In Love

Mul on in love kahes mõttes peal – lõhnan Lancome Tresor In Love järele ja ootame koos kõhuliblikatega Härrat koju.

Nägime viimati 30 päeva tagasi ja see on selle aasta pikim lahus oldud aeg, lisaks esimene lahusolek pärast kolme kuud Soomes.
Kui lahus ei ole väga tore olla, siis meie taaskohtumised on küll toredad, nagu me oleksime alles armunud, mitte peaaegu tosin aastat koos olnud.
Et Härral oleks hea tunne koju tulla, siis on elamine kraamitud ja küüritud, voodipesu pestud ja tuba õhutatud, Gillette Venusega jutud räägitud, olen kreemitatud, maskitatud ja In Love`ga korralikult üle kallatud. Mainin seda selleks, et ei leviks vaid Perekooli kägude arvamus, kuidas kalevipoegasid ootavad kodus kasimata närvilised naised, kes võtavad neid juba uksel etteheidetega vastu. Oo ei! Tegelikult tahan kirjutada rohkem In Love parfüümist, sest ma tunnen esimest korda, et ma olen leidnud enda lõhna!

Ma olen muidu olnud see kehv lõhnastaja, kelle parfüümid on enne vanaks läinud, kui need on otsa saanud. Ega mul neid eriti polegi olnud. Aastal 2007 sain jõuludeks oma esimese lõhna, milleks oli Escada suvelõhn ja äkki 5 aastat hiljem rändas see poolikuna prügikasti, sest selle puhul oli juba tõesti tunda, et asi on vanaks läinud. Sama aja jooksul oli Härra juba 5 liitrit erinevaid parfüüme kasutanud, sest tema on väga agar lõhnastaja (peale paneb mõõdukalt, aga kasutab ka siis, kui läheb korra poodi töökindaid ostma).  Järgmisena ostsin Morgani Love de toi, mis oli liiga magus, selle andsin ma ära ning ostsin asemele pisikese Heidi Klumi Shine Blue parfüümi, millest olen paari aastaga alla poole ära kasutanud.

Umbes aasta tagasi nägin unes, et leidsin parfüümi, mis lõhnas nagu magus vaarikas. See oli imeline lõhn, mis jäi kummitama ja ma hakkasin sellist otsima. Sain Levelzone`i kodulehelt pika nimekirja lõhnadest, mis sisaldavad vaarikat ning käisin sellest ajast võimalusel nimekirjas olevaid parfüüme nuusutamas. Paraku ei kannata korraga nuusutada üle 2-3 lõhna, siis läheb juba kõik ninas segamini ja pea hakkab ringi käima, seetõttu on mul lõhnadest üle poole nuusutamata.

Juulis läksin laeva peal taas oma imelist vaarikat taga ajama, aga inimesi oli nii palju, et mul ei olnud lootustki lõhnariiulite ligi pääseda. Jõudsin vaid ühe riiulini, kust haarasin lihtsalt suvalise lõhna, et seda proovida ja selleks oligi Lancome Tresor In Love, mille hind oli vist üle 80 €. Lasin seda törtsu randmele ja põgenesin tagasi kajutisse, kus olime Härra ja lastega rahvamassi eest peidus.

Härra läks kohe selle lõhna peale pöördesse, ei saanud enam oma käsi minust eemale ja see oli tema puhul midagi uut. Ka mulle endale see lõhn väga meeldis, aga päris Hispaania kärbsena ei mõjunud. Küll leidsin, et see In Love on ikka väga oma nime vääriline, ja kui see mu mehele sedasi mõjub, siis ma pean selle endale saama! 😀

Järgmisel korral laevaga sõites käisin ka seda “proovimas” ja siis veel ühe korra ning see on esimene lõhn, mille suhtes ei tundnud ma juba teise või kolmanda korraga, et see ikka ei meeldi mulle nii väga, et osta tahaksin. Tahtsin endiselt, aga see hind…

Otsisin seda ka veebipoodidest ja isegi poolikuna Ostast, aga ei leidnud seda võileivaraha eest. Küll jäi silma ühe Buduaari müüja pakkumine, mis oligi kokkuvõttes kõige odavam pakkumine, kui arvestada suuruse ja hinna suhet. Seda siis sel hetkel, sest nüüd saaks teiselt müüjalt lõhna 5 € odavamalt. Samas sain koos lõhnaga kingituseks kaasa miskise Biothermi seerumi, mis teeb näonahaga imet. On küll pisike, aga tundub, et sellega saab mõnda aega läbi.
Igatahes pärast pikka kaalumist maksin siis selle lõhna eest need ulmelised 45 € ja üritasin end lohutada sellega, et ma ju ei osta selliseid asju tihti, samas pelgasin, et äkki jääb jälle seisma. Aga nüüd, kus olen vist pea 2 nädalat seda kasutanud, siis muretsen hoopis, et see võib liiga kiiresti otsa saada. 😀 Ma ei ole kunagi varem end kodus lõhnastanud, aga nüüd käin hommikust õhtuni In Love ringi. Ma olen ikka tõesti leidnud enda lõhna! 

Härra ei tea sellest ostust midagi ja seda suurem on mu elevus tema saabumise üle. Ootan huviga tema reaktsiooni. Mitte ainult lõhnale, sest mul on üks üllatus talle veel. Sellest kirjutan ka õige pea. 😉

Neljapäev

Nüüd, kus Härra on jälle kodus, on meil hoopis teine režiim ehk see puudub täielikult.

