Tahan minna Rabarestosse ja degusteerida veine, aga mul ei ole selleks piisavalt palju sõpru…

Milline ajastus! Mallukas just kirjutas Hindreku talust, kuhu ta koos sõpradega külla kutsuti, mistõttu võib nüüd jääda mulje, et mind kutsuti ka, kuid nii see ei olnud – mind võtsid sinna emme ja issi kaasa. Hale, ma tean.

Aga päriselt, kust leida umbes kuus sõpra, et veeta koos üks tore ööpäev Hindreku talus? Ma läheksin hea meelega Silveriga kahekesi, aga mu soovitud tegevuste jaoks peab olema grupis vähemalt kaheksa inimest, ent mul on ainult kaks sõpra, kellest üks alles käis seal minuga ja teine ei ole väga huvitatud tulema…

Ma veidi kadestan oma vanemaid, sest neil on suur sõprusringkond, kes käivad omavahel väga tihedalt läbi. Peaaegu kõik neist on sama ala inimesed ja ka kohaliku taluseltsi liikmed, nii et neil on palju ühist ja koos tähistatakse iga uue masina ostmist, külvi lõpetamist, viljavõtu lõpetamist ja nii edasi. Igatahes, nende seltskonna jaoks ei olnud mingi probleem leida kümme inimest Rabarestosse minekuks – meid tuli kokku lausa 21 ja kümne inimese asemel läks jõe peale hoopis kümme kanuud.

Kanuudega Rabarestosse, kuhu teisiti ei saagi.

Mu vanemad võtsid kaasa kaks last, minu ja venna. Mina võtsin samuti kaks last kaasa, Esimese ja Neljanda (vahepealsed ei tahtnud tulla), lisaks võtsin kampa oma sõbranna Tuuli. Esimene aerutas mu vennaga samas kanuus, Neljas istus niisama minu ja sõbranna vahel Tuuli nimelises kanuus ehk ma olin ainus Liivi Tuulide seas (kes ei tea, siis Neljas on mu sõbranna nimekaim).

See oli meie esimene kanuusõit, mistõttu ma veidi põdesin laste pärast – mis saab, kui kanuu ümber läheb ja nad selle alla jäävad? See oli mõttetu põdemine, sest Hindreku talus on laiad kolmekohalised kanuud, mis ei lähe nii kergelt ümber ning Esna jõgi on tasane ja rahuliku vooluga, mitte kärestikuline nagu filmides. Teist korda minnes ei põeks ma isegi siis, kui ühes kanuus on ainult lapsed, ent silmapiirilt kaduda nad ei tohiks, mis siis, et jõgi on madal ja vestid on seljas ja ujuda oskavad ka…

Esimene oli oma kanuus tüürimees, Neljas oli meie kanuus abimootor, kui ma pilte tegin.
Rahulik jõgi.

Kanuumatk oli seitse ja pool kilomeetrit pikk, koos Rabarestoga tuli arvestada, et aega läheb vähemalt neli tundi, aga osad meist said pigem kolmega hakkama. Rahuliku kulgemise asemel käis lihtsalt paras võidusõit, mis muidugi oli ka lõbus, aga järgmine kord tahaksin veidi aeglasemalt liikuda, et rohkem loodust endasse ahmida. Vaiksemalt võttes on ehk ka suurem lootus imeilusaid jäälinde näha. Meist eespool liikunud ema nägi nelja jäälindu, mina nägin vaid ühte sinist selga metsa lendamas… Vähemalt maandus sinine kiil korraks mu mõlale – see oli ka ilus.

Rabarestosse oli pooletunnine teekond, aga kuna me startisime erinevatel aegadel, siis jõudsime ka erinevatel aegadel kohale ning meie olime juhtumisi viimased. Teistel oli selleks ajaks esimene vein juba peaaegu joodud, kuid söögid veel valmis ei olnud, nii et hiljaks me ei jäänud.

Avar Rabaresto, kus seinteks oli mets, laeks taevas ja ainsaks valgustiks päike. Muusikat mängisid linnud ja rohutirtsud. Mõnus!

