minna, aga ma kinokava kohe ei vaadanud ja hiljem avastasin, et film hakkab alles 2 tunni pärast. Kuna meil olid kõhud ka tühjad, siis külastasime Siriust, kus saab vähese raha eest suure hunniku friikaid. Sirius on koht, kus me Härraga enne lapsi sageli kräppi sõime, kui ta Tartu kandis töötas ja mina tal komandeeringus külas käisin. Kui me aastakese Tartus elasime, siis sai ka paar korda kuus friikaid või lögaburgerit osta ning neid Emajõe kaldal süüa. Romantika missugune!

Lõunakeskuses selgus, et meie 5-aastane on ikkagi liiga lühike, et 4D kinno minna, aga meil oli juba temale pilet olemas. Tuli midagi muud välja mõelda. Nii siis käisin mina üksinda mingis kaevanduses sõitmas ja sain seal seljapõrutuse. Öeldi, et dinosauruste film raputab veel rohkem ja ma hakkasin Esimese pärast täita muretsema, sest mina sain tõesti raputamise pärast haiget. Kuid Härra ja Esimene jäid enda seansiga väga rahule, oli olnud piisavalt tõetruu ja seljapõrutust ei saanud kumbki. Vedas neil.

Kes parasjagu kinos ei olnud, need lõhkusid Lõunakeskuses õhupalle. See mäng läks lastele väga peale. 🙂
output_2m9E9YPäev venis kokkuvõttes üsna pikaks, aga lapsed olid väga tublid. Mõtlesime küll, et äkki nad magavad teel Tartusse, aga ei maganud, kuid sellest ei olnud hullu ka, kellelgi polnud aega väsimust tunda. Kui hakkasime koju sõitma, siis Neljas kustus kohe ja peagi kustusid vennad ka._MG_2951