Me Härraga kudrutasime peaaegu 4-ni hommikul ja ärkasime koos lastega 9 ajal. Poisid oskasid issit oodata ja hakkasid hommikul esimese asjana teda otsima, aga Neljanda jaoks oli issi nägemine pigem üllatus. Tema igatseb alati kõige rohkem, sest ilmselt saab kõige vähem aru, miks Härra vahepeal pikaks ajaks ära kaob. Poisid on küll harjunud, aga ka nende taaskohtumine issiga on väga armas. Kui poistelt oli kalliralli kätte saadud, siis läks Härra Neljanda juurde, kes jäi kohe sõnatuks, kaenlasse haaratud nukk kukkus ning issit vaadati üksisilmi suure ootusärevusega. Kui ta siis lõpuks oma issi sülle sai, hakkas ta minule seletama: “Näe, issi-issi, see on issi-issi!” 😀

Clipboard

Kuna ma käisin viimati laupäeval poes ja eilse õhtuga said toiduvarud otsa, siis päeva alustasime Hesburgeris tervisliku hommikueinega ning edasi täiendasime Maksimarketis tublisti toiduvarusid. Viskasime korvi kõik vajaliku koorese lõhesupi jaoks, aga kalaleti ees ei kutsunud lõhe 9-eurone kilohind supi põhikomponenti ostma. Otsustasime minna esimest korda Rakvere turule. Ma olen vist liiga palju telerit vaadanud, sest mul oli turust hoopis teistsugune ettekujutus – selline, et seal on tohutu valik KÕIKE. Seal ei olnud peaaegu midagi ja kalaputka müüs vaid räime.

Koju tulime siis vaid koorese lõheta supi materjaliga, sest mujale ei hakanud ka enam otsima minna, minul hakkas juuksuriaeg kuklasse suruma. Härra jäi lastega koju ning mina läksin tagasi Rakverre, et oma väljakasvav poisipea vahelduseks jälle normaalsemaks pügada. Viimati sai seda teha umbes 5 kuud tagasi ja hakkasin juba iga päevaga aina rohkem põrandamoppi meenutama.

Mõtlesin, et teen enne ja pärast pildid, sest vahe vana soenguga tuleb kindlasti suur, aga ei tulnudki. Homme ärkan samasuguste lainetega ja näen lihtsalt pügatud põrandamopi moodi välja, kuid ikkagi parem kui enne. 😀

Soeng

Enne piltidel on mul muidugi juuksed päris kammimata, ups. Pärast piltidel on sirgendatud, mis pole tegelikult minu stiil. Mulle siiski tundub, et lõikus soosib endiselt lainelisi karvu ning hakkab meenutama rohkem minu esimest poisipea väljakasvu, mis mulle väga meeldis.

_MG_1842

Tol ajal olin vaid veidi blondim, sest triibutasin iga kolme kuu tagant juukseid, nüüd olen üle aasta olnud 100 % loomulik. Täna juuksur ütles ka, et mu oma juuksed läigivad nii ilusasti, et tema ei soovitakski neid üldse värvida. Mul seda plaani praegu nagunii ei ole ka, ma olen selleks esiteks liiga kooner ja teiseks on tore olla pärast paljusid aastaid naturaalset kartulikoore karva.

Kui Esimest ootama jäin, siis olin brünett, enne seda ka blond, brünett, punapea, brünett, blond ja nii edasi, kuid tahtsin lapse sünniks oma naturaalse tooni tagasi saada, et ma ei peaks tihti juuksejuuri värvima ega üldse juuksuris käima. Paraku õiget tooni ei andnud saavutada ja väljakasvu varjamiseks hakkasin iga kolme kuu tagant juukseid triibutama, kuid aasta tagasi lõikasin juuksed nii lühikeseks, et mulle ei jäänud enam ühtegi värvitud karva pähe. Seega kulus 6 aastat, et saada tagasi päris enda juuksevärv ja nii pikka vaeva ma veel ära ei nulli, kui üldse kunagi. Pole sellel kartulikoorel ka häda midagi!

_MG_3703

Pärast juuksuris käimist läksin Konsumisse kalale ja sain veidi odavama kilohinnaga 2,6-kilose supimaterjali. Kogunesime taas perekondlikult laua ümber – kes fileeris, kes torkis kala silma, kes toppis talle sõrmi suhu, kes nõudis näha kala aju. Kui kala sai tükeldatud ja nelja supi materjaliks jaotatud, siis üks ports läks kohe käiku ning enne supi valmimist ei saanud keegi magama minna.

Nii oligi kell varsti juba 15.30 ja lapsed, kes sel ajal peaksid ärkama hakkama, polnud veel isegi magama läinud. Kuna me Härraga olime samuti väsinud, siis mõtlesime, et teeme ka koos ühe väikese uinaku, aga sellega läks nii, et üleväsinud möllavate laste magamistuppa saabus rahu alles siis, kui mina ennast Teise kõrvale magama sättisin. Uni oli meil kõigil väga hea, sest me ärkasime alles 20.00, mis on vist aegade pikim lõunauinak, kui selle kohta üldse saab veel sedasi öelda.

Ööunne jäid lapsed alles veidi aega tagasi, seega homme tuleb taas üks sassis päev. Sassis tööpäev, sest hommikul toome autokäru ja hakkame jälle aias korda looma.