Meie mitu aastat kestnud otsustusvõimetus on läbi ja järgmiseks 10-15 aastaks on meil siht silme ees: teha Lõokese korda ja elada seal, kuni kõik linnupojad on pesast väljas.

Me olime mingi aeg juba päris kindlad, et teeme korterisse elutoa arvelt ühe magamistoa juurde ning ehitame Nõmmikule suvemaja, ent aasta alguses tekkis lootus, et saame aasta teises pooles osta tagasi oma eelmise kodu ja selle suunas hakkasime vaikselt ka tegutsema: vahetasime auto vanema vastu, et liisingust vabaneda ning kogusime raha, et vajaduse tekkides saaks kustutada ka kodulaenu, mootorrattalaenu ja breketite järelmaksu, mis on pigem ettemaks, sest ravi kestab makseperioodist kauem ning igasugused lisatasud puuduvad. Läks aga nii, et lisaks lootusele mahtus mitmesse kuusse ka palju teadmatust, segadust ja kõhklusi, kuni ühel hetkel polnud enam midagi. Ma isegi ei oska öelda, miks nii läks, aga võib-olla pidigi nii minema, sest me ei olnud kurvad, kui saime aru, et endine kodu jääbki endiseks koduks.

Majasoov paraku jäi, kuigi me olime mitu kuud rääkinud, et kui antud tehingust midagi välja ei tule, siis keskendume edasi korteri ümberehituse ja suvemaja mõttele. Nii palju siis sellest, sest otsustasime hoopis laenuvabaks saamisega edasi tegeleda, et olla kohe valmis, kui midagi sobivat müüki tuleb. Ei läinudki kaua, kui Lõokese kuulutus üles pandi ja sellega läks nii, et samal õhtul, kui maja vaatamas käisime, osteti mu mootorratas ära ja võtsime seda kui head ennet, sest selle sammuga olimegi põhimõtteliselt laenuvabad ehk arvel oli kohustuste jäägist suurem summa. Mulle meeldis maja esimesest hetkest, sest ma oskan kõiges näha perspektiivi, Silver nägi aga ainult hetkeolukorda ega olnud väga vaimustuses, nii et meil oli mõtlemisainet.

Järgmisel hommikul ärkasin huvitava unenäo peale: jalutasime Silveriga pika rohu sees, silmanurgast nägin pruuni majaseina, aga ma ei saa olla kindel, et see Lõokese oli, sest majal ei olnud unenäos mingit rolli. Me lihtsalt kõndisime ümber maja, kuni oleksin peaaegu linnupesale peale astunud ja järgmisel hetkel avastasin, et kõik kohad on linnupesasid täis ning igas pesas oli hunnik mune. Unenägude seletaja põhjal sümboliseerivad linnupesa ja munad uut algust, head võimalust, ideede realiseerumist, materiaalset kasu ja muud sellist. Mul kulus mitu tundi, kuni taipasin, et Lõoke teeb oma pesa maa peale ning sellel hetkel muutus unenägu minu jaoks ettekuulutuseks. Sisetunne ütles mulle, et see on see maja, mille me endale saame ning me läksime Lõokest veel ühe korra vaatama. Siis hakkas ka Silver juba potentsiaali nägema, nii et panime pankadesse avaldused teele.

Kuigi meie keskmine sissetulek on võrdlemisi suur, ei olnud me väga lootusrikkad, sest me olime sel hetkel kaks põhiharidusega keskealist taotlejat, kellel on neli last ja kes teevad tervistkahjustavat füüsilist tööd, üks neist veel välismaal. Kusjuures taotluse tegemise ajal oli Silveri viimase viie kuu sissetulekuks olnud palgapõhine päevaraha töötukassast, mille puhul teadsime juba eos, et seda sissetuleku hulka ei arvestata, mis siis, et Soome praktikas saadetakse teedeehitajad sundpuhkusele ning kompensatsiooni saavad nad ametiliidust või töötukassast, oleneb kumma liige ollakse. Peale selle, et me kuulume panga silmis nii-öelda riskigruppi, taotlesime laenu ka riskantsele kinnisvarale ehk vanale majale hajaasustuspiirkonnas, mille juurde kuulub 9,17 hektarit maad. Me olime palju kuulnud, kuidas pangad maa ostmiseks kodulaenu ei anna, ent Lõokese hinnast ligi pool oligi juba maa hind…

Bigbank, Luminor ja Citadele ei võtnud meid üldse jutule, esimesele ei sobinud, et Silver Soomes töötab ja teise kahe jaoks ei sobinud kinnisvara. Viimast oskasime oodata, sest kaks aastat tagasi saime panga silmis mittelikviidse kinnisvaraga kogemuse kätte, enamus pangad ütlesid kohe ei ja teiste soov oli 30-50% omafinantseeringut, kusjuures Kredexi käendus kellelegi ei sobinud. Olime veendunud, et suure maatüki pärast ei tule ka nüüd paremat omafinantseeringu pakkumust, aga võta näpust, nii LHV, Coop kui SEB olid kõik valmis aktsepteerima Kredexi käendust lasterikastele peredele, millega on omafinantseering ainult 5%. Selleni jõudmine oli siiski pikk teekond, kus tuli pankadele anda palju selgitusi, saata palju väljavõtteid, lisaks Silveri tööleping ja Soome tuludeklaratsioonid. Kõiki andmeid ei küsitud korraga, vaid ikka ükshaaval, nii et lõpliku vastuse või pakkumuse saamine võttis kõvasti aega. Asjaajamist venitas ka hindamisakt, mida ootasime kolm nädalat, enne seda ootasime suulise hindamise vastust nädala ehk kokku kulus sellele terve kuu.

Ühesõnaga oli laenu saamise protsess pikk ja pingeline, korduvalt oli tunne, et see ei vii kuskile ning meiesugused vallavaesed ei saa mingit laenu. Mis siis, et me pole vallavaesed, kuid pankade silmis aktsepteeritud sissetulek moodustas heal juhul poole meie kogusissetulekust, sest arvesse ei läinud ei peretoetus (aga lapse breketite järelmaks läks kohustusena arvesse küll), päevaraha töötukassast ega osa Silveri palgatulust (kuna Eestis ta nii palju ei teeniks). Me olimegi juba loobumas, sest lihtsalt ei jaksanud end enam alaväärsena tunda, kuna julgesime küsida laenusummat, mis on väiksem meie viimase kolme aasta sissetulekust.

Me mitte ei olnud loobumas, vaid juba ütlesimegi asjaga kursis olnud inimetele, et me ei osta Lõokest ära… Kuni Coop saatis laenuotsuse, milleks oli intress 1,7% + euribor, omafinantseering 5%, lepingutasu 0 ja hindamisakti hüvitamine (400 €). Jah, ma tean, et regulaarse tasuga kontoritöötajatele pakutakse likviidse kinnisvara soetamiseks palju väiksemat intressi, kuid meie olukorras oli see siiski hea pakkumus. SEB andis muidu lootust, et võivad isegi paremat pakkuda, kuid nemad soovisid veel väljavõtteid ja remondikalkulatsiooni ning mul ei olnud selle jaoks jaksu. Coop oli ainus, kes remondikalkulatsiooni ei nõudnud ja kuna nendelt oli komisjonist läbi käinud laenuotsus käes, siis pidime vaid otsustama, kas nüüd või mitte kunagi.

Lõokese pole ideaalne koht, aga plusse ja miinuseid paberile pannes leidsime, et teist võimalust ei pruugi tulla. Esiteks nägime, kui kaua võtab meie olukorras laenu saamise protsess aega ja kuidas paremas seisus ning parema hinnaga (ilma suure maalapita) naabermaja läks kaubaks ühe tunniga. Lugesite õigesti, ühe tunniga, ja selliseid inimesi, kes on võimelised kohe ostma, on meil siin Kadrina vallas omajagu ootel. Siin on väga keeruline maja osta, sest kõik hea läheb hetkega bronni või ei jõua üldse müükigi, kuna tutvusringkonnas on ostja olemas juba. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Kadrinas on tugev nõudlus, eriti veel alevi lähiümbruses asuvate heas seisus majade järele, nii et ainuüksi võimalus midagi ära osta, oli meie jaoks juba argument tabeli plusspoolel.

Meie kasuks mängis see, et põllumaa rentija kui eelisõigusega ostja jaoks ei olnud praegu soodne seis terve kinnistu ostmiseks, muidu oleks ta seda teinud ning maja hiljem eraldi maha müünud. Samuti ei olnud majahuviliste jaoks vastuvõetav kas kogu kupatuse hind või ei näe kõik põllumaas sellist väärtust, nagu näen mina põllumehe tütrena, igatahes esitati omanikele ostusoove ilma maata, kuid viimased eelistasid müüa kõik korraga. Meile sobis see ideaalselt, sest ilma põllumaata me Lõokest nii väga tahtnud ei olekski.

Oleksime tegelikult eelistanud maja alevis, aga Lõokese asukoht on selles osas hea, et majast 600 meetri kaugusel on bussipeatused ja tihe bussiliiklus. Majast 700 meetri kaugusel on kergliiklustee, seega ma ei pea muretsema, kui lapsed liiguvad alevi vahet jala või rattaga. Maanteel peavad nad sellisel juhul liikuma vaid 100 meetrit või siis ületavad maantee kaks korda, et läbida see 100 meetrit teisel pool teed asuval kergliiklusteel. Koolitee pikkuseks saab lastel olema 4,1 kilomeetrit, mis ei ole tegelikult üldse palju. Ütlen seda enda kogemusest, sest minu koolitee pikkus oli 4,6 kilomeetrit – mõõtsin just Google Mapsis üle, muidu teadsin terve elu, et oli 5,5 kilomeetrit ja nii olen kõigile rääkinud ka, ups. Minul bussiliiklust ei olnud, millele oleksin saanud loota. Jah, oli küll koolibuss, aga enamasti ma ei viitsinud seda oodata, sest oleksin saanud jalavaeva vähendada ainult alevini ja sealt ikka 2,5 kilomeetrit edasi koju kõndinud.

Laste elu läheb Lõokeses elades logistiliselt kindlasti ebamugavamaks, aga kõik said enne ostmist oma arvamust avaldada ja kõigile see ebamugavus sobis. Üheski teises suunas (Viitna, Neeruti, Põima, Vohnja) ei ole head bussiliiklust ega kergliiklusteed (see käib ka Tapa suuna kohta), nii et tegelikult on neil isegi head võimalused. Head võimalused hunti kohata, sest just avaldati artikkel, kus antud kergliiklustee kõrval nähti üht isendit…

Rääkides majast endast, siis tegu on 90ndatel ehitatud kivimajaga, mis näeb väljast nii väike välja, et kõik on imestanud, kuidas me sinna ära mahume. Pean ütlema, et pildi põhjal tundus see mulle endale samuti väike, kuid ehitusaluseks pinnaks oli märgitud 148 m2, seega teoorias tundus majas ruumi olevat. Meie jaoks on ka. Praegu on elamispinda umbes 125 m2, pärast remonti võiks kasulikku pinda olla umbes 140 m2. Meile on seda rohkem kui küll, sest oma 80 m2 korteris tunneme ka puudust ainult kahest pisikesest lisatoast. Iga laps saab endale seal 12,5 m2 suure toa, mis on minu silmis piisav. Suurte poiste jaoks ilmselt isegi avar, sest praegu jagavad nad kahekesi 9 m2 väikest tuba (ja mahuvad ka ära).

Maja vajab suurt remonti, ainult põhikonstruktsioonid on korralikud ja jäävad püsti, kuid kõik muu tuleb uus, alustades elektrisüsteemiga ja lõpetades katusekattega. Ideaalis tuleb uus ka täiskeldri põrand, et muuta suurem osa korterisuurusest keldrist kuivaks ja soojaks eluruumiks. See aga on teisejärguline tulevikumuusika ning põhirõhk on siiski maja korda saamisel. Hetkel tegelen sellega, et saada peale Kredexi rekonstrueerimistoetus terviklikuks rekonstrueerimiseks ja edasi olenebki kõik sellest, kas me selle toetuse saame või ei. Kui saame, teeme rohkem. Kui ei saa, teeme vähem. Nii või naa alustame remondiga kevadel ja seni elame oma korteris edasi. Väga tahaks remondi lõpuni siin elada, nii et kui teie hulgas on mõni tore kinnisvarainvestor, kes tahaks endale Kadrinasse hindamisaktis määratud hinnaga (jääb ilmselt 60-70 000 vahele) neljatoalist korterit osta ja seda meile uue kodu valmimiseni üürida, siis kirjutage mulle.

Korteri müügist tulev raha lähekski 100% maja remondi peale, ilmselt peame midagi veel juurde laenama ka siis, kui saame Kredexi toetuse peale ning viimases hädas on meil isegi põllumaast jupikese müümise variant laual, seega rekonstrueerimine saab teoks igal juhul. See on siis juba eos vastus kõigile neile, kes muretsevad, kuidas me maja korda tehtud saame – seekord on meie olukord hoopis teine võrreldes eelmise maja ostmisega ja muretsemiseks pole põhjust. Juba järgmisel nädalal tullaksegi maja mõõdistama, et saaks hakata projekti kirjutama ja kui kõik läheb sujuvalt, siis järgmisel aastal samal ajal võiksime juba valmis majas sees olla. Ma oletan, et ühe väikese maja rekonstrueerimine ei võta ettevõttel kaua aega, kui 30 korteriga maja saavad nad poole aastaga valmis. See muidugi eeldab, et me leiame ettevõtte, kes saaks kohe kevadel alustada ega ole juba sügiseni hõivatud.

Majas ei plaani me ise midagi peale lammutamise teha, jätame kõik tööd oskajatele ning ise nokitseme ainult kõrvalhoone kallal, mis vajab uusi ukselaudu ja uut puitvoodrit praeguse eterniitvoodri asemele, lisaks palju krohvi ja värvi ning seest korraliku suurpuhastust. Laudas on veel sõnnikutki, mida koristada… Ja ometi on mul juba ostetud sinna esimene seinamaal, sest see võiks tulevikus olla suvetuba või sauna eesruum. Saun on muidu majas ka olemas ja plaanin selle alles jätta, aga see on nii pisikene, et mingeid saunaõhtuid seal toimuma ei hakka – see saab olema minu kui pere suurima saunasõbra nurgake, kus võin kas või iga päev leili võtta. Muide, me avastasime pärast ostmist, et kõrvalhoones on samuti suur kelder, lisaks on seal korstnajalg, mis ulatub katuseni, edasi on vaja ainult korstnapits laduda, nii et puuküttega kerise jaoks on üks oluline asi juba eos olemas.

Maja juurde kuuluvast maaüksusest on 7,5 hektarit rendile antud ja selle lepinguga jätkame, võib-olla tõstame veidi vaid hinda, sest praegune on aastast 2021. Renditulu midagi suurt ei ole, aga abiks ikka ja selle aasta tasu tulebki juba täies mahus meile, mis on sügisel nagu maast leitud raha. Põllumaa müügi peale mõtleme tõesti viimases hädas ja selle eesmärk ongi olla meie tagala, kui me oleme päriselt hädas. Loodetavasti seda ei juhtu kunagi ning ühel ilusal päeval, kui tahame Lõokese maha müüa, et Nõmmikule unistuste kodu ehitada, on põllumaa hind hoopis nii palju tõusnud, et laenujäägi tasumise järel on meil kogu ehitamiseks vajalik summa olemas.

“2014. aastaks oli haritava maa hind kümne aasta taguse ajaga võrreldes tõusnud ligikaudu kuus korda ja jõudnud 2409 euroni hektari kohta.” (Eestimaavara.ee) Käesoleva aasta statistikat veel pole, kuid eelmisel aastal oli Lääne-Virumaal keskmine haritava maa hind 7244 hektari kohta ehk kolm korda kõrgem. Meil on hindamisaktis suurem number hektari kohta ja kui see number on kümne aasta pärast kolmekordne… Kümne aastaga võib muidugi igasuguseid muid asju ka juhtuda, nii et see pole miski, millele oleme kõik panused pannud, kuid seda võimalust tahame säilitada.

Maal on mul põllumaasse igatahes palju rohkem usku kui hoonetesse. Võrdluseks, siis korteri ostsime ligi 17 aastat tagasi ja selle hind pole isegi kahekordistunud, kuigi korteri seisukord on kõvasti paranenud. Korteri ostuhind oli 36750 €, koos remondiga kulus meil aastal 2008 korteri peale 50 000 eurot. Paar aastat hiljem müüdi siin sarnaseid neljatoalisi 12 000 eest ja see oli see aeg, kus me olime tõsiselt hädas ning korterit müüa ka ei saanud, sest laenujääk oli korteri väärtusest mitu korda suurem. Meie elu oleks võinud olla hoopis teistsugune, kui me ei oleks masuga pihta saanud, vaid oleks saanud selle ajal kinnisvara soetada… Aga mis seal enam, tänaseks on see õnneks ajalugu… Kuid siiski on vahel päris kade meel lugeda, kuidas väga paljud jäävad oma ostude ja müükidega korralikult kasumisse. Võiksime ükskord meie ka ju kasumisse jääda ning põllumaaga on see lootus olemas.

Arvestasin alguses, et meie hooldada on 1,6 hektarit maad, aga tegelikult on kuskil 1,3 ja ülejäänud numbrid on põllumaa lõpus külatee all. See 1,3 hektarit on nii suur maa ala, et me ei hakka iial seda kõike niitma ja hooldama, aga mul juba on mõtteid, kuidas jätta suurem osa sedasi hooldamata, et vaade ei riiva silma. See on aga samuti tulevikumuusika, sest esmalt peame need 1,3 hektarit prahist, surnud puudest ja suurtest ebatasasustest puhtaks saama.

Postituses olevatel piltidel ei ole naabreid küll näha, aga tegelikult on nad mõlemal pool olemas. Üks vanem paar meist umbes 80 meetri kaugusel, teine keskealine paar poole lähemal ehk hoovis peeru lasta ei saa, sest nad kuulevad. Viimastel lapsi pole, mistõttu pelgasime, et meie laste lärm saab probleem olema, aga esmamulje ja kuuldu põhjal võib öelda, et meid on õnnistatud väga kannatlike ja heatahtlike naabritega. Dingo kinnitas seda, sest naabrinaine on ainus võõras inimene, kellest sai juba eemalt vaadates koera lemmikinimene. Meenutan, et Dingo ei ole kuldne retriiver, tema on kõigi ja kõige osas kahtlustav, on vaid üksikud inimesed, kelle ta on sedasi omaks võtnud, et jookseb neile rõõmsalt vastu. Enamus talle tuttavaid inimesi saavad endiselt tervituseks haukumise ja urisemise, võõrastest rääkimata. Naabrinaine mitte, temale poeti kohe külje alla ja oodati paisid ning sügamist, ei mingit turris karva turjal ega antennina püstist liikumatut saba. Mul oli hämming seda kõrvalt näha ja Silver ei suutnud mu juttu uskuda, sest see pole üldse Dingo moodi – see räägib naabrinaise kohta rohkem kui sõnad.

Ega mul midagi enamat praegu ja lähitulevikus jagada polegi või kui on, siis nii vähe, et seda jagan põgusalt Instagrami stroorides. Tulingi lihtsalt ütlema, et meil on nüüd lõpuks maja, otsustusvõimetuse periood on möödas ja plaanid on selged. Aa, seda ka, et meil on nüüd viinamarjad, tikrid, õunad, pirnid, kreegid, kirsid ja võib-olla midagi veel. Kõik puud ja põõsad alles ei jää ning juurde tulevad ploomid, aga praegu olen mitu päeva söönud teadmata õunasorti, mis meenutab martsipanõuna ehk maitseb väga hästi. Mõnus!

Ma tean, et osad teist ootavad praegu postitust majast, aga kuna see pole ainus suur uudis, siis liigun kronoloogilises järjekorras ja räägin hoopis sellest, et ma lähen ülikooli. MINA! Ma ei suuda seda ikka uskuda ja eriti nõme on see, et mul pole praegu jaksu selle üle ka rõõmustada.

Põdesin neljandat korda koroonat ja kuigi see mind jalust maha ei tõmmanud, on mu keha ja vaim nii kurnatud, et kahtlustasin juba veel rohkem süvenenud rauapuudust, aga tuli välja, et mu hemoglobiin on hoopis tõusnud normi vahemikku. See on iseenesest tore, aga kahjuks enesetunne on praegu hullem, kui oli rauapuuduse ajal. Mul on nüüd kolm puhkusenädalat aega taastuda ja loota, et mu ajurakud taastuvad ka, sest mul läheb neid peagi vaja. Nali naljaks, aga mitmed uuringud on tõestanud, et Covid-19 vähendab vaimset võimekust kuni aastaks ja ma tunnetan seda vähenemist praegu väga tugevalt. Vedas, et jõudsin enne IQ langemist Tallinna Ülikooli akadeemilise testi ära teha…

Aga alustame algusest, sest ma ei ole siin veel sedagi jaganud, et ma keskkooli lõpetasin. Jep, mul on lõpuks keskharidus, aga selle saamine ei valmistanud mulle erilist rõõmu, sest mul oligi tunne, et ma lihtsalt sain selle. Halastati ja anti see kätte, et ma lõpuks koolist minema läheks. Peamiselt on mul see tunne uurimistöö pärast, mille keerasin viimasel minutil nii totaalselt metsa, et mu lõpetamine oli suure küsimärgi all. Isegi mitte küsimärgi all, vaid olingi kindel, et see aasta ma taas ei lõpeta ja tulevikus ka mitte, sest ma rohkem lihtsalt ei jaksa.

Minu jaoks on keskkool olnud otsata tee ja palju hallim kui “Rändaja õhtulaulus”. Leinasin kaduma läinud aastat, kui jätsin kutsekeskkooli III kursusel pooleli ning sain jätkata vaid 11. klassis. Koolivahetusega kaasnes võõras keskkond ning karjuv ja alandav matemaatikaõpetaja, kelle esmaspäevahommikuse tunni ees tundsin nii suurt hirmu, et sain närvivapustuse ega läinud enam kooli, isegi mitte dokumentide järele. See trauma saatis mind unes ja ilmsi palju aastaid ning võttis igasuguse isu kooliteed jätkata. Välise surve tõttu küll üritasin seda korduvalt, kuid ainuüksi kooliteemaliste lehekülgede nägemine järjehoidjaribal põhjustas iiveldama ajavat ärevust, nii et ainus lahendus oli järjehoidjariba ära peita.

Kui lõpuks hakkas suuresti tänu Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi õppenõustaja moraalsele toele see ärevus minus lahtuma ning keskharidus tundus juba käega katsutav, algas pandeemia ning 12. klassi lõpetamise asemel olin kuude viisi oma kolme koolilapse koduõpetaja. Kuna sellest kõigest oli veel vähe, andis Rakvere linnavolikogu mulle ja paljudele teistele maksahaagi ning sulges selles segases koroonaajas kooli lõplikult, kuigi petitsiooniga palusid rohkem kui 900 inimest vaid paar aastat ajapikendust. Jälle uus kool, uued õpetajad, uued (veebi)keskkonnad ning tagatipuks oli üle 200 täiskasvanud üldhariduse omandaja ka Rakvere Ametikoolile nii uus asi, et segadust oli palju ja minu viimnegi tahe kadus ehk kool jäi järjekordselt pooleli. Sellest on pikem postitus ka, lugesin seda just ja sain aru, et olen end praegusest kõvasti kehvemini tundnud.

Kui ma ei oleks olnud lõpule juba nii lähedal, kus üks eksamgi oli tehtud, siis ma poleks koolitee jätkamist rohkem kaalunud, aga mul oli vaja seda lõppu, et nähtud vaev asja ette läheks. Paraku saabus lõpp Rakvere Ametikooli armust, kui mul lasti loetud päevad enne kaitsmist uurimistöö ümber kirjutada ning põhimõtteliselt tehti osa tööd minu eest ära täiendatud sisukorra ja alapeatükkide näol – minu töö oli lihtsalt AI loodud ja tõlgitud tekstide loogilisemaks muutmine. See oli ka tegelikult suur töö, sest põhimõtteliselt kirjutasin kõik nullist uuesti ja otsisin uued allikad, aga mul oli siiski puust ja punaseks ette tehtud, mida minult oodatakse. Laias laastus oli lõpuks 38 lehekülge mahukas uurimistöö küll minu töö, ent mind oli vaja käekõrval lohistada, et see tehtud saaks.

Ma olin tegelikult nii meeleheitel, et uurisin isegi varianti vahetult enne lõpetamist kooli vahetada, sest Tapa Gümnaasiumis oleksin töötava õppijana saanud töökogemust arvestada praktilise tööna ega oleks pidanud midagi peale lühikese tööülesannete kirjelduse esitama. Et ei jääks nüüd mulje, et otsisin lihtsalt kergemat teed (seda ka muidugi), aga selleks ajaks olid tähtajad kukkunud ja mina olin esitanud 31 lehekülge pika töö, mis ei sobinud kuskile. See töö lastigi mul päris viimasel hetkel ümber kirjutada, lõppversiooni saatsin ära laupäeva õhtul ja kaitsmine oli esmaspäeval, vahepealne päev kulus slaidiesitluse koostamise ning kaitsmise harjutamise peale. Uurimistöö hindeks sain muidu viie, aga ma ei tundnud, et ma oleks selle auga välja teeninud…

Lõpuaktusel ma ei osalenud, kuna ma nägin pjedestaali sama okkalisena, kui selleni viinud rada. Pealegi ei teadnud ma enda klassikaaslastest kedagi ning kokku puutusin seal ka vaid üksikute õpetajatega, mul ei olnud sellist gruppi kuulumise tunnet, et oleks tahtnud koos teistega lõpetamist tähistada. Samuti ei olnud mul tunnet, et ma seda lõputunnistust väärin, seega tundus narr minna üleslööduna seda armuandi vastu võtma. Samal ajal lõin ma hoopis töökaaslastega (null)mulliga täidetud papist topse kokku ja tundsin end hästi, sest aktusepäeval muutus asi minu jaoks ametlikuks – keskkoolist sai ajalugu! Täpselt nii, ma ei tähistanud seda, et ma keskhariduse sain, vaid seda, et ma ei pea enam kunagi keskkooli minema.

Ma saan tegelikult aru, kui palju ma vaeva nägin, kui suure töö ma ära tegin, kui väärt ma olin häid hindeid ja lõputunnistust, aga kahjuks võrdus keskkool minu jaoks viimse hetkeni negatiivsete emotsioonidega. Kui ma oleksin saanud lõpetada Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi, siis oleksin ilmselt rõõmsam olnud, tõenäoliselt oleksin isegi lõpuaktusel osalenud, aga paraku oli selle kooli sulgemine minu haridustee üks sügavamaid löökauke ja sellest suurest kasust, mida Rakvere linnavolikogu sõnul selline samm õppijatele tooma pidi, mina küll mingit osa ei saanud…

Õnneks on see kõik möödas ja tuleviku osas üliõpilasena olen ma elevil ning motiveeritud. Veidi muidugi kardan ka, kuid see hirm pole ärevus, vaid ratsionaalne mure enda jagamise ees pere, kodu, töö, koera, kooli ja nüüd ka maja renoveerimise vahel. Kui see osutub liiga keeruliseks, siis paraku tuleb sellest nimekirjast midagi maha kriipsutada ja see miski ei saa olema kool, aga ma ei rutta veel asjadest ette.

Mul ei olnud plaani minna edasi õppima, seda vist ainult seetõttu, et ma ei julgenud plaane teha, kuna mulle tundus, et ma ei saagi kunagi seda pagana keskharidust. Kui oli selge, et ikkagi saan, siis tundsin tugevalt, et ma tahan minna edasi õppima ja tunda vahelduseks kooliskäimisest taas rõõmu, sest ülikool on ju lust ja lillepidu. Nali! Ma alguses isegi ei mõelnud ülikooli peale, pigem mõtlesin, et saan minna lõpuks Tallinna Tööstushariduskeskusesse CNC freespingi operaatoriks õppima, et teha enda tööd paremini ja saada paremat palka. Ainult et pikas perspektiivis ma ei taha seda tööd enam teha… Ja pikas perspektiivis tundub mulle mu vanus ka juba selline, et tööturul on nooremate ja kogenenumate kõrval keeruline konkureerida, nii et uut suunda valides mõtlesin teiste seas haridusvaldkonna peale, sest seal ollakse igas vanuses hinnas.

Naljakas või mis, ma raiusin aastaid, et ma ei taha lastega töötada, kui mulle öeldi, et just see mulle sobiks… Noh, tuleb välja, et vist ikka tahan. Või on enda lapsed vahepeal lihtsalt nii suureks kasvanud, et teiste laste jaoks on nüüd ka energiat, sest klassiõpetaja eriala tundus järsku päris hea idee. Tegelikult olen seda mõtet mõlgutanud vahelduva eduga üle aasta, aga varem tundus see nii loll idee, et ma poleks julgenud seda kõva häälega väljagi öelda. Kevadel juba julgesin ja seda lausa kooli ümarlaua taga, kus oli teemaks Neljanda väikeklassi tõstmine. Ärge küsige, kuidas jutt seal nii kaugele läks, aga igatahes sinnani see jõudis ja tegelikult üritasin ma oma väljaütlemist ka seal leevendada lausega, et tõenäoliselt on see tobe mõte (sest kuidas minusugune üldse ülikooli sisse peaks saama). Seda viimast osa ma muidugi välja ei öelnud, aga kujutasin ette, kuidas just sedasi mu vastas esimese asjana mõeldakse, sest ma ise mõtlesin nii.

Sellegipoolest käisin palju kordi klassiõpetaja eriala kohta lugemas ja otsustasin vähemalt üritada. Kuna ma ei tahtnud minna ainult ühe eriala peale välja, siis istusin palju õhtuid Tallinna Ülikooli lehel ning vaatasin õppekavasid, mis võiks mind veel kõnetada ja igal õhtul jõudsin eripedagoogikani. Ühel hetkel hakkas see kõnetama isegi rohkem kui klassiõpetaja, nii et nendele kahele erialale esitasin ka avaldused. Kui tähtajaks oli neid avaldusi eripedagoogika erialal 343 ja klassiõpetaja omal 234 ning oli teada, et akadeemilise testi järele saavad edasi vastavalt 75 ja 80, siis ma päris tõsiselt arvasin, et see on lootusetu üritus. Õnneks ma ei hakanud eos loobuma, vaid läksin ikkagi proovima ja kujutage nüüd ette mu šokki, kui tulemuste selgumise järel olin ma eripedagoogika pingereas 8. kohal ja klassiõpetaja omas 5. kohal…

Ma arvan, et ma ei ole iial suuremat eduelamust tundnud ja mu eneseusk lihtsalt pani kosmosesse minema – ma olen konkreetselt üks targemaid inimesi maamunal! See on loomulikult liialdus, aga need numbrid andsid mulle korraliku annuse enesekindlust ja mu sisetunne ütles sellest hetkest alates, et eripedagoogikasse saan ma sisse. Ma küll tõin end maa peale, sest endiselt oli ühele kohale ligi kolm kandidaati, aga tundsin siiski lootust, mitte ei olnud kindel oma ebaedus. Klassiõpetaja erialal ma nii optimistlik ei olnud, sest akadeemiline test moodustas seal tulemusest ainult 25%, oli vaja veel kirjutada essee ning osaleda kutsesobivusvestlusel.

Nii enesekindel ma muidugi ei olnud, et oleks 100% eripedagoogikale panustanud ja selle TLÜ teise vooruga läks nii, et ajad määrati päevale, kus mul olid kirjas grupivestlused ja test Tallinna Tehnikakõrgkooli majandusarvestuse ning teabehalduse ja infosüsteemide korraldamise erialadel. Viimasel erialal olin ma keskmise hinde (4,42) põhjal sees, aga nimekirjas püsimiseks oli grupivestlusel osalemine kohustuslik. Neid erialasid õpetatakse Mõdrikul, nii et ma ei oleks saanud samal päeval kahes kohas olla ja midagi muuta ei saanud kummaski koolis. See pani korraks tõsiselt mõtlema, kas loobun TTK erialast, kus olen kindlalt sees, TLÜ eriala pärast, kuhu ma ei pruugi sisse saada.

See kõik loksus aga iseenesest paika, kui sain 4. juuli hommikul TTK-st kirja, et võin minna Mõdrikule elavasse järjekorda. Olingi vähem kui tunni pärast kohal ja sain kõik tehtud, nii et enne TLÜ teise vooru tulemuste selgumist oli juba teada, et Mõdrikul olen mõlemal erialal sees ehk plaan C ja D olid vajadusel olemas. Plaan E oli mul CNC freespingi operaatori kutseõpe, aga selle avalduse tühistasin juba siis ära, kui TTK nimekirjad lukku läksid ja ma teadsin, et teabehalduse korraldus on kindel variant.

Appi, kui mõttetult pikalt ma seda kõike kirja panen, aga vähemalt on mul endal aastate pärast seda põnev meenutada, nii et jätkan samas vaimus.

Igatahes, esseega läks mul kehvasti, sellest sain kohe aru, sest ma ei esitanud ühtegi teaduslikule allikale toetuvat argumenti, vaid kirjutasin pigem kirjandi. Sain 16 punkti 30-st, ilmselt päästis mind siin vaid õigekiri. Vestlus kestis pool tundi, seal olin koos teise kandidaadiga ning pidime seal lõpus omavahel Eesti Haridusteaduste Ajakirjast loetu teemadel rääkima. Vestluse eest oli võimalik saada 40 puntki, sain 31. Eripedagoogika vestlusel sain 39 punkti 50-st ja sinna tuli motivatsioonikiri kaasa võtta, nii et see ilmselt mängis ka veidi rolli.

Lõpptulemusena jäi teise vooru järel klassiõpetaja erialal minu punktide arvuks 73,19 ning pingereas langesin 35. kohale ehk polnud lootuski pääseda 25 väljavalitu hulka. Ma ei olnud väga kurb, sest eripedagoogikasse sain sisse ja see oligi minu esimene valik. Kokkuvõttes on 200+ kandideerija seas 35. koht ikkagi tubli tulemus. Ma oleksin olnud enda üle uhke ka siis, kui ma oleks eripedagoogikas 300+ kandideerija seas nii kaugele jõudnud, aga läks veel paremini ja jäin pingereas 81,22 punktiga 22. kohale ehk sain õppimiskoha.

Erinevatele erialadele kandideerides mõtlesin küll, et valik saab olema väga keeruline, kui peaksin igale erialale sisse saama, aga tegelikkuses kinnitasin ma TLÜ-sse õppima asumise kohe ära, kui see võimalus tekkis, kuigi Mõdrikul oleks logistiliselt oluliselt kergem õppida.

Ma ei oleks uskunud, et siin kunagi midagi sellist kirjutan, aga nii on – ma lähen Tallinna Ülikooli eripedagoogikat õppima. Ma väga loodan kolme aasta pärast kirjutada ka lõpetamisest ja magistriõppesse asumisest. Ideaalne oleks sel ajal juba poole kohaga koolis tööl olla. Ja elada ilusas renoveeritud majas. Kui Silver ka selleks ajas kodumaal töötab, siis ei oska elult küll rohkem midagi tahta. Võib-olla ainult uut mootorratast…

Väga ootan nüüd julgustavat tagasisidet kõigilt, kes on laste, kodu, töö ja muu elu kõrvalt käinud ülikoolis. Mul kunagi oli siin üks lugeja, kes käis kolme väikese lapse kõrvalt (üks neist rinnalaps) nii täiskohaga tööl kui ka ülikooli päevaõppes ja selle kõige kõrvalt oli tema 200+ m2 maja koos suure aiaga alati ideaalselt korras ning perele kolmekäiguline õhtusöök tehtud. Ta küll ladus selle mulle üleolevalt ette, kuna ma jõudsin väga vähe nelja väikese lapse kõrvalt, aga mulle siiski kuluks praegu tema nõuanded ära.

Ee, tere…

Ma olen kirjutamisest nii võõrdunud, et ei oska enam kuskilt isegi alustada, aga mõtlesin, et vahelduseks võiks endast siia mingi jälje maha jätta. Seda enam, et olen praegu oma viletsate käte pärast haiguslehel ja selle ootamatu lisaajaga midagi eriti raskemat teha ei kannata, kuigi oleks vaja keldrit tühjendada, sest peagi hakatakse seal lagesid soojustama. Meil nimelt algasid maja rekonstrueerimistööd, mida oleme mitu aastat oodanud, et saaks samal ajal korteri planeeringut muuta, ja nüüd, kus see aeg on käes, on meil kõik otsad lahtised. Või oleme lihtsalt otsustusvõimetud.

Ausalt, kahekümnendate alguses oli hea lihtne võtta vastu suuri otsuseid, aga keskealistena paneb pikk laenukoormus ikka mõtlema… Äkki me üldse ei elagi nii kaua. Äkki veab tervis sedasi alt, et töövõime langeb või kaob sootuks. Hirmutavalt kiiresti läheneb ka aeg, kus meil on endiselt neli last, aga peretoetus kukub kolinal 810 euro pealt 160 peale, mis on peaaegu võrdne nulliga. Me ei oota, et viie aasta pärast on meie üheksateist ja kakskümmend aastat vanad poisid iseseisvad, vastupidi, me ootame, et üks neist oleks sel ajal ajateenistust lõpetamas ja teine alustamas, mille järel jätkavad mõlemad kooliteed. Me ei luba lastel korrata meie vigu, vaid tahame neile lubada õpingutele keskendumist ja seda vajadusel kahekümnendate keskpaigani. Kui neil on aega ja jaksu kooli kõrvalt endale lisaraha teenida, siis lasku käia, aga eluks vajaliku pärast nad sel ajal muretsema ei peaks.

Rääkides pikast laenukoormusest, siis see käib kaasas nii plaaniga A kui ka plaaniga B. Ma hetkel isegi ei tea, kumb on A ja kumb B, aga kaalukausil on endiselt korteri ümberehitus koos suvekoduga Nõmmikul või maja. Variant C oleks muidugi see, et me ei remondi, ehita ega osta midagi ja lapsed jagavad ka täisealistena tuba ning magavad narivoodites, aga ma kardan, et sellistest oludest tahavad nad nii kiiresti iseseisva elu peale pääseda, et pole aega keskharidustki omandada. Juba praegu on ühel raske leppida jagatud toa ja narivoodiga, sest tal pole kodus kohta, kus oma tüdruksõbraga olla. (Jah, meil on siin juba sellised lood.) Õnneks on tüdruksõbral oma tuba ja Esimene elabki juba poole kohaga seal, aga pikas perspektiivis on tal siiski vaja enda privaatset nurgakest. Kõigil on seda vaja, ent korteris see võimalus puudub, nii et pigem on plaan A ikkagi maja. Vist. Ma ei tea. Ma ütlen, et me oleme otsustusvõimetud.

Elu on lihtsalt nii kallis, et ei julge suuri väljaminekuid teha, ühel hetkel oleme äkki taas ummikus. Näiteks lemmikloomade peale kulus eelmine aasta autoliisinguga võrdne summa, keskmiselt üle 300 euro kuus, seda suuresti kassi ravikulude pärast ja selliseid kulusid võib aina enam ette tulla, sest kassid pole enam esimeses nooruses. Koer pole samuti odav lõbu. Naljakal kombel polnud seda ka pisike merisiga. Kirjutan temast minevikuvormis, sest Muri läks sõbrapäeval loomaparadiisi oma vana sõbra juurde, vanust oli tal selleks ajaks seitse aastat ja kolm kuud. Sellest on juba omajagu aega möödas, aga endiselt on imelik, et külmikut avades keegi ei ruiga ega nõua kurki või paprikat…

Tänase seisuga on koera ja kahe kassi püsikulud ainuüksi toidu ja kassiliiva näol kena 200 eurot kuus, sest koeral on tundlik seedimine ja mõlemad kassid söövad ühe põiekivide pärast spetsiaalset toitu ning see üks on nõus käima ainult Natusani liiva sees hädal. Lisanduvad aga arstivisiidid, vaktsiinid, ussirohud, puugitõrjed, kakakotid, muud tarvikud või mänguasjad, hoidmiskulud ja halvimal juhul ka ravikulud. Oleks ma tajunud realistlikumalt, millised kulud, kohustused ja piirangud loomadega kaasas käivad, siis meil poleks kodus ühtegi neljajalgset. Koerad on küll fantastilised, aga ma pigem hoiaks tulevikus raha eest teiste omasid, mitte ei maksaks enda oma hoidmise eest ehk Dingo jääb meie esimeseks ja ainsaks koeraks ning kassid jäävad viimasteks kassideks.

Lapsed jäävad ka viimasteks lasteks, nemad on eriti kallis lõbu ja nad isegi ei liputa meid nähes rõõmust saba. Esimene sai hiljuti breketid, üle aasta veel maksame nende eest 183 eurot kuus, peagi saab ka Kolmas breketid ja kuutasu tõuseb 366 euro peale, mis on Škoda liisingust juba suurem summa. Silver ja Neljas on samuti breketite järjekorras, nii et see 366 eurot kuus saab olema päris mitu aastat meie igakuiste kulude hulgas. Kokku lähebki terve pere breketite peale ühe tutika Octavia raha, nii et kui keegi veel tunneb huvi, miks me oma auto maha müüsime, siis saame öelda, et pidime valima auto või breketite vahel.

Tegelikult müüsime auto maha liisingust vabanemise eesmärgil. Oleksime saanud auto ka säästude eest välja osta, mida me tegelikult enne müüki tegimegi, aga pikemaks ajaks me säästukontot sedasi tühjendada ei tahtnud, seega loobusime oma kolm aastat vanast autost ning vaatame alles jäänud raha eest asemele mitu korda vanema masina. Kokkuvõttes saab meil olema ikka kaks autot, lihtsalt mõlemad laenukohustuseta ja samal ajal säästukontolt midagi ei kao.

Me panime auto esimest korda müüki juba eelmisel talvel. Otseselt vajadust müüa ei olnud, aga ütleme nii, et me oleme viimastel aastatel muutunud oluliselt rahatargemaks ja juba siis mõtlesime, et pigem võiks liisingumaksele kuluva summa hoopis investeerida. Uue autoga oli vahelduseks küll mõnusalt muretu sõita, kuid ma ei ütleks, et me oma 15 aastat vana Chrysleriga sõidu ajal väga muretseks. Isegi kütusekulu enam väga ei morjenda, sest me sõidame selle autoga lihtsalt nii vähe.

Praegu muidugi ainult Chrysleriga sõidamegi, tänagi lähme sellega kolmekesi PERHi, sest see on vaatamata suurele kütusekulule ühistranspordist odavam. Me muidu kaalusime rongiga minemist, aga paberile pannes selgus, et see maksaks ca 49 eurot, võtaks ligi kaks tundi rohkem aega ja oleks oluliselt ebamugavam variant. Autoga sõidame uksest ukseni ja koos parkimistasuga maksame ca 39 eurot. Oleks teine auto veel alles, siis saaks üldse 20 euroga hakkama.

Uue masinaga vaikselt tegeleme ja hoiame Auto24-l aktiivselt silma peal, et leida üles mõni pärl. Üks selline jäi silma, aga kahjuks on see automaatkäigukastiga sedaan, meil on koera pärast vaja universaali või luukpära. Automaatkasti osas pigistaksime silma kinni, kuigi eelistame manuaali, sest üks hakkab meil siin varsti autokoolis käima ja tal kulub kodune praktika ka ära. Ausalt, ma pole veel isegi harjunud, et meil on kodus juba teemaks tüdruksõbrad ja juhiload ja noortevanglad… Viimane oli nali, kuigi süsteemile vastu hakkavale lapsele kuluks väike šokiteraapia ära küll.

Jõudsin nüüd punkti, kus mul kiilus mõte kinni ja jätkata ma enam ei oska. Pole aega ka, sest Silver sai just söögi valmis.

Tsau!