Sidrunid Pariisis!

Aega läks, aga asja sai ning esimesed reisimuljed on nüüd üleval Parim Aeg pereblogis. Miks seal? Sest juba augustis, kui ütlesin ära võimalusele hakata nende lehel blogima, lubasin, et jagan seal vähemalt reisimuljeid. Tänu Seesamile me sinna reisile ju üldse saimegi, eks. Võiksin muidugi siia copy-paste teha, aga ma tahaksin, et te korra sinna lehele ka ikka pilgu peale viskate. Seal on hetkel 5 blogijat: Liina, Jesper, Liina, Kahvliahvid ja siis mina, Liivi, oma esimese külalispostitusega. “Lii” algusega nimed on tugevas ülekaalus, mis on täiesti ebaoluline info, aga minu arvates huvitav kokkusattumus. Igatahes postitust saate lugeda siis Parim Aeg lehel, aga videoklippi jagan siin ka, sest see on nagu lühikokkuvõte meie reisist: palju kõndimist, palju ühistransporti, natuke vaatamisväärsusi, sekka veidi nalja, nuttu, mossis nägusid…

Ta oli juba avarii ajal läinud…

Ei olnud suverehvid, ei olnud liigne kiirus, ei olnud nutitelefon, ei olnud hajameelsus, ei olnud alkohol ega muu, mida siin ja seal spekuleeriti. Oli aordi lõhkemine. Vanaema ei saanud avariis surma, vaid avarii juhtus, sest ta suri autoroolis.

Veoautojuhist on kahju, aga õnneks jäi tema terveks ja ilmselt ta teab, et ta ei oleks saanud seda surma mitte kuidagi ära hoida. Talle kindlasti öeldi seda sündmuskohal, sest tegelikult said politsei ja kiirabi sellest juba seal aru, aga lahkamistulemuseta ei saanud nad midagi kommenteerida ja nii jäi paljudele võimalus oletada. Kõvasti ja valesti. Kui veoautojuhile ka midagi ei öeldud, siis loodan, et seda nüüd tehakse, olgu siis isiklikult, läbi tuttava tuttava või läbi ajakirjanduse, et tema südamele ei jääks mingit raskust.

Jah, mulle (mitte ainult) meeldiks, kui uudistes mainitaks ka õnnetuse täpsemad asjaolud ära. Et ei tekiks rohkem situatsioone, kus vanaema lähedastele avaldavad kaastunnet heal juhul nägupidi tuttavad inimesed, kelle uudishimu on suurem kui taktitunne. Et Härra pereliikmetele, kes ei omanud minu vanaemaga kokkupuudet, ei avaldataks kaastunnet ega uuritaks, kas nad teavad äkki midagi enamat. Et ei tekiks olukordi, kus vanaema pereliikmed kuulevad avalikus kohas võõraste inimeste suust, et “vanamutt oli kindlasti juua täis”… Ilmselt ei juhtu seda nii või naa, sest tänaseks on see juba vana uudis, kedagi enam ei huvita, aga need, kes sedasi arvasid, võiksid siiski teada saada, et nad arvasid valesti. Et kõik, kes kuskil uudisteportaali kommentaariumis, sotsiaalmeedias või külavahel eeldasid halvustavalt, kuidas asi oli kindlasti nutitelefonis, mida vanaemal üldse ei olnudki, või alkoholis, mida ta pole kunagi (vähemalt mitte minu eluajal) eriti tarbinudki, mõistaksid oma eksimust. Et vanaema saaks rahus puhata.

Ma tean, et see ei ole tore teema, mille kohta lugeda, aga ärge laske oma meeleolu sellest mõjutada. See pole ka tore teema, millest kirjutada, aga ma siiski tegin seda, sest erinevad spekulatsioonid (mis kohati muutusid lauslahmimiseks) tegid haiget. Need olid ebaõiglased. See sõnum ilmselt nendeni ei jõua, kelle pärast ma selle üldse kirja panin, aga ehk…

Vähemalt olen ma oma natukese vanaema eest välja astunud. Tema ei olnud süüdi, see oli lihtsalt õnnetu surm.

Elu

Ma sain täna teada, mis tunne on lugeda ja vaadata uudiseid liiklusõnnetusest, milles on hukkunud tuttav inimene, isegi rohkem kui lihtsalt tuttav…. Seda tunnet on raske kirjeldada, ma üldse ei üritagi. Tunded on täna nii seinast seina olnud, sest me ei olnud lähedased, aga ta oli siiski minu lihane vanaema. Minu ema pärisema ja kuigi ema kasvas kasuemaga, oli ka esimene talle olemas. Tal oli kaks ema, nüüd pole ühtegi…

Kuna ma läksin eile õhtul Härrale sadamasse vastu, siis jäid lapsed minu ema juurde ööseks ning jutt jäi, et millalgi päeval lähen neile järele, aga ema helistas juba lõuna ajal, nuttes. Ma ehmatasin nii ära, sest mu esimene mõte oli, et nüüd juhtus kellegagi lastest midagi, aga kuna ta kutsus mind lastele järele, siis tekkis kohe teine mõte, et hoopis isaga ja mul läksid jalad all nõrgaks. Kui ta ütles, et vanaema sai surma, siis tundsin kergendust ja šokki korraga – Jumal tänatud, et lapsed ja isa terved on, aga appi, vanaema…

Mis täpsemalt juhtus, seda lugesin sõidu ajal uudistest, Härra siis sõitis, mitte ei teinud ma kahte asja korraga. Avarii kohta lugedes meenus mulle mu tänane unenägu ning alles siis hakkasid mul pisarad voolama. Ma nägin unes, et ma olin vanaema kodus, kus oli kahest toast tehtud üks pikk tuba ja selles toas oli pikk laud, valge linaga kaetud, ümber palju toole ja pinke ning vanaema ütles, et kõik tema lapsed (6) ja lapselapsed (17) mahuvad selle laua taha istuma, aga kurtis, et tal ei ole klaase ja söögiriistu nii palju, et saaks kõigile laua katta. Mina ütlesin selle peale, et siis ma tean, mida talle sünnipäevaks kinkida.

Ma ei mäleta, et ma oleksin üldse kunagi varem teda unes näinud, nii et see unenägu tekitas juba omajagu segaseid emotsioone. Ema rääkis sellest unenäost ka teistele ja selgus, et mu tädipoeg tahtiski suvel kahe toa vahelt seina maha lõhkuda ja seal remonti teha ning vanaema järgmine ehk 70. sünnipäev oleks seal pika laua taga olnud. Miks ma midagi sellist unes nägin, see jääb kripeldama. Mitte ainult see sünnipäevalaua osa, vaid ka see, et ta tahtis unenäos kompenseerida seda, et ta ei ole mulle, vennale ja õele vanaema eest olnud. See on tõsi, ta ei olnud meile tavaline vanaema, vaatamata veresidemele kutsusime teda “natukese vanaemaks” ega lävinud tihedalt, kuid vanaemata me siiski ei olnud, koos temaga oli meil neid lausa kolm.

Üks asi pani täna veel kripeldama. Vanaema Facebooki kontole minnes nägin, et ma ei ole tema sõbrakutset vastu võtnud. Miks, ma ei tea. Alguses ilmselt teadlikult vältisin. Miks, ma ei tea. Hiljem ilmselt unustasin. Aga täna tundsin end nii halvasti, et ma seda teinud ei olnud. Kõigest Facebook, eks, aga ikkagi tundsin end halvasti, terve päeva tundsin end halvasti. Õhtul võtsin vastu. Mõtlesin küll, et teistel võib olla veider näha oma uudistevoos teadet, et mina ja mu äsjasurnud vanaema oleme nüüd sõbrad, aga mõtlesin ka sellele, et kui ma ei tee seda, siis see jääbki kripeldama. Parem hilja, seekord tõesti päriselt hilja, kui mitte kunagi.

Täna olen olnud kurb, tundetu, segaduses, mures, ärritunud, veel kurvem, väsinud. Halb on olnud lugeda süüdistavaid, parastavaid, targutavaid arvamusi ja ma ei pidanud neid isegi ise otsima minema, vaid need tulid vastu ka Facebooki uudistevoos. Kommenteerijad teavad hästi, mis juhtus, kuigi ametlikult ei oska veel keegi öelda, mis õnnetuse põhjustas, tüüpiline. Võib oletada, et seal oli terviserike. Kuigi auto sai avariis väga kõvasti kannatada, puudusid vanaemal välised vigastused, ta ei olnud ka autos kinni. Nagu teine osapool kirjeldas, siis auto oli veoki ette veerenud, mitte hooga sõitnud, justkui pidurid oleks üles ütelnud või juhiga midagi juhtunud.

Sellest teemast on raske kirjutada, ma ei oska leida õigeid sõnu ega anda edasi emotsiooni, ma ei saagi midagi edasi anda, kui ma isegi ei saa aru, mida ma tunnen. Kohati on tunne, et see juhtus kuskil kaugel, kellegi teisega. Ma ei tea, kas kõik on üldse kohale jõudnud.

Ma lõpetan selle postituse hoopis ühe toreda lõiguga 6 aastat vanast artiklist:

25 aastat tagasi tegi üks Paide rajooni naine traktorist Sirje aasta otsa nii palju töövahetusi, et teda pärjati toona suurima autasu – Nõukogude Liidu esimese naistraktoristi Paša Angelina nimelise auhinnaga, mida ta käis vastu võtmas otse Moskvas.
See oli võimas auhind, suur Paša bareljeefiga adrahõlm, mida igasse liiduvabariiki anti vaid üks. «Mina oli Eestis kolmeteistkümnes, kes selle sai, ja viimane, kes niisuguse adrahõlma sai – veel paar-kolm naist said selle asemel vaasi,» meenutab ta.
Autasuga kaasnes preemia 300 rubla. «Siin polnud poest enam midagi saada. Moskvas olid suured kaubamajad, GUM ja TSUM. Nägin ilusat jopet – poisile paras. Vaatan silti – Eesti oma!» meenutab Sirje. «Kommi ostsin lastele (neid on mul kuus) oma kümme kilo, igast sordist natuke. Vahtkonnavahetust vaatasin Punasel väljakul kohe mitu korda, aga Lenini mausoleumi saime järjekorras seismata.»
Seda mäletab Sirje ka, et oli rajooni sotsialistlikus võistluses kaks korda esimene ja korra kolmas. «Paide kesklinnas rippusin autahvlil kogu aeg, lapsed ikka tahtsid Paidesse sattudes ema vaatama minna,» ütleb ta naeruselt.
Ega lapsed tihedal tööajal ema suurt kodus näinudki, sest tööpäevad olid pikad: hommikul kell kuus põllule, kiirel ajal südaööni ja kauemgi. Lõuna- ja õhtusöök toodi põllule.
Seepärast ei käinud Sirje toona ka mööda sanatooriume, vaid eelistas kõik vabad hetked kodus laste seltsis veeta. Ega traktoristiamet tervisele suurt häda teinudki. Ainult põlved valutavad, sest suvel oli tema esisillaveoga T 40nes kuum, uksed lahti ja tuul tõmbas. Talvel jälle külm.
Ametlikult töötas Sirje traktoristina Lehtse kolhoosis 1983. aastast 1994. aastani, kaks viimast juba osaühingus.
Sirje tunnistab, et tegelikult töötas ta traktoriga loata juba 1975. aastast. «Olin sigalas tööl, õhtul jälle traktoriga põllule. Ega keegi luba kontrollinud! Sigalas oli hea töökoht, aga masinad tõmbasid rohkem,» lausub ta. «Tehnikahuvi oli lapsest saati, sõitsin enne, kui käisin. Olin nii 10aastane, kui õemehe raudratastega kure, Universaal 5ga sõita sain tingimusel, et jõuan kõmpadega kodunt traktorini.»
Kaks tütartki õppisid Väike-Maarjas traktoristiks. «Eks nad kabiinis kasvasid. Kõik tahtsid sõita, järjekord oli,» ütles Sirje.
«Tegelikult oli ikka väga tore aeg!» tunnistab ta.

Märkasin, et ma panin postituse pealkirjaks elu, kuigi sisuks on surm, aga see ongi elu. See ongi elu, et sellised asjad juhtuvad. Vanaema lähedased elavad selle kurbusega edasi ja vanaema läheb edasi sinna, kus teda oodatakse, ehk on isegi juba kohal…paradise-720x340

Nagu polekski vahepeal midagi teisiti olnud…

Härra on nüüd siis 6 päeva ära olnud ja ma harjusin sellega juba esimesel päeval, nagu ta ei olekski vahepeal 5 ja pool kuud kodus olnud ning säästnud mind tolmuimeja kätte võtmisest ja nõude pesemisest. Õnneks pärast nii pikka pausi oskan endiselt tolmu võtta ja nõusid pesta, olen saanud seda juba mitu korda teha. Samuti viisin auto rehvivahetusse, mida muidu oleks teinud tema, ja tõin sealt tagasi ja tassisin talverehvid keldrisse ja võtsin poiste toas kardinapuu alla, sest üks kinnitus tuli jälle seinast välja ja jättis endast järele tohutu augu, kuhu tuleks juba ankur paigaldada, et kardinapuu rohkem alla ei kukuks, kuid selle töö jätaks ma parema meelega Härrale, kes aga ei tule nii pea koju. Vähemalt hetkeseisuga on see nii, aga mine tea, Soomes tuleb nüüd pikk nädalavahetus, veel pikem kui meil, ja kui tal ei lubata pühade ajal tööd teha, siis niisama jalga kõigutama ta sinna ei jää.

Lapsed harjusid ka kohe sellega ära, et issi on jälle tööl, kuigi Neljas on siis vahepeal automaatselt kutsunud issit, kui ta on vajanud vetsutoimingute juures abi, aga ikka juhtub, kui viimased pool aastat on issi olnud number üks. Nüüd olen jälle mina number üks, lausa üks ja ainus, aga seda ainult järgmised 2 kuud, siis kolime suveks Soome ja kui hästi läheb, siis jääb Härra talvel taas täiesti koduseks, nii et sedasi ei olegi me väga palju lahus.

Lastest rääkides, siis nad olid põhimõtteliselt terved juba üle-eelmise nädala lõpus. Kui nad selle sama üle-eelmise nädala alguses olid inimvared oma oksendamiste ja kõrvapõletikega, siis nädala lõpus pidasime juba pärast lastearstiga konsulteerimist Teise sünnipäeva ja käisime perega Härra vennapoja sünnipäeval. Oksendamiste põhjus jäigi selgusetuks, sest ei minu ega Härra vanemad ei nakatunud sellesse, kuigi viiruse puhul oleks pidanud tegu olema kergesti külge hakkava asjaga, kuna esimest korda üldse olime kuuekesi sedasi sarnaselt rivist väljas ja esimest korda üldse oksendasid kõik lapsed. Pigem oli asi selles, mida me kõik olime söönud, aga me ei mõelnud välja, mis see võis olla. Või oli see üldse midagi muud, sest seda teist kõhuhäda, mis käib kaasas nii kõhugripi kui ka toidumürgitusega, kellelgi ei olnud.