Täiskasvanutele oli kolme toidukorra kõrvale kolm erinevat veini ja lastele pakuti Tori Siidritalu magustamata Vurts limonaade. Kuna ma mekkisin kõik joogid ära, siis võin öelda, et üks oli parem kui teine. Veinid ei olnud sellised veinid, millega ma siiani harjunud olin – need olid head! Ma tundsin, kuidas mulle kasvas Rabarestos veinisoolikas ja nüüd tahan ma ära proovida kõik 12 veini, mida Hindreku talu kolmetunnisel veinikoolitusel pakutakse. Okoo!

Eelroaks oli kala valge veiniga, pearoaks pardipada punase veiniga ja magustoiduks soojad puuviljad jäätise ning dessertveiniga. Magustoiduga pilt on tolle päeva parim jäädvustus ja see on Aigi tehtud. “Õnne on raske leida, osakem teda siis hoida!”

Kõige huvitavam oli dessertvein, aga mul ei ole sellest ühtegi pilti ja ma mäletan vaid seda, et pudel oli väga kitsas. Vein ise meenutas mulle maitselt vanaema õunamoosi, aga pole välistatud, et see võrdlus tekkis veini ja magustoidu kooslusest… Pean ikka uuesti Rabarestosse tagasi minema ja selle asja selgeks tegema.

Täpsustan veinide osas veel seda, et värvide puhul pidasingi silmas vaid värve, kas neid tegelikult sedasi liigitada sai, seda ma ei tea, sest tegu polnud viinamarjaveinidega ja pole üldse välistatud, et valge oli tegelikult roosa ja punane hoopis lilla.

Kolmekäigulise einega oli asi lihtsam – kala oli kala ja part oli part, ei mingit segadust. Toidud serveeriti erinevates suurustes puidust lootsikutes, mis sobisid ideaalselt kanuumatka juurde, sama lugu on tegelikult kala ja pardiga… Ma küll parti ei näinud, kuid üks tahtis vennale ja Esimesele kanuusse lennata ning küllap oli jões kalu ka.

Niisiis, eelroaks pakutud lõhe oli hea, mõnusalt suitsune, aga samas mahlane. Pardipada meenutas mulle minu tehtud ühepajatoitu, ma lihtsalt kasutan pardi asemele veiseliha. Kusjuures ma tegelikult ei oleks aru saanud, et tegu on pardiga, kui ma ei oleks seda teadnud, mulle tunduski see üsna sarnane veiselihale, selline tume ja veidi sitke. Maitsest ma ka suurt midagi aru ei saanud, sest sõin liha ja juurvilju korraga ning mu tähelepanu oli rohkem sellel, et saada iga ampsu järel breketite vahelt kõik kätte. Neljas aga hoidis kahvli otsas suurt lihatükki ja küsis mis see on ning mõmises, et see on nii hea. Järelikult oli ka, sest minu ühepajatoidu peale ta ei mõmise…

Magustoit kõnetas mind kõige vähem ja samas üllatas kõige rohkem. Mulle meeldivad reeglina pooltoored puuviljad, mis hamba all krõmpsuvad, küpsed mind väga ei kutsu ja seetõttu ei kutsunud soojad puuviljad ka, aga ei, need olid koos jäätise ja dessertveiniga väga maitsvad. Viimane käik oligi minu jaoks kindlasti kõige meeldejäävam ja kui seda pakutaks ka Hoovirestos, siis ma eelistaksin seal seda koogile.

Kokkuvõttes sai kõht igatahes korralikult täis ja see kütus kulus edasi aerutamisel ära.

Kanuumatk vee peal ja silla all.

Mul ja Tuulidel kulus söömisele, veinimekkimisele, naermisele ning fotosessioonidele umbes tunnike, esimestel saabujatel pigem poolteist tundi või rohkemgi, sest esimesed lahkusid viimastena. Ja kuna meie jõudsime Rabarestosse viimastena, siis lahkusime esimestena, aga üsna kiiresti jäime teistele jalgu ning järgmise tunni jooksul möödus meist seitse kanuud…

Kanuutamine oli väga lahe, lihtsalt mõnus kulgemine, ei midagi rasket ega ekstreemset, aga samas mõned põnevad takistused tee peal ikka olid. Näiteks lehtes oksad, mis olid täis ämblikuvõrke ning millest me mööda põigata ei jõudnud… Jep, panime otse läbi ja sedasi vähemalt kahes erinevas kohas. Tuulidel polnud väga viga, sest ma sain suurema laari võrke ja sodi enda kraesse, aga ega nemad ka päris ilma ei jäänud. See-eest märjaks saime me kõik, kui lehtes oksad olid pooleldi vees. Kahjuks mitte piisavalt märjaks. Väljas oli nii palav, et vahepeal oli tõesti tunne, et hüppaks vette. Seda me siiski ei teinud, aga jõevett jõin ma küll ja mitte vähe. Maitse oli puhas ja kuna ma siiani elan, siis vast oli päriselt ka puhas. (Rabarestos pakuti ainult veini, nii et tasub kanuusse ohtralt vett kaasa võtta, kui otse jõest juua ei taha.)

Kanuu-limbo ja muud pildi.

Mul oli palav juba seetõttu, et parmude hirmus panin endale pikad riided, aga seal olid vaid üksikud parmud, ei midagi hullu. Kui eelmisel õhtul vanemate juures metsa äärde läksin, siis ma hetkeks mustasin parmudest, aga jõe kohal oli vaikus, pigem sinas seal kiilidest.

Kanuumatk oligi rohkem ilusate vaadetega lõbus üritus, konti see ei murdnud, isegi lihased polnud järgmisel päeval valusad. Võib-olla me ei pingutanud piisavalt palju, sest enamus aerutasid meist ju mööda ja kui me lõpuks sihtpunkti jõudsime, oli pool meie grupist juba Hindreku tallu tagasigi viidud.

Sihtpunkt oli Paide südamesilla juures, kus enne vandaalitsemist rippus ka minu ja Silveri tabalukk.

Rabarestost südamesilla juurde sõudmine oli siiski nii suur füüsiline pingutus, et kõht läks uuesti tühjaks. Paraku oli Hooviresto sel päeval suletud ja isegi, kui oleks olnud avatud, oleks kell liiga palju olnud seal söömiseks. Kusjuures kanuumatka ja Rabaresto peale tuldigi siis, kui käidi Hindreku talu Hoovirestos söömas ja tehti seal väike ringkäik. Kogu see asi sai alguse tegelikult Aigist, kes Hindreku talu üldse avastas ja kelle loal kasutasin selles postituses vähemalt viit tema tehtud pilti – aitäh!

Piltide põhjal tundub Hooviresto väga idülliline koht, nii et kui ma enamani ei jõua, siis sööma tahaksin sinna küll jõuda.

Aigi tehtud pilt päeval, kui nad mu vanematega Hoovirestos söömas käisid. Mind siis kaasa ei võetud, nuuks.

Kui ma juba olen Rabarestos käinud, siis miks tahan tagasi minna? Esiteks seetõttu, et Silver ei saanud sellest üritusest osa võtta ja ma tahaksin seda koos temaga korrata. Teine asi on see, et pärast kanuumatka oleks väga mõnus minna edasi sauna (ma olin higist läbimärg, tolmune, must), süüa Hoovirestos kõht peaaegu täis, lõpetada õhtu kolmetunnise veinikoolitusega ja uinuda tiigi ääres puhkemajakeses. See oleks midagi uut ja huvitavat, ehk isegi midagi romantilist ja intiimset. Viimast pigem siis üleüldise õhustiku ja jututeemade osas pärast kaheksandat veini, mitte segasauna ja svingerite peo mõttes…

Kui hindadest rääkida, siis kanuumatk koos Rabarestoga on 59 € ühele. Kui eheda maasauna rent on 50 €, siis kaheksakesi olles teeks see 6.25 € leilitaja kohta . Hooviresto menüüd vaadates maksaks minu kahekäiguline õhtusöök 16 eurot, aga saab ka odavamalt ja kallimalt. Kolmetunnise meelelahutusliku veinikoolituse hind ühele on 37.20 € ja selle sees on 12 erinevat veini koos rikkaliku suupistevalikuga. Puhkemajake kahele maksab 36 eurot (neljale 50 €, aga me Silveriga kindlasti kedagi kampa ei võtaks, sorri) ehk siis 18 eurot ööbija kohta. Hommikusööki pakutakse 7 € eest ja see olla samuti rikkalik.

