#EBA2019

Ee, Blogiauhinnad on küll juba ajalugu, aga… Ma ootasin muljete jagamisega, kuni Eesti Blogiauhindade lehel on galeriid väljas, sest lootsin leida sealt head käisin-laval-pildimaterjali, aga ma pole liikuvas ega rääkivas olukorras eriti fotogeeniline, nii et suure tõenäosusega sai fotograaf minust rohkem recycle-bin-materjali. Päris tühjade kätega ma siiski ei jäänud ja tegelikult ei saa ma ka öelda, et ma vaid piltide pärast muljete jagamisega viivitasin, sest pildid on juba üle nädala saadaval olnud. Ups!

Olin lihtsalt EBA-le järgnenud nädalal lastega maal, siis tuli Silver jaanideks koju, teisipäeval tulime koos Soome, kohanesin siin mõned päevad ja eile jõudsin lõpuks sinnani, et võtsin arvuti kotist välja (kotti panin selle 13. juunil, kui maale läksime, plaanisin seal seda ikka kasutada ka, aga tegin seda vaid korra). Ülejäänud suvi möödub nüüd palju lühemate kirjutamispausidega, ma vähemalt loodan…

Minnes lubatud teema ehk Blogiauhindade juurde, siis tulemusi te ilmselt juba teate. Osad teadsid isegi enne mind, aga erinevalt neist ma tõesti ei uskunud, et ma võiksin tulla auhinnalisele kohale, seda enam, et ma olin vales kategoorias – statistikat vaadates ma lihtsalt ei näe, et mu blogil oleks päriselt vähemalt 5000 lugejat. Võib-olla eksib kuu jooksul siia nii palju inimesi ära, aga püsilugejaid on mul pigem poole vähem. Igatahes, kui ma sain kirja, et mind ootab auhind, siis olin 99% kindel, et see on avameelseima postituse eest. Kui aga Jaanika teatas, et tema kirja ei saanud, siis arvestasin enda kategoorias III kohaga (meid oli ainult neli) ja olin valmis saama auhinda ka oma avameelsuse eest. Kui mööda ma panin!

Aa, õhtu stiilseima tiitli peale lootsin samuti, aga sellest auhinnast jäin ma ilma. Teadsin, et oleksin pidanud sponsori võlumiseks klassikalised rohelised Crocsid jalga panema!

Mida vanem eit, seda roosam kleit, ainult et see kleit ei ole tegelikult üldse nii roosa.

Ema vana kleit, mida EBA-l kandsin, on mulle numbri võrra suur, aga nii armas, et ma ei saanud jätta kasutamata võimalust seda vähemalt korra elus päriselt kanda. Ega ema seda ka väga palju rohkem ei kandnud, ainult oma pulmas ja minu ristimisel, nii et tema seljas oli see viimati 31 aastat tagasi. Mina aga mängisin selles lapsena daami ja kuigi sellest on kena 20 aastat möödas, meenus see kleit mulle, kui mõtlesin EBA dresscode`ile (shine bright like a diamond). Ema otsis kleidi oma kapist välja, mina proovisin seda selga ja vaatamata kopitushaisule teadsin, et just sellega ma peole lähen.

Ma päris originaalse Klementi loominguga kohale ei ilmunud, kõrge krae kinnitasin haaknõeladega sissepoole ja käised lasin õmblejal kitsamaks teha, aga muidu kandsin tõesti ehk isegi 70 aastat vana kleiti. Ema sai selle ikkagi vanemalt naiselt, kes kandis seda oma nooruspõlves.

Soengu osas olin laisk, pesin vaid pea puhtaks ja kandsin juustesse laineid esile toovat geeli, mis iseenesest töötas täitsa hästi, ma olin peegelpildiga rahul, veel Kärbse toaletiski vaatasin, et nii ilusad loomulikud lained on sees, aga piltidel näen nüüd midagi muud… Tulevikus olen targem ja lasen taoliseks sündmuseks kellelgi endale päris soengu teha. “Meigi” tegin samuti ise ja sellega jäin rahule – meikimata välimuse jaoks läks vaja vaid BioNike BB-kreemi, BioNike loomulikku tooni kulmupliiatsit ja mingit suvalist Maybelline ripsmetušši, mille kunagi ammu ostsin, kui seda kassas soodushinnaga rippumas nägin.

Üritusele läksin koos sõbrannaga, sest arvasin, et üksi minnes konutangi üksi kuskil nurgas. Ma ei olnud EBA-ni ikkagi ühtegi blogijat silmast silma näinud ja mulle tundus, et lähen üritusele heidikuna, kellel kamraade ees ootamas ei ole. Põdesin asjata, sest isegi koos sõbrannaga minnes võttis Pille meid oma emaliku tiiva alla. Päriselt. Ta varus meile suupisteidki, kui käis ise jalgu sirutamas ja midagi hamba alla võtmas.

Pille särab kaugemale kui minu kleit! Fotod: Anton Klink

Ma tegelikult tundsin, et ma olen sellise ürituse jaoks liiga tagasihoidlik. Ma ei osanud kuidagi olla, kui oli oht pildile jääda. Ma ei julgenud igale tuttavale näole tere öelda. Ma ei tahtnud ürituse ajal fotopeegli ette minna, sest see polnud kuskil nurgas peidus, vaid kõige nähtavama koha peal ja ma ei oska isegi üksinda olles kaamera ees poseerida, mis siis veel publiku ees poseerimisest rääkida. Kui kõik vajusid laiali, siis proovisime sõbrannaga selle imepeegli küll ära, aga olime liiga lähedal ega osanud vaatamata meie peegelpildi nägemisele normaalset poosi võtta, nii et saime endast vaid kohmetu oleku ja naljakate nägudega ülevalgustatud pildi. Midagi paremat me sealt ei oodanudki, oleme ikkagi mõlemad need, kellest peab tegema 100 pilti, et saada üks õnnestunud jäädvustus.

Me oleme mõlemad tubakavabad.

Kui veel meist rääkida, siis tagasihoidlike ja viisakate inimestena ei söönud me isegi kõhtusid tasuta suupistetest täis, vaid kustutasime oma nälga hiljem Circle-K hot dog`idega, ise samal ajal endi üle naerdes.

Foto: Anton Klink

EBA suupistetest hulgast leidsin muidu midagi täitsa head – Snakkeri minisnäkid. Neid ostan tulevikus kindlasti, eelistatult soodushinnaga, sest need pole üldse odavad. Külmikus olid ka Valio Delish maiustused, mida plaanisin hiljem peoga kotti pista, et lastele viia, aga loomulikult ma unustasin seda teha. Vähemalt said nad endale õhupallid. Üheks päevaks. Neljas nimelt lasi pallidel kogemata taevasse lennata.

Kuus Sidrunit ja Elu kaksikutega, kes sai pere- ja beebiblogide kategoorias I koha.

Ürituse osas saan muidu jagada eestlase suurimat tunnustust: pole midagi ette heita! Ma ei ole eelnevatel aastatel kohal käinud, seega võrdlusmoment puudub, aga minu arvates oli kõik täitsa hästi ja päris kindlasi oli seekord kõik väga väärikas, ei mingeid alandavaid nalju ega peedistamisi õhtujuhtide poolt. Oli vaid igati sõbralik ja tore Meet&Greet ning Jumala hääl, mis vahepeal kuskilt kõlas.

Kuigi üritus oli tore ja sujuv, leidsime Pillega, et meile meeldiks teistsugune formaat rohkem, näiteks blogijate suvepäevad. Pillel, vanal sahmerdajal, hakkasid mõtted kohe jooksma. Minul muidugi ka, aga mitte selles suunas, kuidas neid ellu viia. Mina olen ideede genereerija, mitte nende elluviija. Olen viimast üritanud, aga poole peal tekivad juba uued ideed ja vanade elluviimine ei paku enam huvi. Mari-Leen on aga super elluviija, Blogiauhindade puhul juba viis aastat järjest! Aitäh, et soovid, jaksad ja viitsid!

Võib-olla ei ole väga sünnis muljetada teiste välimuse osas, aga Mari-Leen üllatas mind sellega, kui pisike ta tegelikult on. Pildid on ikka petlikud, ma tundsin end tema kõrval päris suurena. Sama palju üllatas mind see, kuidas temaga tekkis tunne, nagu me oleks vanad tuttavad, ta lihtsalt oli kuidagi nii avatud olekuga, selline hästi sõbralik ja armas.

Pisike Mari-Leen ja suur mina.

Eh, pildiga olen auhindade jagamisele juba päris lähedale jõudnud, aga sellest ma siiski veel ei muljeta, mul veel veidi maad ja ilma, millest heietada.

