Kartulivõtt ja nostalgia

Me korjasime nädalavahetusel kartuleid. Võib-olla viimast korda, kui me just kevadel sama seltskonnaga kartulit uuesti maha ei pane, sest Silveri vanemad ise enam nii noored ja terved ei ole, et jaksaksid sellega tegeleda. Võimalus muidugi on, et Silveri isa saab kevadeks nii palju jõudu tagasi, et jätkab vanas vaimus ehk tegutsedes, tegutsedes ja tegutsedes ning märkamatult saab sedasi ka kartul maha.

Selles osas on Silver oma isa moodi, tema ka ei suuda niisama olla, alati otsib endale tegevust ja kui meid Soomes pole, siis töötab üldse seitse päeva nädalas. Tegelikult on ta seda teinud ka siis, kui oleme Soomes olnud, sest tal läheb uni sageli kella 5-6 ajal ära ja seetõttu käis ta meie ärkamiseni garaažis aega parajaks tegemas. Oli ka päevi, kus ta läks hiljem ja võttis pooled lapsed kaasa, et koos nendega mõned tunnid tööd teha. Oh jah, oleks me lapsed ka tulevikus oma isasse, mitte minusse, ma suudan väga edukalt niisama olla…

Kui survepesur tahab lapse minema suruda.

Muide, Silveril on kindel kuupalk, ta ei teeni rohkem, kui nädalavahetusel masinaid hooldab või aluseid teeb, nii et vabadel päevadel töötamise motivatsiooniks ei ole raha, vaid puhas igavus.

Minnes nüüd tagasi kartulivõtu juurde, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kartuleid korjasin ja kas ma seda üldse koos lastega teinud olen. Viimastel aastatel on Silveri isa kartulid salaja üksinda üles võtnud ja siis kõik nädalavahetuseks “kartuleid korjama” kutsunud, et niisama pereringis grillida või kohvitada. Seekord ta sellist nalja teha ei saanud, aga meil sai põllul tema iseehitatud traktoriga nalja küll.

Traktor, millist kellelgi teisel ei ole.

Töö saime umbes viie tunniga tehtud, lapsed kadusid muidugi juba tunniga vaikselt ära, aga vähemalt olid veidigi abiks. Ega minagi lapsena suur kartulivõtja ei olnud, otsisin samuti võimalusi viilimiseks. Ise ma seda ei mäleta, aga kord olla ma vanaemale öelnud, et ma ei saa kartuleid võtta, sest mu küünealused lähevad mustaks… Mingi mälestus on aga ajusopis sellest, kuidas ma külma ilmaga kartulimaalt toa poole kõnnin ja end soojas toas teleri ette sätin, et soome kanalilt koaalapoisi multikat vaadata. See võiski vabalt olla see kord, kui ma ei tahtnud küünealuseid mustaks teha.

Tolmune töömees ja Neljas, kes “aitas” kartulikaste põllu serva vedada.

Neljas tegi ka kartulipõllul nalja, mis teda ilmselt aastateks saatma jääb. Me korjasime kollast kartulit, kui mõned meetrid eemal aeti lahti punane sort, Neljas vahetas vagu ja teatas, et hakkab nüüd peeti korjama.

Korjamisest rohkem sõitis ta lihtsalt ühe ja teise traktoriga kaasa või sõitis üldse enda traktoriga ühest põllu servast teise, kuni ronis põllule ja sinna kinni jäi. Temal polnud sellest lugu, ta sõi rahumeeli ühe suupoolega õuna (sest muudmoodi ei saa, mitu kuud tagasi kadunud esihammaste asemele pole midagi kasvanud) ja lasi tädi Helil end põllumaalt välja lükata

Neljas, kes töötas põhiliselt erinevate traktorite peal.

Ma ei kujuta ette, kas Neljandale jääb kartulivõtust mingit mälestust, kui seda rohkem ei peaks ette tulema. Poistel vast jääb, nemad on selleks küll piisavalt vanad. Ma seda ei mäleta, mis ajast on minu esimesed mälestused pärit, aga meenutades tuleb silmade ette suur kartulimaa metsa servas; saputaja, millega isa vagusid lahti ajas; vagude vahel külitav vend, kes tegi sedasi tööd; vanaema kartulimaa, üle mille ma naabripoistele külla jooksin; koolis toimunud kartulivõtupäevad ja muu selline.

Jep, oli aeg, kus kartuleid tuli korjata nii kodus, vanaema juures kui ka koolis. Sama seis oli lehtede riisumisega. Lisaks kartulimaale oli koolil oma aed, kus iga õpilane pidi suvevaheajal vastavalt vanusele 1-3 päeva aiatöid tegema. Ei tea, kas tänapäeval on veel koole, kus asjad sedasi käivad? Omal ajal ma kartulite korjamisest ega riisumisest väga vaimustuses küll ei olnud, aga praegu on täitsa äge mõelda, et meil põhikoolis sellised võimalused olid.

Kolm põlvkonda mehi ajavad kartulivagusid lahti (2014).

Koolis oli kartulivõtt tegelikult täitsa lõbus, õpetajate selja taga käis alati korralik kartulisõda, enamasti mädanenud kartulitega, aga lendasid ka tavalised, nii et õhtul sai kehalt sinikaid kokku lugeda.

Kolm põlvkonda mehi kartuleid noppimas (2014).

Lastel jäävad võib-olla paljud sellised mälestused tulemata, aga mine tea, äkki lähevad mu vanemad vanas eas hulluks ja hakkavad taas kartulit kasvatama ja saavad lapsed enda kartulisõjad ka maha pidada. Mina mäletasin, et viimati oli neil kartulimaa siis, kui ma olin päris laps, aga ei, selgus, et viimati oli neil kartul maas aastal 2005. Ma olin siis juba Silveriga koos, aga mul ei ole ühtegi mälupilti sellest, et me oleks minu vanemate juures koos kartuleid võtnud, tema omade juures küll. Heinapõllul on ta minuga kindlasti olnud, ainult et ka sellest mul otseselt mälupilte ei ole (müstika, ma pole ju veel nii vana), on vaid päris pildid.

Tõi mulle vist õhtusöögi põllule…
Aasta oli äkki 2007.

Ema ka ei mäletanud, kas tema väimees on nende juures kartuleid korjanud, nii et pidin Silverilt endalt küsima. Tema ei pidanud isegi meenutama hakkama, ütles kohe, et korjas, meie ühine põhikooliaegne õpetaja korjas ka ning saak oli väga kehv, mille peale oli isa naljatanud, et sellest ei tohi kuskil rääkida. Lisaks väitis ta, et ma ei lasknud tal rahus tööd teha, vaid loopisin teda kogu aeg mädanenud kartulitega. Ma ei mäleta seda, aga kõlab minu moodi. Selles osas pole midagi muutunud, oleksin seda laupäeval korranud, kui Silver oleks kartulisõja kartulivõtu ajaks koju sõitnud.

Kui veel vanu häid kartuliaegu meenutada, siis nende noppimisest mäletan rohkem nende idutamist. See oli tüütu töö. Istuda keldris ja puhastada kartuleid idudest. Neid kartuleid oli palju ja loomad tahtsid neid iga päev süüa, nii et seda idutamist ikka oli. Muidugi sai seda tööd ka vähe põnevamaks muuta, seda küll rohkem siis, kui vend ja õde idutasid – ma panin neil tule kustu ja undasin ventilatsioonitorusse, et neid hirmutada. Nemad vastasid mulle samaga. Mõnikord oli meid, idutajaid, korraga päris palju ümber kartulihunniku, eks siis sai ka igasuguseid lahinguid peetud, hunnikust tuli ikkagi samamoodi ligaseid ja haisvaid kartuleid välja…

Tervitan siinkohal Silveri endiseid naabripoisse ja enda tädipoegi, kes on minuga kartuleid noppinud ja/või neid idutanud.

Kartulid (2014). Nali on selles, et me kutsume Teist ka kartuliks.

Aastatega olen ma siiski nii vanaks jäänud, et laupäevase kartulivõtu ajal jäid mul selg ja vasak põlv haigeks, lõpp läks juba päris valusaks, lohutasin end ainult mõttega, et pärast tööd saab sauna. Seda ootasin külma pärast ka, ilm ikkagi päris nii suvine ei olnud kui aastal 2014, saime isegi veidi vihma.

Selle vasaku jalaga ma õnneks hauas veel ei ole, nii see kui ka selg olid juba järgmiseks päevaks korras. Üldse olin ma järgmiseks päevaks korras, kuigi laupäeva õhtul ma tundsin, et hakkan haigeks jääma, seda oli ka näha ja kuulda, võtsin isegi paratsetamooli sisse, aga peavalu ega halba enesetunnet see kuidagi ei leevendanud. Aitas hoopis kümnetunnine sügav uni, magasin hommikuni nagu väike beebi nelja lapse ema.

Pika hilinemisega Boyfriend tag

Kunagi liikus ringi Boyfriend tag, ma enam isegi ei mäleta, kellest see alguse sai, kuid tookord salvestasin küsimused ära ning vahelduva eduga olen Härrat nende küsimisega piinanud. Teatavasti on tal pikad tööpäevad ja õhtuti on ta väga väsinud ning vabadel päevadel on rohkem muid mõtteid ja tegemisi. Näiteks kord vastas ta kolmele küsimusele ja läks muru niitma, kord vastas kolmele küsimusele ja jäi magama.

Tänasega saime siis lõpuks ühele poole. Küsimustele vastas ta suuliselt, seega tuli selline suht intervjuu moodi asi:

1.  Kus me kohtusime?

Härra: “Dimka juures. Ei olnud või? Kindlasti kohtusime varem ka, aga ma ei mäleta.”
Mina: “Tõeeesti ei ole minust ühtegi varasemat mälestust?”
Minul on temast neid omajagu.
Härra: “Üks vist on. Kui mul oli 02 ja Petsil Taunus, sõitsime Pärnamäkke, mina sain üles, Pets ei saanud, Sa kirjutasid Taunuse kapotile Metslane ja minu autole Mägironija.”

Tõepoolest nii oli, ma olin tookord Petsi autos ja minul oli see õhtu ununenud. Ma ei tea, kuidas nii, sest Härra auto jäigi sellest ajast Mägironijaks. Seda on kurb meenutada, sest olude sunnil müüsime Mägironija, mille lootsime oma poistele jätta, poolteist aastat tagasi maha.

2. Kus oli meie esimene kohting?

Härra: “Mis kohting? Sellised asjad on ainult filmides. Meie deit oli Emajõe ääres Vitara tagaistmel.”
Mina: 😀

See oli meie esimene ühine suvi ja me parkisime sageli kuskil Emajõe ääres, kuid me ei teinud tagaistmel midagi sellist, mida Härra vastusest eeldada võiks. Kudrutasime küll ja suudlesime minestamiseni, aga ei enamat.

3. Sinu esmamulje minust?

Härra: “Ilus tüdruk.”
Mina: “Ma mäletan küll muud, et ma olen tüütu putukas, kes jookseb suurtel poistel järel.”
Härra: “Tegelikult ei olnud nii. Eks ma liialdasin veidi.”
Mina: “Ahah, mängisid raskesti kättesaadavat, jah?”
Härra: “Just nii. Mõjus ju, vaata laua taha!”

Lapsed sõid neljakesi laua taga. 🙂

4. Kuna sa tutvusid minu perekonnaga?

Härra: “Siis, kui ma sinu juurde ööseks jäin.”

Tegelikult kuu aega varem, kui ta esimest korda meile tuli, kui me üldse esimest korda teineteisega suhtlesime. Samal päeval nägin mina tema pere ka ära. 🙂

5. Kas mul on mõni veider komme?

Härra: “Ei tea, ei tule meele. Äkki see, et sa jätad oma riideid igale poole vedelema?”
Mina: “Igale poole? Su enda riided on ka ühe ja teise tooli peal ja ripuvad nagis (teksapüksid näiteks), sedasi võib öelda, et iga inimene jätab oma riided vedelema.”
Härra: “Okei, siis see, kui sa näed kellelgi mingit muhku, laiku või kellelgi kuskil valutab, siis sa mõtled kohe kõige hullematele tervisehädadele.”
Mina: “Ei ole nii… Oota, sul on siin imelik sünnimärk, nahavähk ei ole naljaasi!”

6. Kui kaua me oleme koos olnud?

Härra: “10 aastat!”
Vaikus.
Härra: “9 aastat?”
Mina:

Härra: “Saab 10 aastat?!”
Mina: “12. aasta jookseb…”
Härra: “Oi ei, nii kaua olen pidanud sind taluma?!”

7. Kas meil on mõni traditsioon?

Härra: “On või? Kas Tartus käies Siriuse friikate söömine on traditsioon?”

Küllap on, sest Tartut ei saa tõesti sedasi külastada, et Siriusest läbi ei käi. Tegelikult on meil ikka muid traditsioone ka, näiteks laste sünnipäevad algavad alati nii, et me läheme laulu saatel tordiga sünnipäevalast äratama. 

8. Kuhu oli meie esimene ühine reis?
Härra: “Tartusse! Tegelikult Pariisi, Ford Transitiga.”pariis 2007Mina: “Tõesti oli see esimene? Ma arvasin, et Saaremaa oli esimene.”
Härra: “Aa, oligi hoopis Saaremaa, Pisikese Golfiga käisime, sest minu autol oli midagi viga. Mis auto mul üldse oli siis?”

9. Mis oli esimene asi, mis sa minu juures märkasid?

Härra: “Tisse!”
Mina: ???
Härra: “Noh, suured tissid! Tegelikult mulle meeldis see, et sa olid lõbus ja elav. Ja näolapp oli ka ilus. Ja tissi oli ka.”

Tegelikult pole tal üldse tüüpilist tissifetišit, et mida suurem, seda uhkem. Härrale meeldivad hoopis väikesed rinnad. Nüüd, kus mul on lõpuks väike rind (raudselt võttis Universum tema soove kuulda), täpsustab ta, et talle meeldivad väikesed p r i n g i d rinnad. Kahjuks peab minu pannkookidega leppima. 

10. Mis on minu lemmik restoran?

Härra: “Sul polegi seda ju. Hesburger?”

Ei ole tõesti, me ei ole suured restoranide külastajad. Samas ta teab tegelikult väga hästi, et mulle meeldib Arturi Ljulja kebab või Ararati koorene lõhesupp. Palju rohkem kui Hesburger. 😀

11. Mille üle me kõige rohkem vaidleme?

Härra: “Konkreetset asja ei olegi. Igapäevaste küsimuste üle vaidleme, sest mõlemal peab alati õigus olema.”

Minul ka ei tule ühtegi kindlat asja pähe. Võib-olla lastega seotud teemadel on ütlemist kõige rohkem, sest kord peab tema mind liiga karmiks ja kord mina teda. Kuid me otseselt ei vaidle, vaid lihtsalt teeme teineteisele märkusi.

12. Kus ja kuna oli meie esimene suudlus?

Härra: “Opel Omegas, kuupäeva ei tea, lumi oli maas.”

Ikka täiega mööda! Opelis oli see tõesti, aga minule meenus siiski esimesena koht, kus auto seisis ja päris kindlasti oli tol päeval 25+ kraadi sooja ning taevas oli pilvitu. Suudlus ise oli jahe küll, äkki seetõttu mäletabki lund.

13. Mida mulle meeldib telekast vaadata?

Härra: “Oo mai gaad, ma pean selle välja ütlema, “Pilvede all” loomulikult!”

Jaa, mul ongi nii kahju, et seda praegu ei jookse. Muidu ei vaata ma televiisorit peaaegu üldse. Härra vaatab rohkem ja ta on alati piinades, kui ta ei saa vaadata mingeid Discovery kanaleid, sest mul on “Pilvede all”. 😀

14. Nimeta üks asi, mis mulle ei maitse.

Härra: “Pekk!”

See vist ongi üks ja ainus asi. 😀

15. Mida ma endale restoranist juua tellin kõige sagedamini?

Härra: “Arvestades seda, et me restoranides ei käi, ainult Hesburgeris, siis coca-cola.”
Mina: “Me sööme normaalsetes kohtades ikka tihedamini, kui Hessis.”
Härra: “Tegelikult küll. Õunamahl? Ei, hoopis apelsinimahl. Ei, ei, ei, ma tean, ploominektar!”
Mina: “Bingo!”

Apelsinimahla tellin ka, aga kõige sagedamini joon väljas tõepoolest ploominektarit. Samas koju ei osta seda pea kunagi. Tegelikult me ei ostagi eriti mahlajooke.

16. Mis number jalanõusid ma kannan?

Härra: “39.. Ei, 38, tegelikult esimesena tahtsingi seda öelda!”

Tegelikult on mul pooled jalanõud 37 suuruses ja pooled 38. Härral endal on ka ebamäärane jalasuurus, temal osad jalatsid suuruses 41 ja osad 42. 

17. Milline oleks minu lemmik võileib?

Härra: “Vürtsikilu, sibula, muna ja majoneesiga.”

Ila ei hakanud üldse jooksma…

18. Mida ma sööks iga päev?

Härra: “Krõpsu, burgerit, ma ei tea.”

Ma ei tea, mis burgerinäoks ta mind peab, sest krõps ja burks oleksid küll viimased asjad, mida ma iga päev sööksin. Ma võin iga päev vitamiine võtta, aga muud mitte. Minu isud saavad kiiresti täis. 

19. Mis värvi on mu silmad?

Härra: “Sinised.”

Sinised, helesinised, sinakashallid… Seda teab ainult värvispets.

20. Kes avaldas esimesena armastust?

Härra: “Sina. Ei olnud nii või?”
Mina: “Pole halli aimu ka.”

SUC55723

See mulle tõesti ei meenu, millal, kus ja kuidas me teineteisele esimest korda armastust avaldasime. Ma mäletan vaid seda, et esimesel korral oli väga raske neid sõnu suust saada, tahtsin öelda ja samas pelgasin ka. Seda mäletan küll, et me olime ikka pool aastat või kauem koos olnud enne, kui asi armastamiseni läks. 

21. Milline SINU tegevus MIND kõige rohkem häirib?

Härra: “Neid on kindlasti mitmeid.”
Mina: “Üldse mitte.”
Härra: “See, et ma passin telekat?”
Mina: “Ei.”
Härra: “See, et ma mätsutan või?”

See häirib mind kõikide juures! Härra tegelikult ei mätsuta, aga ma ei kannata seda, kui keegi minu juuresolekul krõmpsuvaid asju sööb. Mul on tihti ka lastega end nii raske tagasi hoida, sest ma lihtsalt ei talu söömisega kaasnevaid helisid. Minu kiiks.

22. Milline on sinu lemmikmälestus minust?

Härra: “Kui sa mulle esimest korda ******** tegid.”
Mina: “See ei kannata trükimusta.” 😀
Härra: “Kui me esimest korda Võsul toa võtsime…”

Tegelikult tal lemmikmälestust ei olegi, aga tookord Võsul oli küll tore. See oli esimene kord, kui me sedasi ööbimisega romantikat tegema läksime.

IMGP2391 23. Mida ma kõige meelsamalt hommikuti söön?

Härra: “Mingit väga head pirukat või mitmekihilist võileiba, lehtsalati, tomati ja muude asjadega.”

Täpselt, juurde veel piimakohv ka ja ongi super algus päevale.

24. Kas sa oled pannud mulle mõne hüüdnime? Ja vastupidi.

Härra: “Füürer! Sina mulle… Kallis vist ei ole hüüdnimi, aga sa ütled mulle kogu aeg Kallis.”

25. Kui ma oleksin üksikul saarel, mis oleks üks nö luksuslik asi, mis ma saaksin kaasa võtta?

Härra: “Nutitelefon. Ei, tikud, sest seal pole nagunii levi.”

26. Kui sa peaksid mulle sünnipäevaks küpsetama tordi, siis milline see oleks? 

Härra: “Ma ei tea, ma ei ole kunagi torti teinud, ma ei oska sellistele küsimustele vastata.”

Mina tean, et Härra armastab sefiiritorti, aga minul tõesti lemmikut ei ole, mille küpsetamine oleks kindla peale minek. 

27. Mis loom ma oleks? Miks?

Härra: “Emalõvi, sest ma ei tea ühtegi teist looma, kes niimoodi möirgaks!”

Vähemalt ei ole lehm, sest ta ei tea teist looma, kes niimoodi sööks.

Kokkuvõttes sain teada, et Härrale seostuvad kõik mälestused autodega ja ta arvab, et ma elan Hessis.

1