Pohhuismi käsiraamat

Pole vist kedagi, kes vähemalt poleks kuulnud raamatust “Kes see Mallukas veel on?”, raamatu ilmumisest ja esitlustest on ajakirjanduses ikkagi omajagu juttu olnud ning raamat ise oli vahepeal nii Rahvaraamatus kui ka Apollos nädala enimmüüdud teos.

Raamatul on hea pealkiri, kas pole? Ma küll raamatust kirjutavate artiklite kommentaare ei lugenud, aga kujutan ette, kuidas enam ei küsinud keegi, kes see Mallukas veel on. Kuidas sa küsid seda, kui see küsimus on juba suurelt välja hõigatud ning vastuse saamisest tuleb 280 lehekülge raamatut läbi lugeda?!

Mulle saatis Mallukas raamatu kingituseks, küllap leidis, et veidi rohkem pohhuismi kuluks ka minu halli argiellu ära. Ei vaidle vastu. Päris kõigega ma aga ei nõus ka ei ole, näiteks keeruliste suhete peatükiga. Sellega olen muidugi laias laastus nõus, et suhe ei peaks olema kui takistusrada, mille läbimine nõuab suuri pingutusi, aga kui elu ise on paras takistusrada ja see mõjutab suhet, siis selle raja koos läbimiseks tuleb pingutada.

Me oleme käinud Silveriga sügavates aukudes ära, seda nii erinevatel aegadel kui ka paralleelselt ja ma kinnitan, et koos on heas palju kergem olla kui halvas. Viimases olen ma öelnud asju, mida ma pole mõelnud ja kuulnud asju, mida Silver pole mõelnud. Me oleme tülitsenud, solvanud, karjunud, vabandanud, nutnud, andestanud, unustanud.

Meie abielus puudus vahepeal mitu aastat stabiilne harmoonia. Kui viimast oli, siis mitte kauaks. Kui see kadus, siis valusate sõnade saatel. Vahepeal oli meie elus kõike lihtsalt liiga palju (majanduslangus, sissetulekute vähenemine, lastega minu vanemate juurde 10m2 magamistuppa kolimine ja enda neljatoalise kodu välja üürimine, Silveri tööandja pankrott, järgmise tööandja poolt naha üle kõrvade tõmbamine, edasi töö, mille palk ei küündinud lubatuni ega katnud isegi igakuiseid kohustusi, pidevad rahamured, Silveri enesehinnangu langus ja loobumine, minu magamatus ja sünnitusjärgsed depressioonid, veel lapsi, maja ostmine, pikale veninud remont ja seejärel majast loobumine, sest väljaminekud kasvasid taas üle pea, aga buumi ajal ostetud korter hoidis meid endiselt vangis ja nii edasi ja nii edasi), selle sees jäi suhe üsna teisejärguliseks ning me olime teineteise jaoks sageli need inimesed, kelle peal saime end välja elada. Kui läks hästi, siis üks püüdis teist toetada, kui aga olime koos augus, siis olimegi koos augus, kummalgi polnud jaksu teist välja aidata.

Sellest kõigest koos välja tulemine nõudis pingutamist. See nõudis kaugemale nägemist. Me adusime, et me tülid said alguse olmemuredest, rahakriisist, magamatusest ja depressioonist, mitte ei olnud asi selles, et meie poleks enam teineteisele meeldinud. Meile lihtsalt ei meeldinud me elu ja me ei saanud selle muutmiseks midagi teha. Oli ikkagi aeg, kus meie maise vara väärtus oli mitmekümne tuhande euroga miinuses ja mingit väljapääsu sellest olukorrast ei olnud. Ma ei saanud isegi oma elu suure summa peale kindlustada, et siis kaks aastat hiljem enesetapp teha ja Silver võlaorjusest päästa. Jah, pidasin seda tol ajal heaks lahenduseks.

Tänaseks on nii sügavad augud minevik ja meie koos oleme veel tugevamad, aga kõik võiks olla teisiti, kui me poleks pingutanud, poleks andestanud.

Heh, viisingi teema sujuvalt meie peale ja kuigi üritasin teha lühidalt, kukkus välja ikkagi peatükk pingutamise käsiraamatust “Kes need kuus Sidrunit veel on?”. Tegelikult see pingutamise osa kehtibki laste kohta ka. Elu lastega ei ole täis ainult puhast armastust, oh ei, aga ma ei tõsta käsi üles ega astu mängust välja, sest mässamist ja kraaklemist on liiga palju. Ma pean mõnikord ikka kõvasti pingutama, et ma ei pingutaks liigselt oma häälepaelu ja peres säiliks mingigi kodurahu.

Minnes tagasi Malluka raamatu juurde, siis raamatu esimene pool oli täitsa põnev lugemine, see oli nagu väga pikk ja ladus blogipostitus lapsepõlvest, vanavanematest, armumistest, rumalustest ja kõigest muust elulisest.

Ma olen muidu tuim tükk, mind raamatud naljalt naerma ja nutma ei aja, aga papa osa juures läks mul silm märjaks küll, sest minul oli samuti maailma parim vanaisa. Tema surmast on möödas juba 19 aastat ja ka mina ei suuda temast siiani kirjutada ega rääkida nii, et ma nutma ei hakkaks. Aeg on seda sügavat haava siiski nii palju ravinud, et ma vähemalt suudan vanaisast rääkida, palju aastaid ei suutnud, sest ma poleks saanud läbi nutu sõnu suust.

Siiani on õhtuid, kus ma nutan end magama, mõnikord igatsusest, mõnikord kurbusest, sest mu peas ei kõla enam vanaisa hääl, kui ma meenutan laule, mida ta mulle laulis. “Tule ääres istun mina, õhus lendvad sädemed…”

Võite ühe korra arvata, kas ma nutsin praegu seda lühikest lõiku kirjutades…

Raamatu teine pool on esimesega võrdselt põnev ilmselt neile, kes soovivad rasestuda, on juba rasedad või mässavad beebidega. Minul on sellest perioodist palju aega möödas ja kõik beebimõtted on kadunud, nii et palju lehekülgi lasin lihtsalt silmadega üle. Mõnele kohale jäi pilk ikka pidama ka, näiteks lausele “võta vastu nii palju abi, kui pakutakse”.

Ma ei tea, mis teema sellega on, aga mitte keegi ei tormanud mulle ühegi lapse sünni järel oma abi pakkuma. Kui ma olin nelja väikese lapsega üksinda kodus, siis keegi isegi ei küsinud Kadrinast läbi sõites, kas mul poest on midagi vaja, kuigi selline väike asi oleks mu elu märkimisväärselt lihtsamaks teinud, sest ma pidin paki piima järel ka koos lastega käima, olid nad siis terved või haiged.

Kui Neljandal oli esimesel talvel periood, kus ta öösel üldse ei maganud ega lasknud ka kellelgi teisel magada, siis me olime Silveriga mõlemad nii konkreetselt läbi, et me lihtsalt plahvatasime ühel varahommikul teineteise peale. Ma ei mäleta, mida me teineteisele ette heitsime, aga Silver ei suutnud enam minuga samas ruumis olla ning läks paukuvate uste saatel õue värsket õhku hingama ja mina jäin tuppa koos Neljandaga nutma. Kui maha rahunesime, siis tõdesime, et me lihtsalt peame puhkama, me ei toimi sedasi, kui magame mõlemad 2-3 tundi ööpäevas. Helistasin siis vähe inimlikumal kellaajal emale ja palusin nuttes, et ta võtaks poisid üheks päevaks enda juurde ja laseks meil Silveriga päevasel ajal välja magada, aga tema oli nõus lapsed võtma alles kahe nädala pärast, sest siis pidi isa sanatooriumisse minema. (Nagu isa kodus olemine oleks takistuseks olnud.) Nii jäigi, pidime ise hakkama saama ja saime ka, aga seda magamatuse hinnaga.

Ma ei ütle, et meid üldse aidatud ei ole. Ikka on, eriti ajal, kui elasime minu vanemate juures ja ma laste kõrvalt erinevatel koolitustel käisin. Mul on lihtsalt eredalt meeles just see kord, kus me Silveriga mõlemad vajasime rahulikumat päeva, et taastuda nii magamatusest kui ka varahommikusest tülist. See oli ka ainus kord, kus ma nuttes abi palusin ja hiljem end vaid alandatuna tundsin, nii et rohkem seda ei juhtunud.

Ma ei heida siin praegu kellelegi midagi ette, ega ma ise ka pole tõtanud õele abi pakkuma, kuigi kujutan ette, et temalgi pole olnud kolme väikesega kerge. Kõigil on lihtsalt oma elud ja ma ei oodanudki kunagi, et keegi tuleks mulle koju süüa tegema või viiks beebi jalutama ja laseks mul samal ajal magada. Minu jaoks oli enda kondiauru najal tegutsemine nii loomulik, et ma poleks Esimese ajal pakutavat abi üldse vastugi võtnud. Neljanda ajal olid lood juba teised, aga selleks ajaks oli meil lapsi nii palju, et vanaemad ei tahtnud neid hästi vastu võtta.

Lapsed on elu õied, siduge nad kimpu ja viige vanaemale!

Muidu mulle väga meeldis peatükk “Iga ema lemmiktoit – teine ema?”. Ma olen juba ammu läbi blogi aru saanud, et Malluka empaatiavõime teiste emade suhtes on kõvasti kasvanud, mitte ainult teiste emade, vaid üleüldse teiste inimeste suhtes.

Enne mõtte jätkamist kommenteeriksin enda poolt lõiku, milles oli tsiteeritud naisi, kes leidsid, et rinnapiim ei saa ära kaduda, see on võimatu. Kinnitan enda poolt, et kõik on võimalik. Ma ikkagi söötsin Esimest viimased 4 kuud ainult ühe rinnaga, kuna teisest kadus piim ära. See ei olnud kõige toredam aeg, sest oli suvi ja mu vasak rind oli paremast kaks korvi väiksem, see vahe torkas sedasi silma, et kuulsin paarilt emalt, kuidas nemad minu asemel lõpetaks üldse rinnaga toitmise ära. Järgmiste lastega olin targem ja andsin neile vasakut rinda kaks korda sagedamini, aga ikkagi oli selle tootlikkus väiksem võrreldes parema rinnaga, millega oleksin saanud mitu beebit ära toita. Seega ei toimi erinevalt mitte ainult naiste kehad, vaid ka ühe naise kaks rinda.

Jätkates nüüd Malluka empaatiavõimega, siis sattusin Malluka blogisse esimest korda, kui ta kirjutas hitleremmedest. See postitus ärritas mind, sest minu jaoks oli see üleolevalt mõnitav, ei olnud ma sel ajal ikkagi ei Perekooli ega blogidesse sattunud, nii et selline terav tekst mõjus veidi šokeerivalt. Pärast seda hakkasin üle päeva nägema, kuidas keegi mõnda Malluka postitust jagas, aga ma ei avanud neid ega saanud üldse tema fenomenist aru.

Seda ma enam ei mäleta, kuidas ma ise Malluka blogi regulaarselt lugema hakkasin, aga mäletan, et olen veel palju kordi tema postituste peale ärritunud või end puudutatuna tundnud. Mul täpne sõnastus meeles ei ole, kuid tean, et võtsin hinge selle, kuidas ta kirjutas, et ta ei mõista, mida teised emad valesti teevad, et nende lapsed nutavad, tema omad küll ei nuta, millest ta järeldas, et ta on hea ema. Mina omakorda järeldas, et olen halb ema, sest minu lapsed on kõik beebieas väga palju nutnud ja mind paar tuhat ööd (absoluutselt ei liialda praegu) magamata hoidnud.

Mind ilmselt riivasidki kõige enam taolised hinnangud, seda ka siis, kui need olid huumoriga kirja pandud. Jätsin sel ajal Malluka blogisse korduvalt kriitilisi kommentaare tema üleoleva suhtumise pärast ja vähemalt korra jätsin ka dramaatiliselt hüvasti, sest ma lihtsalt ei suutnud enam tema must-valget mõttemaailma lugeda. (Lausa mitu päeva ei suutnud.) Võib-olla ma võimendasin kõike enda jaoks üle, olin siis ikkagi veel väga magamata ja masenduses, aga selles ma siiski ei kahtle, et Mallukale on igal aastal lapse saamine hästi mõjunud – hinnanguid on aina vähemaks jäänud, empaatiavõime aga kõvasti kasvanud.

Raamatus ongi ainult see empaatiline Mallukas, kellele olen viimastel aastatel kaasa elanud ja kelle elufilosoofia mulle meeldib. Kui ma oleksin aastaid tagasi hitleremmede postituse asemel lugenud raamatut “Kes see Mallukas veel on?”, siis oleks Mallukas mulle esimesest peatükist alates meeldinud, kuid mul oleks tema paremaks inimeseks kasvamine nägemata jäänud. See kõlas praegu väga vanaemalikult… Lihtsalt, ma olen alati pigem lumehelbeke olnud ja minu jaoks oli masendav, kui pohhui oli Mallukal teistest inimestest, nii et mulle kindlasti meeldib palju rohkem see Mallukas, kellel on pohhui pigem teiste arvamusest.

Mulle väga meeldis lugeda ka seda, millisena näevad Mallukat inimesed tema ümber, nende hulgas ka tema lasteaiakasvataja. Tuleb välja, et Mallukas on pisikesest peale unustamatu tegelane olnud!

Mina näen Mallukas samuti pigem seda inimest, keda näevad tema sõbrad, samas tean, et mõned näevad temas rohkem koolikiusajat. Mulle tundub, et siin on oma osa ka tõlgendamistel, mis saab alguse isiklikust antipaatiast. Olen seda blogipostituse grupis täheldanud, kuidas Malluka tekstile omistatakse külge ründav hääletoon ja enda tekstidega minnakse kaitsepositsioonile. Ma mõistan seda, ka paljud minu arvamused ja hoiakud tulenevad sümpaatiast või antipaatiast isiku enda suhtes, aga ma ei ole pika vihaga, nii et minu antipaatia Malluka suhtes on kasvanud üle sümpaatiaks. Ma ei näe temas juba mõnda aega blogimaailma musta lammast, pada või katelt aga küll, nii et kasvuruumi veel on. Mitte ainult temal.

Tõsi on see, et Mallukas on fenomenaalne, teist temasugust ei ole ega tule! Ekrelased vihkavad teda, lapsed armastavad, ülejäänud vihkavad ja armastavad samal ajal, sest temas on midagi võluvalt rämedat või rämedalt võluvat. Tema pohhuismist tahetakse osa saada, muidu ei oleks Malluka blogi, saated ega kõnealune raamat nii populaarsed. Ma ei tea, võib-olla olekski maailm veidi parem paik, kui meis kõigis oleks natuke rohkem seda Mallukat, kes ei muretse mõttetute asjade pärast ja raamib laste poolt täis soditud seina stiilseks sisustuselemendiks…

Mõnus reede ja kiri Mallukale

Täna on küll juba teisipäev, aga ma ei avanud vahepeal mitu päeva arvutit, et oleksin saanud, jõudnud või üldse tahtnud vahepeal reedest kirjutada, sest Silver oli kodus. Enam ei ole. Eile läks ta sellel hooajal viimast korda ära, mis tähendab, et järgmisel korral tuleb ta koju terveks talveks ja see järgmine kord võib olla isegi paari nädala pärast. Võib ka olla kuu pärast, aga seegi pole enam pikk aeg, kui arvestada, et hooaeg on tänaseks seitse kuud kestnud.

Silver tuli reedel, seekord mitte kõige hilisema laevaga ja oli 21.30 juba sadamas. Samal ajal tahtsin minagi seal olla, aga ma ei olnud, sest mul oli nii tore õhtu, et mul kadus igasugune ajataju.

Terve reedene päev oli vahelduseks väga õnnestunud. Esmalt sain ma lõunaks kõik toad korda ja seda kolme tõbise sabotööri lapse kõrvalt, nii et ma võitsin! Pärast seda sain sõbrannaga tunnikese teed juua ja lobiseda. Poolest päevast sain üldse kõik oma sabotöörid lapsed emale viia ja ise rongiga linna sõita. See oli suur asi, sest viimasest sellisest lastevabast õhtust (kui jätta arvestamata need 33 voodis veedetud mitte kõige meeldivamat tundi) oli möödas poolteist kuud ja viimasest lastevabast tunnist paar nädalat, nii et väike vaheldus kulus ära.

Õhtu Tallinnas ei olnudki üldse väike vaheldus. Läksin vaatama etendust “Mida Talle Öelda ehk Tigu”, sest teisel sõbrannal on seal roll, aga enne seda tegin Ulakas Kaunitaris aega parajaks.

Lahe, kuidas ühest kirjast Ulakale Kaunitarile kasvas välja midagi sellist, et ma lähen butiiki kui sõbra koju ja täpselt selline tunne mul seal Kadiga oli ka, nagu me oleks vanad sõbrad. Igav igatahes ei olnud ja ajataju kadus juba seal sedasi, et lahkusin Ulakast Kaunitarist alles siis, kui tahtsin järgmises kohas kohal olla. Kuskile siiski hiljaks ei jäänud, ma lihtsalt tahtsin arvestada võimalusega, et ma ei leia õiget kohta (Polygon Teatrit) kohe üles, aga leidsin.

Etendus, mis võitis Harrastusteatrite riigifestivali peaauhinna, oli väga … Ma ei oskagi sellele sõna anda. Minu jaoks oli see teatrikunst, mis kohati oli keeruline, mõjus süngelt, tekitas küsimusi, aga samas oli see väga paeluv ja ma annan pea, et kaitseingli rollis olnud Robin Täpp on peagi igale teatrisõbrale tuttav nimi. Ta jättis mulle nii kustumatu mulje, et võimalusel lähen kindlasti vaatama järgmist tükki, kus ta mängib.

Kõik olid väga head, mitte ainult Robin, aga temas olid midagi erilist. Kui teised elasid rolli sisse, siis tema oligi kaitseingel ise ja tema valu oli nii valus, et tegi mullegi haiget. Kui “Mida Talle Öelda ehk Tigu” peaks millalgi kuskil veel etenduma, siis ainuüksi Robini pärast soovitan seda vaatama minna.

Kusjuures Robin teenis Harrastusteatrite festivalil parima meesnäitleja tiitli ning Alice Siil, kes mängis kaitseingli hoole all olnud noort prostituuti, parima naisnäitleja oma. Mõlemad on verinoored (alles gümnaasiumi lõpetanud) ja nad on tõesti väga andekad, aga Robinis on lisaks veel mingi eriline säde, mis pani mind temast vaimustuma.

Samasugust vaimustust tundsin kaheksa aastat tagasi, kui Peeter Rästas mängis “Tuulte pöörises” Soosaare sulast Jaani ning muutis oma erilise sädemega selle lavastuse minu jaoks unustamatuks.

Ehh, kus jäin nüüd lobisema, kuigi tahtsin kirjutada, et eelkõige läksin tükki vaatama ikkagi sõbranna pärast, kes alles liitus harrastusteatriga ja oma esimest suuremat rolli etendas. Ma alguses kartsin, et äkki ta muigab, kui ma esireast talle otsa vaatan, aga ei mingit muiet, ta oli oma tõsises rollis sügaval sees. Ma kiidaksin teda siin meeleldi pikemalt, kuid ta ei loe mu blogi, nii et piirdun nende kiidusõnade ja suure kallistusega, mille andsin talle pärast teatritükki. Mul on hea meel, et ta nii tubli on ja mul on hea meel, et ma tänu temale nii kõnekat etendust nägin.

Kui sõbranna oma lavagrimmi maha pesi, siis läksime Solarisse kohvile, kuigi alguses jäi jutt, et tema sõidab kohe pärast etendust koju ning mina jalutan sadamasse Silverit ootama. Sõbranna sai aga oma plaanid ümber teha ja meil olid kohvitassi taga nii põnevad jutud, et mulle meenus Silver alles siis, kui ta mulle 21.25 helistas, et küsida, kus me täpsemalt kohtume – ta oli juba autos ja ootas mahasõitu. Ups!

Kuna kohvid ja koogid olid nagunii otsas, siis jätsime sõbrannaga head aega ja ma hakkasin sadama poole jalutama, kuni Nautica keskuse juurest lasi üks selja tagant lähenev tüüp mulle signaali ja pakkus küüti küsimusega, mida minusugune naine õhtusel ajal sedasi üksinda väljas teeb. Vastasin, et tööd teen ja ütlesin oma hinna. Talle sobis, nagu alati.

Me mõlemad olime ülevoolavas tujus, mina eriti, sest mul oli selja taga nii tore õhtu ja kojusõit Silveriga oli kirsiks tordil. Tuhksuhkruks kirsil osutus aga Malluka postitus, kuigi mu esimene emotsioon oli ehmatus, kui nägin järsult suurenenud blogi külastatavust ja kümneid uusi jälgijaid näoraamatus. Enne Malluka postituse avastamist kontrollisin Perekooli ja kui sealt midagi ei leidnud, siis pakkusin, et kuskil Facebooki grupis lahatakse meid, mida ehk on samuti kunagi tehtud, kuid reedel tuli kogu suurem huvi Malluka blogist ja seda igati positiivse lahkamise peale.

Ma kopeerin tema sõnad igaks juhuks siia ümber, et oleks märk maas, kui Mallukas peaks avastama, et kirjutas need rasedushormoonidest vaevatuna, mille järel ta oma meeltesegaduse kustutab või kui tema kaubamärk lõplikult kinni pannakse:

Näiteks ühel päeval hakkasin ma Liivi blogi otsast peale läbi lugema (kuigi ma olengi teda algusest peale lugenud) ja veendusin lõpuks, et vot just TEMA on selline naine, keda ma enda sõbraks tahaks. Muidugi nagu ma öelnud olen, siis ma olen jube sitt sõber, ma ei viitsi suhelda ega midagi, aga no igatahes mul oleks hea meel, kui ma saaks ta endale külla kutsuda, dinnerit pakkuda, vaadata, kuidas lapsed märatsevad ja ehk klaasikese veinigi juua (kuigi ma lugesin, et ta ei joo veini, aga Kerli ka kunagi ei joonud, tänu minule on ta nüüdseks suur joodik…(naliii)).

Teate miks? Inimene kirjutab ladusalt, mõnus on lugeda! Siiralt. Ausalt. Mulle meeldib, kuidas ta on minu jaoks nagu mingi näide ideaalsest suurperest. Jah, nende peres on mõned asjad nii, nagu ma ise olen kirjutanud, et elada ei tahaks (noh, mees välismaal), aga minu meelest on nii äge, et nad on selle täiega tööle pannud, et nad suudavad ajastada asju nii, et suved-talved koos ja kuidas nende suhe on terve aja olnud üsna harmooniline ja armastust täis. Ei ole midagi tobedamat kui need dramaatiliselt lahku-kokku paarid, keda mul paari on “au” miskipärast näiteks FBi sõbralistis omada. Iga mõne aja tagant minnakse lahku, teavitatakse kõiki dramaatiliselt, tuntakse ennast lõpuks “vabana” ja “õnnelikuna” kuni jälle “mina musiga” pilte üles pannakse. See on tänapäeva ühiskonnas nii tavaline, et lausa õudne näha.

Seetõttu ongi tore näha paari, kes on PÄRISELT koos, heas ja halvas. Mitte ainult sõnades ja piltides, vaid PÄRISELT. Ma ise tunnen ka, et ma olen väga õnnelikus suhtes ja seetõttu mulle meeldib ka teiste armastust näha. Eriti meeldib mulle, kuidas Liivi postitustest, kus ta mehest räägib, tõesti kiirgub seda armastust ja kirge. Ma tunnen, et mina nii kirjutada ei oska, selle pärast kõik arvavadki, et Kardo on siin vastu-tahtmist-teener 😂

Mulle meeldib veel, et ta on nii aus – paljud teemad on sellised, mida need suvablogijad iial ei arutleks. Hell, ENAMIK blogijad ei tihkaks ehk kirjutada asjadest, millest Liivi juttu teinud on, aga see osa meeldib mulle jällegi väga. Inimene ei tunne valehäbi ja suudab kaasahaaravalt kirjutada ka isegi kõige piinlikemast ja ebamugavamatest teemadest. Kommentaarides on näha, et kaasaelajaid on ja need teemad lähevad paljudele korda.

Niiet jah, äge oled, Liivi ja tulge külla! Ma luban olla väga kehva sõber, suhelda haruharva ja üldse käin ma vähe pinda!

giphyMina pärast postituse lugemist …

Armas Mariann, ma luban olla sama kehv sõber, sest dinnerile, kuhu ma meeleldi tuleksin, jõuan ilmselt alles aasta pärast – ma nimelt suhtlen samuti oma sõpradega harva ja seetõttu mul neid vähe ongi. Veini ma tõesti ei joo, aga klaasikese Martini Asti limonaadi võid küll pakkuda, kui aasta pärast kohale jõuan.

Mind väga liigutab see, kuidas meie suurperet ja abielu kirjeldad, sest täpselt sama tunnen isegi … et ma olen harmoonilises suhtes ja me oleme Silveriga loonud ideaalse pere. Meil on muidugi paremaid ja halvemaid aegu olnud, aga oleme tõesti olnud kõiges koos ja meile päriselt meeldib koos olla, igal võimalusel.

Ma ei ütleks, et sa ei oska Kardost sama armastavalt kirjutada, oled seda ju teinud küll, lisaks paistab teie veider harmoonia Kanal 2 ekraanil hästi välja. Meil on samasugune veider harmoonia, kus kõrvalseisjad ei pruugi meie mustast huumorist ja sinikateni möllamisest aru saada, kuid meil pole koos kunagi igav ja see ongi peamine.

Aitäh ka meenutamast, milline blogija ma kunagi olnud olen. Loen mõnikord isegi oma vanu postitusi tundega, et tahaks selle ägeda inimese sõber olla … Ma ei tea, mis igavasse udusse ma siin vahepeal mattunud olen, aga ma endiselt loodan sellest välja jõuda.

Tervitades

tumblr_mmauq4o0Bd1rp0vkjo1_400