Ainus asi, mis mul tõesti hästi välja tuleb

Ma olen kehv kokk. Võib-olla oleksin parem, kui mind päriselt huvitaks söögi tegemine, aga minu jaoks on see kahjuks üks tüütumaid asju üldse. Uute retseptide katsetamine ei lõpe tavaliselt hästi ja seda rohkem seetõttu, et meie jaoks on uued maitsed liiga harjumatud. Tavaliselt sööme tehtud toidu küll ära, aga teist korda seda enam ei tee. Mõnikord jälle rändab kõik vetsupotist alla, sest tulemus ei maitse kellelegi ja kui nendel kordadel on komponentide peale kulunud oma 15 eurot, siis on uute retseptide proovimisest väga pikaks ajaks isu täis.

Sama tunne on ka siis, kui pärast söögi valmistamist on kõik kohad on täis juurviljade jääke, lägaseid munakoori, määrdunud lõikelaudu, kausse ja panne. Seetõttu mulle väga ei istu toidud, mille valmistamiseks tuleb palju erinevaid komponente erinevatesse kaussidesse jagada ja siis ühte asja mikserdada, teist asja võis praadida, kolmandat asja hautada ja viimasena kõik need asjad korraga ahjuvormi kallata. Kes pärast kõik need asjad puhtaks peseb?!

Nii et üldiselt olen köögis vähe motiveeritud ning tahan asjad aetud saada võimalikult kiiresti ja lihtsalt. Seetõttu ei teki mul ka toidupilte, mida sotsiaalmeedias uhkusega esitleda ega ole ka endaloodud retsepte, mida sõpradele jagada. Ise millegi uue, huvitava ja maitsva väljamõtlemine on minu jaoks sama kui hakata noodikauge inimesena heast peast muusikat looma.

Aga on üks supp, mis mul tuleb hästi välja ja mille retsepti olen kohandanud enda jaoks sobivaks. On võimalik, et täpselt samasugune retsept on juba olemas, proovisin mitmeid erinevaid, enne kui enda katsetustega selle õige juurde jäin, aga ega ma siis kõiki leiduvaid retsepte läbi ei vaadanud. Enne katsetamisi käisin ka erinevates kohtades koorest lõhesuppi söömas, et saada ülevaade sellest, mida nad supis kasutavad. Täitsa uskumatu, kui erinevalt võivad maitseda erinevate söögikohtade kooresed lõhesupid. Siiani olen kõige parema maitseelamuse saanud Araratis. Valetan, mina ise teen ikka kõige paremat koorest lõhesuppi!

Siiani on kõik kiitnud ja kõige suurem kiitja on olnud Härra, kellel ei saa sellest supist isu täis ning viimasel ajal on see isu eriti suur olnud, sest lõhe kilohind on pikka aega olnud 12 € juures, mis ei kutsu ostma. Eelmisel suvel oli madalaim kilohind 3.50 € ja siis sai mitu päeva järjest odavat kala ostetud ja sügavkülma valmis tükeldatud, aga need varud said juba ammu otsa.

Eile lappasime postkasti pistetud reklaame ja silma jäi talutava hinnaga 600-grammine lõhefilee, mida me kohe ostma suundusime, et teha õhtusöögiks kauaigatsetud koorest lõhesuppi. Me sõime end kurguauguni täis ja mina täna jätkasin seda ning sõin hommikul kaks taldrikutäit lõhesuppi, kuigi ma tavaliselt hommikuti suurt midagi ei söö. Koorene lõhesupp on järgmisel päeval lihtsalt veel parem.

Tahan anda teile ka proovida, aga valmis peate ise tegema. Retseptiga on mul ainult sellised lood, et pole olemas kindlaid koguseid, mida supi sisse panen, kõik käib  järgi.

Supi sisse läheb:

  • Lõhe
  • Kartul
  • Porgand
  • Porru
  • Konservhernes
  • Vahukoor
  • Till
  • Sool
  • Sidrun (serveerimise ajal)

Suppi teen tavaliselt 5-liitrise potiga. Tükeldan 3-4 keskmise suurusega porgandit ja viilutan vähemalt 10-sentimeetrise jupi porrut ning panen need koos keema, tükeldan oma kilo kartulit, mille lisan keevale porgandile seltsiks. Kui tundub, et sai ikka vähe neid asju, siis tükeldan ruttu veel ühe porgandi ja paar kartulit, et kulp seisaks ikka supi sees püsti. Kui kartul on juba pehme, siis valan sisse 400 ml vahukoort, 400 g konservhernest ja tükeldan peale ohtralt tilli. Kui asi hakkab uuesti keema minema, siis lisan sisse vähemalt poole kilo jagu lõhetükke, millele olen eelnevalt veidi soola sisse hõõrunud ja tagasihoidlikult lisan viimase asjana supi sisse ka soola. Ja ongi valmis!

Ma olen harjunud magedate toitudega, ma ei tunne, et need oleksid magedad, aga lõhesupi puhul eelistan kergelt soolast maitset, kuid mis on minu jaoks soolane, on tavaliselt teiste jaoks ikka mage, nii et soola lisab igaüks oma maitsemeele järgi. Konservherneste asemel olen proovinud ka värskeid herneid, külmutatud herneid, värskeid türgi ube (mis on Araratis supi sees väga head olnud), aga pole saanud soovitud tulemust.

IMG_1053

Supi serveerin sidrunilõiguga, mis on minu jaoks väga oluline komponent. Kui olen sidruni poodi unustanud, siis pole supp olnud päris see. Nii et ärge sidrunit unustage!

5 thoughts on “Ainus asi, mis mul tõesti hästi välja tuleb

    1. Ma nii kallist kilohinda pole siin näinud, praegu oli ka kuskil soodukas, kus kilo oli 6.99 eurot ja eks järgmistel kuudel tuleb veel soodsamaid pakkumisi. Seda siis terve lõhe puhul, lõhefilee on muidugi kallim.

      Ma olen ühe korra otse potti sidrunit pigistanud. Kui kõik kohe ära süüa, siis pole hullu, aga kui supp seisab veel öö külmikus, siis hakkab mulle see sidrun vastu. Meeldib rohkem sidrunilõiguga serveerimise variant. 🙂

Vasta ml-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga