Ma tean, et osad teist ootavad praegu postitust majast, aga kuna see pole ainus suur uudis, siis liigun kronoloogilises järjekorras ja räägin hoopis sellest, et ma lähen ülikooli. MINA! Ma ei suuda seda ikka uskuda ja eriti nõme on see, et mul pole praegu jaksu selle üle ka rõõmustada.

Põdesin neljandat korda koroonat ja kuigi see mind jalust maha ei tõmmanud, on mu keha ja vaim nii kurnatud, et kahtlustasin juba veel rohkem süvenenud rauapuudust, aga tuli välja, et mu hemoglobiin on hoopis tõusnud normi vahemikku. See on iseenesest tore, aga kahjuks enesetunne on praegu hullem, kui oli rauapuuduse ajal. Mul on nüüd kolm puhkusenädalat aega taastuda ja loota, et mu ajurakud taastuvad ka, sest mul läheb neid peagi vaja. Nali naljaks, aga mitmed uuringud on tõestanud, et Covid-19 vähendab vaimset võimekust kuni aastaks ja ma tunnetan seda vähenemist praegu väga tugevalt. Vedas, et jõudsin enne IQ langemist Tallinna Ülikooli akadeemilise testi ära teha…

Aga alustame algusest, sest ma ei ole siin veel sedagi jaganud, et ma keskkooli lõpetasin. Jep, mul on lõpuks keskharidus, aga selle saamine ei valmistanud mulle erilist rõõmu, sest mul oligi tunne, et ma lihtsalt sain selle. Halastati ja anti see kätte, et ma lõpuks koolist minema läheks. Peamiselt on mul see tunne uurimistöö pärast, mille keerasin viimasel minutil nii totaalselt metsa, et mu lõpetamine oli suure küsimärgi all. Isegi mitte küsimärgi all, vaid olingi kindel, et see aasta ma taas ei lõpeta ja tulevikus ka mitte, sest ma rohkem lihtsalt ei jaksa.

Minu jaoks on keskkool olnud otsata tee ja palju hallim kui “Rändaja õhtulaulus”. Leinasin kaduma läinud aastat, kui jätsin kutsekeskkooli III kursusel pooleli ning sain jätkata vaid 11. klassis. Koolivahetusega kaasnes võõras keskkond ning karjuv ja alandav matemaatikaõpetaja, kelle esmaspäevahommikuse tunni ees tundsin nii suurt hirmu, et sain närvivapustuse ega läinud enam kooli, isegi mitte dokumentide järele. See trauma saatis mind unes ja ilmsi palju aastaid ning võttis igasuguse isu kooliteed jätkata. Välise surve tõttu küll üritasin seda korduvalt, kuid ainuüksi kooliteemaliste lehekülgede nägemine järjehoidjaribal põhjustas iiveldama ajavat ärevust, nii et ainus lahendus oli järjehoidjariba ära peita.

Kui lõpuks hakkas suuresti tänu Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi õppenõustaja moraalsele toele see ärevus minus lahtuma ning keskharidus tundus juba käega katsutav, algas pandeemia ning 12. klassi lõpetamise asemel olin kuude viisi oma kolme koolilapse koduõpetaja. Kuna sellest kõigest oli veel vähe, andis Rakvere linnavolikogu mulle ja paljudele teistele maksahaagi ning sulges selles segases koroonaajas kooli lõplikult, kuigi petitsiooniga palusid rohkem kui 900 inimest vaid paar aastat ajapikendust. Jälle uus kool, uued õpetajad, uued (veebi)keskkonnad ning tagatipuks oli üle 200 täiskasvanud üldhariduse omandaja ka Rakvere Ametikoolile nii uus asi, et segadust oli palju ja minu viimnegi tahe kadus ehk kool jäi järjekordselt pooleli. Sellest on pikem postitus ka, lugesin seda just ja sain aru, et olen end praegusest kõvasti kehvemini tundnud.

Kui ma ei oleks olnud lõpule juba nii lähedal, kus üks eksamgi oli tehtud, siis ma poleks koolitee jätkamist rohkem kaalunud, aga mul oli vaja seda lõppu, et nähtud vaev asja ette läheks. Paraku saabus lõpp Rakvere Ametikooli armust, kui mul lasti loetud päevad enne kaitsmist uurimistöö ümber kirjutada ning põhimõtteliselt tehti osa tööd minu eest ära täiendatud sisukorra ja alapeatükkide näol – minu töö oli lihtsalt AI loodud ja tõlgitud tekstide loogilisemaks muutmine. See oli ka tegelikult suur töö, sest põhimõtteliselt kirjutasin kõik nullist uuesti ja otsisin uued allikad, aga mul oli siiski puust ja punaseks ette tehtud, mida minult oodatakse. Laias laastus oli lõpuks 38 lehekülge mahukas uurimistöö küll minu töö, ent mind oli vaja käekõrval lohistada, et see tehtud saaks.

Ma olin tegelikult nii meeleheitel, et uurisin isegi varianti vahetult enne lõpetamist kooli vahetada, sest Tapa Gümnaasiumis oleksin töötava õppijana saanud töökogemust arvestada praktilise tööna ega oleks pidanud midagi peale lühikese tööülesannete kirjelduse esitama. Et ei jääks nüüd mulje, et otsisin lihtsalt kergemat teed (seda ka muidugi), aga selleks ajaks olid tähtajad kukkunud ja mina olin esitanud 31 lehekülge pika töö, mis ei sobinud kuskile. See töö lastigi mul päris viimasel hetkel ümber kirjutada, lõppversiooni saatsin ära laupäeva õhtul ja kaitsmine oli esmaspäeval, vahepealne päev kulus slaidiesitluse koostamise ning kaitsmise harjutamise peale. Uurimistöö hindeks sain muidu viie, aga ma ei tundnud, et ma oleks selle auga välja teeninud…

Lõpuaktusel ma ei osalenud, kuna ma nägin pjedestaali sama okkalisena, kui selleni viinud rada. Pealegi ei teadnud ma enda klassikaaslastest kedagi ning kokku puutusin seal ka vaid üksikute õpetajatega, mul ei olnud sellist gruppi kuulumise tunnet, et oleks tahtnud koos teistega lõpetamist tähistada. Samuti ei olnud mul tunnet, et ma seda lõputunnistust väärin, seega tundus narr minna üleslööduna seda armuandi vastu võtma. Samal ajal lõin ma hoopis töökaaslastega (null)mulliga täidetud papist topse kokku ja tundsin end hästi, sest aktusepäeval muutus asi minu jaoks ametlikuks – keskkoolist sai ajalugu! Täpselt nii, ma ei tähistanud seda, et ma keskhariduse sain, vaid seda, et ma ei pea enam kunagi keskkooli minema.

Ma saan tegelikult aru, kui palju ma vaeva nägin, kui suure töö ma ära tegin, kui väärt ma olin häid hindeid ja lõputunnistust, aga kahjuks võrdus keskkool minu jaoks viimse hetkeni negatiivsete emotsioonidega. Kui ma oleksin saanud lõpetada Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi, siis oleksin ilmselt rõõmsam olnud, tõenäoliselt oleksin isegi lõpuaktusel osalenud, aga paraku oli selle kooli sulgemine minu haridustee üks sügavamaid löökauke ja sellest suurest kasust, mida Rakvere linnavolikogu sõnul selline samm õppijatele tooma pidi, mina küll mingit osa ei saanud…

Õnneks on see kõik möödas ja tuleviku osas üliõpilasena olen ma elevil ning motiveeritud. Veidi muidugi kardan ka, kuid see hirm pole ärevus, vaid ratsionaalne mure enda jagamise ees pere, kodu, töö, koera, kooli ja nüüd ka maja renoveerimise vahel. Kui see osutub liiga keeruliseks, siis paraku tuleb sellest nimekirjast midagi maha kriipsutada ja see miski ei saa olema kool, aga ma ei rutta veel asjadest ette.

Mul ei olnud plaani minna edasi õppima, seda vist ainult seetõttu, et ma ei julgenud plaane teha, kuna mulle tundus, et ma ei saagi kunagi seda pagana keskharidust. Kui oli selge, et ikkagi saan, siis tundsin tugevalt, et ma tahan minna edasi õppima ja tunda vahelduseks kooliskäimisest taas rõõmu, sest ülikool on ju lust ja lillepidu. Nali! Ma alguses isegi ei mõelnud ülikooli peale, pigem mõtlesin, et saan minna lõpuks Tallinna Tööstushariduskeskusesse CNC freespingi operaatoriks õppima, et teha enda tööd paremini ja saada paremat palka. Ainult et pikas perspektiivis ma ei taha seda tööd enam teha… Ja pikas perspektiivis tundub mulle mu vanus ka juba selline, et tööturul on nooremate ja kogenenumate kõrval keeruline konkureerida, nii et uut suunda valides mõtlesin teiste seas haridusvaldkonna peale, sest seal ollakse igas vanuses hinnas.

Naljakas või mis, ma raiusin aastaid, et ma ei taha lastega töötada, kui mulle öeldi, et just see mulle sobiks… Noh, tuleb välja, et vist ikka tahan. Või on enda lapsed vahepeal lihtsalt nii suureks kasvanud, et teiste laste jaoks on nüüd ka energiat, sest klassiõpetaja eriala tundus järsku päris hea idee. Tegelikult olen seda mõtet mõlgutanud vahelduva eduga üle aasta, aga varem tundus see nii loll idee, et ma poleks julgenud seda kõva häälega väljagi öelda. Kevadel juba julgesin ja seda lausa kooli ümarlaua taga, kus oli teemaks Neljanda väikeklassi tõstmine. Ärge küsige, kuidas jutt seal nii kaugele läks, aga igatahes sinnani see jõudis ja tegelikult üritasin ma oma väljaütlemist ka seal leevendada lausega, et tõenäoliselt on see tobe mõte (sest kuidas minusugune üldse ülikooli sisse peaks saama). Seda viimast osa ma muidugi välja ei öelnud, aga kujutasin ette, kuidas just sedasi mu vastas esimese asjana mõeldakse, sest ma ise mõtlesin nii.

Sellegipoolest käisin palju kordi klassiõpetaja eriala kohta lugemas ja otsustasin vähemalt üritada. Kuna ma ei tahtnud minna ainult ühe eriala peale välja, siis istusin palju õhtuid Tallinna Ülikooli lehel ning vaatasin õppekavasid, mis võiks mind veel kõnetada ja igal õhtul jõudsin eripedagoogikani. Ühel hetkel hakkas see kõnetama isegi rohkem kui klassiõpetaja, nii et nendele kahele erialale esitasin ka avaldused. Kui tähtajaks oli neid avaldusi eripedagoogika erialal 343 ja klassiõpetaja omal 234 ning oli teada, et akadeemilise testi järele saavad edasi vastavalt 75 ja 80, siis ma päris tõsiselt arvasin, et see on lootusetu üritus. Õnneks ma ei hakanud eos loobuma, vaid läksin ikkagi proovima ja kujutage nüüd ette mu šokki, kui tulemuste selgumise järel olin ma eripedagoogika pingereas 8. kohal ja klassiõpetaja omas 5. kohal…

Ma arvan, et ma ei ole iial suuremat eduelamust tundnud ja mu eneseusk lihtsalt pani kosmosesse minema – ma olen konkreetselt üks targemaid inimesi maamunal! See on loomulikult liialdus, aga need numbrid andsid mulle korraliku annuse enesekindlust ja mu sisetunne ütles sellest hetkest alates, et eripedagoogikasse saan ma sisse. Ma küll tõin end maa peale, sest endiselt oli ühele kohale ligi kolm kandidaati, aga tundsin siiski lootust, mitte ei olnud kindel oma ebaedus. Klassiõpetaja erialal ma nii optimistlik ei olnud, sest akadeemiline test moodustas seal tulemusest ainult 25%, oli vaja veel kirjutada essee ning osaleda kutsesobivusvestlusel.

Nii enesekindel ma muidugi ei olnud, et oleks 100% eripedagoogikale panustanud ja selle TLÜ teise vooruga läks nii, et ajad määrati päevale, kus mul olid kirjas grupivestlused ja test Tallinna Tehnikakõrgkooli majandusarvestuse ning teabehalduse ja infosüsteemide korraldamise erialadel. Viimasel erialal olin ma keskmise hinde (4,42) põhjal sees, aga nimekirjas püsimiseks oli grupivestlusel osalemine kohustuslik. Neid erialasid õpetatakse Mõdrikul, nii et ma ei oleks saanud samal päeval kahes kohas olla ja midagi muuta ei saanud kummaski koolis. See pani korraks tõsiselt mõtlema, kas loobun TTK erialast, kus olen kindlalt sees, TLÜ eriala pärast, kuhu ma ei pruugi sisse saada.

See kõik loksus aga iseenesest paika, kui sain 4. juuli hommikul TTK-st kirja, et võin minna Mõdrikule elavasse järjekorda. Olingi vähem kui tunni pärast kohal ja sain kõik tehtud, nii et enne TLÜ teise vooru tulemuste selgumist oli juba teada, et Mõdrikul olen mõlemal erialal sees ehk plaan C ja D olid vajadusel olemas. Plaan E oli mul CNC freespingi operaatori kutseõpe, aga selle avalduse tühistasin juba siis ära, kui TTK nimekirjad lukku läksid ja ma teadsin, et teabehalduse korraldus on kindel variant.

Appi, kui mõttetult pikalt ma seda kõike kirja panen, aga vähemalt on mul endal aastate pärast seda põnev meenutada, nii et jätkan samas vaimus.

Igatahes, esseega läks mul kehvasti, sellest sain kohe aru, sest ma ei esitanud ühtegi teaduslikule allikale toetuvat argumenti, vaid kirjutasin pigem kirjandi. Sain 16 punkti 30-st, ilmselt päästis mind siin vaid õigekiri. Vestlus kestis pool tundi, seal olin koos teise kandidaadiga ning pidime seal lõpus omavahel Eesti Haridusteaduste Ajakirjast loetu teemadel rääkima. Vestluse eest oli võimalik saada 40 puntki, sain 31. Eripedagoogika vestlusel sain 39 punkti 50-st ja sinna tuli motivatsioonikiri kaasa võtta, nii et see ilmselt mängis ka veidi rolli.

Lõpptulemusena jäi teise vooru järel klassiõpetaja erialal minu punktide arvuks 73,19 ning pingereas langesin 35. kohale ehk polnud lootuski pääseda 25 väljavalitu hulka. Ma ei olnud väga kurb, sest eripedagoogikasse sain sisse ja see oligi minu esimene valik. Kokkuvõttes on 200+ kandideerija seas 35. koht ikkagi tubli tulemus. Ma oleksin olnud enda üle uhke ka siis, kui ma oleks eripedagoogikas 300+ kandideerija seas nii kaugele jõudnud, aga läks veel paremini ja jäin pingereas 81,22 punktiga 22. kohale ehk sain õppimiskoha.

Erinevatele erialadele kandideerides mõtlesin küll, et valik saab olema väga keeruline, kui peaksin igale erialale sisse saama, aga tegelikkuses kinnitasin ma TLÜ-sse õppima asumise kohe ära, kui see võimalus tekkis, kuigi Mõdrikul oleks logistiliselt oluliselt kergem õppida.

Ma ei oleks uskunud, et siin kunagi midagi sellist kirjutan, aga nii on – ma lähen Tallinna Ülikooli eripedagoogikat õppima. Ma väga loodan kolme aasta pärast kirjutada ka lõpetamisest ja magistriõppesse asumisest. Ideaalne oleks sel ajal juba poole kohaga koolis tööl olla. Ja elada ilusas renoveeritud majas. Kui Silver ka selleks ajas kodumaal töötab, siis ei oska elult küll rohkem midagi tahta. Võib-olla ainult uut mootorratast…

Väga ootan nüüd julgustavat tagasisidet kõigilt, kes on laste, kodu, töö ja muu elu kõrvalt käinud ülikoolis. Mul kunagi oli siin üks lugeja, kes käis kolme väikese lapse kõrvalt (üks neist rinnalaps) nii täiskohaga tööl kui ka ülikooli päevaõppes ja selle kõige kõrvalt oli tema 200+ m2 maja koos suure aiaga alati ideaalselt korras ning perele kolmekäiguline õhtusöök tehtud. Ta küll ladus selle mulle üleolevalt ette, kuna ma jõudsin väga vähe nelja väikese lapse kõrvalt, aga mulle siiski kuluks praegu tema nõuanded ära.

Ee, tere…

Ma olen kirjutamisest nii võõrdunud, et ei oska enam kuskilt isegi alustada, aga mõtlesin, et vahelduseks võiks endast siia mingi jälje maha jätta. Seda enam, et olen praegu oma viletsate käte pärast haiguslehel ja selle ootamatu lisaajaga midagi eriti raskemat teha ei kannata, kuigi oleks vaja keldrit tühjendada, sest peagi hakatakse seal lagesid soojustama. Meil nimelt algasid maja rekonstrueerimistööd, mida oleme mitu aastat oodanud, et saaks samal ajal korteri planeeringut muuta, ja nüüd, kus see aeg on käes, on meil kõik otsad lahtised. Või oleme lihtsalt otsustusvõimetud.

Ausalt, kahekümnendate alguses oli hea lihtne võtta vastu suuri otsuseid, aga keskealistena paneb pikk laenukoormus ikka mõtlema… Äkki me üldse ei elagi nii kaua. Äkki veab tervis sedasi alt, et töövõime langeb või kaob sootuks. Hirmutavalt kiiresti läheneb ka aeg, kus meil on endiselt neli last, aga peretoetus kukub kolinal 810 euro pealt 160 peale, mis on peaaegu võrdne nulliga. Me ei oota, et viie aasta pärast on meie üheksateist ja kakskümmend aastat vanad poisid iseseisvad, vastupidi, me ootame, et üks neist oleks sel ajal ajateenistust lõpetamas ja teine alustamas, mille järel jätkavad mõlemad kooliteed. Me ei luba lastel korrata meie vigu, vaid tahame neile lubada õpingutele keskendumist ja seda vajadusel kahekümnendate keskpaigani. Kui neil on aega ja jaksu kooli kõrvalt endale lisaraha teenida, siis lasku käia, aga eluks vajaliku pärast nad sel ajal muretsema ei peaks.

Rääkides pikast laenukoormusest, siis see käib kaasas nii plaaniga A kui ka plaaniga B. Ma hetkel isegi ei tea, kumb on A ja kumb B, aga kaalukausil on endiselt korteri ümberehitus koos suvekoduga Nõmmikul või maja. Variant C oleks muidugi see, et me ei remondi, ehita ega osta midagi ja lapsed jagavad ka täisealistena tuba ning magavad narivoodites, aga ma kardan, et sellistest oludest tahavad nad nii kiiresti iseseisva elu peale pääseda, et pole aega keskharidustki omandada. Juba praegu on ühel raske leppida jagatud toa ja narivoodiga, sest tal pole kodus kohta, kus oma tüdruksõbraga olla. (Jah, meil on siin juba sellised lood.) Õnneks on tüdruksõbral oma tuba ja Esimene elabki juba poole kohaga seal, aga pikas perspektiivis on tal siiski vaja enda privaatset nurgakest. Kõigil on seda vaja, ent korteris see võimalus puudub, nii et pigem on plaan A ikkagi maja. Vist. Ma ei tea. Ma ütlen, et me oleme otsustusvõimetud.

Elu on lihtsalt nii kallis, et ei julge suuri väljaminekuid teha, ühel hetkel oleme äkki taas ummikus. Näiteks lemmikloomade peale kulus eelmine aasta autoliisinguga võrdne summa, keskmiselt üle 300 euro kuus, seda suuresti kassi ravikulude pärast ja selliseid kulusid võib aina enam ette tulla, sest kassid pole enam esimeses nooruses. Koer pole samuti odav lõbu. Naljakal kombel polnud seda ka pisike merisiga. Kirjutan temast minevikuvormis, sest Muri läks sõbrapäeval loomaparadiisi oma vana sõbra juurde, vanust oli tal selleks ajaks seitse aastat ja kolm kuud. Sellest on juba omajagu aega möödas, aga endiselt on imelik, et külmikut avades keegi ei ruiga ega nõua kurki või paprikat…

Tänase seisuga on koera ja kahe kassi püsikulud ainuüksi toidu ja kassiliiva näol kena 200 eurot kuus, sest koeral on tundlik seedimine ja mõlemad kassid söövad ühe põiekivide pärast spetsiaalset toitu ning see üks on nõus käima ainult Natusani liiva sees hädal. Lisanduvad aga arstivisiidid, vaktsiinid, ussirohud, puugitõrjed, kakakotid, muud tarvikud või mänguasjad, hoidmiskulud ja halvimal juhul ka ravikulud. Oleks ma tajunud realistlikumalt, millised kulud, kohustused ja piirangud loomadega kaasas käivad, siis meil poleks kodus ühtegi neljajalgset. Koerad on küll fantastilised, aga ma pigem hoiaks tulevikus raha eest teiste omasid, mitte ei maksaks enda oma hoidmise eest ehk Dingo jääb meie esimeseks ja ainsaks koeraks ning kassid jäävad viimasteks kassideks.

Lapsed jäävad ka viimasteks lasteks, nemad on eriti kallis lõbu ja nad isegi ei liputa meid nähes rõõmust saba. Esimene sai hiljuti breketid, üle aasta veel maksame nende eest 183 eurot kuus, peagi saab ka Kolmas breketid ja kuutasu tõuseb 366 euro peale, mis on Škoda liisingust juba suurem summa. Silver ja Neljas on samuti breketite järjekorras, nii et see 366 eurot kuus saab olema päris mitu aastat meie igakuiste kulude hulgas. Kokku lähebki terve pere breketite peale ühe tutika Octavia raha, nii et kui keegi veel tunneb huvi, miks me oma auto maha müüsime, siis saame öelda, et pidime valima auto või breketite vahel.

Tegelikult müüsime auto maha liisingust vabanemise eesmärgil. Oleksime saanud auto ka säästude eest välja osta, mida me tegelikult enne müüki tegimegi, aga pikemaks ajaks me säästukontot sedasi tühjendada ei tahtnud, seega loobusime oma kolm aastat vanast autost ning vaatame alles jäänud raha eest asemele mitu korda vanema masina. Kokkuvõttes saab meil olema ikka kaks autot, lihtsalt mõlemad laenukohustuseta ja samal ajal säästukontolt midagi ei kao.

Me panime auto esimest korda müüki juba eelmisel talvel. Otseselt vajadust müüa ei olnud, aga ütleme nii, et me oleme viimastel aastatel muutunud oluliselt rahatargemaks ja juba siis mõtlesime, et pigem võiks liisingumaksele kuluva summa hoopis investeerida. Uue autoga oli vahelduseks küll mõnusalt muretu sõita, kuid ma ei ütleks, et me oma 15 aastat vana Chrysleriga sõidu ajal väga muretseks. Isegi kütusekulu enam väga ei morjenda, sest me sõidame selle autoga lihtsalt nii vähe.

Praegu muidugi ainult Chrysleriga sõidamegi, tänagi lähme sellega kolmekesi PERHi, sest see on vaatamata suurele kütusekulule ühistranspordist odavam. Me muidu kaalusime rongiga minemist, aga paberile pannes selgus, et see maksaks ca 49 eurot, võtaks ligi kaks tundi rohkem aega ja oleks oluliselt ebamugavam variant. Autoga sõidame uksest ukseni ja koos parkimistasuga maksame ca 39 eurot. Oleks teine auto veel alles, siis saaks üldse 20 euroga hakkama.

Uue masinaga vaikselt tegeleme ja hoiame Auto24-l aktiivselt silma peal, et leida üles mõni pärl. Üks selline jäi silma, aga kahjuks on see automaatkäigukastiga sedaan, meil on koera pärast vaja universaali või luukpära. Automaatkasti osas pigistaksime silma kinni, kuigi eelistame manuaali, sest üks hakkab meil siin varsti autokoolis käima ja tal kulub kodune praktika ka ära. Ausalt, ma pole veel isegi harjunud, et meil on kodus juba teemaks tüdruksõbrad ja juhiload ja noortevanglad… Viimane oli nali, kuigi süsteemile vastu hakkavale lapsele kuluks väike šokiteraapia ära küll.

Jõudsin nüüd punkti, kus mul kiilus mõte kinni ja jätkata ma enam ei oska. Pole aega ka, sest Silver sai just söögi valmis.

Tsau!

Aasta viimane postitus… Samal ajal on see alles neljas, nii et kord kvartalis kirjutamise sagedusega ma ilmselgelt suurt midagi meie elust jaganud pole. Ega suurt midagi pole olnud jagada ka, seega terve aasta mahub kenasti sellesse postitusse ära.

Pere

Lapsi ega loomi sel aastal meile juurde ei tulnud ning Silveriga tähistasime just 16. pulma-aastapäeva. Suht napilt jõudsime selle numbrini, sest nädal varem olin ma oma mehes nii pettunud, et kahtlesin sügavalt tema armastuses minu vastu. Tahate kindlasti teada, mida ta tegi, eks? No ma räägin.

Oli reedene hommik, ma olin väga väsinuna tööl, sest olin terve nädala teinud pikemaid päevi ja lisaks ületundidele käinud koolis, ortodondi juures, lapsega loovteraapias ja nii edasi. Mul olid maas nii kett kui mott. Sel hetkel kirjutas Silver, et ta käib vanematega Tapal poodides ja ma palusin, et ta tooks mulle lihapoest kohupiimapirukat, mis on üks mu lemmikuid. Tema vastas “ok” ja edasi pidasin ma vastu ainult selle piruka nimel. Kella kolmese pausi ajal olin energiast nii tühi, et käisin tanklas Red Bulli järel ja mu neelud käisid täiega millegi magusa järele, aga ma ei ostnud midagi, sest ma teadsin, et mind ootab kodus kohupiimapirukas. Pidin vaid kaks tundi veel vastu pidama. Mul oli kindel nägemus, kuidas ma lähen töölt koju, vajun diivanisse, söön saiakest ja vaatan Netflixist “Sex Educationit” ning lähen vara magama, et elada üle ka laupäevane tööpäev.

Vara läksin magama küll, aga seda pigem suurest solvumisest, sest kohupiimapirukas mind kodus ei oodanud… Silver ütles, et seda ei olnud. Ma imestasin, et hommikul vara oli kõik juba otsas, tavaliselt ei ole pärast lõunat enam midagi osta, aga okei, äkki tõesti oli otsas. Küsisin siis, miks ta midagi muud ei võtnud ja selle peale tõmbas Silver kuumaõhufritüüri lahti, kus seisis Konsumi soojaleti hakklihavorm: “Ma alles jõudsin koju ega oleks jõudnud süüa teha, võtsin poest selle suurema nälja kustutamiseks.” Mul hakkas konkreetselt iiveldama, sest ma ei tahtnud soojaleti õlist hakklihavormi, vaid mahlast kohupiimapirukat. “Sa ei käinudki üldse lihapoes, jah?!” heitsin solvunult ette. Silver lasi õlad longu ja tunnistas, et ta ei viitsinud seal käia.

Mu maailm varises sel hetkel kokku, sest ma olin kümme tundi tööl olnud, et meie perekonda ülal pidada ja tema ei viitsinud koduse mehena kulutada oma päevast viit minutit, et mulle pirukat osta. Olgu, see on veidi dramaatiline, sest ka koduse mehena on tema sissetulek minu omast suurem, nii et ilmselgelt ei ole ma meie perekonna ülalpidaja, aga nii palju võiks ma ikka väärt olla, et mulle see pagana pirukas osta. Ja täpselt sedasi ma end tundsingi, väärtusetuna, sest mu mees ei viitsinud minu nimel nii palju pingutada, et möödaminnes lihapoest läbi astuda. Tema jaoks oli see muidugi kõigest pirukas ja ta ei saanud aru, miks ma sellise tühise asja pärast solvun. Aga ma solvusin ja solvusin veel selle peale ka, et tema ei saanud aru, miks ma solvusin.

Ma ei ole kindel, kas mul tänasekski see solvumine päriselt üle on läinud, aga igatahes abielus me veel oleme, seega sai ta andeks – ma lihtsalt ei ole veel unustanud. Silveri suhtes oleks ilmselt aus lisada juurde, et tal oli tegelikult plaanis sel õhtul mind välja sööma viia, sest ta teadis, kui väsinud ja tüdinud ma olen ning tahtis mulle vaheldust pakkuda (ja ennast kokkamisest säästa), aga ma tõesti olin nii väsinud, et soovisin ainult teleri ees diivanil lesides pirukat süüa, ei muud.

Oli see nüüd tühiasi või mitte, aga igatahes oli see meie selle aasta suurim ainus konflikt, nii et kokkuvõttes võib vist öelda, et meil on tegelikult päris hästi.

Suhted meie nelja (eel)teismelisega on ka see aasta päris head olnud. Ühel on küll koolis kaasõpilaste ja õpetajatega suhtlemisel probleeme, aga kodune elu on temaga olnud kergem kui kunagi varem ja ma näen, kui väga ta pingutab, et mitte kurvastada oma tegudega mind ja Silverit. Seda näevad ka osad õpetajad, ent osad mitte ja tema uus klassijuhataja leiab üldse, et me pole osanud last kasvatada, kuid tema ka ei suuda meie tegemata tööd üleöö ära teha. Mis siis, et me “töötame” selle lapsega rohkem kui teise kolmega kokku… Ja veidral kombel oleme osanud neid kolme selle vähese panusega õigesti kasvatada, sest neil koolis käitumisprobleeme ei ole. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et teised on vähe tähelepanu saanud – mu ema pidi mulle vahepeal meelde tuletama, et Neljas käib juba neljandas klassis, ma arvasin hiljuti, et käib kolmandas. Aasta ema.

Suures plaanis võib siiski öelda, et kui mitte arvestada koolist tulnud tagasisidet, siis on see aasta olnud lastega kerge ja lõbus. Nendes avaldub aina rohkem musta huumorit ja oskust iseenda üle naerda, mis on minu arvates parim oskus üldse. Lisaks kerkivad aina enam teemaks igasugused tabuteemad ja mul on hea meel, et olen aastatega oma kinnise abikaasa nii avatuks muutnud, et ka tema annab oma panuse tabuteemade tavateemadeks muutmisel. Ühesõnaga, meil saab lastega palju nalja ja meil on palju põnevaid vestlusi, nii et kuigi suurte lastega kaasnevad suured mured (ja suured väljaminekud), siis ma eelistan praegust aega sellele, kus lapsed olid väikesed ja nunnud.

Aa, suuremad lapsed oskavad oma sõnadega juba korralikult haiget ka teha. Varem ei võtnud ma südamesse neid kordi, kus mulle öeldi, et ma olen halb ema, sest järgmisel hetkel olin ma jälle maailma parim, aga see haavas küll, kui kuulsin, et ma valmistan oma lapsele piinlikkust. Täpsemalt oli see nii, et laps tuli sõbra sünnipäevalt ja rääkis, kui tore seal oli ja kuidas “sõbra ema oli ka meiega, tal on nii lahe ema”, mille peale ma ütlesin, et nüüd on siis lahe ema, aga kui mina tema sünnipäeval tema sõpradega samas seltskonnas olin, siis see küll lahe polnud ja mind aeti minema. Selle peale vastati, et see polnudki lahe, sest ma valmistan talle piinlikkust. Võttis ikka pisara silma küll, kuigi ma olen suht kindel, et tema sõprade jaoks olen mina ka lahe ema, aga ikkagi…

Kodu

Kinnisvaraportaali vaatamine on meil endiselt igapäevane, seda ka siis, kui oleme otsustanud, et me ikka ei hakka maja ostma, vaid elame korteris edasi ja ehitame Nõmmikule suvekodu, sest äkki tuleb ideaalne majapakkumine, mida ei saa käest lasta. Pole tulnud. See eest põletasime Nõmmikul lootusetus seisus maja maha ning saime kinnituse, et uue aasta esimeses pooles algab meie kortermaja rekonstrueerimine, mis tähendab, et saame lõpuks korteris sees ka suuremad ümberehitused ära teha (oleme seda aastaid oodanud). See aasta siis otseselt midagi uut ei toonud, vaid vana kadus eest ja korteriga hakkasid asjad liikuma, nii et kuigi me vaatame ikka iga päev majakuulutusi, hakkame uuel aastal keskenduma sellele, et ehitada midagi Nõmmikule ja teha korteris täielik renoveerimine. Stress on juba praegu peal, sest me ei tea, kuhu ja kui kauaks me vahepeal kolime ja kuidas ma jõuan tegeleda töö, kooli, korteri ja Nõmmikuga samal ajal, aga see kõik on juba järgmise aasta teema.

Tervis

Ma võiksin siin kurta küll, kuidas mina ja lapsed oleme ka sel aastal palju igasuguseid viirushaiguseid põdenud, aga need on tühised asjad tõsiste tervisemurede korral, nii et ma ei tee seda. On olnud päevi, kus mu käed on olnud nii kehvas seisus, et olen tundud hirmu tuleviku ees. Hirmu, et kaotan lõpuks töövõime ja seda liiga vara. Olen aru saanud, et tervis on meie suurim vara, nii et kuni mu käed ja ülejäänud keha liigub, seni on kõik hästi.

Töö

Tööalaselt ei ole mul midagi uut jagada – palgatõusu ei saanud, aga samas koondamisteadet ka mitte, nii et kõik on hästi. Töötan ikkagi töötlevas tööstuses, seega kõige kindlamalt end praeguses majandusolukorras ei tunne.

Silver ei tundnud end aasta alguses ka kuigi kindlalt. Teedeehitajana oli tal juba eelmine aasta väga kehv, lausa nii kehv, et me ei teeninud kahe peale kokku ka nii palju, kui tema üksi aasta varem. Sellel kevadel uuris ta maad nii siin kui ka seal pool lahte, sai mitu tööpakkumist, kuid kaalus ikka varianti jääda vanasse kohta vinduma, sest talle ei meeldi suured muutused. Õnneks vanas kohas polnud talle enam üldse tööd pakkuda, mistõttu ta oli sunnitud töökohta vahetama ja kuigi algus uues kohas oli tema jaoks äärmiselt raske (tahtis isegi asjad kokku panna ja ära tulla), osutus see vahetus parimaks otsuseks üldse. Ta on nüüd Helsingile nii palju lähemal, et kodus on lihtsam ja odavam käia ning ta palganumber kasvas kaks korda. Ta tunneb end esimest korda päriselt väärtustatuna ja kevade osas on olukord nii paljulubav, et tema tunneb end üsna kindlalt vaatamata praegusele majandusolukorrale.

Nii palju mul siiski on uut, et mul oli sel aastal kolmas ettevõtte jõulupidu ja seekord tuli Silver mu kaaslaseks, kuigi talle kohe üldse ei meeldi sellised üritused ega võõrad seltskonnad. Sain ta mõne oma lemmiku töökaaslasega tuttavaks teha ja õhtu lõpetasime ühe mu lemmiku endise töökaaslase juures, kuhu Silver samuti eriti minna ei tahtnud, aga pärast mida ta leidis, et mul on toredad kolleegid. Ainsa naisena tootmises pean ütlema, et mul tõesti on toredad töökaaslased ja ma tunnen end nende poolt hoituna.

Silveril jõulupidu ei olnud, nendel on hoopis hooajalõpureis Tenerifele, kuhu lendame järgmisel kuul. Seda me teadsime, et reisiplaane tehakse, aga kuhu ja millal, seda mitte, kuni Silver sai tööandjalt kõne sihtkoha, kuupäevade ja kaaslase umbkaudse hinna osas ning kolm minutit aega otsustada, sest ta oli juba reisikorraldaja juures. Me otsustasime minna.

Haridus

Ma olen kolmandat aastat 12. klassis, aga seekord kenasti järje peal, nii et keskharidus on lõpuks päris lähedal. Teha on veel vaid kaks kursust matemaatikat, üks kursus vene keelt, uurimistöö ning inglise keele ja matemaatika riigieksamid. Seekord käin koolis kohapeal matemaatikat õppimas, kevadel jäigi motivatsioon lõpetada selle taha, et ma ei saanud e-õppes matemaatikast mitte midagi aru ja siis polnud ka teiste asjadega enam kiiret.

Raha

Öeldakse küll, et raha ei tee õnnelikuks, aga meile tundub, et me oleme sellel aastal olnud õnnelikumad just seetõttu, et see on olnud rahaliselt kõige parem aasta. Kui ma tööle läksin, siis arvestasime minu sissetulekuga kui lisarahaga, mis elu kergemaks teeb, aga tegelikkuses see lihtsalt kompenseeris selle osa, mis Silveril teenimata jäi. See tekitas tunde, nagu ma oleks tasuta tööd teinud, sest mingit lisa meile ei tekkinud. Sellel aastal läks palju paremini ja minu sissetulek ei olnud mitte lisaraha, vaid ülejääv raha ehk see on kõik kõrvale läinud. Tegelikult see nii muidugi ei ole olnud, et ma oleks enda palga säästukontole kandnud ja Silveri omast elanud, aga me arvestame siiski sedasi, et meelerahufondis on minu panus, sest mu käte pärast on laual olnud ka variant, et jään uuesti koduseks, kuni omandan mingi erialase hariduse ja leian kergema töö.

Me alustasime seda aastat muidu kalamarja söömisega, sest öeldakse, et kuidas möödub aasta esimene päev, sedasi kulgeb ka ülejäänud aasta – võib öelda, et toimis. Igatahes on meil kalamari juba külmikus olemas, et 2024 tuleks sama hea või veel parem.

Elamused

Aasta suurim elamus on minu jaoks olnud mootorrattaga sõitmine, aga suures plaanis on meelelahutust siiski vähe olnud. Koroonapiirangute ajal harjusime koduse eluga ära ja me enam isegi ei igatse igakuiseid väljasõite. Kinos oleme mõned korrad käinud, aga ma ei tea, kas me Silveriga oleme vanaks jäänud või on filmid ja kombed kehvaks jäänud, aga elamusi me enam kogenud ei ole, pigem on rahast kahju hakanud. Esiteks on meile huvipakkuvad filmid olnud veidi liiga pikaks venitatud ja teiseks on peaaegu alati keegi meie kõrval natšosid söönud, mis on olnud väga häiriv.

Eriti õudne elamus oli meil Rakvere kinos, kus meie taga istunud tüüp surus kogu aeg põlvedega Silveri tooli ja sõi väga lärmakalt popkorni, aga see oli alles algus. Kui karp sai tühjaks, siis võeti kuskil kotist välja poest ostetud natšod või midagi muud taolist, valati see suure krõbistamise saatel popkornikarpi ja hakati edasi veel valjemalt krõmpsutama. Iroonilisel kombel me vaatasimegi tol päeval õudusfilmi ja see oli nii vaikne, et ilmselt häiris tolle tüübi söömine poolt saali. Ma lõpuks plahvatasin ja küsisin ta käest, kas ta kavatseb veel kaua süüa. Tüüp vastas rahulikult “mhmh” ja sõi edasi…

Kurb, aga kino mind enam väga ei tõmba, see-eest teater tõmbab endiselt või isegi veel rohkem ja sel aastal on mul olnud ka mitmeid väga häid teatrielamusi, näiteks “Ohtlik meetod” Rakvere Teatris, “Üksildane lääs” Metsiku Piisoni Saloonis, “Hingest ja südamest” Tapa raudteejaamas.

Et te nüüd ei arvaks, et minust päris haritlane on saanud, siis elamusena tooksin välja ka “Salajuttude” podcasti – te ei kujuta, kui palju ma olen Mallukat ja Kristinat kuulates tööl üksinda kõva häälega naernud. Ma olen proovinud kuulata ka teisi meelelahutuslikke podcaste, näiteks Andrei ja Robini oma, mille puhul alustasin sellest, kus olid külas Robert Rool ja Jüri Butšakov (soovitan soojalt, kaks tundi puhast naeruteraapiat) ning mulle täitsa meeldis, aga hiljem sain aru, et mulle meeldis see Roberti ja Jüri pärast, sest teisi osasid ei ole ma viitsinud lõpuni kuulata.

“Salajuttude” kõrval tooksin välja teise lõbusa podcastina “Kinnisvarajutud”, kus räägitakse küll asjalikke jutte, aga seda vürtsitab sageli väga hea huumor, hästi on meelde jäänud osa, kus külaliseks oli “poemyyja” (see on ta Instagrami konto ka), puhas kuld. Aga pean tõdema, et rohkem kuulan ma siiski harivaid podcaste ja erinevaid saateid Kuku raadio, Vikerraadio ja Raadio 2 valikust, nii et veidi vist siiski haritlane. Või on lihtsalt vanus juba selline.

Muu

Mõtlesin veel, mida sellest aastast jagada ja meenus, et ma istusin sel aastal esimest korda elus politseiautos. Seda küll vaid selleks, et tunnistajana ütlusi anda, kuna andsime teada väga kahtlase sõidustiiliga autost, mille ebaadekvaatset juhti ei lasknud me pärast tema poetiiru rooli tagasi. Meile läks see lugu ajaliselt maksma poolteist tundi, sellest pool tundi istusin ma Grossi ees politseiautos, kus salongituled põlesid. Roolijoodik oli selleks ajaks teise politseiautoga ammu ära viidud, nii et action oli läbi ja kõik möödujad võisid oletada, et ma istusin autos poevarguse pärast või muud sarnast. Kes nägi mind seal istumas, siis nüüd teate, et ma ei teinud midagi halba. Samas, kellegi jaoks ilmselt tegin…

Minu poolt on selleks aastaks kõik ja soovin, et meil kõigil tuleks järgmine aasta (veel) parem, kus iga muutus, ükskõik kui hirmus see alguses tundub, osutuks lõpuks millekski väga heaks. Ja palju kalamarja teile kõigile!