Laupäeva õhtu

Neljas käis täna sünnipäeval, pärast mida vaatasime koos “Luciferi” järele, sest eilne osa jäi vahele ja mul nõudekas käis, ei saanud kohe maale tagasi sõita (sealt kahekesi sünnipäevale tulimegi). Pidime pärast seepi tagasi sõitma, aga läks hoopis nii, et Neljas jäi diivanil magama ja seal magab ta ikka veel. Oli vast äge pidu, kui sedasi läbi võttis.cofSünnipäev toimus Kadrinas Roosistuudios, mis alles kevadel avati ja kuhu me siiani ei olnud jõudnud. Koht on väike, aga nii armas ja hubane ning mulle väga meeldib see, et Roosistuudios ei ole elektroonilisi ega plastikust mänguasju. Mõnus vintage-stiilis peokoht. sdrMulle meeldib veel rohkem see, et ka Neljandale meeldis Roosistuudios, ei olnudki vaja rohkem ruumi ega tulesid ja vilesid. Ilmselgelt läks kogu aur seal üksteisega mängimisele ja möllamisele, muidu ta mul praegu diivanil omadega läbi ei oleks.

Las ta siis magab, võime homme ka maale tagasi sõita, vahet ei ole. Saangi kasutada võimalust ja kirjutada sellest, millest eile jäi eluargi tõttu kirjutamata.

Eile oli viimane koolipäev, ideaalis oleksime pidanud täna juba Soomes olema, aga me vist ei sõidagi üldse Silveri juurde. Mitte et ei tahaks, väga tahaks, aga laevapiletid on kallid, sõidud pikad, vaheaeg lühike, lapsed tahavad vanaemade juures ka olla, Silveril saab ülevaatus sellel kuul läbi ja tema tahaks esimesel võimalusel koju tulla, aga ta veel ei tea, millal see võimalus tekib, äkki juba kolmapäeval, võib-olla alles novembris … Tee siis sedasi plaane, eks.

Praegu meil vaheajaks plaane ei olegi, elame päeva korraga ja vaatame, mis saab. Küll võin anda lääne-virukatele ja miks mitte ka kaugema kandi rahvale viimase hetke idee – seiklusorienteerumine. Pühapäev on viimane orienteerumispäev, õhtuks tuleb vastused toimetada sinna, kuhu need toimetada tuleb. Kadrinas näiteks spordikeskusesse. Osalejate vahel läheb midagi loosi, aga auhinna või auhindade kohta mul info puudub.

Me tegime lastega kolmapäeval Kadrina raja läbi. Tegime tegelikult natuke sohki, esimene ja viimane punkt jäid samal päeval läbimata, aga kokku kõndisime siiski kena kuus kilomeetrit. Lastele muidugi lubasin poole lühemat maad, sest muidu ei oleks nad ideest väga vaimustuses olnud. cofLõikasime veidi läbi surnuaia, seda mitte jalavaeva säästmiseks, vaid surnuaia ilu pärast. Mulle ei meeldi matused ja ma ise ei tahaks saada surnuaeda maetud, kuid mulle on alati surnuaiad meeldinud, neis on vaikne võlu. cofsdrIlm oli jalutamiseks suurepärane, valdaval enamusel meist olid tujud ka head. Esimene oli rõõmuga peamine kaardilugeja, Kolmas kandis meeleldi pastakat ning Teine ja Neljas vaidlesid seljakoti kandmise pärast (mõlemad tahtsid seda ise teha), kui Teine parasjagu millegi üle ei kurtnud.davKõik on pildil. Peaaegu.

Kodus selgus, et Teine ei kurtnudki niisama kurtmise pärast, kuidas ta ei jaksa kõndida, kuidas jalad enam üldse ei liigu, kuidas ta on nii väsinud ja kuidas tal pea ka valutab juba. Kui ta toas diivanile istus, siis ta sai vist aru, et tal ei valutagi pea niisama ja tahtis, et katsuksin tal otsaesist. Katsusin, aga midagi aru ei saanud, sest käsi oli mul külm ja me mõlema otsaesised tundusid sama soojad. Andsin talle igaks juhuks kraadiklaasi ja see näitas 38,5 °C.

Minnes ei olnud tal häda midagi, ka esimesel kahel kilomeetril ta veel ei kurtnud, sealt alates hakkas kurtma, aga kuna see tema puhul ei ole midagi uut, siis ma tõesti ei osanud arvata, et tal parasjagu palavik tõuseb. Kodus tõusis see veel edasi ja 39,2 °C juures tundis ta end juba päris halvasti, siis andsin rohu sisse, muidu oleksin lasknud rahus kehal viirusega võidelda.

Ma ei tea, millega ta võitles, aga järgmisel päeval temperatuur üle 37,2 °C ei tõusnud ja midagi pole sellele järgnenud ka, ei nohu, ei köha. Jumal teab, mis see oli. Olin siiski ettevaatlik ja jätsin ta kahel päeval koolist koju, tema vaheaeg kestab seega juba kolmandat päeva.

Neljapäeva hommikul käisin lasteaiast tulles Konsumist läbi ja ostsin kiidetud kaerakliid.

Ma ei tea, kus ma varem olen olnud … Kaerakliidest tehtud puder on nii hea, et tõesti läks isegi mannapudrupoisile peale. Mulle see mannaputru ei meenutanud, ma muidugi maitsestasin seda mee ja kaneeliga, mida Silver mannapudru puhul kunagi ei tee, aga kaerakliipuder oli sellegipoolest hea.

Samuti katsetasin järele soovituse lasta vesi keema, võtta pott tulelt, kallata helbed sisse ja lasta mõnda aega seista. Toimib! Putru ei peagi keetma ja see teeb asja veel lihtsamaks, ei mingit põhjakõrbenud putru ega erilist ajakulu selle valmistamisel.

Putrudest rääkides, siis ma küsisin ühe Helen Helde pudrukohvi juurde, mille loosin välja järgmisel laupäeval pudrupostituse kommenteerijate vahel. Kellel esmaspäeval Facebooki loosis ei vea, siis jääb veel võimalus proovida õnne siin, Heleni Facebooki või Instagrami lehel.

Esmase tagasiside põhjal võib vist öelda, et Helen Helde on algajate pudrusari. Suured pudrusõbrad oskavad juba ise oma putrude sisse igasuguseid erinevaid asju lisada ning neid Helen Helde pudrud ei vaimusta. Mina olen algaja või siis lihtsalt rutiiniarmastaja, kes aastaid kolme erineva pudru vahel laveerinud ega ole osanud igatseda midagi muud, nii et mulle läheb Helde sari hästi peale (välja arvatud porgandiga variant, aga need helbed on jälle kotletis head).

Mul muud juttu ei olegi ega saagi olla, sest Neljas ärkas ja üldse mitte hea tujuga …

Ilusat laupäeva õhtut ja ilusat pühapäeva ja ilusat vaheaega nendele, kellel on vaheaeg!

View this post on Instagram

Niiii ilus!

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Argine

Enamus teist mind vist Instagramis ei jälgi? Arusaadav, seal väga midagi jälgida ei olegi, aga kuna seal jälgijaid vähe ja siin lugejaid rohkem, siis kipun end kordama. Nii ka täna, sest muidu jääksite mu argielust ilma ja see oleks ju küll suur kaotus.

Kuidas teile viimaste päevade ilmad meeldivad? Ma olen endiselt talveinimene ega oska kõrvetavast päikesest lugu pidada, nii et ma olen veidi isegi rahul, et Neljas lasteaia jaoks liiga nohune on ja ma ise neelupõletiku käes vaevlen – toas istumiseks vabandus olemas.

Neljanda nohu pärast me tegelikult tubased ei oleks ja ideaalis ma oleksingi tahtnud esmaspäeval temaga kuuekilomeetrise jalutuskäigu teha, aga ma ise ei jaksanud. Mu enesetunne on kaks päeva olnud piisavalt kehv, et juua siin teist õhtut järjest Coldrexi teed, mis on muidu pärast antibiootikume viimane asi, mille järele ma tavaliselt käe sirutan. Silver jälle sellistest teedest alustabki, kui tunneb, et hakkab haigeks jääma ja seetõttu on need kodus alati olemas. Pean ütlema, et sümptomeid aitab hästi alla suruda ja seetõttu ma seda nüüd teist õhtut järjest joon ka – et saaks vähemalt pool öödki rahulikult magada.

Naljakas on see, et ma olin esmaspäeval omadega päris läbi, aga elementaarseid kodutöid tegema hakates jõudsin välja selleni, et tõstsin väikeste toas mööbli ringi, tegin seal totaalse suurpuhastuse alates aknapesust kuni riidekapi sorteerimiseni. Vahepeal panin veel kuid kapi otsas seisnud pildid seinale ja kardinapuu üles. Selle kardinapuu, mis seisis alates aprilli keskpaigast meie magamistoas, sest ma pidin selle halliks värvima. No ei tulnud tuhinat peale.IMG_20180514_144049.jpgcofTäna ma jätkasin samas vaimus, hakkasin koristama merisigade puuri, sest see haises väljakannatamatult, aga üks asi viis teiseni ja lõpuks tegin terves vannitoas suurpuhastuse (sest pesin seal puuri), koristasin põhjalikult poiste tuba (sest merisead elavad nende toas ja seal oli maas veidi saepuru), käisin esiku üle (sest seal selle puuriga tegelesin) ning sättisin panipaigas asju ringi (sest sealt võtsin sigadele heina, saepuru ja muud). Lisaks kõigele sellele siis see elementaarne koristamine, mida sain täna köögis kolm korda tehtud. Oleks ma tervena ka nii produktiivne …

Muide, selle asjade ringi sättimisega tõstsin panipaigast välja ka Silveri rulluisud, nii et kui keegi tahab endale ligi poole odavamalt selliseid rulluiske suuruses 42, siis meil on ühed üle. Ma nii lootsin, et ma suudan teda rulluisupisikusse nakatada, nagu tema nakatas mind suusapisikusse, aga ei, ta veeres nendega kokku umbes 5 kilomeetrit ja sellest talle piisas, rohkem ta neid jalga ei pane.

Rulluisutamisest rääkides, siis ma pole paar nädalat korralikult veerenud. Pühapäeva õhtul tegin pooletunnise sutsaka, sest kauemaks ei julgenud lapsi üksi jätta ja enne seda jäi ka viimane sõit poolikuks, nii et mu jalad on juba päris rahutud. Kui Neljas lasteaeda tagasi saab, siis lähen ilmselt esimese asjana rulluistutama.

Kui edasi minna Neljanda nohu peale, siis eelmise nohu ajal ostetud ninakannu kasutamine teda kiiremini terveks ei teinud, nohuga oli kodus ikkagi 3 nädalat, aga pärast seda oli 4 nädalat lasteaias, mis on tema absoluutne rekord … mis on veidi masendav, kui arvestada, et tal on käsil teise lasteaia-aasta lõpp.

Tahtsin tegelikult sellest ninakannust kirjutada, et päris hea asi. Neljandal oli eelmise nohu ajal pidevalt nii, et kuskil kaugustes midagi lurises, aga nuusates midagi välja ei tulnud, kuigi ta nuuskas korralikult. Loputusega tuli see jama sealt kaugustest välja ning lurin lõppes ära. Seekord oli tal nohu alguses kuskil kaugustes tropp ees. Õhk käis tal mõlemast ninasõõrmest läbi, aga vesi läbi ei käinud, nuusates ka midagi välja ei tulnud. Kolmandal katsel tuli vesi läbi, aga koos veega tuli ninast ka midagi väga koledat, suurt ja tihket välja, see oli tõesti tropp, mis kuskil ees oli. Nohu on tal igatahes juba taandumas ja seekord ma talle pikalt kodus olemist ei ennusta.

Esimese kõhugripp tundub ka ühepäevane olevat, aga lasen tal siiski veel ühe päeva kodus olla, igaks juhuks. Teine küll juba nördis selle peale ja ütles, et ta tahaks ka oksendada ja vaba päeva saada, aga ma siiski loodan, et kõhugripiga piirdub ainult Esimene. Naljakas mõelda, et üks tahaks vabatahtlikult oksendada. Ma hommikul hirmuga mõtlesin sellele, mis siis veel saab, kui mu neelupõletikule lisandub juurde oksendamine … ka neelupõletikuta on see nii hull, et iga kell käiksin selle asemel koolis.

Nohud, neelupõletikud ja kõhugripid pole ainsad asjad, millega siin kimpus oleme. Esimesel on nahk jälle korrast ära ja seekord haiguskolded kookosõlile väga alluda ei taha. Paremaks on küll läinud, aga kui võrrelda löövete tekkimise kiirust nende paranemise kiirusega, siis viimane võtab ikka kõvasti kauem aega. nahahaigus

Pildil tundub olukord tegelikkusest leebem, nukkide peal on ikka korralikud “soomused” ja terve käsi on selliseid pisikesi punnikesi täis. Kui see sama asi poleks saanud diagnoosiks ekseemi või dermatiiti, siis arvaksin, et tal on päikeseallergia, sest päikese tulekuga see jama jälle pihta hakkas. Tegelikult on tal samasugust asja leebemal kujul ka päikeseta esinenud, nii et ega ma lõpuni ei oskagi ette ennustada, mis tal haigust esile kutsub.
nahahaigus 2

Küünarnukkide “soomus” on juba tavaline asi, see tal mõned korrad aastas ikka välja lööb. See lööve on hästi kummine ja kõva, ongi katsudes nagu mingi looma soomustega nahk. Niisutuseta on see lööve kuiv, lõhenev ja valus, aga muidu lihtsalt häirivalt sügelev. Kuna nii karmi löövet lapsel enne ei ole olnud, siis läheme uuesti nahaarsti juurde, võib-olla siin seekord ainult kookosõliga hakkama ei saagi. Või siis arsti juurde jõudmise ajaks on kookosõli kõik juba korda teinud.

Kelle jaoks tuttav probleem, siis milliseid leebeid ravivõtteid kasutate? Saab alati üldse leebete variantidega hakkama? Esimesel oli siin märtsi lõpust alates põsel ka üks kolle, mille kutsus esile kloorivesi ja selle saime lõpuks ikkagi kookosõliga kontrolli alla.

Põsel olnud kolde pärast helistati mulle koolist, sest arvati, et tegu on kassihaigusega ja vastupidist väga uskuda ei tahetud. Korra olen samasuguse kõne ka lasteaiast saanud ja siis oligi laps nädalaid kodus, kuni saime nahaarstilt kinnituse minu sõnadele, et tegu on ekseemi, mitte kassihaigusega. Loodan, et sellised kõned ja tõestamised tavaliseks ei muutu. Eelkõige siiski loodan, et lapse nahaprobleemid ajaga vähenevad. Ütleb psoriaatik, kellel endal nahaprobleemid ajaga ainult süvenenud ja ilmselt liigestessegi edasi läinud. 

Et lõpetada vähe lõbusamatel teemadel, siis mul oli esmaspäevase suurpuhastuse ajal abiks väike piraat. Ja haldjas ja Spiderman ja luukere. Kuid hetkel, mil ma palusin oma abilisel kuivatist enda ja venna riided ära tuua, oli ta piraat. Ta pööritas korra silmi ja ütles, et ei jaksa seda teha, aga hakkas ikkagi minema … ja siis ta avastas: “Aga ma olen ju piraat! Piraadid ei kuula kellegi sõna, vaid teevad seda, mida ise tahavad!” Täitsa tõsi, nii et jäidki tal kuivatist riided toomata.IMG_20180514_124536_1.jpg

Mida värki?!

Neljas on jälle nohus. Ta alles eelmisel teisipäeval sai pärast kahenädalast nohu uuesti lasteaeda ning tänast päeva enam välja ei vedanud, taas nohuga kodus. Tahaks veidi isegi vanduda, sest mul pidi täna olema üks nendest haruldastest päevadest, kus ma olen üksi kodus, aga nii palju siis sellest … Murphy või keegi otsustas mulle hoopis meenutada, miks sellised päevad on haruldased.

Ma ei ütleks, et Neljandal on nõrk immuunsus, sest peale nohu talle suurt miskit külge ei hakka ja ega see nohusse jääminegi alati reegel pole. Aasta alguses hoidsin neli päeva sõbranna nohust last, jätsin Neljanda lasteaiast koju, et nad saaksid koos mängida ning Neljandale see nohu külge ei hakanud, ega ka palavikuviirus, mida kõik poisid samal ajal kordamööda põdesid, Teine veel kahenädalase vahega kaks korda. Samuti jäi ta puutumata eelmisel nädalal rühmas levinud kõhuviirusest, aga nohu korjas jälle kusagilt ülest ja ma julgen juba eos ennustada, et ta on kodus järgmised 2-3 nädalat.

Ta on sünnist alates pidevalt nohus olnud, enamasti on see nohu läbipaistev ja leebe ehk erilist nuuskamisrallit ei ole ning õhk käib ka läbi, aga nohu on nohu, lasteaias ei sobi sedasi käia. Perearsti juures palju kordi kurdetud, LOR arsti juures korduvalt käidud, igasugused proovid tehtud, allergiatestid tehtud, nohu lõpuks adenoidi nohuks diagnoositud, tänaseks adenoid lõigatud, aga endiselt on seis, kus kuu aega terve olnud laps paneb rõõmust käsi kokku lööma. IndolentEthicalAsianconstablebutterfly-max-1mbKolmas oli ka sageli nohus, mitte küll võrdväärselt sageli, aga siiski nii palju, et enne adenoidi operatsiooni ei käinud ta vist mitte ühtegi täiskuud lasteaias või siis oli üks selline kuu, sest mingi risti ma oma mäluseinale teinud olen. Tema on pärast operatsiooni olnud 5 kuud nohust prii ja ainus viirus, mis talle siin vahepeal külge on hakanud, oligi too veider paaripäevane palavik, millega midagi muud ei kaasnenud.

Tegelikult on Neljandal ka olukord veidi parem. Kui ta enne operatsiooni oli kodus olnud 3 kuud, siis pärast adenoidi eemaldamist on ta saanud iga kuu veidi lasteaias käia ja seda isegi 2 ja pool nädalat järjest, nii et areng on toimunud. Kuna ta on nii vähe lasteaias saanud käia, siis päriselt kohanenud ei ole ta siiani, terve esimese aasta (noh, need harvad korrad, kus ta lasteaeda jõudis) läks ta lasteaeda nuttes ja ega praegugi pärast haigusperioode see minek eriti leebem ei ole. Kui laps ei oleks sünnist alates nohune, siis paneksin pidevad haigestumised lasteaiastressi arvele, aga praegu panen lasteaiastressi nohu arvele, sest viimane ei lase lasteaiaga harjuda – kui juba hakkab looma, siis jääb nohu pärast jälle pikemaks ajaks koju ning lasteaiaga harjumine algab taas peaaegu algusest.

Muidugi on ka lasteaia puhul edusamme, mõnel hommikul läheb ta rühma isegi täitsa hea tujuga ja kui ma nüüd ei eksi, siis tänaseks sööb ta juba teiste lastega samal ajal samas lauas, mida ta enne ei teinud. Sõpru lisaks oma “kaksikõele teiselt emalt” on samuti leidnud, aga kodus räägib endiselt, et lasteaias on liiga palju müra ning ta ei taha selle sees olla, magada ka ei taha seal. Viimane on arusaadav, ta pole magamisest kunagi suurt lugu pidanud, nii et kodustest lõunauinakutest loobusin juba paar aastat tagasi, aga see lärmi osa on kahtlane, sest kodus ta küll rahu ja vaikust ei hinda.

Tagasi nohu juurde minnes, siis ma ei tea enam, mida teha. Ma tean, mida nohu endaga teha, meil on selleks alati olemas Quixx, hanerasv, sibul (nii toidu sees kui ka rõngastena taldade all), eukalüpti- ja teepuuõli, mesi, inhalaator, aga ma ei tea, mida teha, et ta sellest pidevast nohust nüüd nii umbes viie kuuga välja kasvaks, sest siis ma tahan tagasi kooli minna ja seal ka muretult kohal käia, mitte suurema osa ajast nohuse lapsega kodus olla, kellelegi tema hoidmise eest iga kuu paarsada eurot maksta või teda 25 km kaugusele vanaemale viia, et siis 50 km kooli sõita ja sama ringiga hiljem ka koju tagasi ning sedasi kümme korda kuus autoga, mis rüüpab ka maanteel kahekohalise numbri bensiini saja kilomeetri peale ja mis läheks lõpuks ikka pea sama palju maksma kui lapsehoidja. Mitte et vanaemad üldse kogu aeg võtta oleks, Silveri ema peab end pisikute eest hoidma ja praktika on näidanud, et minu emal on sageli muid tegemisi, mille hulka lapsehoidmine ei mahu.

Muide, postituse pealkirjaga on tegelikult omaette lugu. Me tegime eile väikestega multikaõhtu, sõime sinna kõrvale ka krõpsu ja saatsime sellest peost pildi Esimesele, kes vastas “mida värki” ning kohe pärast seda kasutati samasugust väljendit ka multikas teismelise lumeinimese poja poolt. See pakkus veidi nalja, sest me ise sellist väljendit ei kasuta ja me pole veel päris harjunud sellega, et meil on kodus peaaegu teismeline. Igatahes pärast seda sõnumit tegime omavahel “mida värki” nalju ning täna hommikul, kui Silver tuli magamistuppa ütlema, et Neljandal on paks nohu, oli minu reaktsioon “mida värki?!” ja seda igasuguse naljata, nii et tekkis tahtmine kohe järele hüüatada “mida värki, kas see jäigi mulle nüüd külge?”.