Nutrigeni loos

Lastel läheb neljas pudel Nutrigen Supra siirupit, vitamiinikuur on peaaegu poole peal ja mul on kodus jälle palavikus laps. Oeh! See ei ole Kolmas – kes eelmisel nädalal tundus nohune – tema on tegelikult täitsa terve, käis reedel pool päeva lasteaiaski. Palavikku jäi hoopis Neljas, kes käis samuti reedel pool päeva lasteaias.

Kui ma teisipäeva õhtul Kolmanda pooltühja rühma peale küsisin Neljanda õpetajalt, kuidas nendel lood on, siis oli kõik korras, lapsed olid peaaegu täiskoosseisus esindatud. Reede hommikul avanes rühmas juba teistsugune vaatepilt, kahe päevaga olid pooled lapsed peamiselt kõrge palavikuga koju jäänud või keset päeva koju läinud ning õpetaja ise oli ka tõbine. Ups, tundub, et kutsusin teisipäeval Murphy kaela.

Täna oli Neljanda rühmas ainult viis last – nimekirjas on neid muidu rohkem kui kakskümmend – ja too tõbine õpetaja on ka kõrge palavikuga kodus. Karm viirus! Sellise haiguspuhangu peale ma ei imesta, et Neljas taas palavikus on, ma pigem imestaksin, kui tema oleks väheste tervete hulgas. Sellises keskkonnas ei ole ükski vitamiin kõikvõimas, kuid ma siiski loodan, et Neljas vähemalt põeb kiiremini ja kergemini. Elame, näeme. Kolmas pidas enda rühmas levinud viiruste keskel kenastu vastu, kuid pole välistatud, et kodus levivale viirusele jääb ta nüüd alla, nii et mul on siin jälle omajagu põhjust hinge kinni hoida ja palvetada.

Minu usk turgutavasse vitamiinikuuri otsas ei ole, kuid Neljas peab siiski praegu väikese pausi tegema, sest väidetavalt annavad multivitamiinid jõudu ka viirustele ja seda ma kindlasti ei soovi. Neljanda menüüsse lisandub praegu hoopis palju küüslauku, sibulat ja mett. Kui palavik on läinud ja sellele midagi ei järgne, siis võib jälle Supra peale mõtlema hakata.nutrigen supra 3Kes siin endiselt Supra või mõne muu Nutrigeni siirupi peale mõtleb, siis Rosena.ee pani välja loosi, kus võitja saab endale kolm toodet järgnevast valikust:

  1. Nutrigen kiudainerikas joogipulber (6.90 €) – Ühest pakist saab valmistada kümme kiud- ja toitainerikast (kuid suhkruvaba) apelsini- või kakaomaitselist jooki, milles on palju tervisele häid aineid, aga väga vähe kaloreid (ühes joogis ainult 6 kcal). Nutrigeni enda kodulehe põhjal on tegu ülekaalulistele lastele mõeldud dieeti toetava toidulisandiga, mida soovitatakse tarvitada 3 korda päevas söögikordade eel või nende ajal. Eesmärk on ilmselt täita kõhtu, kiirendada ainevahetust ja hoolitseda selle eest, et keha saaks dieedi ajal kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalained.
  2. Nutrigen kiudainerikas puding (6.90 €) – Ühest pakist saab valmistada viis portsu maasika- või šokolaadimaitselist pudingut, milles on ainult 25 kalorit, aga palju kiud- ja toitained. Ilmselt on seegi toode suunatud rohkem ülekaaluga maadlevatele lastele, kuid sobib süütuks magustoiduks ka kõigile teistele. Puding ise on siiski enamat kui lihtsalt magustoit, selles on 5 grammi kiudaineid, vitamiinid A, D, E ja C ning jood, kroom, seleen ja tsink, nii et see on päris korralik kõhutäis vajalikke aineid.
  3. Nutrigen Inuliin prebiootikum kroonilise kõhukinnisuse vastu (7.90 €) – See ei ole probiootikum, vaid prebiootikum, mis toidab soolestikus olevaid baktereid ja mõjutab seeläbi seedimist. Ühtlasi pikendab see täiskõhutunnet ja soodustab nii vitamiinide kui mineraalainete imendumist. Tootes endas on samuti mõned vitamiinid ja mineraalained, mis peaksid ainevahetusele positiivselt mõjuma. Pakis on kümme annust, mis tuleb vees lahustada ja millega saab teha kuni kümnepäevase kuuri. Sobib nii aastasele lapsele kui ka täiskasvanule.
  4.  Nutrigen vitamiinihelbed (10.90 €) – Karbis on kolmkümmend pakikest maitsetu pulbriga, milles on kümme erinevat vitamiini ja neli mineraalainet, aga ei mingit suhkrut. See on ideaalne alternatiiv lastele, kellele siirupid ei maitse. Me lapsed on neid vitamiinihelbeid kasutanud ja tegelikult on neil kergelt hapu maitse juures, aga seda on tunda ainult siis, kui mekkida paljast pulbrit, toidu sees seda tunda ei ole. Multivitamiin sobib vanusele kuus kuud kuni kolmteist aastat ning jagub seda kaheks nädalaks kuni kuuks, oleneb lapse vanusest.
  5. Nutrigen Vegy köögiviljasiirup (10.90 €) – See on imesiirup, mille päevane annus (10 ml) on võrdne poole kilo köögiviljadega (artišok, brokkoli, kapsas, porgand, seller, porrulauk ja spinat, mille ekstrakte siirup sisaldab), see võimaldab vaid kahe teelusikatäiega rikastada väga valiva lapse toidulauda. Vegy magushapu maitse ei tohiks olla vastumeelne (aga mine tea neid valivaid lapsi), sest see ei meenuta ei brokkolit ega spinatit. Siirupis on koos köögiviljadega (või tänu nendele) kaksteist erinevat vitamiini ja kolm mineraalainet ning seda jagub umbes kolmeks nädalaks, olgu siis võtjaks aastane või kolmeteistaastane.
  6. Nutrigen Omega kalaõli (12.90 €) – Maasikamaitseline kalaõli (kõlab veidi rõvedalt, aga lapsed seda sügisel tarvitasid ja neile meeldis), mis sisaldab nelja vitamiini ja kahte mineraalainet ning toetab laste silmade, aju ja närvisüsteemi arengut. Siirup sobib alates aastasele lapsele ja selle päevane annus on vastavalt vanusele 2,5-10 milliliitrit, nii et seda jagub kuni 80 päevaks.
  7. Nutrigen Growmega kalaõli (10.90 €) – Apelsinimaitseline veidi lahjem kalaõli (Omega ühekordses annuses on 1600 ühikut kalaõli, selles 400), millesse lisatud mineraalained aitavad kaasa luude, lihaste ja hammaste arengule. Ka seda on meie lapsed tarbinud ja tookord kommenteerisin ma maitset nii: “Pärast avamist on selle maitse pisut kibedamaks muutunud, apelsini see mulle väga ei meenuta, aga maitseelamuse pärast keegi seda nagunii ei võtagi.” Lapsed aga ei kurtnud, nii et halb see ka ei olnud. Growmega siirupit jagub kolmeks nädalaks, selle soovituslik annustamine on 10 milliliitrit nii aastasele kui ka kolmeteistaastale.
  8. Nutrigen Supra (9.90 €) – Ainus laste multivitamiin (nii nad vähemalt räägivad), milles on kolmteist erinevat vitamiini ja kümme mineraalainet. See on see vitamiinipomm, millega loodan praegu laste immuunsust tugevdada, aga mida mingi viirus siin juba saboteerib … Siirup on maitselt päris hapu, aga lastele väga meeldib, nii et nemad ootavad oma igapäevast annust ega lase mul unustada, et neil on kuur pooleli. Supra päevane annus on 5-15 milliliitrit ja seda võib anda alates pooleaastasele, vastavalt vanusele jagub vitamiinipommi kuni kuueks nädalaks.
  9. Nutrigen multivitamiin beebidele (9.90 €) – Vitamiinitilgad, mis on mõeldud kuni aastastele, kuid ma kahtlen, et anda võib kohe sünnitustoas, sest kui ma ei eksi, siis ka D-vitamiini soovitati hakata manustama alates teisest elunädalast, või ei? Nutrigeni multivitamiinis on vajalik annus D-vitamiini olemas, aga ka palju muud, nii et selle manustamise eel tuleks kindlasti lastearstiga konsulteerida, enamus beebisid tõenäoliselt multivitamiine ei vaja. Kui aga vajadus on olemas, siis päevaseks annuseks on 12 tilka ja ühe pudeliga saab hakkama kaks kuud.

