Uus asi magamistoas: Lelo Sila

Üks õnnelik lugeja pärast Lelo Sila võitmist…

Hoiatus, postitus reklaamib naise seksuaalset rahuldust (ja abivahendeid, mis aitavad selleni jõuda) ehk peamine eesmärk on suurendada rahulolevate naiste arvu, võimalik erootikakaupade suurenenud müük käib lihtsalt asja juurde.

Mallukas kirjutas hiljuti sellest, et tal on öökapis lademes … asju. Asju, milleks on vaja meest või mis just asendavad meest. Mul on ka neid asju nii lademes, et kui esialgu pidasin Naughty & Nice advendikalendris olevat hoiukotti vajalikuks, siis asjade kogusele mõeldes sain aru, et mul oleks vaja hoopis kohvrit…

Nende asjade hulgas on olnud mõnda aega ka uus Lelo Sila, mis Malluka sügavalt ohkama pani: “Ütleme nii, et juba Sona oli nagu wow. Sona Cruise oli veel rohkem wow, sest tal oli veidi rohkem tugevuse valikuid (paljud kurtsid, et Sona kõige nõrgem programm on natukene too much) aga see Sila… oh jeessassss küll, ohkan ma veelkord sügavalt.”

Sila paneb tõesti sügavalt ohkama, või oigama … kes mis häält teeb, eks.

Ma ei ole teinud saladust sellest, et mul on raske orgasmini jõuda, ent mul endal oli see juba ununenud, sest vahepeal on nii Lelo Sona kui Womanizer Premium orgasmi saamise imelihtsaks muutnud. Lelo Sila aga värskendas mu mälu, sest vahekorra ajal see mind lõpuni ei aidanud. Ei esimesel ega kolmandal korral, mis on veider, sest üksinda on see oma töö esimesest kohtumisest alates ära teinud. Mitte küll nii kiiresti kui tema eelkäijad, kuid see eest on tulemus pannud sügavalt… Ma ei hakka ütlema, mis häält ma teen.

Ma tahaksin hakata kohe kolme stimulaatorit omavahel võrdlema, aga tegelikult ei ole need võrreldavad, sest kõigiga on tunne erinev. Päriselt, kui ma oleksin aasta läbi üksik ja EKRE lubaks naistel omada vaid üht mänguasja, siis ma ei oskaks nende kolme vahel valida, sest igal stimulaatoril on vastavalt tsüklile või minu meeleolule oma aeg. Silal on seda aega küll kõige vähem olnud, aga … jesssas küll, milleks see võimeline on!

Keskendudes Lelo Silale, siis minu jaoks oli selle disain alguses pisut veider, ma ei osanud seda kuidagi käes hoida ega pimesi õige koha peale asetada, nii et esmamulje minu jaoks käepärane ei olnud, aga see oli ainult harjumise asi, praeguseks on see käes igati mugav. Kuju poolest sobib Sila hästi vahekorra ajal kasutamiseks (oleneb muidugi poosist), ei jää väga ette, mahub kokkusurutud reite vahele ära ja püsib seal paigal. Ideaalne oleks, kui see seal midagi teeks ka, aga küll me selleni jõuame, terve talv aega harjutada…

Stimulaatori plussiks on pehme suur huulik, mis katab laia ala ja imeb end vaikselt keha külge kinni, mitte ei lurista niisama ega käi nagu kopter. Sila sosinvaikne siiski pole, selle mootor endiselt põriseb, ent stimulatsioon ise on hästi pehme ja see ei koondu sirgelt keskpunkti, vaid pigem lainetab külgedele, mis peaks tundlikule naisele hästi sobima. Mina aga pole tundlik naine, mistõttu pean stimulaatorit omajagu sättima ja sellele palju aega andma… Kuni see jõuab aeglaselt sõudes kaugele, ja sügavale, ja igale poole.

Kellele on Sona liiga intensiivne, sellele on Sila ilmselt paras, kuid ma ei julge lubada, et see minusugused osaliselt orgasmivõimetud hetkega orgasmivõimelisteks muudab, nagu muutis Sona mind. Kui viimane imet ei teinud, siis ei pruugi Sila seda samuti teha.

Erinevaid programme on Lelo Silal 8 ja võimsusastmeid tundub olema sama palju (uuel Sonal on 12 erinevat programmi ja vist 10 võimsusastet). Kui Sona viimased astmed on minu jaoks väljakannatamatud (osade jaoks on seda juba esimene aste), siis Silat saan vabalt maksimumvõimsusel kasutada, ei ole liiga intensiivne. Rääkides veel tehnilistest omadustest, siis Sila on 100% veekindel, selle laadimine võtab aega 2 tundi ja pärast saab seda umbes sama kaua kasutada ka.

Nagu igal pool mujal, on ka Ulakas Kaunitaris täna must reede ja nii nende poes kui kodulehel annab kood must20 20% hinnasoodustust, millega tuleb Lelo Sila hinnaks 135.20 €. Tavalisel päeval tasub kasutada koodi sidrun (kehtib tähtajatult), sellega on kogu täishinnaga kaup 10% soodsam.

Ma alati soovitan käia mänguasju oma käega katsumas, tunnetamas, võrdlemas, aga pean tõdema, et Sona ja Sila stimulatsioonil pole peopesas ega käeseljal erilist vahet, Sila tundub isegi vähe intensiivsem, ent ettenähtud kohas töötavad need täiesti erinevalt, nii et sellisest katsetamisest ei saa mingeid järeldusi teha. Kui ma ei oleks Silat kingituseks saanud, siis ise ma seda tõenäoliselt ostnud ei oleks, sest ma oleksin pidanud seda lihtsalt teistsuguse kujuga Sonaks, aga see ei ole seda.

Nüüd aga kõige magusama osa juurde – keegi teist saab endale ka varaseks jõulukingiks Lelo Sila! 🎁 Räägi postituse all kaasa, milline suhe sul mänguasjadega on ja osaledki loosis. Võitja jääb anonüümseks, ole vaid nii hea ja kasuta toimivat e-maili, et saaksin sinuga ühendust võtta. Kingituse loosin välja 13. detsembril ehk III advendil.

Postitus on sündinud koostöös Ulaka Kaunitariga, kelle poolt on nii mulle kui ühele lugejale Lelo Sila. Aitäh!

Ikka järjejutt

Lubasin järgmisel korral millestki huvitavamast kirjutada, aga tulin taas siia gastroskoopiast ja muust heietama. Ma täpselt veel ei teagi, millest…

Alustan gastroskoopiast, mida ma väga ei kartnud ja mis osutus oodatust palju hullemaks. Kui lauale pikali heitsin ja voolikut nägin, ei olnud mul veel mingit hirmu, aga kui see voolik neelust läbi läks, siis algas põrgu… See oli nii hull, et ma ei olnud uuringu teises pooles enam päris selges olekus, vastupidi, ma olin laual täielik sült ja ma ei näinud ega kuulnud enam midagi, olin kui udu sees ning mu suust, ninast ja silmist jooksis kõike alates sapivedelikust ja lõpetades pisaratega. Ma konkreetselt öökisin terve aja, seetõttu ka väänlesin laual ja õde pidi korduvalt mu pead ja kätt õigesse asendisse tagasi sättima, samuti pidi ta mu hammaste vahel olnud klambri mulle suhu tagasi asetama, sest see lihtsalt voolas koos ila ja muuga mu lõtvade lõualuude vahelt välja.

Ma ei tea, kui kaua see uuring kestis, aga tundus küll igavikuna. Kui ma poleks nii hullult öökinud, siis oleks kiiremini läinud – nii palju siis sellest, et mul ei teki kergelt okserefleksi… Ma ainult öökisin, krooksusin ja hingasin nagu astmahaige.

Ma vahetult pärast gastroskoopiat…

Kellel see uuring ees, siis loodan, et teil läheb paremini. Pärast mind läinud naine ainult köhatas korra ja kogu lugu, nii et saab ka sedasi.

Muide, mõned päevad tagasi jäi mulle Ulaka Kaunitari lehel silma Sensuva Deeply Love You kurgurahustaja, aga igasuguste erootiliste mõtete asemel tuli mulle silme ette ainult gastroskoopia, kus oleks see ära kulunud. Kui peaksin kunagi uuringut kordama, siis käin enne Ulakast Kaunitarist läbi, laenan testrit…

Tulemustest rääkides, siis gastroskoopia tehti tsöliaakia välistamiseks, millest uuringu ajal midagi ei räägitud, kuid refluksi ja söögitorupõletiku esinemine kinnitati küll. Kahest kohast võeti ka koeproove, nende vastused on nüüd käes, pikk seletus mulle küll suurt midagi ei ütle, aga lõpus on kirjas, et pahaloomulisus antud materjalides puudub, nii et põhimõtteliselt on kõik korras. Nii palju saan veel aru, et helikobakterit vist pole (“altsiaan kollase värvingul helikobaktereid ei sedasta”) ning tsöliaakiat vist ka mitte, sest sellest pole kuskil juttu ning limaskesta hatud on normipärase kõrguse ja laiusega. Biopsiaga tuli üks diagnoos siiski juurde – reaktiivne gastriit.

Veider… Ma ei arvanud, et gastroskoopia üldse midagi näitab, sest mul ei olnud selliseid vaevusi, aga nüüd ma siin olen gastriidi, refluksi ja ösofagriidi diagnoosiga… Refluks… Mul pole kõrvetisigi olnud (välja arvatud raseduste ajal). Kui nüüd aga muude sümptomite kohta lugeda, siis jah, mul on juba mitu aastat vahelduva eduga tükitunne neelus (pidasin seda psühholoogiliseks probleemiks) ja aeg-ajalt ärkan öösiti okka peale kurgus (kurk on hästi kuiv, hingata raske, pisarad voolavad, ajab köhima, aga samas pole midagi köhida), kuid ei enamat.

Pärast gastroskoopiat olid mul küll kõrvetised, valud, raskustunne, ebamugavus, röhatised ja nii edasi. Ebamugavus ja valud pole siiani päris ära kadunud. Ma ei teagi, kas asi on selles, et enne ei pannud ma neid tähele või nüüd kujutan neid diagnoosi tõttu ette või kutsub neid esile hoopis pantoprasool, mille kõrvaltoimete hulgas on ebamugavus ja valu täitsa olemas. Pisut irooniline, aga ma tundsin end enne diagnoosi ja ravi paremini…

Ravina peaksin järgima ka dieeti ja režiimi, aga kummagi osas mingeid juhiseid ei jagatud, nii et olen Google abiga teinud selgeks, mida ma vältima pean ja kui vähe ma korraga süüa tohin. Välditavate nimekiri on päris pikk, enamus asju on sellised, mis ei tee nagunii kellelegi head (alkohol, valmistoit, kondiitritooted, suhkur jms), aga vältida tuleks ka sibulat, küüslauku, muna, rammusaid piimatooteid, tomatit, toorsalateid, herneid, ube, seeni, tsitruselisi, õunamahla, kakaod, šokolaadi, piparkooke, kohvi ja teed, jäätist, külma ja kuuma jooki, mõlemas mõttes tulist toitu, lisaks kõike, mis on hapendatud, marineeritud, suitsutatud, praetud ja nii edasi. Ma ei saa öelda, et oleksin 10 päeva kõike seda vältinud…

Nii mõneski kohas on muidugi öeldud, et kõike võib süüa vastavalt enesetundele, sest igal inimesel kutsuvad erinevad asjad sümptomeid esile, aga kui minul ükski asi otseselt mingeid vaevusi ei tekita, siis see vist ei tähenda, et võin vabalt kõike süüa, eks.

Igatahes, toitumise osas pean end nagunii kokku võtma – praegune ülekaal refluksile kuidagi kasuks ei tule… Mitte et liigsetel kilodel üldse mingit kasutegurit oleks… Ma tunnen juba praegu, et lisakilod hakkavad mind vaikselt koormama, eelkõige annavad tunda põlved ja puusad, nii et ülekaal ja artriit ei sobi samuti kuidagi kokku. Otsest ülekaalu on mul 15 kilo, aga oleksin veel normaalkaalus ka siis, kui võtaksin alla 25-30 kilo, nii et ma kannan endaga kaasas täitsa arvestatavat raskust.

Ma liigseid kilosid kaasas kandmas

Põhimõtteliselt on mul iga päev 2-3 kotti Cat`s Best kassiliiva õlgadel, mida on mul muidu päris raske autosse tassida, kui olen parkinud K-Rauta ukse juurest kaugele. See paneb praegu täitsa mõtlema…

Üks asi on veel, mida ma peaksin vältima – stress! Mõõduka stressi kogemine käib ilmselt elu juurde, lõpuni seda vältida ei saa, aga kui ma võrdlen enda praegusi ja eelnevaid stressiallikaid, siis üks on teistest alati peajagu üle olnud. Jah, see on keskkool… Ma ei pea isegi kooliasjadega tegelema, ärevuse tundmiseks piisab sellest, kui näen järjehoidjaribal kooli nime, mis meenutab mulle seda, millele ma mõelda ei taha. See stress päris kindlasti laastab mu vaimu, võib-olla siis keha ka.

Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma järjekordselt koolimõtete pärast magada, lõpuks ajasin end kella kahe ajal voodist välja ning saatsin kirja, milles palusin end 12. klassi nimekirjast kustutada. See ei ajanud isegi nutma enam, ilmselt olin selle otsuse enda sees juba ammu ära teinud, ma lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada.

Pärast seda sammu avastasin ametikooli Facebooki lehelt, et neil oli eelmisel nädalal pakkuda viimane vaba koht T-kategooria tasuta koolitusele, mis algas neljapäeval. Ma jäin sellega küll hiljaks, kuid vähemalt tekitas see kuulutus minus mingeid emotsioone – elevust mõtte enda ees ja pettumust, et ma selle viimase koha maha magasin. Mulle oleks see koolitus täitsa meeldinud. Mulle, kelle jaoks mängis kutsekeskkooli pooleli jätmise juures rolli nõue, et ma pean omandama T-kategooria juhtimisõiguse… (See polnud muidugi peamine põhjus, vaid üks paljudest.) Mine tea, ehk tuleb kunagi aeg, kus mulle meeldib mõte ka 12. klassi keemiast…

Praegu aga meeldib mulle rohkem mõte enda töötuna arvele võtmisest ja tööturule sisenemise tugiteenuste kasutamisest. Mõte koolitustest ja kutseõppest. Mõte tööpraktikast. Mõte töötamisest. Millal ma viimaseni jõuan, seda ma muidugi ei tea, aga kuskilt peab alustama ja võib-olla on tööharjutus selleks õige samm.

Võib-olla seetõttu, et ma ei ole kindel, kas minu koht on grupis, kus mõnel inimesel õnnestub tööharjutuse raames esimest korda arvutit katsuda või kus õpitakse CV-d kirjutama. Ma olen üsna kindel, et ma ei jää viimasega hätta, olen Silverile ikkagi kolm korda CV koostanud ja iga kord ta soovitud ametikoha sai ka. Kusjuures esimesel korral ei vastanud tema haridustase tingimustele, teisel korral puudus nõutud keeleoskus ja kolmandal korral kogemus, aga “Silver” (ehk siis mina) ei olnud motivatsioonikirjades tagasihoidlik, nii et silma ta jäi ja tööle sai.

Ma muidugi päris täpselt ei tea, mida praegune tööharjutus endast kujutab, minu eelarvamused on tekkinud vanade artiklite ja arutelude põhjal, kus tööharjutust kirjeldati kui kolm kuud kestvat lehtede riisumist, paberist lillede lõikamist, tikkimist ja soolataigna meisterdamist. Töötukassa kodulehe kirjelduse põhjal tundub see siiski midagi enamat olevat – tuleb ilmselt oma silmaga üle vaadata.

Praegu ma aga ainult mõlgutan mõtteid, liigutama hakkan alles uuel aastal, selleks ajaks on ehk arstilkäigud käidud, kõik uuringud tehtud, toidulisandid mõjuma hakanud ja eluvaim sees tagasi.

Musisuud Muriga

Kas te näete mu süles üht imelikku tõsise näoga looma, kellel on pisikesed silmad ja pikk nägu? Või näete kohe merisiga, kellel nina püsti? Mina ei näe viimast üldse, Silver aga ei näe kedagi peale õhku nuusutava merisea. Ma nüüd ei tea, kas mina olen hull või tema vaimuvaene…

Teine osa

See postitus saab olema põhimõtteliselt järg eelmisele, (mille kommentaaridele üleeile pika hilinemisega vastasin). Oleksin võinud selle juba varem kirjutada, aga ma ei tahtnud, sest Silver oli vahepeal kaheksa täispikka päeva kodus. Kaheksa! Talle kulus see minipuhkus pika puhkuse eel ära ja mulle kulus samuti tema kodusolek ära, lastest rääkimata.

Tegelikult ei plaaninud ta nii kaua kodus olla, eelmisel esmaspäeval oli ta valmis Soome tagasi sõitma, kuid tal tõusis mõned tunnid enne laeva väljumist meeste palavik ehk kraadiklaas näitas 37,2 kraadi. Naistel on see tavaline kehatemperatuur, mehed aga niidab see jalust. Olgu, Silver seisis ikka püsti, kuid enesetunne ei olnud kiita ja mõte sellest, et pärast sõidab ta Soome poolel 39-kraadise palavikuga laevalt maha, hirmutas meid mõlemat, nii et ta otsustas lükata sõidu ühe päeva võrra edasi.

Kuna Silver on aus inimene, siis ta ütles oma otsesele ülemusele, et ta on igaks juhuks veel ühe päeva kodus, sest enesetunne pole hea ja kraadiklaas näitab 37,2 kraadi. Too mõistis teda hästi ja ta andis Silverile terve nädala vabaks – ülemus on ikkagi mees ja teab, mida selline palavik tähendab. Nali! Silver sai vabu päevi küll juurde, aga ainult seetõttu, et tal ei lubatud enne tööle tagasi minna, kui on negatiivne koroonatest ette näidata. Aitäh, covid-19!

Muide, ma lugesin, et koroonat levitavad naised, sest kas keegi teab mõnda meest, kes 37,2-kraadise palavikuga suudaks poes käia? No vot! See oli muidugi nali ja ma ka eespool lihtsalt lõõbin, pole olemas meeste palavikku, meestel on ainult nende nohu, mis nad voodisse aheldab. Hehee, see oli ka nali. Võib-olla.

Nali naljaks, ma päriselt olen tänulik, et covid-19-ga kaasnevad eeskirjad Silveri koju jätsid. Kogu see koroonateema on muidu igati häiriv, kuid varem ei seganud kedagi ei Eestis ega Soomes see, kui ta 39-kraadise palaviku või talumatu seljavaluga tööd tegi, mistõttu on vahelduseks tore tunda, et ta polegi nii asendamatu, et ei saa endale haiguslehte lubada. Sai küll, nüüd siis teist korda oma 18-aastase tööstaaži juures, esimene kord oli rohkem kui 12 aastat tagasi…

Igatahes, koroonatest oli negatiivne, Silveri sees vindus paar päeva miski muu ja reedeks oleks võinud ta tööle minna, kuid tavaliselt on see neil poolik tööpäev, mistõttu võttis ta selle päeva veel kosumiseks ja sõitis ära alles pühapäeval.

Nüüd on ta juba töölähetuses ja ka seda on covid-19 heas suunas mõjutanud, sest hotellitubades ööbitakse ühekaupa. Silver pole pidanud paar kuud kellegi norskamise pärast magamata olema… Ta ise norskab ainult siis, kui ta on tõbine ja nüüd kodus olles lasigi ta mitu õhtut kogu torustikust. Ütleksin, et südamest, aga kõla järgi oli tegu rohkem traktoriga. Õnneks kaob tema norskamine ära, kui teda küünarnukiga ribidesse togida, vaid ühel ööl ei jaksanud ma oma küünarnukki tõsta, ütlesin hoopis läbi une: “Keera end külje peale, muidu su mootor jookseb kokku.” Ta keeraski ja traktor jäi seisma. Ma ei tea, kust see tuli, aga hommikul ajas see mind väga naerma, sest see oli ühelt unesegaselt ajult päris ergas hoiatus.

Jättes norskamise osa vahele, siis ma nautisin seda, et Silver nii mitu ööd minu kõrval magas. Nautisin seda tegelikult isegi koos norskamisega. Silver jääb väga kiiresti magama, mina olen see, kes vaatab tavaliselt poole ööni lakke, eriti viimastel kuudel, aga nüüd sain vaadata hoopis teda ja see aitas uinuda. Tema lähedus ja tema hingamine… Ma pole pikka aega saanud nii hästi magada, aga see kestiski vaid seni, kuni ta kodus oli, järgmisel ööl magasin ainult kolm tundi. Ainult mõned nädalad veel, siis ta on jälle kevadeni mu kõrval ja saan terve talve maha magada…

Kui teha lühikokkuvõte sellest, mis tolle kaheksa päeva sisse mahtus, siis see oleks umbes selline: autoremont, saun, väljas söömine, ujumine, Pihlaka kaneelipõimik, päikesesüsteem, keldriboksi korrastamine ja talverehvide kättesaadavasse kohta paigutamine, koroonatest, kodu suurpuhastus, aknapesu, lauamängud, laste juuksur, teeõhtu sõbranna juures, vereproovi andmine, Pihlaka kaneelipõimik, autoremont, reede õhtu Loomapäästegrupi Erkoga, basseinipesu, küülikute aediku tühjendamine, auto suurpuhastus, saun, “Coco” ja pisarad. Viimased siis “Coco” pärast, ma nägin seda alles kolmandat korda, võttis silmad märjaks…

Nii, minnes nüüd järjejutu juurde, siis eelmises postituses mainisin, et lähen (ITK-sse) gastroenteroloogi juurde. Käisin seal ära ja lähen juba homme uuesti, “mõõka neelama” ehk gastroskoopiasse… Kui koroona midagi ära ei riku, siis detsembri alguses tehakse koloskoopia. Esimest ma väga ei karda, sest näppude kurku toppimine pole mulle iivelduse ajal leevendust toonud, see lihtsalt pole mind oksele ajanud, ent sooleuuringut kardan ma küll. Ma olen selle kohta ainult õuduslugusid kuulnud ja kuna mul on põhjust kahtlustada, et midagi mu sooltes on (ise panustan endometrioosile), siis narkoosita ma seda uuringut teha ei julge. Õnneks ei peagi.

Esimese visiidi ajal tehti ka vereanalüüs, mida ma ei osanud oodata, nii et ma võtsin veel eelmisel päevalgi topeltannuse rauda ja arvasin, et seetõttu tulevad numbrid palju ilusamad kui juulikuus Rakvere haiglas. Aga võta näpust, vaatamata sellele, et olin ligi kolm kuud söönud korralikus koguses rauda, oli hemoglobiin 123 (RH norm 120-155) pealt 120 (ITK norm 121-150) peale langenud, samas ferritiin oli 8,4 (RH norm 10-150) pealt 15 (ITK norm 13-160) peale tõusnud. Vähemalt näiliselt, ma ei olnud kindel, kui palju seal tegelikult midagi langenud või tõusnud oli, sest nagu ütlesin, siis ma võtsin veel eelmisel päeval topeltannuse rauda. Samas oli mul käsil tsükli 4. päev ehk olin eelnevatel päevadel kaotanud ca 110 ml verd (OrganiCupiga mõõtsin), nii et mõjutajaid tundus olevat.

Üldiselt tundusid mulle analüüsid korras, lisaks hemoglobiinile oli vaid hematokrit täpselt normi alumise piiri taga ja albumiin oli veidi üle normi, kuid kõik teised näitajaid jäid referentsväärtuste sisse.

Kuna hemoglobiini ja ferritiini tulemused tekitasid minus küsimusi, siis jätsin kõik toidulisandid menüüst välja ning käisin reedel Rakveres uusi analüüse andmas. Ma ei ütleks, et ma targemaks sain, sest 8-päevase rauapausi peale oli mu hemoglobiin tõusnud 129 peale… Ferritiin oli 13,3 ehk veidi väiksem kui ITK-s, aga siiski suurem kui Rakvere juulikuine number, nii et mingi edusamm on ikka toimunud.

Suurem edusamm on toimunud B12-vitamiiniga, mille puudust mul küll olnud ei ole, aga mida olen koos rauaga võtnud, sest see lihtsalt on toidulisandis sees. Selle tase on tõusnud 242 pmol/L pealt 445 peale, seega toidulisand ikka toimib, raua osas lihtsalt veidi tagasihoidlikumalt.

Kui ma juba rauda kontrollisin, siis lasin D-vitamiini ka uuesti üle vaadata ja seegi oli “edusammu” teinud. Täpsemalt ühe tibusammu ehk 59,20 pealt 60,33 peale (norm on alates 75 nmol/L)

Lugesin, et madal magneesiumitase teeb D-vitamiini tarbimise kasutuks ja ma olen üsna kindel, et mul on madal magneesiumitase, väidetavalt on see madal lausa kaheksal inimesel kümnest… Hakkasin küll hiljuti magneesiumiõli kasutama, aga jalakrambid ja “sipelgad” päris kadunud ei ole, seega on vara vist loota, et magneesiumitasemega on nüüd kõik korras.

Kas teadsite, et nii raua, D-vitamiini kui ka magneesiumi madal tase põhjustab jõuetust, lihasnõrkust, väsimust, keskendumisraskusi, motivatsioonipuudust, apaatsust, ärevust, närvilisust, depressiooni? Kui 80%-l inimestest esineb magneesiumipuudus, 75%-l on D-vitamiini defitsiit (ei ole vist ime, kui magneesiumipuudus ei lase D-vitamiinil imenduda) ja 30%-l rauavaegus, siis äkki ei vajagi pool elanikkonnast psühhoteraapiat, vaid hoopis toidulisandeid?

Kuigi mu ferritiini tase on hetkel nii RH kui ITK referentsväärtuste järgi normis, väidavad erinevad allikad, et normi alumine piir peaks olema hoopis 30 ug/L, ent rahule võiks jääda alles 50 ug/L juures ning kõige parem oleks, kui tase oleks vähemalt 100 ug/L. Sinnani on mul pikk tee minna – üle 16,2 ei ole see näit mul viimase kolme aasta jooksul veel olnud. Vaevalt, et varemgi suurem oli, aga keegi seda ei kontrollinud, sest hemoglobiin on mul kogu aeg normi alumise piiri juures olnud. Ferritiini lasin 2017. aastal ise kontrollida ja siis oli selle tase 4,9 ug/L.

Ühesõnaga, on lootust, et ma muutun taas inimeseks, kui ma saan korda oma raua, D-vitamiini ja magneesiumi taseme. Gastroenteroloogi juurde ma seetõttu läksingi, et uurida raua imendumist takistavate seedesüsteemi häirete võimalust. Ma lihtsalt ei taha uskuda, et asi on vererohkes menstruatsioonis, kui naised võivad iga kolme kuu tagant loovutada 450 ml verd (lisaks igakuisele veritsemisele) – ega minagi selle ajaga rohkem “loovuta”…

Ma käisin vahepeal ka kõhupiirkonna ultrahelis, kus leiti sentimeetrise läbimõõduga sapipõie polüüp (ja sade sapis). Mida see tähendab, seda ma ei tea, aga poole aasta pärast oodatakse uuesti ultrahelisse. Lisaks oli väikevaagnas vaba vedelikku. Seda öeldi nii möödaminnes, et tundus tavalise asjana, aga guugeldades see nii väga tavaline ei tundu. Polüübi kohta saan ilmselt gastroenteroloogilt rohkem infot, aga günekoloogi juurde ma hetkel minemas ei ole, nii et vaba vedeliku kohta pole kelleltki midagi küsida. On teil vaba vedelik väikevaagnas tavaline?

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult hakkab homse maouuringu eel ikka väike ärevus sisse tulema. Äkki see ei olegi nii talutav, nagu ma oma peas ette kujutan…

Aga aitab nüüd küll heietamisest, järgmine kord katsun millestki positiivsemast kirjutada. Näiteks oli mul Silveriga vahepeal suur tähtpäev (tema peab sama tähtpäeva minuga veel neli aastat ootama), võiksin selle puhul vahelduseks meist kirjutada.

Lõpetades vähe lõbusama noodiga, siis räägin teile, kui armas mu mees on… Kui ta nüüd koju tuli, siis ta hakkas rääkima, et talle vist tuleb üks pilt, aga ta ei tea, kui palju see maksma läheb. Lootis, et tema oma on vähemalt ilus. Sain lõpuks aru, et ta vihjab reklaamile, mille üle alles koos naersime:

Reklaam on pärit Airwave OÜ Facebookist

Küsisin Silverilt, kas ta tahab mulle öelda, et kiiruskaamera tegi pilti. Täpselt seda ta öelda tahtiski, aga see kõik olevat juhtunud vaid seetõttu, et ta tahtis jõuda ruttu koju oma ilusa naise juurde, keda ta nii väga igatses… Kaval! Kuidas ma oleksin saanud selle peale midagi kobiseda?!

Siiani aga ühtegi trahviteadet tulnud pole, järelikult sai pilt nii kehv, et selle eest ei sobi raha küsida. Või on asi selles, et kaamera sähvatas Reidi teel ja see endiselt ainult sähvib, kuid ei trahvi.

Head ööd!