Hall härg, mädä silm piäs

Otsisin postituse pealkirja jaoks Folklore.ee andmebaasidest pudruteemalisi vanasõnu ja mõistatusi ega suuda enam kunagi võisilmaga putru sama pilguga vaadata, sest just see on vastus halli härja ja tema mädase silma mõistatusele. Sama lugu ka mädapüti ja igasuguste mädaste selgade või aukude mõistatustega (alates numbrist 4630). Tekib küsimus, kas vanasti oli mädal mingi muu tähendus, et seda nii ohtralt pudru kirjeldamiseks kasutati? Või oli inimestel kesisest toiduvalikust nii villand, et negatiivsed seosed olid kerged tekkima?

Minu lapsepõlves küll kesist toiduvalikut ei olnud, kuid pikka aega oli minu kiireks hommikusöögiks tops kohupiimakreemi ja kuigi sellest on juba 15 aastat möödas, on mul kohupiimakreemidest siiani isu täis, ainuüksi mõte neist ajab iiveldama. Kui mädaste mõistatuste autorid tundsid pudru suhtes midagi sarnast, siis mõistan neid täielikult. Minu loodud mõistatus kõlaks ka umbes nii: tops külmkapis, sees kohutav piin…

Pudru puhul on erinevaid variante nii palju, et see hommikusöök ei muutu vist kunagi päris üksluiseks. Endal küll kogemus puudub, aga järeldan seda teiste kogemusest. Kui Instagramis ja Facebookis küsisin, kas 10 hommikut putru oleks väljakutse, siis enamus vastasid, et ei ole ja nii mõnigi lisas, kuidas nende peres süüaksegi peaaegu igal hommikul putru, niimoodi aastast aastasse.

Ka meie jaoks ei olnud väljakutse (mille Helen meile esitas) süüa 14 hommikut järjest putru, aga mõni puder ise oli väljakutse.
14 hommikut putru
Igal hommikul enne või pärast söömist tehtud pilt. 

Tegin esimesel hommikul segu kahest Helde sarja soolasest pudrust, sest arvasin, et sedasi võiks porgandiga variant meile meeldida, aga eksisin, see rikkus hoopis vinnutatud lihaga pudru ära. Selle segu söömine oli päris kindlasti väljakutse! Porgandi ja seemnetega mitmeviljahelvestest tehtud kotletid meeldivad muidu meile kõigile, lihtsalt pudruna see helbesegu peale ei lähe.Helen Helde kotletid 2Heleni kodulehel leiduva retsepti järgi tehtud kana-kodujuustukotletid mitmeviljahelvestega.

Segaputrudest rääkides, siis Silver tegi siin mingi aeg vinnutatud lihaga putru… Ma sain kohe aru, et hommikusöögi juures on midagi valesti, aga eriti imelikuks läks asi siis, kui koos vinnutatud lihaga jäi hamba alla rosin. Minu hämmingu peale teatas Silver, et vinnutatud lihaga helbeid oli vähe, ta pani jõuluputru juurde… Jõuluputru! Kes nii teeb?

Ma lisan putrudele sageli kaerakliisid juurde, aga eriti hea on kaerakliipuder ise… Avastasin selle tänu lugejatele, kes seda sügisel mannapudru asemel soovitasid – aitäh soovitajatele! Tegin Instagrami storys suuremat sorti pudruküsitluse ja viimase seisuga ei ole 78% vastanutest kaerakliiputru söönud. Ma soovitan proovida, see on veel parem kui mannapuder, aga palju tervislikum. Kaerakliid sisaldavad kõige rohkem kiduaineid, see on ka põhjus, miks neid teistele putrudele juurde lisan, see kulub mu aeglasele seedimisele ära. Kellel veel aeglane ainevahetus, siis eriti hea hommikune ärataja on soolane puder tšillisädemetega (Santa Maria Chili Explosion)NeljaviljahelbedTšillisädemed, keset lauda, või kõrval.

