Soomlased, hiinlased, eestlased ja vietnamlane Türgis

Pealkiri kõlab nagu tegu oleks anekdoodiga … mida meie nädalalõpureis kohati tegelikult oli ka, nii et ei kõlagi väga valesti.

Esiteks tuli meile hiinlaste osalemine üllatusena hetkel, kui piletid ära osteti. Meie teadsime, et see on vaid töötajatele ja nende kaaslastele mõeldud reis, aga veel parem oli ilmselt hiinlaste üllatus, kui nemad said alles lennujaamas teada, et nad ei liitunudki sõprade perepuhkusega, vaid hoopis suurema seltskonnaga. Põhimõtteliselt oli see siiski ka perepuhkus, sest kolmeteistkümnest inimesest seitse olid ühest perest – isa, tema kaaslane, neli järeltulijat ja ühe järeltulija kaaslane. Segane?

Pereisa juurde läks Silver aastaid tagasi tööle, aga see ettevõte vahetas omanikku, mille järel läksid asjad hapuks ning tema poeg ja Silver alustasid nullist uue ettevõttega. Uue ettevõtte esimese sünnipäeva puhul tehti siis brigaadile motivatsioonireis välja. Kuna isa on olnud terve aasta moraalseks toeks ning minek oli tema korterisse, siis oli loogiline, et ta tuleb ka koos oma kaaslase ja kahe väiksema lapsega, seda enam, et tema suuremad lapsed olid nagunii Antalyasse sõitmas, kes ettevõtte omanikuna, kes töötaja kaaslasena.

Kui terve pere oli reisile minemas, siis anti sellest teada ka pereisa kaaslase tööandjale, kes on ühtlasi nende sõber ja kes soovis järgmise perepuhkuse ajal nendega ühineda. Talle jäeti lihtsalt mainimata see väike asi, et reisile ei minda ainult enda perega.

Seltsis segasem, eks. Õnneks üks töötaja jättis oma elukaaslasega tulemata, muidu oleks vist küll tüdrukud ja poisid eraldi tubadesse majutatud …

Aga kõigest algusest. Minek oli Vantaa lennujaamast ja Soome poolel sõideti sinna pärast tööpäeva, seega Silver alustas reisi Porist, mina üksinda Kadrinast. Või siis Lehtsest, kus lapsed laiali jagasin ja kust ise rongiga edasi sõitsin. IMG_20180913_183804.jpgIlm oli ilus, seega ei pannud ma end väga soojalt riidesse, kuid Tallinnasse jõudes oli temperatuur koos päikesega madalamale laskunud, täitsa jahe oli. Kui lennujaamas bussiga lennuki peale läksin, siis oli bussis tõmbetuule käes oodates ja lennuki juures järjekorras seistes ikka nii külm, et gangreen oli juba sõrmega katsuda.IMG_20180913_212532.jpgOlgu, päris gangreen veel ei olnud, lihtsalt Reynaud sündroom, mille tüsistusena võib küll kord gangreen tekkida.

Külmetamine sellega ei piirdunud, ligi neljatunnine lend Vantaalt Antalyasse oli selline külmateraapia, et kohale jõudes tundus Antalya ka üks jube jahe koht. Veidi tegelikult oligi, sest jõudsime kohale hommikul kella nelja ajal, kui õues oli kottpime ja vihmane. Tuju oli mul siiski hea, sest Silver oli mu kõrval ja tema käed olid soojad.

Korteri juurde sõitsime kolme taksoga, meie olime esimeses autos, kus giidiks oli peretütar. Peatusime tema näidatud kohas, tulime autost välja, juht ulatas juba pagasiruumist meile seljakotte, kui teise taksoga järele jõudnud pereisa ütles, et me oleme vale koha peal, edasi tuleb sõita. Tütar ütles, et jalutame, isa keeldus ja käskis taksojuhil edasi sõita.

Meil Silveriga polnud aimugi, kus see õige koht on, nii et viskasime seljakotid pagasiruumi tagasi ja istusime taksosse, aga tütar ei tulnud peale, tema kõndis kümme sammu õige väravani. Just nimelt! Me istusime taksosse tagasi, et sõita mõned meetrid edasi järgmise väravani. See olukord andis anekdoodi mõõdu välja küll.

Korteris oli ruumi ja tube oodatust vähem, seda siis kolmeteistkümne inimese jaoks, aga kuna meile anti kolmest magamistoast parim, siis ma ei nurise. Isegi selle üle mitte, et kahest duširuumist töötas vaid üks, mida järgmiste päevade põrgupalavuses me kõik paar korda päevas kasutada tahtsime.

Ka hiinlased said omaette magamistoa, kuid neil oli kolmekesi ühes voodis magades kindlasti ebamugavam kui meil. Magamistubadest suurimasse seadis end pea terve pere sisse ja teise korruse elutuppa mahutasid end kolm töökaaslast. Reis 1Nii teise korruse köögi kui ka alumise korruse suurima magamistoa juurde kuulusid terrassid, kust nägi majade vahelt ka merd, meie magamistoa rõdult avanes vaade vaid hoovi basseinile. Meil tegelikult vahet ei olnud, kas aknast paistab meri või agul, sest me ei tõmmanud kõrvetava päikese pärast kordagi ruloosid üles ja rõdu kuumadele kiviplaatidele ka väga ei kippunud.davReedene päev möödus peamiselt lebotades, sest olime kõik pärast öist lendu ja kolmetunnist uinakut päris läbi. Sõime kogu seltskonnaga väikeses kohvikus kõhud täis, tõmbasime ujukad selga-jalga ja sõitsime liftiga … randa? Liiva seal ei olnud, merevesi küll ja sissepääs maksis umbes kolm ja pool eurot inimese kohta.

Mulle üldiselt kuskil madratsi peal vedelemine või üleüldse mõttetult päikese käes praadimine ei istu, pole minu teema ei kodus ega reisil, aga ma olin nii väsinud, et ma ei oleks viitsinud muud ka teha. Päikese käes ma siiski ei praadinud, vaid istusin niisama päikesevarju all ja nautisin külma jooki või ujusin.sdrVahepeal sõime ka lõunat ja snorgeldasime. Viimast polnud me Silveriga kumbki varem teinud, kuid vaatamata võrdlemisi üksluisele ja hallile (polnud värvilisi kalu, ainult igas suuruses hallid) veealusele vaatele oli kogemus täitsa lahe, me ikka päris pikalt snorgeldasime ringi. Mina täpselt nii kaua, kuni mul tekkis õhupuudus, sest ma lihtsalt ei jaksanud enam läbi toru hingata ega isegi ujuda mitte. Kusjuures ma tegelikult kardan sügavat vett, sest ma pole suurem asi ujuja, aga soolases vees tundsin end nii kerge ja osavana, et snorgeldamisel avanenud vaatepilt tegelikest sügavustest mõjus vaid lummavana.

