Keset talve lastega suvepealinnas

Küsisin detsembris, mida lastega Pärnus ette võtta ja sain soovituse otsida ideid Romantilise rannatee kodulehelt. Seal oli küll kõnetavaid võimalusi, aga need ei olnud sellised, mis oleks lapsi samuti kõnetanud, nii et midagi ma sealt plaanidesse ei võtnud, kuid soovitus ise andis mulle mõtte uurida Perekaardi kodulehelt Pärnumaa soodustusi, olen ju varemgi sedasi huvitavaid kohti leidnud, näiteks Lohesaba.

Oleksin võinud kohe selle peale tulla, sest leidsin sealt piisavalt variante, mida kolme päeva jooksul teha või näha. Plaanidesse võtsime Tervise Paradiisi ja Viiking Saaga veekeskused, Liikluslinnaku, Laserpargi, Minizoo ning Automuusemi. Kõigis käisime ära ja Perekaardiga hoidsime kokku 40 eurot.

Kogu väljasõit läks ümmarguselt 400 € maksma, mis on ühest küljest üsna palju, teisest küljest aga vähem kui kaheöised spaapuhkused, mille lastega oleme ette võtnud. Seekord puhkasime tuulutasime end väiksema raha eest kolm ööd ning käisime, tegime ja nägime rohkem.

Ööbimiskohaks valisin Booking.com lehelt Daily Apartments – Pärnu Villa with Sauna, mille puhul jäi mulle alguses mulje, et tegu on terve majaga, kuid tegelikult oli tegu “ainult” esimese korrusega. Kolme öö hinnaks oli 119 eurot sentidega, mis oli selle esimese korruse eest väga hea hind.

Kui ööbimiskohta sisse astusime, siis meil kõigil oli mõnus vau-efekt, käisime üleriietes terve elamise läbi ja lasime alla kõik rulood, mis olemas olid … Üks tänavapoolne oli puudu, aga õnneks selline, mille ees ega all meil elu ei käinud, nii et väga ei häirinud. magamistoadVasakpoolse magamistoa voodi on tegelikult hästi lai … Või noh, meie jaoks lai, sest meie praeguse voodi on 140 sentimeetrit kitsas, eelmine oli veel kitsam ja mõlemas oleme varem pidanud igaöiselt ühe kuni kahe lapsega magama. Seal oli voodi piisavalt lai, et seda vähe mugavamalt teha, aga õnneks saime Neljandaga kokkuleppele ja me ei pidanud kordagi kolmekesi magama, lihtsalt ühel ööl oli Silveri asemel tema minu kõrval, Silver oli samal ajal teises magamistoas Kolmanda kõrval.cofSuured poisid magasid elutoas lahtikäivatel diivanitel, mida ei pidanud lahti tegema, sest need olid niisamagi mõnusalt laiad. Kui mõlemad diivanid lahti teha, siis saab neist kaks laia voodit, nii et vabalt saaks seal ööbida ka kuue ja isegi enama lapsega, kui nad teineteise kõrvale sõbralikult ära mahuvad.

Elav tuli kaminas mõjub hubaselt ja romantiliselt, eks. Meile ka teoorias tundus nii, aga praktikas ajas see nii palju sisse, et pidime aknad lahti tegema. See pani muidugi veel rohkem sisse ajama, aga vähemalt tuli kuskilt ka värsket õhku, mis lasi hingata. Lõpuks kustutasime veega tulekolde ära, sest lihtsalt ei suutnud enam vingu sees külmetada.

Privaatses tagasisides andsin sellest ka teada, ehk vajavad vaid lõõrid puhastamist või muud sarnast, aga kui keegi seal kunagi ööbima peaks ja kaminasse tule tahab teha, siis soovitan igaks juhuks esmalt ühe haluga proovida.cofVannituba ei olnud viimase peal euroremonditud, kuid oli lihtsate võtetega hubasemaks uuendatud, mistõttu oli vannis täitsa mõnus olla, kasutasime kõik seda võimalust. Kasutasime ära ka pulma-aastapäevast jäänud Signe Seebid vahupiima, mis lõhnab imeliselt, aga ei anna pooltki nii palju vahtu kui vahupall seda tegi. Pildil on viimase tulemus. Soovitan vahuselt!cofKöögis on seal kõik vajalik olemas, vaid nõudepesumasin streikis, aga see polnudki nii vajalik asi, saime käsitsi ka pestud.hessAnonüümsed hessihoolikud. Puuviljad ja marjad on iga kell kasulikumad, aga mõnikord võib … 

Tegime enamasti ise süüa, aga teisel päeval oli meil kahe tegevuse vahel nii vähe aega, et läksime lihtsamat teed – ostsime läbi Hesburgeri äpi 20 euro eest eined kuuele ja haarasime need tee pealt kaasa. Ilmselt oleksime need nagunii mingil hetkel ostnud, sest Hesburger on meil ikka olnud väikeseks väljasõitude boonuseks.

Hesburger ei jäänud ainsaks patustamiseks. Viimasel õhtul tellisin Sushi King`ist küpsetatud maki Volcano, mis viis keele alla isegi Silveril, kes pole suurem asi sushi-sõber. See lõbu läks maksma 12.40 €, millest 4 oli kojutoomistasu. See tundub päris palju, kui võrrelda sellega, et nädalavahetusel tellisime Rakverest sushit ja see toodi meile 3 euro eest koju. Uskumatu, aga Silverile hakkas küpsetatud maki nii meeldima, et juba ostsime seda uuesti. Enne Pärnut sõime sushit viimati eelmise aasta märtsis. mdeSushile ja kiirtoidule kulus tegelikult kokku ümmarguselt 48 eurot, sest koduteel ostsime veel täisterasaiaga hot-dogid, mis maksid kokku 15.50 €. Need polnud absoluutselt vältimatud kulud, aga tegid väljasõidu mugavamaks küll.

Poearveid ma väljasõidu maksumusse ei lisanud, sest need kulud oleksid kodus samasugused olnud, ka tordi , mida esimesel õhtul sõime, oleksime kodus ostnud, sest Kolmandal oli sünnipäev. Esimesel õhtul me muud ei teinudki, kui sõime torti, mängisime lauamänge ja vaatasime telerit.

Järgmist päeva alustasime Tervise Paradiisis, kus saime Perekaardiga vee- ja saunakeskuse perepileti (loomulikult kahelapselise) 40% soodsamalt, täpsemalt maksime koos lisapiletitega 44.80 € (tavahind oleks olnud 62). 

Alguses mõtlesime küll, kas ikka võtame saunad juurde, sest lastele neid väga ei armasta, kuid seal neile saunade alal meeldis, seda küll basseini ja jaapani vanni pärast. Saunakeskus oli peaaegu tühi, mitte kordagi ei jaganud me kellegi teisega ühtegi sauna ega isegi vett, nii et lastel oli seal mõnus mulistada. Kõik kolm poissi käisid jahutusbasseiniski ära, kuigi ei ajanud enne leilisaunas kehasid soojaks. Täitsa hullud!jahutusbasseinLastele väga meeldis veekeskuses, mis oli samuti pooltühi, sest oli neljapäeva lõuna. Väiksemad tahtsid rohkem lastebasseinis olla, suuremad suures basseinis, Teine ja Kolmas lasid vahepeal võidu torudest alla, vahepeal istusid jälle kõik mullibasseinis soojas ja nii edasi.

Mingi hetk tahtis Silver demonstreerida, kuidas ta 4 meetri kõrguselt vette hüppab, aga tuli hoopis trepist alla tagasi, mille peale läksin mina talle ja lastele ette näitama, kuidas see käib, sest olen seda ennegi teinud ja seal polnud midagi hirmsat, peale selle, et rinnahoidja lõua alla kerkis. Ma ei tea, mis 11 aasta jooksul on juhtunud, aga mul hakkas samuti jalg värisema ja ma ei julgenudki hüpata. Kõik. Olengi vana.

Ma ei käinud ka mägijões, mis vanasti oli mu lemmik ja torudest jõudsin vaid kõige pisemate omasse, kust korra koos Neljandaga alla lasin. Talle ei meeldinud ja uuele ringile me ei läinud. Silver tegi suurte poistega rohkem ringe nii tuubiga kui ilma, mina vaid jäädvustasin nende lõbusaid hetki.

Esimene pilt on mu lemmik tabamus, järgmine (noolega paremale) pilt on ka hea, Teine oli tuubis naljakalt kinni. Viimased kaks pilti on tehtud saunade poolel.

Veekeskuses oli meil kõigil nii tore, et kolm tundi oleks märkamatult täis tiksunud, kui tuubimeeste jäädvustamise ajal poleks Kolmas märkamatult ära kadunud. Meil oli kokkulepe, et keegi ei kao silmapiirilt ega lähe meile midagi ütlemata mitte kuskile, mistõttu olid väiksemad minu kõrval, kui ma Silverit ja Teist ootasin, kuid Kolmas läks keelule vaatamata minu selja taha suurde basseini. Ma ei teinud sellest probleemi, sest ta oli ikkagi minu vaateväljas ning mängis seal enne ka, jälgisin teda lihtsalt eemalt ühe silmaga ja keelasin, kui ta liiga julgeks muutus, vesi oli seal tema jaoks ikkagi sügav ja ujuda ta ei oska.

Järgmisel hetkel tulid tuubitajad, jäin neid vaatama ja nende üle naerma ning uuesti suure basseini poole vaadates polnud Kolmandat enam kuskil. Läksin esimese asjana lastebasseini juurde ja teda polnud seal ka. Kuna ta enne üritas mööda käsipuud ja basseini kõrgemat serva ringvooluni jõuda, siis kartsin, et ta üritas seda taas ja vool rebis ta kaasa … Ma reaalselt otsisin teda pilguga basseini põhjast … Seda paanikat, mida Silveriga tundsime, ei anna sõnadessegi panna …

Ja siis kõndis Kolmas liutorude juurest ükskõikselt meie poole – tema käis taas endale jõukohasest alla laskmas. Tunnistan, et ise olen selles ehmatuses süüdi, ma poleks tohtinud isegi sekundiks lapsele selga keerata. Kadumiseks kuluski vaid hetk, ilmselt ta liikus alles trepil, kui mina uuesti basseini poole vaatasin. Kõige tobedam on see, et tal oleks piisanud vaid öelda, et läheb liutorust alla laskma, see polnud talle keelatud, aga tema lihtsalt läks ja nii märkamatult, et isegi Esimene ei pannud seda hetke tähele, kuigi oli samuti suures basseinis.

Me Silveriga ehmatasime ikka nii, et süda peksis ja käed värisesid, tahtsime ainult minema saada … Oleksime nagunii läinud, sest lahkumine oli ka keelamise ja kokkuleppe eiramise tagajärg.

Saime kõik sellest jälle ühe õppetunni – me Silveriga ikka ei saa end veel veidi lõdvemaks lasta ja pettunult lahkunud lastest vast keegi rohkem midagi sellist ei tee. Seda mitte hirmust tagajärgede ees, vaid mõistmisest, miks meie sedasi ehmatasime. Õnneks toimus see kõik pool tundi enne aja täitumist, nii et saime Tervise Paradiisis veidi ikka olla ka. Suurem õnn on siiski see, et lahkusime endiselt kuuekesi, lõpp hea – kõik hea.

Järgmisena veetsime kaks tundi Liikluslinnakus, kus sõitmine ja mängimine maksis tänu Perekaardile 38.40 € (tavahind oleks olnud 48). Millegi pärast kujutasin kohta suuremana ette, tegelikult on tegu üsna väikese linnakuga, aga tegevusi seal jagus.cofcofLiikluslinnak oli põhimõtteliselt ainult meie päralt, alguses oli seal vaid üks väike laps oma emaga, aga nad läksid üsna ruttu ära ja rohkem kedagi juurde ei tulnud. Selline vabadus võimaldas lastel sõita iga masinaga ja neid pidevalt vahetada, arvestama pidid vaid üksteisega, aga seda taaka peavad nad nagunii kogu aeg kandma.cofLiikluslinnakus on nii tankla kui pesula, aga tankimas nägin korduvalt vaid Kolmandat, teised eelistasid pesulat. cofLinnakus on ka kaks väikest hoonet, kodu ja pood, mõlemad on pisikesed, aga nii hästi dekoreeritud ja sisustatud, et nendes mängiti omajagu. Enamuse ajast mängitigi rollimänge ja tagaajamist, mis kohati hõlmas siis ka autodega “kihutamist”.

https://www.instagram.com/p/BtBzGAXAmLL/

Suuremate jaoks jäi Liikluslinnak siiski veidi lahjaks, nemad tüdinesid enne kahe tunni täitumist ära, aga Neljandale jäi sellest ajast väheks, tema oleks tahtnud veel olla.

Samal õhtul tahtsin minna veel Vallikääru parki jalutama, sest piltide põhjal tundub seal pimedal ajal hästi ilus, aga Neljas vajus kohe pärast Liikluslinnakut ära ja järgmisel õhtul ei viitsinud me keegi kuskile kõndima minna.

Küll jõudsime rannaniidu matkarajale (veider nimi 600 m pikale … sillale), kus oli meil nii külm, et läbisime ringi jooksujalu. cofEdasi suundusime MiniZoosse, kus piletihind oli 18 eurot. Ma ei mäleta, et oleksin seal Perekaarti kasutanud, minu meelest mahtusid ka selleta kõik lapsed pere hulka, aga tore, et Perekaardi partnerite hulgast selle koha leidsin.minizooMulle meeldis seal vist kõige rohkem, päriselt ka, mulle hakkasid püütonibeebid nii meeldima, et ma ei tahtnud neid enam puuri tagasi panna. Tarakanid olid ka päris ägedad, aga palja naha peal ma nende jalgu siiski tunda ei tahtnud, pai tegin neile küll. Maod olid naha vastas see-eest väga siledad, kaela ümber veidi tugevadki …cofEsimene oli peale minu ainus, kes kuningpüütoni oma õlgadele võttis, teised pelgasid ja piirdusid vaid lühikeste paidega.cofLõpuks sain Esimese beebi ka endale ümber kaela ja kuulasin pikalt huviga, kuidas Minizoo perenaine nende arengust, käitumisharjumusest ja hingeelust rääkis. Neid sedasi lähemalt tundma õppides armusin kuningpüütonitesse sedasi ära, et kui meil oleks terraariumi jagu ruumi ja mul oleks südant maole närilisi sööta, siis lapsendaksin ühe.cofNeljas lapsendaks kilpkonna, kes elab 200 aastaseks, saaks teist siis põlvest põlve pärandada.cofLastel oli seal ka väga huvitav, nad said tarakane ja suurt kilpkonna toita, lisaks nendele ka madusid ja pisemaid kilpkonnasid paitada ning kuulsid pea kõigi asukate kohta huvitavaid jutte.

MiniZoo ise on tõesti mini, koht on üsna väike ja paljud asukad alles beebid, aga vaadata ja kuulata on seal siiski palju. Me jäime väga rahule.

Järgmisena ootas meid Laserpark, kuhu olin broneerinud privaatmängu 35 euro eest. Sellega läks nii, et Perekaardi kodulehel oli privaatmängu soodustuseks märgitud 30%, aga helistades selgus, et soodustus kehtib ainult pidude puhul, polnud hullu, lastele sai Laserpark lubatud ja hinnavahe polnud nii suur, et oleksin tahtnud midagi ära jätta, seega panime aja täishinnaga lukku.

Kohapeal nägin seina peal hinnakirja, mille alusel oleks üksikmäng meie perele maksnud 24 eurot ja siis mulle meenus, et privaatmäng ei olnud ainus võimalus, vaid detsembris plaane paika pannes tundus see Perekaardi soodustusega lihtsalt parim valik. Sel hetkel olin endas üsna pettunud, et privaatmängu lukku panin, mitte ei uurinud kodulehte edasi, sest 18 minutit lühikese mängu eest 11 eurot rohkem maksta tundus ikka arvestatav summa.

Hiljem Perekaardi kodulehte uurides sain endiselt aru, et privaatmäng on soodushinnaga, sama info oli ka Laserpargi kodulehel, nii et kirjutasin ja väljendasin veidi nördimust. Süüdistada ei olnud mul tegelikult kedagi peale enda, aga Laserpark vabandas ette ja taha, et andmed on uuendamata jäänud ning pakkus meile kompensatsiooniks tasuta privaatmängu. Pakkumine oli küll ahvatlev, aga samal õhtul polnud meil kellelgi enam jaksu mängima minna ning järgmiseks päevaks olid ka teised plaanid, lisaks sõitsime siis koju. Selle ainsa tõrvatilga meepotist hajutas juba aga pakkumine ise, sest ma ei osanud nii kliendisõbralikku ja lahket suhtumist oodata.

Laserpargist kirjutades, siis see on lihtsalt äge! Pime lahinguala ei olnud väga suur, aga oli piisavalt sopiline peitumiseks, luuramiseks ja jooksmiseks, kuigi viimast ei tohi reeglite järgi teha. Meil tekkis selline hasart, et võimatu oli mitte joosta, aga selle käigus juhtus õnnetusi ka: Teine kukkus trepist alla, minul jäi sõrm jooksu pealt kuskile seina ja relva vahele ning hiljem jooksin Kolmandaga kokku. Teisel polnud häda midagi, Kolmas ka meie kokkupõrkest viga ei saanud, minul aga paraneb sõrm siiani ja põlvgi on veel veidi lilla, kuigi lahingust on kohe kaks nädalat möödas. Ma siiski ei kurda ja lahingu ajal ei saanud ma oma vigastustest hästi arugi, katkise sõrme avastasin valguse kätte jõudes ning sinika alles õhtul voodisse minnes.mdeNeljandal oli lõbus ainult 10 minutit, siis muutus relv tema jaoks liiga raskeks, ta ei jaksanud ega tahtnud rohkem sõdida, vaid lonkis niisama mööda lahinguala ringi. Poisid jooksid aga viimase sekundini ja kaks suuremat tegid koos Silveriga mulle, Kolmandale ja Neljandale korralikult ära.

Mulle meeldis lahingu juures enim see, et mäng ei olnud mitte elu ja surma, vaid punktide peale ning punkte sai üksteise relvi sihtides. Meie tiimi relvad olid punased, vastaste omad rohelised, nii et pimedas oli lihtne ka kaugelt üksteist eristada.

Poistele jättis Laserpark kõige sügavama mulje, ma väga ei imesta ka, sest see oli nagu nende täitunud unistus. Minugi jaoks oli lahinguala vägev, muusika pinev ja mängu ülesehitus ideaalne. Me vaid ei taibanud oma relvade ekraane täpsemalt uurida, tulime selle peale alles siis, kui relvad olid ära pandud ja suurt ekraani vaadates ei saanud me aru, kes oli kes. Saime vaid aru, et rohelised tegid punastele ära ja sellest rohelistele täitsa piisas.

Viimasel hommikul ärkasime varakult, panime asjad kokku, koristasime suurema osa enda järelt ära, jätsime võtme kokkulepitud kohta ja olime kell 10 Viiking Saaga veekeskuses. Perepileti eest küsiti 28.80 € (tavahind 32 €), mis kodulehe andmetel kehtib taas kahelapselisele perele, mistõttu arvestasime, et Kolmanda eest peame juurde maksma (Neljas oli vanuse poolest tasuta). Kohapeal aga perepiletile midagi juurde ei küsitud, kuigi ütlesin kõigi laste vanused. Hiljem mõtlesin, et äkki ütlesin harjumusest Kolmanda vanuse veel valesti, ta oli ikkagi alles mõned päevad tagasi 7 saanud. Kui nii, siis see ei olnud mul plaanis ja olen võlgu.Viiking Saaga.jpgPilt: Viiking Spa koduleht

Oleme Silveriga Viiking Saaga veekeskuses käinud ja meile meeldis tookord seal nii väga, et tahtsime sinna kindlasti kunagi ka lastega jõuda. Tegu on lihtsalt ühe omanäolisema veekeskusega üldse, ehk isegi kõige ilusamaga.

Kahjuks ei vaadanud ma majutuskohta borneerides Viiking Saaga lahtiolekuaegu, sest ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et see pea terve jaanuari suletud on. Veekeskus avati uuesti reede õhtul, mis meie jaoks tundus veel halvem aeg kui laupäeva hommik, mistõttu panustasime viimasele, aga isegi siis täitus veekeskus pärast avamisaega väga kiiresti ja see muutis laste jälgimise veidi keerulisemaks. Tõenäoliselt oleks veekeskuses argipäeva esimeses pooles veidi toredam olnud, siis oleks ka piletihind üsna olematu olnud, vähemalt võrreldes Tervise Paradiisi hinnakirjaga.

Lastes ei tekitanud veekeskuse huvitav sopilisus mingeid tundeid, nendele meeldis Tervise Paradiis rohkem, aga me Silveriga oleme küll juba nii vanad, et eelistame atraktsioonidele hubast miljööd ja sooja mullibasseini. Kahekesi käimiseks on Viiking Saaga ideaalne koht, lastel on lõbusam aga Tervise Paradiisis. Lastel oli lõbus muidugi ka Viiking Saagas, nad olid sealgi suurema osa ajast peadpidi vee all, isegi mullibasseinis ei saanud sukeldumata olla …

Miinusena olid meie külastusajal õhk ja suure basseini vesi üsna jahedad, suurest basseinist lastebasseini minnes tundus viimase temperatuur lausa kuum. Lapsed on hülged, nemad hullasid pea terve aja suures basseinis, aga meil hakkas seal nii külm, et eelistasime istuda mullibasseinis või soojal leboistmel. Vahepeal tegime lastega ka saunatiirud, et nad päris ära ei külmuks, aga neile vist meeldibki külm rohkem, näiteks katusel eelistati viikingite saunas istumise asemel lumesõda teha …cofVeekeskuses ringi kõndides on kohati tunne, et väike vale samm ja kukud vette, sest kõndimisala on kitsas ja käänuline. Kolmas selle vale sammu tegi ka, kui suurest basseinist välja tuli ja sirgjooneliselt meie poole kõndides ühe jalaga lastebasseini astus ning siis põrandale kõhuli kukkus. Ta kukkus korra ka enne seda ning näha oli, et hommikune vees hullamine väsitas ta kiiresti ära, eks need puhkused olegi üsna väsitavad. Kuna kukkumise järel hakkas Kolmanda jalg veritsema, siis basseinidesse tal enam asja ei olnud, mistõttu otsustasime hakata kodu poole liikuma.

Koju sõitsime veidi suurema ringiga, et Automuuseumist läbi käia, seal maksis perepilet Perekaardiga poole vähem, täpsemalt 10 eurot ja selle raha eest oli seal ikka palju vaadata.

Lastega oli seal küll veidi tüütu olla, sest nemad vaatasid vaid autodele peale ja liikusid järgmiste juurde, aga me Silveriga tahtsime uurida neid lähemalt ja lugeda masinate juures olnud infot. Me olime ehk alles neljanda auto juures, kui Teine tuli ja ütles, et tal on ring tehtud, aeg ära minna.

Laste jaoks muutsime asja vähe huvitavamaks, kui näitasime, milline auto oli kunagi Silveri vanematel, milline minu omadel ja millised meil endil. Ladade reas saime veidi tünga ka, sest me ei pannud tähele, et Žigulide vahel oli peidus Fiat, avastasin selle alles kodus, kui Automuusemi kohta rohkem infot otsisin.

Kellele autod vähegi huvi pakuvad, siis soovitan kindlasti Automuuseumit külastada, seal hakkab süda küll verd tilkuma, aga samas silm puhkab, kui vanad autod vastu läigivad.automuuseum1automuuseum2Autodest rääkides, siis maha sõidetud kilomeetritele kulus umbes 65 eurot, lisaks tuli MiniZoo juures parkimise eest maksta ja me tegime seda kaks korda, sest esimesel korral pidi omanik kohe ära minema. Esimesel korral maksime 5 minutit pika parkimise eest 1.32 €, uue katsega läks kokku 3.64 €.

Lühema marsruudi, ökonoomsema auto ja kiirtoiduta oleks samasugune väljasõit soodsam kui 400 eurot, seda ka Perekaardi soodustusteta (eriti siis, kui lapsi polegi nii palju, et Perekaarti taotleda saaks), nii et kellel ei hakka sarnaselt meile välisreisidele hammas peale, siis võimalusel tuulutage end vähemalt kodumaal.

Me jäime oma väljasõiduga väga rahule ja kui vähegi võimalik, siis märtsi lõpus võtame midagi sarnast ette, siis ongi jälle põhjust ka, kuna suurim veekeskuste fänn Teine saab aasta vanemaks.

Tean, et olen juba liiga pikale oma juttude ja piltidega läinud, aga ma ei saa jätta jagamata ainsaid idüllilisi “meie Pärnus” perepilte:perepiltTüüpiline perepilt …perepilt2Kõige normaalsem tulemus mitmekümne pildi seast, peaaegu õnnestunud …

Kus te viimati perega käisite ja mida tegite?

Suvevaheaja lõpetamine Kiviõlis ja argielu juurde naasmine

Kui me augusti viimasel päeval kodus ärkasime, siis teadsime, et paneme suvevaheaja viimasele reedele punkti Kiviõli Seikluskeskuses, mille kinkekaardid ma sünnipäevaks sain. Täpsemalt sain kinkekaardid 100 euro väärtuses ning arvestasin, et peame juurde maksma 30 eurot, sest pere päevapileti puhul on alates kolmandast lapsest on hind 25 euro asemel 15 eurot, mis teeks meie pere puhul kokku 130. Teeks, kui ei kasutaks kinkekaarte, aga meie kasutasime ja seetõttu selline hinnaalandus ei kehtinud ning pidime juurde maksma 50 eurot.

Minu arvates on selline piirang veider ja paneb mõtlema, kas kinkekaardiga tasudes ei kehti ka puudega lapsele mõeldud soodushind või kaotavad vaid paljulapselised. Rahast meil kahju ei olnud, koht oli väärt iga senti, aga selline “kinkekaarti ja soodustust koos kasutada ei saa” poliitika on minu jaoks arusaamatu.

Kui ma oleksin selle info kodulehelt leidnud, siis oleksin saanud soetada Swedi boonuspunktide eest kaks piletit pea 18 eurot soodsamalt ja oleksime saanud kokkuhoitud raha eest veel 3 korda trosslaskumist teha, sest 5 korrast jäi väheks.trosslaskumine

Eesti pikim trosslaskumine on 600 meetrit pikk ja kiirus võib seal tõusta kuni 80 kilomeetrini tunnis, mis kokku kõlab päris adrenaliinirohkena, aga kõrgus maapinnast on nii madal, et minu jaoks seal erilist adrenaliini ei olnud.

Ma läksime trosslaskuma koos Esimesega, kes tornis kartma hakkas, aga tegi siiski kerge paanikaga laskumiseks vajalikud sammud ära ja siis röökis kõik need 600 meetrit või natuke pealegi, olles juba kahe jalaga maal, kõige ehedamas surmahirmus. Tundsin end hetkeks “aasta emana”, et teda tagant utsitasin, aga siis mulle meenus, kuidas ta Disneylandis ühel atraktsioonil samamoodi karjus ja pärast ellujäämist uuesti tahtis minna.trosslaskumine 1 Nii läks ka trosslaskumisega – kui ta elusalt maapinnale jõudis, siis sai aru, et tegelikult oli täitsa lahe ja ta läks järgmisena koos Silveriga ja lõpuks veel üksinda ka. Me ei läinud temaga mäe otsa kaasagi, läks koos võõrastega auto peale, mis nad mäe otsa viis, tegi oma laskumise ära ja kõmpis meie juurde tagasi. Tema trosslaskus seega 18 euro eest, meie Silveriga oleksime tahtnud ka veel ühe ringi teha, aga ei raatsinud, niigi oli kokku juba 30 eurot kulunud.

Silverile tegelikult sellised atraktsioonid ei meeldi ja Disneylandis jättis ta ka kõik sellised asjad vahele, kuhu tollal viimaseid päevi kuueaastast Teist tema pikkuse tõttu ei lubatud. Trosslaskumisest ei tahtnud ta samuti midagi kuulda, kuid kui Esimene tahtis uuesti minna ja mina ka kinnitasin, et see polnud üldse hirmus, siis laskus temagi need 600 meetrit ning oleks läinud uuesti, kui iga 100 meetri eest poleks tulnud euro välja käia.

Trosslaksumine oli ainus asi, mille eest tuli juurde maksta, kõikjal mujal saime piiramatult lõbutseda ja seda võimalust me Silveriga mägiautode puhul kasutasime. Alguses kordamööda, kuni hasart läks nii suureks, et olime koos rajal ja võistesime juba teineteisega. Ma olin päris hea vastane, nii mõnelgi ringil olin mina kiirem, aga kokkuvõttes jäin mina ikkagi talle 1,31 sekundiga alla.

Kuigi Silveri aega nimetati juba väga heaks ja minu oma paremaks kui enamikel meestel, jäime kiireimast ajast päris mitme sekundiga maha. Kui ma ei eksi, siis rekord on 50 sekundit, aga ma kahtlustan, et see auto sõitis otse mäest alla, mitte mööda teed.

Mägiautode juures ma korra ärritusin ka. Ma nimelt märkasin, et minu ees tõstukiga mäest üles läinud naine kaldus kohe alguses keskjoonest kõrvale ja mul tekkis tunne, et ta pole roolis väga enesekindel ning jääb mulle ette, mistõttu palusin, et meile jäetaks suurem vahe, aga seda ei tehtud “sa ei jõua talle nagunii järele” saatel. Mis juhtus? Ma jõudsin talle järele ja pidin viimased 100 meetrit jalga piduripedaalil hoidma.

Kui tõstuki järjekorda veeredes tegin “ah et ei jõua järele, jah” märkuse, siis tüüp ütles, et ei jõudnud ju, su aeg on vaid 59 sekundit. Muidugi tegin kehva aja, kui pidin lõpus pidur peal sõitma! Kui seda temale ütlesin, siis ta vaid mühatas, et seda räägivad nad kõik. See ärritas. Isegi praegu ärritab. Tema muidugi ei näinud, et ma lõpus teise auto sabas sõitsin, sest ta oli sel hetkel ninapidi telefonis …

Mind ei ärritanud see, et teine auto mulle ette jäi, ta ei olnud esimene ega ainus, ma ühe noormehe järel sõitsin kolmveerand ringi pidur peal ja tema lõpetas ajaga minut ja 40 sekundit. Too naine oli palju kiirem, tema aeg oli minut ja 6 sekundit. Mul on need meeles, sest need püsisid tablool pikalt enne minu aja ilmumist.

Mind ärritas tolle tüübi suhtumine, tema kommentaarid. Võib-olla ta üritas nalja teha ja mina lihtsalt ei mõista enam noorte nalju, võib-olla räägivadki kõik, et neil tuli kehv aeg, sest keegi jäi ette, võib-olla ta ei uskunudki, et jõudsin teisele järele, sest … olen naine? Või hoopis tüdruk, sest just nii mind nimetati, kui üks laps küsis, miks mina võin nende autodega sõita, aga tema mitte. Vahet ei ole, need kaks kommentaari päeva ära ei rikkunud, aga hetkeks tigedaks tegid küll.mägiautodKui kellelgi tekkis küsimus, kes lapsi valvas, kui meie Silveriga mägiautodega sõitsime, siis vastus on, et keegi ei valvanud neid. Koht on niivõrd turvaline, et me ei muretsenud absoluutselt laste pärast ja niivõrd lage, et me nägime mäe pealt ära, kas lapsed olid endiselt rattapargis või selle kõrval liikluslinnakus. Olid.

Iga atraktsiooni juures oli 1-3 inimest, tiik on seal võrkaiaga ümbritsetud ja lapsed ise on juba nii suured, et me saame neid veidigi usaldada. Nad lubasid, et nad ei lähe mitte kuskile mujale, mängivad ainult rattapargis või liikluslinnakus ja seda nad tegid. Neljas oli suurema osa ajast liikuslinnakus, see oli tema absoluutne lemmik. Ikka oma ema tütar, eks.liikluslinnak 1Oma isa lapsed on nad samuti, seda said nad Põnevkivikaevanduses tõestada. See oli ka ainus koht, kus “täna on lastega nii tšill” tundest sai “aitab, lähme koju, ma ei viitsi enam” tunne. Lastele sai korduvalt öeldud, et lõpetagu nüüd oma asjad liikluslinnakus ja rattapargis ära ning läheme koppade peale. Kui kõik olid lõpuks meieni tilkunud, siis avastas Teine, et tal on joogijanu ja jooksis vetsu veepudelit täitma, Esimene jooksis talle järele ning meie läksime neljakesi koppade juurde.

Väikestel viskas nendega töötamine juba kopa ette, aga suured poisid ikka meieni ei jõudnud. Läksin neid otsima ja avastasin, et nad olid otsapidi kõrgseikluspargi juures, kuigi oli jutt, et käime koppade juures ja siis läheme sinna. Üks arvas, et nad võiks selle osa vahele jätta … Mis siis, et reegel oli, et midagi ütlemata kuskile mujale ei lähe ja jutt jäi, et läheme koppade juurde. Iseenesest ei olnud see maailma suurim tragöödia, aga minul viis hetkeks tuju väga ära ja ma päriselt tundsin, et läheks koju ära.

Rahunesin siiski maha, ära me ei läinud, vaid läksimegi kõrgseiklusparki, kus veidi kõrgemale jõudis vaid Esimene, teised tegid ainult alumise ringi ära.cofMulle sellised asjad meeldivad, aga meil oli vähe aega ja neli last, keda rajal aidata, seega minul jäi ronima minemata. Lastel oli see esimene taoline kogemus ja neile väga meeldis, nii et ükskord võiks minna nendega spetsiaalselt kuskile seiklusparki.

Kõik neli jõudsid enne sulgemist korraga koppade peale ka ja olid oma isa lapsed.sdrLapsed on saanud varem sellisega killuhunniku otsas sõita ja seda kaevandada, seetõttu nad alguses koppadest vaimustuses ei olnud, aga kui kangide taha said, siis meel muutus ja sonkisid mõnuga mullas.

Poiste, eriti Teise absoluutseks lemmikuks oli tegelikult rattapark, ta veetis pea kogu aja seal. Minu jaoks oli see üllatav, sest ma arvasin, et see ala jääb laste poolt kasutamata, nad on ikkagi “nuubid”, aga selgus, et rattapargis ei peagi “pro” olema – Neljas lasi seal jooksurattaga ringi, poisid peamiselt tõuksidega, aga proovisid ka jalgrattaid.rattaparkKui lõunat käisime söömas, siis Teine sõi ruttu kõhu täis, palus luba üksinda rattaparki tagasi minna ja tema järel pani jooksu ka terrassil “niisama ringi vaadanud” Neljas, peagi järgnes neile Kolmas, edasi läks Esimene trosslaskumise piletit ostma ja olimegi Silveriga omapead. Seal saigi selgeks, et lapsed saavad meieta hästi hakkama.

Kiviõli Seikluskeskuses on buffet-kohvik, kus valik ei olnud küll väga lai, aga meie valitud kartulipüree guljašiga oli väga hea. Kokku läks meil seal söögi peale 30 eurot. Tasuta sai maitsevett ja leiba, millele sai ürdivõid peale määrida. Kohvi peale kulus lisaks 4-5 eurot, aga see minul alla ei läinud, nii et me Silveriga pikalt istuma ei jäänud, vaid läksime lastele järele, mina seljakotiga, tema topeltkohviga. Lugesime lastele sõnad peale – kus nad tohivad olla, kust nad meid leiavad, kust ja millises seisukorras me neid hiljem leida tahaksime – ja läksimegi kahekesi lõbutsema.

Sedasi oli eriti mõnus viimase minutini Kiviõli Seikluskeskuses olla, saime meie lõbutseda, said lapsed lõbutseda ja kui poleks olnud nädalavahetuseks muid plaane või kohustusi, siis oleksime võtnud hostelis toad ja järgmisel päeval edasi lõbutsenud.

Bagirajale me ei jõudnud. Me Silveriga ei kibelenud ka sinna, sest tundus, et liikluslinnaku elektriautodki olid kiiremad, kuid lastele oleks kõrvalistmel üles-alla kulgemine ehk meeldinud. Silveril ja Esimesel jäi rannavalve paadiga tiir tegemata. Minul ei olnud aega kõrgseiklusparki läbi ronida. Seega järgmisel päeval oleks olnud veel küll ja küll teha, aga alustanud oleksime ikkagi mägiautodest, kui hommikuks oleks rada puhas olnud. Päeva lõpuks oli kurvid kruusa ja kive täis ning see vähendas hoogu, eriti siis, kui suur kivi ratta ette jäi – see võttis kiirust oluliselt maha, aga autol on põhi kinnine, nii et jabadabaduuga hoogu juurde teha ei saanud, kuigi kohati oleks väga tahtnud.

Järgmisel aastal läheme kindlasti uuesti, aga kes sellel aastal ei jõudnud minna, siis täna ja homme (8. ja 9. september) on veel võimalus, pärast seda tuleb jääda uut suvehooaega ootama.cofsdrDCIM101GOPROGOPR2179.JPGTuletõrjeakadeemia on ka lahe koht. Lapsed väntavad pildil tuletõrjeautole hoogu, me Silveriga nautime sõitu.sdrPaat, millega sõitmine vajab harjutamist. Lapsed ei saanud iseseisvalt üldse hakkama ja minulgi oli soovitud suunda liikumine alguses raskendatud. Asi ilmselt selles, et ma väga sageli laevu ei juhi.cofSee igasuguste tulede ja viledega auto oli Neljanda lemmik, tahab endalegi nüüd sellist John Deere`i traktori asemele. See pole üldse minusse. Ma sõidaksin enne traktori kui roosa autoga.kiviõli seikluskeskusVaade trosslaskumise tornist. Kaugel metsa ääres, tiigi taga, on laskumise lõpp-punkt.DCIM101GOPROGOPR2175.JPGMa siin hetkeks jäin mõtlema, kas lisada juurde, et tegu ei ole mingis vormis koostööga, et te mu kiidusõnades ei kahtleks, aga ma mõtlen, et ma ei ole ka koostööde puhul niisama kiitnud, nii et mulle meeldiks, kui ma ei peaks kunagi rõhutama koostöö puudumise või kiidusõnade siiruse osa.

Perekoolis on mulle jäänud silma väited, et niisama keegi ei lingiks, ikka vaid varjatud koostöö tõttu, aga ma usun, et ma ei ole kindlasti ainus, kes hea meelega kulutab aega linkide otsimise ja lisamise peale, et tutvustada midagi, mis endale meeldib ning mille arengule ja edule kaasa elad. Kiviõli Seikluskeskus on päris kindlasti üks selline koht, millele ma edu soovin, eriti pärast seda, kui lugesin, kuidas selle pargi valmimine võttis kahe hullu unistaja algatusel aega 17 aastat. Ägedad hullud!

Meie panime Kiviõli Seikluskeskuses suvele toreda punkti ja laupäeval hakkasime kooliks valmistuma. Päeva esimeses pooles sorteerisime koos lastega nende kunstikarpe, teises pooles viisime lapsed vanaema juurde, tegime viimased kooliostud ja vaatasime kinos elu igavaimat filmi – “BlacKkKlansman: Must mees klannis”. Cannes`i fimifestivalil olevat publik pärast filmi lõppu 6 minuti pikkuse ovatsiooni valla päästnud, aga Silver arvas, et nad olid lihtsalt õnnelikud selle üle, et film lõpuks läbi sai.

Film on tegelikult väga kiidetud ja iseenesest kõige hullem ei olnud, aga jube veniv oli ning huumorit oli ka täpselt nii palju, et terve saali peale turtsatasid korraks kolm inimest. Mind paelus filmi juures see, et tegu oli tõestisündinud looga, kuid seda lugu oleks ehk saanud veidi põnevamalt edastada. Sõnum oli samuti olemas, lõpp tekitas emotsioone, kuid filmi keskel oli siiski nii emotsioonitu olla, et tekkis hetkeks soov püsti tõusta ja koju magama minna. Mõned läksidki. Kas just koju magama, aga ära küll.

Pühapäeval tõime lapsed koju, saatsime pooled edasi sünnipäevale, panime kõik kooliasjad kokku, käisime perega väljas söömas ja läksime vara magama, et olla järgmisel päeval algavaks argieluks valmis.cofEsmaspäev algas kohe sellega, et Neljas ei saanud lasteaeda minna, sest unustasin reedel tema tulekust teada anda. Asja juures oli positiivne see, et see kurvastas Neljandat. Lõpuks! Võttis ainult kaks aastat aega. Muidu nuttis, kui pidi lasteaeda jääma.

Kolmas jäi kohe terveks päevaks lasteaeda ja oli õhtul pettunud, et talle liiga vara järele läksin. Koolipoisid jõudsid väga vara koju tagasi, said ka Silveri ära saata ja siis alevi vahele lipata. Me vist kurvastasime Soomest lahkudes oma kurvastamised ära, sest head aega jättes meel väga kurb ei olnudki. Silveril on siiski kurb õhtul Soome koju jõuda, sest see oli jälle harjumatult tühi ja haudvaikne.

Minul algas tema lahkumisega korralik argielu. Kuna me seiklesime ringi nii reedel, laupäeval kui ka pühapäeval, siis olid mul enamus asjad veel lahti pakkimata ja sellega seoses kodus täielik segadus. Kuna Soome kodust tuleb kaasa kopitushais, sain terve nädala jooksul pesta läbi oma 15 masinatäit pesu – voodipesu, rätikud, kõik riided.

Et pesu otsa ei saaks, üllatas üks laps mind öise õnnetusega, mille käigus tuli pessu panna lisaks linale terve ports kaisukaid ja kaks tekki, sest mingil põhjusel oli ta endale neid nii palju voodisse võtnud. Miks see üllatus juhtus? Sest ma ei jätnud esikus tuld põlema, ta ei julgenud vetsu minna ja arvas, et jaksab hommikuni kinni hoida. Miks ma ei jätnud tuld põlema? Sest kasside suvevaheaeg maal sai samuti läbi ja öine valgus ei mõju neile hästi ning nende trall ei mõju mulle hästi. Lahendusena olen jätnud nüüd panipaigas tule põlema, sellest piisab, et laps näeks vetsuni koperdada, aga kasse see erksaks ei muuda.

Selle nädala jooksul jõudsin käia Esimesega ortodondi juures (oktoobrist algab müofunktsionaalne ravi) ja Neljandaga nahaarsti juures (külmutati kangekaelset soolatüügast), kus mainisin, et kõigil mu neljal lapsel tuleb endiselt “beebikõõm” tagasi ja avaldasin soovi sellest jäädavalt lahti saada. Arst nimetas seda miskiseks häireks ja ütles, et sellest ei saagi jäädavalt lahti, täiskasvanuna avaldub see lihtsalt teistsuguses vormis. Sain küll retsepti ühe vedeliku jaoks, mis pead puhtaks teeb, aga see on ka vaid ajutine lahendus.

Vahepeal läksin endale kiirpassi tegemas, aga selgus, et ma olen alles detsembris uue passi saanud. Päris mõttetuks see käik õnneks ei jäänud, pidin nagunii Esimese id-kaardi ka ära võtma. Kodust leidsin pika otsimise peale oma passi üles, kuigi olin alguses veendunud, et süsteemirike näitas seda, sest ma olin kindel, et ma taotlesin ainult id-kaarti. Väga tore, et see olemas oli, 58 eurot jälle maast leitud.

Samal ajal olen 30 eurot juba lastega laiali jagatud – teatrid, tööraamat. Teatrisse läheme juba järgmisel nädalal, aga seda õnneks ilma rahata, Rakvere Teater kutsus taas suurperesid lasteetendust vaatama ja võtsin meile ka piletid.

Õhtuti on siin saanud samuti teatrit, sest lapsed pole üldse aru saanud, mida nad tegema peavad, mis tunnid neil on, mis asjad neil kotis peavad olema ja mis ei pea, kõigel tuleb näpuga järge ajada, kõike kontrollida, sest muidu on pooled asjad õppimata või kodus. Ühel päeval sain juba koolist kõne, lapsel oli õpik kadunud, kodus seda ei olevat. Loomulikult oli see kodus ja mina olin sellega paar minutit hiljem kooli juures, et poiss saaks tunnis kaasa teha.

Sellel aastal olin tubli ja kaanetasin kõik õpikud-töövihikud esimesel päeval ära. Ma olen üks nendest, kes seda tööd vihkab ja vihkasin ka seekord. Lõika, voldi, kleebi, mässa ja kui jõupaberiga on juba asi ühel pool, siis kleepkile läheb peale kandes kortsu ja kõik tuleb minema visata. Üldse ei aja närvi, eks. Tõmbasin hetke hinge ja proovisin eelmisel aastal ostetud Sulemehe kaanepabereid paigaldada, millega hakkas töö sedasi sujuma, et läksin ostsin neid juurde ja kaanetasingi kõik 15 raamatut ära. Sedasi hakkas see töö mulle isegi meeldima.SulemeesIlusaid kaanepilte jagasin veel Instagramis, kui sain oma Valemivihikud kätte. Mulle kirjutati Valemivihikust, et nad saadavad kooli alguse puhul väikese kingituse, aga kingitus osutus nii suureks, et nüüd ma lihtsalt pean kooli minema. Järgmisel nädalal lähengi. Valemivihikud.jpgKui hammaste vahetumine näitab endiselt kooliküpsust, siis sobib hästi teemasse, et nädala sees tuli Neljandal esimene hammas ära ja Esimesel juba üheteistkümnes. Lastel on kokku läinud seega 28 hammast.

Kui veel numbreid jagada, siis kahe päevaga rulluisutasin 37 kilomeetrit, mis on tegelikult vähe. Teisel korral hakkas Endomondo ainult aega lugema ja ma avastasin seda alles poole peal, see võttis igasuguse motivatsiooni pikemalt kui 17 kilomeetrit veereda. Väga palju pikemalt ei oleks tegelikult jaksanud ka, annab tunda, et terve suve ei ole end liigutanud.

Küll kõik tagasi tuleb, jaks ja võhm ja harjumus vara ärgata ja mitu korda päevas e-kooli vaadata ja mitu korda nädalas ise koolis käia ja nii edasi, aga see juhtub alles pärast Antalyat, kus ma järgmisel nädalal samal ajal olen. Paraku läheb aeg nii kiiresti, et varsti juba kirjutan, kuidas seal oli. Kui muidugi on midagi kirjutada.