Soolase alatooniga pudruna läheb meil kõige paremini peale mädase silmaga hall härg võisilmaga (mitte margariinisilmaga!) neljavilhapuder, seda lapsed tellivad, tatrahelbepuder meeldib neile ka, aga vinnutatud lihaga putru söövad nad pika vinnaga…

Tatrahelbed saatis meile Helen, ise ei ole ma neid kunagi poest ostnud ega ole varem üldse tatrahelbeputru söönud. Tatart teen muidu sageli, aga seda lõunaks või õhtuks, mitte hommikuks. Kuigi maitselt on need peaaegu ühesugused, hakkas mulle väljakutse viimasel hommikul tatrahelbepuder vastu (jätsin pool alles, edasi sõin hoopis kooki) ja sellega sai minu pudruisu paariks päevaks otsa. Ainult paariks!

Millest ei saa mul vist kunagi küll, on Helde sarja mitmeviljahelbed jõhvika, kookose ja õunaga. Mind täitsa hämmastas, kui Instagramis vastas valdav enamus, et see puder ei maitse neile. Minu arvates läheb see iga söömisega aina paremaks, nii et soovitan uuesti proovida. Ma teen seda vee ja piimaga (pooleks või piima natukese rohkem), maitsestan meega, mõnikord raputan peale ka kaneeli (kiirendab ainevahetust, nagu tšilligi) ja ongi ideaalne puder valmis. Helen Helde jõhvikaga 2Jõhvika, kookose ja õunaga Helde sarja puder, mis on väga hea ka igasuguste lisanditeta.

Alguses meeldisid mulle mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud võrdselt, aga ajaga on jõhvika ja kookosega variant nii palju rohkem meeldima hakanud, et õuna ja mustsõstraga putru polegi ma enam teinud, lihtsalt pole isu selle järele. Küll käivad neelud aegajalt sellest helbesegust tehtud muffinite järele… Soojad muffinid ja külm piim, mmm.Helen Helde muffinid ja küpsisedHeleni kodulehe retseptide järgi tehtud küpsised ja muffinid. Maitsesid väljanägemisest paremini. 

Instagrami küsitluse põhjal meeldisid vastajatele enim neljaviljapuder ja riisihelbepuder, vähim meeldisid mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud ja tatrahelbepuder. Kaerakliipuder sai ka palju eitavaid vastuseid, aga kuna seal kadus küsimus ära, siis seda ma ei arvesta. Tulemused veidi üllatasid mind, sest ma ei kujuta ette, kuidas saab enamikule meeldida riisihelbepuder rohkem kui jõhvika ja kookosega mitmeviljapuder…

Riisihelbeputru olen elu jooksul mõned korrad teinud, aga siis kasutasin maitsestamisel veel julgelt suhkrut ja sõime putru kisselliga. Nüüd maitsestasin putru ainult meega ja tulemuseks oli üsna maitsetu kokkukleepunud riis. Teist korda seda tegema ei kipu, aga kuna enamuse arvates pole pudrul viga midagi, siis järelikult oli viga minu valmistamisviisis.

Märts oli riisikuu, siis lisas Helen sotsiaalmeediasse erinevaid retsepte, kus riisihelbeid kasutada saab ja nii mõndagi tahan järele proovida, näiteks kookospiima ja mangoga riisihelbeputru või riisidesserti mango ja granadilliga. Instagramis soovitas üks lugeja teha riisihelbeputru mustsõstarde ja mandlitega või peekoni ja salatiga, need variandid kõlavad ka täitsa hästi. Eks ma varsti saan teada, kas riisihelbepuder jääbki minu jaoks väljakutseks või saame sõpradeks. Helen helbed.jpgKavatsen nüüd koolivaheajal esitada pudruväljakutse ka oma vanematele ehk plaanin maal olles neile igal hommikul putru teha. Ma mäletan enda lapsepõlvest ainult mannaputru ja see saab olema ainus, mida ma neile ei tee. Riisihelvestega ei hakka ka ilmselt katsetama, aga teised pudrud saavad olema kenasti esindatud, ehk hakkavad neilegi meeldima.

Muide, tänu lugejatele sain teada, et puder on tegelikult laiskade hommikusöök – aitäh jälle kõigile, kes ütlesid, et putru ei pea keetma! Seda tõesti ei pea tegema. Ma panen hommikul pudruhelbed valmis, valan potti veidi vähem vett, kui õpetuses kirjas ja lähen muid asju ajama. Kui vesi läheb keema, siis valan helbed sisse, segan paar ringi, tõmban poti tulelt ja jätan pudru 10 minutiks paisuma. Ma seisan sedasi pliidi ees kokku 1-2 minutit, nii et hommikupuder ei tähenda mingit aeganõudvat vaaritamist.

Kuigi ma tean, et puder on kiire ja soodne hommikusöök, kaldun ikkagi sageli võileibade poole, sest… Ma ei tea, harjumus. Kui eelmise aasta lõpus sõime juba väga sageli putru, siis mingi aeg vajusin võileibade juurde tagasi ja putru tegin heal juhul 3 korda nädalas. Praeguse väljakutse raames sõime üldse esimest korda 14 hommikut järjest putru ja see ei olnud tegelikult üldse raske, pigem hakkas tekkima juba mõnus harjumus ja ka igatsus, kui pärast väljakutset sõin kahel hommikul võileiba.

Ma olen alles viimastel aastatel (alates Orgu kavaga tutvumisest) hakanud rohkem putrusid tegema, varem tegin ainult mannaputru ja see on ilmselt miski, mille olen lapsepõlvest kaasa võtnud. See tekitas minus sageli süümekaid, sest olen alati pidanud putru kasulikuks ja heaks hommikusöögiks, olen lihtsalt olnud oma harjumuste ori. Võib-olla peaksin iseendale sagedamini selliseid väljakutseid esitama, et hommikupuder muutuks harjumuseks, millest enam lahti ei saa.

Või siis peaksin end rohkem motiveerima teadmisega, et mul on võimalus anda lastele kodust kaasa harjumus süüa hommikuti putru…
Helbe-Helenid
Postitus on sündinud koostöös Heleniga, kes varustab meid pudruhelvestega. 

Talvepuhkus läbi, argielu jälle argisem

Silver plaanis siin küll juba märtsi lõpus paariks nädalaks Soome sõita, aga temal tulid siin ja teistel seal muud asjad vahele, nii et ta sõitis ära alles eile ja enam mitte paariks nädalaks, vaid terveks kuuks või kauemakski…

Algusest peale oli teada, et hiljemalt aprilli keskpaigast algab järjekordne hooaeg, aga siiski tundus see veel üleeilseni kauge tulevik. Reaalsus jõudis alles siis kohale, kui magama läksime – ongi kõik, viimane öö koos, hommikul jätame jälle head aega ega näe teineteist mitu nädalat. Nutsin selle peale Silveri padja märjaks.

Hommik oli üsna tavapärane, Silver ärkas varem, tegi lastele putru, sättis nende trennikotid valmis ja saatis suuremad kooli, pärast seda viisime väiksemad lasteaeda ning saime kodus veel tunnikese niisama kahekesi olla. Niisama, pakkides ja sättides… Kui ta ära läks, siis nutsin enda padja märjaks.

Seekord oli nii raske head aega jätta. Vahepeal juba nagu läks see asi kergemaks, Silver sai siit ja mina sealt pisarateta minema, aga eile vesistasime jälle mõlemad. Tekkis taas tunne, et peaksime ikkagi Soome kolima, aga see tunne kestis vaid päeva. Täna on temal seal ja minul siin kõikehaarav argipäev, mille jooksul pole aega teineteist igatseda ega igasuguseid hulle mõtteid mõelda, nii et kõige kurvem osa on juba möödas.

Eile läks mul siis ka silm märjaks, kui avastasin, et ta oli mulle viimase kohvikapsi jätnud ja ise lahustuvat kohvi joonud (kuigi see talle ei maitse). Nii väikene asi, aga nii hooliv, nii temalik. Ta koristas nädalavahetusel ka toad, pesi autot seest ja väljast, varus merisigadele kõvasti heina ja veel eile hommikul tegi nende puuris suurpuhastuse, et mul kergem oleks. Ma tõesti ei tea, millega ma sellise mehe ära olen võlunud, aga tema igatahes võlub mind jätkuvalt.

Eile õhtul ja täna hommikul andis tunda, et Silverit ei ole enam kodus. Ma ei ole terve talve laste trenniasju kokku pannud, nii et olen veidi roostes ja saatsin Esimese pärast tunde lisaujumisse ujumispüksteta. Õhtul andis ühel ja samal ajal lastega õppida, süüa teha, koristada, pesu pesta… Iga kord, kui koolipoiste toast mööda kõndisin, meenusid mulle merisead, kellel oli hein otsas, aga iga kord mõtlesin enne mingi muu asja ära teha ja nii see läks, lõpuks käisin poiste uneajal kikivarvul sigadele jääsalatit andmas, sest ei tahtnud enam heinakotiga sahistada. Hommik möödus samuti toast tuppa siblides, seda isegi siis, kui lapsed olid juba kooli ja lasteaeda saadetud, sest kassid ja merisead ja rotid ja kuivatist tulnud riided ja… Mitte et see raske oleks, lihtsalt harjumatu on jälle üksinda joosta, kahekesi kulges kõik aeglasemalt.

Heh, aeglasemalt… Need neli kuud möödusid nii kiiresti, et me ei jõudnud väikeste toas isegi seinu ära värvida. Praegu on seal muidugi veel veidi üleliigset mööblit ka ees, mille müügiga ma pole viitsinud aktiivselt tegeleda. Aeg on nimelt sealmaal, kus lastelaud koos toolidega läheb välja ning asemele tuleb kirjutuslaud, sellega seoses tuleb asendada ka väikene kummut ja riiul ühe suurema kummutiga, et ruumi juurde saada. Loomulikult tähendab see jälle mööbli värvimist, mis mulle väga meeldib. Silver siiani sellest meeldimise osast aru ei saanud (mitte et vajadusest oleks saanud), aga ta värvis Kolmanda tehtud kindluse korralikult üle ja talle hakkas see töö tänu Fusion mineraalvärvile täitsa meeldima. Sellega värvimine on tõesti puhas stressimaandus.cofLasteaia näituse jaoks piimapakkidest ehitatud kindlus, millele Kolmas lõppviimistlust annab.

Me alguses tahtsime mustast ja valgest guaššvärvist halli kokku segada, aga nädalavahetusel poest ostetud värvid osutusid kuivanuks. Mulle meenusid siis mu Fusioni mineraalvärvid, millega oligi palju parem värvida – need katavad hästi ja kuivavad ruttu, lisaks on need lõhnatud, nii et polnud kahju lubada lastel ise värvida.

Neljandaga meisterdasime pikajuukselise roboti, kellest sai lasteaia näituse suurim tegelane. cofNeljanda robot ja Kolmanda kindlus. 

Lastest rääkides, siis Nutrigeni vitamiinikuur hakkab neil läbi saama ja laatsaret ise on lõpuks päriselt läbi. Neljas siin küll vahepeal jäi nohusse, aga teised temaga ei ühinenud – ei korjanud Kolmas enda rühma uue haiguspuhangu ajal midagi üles ega jäänud keegi kõhugrippi, kui see siin ja seal levis. Aitas sellele Nutrigen kaasa või mitte, seda ei oska öelda, kuid kuur mööda külge kellelgi vast maha ei jooksnud.

Eelmise vaheaja veetsid lapsed haigetena toas, seekord on lootust veeta vaheaeg maal ja olla palju õues. Kaalusin küll ka Silverile järele sõitmise varianti, aga leidsime mõlemad, et me pole veel piisavalt pikalt üksteisest eemal olnud, et raatsiks sellele sõidule 250 eurot kulutada. Seda enam, et Soomes ootab meid ka vaid argielu, tegu poleks põneva vaheajareisiga. Maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…

PS! Kui ma siin juba kirjutan, siis kas kellelgi on mulle müüa sellist raamatut nagu “Aroomiteraapia pakub lahendusi”?

Saan üle pika aja daami mängida

Olin siin vahepeal küll seda meelt, et ma ei osale Eesti Blogiauhindade jagamisel, aga Mirjami postitus muutis mu meelt. Ma olen piisavalt suur tüdruk, et vaadata mööda isiklikest solvumistest või ebasümpaatiatest ja anda blogijatele mõeldud üritusele enda väikene panus ainuüksi osalemise näol.

