Minu esimesed peenrakastid

Seadsin oma eesmärgiks saada peenrakastid pühapäevaks valmis. Pidasin küll silmas seda, et midagi on siis juba mulda ka pandud, kuid sinnani ei jõudnud. Vähemalt on kõige suurem töö tehtud – tonn telliskive on paigas, teisest aianurgast on kaevatud ja tassitud 20 kärutäit mulda ning asemele on viidud 10 (kaks korda suuremat) kärutäit murumättaid.

Kivid on veel puhtaks pühkimata ja mättahunnikutest maha jäänud muld ka koristama, kuid üldmulje on siiski näha.
_MG_3980_MG_3981_MG_3982Suure kasti mõõdud on 1,3 x 4,3 meetrit, täitsa suvaliselt pandud mõõdud, kuid keskel olev telliskivide rivi läks täpselt servast servani ja see tegi kivide paigutamise kergemaks. Algaja õnn. Keskmised kastid on 1,3 x 2 meetrit ja beebikast on 0,4 x 2 meetrit. Kive lugesin kokku vähemalt 240 – vahepeal läks lugemine sassi, see number on veidi suurem, aga ma ei tea mitme kivi võrra.

Kõige suuremasse lähevad maasikad, teisi veel ei tea. Kuid kuna meil on endiselt plaanis mõneks ajaks Soome minna, siis ilmselt peagi kasvab igas kastis põhiliselt umbrohi, aga ma ei põe sellepärast.

Telliskivide süsteem on ka selleks, et ümber kastide oleks kergem niita ja kastide vahelt poleks seda üldse vaja teha. Suuremad vahed täidan liivaga ja kui midagi kasvabki kuskilt läbi, siis eks peenarde rohimise ajal saab telliskivide vahelt ka umbrohu ära napsata. Maasikatele panen katte alla, et neid ka rohima ei peaks. Teoorias peaks mu peenramajandus võimalikult lihtne tulema. Eks praktikas ole näha, kas suudan hoida korras peenrad, põõsaalused, vaarikad ja muruplatsi.

Momendil on igatahes muru niitmata ja põõsaalused rohtus, kuid nendeni ma veel ei jõua, sest homme plaanin maasikataimedele järele minna ning need maha istutada.

Kui siia kolisime, siis olime seda meelt, et meie aeda ei tule ühtegi peenart. Eelmisel aastal tuli esimene pisike lillepeenar. Kui sellel aastal peenrakastidest hakkasin rääkima, siis Härra küsis: “Mis järgmiseks? Kasvuhoone?!”

“Jah, ja siis kartulimaa…”

Kasvuhoone on tegelikult lagi ja seda tahaksin järgmisel aastal küll, aga ilmselt on ka siis veel igasugused muud väljaminekud olulisemad. Kartulimaad ei tule kunagi, või vähemalt mitte nii pea. 😀

Käed maani

Tuleb välja, et ma olen ikkagi siidikäpp, sest kolm päeva kaevamist ja telliskivide tassimist on teinud minust suure hunniku tarretist, mis ei jõua end püsti ajada ega panni pliidile tõsta. Isegi trükkimine on paras pingutus, sültjad sõrmed ei leia kohe õigeid klahve.

Pühapäeval pidin pärast suurt kaevamistööd allkirja andma ja see nägi välja nagu lauatelefoni keerdus traat. Käsi lihtsalt ei teinud minuga koostööd.

Olen kaevanud muruplatsi seest välja vanu kruusaseid teeradu ja vanast kompostihunnikust mulda asemele toonud, mullaga olen tasandanud ka suuremaid lohkusid. Alustasin ka peenranurga loomist ja selleks olen tänaseks üles kaevanud umbes 15 m2 murukamarat ja kastide vahele tassinud umbes 150 telliskivi. See kõlab ilmselt sama kergelt kui minule enne tööga alustamist tundus. 😀

Tegelikult olen endal naba paigast kaevanud ja tõstnud ning käed-jalad värisevad siiamaani. Täna puhkan, aga selle nädalaga loodan oma projektiga siiski ühele poole saada.

_MG_3819 _MG_3827

Piltidega meenuski, et peenrakastide materjali sai ka hoolega saetud ja kokku kruvitud ning kastidesse kompostihunnikust mulda tassitud. Praeguseks on tegelikult palju rohkem tehtud, aga mul ei seisnud eile õhtul kaameragi käes, et oleksin saanud hetkeseisu jäädvustada.

Tegelikult ma pole 100 % üksi kõike teinud, Härra aitas ka veidi, kui ta toad korda sai. Just nii, kui mina saagisin õues laudu, siis tema tegi majas suurpuhastust.

Tegelikult nii hull asi ei ole – enamasti olen ma ikkagi nõrk naine, kellele Härra avab uksi, kurgipurke ja joogipudeleid. Aiatööd on minu jaoks lihtsalt puhkus ja mul on hirmus hea meel, et Härra tegeleb kodus olles ise lastega, söögi tegemisega, koristamisega ja nii edasi.

Nüüd on puhkus läbi ja oma peenramaad ma enam nii innukalt rajada ei saa. Kaevata on veel omajagu ning mulda ja telliskive tuleb veel kümnete kärutäitega tassida ja kõige lõpuks tuleb peenrakastidesse midagi istutada ka. 😀

Täna siiski tegelen kogu peenramajandusega ainult mõtetes, homme hakkan jälle tubliks.

Läksin niisama õue ja ehitasin telliskividest põranda

Täna läks ilm alles õhtu poole ilusamaks ning Härra läks õue tööle, me läksime lastega niisama õue hängima. Kui Härra kõõlus redeli peal ja täitis maja krohvi sees olevaid pragusid, siis näitasin talle liivakastist jäänud nelinurkset musta maad ning pakkusin, et sinna sobiks hästi telliskividest põrand, sest siis:

1) saab väljakaevatud mullaga täita ära kaevuümbruse, kust eelmisel suvel kangutasin välja katkised betoonplaadid.

2) saab aiamööblile kõva põranda ning lauda ei ole vaja niitmise ajal eest tõsta.

3) leiab rakenduse telliskividele ja saab tööriistakuuri ruumi juurde.

Härra leidis, et hea mõte ja minut hiljem loopisin juba labidaga mulda kaevu ümber. Viis minutit hiljem oli mu pulss 250, seisin nõutult seina ääres ja tõdesin, et pealnäha kerge töö ei olegi nii kerge.

Aga alla ma ei andnud – kaevasin edasi, silusin, tassisin telliskive ja nii edasi. Neljas tüdines vahepeal ära ja Härra läks temaga tuppa, mina töötasin poistega edasi. Tegime suurepärast koostööd, nemad sättisid telliskivid paika ja mina sättisin need hiljem paremini paika.

IMG_3722

Härra jälgis meid köögiaknast ja tegi samal ajal perele süüa, vahepeal kommenteeris aknast, kui normaalne, et tema vaaritab toas ja naine teeb õues rasket tööd. Ta ei teinud seda üldse etteheitvalt, pigem oli õnnetu, et tema peab toas olema ega saa aidata. Mina olin jälle õnnelik, et tema lasi minul õues tegutseda. Kui üksi olen, siis mul ei ole seda luksust, et saan tuhinaga kõik tööd lõpuni viia. Varem ei saanud ma seda ka siis teha, kui Härra kodus oli, sest alati oli keegi nii väike, et emme (koos oma piimaletiga) oli A ja O. Seega naudin ma nüüd väga neid hetki, kus Härra võtab lastega ohjad üle ja mina saan olla oma aja peremees.

IMG_3728

Selle pisikese platsikese tegemise peale kulus mul ligi kolm tundi ja nüüd “tiivaluud” valutavad, aga tulemusega võib rahule jääda. Härra küll ütles, et talle vahepeal tundus, et asi läheb täitsa rappa, aga lõpptulemus talle siiski meeldis.

_MG_3753Need plaadid, mis jalgade alla jäid, pole sugugi sedasi sätitud, see on hoopis tore kokkusattumus. Ma ei võtnud ühtegi mõõtu ja see ruut ka pole võrdsete külgedega, kuid ma ei ajanudki täpsust taga. Tühimikud täidame hiljem parajaks lõigatud telliskividega ära ehk siis Härra lõikab relakaga kivid mõõtu ja mina heal juhul panen need paika.

Nüüd võiks olla homme ilma, et saaksime laua taha istuda ja selle aasta esimese grillimise ära teha. Jumal teab, millal jälle uus võimalus avaneb.