Üllatavalt pisikesena mõjus ka Ritsik, kes tuli mulle tere ütlema ja kes peaks minuga samas pikkuses olema. Ritsik, ma ei mäleta, kas ma sulle head aega ütlesin, sest mul olid sel hetkel arusaamatu ühispildistamise mõtted peas, lisaks kogusin julgust, et fotopeegli ette minna, peale selle ei suutnud ma otsustada, kas viia kingikotid autosse ära või mitte ja üleüldse tundsin ma end sel hetkel kohmetu hiiglasena. Ma ei tea, äkki ma seisin mingisuguse astme peal, aga mu mälus on pilt sellest, kuidas ma tundsin end sinu kõrval väga suurena.

Ma olen harjunud olema kõige lühemate hulgas, ma olen harjunud vaatamata teistele kõverdatud kaelaga otsa, AGA ma ei ole harjunud olema kellestki pikem või suurem ja see mõjub mulle alati ootamatult. Ma ei oska siis kuidagi olla.

See on ilmselt ainult minu kiiks. Seletasin Silverile oma kiiksu põhjalikult lahti ja küsisin, kas ta pole end kunagi samamoodi tundnud, tavaliselt on ta ka ju erinevates seltskondades üks väiksemaid mehi (venitab ehk kuidagi 170 cm välja). Ta vastas korduvalt eitavalt, sest mul oli raske uskuda, et ta tõesti pole end kunagi harjumatult suurena tundnud. Lõpuks küsisin, kas ta on üldse endast väiksema mehe kõrval seisnud. Selle peale hakkasime mõlemad naerma, nii et vastust ma ei saanudki, aga on täitsa võimalik, et seda polegi juhtunud…

Teistest blogijatest edasi muljetades, siis mul oli rõõm kohata Annet ja tõdeda, et ta ongi nii soe ja sõbralik kui Instagramis tundub. Kui ta komeedina kollasesse ajakirjandusse ilmus, siis ma olin üsna suurte eelarvamustega ega arvanud, et tolles Barbies palju sisu on. Olin ebaõiglane. Oleks minus vaid pooltki nii palju tahtejõudu, edasipüüdlikkust, töökust ja tarkust ning armastust kõigi vastu! Anne on üks ägedamaid inimesi üldse – nii loomulik ja siiras, nii tegus ja tubli, nii inspireeriv ja motiveeriv!

Mallukat nägin ma lähedalt paar sekundit, autogrammi ei jõudnud küsida, sest ma ei tundnud teda kohe ära. Ma ootasin tema näol ikkagi voorimeest, kelle saabumist on kaugelt kuulda, aga selle asemel üllatas ta mind vaikselt selja tagant ja nägi hoopis ootamatult nunnu välja.

Kes siis veel… Aa, Printsessina tuntud Jaanika… Ta sai siin vahepeal minu silmis väga lapsiku ja nõmeda postitusega hakkama, mida talle ka ette heitsin, seetõttu oli mul ebamugav teda üritusel kohata. Mul tekkis mingi veider põhikooliaegne “me oleme tülis” hirm sisse, kuni Jaanika minuga nagu vana sõbraga rääkima hakkas. Mul langes kivi südamelt – me siiski oleme täiskasvanud inimesed, kes on erimeelsustest üle! Tundsin end lõpuks ise lapsikuna, et sisimas mingi kaitsepositsiooni sisse võtsin. Ühesõnaga jättis ka Jaanika endast väga toreda mulje ja mul on hea meel, et ta mul piltlikult kleidisabast haaras, sest mina ise ei oleks julgenud teda kõnetada. Jep, selline argpüks ma olengi.

Nüüd vist võib küll juba selle osa juurde liikuda, kus ma keele alla neelasin. Nagu eespool kirjutasin, siis olin valmis selleks, et võin saada auhinna avameelseima postituse eest, aga ma ei olnud valmis selleks, et žürii valitud võitjaid kohe alguses lavale kutsutakse, nii et ma üritasin end koguda selleks hetkeks, kui järg jõuab avameelseima postituseni. Ainult et “Kuus Sidrunit” kõlas juba parima koostööpostituse juures ja mina isegi ei mäletanud, millise postituse lingi ma sinna lisasin. Olin ikkagi üks neist, kes lihtsalt üritas igasse kategooriasse midagi leiutada…

Ma isegi komistasin trepiastmel, kui läksin auhinda vastu võtma. Kallistused ja kingid. Siis pobisesin veidi enda ette, ei osanud midagi öelda, kuskile vaadata, kuidagi olla… Järgmisel hetkel olin oma kohal tagasi, vaatasin oma värisevaid käsi ja mõtlesin, et mis see just oli.

Ps! Avameelseimaks postituseks osutus Jõululugu.

Britt ja parima koostööpostituse diplom ning Mari-Leen ja kingikott. Viimases olnud Cosmopolitan Divaga peaksin Kirkile Ulaka Kaunitari butiiki külla minema, sest tänu temale mu avameelseimast postitusest üldse koostöö sündiski. Ulakas Kaunitar polnud siiski esimene, kellele oma mõtetest kirjutasin…

Eluliste blogide kategooriani jõudmine võttis nii palju aega, et sain maha rahuneda ning oma peas plaani välja mõelda: kui saan III koha, siis ainult seetõttu, et Mirjam loobus ja mingit kõnet ma ei pea, teen seda vaid siis, kui saan II koha. Noh, ma oleksin võinud kohe kindla peale välja minna ja lubada endale, et ütlen midagi vaid siis, kui saan esimese koha, sest tegelikult ei tahtnud ma üldse mikrofoni juurde seista. Ma sain oma kategoorias TEISE koha! Uskumatu! Ma pidin mikrofoni juurde seisma…

Ma ei mäleta, mida ma laval rääkisin, aga mäletan, et tegin seda puterdades. Ma ei ole kõneleja, ma olen kirjutaja, seega oli olukord minu jaoks piisavalt ebamugav, et seda mitte kunagi ise järele vaadata. Ühte asja mäletan küll, või õigemini ema meenutas… Ma ütlesin, et ta andis mulle 11 häält, aga ma mäletasin seda numbrit valesti, ema andis mulle kokku 5 häält enda, isa ja venna e-mailidega. Nii, see asi on nüüd ära klaaritud.

Ma loodan, et mul oli meeles ka teid kõiki tänada, olen ikkagi kursis, et tänu teie häältele (ja teiste päriselt suurte blogijate mitteosalemisele) ma auhinnatud sain. Aitäh, et minu poolt hääletasite ja aitäh, et olete minu veebikodus heatahtlikud, sõbralikud ja toetavad – te olete parimad lugejad, keda endale soovida!

Mel B õhumusid teile! Mel B oli mu lemmik vürtsitüdruk ja ma esinesin kord temana, kui kooli playboxil Spice Girls`i “Stop” lugu parodeerisime, nii et need õhumusid on peaaegu nagu minu enda poolt.

Vanad lugejad ehk mäletavad, et olen kirjutanud, kuidas pingelistes olukordades hakkavad mul näolihased tõmblema ja kaldun minestama? Seda ka positiivse pinge puhul, mida näiteks abiellumine ja auhinna saamine on. Viimasel juhul asi minestamiseni siiski ei läinud, aga suunurgad hakkasid küll tõmblema ja ma otsisin kohta, mida Triinu-Liisi (Malluka eest peetud) kõne ajal jõllitada, et näolihastel läheks meelest, kus ma olen. Neil ei läinud meelest.

Kui ma astusin mikrofoni ette, siis ma ei osanud kuhugi vaadata ja ma tundsin, kuidas veri valgub põskedesse ning näolihased lähevad veel raskemaks. Mul hakkas kerge paanika peale tulema, sest viimane asi, mida ma prožektorivalguses seistes soovisin, oli kõigi nähes veidraid tahtmatuid grimasse tegema hakata või minestada. Õnneks istus otse minu ees armas Kai… Tema pilk oli nii rahulik, et ma rahunesin ka maha. Asi ei olnud ainult Kai pilgus, vaid ka teadmises, et tema mind ei näe (see oligi vaid teadmine, Kaile otsa vaadates jäi mulje, et ta vaatab mind heldinult vastu), mistõttu oli lihtne terve aja talle otsa vaadata.

Kai, kui sa seda loed, siis tee sellest oma äri, hakka minusuguste eskortpublikuks ehk istu raha eest esiritta ja lase endale kõneleda. Ausalt, sa oled suurepärane esinemisärevuse leevendaja – aitäh, et olid mulle enda teadmata suureks abiks!

Kui auhinnad olid käes, siis enam pikka pidu ei olnudki. Kõik vajusid laiali, Pille kadus ära, kell oli palju, pikk sõit oli ees, sõbranna pidi hommikul vara lapse laagrisse viima ja nii edasi, seega me kahekesi sinna istuma ja järelpidustema ei jäänud. Tegime vaid mõned (sajad) pildid ning pool üks öösel jõudsin vanemate juurde Neljanda kaissu, aga magama jäin alles mitu tundi hiljem, sest und ei tulnud, emotsioonid olid vist veel veidi laes.

Mari-Leen õpetas mind sponsoreid näitama. -> Mina ei osanud enam käsi kuskile panna, kui kingikotte näpu otsas ei rippunud (ütlesin ju, et olen kehv poseerija), ootasin, et Mari-Leen mind edasi õpetaks. -> Haarasin sõbranna soovitusel diplomid kätte, sai täitsa asja.
Viimased ülevad hetked…
Meie afterparty (poolteist tundi koduteed), panin selleks mugavama kleidi ka selga.

Lõpetuseks veel sellest, millega EBA ametlik osa punkti sai – Meelise kõne. Ühest küljest oli see tore üllatus, teisest küljest veider, sest mõtlesin minagi, et vaat, kes räägib… Aga tegelikult ongi hea, kui netikiusamisest, solvangutest, õli tulle valamisest ja muutustest räägib inimene, kes ise on seda kõike teinud, kaasa arvatud muutunud, ja edasi muutumas.

Kõige enam meeldis mulle üleskutse ajakirjanikele, sest praegune trend teha uudiseid sellest, mida blogides kirjutatakse või Facebookis ja Instagramis jagatakse, on odav, kiuslik ja ebaõiglane nii soovimatut kajastust saavate inimeste kui ka uudisteportaalide lugejate suhtes. Kas see ongi ajakirjandust? Kas selliste artiklitega tahavadki “ajakirjanikud” end siduda? Ilmselgelt mitte, sest enamasti pole taolisel jamal autorit juures…

Blogijate üldistav hurjutamine Meelise poolt oli ehk ebaõiglane, sest tegelikult on meid ju pisikeses Eestis tuhandeid ja julgelt 99,9% meist on saanud intriigideta hakkama. Intriigid lihtsalt levivad kaugemale ja raisakotkad ajakirjandus on kohe platsis, et sõnale “blogija” ebameeldiv pitser peale lüüa. Samal ajal löövad meediaväljaanded ka iseendale pitseri peale: ebakvaliteetne!

Siinkohal olen tänulik Buduaari ja Naistelehe ajakirjanikele, kes on artiklite kirjutamiseks minult esmalt luba küsinud ja eitavate vastustega leppinud.

Nüüd sain vist kõik öeldud, lühidalt, nagu alati… Mis seal muud kui kohtume taas järgmisel EBA-l või hoopis blogijate suvepäevadel. Tsau!

Ps! Saadud auhindadel ma täna ei peatu, aga viisakusest sponsorite vastu kirjutan neist mingi aeg eraldi postituse.

Puhkesin õide

Kogesin laupäeval midagi uut ja huvitavat – Kairit Tuhkanen tegi mulle professionaalse jumestuse ja Penelope Russak tegi minust professionaalsed pildid (postituses on kõik fotod tema tehtud). Ma oskasin oodata, et tulemus mulle meeldib, sest ma olen Penelope pilte ennegi imetlenud ja ma ei kahelnud ka selles, et ma meigiga parem välja näen, aga ma ei arvanud, et nii palju parem…Enne ja pärast, Kairit Tuhkaneni jumestus, pildistas Penelope RussakEnne ja pärast. 

Kui peegli ees oli tunne, et muutun iga pintslitõmbega naiselikult küpsemaks, siis enne ja pärast võrdlus näitab, et muutusin hoopis 10 aastat nooremaks – puhkesin õide, nagu blogija Triinu Liis ütles.

Mul endal ei olnud meigi osas mingeid soove, andsin Kairitile vabad käed ja lihtsalt jälgisin mängu. Kuna ma end muidu ei meigi (kasutan vaid mõnikord harva ripsmetušši), siis ta püüdles loomuliku ja õrna tulemuse poole – et kontrast tavapärasega liiga suur ei oleks – ning pani sellega kümnesse. Tulemus jäi väga ilus ja minulik, mitte harjumatult võõras.

Seda ei ole esimesel pildil hästi näha, aga mu näonahk oli sel päeval kohutavalt kuiv. Mul ei ole terve talve nahakuivusega probleeme olnud, aga kaks päeva kevadise päikese ja tuule käes tegid oma töö ning laupäeval oli mul suuümbrus nii kõrbekuiv, et ülahuul kiskus ja kipitas ning selle kontuur hakkas kaduma. Kartsin, et naha selline seisukord saab olema väljakutse, seda nii meigikunstnikule kui ka mulle endale, sest kujutasin ette, kuidas jumestus jääb kuival nahal ebamugavalt raske ja kiskuv, aga see ei olnud nii.

Kuna jumestamine toimus Apotheka Beautys, siis oli Kairitil võimalus kasutada tulekahju kustutamiseks mõne intensiivselt niisutava kreemi testrit. Valituks osutus BioNike Hydra5 Opthydra, mis pani naha alguses kipitama, aga toimis nii hästi, et loetud minutit hiljem andis endisest olukorrast märku vaid kergelt kiskuv tunne ülahuule kohal.

Ütlen eos, et ma ei tee praegu Kairiti, Apotheka Beauty ega BioNikega koostööd, vaid kirjutan kõigest omal soovil, sest saadud kogemus oli väga positiivne ja minus tekkis üle pika aja soov kasutada midagi enamat kui ripsmetušši. Ma ei olnud seda siiani teinud, sest isegi CC-kreem on tundunud nahal raske ja ma polnud leidnud sobivat tooni kulmupliiatsit, millegi enamaga ei oleks osanud ma üldse midagi teha. Endiselt ei oska.

Naljakas on see, et jumestamise ajal ma imestasin, kui hästi kulmupliiatsi toon mu enda kulmude ja juustega klapib, aga ma ei tulnud selle peale, et küsida, mis pliiatsi või mis tooniga tegu on. Õnneks pani Kairit kõik kasutatud vahendid kirja ning andis mulle oma visiitkaardi juhuks, kui mul peaks mõne toote vastu huvi tekkima. Sel hetkel ma ei uskunud, et tekib, aga võta näpust, juba samal õhtul lajatasin endale vastu otsaesist ja küsisin endalt, kuidas ma ei taibanud kulmupliiatsit kaasa osta. Kairit Tuhkanen jumestus, pildistas Penelope RussakKairit oma tööle viimast lihvi andmas. 

Imestasin õhtul sellegi üle, kuidas terve pika päeva jooksul ei muutunud jumestus ebamugavaks maskiks, nii et hakkas tekkima ka väike huvi jumestuskreemi vastu. Muide, jumestuskreem oli näonahal küll kerge, kuid huulepulka tundsin terve aja, mil see peal oli ja õhtuks väsisid silmalaud ära, silmapliiats ja ripsmetušš olid koos vist liiga rasked kanda. Meigi võtsin maha Kivvi näopesuvahuga, mis pole mind veekindla ripsmetuši puhul hätta jätnud, kuid silmapliiatsist see jagu ei saanud. Selle jaoks otsisin Apotheka Beautyst kaasa antud BioNike testrite kotist midagi ja leidsin mitsellaarvee, mis silmapliiatsile ära tegi.

Kordan, et tegu pole praegu koostööga. Kui vanematega T1-s kinos käisime, siis kasutas ema võimalust ja lasi Apotheka Beautys näonaha seisukorda hinnata (tasuta), mille järel anti ka talle testreid täis kinkekott koju kaasa, nii et neid vist jagataksegi seal lahkelt.

Igatahes, mulle antud testrite hulgast kasutasin samal õhtul ultimate repair öökreemi, sest meigi alt tuli kiskuv ja kipitav (samas mitte enam ketendavalt kuiv) nahk välja. Ka selle toime oli kohene ning hommikuks oli naha seisund juba palju parem, kuid mitte päris korras, nii et proovisin ära ka ultimate rich palsami, mille peale kandsin omakorda BB-kreemi. Uskumatu, aga tunne jäi täiesti maskivaba ja nii oli see õhtuni välja! Minu jaoks siis uskumatu, sest siiani pole ma ühegi jumestava kreemiga end mugavalt tundnud, ka Eucerini CC-kreem jättis mu nahale nii tajutava kihi, et ma ei kasutanud seda rohkem kui paar korda. Õnneks oli tegu Facebooki mängus võidetud kreemiga, muidu oleks mul rahast kahju hakanudEeldasin, et BioNike BB-kreem maksab Eucerini CC-kreemist veel rohkem, sest minu silmis on tegu ikkagi palju parema tootega, aga oh üllatust, BioNike on täitsa keskmise apteegikosmeetika hinnaklassis ja nende BB-kreem on isegi pea poole odavam.

See kõik ainult süvendas minu huvi jumestamisel kasutatud toodete vastu, nii et küsisin Kairitilt, kas ta viitsiks mulle kogu nimekirja saata, mille peale tema vastas, et viitsib ja küsis, kas tahan nõuandeid ka (meigikauge nagu ma olen, eks). Loomulikult tahtsin ja jagan neid tema loal ka siin. Tooted kasutamise järjekorras:

  1. BIONIKE COLOR PRIMER MEIGIALUSKREEM – Kanna nahale sõrmede abil, vahetult enne jumestuskreemi kasutamist.
  2. BIONIKE HYDRA5 BB SILKY NÄOKREEM SPF15 LIGHT
    Super kerge koostisega toode, mis muudab naha ühtlaseks ja loomulikult säravaks. Heledama nahatüübi korral vajab korralikku hajutamist. NB! Kasuta jumet ühtlustavaid tooteid alati ka kaelal, kõrvadel ja dekolteel. Minu jaoks üllatav, et ta minu jumestamisel BB-kreemi kasutas, arvasin, et tegu oli mingi professionaalsema jumestuskreemi või muu sellisega. See on siiski tore uudis, järelikult ongi tegu väga hea BB-kreemiga.
  3. BIONIKE COLOR SILMAPLIIATS 108 BURRO – Neutraliseeriv pliiats peidab silmade punetuse ja väsimuse vaid loetud sekunditega. Joonista silma alumisele limaskestale lainerijoon ning vajadusel hajuta seda ka ripsmepiirile. See pliiats tõesti neutraliseeris mu neljatunnise ööune, mis silmadest välja paistis.
  4. BIONIKE COLORBIONIKE DEFENCE COLOR VOILE TOUCH TOLMPUUDER TUNDLIKULE NAHALE – Tupsuta puudripadja abil väikene kogus toodet aladele, mis kipuvad kiiresti läikima minema ja kuhu hiljem põsepuna lisad.
  5. BIONIKE LUMINIZER PEITEPLIIATS 101 PORCEL – Hajuta-tupsuta sõrmeotste abil väikene kogus toodet silmaalustel aladel ühtlaselt kumavaks tulemuseks.
  6. BIONIKE COLOR DUO NÄOKONTUURI PALETT 207 – Nii heledat kui tumedat tooni saab lisaks modelleeringu tegemisele ka lauvärvidena kasutada.
  7. BIONIKE DEFENCE COLOR LUMIERESSE UNIVERSAALNE VALGUSTPEEGELDAV PLIIATS – Kreemja tootega koostis avab silmad ning paneb need särama! Kasuta kulmukaare all, silmade sisenurkades, soovi korral ka põsesarnadel ja dekolteel.
  8. BIONIKE COLOR SILMAPLIIATS 104 GRIS – Tõmba ülemisele ripsmepiirile joon ning hajuta see näiteks vatipulga abil. Intensiivsema pilgu saavutamiseks lisa uus joon, kuid ära seda enam pehmenda.
  9. BIONIKE COLOR KOMPAKTPÕSEPUNA 304 VIN – Nooruslikult mõjuv roosa toon lisab näole värskust. Kanna seda nahale pehme pintsli abil, kuid ole kogustega ettevaatlik – lisada saab alati!
  10. BIONIKE COLOR RIPSMETUSH 3D VOLÜÜM-KOOLUTAV-PIKENDAV – Lisab ripsmetele tihedust ning pikendab ja koolutab neid, nii et tulemuseks on lummav silmavaade.
  11. BIONIKE COLOR LÄIKEGA HUULEPULK 207 GERANIO – Poolläbipaistev, särav huulepulk, mis annab õrna ja läikiva tulemuse.

Kes tahaks kuulda rohkem ilunippe või katsetada BioNike tooteid oma nahal, siis reedel on Kairit taas Apotheka Beauty ilunurgas nõuandeid jagamas.

NB! BioNike dermakosmeetika on loodud tundlikule ja allergilisele nahale, need on säilitus- ja lõhnaainetevabad, ei sisalda gluteeni ning on nikkel-testitud.

Ma kaldun nahahoolduses rohkem ikka silikoonivaba looduskosmeetika poole, kuigi pean ütlema, et mainitud niisutavad kreemid tegid mu kõrbekuiva naha kiiresti korda tagasi, mitte ei loonud lihtsalt niisutavat efekti (milles silikoone sageli süüdistatakse). BB-kreemi koostises on samuti silikoon, aga kuna see ei hakka kuuluma mu igapäevasesse ilurutiini, siis pigistan silma kinni, seda enam, et ka SkinCarisma hindab toote nahasõbralikuks. Jumestustoodetes on silikoon võib-olla isegi hea asi, väidetavalt annab see kauapüsiva tulemuse ja pidurdab samal ajal rasueritust.

Minnes nüüd edasi piltide juurde, siis jumestuse organiseeris mulle Penelope, kellele ma siin vahepeal mainisin, et ma tahaksin lasta end mingi aeg ilusaks teha ja sedasi pildile jääda. Penelope haaras sõnasabast kinni – ta lasi Kairitil mind ilusaks teha ja jäädvustas ise selle haruldase hetke.Penelope Russak fotosessioonPenelope Russak fotosessioon 2Penelope Russak fotosessioon 3Penelopel käis pildistamine kiiresti ja lihtsalt – paar pilti siin, paar pilti seal ja liikusime jälle edasi. Kuna ma olen harjunud sellega, et minust tuleb ühe õnnestunud jäädvustuse jaoks teha vähemalt 300 pilti, siis hakkasin vahepeal juba kartma, et sellest fotosessioonist õnnestunud jäädvustusi ei tulegi, aga nagu näha, siis ma eksisin. Penelope russak fotosessioon 4Mulle meeldivad tollest päevast kõik jäädvustused, aga parempoolne pilt on kõige erilisem – nii ilus, nii noor, nii muretu! Kui esimest korda ojakese juures tehtud pilte nägin, siis hakkas mul kõrvus Urmas Alenderi “Kevade” mängima, võib-olla läks isegi silm veidi märjaks… Ma tõesti olin piltide ja iseenda ilust lummatud, ma ei osanud nii head tulemust oodata.Penelope Russak fotosessioon 5Penelope Russak fotosessioon 7Ma olen muidu üsna kehv poseerija, ei oska kuidagi piltidel olla, aga Penelope tegi minuga imet: “Kael pikaks ja lõug rohkem alla. Venita keha pikemaks ja hoia ühe käega kampsunist kergelt kinni. Ei, mitte nii kramplikult! Toetu servale ja liiguta käed endast kaugemale. Veel kaugemale. Ära kaota kaela! Lõug alla, keha natukese rohkem minu poole, aga käed las olla paigal. Naerata, naerata rohkem. Pane käed sülle. Pane jalad risti. Kael pikemaks ja lõug alla. Naerata kergelt, kinnise suuga. Vaata minust mööda. Vaata veidi üle õla ja pilk suuna kaamerasse. Keeruta ja vaata samal ajal minu poole. Naerata.”

See oli minu esimene kogemus professionaalse fotograafiga ja täitsa äge, kui kiiresti ja lihtsalt see käis. Penelope juhendamisel muutus poseerimine ka loomulikumaks ja ma kadusin lõpuks sessiooni sisse sedasi ära, et teised inimesed meie ümber ei tekitanud minus ebamugavust, ma ei pannud neid lõpuks enam tähelegi.
Penelope Russak fotosessioon 6
Mul on nii hea meel, et Penelope hakkas pärast enda Neljanda sündi mu blogi jälgima, muidu meie teed poleks vist sedasi ristunud, et me koos juba Paavli kaltsukaski käinud oleme. Minu jaoks on Penelope ammusest ajast tuttav nägu, olen tema tehtud pilte aastaid imetlenud, kuid seda, et me omavahel suhtlema hakkame ja ta mind pildile kutsub, ei oleks ma kunagi uskunud. Äge, milliseid üllatusi elul varuks on.

Aitäh sulle, Penelope, et mulle nii toreda kogemuse kinkisid! Tänan ka ilmataati, kes meile sel päeval suviselt ilusa ilma kinkis, praegust valget maad vaadates meil täitsa vedas…

Ps! Kui sind kõnetab piltidel nähtud tulemus, siis jälgi Penelope tegemisi tema fotograafia lehel ja Kairiti tegemisi tema ilunurgas! See soovitus on vähim, mida saan kahele toredale naisele enda poolt vastu kinkida.