Midagi, mille üle ma ei ole uhke. Veel.

Mulle väga meeldivad sellised päevad, kus õhtul lähed voodisse millegagi, millest hommikul enne äratuskella poleks osanud isegi und näha. Mul on täna üks selline päev – ma sain Erik Orgu tiiva alla.

Hahh, hea tahtmise juures võib nüüd välja lugeda, et lähen õhtul voodisse Eriku tiiva alla, aga nii see muidugi ei ole. Ma lähen voodisse teadmisega, et esmaspäevast alustan teekonnaga, mida olen pikalt edasi lükanud – toitumisharjumuste muutmisega. Kui sellega kaovad ka mõned kilod ja sentimeetrid, siis see on tore boonus, aga see ei ole eesmärk ise. Minu eesmärk on anda oma lastele kaasa midagi, mida ma ise kodust kaasa ei saanud – tervislikud toitumisharjumused.

Kui ma mõtlen oma lapsepõlvekodu menüüle, siis mulle meenuvad esimese asjana kohupiimakreemid, mida ma mingis vanuses igal hommikul sõin. Ma sain nendest isu täis terveks eluks. Mulle meenub, kuidas ma sõin sageli valget saia. Seda pattu on ilmselt paljud noored ja vanad teinud, aga mina sõin seda coca-colasse kastes. Ma sõin palju leiba ka, seda kastsin maasikajogurtisse. (Ma tegelikult kastan endiselt pehmet rukkileiba jogurtisse – nii hea!) Mulle meenuvad Grossi salatid ja praekala, purgisupid, saiakesed, purgisupid, pudingud, purgisupid.

Ma mäletan, kuidas ma kadestasin oma sõbrannat, kui ükskord koolipäeval tema juures ärgates oli köögis soe söök juba laual ja minu imestuse peale imestas tema vastu, et kas meie kodus siis ei olegi nii. Ma mäletan, kuidas ma teise sõbranna juures küsisin pelmeene vaadates, et mis need on ja tema ema ei suutnud uskuda, et ma pole kunagi pelmeene söönud. Ma mäletan, kuidas ma olin omaette kolides ema peale pahane, sest ma ei osanud süüa teha ja pidin valmistama oma mehele õhtusöögiks purgisuppi.

Kui ma selle kõige pärast nurisesin, siis ema põhjendas olukorda sellega, et tema on nii harjunud, sest tema ema ei teinud samuti kodus sooja sööki ja seetõttu ta teisiti ei oska. Tegelikult oskab ta teha kõige paremat munakastet, mis minul ei tule siiani sama hästi välja. Ta oskab teha väga head seenekastet, mida mina ei ole kunagi proovinud teha, sest ma ei tunne seeni. Ta teeb jõuludeks väga head mahlast liha ja jaanipäevaks mõnusat keefirimarinaadis šašlõkki. (Saladuskatte all ütlen, et tema pannkoogid on küll sellised, mida süües saab norida, kui häid praemune ta teha oskab ja praemune süües saab kiita, kui hästi tema pannkoogid seekord välja tulid.)

Ma ei mõistnud seda pikalt, miks ta läheb tihti purgisuppide või poesalati näol lihtsamat teed, kui võiks teha midagi toitvamat. Aga nüüd tunnen endas tihti ära tema ja näen, et lapsepõlves omandatud toitumisharjumusi on kohutavalt raske muuta. Ma olen alustanud korduvalt… Aga mida sa alustad, kui iga päev ajab ohkama küsimus, mida söögiks teha, sest endal pole millegi järele isu – kastaks vaid leiba jogurtisse.

Ma siiski teen süüa, sageli tülpinult, aga teen, kuid toitumine on sellegipoolest kaugel eeskujulikust. Näiteks esmaspäeval ja teisipäeval oli põhisöögiks ühepajatoit, teisipäeval oli tegelikult üheks söögikorraks makaronid vortsitükkidega, kolmapäeval sõime lõhesuppi ja täna tõin juba Konsumist makaronisalatit, kuigi külmikus on ootamas materjal, et teha hakkliha-kapsahautist. Lihtsalt oli jälle üks nendest päevadest, kus söögitegemine tundus ületamatu väljakutsena. Sellel nädalal on veel hommikusöökideks või vahepaladeks olnud neljaviljapuder, müsli jogurtiga, võisaiad (tegelikult küll “või-leiburi-rukkijahu-röstid”), millel peal kas juust, vorst või mõlemad koos rohelise kraamiga, vanaema toodud kurgid, koduaia õunad ja ploomid ning täna lisandusid ka saiakased ja hapukoorekook.

Me küll ei kasta saia coca-colasse, aga päris nii ka ei söö, et võiksin oma perenaise- ja emarolliga rahul olla. See toitumise osa on mind aastaid vaevanud, sest ma tahan olla parem, ma tahan lastele paremat, aga nii raske on hakata paremaks.

Imetluse ja kadedusega vaatan näiteks Mirjami toidupostitusi ja isegi Malluka omasid… Ehh, see kõlas nüüd vist natuke halvasti, aga ma tõesti arvasin, et ta on veidi kehvem kokkaja – nagu mina. Ma olen iga kord nende huvitavate roogade pilte vaadates mõelnud, et äkki müüakse raamatuid, kus on olemas nädalamenüüd, millega alustada teekonda parema toidulauani. Meil on küll ka praegu nädalamenüüd, aga nendes on põhimõtteliselt samad söögid, lihtsalt ühel nädalal sööme hakklihakastet esmaspäeval ja järgmisel nädalal reedel, samamoodi teiste söökidega. Aga tahaks midagi uut, näiteks lobsterikastet, mis viis Grand Holm Marina restoranis keele alla ja mille maitset ma pole suutnud kahe aastaga unustada. Kuid ei ole ma otsinud ei soovitud raamatut ega isegi mitte lobsterikastme retsepti. Mis see lobster on üldse?!

Mallukast rääkides, siis tänu tema postitusele ma jõudsingi Erik Orguni. Ma küll olin näinud Eriku üleskutset, kus ta otsis koostööks kolme blogijat, aga ma arvasin, et tema toitumiskava on üsna sama Kalmuse omaga võrreldes ja viimast omades tean, et minul ei ole sellise jaoks piisavalt iseloomu. Kui aga Mallukas kirjutas, mis Erik Orgu kavaga kaasas käib, siis mul tekkis äratundmine – just seda mul ongi vaja. Kõik oleks justkui ette ära tehtud ja minu asi on minna ainult poodi ja osta nimekirja alusel vajalik toidukraam, millest teha toidupäeviku piltidel nähtavad isuäratavad söögid. Ma küll veel tutvun tema programmiga, aga see tundub väga asjalik ja ma juba tahan seda hoolega järgima ja täitma hakata.

Igatahes kirjutasin Erik Orgule, sest tõesti viimane aeg on korrigeerida meie pere toitumisharjumusi, et lastele jääksidki meelde ainult need tervislikumad valikud. Ma ei saa enam peituda vabanduse taha, et mul on väikesed lapsed ja argipäevad on kaootilised. Lapsed on parasjagu nii suured, et esimestel hakkavad nende toitumisharjumused juba kinnistuma ning need päevad enam nii kaootilised ka pole, et ma pean viimases hädas tormama poodi makaronisalatit ostma.

Üksi ma seda ilmselt ei suudaks, aga praegu ma tunnen, et sellise koostöö puhul ma ei saa öelda 2 nädalat hiljem, et ma loobun. Ma ei saa vedada alt Erik Orgut ja ma ei saa enam öelda teile, et ma andsin alla ja jätkan ikka vanade harjumustega. Selline avalik kava järgimine annab üsna suure surve, et käia see aasta lõpuni ja selleks ajaks peaksid olema uued harjumused juba ka tavaks saanud ning teisiti enam ei oskagi.

Igatahes olin väga rõõmus, kui Erik vastas, et “võtame selle käsile” ehk ma tunnetasin juba esimesest lausest, et ma ei tee seda üksinda. Ma küll ütlesin kunagi, et ma ei pea kaalublogi, sest see pole minu teema, aga tundub, et nüüd ikkagi veidi on, sest ma hakkan oma teekonda ja tulemusi ka siin jagama.

Kuigi kaalulangetamine pole eesmärk ise, siis homme lasen Esimesel teha “enne” pildid ja äkki juba kuu aja pärast on seda millegagi võrrelda. 🙂

Ps! Esmaspäeval alustan seetõttu, et mul on nädala lõpuni söögikraam juba olemas ja seda ei saa raisku lasta. 🙂

16 thoughts on “Midagi, mille üle ma ei ole uhke. Veel.

  1. Hea valik! 🙂 Ma tegin juulikuus eksperimendi kus ostsin kuuks ajaks Eriku kava ja ajasin seal näpuga järge. Küll mitte 100% aga ütleme 90% ikka vast. Ma olin nii üllatunud kui kiirelt ja lihtsalt igasugused erinevad söögid valmis said! Ja kui head need olid!!! (mmmm…pizzavorm) Okei, kiireks läks asi alles peale seda kui emalt köögikombaini laenasin ja kõik tükeldamised-riivimised selle poolt ära tehti, enne seda polnud retseptis lubatud veerandtunnist haisugi 😀 Ma muidugi päris palju timmisin ja asendasin – peeti ja paprikat ma ei söö ning kõik galetid asendasin endajaoks kõige meeldivamaga – selveri kõrvitsaseemnete ja vetikatükkidega riisigaletiga 🙂 See asendamine (nii söögiainete kui söögikordade) võimalus oligi nagu kõige ägedam. Et sulle öeldakse ette et vot nüüd sööd seda aga kui lõhe kohe üldse ei isuta siis paned otsingusse hakkliha ja öeldakse ette mida nüüd sööd aga mis on hakklihast 🙂
    Igaljuhul jälgin huviga kuidas see eksperiment teie peres õnnestub ja soovin Sulle edu ja maitsvaid elamusi! 🙂

    1. See kõlab väga julgustavalt ja peaksin ka hakkama vist köögikombaini soetama. Tegelikult olen seda ammu soovinud, aga veel ei ole olnud nii palju hakkimist, et mõte köögikombaini pesemisest oleks ahvatlevam. 😀

      Aga miks ainult ühekuulise eksperimendi tegid, kui söögid olid maitsvad?

      1. Tead ega see kombaini pesemine ka mingi eriline taak pole – hakid/tükeldad/riivid vajamineva aegviljanduse ära, viskad pannile/potti/ahju ja samal ajal lased kohe kõik köögiviljased osad veealt läbi ja kuivama ja ongi (enamvähem) puhas 🙂 Või nii talitasin vähemalt mina. Aegajalt tegin veidi korralikuma küürimisega aga ega need porgandid/sibulad/suvikõrvitsad nii meeletult ei määri õnneks.

        Kuuajase tegin ainult sellepärast et tööl oli ülemusel siis puhkus ja julgesin lubada endale 1,5h lõunapause et koju vaaritama kihutada. Kuu jooksul õnnestus vist ainult korra eelmisel õhtul lisaks õhtusöögile ka järgmise päeva söögi valmis teha 🙂 Eriti maitsenud retseptid panin endale kirja ja olen neid ka hiljem korduvalt uuesti valmistanud – väga säravalt jäid meelde nt eelmainitud pizzavorm, juustune brokkolisupp kanaga (kõlas maru kahtlaselt aga isegi elukaaslane ütles et see oli nagu restoranitoit), imelihtne pasta bolognese, karjusevorm ja …. Tead neid jube häid toite oli ikka tegelt maru palju 🙂 Loodetavasti maitsevad sulle samapalju kui mulle!

    1. Siis samad sõnad sulle! 🙂

      Tundub, et sinna tiiva alla mahtus rohkem kui 3 blogijat. Aga ei imesta ka, sest ma lugesin neid sooviavaldusi, mis olid kommentaaridena edastatud ja endalgi oleks väga raske valikut teha.

      1. Neid mahtus jah üsna palju ja mul on selle osas kahetised tunded, sest ühest küljest on mul kõikide üle hea meel, aga teisest küljest on paratamatult niiviisi, et liiga palju reklaami on antireklaam 🙂

        1. Ei tea midagi.

          Ma näiteks ei tea Agnes-Carmeni ega Laura (kommenteeris Malluka postituse all) blogidest midagi ja ma millegipärast arvan, et ma ei hakka neid jälgima ka. Sinu ja Malluka teekonda jälgin küll.

          Ma usun, et sama lugu on Agnes-Carmeni ja Laura lugejatega, et nemad elavad kaasa oma “blogijatele” ja minu lehele ei satu.

          Et siis paljud üldse ei tunnetagi, et seda reklaami kuidagi üleliia oleks. Vast ei lähe nii hulluks nagu Romwe teema. 😀

  2. Väga lahe! Ootan huviga! See söögitegemise “needus” tabab vist üldse kodus olles. Peale 3a kodus on söögitegemine niiiiii tüüüüüütu kohustus, et isegi ei viitsi enam uusi ideid otsida! Ja siis satubki mingisse nõmedasse rutiini, kus korduvad söögid, mis tegelikult üldse ei isuta!

  3. Hehe! Mul hea meel, welcome aboard! Aga muuseas mulle on niiiii mitu korda öeldud, et kuna ma koguaeg kirjeldan seda, et ma ei viitsi üldse koristada ja elan “perseaugus” siis järelikult tundub imelik mõelda, et mulle võiks siis meeldida süüa teha 😀 Aga päriselt kohe meeldib 😀

  4. Palju edu selle projektiga! Hea algus uueks eluviisiks. Ja ma tean mida sa tunned, kui igapäev vaja midagi süüa teha. Lastest ka abi ei ole, sest siis me sööks 7 päeva nädalas ”ma ei tea’d”.

    1. Ma teen ise lastele iga päev söögiks “ma ei tea`d”, sest just nii ma neile vastan, kui nad küsivad liiga vara, mis täna söögiks on. 😀

      Edu läheb vaja, aitäh! 🙂

  5. Ma loodan, et see toitumisharjumuste muutmine tuleb kergelt ja loomulikult. Mulle õudselt sümpatiseeris põhjus, miks sa seda teed. Minu arvates on see kordades olulisem kui kaalulangetamine. Jõudu!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga