Argine

Enamus teist mind vist Instagramis ei jälgi? Arusaadav, seal väga midagi jälgida ei olegi, aga kuna seal jälgijaid vähe ja siin lugejaid rohkem, siis kipun end kordama. Nii ka täna, sest muidu jääksite mu argielust ilma ja see oleks ju küll suur kaotus.

Kuidas teile viimaste päevade ilmad meeldivad? Ma olen endiselt talveinimene ega oska kõrvetavast päikesest lugu pidada, nii et ma olen veidi isegi rahul, et Neljas lasteaia jaoks liiga nohune on ja ma ise neelupõletiku käes vaevlen – toas istumiseks vabandus olemas.

Neljanda nohu pärast me tegelikult tubased ei oleks ja ideaalis ma oleksingi tahtnud esmaspäeval temaga kuuekilomeetrise jalutuskäigu teha, aga ma ise ei jaksanud. Mu enesetunne on kaks päeva olnud piisavalt kehv, et juua siin teist õhtut järjest Coldrexi teed, mis on muidu pärast antibiootikume viimane asi, mille järele ma tavaliselt käe sirutan. Silver jälle sellistest teedest alustabki, kui tunneb, et hakkab haigeks jääma ja seetõttu on need kodus alati olemas. Pean ütlema, et sümptomeid aitab hästi alla suruda ja seetõttu ma seda nüüd teist õhtut järjest joon ka – et saaks vähemalt pool öödki rahulikult magada.

Naljakas on see, et ma olin esmaspäeval omadega päris läbi, aga elementaarseid kodutöid tegema hakates jõudsin välja selleni, et tõstsin väikeste toas mööbli ringi, tegin seal totaalse suurpuhastuse alates aknapesust kuni riidekapi sorteerimiseni. Vahepeal panin veel kuid kapi otsas seisnud pildid seinale ja kardinapuu üles. Selle kardinapuu, mis seisis alates aprilli keskpaigast meie magamistoas, sest ma pidin selle halliks värvima. No ei tulnud tuhinat peale.IMG_20180514_144049.jpgcofTäna ma jätkasin samas vaimus, hakkasin koristama merisigade puuri, sest see haises väljakannatamatult, aga üks asi viis teiseni ja lõpuks tegin terves vannitoas suurpuhastuse (sest pesin seal puuri), koristasin põhjalikult poiste tuba (sest merisead elavad nende toas ja seal oli maas veidi saepuru), käisin esiku üle (sest seal selle puuriga tegelesin) ning sättisin panipaigas asju ringi (sest sealt võtsin sigadele heina, saepuru ja muud). Lisaks kõigele sellele siis see elementaarne koristamine, mida sain täna köögis kolm korda tehtud. Oleks ma tervena ka nii produktiivne …

Muide, selle asjade ringi sättimisega tõstsin panipaigast välja ka Silveri rulluisud, nii et kui keegi tahab endale ligi poole odavamalt selliseid rulluiske suuruses 42, siis meil on ühed üle. Ma nii lootsin, et ma suudan teda rulluisupisikusse nakatada, nagu tema nakatas mind suusapisikusse, aga ei, ta veeres nendega kokku umbes 5 kilomeetrit ja sellest talle piisas, rohkem ta neid jalga ei pane.

Rulluisutamisest rääkides, siis ma pole paar nädalat korralikult veerenud. Pühapäeva õhtul tegin pooletunnise sutsaka, sest kauemaks ei julgenud lapsi üksi jätta ja enne seda jäi ka viimane sõit poolikuks, nii et mu jalad on juba päris rahutud. Kui Neljas lasteaeda tagasi saab, siis lähen ilmselt esimese asjana rulluistutama.

Kui edasi minna Neljanda nohu peale, siis eelmise nohu ajal ostetud ninakannu kasutamine teda kiiremini terveks ei teinud, nohuga oli kodus ikkagi 3 nädalat, aga pärast seda oli 4 nädalat lasteaias, mis on tema absoluutne rekord … mis on veidi masendav, kui arvestada, et tal on käsil teise lasteaia-aasta lõpp.