Selle kõige jõudmiseks tuleks hakata Rabaresto poole sõudma lõuna ajal ning magama saaks ikka alles hilisõhtul. Minu arvutuste kohaselt läheks antud üritus ühele inimesele maksma 127.45 eurot pluss õhtusöök, mille peale võib kuluda 10 eurot või 34 eurot, oleneb sellest, kui näljane keegi on, eks. Enda puhul arvestan kokku umbes 145 euroga. Ühest küljest on suur summa, teisest küljest on selle sees omajagu tegevusi ka, nii et kes oleks käpp?

Hahaa, nüüd, kus ma olen suure töö ära teinud, leian kodulehelt paketi “Saame jälle sõpradega kokku”: Paketis sisaldub majutus rehielamus koos sauna ja rikkaliku hommikusöögiga. Viime teid kanuudega meie salajasse Rabarestosse, kus pakume kolmekäigulist lõunasööki ja hiljem jätkub õhtu meeleoluka veinikoolitusega Eesti veini kambris (degusteerime 8 erineva veinitootja veine). Sellise paketi hind on reedel ja laupäeval 149 eurot osaleja kohta, nädala sees 129. Selle summa sees pole küll õhtusööki Hoovirestos ning veinikoolitus on tagasihoidlikum, kuid narivooditega puhkemajakese asemel saab magada rehielamu teisel korrusel armsas kahekohalises toas.

Oh jah, olete õnnega koos, kellel on sellise ürituse jaoks võimalik kümme sõpra kokku saada… Tegelikult pakub Hindreku talu ka minusugustuele õnnetutele võimalust Rabarestot külastada, aga seda üksikutel päevadel. Järgmine selline üritus on 4. septembril vahemikus 12.00-18.00, täpsemalt on tegu Rabaresto Kurjailma eriga: Avame Kurjailma festivalil Rabaresto terveks päevaks, nii et broneeri omale kanuu sobival ajal, sobiva kaaslasega ja tule naudi imelist loodust, metsagurmeed ning põnevaid kodumaiseid jooke. Kogu retk võtab aega u 4 h, alguse saab Hindreku talust, kanuumatk lõppeb Paide tehisjärvel ja vajadusel transport tagasi Hindrekule. Sisaldab kolmekäigulist Kurjailma erimenüüd koos jookidega, kohta kanuus, kuhu mahub 2-3 inimest ja transporti tagasi Hindrekule. Ilm meid ei heiduta, sest pole halba ilma vaid on vale riietus! Hind 55 eur ja broneeri kanuu kirjutades info@hindrekutalu.ee või helista 5278707.

Muidu see “Saame jälle sõpradega kokku” pakett on päris hea lahendus, Hindreku talu perenaise sõnul on kaheksa veini degusteerimiseks täitsa piisav ka, ei pea üldse maksimumi peale välja minema. Kes oleks sellisest üritusest huvitatud? Äkki annab midagi planeerida…

PS. Tõe huvides lisan, et kui ema hakkas nende seltskonna arvet maksma, kauples ta mulle ja lastele tasuta sõidu blogipostituse vastu, nii et põhimõtteliselt on see tagantjärele sündinud koostöö, mille korraldas mu ema. Võib-olla peakski ta mu vahendajaks hakkama, hehee. Blogipostitus oleks tegelikult nagunii sündinud (sest kuidagi pean ju Hindreku tallu minemiseks seltskonna kokku saama), aga nüüd lihtsalt sündis kiiremini ja veidi põhjalikumalt.

2 thoughts on “Tahan minna Rabarestosse ja degusteerida veine, aga mul ei ole selleks piisavalt palju sõpru…

  1. Oeh, ma tuleks kohe rõõmuga sulle lisasõpsiks, ideaalne match ka, sest ma liha ei söö ja annaks oma jao sulle, ja nagu mulle meelde on jäänud, siis sa veini ei armasta ja ma saaks siis su jao endale 😀 Aga kahjuks me sel suvel Eestisse ei lenda, nii et 🙁

    1. Klassikalised veinid mulle tõesti ei meeldi, aga Rabarestos pakutud veinid olid nii head, et mul on alust arvata, et degusteerimisel minu poolt midagi joomata ei jääks. 😀

Vasta Liivi-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga