Vastused lugejate küsimustele: filmid, muusika ja raamatud

Ma olen siin mõnda aega jälle kadunud olnud. Ilusad ilmad, kojusõit, käimised, kodused tegemised, paar kõhugrippi või toidumürgitust, veel koduseid tegemisi ja kolm korda “Coco” vaatamist. See multikas on lihtsalt nii hea, et soovitan seda vaadata kõigil, olgu teil lapsed või mitte. Kui sa “Coco” peale nutma ei hakka, siis kontrolli, kas su süda ikka lööb. Ma nutsin kõigil kolmel korral ja pole välistatud, et Silveriga koos laenutame selle Teliast uuesti ning nutan veel neljandatki korda.

Kui “Coco” välja tuli, siis treilerid mind väga ei kõnetanud. Ma ei tea, miks see nii oli, aga igatahes kinno me ei tahtnud seda vaatama minna. Kui teine osa peaks tulema, siis see tõmbab meid päris kindlasti sinna. Nagu “Hotell Transilvaania”, mille esimene osa oli nii hea, et teised kaks on ka nüüd kinos ära vaadatud ja kui tuleb neljas, siis ei muud, kui jälle kinno.

Meie "koletised" 😀 #hotelltransilvaania3

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

 

Missugune muusika sulle meeldib? Aga filmid?

Kirjutan muusikast järgmisena, alustan filmidest. Mulle meeldivad nii erinevad filmid, et lihtsam on öelda, kuidas ainsana ei meeldi mulle õudusfilmid. Veider on see, et enne lapsi mulle õudukad väga meeldisid ja päris lapsena olid “Elm Streeti luupainaja” filmid ühed mu lemmikud. Nüüd ei pane ükski vägi mind õudukaid vaatama, ei suuda, vastik ärevus tuleb sisse.

Aga komöödiad, romantikad, draamad, dokumentaalid, põnevikud, märulid, ulmekad ja nii edasi – kõik lähevad peale. Igasuguste ulmekate/fantaasiafilmide puhul olin küll pikalt ükskõikne, aga “Näljamängude”, “Labürindijooksja” ja “Lahkulööja” sarjad meeldisid mulle nii väga, et olen nüüd igasugustele filmidele avatud olnud. Olen pärast neid filme tagantjärele mitu korda näiteks “Avatari” vaadanud ja ootan põnevusega teist osa. Paljud populaarsed fantaasiafilmid on mul aga vaatamata, näiteks kõik “Harry Potterid”, “Sõrmuste Isandad”, “Star Warsid”, “Ahvide planeedid” ja nii edasi.

Olen näinud poole pealt üht “Mad Maxi” osa ja see on küll selline ulmekas, et see peab olema loodud psühhiaatriahaigla seinte vahel. Film ise mulle üldse ei meeldinud, kuid vaatasin ikkagi lõpuni, sest tekkis uudishimu, kui haige võib kellegi fantaasia olla. Haige, ikka väga haige.

Üldiselt olen ma filmide osas kalamäluga, enamasti on need ühekordsed meelelahutused, mis meelde ei jää. Näiteks ei oska ma esile tuua palju romantilisi filme, esimesena ja vist ka ainsana tuleb pähe “Mina enne sind”. Alles ükspäev ütlesingi siin Silverile, et kinodes vist väga enam romantilisi filme ei näidata või mulle lihtsalt ei jää need enam silma. Võib-olla on see hääbuv žanr ja romantika ongi nüüd ühendatud ulme ja märuliga, sest paljudes neist on armastus tugevalt sees.

On siiski mõned filmid, mis on nii meeldinud, et need on ka päriselt meelde jäänud. Neid ühendab enamasti see, et tegu on tõestisündinud lugude põhjal valminud linateostega. Näiteks:

  • “Püüa kinni, kui suudad”
  • “1+1”
  • “12 aastat orjana”
  • “Sõjakoerad”
  • “Barry Seal: mees üle Ameerika”
  • “Hacksaw Ridge’i lahing”
  • „Mavericks – lainet püüdmas“

Need on kõik sellised filmid, mille järel olen kukkunud peategelaste kohta guugeldama ja seda teen ma vaid siis, kui linateos mulle tõesti väga on meeldinud. Nüüd “Coco” puhul hakkasin ka kohe otsima, kes Miguelile hääle annab ja selleks on Andreas Poom, kes mängib samuti kitarri ja kirjutab lugusid.

Kui siin veel rääkida meeldinud filmidest, siis viimasel ajal nähtutest tulevad pähe veel “Marslane”, “John Wick” (mõlemad osad ja ootan väga kolmandat), “Jumanji: Tere tulemast džunglisse”, “Klassikokkutulek 2”, “Kaunitar ja koletis”, “Ameerika palgamõrvar”, “Creed: Rocky pärand”, “Põgenemisplaan” ja ongi vist kõik. Filme olen näinud rohkem, aga ma ei mäleta neid või nende pealkirju.

Ühesõnaga väga kirju maitse, vaatan kõike ja vaataksin rohkem, kui oleks võimalik rohkem kinos käia või kui Telia filmivalik oleks laiem. Üldiselt valingi filme treileri põhjal, kindlasti olen seetõttu paljud head filmid maha maganud, sest tutvustus pole kõnetanud. Telerist vaatan rohkem seinast-seina filme, sest nendele lihtsalt satun peale ja jään vaatama. Tegelikult satub Silver neile peale ja ma jään koos temaga vaatama. Üksinda olles vaatan ma harva telerit ja siis ka enamasti Teliast laenutatud filme.

Kõige enam laenutame/vaatame kinos multikaid, pole palju neid, mis meil nägemata oleks. Pähe tuleb praegu vaid “Moana”.  Pole palju ka neid, mis meile üldse meeldinud ei oleks. Mõned on lahjad olnud, aga enamasti on tänapäeva multikad nii head, et ma käiksin neid ka lasteta vaatamas. Olemegi käinud kunagi Silveriga kahekesi “Jääaega” vaatamas, seda veel esireas, sest saal oli täis.

Need on küll alles tulemas, aga eelnevad osad on nii head olnud, et juba ootame, kui kinno jõuavad: “Imelised 2”, “Lammutaja Ralf 2”, “Kuidas taltsutada lohet 3”, “Lemmikloomade salajane elu 2″, Trollid 2”, “Käsilased 2”, “Kruudid 2”, “Laula 2”, “Boss beebi 2” ja annaks filmijumalad, et “Coco 2” ning “Hotell Transilvaania 4” tulevad ka.

 

Missugust muusikat sa kuulad?

Muusikamaitse on pea sama kirju, ainult selle erinevusega, et kui filmidest on mul meeles pigem kõige uuemad, siis uuest muusikast ei tea ma mitte midagi. Lapsed siin vaatavad muusikakanaleid ja sealt on mõned lood kummitama hakanud, kuid väljas oskan tuua ainult Imagine Dragonsi “Thunderi”. Nagu filmidegagi, siis kõnetanud muusikapalade esitajaid hakkan guugeldama ja nii sattusin veel Imagine Dragoni tuntud lugude peale, mida olen kuulnud, aga muidu ei teadnud ma sellest bändist tolle looni midagi.

Kui meil autos veel raadio mängis, siis selles mängis alati Star Fm, Retro FM või Radio Mania. Viimast kahjuks enam ei eksisteeri. Ühesõnaga meeldib mulle kõige enam 80ndate muusika. Kõige suuremad lemmikud on alati olnud Queen ja Ruja, aga peale nende on veel kümneid ja kümneid lemmikuid, näiteks: Madonna, Bryan Adams, Alanis Morissette, Meat Loaf, Enya, Roxette, Whitney Houston, AC/DC, Lionel Richie, ABBA, Eric Clapton, Elton John ja nii edasi.

Võin vabalt kuulata ka Eminemi, Meie Meest, Tommy Cashi, Aropit, Justin Bieberit või näiteks Jon Henrikut:

See lugu on mul plaadi peal ka ja laulan sellele autos alati kaasa. Sõnad on sellel hästi head: “Hei, ära joo, na-na hei, ära joo” ja vahepeal ka “ära löö, ära joo” või “ära looda, Heino joob”. See on siis kerge huumoriga öeldud, mingi naljalugu see tegelikult ei ole, hoopis mõnusalt rahustav, nagu Enya “Only time”.

Kui mõtlen tänapäevastele (juhul, kui nad juba ajalugu ei ole) artistidele, siis esimestena tulevad pähe Adele, Sia, Ed Sheeran, James Arthur, Miley Sirus – nemad mulle meeldivad. Oskan veidi kaasa laulda ka paljude teiste lugudele, mis on popid, kuid mille esitajaid ma ei tea. Seda siis rohkem tänu lastele. Aeg on sealmaal, kus suuremad poisid kuulavad telefonist palju kaasaegset muusikat või vaatavad kõik neli MyHits kanalit ja nii need laulud külge jäävad. Autos kuulan vaid plaate, sest selles raadio ei mängi. Plaatidel on peamiselt mu vanad lemmikud, nagu reklaamide ja jututa Star FM, vähe on midagi uut, mida vend on oma maitse põhjal nendele lisanud.

Ühesõnaga muusika osas olen ka peaaegu kõigele (välja arvatud Marco Tasane ja muu selline) avatud – kui vähegi saab kaasa laulda, siis mulle meeldib.

 

Kas sa raamatuid loed ja milliseid? Öeldakse, et lugejad oskavad ka paremini kirjutada. Mis on sinu lemmikraamat(ud)?

Ma loen aastas keskmiselt poolteist raamatut. Kunagi lugesin nädalas mitu raamatut, aga see aeg oli enne lapsi. Esimese sünniga jäi raamatute lugemine täiesti soiku ja uuesti polegi enam alustanud. Pärast Neljanda sündi tegelikult oli mingi periood, kus laps istus öösiti tunde hea tujuga üleval ja mina ahmisin samal ajal “Minu”-sarja raamatuid sisse, aga see kestis vaid paar kuud. Kokkuvõttes ei ole ma raamatuid lugenud 10 aastat.

Raamatutega on mul samuti kalamälu, mulle ei jää nende sisu, autorid ega pealkirjad meelde. Ma ei oska öelda oma lemmikuid kirjanikke, sest ma ei pööranud kunagi autoritele tähelepanu. Ma ei mäleta raamatuid, mis mind väga liigutanud on. Mul on siiani meeles, et lapsena ajas mind üks raamat nutma ja ma lugesin seda mitu korda, kuid mäletan sellest vaid seda, et seal oli üks närakas koer, kelle puhul selgus hiljem, et tegu on kummituskoeraga. Kui ma mäletaks pealkirja või sisu, siis muretseksin teose koju, et lapsed saaksid seda lugeda. Paraku ei mäleta ma sellest midagi. Ma ei ole isegi kindel, et see koer algusest peale vaim oli, äkki sai temast lõpus vaim. Igatahes on see üks raamatuid, mis on mind korralikult nutma ajanud.

Nutnud olen ka paljude teiste raamatute peale, aga ma ei mäleta neist ühtegi. On ka raamatuid, mille lugemise ajal olen häälekalt naernud ja sellised ongi kõige paremad – mis ajavad nutma ja naerma.

Vanaema kõrvalt lugesin kümneid või isegi sadu kergeid romaane ja nendest on ka meeles vaid üks väike katkend, mis on nii mõttetu, et seda ma ümber jutustama ei hakka. Kusjuures neid lugesin ma nii umbes 12-aastaselt, noorsooromaane hakkasin hiljem lugema.

Mul on tegelikult kahju, et lugemine on soiku jäänud ja loeksin hea meelega midagi, mis ajab nutma või naerma, aga ei oska midagi valida. Olen avatud soovitustele, aga palun soovitage esmalt kerget lugemist. 400 lehekülge pikki ja keerulisi lauseid koos rohke kirjeldusega oleks praegu minu jaoks liiga raske lugemine. See oli vist “Punane ja must”, kus üks olustikku kirjeldav lause võttis enda alla terve lehekülje. Liiga raske.

Lastele olen selle 10 aasta jooksul rohkem raamatuid lugenud ja on olnud neid, mis on mulle väga meeldinud, aga ma ei mäleta neid. Eriti liigutas mind kolmikute või kolme venna lugu, hüüdnimed olid neil vist Trips, Traps ja Trull, aga raamatu pealkirja või autorit ma ei tea. Mitmed kommenteerisid, et tegu oli nende lapsepõlve lemmikuga, aga mina ei mäleta oma lapsepõlvest mitte ühtegi raamatut, mida vanaema mulle luges või mida ma ise lugesin.

Pole siis ime, et ma ei mäleta midagi ka koolis õpitust. Ma ei mäleta näiteks midagi eesti keele reeglitest, kuigi kordasin neid alles aasta tagasi, matemaatikast ma üldse ei räägi. Ma alati imestan, kui inimesed mäletavad näiteks 8. klassi keemiat või 74. aasta suve ilma või loetud raamatute sisu.

Minusugustele ilmselt näidataksegi igal aastal “Visa hinge” ja “Üksinda kodus” … alati vaatan nagu esimest korda.