Tahtsin tegelikult sellest ninakannust kirjutada, et päris hea asi. Neljandal oli eelmise nohu ajal pidevalt nii, et kuskil kaugustes midagi lurises, aga nuusates midagi välja ei tulnud, kuigi ta nuuskas korralikult. Loputusega tuli see jama sealt kaugustest välja ning lurin lõppes ära. Seekord oli tal nohu alguses kuskil kaugustes tropp ees. Õhk käis tal mõlemast ninasõõrmest läbi, aga vesi läbi ei käinud, nuusates ka midagi välja ei tulnud. Kolmandal katsel tuli vesi läbi, aga koos veega tuli ninast ka midagi väga koledat, suurt ja tihket välja, see oli tõesti tropp, mis kuskil ees oli. Nohu on tal igatahes juba taandumas ja seekord ma talle pikalt kodus olemist ei ennusta.

Esimese kõhugripp tundub ka ühepäevane olevat, aga lasen tal siiski veel ühe päeva kodus olla, igaks juhuks. Teine küll juba nördis selle peale ja ütles, et ta tahaks ka oksendada ja vaba päeva saada, aga ma siiski loodan, et kõhugripiga piirdub ainult Esimene. Naljakas mõelda, et üks tahaks vabatahtlikult oksendada. Ma hommikul hirmuga mõtlesin sellele, mis siis veel saab, kui mu neelupõletikule lisandub juurde oksendamine … ka neelupõletikuta on see nii hull, et iga kell käiksin selle asemel koolis.

Nohud, neelupõletikud ja kõhugripid pole ainsad asjad, millega siin kimpus oleme. Esimesel on nahk jälle korrast ära ja seekord haiguskolded kookosõlile väga alluda ei taha. Paremaks on küll läinud, aga kui võrrelda löövete tekkimise kiirust nende paranemise kiirusega, siis viimane võtab ikka kõvasti kauem aega. nahahaigus

Pildil tundub olukord tegelikkusest leebem, nukkide peal on ikka korralikud “soomused” ja terve käsi on selliseid pisikesi punnikesi täis. Kui see sama asi poleks saanud diagnoosiks ekseemi või dermatiiti, siis arvaksin, et tal on päikeseallergia, sest päikese tulekuga see jama jälle pihta hakkas. Tegelikult on tal samasugust asja leebemal kujul ka päikeseta esinenud, nii et ega ma lõpuni ei oskagi ette ennustada, mis tal haigust esile kutsub.
nahahaigus 2

Küünarnukkide “soomus” on juba tavaline asi, see tal mõned korrad aastas ikka välja lööb. See lööve on hästi kummine ja kõva, ongi katsudes nagu mingi looma soomustega nahk. Niisutuseta on see lööve kuiv, lõhenev ja valus, aga muidu lihtsalt häirivalt sügelev. Kuna nii karmi löövet lapsel enne ei ole olnud, siis läheme uuesti nahaarsti juurde, võib-olla siin seekord ainult kookosõliga hakkama ei saagi. Või siis arsti juurde jõudmise ajaks on kookosõli kõik juba korda teinud.

Kelle jaoks tuttav probleem, siis milliseid leebeid ravivõtteid kasutate? Saab alati üldse leebete variantidega hakkama? Esimesel oli siin märtsi lõpust alates põsel ka üks kolle, mille kutsus esile kloorivesi ja selle saime lõpuks ikkagi kookosõliga kontrolli alla.

Põsel olnud kolde pärast helistati mulle koolist, sest arvati, et tegu on kassihaigusega ja vastupidist väga uskuda ei tahetud. Korra olen samasuguse kõne ka lasteaiast saanud ja siis oligi laps nädalaid kodus, kuni saime nahaarstilt kinnituse minu sõnadele, et tegu on ekseemi, mitte kassihaigusega. Loodan, et sellised kõned ja tõestamised tavaliseks ei muutu. Eelkõige siiski loodan, et lapse nahaprobleemid ajaga vähenevad. Ütleb psoriaatik, kellel endal nahaprobleemid ajaga ainult süvenenud ja ilmselt liigestessegi edasi läinud. 

Et lõpetada vähe lõbusamatel teemadel, siis mul oli esmaspäevase suurpuhastuse ajal abiks väike piraat. Ja haldjas ja Spiderman ja luukere. Kuid hetkel, mil ma palusin oma abilisel kuivatist enda ja venna riided ära tuua, oli ta piraat. Ta pööritas korra silmi ja ütles, et ei jaksa seda teha, aga hakkas ikkagi minema … ja siis ta avastas: “Aga ma olen ju piraat! Piraadid ei kuula kellegi sõna, vaid teevad seda, mida ise tahavad!” Täitsa tõsi, nii et jäidki tal kuivatist riided toomata.IMG_20180514_124536_1.jpg

#MeToo #EndaSüü #OleÕnnelik

Loen Mangi uudiste kommentaare ja kuigi inimeste empaatiavõimetus ei tule mulle üllatusena, olen ikkagi sõnavõttudest häiritud. Naised, kellele Mang kätt püksi toppis, on ise süüdi, sest nad usuvad horoskoope. Päriselt?! Aga kui Mangi juurde läheb Statistikaameti esindaja vanemaealiste elamistingimuste kohta küsimusi esitama ja enne lahkumist krabatakse teda “sünnituskohast”, sest tal olla aura halb või midagi, kas siis on ikka naine süüdi? Mis ta siis läks sedasi üksinda mingi imeliku vanamehe juurde uuringut täitma?

See on ajuvaba, kuidas Mangi tegude pealt langeb fookus hoopis naistele. Mis siis on, kui mõni võtab neid horoskoope nii tõsiselt, et tahab tähetargalt personaalset aastahoroskoopi? Kas siis võibki käsi püksi ajada?

Me Silveriga hoiame ka igal aastal Mangi aastahoroskoope alles ja võrdleme aasta lõpus, kui palju sellest on täppi läinud, kuigi me ei usu nendesse ega ela nende järgi. See on nagu horoskoobi Bingo, mida korra aastas mängid. Raha eest ma personaalset horoskoopi ei telliks, aga kui keegi oleks selle kinkinud, siis oleksin ilmselt uudishimust Mangi juurde kohale läinud. Kui ta oleks seal hakanud mulle auradest ja tšakratest rääkima, siis oleksin viisakusest tema juhiseid kuulanud, olenemata sellest, kas ma ise sellistesse asjadesse usun või mitte. Ma oleksin teinud seda teadmisest, et tema nendesse usub ja soovist teda mitte solvata, sest ma poleks tulnud selle peale, et Eesti hinnatuima teadmamehe eesmärk on hoopis kättpidi püksi jõuda.

Mulle on tegelikult kunagi auradest räägitud ja see oli väga põnev. Ma olin siis laps ja juhtus see Raadi surnuväljal, kus üks mees kiitis mu aurat, rääkis midagi nende värvidest ja erilisusest ning minu võimest samuti aurasid näha, kui veidigi keskendun. Õpetas vaatama metsa aurat, mida olla kõige kergem näha ja ma võiksin vanduda, et tol hetkel ma kaugustes olnud puude aurat nägin ka. Minu jaoks oli tegu toreda onu ja põneva olukorraga, nii et kui nüüd aastaid hiljem oleks Mang hakanud mu aurast rääkima, siis ma oleksin võinud vabalt müüdud olla, aga nagu tuli Pealtnägijast välja, siis tema ei ole nii tore onu. Paraku ei oleks ma osanud seda ette näha, kuigi olen ka teiste mitte nii toredate onudega kokku puutunud.

Mulle tehti 17-aastaselt ööpäevane EKG ja vererõhu monitooring, milleks vajalikud seadmed paigaldas mulle keskealine meesarst. Ma ei olnud varem meesarsti ees palja ülakehaga olnud, mul oli nii ebamugav, et mul olid silmad märjad ja ootamise hetkel katsin oma rindu kätega. Mida tegi arst? Jättis oma tegemised pooleli, istus mu voodi kõrvale ja hakkas rääkima, et ta on arst, ta ei märka muidu rindu, aga kui mina neid sedasi peidan, siis see just tõmbab tema kui mehe tähelepanu ja tal hakkab imelik. Lasin käed vastumeelselt külgedele ning ootasin edasi end katmata, aga arst ei hakanud edasi tegutsema, vaid istus mu kõrval, vaatas mind ja rääkis, kuidas mul on ilusad rinnad ja kuna nibud läksid jahedas ruumis kikki, siis järelikult on mul väga tundlikud nibud, mistõttu saan kindlasti kergelt orgasme.

Kui ta seda kõike rääkis, siis ta toetas lösutades oma selga vastu tooli seljatuge, jalad olid laiali, püksiõmblus soonis kubemesse, kust vaatas vastu plekk, mis nägi välja nagu ta oleks nendes pükstes märga unenägu näinud. Tema olek ja tema jutt olid väga häirivad ning mu ainus soov oli saada need seadmed ja andurid kiiresti külge, et ma ei peaks tema ees pikemalt palja ülakehaga lebama. Ma tundsin end seksuaalobjektina, mitte patsiendina. Olin ka ise süüdi, et üldse arsti juurde läksin?

Jah, ta ei katsunud mind ebasündsalt ega ajanud kätt püksi, aga oma positsiooni ühe teismelise rinnapartii imetlemiseks kasutas ta ära küll, sest neid seadmeid oleks saanud edukalt paigaldada ka rinnahoidjaga kaetud ülakehale, mis on kusjuures mõne arsti tavapraktika, aga seda sain ma teada alles hiljem. Too arst oleks võinud samuti pisarateni traumeeritud 17aastasele tüdrukule öelda, et jäta rinnahoidja selga, see ei sega, aga ei, tema tahtis mu rindu vaadata ja nende tundlikkusest rääkida, mis ei olnud absoluutselt seotud mulle määratud uuringuga.

Mul on veel üks veider kogemus väidetavalt arstiga, milles ma tagantjärele sügavalt kahtlen. Ma üritasin oma elus kolmandat korda hääletada ja esimest korda pakuti mulle küüti, peatujaks oli viisaka välimusega väikest kasvu keskealine meesterahvas. Hindasin kiiresti tema universaalkerega uue Passati pereautoks ja habetunud sõbraliku näo isalikuks ning istusin autosse. Ta ise sõitis T-särgi väel ja palus mul jope ära võtta, sest muidu hakkab palav, aga ma ei tahtnud, tegin eest vaid luku lahti. Rääkisime maast ja ilmast, autodest, minu koolist, tema tööst ja ta hakkas rääkima, kuidas ta arstina näeb traumapunktis sageli, kuidas naistel on õnnetuste käigus rinnahoidja metallist tugikaared kehasse tunginud. Selle peale küsis ta minult, milliseid rinnahoidjaid ma kannan. Ma siis vastasin, et kuidas kunagi ja kuulasin õpetussõnu, milliseid rinnahoidjaid ma kandma peaksin.

Ma ei mäleta, kuidas läks jutt lihaste peale, aga mäletan, et ma olin enda musklite suhtes kriitiline ja tüdruku kohta olid mul sel ajal tõesti suured musklid. Selle peale ajas ta oma tugevalt rusikas käe õla kõrgusele püsti ja tahtis, et selle alla suruksin ja näitaksin, kas mu musklites jõudu ka on. Minu jaoks oli see naljakas ja puiklesin vastu, aga tema ikka ootas oma rusikas käega. Surusin siis oma vasaku käega tema paremat kätt kogu jõuga alla, päris maha seda ei murdnud, aga oma kohale see seisma ka ei jäänud. Siis imestas, et ma olen väikese naise kohta tõesti tugev ja ajas oma käe mu jope avatud luku vahelt pluusi alla, et katsuda, kas mul kõhulihaseid on ka tunda. Ma lükkasin ta käe eemale ja tema lükkas selle vägisi uuesti mulle pluusi alla, sõrmed kompisid mu keha ja jõudsid otsapidi rinnahoidjani, mille peale ta kommenteeris midagi selle kohta, et need tugikaartega olid. Ma lükkasin teda endiselt eemale, palusin ärritunult tal lõpetada ja ütlesin, et mul on ebamugav.

Samal ajal tekkis mul ka kabuhirm, et ta ei lasegi mind autost välja, vaid viib kuskile metsa. Minu sihtpunktini polnud enam palju maad jäänud, aga ta sõitis nii aeglaselt, et kohale jõudmine tundus mägede taga. Ma olin ebameeldivast olukorrast sedasi tardunud, et ma ei julgenud ka öelda, et tahaksin varem maha minna, ma lihtsalt üritasin viia jututeemasid mujale, kui tema üritas taas intiimsete teemadeni jõuda. Väidetavalt professionaalsest huvist. Olukord oli siiski piisavalt kahtlane, et otsida silmadega, kas autos on midagi, mida saab vajadusel enesekaitseks kasutada, ja palvetada, et asi sinnani ei läheks.

Ei läinud, aga mulle jäi sellest sõidust nii halb tunne, et ma hakkasin autost välja saades kergendusest nutma. Hiljem hakkasin mõtlema, et äkki tal tegelikult olid kurjemad kavatsused, aga selle “suru mu käsi maha” katsega tundis, et olen füüsiliselt liiga aeganõudev ohver ja loobus. Või siis oligi eesmärk lihtsalt korra noore naise ihu katsuda … professionaalsest huvist. Ei tea, aga liiale ta läks ja minu jaoks oli see ainus õnnestunud hääletamine piisavalt hirmus, et seda mitte kunagi enam teha.

Olin ise süüdi, et hääletasin? Et kui ma seda juba tegin ja autosse istusin, siis ise olin loll ja ta võiski oma käed mulle pluusi alla lükata?

Ma ei tea, aga ma siiski arvan, et need asjad nii ei käi. Arst on arst, ta võib teha oma tööd ja kui ta just seksuoloog ei ole, siis patsiendi tundlikud nibud ja orgasmid ei puutu tema töösse. Inimese auto on tema oma ja tema otsustab, kas ta võtab hääletaja peale või mitte, vägisi hoo pealt autosse hüpata ei saa. Hääletaja keha on tema oma ja tema otsustab, kes võib kätt pluusi alla panna ja kes mitte, seda ei tehta ootamatult ega vägisi.

Selliseid kahtlaseid onusid on masendavalt palju. Põhikooliaegsest kunstiõpetajast, kes oma suurerinnalistele õpilastele aktimaali võimalusi pakkus ja suvevaheajal mulle koju lilli tuli tooma, olen juba pikemalt kirjutanud, seda lugu kordama ei hakka, aga üks omamoodi #MeToo lugu oli seegi.

Kui mul rinnad alles kasvama hakkasid ja ma rattaga vanaema juurde läksin, siis peatas mind tuttav külamees, kes paar sõna juttu puhus ja siis korra kasvavast rinnast näpistades kapinupu nalja tegi. Minu jaoks ei olnud naljakas. Valus oli. Piinlik ka, kuigi tegelikult oleks pidanud temal piinlik olema, sest ükski normaalne täiskasvanud inimene ei katsu sedasi kellegi kapinuppe.

Kui mul veel kapinuppegi ei olnud, siis käisin koos vanaisaga küla kogunemispunktis, kus tema mängis teiste vanameestega kaarte ja mina jooksin mööda mõisahoonet ringi või klimberdasin klaverit. Selles hoones elas üks mees, maakeeli öeldes parm, kes kord peatas mind koridoris ja pakkus kommi. Ma ei tahtnud. Tema ikka pakkus. Läksin ettevaatlikult tema eluruumi uksele, aga sellest ei piisanud, ta kutsus mind aina lähemale, kuni ütles, et enne ma kommi ei saa, kui talle musi annan. Minu poolest võis ta oma kommid endale hoida, aga toast välja saamiseks pidin veidi rabelema, sest ta pani oma käed mulle külge ja hakkas ise musi tegema. Võib-olla isegi tegi selle põsele ära, ma ei mäleta enam hästi, aga edaspidi käisin tema eluruumi uksest suure kaarega mööda.

Ma ei tea, võib-olla onu Parm mõtles, et küll oleks tore, kui tal oleks ka väike lapselaps, kes talle musi teeks. Onu Külamehe jaoks äkki oligi kasvava rinna näpistamine naljakas ja midagi halba ta selles näha ei osanud. Onu Kunstiõpetaja kunstnikuhing ehk ei … ei, seal ei ole mingit vabandust ja onu Arstide teguviise ma ka kuidagi õigustada ei suuda. Nii et enne täisealiseks saamist olin kokku puutunud viie vähem või rohkem mitte nii toreda onuga. #MeToo

Teismeeas olen leidnud end ka olukorrast, kus ärkasin sügavast unest selle peale, et mu rindadega tehti lähemat tutvust. Me olime minu juures, meid oli viis ja me jäime ühes rivis alles varahommikul magama. Ma olin kaine, ma olin riides, aga piisavalt väsinud, et mitte tunda, kuidas keegi mu kallal askeldab. Kui ma lõpuks aru sain, mis toimub, siis ma ei osanud kuidagi reageerida, ma teesklesin, et endiselt magan, keerasin ringutades külge, küsisin kellaaega ning käitusin nii nagu midagi ei oleks olnud.

Hiljem väitis noormees mu sõbrannale, et ta arvas, et ma olen üleval. Seda on raske uskuda, sest kui ma olin üleval, siis ei olnud meie vahel midagi sellist, millele oleks võinud midagi veel intiimsemat järgneda, aga mine tea, tema oli joonud, äkki oli tal teine reaalsustaju. Igatahes ringiga ta minult vabandust palus, mina andeks andsin, omavahel me seda teemat ei puudutanud ning olime sõbrad edasi. Kuigi see oli ehk kõige #MeToom kogemus, võtan seda kui kõige vähem traumeerivat. Võib-olla seetõttu, et ta ei olnud mingi onu, vaid teismeline, kes eksis, kes tundis end hiljem ebamugavalt ja kes vabandas.

Keskealised “arstid” teadsid, mida nad teevad ja sealjuures ei tundnud nad end üldse ebamugavalt, vastupidi, nad käitusid nii mugavalt, et mul oli selline tunne nagu ma oleksin ise imelik, kui ma ei taha, et mu rindadest räägitakse või kätt pluusi alla pannakse. Ma kujutan ette, et Mang suutis ka tekitada naistes tunde, et nemad on imelikud, kui lähevad personaalse horoskoobi järele, aga keelduvad tšakrate avamisest. Mulle jäi Pealtnägijast nähtu põhjal mulje, et Mang oskab hästi enne tšakrate kallale minekut luua sellise “oleme vanad sõbrad” õhkkonna, milles pelgad äraütlemisega tähetarga tundeid riivata ja viimasel hetkel on juba hilja, sest selleks hetkeks on käed püksis.

Kunagi lugesin, et ahistada saab vaid neid naisi, kes seda teha lasevad. Erandeid kindlasti on, aga muidu usun, et selles on tõetera sees ja ahistajad oskavadki selliseid naisi ära tunda. Ma väldin konflikte, ma kardan inimeste tundeid riivata, ma ei tahtnud ka nendele arstidele ega oma õpetajale öelda, et nad on igavesed rõvedad perverdid, sest ma ei olnud kindel, et nad seda on. Ma üritasin minu jaoks ebamugavaid olukordi viisakalt lahendada, mistõttu polnud ime, et neil ebamugav ei hakanud. Ma võin praegu mõelda, mida kõike ma oleksin võinud teha või mida ma teeksin tulevikus sarnases olukorras, aga reaalsuses ei osanud ma peale tardumise muud teha ega ole kindel, kas tulevikuski oskaksin.

Tegelikult ma ei olnud isegi #MeToo tekkimise raames kindel, kas mind ikka on ahistatud, äkki mõtlen üle, aga kui asetasin vaimusilmas enda asemele oma tütre, siis ma ei lubaks temaga sedasi käituda, nii et jah, mind on ahistatud.

Mind on krabatud kannist, mulle on pandud käsi pealetükkivalt ümber, üritatud vägisi suudelda, kooris vilistatud ja “ksss-ksss-ksss” hüütud ning üheski sellises episoodis pole mul olnud keeruline jääda “pipraks” või kedagi hoopis pimedasse kohta saata, sest need on olnud üheselt mõistetavad olukorrad. Raskem ongi hinnata just neid olukordki, kus arst palub rinnad peidust vabastada, sest muidu hakkab tal imelik või teine puhtast professionaalsest huvist hakkab ilmsüütu ilmega kätt pluusi alla ajama, et kontrollida kõhulihaste olukorda … või kui Igor Mang hakkab pärast pooleteise tunnist maast ja ilmast rääkimist aura värve vaatama ning kinniseid tšakraid avama. Sellistes olukordades võib sisemine segadus nii suur olla, et ei saagi toimunust enne aru, kui see kõik juba läbi on.

Jüri Ennet võiks seda ometi teada, mitte niigi traumeeritud ohvreid süüdistada ja käskida neil õnnelikud olla. Jumal tänatud, et ma enda kogemustest mingeid ärevushäireid ei saanud ega tema vastuvõtul ei lõpetanud. #EndaSüü #OleÕnnelik

LightheartedApprehensiveJenny-max-1mb

 

PMS, HP, BPK, AS, EBA, BM, HÖ

PMS – premenstruaalne sündroom

Sümptomid:

Psüühilistest tunnustest esineb ärritatavus, masendus, unetus, pisaratevalmidus, mäluhalvenemine, keskendumisraskused. Kehalistest rindade paisumine ja hellus, kõhu suurenemine, tursete teke, peavalu, higistamine, peapööritus, kõhupuhitumine, akne intensiivistumine ja kehakaalu tõus.

Jep, kõik sümptomid olemas, mul on PMS ja seoses sellega oli täna HP ehk halb päev. Esmalt pidin olema varakult Rakveres ja ma avastasin poolel teel, et ma täpselt ei teagi, kuidas ma sinnani saanud olin. See oleks pidanud olema piisav ohumärk, et ma ei ole täna päris mina ise, aga ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu ja läksin … Vahet pole, kuhu läksin ja mida tegin, ma ei taha sel teemal isegi mitte vihjeid anda, aga igatahes mul juhtus midagi sellist, mida pole mitte kunagi juhtunud.

Jah, nii nõme on sedasi millestki kirjutada ja samas mitte midagi kirjutada, nii et võrdlen oma hommikust juhtumit ühe hiljutise juhtumiga, kus ma esimest korda rulluiskudega kukkusin – ma hakkasin pärast 20 kilomeetri edukat läbimist pingile istuma, aga rulluisud hakkasid veerema ja ma istusin mööda, täpsemalt kukkusin pingi ette tagumiku peale. Tänane olukord oli midagi sarnast, mul juhtus vaatamata kogemustele midagi, mis iseloomustaks pigem algajat või üldse esmakordset proovijat. Pealtnägijate ees oli piinlik ja endas olin pettunud.

Ühesõnaga algas hommik halvasti ja koju tagasi jõudes hakkasid igasugused emotsioonid üle pea käima. Ma meenutasin vanu asju, kütsin end üles, nutsin, sisendasin endale, et seda kõike teeb PMS ja see pole päriselt mina, ma olen sellest üle, aga nutsin ikka edasi. Kui olin emotsionaalselt juba nii läbi, et ka füüsiline energia kadus ära, siis tundsin, et mul on vaja mõtteid mujale saada ja ma läksin rulluisutama.

Heh … tuul oli vastu, tee kohati puusodi täis, jalalaba läks juba 3. kilomeetril krampi, paljad kõrvad hakkasid tuule käes valutama, puusad väsisid ära. Selle kõige kiuste ma ikkagi arvasin, et täidan oma eesmärgi ja uisutan 20 ära, mis muidu on olnud nagu nuusata, aga kui kärss läks iga kilomeetriga rohkem kärna, siis otsustasin piirduda 8,5 kilomeetriga ja tundsin end veel loobujana ka. Super!