Kuigi lapsed olid eelmisel nädalal korras, hoidsime lasteaialapsi veel kodus, et nende organism saaks veidi rohkem taastuda, koolilaps tahtis ise kooli minna, et mitte rohkem maha jääda. Ma peaks temast eeskuju võtma. Täna oli see haruldane päev, kus kõik läksid lasteaeda-kooli ja minagi pidin sama tegema, aga siis selgus lasteaias, et ühel on täna rattamatk ja lisaks tundsin, et olin lapsed liiga õhukeselt riidesse pannud, nii et läksin koju, otsisin kahele paksu voodriga õueriided, Kolmandale mitte, sest ta on hüljes ja armastab külma, edasi vurasin vanemate juurde ratta järele, viisin selle ja talvejope Teisele staadionile ära, siis viisin Neljandale paksu kombeka ja tahtsin Esimesele võtmed ka ära viia, mille ta maha unustas, aga kellaaeg oli selline, et ma ei teadnud, kas ta on koolis või juba ujulas, nii et selle jätsin vahele ja jõudsin tuppa tagasi kella poole 11 ajal – oli aeg hommikust süüa.

Härra ütles selle peale oma toetuse ja julgustusega, et las see kool olla, ärgu ma vaevaku end sellega, lapsed on prioriteet. Absoluutselt ei vaidle vastu, ega ma niisama hommikul 30 km kaugusele jalgrattale järele ei sõitnud, aga ma olen kooliga juba peaaegu poole peal, nii et ma ikka vaevan end edasi. Ma ei teinud seda täna, ilmselt ei tee ka homme, ma teen seda viimasel minutil ja veel pärast seda, aga ma teen selle ära. Täna ma vaid avasin e-kooli ja panin selle kohe kinni ka, see oli selline väike reaalsuskontroll, millele järgnes pea liiva alla peitmine.  Pärast seda avasin hoopis esimest korda reisipiltide kausta ja lõin seal veidi korda, see on ka miski, millega pean tegelema hakkama, sest ma ei taha ainult teiega muljeid jagada, vaid Seesamiga ka, kes selle reisi üldse välja pani ja kellele ma muljeid lubasin.

Muidugi nautisin ka vaikust, mida väga sageli ei kuule ja sättisin kaks kuivatitäit pesu kappidesse ja koristasin ja käisin ise pesus ja läksin lasteaeda arenguvestlusele, mis tegi täielikult tasa Teise koolivalmiduskaardi sisu, mida hommikul lugeda sain. Tegelikult on natuke kurb, et üks laps saab väga kiita kõige eest, mida ta teeb ja milline ta on ja sealjuures saan veel ise ka kiita, et ma nii toredad lapsed olen kasvatanud ja ise nii avatud olen ning samal ajal tekib teise lapsega tunne, et ma ei ole osanud teda üldse kasvatada ja tema kohta justkui ei olegi midagi head öelda ja kõik, mida ta teeb ja milline ta on, vajab veel harjutamist.

Mis seal ikka, lapsed on erinevad, kõik ei mahu kasti, kellel jääb üks jäse välja, kellel teine, kellel kõik kombitsad, samal ajal võtab mõni oma kastis nii vähe ruumi, et sõber mahub ka veel kõrvale ära. Ma sain täna mitmes mõttes tunda oma laste erinevust, aga kõige huvitavamal moel avaldus see Neljanda ja Kolmanda puhul. Meie kolmeaastane preili leidis, et tal ei sobi minna poistest jäänud tumesiniste kevadpükstega lasteaeda, sest teised hakkavad naerma – need on ju poiste püksid. Samal ajal viskas tema vanem vend oranži lillekaunistustega käekoti üle õla ja oli valmis minema, ei teda huvita, mida teised tema naiste käekotist arvavad. Ka Teine on käinud nüüd lasteaia viimases rühmas erinevate käekottidega ja minu teada ei ole keegi ei tema ega Kolmanda üle seetõttu naernud. Kust aga üks kolmeaastane tüdruk tuleb selle peale, et keegi üldse võiks tema tumesiniseid kevadpükse poiste omaks pidada ja seetõttu tema üle naerma hakata, seda ma ei kujuta ette.

Kõik, mis puudutab riideid, on tal ilmselt eelmisest elust kaasa tulnud, sest tal on riiete, ehete, kosmeetika ja üleüldse moega selline suhe, mida tal kellegi pealt matkida ei ole, kõik tuleb tema enda seest. Ka nädalavahetusel suutis ta mind üllatada, kui ta minu vanaema juures peeglikapil seisnud pudelikesi sorteeris ja ühega meie juurde tuli: “Vanavanaema, kas sa kasutad seda parfüümi?” Parfüümi! Ja kui peenelt ta seda veel ütles! Kust ta seda sõna üldse teab? Meil on kodus lõhnaõlid, me keegi ei räägi kunagi parfüümidest.

Täna sai ta oma lilla karukese, millele tuli kodus riided selga teha ja ta sattus sellest nii vaimustusse, et ma pidin hakkama koju jõudes esimese asjana karule kleiti meisterdama. Lisaks kleidile pidid karul kindlasti kõrvarõngad olema. Ma siis lisasin juba kaelakee ka.karuMulle tundus, et üks kiusamisvastane karu tuli veidi liiga uhke välja, Neljanda asemel oleksin eelistanud hipilikku stiili, aga tema karu, tema otsused. Ma väga tema ilusate riiete ja asjade vaimustust ei taha alla ka suruda, lihtsalt loodan, et kui ta otsustab tulevikus välisele ilule palju rõhku panna, siis sisemine kuskile kaotsi ei lähe. Karuke on tal igatahes ilus nii seest kui ka väljast, ta on kõigi sõber ning tema jaoks on kõik teised karud ja lapsed ilusad. Igaks juhuks.

Aga nüüd ongi kell nii palju, et unetundide arvelt näpatud kirjutamisele tuleb joon alla tõmmata ja magama ära kobida. Annaks nüüd Kõigevägevam, et lapsed terved püsivad ja mina oma asjadega järje peale saan, siis jõuan siia ka rohkem!

Reis vol 1 ehk kuidas läbi äparduste kohale jõudsime.

Reisipäeval startisime kodust suure ajavaruga, sest esiteks olime varakult valmis ja elevus ei lubanud lihtsalt kodus oodata ning teiseks hakkas eelmisel päeval autol mootorituli põlema ja Murphy püsiklientidena olime valmis igasugustest muredeks, kuigi see mootorituli kustus eelmisel päeval ära ka. Ilmselt oli asi niiskuses, kui uskuda autolukksepp Googlet, kes ütles, et niiskete ilmadega on selline anomaalia sage nähtus. Igatahes auto meid alt ei vedanud ja nii jõudsime lennujaama kõvasti enne check-in`i ja tegime aega parajaks ei millegi muu kui söömisega. IMG_0072Kuna me pole eriti reisinud ning lennujaamas käisime ka esimest ja viimast korda 9 aastat tagasi (okei, Härra on rohkem lennanud, aga see oli ka enne lapsi), siis me hästi ei teadnud, mis meid seal ees ootab ehk kui kerge või keeruline on ühe lennuki peale minna. Tuli välja, et on kerge. Lennujaam oli pooltühi, võib-olla lendasime heal päeval, aga igatahes mingeid järjekordi ja trügimisi kuskil ei olnud, pärast check-in`i istusime ka ainsatena Lotte mängumaja juures, ühtegi teist last seal vahepeal ei käinud. Ma seal kuskil silti ei näinud, et jalanõud tuleb ära võtta, aga meie lapsed on harjunud jalanõudeta mängutubades ja -nurkades käima, nii et nad lasid seal sokkis ringi ja mitte ainult mängunurgas.IMG_0077IMG_0092IMG_0087Ootamine läks igatahes kiiresti, lastel igav ei hakanud ja ootusärevus ei lubanud meil ka igavust tunda. Lennuki peale said lastega pered eelisjärjekorras, nii et siis ei olnud ka mingit sabas seismist ja saime esimeste hulgas oma kohad sisse võtta. Laste jaoks oli see kõik hästi põnev ja nad ei jõudnud ära oodata, millal lennuk lõpuks liikuma hakkab. Mina jõudsin, sest mul tekkis väike lennuhirm ja õigustatult. Kui see lennuk lõpuks õhku tõusis, siis see oligi hirmus. Väga veider oli öelda lastele, et ärge kartke, kui ma ise samal ajal hirmust hinge kinni hoidsin ja mõtlesin, kas see ikka peab nii olema. Lennuk lihtsalt taarus alguses ühele ja teisele poole, käis üles-alla ning lõpuks läks kui püstloodis üles ja samal ajal olid hääled sellised nagu lennukil oleks jõudu vähe. Etteruttavalt ütlen ära, et tagasilennul oli õhkutõusmine hoopis sujuvam, pea märkamatu ja sedasi julgeksin küll veel lennata. Võib-olla oli asi selles, et minnes oli tugev tuul ja tulles tuulevaikne, aga igatahes olid need kaks õhkutõusu nagu öö ja päev.

Kolm tundi lennukis. Ei saa öelda, et need möödusid linnutiivul. Lapsed, eriti Neljas, olid püsimatud, vahetasid kohti ja sahmisid kogu aeg. Mul hakkas pärast õhkutõusu pea valutama ja see sahmimine minu ümber seda väga ei leevendanud. Kuna see peavalu tuli ja läks vahelduva eduga, siis kohe valuvaigisti järele ei haaranud, seda enam, et ma ei taibanud neid kaasa võtta, aga kui valu tuli koos iiveldusega tagasi ja ma hirmuga oksekotti piidlesin, siis Härra ostis lastele midagi hamba alla ning mulle muretses valuvaigistit. Kuni lapsed tegelesid söömisega, lasin mina kinnisilmi valuvaigistil oma tööd teha.

Mingil hetkel jalutaks üks kena pikkade blondide juuste ja laia naeratusega naine oma väikese tütrega vahekäigus ja jäi korduvalt meie juures seisma, näitas oma lapsele meie lapsi ning julgustas tüdrukut lehvitama, samal ajal julgustas Härra meie lapsi vastu lehvitama. Naine küsis, kui vana meie tüdruk on, Härra vastas talle napisõnaliselt ja edasi tekkis kohmetu pikk vaikus, kus mulle tundus, et üks pool oleks olnud valmis rohkem juttu tegema, aga teine pool ei võtnud vedu. Mina olin sel hetkel üldse kõnevõimetu. See peavalu. Igatahes pärast taipasin, et see naine ja tema lokkis juustega mees, kes tundusid tuttavate nägudega, olidki avalikkusele tuttavad näod. Kusjuures proua Aigro mõjus lihtsa, sõbraliku ja sooja inimesena, aga ma kahtlen, et me talle samasuguse mulje jätsime, Härra oli eemaletõrjuva olekuga nagu alati ja mina valutasin mõrra näoga pead.

Kuigi peavalu ja iiveldus taandusid peaaegu nullini, ei tundnud ma end lennu lõpus endiselt hästi, väga uimane oli olla. Lennukist lahkusime viimastena ja lennujaamas kaotasime kohe teised reisijad silmist, sest mul oli vaja hetkeks maha istuda ja end koguda. Ma isegi ei oska öelda, mis mul juhtus, aga jalg läks all nõrgaks, jube palav hakkas, keha kattus külma higiga ja õhk sai otsa. Kui olin end piisavalt kogunenud, et edasi minna, siis me ei osanud enam kuskile minna. Väljapääsu juures märkasime ainult turvaväravat ja töötajaid, kuhu siis oma suuna võtsimegi, aga see oli siiski värav lennukile, mitte välja. Osutati seal samas lähedal olnud uksele, kust välja sai ja selle ukse taga olime uuesti segaduses ega saanud aru, kuhu edasi peab minema, aga peata kanadena me lõpuks ikkagi välja saime ja RER B noolte abil rongile jõudsime. IMG_0104Kõigil oli õigus, kes ütlesid, et metroo on lihtne. Oma peatust ei ole võimalik maha magada, nii et õiges kohas läksime maha ja istusime ümber ka õige rongi peale, aga sõitsime vales suunas. Seda viga ei ole ka võimalik mitte märgata, nii et kohe järgmises peatuses tulime maha ja istusime vastasuunas sõitnud rongi peale. Rohkem selliseid äpardusi ei juhtunud ning kõik muutus lihtsaks ja loogiliseks.