Järgmiseks suveks saledaks projekt – juuni kokkuvõte

Juuni oli väga laisk kuu. Ma tahaks seda küll kuidagi ilustada, aga ma ei saa, sest tõesti olin laisk. Liikusin ainult umbes 25 km ehk isegi mitte kilomeetrit päevas … ja ainult 200 km vähem kui maikuus. Ei ühtegi kepikõndi ega rulluisutamist, rääkimata tubasest trennist. No ei ole siin tuju, tahtmist, tunnet. Pean end päriselt sundima, kuigi kodus lausa kibelesin välja. Vahe tuleb sellest, et linnatänavatel ei tunne ma end mugavalt ja veel vähem julgen ma õhtuti linna ääres metsaradadel üksinda kepikõndimas käia.

Ka tubane trenn oli igas mõttes kodus mugavam, ruumi on seal rohkem, põrand kannatab hüppamistki, vannituba on kahe sammu kaugusel, mitte kaks korrust allpool keldris ja nii edasi.

Ja-jah, paha siga, mitu viga … Tean isegi, et loll, kes vabandust ei leia. Siin lihtsalt on tunne nagu oleksin tagasi päris alguses, kus harjumused pole sees, vaid tuleb end kokku võtta, et midagi toimuks. Juulis katsun end rohkem sundida ja tänase seisuga ongi kaalunumber taas langemas.

Juunis küll mitte mingit edusammu ega tulemust ei tulnud, mingeid numbreid, kilosid ega sentimeetreid kirja pole panna. Pole siin mõõdulintigi, millega neid sentimeetreid võrrelda, aga maikuus esimest korda jalga läinud pükstele pidin kuu lõpus rihma peale ostma, kuigi kuu alguses seisid ka ilma jalas.

1. juunil kaalusin 63,1 kilo, vahepealne suurim kaalunumber oli 63,3, kuu viimasel nädalal kaalusin stabiilselt alla 63 kilo ja kuu lõpetasin kaaluga 62,4, nii et võib jääda rahule, et vaatamata laiskusele püsis kaalunumber paigal ja kuu lõpuks pigem isegi vähenes poole kilo võrra.

Järelikult on söömisharjumused muutunud. Või noh, muidugi on muutunud, aga neid muutusi ei pea ma rangelt jälgima, vaid need on juba kinnistunud. Endale piiranguid seadmata ei mahu mulle topeltportsjon sisse ega ole näksimisisu. Õigeid pannkooke pole ma nii kaua söönud, et neid nüüd perele tund aega järjest praadides neelud väga käima ei hakanud. Sõin hoopis pekoni-perunasalaattit, mis ei ole ka mingi tervisetoit, aga isutas mind rohkem kui magus pannkook.

Tegelikult päris ilma piiranguteta ma ei ole. Tahaksin hirmsasti koos teistega moosisaia süüa ja piima peale juua, aga ma ei tee seda, sest kodus mul pole kunagi sellise asja järele isu ja ma ei taha, et edaspidi tekiks ka. Lisaks paneb valge sai ainevahetuse seisma.

Praegust stabiilset kaalu on kindlasti soodustanud ka see, et meil ei ole siin millegagi midagi grillida ja see on ka väga hea võõrutusravi grill-lihale, mis ka mu ainevahetusele halvasti mõjub. Tundsin tegelikult juba kevadel, et pärast šašlõki söömist on kõhus raske ja ebamugav. Ma arvan, et mul oli enne pidevalt kõhus raske ja ebamugav ning seetõttu ma ei pannud seda enam tähelegi, aga kui olin harjunud kerge tundega ja sõin üle pika aja grill-liha, siis läks olemine nii ebamugavaks, et võtsin lõpuks kõhulahtistit, muidu poleks mitu päeva numberkahel käinud.

Ilmselt esimese asjana me Eestis ikkagi grillime, aga poole vähem liha ning juurde paprikat, šampinjone, suvikõrvitsat ja muud sellist. Isud on lihtsalt veidi muutunud ja kindlasti muutuvad edasi. Ei tohi lihtsalt tühja kõhuga poes käia ega üldse lasta kõhul väga tühjaks minna, sest siis tahaks süüa kõike, mida muidu ei sööks.

Tegelikult ma ei tahtnud siin üldse lobisema hakata, sest midagi asjaliku mul nagunii öelda ei ole. Tahtsin vaid tulla jagama “2017 vs 2018” bikiinipilte, täpsemalt juunikuiseid, kuid eelmise aasta pildid on Silveri telefonis ja ma ei saa neid praegu kätte, aga leidsin isegi midagi paremat, 2017. aasta alguses tehtud “enne” pildid, kus samad bikiinid seljas, mis nüüd juunis tehtud “pärast” piltidel. Eelmise aasta jaanuaris oli mu kaalunumber sama võrreldes juuniga, nii et tegelikult võib pilte kenasti “eelmise aasta jaanidel ja nüüd” võrdluseks lugeda.Kaal8Kaal10Ma olen teiste “enne ja pärast” pilte Instagramis lõpmatuseni vaadanud, et end motiveerida, aga nii motiveeritud, kui neid pilte nähes, ei ole ma enne olnud. Pikk tee on veel minna “06.2019” eesmärgini, aga ma ei mõtle sellele, kuhu lõpuks jõuda tahan, esmalt püüdlen ikka 2. eesmärgi poole, milleks on kaalul esimese numbrina 5 ja sealt on puudu vaid kilo ja natuke peale.

Kui ma eelmise aasta pilte vaatasin, siis mõtlesin, et küll ma ikka olin suur. Ei tundnud end sellisena, aga tegelikult olin ikka paks küll. Ja teate, mida kauem ma neid pilte vaatasin, seda enam tundus, et tegelikult polnud ikka häda midagi. Ma isegi ei häbene neid pilte näidata ega häbene ka praegust vormi, mis on endiselt üsna vormitu. Ma meeldisin endale siis, meeldin nüüd ja päris kindlasti meeldin endale veel kergemana.

Ahjaa, meenus veel, et kavatsen järgmisel nädalal teha Instagramis motivatsiooninädala. Ei, mitte teiste motiveerimiseks, sest ma vajan ise motiveerimist ja selleks ma seda teen ka. Päevad saavad olema:

  1. #motivationmonday
  2. #transformationtuesday
  3. #workoutwednesday
  4. #throwbackthursday
  5. #foodfriday
  6. seda veel otsin
  7. #sundayfunday

Vastused lugejate küsimustele: unistused

Millisest elust unistasid lapsena? Noh, et kui ma suureks saan, siis…

Lapsena ma unistasin sellest, et ma abiellun hea mehega ja saan lapsed ning me elame rõõmsalt metsaäärses talumajas koos oma paljude lemmikloomadega. Minu unistustes ei pidanud lapsed minema lasteaeda ja tõenäoliselt ei pidanud ka mees tööl käima. Sellest, millise tööga seda kõike endale lubada, ma unistada ei osanud.

Kui mitte arvestada tüüpilisi unistusi saada näitlejaks, lauljaks või modelliks, siis tööalaseid unistusi pole mul kunagi olnud. Tegelikult mingil perioodil oma lapsepõlves ma unistasin psühholoogiks saamisest, aga sellega läks nii, et minust sai hoopis patsient.

Põhimõtteliselt oli minu unistuste elu samasugune, mida meie pere parasjagu metsa ääres elas, lihtsalt ükski loom ei oleks kombinaati läinud ega peata jäänud. Ma ei ole oma ema palgatööd tegemas näinud, ta oli kogu aeg kodus olemas, lasteaias me ei käinud, kasvasime hoopis loomade keskel, kuid mitte nagu Mowgli-lapsed. Isa tean samuti vaid enda peremehena, tööd on ta küll kõvasti teinud ja hiliste õhtutundideni põllul olnud, kuid minu jaoks olid ka põllud osa kodust, nii et sellist tunnet, nagu isa oleks ära, ei olnud kunagi.

Päris unistuste elu ma täna ei ela, aga abiellusin hea mehega ja oleme loonud unistuste pere, seega olen täitsa rahul.Processed with VSCO with g3 presetPildistas Madli Allikas, seepiaks muutsin minna.

Missugune oleks sinu unistuste maja ja muu sinna juurde kuuluv?

Minu unistuste maja oleks rehielamu-tüüpi, osaliselt maakividest, suurte akendega, mõne ahjuga, kuue magamistoaga, kahe vannitoaga, avara terrassiga. Kõrvalhooneteks oleksid saun, laut, suur garaaž-tööruum, aiapaviljon, kasvuhoone, laste mängumaja. Juurde kuuluks veel mets, maa ja jupike teed, mis viib ainult meie hoovi, ning naabrid võivad ka olemas olla, aga kuskil taamal.

See on see, millest unistan, aga mida ma praeguse elukorralduse juures ka võimaluse avanedes ei realiseeriks, sest me veedame veel mitu suve Soomes.

3 kohta, mida sooviksid külastada

Lisasin selle unistuste kategooriasse, kuigi ma tegelikult reisimisest väga ei unista. Mõnikord Silveriga arutame, kuhu me läheks või mida me teeks, kui meil see võimalus oleks, aga et me otseselt reisimisest unistaks ja selle poole püüdleks …

Kui, siis hästi vähe. Pärast Disneylandis käimist tekkis soov minna lastega Saksamaa Legolandi ja arvutasime välja, et see käik läheks meile 2500-3000 eurot maksma. Saaks ka odavamalt, saaks ka kallimalt, aga meie soovide maksumus jääks antud vahemikku. See reis oleks olnud juba sellel aastal realiseeritav, aga eelmisel sügisel tehtud valikutega lükkasime sellised lõbud taas edasi ning Legolandi läheme 2019. aasta sügisel või 2020. aasta kevadel. Loeme selle üheks kohaks, mida soovime külastada ja mis on päriselt ka tulevikuplaanides.disneyTulevikumõtetes on Euroopa ringreis matkaautoga. See ei ole küll ühe konkreetse koha külastamise soov, aga see on üks kolmest reisivariandist, mida omavahel arutanud oleme. Ma ei osanud ka lapsena reisimist igatseda, aga mingil põhjusel olen alati soovinud Itaaliasse minna. Matkaautoga reisimise mõte on osaliselt sellega seotud, Itaalia oleks sihtpunkt, kus veedaks nädala, aga sinna ja tagasi rändaks läbi erinevate riikide sedasi, et kokku oleksime 3-4 nädalat ratastel, seda koos lastega. Selline reis on miski, mis kõnetab Silveriga meid mõlemaid, aga kuna see reis on juba teoorias väga kulukas, lisaks ei saa seda ette võta keset laste kooli ega Silveri hooajatööd ehk mitte ühelgi ajal aastas, siis selle mõtte realiseerimine on nii ebatõenäoline, et me pole umbkaudset eelarvetki kokku löönud.

Sama lugu on Ameerikaga Ühendriikidega, kus tahaks mitme kuu jooksul reisida läbi erinevate osariikide, aga kuna see mõte on veel utoopilisem kui Euroopa ringreis, siis me oleme sellest rääkinud vaid stiilis “kui me võidaks lotoga miljoni, siis me … “.

Kokkuvõttes tahaksingi konkreetse kohana külastada vaid Legolandi ja seegi pole päris selline sihtkoht, millest oleksin aastaid unistanud. Enda Itaalia unistuse juures pole mul ka kunagi olnud teadmist, et just sellesse või sellesse linna ma soovin minna, olen tahtnud vaid Itaaliasse, mis on suur ja lai … või siis pigem pikk ja kitsas mõiste.

Oleme kunagi päriselt reisimisest unistanud ja seda varasemate Pariisi kogemuste põhjal. Tahtsime ka lastega seal käia ning see unistus ainult kasvas, kui lapsed hakkasid multikast nähtu peale rääkima, kuidas nad tahaks Eiffeli torni näha. See unistus täitus ja uut pole me asemele leidnud.DCIM101GOPROG0411631.JPGMe ja me, eks, kuigi küsimus oli mulle esitatud. Me Silveriga lihtsalt kumbki ei igatse reisimist, aga kui kuskile minna, siis ühise nägemusena lastega Legolandi ning äge oleks kunagi jõuda üheks kuuks Euroopasse või terveks suveks Ameerika Ühendriikidesse, rohkem meil soove ei olegi.

Mida sa teeksid, kui miski poleks takistuseks – aeg, raha ega muud võimalused?

Selliseid asju on palju ja enamasti on need kõik sellised, mis lihtsalt ootavadki enda võimalust, ei midagi utoopilist. Välja arvatud see Ameerikas seiklemise osa siis, see küll praegu enda võimalust ei oota, aga pole välistatud, et näiteks 20 aasta pärast selle ära teeme. Kunagi ei tea.

Kuid ma mõtlesin sellele küsimusele mitu päeva ja sain aru, et siiski on midagi sellist, millest ma muidu unistadagi ei julge, aga mida ma võimaluse korral teeksin – läbiksin erapiloodi koolituse. Kusjuures ma ei ostaks lennukit ega lendaks ehk üldse pärast koolituse läbimist, sest emana tundub väikelennukiga hobikorras lendamine tarbetu riskimisena, seda isegi siis, kui see on turvalisem kui autosõit. Ülearuse rahasumma korral lendama siiski õpiksin, mõned korrad iseseisvalt taeva all ära käiksin ja sellest piisaks, et ülejäänud elu rahulolevalt üles vaadata, kui miski kuskil lendab.

Kui sa saaksid olla ükskõik mis ametil, kes sa olla tahaks?

Ma ise ka ei usu, et ma seda praegu kirjutan, aga kui ma saaksin olla praegu ükskõik kes, siis ma oleksin juhataja abi … Luha talus. Põhimõtteliselt põllumees. Kuigi ma kunagi jätsin kooli pooleli, sest leidsin, et põllumajandus pole absoluutselt minu eriala, siis ajaga on aina enam hakanud juurte poole tagasi tõmbama. Olen tõsimeeli mõelnud sellele, et tahaksin isa kõrvalt kõik selgeks saada, et kui ükspäev jõuab kätte aeg, kus tema enam ei jaksa, siis tegevus talus jätkuks endiselt.

Kui süda ei kisuks suvel rohkem Silveri juurde, siis oleksin praegu vanemate juures ja õpiksin põllutöid tegema ning kuivatit opereerima. Mõte kontoris töötamisest mulle väga ei meeldi, eelistaksin hoopis traktoriga põllul olla …OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vastused lugejate küsimustele: lapsed

Kas sa tahaksid kunagi veel lapsi? Aga su mees? / Ja keegi juba eespool küsis ka – kas neli last on sinu/teie piir?

Kui nüüd naljaga vastata, siis ei, neli last ei ole meie piir, umbes üks või kaks on. Neli last ületavad omavaheliste nääklemistega me taluvuspiiri hiljemalt lõunaks, aga kui lapsi on kodus ainult kaks, siis neid ei pane tähelegi.

Iseenesest oleksime ka neljast enamaks võimelised ja kui peaks juhtuma, et jään kogemata rasedaks, siis see laps sünniks, aga sellele võimalusele kavatsen sügisel kriipsu peale tõmmata. Kuigi ups-lapse eest võtaks Silver vastutuse, siis tegelikult tema rohkem lapsi ei taha ja tänaseks on tema enda seatud vanusepiir ka juba kukkunud. Kuna 15 aasta jooksul ei ole tema mõtted numbrite osas muutunud, siis ma julgen arvata, et need ei muutu ka järgmise 15 aasta jooksul. Tema tahtis noorelt isaks saada, jutuks oli meil neli last, nii läks ja rohkem pole siin enam midagi rääkida.

Minul on need mõtted seinast seina käinud, aga ajaga on viienda lapse soov pigem kahanenud. Ma tahaksin …_MG_1803… olla ühe korra veel rase. Mõelda, kas ta on poiss või tüdruk. Tunda ta liigutusi, luksumist. Kuulda tema südametööd. Tunda ootusärevust temaga kohtumise ees: “Milline ta välja näeb? Kumma moodi ta on? On tal juuksed?”IMG_7975… ühe korra veel sünnitada. Kuidas see algaks? Oleks see pika pausi tõttu nagu esimene kord või tuleks kolmas äkksünnitus? Tahaks uuesti tunda seda põnevust protsessi ees, elevust tulemuse ees, rõõmu last esimest korda nähes. Tahaksin isegi uuesti sünnitusjärgset nälga tunda – toit pole kunagi varem ega hiljem maitsenud paremini kui pärast sünnitust.P3290141… jälle habrast beebit nii heldinult imetleda, et pisar tuleb silma. Tahaksin tema lõhna tunda, ta hädist nuttu kuulda, teda rinnaga toita ja olla talle kogu maailmaks.

Praegugi sellele mõeldes ja vanu pilte vaadates tuleb beebiisu peale, aga kõik on ilus vaid seni, kuni beebi saab kahenädalaseks. Sealt edasi ei taha ma …_MG_2476… gaasi- ja hambavalu nuttu. Ma olen seda nii palju kuulnud, et ma rohkem ei jaksa. Mulle aitab sellestki nutust, mida ma praegu iga päev kuulen. _MG_6544… magamata öid. Ma olin nii palju aastaid totaalselt magamata, et mul on siiani unehäired ja öised kuumahood, kui miski mu und segab. Ja une segamist Neljanda poolt esineb endiselt, nii et isegi pea 5 aastaga ei ole tema õppinud igal ööl magama ning see ärritab, kuigi ma ajan end tema pärast vaid korra voodist välja. Ma ei taha alustada uuesti punktist, kus öösel tuleb 10 korda ärgata või saab kokku ainult 2 tundi magada. WP_20140526_006… olla aasta ööpäevaringselt lastega koos ja sealt edasi veel paar aastat sedasi, et saan heal juhul korra kuus end tuulutada. Mitte et ma poleks viimased 4 nädalat olnud ööpäevaringselt nelja lapsega koos ja esimene võimalus vahelduseks tuleb alles järgmise 4 nädala pärast … Võimalus siis lapsed vanaemadele jätta ja kinno minna on siiski olemas, beebiga ei oleks. 

Kui eluolu oleks praegu teistsugune ja Silver viiendale lapsele avatud, siis ehk isegi mõtleksin tõsiselt kõige uuesti kogemisele, aga kuna peaksin endiselt suurema osa ajast aastas seda beebivankrit üksinda lükkama, siis pole siin midagi mõelda. Tehtud, nähtud ja kerge see ei olnud. Meil on beebivankrita tegelikult täitsa tore kamp, kellega on olemised, käimised ja tegemised nii kergeks muutunud, et seda meelega taas keerulisemaks muuta väga ei tahaks. Kui, siis ainult koera võrra.

Milliseid enda iseloomu omadusi tunned ära oma laste iseloomus?

Mõtlen ja mõtlen, aga välja ei mõtle. Lihtsam on vastata, mille poolest nad minust erinevad, sest seda märkan rohkem, kuid päris kindlasti tunnen ma lastes ära iseenda, kui nad omavahel vaidlema lähevad. Nende hääletoon, demonstratiivne ohkamine, sõnavara … Ma ärritun kergelt, nemad ka.

Kui ma näen mingit sigadust, siis kostub üle maja: “Jumal küll, mida te jälle teinud olete?! Ma ütlesin, et siin toas ei söö, räägi nagu seinaga! Aaaah, igavene seakari! Mina pean jälle teie järele koristama, ega mul muud teha ei olegi. Aitäh teile!” Kurb on kuulda, kui lapsed samamoodi näägutavad, näiteks: “Jumal küll, jälle mu legod segamini aetud! Ma ütlesin, et neid ei puutu, räägi nagu seinaga! Aaah, igavesed lollakad! Pean hakkama jälle otsast peale ehitama! Aitäh teile, tõesti noh, aitäh!”

Näen nendes ka sarnast sõbralikkust, empaatiavõimet, tolerantsust, avatust, kuid samas on nad alles lapsed ja minu arvates iseloomustavad sellised omadused pea kõiki lapsi.

Lapsi eraldi vaadates, siis tunnen end ära Esimeses, kui ta fantaseerima hakkab. Lapsena olin täpselt samasugune, võtsin millestki kinni ja hakkasin sellest looma aina uusi ja uusi jaburusi, ise nende üle naerdes. Vanemad aina kordasid, et aitab juba, aga mina ikka lasin edasi ja naersin silmad märjaks. Ma fantaseerin sageli ka praegu, kuid mitte enam nii tüütult.

Teises näen enda kangust, me mõlemad oleme sellised, kellele peab jääma viimane sõna ja kui argumendid on otsas, siis jalutame lihtsalt minema, aga need viimased sõnad veel õhku paiskame. Olgu see siis kas või tüdinenud “jaaa-jaaa-jaaa” teise asjaliku argumendi peale, peaasi et ikkagi viimane sõna.

Kas esimesel algav puberteet ka juba endast märku annab? Kuidas ise ja kuidas vennad-õde sellega hakkama saavad?

Esimesel annab puberteet korralikult märku ja ma ütleksin, et kõige kehvemini saab tema ise sellega hakkama. Tema kuuldes ei tohi isegi vendadele ja õele öelda, et ärgu need torkigu teda, tal on puberteet, sest “issand jumal noh, tal pole mingit puberteeti, meil endil on”. See oleks nagu sõimusõna, kuigi me oleme seletanud, et see on täiesti normaalne osa inimese arengus ning talle ettegi lugenud, mis puberteedieaga kaasneb, et ta mõistaks, kui normaalne see kõik on, mida ta füüsiliselt ja vaimselt läbi elab.

Igatahes jah, uksed meil kodus pauguvad, vastu vaieldakse, ebaõnnestumisi ei taluta: õppimise ajal pekstakse rusikat vastu lauda, ehitamise ajal lendavad legod ja “perssed” … Lisaks lähevad juuksed ruttu rasvaseks, näonahal on mustad poorid ja üksikud punnid ning higihais võib pärast trenni jalust maha võtta. Ta saab alles kümme ja mulle tundub ta liiga noor, et hakata näiteks higipulka kaustama, kuid tegelikult kuluks see juba ära.

Kuna ise oled seksi jms teemadel väga avameelne, siis palju ja kuidas lastega räägid neist asjadest? Kas poisid üldse uurivad või huvituvad neist teemadest (minu 10aastane tütar uurib küll ja hoolimata sellest, et olen ka ise avameelne, ei oska ma temaga alati rääkida nendel teemadel).

Minu käest lapsed seksi kohta suurt midagi küsinud ei ole, aga olen avastanud, et internetis on otsitud “naisdega kebimise” kohta, nii et huvi ja uurimine on täitsa olemas ning selle najal on jõutud lõpuks ka vastavate videoteni. Selle peale võtsin ise teema tagasihoidlikult üles ja rääkisin seksist, kui teineteist armastava mehe ja naise vahelisest intiimsusest, mis on midagi muud võrreldes videotes nähtuga.

Seda, et ma ei oska nendega seksist rääkida, tunnen samuti, sest lapsed on nii erinevas vanuses ja kõik, mida räägin kahele suuremale, jõuab lõpuks ka kahe pisemani ning nende omavahelistesse naljadesse. Pean hoolega sõnu valima, sest lastel ei ole kohati mingit filtrit vahel ning ma ei taha, et meie kodust need jutud näiteks lasteaeda jõuaksid.

Samas pedofiilidest rääkides ma tagasihoidlikuks ei jäänud. Rääkisin neile igasuguseid versioone sellest, kuidas nad lapsi endaga kaasa meelitavad ja mida kõike nad lastega teha võivad, seda ikka kuni “tee ussile musi” olukordadeni välja. Ma ei hoiatanud neid ainult võõraste eest, vaid rõhutasin, et ka tuttavate hulgas võib olla halbade mõtetega inimesi, mistõttu lugesin ette palju erinevaid ärakasutamisviise, et nad oskaks need ära tunda.

Selle vestlusega kaasnes nende omavahelist teema üle arutamist ja inetuid nalju, nii et see oli mõnda aega ebameeldivalt aktuaalne ja võimalik, et levis ka kodust väljapoole, aga ma siiski arvan, et selline vestlus oli vajalik. Ebamugav, aga vajalik. Võib-olla peaksingi küsima, kui palju nad jutuajamisest tänaseks mäletavad, äkki tuleb seda korrata.

Kui saaksid edasi anda oma ühe elutarkuse oma lastele, mis see oleks?

Ma üritan neile pidevalt anda edasi oskust enda ja oma ebaõnnestumiste üle naerda. See ei ole elutarkus, aga see aitab elule mitte alla jääda. Toon näiteks viimase korra, kus jalgpalli mängimise ajal üks poiss kukkus ja seda nii piinlikuks pidas, et mängust välja läks. Tema tuju oli rikutud, mäng oli rikutud, samas oleks ta võinud maas lamades hüüda “igavene mullamutt, pani mulle jala ette” ning kõigil oleks nalja nabani olnud ja mäng oleks jätkunud.

Praegu oskavad lapsed rohkem teiste üle naerda, aga mina korrutan neile pidevalt: “Kes tahab teiste kulul nalja teha, peab oskama ka enda üle naerda ja kui sa oskad enda kulul nalja teha, siis ei saa keegi sinu üle naerda, sest te naerate koos.” Ma ei pea siinkohal silmas, et lase end mõnitada ja pane omalt poolt veel juurdegi, kuigi ka see võiks tegelikult kiusajate puhul täitsa toimida. Mõtlen heatahtlikke nalju, musta huumorit, elu liiga tõsiselt mitte võtmist …

Kui me Silveriga poleks ka kõige raskemal ajal iseendi ja meie ebaõnne(stumiste) üle nalja teinud, siis me ilmselt ei oskaks enam naeratadagi, sest poleks seda aastaid teinud. Me muidugi nutsime ka, aga nutt ja naer käivad ikka käsikäes ning soovin, et ka lapsed oskaks halvimast võtta parima.

Millised on teie peretraditsioonid?

Meie traditsioonid on kõige tavalisemad – kõik mainimisväärsed päevad mööduvad vanemate juures süües. Kuna minu ja Silveri vanemate vahemaa on ainult 4-5 kilomeetrit, siis enamasti käime päeva jooksul mõlemas kodus, aga rohkem siiski Silveri vanemate juures, sest seal peres istutakse pea iga tähtpäevade puhul laua taha. Minu vanemad näiteks iseseisvuspäeva ja ülestõusmispühi suurejoonelise perekondliku õhtusöögiga ei tähista, nad rohkem kasutavad võimalust nendel päevadel põhjendatult kooki süüa. Kokkuvõttes ongi meie traditsioonideks iga tähtpäeva puhul minna kookidega vanemate juurde, nii ka emade- ja isadepäevadel.

Päris meie traditsiooniks on muutunud piknikud kaljurannas, seda nii Soomes veedetud tähtpäevadel kui ka niisama. Kallo kaljune rand ja Reposaari tuulegeneraatoriga muul on traditsioonilised kohad, kus me siin igal võimalusel käime ning need on ilmselt ka need, mida lapsed jäävad alati Soomes veedetud suvedega seostama. Kujutan juba ette, kuidas nad kauges tulevikus reisivad oma peredega Porisse, et neile näidata radu, mida mööda nad lapsepõlves käisid: “Vanemad tõid meid alati siia kividele jooksma ja merekohinat kuulama, me ei tüdinenud kunagi sellest ära … oh, olid ajad.”IMG_4256IMG_3707

Jaanid Leo juures ja mere ääres

Me otsustasime juba kuu alguses, et sellel aastal oleme taas jaanide ajal Soomes, sest leidsime, et sel ajal pole tegelikult midagi teisiti kui oleks mistahes muul nädalavahetusel. Inimesed on samad, toidud on samad, sest ilmselgelt on vanemate juures grillimine üks esimesi asju, mida me Eestis teeme ja täpselt sama oleksime teinud jaanipäeval – vanemate juures grillinud.

Neljapäeval siiski tekkis väike kiusatus koju sõita, kuid sobivatel kellaaegadel olid autokohad välja müüdud ja ebasobivatel maksid laevapiletid üle 200 euro, mis on kaugelt liiga suur summa, et reedel 9 tundi koju reisida ja pühapäeval sama kaua tagasi tulla ning seda kõike selleks, et saaks laupäeval surmväsinuna vanemate juures šašlõkki süüa. Jäi ära, me pole enam nii noored, et sedasi jaksaksime. Nii rikkad ka mitte.

Me veetsime reede hoopis laisalt ja tubaselt, sest vihma sadas ja enamus poode olid kinni, nii et ega meil väga midagi teha ei olnudki. Käisime küll igaks juhuks Puuvilla keskuses lootusega, et ehk H&M on avatud ning saame laste sokivarusid täiendada ning ühele õhukesed dressipüksid osta, aga ei olnud avatud. Meil oli nimelt plaan minna järgmisel päeval mängumaale, aga siinne kehv põrand on vahepeal ära lõhkunud vähemalt 6 paari sokke ja Kolmanda ainsatesse korralikesse dressipükstesse, mis said alles eelmisel kuul ostetud, närisid rotid sellise augu sisse, et neid pükse enam päästa ei andnud. Meie enda rotid siis, muid närilisi siin näinud ei ole.cof“Paharotid” Siidi ja Saara oma taaskasutatud pesakiiges, kus nad pidevalt armsasti koos magavad, aga kohe silmad lahti teevad, kui ma puurile lähenen ja neist pilti üritan teha. 

Puuvilla keskuse Citymarketist sokid siiski saime, aga pükse mitte, sest kõik olid seest karvased või maksid minu jaoks liiga palju. Eelistan ikka H&M`i õhukesi “võta 3, maksa 2 eest” dressipükse, sest need on “3 paari uusi pükse ühes kuus, millest 2 kohe ära trööpame” lastega kõige rahakotisõbralikumad. Citymarketist me vaid sokkidega ei lahkunud …cof“Ma tean, et ma ei tohi kummikommi võtta, ma lihtsalt nuusutan …” Loomulikult hakkas Silveril, kes lastega võrdselt kummikomme armastab, pesamunast hale ning järgmisel hetkel kõndisid nad koos ümber paradiisi ja valisid kordamööda komme.

Ülejäänud päeva vaatasime toas filme ja sõime komme, selline mõnus vihmane reede, mille ajal puhkasime järgmiseks päevaks korralikult välja.

Laupäeval läksime vahetult peale avamist Leo`s Leikkimaale, kust lahkusime sulgemisajal ehk kokku olime seal pea 7 tundi ja sellest jäi veel vähekski. Kui me eelmisel suvel imestasime HopLopi suure turnimisala üle, siis Leo`s Leikkimaa kõrval kahvatusid kõik siiani külastatud mängutoad, isegi Lohesaba, mis on nüüd tublil teisel kohal.cofVaade ühest otsast, kus selja taha jäi veel eraldi suur mänguala, ning vaade diagonaalis vastu:cofTuubirada oli Neljanda lemmik ja talle nii jõukohane ka, et abi ta seal ei vajanud, vedas ise tuubi üles, ise lasi sellega liugu ja sedasi kümneid kordi järjest. Vahepeal käis ajas muid asju ning siis oli jälle tuubirajal tagasi.cofcofcofcofLoomadMängumaa muutis vahvaks ka see, et see on kujundatud väikestviisi džungliks, kus on loomad, palmid, hütid, vulkaan, kosk, piraadilaev ja palju värve. Kaelkirjakute taga paistab vulkaan, mille otsas istuvad Teine ja Kolmas, kes muudkui ronisid võidu tippu ja lasid liumäest või mööda vulkaani külge alla. Neid nähes tundus see nii kerge, nii et ronisin ka vulkaani tippu ja siis tegin seal värisevate kätega väikese videoklipi, et anda mängumaa suurust ja vulkaani kõrgust paremini edasi.

Videopildil on väike nooleke, millega paremale liikudes näeb veel paari lühiklippi, viimasel on laste üks lemmikutest, kust lasin samuti ühe korra alla ja kiirus läks seal nii suureks, et ma põhimõtteliselt lendasin torust välja vastu võrku. Ma kujutan ette, kui naljakas nägu mul sel hetkel ees oli, sest ma konkreetselt ahmisin suurte silmadega õhku, kui torust hooga välja lendasin. See oli isegi hullem kui vulkaani liumäest alla laskmine. cofKa selles ussitorus läks hoog nii kiireks, et lõpukurvis võis peaga vastu seina käia, mistõttu sain Neljanda sealt tagasi kord ülevoolavalt rõõmsalt, kord valust nuttes. Meie omadest keegi siiski päris traumat ei saanud, kuigi torudest või liumägedest laskudes lõid nad kõik oma päid või küünarnukke ära. Üks laps sai kuskil siiski sellise obaduse vastu pead, et temale küsiti kohvikust külmakotti ja neid paistis külmikus palju olevat, nii et naer ja nutt käivad ikka koos.cofKosest laskumine oli nii järsk, et mina, Esimene ja Neljas ei julgenud seda üldse proovidagi, Teine ja Kolmas olid taas need hulljulged, kes sealt korduvalt “alla kukkusid”. cofcofcofMis mulle mängumaal kõige enam meeldis, oli laste omavaheline hea läbisaamine. Kui Esimene on muidu juba sellises eas, et tema tittedega mängida ei taha, siis laupäeval lasi ta ennast kahekohalisel rattal sõidutada ja sõidutas meeleldi ka ise oma tittedest vendi ja õde. Sama ühtehoidvalt mängisid nad jalgapalli, hokit, korvpalli, lasid torudest-mägedest alla, sõdisid piraadilaeval ja isegi sõid. sdrSöömisest rääkides, siis valikuvõimalusi seal väga ei olnud, ikka kiirtoit, aga kuna viimati käisime perega Hesburgeris märtsis, siis me Silveriga kadedad ei olnud, võtsime lastele burgerieined koos Fantadega ja maksime nende eest 20 €. Koos Silveri eine ja minu burgeriga oli arve kokku 38 €. Kui lapsed said söönuks, siis me võtsime salaja 12 € eest veel kohvi ja kooki ka ning lõunatasime kahekesi edasi. Kohvi oleksime edasi tasuta saanud, aga polnud rohkem isu. Hinnad tõin siin välja enda jaoks, sest üritasime meenutada, kui palju meil eelmisel aastal HopLopis toidule kulus, aga meelde ei tulnudki ja blogis olin välja toonud vaid jäätiste maksumuse.cofMe Silveriga võrdlesimegi pidevalt kohta HopLopiga ja mõtlesime, et kas viimases enam üldse kliente ongi, sest üsna samas klassis piletihinna eest (60 vs 68 eurot) on kohad märkimisväärselt erinevad. Kui HopLop jäi silma mustusega, siis Leo`s Leikkimaa piinliku puhtusega; kui esimeses kulutasime lisavõimalustele veel 25 €, siis viimases olid kõik tegevused hinna sees, viimases oli ka parem kliima, ei mingit palavust ega toidulõhnadest paksu õhku.

Kodus saime oma küsimusele ka vastuse, kui HopLopi kodulehele vaatasin, seda mängutuba enam Poris ei ole. Meie jaoks pole sellest midagi hullu, sest pärast Leo`s Leikkimaa külastamist me HopLoppi enam uuesti ei lähekski, aga Leo juurde läheme kindlasti veel. Võib-olla lihtsalt järgmisel suvel, sest see pole odav lõbu, kokku jätsime sinna ümmarguselt 138 €. Sellest 20 kulus samme lugevatele käekelladele, mida märkasime alles pool tundi enne lahkumist. Kahju, et kohe alguses neid tähele ei pannud, oleks olnud huvitav vaadata, kui palju samme lapsed mängutoas kokku tegid.

Nende kelladega saime ka aru, miks lastele aktiivsusmonitore ostetakse. Käekella saamise hetkest on nad võidu samme teinud ja pühapäeva hommikul ei olnud enam esimene küsimus, kas nad Xboxi võivad, vaid kas nad võivad minna õue samme tegema. Praeguseks hetkeks on ühe kell küll poolvigane ja teise oma ei seisa kinni, aga mida viieeurostest kelladest ikka tahta … Eks ostame neile jõudumööda aktiivsusmonitorid või nutikellad, las siis sammuvad võidu ja eriti hea oleks, kui saaksime reaalajas jälgida, kus nad sammuvad. Kelle lastel on üks või teine, siis hea võimalus soovitada või mitte soovitada.

Tagasi mängumaa juurde minnes, siis isegi minu ja Silveri jaoks möödusid 7 tundi kiiresti, sest me ei pidanud lastel käest kinni hoidma, me peaaegu ei näinudki neid ja ka lapsed ei olnud kogu aeg koos, vaid ajasid asju omaette või siis oma uute sõpradega. Kui poisid lõid uusi tutvusi endavanuste Soome poistega, siis Neljas hakkas ühel teismelisel Soome tüdrukul sabas jooksma ja tundus, et viimasele see täitsa meeldis, sest vahepeal järgnes ta ise Neljandale, et koos temaga tuubidega sõita.cofKes mõnuleb diivanil, kes möllavad vulkaani jalamil, kes on üldse kadunud.

Me Silveriga mängisime jalgpalli või (laua)hokit, istusime kohvikus, kõndisime niisama ringi, lebotasime diivanitel, surfasime netis ja nautisime seda, et lapsed on nii suured ega vaja pidevat järel käimist. Kui veel 4 aastat tagasi oli selliste perepäevade ajal meil mõlemal käed-jalad tööd täis, siis nüüd võiks öelda, et me käisime mängumaal lausa puhkamas. Päris mõnus, või mis!ViimasedViimane liug ja viimane pilt enne lahkumist.

Kokkuvõttes möödus meie jaanilaupäev toredalt mängutoas ja õhtu veetsime mõnusalt mere ääres.cofMere ääres oli väga jahe, aga olime sellega juba eos arvestanud, nii et olime soojalt riides ning termostega olid kuum kohv ja tee ka kaasas. Tuul tahtis meie piknikuplati puhtaks pühkida, mistõttu ühe käega sõime ja teisega hoidsime asju kinni, aga kõhud saime vähemalt täis. Ülejäänud aja kogusid lapsed samme ja meie laadisime merekohinat kuulates oma akusid. Vahepeal jooksime ikka laste järel ka, kui tundus, et nad lähevad veele liiga lähedale või kakerdavad märgadel kividel.cofcofcofcofcofMe jõudsime mere äärest koju kella 22-23 vahel ja selleks ajaks olime pikast päevast nii väsinud, et kukkusime kõik ruttu voodisse ja magasime 10 tundi jutti. Vaatamata pikale laupäevale puhkas Silver end vahelduseks korralikult välja, tööpäevadel ärkab ta muidu hiljemalt poole 6 ajal, aga siin vahepeal ärkas nüüd pikalt 3.45 ja koju tagasi jõudis 15-16 tundi hiljem. Oli igati õige otsus jääda jaanide ajaks siia ja lihtsalt olla, puhata, veeta perega aega.davKuna mulle aegajalt meeldib postitusi lõpetada lõbusate hetkedega, siis jagan ka nüüd üht eilset nalja. Silverile meeldib hommikuti olla kinniste kardinatega, mina tahan päevavalguse kohe sisse lasta ja nii me eile kordamööda ütlesime Kolmandale, et ta tõmbaks kardinad eest või jätaks need ette. Lõpuks valis laps minu poole ja ütles Silverile: “Ma parem tõmban kardinad eest, muidu sa ei näe emmet ja musitad hoopis patja.”

Silver pidi lõpuks päevavalgusega leppima, patja küll ju musitada ei tahaks.