Seinast seinani

Kirjutamist alustasin juba eile…

Eile: Ring jõudis taas minuni. Üle pika aja on kõik lapsed lasteaias-koolis, aga mina olen haigena kodus. Härra ootab juba ammu päeva, mil ta saab üksi kodus olla, viimane selline oli tal rohkem kui 2 kuud tagasi ja kuigi ma olen täna kodus, siis ma avan suu vaid äärmisel vajadusel, nii et põhimõtteliselt on ta üksi, vaid tema ja tema mõtted, ei mingit loba kõrva ääres. Mul on neelus kõik, mis vähegi paistes saab olla, väga paistes, seda on isegi väljast näha, sest kael on ka paistes. Ilmselt seetõttu tabaski mind eile õhtul tohutu söögiisu, et tänasest algas paast, väga raske on süüa, eelistan seda mitte teha. Kõige rõvedam on see, et kurgunibu on 3 korda suurem ja puudutab keelt, väga ebamugav. Positiivne on jälle see, et mul on vaid neelupõletik. Kui mul oleks veel palavik, nohust kinnine nina ja köha, siis oleks olukord palju hullem.

Täna: Keegi võttis viimast lauset väljakutsena, sest mul tekkis eile väike palavik, kukkusin kella 20 ajal jalapealt voodisse, uuesti avasin silmad kella 23 ajal. Kuidas Härral laste magama panemine läks ja kas keegi minu musi-kalli-pai tahtis, seda ma ei teagi, sest ma ei kuulnud absoluutselt mitte midagi. Täna ärkasin pool 5 valusa neelamise ja kinnise nina peale, uuesti uinuda ei suutnud, võtsin valuvaigistit lootusega, et mõjub neelus ka, aga ei mõjunud. Kui juba valuvaigistit võtsin, siis sorteerisin ravimikapi ka ära, midagi muud nagunii teha ei olnud. Söömisest ma enam üldse ei unista, ainuüksi tee joomine on selline katsumus, et heal juhul tunniga saab hakkama.IMG_8124Täna natuke hiljem: Söömine siiski ei jäänud unistuseks, omlett ja supp läksid täitsa hästi alla, vaid Trimm sepik (issand, ma ei teagi, mis see täpsemalt on, reklaami peale ostsin, vist on sepik) jäi kurku kinni ja tegi väga haiget. Käisin hommikul igaks juhuks ka arsti juures, sest taskulambi ja peegli abil nägin, et mu kurk näeb välja nagu käsn ning rääkida normaalselt ei saanud, suu läks vahtu täis. CRV oli 60, mandlid korras (ühesõnaga mitte paistes), aga muu paistes, eriti kurgunibu ja sain antibiootikumid peale. Ma olen viimase 9 aasta jooksul kaks AB kuuri teinud ja mõlemad olid rinnapõletiku pärast, täitsa imelik on olla nii haige, et antibiootikume läheb vaja, samal ajal ei ole mul nende suhtes täna mingit vastumeelsust, võtaksin mida iganes, et kurgunibu keele pealt minema läheks ja ma saaksin taas normaalselt neelata ja rääkida.

Kas ma tegelikult ka sain selle vimma lastelt, seda ma ei tea, sest neil pole kellelgi kurk haige olnud, nad on olnud rohkem nohused, köhased või lihtsalt oksendanud. Okseviirus piirduski vaid Neljanda, Esimese ja Kolmanda lühiajalise okseralliga, aga hoidsin ka Teist terve nädala kodus, sest olin valmis selleks, et ring jõuab iga hetk temani. Õnneks ei jõudnud.IMG_8086Olin Teise okseralliks nii valmis, et jätsin ta igaks juhuks elutuppa magama, et ta ei oksendaks öösel narivoodi teist korrust täis.

Lugesin, et pärast kõhugripist tervenemist ei tohiks laps 2 nädala kollektiivis käia. Kui paljud seda reeglit järgivad? Meil olid eile kõik kollektiivis tagasi, sest veider on hoida terveid lapsi nii kaua kodus. Eelmise nädala teisipäevaga sai kõik korda, lõunaks oli lastel isu tagasi ja halba enesetunnet ei kurtnud enam keegi, aga igaks juhuks olid nad nädala lõpuni kodus.

Terviseteemadel jätkates, siis R-Kiosk saatis ka mulle terviseshotid:Clipboard2Pakendi eest 10 punkti! Shottidele annaks punkte veidi vähem. Triinu Liis kirjutas oma blogis väga hea ülevaate, mul sellele midagi lisada ei ole, ainult kahju on, et ma praegu ei saa Fireballi või Chillitrimi mekkida, äkki aitaks ka neelus midagi leevendada. Kui just asja hoopis hullemaks ei teeks, pärast mõjuks nagu sool värskel haaval. Igatahes need kaks on tõesti väga tulised, ma julgesin neid vaid väikese lonksu proovida, teised piirdusid ainult nuusutamisega. Kuid Ingveri shoti maitsesid isegi lapsed, lõhn oli selleks piisavalt kutsuv. Minu arvates see lõhnas ja maitses nagu gripitee, vaid järelmaitses oli ingverit tunda ja sedagi talutaval moel, sest tegelikult ei ole ma üldse ingverisõber, kuid Ingveri sohti tarbiksin küll. Tulised shotid on minu jaoks liiga tulised, kuigi jalapenosõbrana arvasin, et mulle meeldib tuline.

Muutes teemat, siis laupäevane tasuta kino oli täitsa lahe, saal oli küll täis, aga oodatust vaiksem ja kinoelamus igati positiivne, kingituseks saime armsa suurperede kalendri ka, mis läheb meil, unustajatel, kindlasti käiku. Meid tavaliselt häirib, kui inimesed kinos söövad ja kujutasime ette, kuidas suurperede seansil on krõbistamist ja krabistamist eriti palju, kui saal on popkorniga varustatud lapsi täis, aga kõik krabistasid nii vaikselt, et absoluutselt ei häirinud ning kõik lapsed, ka päris pisikesed, pidasid seansi ilusti vastu. Ühesõnaga jäime väga rahule ja nii tore, et suurperedele selliseid tasuta kinoseansse korraldatakse. Päris tasuta see muidugi ei olnud, sest kütusele ja parkimisele kulus ikka nii 30 €, aga oluliselt vähem siiski kui meie tavalistel kinopäevadel.

Eelmisel nädalal oli Teise rühmas koosolek, teemaks oli lasteaia lõpupidu. See tuletas mulle meelde, et Esimese lõpupeo järel mõtlesin kirjutada selle maksumusest, eelkõige selleks, et endal oleks olnud hiljem huvitav võrrelda, ikkagi kolm lõpupidu veel tulemas. Õnneks ei läinud see lõbu palju maksma, nii et numbrid on siiani meeles, mitte küll senditäpsusega, aga enam-vähem.IMG_8838Riietuse peale kulus umbes 27 €, särk oli varasemast olemas, jalanõud ka, juurde ostsin vaid püksid ja kikilipsu (mõlemad Lindexist 10% soodukaga). Selline casual stiil sündis viimasel hetkel, muidu pidi minema Härra õelt saadud klassikalise komplektiga (mustad viigipüksid, valge pluus, must vest), aga kuna varem valmis ostetud kingad osutusid liiga suureks, siis uute kingade ostmise asemel võtsime riietuses hoopis teise suuna. Lõpupeo maksumus oli 40 €, mis minu jaoks oli nii väike summa, sest olin Facebookist lugenud, kuidas osadel küündisid need summad 150 € juurde. Aga vot see mulle enam meelde ei tule, kas neil oli lõpureis ja mis see maksta võis, ilmselt oli samas hinnaklassis, mis iga teine väljasõit, nii et see mingi märkimisväärne lisakulutus ei olnud. Võib öelda, et lasteaia lõpetamine läks kokku ümmarguselt 70 € maksma, koos kingitusega 160 €.

Seekord jääb lõpupeo maksumus samasse kanti, aga outfit tuleb uus osta, sest tänaseks on asjad kantud/kulunud/luitunud ja ma ei taha, et Teine näeks oma lõpetamisel välja nagu Esimese kloon. Tegelikult ma ei saaks neid riideid nii või naa kasutada, sest Teine on sellest suurusest veel kaugel. Kingituse osas oleme veidi kimbatuses, uuesti enam ei ostaks 1. klassi lapsele nutitelefoni, aga Teine oleks väga pettunud, kui ta ei saaks vanema vennaga võrdset kohtlemist.

Vahetades jälle teemat, siis eile oli Kolmanda sünnipäev! Kuidagi eriliselt me seda ei tähistanud, aga päris tavaline päev ka ei olnud. Kolmas sai poole päeva pealt lasteaiast koju, külalised käisid, kingitused olid, piimasuppi sai ka, nii et tema jaoks oli eriline päev küll, kuid nähes, milliseid suurejoonelisi pidusid paljud teised emad oma lastele korraldavad, oli tal siiski tagasihoidlikult eriline päev.IMG_8139IMG_8160Me kinkisime talle kasutatud Duplo lennuki, mille ostsin juba mitu-mitu kuud varem valmis. Ma ei tea, kas mul peaks olema häbi kirjutada, et kinkisime lapsele kasutatud mänguasja? Igatahes on see lennuk nii lahe, et täitsa kahju on, et selliseid enam poest ei saa. Olen mitu kuud hoidnud sellise lennuki suhtes silmi lahti, et õelastele samasugune kinkida ja paar päeva tagasi tuligi lõpuks osta.ee-st teade, et on leitud vaste otsingusõnale “Duplo lennu” (lennu seetõttu, et saada teateid nii lennujaama kui ka lennuki kohta) ja nüüd ootabki samasugune komplekt õe Esimese sünnipäeva, nii et ma ei kingi kasutatud mänguasju ainult oma lastele, vaid teiste omadele ka.

Lennuk on meil praegu väga teemas, sest kahe kuu pärast sõidavad lapsed esimest korda lennukiga ja nad nii ootavad seda.

Kolmanda sünnipäev algas tegelikult juba pühapäeval, kui mu vanemad ja õde oma lastega külla tulid. See oli selline kaks ühes külastus, kus sooviti Kolmandale õnne, söödi kooki, joodi kohvi ja minnes võeti kaasa mööbel, mis meil jalus seisis. Me samal päeval mööbeldasime veidi ehk tõime keldrist tagasi 2/3 nendest kappidest, mille kuu-kaks tagasi sinna viisime ja ma täitsin need kapid uuesti samade asjadega, mis vahepealse aja kastides meie toas veetsid. Üleliigseks osutunud vitriini ei viitsinud hakata omakorda keldrisse tassima, vaid andsin selle õele ja isa aitas selle Härral õe auto peale tassida, pääsesin. Veidi narr tunne oli tassida kapid korterisse tagasi, aga ma ei leidnud sobivat kummutit telerialuseks, nii et leidsin kolmanda lahenduse ja see kärab küll. IMG_8110Riiuli, mis meil täitis telerialuse rolli, paigutasime väikeste tuppa ja viisime ellu ühe idee, mis kord siin kommentaaridesse jäeti – keerasime riiuli pikkupidi, võtsime rattad küljest, muutsime veidi plaatide asendit ja saime hoopis parema riiuli:ClipboardTegelikult vajab see riiul veidi pahtlit ja värvi, siis on ideaalne, aga ma veel ei tea, millised värvitoonid väikeste toas ükskord domineerima hakkavad. Kui seal üldse midagi domineerima hakkab, sest väikesed on korteris sellisteks metslasteks muutunud, et nende toas ei raatsigi mingit uuenduskuuri ette võtta. Nad on mööbli, vaiba ja seinad täis sodinud, kummuti sahtlid ära lõhkunud, toas saab enamasti ainult karkudega käia ja nii edasi. Selliseid sigadusi pole suured teinud ja siiani ei teinud väikesed ka, aga nüüd teevad süüdimatult uuesti ja uuesti ja uuesti.IMG_8105IMG_8107Samas hakkab voodi neile väikeseks jääma, kahe madala riidekapi asemel võiks olla üks kõrge (ja kokkuvõttes kitsam) ning toas võiks olla rohkem iseloomu, praegu on kõik nii suvaline. Mitte et ülejäänud korteris valitseks tõeline sisedisaini harmoonia…

Eelmisel nädalal sain lõpuks kätte ka Kinderi šokolaadi ümbrised meie laste piltidega ja ütleme nii, et minu vaimustus nendest oli suurem kui laste oma, neil oli piltidest täitsa ükskõik, nagu see oleks igapäevane nähtus. Tulevikus on ehk vähemalt mälestustekarbis oma pildiga šokolaadikarp huvitav ese. IMG_8095Praegu on laste mälestustekarbis ka rasedusaegsed raamatud, mida ämmaemandad hoolega täitsid ja kus on mu veregrupp kirjas. Ükspäev tahtsingi oma veregruppi kontrollida, sest ma mäletasin, et see on AB+ ja AB olla üsna haruldane. Kes siis ei tahaks olla haruldane?! Selgus, et ma mäletasin väga valesti, ma olen A+. Milline pettumus. Härra on ka A, aga ma ei tea, kas + või -, ilmselt -, sellepärast meid teineteise poole tõmbabki!

Õhtuks on nüüd seis selline, et Härra ja Teine kurdavad kurguvalu. Härra ei ole tegelikult kindel, kas tal on päriselt kurguvalu või asi on lihtsalt hirmus. See on nagu põdrakärbestega, ma kardan neid ja ma metsas alati tunnen, kuidas nad mul peanahal ringi kõnnivad, kuigi tegelikult ei kõnni. Mõnikord kõnnivad ka ja see on nii rõve. Igatahes andsin neile C-vitamiini, D-vitamiini, probiootikume ja kasekäsna pulbrit, mille kõrvale sõid nad hunniku sibulat ning loodan, et nende immuunsüsteem peab paremini vastu kui minu oma. Meil kõigil oli sama menüü ja on ka homme ja ülehomme ja nii edasi, ikka selleks, et kiiremini terveks saada või mitte haigeks jääda.

Majalood: Lastetuba

Siit tuleb nüüd üks väga pikk postitus, aga ma poolitada ka ei taha, seega varuge aega. 🙂

Majas oli teisel korrusel kolm tuba, või isegi neli (oleneb lugejast), millest kaks olid läbikäidavad. Lisan plaani, mis ei ole üldse õigete proportsioonidega, aga annab ikkagi parema ettekujutuse kui minu seletamine.

Plaan

Kuna me ei olnud veel lapse soos kindlad, siis mõtlesime, et poisi puhul jäävad mõlemad parempoolsed toas lastetubadeks, väiksem mängutoaks, suurem magamistoaks. Tüdruku puhul oleksime natuke seinu ja uksi nihutanud ning jätnud väiksema toa tüdrukule ja suurema kahele poisile. (Oleks me siis vaid teadnud, et peagi on ikkagi üks roosamanna ka majas.)

Tööde käigus otsustasime siiski vaheseina maha võtta ja jätta lastele üks suur tuba. Täna enam nii ei teeks. Täna hoopis nuputaks, kuidas esikut ära kasutades luua neli pisikest magamistuba. Vahepeal kahetsesin, et vaheseinast loobusime, oleksime võinud selle hoopis natukese edasi nihutada, et läbikäidav tuba oleks jäänud suurem ja tagatoast oleks tulnud pisike magamistuba. Praeguses avaras toas on mõnusalt ruumi küll, aga mööblit on keeruline paigutada, kõik läheb ringiratast mööda seinaääri. Oleksime võinud kasvõi pooliku vaheseinagi jätta.

Aga alustame algusest. Kui me maja vaatamas käisime ja selle võtmed kätte saime, siis oli teine korrus paksult asju täis. Nii nagu esimesel pildil:

Enne

Esimene pilt on võetud kuulutusest ja sellel on suurem tuba. Teine pilt on tehtud sorteerimistööde vahepeal esimesest toast. Mul on kole kahju, et ma sellest ajast rohkem pilte ei teinud. Sorteerimismaterjali oli nii palju, et ma tõstsin mitmel korral käed üles ja ütlesin, et ma ei suuda enam. Igast kapist, sahtlist ja kastist tuli välja kila-kola, mis oli pakitud kilekottidesse, siis tuli välja kilekotte, mis olid täis kilekotte, igale riiulile ja sahtli- või kapipõhja oli laotatud kile. Kogutud kilekraami surusin kahte 200-liitrisesse prügikotti.

Prügikottidesse rändas veel palju igasugust kraami, näiteks augulisi kardinaid ja voodiriideid, tapeedijääke, poolpiduseid nipsasjakesi jne. Korralikumad kardinad, pleedid, tekid, linad ja muud kõikvõimalikud tekstiilist asjad jagasin kaheks. Osad asjad jätsin endale, osad asjad andsin ära. Samamoodi talitasin kõige muuga, mida kappides leidus, nagu raamatud, igas mõõdus paberid, nipsasjad, küünlad, lelud, jõuluehted jne. Sellele tööle kulus mitu täispikka päeva.

Kui tuba hakkas juba tühjemaks jääma, siis hakkas paistma silma ka see, kui vajunud kõik oli. See oli meie jaoks šokk. Nii põrand kui ka lagi olid täitsa lookas ja seda tõesti ei olnud majaga tutvudes näha, sest esiteks olid kõik nurgad maast laeni kraami täis ja teiseks me ei osanud seda vaadata ka. Kuid tühjas toas paistis vajumine kohe silma.

Me ei teadnud, kuidas seda korda teha ja mõtlesime üldse, et äkki tuleb maja buldooseriga kokku lükata, aga nii hull olukord siiski ei olnud. Kaks ehitusspetsialisti käisid maja seest ja väljast uurimas ning leidsid, et tegu on normaalse ajahambast ja ülemöbleeritusest tingitud vajumisega, mis on ilmselt oma vajumised ära vajunud ehk hullemaks enam minna ei saa.

69Kuna põrand oli nagunii vajunud ja sellega tuli midagi ette võtta, siis väga ei morjendanud üllatus, et papist plaatide all ei olnudki korralik laudpõrand, vaid lihvimata must laud. Mul oli nimelt nägemus, et saame endale vana ilmega õlitatud laudpõrandad ja küsisin veel spetsiaalselt vanadelt omanikelt, kas plaatide all ikka on laudpõrand. “Jah, muidugi!” Ega nad otseselt ei eksinud, kuid nad ei täpsustanud ka midagi, kui ma pikalt seletasin, kuidas tahaksin vanad põrandad taastada.

Nende lihvimata laudade alt tuli välja järgmine üllatus:

12 1413Kvaliteet on küll väga tolmune, aga selline see olukord teisel korrusel oli ka – iga sammuga hakkas tolm keerlema.

Ka seda sodi andis sorteerida, aga õnneks ei teinud seda mina. Selle saepuru-klaasikildude-kilekottide-ajalehtede-savinõude-rinnahoidjate-klaasvilla-sodipudru sorteerisid Härra ja tema isa ära. Saepuru läks hiljem talade vahele tagasi, muu jäätmejaama. Mõned rublad ja toidutalongid jätsime tegelikult mälestuseks ka.

15(Teise pildi peal on vaade esikust.) Edasi tuli nuputada, kuidas talad ära vahetada. Ideaalis oleks muidugi tulnud vahekorrus päris ära lammutada, aga see oleks liiga suur töö olnud. Pidasime targematega nõu, kas kannatab panna uued talad vanade vahele või lisab selline lahendus majale liiga palju raskust. Pidavat kannatama. Lisaks tuli välja, et olemasolevad talad olid liiga kitsad, liiga madalad ja paigaldatud liiga suurte vahedega. Pole siis ime, et põrand vajunud oli.

Uued talad tõmmati aknast sisse ja paigaldati vanade vahele, põrand tõusis selle tööga mitu sentimeetrit.

201924Ka põrandalauad saabusid läbi akna. Sammumüra vähendamiseks sai põrandalaudade alla rohelised plaadid pandud – tegelikult oleks piisanud ka ribadest taladel, aga kuna tegu polnud eriti kalli materjaliga, siis läksid need täies ulatuses maha. Paraku jooksmis- ja hüppamismüra need ei vähenda.

28Laudpõrandaga panin veidi mööda. Valisin välja kolme erineva laiusega lauad, et luua ikkagi vana ilmega põrand, kuid nende punnid ei klappinud omavahel ideaalselt ja tänu sellele on põrandas palju suuri vahesid, mis koguvad prahti ja legojuppe.

32 34 36Kõik seinad sai kipsplaatidega sirgeks aetud, välisseintesse läks ka 5 sentimeetrit soojustust. Vajunud lae puhul otsustasime peitmise teed minna.

42

Lisan vahele ka ühe pildi, kus Härra süles on Kolmas, kelle sünniks plaanisime maja valmis saada. Nii palju siis sellest plaanist. Samal pildil on näha ka värskelt krohvitud korstnajalg, mida tol päeval vaatamas käisime.

43

Uus lagi. Lõpuks nägi tuba ilus sirge välja. 🙂

Edasi sai tegeletud teiste tubadega ja maja suurimast toast sai laoruum, mille nurgakohvikus puhati jalga ja söödi võileibu:

45 46

Mõne kuu pärast sai hakata taas lastetoaga tegelema ja värvimistööde ajal tabas järgmine ehmatus, kui tumesinine sein jäi alguses hirmus laiguline. Kartsime, et peame hakkama tapeeti eemaldama ja uut lahendust välja mõtlema.

47 50 52

Aga nagu näha, siis kolmanda kihiga läks ilme juba ühtlaseks. Kui sama laiguline seis oli hiljem meie magamistoas tumepunase seinaga, siis me enam ei põdenud ka.

Pikka aega oli lastetuba koht, kus värvisime liiste ja riiuleid. Kuigi kirjutan sellest toast esimesena (vannituba ei ole tuba), siis tegelikult sai see viimasena päris valmis. Kuna laudade vahed jäid kohati suured, siis neid tuli peenikese pintsliga (millega tavaliselt joonistatakse) värvida, sest põranda peitsimise ajal suur pintsel vahedesse ei ulatunud. Abiks oli ka tavaline süstal, millega süstisin laudade vahele värvi ja siis ajasin selle pintsliga laiali. Jube tüütu ja aeganõudev töö.

Kuna lauad on ajaga kuju muutnud, siis on tekkinud uued vahed, mis vajavad samasugust värviga täitmist ja tegelikult on lapsed põranda üldse nii täkkeid täis peksnud/loobinud/kriipinud, et täna eelistaksin heledat põrandat. Siis ei paistaks sellised asjad nii hästi välja. Seega, kui piltidel on näha täpilist lastetoa põrandat, siis teate, et see ei ole praht, vaid kõik need täpid on värvikahjustused. Mis on tegelikult veel hullem, sest neid ei anna ära ka pühkida.

Lastetuba pärast remonti:

6056

Tänaseks oleme tuba päris mitu korda ümber tõstnud, osa asju välja visanud ja osa asju asemele toonud. Hetkel on vaatepilt selline:

lastetubaTeise nurga alt pilti ei ole. Vähemalt mitte sellist, millel tuba oleks korras. 😀

Igatahes läks lastetoa korda tegemine (kehtib tegelikult terve maja suhtes) arvestatust rohkem maksma, sest pidime paigaldama uued talad ja põrandalauad ning selle töö käigus asendasime ka talade vahel olnud prahi korraliku villaga. Samamoodi kulus aega loodetust paaaalju kauem.

Uue põranda ja lae tõttu kahanes toa kõrgus vaid 220 sentimeetri peale ning sirgeks aetud seinte ja lisasoojustuse pärast vähenes veidi ka põrandapind, toas on nüüd ruutmeetreid 28 ja natuke peale.

Veidi jama lugu, et täna palju asju teisiti teeksime, aga kui me veel viie aasta pärast majas elame, siis võib küll mõelda teise korruse suurele ümberehitusele, et iga laps saaks pisikese oma toa.

Lõppu veel üks väike kollaaž ilmestamaks, kui suure muutuse lastetuba läbi tegi. 🙂

Enne ja pärast