Vildakas reede + juuksejutud

Reedel oli veider päev … Ma isegi ei tea, kas kõik vedas viltu või tekitas PMS tunde, et see oli nii, aga see algas juba hommikul juuste sättimisega. Kui esimestel kasutuskordadel tõi Gyada juuksegeel mu loomulikud lained rohkem esile, siis reedel kuivasid juuksed eriti veidralt lainesse, mistõttu kammisin need sirgeks ja panin pooled juuksed üle pea patsi. Olin veidi pettunud, sest tahtsin lastega kinno minnes vähe kenam välja näha, oli ikkagi reede ja naistepäev.cofKino oli juba seetõttu suur sündmus, et sellega panime nädalaid kestnud laatsaretile punkti ehk lapsed sai üle pika aja välja. Piletid broneerisin varakult ära, sest Rakveres muidu kohti ei saa ja reedeks oligi seanss välja müüdud.

Tõenäoliselt on suurlinnade kobarkinod mind ära hellitanud, sest ma ei jäänud kinoelamusega väga rahule. “Kuidas taltsutada lohet 3” oli iseenesest hea multikas, aga ma unustasin ära, et tegu on 3D seansiga, nii et ma ei olnud prille kaasa võtnud, need tuli 6 € eest juurde osta, mis tähendab, et meil on kodus nüüd mingi 30 paari 3D prille. Reedel ostetud prillid jätsime tegelikult autosse, aga ma ei usu, et neid enam vaja läheb …

Me olime küll ettenägelikult pool tundi varem kohal, aga viimased tulid veel pool tundi hiljem, nii et multika ajal oli ebanormaalselt palju sagimist, telefonivalguses kohtade otsimist, teiste mööda laskmiseks klapptoolidelt püsti tõusmist ja ka projektori ees seismist, mistõttu polnud ekraanil korduvalt muud kui kellegi hiigelsuur pea. Heli tundus mulle väga vaikne, sest kohati kadusid sõnad mugimishäälte sisse ära ja see viis mind seansi alguses üsna piiri peale, ma lihtsalt ei kannata mugimishääli ja neid tuli nii eest kui tagant. Silveri naaber üldse oksendas pärast söömist popcorni topsi ja ka sellest mööda oma riietele, mille järel hakkas Silver talle salvrätikuid otsima. Mul õnneks oli poolik pakk kotis, nii et laps sai end veidi kasida.

Multika teiseks pooleks olid mugimishääled küll vaibunud, aga siis hakati vetsu vahet voorima ja tagatipuks pidin ise ka Neljandaga vetsus käima (tavaliselt ei pea), mistõttu läks mul multikast päris mitu minutit päriselt kaduma. Nii kehva kinoseanssi pole mul vist kunagi olnud ja mind kohe eriti närib, et see 33 eurot maksma läks … Esimest korda on mul kino peale kulunud rahast kahju.

Tuleval kolmapäeval oleks T1 Cinamonis sama asi ümmarguselt 20 eurot maksma läinud (sest mul on 1 tasuta pilet + veidi boonuspunkte) ja kinoelamus oleks kordades parem olnud, parkimiskorraldus samuti. Kolmapäeval peame nagunii kahe suurema poisiga pealinna arsti juurde sõitma, nii et oleksime saanud need kaks asja kenasti ühendada, aga ma ei tulnud kohe selle peale.

Ühesõnaga, kinovalik oli seekord täielik möödapanek, aga seda rohkem minu ja Silveri jaoks, lapsed ei oska sedasi pirtsutada, neile hoopis väga meeldis ja see on põhiline. Enda elamuste huvides käime edaspidi siiski Tallinnas kinos, tegime seda äkkideena juba samal õhtul, aga lasteta.mdePärast kino läksime Põhjakeskusesse, et panna pakk nii DPD kui ka Smartposti automaati. Esmalt tegelesin DPD pakiga, pistsin selle kappi, lõin ukse kinni ja vajutasin automaatselt “ei”, sest kiire oli ja ma ei tahtnud kviitungit. Selle peale küsis masin, kas soovin suuremat kappi. Valikus oli “jah” ja “tühista”, ma vajutasin viimast, mille peale olin tagasi alguses … Aga pakk oli juba kapis. Ilmselt minu valitud “ei” tähendas hoopis seda, et ma ei kinnita kappi. Ma ei osanud muud teha, kui minema jalutada ja loota, et pakk siiski saajani jõuab. Kui ei, siis selle väärtus oli nii olematu, et paki kadumisel võin seda kooliraha endale lubada.

Edasi jalutasime pika maa Smartpostini, kus täideti kappe. Ootasime minuti, kaks, lõpuks juba viis, kuni otsustasime loobuda, sest kiire oli ning Tapal oleksime saanud ka paki teele panna. Auto juurde jõudes meenus, et ma ei tahtnud ainult pakki teele panna, vaid ka mulle tulnud paki välja võtta … Jalutasime uuesti tagasi ja sain tee peal oma esimese naistepäeva roosiõie, see tegi tuju vähe paremaks. Automaadi juurde jõudes oli täitmine lõppenud, vaid andmete sünkroniseerimist tuli veel oodata, kuid see oli juba koera saba.

Kiire oli meil seetõttu, et “Rohelise raamatuni” polnud palju aega jäänud, aga enne seda pidime veel lapsed ja kassid oma emade vahel ära jagama. Kassid seetõttu, et kui nad ei saa end korra nädalas maal väsitada, siis nad hakkavad öösiti meid väsitama.

Kui lapsed ja kassid olid jagatud ning oli selge, et oleme graafikus, siis hakkasin telefonis pileteid ostma … 10 sekundit pärast tehingut sain aru, et panin jälle puusse. Tahtsin osta kohad trepipoolsesse serva, aga valisin hoopis seinaäärsed ja see pisiasi väga ärritas, sest mulle tundus, et teen kõike valesti. Vähemalt oli film õige ja veel väga hea ning tohutu jalaruumi tõttu ei häirinud ka valesti valitud kohad, sest lõputiitrite lugejatest möödumine polnud kuidagi raskendatud.

Nii, edasi läksime Gan Beisse sööma, oli ikkagi naistepäev ja lõunasöögist oli ka juba kaheksa tundi möödas. Lootsin, et saame seal istuda ilusa miljööga tagumisse saali, aga saime hoopis kõige kehvema asukohaga laua otse leti ees. See rikkus ära minu “kallis viis mind naistepäeva puhul restorani” Instagrami pildi … Vähemalt oli hiline õhtusöök hea.cofGan Bei tagumine saal, kuhu me lauda ei saanud. Pildi tegin siis, kui vanematega seal söömas käisin.

“Käisime deidil” pildi osas panustasin lifti-selfie peale, aga neljandalt nullkorrusele sõites ei õnnestunud ükski pilt, nii et meie vaba õhtu jäigi ainult meie kahe vabaks õhtuks.

Õhtule ja pikale kojusõidule tahtsime punkti panna Cirkle K kuuma piparmündikakaoga, aga võite kolm korda arvata, milline kohvimasin kolmest rivist väljas oli, kui Silver meile sooja jooki ostma läks. Loomulikult see üks ja ainus, kust piparmündikakaod saab. Vähemalt sai möörfi oma i-le täpi peale.

Ega laupäev parem ei olnud. Ma hakkasin seda postitust eile hommikul kirjutama, aga jõudsin vaid WordPressi avada, kui nägin ema vastamata kõnet ja tagasi helistades selgus, et ta oli terve öö seljavaludega EMOs ning isa ootas teda samal ajal autos, nii et nad olid vanaema ja vanaisa rolli täitmiseks liiga väsinud. (Igaks juhuks ütlen, et lapsed ei olnud öösel üksi.) Võrreldes minu vanematega oli meie laupäev küll parem, esimesed kaheksa tundi veetsime ikkagi magades, kuid hommikuvabadus jäi nautimata, kohvid lõpuni joomata ja tekkinud olukorra tõttu ei jõudnud me sauna ka, mis on minu jaoks suurim ebaõnn üldse. 

Muus osas oli laupäev täitsa tavaline argipäev. Täna ei ole aga päris tavaline pühapäev, sest Silveril on sünnipäev, millest ta küll midagi teada ei taha, kuid kodusest kartulisalatist ja küpsisetordist ta siiski ära ei ütle.  

Kahjuks eile ega üleeile ma juuksehooldusvahenditeni ei jõudnud, samuti ei jõua täna, kuid kuna Waku Organicsis on viimast päeva kogu tavahinnaga kaup 25% soodsam, siis lühidalt kirjutan, mida kasutan.

Aubrey sügavpuhastav šampoon – ostsin selle esimest korda augustis ja olen seda juurde varunud, kingituseks ka sobiva palsami saanud ning mulle see komplekt sobib. Ma ei tunne, et sügavpuhastav šampoon oleks liiga tugev, küll jäi mulle lahjaks kingituseks saadetud siluv šampoon. Kuna enamus Aubrey šampoone on korduvalt poole hinnaga müügis olnud ja nii ka praegu, siis nendel ma praegu pikemalt ei peatu.

Gyada rasustele juustele ja tundlikule peanahale mõeldud šampoon – olen seda alles paar nädalat kasutanud, muljeid on veel vara jagada, kuid positiivne on see, et šampoonivahetus kõõma ei tekitanud (mul see oht alati on). Valisin selle tegelikult rohkem lastele, sest neil on sebboroiline dermatiit (vana hea beebikõõm) ja šampoon lubab seda ennetada.

Radico taimesegud Amla, Reetha (Ritha) ja Shikakai – Taimesegud lubavad tugevdada juuksekarva, vähendada nii juuste väljalangemist, kõõma kui ka sügelust, ennetada halle juuksekarvu, siluda ja nii edasi. Need kolm on ka Hair Treatment segu sees, selle alt saab kõigi kohta info kiiresti kätte. Reetha pulber sobib ka sebboroilise dermatiidi leevendamiseks, olen sellega kahe lapse pea praegu puhtaks saanud, aga püsivat tulemust ei looda, sest nahaarsti sõnul ei saagi seda välja ravida, saab vaid kontrolli all hoida. Olen taimesegudega maske teinud korra nädalas, juuste väljalangemine on ehk tõesti vähenenud, sest harjamise ajal ei täitu kraanikauss enam juustekarvadega.

Aubrey Chia seerum ja Gyada juuksegeel – Esimest kasutan iga pesu järel (v.a siis kui olen maskitanud või kavatsen juuksegeeli kasutada) ja mõnikord ka enne pesemist, kui juukseotsad tunduvad kuivad, siis kannan seda ohtralt otstesse ja pesen paar tundi hiljem pea puhtaks, tulemuseks on tervema ja siledama välimusega juukseotsad. Geeli olen alles üksikud korrad kasutanud, tegu on rohkem viimistlusvahendiga, mitte igapäevaseks kasutamiseks mõeldud tootega. See toob lokke (minu puhul laineid) rohkem esile ja silub kahusust, aga samal ajal ka kuivatab juukseid ning liigse koguse puhul muutuvad kokkukleepunud karvad kohati jäigaks nagu oleks vahtu või lakki kasutanud.Waku juuksedEsimesel pildil kasutasin eelmisel õhtul taimesegu ja läksin märgade kammimata juustega magama, pildil on hommikune tulemus. Teisel pildil kasutasin ilmselt ainult Aubrey šampooni ja seerumit, kolmandal Gyada juuksegeeli, neljanda pildi puhul ei mäleta, aga umbes nii eriilmelised mu juuksed ongi. Fööni, sirgendajat ega muud sellist ei kasuta ma kunagi, ainult eelmainitud tooteid. Alati ei saa ma soovitud tulemust, juustel on endiselt häid ja halbu päevi, aga suures plaanis olen praeguste hooldusvahenditega rahul, mu peanahk on puhas ja korras (v.a psoriaas, mille leevendamiseks kasutan Turblissi juuksemaski, see on siiani kõige tõhusamalt toiminud), juuksed on pehmed, kuid ei lähe pusasse, nii et kurta ei ole mul küll millegi üle.

Ise kasutasin ka praegu võimalust ja soetasin 25% soodsamalt Bhringraj pulbri ja Aubrey leebema sügavpuhastava šampooni, mis ei ole veel kordagi poole hinnaga müügis olnud, aga mille proovimisele olen enne ka mõelnud. Kaalusin ka kiiresti määrduvatele juustele mõeldud Gyada šampooni, aga Aubrey kasuks rääkis suurem kogus ja soodsam hind.

Edit: Postituse kirjutamise ajal olid mul asjad alles ostukorvis, liiga ennatlikult kasutasin mineviku vormi, sest ostuni ma ei jõudnud … Wakus on mingid tehnilised probleemid. Nendega tegeletakse, aga enne homset ei pruugi saada ostu vormistada, mistõttu soodusaega pikendatakse.

Häid juuksehooldusvahendeid on raske leida, olen salongitoodetest proovinud Joicot, Macadamiat, Nioxini, Tigi Bed Headi, Richi ja võib-olla midagi veel ning ühtegi neist ei ole ma ostnud kaks korda, sest  ma pole rahule jäänud. Kui alguses on üks või teine isegi hea tundunud, siis kuu või kahe pärast on kõõm ja sügelus tagasi tulnud ning kõõmašampoonita pole nendest probleemidest lahti saanud.

Loodusliku(ma)d šampoonid pole ka kindla peale minekud, olen katsetanud Madarat, vedelat ja tahket Nurmet, Natura Sibericat (saialille oma, minu jaoks kõige suurem pettumus), Kokose pulbrit ja isegi kanamuna, aga ükski vahend pole olnud päris see, iga asjaga on tulnud tagasi kas kõõm või pole ma juukseid enam päris puhtaks saanud (tahke šampoon ja kanamuna), pulber oli iseenesest hea, aga ma ei viitsinud iga kord sellest šampooni kokku segada.

Praegu olen üle pika aja juuksehooldusvahenditega rahul, uusi asju igatsen proovida vaid tootjasiseselt ehk kavatsengi praegu Aubrey šampoonide ja Radico taimesegude juurde jääda, võib-olla tutvun rohkem ka Gyada tootevalikuga, aga seda tasa ja targu, sest kõike korraga rahakott lihtsalt ei kannata.

Nii palju siis lühidalt kirjutamisest, eks … Loodan, et olin abiks ja leiate samuti Waku Organicsi tootevalikust oma uued lemmikud. Mina lähen nüüd aga oma lemmikule mehele küpsisetorti tegema.

Ps! Täna õhtul loosin Facebookis välja Pärnu Laserpargi privaatmängu, veel on aega osaleda.

“Eia jõulud Tondikakul”

Mõnikord ikka veab ka! Tahtsin “Eia jõulud Tondikakul” ammu enne meie jõule ära vaadata, aga Rakveres olid kõik seansid välja müüdud ja ükski päev ei olnud piisavalt hea pealinna sõitmiseks, teisel jõulupühal lihtalt ei viitsinud seda teha, edasi tulid jälle muud käigud, kuni sain teate, et Forum Cinemas kutsub suurpered taas kinno ja just seda filmi vaatama. Ideaalne! Panin meid pikemalt mõtlemata kirja ning 4. jaanuaril vaatasime Coca-Cola Plazas paljuräägitud jõulufilmi ära.

Enne kui filmi juurde liigun, meenutan, kuidas eelmisel aastal samuti 4. jaanuaril Coca-Cola Plazas suurperede seansil käisime, seal pildile jäime ja kuidas ma pärast end kirusin, et ma endaga rohkem vaeva ei näinud. Kirusin muidugi seda ka, kuidas lapsed laualt kohe Fantad haarasid, kuigi me ei lubanud.Suurperede kino Coca-Cola Plaza 201804.01.2018, pilt: Coca-Cola Plaza / fotograaf Rasmus Kooskora

Tänavu pingutasin veidi rohkem (loe: pesin juuksed ja värvisin ripsmed) ning seekord tuli perepilt selline, et patt oleks millegi üle kurta.

Kuna suurtel poistel kukub pea kuklasse, kui nad näevad minu käes kaamerat koos statiiviga, siis on kodused (aegvõttega tehtud) perepildid enamasti sellised, kus poiste näod karjuvad, et nad teevad seda käsu korras ega jaksa oodata, millal see õudus läbi saab. Teine lugu on aga siis, kui kaamera on kellegi võõra käes – kõigil jäävad kaelad kandma ja tehakse viisakat nägu. Aitäh fotograafile ühe viimasa aja ilusama perepildi eest!Suurperede kino Coca-Cola Plaza04.01.2019, pilt: Coca-Cola Plaza / fotograaf Rene Lutterus

Rääkides nüüd Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks pühendatud filmist, siis olin lugenud erinevaid “Eia jõulud Tondikakul” arvustusi, mis andsid lootust üheks heaks filmielamuseks ja samas valmistasid ette ka millekski igavalt klišeelikuks, nii et olin põhimõtteliselt kõigeks valmis.

Ütlen eos, et ma ei pettunud ja igav ei hakanud kordagi, kuigi filmi süžee on tõesti pigem kerge, etteaimatav, klišeelik ja samas ka küsimusi tekitav. Ma filmi alguses päris kindlasti ei heldinud, kui Eia kuskile Tondikaku naabrite juurde võõrast vanameest ootama jäeti ja seda veel vanamehe enda teadmata. Täiesti absurdne olukord, mis mind hetkeks isegi ärritas, aga edasi läks kõik visuaalselt nii ilusaks, et see mõistusevastane algus lihtsalt ununes ära.

Lumised looduskaadrid, loomad, majad, interjöörid, detailid, riided, värvid – kõik on filmis nii ilus ja sellele ilule oleks omakorda justkui pehmelt nostalgiline filter peale tõmmatud. See on tõesti üks ilusamaid kodumaiseid filme, mida vaadanud olen, kuigi visuaalselt see väga kodumaine ei tundugi, vähemalt minus tekitasid paljud kaadrid tunde, et vaatan Rootsi lastefilmi, millele Eesti näitlejad peale loevad. Õnneks Tondikaku talu, Niva, vana T-40 (või mis iganes muu traktor) ja vennad Piusid tõid mind ikka kodumaale tagasi.

Tegelikult on täitsa kodumaine ka Tondikaku muinasjutuline naabermaja, milleks on Käbliku talu suur puhkemaja. Kogu Käbliku talu kompleks on lihtsalt nii imeline, et kui me kord uued pulmad teeme, siis võiksid need toimuda just seal ja vähemalt kolm päeva jutti.Käbliku puhkemajaFoto: Käbliku talu koduleht

Tondikaku talu on palju tagasihoidlikum ja veidi mõnekümne aasta tagusesse aega kinni jäänud, kuid vahvaid detaile jäi sealgi silma, näiteks ei puudunud laualt viimasel ajal väga populaarseks muutunud teeseen. See oli üks asi, mis pilku tõmbas, aga samas minu jaoks võõraks jäi, sest lapsepõlvest ma sellist purki ei mäleta – alles viimase aasta jooksul on need paljude tuttavate kodutesse tekkinud – samas kõik muu Tondikaku interjööris suunas mõtted minevikku, nii lapsepõlvekoju kui ka vanaema juurde.

Minu jaoks oli mõnusalt nostalgiline see stseen, kus Jete otsis eestiaegsest kummutist Eiale paksemat villast mantlit, sest sarnasest kapist otsisin ka mina omal ajal nii ema lapsepõlvest jäänud villaseid ja karvaseid mantleid kui ka vanu häid karupükse, villastest sokkidest ja labakinnastest rääkimata.

Näitlejatest muljetades, siis peaosades olnud lapsed tegid väga head tööd, mul ei olnud kordagi sellist tunnet nagu vaataks “Suletud uste taga”. Vanad kalad olid kõik vanad kalad, kes ilmselt eriti vaeva nägema ei pidanud, sest rollid olid üsna lihtsad. Juhan Ulfsak ja Jaan Rekkor sobisid ideaalselt enda osadesse, samuti Meelis Rämmeld, kes kehastas traktori-Petsi nii tõetruult, et Silver ei tundnud teda kohe äragi ja arvas hetkeks, et mõni kohalik Pets on mängima pandud.

Vennad Piusid olid ekraanil nii lõbusad, et ma täitsa kujutan ette, kuidas nendega võtetel nalja sai.

Tõnu Oja ei too mulle alati “Pätut” silmade ette, aga seekord hakkas peas vana hea tunnusmuusika mängima, kui ta arvas, et koer on kotletid nahka pannud. See oli kuidagi nii … “Pätu”.

Kuigi filmi tempo on rahulik, hoiavad head näitlejaid ja muinasjutuline ilu pilku ekraanil ning mõni stseen võib olla isegi selline, et kisub silma niiskeks, lastel kiskus tegelikult päris märjaks ja see oli midagi uut. Võib vast öelda, et vaatamata lihtsale ja etteaimatavale süžeele on film liigutav ning selles on sõnum, mis võiks jõuda nendeni, kes on täiskasvanute omavahelise keerulise suhte tõttu võtnud lapselt kellegi, kes oleks talle armas.

Mainin ära, et mind absoluutselt ei häirinud filmi lihtne sisu ja ma ei pööraks sellele üldse tähelepanu, kui nii mõnigi poleks oma arvustustes sellele rõhunud. Ehk tõesti jääb “Eia jõulud Tondikakul” igavalt idülliliseks ühele suurele filmikunsti austajale, kes muidu armastab Pöffilt sügavat sisu või raputavat elamust otsida, aga kuna teose eesmärk ongi olla üks muinasjutuliselt ilus perefilm, siis minu silmis on see enda žanri meistriklass ja igasugune nurisemine on liig.

Kui ühes arvustuses “Üksinda kodus” ja “Eia jõule Tondikakul” esimese kasuks võrreldamatuteks peeti, siis ütleksin, et neid ei anna omavahel üldse kõrvutada, ei ühe ega teise kasuks või kahjuks, kuid edaspidi võiksid mõlemad jõulude ajal telekavas olla küll.

Kes pole veel “Eia jõule Tondikakul” näinud, siis soovitame kindlasti vaatama minna ja loodame, et saate sama hea filmielamuse.