Ma vahepeal jäin ühe veealuse kaljunuki tipu peale seisma, et varustust kohendada, aga loksuv vesi ajas mul tasakaalu sassi, nii et lõpuks ma istusin kaksiraksi karvase kivimüraka otsas ja pärast oli reitel selline lööve nagu oleksin kõrvenõgestes istunud. Sel päeval kleidiga enam käia ei saanud …

Me Silveriga lahkusime esimestena rannast, saime end toas rahulikult puhtaks pesta, poolpaljalt magamistoas konditsioneeri jaheduses mõnuleda ja lihtsalt olla. Raske öö ja päevane palavus olid meid päris ära väsitanud.mdeReede õhtu veetsime vanalinnas. Läksime sinna teadmisega, et jalutame vanalinnas ringi ja eeldasime, et vaatame mingeid vaatamisväärsusi, aga ei, kohapeal selgus, et läksime kauplejate vahele jalutama. Kõigil teistel oli siis see plaan, meid feik Gucci või Michael Kors ei kõnetanud, pigem oli isegi veidi naljakas vaadata kõrvalt vaimustust ja kauplemist inimeste poolt, kes sõitsid lennujaama kahe kuuekohalise summa maksnud autoga.

Kaua me seda kõrvalt ei jälginud, sest suur osa kauplemisest toimus talumatult umbses ja suitsuhaisuses keskkonnas. Me jalutasime niisama ringi, kauplejatest kaugemale, üritasime ümbruskonnast vaatamisväärsusi leida ja siis läksime kokkulepitud kellaajaks kokkulepitud kohta, kus ootasime teisi kena tunnikese.sdrKui päevaplaan ei oleks ühist õhtusööki ette näinud, siis oleksime taksoga korteri juurde tagasi sõitnud, seal lähedal kaljuserval asunud kohvikus kõhud täis söönud ja vara magama läinud.

Kuna teistel läks “firmariiete” ostmisega planeeritust kauem, siis õhtusöögi osas mõtted muutusid ja istusime kalarestorani asemel esimesse söögikohta maha, kus sõime mittemidagiütlevat tänavatoitu. Kõlbas süüa küll, aga kuna päeval rannas söödud pasta ka lihtalt kõlbas süüa, siis oleks õhtusöögist midagi enamat tahtnud.

Täis kõhtudega ei istunud me mitte takso peale, vaid jalutasime mööda lõputuid turutänavaid vanalinna sadamasse, et järgmiseks päevaks laevake lukku panna. Tänavad ise ei olnud pikad, aga need Guccid ja Michael Korsid … Ühesõnaga läks seal osadel jälle poodlemiseks.cofMis mulle Antalya kaupmeeste puhul meeldis, oli see, et nad ei olnud väga pealetükkivad, sai täitsa rahulikult neid mööda kõndida ja samal ajal võis pilguga isegi müüdavast kaubast üle lasta. Mis aga Silverile ei meeldinud, oli see, et meid teretati/kõnetati kogu aeg vene keeles.

Korduvalt tekkis veider olukord, kus ühe suure seltskonnaga liikudes kõnetati meie ees kõndinud soomlasi inglise keeles, millele nemad vastasid ka inglise keeles ja siis meiega mindi sujuvalt kohe vene keele peale üle. Kuna päeval rannas kõndis ka üks mees, uurides teisi inimesi, madratsiridade vahelt läbi ja pöördus ainsana Silveri poole küsimusega, kas ta on venemaalt ja kas tal on narkootikume, siis lõpuks jäigi tunne, et kohalike arvates näeme välja kui venelased. Silver veel kui narkomaanist venelane …davReede õhtul me laeva lukku ei pannud, sest kolmetunnise sõidu eest sooviti 130 eurot ja vanad kalad leidsid, et seda on liiga palju, sest paar aastat tagasi sai odavamalt hakkama, nii et pidime järgmisel päeval uuele katsele minema.

Järgmisel päeval olid aga lained ja siis ei seilanud keegi merele, kuid ülejärgmiseks päevaks küsis teine müügimees oma laevakese eest juba 200 eurot, mille peale kolmandale pakuti ise 150. Tingimise meistriklass! Kui esimene ei lase hinda alla 130 euro, siis mine paku ise konkurendile 150!

Laevasõiduni veel siiski ei rutta, jään tuulise vanalinna sadama juurde, kus sõime sellises restoranis nagu Aylani ja seal olid tõsiselt head mereannid ning šokolaadi-fondant. See oli kolme päeva peale parim külastatud restoran ja kui me kunagi Antalyasse tagasi peaksime minema, siis sinna läheks küll uuesti sööma.

Mul on Instagramis kõrgehetkede (ma seda reisi päris nii siiski ei nimetaks) all ka mõned reisi ajal tehtud pildi, seal on Aylani restoranis tehtud grupipilt, mida ma sarnaselt teiste grupipiltidega siia ei soovi lisada.cofPärast lõunasööki Aylanis jalutasime veidi ringi ja otsustasime minna taksodega selle kose juurde, kuhu muidu tahtsime sõita paadiga. Kolm taksojuhti rääkisid omavahel läbi, kuhu sõita tuleb ja meie istusime viimasena startinud autos. Naljakal kombel jõudsime esimestena kohale ja ootasime pikalt veel teisigi … kuni selgus, et me olime vale kose juures, õigest kolmveerandtunni kaugusel. Oli see alles (tüütu) linnatuur.

Muide, laupäeva hommikut alustati taas turuga, mis ei olnud kaugel kohvikust, kus hommikust sõime. Me selle turu osa jätsime siiski vahele ja korteri juurde tagasi jalutades käisime läbi hoopis koduselt euroopalikust ostukeskusest, kust saime endale päikesekreemid ja -prillid, mis olid ühtlasi ainsad asjad, mida reisil olles soetasime. Prillid ostsime ka vaid seetõttu, et me kumbki ei võtnud enda omasid kaasa, kuigi ma veel spetsiaalselt reisi jaoks ostsin endale uued. Mitte siis ainult reisi jaoks, uusi oleks olnud nagunii vaja, sest vanad kaotasin juba juulikuus ära, aga ma ei oleks neid lihtsalt enne kevadet ostma hakanud.Reis 2Taksoga tehtud linnatuuri tõttu jõudsime kose juurde nii pika hilinemisega, et teistel oli meie ootamisest vaikselt kopp ees juba ja seal me muud ei teinudki, kui trosslaskusime korra üle kärestikuse jõe, imetlesime vaadet, jalutasime läbi ilusa pargi maanteeni ja istusime uuesti takso peale, et korterisse tagasi sõita.

Võtsime ühe värskendava duši ja läksime kõik erisuundades. Kes läksid Antalya suurimasse kaubanduskeskusesse, kes ujuma, kes tahtsid kinno minna, aga jäid soovitud seansile hiljaks ja hakkasid hoopis põnevat restorani otsima. Esimene ilus ja elava muusikaga koht osutus klassikalise menüüta restoraniks. Menüüks olid 25 pisikest kausikest, mille kelner suure kandikuga meie nina alla tõi, et tutvustada, mis neil valikus on. Meile see variant hästi ei istunud, sest esiteks ei saanud me aru, mis nendes kausikestes on või kuidas ja millega neid lõpuks serveeritakse ning hindadest polnud üldse mingit aimu.

Järgmises oli menüü olemas, kuid see oli liialt grill-lihane, tahtsime midagi kergemat, samas aga mitte kahte suurt taldrikutäit muru, mis küsimata lauda toodi. See viimane samm ei istunud meile üldse, tõusime püsti ja läksime korteri lähedale Robert`s Coffee-sse, kus kaljuserval söömisest olin esimesest silmapilgust alates unistanud.mdeSeal oli väga mõnus, kuskilt eemalt kostus kaasahaaravat elavat muusikat ja melu, söögid olid head, kokteilid veel paremad ja Silveri seltskonnast ma üldse ei räägi, temaga kahekesi olemist ma oodanud olingi.

Me ei ole erilised alkoholisõbrad, aga Antalyas tekkis küll soov midagi uut ja huvitavat proovida, hinnaklassi oli selleks piisavalt taskukohane. Eriti tore oleks olnud istuda seltskonna teiste noortega kuskil elava muusika saatel ja paar kokteili võtta, aga teistel on alkoholiga selline suhe, et ma isegi ei julgenud lisada Instagrami pilti, kus kokteilid peal, rääkimata kellelegi mingi ettepaneku tegemisest – nad ei arva alkoholist just eriti palju ning nad jälgivad mu Instagrami …

Me kumbki võtsime ainult ühe kokteili, minu oma oli veel nii lahja ka, et ei hakanud isegi pähe ja mul ei ole üldse palju vaja, et pähe hakkaks, piisab näiteks poolest pokaalist Martini Astist.

Korterisse tagasi läksime hästi vaikselt, sest arvasime, et mõned juba magavad, aga ei, mitte kedagi ei olnud seal. Kõik vajusid mitu tundi hiljem, kui me unes hobuseid ja ralliautosid nägime, väljuhäälselt itsitades ja kilekottidega sahistades uksest sisse, nagu oleksid hoopis nemad käinud kuskil kokteile joomas.

Järgmist ja ühtlasi juba viimast hommikut alustasime samas kohas, kus eelmise õhtu lõpetasime – Roberti kohvikus.sdrJuba hommikul vara oli nii palav, et päikese käes istuda ei kannatanud ja hommikusöögiks tellitud kook ei läinud koos lattega hästi alla, kuigi mõlemad maitsesid väga hästi. Suure ventilaatori all istudes oli siiski hea vaadet nautida ja lattest vähemalt poolegi ära lürpida. Pistaatsiakoogi sõin vägisi lõpuni, sest nii head asja ei saanud raisku lasta.sdrRoberti juurest läksime edasi paadiga sõitma, mille eesmärgiks oli lõõgastumine, päike-tuul-ja-merevesi, taustaks ilusad vaated. Sel päeval olid mäed hästi näha ka, muidu olid sedasi sudu sees, et esimesel päeval ei pannud me neid koha tähelegi, sulasid taevaga nii ühte.davcofKaljuserva keskel paistab pikk valge lift, millega alla randa sõitsime ja pildil ainsa punase hotelli lähedal on ka korter, kus ööbisime. Tagasiteel lasime end seal maha panna, et ei peaks vanalinna sadamasse loksuma ja sealt taksoga tagasi sõitma hakkama.
davdavMeie oma uute päikeseprillidega, aga lahedamat vaatepilti pakub hoopis kose juures seisev vapper kalamees.

Kose juures jäime mõneks ajaks ankrusse, et seal vettehüppeid teha ja end veidi värskenda. Mina oma tagurpidi salto eel:davKes Instagramis pilte vaatasid, need ilmselt said aru, et ma tegin praegu nalja, sest minu hüpe jäi kaugele saltost või peakast, see ei andnud isegi kirvest ega pommi välja. Bikiinipildi lisasin siia vaid seetõttu, et näidata, kuidas tegelikult on mul veel ruumi kahaneda ja kuidas heast vormist on asi praegu üsna kaugel. Ma ei arva, et ma olen hirmus jäme või kole või muud sellist, aga ma näen ja tean, kui lodev ma olen ja kui ma seda välja ütlen, siis mitte kehva enesehinnangu pärast, vaid ma lihtsalt tõden hetkeseisu, pidades end sealjuures ilusaks ja olles oma kehas enesekindel. Lihtsalt teadmiseks, kui keegi veel on vastupidist välja lugenud.

Kui me tagasiteel varem maha läksime, siis me kohe üles sõitma ei hakanud, vaid võtsime madratsitel kohad sisse ja lasime endale taas külmad joogid tuua. Kõik olid lihtsalt nii väsinud, et keegi ei viitsinud kuskile minna ega midagi teha. Kuna tegu ei olnudki kultuuriprogrammiga, vaid kolmepäevase puhkusega, siis me ei hakanud ka rabelema, et jõuaks omal käel midagi näha või teha.sdrJõime mõned karastusjoogid, rääkisime teistega juttu, kastsime end korra märjaks ja meile sellest piisas, läksime omapead edasi, teised jäid veel vedelema ja seal pakutavat sööma. Meie tahtsime midagi muud, midagi erilisemat, midagi rohkem kohalikku.

Seda rohkem kohalikku me saime ka, puhtalt türgikeelseid menüüsid ja muud sellist. Andsime alla ja istusime vähe nooblimasse burgerirestorani, kus menüüs olid olemas ka inglise keel ja pildid. Seal restoranis sain ka ainsa flirtiva naeratuse ühelt tõmmult mehelt, kusjuures väga kena naeratus oli, võttis korra isegi kohmetuks. Muidu ei saanud ma tänaval ega mujal üheltki kohalikult liigset tähelepanu. Ma muidugi ei oodanudki seda, aga veidi pelgasin küll, sest Sharm El Sheikhi vilistavad, kommenteerivad, signaalitavad ja ilastavad mehed on siiani meeles. Sellest on muidugi palju aega möödas ja võib-olla aeg on oma töö teinud, pole enam millegi peale vilistada.

Pärast burgereid võtsime ette pikema jalutuskäigu, et näha rohkem kohalikku elu ja teha kõhtu ruumi juurde, sest ühise õhtusöögini polnud enam palju aega jäänud.

Õhtul istusime maha ühes peenemas steak-housis, kus me oma täis kõhtudega mingit tugevat liharooga ei soovinud, seda enam, et eelroaks toodi restorani poolt kõigile midagi porgandisupi sarnast, mis täitis kõhu kohe alguses. See toodi lauda suurtes tassides ja me ei söönud seda lusikatega, vaid jõimegi otse tassist. Me Silveriga valisime ainsatena teiseks käiguks hiidkrevetid ja jäime veidi ebamugavasse olukorda, sest tegu oli osaliselt koorimata krevettidega, mida me pole kunagi söönud. mdeKuidagi me seal pehmet sisu kõva kesta seest välja koukisime, aga ütleme nii, et vähemalt pool läks raisku ja sellest polnud kahju ka, sest oleme paremaidki krevette söönud. Magustoit oli see eest imeline ja sellega saigi puhkus läbi.

Läksime korterisse, panime asjad kokku ja pugesime teki alla, et kella 2 ajal öösel ärgata ja lennujaama poole liikuma hakata. Tagasilend oli sama külm, aga kuna mul oli viimastest päevadest soe kontides, siis sain isegi vahelduva eduga magada. Vantaal maandudes sain nutta ka, sest nohu lõi väga valusalt kõrvadesse. Ma ei mäletagi, millal ma viimati valust nutsin, vist seitse aastat tagasi hambavalu ajal. Kusjuures ma võtsin lennu alguses valuvaigistit, sest mu pea valutas, aga kõrvavalu see ei leevendanud, nagu ei leevendanud valuvaigistite üledoos seitse aastat tagasi kogetud hambavalu.

Lennujaamas jätsime Silveriga head aega ja paar tundi hiljem lendasin ma üksinda Tallinnasse edasi. Sain taaskord külma nii Vantaal kui Tallinnas, kus ma sain veel läbimärjaks ka … Kui teised inimesed ootasid rongi paksudes jopedes, siis mina lõdisesin linases kleidis ja märjas teksatagis. Ma külmusin nii ära, et ema juurde jõudes läksin paariks tunniks tekikuhja alla magama ja ülejäänud nädala veetsin haigena, mistõttu ei olnud üldse sellist tunnet, nagu oleksin vahepeal kolm päeva kuskil soojal maal peesitanud.

Aga peesitasin ja ütleksin, et mulle täitsa meeldis, kuigi ma ei armasta sooja ilma ega ole kunagi rannapuhkust igatsenud. See päris rannapuhkus muidugi ei olnud, aga kultuurireis ka mitte. See oli lihtsalt mõnus vaheldus ja päriselt puhkus, kus me ei teinud eriti midagi, ainult sõitsime taksoga ja sõime kolm korda päevas väljas ega pidanud sealjuures raha lugema, sest ühised söömised olid firma poolt ja omad käigud lihtsalt soodsad, kuna hinnad olid soodsad.

Antalya ise on kohati väga räpane, täis kodutuid kasse ja koeri, kohati aga väga ilus ja euroopalik, inimesed on sõbralikud ja viisakad, ägedaid tänavamuusikuid on palju, toidud on head, hinnad soodsad, taksod kiired …

Liikuskultuur seal küll meile tuttav ei ole, autod võtsid enda alla kaks rada korraga, taksodel polnud mingi asi sõita 40 alas ligi 100 km tunnis ja väga palju kasutati signaali. Mitte närviliselt andmaks teada, et keegi on kuskil ees, vaid juba kaugelt hoiatati signaaliga, et tullakse kiire hooga.

Kui jalakäijad ei lähe punase tulega üle tee, siis nad on turistid. Me saime üsna kiiresti aru, et fooridel puudub kindel funktsioon. Palju oli situatsioone, kus ühesuunalisel sõidurajal ootasid autod punase tule taga ja samal ajal meie ka, kohalikud aga mitte ning lõpuks hakkasime nende järgi liikuma.

Tee ületamine oli tiheda liikluse ajal vahepeal selline katsumus, et Silver hakkas mul käest kinni võtma. Mure minu pärast pidi ikka suur olema, sest tema jaoks on kätest kinni hoidmine teismeliste teema. Minu jaoks mitte, nii et ma ikka aegaajalt libistan oma käe talle pihku, aga tema ei haara ise kunagi minu omast. Seal haaras.

Meil oli alguses plan pühapäeva varahommikul rendiautoga Marmarisesse WRC-d vaatama sõita, aga kohaliku liikluskultuuriga tutvumise järel ei tundunud see enam nii hea mõte. Minemata jäi siiski rohkem sellepärast, et me lihtsalt ei jaksanud ega viitsinud rohkem kui 300 kilomeetrist sõitu ette võtta. sdrKes linnaliikluses veel silma jäid, olid rulluisukambad ja järelvalveta väikesed lapsed jalgratastel. Ma siin Kadrinas juba mõtlen lasteaiaealisi põnne üksinda ratastega alevi vahel nähes, et julged vanemad, aga seal tekkis küsimus, kas neil lastel üldse vanemad on. Ma hoidsin vahepeal hinge kinni, kui tihedas linnaliikluses sõitis mõni meetrine väikemees oma logu rattaga liiklusvoole vastu, ühel poole kõrge kõnnitee serv, teisel pool kihutavad autod.

Rulluiskudel igas vanuses tegelasi oli küll äge vaadata, nad olid nii osavad ja kiired, natuke pahad ka. Pildil ei tee sõber poistele sõitu, vaid need poisid haarasid autost foori taga kinni ega lasknud enne lahti, kui maastur seisma jäi ning juht välja hakkas tulema. Siis kadusid kõik erisuundades, aga enne jõudis üks meile keskmist sõrme näidata.

Kokkuvõttes oli tore nädalalõpp, meie suur erinev seltskond sulas esimesel päeval ühtseks, keegi end ebamugavalt ei tundnud, kõigil oli tore, aga kõige toredam oli siiski vist minul ja Silveril. Seda ainult teineteise seltskonna tõttu, sest polnud me vahepeal jälle kümme päeva näinud ja teises keskkonnas tuli vastarmunu tunne eriti tugevalt peale. Need kolm ilusat päeva kulusid meile täitsa ära, palju me ikka sedasi lasteta olla saame.

 

Unehalvatus

Ma kogesin täna taas unehalvatust, eelmisest ja ühtlasi esimesest sarnasest kogemusest kirjutasin möödunud suvel, aga tänane halvatus oli pisut teistsugune.

Mul on hommikust alates veidi halb olnud – iiveldus, kõrvetised, valusad lihased, nõrkus, uimasus. Kui lasteaias teisele korrusele kõndisin, siis nahk läks märjaks ja süda puperdas, sama seis oli, kui lasteaiast koju jõudsin, ainult et siis ei löönud süda kiiremini, vaid pigem jäi hetkeks seisma ja siis hakkas suure pauguga uuesti tööle, vähemalt tunne oli küll selline. Mingil põhjusel otsustasin siiski veel hommikukohvi ka juua, kuigi mõnikord on pooled kirjeldatud probleemid just kohvi joomise tagajärg. Ma ei joonud seda muidugi tühja kõhu peale, aga siiski, enesetunnet see ei parandanud, raskustunne rinnus hoopis kasvas ja ma viskasin pikali.

Uni suurem asi ei olnud. Pärast Silveri minekut pole see ühelgi varahommikul suurem asi olnud, alates poole viiest hakkan iga natukese aja tagant ärkama ja kella vaatama ning enne äratust olen juba lõplikult üleval. Samas veel kaks nädalat tagasi ei ärganud ma isegi äratuskella peale. Kuna ma hõivasin igatsusest Silveri voodipoole, tema padja ja teki, siis võimalik, et tema energia mõjutab mind kuidagi, sest selline 5 ja 7 vahel kella vaatamine ning ärkamise ootamine on rohkem tema teema, aga see selleks.

Magasin täna siis rahutult kerget lõunaund, kuulsin vahepeal läbi une aknatagust kraaksumist, trepikojas kõndimist, kuivati töötamist ja otsisin aina mugavamaid asendeid, kuni ühel hetkel ma ei saanud enam asendit muuta, sest mu kehas ei liikunud ükski lihas. Esimene reaktsioon oli ükskõikne “jälle”, millele järgnes rahulik ooteaeg ja vist isegi uuesti uinumine, sest kui taas silmad avasin, siis mulle tundus, et Teine on magamistoas ja liigutab massaažirullikuid mu seljal, aga ma teadsin, et ta ei saa veel kodus olla. Mul käisid kehast igasugused külma- ja kuumavärinad läbi ning ma üritasin end nii meeleheitlikult liigutada, üritasin voodist püsti hüpata, aga selline meeleheide tekitas vaid tunde, et ma ei saa enam isegi korralikult hingata. Tekk oli ka mul ka osaliselt üle pea tõmmatud, nii et värsket õhku võis päriselt hakata väheks jääma.

Mingi hetk mulle tundus, et Teine tegutseb juba köögis, kuigi ka see oli nii ähmane tunne ja mõistus ütles, et seda tegelikult ei toimu. Ma ei maganud ega olnud üleval, samas silmi ma korralikult lahti ei saanud, suutsin neid vaid hetkeks avada ja pöörlevat ümbrust vaadata, tunne oli selline nagu silmad oleks veidi pahupidi. Ma püüdsin veel karjuda Teise nime, keskenduda, end liigutada, uuesti uinuda, isegi nutta, aga midagi ei muutunud. Ma tundsin end kurnatuna ja kui lõpuks sõrmenipsust see halvatus üle läks, siis ma olingi kirjeldamatult kurnatud, nõrk, uimane.

Nii palju siis lõunauinakust, mis pidi enesetunnet parandama … veel hullem on hoopis olla, aga uuesti magama ma enam ei lähe.  FeistyCluelessJenny-max-1mbPs! Kõik Teisega seotud tundmused ja kuulmised olid luulud, teda polnud kodus.

Millest ma eelmisel aastal ei kirjutanud

Kuna ma ei ole pikalt agaralt bloginud, siis on mul palju veidigi eredamaid või hoopis hapumaid hetki jäänud jagamata ja tänaseks on osa nendest mälust ka pühitud, nii et kõike enam kirja panna ei saagi, aga midagi ikka.

Ma tavaliselt Silveri asjadest siin väga ei kirjuta, aga kuna tema asjad puudutavad väga suurel määral ka mind, siis seekord veidi läbi Mangi horoskoobi jagan tema töösaagat.

Veebruaris jätkub üldsuse huvi Kalade vastu, kusjuures ka tähtsatel kohtadel olevatelt inimestelt. Pakutakse uut töökohta, uusi projekte või paremaid teenimisvõimalusi. Kahjuks Kalad ise pole heas vormis – on pooltõbised või muidu apaatsed. 

Silver oli tööasjades veebruaris vägagi apaatne, sest ta oli sel ajal 100% kodune, aga tema seljataga tehti suuri plaane ja loodi talle paremaid teenimisvõimalusi.

25. maist kuu lõpuni on arusaamatusi maksuameti, raamatupidamise või muu paberimajandusega. Ühiskonnas, poliitikas ja isegi äriringkondades käärib ning 13.–23. juunini satuvad Kalad intensiivsete sündmuste keerisesse.

Kuu lõpus oli selle parema teenimisvõimalusega seotud paberimajandusega probleeme. Juunis hakkas ettevõtte omanike vahel tugevalt käärima ja Silver jäi nende sündmuste keerisesse, kus mõlemad osapooled tegid tema ees teineteist maha ning tekkis olukord, kus enam ei teadnud, keda uskuda.

Juuli esimesed kümme päeva on üsna rahutud, see on enamjaolt eelmise kuu sündmuste järelkaja. Nad jäävad jälle opositsiooni, olgu poliitikas või maailmavaates. Sellest pole häda, pigem tõuseb nende autoriteet ja kunagi tuleb ka võit. Igatahes Kalade kuulsus sel kuul kasvab ja tunnustust tuleb juurde.

Juuli algus oli endiselt rahutu, kuid tunnustust sai ta sel kuul juurde ja paberimajanduse sai ka korda ning seda palju leebematel tingimustel võrreldes esialgse nägemusega. Jumal tänatud, et nii läks, sest muidu ta oleks ta veel mitu aastat ettevõttega laulatatud või siis oleks lahutatud, aga ei tohiks konkurentide juures töötada.

Augustis pööravad nad rohkem tähelepanu tööasjadele, ja seda mitmel rindel – nii kodustesse töödesse, lastehoidmisse kui ka oma ettevõtte päevapoliitikasse süvenemisega. Kuu algul ei kulge asjad pahanduste ja riiuta, sest alluvad või kolleegid on lohakad või venitavad asjaajamistega. Olles ise heas vormis, on Kalad nõus suurema osa töödest enda kanda võtma.

Augustis tuli tööasjadele rohkem tähelepanu pöörata ja ettevõtte päevapoliitikasse süveneda. Olid pahandused, olid riiud ja Silver tegi suurema osa töödest ise ära, aga seda tegi ta nagunii ka igal teisel kuul enne ja pärast.20170723_191521.jpgSilver mitmel rindel tööasjadele, kaasa arvatud lastehoidmisele, tähelepanu pööramas ehk Lumivalgekesele süsteeme õpetamas.

September toob Kalad reaalsusse tagasi, sellele aitavad kaasa kolleegid või sõbrad, pakkudes osalemist head sissetulekut tõotavates projektides. Võimalusi tuleb palju, mistõttu Kalad vajavad aega süvenemiseks, seda enam et eelmise kuu kõrge temperatuuriga tunded pole veel maha jahtunud.

Septembris tülid vana ja uute omanike vahel jätkusid ning mõlemad püüdsid Silverit oma poolele võita. Poolt oli lõpuks kerge valida, sest uute omanike juhtimise ajal sattus ettevõte esimest korda rahalistesse raskustesse ja samal ajal oli laual hea pakkumine firmalt, kellele nad alltööd tegid ning uus projekt vana omaniku ja tema poja poolt, kes olid endiselt tema kolleegid. Võimalik et ka sõbrad.

Igatahes Silver lahkus töölt ja nad alustasid vana ülemuse pojaga täiesti nullist. Olgu, mitte päris nullist, ühel on oskused ja teisel on raha, aga riskivaba samm see siiski ei olnud. Esimesel kuul töötasid nad kahekesi. Kellel on vähegi aimu asfalditöödest ja masinapargist, mida töö juures kasutatakse, siis võite ette kujutada, milline rabelemine ja masinast masinasse jooksmine see oli.

Oktoober pole kahjuks nii hea. Siin võib jätkuda eelmise kuu lõpul alguse saanud ebameeldivuste jada. Mingid tüübid on otsustanud kärbsest elevandi teha ja sellega neilt suuremaid rahasummasid välja nõuda. 

Kuigi töölt lahkumine tehti talle vägagi lihtsaks ja öeldi, et kinni teda ei hoita, mingu päevapealt (sest neil polegi temasugust vaja ning uusi töötajaid saab kasvõi Hiinast), siis ebameeldiv olukord oli see ikkagi ja aina ebameeldivamaks läks, kui niigi hilinenud lõpparvest võeti maha makstud üür. Selgituseks öeldi, et kuna ta ei ole enam töödejuhataja, siis suvalise inimese üüri nad ei maksa, nii et juba makstud kolme kuu üüri võtsid nad lõpparvest maha ja maksmata kuude eest jätsidki maksmata. Loogiline, eks.

Silver seda asja nii ei jätnud ja esitas neile nõude selle summa kätte saamiseks ning lisas sinna juurde ka saamata jäänud ületunnitasud mitu korda suuremas summas. Viimast ei oleks ta teinud, kui temaga nii alatult poleks käitutud. Vastu sai ta nõudeähvarduse, kuna ta olevat tahtlikult takistanud ettevõtte arengut või muud sellist. Noh, ainus tema tegevus, mis takistas ettevõtte arengut, oli töölt lahkumine, pärast mida läks firmal kõik nii allamäge, et nad ütlesid tellijatele tööd üles, sest nad ei suutnud neid enam täita. (Vaatmata sellele, et neid oli brigaadis 5-6.) Peatöövõtja ees nad küll käsi üles ei tõstnud ja üritasid midagi teha, aga ei saanud hakkama ja nad kaotasid oma lepingu ehk nende hooaeg sai varakult läbi. Või et neil ei olegi Silveri-sugust vaja… Kuna peatöövõtja nägi suvel, milleks Silver võimeline on, siis said nemad kõik tööd endale, seda küsimata.

Minnes tagasi selle nõude juurde, siis seda ei täidetud ja asi läks palkkaturvasse. Silver nende nõuet ootab siiani, kuigi ma ei tea, kuidas nad tõestavad, et Silver on ettevõtte arengut takistanud, kui temata ettevõte enam üldse ei toiminud. See on see, kui asfalteerimisfirma võtavad üle inimesed, kellel puudub antud alaga igasugune kokkupuude. Igatahes see saaga veel läbi ei ole, aga samas aktuaalne ka mitte (ilmselt aasta teises pooles hakkavad asjad liikuma), nii et enamasti ei ole see teema üldse meeleski.

Ühesõnaga oli meil Silveriga palju magamata unetunde, sest nii kevadel, suvel kui ka sügisel oli tal tööalaselt väga segane, pingeline, valikuid ja otsuseid täis olukord, millele me mõlemad palju mõtlesime ja millest omavahel lõputult rääkisime. Kui vahepeal isegi tundus kõik, et kõik on paika loksunud, siis kuskilt tuli jälle uus info või uus otsus, mis lõi maapinna taas kõikuma. Sellest segadusest, stressist ja emotsioonide virvarrist sündis aga uus ettevõte, mille töid on juhtinud ja peamiselt ka teinud Silver ning mis lõpetas vaid kaks ja pool kuud kestnud hooaja edukalt. Tahaksin öelda “lõpp hea, kõik hea”, aga tegelikult on see alles algus, nii et uue hooaja ees on kerge ärevus.

Muide, Mangi horoskoop ütles septembri kohta veel nii: “Kuu viimane nädal toob aga mõttetuid väljaminekuid, näiteks liiklustrahvi näol.”

See ei juhtunud küll kuu viimasel nädalal, vaid eelviimase lõpus, aga hommikul toodi ukse taha tähitud kiri Prantsusmaalt. Kolm lehekülge prantsuskeelset teksti, millest ma lugesin välja kuupäeva, kellaaja, koha ja trahvisumma, milleks oli 180 €. Esmalt ma arvasin, et see on mingi petuvärk, sest antud kellaajal olime veel loomaaias, aga daa … ajavahe. Ma vaatasin piltide infos olevaid numbreid, mis näitasid Eesti aega, nii et me siiski ei olnud sel kellaajal loomaaias, vaid võisimegi olla Vitry Sur Seirel ja sõita lubatust 8 km kiiremini.

Ma otsisin netist teiste kogemusi ega leidnud suurt midagi. Ma vaatasin üle krediitkaardi ajaloo, sest sellistel juhtudel võtab autorendifirma tavaliselt mingi väikese summa maha, aga Silverilt ei olnud midagi maha võetud. Vaatasin üle e-postkasti ajaloo, et näha, kas mõni Hertzi kiri oli kahe silma vahele jäänud. Ainult reklaamid. Üritasin Google tõlke abil kirja lahti kodeerida, et aru saada, kuidas ma selle trahvi ära maksta saan, aga ma ei saanud midagi aru. Lõpuks taipasin, et kirjas on mingi kood, millega ma saan näha andmeid Antai.fr lehel ja sealt leidsin sama teksti inglise keeles, nii et päev sai päästetud.

Mul kulus reaalselt üks täispikk päev selle trahvi õigsuses veendumiseks, info otsimiseks, Antai lehega tutvumiseks ja saatkonnaga suhtlemiseks, sest sellelt Antai lehelt sain ma teada, et esimene trahviteade saadeti tavapostiga teele juba maikuus, siis oli trahvisummaks 68 €, mis oleks vähenenud 45 € peale, kui oleksime selle tasunud 15 päeva jooksul alates teate kätte saamisest. Kuna see teade meieni ei jõudnud ja meil trahvist mingit õrnhalli aimu ka ei olnud, siis tuli septembris juba karmim kiri karmima summaga ja ma otsisin saatkonnalt sellise ebaõigluse vastu abi. Nende vastus oli põhimõtteliselt selline, et see on tavaline asi, aga võin üritada seletuskirjaga summat väiksemaks saada.

Sealt tuli edasi dilemma, kas maksta teatud aja jooksul 144 € ja loobuda seletuskirjast või maksta 180 € ja loota, et pärast seletamist kahaneb summa tagasi esialgse peale, sest tahtlikult ei olnud me midagi maksmata jätnud. Sellega on nüüd nii, et näen Antai kodulehelt juba ammu, et nad on mu kirja (loomulikult tavakirja, sest “appeal online” tähendas seda, et pärast nõutud väljade täitmist tuleb ette teade, et prindi see kõik nüüd välja ja pane ümbrikuga teele) kätte saanud ja selle ära menetlenud, aga mingit tulemust ma seal ei näe, samuti pole tulnud koju uut kirja ega arvele mingit tagasimakset, nii et ilmselt ei muutnud seletuskiri midagi ja summaks jäi 180 €.

Kokkuvõttes on tegu ühe eriti mõttetu väljaminekuga, sest me oleksime iga kell maksnud 180 € asemel 45 €, kui meil oleks see võimalus olnud.

giphy

Sügis oli üldse täis ootamatuid olukordi ja väljaminekuid, mis keeras plaanimajanduse tagurpidi. Kui ma tegin plaane, siis jäid mu oma lapsed haigeks või sattus õelaps haiglasse ajal, mil ilmad vähegi lubasid isal saaki koristada, mis tähendas, et ema oli sel ajal kuivatis ja mina olin abis õe teisi lapsi hoidmas. “Õnneks” mu enda lapsed ka siis veel taastusid, nii et saime olla koolinädalal mitu päeva Lehtses.20170924_162043Kui veel saagikoristusest kirjutada, siis seda, et sellel hooajal saime vaid ühe korra paar ringi kaasas sõita. Lihtsalt head ilma oli nii vähe, et kombain seisis kodus ja kui oli ilma, siis polnud meid maal või oli isal nii suur tempo ja stress peal, et ma ei tahtnud talle lastega jalgu minna.20170924_162953Näide jalus olemisest.

Loetud päevad pärast õelapse teemat, kui mul endal olid lapsed Lehtse jäetud, et saaksin võtta päeva oma kooliasjadega tegelemiseks, tuli Neljandaga hoopis erakorralisse sõita, mis tähendas Kadrina-Lehtse-Rakvere-Lehtse-Kadrina otsa, nii et mitte kõige lühem ja kiirem variant. Täna ma ei näe, et sellest käigust tegelikult kasu oleks olnud. Haav, mis erakorralises kokku liimiti, tegelikult kokku ei jäänud, sest plaastri alt tuli lõpuks ikkagi avatud haav välja, millest jääb suur arm. Teisel on üks haav samamoodi kokku liimitud ja temal on armiks silmatorkamatu kitsas valge triip.
arm
Esimene pilt on tehtud vahetult enne liimimist, teine nüüd 4 kuud hiljem. Armi määrin Dermatix Ultraga, aga paremaks see vaevalt muutub ja kaldun arvama, et tüdrukuna ei ole tal tulevikus sellest armist päris ükskõik. Kahju, et nii läks.

Kuidas Neljas selle haava üldse sai? Nad mängisid Kolmandaga õues palliga ja Neljas kummardas pallile nii õnnetult järele, et lõi pea hooga vastu lillepaja serva.

Lasteteemal jätkates, siis eelmise aasta lõpus tegi Kolmas oma valiku ja hakkas vasakukäeliseks, sinnani oli mõlemakäeline. Mul on natuke kahju, et ta sellise valiku tegi, sest paremakäelisena tundub vasakukäelise elu minu jaoks veidi ebamugav. Aga mida ma ka tean, kui ma pole kunagi vasakukäeline olnud.cof Kolmas on igatahes oma valiku teinud, parema käega enam paljusid asju teha ei oska ja mina vägisi tema käelisust muutma ei hakka, olgu siis ainus vasakukäeline peres. Võib-olla üldse tutvusringkonnas, sest mul ei tule hetkel pähe kedagi, kes oleks vasakukäeline … peale mu onu, kellel pole kunagi valikuvõimalust olnud, sest tal pole töökorras paremat kätt.

Sellest ma eelmisel aastal kirjutasin, kuidas me korteris kiirremondi tegime, aga seda ma ei kirjutanud, miks seda tegime. Me osalesime Coop Panga dokumentaalreklaamis ja tahtsime enne võtete algust kodu vähegi esinduslikumaks muuta. Loomulikult jäi kodu nii vähe pildile, et sama hästi oleks võinud jätta remondi tegemata, aga samas oli motivatsioon hea ja kui seda poleks olnud, siis võtaksime ilmselt siiani hoogu.Clipboard05Ma reklaami ennast siin ei jaga. Kes pole näinud, aga tahab näha, siis reklaami leiab Coop Panga kodulehelt või nende Facebookist, viimaselt lehelt leiab ka lühiklippe, mis kohati kordavad reklaamis näidatut. Reklaamvideo iseenesest tuli ilus, veidi isegi kurb, või siis päris kurb, sest nii mõnelgi vaatajal on silmad märjaks läinud. Isegi mu ema, kes tegelikult ju teab, et meie lugu pole üldse nii kurb, nuttis korralikult.

Reklaami ennast ma siiski siin jagada ei taha, sest esiteks ei ole see meie terviklik lugu, pigem väga ühekülge, mis edastab rohkem Coopi sõnumit ja teiseks on ennast ikka nii veider ekraanilt vaadata. Silver ei ole näiteks siiani ei reklaami ega lühiklippe vaadanud, ta lihtsalt ei suuda.

Selles reklaamis osalemist me siiski ei kahetse, sest kogemus ise oli põnev ja lõbus, seda muidugi tänu ägedale võttemeeskonnale. Reklaam ise tuli loetud minutid pikk, aga võtted kestsid kolm päeva, enne seda kohtusime režissööriga veel kolm korda ehk kokku kohtusime kuuel päeval. Kui kõik sai läbi ja ma teadsin, et rohkem tagasi ei tulda, siis mul oli isegi kahju, tundsin, et hakkan sellest seltskonnast puudust tundma.

Esimene kord tehti meist tutvustav videoklipp, nagu ka teistest, kes olid valmis reklaamis osalema. Pere välja valimine jäi Coopi teha. Ma ei tea, kui palju lapsesuu valiku tegemisel rolli mängis, aga lapsed viskasid häid kilde küll. Näiteks küsiti neilt, kas nad igatsevad ka isa, kui ta on Soomes. “Kes see isa on?” küsis Kolmas ükskõikselt vastu. Mõne aja pärast teatas Neljas, et emmel käib peika, kui issi on Soomes. Õnneks ei tekitanud see teade mingit piinlikku vaikust, vaid see mõjus kõigile naljakalt ja Silver veel lõõpis Neljandale vastu, et tahab hiljem sellest rohkem kuulda.

Teisel korral, kui me olime juba valituks osutunud, käis režissöör me kodu üles pildistamas ja käisime mu vanemate taluga tutvumas, sest mõttes oli ka seal filmida. Kolmandal korral kohtusime juba Soomes, kus me koolivaheajal olime, seal filmiti kaks päeva põhiliselt Silverit ja pärast vaheaega käisid ühe päeva sees võtted nii meie kodus kui ka mu vanemate juures. 20171031_161408Kõigest sellest jõudis reklaami sisse äärmiselt vähe. Välja jäi kõik, mis mu vanemate juures filmiti, samuti see, kuidas me Soomes terve perega mänguväljakul olime, lisaks palju erinevaid tahke Silveri tööst, tema lõunapaus, pärast tööd tänaval kõndimine ja nii edasi.

See on tegelikult uskumatu, kui palju tunde ja vaeva ühe lühikese reklaami taga on. Kui palju “oota, õues sõitis reka, teeme selle uuesti” ja “lase tossu juurde, teeme selle uuesti” või “siin on praegu väga hea valgus, teeme ruttu siin ühe võtte”. Lapsed iseenesest pidasid päeva kenasti vastu ja nad said nähtud vaeva eest ka korraliku esimese töötasu.

Muide, kui ma kirjutasin pärast seda kiirremonti, mis oli rohkem nagu värvimismaraton, et mu käsi on sellest haige, siis mu käsi jäigi haigeks, lausa kaheks kuuks. Vahepeal oli nii hull, et mu parem käsi oli üsna kasutu ja ma tegin nädalase pausi igasugusest trükkimisest ja muust, aga kasu sellest ei olnud. Sain uue saatekirja reumatoloogi juurde, aga sinna ei ole mul vist mõtet enam minna, sest tänaseks on probleem kadunud.

Ma ei tea, kas see on nüüd kokkusattumus või mitte, aga mu käsi sai korda pärast seda, kui ema haigeid kohti veidi mudis ja oma pöialt pikalt tolle muhu kohal hoidis. Tema tundsis muhu sees tuksumist, mina ei tundnud mitte midagi, aga sellest hetkest alates läks asi paremaks ja nädal hiljem oli olukord juba täitsa okei. Ema kordas oma seanssi, tundis endiselt tuksumist ja pärast seda unustasin ma oma käehädad täielikult, sest neid ei olnud enam. Muhku ka enam ei ole, kuigi see oli pärast valu kadumist veel mõnda aega alles. Hakka või uskuma, et mu emal ongi ravivad käed nagu talle on öeldud.

No nii, nüüd vist võibki eelmise aasta otsad kokku tõmmata, sest midagi muud mul enam meelde ei tule, millest kirjutada.

Vasakukäelised, kas on ebamugav olla vasakukäeline? Jah, loll küsimus, sest ilmselgelt on teil ebamugav olla paremakäeline, aga siiski, kas on mõnikord tunne, et paremakäeline oleks mingil põhjusel kergem olla?

Kui keegi teab tõhusat armiravi, mida saab või lausa peaks teostama juba lapseeas, siis jagage infot, äkki annab Neljanda armiga midagi teha.