Arendavad mängud (mis ei tee ahvipoegadest inimesi)

Avasasin oma kümnete mustandite hulgast selle postituse. Ma kirjutasin selle juba 5. novembril. Aastal 2015. Miks ma seda kunagi ei avaldanud, ma ei tea, minu arvates täitsa lõbus ja eluline kirjatükk. Parem Hilja kui Leida, nii et siin see nüüd on.

Ma arrrmastan arendavaid mänguasju!

Näiteks Playmaisi, mida ma juba blogi Facebooki lehel jagasin. 
_MG_0892See arendab loovust ja kannatlikkust, õpetab värve ning on meie majas maailma igavam meisterduskomplekt. Poistele meeldis noaga mõngleid pooleks lõigata ja preilile meeldis neid lihtsalt laiali loopida ning oligi kogu meisterdamine. Soovitan väga, sest see on ikkagi auhinnatud toode ja paljude lemmik, järelikult peab olema hea asi – minu ahvipojad lihtsalt ei saa sellest aru.

Aga kindla peale minek on puslede kokku panemine! _MG_0894

Eriti, kui omavahel on segamini umbes 10 erinevat puslet, mis teeb tükkidest piltide loomise väljakutse palju suuremaks.
Tegelikult lähevad pusled ahvipoegadele väga peale, aga Neljanda pärast peavad need olema peidus, sest muidu on kõik kohad juppe täis (nagu Playmaisi), ja neid juppe jääb aina vähemaks. Meil on üle 20 erineva pusle, aga mitte ükski neist ei ole komplektne. Viimane kord ostsin 104-osalise pusle, mille jupid on nii suured, et katavad pea terve mu peopesa, aga lapsed on ikkagi suutnud isegi selliseid 2-3 tükki ära kaotada. Kuidas see neil õnnestub?

Kuna käeline tegevus on otseselt seotud kõnearenguga, siis väga arendavalt mõjub joonistamine ja pliiatsite teritamine. Kui viimast lasta teha, siis esimene muutub teisejärguliseks ja paberilehed jäävad tühjaks vaatamata pliiatsite kiirele kahanemisele. _MG_3892Soovitan anda lastele purgi, mille kohal nad saavad teritada, et hiljem kogutud pliiatsijäägid suvaliselt laiali valada.

Kellel seisab kodus nööpe või helmeid, siis need aitavad ka hästi värve õppida ja peenmotoorikat arendada. Praktikas näeb see küll pigem nii välja…_MG_0317…aga teoorias on väga hea mõte kallata nööbid ühte hunnikusse, et laps saaks neid sorteerida vastavalt värvidele või suurusele ning need tagasi pisikestesse topsidesse korjata.

Arendavatest mänguasjadest on parim valik muidugi Lego. Need on meil number 1 mänguasjad, mis pidevalt jala all jäävad ja valust nutma või ropendama panevad, olenevalt siis pealeastujast.

Jah, just nii vaimustuses ma igasugustest arendavatest mängudest olengi.

Sünnipäevaks mitu numbrit suurem kleit

Eile oli mõnusalt nostalgiline päev. Varahommikul kell 04:20 olime Härraga hetkeks rakkes, sest Neljandal juhtus väga ebatavaline “õnnetus”, aga mitte see pole oluline, vaid see kellaaeg, sest 4 aastat tagasi samal ajal algas mul sünnitus. See oli huvitav kokkusattumus. Kui voodisse tagasi jõudsime, siis oli mul silme ees pilt, kuidas 4 aastat tagasi eelmise kodu elutoas beebiraamatuid sirvisin ja valude kohta infot otsisin, sest ma ei teadnud, mida teha, kui sünnitus algab valudega. Ma ei teadnud sel hetkel üldse sedagi, kas ma ikka hakkan sünnitama, seetõttu ei äratanud ma kohe ka Härrat, vaid jälgisin tunnikese olukorda.

Eile möödus pool päeva sedasi kella vaadates ja meenutades. Mitte päris nii, et istusin ja vaatasin kella, vaid lihtsalt iga kord, kui kella nägin, mõtlesin sellele, mida ma 4 aastat tagasi samal ajal tegin. Tegelikult ei kestnud see nostalgitsemine isegi mitte pool päeva, vaid kella 13 ajal juba mõtlesin, et nüüd jõudsime koju ja oligi tehtud, meid oli kodus ühe võrra rohkem. 1094943_596787150371538_1723367837_n                                                Kuuetunnine Neljas kodudiivanil

Valetan, sel päeval olime kolmekesi kodus, uus elu nelja lapsega algas järgmisest päevast. Poisid käisid vaid õhtul oma õde vaatamas ja läksid siis vanaema juurde tagasi. Kuigi sünnitus oli kiire ja kerge, olin ma tegelikult päeva teises pooles väga väsinud ja kurnatud. Ja näljane. Oi, kui näljane. Me Härraga ei unusta kunagi, kuidas ta pärast Esimese sündi tõi liitrise karbiga kuskilt soojaletist kartulit kastmega ja ma kõik üksi ära sõin, taipamata, et see oli mõeldud meile mõlemale. Järgmistel kordadel oli ta juba targem ja arvestas sellega, et sünnitamine muudab mind väga näljaseks.

Lugesin uuesti ka sünnituslugu, mis tuletas meelde, et halvimal juhul ei oleks eile midagi tähistada olnud. Mul oli meelest läinud, kuidas ma raseduse keskel trepist alla kukkusin ja looteveeloigus kiirabi ootasin. Kui ka see kõik meelde tuli, siis muutus eilne päev veel ilusamaks. Või siis lihtsalt ilusamaks.

Iseenesest oli eile täitsa tavaline päev. Ärkasime, sõime, lapsed mängisid, ma pesin pesu, jälle sõime, koristasime. Kõik teadsime, et Neljandal on sünnipäev ja Neljas teadis, et õhtul läheme talle kleiti ostma, aga mingit pidulikku meeleolu meil küll ei olnud. Õhtuks siiski tekkis. Esmalt tegi Härra nii, et ta jõuaks veidi varem koju ja mina sain täpselt selleks ajaks kartulisalati valmis. Jätsime selle külma ning läksime kleiti ja torti ostma. Siis tuli Neljandal suur elevus sisse. Ta oli pikalt rääkinud, kuidas tema tahab sünnipäevaks läikivat kleiti ja kui ma eile tuletasin talle meelde, et õhtul läheme kleiti ostma, siis tema küsis veel üle, kas ikka läikivat. Väike harakas.

Kleiti läksime esmalt H&Mi otsima ja sealt ta sobiva leidis ka. Läikis küll vähe, aga asja pani paika Anna või Elsa pilt, kuigi valikus oli veel ka selle sama Anna või Elsa enda maani sinine kleit. Neljas teab hästi, kes tal kleidi peal on, mina ajan nad kogu aeg sassi, nii et minu jaoks on see Frozeni kleit. Igatahes selle maani sinise kleidi tellis ta juba järgmiseks sünnipäevaks ja ülejärgmiseks soovis KappAhlist kiisudega roosat kotti, mis minu silmis nägi nii tobe välja, eriti veel 18 € eest. Aga see selleks. Oma kleidi juurde valis ta veel ka sobivad baleriini sussid ja kuigi selline roosa pole minu maitse, siis kätt ette ma talle ei pannud, ikkagi tema sünnipäev.IMG_4098Kuna kleit tundus täitsa okei kvaliteediga ja on lootust, et see võiks pikalt kesta, siis andsin talle kätte suuruse 122/128. Ta on vist napilt 105 sentimeetrit pikk. Igatahes tundus, et mitu numbrit suurem suurus võiks talle ka sobida ja teda mitu aastat teenida, esimese tunde osas ma ei eksinud, sobibki. Loodetavasti kvaliteedi osas ka ei eksinud ja saabki sellega kodus mitu aastat baleriini mängida. Muide, meil on kodus ka 122/128 suurust kandev noormees, kes katsetas järele, kas kleit ikka vastab suurusele. Vastab.

Kleidis endas ei ole mitte midagi erakordset, aga see elevus ja rõõm, mida Neljas tundis, kui tohtis valida endale ükskõik millise kleidi, ja kui sai veel sussid ka… Ta läks oma kleidi ja sussidega nii asjalikult kassasse ja oli nii rõõmus, kui müüja koti temale ulatas. Seda kotti ei pandud autoski käest ja tahtis selle veel järgmisse poodi ka kaasa võtta, aga me arvasime, et see segab tal torti valida.IMG_4167Tort tuli taas sügavkülmast, nagu Esimese sünnipäevalgi. Lihtne, paras, söödav ja võrdlemisi soodne. Laps hoolis küünlast nagunii rohkem kui koogist, nii et suurt uhket torti polnudki vaja. Üldse oli sünnipäevalaud äärmiselt lihtne, isegi naljakas. Toidunõudega meil siin priisata ei ole ja kuna taldrikuid hoidsin koogi jaoks, siis salatit sõime kaussidest. Keset lauda oli suur pott, sest meil siin selliseid kausse ei ole, millest midagi serveerida võiks. Salatile ei teinud ma mitte midagi kõrvale, sest söömine jäi nagunii hilja peale ja magustoidule pidi ka ruumi jääma. Ühesõnaga oli meie sünnipäevalaud veidi koomiline, võimalik, et isegi piinlik, sellepärast ma siia mälestuseks tehtud pilti lisama ei hakka, kuigi see oleks korralik kontrast sotisaalmeedias sageli nähtavatele rikkalikele dekoratsioonidele ja lookas laudadele. IMG_4183Kui teised tordiga kassas olid, siis lippasin mina veel kolmandasse poodi Neljandale üllatuskingitust ostma, et saaksime talle korralikult õnne soovida. Mõttes olid ehted, sest selliseid asju vaatab ta alati nii unistavalt, aga silma jäi meigiraamat, millega saab kätt harjutada ja kuna ka sellised asjad talle väga meeldivad, siis osutus see valituks. Juurde võtsin peavõru, mille värvitoon osutus kleidi omaga täpselt samaks.

Oh seda rõõmu, kui ta lisaks kleidile veel ühe kingituse sai ja kui ta nägi meigikomplekti, siis tuli ära ka “ma olen alati seda soovinud” kilgatus. Mitte ainult tema ei olnud sellest vaimustuses, vaid poisid ka, kõik tahtis kätt harjutada. Laste uneaeg lükkus tunni võrra edasi, sest nad olid neljakesi kaks tundi selle raamatuga rakkes, kõik leheküljed said värvitud ja takkaotsa Neljas ka. Paraku ei kannatanud ta õhtumeik kriitikat, nii et sellest pilti ei ole.IMG_4197Kuigi Neljas vahepeal küsis, kas talle sõbrannad ka külla tulevad, ei tundnud ta tegelikult külalistest puudust. Talle piisas tema kleidist ja ma ei imestaks, kui see kingitus talle eluks ajaks meelde jääb, kuigi tegu on 145. kleidiga tema garderoobis. Meelde jäävad need emotsioonid, mis selle kleidi ostmisega kaasnesid. IMG_4146Igatahes tundub, et ma võin tema asjad juba kokku pakkida, sest ma tean, mida ta järgnevatel nädalatel kannab.

Eesti mängutoad on viietärnised

Käisime siin esimest korda mängutoas ja kuigi lastele meeldis nii väga, et isegi pärast kaheksatunnist mängimist ei tahtnud pooled koju minna, siis meil olid veidi vastakad tunded. Ootasime ehk 60 € eest midagi enamat. Olgu, hinna osas ei saa kobiseda, me oleme ikkagi Soomes ja siin teised numbrid.

Kui alustada positiivsega, siis siin oli suurim turnimisrada, mida kunagi näinud oleme, seda ei saanud isegi hästi pildile püüda.


Aga siit jõuame kohe ka negatiivse asja juurde. Selle turnimisväljaku pehme põrandakate ei olnud pikalt tolmuimejat näinud. Me olime kohe avamise ajaks platsis ja juba siis oli põrand selline:
Me oleme Eestis käinud kuskil 15-20 erinevas mängutoas. Kui arvestada juurde laevade ja hotellide mängutoad, siis veel enamas ja kõik on alati eeskujulikult puhtad olnud. Ainult Rakveres Vaala keskuse valveta mängualal on põrand sama must olnud, aga seda ma päris mängutoaks ei loe. Siin ei olnud must ainult see pehme põrandakate, vaid kõik põrandad. Videomängude alal põrand lausa kleepus ja seda ilmselt alkoholist, sest see ala on aegajalt suurte inimeste meelelahutuspaik oma baarileti ja saunaga.Videomängud olid muidugi lisatasu eest, samuti väike elektriautode rada ja kuigi me ostsime mängumaa münte 25 € eest, ei jõudnud lapsed kõiki tasulisi mänge proovida. Õnneks olid kaks mängu lisatasuta, üks oli automäng, mis lihtsalt streikis ja lasi tasuta mängida, nii et kui Härra või keegi suurtest poistest kadunud oli, siis teadsin, kust otsida. Teisele ma ei oska isegi nime anda. Oli suur ja pime ruum, kus oli neli sektsiooni ja mängu põhimõte oli siis koguda punkte vajutades valitud värviga põlema läinud ruutudele. Instagramis on väike videoklipp sellest mängust olemas, kui mu seletusest ei olnud mitte midagi aru saada. Omavahel sai siis võistelda kuni neljakesi, aga me püüdsime kambakesi hoopis edetabelisse pääseda ja valisime ühe mängija ning raskeima taseme, mis tähendas, et me ajasime oma värvi igas sektsioonis taga. Edetabelisse me ei pääsenud, aga nahad jooksime seal korduvalt ja korduvalt märjaks.

Siit jõuangi tegelikult veel ühe negatiivse osa juurde. Ruumid olid palavad, nii et nahk läks seal väga lihtsalt märjaks. Kui natuke lastega kaasa lõbutsesime, siis olid meil laubad ja ninaalused higised, aga mis meist, lastel endil olid juuksed vahepeal päris märjad. Käisime kõik mitu korda vetsus külma veega nägu loputamas, et end veidigi jahutada. Lisaks sellele, et ruumid olid palavad, polnud seal ka värsket õhku ja päeva peale hakkas söögilõhnadest juba paha. Söögiga oli seal nii nagu paljudes kohtades, pakuti põhiliselt kiirtoitu. Vähe tervislikumaks alternatiiviks olid salatid, mille kvaliteedis ma tegelikult julgen kahelda, aga nii või naa ei oleks need lastele peale läinud. Alguses võtsime neile ainult laheda välimusega jäätised ja panustasime sellele, et sööme hiljem kodus.Sellega läks nii, et lagritsajäätised poistele ei meeldinud. Kui kaks poissi veel veidigi sõid midagi, siis Kolmas võttis ainult ühe suutäie, tegi nägusid ja kadus. Mõned tunnid hiljem polnud me enam päris meie ise ja oli selge, et kui tahame seal veel aega veeta, siis peame midagi sööma ka. Valikus olid näiteks kartulipuder lihapallidega 7 € eest või burger, friikad, mahl ja mänguasi 6 € eest… Me ei imestanud, miks valdav enamus seal burgereid sõid. Me tellisime lõpuks suupistete perekombo, aga sama hästi oleksime võinud võtta ka burgerieined, sest kõik asjad olid fritüüris tehtud ning friikartulitega ei koonerdatud, küll aga kurgi ja porgandiga. Härra on maskeeritud, sest ta kulmud on valgeks pleekinud ja ta näeb seetõttu naljakalt kulmuvaba välja, eriti sellel pildil, nii et ta ilmselt ei oleks lubanud seda originaalkujul positusse lisada.

Kui veel võrrelda külastatud mängumaad Eesti omadega, siis mind pani imestama see, et siin ei olnud mänguasju. Ma ei mäleta, kas me oleme Eestis üldse sellises mängutoas käinud, kus mänguasju pole. Vist ei ole kohanud sellist. Ikka on nukud, vankrid, mängumajad või vähemalt -köögid, (tõuke)autod, legolauad ja muud sellised asjad olemas olnud, aga siin ei midagi. Lapsed iseenesest puudust ka ei tundnud, mulle endale lihtsalt jäi see silma.Selle rõõmsa kommiga tuleb mulle kohe silme ette kolm venda, kes olid välimuselt sarnased ja riides ka sarnaselt, nii et võrdlesin neid alguses meie kolme poisiga, aga… Kui need kolm venda järjest seisid kubemega selle kommi lahtise suu ette ja tegid väga ühemõttelisi liigutusi, siis kadus igasugune sarnasus. See oli piinlik vaatepilt. Kommist hakkas ka kahju. Pallidega möllamise ala oli ka turnimisrajaga ühenduses, aga eespool olevatel piltidel pole seda üldse näha, jäi seina taha.


Meie kobisemine meie kobisemiseks, põhiline on see, et lastele väga meeldis, nii et iga euro läks asja ette. Välja arvatud need 13 ja pool eurot, mis lagritsajäätistele kulusid. Kuigi lastele meeldis, siis on ka nemad seda meelt, et näiteks Lohesaba on lahedam ja seal on paremad jäätised ka.

Esimese 9 ja 8

Taas pidasime Esimese sünnipäeva vaid meie pisikese pere keskel, sest me oleme Soomes ega hakka veel kodu poole minema ning keegi ei ole ka siiapoole tulemas. Laps oli seetõttu veidi pettunud, aga lubasime, et järgmisel aastal tähistame tema 10. sünnipäeva taas Eestis ja teeme seda eriti ägedalt.

Seekord sai ta alles kella 20 ajal kinnituse, et jah, tal on sünnipäev. Sinnani ajasin talle udujuttu sassi läinud kuupäevadest ja ajavööndist, sest tahtsime Härraga koos talle õnne soovida ja kingituse üle anda. Hommikul kella 6 ajal, kui Härra tööle läks, oleks olnud liiga vara seda teha, mistõttu jäime lootma, et ta jõuab 17-18 ajal koju, mis annab meile aega väljasõiduks ja sünnipäeva tähistamiseks. Läks muidugi nii, et ta jõudis koju kella 19 ajal, mis ei olnud veel katastroofiliselt hilja, aga tekitas ikka tunde, et aeg taob jalaga tagumikku. Kuna esialgne plaan oli minna esmalt välja pitsat sööma, siis ma kodus ei olnud midagi vaaritanud ning tekkiski kohe küsimus, mis edasi saab. Kell tundus liiga palju, et minna esmalt välja sööma ja siis edasi mere äärde, aga samas kõhus olid meil tühjad.

Otsustasime loovutada veel 15-20 minutit aega ja läksime siit lähimasse kebabiputkasse pitsat kaasa ostma, aga esmalt Härra küsis, kui kaua selle tegemine aega võtab. Ahmet vastas, et tema ei võta aega, kui ta süüa teeb. Esmalt võttis see Härra veidi sõnatuks ja ta üritas siis teistpidi küsida, et kas 20 minutiga saaks valmis. Ahmet kordas ikka, et tema ei tee aja peale süüa ja kui me tahame temalt pitsat, siis aeg ei ole oluline. Kuna Härra oli väsinud ja tal oli üldse halb olla, siis tema süütenöör oli eriti lühike ja ta tõstis kolmanda küsimuse ajal juba häält, mille peale Ahmet ütles meie taga seisnud naisele, et ta võib tellida, tema meilt tellimust ei võta. Härra ärritus veel rohkem ja hakkas seletama, et ta küsis aja kohta vaid seetõttu, et tahame pitsa kaasa osta ja lapsed ootavad autos, aga Ahmet ei lasknud üldse edasi rääkidagi ja küsis uuesti teiselt kliendilt tellimust, mille peale ma võtsin ärritunud Härralt käest kinni ja hakkasin teda välja vedama, aga ega tema ei saanud niisama ära minna, oli vaja veel Ahmetile halvasti öelda.

Ma ei kannata seda, kuidas Härra enesevalituse kaotab. Jumala eest, kui Ahmet ei taha meile pitsat teha, läheme mujale, mõni teine Ahmet teeb kohe, milleks hakata inimest sõimama. Ilmselgelt oli Ahmet viimased 12 tundi seal leti taga seisnud ja samamoodi pikast tööpäevast tüdinud, milleks tema tuju veel rohkem rikkuda. Ja minu tuju. Esiteks ei meeldi mulle selline ebaviisakaks muutumine ja teiseks tahtsin ma sinna veel tagasi minna, aga enam ma ei saa. Me alles mõned päevad tagasi avastasime lastega selle koha, see on üks paremini sisustatud kebabiputka, mida siin näinud olen ja see rullakebab, mille ma meile kamba peale ostsin, oli parim, mida söönud olen. Kebabiga ei koonerdatud ja see oli nii toitev, et meil viiel sai kõht täis. Lisaks kinkis sama Ahmet lastele pulgakommi ja kuigi mulle sellised maiustused üldse ei istu, siis kogemuse muutis see ikkagi meie kõigi jaoks positiiveks. Nüüd teine kogemus oli vastastikku nii negatiivne, et mina sinna kolmandat korda minna ei julge.

Igatahes sõitsime suvalises suunas edasi, Härra oli ärritunud, mina tema peale ärritunud ja see ärritas teda veel rohkem, sest tema ei näinud seda asja samamoodi nagu mina, tema ei teinud enda arvates midagi valesti. Ajastus sellise pitsadraama jaoks oli nii vale, meie mõlema tujud läksid nulli, kuigi pidi olema pidupäev. Vaikisime mõnda aega ja peatusime järgmise kebabiputka ees, kus ajakulu küsimuse peale vastati kohe viisakalt, et kulub 15 minutit, meile see sobis, tellisime pitsa ära ja läksime üle tee supermarketisse seda aega parajaks tegema. Siis oli juba kõik jälle korras, Ahmet oli unustatud.

Mere ääres oli mõnus, täitsime kõhtu ja akusid ning lahkusime alles kella 22 ajal, nii et kokkuvõttes läks õhtu ikkagi korda.IMG_3701Me piinasime Esimest pikalt, kingitust nimetasime lauaks ja eitasime endiselt, et tal sünnipäev on. Tema väga ei julgenud välja ka öelda, et ta teab, et tal on sünnipäev, oli meile sarnaselt kahtlane ja kaval. Isegi vanaemade õnnitlusi ei võtnud julgelt vastu, vaid veiderdas veidi. Hiljem ütles, et ta arvas, et me tahame talle üllatust teha ja ta ei tahtnud üllatust rikkuda. IMG_3777Sünnipäevatordiks oli pisike Daimi kook, ei midagi uhket, aga siiski hea. IMG_3745Kui pildil jääb mulje, et olime päris omaette, siis nii see ei olnud, meie kõrvale kivirahnu peale tulid noored, kellest ühel ei olnud ujumisriideid, nii et ta lippas pitsiliste aluspükste väel ringi ja vette läksid nad just meie selja tagant ja ilmselt selle sama aegvõttega pildi tegemise ajal ootasid nad viisakalt kaamera taga, mis tekitas meis veidi ebamugavust. Sellisel hetkel tahaks sama laia mugavusvälja, sest miks mina pean tundma ebamugavust, kui nemad seda ilmselgelt ei tundnud. IMG_3813Traditsiooniliselt tahtsin ka seekord meist perepilti, sest sünnipäevad on vast piisavalt mõjuvad põhjused, et jääda vahelduseks kuuekesi kaamera ette. Me tegime reaalselt 70 pilti ja nendest ükski ei tulnud päris ideaalne, nii raske on jääda kuuekesi normaalsete nägudega peale.

Kui lapsed õhtul voodisse läksid, siis küsisin Esimeselt, kas ta on väga kurb, et sünnipäev nii lihtne ja lühike oli. Ei olnud kurb, vastupidi, talle väga meeldis see õhtu ja see ongi peamine.

Eelmine Esimese sünnipäev oli vägev möll, lühidalt kirjutasin aasta tagasi nii: Pühapäeval ärkasime varakult, läksime avamisajaks Rakvere Maksimarketisse, ladusime käru kuhjaga täis sööki, veepüsse ja peokraami, võtsime Pihlakast peale 4-kilose tordi, korjasime Kadrinast kokku viis last ja sõitsime Lehtse Esimese sünnipäeva pidama. Koos meie lastega oli sel päeval vanemate juures 21 last, nii et sagimist, kisa ja kära oli palju. Kuna Esimesel pole olnud ühtegi sünnipäevapidu, siis seekord ta soovis endale sünnipäevaks ägedat sünnipäeva ning selle ta ka sai. Terve aja käis üks suur veesõda ja nii mõnelgi oli päeva lõpuks ka vahetusriided läbimärjad. Üks poiss oli eriti kihvt, sest tal olid riided kogu aeg kadunud ja ta ei mäletanud, millised tema riided on ja kui ta end lõpuks riidesse sai, siis ta ei teadnud, kas tal on tema riided seljas, aga arvas, et on, sest need läksid talle selga. Meil oli nalja nabani.
Sünnipäev lõppes poole kaheksa ajal, kui võtsin peale viimased kuus külalist, et nad Kadrinasse tagasi viia ning jätsin Härra ja ema peo tagajärgi koristama. Ma jõudsin tagasi vanemate juurde pärast üheksat, istusin korra maha, et ka lõpuks imehead sünnipäevatorti süüa ja siis jätsime väikesed taas vanaema juurde magama, suured viisime teise vanaema juurde ning ise läksime otsejoones koju voodisse.

Praegu on paras hetk, mil läbi piltide eelmist sünnipäeva meenutada:

IMG_4055Kuna Esimesel oli aasta tagasi suuremat sorti kitarrihullus, siis tundus kitarritort see õige sünnipäevatort. Esimesele väga meeldis, mulle ka, nii välimus kui ka maitse. Tegu oli Pihlaka kohupiima-vaarika-martsipanitordiga, millest minul ei saaks ilmselt kunagi isu täis.N541yMKVarusin sünnipäevaks õumängude kaardid, et leida mõtteid, mis mänge lastega mängida, aga vabalt oleksid võinud need organiseeritud mängud olemata olla, lastel ei olnud mingi raskust endale ise tegevust leida ja igavuse üle ei kurtnud keegi.qUwa3ifSellel pildil mängin ma zombit, päris hea, eks. WbXrjVQNäide veesõjast, mis tõesti kestis terve sünnipäeva, ei jäänud täiskasvanud ka kuivaks. 7NZKljRKõige suurem “veepüss”.byRncWxHärra tõenäoliselt kägistab mu ära, aga mulle nii meeldib see pilt, kus ta tühjenevale basseinile elu uuesti sisse puhub. IMG_3940IMG_3960Neljas koos oma kaksikõega teiselt emalt, nemad saavad kahe nädala pärast aasta vanemaks. Oeh, ma ei väsi kordamast, kui kahju mul on, et ma proua D-ga varem tuttavaks ei saanud, nii lahe oleks olnud koos suurekõhulised olla ja samal päeval sünnitama minna. IMG_3935IMG_3920.JPGKõige pisem piduline, kes ütleb mulle ikka veel nii nunnu häälega “tädi viivi”. Peaksin selle endale kiiremas korras kuskile ära salvestama, sest varsti kasvab ta veel suuremaks ja siis ta enam ei ütle mulle nii.LGgD2JYÜhispiltide hulgas on hästi naljakaid pilte, kus kõik lapsed nägusid teevad, aga kahjuks ei saa ma siin neid näidata. Igatahes oli tegu vimkasid täis seltskonnaga.0QYTzbJ1DlIv2IPraegu pilti vaadates jääb mulje, et jube kerge värk oli see sünnipäeva pidamine, aga oh ei, meil läks ettevalmistustega nii kiireks, et me ei saanudki õigeks ajaks valmis ja siis tegutsesime edasi juba laste saabumise ajal ja siis olid kõik asjad hunnikus ja minu närvid hakkasid üles ütlema. Ma ei tea, mida ma oleks teinud, kui ema ja sõberid poleks appi tulnud, me kõik saime mõnuga joosta ja laste järele valvata, nii et täiskasvanute jaoks oli see üritus ka kergelt pöörane.IMG_4112IMG_4115Sillud ehk härra D ja minu Härra, kes koos mu vennaga seda lastekarja veits ohjeldada aitasid. Härra muidugi kõige rohkem ja ta täitsa nautis seda, ka temal oli lõbus ja lapsemeelne päev.GcIWMO6Päev lõppes väikese lõbusõiduga traktorikärus, mis oli laste jaoks sünnipäeva kõige lahedam osa. Kui vähe on õnneks vaja.XbEt6SXÜks piduline läheb koju ära.KpVKDcCSee oli tõesti nii äge sünnipäev, et ma ei kujuta ette, kas suudame seda järgmisel aastal ületada. Mitte et seda peaks ületama, piisab täiesti sama ägedast sünnipäevast, kui Esimene oma ühekohalise vanusenumbri ajalukku jätab.

Unehalvatusest luupainajani

Lugesin Eesti Ekspressi unehalvatuse artiklist noorte kogemusi ja mõtlesin oma peas, et need küll pole unehalvatused, vaid luupainajad. Mõlemad nimetused peaksid iseloomustama sama seisundit, aga minu kogemustes on need täiesti erinevad asjad.

Unehalvatust kogesin alles hiljuti, kui viskasin end keset päeva voodisse pikali ja üritasin laste lärmi sees veidi tukkuda. Ma ei plaaninud magama jääda, mitte et see oleks üldse võimalik olnud, ma lihtsalt nautisin seda poolune ja erksuse vahel kõikumist, kuni isu täis sai ja mõtlesin, et okei, nüüd ajan end üles. Ringutasin isuga, tundsin, kuidas kehast mõnus värin läbi käis, avasin silmad ja nägin, et mu käsi oli ikka samas asendis, ma ei olnud end voodis pikaks sirutanud. Kuna ma olen unehalvatuse kohta palju lugenud, siis sain kohe aru, millega tegu ja esimene mõte oligi, et ahah, selline see seisund siis ongi. Nägin ja kuulsin kõike, tundsin oma keha, tundsin ka liigutusi, mida ma ei teinud ja mõtlesin, et kas päriselt halvatud inimestel on samamoodi. Ma teadsin, et minul läheb see kohe üle, aga kahju oli mõelda, et mõne inimese jaoks on see argipäev.

Tegelikult see halvatus ei läinud mul kohe üle, ma ikka üritasin korduvalt end väga keskendunult liigutada, lootsin, et ehk lapsed tulevad mu peale ronima ja ajavad mu keha üles, viimases hädas üritasin magama jääda, aga mu vaim hakkas vaikselt paanikasse minema ja mul ei olnud enam und. Hakkasin kartma, et ma ei tulegi sellest välja ega saa kuidagi abi ka kutsuda ja kui juba hirm sisse tuli, siis muutus see halvatus vastikult vangistavaks. Alguses ma hirmu ei tundnud, pigem oli huvitav sellises seisundis olla, aga ma eeldasin, et see tõesti kestab vaid loetud sekundid. Ma ei tea, kui kaua see reaalselt kestis, kella mul silmapiiril ei olnud, aga igatahes oli mul omajagu aega igasuguseid mõtteid mõelda, kuni ühel hetkel käis kehast vabalangemise tunne läbi ja ma sain end taas liigutada. Siis ma enam pikalt ei oodanud ega seedinud äsja kogetut, vaid hüppasin ruttu voodist püsti, et ma jumala eest uuesti liikumatuks ei muutuks.

Seda nimetaksin ma unehalvatuseks, oli vaid liikumatu olek ja sellega kaasnenud mure, aga ei mingit raskust kehal või muud ebaloomulikku, rääkimata surmahirmust.

Luupainajat olen kogenud kolm korda vahemikus 2008-2010. Esimest korda kogesin seda vanemate juures, kui olin lõpurase ja korteri remondi ajal seal elasime. Selle poole aasta sees koges ka Härra seal midagi ebaloomulikku, mille ajasime tol ajal akneravi süüks, sest infolehes oli harva esinevaks kõrvaltoimeks märgitud hallutsinatsioonid. Ta ärkas öösel imeliku tunde peale ja kui ta silmad lahti tegi, siis kummardas tema kohal sünge välimusega väga kortsus vanamees, kellel oli helendavad rohelised silmad. Härra ehmatas sedasi, et tõmbas teki üle pea ja enne hommikut selle alt välja ei tulnud. Võimalik, et see oligi miski, sest Härra pole ainuke, kes mu lapsepõlvekodus midagi sellist kogenud on. Kui luupainaja välja arvata, siis mina selles 100 aastat vanas majas midagi näinud ega kuulnud ei ole, ainult tundnud ja siis ma olin ka väike laps, nii et kas seegi mälestus õige on, aga igatahes pärast vanavanaisa surma tema tuppa kolides tundsin mõnikord öösiti, kuidas mu voodiservale istuti. Mina mõtlesingi oma peas, et see on vanaisa ja suuremat tähelepanu sellele ei pööranud ning hirmu ka ei tundnud. Hirmu tundsin siis, kui oli aeg voodist välja tulla, sest voodi all elasid raudselt maod, zombid ja Freddy Krueger, kes ainult ootsasid, et ma jala maha paneksin.

Aga tagasi selle luupainaja juurde, mida kogesin ühel suvisel hommikul, kui vaikselt ärkama hakkasin. Ma tegelikult ärkasingi juba, aga keerasin külge ja proovisin uuesti uinuda. Kuulsin, kuidas vend teises toas arvuti klaviatuuriga klõbistas ja mõtlesin, et täitsa huvitav lugu, et tema enne mind ärkas. Järgmisel hetkel mulle tundus, et keegi on mu selja taga. Mul olid silmad lahti, olin näoga seina poole ja nägin seinal varju, mis suuremaks muutus, sain aru, et see keegi tuleb mulle lähemale. See keegi istus mulle peale ja ta oli meeletult raske, mul oli valus, ma ei saanud hingata ja ma tundsin surmahirmu. Ma üritasin oma venda karjuda, aga mul tuli suust välja vaid kähin, üritasin käega, mis ainsana liikus, vastu seina taguda, aga mul ei olnud jõudu, et seda tugevalt teha, käsi käis üsna lödilt vastu seina, aga vend tuli ja luupainaja kadus kohe, kui tema tuppa sisse astus. Küsisin temalt, kas ta kuulis, et ma teda hüüdsin ja käega vastu seina tagusin. Tema ei kuulnud midagi, ta tuli lihtsalt vaatama, mis kassil hakkas, et ta elutoas järsku püsti kargas ja suure jooksuga minu juurde tuli. Mis kassil hakkas?

Pärast seda oli pikk paus ja siis kogesin korteris veel kaks korda lühikese vahega luupainajat, aga need teised kogemused ei olnud nii erksad. Ühe korra nägin unes klassivenda, kes keset jutuajamist hakkas hirmunud pilguga minust mööda vaatama, tahtsin temalt küsida, mis tal on, aga ma ei jõudnud, sest järgmisel momendil haaras keegi mul väga tugevalt selja tagant kinni ning klassivend hakkas hirmust moondunud näoga karjuma. Seda tugevat haaret tundsin läbi une, see oli taas valus ega lasknud hingata, aga see ei olnud nii hirmus kui mu klassivenna moondunud nägu, mille peale üles ehmatasin. Kui silmad lahti tegin, siis kadus ka luupainaja. Oli selline kiire ja kerge nagu halb uni.

giphy

Teine kord nii kiire ja kerge ei olnud. Ärkasin öösel selle peale, et köögis toolid naksusid, pidasin seda tavaliseks puidu naksumiseks ja üritasin magama tagasi jääda. Kui olin poolunne jäänud, siis ehmatasin uuesti erksaks, sest toolid juba päris kolisesid. Äratasin Härra üles ja ütlesin, et toolid kolisevad köögis. Härra kuulatas korra, ei kolisenud enam midagi ja soovitas mul magama tagasi jääda. Tema uinus kohe uuesti, nohises rahulikult mu kõrval, kui mina lakke vaatasin ja natuke kõhedust tundsin. Mingi hetk hakkas mul ka silm uuesti vajuma ja oligi luupainaja platsis, kordus sama raskustunne, valu, hirm, võimetus end liigutada, ma ei saanud isegi silmi lahti. See käis taas kähku, ma ei jõudnud suurt midagi mõelda, luupainaja tuli, köögis hakkasid toolid närviliselt kolisema ja see kolin muutus aina valjemaks, kuni käis pauk ja luupainaja oli läinud. See pauk oli selline, et ma kujutasin ette, kuidas laud ja toolid õhku tõusid ja maha tagasi kukkusid. Kui luupainaja kadus, siis ma olin nii nõrk, et mul oli raske end Härra poole keerata ja ma tundsin, et mul ei ole energiat, et rääkida. Ajasin Härra siiski üles ja küsisin temalt nuttes, kas ta tõesti seda ka ei kuulnud. Tema ei kuulnud midagi ja mina ei jaksanud pikalt seletada ka, miks ma nutan, keerasin end vaid talle kaissu, rahunesin maha ja jäin sügavalt magama. Kusjuures ma ise ka ei tea, miks ma sel korral nutsin, lihtsalt nutsin ja see oli ka ainus kord, kui ma pärast luupainajat nutma hakkasin.

Tagantjärele ei tundu need kogemused enam eriti hirmsad, aga tegelikult tekitasid need veel pikka aega kõhedust ja mulle nendest kolmest kogemusest piisas, rohkem ei taha.

Kas te olete unehalvatust/luupainajat kogenud?

Mõned päevad tagasi kogesin teistmoodi luupainajat ehk nägin jube halba und, kus Härra pettis mind 17aastase tüdrukuga. Unenägu oli pikk ja detailne ning algas sellega, et meil läks auto katki ja siis jäime selle katkise autoga agressiivsetele meestele ette, kes lõpuks ei olnud enam nii agressiivsed, aga väga pealetükkivalt kutsusid Härra endaga kuskile baari kaasa ja ta läks. Seetõttu jäime lastega veidi hätta, nii et ma olin juba eos tema peale väga pahane ja kui ta siis järgmisel hommikul, silmad maas, koju tagasi tuli, sain ma kohe aru, et midagi on juhtunud. Küsisin ta käest, kas ta magas kellegagi ja ta rääkis kõik ära. See oli väga valus, kirjeldamatult valus. Ma tundsin end nii alaväärsena, mul oli peas nii palju küsimusi, ma olin nii solvunud ja pettunud. Ja ma nutsin. Nutsin, nutsin ja nutsin. Kuni ärkasin üles ja tundsin kergendust, et see vaid unenägu oli, aga läbielatud emotsioonid kummitasid edasi ja nutt jäi kurku.

Sellised emotsionaalsed unenäod on nii veidrad, ärgates saad aru, et see oli vaid unenägu, aga samas tunned kõiki emotsioone ikka edasi – süda valutab, hing on haige, igatsus on sees, tahaks nutta… Ma ilmsi siiski ei nutnud, aga Härrat ootasin erilise igatsusega koju. Temale pakkus see muidugi veidi nalja ja juba eile tuli ta sedasi töölt, et minu küsimuse peale, kas tellija (kes oli talle oma olemusega mind meenutanud) oli ilus, vastas tema, et mitte eriti, aga tema 17aastane tütar oli küll.