“Järgmiseks suveks saledaks” projekt – mai kokkuvõte

June 13, 2018March 13, 2019 ~ Liivi ~ 9 Comments

Alustasin aprilli kokkuvõttega ja lootsin tookord, et kuu aja pärast olen normaalkaalu ülemisel piiril, aga sellega on praegu nii, et isegi ligi poolteist kuud hiljem olen ma ametlikult ülekaaluline.

Ma seadsin endale eesmärgiks kaaluda 30. sünnipäeval vähemalt 59,9 kilo, aga nädal enne kuupäeva oli selge, et sellist numbrit näeksin kaalul vaid pärast paastulaagrit ja kuigi ma lubasin endale, et ma ei lase motivatsioonil langeda, kui ma oma eesmärki ei täida, lasin ma motivatsioonil langeda. Viimased 2 nädalat on mu kaalunumber olnud vahemikus 62,8 kuni 63,3 kilo, olenevalt siis ainevahetuse kiirusest, nii et positiivne on see, et kaalunumber on püsinud paigal, mitte pole esimese tagasilöögi ajal kiiresti kerkima hakanud.

Motivatsioon iseenesest kadunud ei ole, aga energia küll ja juhuslikult ei ole ma 2-3 nädalat rauda juurde võtnud. Viimane nädal Eestis oli võrdlemisi sisutihe, mistõttu unustasin rauakuuri ja pärast seda unustasin rauasiirupi Soome kaasa võtta. Võib-olla on veel vara järeldusi teha, aga mulle tundub, et mu suurem energia tuli ikkagi rauakuurist ja kuna see on nüüd mitu nädalat pooleli olnud, siis annab see tunda. Olen poodides silmi lahti hoidnud ja guugeldanud, aga seedimisele hästi mõjunud Feroglobin Plus rauasiirupit ma siit leidnud pole ning muud ma ei tahaks katsetada, sest mu ainevahetus pole aastaid nii heas korras olnud ja ma ei julge riskida uute häiretega, veel vähem uute hemorroididega.

Ühesõnaga ei ole mul viimastel nädalatel olnud jaksu end liigutada ja nii ongi, ma pole juunikuus kordagi käinud kõndimas kõndimise pärast, rääkimata kepikõndimisest või rulluisutamisest, aga see on juba rohkem juuni kokkuvõtte teema.

Maikuus liigutasin end piisavalt, täpsemalt 225 km ehk keskmiselt veidi üle 7 km päevas, mis on parem tulemus võrreldes aprilliga. Sõin keskmiselt 1780 kcal päevas, mis on halvem tulemus võrreldes aprilliga. Maikuuga võtsin alla umbes 2,5 kg ehk vähem kui aprillis ning piltidel ja peegelpildis ma seda kaalukadu ei näe, aga teksapüksid, mida kandsin esimest korda kuu aega tagasi emadepäevapeol ja mis tookord vöökohast veidi kitsaks jäid, olid nüüd üllatusena vöökohast pigem avarad, nii et mingi muutus on ikkagi olnud.

Sentimeetrites oli mai lõpuks tulemus selline:

Rind: -1 (kokku -2 cm)
Piht: -2 (kokku -5 cm)
Vöö: -1 (kokku -4 cm)
Puus: -2 (kokku -4 cm)
Reis: -1 (kokku -2 cm)
Säär: 0 (kokku 0 cm)
Õlavars: -0,5 (kokku -2,5 cm)

Kahe kuuga on kaalunumber vähenenud 5,5-6 kg ja mõõdud kahanenud 19,5 cm. Kui jäsemete mõõte kahekordselt arvestada, siis on sentimeetreid rohkemgi läinud. Kaalu ja pikkuse suhte järgi olen siiski endiselt ülekaaluline. 30aastane vs 28aastane. Sama kleit, erinev kaalunumber. Ilmselgelt sobib see roosa kleit vanemale eidele paremini.

Kaks aastat tagasi käisime minu sünnipäeva puhul väljas hommikust söömas ja lisasin kohvikus tehtud pildi Facebooki, tegin seda telefoniga ning kui kodus pilti suurena nägin, siis avastasin, et kleidinööbid olid kohe eest lendamas ja kõhupekk paistis välja. Pärast seda ma enam ei üritanud oma lemmikut kleiti selga suruda, nii et nende kahe pildi vahele jäänud aja jooksul polnud ma seda kordagi kandnud. Hea meel oli taas oma kleiti päriselt ära mahtuda.Mida enda jaoks pean mainimisväärseks, on see, et mul on kadunud isud krõpsude ja kokakoola järele. Pole kaks kuud kumbagi ostnud, kuigi varem olid need iganädalased filmiõhtu kaaslased. Olgu, ühe korra venna kõrvalt olen paar krõpsu võtnud ja need olid isegi täitsa head, aga mul ei olnud tunnet, et tahaksin veel võtta, polnud isu. Lisaks sai sünnipäevalauale kokakoola ostetud, rummi kõrvale, aga keegi rummi ei avanud, nii et kallasin õhtul endale julgelt kokat ja meeldiva üllatusena ei pakkunud see mingit maitseelamust. Silver, kes on sama kaua kokadieedil olnud, arvas sama.

Mingid nõrkused on mul siiski alles, peamiselt saiakesed ja koogid, aga need käivad ka perioodidena peal. Üks nädal oli siin selline, kus ei möödunud päevagi, kus ma poleks söönud mõlemat, ma ainult nendest oleksingi tahtnud toituda. Sain vist isu täis, sest pärast seda pole olnud jälle päevagi, kus ma oleksin tahtnud saiakest või kooki. Jäätist või sorbetti söön küll hea meelega ja seda tuleb ette mitu korda nädalas, aga igasugused kommid ja šokolaadid on tänaseks päris kaugeks jäänud. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati šokolaadi sõin.

Kokkuvõttes toitun endiselt nii, kuidas tahan, ainult koguseid olen piiranud, et kalorinorm (väga) lõhki ei läheks. 28aastane vs 30aastane, esimene tundub oma suurema kaalu juures palju rõõmsam, aga tegelikult on teisel lihtsalt pikk päev seljataga, millele eelnes vaid kolmetunnine ööuni ja mõlemad naised on sama rõõmsad ja enesekindlad.

Kuigi oma kahekümnendates olen ma endale alati meeldinud, olen piltidel oma ülekaalu näinud ja seetõttu vähem pildile jäänud või neid pilte vähe alles jätnud. Nüüd meeldin ma endale jälle piltidel ka ja mõnikord jään nendele nii hea nurga all, et tundun veel saledam kui tegelikult olen. Veel saledam … Kirjutan mina, kes ma olen kehamassiindeksi järgi ülekaaluline. Peaksin ilmselt kirjutama, et näen vähem ülekaaluline välja kui tegelikult olen, aga nagu ütlesin, siis ülekaalulisena ma end ei tunne ja vaatepilt meeldib piisavalt palju, et end saledaks pidada.Tegelikult on sedasi raske kaalu langetada, kui ma end oma kehas hästi tunnen, aga samas tunneksin ma end veel paremini, kui ma jõuaksin sellisesse vormi, millises ma kunagi varem olnud ei ole. Tunneksin end siis paremini juba ainuüksi seetõttu, et ma sellega hakkama sain. Sellega meenuski, et ma olen kord lubanud 30. sünnipäevaks elu parimasse vormi jõuda. Lõpus veel kirjutasin: Nii et edaspidi saate lugeda taas Orgu kavast, minu kaalust, kõnnikeppidest, aktiivsusmonitorist, kupumassaažist, trennist, kehaanalüüsist ja nii edasi. Kuni hiljemalt kahe aasta pärast saan öelda, et minu keha on pärast lapsi kobedam kui kunagi varem. Kui seda ei juhtu, siis kustutan selle postituse ja teen näo, nagu ma tegelikult ei tahaks üldse alla võtta ja olen väga rahul oma kopsaka kehaga.

Kustutama ma midagi ei hakka, aga mis ma oskan öelda … Orgu kava proovisin nii tasuta kui ka raha eest, mõlemal juhul ei suutnud ma kava järgida. Proovisin Fitlapi ka, aga taas ei suutnud ma kava järgida. Asi ei ole üldse toitudes, need on väga head ja kui keegi teine need valmis teeks, siis ma kava üle üldse ei nuriseks. Mulle lihtsalt ei meeldi süüa teha ja kui ma seda mingil perioodil rohkem teen, siis sellele järgneb periood, kus ma ei taha potte-panne näha ka ning ostan valmistoitu.

Kõnnikeppidest midagi erilist kirjutada ei ole. Aktiivsusmonitori müüsin maha, pulsivöö ja nutikaalu ka. Kupumassaaži järel tekkisid kintsudele pisikesed psoriaasitäpid ja loobusin sellest. Trennist olen nüüd veidi kirjutanud, täna siis seda, kuidas ma pole seda mitu nädalat teinud. Kehaanalüüsist ja koormustestist kirjutan sügisel, kui olen neid korranud.

Keha ei ole täna kobedam kui kunagi varem, aga oma elu parimas füüsilises vormis olen küll. Ma ei ole kunagi varem jaksanud end nii palju liigutada (14 km suusatada, 27 km rulluisutada) ja ka mu südametöö on veidi aeglustunud, kuid endiselt jääb puhkeolekus liiga kõrgeks, 85-90 löögi vahele minutis. Kuna mul on juba puhkeolekus kõrge pulss, siis trenni ajal tõuseb see kiiresti soovitatatust kõrgemaks ja see oli ka põhjus, miks aktiivsusmonitorist loobusin, punase pulsinumbri vaatamine tekitas vaid stressi. Kardioloog andis mulle loa treenida vastavalt enesetundele ka kõrge pulsisageduse juures ja enesetunde järgi ma nüüd kõike teinud olengi.

Nüüd tuleks kuidagi see enesetunne ja energia tagasi saada, et juunikuus ka ikka mõni kilomeeter kirja läheks, muidu ei ole mul järgmisel kuul millestki kokkuvõtet teha.

“Järgmiseks suveks saledaks” projekt – aprilli kokkuvõte

May 7, 2018March 13, 2019 ~ Liivi ~ 12 Comments

Miks järgmiseks suveks saledaks? Sest selleks suveks olen juba hiljaks jäänud, aga kuu aja pärast normaalkaalu ülemise piiri peal võiksin küll olla, sellest on veel ainult 3 kg puudu. Stardikaalust on tänaseks kadunud 3-4 kilo ja nii umbes 13 kilo on veel minna, seega suurem vaev, higi, nälg ja pisarad on alles ees. Või siis mitte, sest siiani ei ole peale higi ja ehk veidi ka vaeva miski mu teekonda iseloomustanud, aga alustame algusest.

Ma olen 101 korda alustanud ja mitte kuskile jõudnud. 2017. aasta alguses isegi kadus juba päris mitu kilo, aga siis jäin haigeks, uuesti haigeks, veel kord haigeks, kuni märkamatult olingi mitu kuud haige olnud, crosstrainer oli rooste läinud, püksid taas kitsaks jäänud ja motivatsioon igavusse surnud. Mul oli sellest tegelikult üsna ükskõik, sest oma peegelpildiga olen enamasti rahul olnud ja lisakilode suureks plussid olid rinnad, mida mul 10 kilo kergema kaalu juures enam ei olnud.

Eelmise aasta lõpus, kui Silver koju tuli, tahtsin end siiski veidi rohkem liigutama hakata, et püsida oma 68-69 kilo juures, aga nii hästi ei läinud, olin jaanuaris ikkagi paar kilo raskem, nagu igal aastal. Ei olnud hullu. Kui Silver suurema lume tulekuga endale suusad ostis, siis hakkasin koos temaga veel rohkem liigutama. Lihtsalt liigutamise pärast, aga kui jõudis kätte see hetk, kus ma jaksasin 2 km asemel 14 km suusatada ja võisin öelda, et teen paar korda nädalas tervisesporti, kuid kaalunumber polnud langenud, siis hakkas see häirima küll. Mis mõttes ei muutu mitte midagi, kui ma diivani lohku lösutamise asemel ennast õues liigutan?!

Samas ei muutunud midagi ka siis, kui ma sügisel nädalaid järjest lisaks diivanil lösutamisele iga päev hommikuks saiakesi sõin, päeval kohvi kõrvale kooki võtsin, õhtul teleka eest paki komme nahka panin, paar korda nädalas Hessi kebabiburksi pugisin, reedel filmiõhtu tähe all veel suure paki krõpsu koos topsitäie dipikastmega sisse ahnitsesin ja kõigele sellele coca-colat peale jõin, nii et isegi läks hästi, et mu stardikaal praegu 96 või veel enam ei olnud.

Ühesõnaga selle 68-69 kilo juures sain süüa kõike, mida tahtsin, millal tahtsin, kui palju tahtsin ja ma paksemaks ka ei läinud. Välja arvatud aastavahetuse aeg, kus lihtsalt üks tähtpäev ajas teist taga ja kaalunumber ajutiselt kerkis. Tavarütmi juurde naastes langes ka kaal 68-69 kilo peale tagasi, kuigi see tavarütm tähendas ka seda, et ma sõin rohkem kaloreid kui ära kulutasin.

Minnes nüüd tagasi aasta alguse juurde, kus hakkasin end rohkem liigutama, aga kehakaalule see absoluutselt ei mõjunud, siis hakkasin lisaks hea ja parema söömist piirama. Coca-cola liitrid vähenesid ikka oluliselt, kadusid saiakesed, kommid ja Hesburger. Selle otsuse eel alustasin ka päeviku pidamist, kuhu panin kirja kõik oma mõõdud, igapäevased kaalunumbrid, kilomeetrid … ja kuu aega hiljem oli seis ikka sama. Kui lõin siis kilomeetrid kokku ja selgus, et olin märtsis ainult 90 km liikunud, sain aru, et jala lasteaia vahet käimine ja paar korda tervisesporti nädalas ei anna kokku tegelikult isegi igapäevast soovitatavat liikumisnormi ning kerge toitumusharjumuste muutus oli liiga kerge.

Aprilli alguses läksin edasi uue hooga, eesmärk oli kilomeetrid kahekordistada ja süüa keskmiselt 1500 kalorit päevas. Põhimõtteliselt sai eesmärk täidetud, ma liikusin aprillis 203 km ehk keskmiselt 6,5 km päevas, tegin lihastrenni 6 tundi ja 45 min ehk keskmiselt ligi veerand tundi päevas ja sõin keskmiselt 1650 kalorit päevas. Toitumise osas ma endale siiski mingeid erilisi piiranguid ei seadnud, sõin kõike, aga lihtsalt vähem. Kui ma ei viitsinud süüa teha, tegin purgisuppi. Kui tahtsin kartuliputru või makarone, siis tegin neid. Kui sünnipäevalaud oli lookas, siis sõin isuga. Kui tort maitses, võtsin 2-3 tükki veel. Jah, vähemalt kolmel päeval läks minu enda seatud päevanorm sedasi suure pauguga lõhki, aga ma ei põdenud, sest oli päevi, kus ma ei suutnud seda päevanormi kuidagi täis süüa, sest põhimenüüks olid juurviljad, mis suurt kaloreid ei anna, aga kõhu teevad täis.

Eh, ma vist võiksingi seletama nüüd jääda, kuigi siin midagi suurt seletada ei ole, lühidalt öeldes liikusin rohkem, sõin vähem ja kahanesin.Esimene pilt on tehtud jaanuaris, kui kaal oli ajutiselt 70 juures ja teine pilt on tehtud täna, mil kaal näitas hommikul 66,1 kg. Veel mõned päevad tagasi näitas 65,2, aga ma taas ei põe, sest mul PMS, mistõttu on söögiisu suurem, ainevahetus aeglasem ja keha hoiab vett kinni. Sama seis on iga kuu, vahetult enne kuupuhastust tuleb juurde 1-2 kilo, mis kaovad tsükli esimeste päevadega, nii et minu motivatsiooni see ajutine kaalutõus ei muuda. Igatahes võin öelda, et olen tänaseks kahanenud vähemalt 3-4 kilo ja seda suurema enesepiitsutamiseta, näljata ja päris kindlasti pisarateta, nii et kavatsen jätkata samas vaimus.Ma olen tänaseks viimaste kuude järk-järguliste muutustega nii hästi kohanenud ja harjunud, et ma tahaksin loota, et seekord jääb see motivatsioon pidama. Ma tahan end liigutada, mul on energiat rohkem, mitte küll ülearu, aga piisavalt, et toimida ja selle suurenenud energiaga on vähenenud söögiisu. On see nüüd puhtalt aktiivsema eluviisi tulemus või mängivad rolli ka pikemad ja valgemad päevad ning uus rauakuur, mis on mingi 5 või 6 nädalat kestnud, aga igatahes ei ole ma enam elav laip. Nii ma nüüd edasi kulgen ka, tasa ja targu, et motivatsioon säiliks, uued harjumused lõpuni kinnistuks ning tuleksid uued ja uued tulemused.

Mis seal ikka, tulemusteni!

Ps! Kui kellelgi tekkis küsimus, kui pikk ma olen, siis 158 cm.

Majalood: Teise korruse esik ja trepikoridor

May 30, 2015 ~ Liivi ~ 7 Comments

See on kõige varasem enne pilt. Palju päris ennega muutunud ei olegi, ruum on lihtsalt tühjaks veetud ja uus aken ees, aga kahju on ikkagi, et ma korralikult pilte ei teinud, sest ma näiteks enam ei mäletagi, mismoodi kõik alguses välja nägi. Kuna maja oli otsast otsani eelmiste omanike asju täis, siis ilmelt oli ka selles ruumis midagi, aga mis… Ei mäleta.

Esimesel pildil on vaade lastetuppa, teisel pildil on vasakul meie tuba, paremal trepikoridor. Siin vist talad vahetust ei vajanud, aga need said peale kõrgendused, et põrand loodi ajada ja lastetoaga samale kõrgusele saada.

Teisel pildil oli nurgas (kus redel on) sisseehitatud kapp, mille ülemisel riiulil oli suur kauss. Kui Härra isa hakkas seda alla tõstma, siis talle sadas sellest vesi kaela. Nii palju siis sellest, et “katus lasi kunagi läbi, aga see parandati ära ja enam ei leki”. Elu läks edasi, mädanenud laelauad vahetati korralikke vastu ja kauss rändas pööningule vett püüdma.

Kui asi jõudis kipsini, siis muutusid Härra ja tema isa akrobaatideks, kes hakkasid trepi kohal ebakindlatel isetehtud “tellingutel” kakerdama. Ma proovisin ka ühe korra, aga vetruv jalgealune mõjus nii hirmutavalt, et kaugele ei jõudnud. Härrale tuletasin iga jumala päev meelde, et ta oleks ettevaatlik, sest tema on tüüpiline rapsiv mees, kes ohutusele palju tähelepanu ei pööra.

Nagu näha, siis trepi kõrval seina enam ei ole, ka see sai eemaldatud, et luua avaram mulje ja paremad tingimused mööbli üles-alla tassimiseks. Me nii mõnegi suurema asja ära vedamisel mõtlesime, et kuidas need üldse üles saadi.

Siin käisime kolmekesi plaane paika panemas ehk siis mina käisin oma nägemustest rääkimas ja Härra pani kõik kõrva taha, et ta midagi valesti ei teeks. 😀

Siin on näha krohvitud korstnajalg, mis sai sarnase ilme köögipliidile ja söögitoa soojamüürile. Pildil on näha ka suured praod, mis tekkisid kuivades ja rikkusid ilusa välimuse.

Siin on värvitav tapeet osaliselt paigaldatud, seda tööd tegime Härraga kahekesi ja siin pidin ka mina veidi kakerdama, aga päris kõrgustesse ronis ikkagi Härra ise. Igatahes on see kahtlemata üks raskemaid kohti, mida me kunagi tapeetinud oleme. Kõige pikem paan oli umbes 4,5 meetrit pikk.

Pildil on ka näha, kui väike oli laelaudade toonierinevus pärast ühekordset lakkimist. Teise kihiga läks asi juba paremaks, aga tänaseks kipub puidu kollakas toon ikkagi läbi pressima. Valisin küll kuuse, sest see pidavat aja jooksul heledamaks minema, aga minu meelest läheb ikka rohkem kollasemaks. Siiski on see palju heledam puit võrreldes männiga, mis läheb ajaga päris pruuniks.

Siin on üks asi, mis tehti täitsa valesti. Kohe nii-nii valesti, et sellest tuli suur peretüli. Härra ja tema isa nokitsesid pea kaks päeva selle luugi kallal, aga tegid täielikku kilplase tööd. See oli tõesti nii, et nad ei näinud asju ette ega näinud asju nii nagu mina. Kui ma seda luuki nägin, siis minu esimene küsimus oli, kas laeliist ka ära mahub. Muidugi ei mahtunud!

Nemad tegid selle luugi vana luugi mõõtude järgi, kuigi oleksid võinud jätta seina äärde rohkem ruumi (näiteks laeliistu jaoks) ja teha luugi mõõdud vähe suuremaks, et poleks pidanud lõikama laelauda keskelt pooleks. Lõige pole ka sirge ja lisaks on hinged väga koledalt paigaldatud.

Ühesõnaga, kui ma seda nägin, siis ma lihtsalt hakkasin nutma, sest see oli minu jaoks nii üle põlve tehtud. Isegi mina oleksin parema teinud! Me läksime selle luugi pärast nii raksu, et Härra viskas lõpuks sõrmuse sõrmest ja saatis mind pimedasse kohta.

Eks see oli see koht, kus tema mõõt täis sai, sest ma tõesti käisin ja nokkisin. Mitte päris nii, et käisin ja otsisin vigu, aga ma lihtsalt nägin neid. Härrat ehitus ei huvita ja seetõttu ta tihti ei mõelnud oma samme ette ja siis tulin mina: “Oota, miks sa seda nii tegi? Miks sa naa ei teinud? Ja kuidas sa nüüd sellele või tollele lahenduse leiad?” Samal ajal oli tema isa jälle see, kes tegi asju kilplase moodi ja pidas enda nägemust ainuõigeks. Nii oli Härra kahe tule vahel ja pole ime, et ühel hetkel ta lihtsalt plahvatas.

Ahjaa. Mida tegin mina nurka visatud sõrmuse peale? Võtsin ka enda oma sõrmest, korjasin Härra oma üles ja läksin “lasin need vetsupotist” alla, et asi ikka ametlik oleks. 😀 Härra oli väga ehmunud, aga siis ilmusid sõrmused mu taskust välja ning rohkem Härra enda oma sõrmest võtnud pole. Ühesõnaga rahunesime mõlemad maha ning hakkasime mõtlema, mida luugiga edasi teha. Kuna olime tol ajal ehitusega lõpusirgel ja rohkem aega raisata ei tahtnud, siis otsustasime kunagi hiljem selle ümber teha, aga seda ei ole siiani juhtunud.

Korstnajalga tekkinud praod said see eest väga hästi parandatud. Alguses oli plaanis parandatud pragusega korstnajalg halliga üle värvida, aga selline lahendus meeldis meile mõlemale rohkem ja triibuliseks see jäigi.

See tapeet oli ka selline, mis tekitas vastakaid tundeid. Tahtsin midagi hallikirjut seina saada ja see oli toonide suhtes sobivaim, teistel oli muster sellist tooni, et poleks millegagi klappinud. Samas selle muster mulle poes ei eriti ei meeldinud. Kui aga majas selle seina panime, siis ma olin valikuga väga rahul. Täna on see majas leiduvatest tapeedimustritest minu lemmik. 🙂

Edasi oli vaja leiutada trepipiire ja ka siin läksime raamaturiiuli teed.

Luuk sai veel kaks riivi, et see sirgena püsiks ning laeliist on paigaldatud kahes osas. Kui on vaja pööningule minna, siis tuleb jupike laeliistu eest võtta.

Uus seinakapp on minu projekt, millega tõestasin Härrale, et toda luuki oleks saanud paremini teha.

Trepil on nüüd astmevaibad, sest me polnud veel ühte kuudki sees elanud, kui ma alla tulles esimesel astmel libisesin ja kolinal alla kukkusin. Kolmas oli süles ja Neljas kõhus, aga nemad viga ei saanud, mina olin täitsa sinine.

Enne ja pärast võrdlused:

Täna on pilt taas veidi teistsugune:

Vaip on ainult pildi tegemiseks maha pandud, selle all on toolirataste tehtud kole laastamistöö. Tooli vahetame esimesel võimalusel ringi, aga me pole veel sellist leidnud, mis välimuse ja hinna poolest sobiks.