Kui keegi on mänginud “Eia jõulud Tondikakul” lauamängu, siis palun jagage muljeid. Esimene partii mänge müüdi läbi, aga ainsa tagasisidena olen leidnud kommentaarid, et juhend on liiga keeruline ja seetõttu pole mängimiseni jõutud.

Pidu katku ajal

Me tegime laupäeval lastega väikese väljasõidu, kuigi veel laupäeva hommikul olin ma seda meelt, et me ei jõua minu neli nädalat kestnud köha pärast kuskile.

See on ka üks põhjus, miks ma siin jälle nii vaikseks olen jäänud. Ma olen oma köha pärast üsna kehvasti maganud (mõnel ööl praktiliselt polegi) ja see annab arvuti taha istudes tunda, klahvid ei taha kohe üldse klõbiseda. Varsti ei klõbise ehk teised klahvid ka, sest ma olen kõik need nädalad nii päeval kui ka öösel erinevaid pastille lutsutanud, et kuivast kurgust tingitud köha veidigi leevendada.

Juba kaldusin teemast kõrvale, eks … Kuna laupäeva hommikul ma köhisin ja köhisin ja köhisin, siis otsustasime, et me ikkagi ei lähe Tartusse, aga paar tundi hiljem, kui pidev Hallsi lutsutamine köhahood peatas, ütlesin Silverile, et teeme ikkagi ära, sest lapsed ootasid seda mitu päeva. Mõeldud, tehtud!

Tahaksin öelda, et järgmisel hetkel olimegi Tartus, mis on iseenesest üsna tõsi, pikka sättimist kodus ei olnud, kuid ühega riiete ja jalanõude teemal nii palju taidlemist oli küll, et tuju tahtis vägisi ära minna.

Kurnav on maadelda aastast aastasse lapsega, kelle jaoks on kõik riided ebamugavad, ka need, mis veel eile sobisid. Kõik riided ja jalanõud on kohe nii ebamugavad, et panevad vinguma, närvitsedes riideid kakkuma ja neid seljast loopima, kuni trots on lõpuks nii suur, et meiega ei taheta mingisse mõttetusse kohta kaasa tulla.

Kui lõpuks autosse jõuame, siis on lapsel kõik möödas, riided on jälle mugavad ja ootusärevus sees, aga minul on mitu närvirakku vähem. Sedasi on see iga jumala kord, kui kuskile välja läheme, nii et ühest küljest olen harjunud, aga väsitab ikkagi.

Seekord läksime Tartusse eesmärgiga käia kinos “Grinchi” vaatamas ja Ahhaa keskuses, kuid kuna kinos oli häid kohti vaid õhtusele seansile, siis tegime seda teises järjekorras ning kahe tegevuse vahele arvestasime poolteist tundi keha kinnitamiseks.

View this post on Instagram

Oli õhupall … #ahhaa #paugupilt

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Ahhaa keskuses olime kolmandat korda ja pean tunnistama, et seekord ei olnud meil enam nii põnev kui eelmistel kordadel. Kahe väikese erandiga, sest nemad lihtsalt ei mäletanud oma eelmist külastust ja olid teaduskeskuses kui esimest korda.sdrLapsed ja vesi, kes neid suudaks lahutada.
cofJulmad naljad.

Läksime eelkõige anatoomia näituse pärast, aga pean tõdema, et Tartu Ülikooli arstiteaduskonna meditsiinikollektsioon oli sellest põnevam ja seda näeb ka pärast renoveerimist, nii et oleksime võinud selle sõidu vabalt veebruari lõppu lükata, mil keskus on taas täielikult avatud ja ehk ka millegi uue ja huvitavaga sisustatud.

cofSinine, must ja valge.

Kuigi meil teaduskeskuses ahhaa-efekti enam ei tekkinud, oli meil seal tore. On juba tunda, et lapsed on suured, sest me ei pea enam kõike kambaga tegema ja see muudab sellised käigud meie kõigi jaoks palju vabamaks. Tegelikult on nad juba ammu suured ja tublid, aga iga kord, kui kuskil käime, tunduvad nad jälle veel suuremad ja veel tublimad, mis teeb iga väljasõidu eelmisest kergemaks.

Me hakkasime Ahhaast vaikselt minema sättima, kui kell sai neli, sest me olime söönud ainult hommikust ja tahtsime enne kino Ränduri Pubis kõhud täis süüa. Kuna me ei olnud seal enne käinud, siis pubi leidmine võttis aega ja kui koha peal öeldi, et ooteaeg on 40 minutit, siis teadsime, et ajaliselt läheb veidi napiks, aga päris lootusetu seis ei olnud, nii et istusime maha.

Ainus vaba laud, kuhu perega istuma mahtusime, oli koristamata ja Silver küsis, kas see laud on ikka vaba. Oli ja see lubati kohe korda teha. Istusime siis maha, ootasime ja ootasime, vahepeal vajutasime mitu korda nuppu, et anda oma ootamisest märku ja kui 15-20 minutit hiljem meie lauda jõuti, siis jäädi tellimust ootama, kuigi laual olid eelmiste kundede mustad nõud. Ma ei tahtnud kõlada sel hetkel üleolevalt, aga Silveri jaoks ma just nii kõlasin, kui ütlesin, et alustuseks võiks laua korda teha.cofSorri, Ränduri Pubi ettekandja, ma tegelikult ei ole kapriisne klient.

Ma ei olnud koristamata laua pärast ärritunud, kuid ma olin tühja kõhu ja ajapuuduse tõttu küll veidi pinges, nii et mõjusin kindlasti konkreetsemalt, kui oleksin tahtnud. Samas tundub minu jaoks loogiline, et esmalt tehakse laud korda ja siis võetakse tellimus. Me olime niigi vähemalt veerand tundi istunud lauas, kus olid teiste kasutatud nõud … Võib-olla olen liiga pirtsakas, aga sel hetkel tundus see tõesti kuidagi inetu.

Söömiseni me seal paraku ei jõudnud, sest ooteajaks jäi endiselt 40 minutit ja ainus, mida kiiremini oleks saanud, oli seljanka, mis lapsi tundes ei olnud hea valik. Läksime edasi BabyBacki, kuhu ma tahtsin kohe alguses minna, kui Tasku majajuht näitas, et Rändurisse tuleb läbi õue minna (sai ka läbi teise korruse jalatsipoe). BabyBackis oli muidugi ka pikk ooteaeg, aga piimakokteilid, koogid ja kohvid lubati kiiresti lauda tuua, nii et esmase nälja saime seal kustutatud.

Seega me “Grinchi” koriseva kõhuga vaatama ei pidanud, kuid lapsed olid päevast vist juba nii väsinud, et poole multika ajal hakkasid juba ootama, millal see läbi saab. Mingil määral jäi elamus meie kõigi jaoks veidi lahjaks, kuigi multikas oli tegelikult hea. Ma isegi ei tea, millest puudu jäi, ehk parematest naljadest või kiiremast tempost … Või olime siis kõik lihtsalt liiga väsinud, sest tagantjärele tundub “Grinch” väga armas jõulumultikas ja ma ei oska kuidagi põhjendada, miks kinost haigutades ära läksime. cofHaigutav hai.

Kuna kõhud olid meil ikka tühjad, siis mõtlesime võtta midagi vanast heast Siriuse hamburgerikioskist, aga guugeldades avastasime, et neil suure mängunurgaga pitsakohvik ka ja lastega tundus see mugavam lahendus kui autos friikate ja burgerite söömine, nii et läksime sinna.

Kahjuks pean ütlema, et pitsad ei tule neil üldse nii hästi välja kui lögaburgerid. Kõhud täis saime, aga mingit erilist maitseelamust ei saanud, pigem olid need ühed kehvemad pitsad, mida kunagi söönud oleme. Krevetisalat oli ka selline, et esimest korda ei söönud ma seda lõpuni, sest salatiroheline oli kohati kibe ja kastmeks oli vist burgerikaste, mis ei sobinud sinna üldse. Hinnaklass oli vähemalt mõistlik ja lastele meeldis mängunurk, nii et kõige kehvemini ei läinud.cofKuna päev oli pikk, siis arvasime, et koduteel lapsed magavad nagu notid, aga ei, vaid Neljas lasi mõneks ajaks silma looja, kuid poisid laulsid terve tee lugudele kaasa. Mul mängib autos vähemalt pool aastat juba sama plaat, kus on ca 90 laulu peal ja lastel on paljud neist osaliselt või täielikult peas, seda muidugi arusaamatus keeles, mis vaid sarnaneb laulusõnadele, aga siiski peas.

Koduteel lõime Silveriga kulud kokku ja koos bensiiniga läks see väike väljasõit maksma 150 eurot (bensiin ca 35, Ahhaa 29, BabyBack 30, kino 31, Sirius 25), mis ei ole üldse väike summa. Kuna detsember on üleüldse kulukas kuu* ja Silveri kojutulek läks plaanitust 118 eurot rohkem maksma**, siis jäime teel tõsiselt mõtlema sellele, kas me üldse läheme seekord pulma-aastapäeva puhul kuskile. Õigemini, kas me saame minna …

*Lisaks jõuludele on kahe pere peale kolm sünnipäeva.

**Pidime ära kasutama olemasolevad Eckerö seeriapiletid, aga kolmapäeva õhtul oli laev täis (nagu ka kõik teised laevad) ning neljapäeval polnud kohti ei hommikul ega päeval ja et mitte sõita koju keset ööd või lükata kojusõit veel ühe päeva võrra edasi, tuli osta Tallinki pilet.

Kõhkluste ja kalkuleerimisega meenus, kuidas siin kord kirjutasin, et me pole osaliselt raha pärast pulma-aastapäevadel kuskil käinud, mille peale küsiti viisakalt, miks me saime nii palju lapsi, kui me ei saa endale isegi korra aastas 100-eurost spaakülastust lubada ja üleüldse kumab mu postitustest läbi, et suudame lastele vaid nende põhivajadused (teate küll, õhk ja armastus) tagada.

Ma tõesti ei tea, kui suure rahakotiga peab olema, et lubada praegu silmagi pilgutamata puhkust spaas, kui ainuüksi detsembri esimese nädalaga kulus laevapileti, perepäeva ja kahe poisi müofunktsionaalse teraapia peale 440 eurot. Tegu ei ole mingi erandliku kuuga, ka eelmisel kahel kuul kulus müofunktsionaalse teraapia peale kokku üle 400 euro, mis on ikkagi tunda andnud, sest arvestasime, et 1300 euro suurune ravikulu tuleb maksta ära pooleteise aasta jooksul, mil ravi kestab, mitte poole aasta jooksul.

Üks korralik spaapakett kuus kulub meil juba sünnipäevade peale ja sünnipäevade all pean suures osas silmas nelja lapse sõprade tähistamisi, mida on mõnel kuul isegi seitse korda ette tulnud. Sellistele üritustele kulub keskmiselt 15 eurot sünnipäevalapse kohta, palju rohkem kulub pereliikmete vananemisele, keda on meid sisse arvestamata nii umbes 20 inimest, aga kõige kulukamad on ikkagi meie endi laste sünnipäevad.

Lisaks trennid, lasteaed, väljasõidud lasteaias ja koolis, meie endi pere väljasõidud ja väljas einestamised ning kõige selle kõrvalt tahavad lapsed kodus ka veel süüa ja mitte ainult – kui nad söövad, siis kasvavad ja vajavad pidevalt uusi riideid ja jalanõusid. See kõik on ikka päris mitu spaapaketti kuus. Oleneb muidugi paketist, märtsikuine perepuhkus Viimsi spaas maksis kokku 500 eurot ja selliseid ikka mitu ei saaks.

Elu on kallis, meelelahutus on kallis, aga laste peale ei ole meil kahju raha kulutada ja alati ongi nemad prioriteediks olnud, meie võime mõnel endale tähtsal päeval põrandal istudes Konsumi soojaletist ostetud kraami ka süüa. Kui pulma-aastapäeval majas remondiromantikat tegime.

Meil on praegu tegelikult olemas vahendid, et minna traditsiooniks muutunud lühipuhkusele, kuid võime ennustada, et nende vahenditega läheb juba veebruarist või hiljemalt märtsist kitsaks ja targem oleks selleks ajaks säästa. Ma siiski veel ei ütle, et me nii targalt käitume, sest tuba on meil tegelikult broneeritud, me lihtsalt ei ole kindlad, et me seda mõned päevad enne pulma-aastapäeva ei tühista.

Seda enam, et plaanin igale lapsele kuuse alla ühe väljasõidu poetada (sest asju on neil liiga palju ja nagunii tuleb vanavanemate poolt juurde), seda enda tehtud kinkekaartide näol ja iga selline kingitus võiks olla koos ööbimisega, sest selliseid väljasõite pole kümne aasta jooksul olnud rohkem kui kuus ja nendestki kolm olid nii ammu, et meil oli siis poole vähem lapsi.

Ühest küljest oleks see pidu katku ajal, sest talvel on sissetulekud väiksemad kui väljaminekud, aga samas on talv ainus aeg, kus me selliseid väljasõite teha saame, nii et küll me midagi välja mõtleme.

Kolme väljasõidu osas on mul ideed olemas, aga neljanda tahaks teha Pärnu kandis, sest seal pole me lastega kunagi käinud. Oskab keegi pakkuda, kus me Pärnus või lähiümbruses kindlasti käia võiksime? Lottemaad vist ei tasu pakkuda, sest jõulumaale me sellel kuul ei jõuaks ja ülejäänud talve peaks see suletud olema, kui ma ei eksi.