Koduigatsus ja blogiküllus

Meil kõigil on juba koduigatsus peal. Härra puhul ei imesta üldse, sest tema on siin nüüd 5 nädalat olnud, meie alles 2 nädalat, kuid ikkagi igatseme koju.

Me kõik igatseme oma kodu ja aeda. Siin elame kahetoalises ridaelamuboksis tiheda liiklusega maantee ääres, jalutada saame vaid kõnniteel, mis kulgeb paralleelselt maanteega. Oma aias vabalt jooksmise ja mängimisega ei anna võrrelda. Kui enne pidasin plussiks seda, et ma ei pea siin muru niitma ega rohima, siis ma igatsen isegi seda. Meil pidavat puud ja põõsad imeilusalt õitsema, mul on veidi kahju, et ma seda ei näe. Oleks täitsa tore täna hoopis perega õielises koduaias olla, Härra niidaks muru, lapsed mängiksid liivakastis, kiiguksid ja roniksid puude otsas, mina rohiksin, hiljem grilliksime. Õnneks saab see millalgi ikka teoks, on mida oodata. 🙂

Lapsed igatsevad vanaemasid, keda nad pole 3 nädalat näinud. Minu ema nad eriti tihedamini ei näegi, samas Härra ema näevad vähemalt korra nädalas. Meie Härraga nii memmekad ei ole, saame oma emmedeta hakkama küll. Kuid ma igatsen Neljanda “kaksikõe” emmet ehk oma sõbrannat, kelle pesamuna sündis Neljandaga samal päeval. Me pidime tuleval nädalavahetusel minema lasteta Lõuna-Eestit vallutama, nii ootasime seda, aga mis teha, kui minu Härra ei saa enne jaanipäeva töölt vabaks.

Mina igatsen kohutavalt sauna! Mul on tavaks korra nädalas Härra vanemate juures saunas käia. Eriti pingelisel ajal kaks korda nädalas. Suured poisid unustavad end seal arvutisse ja pisikesed sukelduvad mänguasjakasti ning kommikaussi ja mina saan 20-30 minutit saunas akusid laadida. Eelmisel aastal olime siin saunaga majas, siis mul koduigatsust ei tekkinud. Ilmselt selles oligi asi, et tookord kasutasin saunaluksust agaralt ja mu akud olid korralikult laetud.

Härra igatseb hapukoort, Eesti grilltooteid ja üldse rammusaid lihatoite. Kui ta üksi oli, siis ta siin suurelt ei vaaritanud. Minu toodud liha on juba otsas ja ega minagi ei oska siinse poevalikuga teha selliseid sööke nagu kodus. Päeval väljas süües tal Soome toidud keelt alla ei vii. Ühed tõmmud kutid teevad siin lähedal rullakebabe ja kanarullat, mõlemad on väga head, aga neid ka ei raatsi mitu korda nädalas osta, niigi oleme eelarvest väljas.

Muid asju vist ei igatsegi, aga meil on veel pea kolm nädalat aega seda tegema hakata. Vahepeal küll mõtlesin, et äkki lähen ikkagi varem lastega koju tagasi, aga ma ei saa Härrat siia üksi jätta. Tal on tulemas aegade pikim “lähetus”, aga koduigatsus rusub teda juba praegu. Oleme siis kõik koos siin, et ta ei peaks tagatipuks meid ka igatsema.

Kuna mul siin erilisi kohustusi ei ole, siis olen avastanud Bloglovini. Argipäeviti ma selliseid uusi asju ei uuri, sest minu jaoks on kõik uus alati harjumatu ja ebamugav ning ma ei viitsi selliste asjade peale aega raisata. Viimane kord avastasin suure hurraaga Instagrami, aga käputäiest piltidest ma kaugemale ei jõudnud, sest mu telefonis on hirmus aeglane nett, või on telefon ise aeglane, igatahes Instagram jäi minust soiku.

Muide, ma veel aasta-kaks tagasi ei teadnud, mis see Instagram on. Nägin ühte naljakat paroodiat sellest, aga mina ikka arvasin, et tegu on lihtsalt mingisuguse töötlemisprogrammiga või muud sellist. 😀 Ilmselgelt elan ma kivi all. Igatahes tookord jagasin usinalt seda paroodiat teistega, aga kõik olid juba näinud. Ilmselt olete teie ka, aga äkki elab keegi veel kivi all ja näeb esimest korda:

Arvasin, et Blogloviniga tutvumine saab olema ka selline, mis soiku jääb, sest ma ei oska sellega midagi peale hakata. Esimene kord see mulle mingit muljet ei jätnudki, aga nüüd ma juba mõtlen,  kuidas ma varem ilma hakkama sain. Tänu sellele olen avastanud päris palju blogisid, sest seal on “similar blogs” nupp, millega jõuab ühest toredast blogist teise ja edasi kolmandasse ja… Ma loen järsku liiga palju blogisid! Kui koju tagasi jõuan, siis algab ilmselt valulik võõrutusprotsess, nii lugemise kui ka kirjutamise osas.

Sellega meenus nüüd, et ma oleksin pidanud tänaseks Pere ja Kodusse kirjutama. Enam küll teisipäevast tähtaega ei ole, aga ma arvestasin siiski tänase päevaga. Katsun selle asjaga homseks ühele poole saada, kui ma end taas teiste blogisid lugema ei unusta. 😀

Lähme randa!

Eile oli meil idülliline perepühapäev. Me ärkasime alles 9 ajal, meie jaoks pole see midagi erilist, aga Härra jaoks on siis juba pool päeva läbi. Tõin Neljanda meie vahele mõnulema ning vaikselt loivasid ka poisid meie juurde. Virgusime pikalt, sõime hommikust ja hakkasime liikuma Kirjurinluoto mänguväljaku poole, aga enne tahtsime läbi käia kirbukalt, kus müüakse (Soome kohta) soodsaid küpsiseid. Muidugi kuupäevi tuleb jälgida, sest enamasti on tähtajad juba kukkunud või kohe kukkumas.

Seekord saime Marabou küpsiseid, mida ma eelmisel aastal möödunud “parim enne” pärast ei tahtnud osta. Sain teada, et need polegi nii head nagu pildil tunduvad. Kuid ühed kookoseküpsised osutusid meie kõigi lemmikuks ja neid lähen veel varuma. Kirbukalt ei lahkunud me vaid magusa kraamiga, Esimene leidis endale hunniku pisikesi dinosauruseid, mis jagati vendadega ära ja Neljas leidis ise kuskilt kastipõhjast Karupoeg Puhhi. Härra alguses unustas lapse Puhhi vaimustuse ja käskis mänguasja tagasi panna, aga õnneks olin ma läheduses ja päästsin lapse päeva – ta sai endale kastist lausa kaks Puhhi ja neid ei pandud eile kordagi käest.

Mõmmikute pärast jäi isegi Kirjurinluotol suurem mängimine ära, sest kinniste kätega ei saa eriti kuskil ronida.

Eile oli seal mingi üritus ja seetõttu oli mänguväljakul palju lapsi, see tähendas järjekordi ja suuremat sagimist, seetõttu oli seal natuke keerulisem lapsi jälgida.

Clipboard

Kuna poisid ise ka ei olnud rahul sellega, et ägedamatel atraktsioonidel teised lapsed ette trügisid ja liutorudes nendele selga sõitsid, siis imbusid nad vaikselt kõige pisemate platsile, kus eriti kedagi ei olnud. Kõige igavam nurgake ka.

Muide, see idülliline grupipilt ei olnud tegelikult üldse nii idülliline. Läks aega, et kõik neli ühte kohta saada ja tuli isegi veidi kurjustada, et nad vähe rõõmsamad näod teeksid. Kui ütlesin, et pildid on tehtud, siis nad kadusid rahulolevalt erisuundades.

Kui kõikide kõhud juba korisema hakkasid, siis tulime koju tagasi. Härra tegi lastele pannkooke ja mina hakkasin meile lõhesuppi tegema. Hiljem sõid lapsed suppi magustoiduks, kuigi alguses ütlesid poisid ühest suust, et neile kalasupp ei maitse. Nii on see iga kord.

Lasime supil veidi kõhus seedida ja siis mõtlesime, kas läheme jalutama või sõidame randa, mis on siit vaid 6 kilomeetri kaugusel. Sinna läheb meie akna alt ka kõnnitee, mis ei oma tegelikult mingit tähtsust, sest lapsed nagunii omal jalal Yyteri randa minna ei jaksa. See eest on mul kahju, et ma jooksutosse kaasa ei võtnud, oleksin saanud igal õhtul siin metsa servas sörkida ja äkki mõnel õhtul oleksin isegi randa välja jõudnud.

Otsustasime ühehäälselt, et läheme randa. Kuigi ilm oli veidi vihmane ja jahe, siis oli rannas isegi lahedam kui Kirjurinluoto mänguväljakul. Liiv oli märg ja sellel oli hea kõndida, lastel oli ruumi jooksmiseks, ronimiseks, veeremiseks ning nende jälgimine ei olnud mingi probleem, sest me olime ainsad, kes “rannailma” nautisid.

yyteri yyteri

yyteri_MG_4287

yyteriyyteriyyteri yyteri

_MG_4333 yyteriAuto juures tühjendasime laste jalanõud, taskud, kapuutsid ja kloppisime riided, aga neil olid vist kõrvaaugud ka liiva täis, sest kodus pühkisime põrandatelt pisikese kühvlitäie liiva, dušinurga põrand oli pärast pesemist liivaga kaetud ja enne ööund tuli isegi nende voodiriided liivateradest puhtaks kloppida. 😀

Eilne päev oli üks viimase aja toredamaid, aga täna on taas esmaspäev ja kohustused kutsuvad. Härra läks 7 ajal tööle, plaanisin küll samal ajal ärgata ja koos temaga kohvi juua, kuid Neljas tegi öösel jälle tsirkust ja ma ei saanud seetõttu hommikul silmi lahti. Mis seal ikka, ongi jälle argipäev käes ja mina tegelen ka täna argisemate asjadega – kahe päevaga on tulnud juba kaks masinatäit musta pesu, endiselt leiab põrandatelt liiva, osad asjad on veel lahti pakkimata, homseks tuleb Pere ja Kodusse postitus kirjutada ning eilsega sai lõhesupp otsa ja tuleb taas midagi rammusat valmistada. Lisaks on piltide sorteerimise ja selle postituse kirjutamise ajal lapsed elamise pahupidi keeranud – elu nagu kodus! 😀

Ilusat uut nädalat kõigile! 🙂

Head aega Eesti ja tere Soome!

Nagu arvata oli, siis päris kõike ma kodus tehtud ei saanud, kuigi mul oli ka abilisi… väike abiline …või just abiliste pärast? Seetõttu pidi Silveri vennatütar üle võtma tolmuse elamise (sorri, K) ja mitte ainult. Näiteks enda peeglist nägemiseks pesi ta selle enne sõrmejälgedest ja musisuudest puhtaks. Samas jõudsin kahele aknale putukavõrgud ette panna, kuigi seda plaani mul alguses ei olnud. Tegelikult ma olen täitsa rahul, et niigi palju sain tehtud, et toad pealtnäha viisakad välja nägid ja õues kõik päris korda sain. Tavaliselt Neljas nii palju omaette ei nokitse, et saaksin ühe päevaga palju ära teha. Enamasti ei taha pesamuna üle 2 tunni õues olla, mõnikord hakkab juba esimese tunni möödudes jorisema, kuid neljapäeval oli ta igasuguste hädadeta 5 tundi õues ning lõunaune tegi lausa kolmetunnise. Meie poistega olime 8 tundi väljas ning ma sain kõik tööd tehtud, aega ja võhma jätkus isegi lõbu jaoks. kärutäis lapsi Lõbu küll pildil ei väljendu, aga kui keegi oleks jäädvustanud, kuidas ma mööda aeda (keel vesti peal) lastega kihutasin, siis oleks pildil hoopis teine emotsioon. 🙂 Õhtupäikese käes oli hea tunne aeda vaadata. Ahmisin seda tunnet kõvasti sisse, et saaksin selle kaasa võtta ega lahkuks raske südamega. aed aed Ärasõidu juurde minnes, siis ärevus lasi mul vaid 2 ja pool tundi magada ning see oli napikas, et ma 4.15 äratuskella peale ärkasin. Minu telefonil on nimelt kaks äratust (tööpäevad, nädalavahetus) ja mina panin esimeseks äratusajaks 4.10 ning mõtlesin, et igaks juhuks panen teise veel, kui ma selle peaksin kinni vajutama ja edasi magama. Tööpäeva oma olin siis aktiivseks muutnud ja üritasin leida kohta, kus saaksin teise ka tööpäeva peale panna, sest minu jaoks on laupäev ilmselt tööpäev. Saingi lisada juurde kolmanda äratuse, millel ei olnud mingit märget nädalapäeva kohta. Kui hommikul hakkas telefon piiksuma kell 4.15 ja ma üritasin sotti saada, miks esimene äratus tööle ei hakanud, siis taipasin oma roppu vedamist! Kui ma oleksin saanud mõlemad ajad tööpäevade peale lisada, siis me ei oleks kuskile reisinud, sest ülla-ülla, oli laupäev.

