Toitumiskava 35/365 + eelarve

Ütlen ausalt, et ma polnud tänaseni oma 2 nädalat www.erikorgu.ee toidupäevikut avanud. Nüüd tegin seda ning avastasin, et leheküljel on pisike uuendus, mis näitab, et mu ideaalkaalu saavutamiseni on jäänud 144 nädalat. Ei tea, kas täitmata päeviku pärast on mu kaalunumbri langemise tempo nii aeglane, et 10 kilo alla võtmiseks kulub 2 aastat ja 9 kuud või peaks nädalate asemel olema päevad.

Kaks esimest nädalat olid üsna lihtsad, kolmas nädal oli väga motivatsioonivaene, neljas oli alguses üsna paljulubav, aga siis tuli Härra koju ning me ei olnud taas pea üldse kodus ning viies nädal oli nagu ta oli – palju stressi, koristamist ja majavaatajaid ning vähe aega ja tahtmist. Kuues nädal nüüd ka eeskujulikult ei ole alanud ja toitun endiselt Orgu kava põhjal aretatud omaloomingu järgi.

See, et ma kava ei ole avanud, ei tähenda, et me kastame saia coca-cola sisse ning mitte midagi muutunud ei ole. Ma ei ole käega löönud ja ma tunnen end halvasti, kui ma ei suuda ära öelda kookidele või krõpsudele, aga te ei kujuta ette, kuidas mul neelud just nende järele on käinud, kui olen terve päeva tegelenud sellega, et hoida maja korras ning teinud selle aja sees kaks (vaimselt võhmale võtvat) ringkäiku huvilistele. Terve viies nädal oli nii kurnav, et reede õhtul tahtsin lihtsalt põgeneda. Põgenesingi koos lastega sõbranna juurde ööseks ja õhtusöögiks olid meil kohukesed, krõpsud dipikastmes, küüslauguleivakesed ja koogid. Maandas küll stressi.

Aga vaatamata sellele, et ma toidupäevikut pole avanud, on meil ikkagi olnud hommikusöögiks tatragaletid avokaado ja munaga, sest see lihtsalt maitseb mulle. Tänaseks meeldivad galetid ka lastele ja mõnikord krõmpsutavad nad neid paljalt, Härra vaatab seda väga arusaamatu pilguga, sest tema meelest on galetid tehtud saepurust ja on täiesti maitsetud. Praegu siiski tatragalette menüüs ei ole, sest siin neid ei müüda ning Rakverre ei ole mul plaanis lähipäevil minna – päeval on mul siin viis tõbist last ning õhtul on mul 0% energiat, et minna lastega või lasteta poodi ja ajada pikas ostunimekirjas näpuga järge. Pühapäeval oli see küll plaanis, aga polnud aega avada toitumiskava ostunimekirja ning nädala menüüd läbi mõelda. Poest ostsin siiski vaid värsket kraami ja liha, mitte pelmeene, makarone ja viinereid.

Olen teinud pea igal teisel õhtul kookosrasvas praetud kartuleid seakaelakarbonaadi tükkidega, kõrvale hunniku värsket salatit. Olen teinud igal teisel lõunal kanaliha (pruuni) riisiga. Vahepeal autosõidu ajaks lastele saiakesi varunud või sõbrannaga kohvitamise kõrvale kooki haaranud . Siis jälle tatra ja hakkliha peale tagasi läinud. Söönud värsket kraami ja erinevaid salateid rohkem kui kunagi varem. Kui samade komponentidega salat on hakanud ära tüütama, siis olen komponendid tükkide asemel peenikesteks ribadeks teinud ja salat on taas paremini maitsenud.

Jah, kapitaalset muutust ei ole toimunud, aga terve rida pisikesi küll:

  • Ma pole 5 nädalat kasutanud ketšupit ja majoneesi. Lastele paar korda olen andnud, kui söök kuidagi alla pole läinud.
  • Olen kasutanud praadimiseks ainult kookos- või oliiviõli.
  • Pole ostnud leiba ega sepikut. (See ei tähenda, et söönud pole, 3-4 võileiba on ette tulnud küll.)
  • Pole teinud mitte midagi jahust. (Jälle ei tähenda, et ma Härra vanemate juures jahukastet söönud pole, olen küll vähemalt ühe korra.)
  • Lisaks mainitutele on minu ostukorvist kadunud igasugused poolfabrikaadid, kuigi nii kurb on elada Rakvere juustuvorstita. (Härra jaoks pole need siiski kuskile kadunud ja tema ostis küll salati kõrvale viinerit, mida minagi pikalt mälusin.)
  • Toidulauale on leidnud tee galetid, kodujuust (mis varem üldse ei maitsenud, aga olen nüüd õppinud seda sööma, kärab küll), sojakaste, ananass, tšilli, peekon, seened jne.
  • Taldrikul on vähenenud kartuli, riisi ja tatra kogused, aga kasvanud liha ja värske kraami hunnikud.
  • Ma ei kasuta putrude ega üldse mitte millegi sees suhkrut, ka kohvi joon kookosõliga.
  • Ma teen süüa 3 korda päevas, mitte ei tee süüa kolmeks päevaks.
  • Ma olen magusaisu rahuldamiseks ostnud tumedat šokolaadi…

…selle korraga ära söönud ning kommide ja koogi juurde edasi läinud. Seega on asju, mis ei ole muutunud, aga milleni loodan jõuda. Kui kõik on hästi, siis see polegi nii raske. Kui kõik pole nii väga hästi, nagu praegu, siis tahaks süüa ainult pitsat, juua kõrvale coca-colat ja end lihtsalt haletseda. Täpselt seda me tegimegi viienda nädala esimesel õhtul, kui olime maja müüki pannud, pool päeva nutnud nutnud ja poolteist tundi võõrastele maja tutvustanud.

Õigus, coca-cola tarbimine on ka kõvasti vähenenud. Vahepeal ei joonud ma seda palju aastaid, aga Neljanda ootamise ajal tekkis selle järgi vastupandamatu isu. Sealt edasi kasvas see vaikselt sõltuvuseks ja ma arvan, et selle aasta esimeses pooles ostsin ma nädalas vähemalt korra coca-colat. Kui lapsed mind päeval hulluks ajasid ja mul närvid üles ütlesid, siis ma ainult selle peale mõtlesingi. Coca-cola oli minu antidepressant, mida ma laste ööune ajal vaikuses jõin ja nautisin. Juba enne toitumiskavaga alustamist oli möödunud märkamatult umbes 2-3 koolavaba nädalat ja ma nii lootsin, et nüüd ma enam mitte kunagi coca-colat ei joo. Sellega on läinud nii, et ma pole 7-8 nädala jooksul ise mitte ühtegi korda cocat ostukorvi pannud, aga see taas ei tähenda, et ma seda üldse joonud poleks, umbes kolm korda olen seda teinud. Siiski edusamm ja mu keha ei karju enam coca-cola järele, kui laste pärast end pahempidi vihastan. 🙂

Kuigi patustamist on palju olnud, siis ma olen endiselt positiivselt meelestatud ega leia, et ma olen välja langenud või muud sellist. Ma ei ole seda meelt, et 27 aasta harjumusi saab sõrmenipsuga muuta. See käib tagasilöökidega tasa ja targu ning ma loodan, et ma saan öelda viimasel kuul, et pole peaaegu üldse patustanud – see tähendab seda, et sünnipäevadele ei kavatse ma minna enda toiduga ja laua ääres niisama vesistada ka mitte.

Esimese kahe korraliku(ma) nädalaga kadus kaalu 2 kilo ja ujumisrõngas kahanes 5 cm väiksemaks. Kolme nädalaga tuli 1,5 kilo tagasi. Ujumisrõngast uuesti mõõta ei julgenud, las see olla. Igatahes 5 nädalat tagasi oli see number peaaegu sama suur, kui Esimest sünnitama minnes, aga siiski 23 cm väiksem, kui Kolmandat sünnitama minnes, seega kurvastamiseks pole põhjust. 😀 Tegelikult ma ka ei kurvasta, ma olen hoopis kaalunumbriga rahul, sest ma olen see inimene, kes talvel eel kosub 5-7 kilo ja kevadel jälle kahaneb sama palju. Algkaaluga võrreldes pole mulle veel midagi juurde tulnud. Annan parima, et ei tuleks ka. 🙂

Tahtsin siia lisada mõned JO-JO pildid. Mitte selle lelu omad, aga pildid kaustast JO-JO, milles on fototõendid sellest, kuidas mu kaalunumber on viimase 8 aasta jooksul käinud üles alla, nii umbes täpselt sedasi: 53-77-57-80-58-88-63-77-58-63. Need suured numbrid on küll koos suure kõhuga, kuid minu pikkuse (158 cm) juures oli ka pärast sünnitust 83 kilo kaaluda väga palju. See on ümmarguselt 20 kilo rohkem kui praegu… Kuigi kaalu vähendamine ei ole minu kava jälgimise eesmärk, siis nii palju mulle mu välimus siiski korda läheb, et uuesti 83 kilo kaaluda ei tahaks, aga 53 kilo sobiks küll. Ma arvan, et ma teen kaaluteemast päris uue (pildi)postituse ja lisan kohe algusesse hoiatuse “nõrganärvilistel mitte vaadata”, et vältida tselluliidi nägemisest šokeeritute kommentaare. 😀

Natuke eelarvest ka. 

Toitumiskava esimese kuu ostunimekirja peale kulus 217 €! See on üllatavalt väike summa, kui mõelda sellele, et esimese viie päeva arve oli ligi 70 €. See muidugi ei tähenda, et meil nii vähe söögi peale kuluski – oo, ei – teine sama palju kulus patustamiste ja Härra Soome söögikraami peale. Kuigi patustamist tuli üksjagu ette, siis selle arvelt eelarve oluliselt ei vähenenud – mul on siiani sügavkülmas esimesel kuul ostetud liha, kala, seeni, peekonit. Kui poleks üldse patustanud, siis eelarve (eriti) suurenenud ei oleks, aga külmkapp oleks viienda nädala alguseks tühi olnud. Aga eks ole näha, mis see eelarve nüüd tegema hakkab, kui Härra vanematelt ei saa enam värsket kraami ja peame ostma poest kalli raha eest maitsetuid kurke ja tomateid.

Praeguse eelarve sees oli ka 8-eurone lahtikäiv koogivorm, sest sellist asja mul ei olnud. Samuti pole mul blenderit, fileerimisnuga ja … ma ei mäleta, aga midagi oli kindlasti veel, millest puudust tunnen. Igatsen ka köögikombaini või midagigi, mis teeks hakkimise-riivimise osa lihtsamaks ja kiiremaks. Need on ka asjad, mida tasapisi varuma hakkan ja mis kaudselt eelarvet suurendavad.
Kaudsetest kuludest rääkides, siis elektriarve ei reetnud üldse, et mul elektripliit palju sagedamini huugas.

Kui nüüd tuleb taas mitu nädalat vaikust, siis see ei tähenda, et läks nagu läks, vaid asi on rohkem selles, et pole midagi suurt kirjutada, ja see, kui halvamaiguliselt on “orgumaaniast” räägitud, ei kutsu ka iganädalaselt aru andma. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga