3 adenoidi operatsiooni + šundid ja veidi karbikuid ka

Värskendan eelkõige enda mälu ja lisan siia kevadel kirjutatud lõigu:

Teine on ainuke, kellel adenoidiga probleeme ei ole. Teised kolm lähevad see eest suure tõenäosusega sügisel adenoide lõikama. Esimene ja Kolmas lähevad kindlasti, Neljandaga asi veel kindel ei ole, aga tal on igaks juhuks aeg olemas. Ehk on pärast seda nende tervis sama tugev kui Teise oma, kes on sügisest alates vaid korra haige olnud. Kusjuures ma tegelikult ei osanud Esimese ja Kolmanda puhul suurenenud adenoide kahtlustada, ei ole neil pidevalt nohu nagu Neljandal, ei hinga nad põhiliselt läbi suu, ei norska ega räägi läbi nina. Samas Kolmas vahel harva siiski norskab ja Esimene hingab teistest rohkem suu kaudu, nii et igaks sajaks juhuks tahtsin, et nad üle kontrollitaks.

Kolmandaga pikka juttu ei olnud, arst vaatas ninna ja ütles kohe, et siin tuleb kindlasti opp ära teha. Esimesega ta ei osanud sedasi seisukohta võtta ja saatis ta röntgenisse, mille järel selgus, et adenoid on ikkagi liiga suur. Neljandaga käisin juba mingi pool aastat tagasi kontrollis, kus olukorda ei saanud õigesti hinnata, sest tal oli äge nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis 50-50, nii et kutsuti kevadeks tagasi, et olukorda uuesti hinnata ning nüüd kordus sama lugu, et esimese visiidi ajal oli lapsel paks nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis endiselt 50-50, või siis pigem 60-40 opi kasuks, aga enne igaks juhuks võeti ninast külv, et … siin peaks olema nüüd see osa arsti jutust, mis mulle meelde ei jäänud. Täna siis selgus, et lapse ninas on kahte sorti sipsikud, kelle nimed mul taas meelde ei jäänud, aga kes täitsa vabalt võivad sellist pikaajalist nohu põhjustada. Hetkel on ta näiteks viiendat nädalat nohuga kodus … Katsetuseks sai peale uue antibiootikumikuuri, aga kui pidev nohu ikka ei lakka, siis novembris on opile minek. Minu sisetunne ütleb, et see asi läheb ikkagi adenoidide lõikamiseni välja.

Mu sisetunne ei petnud mind. Pärast antibiootikumikuuri veetis Neljas terve suve nohuvabalt, aga siis läks ta septembris lasteaeda, käis seal isegi 2 nädalat jutti, mis on tema puhul haruldane ja siis algas taas nohuralli. Mitte ainult temal, vaid kõik neli nuuskasid siin võidu 3 nädalat järjest. Teine pääses kõige kergemalt, aga Esimene rallis järjekordse kuulmislanguse ja antibiootikumikuurini. Valetan, kõige kergemalt pääsesin mina, sest mulle ei hakanud miski külge, kuigi olin hommikust õhtuni pisikute keskel. Mu vanematel sama hästi ei läinud, põgus kokkupuude lastega niitis nad korralikult jalust maha, nii et tegelikult oli ikka päris nakkav värk. Doktor Google abiga panin ise diagnoosiks adenoviiruse, sest kõigil algas see asi silmapõletiku ja valusa kurguga, kiiresti järgnes äge nohu ja veel pikka aega kimbutas korralik köha, paar palavikku oli kah.

Igatahes sügisene kontrollvisiit LOR arsti juures päädis sellega, et asi sai ametlikuks ja Neljandale kirjutati kevadel määratud opiajale saatekiri. Tänaseks on kolm adenoidi lõigatud ja siit edasi saab ainult paremaks minna. Poistel ongi juba parem, nende opist on möödas peaaegu 6 nädalat ja Kolmas käib nüüd neljandat nädalat lasteaias, ei võtnud ta siin vahepeal oma õe ägedat nohu ka külge. Pärast septembrit on Neljas vaid pool päeva lasteaias käinud, kuigi ma ei plaaninud teda enne oppi üldse viia, sest kartsin, et muidu ta opile ei jõuagi. Selles poolest päevast täiesti piisas, korjas pisiku üles ja 10 päeva hiljem operatsioonile minna ei saanud, aga õnneks lükati operatsiooni vaid nädala võrra edasi, nii et adenoid lõikamata ei jäänud. Aga kõigest järjekorras.

Nädal enne operatsiooni

Enne adenoidi lõikust tuli teha perearsti juures vereanalüüs. Kuna Kolmas ja Esimene alles paranesid oma pikast viirusest, siis olin nende analüüside tulemuste pärast veidi mures. Esimesed analüüsid võeti 5 päeva enne operatsiooni ja need ei olnud kõige paremad. Kordusanalüüsid tehti päev enne operatsiooni ja ka need ei olnud Tervisekeskuse personali meelest head, nii et nad ei julgenud lubada, et operatsioonid tehakse.

Neljandaga oli lihtsam, käisin 3 päeva enne tema operatsiooni Esimesega LOR arsti juures kontrollis ja siis vaatas arst ka Neljanda üle. Kuigi mulle endale tundus, et nohu hakkab tal juba taanduma, leidis arst, et olukord nina sees on endiselt äge ja igasuguse vereproovita oli selge, et operatsioon lükkub edasi. Täpselt nädal hiljem läksime taas 3 päeva enne operatsiooni kontrolli ja olukord oli juba sootuks teine. Kabinetist saadeti meid laborisse vereproovi andma ja edasi läksime koju reedet ootama.

Operatsiooni päeval

Poiste operatsioonid toimusid samal päeval, nii et olin mõlemaga 7.30 haiglas. Registreerisime sisse, lapsed vahetasid riided, ärkamistoas said nad endale voodikohad, arst käis vaatas nad üle, vaatas vereanalüüside vastuseid ja leidis, et kõik on piisavalt hästi, et need adenoidid ära lõigata. Poistel oli tegelikult veel kerge köha, aga see ei olnud takistuseks. 20171011_082216Mõne aja pärast said nad lühikese vahega rahustavad tabletid, mis lisaks operatsioonieelsele rahustamisele pidid mõjuma hästi ka narkoosijärgsele ärkamisele. Rahustamise asemel toimisid need tabletid veidi teisiti, väsinud ja uimaste laste asemel said neist ülemeelikud ja uimased lapsed, nagu oleksid … khõmm … laksu all olnud.20171011_081656Kolmas hakkas nii segast juttu välja ajama. Kõigutas end, koputas otsmikule ja samal ajal rääkis, kuidas ta tahaks burgerit või hot dogi, aga tal ei ole raha, aga maast võib leida nätsu ja seda saab tasuta süüa. Ma loodan, et see oli ikka uitmõte, mitte kogemustest tulnud jutt. Kuna ta oli uimane, siis sai talle palju kordi öeldud, et olgu pikali, muidu kukub voodist veel alla. Lõpuks kukkuski pea ees tilguti hoidiku rataste vahele, sai muhu pähe ja tõmbas õla marraskile. Kui Esimesel hakkas ka tablett mõjuma, siis oli mul juba kaks totakat, keda tuli jälgida, et rohkem keegi voodi ees maas ei oleks.20171011_082222Kui tabletid olid mõjuma hakanud, siis paigaldati mõlemale kanüülid. Esimesena Kolmandale, kellega läks kõik ludinal ja siis Esimesele, kes karjus valust juba enne, kui nõel nahka puudutas. Samal ajal, kui Esimene oli oma kanüülist traumeeritud, kurtis Kolmas, et tal enne ei olnud valus, aga nüüd on. Seda ütles ta kolm korda, viimast korda juba nuttes ja siis selgus, et tal tilkus lahus naha alla, suur muhk oli juba üleval. Kuigi õde ütles, et see lahus ei tee haiget, usun mina, et see paistetus ja naha venimine oli küll ebamugavalt valus. Kanüül võeti välja ja uus lubati panna operatsioonitoas pärast narkoosimaski abil uinutamist. Esimesena läkski operatsoonile Kolmas ja kell oli siis umbes kolmveerand 10.

Neljandaga olime samuti 7.30 platsis. Rahustav tablett mõjus temale tõesti rahustavalt, ta ainult pikutas ja rääkis minuga rõõmsalt juttu. Kanüüli paigaldamist jälgis ka rahulikult, absoluutselt ei kartnud ega protestinud. Ka siis mitte, kui käeõndlasse paigaldatud kanüül paigast läks ja sellega käe sees valusalt surkima hakati ning lootusetu olukorra järel uus kanüül teise koha peale paigaldati. Temaga läks kõik kiiremini ja operatsioonile viidi ta juba kolmveerand 9. 20171117_082952Kõik kolm saatsin operatsioonitoa ukseni, seal käisin nendega veel vetsus ja edasi läksid nad koos arstiga mütsi valima. Kõige rohkem kartis kõige suurem, kõige rõõmsamalt läks operatsioonile kõige väiksem. Minul oli kõigist ühtemoodi kahju.

Operatsioon

Operatsioon kestis kõigil ainult veerand tunnikest, päras seda olid nad veel 10-15 minutit operatsioonitoas, ärkasid vist narkoosist või jälgiti neid seal seni verejooksi ohu pärast, ei teagi täpselt. Samal ajal käis arst rääkimas, kuidas operatsioon läks.

Kolmandal oli suur adenoid ja suur verejooks, mille peatamiseks tehti mingi lisaprotseduur, ei midagi hullu.

Esimesel oli suure üllatusena veel suurem adenoid, see oli suvega kaks korda suuremaks kasvanud ja selline kasvamine sellises vanuses ei ole tavaline olukord. Adenoid oli sulgenud terve ninaneelu ja tüsistusena kaasnes limakõrv, millest tekkis ka see järjekordne kuulmislangus. Adenoidist sai küll nüüd lahti ja seda suurema verejooksuta, aga asemele sai šundid, mis jäävad talle kõrva kuni kaheks aastaks (ja nii kaua ei tohi vett kõrva minna), nii et kõige paremini ei läinud.

Neljanda adenoid üllatas samamoodi. Ka veel sügisene läbivaatus ei pannud arsti ütlema, et operatsiooni on kindlasti vaja, pigem andis saatekirja igaks juhuks, kuna meil peres on sellised “kahtlased kasvavad adenoidid”. Adenoid oli tal suurenenud küll, aga ei tundunud nii kohutavalt suur, et peaks oppi vajama. Samas operatsiooni ajal osutus see proportsioonide poolest kõige suuremaks ja lõikus oli 110% vajalik. Õnneks ei kaasnenud temal mingeid tüsistusi, kuigi sarnaselt Esimesele on tal kõrvad nõrgad kohad olnud.

Pärast operatsiooni

Ärkamistuppa toodi magavad lapsed, kes nägid välja nagu nad oleksid just operatsioonilt tulnud.20171011_101012Kolmas nohises ja kõrises, oli näost punane ning hapnikunäit oli tal veidi madal, nii et sai endale hapnikumaski nina alla. Uni oli tal üsna rahutu, vahepeal köhis paukuvalt ja muutis aina asendit, kuni avas silmad ja jäi nutuselt lakke vaatama. Rääkida ta suurt ei tahtnud, külili olla ei tahtnud, näost oli ikka punane. Mingi hetk jäi uuesti magama ja magas sügavalt terve tunni. Läks lihtsalt.

Esimene ärkas põhimõtteliselt kohe pärast ärkamistuppa jõudmist ja küsis esimese asjana juua. Seda ta muidugi ei saanud, kuigi küsis seda vähemalt 20 korda veel. Tema uuesti magama ei jäänud, vaid jäigi nutusena juua ootama. Ta oli ikka nii õnnetu olemisega, et pärast oppi tehtud pilte ei luba ta kellelegi näidata.

Kolmandaga oli narkoosijärgne ärkamine kõige kergem, sest ta ärkas alles tund pärast operatsiooni ja ka siis keeras ta põhimõtteliselt vaid külge ning magas veel teise tunni otsa. Uni oli tal sügav ja rahulik, isegi nohisemist ei olnud kuulda.20171117_09081120171117_102841Pärast ärkamist said kõik veel kanüüli kaudu valuvaigistit ja kui arst oli nad üle vaadanud, siis said kõrremahla ja jäätist ka. Poisid said seda kella 12 ajal ja pärast seda läksimegi koju. Neljas oleks saanud oma jäätise oluliselt varem, kui ta ei oleks siis magusalt maganud. Lõpuks ajasin ta ise üles, sõi siis oma jäätise ära ja saime samuti kella 12 ajal kodu poole minema hakata.20171117_114630Kodune taastumine on kõigil märkamatult käinud, vaid Neljas kurtis esimesel päeval valu ja sai kodus ka valuvaigistit, aga muidu ei vihjanud miski sellele, et nad kuskil lõikusel käisid.

Olgu, Esimesega oli küll veidi rohkem jamasid, temal hakkas ühest kõrvast mingit jama jooksma, sai kõrvatilkade näol ravi peale ja käis mitu korda kõrva näitamas ja puhastamas, aga see sai ka 2 nädalaga korda.

Tahaksin loota, et reedel tehtud operatsiooniga saabki nüüd sügisesele laatsaretile joone alla tõmmata. Praegu taastub Neljas veel kodus, aga järgmisest nädalast hakkab lõpuks lasteaias käima ja loodan, et nüüd päriselt. Sellel sügisel on ta lasteaias käinud kokku 10 ja pool päeva, seda ei saa lugeda lasteaias käimiseks. Kolmas puudus samuti pool septembrit ja terve oktoobri, Esimene oli koolist kodus peaaegu 4 nädalat (õnneks mitte järjest) ja Teinegi on vahelduva eduga olnud kokku 10 päeva haige või “haige”. Ühesõnaga pole mul 15. septembrist alates sellist päeva olnud, kus kõik oleks olnud koolis ja lasteaias, rohkem on olnud neid päevi, kus enamus on olnud kodus, nii et ma väga loodan, et see kaos on nüüd punkti saanud.

Kellelgi on kogemusi lapsega, kes adenoidi operatsioonil käinud ja enne seda pidevalt nohus olnud? Kas lakkamatu nohuvool lõpuks lakkas?

Tõenäoliselt on mul kahe poisi pealt veel vara mingeid järeldusi teha, aga hetkel tundub küll, et seis on üsna lootusrikas. Ma ei mäleta, milline on Kolmanda rekord järjest lastaias käimise puhul, aga igatahes ei ole 3 nädalat ka tema puhul mingi tavaline nähtus, pigem ikka 1-2 lasteaias ja 2-3 kodus.

Muide, ma olen aastaid tagasi käinud karbikuid kõrvetamas või eemaldamas ja see oli palju hullem protseduur kui adenoidi eemaldamine. Esmalt topiti ninna tuimestavad tampoonid, milles oli vist veidi kanepit, sest arst mingeid narkonalju selle tuimesti peale tegi. Kui nina oli tuim ja ma ise olin meeldivalt uimane, siis pandi mulle kate silmade ette ja asuti asja kallale. Katte alt veidi nägin tegutsemist, aga ma ei olnud sel hetkel nii adekvaatne, et oleks midagi meelde jäänud. Ma isegi ei mäleta, kuidas ma palatisse jõudsin, omal jalal vist mitte. Mäletan seda, et pärast protseduuri olin pisarateni pettunud, kui selgus, et ma ei saagi samal päeval koju. Esiteks ei olnud mul midagi kaasa võetud ja teiseks ei olnud ma kunagi sedasi haiglas olnud ja see tundus väga hirmus.

Mäletan, kuidas ma pärast protseduuri verd neelasin ja sülitasin. Rohkem neelasin, sest see lihtsalt iseenesest valgus sedasi kurku, et kergem oli alla neelata kui välja sülitada. Öeldi küll, et ei tohi, ajab oksele, aga ma ei tea, vere “söömisest” mul halb ei hakanud.

Mul oli parajasti kuupuhastus ka ja nagu ma ütlesin, siis mul ei olnud haiglasse midagi kaasa võetud, käekotis olid vaid paar hügieenisidet, mis said otsa juba enne õhtut. Pidin murega personali poole pöörduma, aga seda ma enam ei mäleta, kas selle mure lahendas personal või tõttas tädi appi. Seda mäletan küll, et pärast tuli arst palatisse ja pragas, miks ma kellelegi ei öelnud, et mul päevad on, sest sellisel ajal selliseid protseduure ei tehta. Mina selle peale ei tulnud ja kuna igasuguste muude küsimuste hulgas ei olnud küsimust tsükli kohta, siis ma ei osanud niisama lambist olukorda mainida ka. OLYMPUS DIGITAL CAMERASeda mäletan ka, et öö oli raske. Tundsin naha all kanüüli ja see tunne ajas iiveldama, suu kuivas, verd endiselt immitses, nina valutas, rõve oli olla. Aga see ei olnud midagi selle kõrval, mis mind hommikul ees ootas. Kui mu nina hakati vammustest vabastama, siis ma sain teada, et mul oli nina kõrvadeni tampooni täis. Õigemini sain seda tunda, sest ühel hetkel hakkas ninas midagi kuuma liikuma ja seda tuli sügavustest aina juurde. Lõputult siiski mitte, ühel hetkel oli saba käes ja sellele järgnes kuum verejooks. Mul hakkas sellest nii halb, et pilt läks eest, aga nuuskpiiritus äratas mu taas üles, et saaksin seda kõike veel korra kogeda. InexperiencedColossalCamel-max-1mbAga see kõik oli ajalugu, kui ma haiglast välja astusin ja Silveri autosse istusin. Jah, värske armastus oli see. Aasta oli siis 2005 ja mina olin 17.

Ja kuna ta mulle juba Tartusse järele tuli, siis möödaminnes käisime paaril autoturul ka. Ma ei näinud just eriti hea välja oma hullult paistes nina ja kärna kuivanud huultega, aga mõtlesin, et kes mind ikka näeb. Otseloomulikult põrkasime sel päeval kahe kodukandi tuttavaga kokku, millal siis veel …

Kodu pärast kiiret iluravi

Me oleme korterisse kolimise päevast, mis teeb siis tänaseks juba peaaegu 2 aastat, rääkinud, mida kõike siin teha võiks ja tuleks. Päris alguses me muidugi ühtteist tegime ka, näiteks paigaldasime magamistubadesse kardinad (alustades kardinapuudest), vahetasime esikus vaipkatte välja (kõlab kergelt, aga esik on suur ja sopiline, nii et polnud üldse kerge), kindlasti tegime midagi veel, mida ma ei mäleta. Korteris elatud aja jooksul olen jõudnud ka meie magamistoas kogu mööbli üle lakkida ja kahe septembrikuuga laste magamistoad ilusa(ma)ks muuta (maitse asi, eks) uue mööbli ja/või mööblivärvidega. Seda ei saa muidugi remondiks nimetada, aga üldmuljele on need asjad ikka kõvasti juurde andnud.

Mis üldmuljet jälle kõvasti rikkus, oli välisukse vahetamise järel viimistlemata jäänud uksepõsed ning vanad mdf seinapaneelid, mis katavad siin ca 45 m2 seinapinda ja mille nurgaliistud kiskusin ma juba kevadel maha, sest need olid väga kulunud. Paneelid ise olid ka koledad, seda tegelikult algusest peale, sest ilmselt vale paigaldusvõtte tõttu tekkisid paljudesse kohtadesse paberkatte alla õhumullid, aga aja jooksul olid paneelid ka kulunud ning määrdunud, eriti lülitite ümbrusest ja seda ei saanud pestes maha. Kuna nende paneelide eemaldamine oleks paras peavalu olnud, või noh, paneelide eemaldamine mitte, vaid nende asemele millegi leiutamine, siis tahtsin riskida nende värvimisega, kuigi ma ei leidnud infot, kas seda tehakse ega leidnud teiste kogemusi. Ka K-Rautas ei julgetud lubada, et värvimine õnnestub, nii et esialgu ostsin ainult 2,5 liitrit Vivacolor Satin värvi. Seda juba millalgi septembris.

Aeg läks ja mul tekkis uus mõte – värviks hoopis struktuurvärviga, et õhumullid nii hästi silma ei torkaks. Läksin Bauhofi struktuurvärvi ostma ja kuna seal seda toonida ei saanud, siis soovitati katta lasuurvärviga, nii et lahkusin 5 kilo Alpina struktuurvärvi ja 2,5 liitri lasuurvärviga. Seda ka millalgi septembris.

Mul ei olnud kuskile kiiret, keskendusin rohkem väikeste toa valmis saamisele, seal oli mööbeldamist ja värvimist omajagu. Esikus tahtsin vaid ühe seina ära värvida, et saaks esikukapi kokku panna, vedeles teine väga pikalt jalus oma suurte ja raskete karpidega. Selle seina tegin ära, tulemus sobis, kapp läks seina ja muud tööd pidid jääma talveks, et need koos Silveriga vaikselt ära teha. Läks aga nii, et tekkis vajadus kõik kiiremini valmis saada ja meil oli võimalik tegutseda ainult 2 päeva. Läks kokku siiski 3 päeva, aga õnneks Silveril tööga vähe paindlikum olukord ehk kui väga vaja, siis töö võib oodata.

Mida me siis selle kolme päeva jooksul tegime? Värvisime 40 m2 rohelist puidumustriga seinapinda 3-4, rohkem siiski 4 kihis (krunt + struktuur + 2 kihti lasuuri) veidi heledamaks roheliseks, värvisime 4 ust halliks (3 kihti ja korraga sai katta vaid ühe poole), samuti lengid ja kõik liistud, mida ei olnud üldse vähe. Muidugi ei saa jätta mainimata, et esimest korda pärast korteri ostu on meil uksepõsed korras! Igasuguseid nipet-näpet töid oli ka, näiteks kardinapuu värvimine, 9 kardina triikimine (tegin seda 2 tundi), väikese laua värvimine, uue kummuti toomine, selle täitmine vanade kappide sisuga ja vanade kappide keldrisse tassimine, ühe seinapaneeli lõikamine täies pikkuses (sest see jäeti omal ajal mõõtu lõikamata ja see läks kohati 3 cm seinast edasi nii, et köögi poolt vaadates vaatas vastu paneeli tagumine külg). Kõlab taas kergelt, aga sellised nokkimistööd on jube ajamahukad ja juba esimese päeva õhtul oli selge, et meil on vaja Silveri isa, kes on liistumeister, appi, et õigeks ajaks valmis saada. Teisel päeval nad lõikasid liistud valmis ja kolmandal paigaldasid (taas pole üldse kerge töö, kui seinad pole loodis, nurgad täisnurksed ja kinnitada tuleb betooni sisse), mina samal ajal värvisin, värvisin ja värvisin. Viimast korda värvisin üht ukselengi veel 4. päeva hommikulgi, kella poole 7 ajal, kohe pärast ärkasmist, pesu väel. Sellega panime ka iluravile punkti. Praeguseks.

Silver läks pärast seda kohe minema, aga mina olen saanud nüüd 3 päeva end kodus vahelduseks hästi tunda, nii ilus ei ole siin kunagi olnud. Taas muidugi maitse asi, aga minule loovad värvid hubasust ja iluravi tulemusena tekkis mul siin isegi täitsa kodutunne. Aga piltide juurde. Ma “enne” pilte ei hakka lisama, sest tahan selles postituses näidata ainult ilusat hetkeolukorda.IMG_5449Alustan esikukapist, millest ma pikalt puudust tundsin, sest panipaik jäi kuue inimese riietele, jalanõudele, kuivatile, kassiliivakastile, sööginõudele, tööriistadele ja igasugusele muule kraamile lihtsalt kitsaks. Teine asi oli muidu ka see, et kassid ronisid mööda õueriideid lae alla riiulitele, ajasid karva ja nende liivakast haises, nii et tegu polnud kõige parema kohaga, kus riideid hoida. Kapi valisin kõige odavama, koos Perekaardi soodukaga maksis see isegi alla 200 €, seega võib-olla väga kobiseda ei tohiks, iseenesest konstruktsioon on tugev, uksed kindlalt ees (ma vähemalt loodan, sest need on väga rasked ja kui mõni laps peaks ukse alla jääma, siis … ma ei taha sellele mõeldagi), aga-aga, jama oli selle kapiga omajagu. Pakis oli kaks vasakut külge ja me avastasime seda alles siis, kui hakkasime paremat külge paigaldama. See oli katastroof! Poolik ebakindla konstruktsiooniga suur riidekapp keset esikut, ülejäänud suured detailid igal pool seinte ääres. Mida teha? Sellesse seisu jõudmiseks kulus meil juba paar tundi, ei tahtnud tehtud tööd hävitada ja kõike uuesti lahti võtta, aga päris kindlasti ei tahtnud me sedasi õiget külge nädalateks ootama jääda. Ma arvan, et ma läksin päris närvi On24-ga suheldes (loe: neid e-mailide ja kõnedega pommitades), sest meil oli vaja uut külge nüüd ja kohe, olime valmis ise igasse Eesti otsa sellele järele sõitma, peaasi, et saaks selle kätte, aga mida me ei saanud, oli info.

Ma enam ei mäletagi, aga vist ülejärgmisel päeval läksime Jürisse diivanit ära viima ja jõudsime pool tundi varem kohale. Sattusime Cirkle-K avamispeole, saime torti, nägime Getter Jaanit ja läksime kõrvale burksi ostma, aga ei jõudnud veel tellidagi, kui helistati On24-st, et tootja või vahendaja laost saaks kohe uue külje, aga ladu on Peetris ja avatud kuni 16.30, kell oli 15.40. Meil oli sinna mõne minuti teekond ja diivaniostjaga pidime kohtuma 16.00, nii et unustasime need burgerid ja läksime õigele küljele järele. Milline ideaalne kokkusattumus, või mis? Lõpp hea, kõik hea, diivan sai müüdud ja õige külg koju toodud. Kapp läkski diivani asemele ja on viimasest kordades praktilisem.IMG_5453Mõned lisariiulid on vaja veel meisterdada, siis on ideaalne, aga ma olen rahul ka hetkeolukorraga, palju mugavam lahendus võrreldes varasemaga. Ainult kapi toon ei ole päris see, mis võiks, hirmsasti tahaks kapi üle värvida. See on nagu haigus juba. IMG_5470Merisigadel on see viimaste päevade jooksul kolmas asukoht. Ma lihtsalt ei leia nende puurile seda õiget kohta. Varem olid nad poiste toas, aga seal olid nad enamuse ajast üksi ja arglikud. Viimased 4 kuud elasid nad Silveri vanemate juures elutoas, seal nägid hommikust õhtuni inimesi ja muutusid palju julgemaks, ei tahaks nüüd neid jälle kõige kaugemasse nurka peita.IMG_5440Tänu kapile on nüüd väikeste tuba ka nurga taga peidus, nagu suurte poiste tubagi. Teise ukse taga on vannita vannituba, mis on ühtlasi kõike erksam ruum siin elamises.IMG_5490IMG_5484IMG_5478Vannitoas ei ole me midagi teinud ja seal miski ei karju ka, plastikust liistud tahaks välja vahetada ja uue nagi paigaldada, sest praegu on 8 rätikut 4 konksu küljes, aga üldises plaanis kärab see ruum veel küll. Varem oli terve põrand kivimustriga, kuid üürnike ajal läksid poti ümber plaadid lõhki ja samasuguseid me poest ei leidnud, nii et läks käiku teistsugune lahendus, aga kärab see ka. Balteco mööbel näitab ka kulumismärke, 10. eluaasta ikkagi jookseb, ülemiste kappide alumised servad on niiskusest pundunud ja peegli alumine osa korralike veekahjustustega, seda need kivid seal peita üritavadki.

Aga tagasi esiku jurude, kus on ca 35 m2 paneele värvitud struktuurvärviga, mida kulus 15 kg, vähemalt nii palju ostsime, väike törts jäi järele ka. Rahaline kulu oli kuskil 60-70 €, ma kartsin enamat. Samas ei oodanud ma, et lasuurvärvi tuleb 2 korda juurde osta ja seda kulub lõpuks üle 10 liitri, mis teeb rahaliselt 100 €. Ma tegelikult ei olnud valitud tooniga väga rahul, poes tundus see ilusam, aga lõpptulemus koos hallide ustega on tegelikult täitsa kena ning õhumulle pole ka enam näha, nii et ajast ja arust mdf paneelid pole enam nii ajast ja arust. IMG_5497IMG_5456Silm lausa puhkab, kui välisukse ümbrus on lõpuks korras, põsed ehitasime liimpuidust, tundus kergem variant kipsiga möllamisest. Oli ka.IMG_5454Poiste tuppa viiv nurk ei ole kunagi nii valgusküllane olnud. Olgu, see pole päris õige sõna, aga see nurk on tõesti kohe palju valgem, enne oli pigem päris pime. IMG_5464Teise ukse taga on panipaik, mis pole 10 aasta jooksul meie hoolitsevat kätt näinud ega näe ka ning loodetavasti ei näe keegi seda panipaika. Praegu on see 24/7 avatud, sest kassid käivad seal keha täitmas ja kergendamas, aga nendele tuleb sinna talvel luuk ja siis ei näe enam keegi, mis pardakk panipaigas on. IMG_5471Ülemisel pildil on näha seda paneeli, mida veidi lõigata tuli, see on kaetud halli liistuga, nii et see nurk  sai ka lõpuks korda, aega võttis vaid 10 aastat. Köögi poole peal ei teinud me midagi, see sedasi ei karju, aga uuendust ootab ikkagi, köögimööblil koorub kate maha, ma ei tea, mis plastik või asi see on, aga igatahes on see kõik pressitud saepuruustel (?) lahti ja kohati ka kokku tõmmanud või sulanud.  Plaanis on kõik maha kiskuda ja need pressitud uksed üle värvida niiskuskindla värviga. Töötasapinna tahaks ka välja vahetada pruuni puidumustri vastu, aga see on juba mõttetult kulukas ja vaevarikas töö, nii et sellega tuleb midagi muud välja mõelda, äkki kannatab ka üle värvida.IMG_5468Elutoas kasutasime ära Vivacolori Satini, puhtalt seetõttu, et struktuurvärvi poleks sinna jagunud ja Silver ei jaksanud seda enam peale ka kanda. Elutoas neid õhumulle väga ei ole, nii et otsustasin seal Satini ära kasutada. Kuigi värvid on ostetud erinevatest poodidest erinevatel aegadel, on nende toonid üsna sarnased, Satin on lihtsalt matim ja siidisem. Ma pean kiitma selle värvi katvust – juba esimese kihiga jäi seina ühtlane ja ilus tulemus, aga kuna värvisin öösel halvas valguses, siis lõpu poole läks asi mul pisut ebaühtlaseks ja Silver värvis hommikul terve seina üle. Ühest 2,5-liitrisest värviämbrist täitsa piisas, veidi jäi veel ülegi.IMG_5501IMG_5472Ostsin uued odavad helehallid kardinad, mis päevavalguses mulle täitsa meeldivad, aga õhtul on nad minu jaoks liiga lillakad ja läigivad rohkem kui tahaksin. Oranžid kardinad meeldisid meile rohkem ja oleksin sellised ka asemele ostnud, kuid ei leidnud midagi sobivat. Käivad need helehallid kardinad ka, selle halliks värvitud kardinapuu peal. Kummut on Mööbliaidast ja kaalub nii palju, et mina ei jaksanud aidata seda tassida.

Elutoa ja esiku varasematest seisukordadest näeb pilte siit, siit (välisukse ümbrus oli veel enne kiirremonti samasugune) ja siit (selles postituses on vähemalt ühel pildil veidi näha, kuidas nurkades paneelide paberkate narmendab). Päris õiget enne ja pärast efekti sedasi küll ei saa, aga see efekt on tegelikult suur ja tehtud töö pöörane, kuigi pealtnäha polegi me nagu eriti midagi teinud. Ma värvisin nii palju, et mu artriit vist ägenes, mu parema käe keskmine sõrm on paistes ja kui see on võimalik, siis keskmine kämblaluu ka. Käe kasutamine on igatahes valus ja pintslit ei taha ma nüüd mõnda aega käes hoida.
IMG_5473Jätkan magamistubadega ja alustan meie omast, kuhu lisasin esmaspäeval veidi sinist värvi ja hubasust juurde. IMG_5332Puuvillane pleed on tõeliselt pehme ja soe, aga see ajab ka mõnusalt villa. IMG_5353IMG_5363Selle lambi puhul kaalusin ostmist pikalt, sest tõenäoliselt ei ole see sellist stiili, mis minu koju sobib, aga kuna see lamp mulle nii meeldib, siis ära ma selle ostsin ja tuppa sobima panin. IMG_5347Kui ma pleedi ja lambi olin välja valinud ja Mööbliaida lehelt magamistuppa teist tooli läksin valima, siis esimeste hulgas oli kohe ainueksemplarina kasutatud pruun tool, millel hall kate helesinise mustriga, siin ei olnudki enam midagi mõelda, tool läks kohe ostukorvi. Tahtsin küll tuppa rohkem punast juurde tuua, aga läks kuidagi teisiti, sinine värv trügis ise sisse ja väga tore, et trügis, ongi helgem ja ilusam.IMG_5344Punast tõin ma väikeste tuppa, seega kõik on ikkagi tasakaalus.IMG_5392IMG_5404Kui kardinad välja arvata, siis sai tuba vast üsna neutraalne ja sobib kenasti nii poisile kui ka tüdrukule. Väike see tuba on ja tume mööbel seda eriti avaramaks ei tee, kuid varasemaga võrreldes hubasemaks ja värvilisemaks küll.
IMG_5398Duplo klotsidele ostsin hoiukotid. Alguses mahutasin kõik ühte ära, veidi ruumi jäi veel ülegi, aga lõpuks võtsin ikkagi mõlemad kasutusele, eks neid klotse koguneb veel ja lastel lihtsam neid tõsta ja tassida ka, kui ühe raske asemel on kaks kergemat.IMG_5409Kuigi poiste tuba sai uuenduskuuri aasta tagasi, tuli ka nende toas veidi tegutseda. Kuna ma aasta tagasi olin liiga kärsitu ja värvisin nende kirjutuslaua ilma igasuguse eelneva karestamiseta üle, siis tuli mitme koha pealt värv maha, kevadeks oli laud juba päris kirju. Nüüd värvisin selle uuesti üle ja katsin veel tugevdava lakiga ning loodan, et see tulemus jääb kestma. IMG_5424Tõstsin nende toa kolmandat või neljandat korda ringi ka, aga esimest korda nii, et muutsin voodil redeli asukohta. Muidu on hea voodi, aga redeli asukoha muutmine on keeruline, seda pole lihtsalt ette nähtud, seetõttu jäid vanale asukohale augud sisse. Nutma need siiski ei aja ja üldmulje on endiselt ilus, eriti nüüd, kus voodi sai endale kastid ka alla. Väikeste toas on sama voodi koos kastidega, nii et ilmselgelt olen ikkagi voodiga rahul.IMG_5431IMG_5432Kuigi ma ütleksin, et meil on võrdlemisi värviline kodu, siis ühise joone tervele elamisele annab hall, mistõttu oli igati loogiline samm värvida uksed halliks. Lisaks ühisele joonele ühtlustas esiku remont tervet elamist ja kuigi siin teha veel on, on hetkeolukord juba mõnusalt hubane. Isegi motiveerivalt hubane, ma olen kodu juba 3 päeva korras hoidnud ja ma ei lase enam kunagi olukorda siin totaalselt käest. Naer.

Palju pilte ja vähe juttu

IMG_4545Ma võtsin suvel kätte ja tegin lastega planeeritud pildistamise. Nagu ühe kuti näost näha, siis see ei olnud kerge, aga olen ikka korra aastas üritanud neid pildistada nagu päris fotograaf, nii et tuli teha palju läbirääkimisi ja sain ka teistsuguste nägudega mälestusi.IMG_4565Facebookis ja Instagramis näitasin paari pilti, aga tegelikult on mul kaustas neid 100 ja need on siis juba sorteerimise järel alles jäänud variandid. Tahtsin ka siia neid lisada, aga kuna viimasel ajal WordPress pildikvaliteedile armu ei anna, siis loobusin. Nüüd aga mõtlen, et suva see kvaliteet. Suvi oli ilus, lapsed on meil ilusad, pildid tulid ilusad ja praeguse ilmaga on neid kohe eriti hea vaadata. JEsimene tegi aastaga tohutu kasvuspurdi, põhimõtteliselt jättis vahele suuruse 128 ja jalanumbri 33. Paar aastat veel ja meil on sama suur jalg. Uskumatu, et mu koolikuvaludes beebi on kasvanud tujutsevaks eelpuberteediks – sai endale suve alguses isegi esimesed sinised triibud juustesse. Hirmutav on mõelda, et see on alles algus ning puberteet alles tuleb. Jumal teab mis värvi juustega. KTeisega on teisiti. Ta on sündinud puberteet. Raske uskuda, et tema tujud võiksid veel hullemaks minna. Pigem teod. Appi, ma isegi ei tea, mida tema puhul oodata. Tal on nutti omajagu. Kui mina panin lapsena kraadiklaasi sooja ahju või lambipirni vastu, siis tema hoidis oma otsaesist puhuri ees ja tuli hädiselt minu juurde, et ma katsuks, kas tal on palavik. Seda kõike selleks, et ei peaks kooli minema. Tol korral ei läinud õnneks, aga ühe korra on ta juba simuleerimisega koju jäänud küll. Samal ajal kibeleb adenoidi operatsioonilt tulnud Esimene kooli ega puudu vabatahtlikult päevagi.MKolmas on meil väga muhe sell. Seda öeldakse pidevalt lasteaias ka. Ta on omamoodi laps, iseenesest seltsiv ja avatud, aga siiski eelistab omaette mängida. Vaid väike õde on see, kellega ta võiks lõputult koos tegutseda. Nemad kahekesi on ehe näide sellest, kuidas väikese vanusevahega lapsed on teineteisele toredad mängukaaslased. Suurte poistega nii hästi ei läinud, nad on rohkem tõestanud, kuidas väike vanusevahe ei tee lastest kohe sõpru. Samas sõpradest neil puudust ei ole. Kolmas jälle ei igatse endale sõpru. Kui viimati lasteaiast tulime, siis küsisin, kas ta oma sõpradega mängis ka ja ta vastas: “Mmmm … põhimõtteliselt ei. Mulle meeldib küll nendega mängida, aga mulle meeldivad enda mängud rohkem.” Nii ongi. TNeljas on Neljas. Just selline rõõmurull nagu pildil, kellest õhkub vaatamata poiste seltskonnale tüdrukulikkust. Talle meeldib kaamera ees olla, talle meeldib poseerida ja tal tuleb see hästi välja. Samas võib ta poistega pätte mängida (nägu varjab muidugi roosa sall) ja oma suuga sellist automaatrelva teha, et poisid kahvatuvad ta kõrval. Samuti võib nii mõnigi täiskasvanu kahvatuda, kui see roosa preili oma sõnavara demonstreerib. Ma ei tea, mida seal koolis õpetatakse, aga koos kooliga on meie koju tulnud karvased sõnad ning neid ei ole üldse lihtne välja juurida.IMG_4696IMG_4674IMG_4213IMG_4217IMG_4232IMG_4274IMG_4256IMG_4455IMG_4478IMG_4481IMG_4339IMG_4383Sellel pildil teevad poisid meelega tõsiseid nägusid, sest palusin neil olla väikese õe turvamehed. Tuleb välja küll. IMG_4404IMG_4665Härra jäi ka sel päeval pildile. Oksad laiali. Sõna otseses mõttes.IMG_4497Kui ma seda pilti vaatan, siis mõtlen, et ehk on isegi arusaadav, miks inimesed Kolmandat sageli tüdrukuks peavad. Ta oskab kohati nii nukuliku näoga olla, et näojooned teda ei reeda, kui juuksed petliku mulje loovad. Alles ükspäev läksin tema ja Esimesega perearsti juurde ning registratuuris küsiti, kas Neljas on ka haige, et ta kaasas on. Neljandat ei olnud kaasas. Ükskord olid vanematel peresõbrad külas ja lapsed jooksid ühest toast teise ning lastega vähem kokku puutunud naispool sõnas, et kus on nüüd poisse ja tüdrukuid, nii patsiga kui ka patsita. Kolmas oli siis see “patsita tüdruk”. Meespool lausa kohkus selle peale, et milline solvang ja veel munadepühal! See oli küll lõbus hetk, aga iga kord, kui Kolmandat tüdrukuks peetakse, mõtlen, et peaks äkki tal juuksed maha ajama. Kui aga näen vanu pilte, kus tal on poisipea, siis ei, kasvatagu need juuksed kasvõi põlvini nagu Kolmas kõigile räägib. Okei, seda ma ka tõsiselt ei mõtle, aga praegune soeng sobib talle hästi ja kuni laps ise ei nõua lõikust, seni ma tal midagi kärpida ei raatsi. Teistel ka ei raatsi. 1Kunagi ammu, kui veel raatsisin vs nüüd. Vahe on ikka sees.IMG_4565

Kassi mädanevast haavast romantikani välja

Võtan küll juba pikemalt hoogu, et kooliaasta algusest kirjutada, aga ikkagi jõuan taas siia niisama lobisema. Või rasket elu kurtma. Mul on tegelikult juba mõnda aega raske olnud. Miks, ma ei oska öelda. Hakkasin küll oma mõtteid ja tundeid pikemalt kirja panema, aga kustutasin ikkagi kõik ära. Ma nagu tahaks enda siseelu jagada, aga samas ei taha ka, ei jaksa, ei viitsi, ei oska. Seda enam, et tegelikult peaks kõik nagu korras olema, pole otseselt ühtegi põhjust kurta. Või siis ongi põhjus see, et ma ei oska end hästi tunda, kuigi pole põhjust tunda end halvasti.

Praegu ei tunne ma end kohe üldse hästi. Mul tekkis õhtuks lastest nii suur üledoos, et nüüd, kaks tundi pärast laste magama jäämist, tuleb isegi nutt kurku. Enne oli rohkem suur väsimus ja viha. Nüüd on ainult kurbus. Lihtsalt oli jälle üks selline päev ja õhtu, mille lõpuks kõlas isegi teisest toast hüüe “EMME!” nii ärritavalt, et…

tenor

Kui ma teeksin iga kord seinale risti, kui veedan lastega terve päeva nii, et ma kellegi peale ei karju, siis mul ei oleks seinal ühtegi risti. Kadestan Mallukat, kes mingi aeg kirjutas, et ta ei ärritu kunagi laste peale. Võiks muidugi eeldada, et alla aastase peale ei saagi ärrituda, aga ma olen nende alla aastaste igaöiste trallide tõttu päriselt juukseid peast kiskunud, nii et saab küll. See pole siis ilukirjanduslik liialdus, vaid ma päriselt olen endast nii välja läinud, nii suurt jõetust tundnud, nii iiveldamiseni väsinud olnud, et olen endale haiget teinud.

Kui ma osa uuest mööblist kokku panin, siis tuli ühest karbist ka veidi vahtplasti välja ja ma ütlesin väikestele, kes selle tükkideks murdsid, vähemalt viis korda, et nad koristaksid need tükid ära ega murraks neid rohkem, sest neist pudenevaid elektrit täis pallikesi on pikakarvalise vaiba seest paha koristada. Targem oleks olnud kohe ise need suured tükid kokku korjata ja prügikasti visata, aga ma olin liiga ametis mööbli kokku panemisega ega pannud tähele, kui ametisse sattusid lapsed, kes koristamise asemel muutsid need suured tükid vahtplasti pisikesteks pallikesteks ja viskasid seda teineteisele juustesse. Siis ma enam ei öelnud, vaid karjusin, et nad selle jama ära koristaks. Tõesti tahaks, et ma ei ärrituks selliste tühiste asjade peale, aga ma ärritun, eriti enne päevi. Ma ei teagi, miks kutsutakse kuupuhastust pahadeks päevadeks, kui selle algusega saavad pahad päevad just läbi ja algavad taas head.

Teemavahetus.

Ma siin kirjutan jälle nii nagu oleks endiselt reede, kuigi tegelikult on juba laupäev, nii et kui kirjutan eile, siis teate, et see eile oli neljapäeval. Igatahes eile hommikul pidin panema ühe lapse voodiriided koos madratsikattega pessu. Viimase puhul ma veel mõtlesin, et kas asi on ikka nii hull, et pean selle ka pessu panema, aga ikkagi panin. Nagu Murphyle omaselt, siis just eile, kui aasta vana lumivalge madrats oli kaitseta, oksendas kass sinna vereseguse loigu. Või oli see lõhkenud mädapaise. Ei tea, igatahes loik oli suur ja heleroosa ning keskelt pigem punane ja haises väga jubedalt. Puhtaks ja lõhnatuks ma seda kohta ei saanudki, sest seda imbus ikka korralikult ka porolooni. Ja ega siis madrats ainus murekoht ei olnud. Tavaliselt me kassidel ei lõhke mingeid mädapaiseid ja verd nad ka eriti ei oksenda, võiks isegi öelda, et kassiokset ei kohta siin elamises enam üldse. Robin, see endine suur kõigesööja ja oksendaja, ei söö enam kõike ega oksenda maole vastuvõetamatuid asju välja.

Aga praegu on jutt Ruubist. Kuigi ma nägin tal karvade sees vaid väikest haavakest, olin ikkagi mures ja kartsin, et tal on taas mingi põletik organismis. Oli teine tegelikult juba mitu päeva veidi imelik olnud. Iseenesest midagi viga ei paistnud olevat, aga energiast kass ka ei pakatanud, pigem polnud teda üldse nähagi ja eile hommikul ei küsinud ta süüa ka. Viimane kord lõppes selline asi üsna halvasti ja kass käis kaks päeva järjest tilguti all. Käisime õhtul 33 kilomeeri kaugusel loomaarsti juures ära ja ainus, mida kass vajas, oli haava puhastamine. See väike haavake oli õhtuks pöidlaotsa suurune auk ja kui arst selle ümbrust kompis, siis sealt tuli väikese looma kohta võrdlemisi palju veresegust vedelikku. See pidi ainult hea olema. Kassil muidugi eriti hea ei olnud, ta kräunus puhastamise ajal korralikult ja paar korda tuli mulle häälekalt kallale ka, ilmselt nii valust kui ka hirmust. Ei meeldinud talle see piinapink. Seda kõike kuulis pealt Robin, kes oli kaasas vaktsineerimise eesmärgil. Mõte oli küll selles, et siis ei pea topelt käima, aga kuna Ruubit eile igaks juhuks ei vaktsineeritud, siis pean ikka topelt käima. See selleks. Kui kord oli Robini käes, siis ta pani esimese asjana puurist jooksu ja oli edasise suhtes äärmiselt umbusklik. Ma ei kujuta ette, mis tema peas pärast Ruubi tehtud kisa võis toimuda, aga igatahes ei oodanud ta vaid kerget torget ja kui ta puuri tagasi läks, siis oli ta üsna segaduses. Ilmselt mõtles, et mis sellel Ruubil viga on, et sellise väikese asja peale niimoodi kräunus.

Täna on Ruubi juba tema ise, möllasid Robiniga nii, et elamine on karvatuuste täis ja süüa küsis hommikul lausa kaks korda. Ainus jama on see, et haav eritab ikka roosat vedelikku ja ta jätab neid plekikesi kõikjale, kus ta magab. Kinni ei tohtinud seda haava panna ja paranema pidi see juba loetud päevadega. Täna on igatahes parem küll kui eile.

Kuid parem ei ole Kolmandal, kes eile õhtul kurtis kurguvalu. Täna hommikul ärkas ta kinnise nina ja kinniste silmadega, viimased olid lihtsalt nii paksult rähma täis. Silmad on terve päeva paistes ja vesised olnud, aga samas rähma pole rohkem ajanud, nii et ma ei teagi, kas tal on silmapõletik või on see midagi muud. Arst kirjutas igaks juhuks ravimi välja, kui peaks nädalavahetusel asi ikkagi silmapõletikuks osutuma. Tüüpiline, et need haigused tabavad nädala lõpus, üldse ei imestaks, kui nüüd nädalavahetusel läheb lapsel kogu enesetunne halvemaks. Ta siin juba vaikselt ähvardab, kuulen elutuppa ära tema raske hingamise, mis vaheldub läbi une nuuksumisega. Vahepeal ärkas üldse üles ja nuttis hüsteeriliselt, ikka jälle nii, et ahmis korralikult õhku sisse ja siis nuuksus ja krooksus vaheldumisi. Sedasi nutab ta harva ja nendel harvadel kordadel ei oska ta sageli öelda, miks ta nutab. Nii ka seekord. Nuttis oma nutu ära ja läks magama tagasi, aga eeldada võib, et see tuli halvenevast enesetundest.

Igatahes on ots nüüd lahti tehtud ja olen valmis selleks, et Neljas võtab end kohe rivvi ja vahelduva eduga lasevad kõik neli suveni välja. Loodetavasti leebemalt võrreldes möödunud õppeaastaga. Terve suve olid lapsed terved ja Neljas käis nüüd esimesed kaks nädalat muretult lasteaias, mis on vist tema üleüldine rekord, nii et algus on paljulubav.

Minnes selle romantika osa juurde, mida pealkirjas lubasin, siis peaksime hakkama Härraga juba pulma-aastapäeva plaane paika panema. Eelmisel aastal jäime sellega nii palju hiljaks, et mitu kohta, mis silma jäid, olid soovitud kuupäevaks juba broneeritud. Mõtleme ikka spaahotelli peale, seekord taas kahepäevase puhkuse peale, sest eelmisel aastal ei andnud see üks ööpäev väga midagi. Avastasin, et Viimsi spaahotell on läbinud uuenduskuuri ja 10. aastapäeva puhul oleks ehk sümboolne ööbida sviidis, kus olime pulmaööl, aga isegi pärast uuenduskuuri pole seal midagi romantilist. Tahaks midagi erilisemat, ilusamat. Me ei ole Nooruses käinud ja seal tundub olevat erilisem, ilusam ning saunakeskuse saunad on piltide peal nii kutsuvad, aga see on Ida-Virumaa ja meil on selleks päevaks võib-olla selliseid plaane, mis ei sobi maakonnaga. Kuigi ma veel ei tea, kuhu me kolme ja poole kuu pärast romantikat tegema läheme, ootan seda puhkust väga. Mõtlen, et äkki võtaks seekord lausa kolmeks päevaks aja maha, korra 10 aasta jooksul ju isegi võiks.IMG_7594Eelmisel aastapäeval tehtud pilt V spaahotellis.

Meie viimane romantiline puhkus ei olnud väga romantiline ja me väga ei puhanud ka. Esiteks olime jõudnud alles oma Disneylandi reisilt tagasi, mul oli põskkoopapõletik, spaa oli 175 km kaugusel ja olime vaid ühe päeva, nii et see oli üsna väsitav käik. Kohapeal oli muidugi tore, esimese asjana katsetasime voodi ära, käisime väljas söömas ja kinos, viimases isegi kaks korda ja vahepealsed paar vaba tundi veetsime veekeskuses. Seda pean küll ütlema, et Viiking spaa veekeskus on hubaseim, milles käinud oleme. Kuna hotell oli sel päeval inimesi täis, täpsemalt öeldes eakaid inimesi naaberriigist, siis söögisaalis ja koridorides oli tunne, et me oleme valesse kohta sattunud, tundsime end võõrkehadena, kuid veekeskuses seda tunnet ei olnud, seal oli vähe inimesi ja need vähesed olid ka noored. Mitte, et mul vanade vastu midagi oleks, seda kindlasti mitte, lihtsalt söögisaalis tundsin end ebamugavalt, nagu me ei oleks keskkonda sobinud ja samamoodi oleksin ma end tundnud veekeskuses, kui me oleksime seal olnud ainsad mitte pensionieas inimesed. Olgu, söögisaalis me päris ainsad ei olnud, nägin seal ka üht umbes neljakümnendates paari koos lastega, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.Viiking_Spa_Hotell_basseinidPildi laenasin Viiking spaa kodulehelt.

Ühesõnaga oli omapäraselt sopilises veekeskuses mõnus olla, enamasti olime saunades kahekesi, kuumas mullivannis olin ma isegi üksi, sest Härra katsus varbaga vett ja keeldus minuga sinna keema tulemast. Mis on tegelikult naljakas, sest tema peseb end sellise veega, mis minu jaoks on kõrvetavalt kuum ja mina jälle pesen end tema arvates külma veega. Basseinivesi oli meie mõlema jaoks meeldiva temperatuuriga ja bassein ise ka nii mõnusa lahendusega, et me täitsa unustasime end sinna.

Me ei olnud ammu üheski veekeskuses sedasi lõõgastunud, sealne atmosfäär mõjus tõesti hubaselt, lõõgastavalt, isegi romantiliselt. Viiking spaa veekeskust soovitan küll soojalt, iga kell läheks tagasi, aga hotelli ennast soovitan vaid lihtsaks ööbimiseks, romantiliseks puhkuseks pigem mitte.

Me küll üritasime seal pärast teist kinoseanssi romantikat ka teha. Olime pisikese (200 ml?) vahuveini, puuviljad ja koogitükikesed varem valmis ostnud, aga mul hakkas juba filmi lõpus kõhus raske ja hotellituppa jõudes ei suutnud ma koogist ampsugi võtta, nii et läksime kohe magama ja magasime kuni kella kuueni hommikul, mil ma läksin vannitoa põrandale surema. Ma surin koduni välja, aga vähemalt jõudsime koju. Lapsed samal ajal oksendasid oma vanaemade juures, kõik neli. Mina ei oksendanud, aga ma olin kümneid kordi oksendamise äärel, teises dimensioonis, külmast higist märg ja värinatest nõrk, ei suutnud püsti seista ega autos istuvas asendis olla. Jumal tänatud, et Härral alles järgmisel päeval jalad alt võttis, muidu me oleksimegi sel päeval Viiking spaasse jäänud.

Ma ilmselt peaksin mainima, et saime selle spaapuhkuse kingituseks, aga sellega tekkisid arusaamatused ja ma küsisin arvet, et see puhkus kinni maksta ning igasugust survet tundmata eluga edasi minna. Seda arvet ei tulnud. Mina läksin siiski surveta edasi ja praegu kirjutasin ka sellest vaid meie viimase veidi koomilise romantika tegemise meenutamiseks. Meie 10. pulma-aastapäevalt ootaks midagi enamat.

Oh jah, Kolmas hakkas vahepeal jälle nutma, koos pisaratega voolas ta punastest silmadest ka muud jama välja ning mul on tugev tunne, et silmapõletiku vastu kirjutatud ravim tuleb ikkagi välja osta. Endiselt ei osanud ta öelda, miks ta nutab ja seni, kuni ma otsisin valuvaigistit, punnitas ta endast sellise nutu välja, et hing jäi kinni ja ta läks ise ka paanikasse. Seda ei anna isegi kirjeldada, kuidas ta nutab. Nutukramp on vist üldiselt selline, et keset nutmist kaob lapsel hääl ära ja huuled lähevad lillaks , aga Kolmas hakkab juba maha rahunema ja siis võtab uuesti sedasi hoo üles, et silmad lähevad hirmust suureks ja huuled lillaks ning hing jääb mõneks sekundiks kinni. Selle kutsub ta endas ise esile. Ta isegi ei oska öelda, miks ta nutab, aga pigistab seda nuttu ikka edasi. Ise ehmatas ka jälle ära, võttis valuvaigisti sisse, lõpetas nutmise ja läks magama tagasi. Ma isegi ei tea, kas tal tegelikult oli valu, mida vaigistada, aga ma midagi muud ka ei osanud tema öörahu tagamiseks välja mõelda. Nüüd magab igatahes sügavalt ja loodetavasti magab sedasi hommikuni välja.

Edit: Küsisin hommikul, miks ta öösel nuttis. Ta endiselt ei teadnud, aga ütles, et kõrv öösel nii palju valutas, et ta ei saanud magada. Ikka oli nutmisel põhjus ja oli valu, mida vaigistada.

Ma ei peaks praegu siin olema …

… sest nii palju on teha. Näiteks on mu selja taga praegu selline vaatepilt:IMG_5218See on muidugi juba veidi parem vaatepilt võrreldes varasemaga. IMG_5215Nüüd on kottidesse sorteeritud Kolmandale ja Neljandale väikeseks jäänud riided, neile veel suured riided, kõigi nelja poolt lõpuni kantud riided, mis lähevad maveeleiteakuhu, vanaemade juurest koju tassitud riided, mis nende juurde tagasi lähevad ja siis veel igas suuruses veidi plekilisi riideid maale trööpamiseks. Ikka päris maale siis. Sinna, kus on reaalne võimalus tõmmata oma riided lõhki, teha need õliseks ja kakaseks. Päris kakaseks. Ma siin augusti lõpus ühe nädala karjatasin ema kanu, kuni tema ise koolis oli, ja ma trööpasin oma mugavad roosad kodupüksid nii ära, et need läksid kaltsu. Laste riietega juhtub kaltsuks muutumist maal omajagu, sinna midagi peale plekiliste riiete väga selga panna ei raatsigi.

Vaiba peal on rivis veel 16 üksikut sokki. 16! Kõige parem on see, et neid oli alguses 14 ja otsimise peale leidsin mõne paarilised isegi üles, aga paraku tuli otsimise käigus ka veel paariliseta sokke välja ja kokkuvõttes arv ikkagi ainult kasvas.

Sorteerimistöö ei ole veel päris lõpuni viidud, see suurem hunnik tuleb omakorda kaheks jagada ja ülejäänud suured riided sealt välja noppida ning oma aega ootama jätta. Aga sellega pole nii kiiret, nagunii jääb kogu see kupatus mõneks ajaks elutuppa, sest väikestel praegu oma tuba ega riidekappi ei ole. Seal on ainult kuivava värviga mööbel, värvimist ootav mööbel ja uusi omanikke ootav mööbel. Keegi kunagi kirjutas, et kui hakkan Suwemi asju müüma, siis andku ma teada, aga ma ei leia seda kommentaari enam üles. Igatahes läheb nüüd müüki kaks Suwemi voodit ja riidekapp. Riidekappe on ka kaks, aga ühe viin maale trööpamisriiete jaoks. Kes tahab riidekappi, see saab valida kahe kapi vahel, ühel on uksed rohkem vatti saanud, teisel jälle üks nurk kassi poolt nahka pandud.

IMG_5223Meil vist ei olegi ühtegi sellist mööblieset, millel oleksid nurgad terved. Päris nii hullus seisus ka kõik ei ole, aga pea igal võimalikul mööblinurgal on hambajäljed sees. Ka sellel teisel riidekapil, lihtsalt leebemal kujul. Ka puidust kapinupud, nari redel ja avatud sahtlite nurgad on oma osa saanud. Võiks arvata, et see on meie vähe rumalama kassi käte hambatöö, aga ei, see laastamistöö on tehtud ainult Ruubi poolt. See on tema viis välja näidata, et tal on kõht tühi ja krõbinaid ta ei taha. Lõpuks ikkagi sööb krõbinaid ka, sest ta juba teab, et pehmet toitu saab ta ainult hommikusöögiks, aga kui see hommikusöök hilineb, siis leitakse taas mööblinurk, mida järada.

Ühesõnaga on väikeste tuba praegu selline, või vähemalt eile oli:IMG_5206Ja nende vana voodi ning riidekapid on mul tegelikult väga ees, nii et nendest tahaks lähiajal lahti saada, sest uus ja suurem nari on koos uue ja suurema riidekapiga esikus ootamas ning mul oleks värvimiseks ka ruumi juurde vaja, sest uus riidekapp saab ka kohe uue kuue.

Ma hea meelega annaks mööbli niisama ära, aga paraku annab uue mööbli ostmine eelarves tunda ja tahaksin seda auku veidi lappida. Kellel on puudu üks või kaks 70×155 mõõdus voodit koos madratsi(te)ga, siis meil on need üle 110 € eest ehk 55 € voodi. Madratsid on pildil veidi kõveras, sest pesin katted ära ja need ei läinud taas hästi peale. Kasutamise käigus võtavad madratsid oma õige kuju tagasi, kogemused olemas. IMG_5220Tegelikult need päris nii teineteise peale ei käi, vist olid mõeldud siia ka vahejupid. Kui mitte, siis vähemalt redel küll, aga Suwem läks juba mõnda aega tagasi pankrotti ja meil jäid lisad ostmata. Voodid ei näe välja nagu uued, pehmel männipuidul ikka kasutamisjälgi on, aga kleepse, vildikakriipse ja muud sellist pole. Kaasa võin anda ka enda kokkuklopsitud mänguasjakastid, mis voodi all paistavad.

Riidekapi annan samuti 55 € eest ära, sinised nupud saab asendada kollastega. (Kapp müüdud!) IMG_5182Uste taga on 4 pikka riiulit ja pikk riidepuutoru. Kapi kõrgus on äkki 150 cm, laius 85 ja sügavus 40.

Veidi puidupahtlid ja värvi ning mööbel saab hoopis uue ilme. Suwemi kummut on tänase päevaga mu silme all hoopis teist nägu läinud ja ma juba ootan lõpptulemuse nägemist ning jagamist.

Ahjaa, lisaks kahele voodile ja kapile pakun veel kahekohalist nahkdiivanit 100 € eest. IMG_5169Ja see ei ole veel kõik! 125 € eest võite Kettler Axos Cross P (crosstraineri) ka minema viia. Mitte, et ma seda ei kasutaks. Kasutaksin ikka, alles mõned päevad tagasi sõtkusin sellel tunnikese, aga varsti tulevad jõulud ja meil pole kuuske kuskile panna. Ühesõnaga meil lihtsalt pole selle masina jaoks ruumi. Üritasin küll magamistoas mööblit ringi paigutada ja seda sinna mahutada, aga ei sobinud nii ega naa ja pool päeva kestnud mööbeldamine lõppes sellega, et kõik asjad olid tagasi oma vanadel kohtadel.

Kes tahab millegi kohta lisainfot või kohe ostusoovi avaldada, siis kirjutage Facebooki või kuussidrunit@gmail.com.

Diivan läheb ka minema ruumipuuduse tõttu. Praegu on see elutoas jalus, oma vanal kohal see olla ei saa, sest seal on kõik see uus mööbel. Okei, mitte kõik, üks madratsirull ja paar väiksemat pakki on veel nurga taga peidus. IMG_5219Selle uue mööbli hulgas on ka suur lükandustega riidekapp, mis jääbki sinna. Loodetavasti mitte karbi sees, aga enne, kui selle saab kokku panna, tuleb sein ära värvida, nii et seda hullumaja jagub siin kauemaks. Kõige hullem seis on minu toas, sest lapsed peavad kuskil ju magama ka. Üks magab minu kaisus, teine põrandal oma uue madratsi peal ning kõik nende toa muu tavaar, mis ei käi riidekapis, on laotatud minu tuppa vabale põrandapinnale. Ma seda olukorda ei julge üldse näidatagi. Suurte poiste tuba pole ka paremas seisus, seal oli alles 46 paari jalanõusid, mis said puhtaks pestud ja GoGoNanoga üle tehtud. Pooled nendest jalanõudest on endiselt seal ja ootavad oma kohta uues esikukapis, mille mõte ongi leevendada ruumipuudust.

Meil on vähemalt 100 paari jalanõusid ja võib-olla ka sama palju erinevaid üleriideid. Igatahes ei mahu need panipaika koos kuivati, tööriistade, kassimajanduse ja kõige muuga ära. Tagatipuks ronivad kassid mööda riideid üles riiuli peale, päris mitu jopet on nende poolt juba sõelapõhjaks ronitud, nii et kapp on hädavajalik.

Igaks juhuks selgitan, miks meil jalatseid ja üleriideid nii palju on. Üks põhjus on muidugi see, et mu kaalunumber on nii palju kõikunud, et mulle endale on mitmes suuruses riideid. Osad ei lähe praegu selga, aga ma ei loobu neist, küll need ükskord jälle lähevad. Peamine põhjus on siiski see, et lapsed on suuruses 98/104-140 ja nende jalad on suuruses 27-34, see tähendab, et meil on riideid ja jalanõusid kaheksas erinevas suuruses, pooled lihtsalt seisavad ja ootavad oma aega. Tegelikult on ka nende hulgas juba väikeseks jäänud asju, aga nende sorteerimiseni jõuan alles siis, kui kapp on seinas ja riiulid sees.

Ühesõnaga ma vist juba ütlesin, et mul on siin praegu paras hullumaja ning ma ei peaks leidma aega blogimiseks, aga ma siiski võtsin selle aja. Riided mu selja tagant nagunii kuskile ei kao, värvida ma praegu ei saa, sest viimane kiht alles kuivab ja pole ruumi, et järgmised asjad ette võtta. Oma toas ma ka midagi teha ei saa, sest väikesed magavad. Muidugi võiksin õppida või kohustuslikku kirjandust lugeda, aga sellel nädalal ma veel enda koolile ei keskendu. Katsun kodus veidigi olukorda kontrolli alla saada ja harjun alles sellega, et mul nüüd kaks koolilast, kes alles ise harjuvad (taas) koolieluga. Üritan sellest mingi hetk eraldi postituse kirjutada.

Keset seda hullumaja andis ka autol juhiukse klaasitõstuk otsad. Kolmapäeva hommikul lasin akna alla ja üles tagasi see enam ei tulnud, jõudis vaid poole peale ja siis kukkus ukse sisse. Nii et auk eelarves kasvab veel, sest ainuüksi uus (kasutatud) süsteem läheb maksma 105 €, päris uus oleks läinud maksma 240 €. Loodetavasti tööraha päris sellise summani ei küündi, aga mine tea. Homme (tegelikult juba täna, kui kellaaega vaadata), saan auto kätte, loodetavasti ei tule arve siis suure üllatusena. Naljakas on see, et vanal Voyageril jamas mootor ja aken mõnikord ei avanenud, eriti külmaga, või oli see just soojaga, ei mäleta enam. Uuel siis hoopis teisiti, aken avanes ja jäigi lahti. Ühegi teise autoga ei ole meil kumbagi muret esinenud.

Kolmapäeval sain oma uued baleriinad ka kätte, kõndisin nendega mõned sammud, üks oli jalas nii mugav ja teine mitte nii väga …baleriinadÕnneks oli mugavam variant just see, mille ma valisin ja teine sobiv king peaks olema kuskil Rakvere Weekendis. Kui just keegi teine ei saanud samasugust paari.

Veel sain kolmapäeval vereproovi tulemused teada ja mu ferritiini näit oli endiselt alla 10. Seekord küll juba 9 millegagi, aasta alguses oli veel 5,9. Hemoglobiin võiks ka veidi kõrgem olla, selle number oli 114. Lisaks pidavat ka punaseid vereliblesid vähe olema. Mis seal ikka, sööme jälle rauda edasi, sest muidu tekib aneemia. Kui viimased 10 aastat on mul lisarauata alati näidud korrast ära, siis kas see juba polegi aneemia?

Veel vereproovidest, siis 10 päeva tagasi võeti vereproov kasvajamarkerite määramiseks seoses leitud munasarjatsüstiga. See oli õnneks korras, aga mu käsi pole sellest vereproovi võtmisest siiani korda saanud. Kui nõel välja võeti, siis mitte sama teed, kust see sisse läks, vaid tõmmati hoopis nurga all välja ning nõel lõhkus käe sees midagi ära. Valusööst oli korralik, aga see oli vaid hetkeline ja ma ei pööranud sellele tähelepanu. Kui need kohustuslikud 5 minutit ja natuke peale ukse taga istusin, siis tundsin küll, et käsi tulitab veidi, aga endiselt ei teinud sellest numbrit. Kui ma autosse istudes ei saanud kätt sirgeks ajada, siis arvasin, et plaaster on halvasti peal ja kisub valusalt nahka, aga pool tundi hiljem vanemate juurde jõudes oli juba selge, et plaaster pole milleski süüdi, mu käsi oligi valus. Oli liigutades valus, katsudes valus ja ka silmnähtavalt paistes. Sinikaid ei olnud, oli vaid üks pisike verevalum naaberveeni peal, aga see ei olnud valus, see koht oli torkekohast vasakul ja kõik, mis jäi vasakule, oli valutu. Kõik, mis jäi aga paremale, oli paistes ja valus. Järgmisel päeval soolatüükaid külmutama minnes näitasin pereõle oma käe ka ette, too arvas, et närv sai haiget, pani käele mingi mähise ümber ja soovitas Lioton 1000 geeli peale määrida. Kolm päeva hiljem hakkas sinikas välja tulema.sinikas.jpgPaistetus on nüüd kadunud, vähemalt suurem osa sellest, midagi on veel alles, valusaid kohti kompides on nahaalune kuidagi vesine, pehme. Peened lillad veresooned endiselt paistavad, aga sinikad on kadumas. Valu on veel alles. Vahepeal oli tegelikult täitsa hea. Võimalik, et tegin ise kuidagi käele liiga, aga midagi rasket ma otseselt tassinud ei ole. Olen üritanud, mitte teadlikult, lihtsalt vahetanud näiteks kätt poekotti kandes ja siis kohe aru saanud, et see käsi raskust ei kannata, nii et väga polegi saanud üle pingutada. Tegutsedes on käsi kõik need 10 päeva tunda andnud, aga vahepeal lihtsalt niisama olles ei tuletanud käsi end üldse meelde. Nüüd tuletab. Valutab, on katsudes valus, on kuskile toetades valus, on vale liigutuse järel eriti valus ja see valu läheb aeglaselt üle. Öösel näiteks külge keerates ja korra käele toetudes ei leia enam käele kohe sobivat asendit, sisse jääb krampivalule sarnanev valu, lihtsalt ilma krambita. 10 päeva ei ole ma saanud kätt tavapäraselt kasutada, aga positiivne on vähemalt see, et verd võeti vasakust käest, mida minul on väga harva ette tulnud.

Minnes tagasi selle viimase vereproovi juurde, siis lasin mõõta ka kolesterooli, kuna mul on silmadesse tekkinud pincuecula(d?)Need on siis rasvatilga sarnased moodustised, mis võivad olla tingitud kõrgest kolesteroolitasemest. Minul pidi kolesterooliga kõik väga heas korras olema, numbritest küll ei räägitud ja need mulle nagunii midagi ei ütleks ka, aga vähemalt tean, et minu rasvatilgad on lihtsalt kosmeetiline probleem.

Kindlasti oleks mul veel millestki kirjutada, aga kuivati on nüüdseks lõpetanud ja ma pean vara ärkama, nii et nende rasvatilkadega panengi postitusele punkti.