Hommikul jooksin nagu orav ratta peal, söötsin veel küülikuid, tassisin viimaseid asju autosse, sättisin lapsi, viisin nemad autosse ootama ja siis mahutasin nende voodiriided ka veel peale. Kahjuks ei teinud ma ühtegi pilti, kuidas lapsed koos poole elamisega autosse mahtusid, kuid lisan eelmisest aastast ühe pildi tollase tavaariga. _MG_7420Seekord oli asju isegi rohkem, sest praegu tuleb ka rohkem riideid kanda, ei saa nii paljalt ringi lipata. Kahekohalise vankri asemel on kaasas kergkäru, 16-tolline jalgratas ja suurte õhkrehvidega tõukeratas. Igatahes on mul nii palju asju kaasas, et ma ei tea, kuidas me koju tagasi minnes kuuekesi ära mahume. Tulles ei olnud ühtegi vaba istekohta. Võib-olla oli ratas veidi liiast… Sõit kulges väga sujuvalt, lapsed küll enne sadamat magama ei jäänud, kuid keegi ei nutnud ega jorisenud ka. Neljas nuttis vaid kodus hetkeni, mil auto liikuma hakkas. Tee peal saime suure elamuse osaliseks – me nägime karu! Ta tõusis auto lähenedes tagakäppadele ja vaatas seistes meie poole. Kui talle päris lähedale jõudsime, siis jooksis värisevate pekkide saatel võssa peitu, seega ma pilti teha ei saanud, kuigi mul oli käsi juba kaamerat haaramas. Sadamas oligi täpselt nii nagu Virtsus, kõik oli peaaegu lihtne. (Ma seisin alguses vales sabas ja kuna ma vahele ei julgenud trügida, siis keerasin ringi ja läksin õige rivi lõppu, mis oli 100 m tagapool.) Kokkuvõttes olid siiski hirmul suured silmad ja see lastega üksinda Soome sõitmine ei olnudki nii hull.

Laeva peal oli vahepeal veidi tüütu, näiteks poes, kus poisid jooksid peata kanadena ringi ja Neljas ei võtnud enam jalgu alla ning pistis kisama, sest ma ei lubanud tal pisikest Karupoeg Puhhi riiulist kaasa haarata. Või hetk, kus läksin oma haneriviga mähkimistoa ukse taha ning seal selgus, et tuleb kohvikust võti küsida ja ma pidin vinguva haneriviga tagasi võtme järele kõndima. (Mähkimistoas käisime siis perekondlikult vetsutoiminguid tegemas.)

Kui laevalt maha saime, siis kolm väiksemat jäid magama, aga päris sihtpunktini ei põõnanud – kes vaatas viimased 150 kilomeetrit aknast välja, kes 50. Kui Eestis nägime karu, siis Soomes nägime äsjatoimunud avarii sündmuspaika, kus olid kiirabiautod, päästeteenistus, politsei ja startiv helikopter. Laste jaoks olid need masinad elamuseks, minu jaoks oli vaatepilt kõhe ja olen kaks päeva Soome uudiseid lapanud, et teada saada, mis juhtus ja kas ribadeks lennanud mootorratta juht jäi ellu. Ma pole veel õiget uudist silmanud.

Kell 12.30 olime juba Silveri juures, see oli arvestatust oluliselt varem. Silver ootas meid kaetud lauaga ja päeva alustasime perekondliku lõunasöögiga. Kuigi lootsin juba samal päeval seiklema minna, siis nii kaugele ei jõudnud. Kolisime siin mööblit ringi, sättisime asju paika ja läksime vara magama, sest ma olin pärast lühikeseks jäänud ööund ja 7-tunnist sõitu omadega täitsa läbi.

Ahjaa, vahetult enne Pori jooksis faasan üle tee, mina nägin esimest korda sellist lindu vabas looduses ja rääkisin sellest elevusega Silverile. Tema minu vaimustust ei jaganud: “Terve Pori linn on neid lolle kanu täis, kogu aeg hoia silmad lahti, sest nad töllerdavad keset liiklust!” Jah, tere Soome! 😀