Kui jõudsime teise rongiga oma peatusesse ja maa alt välja tulime, siis laste suust tuli üksmeelne “vau!”. Me vaade oli täpselt selline:IMG_0113See oli see hetk, kus emotsioonid läksid lakke: “Me oleme kohal! Uskumatu, me olemegi siin!” Õhtu oli nii tuulevaikne ja soe, hoopis teine tera võrreldes selle peenikese vihma ja kõva tuulega, mille saatel me  8-9 tundi varem Tallinnas parklast lennujaama tõttasime. Selle emotsiooni, imetluse ja õhtusoojuse saatel võtsime suuna hotellile, vähemalt ma arvasin, et võtsime, aga kuna ma märgistasin kaardile peale hotelli veel ühe poe ära ja selle väikese asja unustasin, siis liikusin vale täpi poole. Umbes täpi juures kukkusin rõõmustama, et sama pood on kohe hotelli juurest ka ja oma eksimusest aru saamata sammusin edasi hotelli poole, mis pidi kohe tulema, aga ei tulnud ega tulnud ja kui ma lõpuks vaatasin, et mis selle hotelli number siis on, et see ikka veel vastu ei tule, avastasin, et me olime üldse vale täpi juures. See ei olnud üldse lõbus aps, ma olin enda peale väga kuri ja lastest oli ka kahju, sest me kõik olime väsinud ja tahtsime vaid hotelli jõuda, aga sinna oli nüüd veel kilomeeter maad ja seda ka suuremas osas tuldud teed tagasi.
IMG_0115Suur oli kergendus, kui me lõpuks kohale jõudsime. Meid võeti vastu nii soojalt ja sõbralikult, check-in käis kiiresti ning meid juhatati isegi tuppa, kus pandi kõik tuled põlema ja toodi ruttu mingi 10 pudelit vett juurde, sest leiti, et toas olnud kahest pudelist jääb meie perele ikka väheks. Tegelikult jäi 10 pudelist ka, aga kraanivee maitsel midagi viga ei olnud, seega jõime lõpuks seda.

Kui tuppa omapead jäime, siis lapsed tundsid esimese asjana muret pulgakommide pärast, millega olin neid terve tee motiveerinud olema kannatlikumad, rahulikumad, vaiksemad. Kusjuures täitsa tulemuslikult, sest pulgakomme ma üldiselt lastel süüa ei luba (kui keegi on toonud, siis olen silma kinni ka pigistanud), nii et see oli nende jaoks väga arvestatav preemia, mille nimel pikk ja raske päev suurema nurinata üle elada.

Enne hotelli jäi meile üks toidupood ka silma ja Härra läks kohe sinna, sest viimati sõimegi lennukis ja kõhud olid kõigil tühjad. Minul oli ka alguses, aga selleks ajaks, kui Härra 15 minutit hiljem tagasi tuli, olin ma juba rivist väljas. Peavalu tuli tagasi, koos iivelduse ja valgustundlikkusega. Härra tõttas jälle mulle valuvaigistit otsima, mis jäigi minu õhtusöögiks, võtsin selle sisse, olin liikumatult voodis pikali ja jäin sedasi magama, et ma ei kuulnud ega teadnud mind ümbritsevast midagi. Mingil ajal keset ööd avasin silmad, nägin, et mõlemad väikesed olid minu kõrval ja silmad vajusid kinni tagasi.

Esimene päev oligi kõige raskem päev, oli palju elevust, palju ärevust, palju ootamist ja palju ekslemist. Palju peavalu ka, mis ilmselt tuligi ärevusest ja lõpuks suurest pingelangusest. Kuigi elevust ja ärevust oli ka järgmistel päevadel, siis peavalu õnneks enam mitte, aga sellest järgmistes postitustes.