Loosis osalemiseks anna teada, millised kolm toodet võidu korral valiksid ja juba 30. märtsi hommikul saab üks õnnelik kommenteerija need endale. Tegelikult saavad kolm toodet lausa kaks kommenteerijat, üks siin, teine Facebookis, nii et suurenda oma võiduvõimalust ja kommenteeri topelt.

30. märts: Aitäh osalejatele! Loosiratas valis siin võitjaks Kaisa, Facebookis Epu, palju õnne!

Kui loosiõnn ei naerata, siis jõuab veel kasutada koodi sidrun, mis annab kuu lõpuni Nutrigeni toodetele 30% soodustust. Edaspidiste soodustustega kursis olemiseks tasub olla Facebookis Rosena jälgija.

Ps! Võidu korral ei pea valima just neid asju, mis esmapilgul enim huvi pakkusid, samuti ei pea need kolm toodet olema erinevad.

Update

See nädal algas järjekordse esmaspäevaga, kus lapsed olid lasteaias ja koolis ning Silver lõhkus maal puid. See tähendab, et kodus oli vaikus ja see oli muusika mu kõrvadele. Seda ei jagunud küll kauaks, aga kontserdid tavaliselt üle kolme tunni ei kestagi, eks.

Varsti on seda vaikust jälle nii palju, et ei jaksa ära kuulata, sest Silver mõtleb siin juba järgmisel nädalal tööle minna, esialgu küll kaheks nädalaks, et pärast seda veel sama kaua kodus olla, aga põhimõtteliselt hakkab talvepuhkus siiski läbi saama. Viimased kolm ja pool kuud on läinud veidi märkamatult, kuid lohutab see, et lahus olles möödub aeg veel tegusamalt ja kiiremini, mis tähendab, et juuni keskpaik on vaid sõrmenipsu kaugusel ja siis algab meie suvepuhkus Soomes.

Kui eelmisel nädalal rõõmustasin samasuguse esmaspäeva üle, siis ülejäänud nädal möödus üsna tavapärases rütmis. Teisipäeva hommikul käisime Esimesega müofunktsionaalse terapeudi juures ja pärast seda ei läinud enam kaua, kui Teine tuli koolist, nii et vahepeal pikka vaikusekontserti ei olnud. Kolmapäeval Esimene ja Teine koolis ei käinud, sest neil oli ammu kirja pandud arstiaeg Tallinnas.

Kui me juba pealinnas olime, siis tegime seal ka niisama aega parajaks ja käisime väljas söömas. Esmalt istusime Gan beis, kus poisid valisid endale friikartulid ja makaronid ning lõpuks sõid ära ka poole meie naanist, krõbedast sealihast ja sushist, nii et mina lahkusin restoranist tühja kõhuga. Jumal teab, millal järgmine kord tuleb, aga kui see juhtub, siis teame, et lastemenüüst võib ainult magustoitu valida, muu ei ole seal pooltki nii hea kui tavamenüüs.

Tahtsime poistega tegelikult kinos käia, aga peale lohetaltsutamise ei tulnud kuskil midagi ja see oli meil minu rumala pea tõttu kallima hinna eest kodukandi kinos juba vaadatud. T1-s ringi jalutades jäid silma ka Super Skyparki 7D ja 360⁰ kinod, aga need olid veel suletud ja Skyparki ei tahtnud me väikesteta minna. Pealegi suutis Teine paar tundi varem nii õnnetult vastu posti kõndida, et rinnak oli marraskil ja liigutamine tegi haiget, seega temast nagunii mingit möllajat ei olnud.

Kuna ma kõhtu täis ei saanud ja kuskil midagi teha ei olnud, siis pärast kilomeetrist jalutuskäiku erinevate korruste vahel istusime Gustavisse maha ja sõime magustoiduks kooki, välja arvatud Esimene, tema käis Katrin Lusti luuramas. Ta hommikul nii lootis, et näeb Tallinnas mõnda tähtsat inimest, näiteks Jüri Ratast, aga sobis ka Katrin Lust, kelle nägemisest räägiti veel õhtulgi elevusega.

Täitsa harjumatu on olla, kui lapsed on juba nii suured, et söövad tellitud toidu eest ära, tahavad omapead ringi vaadata ja tunnevad ära Katrin Lusti. Tegelikult oli väga tore sedasi kahe suuremaga söömas käia, ringi jalutada ja lasta neil ringi jalutada. Terve perega on sellised käigud veel veidi kaootilised, nii et kahe suuremaga tundus asi vahelduseks päris idülliline. Nad ise jäid ka rahule, kuigi me käisime vaid väljas söömas, aga seda neil oligi ehk kõige rohkem vaja – meie seltskonda ja jäägitut tähelepanu.

Kui koju jõudsime, siis räägiti elevusega väikestele, kuidas nad sõid maailma parimat liha ja veel väga head kooki, mille peale väikesed tahtsid kaaaaa … Seda oli arvata, nii et pakkusin juba koduteel välja, et kordame seda kõike järgmisel päeval väikestega, sest Silver oli siis nagunii uuesti linna minemas.

Mõeldud – tehtud! Ainult et ma sõitsin väikestega Tallinnasse rongiga, sest Silver pidi koos isaga enne üheksat haiglas olema, mistõttu ta sõitis välja juba poole seitsme ajal. Me ärkasime alles tunnikese hiljem, saatsime poisid kooli ja jalutasime rongijaama.

Rongis ma juba vaikselt kahetsesin seda otsust, sest Kolmas näitas seal külge, mida ma varem pole näinud. Laps, kes muidu on pigem vaikne ja mõistlik, ei lõpetanud kõva häälega kohati ebaviisakat kommenteerimist ning minu palvete ja keelamiste peale ta vaid küsis veel valjema häälega: “Midaaa? Mis on siis? Mida ma teen?” Ma sain aru küll, et ta vaid esines ja tahtis nalja teha, aga tema ei saanud aru, et ta ei lõbustanud sellega ei kaasreisijaid ega mind, vaid häiris ja ärritas. Olgu, korraks ta lõbustas ka. Nimelt luges meie kõrval istunud mees ajalehte ja selles oli Helir-Valdor Seederi pilt, mille peale Neljas ütles, et ta teab seda meest, ta käib uudistes ning Kolmas teatas tähtsalt, et tema teab ka, see on Mart Helme.

Ülemistele jõudes võtsime suuna kohe T1 kaubanduskeskusesse, kus Silver ja tema isa juba ootasid meid. Kohtusime neljandal korrusel, kuid seal olid kõik söögikohad veel kinni, nii et väikestega alustasime päeva Gustavis ja Kolmas valis endale sama, mida sõi eelmisel päeval Teine, sest viimane nii kiitis oma kolme šokolaadi marmortorti. Gustavis on hästi pisikene mängunurk, kuhu lapsed unustasid end päris pikaks ajaks ja see võimaldas meestel rahus Inglise hommikusööki nautida ja minul chai lattet juua. See oli mu elu kolmas chai latte, kuna ma avastasin selle suurepärase kuuma joogi alles eelmisel kuul.

Paar tundi hiljem, kui Silveri isa haiglas oma asju ajas, käisime neljakesi Gan beis ka ära, kus väikesed küll naani ja sushit proovida ei tahtnud, kuid pulkade söömisest, krõbedast lihast ja lasemenüüst valitud magustoidust nad oma elamuse kätte said. gan beisNii peened, söövad pulkadega friikartuleid… Ühed ühel päeval, teised teisel päeval.

Sedasi me kahe päevaga lõimegi märtsikuise väljas söömise eelarve lõhki, tegelikult seitsme päevaga, sest sellise ajavahemiku sisse jäi ka naistepäev, mil õhtustasime Silveriga kahekesi Gan beis. Sellest ei ole aga midagi hullu, sest praegu on viimane kuu, kus me üldse niimoodi väljas söömas saame käia, aprillist novembrini tuleb seda harvem kui korra kuus ette.

Väikestega mõtlesime samuti kino peale, aga ka nendega polnud midagi vaatama minna, sest valikus oli palju lohetaltsutamist, aga vähe muud ja need muud olid halbadel aegadel, ei klappinud need Silveri ja tema isa käikudega. Tegime küll väikestega ka T1-s aega niisama parajaks, aga mitte piisavalt, sest päris palju veetsime kvaliteetaega sedasi:davIstume autos ja ootame. Meelt lahutasid peamiselt lennukid, mis meist järjest üle lendasid.

Mõtlesime, et säästame veidi vähemalt kütusekulu pealt ja käisime Almeraga Tallinnas. Ma ei tea, kuidas me varem ligi aasta sellesse autosse viiekesi ära mahtusime, sest nüüd oli mul isegi 15 kilo kergemana raske end turvatoolide vahele pressida. Katsetasin sarnast kokkuhoidu ka nädalavahetusel, kui lastega maal käisin, aga kahe tooli vahel istunud Teine ei olnud siis samuti olukorraga väga rahul, nii et praktikaks see ei muutu. Ei saagi muutuda, kui me enamasti sõidame kuuekesi või on Silver väikese autoga mujal.

Üritasin meenutada, mida me eelmisel reedel tegime, korraks juba tundus, et äkki olin siis ka üksi kodus, aga ei olnud, siis me tegime hoopis korraliku koristuspäeva. Laupäeva hommikul viisime Kolmanda Rakverre sünnipäevale, pärast tõime ta sealt ära ning siis sõitsingi lastega maale ja jätsin Silveri vahelduseks vaikust nautima. Tegelikult ta ei oska seda nautida, ta ei osanud selle päevaga midagi pealegi hakata, koristada ka midagi ei olnud. Mina samal ajal jõin vanemate juures sõbrannaga kohvi, mõnulesin poolteist tundi saunas (ema pidi juba kontrollima tulema, kas ikka elan) ja pärast seda kogusin pikalt jõuvarusid, et koju tagasi sõita.

View this post on Instagram

Minu lemmikpäev – #saunapäev. #saun #turbliss #turbamask

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Lapsed jäid laupäeval vanaema juurde ööseks, või siis pigem onu juurde, sest kõik neli sättisid oma asemed minu venna tuppa diivanile või põrandale, kuigi neil on seal oma tuba olemas. Mu vend on lastele väga hea onu, võtab neid tööle ja poodi kaasa, teeb neile süüa ja filmiõhtuid, laseb neil oma toas magada ja arvutis mängida (kodus ei juhtu seda kunagi), nii et varsti lapsed ehk ei tahagi enam vanaema juurde minna, vaid onu juurde.

Me Silveriga jõudsime laupäeva õhtul veel “Täht on sündinud” ära vaadata, mis andis laulule “Shallow” hoopis teise kõla, sinnani see lugu ei kõnetanud mind üldse, ma polnud seda kordagi algusest lõpunigi kuulnud. Ma lihtsalt ei tea suurt midagi tänastest artistidest ega nende lugudest, Lady Gagat poleks ma seal filmis isegi ära tundnud, kui ma poleks teadnud, et see on tema. Igatahes, film oli väga hea, sai naerda ja sai nutta, aga mitte nii palju kui pärast “Bohemian Rhapsodyt”, siis mul jooksid pisarad veel tund hiljemgi. Ma pole kunagi ühegi filmi ajal sedasi nutnud, veel vähem pikalt pärast filmi lõppu, aga ma ilmselt lasingi kõik pisarad korraga välja, sest järgmise vaatamisega läksid mul silmad vaid niiskeks, mul polnud isegi poolikut salvrätikut vaja, mida isa mulle lahkelt eos pakkus. Tal endal läks seda küll pärast vaja, kuigi vaatas filmi juba viiendat korda.

Kui eelmisel ja üle-eelmisel nädalal oli omajagu arstivisiite, kokku lausa viis, siis see nädal möödub koosolekute ja arenguvestluste saatel – esmaspäeva õhtul oli lastevanemate koosolek, mis kestis kena kaks tundi, eile oli Kolmanda arenguvestlus, täna on Esimese arenguvestlus ja pärast seda veel korteriühistu üldkoosolek. Kahe lapse arenguvestlused tulevad millalgi hiljem, äkki tuleb veel ka Kolmanda lõpupeo asjus mingeid kokkusaamisi, sest praeguse seisuga pole veel midagi paika pandud, aga lõpupidu on juba kahe kuu pärast, täpsemalt 22. mail. Veidi kehv aeg, sest see on kolmapäev ja Silveril on siis juba kiire tööhooaeg peal, ei ole lihtne tulla keset nädalat koju. Lisaks algab minu “suvepuhkus” siis õite vara, sest pärast pidulikku lõpetamist on lapse jaoks lasteaed läbi. Ta võiks muidugi veel augusti lõpuni lasteaias käia, keegi kätt ette ei pane, lihtsalt minu jaoks on lõpupidu miski, millega paneme lasteaiale punkti.

Lisaks arenguvestlustele tuleb veel ka arstivisiite, Kolmas peab paar korda hambaarstil käima, tal on juureravi pooleli, koos Esimesega käivad nad kaks korda kuus müofunktsionaalse terapeudi juures, Esimene peab uuesti kõrvaarsti juurde minema, sest tal on üks šunt veel kõrvas (teine tuli juba ammu kuulmekilest välja, aga kõrvast välja ei kukkunud, see eemaldati pintsettidega), mis oma eesmärki enam ei täida, aga mille pärast tuleb kõrva endiselt vee eest kaitsta. Tahaks enne suve selle šundi välja saada, et kuulmekile jõuaks esimeseks ujumiseks ära paraneda ning silikoonist kõrvatropid jääksid ajalooks. Tänaseks on viimased olnud aasta ja viis kuud lapse igapäevased tüütud kaaslased.

Praeguse nädala tänase päeva juurde jõudes, siis mul on taas Kolmas ja Neljas kodus seltsiks, ei mingit vaikust. Kolmanda rühm on jälle pooltühi, osadel on nohu-köha, osad oksendavad … Kolmas siin tundus ka veidi nohune, nii et jätsin ta igaks juhuks koju, ei taha, et ta uuesti päris haigeks jääb. Neljas küll (imekombel) nohune ei ole, aga kui Kolmas on kodus, siis on üldiselt tema ka.

Umbes selline mul see eluke praegu ongi, ei midagi põnevat, ei midagi uut, nii et suurema osa ajast ei ole mul lihtsalt midagi kirjutada ja seetõttu ma sageli midagi ei kirjutagi.

Aa, midagi uut meenus küll. Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et kuueliikmelises peres võiksid wc ja vannituba eraldi olla, sest tavaliselt on kellelgi just siis vetsu vaja, kui teine end peseb, mistõttu on sageli ukse taga järjekord. Eile tekkis esimest korda aga selline olukord, kus Silver pidi üleni vahusena duši alt välja ronima, sest ma panin õhtul oma supi sisse väga palju Chilli Explosioni ja kui mul tekkis vajadus vetsu minna, siis ma pidin sinna KOHE saama. Soe soovitus teile, kes te alles hakkate kodu otsima või ehitama – vaadake, et wc ja vannituba oleksid eraldi. Või kasutage mainitud maitseainet mõõdukalt, selle nimi ei ole niisama plahvatus…

Lõpetuseks jagan veel killukest elust rottidega. Midagi ei tohi jääda puuri lähedusse:
rotid
Neljas oli vahelduseks tubli ega visanud magama minnes oma riideid põrandale, vaid pani need kenasti tooli seljatoele. Me keegi aga ei märganud, et tool on rotipuurile ohtlikult lähedal ja hommikul olid püksid pooleldi puuri tõmmatud. Kui Siidi ja Saara tahtsid nii väga endale roosasid pükse, siis järgmiseks pesaks nad need endale ka said, nüüd magavad eraldi püksisäärtes ja tunnevad end hästi.

Mida värki?!

Neljas on jälle nohus. Ta alles eelmisel teisipäeval sai pärast kahenädalast nohu uuesti lasteaeda ning tänast päeva enam välja ei vedanud, taas nohuga kodus. Tahaks veidi isegi vanduda, sest mul pidi täna olema üks nendest haruldastest päevadest, kus ma olen üksi kodus, aga nii palju siis sellest … Murphy või keegi otsustas mulle hoopis meenutada, miks sellised päevad on haruldased.

Ma ei ütleks, et Neljandal on nõrk immuunsus, sest peale nohu talle suurt miskit külge ei hakka ja ega see nohusse jääminegi alati reegel pole. Aasta alguses hoidsin neli päeva sõbranna nohust last, jätsin Neljanda lasteaiast koju, et nad saaksid koos mängida ning Neljandale see nohu külge ei hakanud, ega ka palavikuviirus, mida kõik poisid samal ajal kordamööda põdesid, Teine veel kahenädalase vahega kaks korda. Samuti jäi ta puutumata eelmisel nädalal rühmas levinud kõhuviirusest, aga nohu korjas jälle kusagilt ülest ja ma julgen juba eos ennustada, et ta on kodus järgmised 2-3 nädalat.

Ta on sünnist alates pidevalt nohus olnud, enamasti on see nohu läbipaistev ja leebe ehk erilist nuuskamisrallit ei ole ning õhk käib ka läbi, aga nohu on nohu, lasteaias ei sobi sedasi käia. Perearsti juures palju kordi kurdetud, LOR arsti juures korduvalt käidud, igasugused proovid tehtud, allergiatestid tehtud, nohu lõpuks adenoidi nohuks diagnoositud, tänaseks adenoid lõigatud, aga endiselt on seis, kus kuu aega terve olnud laps paneb rõõmust käsi kokku lööma. IndolentEthicalAsianconstablebutterfly-max-1mbKolmas oli ka sageli nohus, mitte küll võrdväärselt sageli, aga siiski nii palju, et enne adenoidi operatsiooni ei käinud ta vist mitte ühtegi täiskuud lasteaias või siis oli üks selline kuu, sest mingi risti ma oma mäluseinale teinud olen. Tema on pärast operatsiooni olnud 5 kuud nohust prii ja ainus viirus, mis talle siin vahepeal külge on hakanud, oligi too veider paaripäevane palavik, millega midagi muud ei kaasnenud.

Tegelikult on Neljandal ka olukord veidi parem. Kui ta enne operatsiooni oli kodus olnud 3 kuud, siis pärast adenoidi eemaldamist on ta saanud iga kuu veidi lasteaias käia ja seda isegi 2 ja pool nädalat järjest, nii et areng on toimunud. Kuna ta on nii vähe lasteaias saanud käia, siis päriselt kohanenud ei ole ta siiani, terve esimese aasta (noh, need harvad korrad, kus ta lasteaeda jõudis) läks ta lasteaeda nuttes ja ega praegugi pärast haigusperioode see minek eriti leebem ei ole. Kui laps ei oleks sünnist alates nohune, siis paneksin pidevad haigestumised lasteaiastressi arvele, aga praegu panen lasteaiastressi nohu arvele, sest viimane ei lase lasteaiaga harjuda – kui juba hakkab looma, siis jääb nohu pärast jälle pikemaks ajaks koju ning lasteaiaga harjumine algab taas peaaegu algusest.

Muidugi on ka lasteaia puhul edusamme, mõnel hommikul läheb ta rühma isegi täitsa hea tujuga ja kui ma nüüd ei eksi, siis tänaseks sööb ta juba teiste lastega samal ajal samas lauas, mida ta enne ei teinud. Sõpru lisaks oma “kaksikõele teiselt emalt” on samuti leidnud, aga kodus räägib endiselt, et lasteaias on liiga palju müra ning ta ei taha selle sees olla, magada ka ei taha seal. Viimane on arusaadav, ta pole magamisest kunagi suurt lugu pidanud, nii et kodustest lõunauinakutest loobusin juba paar aastat tagasi, aga see lärmi osa on kahtlane, sest kodus ta küll rahu ja vaikust ei hinda.

Tagasi nohu juurde minnes, siis ma ei tea enam, mida teha. Ma tean, mida nohu endaga teha, meil on selleks alati olemas Quixx, hanerasv, sibul (nii toidu sees kui ka rõngastena taldade all), eukalüpti- ja teepuuõli, mesi, inhalaator, aga ma ei tea, mida teha, et ta sellest pidevast nohust nüüd nii umbes viie kuuga välja kasvaks, sest siis ma tahan tagasi kooli minna ja seal ka muretult kohal käia, mitte suurema osa ajast nohuse lapsega kodus olla, kellelegi tema hoidmise eest iga kuu paarsada eurot maksta või teda 25 km kaugusele vanaemale viia, et siis 50 km kooli sõita ja sama ringiga hiljem ka koju tagasi ning sedasi kümme korda kuus autoga, mis rüüpab ka maanteel kahekohalise numbri bensiini saja kilomeetri peale ja mis läheks lõpuks ikka pea sama palju maksma kui lapsehoidja. Mitte et vanaemad üldse kogu aeg võtta oleks, Silveri ema peab end pisikute eest hoidma ja praktika on näidanud, et minu emal on sageli muid tegemisi, mille hulka lapsehoidmine ei mahu.

Muide, postituse pealkirjaga on tegelikult omaette lugu. Me tegime eile väikestega multikaõhtu, sõime sinna kõrvale ka krõpsu ja saatsime sellest peost pildi Esimesele, kes vastas “mida värki” ning kohe pärast seda kasutati samasugust väljendit ka multikas teismelise lumeinimese poja poolt. See pakkus veidi nalja, sest me ise sellist väljendit ei kasuta ja me pole veel päris harjunud sellega, et meil on kodus peaaegu teismeline. Igatahes pärast seda sõnumit tegime omavahel “mida värki” nalju ning täna hommikul, kui Silver tuli magamistuppa ütlema, et Neljandal on paks nohu, oli minu reaktsioon “mida värki?!” ja seda igasuguse naljata, nii et tekkis tahtmine kohe järele hüüatada “mida värki, kas see jäigi mulle nüüd külge?”.