See on kõige varasem enne pilt. Palju päris ennega muutunud ei olegi, ruum on lihtsalt tühjaks veetud ja uus aken ees, aga kahju on ikkagi, et ma korralikult pilte ei teinud, sest ma näiteks enam ei mäletagi, mismoodi kõik alguses välja nägi. Kuna maja oli otsast otsani eelmiste omanike asju täis, siis ilmelt oli ka selles ruumis midagi, aga mis… Ei mäleta.
Esimesel pildil on vaade lastetuppa, teisel pildil on vasakul meie tuba, paremal trepikoridor. Siin vist talad vahetust ei vajanud, aga need said peale kõrgendused, et põrand loodi ajada ja lastetoaga samale kõrgusele saada.
Teisel pildil oli nurgas (kus redel on) sisseehitatud kapp, mille ülemisel riiulil oli suur kauss. Kui Härra isa hakkas seda alla tõstma, siis talle sadas sellest vesi kaela. Nii palju siis sellest, et “katus lasi kunagi läbi, aga see parandati ära ja enam ei leki”. Elu läks edasi, mädanenud laelauad vahetati korralikke vastu ja kauss rändas pööningule vett püüdma.
Kui asi jõudis kipsini, siis muutusid Härra ja tema isa akrobaatideks, kes hakkasid trepi kohal ebakindlatel isetehtud “tellingutel” kakerdama. Ma proovisin ka ühe korra, aga vetruv jalgealune mõjus nii hirmutavalt, et kaugele ei jõudnud. Härrale tuletasin iga jumala päev meelde, et ta oleks ettevaatlik, sest tema on tüüpiline rapsiv mees, kes ohutusele palju tähelepanu ei pööra.
Nagu näha, siis trepi kõrval seina enam ei ole, ka see sai eemaldatud, et luua avaram mulje ja paremad tingimused mööbli üles-alla tassimiseks. Me nii mõnegi suurema asja ära vedamisel mõtlesime, et kuidas need üldse üles saadi. 
Siin käisime kolmekesi plaane paika panemas ehk siis mina käisin oma nägemustest rääkimas ja Härra pani kõik kõrva taha, et ta midagi valesti ei teeks. 😀 
Siin on näha krohvitud korstnajalg, mis sai sarnase ilme köögipliidile ja söögitoa soojamüürile. Pildil on näha ka suured praod, mis tekkisid kuivades ja rikkusid ilusa välimuse.
Siin on värvitav tapeet osaliselt paigaldatud, seda tööd tegime Härraga kahekesi ja siin pidin ka mina veidi kakerdama, aga päris kõrgustesse ronis ikkagi Härra ise. Igatahes on see kahtlemata üks raskemaid kohti, mida me kunagi tapeetinud oleme. Kõige pikem paan oli umbes 4,5 meetrit pikk.
Pildil on ka näha, kui väike oli laelaudade toonierinevus pärast ühekordset lakkimist. Teise kihiga läks asi juba paremaks, aga tänaseks kipub puidu kollakas toon ikkagi läbi pressima. Valisin küll kuuse, sest see pidavat aja jooksul heledamaks minema, aga minu meelest läheb ikka rohkem kollasemaks. Siiski on see palju heledam puit võrreldes männiga, mis läheb ajaga päris pruuniks.
Siin on üks asi, mis tehti täitsa valesti. Kohe nii-nii valesti, et sellest tuli suur peretüli. Härra ja tema isa nokitsesid pea kaks päeva selle luugi kallal, aga tegid täielikku kilplase tööd. See oli tõesti nii, et nad ei näinud asju ette ega näinud asju nii nagu mina. Kui ma seda luuki nägin, siis minu esimene küsimus oli, kas laeliist ka ära mahub. Muidugi ei mahtunud!
Nemad tegid selle luugi vana luugi mõõtude järgi, kuigi oleksid võinud jätta seina äärde rohkem ruumi (näiteks laeliistu jaoks) ja teha luugi mõõdud vähe suuremaks, et poleks pidanud lõikama laelauda keskelt pooleks. Lõige pole ka sirge ja lisaks on hinged väga koledalt paigaldatud.
Ühesõnaga, kui ma seda nägin, siis ma lihtsalt hakkasin nutma, sest see oli minu jaoks nii üle põlve tehtud. Isegi mina oleksin parema teinud! Me läksime selle luugi pärast nii raksu, et Härra viskas lõpuks sõrmuse sõrmest ja saatis mind pimedasse kohta.
Eks see oli see koht, kus tema mõõt täis sai, sest ma tõesti käisin ja nokkisin. Mitte päris nii, et käisin ja otsisin vigu, aga ma lihtsalt nägin neid. Härrat ehitus ei huvita ja seetõttu ta tihti ei mõelnud oma samme ette ja siis tulin mina: “Oota, miks sa seda nii tegi? Miks sa naa ei teinud? Ja kuidas sa nüüd sellele või tollele lahenduse leiad?” Samal ajal oli tema isa jälle see, kes tegi asju kilplase moodi ja pidas enda nägemust ainuõigeks. Nii oli Härra kahe tule vahel ja pole ime, et ühel hetkel ta lihtsalt plahvatas.
Ahjaa. Mida tegin mina nurka visatud sõrmuse peale? Võtsin ka enda oma sõrmest, korjasin Härra oma üles ja läksin “lasin need vetsupotist” alla, et asi ikka ametlik oleks. 😀 Härra oli väga ehmunud, aga siis ilmusid sõrmused mu taskust välja ning rohkem Härra enda oma sõrmest võtnud pole. Ühesõnaga rahunesime mõlemad maha ning hakkasime mõtlema, mida luugiga edasi teha. Kuna olime tol ajal ehitusega lõpusirgel ja rohkem aega raisata ei tahtnud, siis otsustasime kunagi hiljem selle ümber teha, aga seda ei ole siiani juhtunud.
Korstnajalga tekkinud praod said see eest väga hästi parandatud. Alguses oli plaanis parandatud pragusega korstnajalg halliga üle värvida, aga selline lahendus meeldis meile mõlemale rohkem ja triibuliseks see jäigi.
See tapeet oli ka selline, mis tekitas vastakaid tundeid. Tahtsin midagi hallikirjut seina saada ja see oli toonide suhtes sobivaim, teistel oli muster sellist tooni, et poleks millegagi klappinud. Samas selle muster mulle poes ei eriti ei meeldinud. Kui aga majas selle seina panime, siis ma olin valikuga väga rahul. Täna on see majas leiduvatest tapeedimustritest minu lemmik. 🙂
Edasi oli vaja leiutada trepipiire ja ka siin läksime raamaturiiuli teed.
Luuk sai veel kaks riivi, et see sirgena püsiks ning laeliist on paigaldatud kahes osas. Kui on vaja pööningule minna, siis tuleb jupike laeliistu eest võtta.
Uus seinakapp on minu projekt, millega tõestasin Härrale, et toda luuki oleks saanud paremini teha.
Trepil on nüüd astmevaibad, sest me polnud veel ühte kuudki sees elanud, kui ma alla tulles esimesel astmel libisesin ja kolinal alla kukkusin. Kolmas oli süles ja Neljas kõhus, aga nemad viga ei saanud, mina olin täitsa sinine.
Enne ja pärast võrdlused:
Täna on pilt taas veidi teistsugune:
Vaip on ainult pildi tegemiseks maha pandud, selle all on toolirataste tehtud kole laastamistöö. Tooli vahetame esimesel võimalusel ringi, aga me pole veel sellist leidnud, mis välimuse ja hinna poolest sobiks.