Ma ei ütle EBA osas ühtegi halba sõna, olen ennegi kiitnud Mari-Leeni selle suure ja tänamatu töö eest, mida ta korraldajana on teinud – on ta seda siiani siis hästi või halvasti teinud, ta vähemalt on teinud! Jah, ta on läbi Marimelli blogi endale jalga tulistanud ja üritust longates korraldanud, samuti on auhindade jagamine ise olnud selline, et … Noh, kõigil polnud tore olla esikolmikus. Kuid vigadest õpitakse ja tänaseks on seda ka tehtud:

Mis üritusse endasse puutub – me saame endale sigaägeda peo, aga võime sellele peole minna teadmisega, et pidu on meie jaoks. Me ei luba kollasel meedial end alavääristada, nõmedaid sisuga mittehaakuvaid küsimusi küsida, me saame võtta vastu oma auhinnad, nautida ühtekuuluvust ja tunda, et see asi, mida me ajame – seda märgatakse ja hinnatakse.

Lõik Mirjami blogist

Meie kõigi toel saab EBA muutuda vaid paremaks, toeta aga hääbuks see üldse… Olgu selleks toeks siis taustajõuks olemine või tühipaljas üritusel osalemine, mis on tegelikult suurim panus – kui pole osalejaid, pole ka üritust, mida järgmine kord (paremini) teha. Siit ka viimase hetke üleskutse blogijatele, kes ei ole veel kirjas: andke oma panus osalemise (ja edasiste ettepanekute) näol, et üritus saaks kasvada. EBA 2016 III koht.jpgÜllatusena tulnud eluliste blogide III koht aastal 2016. Ripub motivaatorina kirjutuslaua kohal.

Minu osalemiste ajalugu:

EBA 2015 – keegi pani kirja minu Pere ja Kodu blogi, millele anti üle 60 hääle, kuigi ma isegi ei iitsatanud sellest kuskil. Tollel aastal andsin ainsat korda endale hääle, et oleks vähemalt üks hääl, kui tulemused avaldatakse. Ma olin tõesti siiralt üllatunud, et neid hääli nii palju tuli.

EBA 2016 – Üllatus oli veel suurem, ma sain eluliste blogide kategoorias III koha, kuigi ma ei näinud üldse vaeva, et lugejaid enda poolt hääletama kutsuda.

EBA 2017 – Panin end kirja, aga blogi kustutamise mõtete tõttu ei iitsatanud sellest kuskil ja sain viienda koha.

EBA 2018 –  Ei osalenud, sest olin blogi kustutamisele veel lähemal kui aasta enne seda.

Praegu mul blogi kustutamise mõtteid ei ole, nii et panin end kirja ning kutsun lugejaid 1. maist enda panust andma ehk oma lemmikute poolt hääletama. Loodan, et võtate vedu!

Ma ei ole sellel aastal mitte ainult kirjas, vaid kavatsen minna esimest korda ka kohale. Kui registreerimiseks sain ma tõuke pigem Mirjamilt, siis peole otsustasin minna ainuüksi ema vana kleidi pärast. Lugesin ammu, et peo dresscode on „shine bright like a diamond“, aga see ei tekitanud minus mingeid emotsioone, KUNI mulle meenus ema särav kleit, mis oli üks nendest kleitidest, millega me sõbrannaga lastena daame mängisime. Sellest on küll juba ligi 20 aastat möödas, aga emal oli see kleit veel kapis alles ja kui ma seda selga proovisin, siis oli selge, et just selle kleidiga ma EBA-le särama lähen.

Kleit ise on veel vanem, ema kandis seda minu ristimisel (pea 31 aastat tagasi), enne seda ka oma pulmapeol teise kleidina ja ise sai ta selle üldse ühelt vanainimeselt, kes kandis seda oma nooruspõlves. Võimalik, et teiste jaoks on tegu veidra kleidiga, tänapäevane see kindlasti ei ole, kuid minu jaoks on sellel kleidil emotsionaalne väärtus ja „shine bright like a diamond“ dresscode annab mulle võimaluse taas daami mängida. Enne tuleb kleidist lihtsalt kopitushais välja pesta ja seda veidi kohendada, et see seljas paremini hoiaks. 

Mis seal muud, kohtume Eesti Blogiauhindade jagamisel! Tunnete mind ära pika roosa keidi järgi.prom