Kuu aega laatsaretti – kuu aega taastumist

Eile oli üks mõnus esmaspäev, üldse mitte sinine! Lapsed käisid kõik koolis-lasteaias, Silver lõhkus maal puid ning mina sain pool päeva üksi vaikust nautida. Viimane selline päev oli 21. veebruaril, mis oli Neljanda jaoks kuu ainus lasteaiapäev, Kolmanda jaoks oli see viies, mis jäi ühtlasi ka viimaseks, sest samal õhtul kerkis tal järjekordne palavik.

Kõik sai alguse tegelikult juba 21. jaanuaril, kui Kolmandal tõusis kõrge palavik, millest järgmisel päeval enam mingit märki ei olnud, midagi muud sellele ei järgnenud ka. Nädal hiljem, 28. jaanuaril, tekkis Teisel pärast tunde mõõdukas palavik, mis kerkis järgmisel päeval ligi 40 juurde, aga ülejärgmisel oli kõik pealtnäha korras ja pärast seda läks ta tagasi kooli. Samal ajal jäid pisemad lasteaiast koju, sest Neljandal tekkis kõrge palavik ja Kolmas hakkas köhima.

7. veebruaril olid juba kõik neli kodus, sest ka Esimesel tõusis palavik ja tekkis köha ning Teisel avaldus nina all mädane nahapõletik, mis hakkas arenema kohe pärast palavikku, aga ma pidasin seda alguses ohatiseks ja nii sai see mitu päeva kasvada, kuni läks nii koledaks, et laps häbenes sellega kooli minna. laatsaret.jpgKus on, sinna tuleb juurde ehk viis tõbist last …

Esimene jäi koju 5. veebruarist, see oli teisipäev, ta oli paar päeva palavikus, köhis veidi ja läks järgmisel nädalal tagasi kooli, kuid juba esmaspäeval tõusis tal uuesti palavik, küll ainult üheks õhtuks, aga pärast seda oli ta igaks juhuks veel kaks päeva kodus. Neljapäevast läks taas kooli ja järgmise nädala kolmapäeval jäi jälle koju, sest köha ägenes korralikult. Paraku olid käsil veerandi viimased päevad, nii et ta pidi käima pärast tunde koolis paari asja järele tegemas, mille peale arvas õpetaja, et kui laps vähegi suudab, võiks ta ikkagi koolis käia. Esimene siis pingutas veel need paar viimast päeva, pärast mida jäi ta taas kõrgesse palavikku ning vaheaja veetis juba kopsupõletikus … Kooli tagasi jõudis ta alles eile.

Kuigi jaanuari lõpus ei järgnenud Teise kõrgele palavikule pealtnäha midagi, maadles ta oma nahapõletikuga mitu nädalat. Ta puudus oma koleda ninaaluse pärast 7. ja 8. veebruaril, samal ajal sai ravi peale ja esmaspäevaks oli nahk juba nii ilus, et sai kooli minna, kuid nädala lõpus tekkis tal nohu ja nahapõletik muutus taas aktiivseks, mistõttu oli ta veerandi viimasel nädalal jälle kolm päeva kodus.

Paraku ei allunud nahapõletik antibakteriaalsetele salvidele, vaid levis hoopis uutesse kohtadesse, nii et 25. veebruaril sai ta raviks juba suukaudsed antibiootikumid. See ilmselt nõrgestas korralikult tema organismi, sest keset kuuri tõusis tal mitmeks päevaks kõrge palavik ja temagi hakkas köhima. Tal ei tõusnud ainult palavik, vaid ka põletikunäit, mille peale määrati talle otsa teist sorti antibiootikumid … Minust jäid need nädal tagasi apteeki, ma lihtsalt ei julgenud talle teist kuuri järjest teha, seda enam, et esimese kuuri järel tekkis lapsel allergiline reaktsioon – tal oli pahkluudest põskedeni korralik (nõges)lööve. Täna näen, et seda teist kuuri polnudki vaja, Teine paranes ka selleta.

Kui Esimesel veerandi viimasel nädalal köha ägenes, siis jäi ka Kolmas pärast nelja lasteaiapäeva uuesti köha ja palavikuga koju ning see palavik püsis tal kaheksa pikka päeva. Kokku oli ta veebruaris kena kaks nädalat palavikus, kuu esimese pooles need palavikud lihtsalt tulid ja läksid, mitte ei püsinud terve nädala nagu kuu teises pooles. Ka temale määrati pärast esimese antibiootikumikuuri lõppu teine otsa, sest esimene teda tervemaks ei teinud, aga ma ei ostnud ravimeid kohe välja ning paar päeva hiljem oli köha nii palju taandunud, et jätsingi ka tema antibiootikumid apteeki.

Neljas oli oma kõrge palaviku järel lihtsalt nohus ja pärast seda puhkas niisama kodus, temal antibiootikume vaja ei läinud, aga kuu jooksul oli ka tema vähemalt viis päeva palavikus, nii et nelja lapse peale oli palavikke rohkem kui veebruaris päevi … Sellist kuumalainet meil varem olnud ei ole … Igasuguseid laatsarette oleme siin pidanud küll, kuid kõrgeid palavikke on esinenud pigem harva ja needki on enamasti ühepäevased olnud.

Veebruar oli igatahes selline hullumaja, et kuu teises pooles tekkis mul juba ahastus – nii villand oli sellest, et jaanuari lõpust alates oli kogu aeg kellelgi mingi häda, palavik palaviku järel, lakkamatud köhahood ja magamata ööd. Kui juba tundus, et lapsed hakkavad terveks saama, kustutas kannapööre kõik lootuskiired, sest poisid jäid hoopis veel haigemaks … Tõesti tuli mingi hetk jõuetuse nutt kurku, kui kraadiklaas näitas taas palavikku ja seda veel mitmes kaenlaaluses järjest.

Kuna kuumalaine käis kõigist lastest üle ja nad kõik olid terve kuu vähem või rohkem haiged ning kolm neist said raviks antibiootikumikuuri, mõtlesin teha neile kõigile ka vitamiinikuuri, et organisme pikast põdemisest turgutada. Eelmisel aastal umbes samal tarvitasid lapsed Nutrigeni toidulisandeid ning poisid olid pärast seda pikalt terved kui purikad, Neljas küll nohutas regulaarselt edasi, kuid kahe nohu vahele jäi siiski lasteaias käimise rekord, mistõttu liikusid nüüd mõtted taas Nutrigeni peale.

Rosena Facebooki lehel läks meel aga vähe mõruks, sest nägin, et Nutrigeni toidulisandid olid terve veebruari 30% odavamad, mina tahtsin neid muidugi märtsi esimestel päevadel osta – kui tüüpiline! Needsin end korraks maapõhja ning kirjutasin Rosenale läbi Facebooki lootusega saada väikese hilinemisega see soodustus, sest tahtsin osta ikkagi neli pudelit. Rosenast aga vastati, et nad saadavad need pudelid niisama ja veel topeltkoguses, et lapsed saaksid teha kuuajase vitamiinikuuri. See oli tõesti parim asi, mis pärast terve kuu kestnud laatsareti juhtuda sai! Aitäh-aitäh-aitäh-aitäh, Rosena!nutrigen supra multivitamiin lastele.JPGNutrigen Supra, ainus laste toidulisand, milles on 13 vitamiini ja 10 mineraalainet.

Ma ei ole muidu väga multivitamiinide usku, aga Nutrigeni toidulisandite puhul tegin erandi, sest nende esimeseks koostisosaks ei ole suhkur. Ma ei ole küll koostisosade ekspert, kuid mulle tundub, et Nutrigeni siirupites on igasuguste teiste siirupite, kummi- ja šokolaadikarudega võrreldes ebavajalikke aineid oluliselt vähem või pole neid pea üldse. Võimalik, et olen ülekohtune, kuid kummikarude ja muude kommisarnaste vitamiinide suhtes on mul alati olnud korralik tõrge, mulle on need tundunud rohkem kallid kommid, mistõttu hakkasin mingil hetkel igasuguseid multivitamiine juba eos välistama, ei jäänud palju puudu, et oleksin aasta tagasi sama teinud ka Nutrigeniga.

Võib-olla sellepärast lapsed haigeks jäidki, et nad tavaliselt midagi peale D-vitamiini juurde ei saa. Kui, siis ainult C-vitamiini, aga seda mitte igapäevaselt ega isegi mitte igakuiselt. Sügiseks küll ostsin 3 erinevat Nutrigeni siirupit, et valmistuda viiruste hooajaks, kuid meie kamba peale piisas sellest kogusest ainult kaheks nädalaks, millest jäi ehk väheks. Samas pidasid lapsed veebruarini täitsa hästi vastu, kui mitte arvestada Neljanda nohutamist, sest see on miski, mis on temaga sünnist alates aastaringselt kaasas käinud.

Igatahes, veebruari vintsutuste järel kulub lastele üks superturgutus ära ja selleks eelistan praegu just Suprat, maksivitamiinisiirupit. nutrigen supra 3Mõnede allikate väitel kulub kevadel nagunii üks vitamiinikuur ära, sest talve jooksul on keha kulutanud palju energiat temperatuuri hoidmisele, samal ajal on aga toidulaual vitamiinide kogus vähenenud, mistõttu võib organismi kimbutada vitamiinipuudus ja tulemuseks on kevadväsimus.

Ma ei tea, kas see on kokkusattumus, aga viimane suurem laatsaret ja antibiootikumide tarvitamine jäi üle-eelmise aasta märtsikuusse, mil kõik lapsed olid korraga pikalt haiged, kolm neist lõpuks kõrvapõletikuski. Võib-olla ongi nende organismid kevadeks nõrgemad olnud, mistõttu on haigused kergemini külge hakanud. Mitte ainult nende organismid, vaid kõigi ehk veebruaris-märtsis ei ole mitte gripihooaja haripunkt, vaid inimeste immuunsuse madalpunkt.

On kuidas on, lapsed on lõpuks terved ja loodan, et nende immuunsüsteemid saavad nüüd nii palju üles turgutatud, et see jääb mõneks ajaks kestma. Üks pudel Suprat on neil kamba peale juba tühjaks tehtud, seitse veel jäänud …nutrigen supra 2Kes tahab samuti laste immuunsuse turgutamiseks Nutrigeni toidulisandeid krabada, siis märtsi lõpuni saab seda teha koodiga sidrun 30% soodsamalt.

Üllatusena oli Rosena.ee saadetud pakis lausa kümme pudelit Supra siirupit, aga meile piisab kaheksast, mistõttu kingin kaks pudelit kellelegi ära. Olenevalt lapse vanusest piisab sellest kogusest 27-80 päevaks. Kui tunned, et sinu lapsel/lastel oleks just praegu midagi sellist vaja, siis anna sellest kommentaariga märku, võitja loosin välja juba 15. märtsil, et uus nädal saaks alata vitamiinikuuriga.

15. märts: Nutrigen Supra siirupid võitis Merle, palju õnne!

Laupäeva õhtu

Neljas käis täna sünnipäeval, pärast mida vaatasime koos “Luciferi” järele, sest eilne osa jäi vahele ja mul nõudekas käis, ei saanud kohe maale tagasi sõita (sealt kahekesi sünnipäevale tulimegi). Pidime pärast seepi tagasi sõitma, aga läks hoopis nii, et Neljas jäi diivanil magama ja seal magab ta ikka veel. Oli vast äge pidu, kui sedasi läbi võttis.cofSünnipäev toimus Kadrinas Roosistuudios, mis alles kevadel avati ja kuhu me siiani ei olnud jõudnud. Koht on väike, aga nii armas ja hubane ning mulle väga meeldib see, et Roosistuudios ei ole elektroonilisi ega plastikust mänguasju. Mõnus vintage-stiilis peokoht. sdrMulle meeldib veel rohkem see, et ka Neljandale meeldis Roosistuudios, ei olnudki vaja rohkem ruumi ega tulesid ja vilesid. Ilmselgelt läks kogu aur seal üksteisega mängimisele ja möllamisele, muidu ta mul praegu diivanil omadega läbi ei oleks.

Las ta siis magab, võime homme ka maale tagasi sõita, vahet ei ole. Saangi kasutada võimalust ja kirjutada sellest, millest eile jäi eluargi tõttu kirjutamata.

Eile oli viimane koolipäev, ideaalis oleksime pidanud täna juba Soomes olema, aga me vist ei sõidagi üldse Silveri juurde. Mitte et ei tahaks, väga tahaks, aga laevapiletid on kallid, sõidud pikad, vaheaeg lühike, lapsed tahavad vanaemade juures ka olla, Silveril saab ülevaatus sellel kuul läbi ja tema tahaks esimesel võimalusel koju tulla, aga ta veel ei tea, millal see võimalus tekib, äkki juba kolmapäeval, võib-olla alles novembris … Tee siis sedasi plaane, eks.

Praegu meil vaheajaks plaane ei olegi, elame päeva korraga ja vaatame, mis saab. Küll võin anda lääne-virukatele ja miks mitte ka kaugema kandi rahvale viimase hetke idee – seiklusorienteerumine. Pühapäev on viimane orienteerumispäev, õhtuks tuleb vastused toimetada sinna, kuhu need toimetada tuleb. Kadrinas näiteks spordikeskusesse. Osalejate vahel läheb midagi loosi, aga auhinna või auhindade kohta mul info puudub.

Me tegime lastega kolmapäeval Kadrina raja läbi. Tegime tegelikult natuke sohki, esimene ja viimane punkt jäid samal päeval läbimata, aga kokku kõndisime siiski kena kuus kilomeetrit. Lastele muidugi lubasin poole lühemat maad, sest muidu ei oleks nad ideest väga vaimustuses olnud. cofLõikasime veidi läbi surnuaia, seda mitte jalavaeva säästmiseks, vaid surnuaia ilu pärast. Mulle ei meeldi matused ja ma ise ei tahaks saada surnuaeda maetud, kuid mulle on alati surnuaiad meeldinud, neis on vaikne võlu. cofsdrIlm oli jalutamiseks suurepärane, valdaval enamusel meist olid tujud ka head. Esimene oli rõõmuga peamine kaardilugeja, Kolmas kandis meeleldi pastakat ning Teine ja Neljas vaidlesid seljakoti kandmise pärast (mõlemad tahtsid seda ise teha), kui Teine parasjagu millegi üle ei kurtnud.davKõik on pildil. Peaaegu.

Kodus selgus, et Teine ei kurtnudki niisama kurtmise pärast, kuidas ta ei jaksa kõndida, kuidas jalad enam üldse ei liigu, kuidas ta on nii väsinud ja kuidas tal pea ka valutab juba. Kui ta toas diivanile istus, siis ta sai vist aru, et tal ei valutagi pea niisama ja tahtis, et katsuksin tal otsaesist. Katsusin, aga midagi aru ei saanud, sest käsi oli mul külm ja me mõlema otsaesised tundusid sama soojad. Andsin talle igaks juhuks kraadiklaasi ja see näitas 38,5 °C.

Minnes ei olnud tal häda midagi, ka esimesel kahel kilomeetril ta veel ei kurtnud, sealt alates hakkas kurtma, aga kuna see tema puhul ei ole midagi uut, siis ma tõesti ei osanud arvata, et tal parasjagu palavik tõuseb. Kodus tõusis see veel edasi ja 39,2 °C juures tundis ta end juba päris halvasti, siis andsin rohu sisse, muidu oleksin lasknud rahus kehal viirusega võidelda.

Ma ei tea, millega ta võitles, aga järgmisel päeval temperatuur üle 37,2 °C ei tõusnud ja midagi pole sellele järgnenud ka, ei nohu, ei köha. Jumal teab, mis see oli. Olin siiski ettevaatlik ja jätsin ta kahel päeval koolist koju, tema vaheaeg kestab seega juba kolmandat päeva.

Neljapäeva hommikul käisin lasteaiast tulles Konsumist läbi ja ostsin kiidetud kaerakliid.

Ma ei tea, kus ma varem olen olnud … Kaerakliidest tehtud puder on nii hea, et tõesti läks isegi mannapudrupoisile peale. Mulle see mannaputru ei meenutanud, ma muidugi maitsestasin seda mee ja kaneeliga, mida Silver mannapudru puhul kunagi ei tee, aga kaerakliipuder oli sellegipoolest hea.

Samuti katsetasin järele soovituse lasta vesi keema, võtta pott tulelt, kallata helbed sisse ja lasta mõnda aega seista. Toimib! Putru ei peagi keetma ja see teeb asja veel lihtsamaks, ei mingit põhjakõrbenud putru ega erilist ajakulu selle valmistamisel.

Putrudest rääkides, siis ma küsisin ühe Helen Helde pudrukohvi juurde, mille loosin välja järgmisel laupäeval pudrupostituse kommenteerijate vahel. Kellel esmaspäeval Facebooki loosis ei vea, siis jääb veel võimalus proovida õnne siin, Heleni Facebooki või Instagrami lehel.

Esmase tagasiside põhjal võib vist öelda, et Helen Helde on algajate pudrusari. Suured pudrusõbrad oskavad juba ise oma putrude sisse igasuguseid erinevaid asju lisada ning neid Helen Helde pudrud ei vaimusta. Mina olen algaja või siis lihtsalt rutiiniarmastaja, kes aastaid kolme erineva pudru vahel laveerinud ega ole osanud igatseda midagi muud, nii et mulle läheb Helde sari hästi peale (välja arvatud porgandiga variant, aga need helbed on jälle kotletis head).

Mul muud juttu ei olegi ega saagi olla, sest Neljas ärkas ja üldse mitte hea tujuga …

Ilusat laupäeva õhtut ja ilusat pühapäeva ja ilusat vaheaega nendele, kellel on vaheaeg!

View this post on Instagram

Niiii ilus!

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

2/4

Viimased 4 aastat on mul lasteaias käinud 2-3 last korraga, aga sel kevadel oli esimene emadepäeva kontsert, kus minu lapsed ka esinesid. Enne seda on üldse olnud ainult üks rühmasisene jõulupidu, kus lapsed esinesid, nii et see oli üleüldse esimene kontsert. Esinesid seal Teine ja Kolmas. Teine oli nagu ta on, väga paigal ei püsinud, saatis tüdrukutele õhumusisid, otsis mind varjamatult ja kui leidis, siis lehvitas ja lehvitas ja lehvitas. Kolmas oli laval pigem vastumeelselt, laulis tujutult kaasa, tantsuliigutusi tegi tuimalt või üldse mitte ja seda oli veidi kurb vaadata. Mitte siis seda, et ta elavalt kaasa ei teinud, vaid seda, et ta üldse laval pidi olema. Ka mulle ei meeldinud lapsena sellised esinemised ega meeldi siiani, vabatahtlikult ma lavale ei läheks ja sundida mind enam vast keegi ei saa. Ma loodan.

Teine on see eest täielikult lavale sündinud, ta on esineja, ta naudib tähelepanu, tahab keset esinemist veel esineda, teistest erineda, nalja teha. Iseenesest on tore, et ta on julge ja tunneb end publiku ees igati koduselt, aga ta ei saa aru, millal asi läheb juba üle piiri ja hakkab muutuma tema isiklikuks sõuks, nii et sain emana tunda tema esinemiste ajal uhkust ja kerget piinlikkust korraga.

1

2

Lasteaia lõpupeol esitas ta üksinda luuletuse, mis ei tulnud ilmselt sellest, et ta oleks kõige ilmekam lugeja, vaid pigem sellest, et need sõnad käivad täpselt tema kohta …

Poisid täis on tulist kärtsu,
karjuvad ja löövad särtsu.
Kui nad oleks paid ja tuid,
saaks topelt portsjon tüdrukuid.

Poisi hing on nagu süsi.
Pingis paigal poiss ei püsi.
Hoidku teised konte, luid,
poiss las ronib mööda puid!

Ma siiski tahaksin loota, et ta püsib pingil paigal, sest sügisest on ta koolilaps ja siis ta lihtsalt peab seda tegema. Uskumatu, et tänase seisuga on mul kaks lasteaialast ja kaks koolilast. Okei, Teine otseselt veel koolis ei käi, aga lasteaias ka enam mitte, lõpupidu oli ära ja nimekirjas teda enam ei ole.

1

2

Mul kahjuks paremaid pilte ei ole, ma ei tea veel sedagi, kuidas me perepildile jäime, äkki mulle üldse ei meeldi ja peame seda kordama. See oleks veidi keeruline.

Teise lõpupidu oli ilus, aga nutma ma ei hakanud, kuigi mul oli juba nädalaid enne klomp kurgus, kui sellele mõtlesin. Mul oli nii kahju mõelda, et ta ei lähe enam kunagi lasteaeda, et see ilus aeg on läbi ja ta peab hakkama vaikselt suureks saama, aga tema ei osanud isegi seda viimast nädalat lasteaias nautida, ootas oma lõpupidu nagu vabanemistähtaega. Sügisel ilmselt tahab lasteaeda tagasi …

IMG_2877Sekka üks pilt Neljandast, kes vaatas vaikselt venna lõpuaktust. Alguses istus küll issi süles, aga üsna pea kibeles omaette istuma ja võttis koha sisse meie ees olnud reas. Tal on isegi rohkem kannatust, kui vanematel vendadel, kes hakkasid juba keset aktust nurisema, et liiga kaua läheb.

Kuna Esimesel on suvevaheaeg ja Teine lõpetas lasteaia, siis Kolmas ja Neljas jäid ka suvepuhkusele. Neljanda puhul on see muidugi palju öeldud, sest ta on kokku võib-olla 1,5 kuud lasteaias käinud … märtsis ei käinud päevagi, aprillis käis lausa 2 nädalat, siis oli 5 nädalat kodus ja enne suvepuhkust käis veel 3 ja pool päeva nägu näitamas. See oli antibiootikumikuuri tulemus, aga tänaseks on ravikuuri mõju kadunud ja lapsel jälle paks nohu, nii et ta oleks praegu kodus ka suvepuhkuseta. Kolmas käis lasteaias küll oluliselt rohkem, enne suvepuhkust vist isegi 5 nädalat jutti, mida ei juhtu kuigi sageli, aga ka tema on nüüd kodus haige.

Ma pidin täna kooli minema, homme ka, aga juhtus elu ja sõitsin eile hilisõhtul palavikualandajaga ema juurde, kuigi ta ütles, et ei ole vaja, saavad hakkama. Mina aga ei saanud hakkama, kui teadsin, et lapsel on kõrge palavik ja hommikul oli hinganud larüngiidiselt. Kartsin, et ema juures pisikeses umbses toas tekib tal korralik larüngiidihoog ja tahtsin öösel magada tema juures, et kuulda, kuidas ta hingab. Hingas ilusti, aga keset ööd hakkas palavik ikkagi nii palju liiga tegema, et laps rohkem nuttis läbi une ja palavikualandaja kulus ära.

Täna tuli tal veel lõuna ajal ja enne ööund palavikku alandada, kuigi ma tavaliselt 39 kraadi peale veel ei reageeri, seekord oli lapsel sellise temperatuuri juures lihtsalt väga halb olla. Ma siiski loodan, et homme õhtul (tegelikult juba täna ehk neljapäeval) saan lapsed emale tagasi viia, sest reedel pean minema matemaatikat õppima. See on hetkel kõige suurem pähkel, aga kui nüüd elu rohkem kaikaid kodarasse ei loobi ja laseb mul kenasti koolis käia, siis peaksin saama järgmise nädalaga kõik tehtud. Peaaegu. Sügisesse jääks miniuurimustöö ja üks referaat, mida teised tegid 10. klassis sellises aines nagu kultuurilugu, mida minul omal ajal koolis ei olnud. Ühesõnaga ma lähen sügisel ikkagi 12. klassi ja siis alles läheb raskeks, sest enam ei ole mul pooltes ainetes hinded olemas. Tunnen juba praegu, et suvevaheaeg jääb liiga lühikeseks …

Esimese esimesest kooliaastast rääkides, siis koolipikendus ei andnud talle sellist eelist, et ta oleks hoobilt viieline. Kui hinnataks numbrites, siis ta oleks neljaline ja kohati isegi alla selle, aga minu silmis on ta ikkagi tubli. Oma kooliasjade eest vastutas ta enamuse ajast ise, õppis samuti iseseisvalt ja seda nii, et ei pidanud talle midagi ütlemagi, tuli koolist ja kohe hakkas õppima. Kohustuslikku kirjandust luges nii, et ma isegi ei tea, mida ta luges. Ise käis raamatukogus, ise laenutas, ise luges, ise viis tagasi ja ise hoidis raamatuid nii, et väikesed ei saanud neid kodus lõhki rebida. Ma ütleksin, et see esimene kooliaasta läks ikka ütlemata sujuvalt, annaks keegi kuskil kõrgemal, et Teisega läheks kõik sama libedalt. Sisetunne ütleb kahjuks, et nii see ei lähe, alustame juba sellest erinevusest, et Esimene tahtis kooli minna ja ta on endiselt koolist vaimustuses, ootab õhinaga 2. klassi minekut, aga Teine ei taha isegi 1. klassi minna.

Minnes kooli juurest tagasi lasteaia lõpetamise juurde, siis me kinkisime Teisele samuti nutitelefoni nagu aasta varem Esimesele ja tellisime siis juba mõlemale kohe uued kaaned ka, sest ühe Lotte kaaned olid juba kulunud ja teine on enda arvates liiga kõva mees titeka Lotte temaatika jaoks. Läks aga nii, et kui kaaned kohale jõudsid, siis Esimene oli oma telefoni ekraani ämblikuvõrguga asendanud. Üritasin küll youtube`i abil sotti saada, kuidas seda ekraani ise vahetada saaks, sest Tikker ju sai sellega hakkama ja maksis remondi eest kokku vaid 2 €, aga minu jaoks on see liiga raske, pool telefoni tuleb laiali lammutada ja Huaweile ei leidnud ma nii odavalt uut ekraani ka. Praegu telefon seisab ja ma ei teagi, mida teha, proovida ise pusida, viia remonti, osta kasutatult teine samasugune telefon asemele … Esimene remondikoht pakkus igatahes hinnaks 80 eurot ekraani eest + vahetus. Ei, aitäh. Telefon maksis aasta tagasi 89 eurot. Kui kellelgi seisab kasutult töökorras Huawei Y5/Y560, siis pakkuge mulle, sobiva hinna korral ostan ära.

Kaldusingi teemast kõrvale. Tahtsin jõuda tegelikult välja Teise lõpupeo maksumuseni. Lõpupeo eest maksime 40 € ja sealt vist tuleb midagi tagasi, sest õhtujuhti ei tulnud, aga märkimisväärne see summa kindlasti olema ei saa ja mina isiklikult sellest puudust ei tunne. Riided ostsin paar päeva enne lõpetamist Lindexist ja H&M-ist, lihtsalt ei tahtnud, et ta on lõpetamisel nagu Esimese koopia. Püksid, pluus ja lips läksid ümmarguselt 23 € maksma, helehallid kingad olid kodus olemas, kunagi ammu Härra õelt saadud ja leidsid alles nüüd esimest korda kasutust. Kingituseks sai telefoni ja pleedi, mis maksid kokku 100 €, nii et ka tema lõpetamine läks kokku 160 € ringis maksma, täpselt nagu Esimese lõpetamine.

Pleedi ostsin tegelikult juba mõnda aega tagasi ja ma oleksin selle ostnud ka lõpetamiseta, sest ma ei saa end kunagi õhtuti diivanil teki sisse mässida, kuna Teisel on vaja see fliistekk vedada oma voodisse, et siis magada enda teki peal ja üldkasutatava pleedi all. Sai siis nüüd endale isikliku pleedi.

IMG_2899Populaarne spinner ei olnud kingituseks, aga selle sai samal päeval ja ega seda siis enam käest ei pandud.

Tahtsin tegelikult ühest käigust veel kirjutada, aga see venitaks postituse liiga pikaks, seega tuleb veel üks postitus. Küll võin kirjutada lühidalt käimata käigust. Mulle saadeti e-mail, kus kiideti mu blogi ja pakuti koostööd, täpsemalt pakuti võimalust veeta perega vaba aega ja sealjuures ka kõhtu kinnitada. Mulle see pakkumine täitsa meeldis, sest see oli midagi, mis on nagunii plaanis olnud. Uurisin siis põhjalikumalt kodulehte, tegin lisavõimaluste osas valikud ja andsin sobiva kuupäeva. Vastu küsiti, et mitu meid peres on ka … Nii palju siis sellest, et neile mu blogi meeldib, eks. Ilmselt on meid peres liiga palju, sest pärast arvu ütlemist minuga rohkem ühendust ei võetud.

Lõppu üks pilt sellest päevast, kui sain 29, oli alles pidu …

IMG_3211