Koristasin veidi, vahetasin riided, käisin poes, hakkasin ploomi sööma ja mõtlesin samal ajal, et oh, vähemalt midagigi head siin päevas, nii maitsev ploom, just nagu …ploomid.JPGMõnenädalane Neljas ja koduaia ploomid.

… ja olidki mõtted jälle kuskil kurvas minevikus. Nutma enam siiski ei hakanud, sest oli olulisematki teha, näiteks lapsed lasteaiast ära tuua.

BPK – banaanipannkoogid

Kuna banaanid küpsesid korralikult üle, siis tahtsin teha õhtusöögiks banaanipannkooke, aga need ei õnnestunud absoluutselt. Ma isegi ei imestanud, vaid lükkasin panni eemale ning ütlesin lastele, et õhtusöögiks on võileivad ja smuutid, laske heal maitsta. cofPeale selle, et pannkoogid olid lagunevad plönnid, maitsesid need ka veidralt, võimalik, et banaanid olid nii küpsed, et juba käärisid.

AS – Aura smuutid

Eile sain ma väikese kingipaki, mida paljud teisedki blogijad siin vahepeal said. Sellega oli ka nii, et mulle sooviti kingitus saata juba ligi kaks nädalat tagasi ja ma veetsin seetõttu ühe reede tubaselt, sest arvestasin, et iga hetk võib kuller tulla. Kuller ei tulnud ei reedel, esmaspäeval, kolmapäeval … Selleks ajaks olin juba teiste Instagrami kontode põhjal veendunud, et kingituseks oleks olnud Aura smuutid ja nendest ma tegelikult puudust ka ei tundnud, nii et tulemata jäänud kullerist oli suva, aga mõttetult tubasest reedest mitte, nii et palusin järgmine kord teada anda, kui kingituse osas ümber mõeldakse.

Eile tuli vabandus koos lootusega, et kingitus on nüüdseks kohal. Sel hetkel veel ei olnud, aga õhtuks jõudis – Aura smuutid, smuutitops ja ananass. cofÜtlen ausalt, et olin veidi pettunud, sest ma lootsin naiivselt viimase hetkeni, et mu sportlikud saavutused on kellelegi silma jäänud ja kingituseks tuleb kast Valio karamelli-latte proteiinijogurtijooki, mis on ainus jogurtitoode, mis mulle meeldib ja mille lapsed mul eest ära joovad.

Mis seal ikka, olin tänulik ka smuutide eest, sest tänu nendele jääb ehk paar päeva mu jogurtijook mulle. Ananassiga läks vist pahasti, ma pole küll ekspert, aga mulle tundub see käärinud, mis pole vast välistatud, kui see oli kulleri käes 3 päeva ja minuni jõudis päikese käes soojaks läinuna. Ananass seega kasutust ei leidnud, aga smuutid on peaaegu otsas ning pean ütlema, et mul olid nende osas suuremad eelarvamused. Ootasin näiteks lisatud suhkruid ja muud sellist. Tegelikkuses on vaid kiivi-ananassi-mango smuutile lisatud lõhna- ja maitseaineid ning toiduvärvi 0,01% ulatuses, nii et ei midagi hullu, täitsa söödavad. Jep, söödavad, sest smuuti on rohkem ikka söök.

Ma väga sageli smuutisid ei osta, sest need on üldiselt kallid ja me pole nii suured smuutisõbrad, aga kui ükskord jälle isu tuleb, siis Aura mango-apelsini oma on hea valik selle isu peletamiseks. Ka Frooshi valikust on apelsini-mango smuuti meie lemmik, aga hinnaerinevus on ikka tugevalt Aura poole kaldu.

EBA – Eesti Blogiauhinnad

Kui võtta ka kirgi kütnud teemal sõna, siis minu mitte osalemine ei ole kellegi ega millegi boikoteerimine. Kirjutasin juba eelmisel aastal, kuidas ma poleks pidanud end kirja panema ja kuidas ma ei maininud kellelegi poole sõnaga ka, et osalen, veel vähem kutsusin lugejaid enda poolt hääletama. Ma ei pea end päris blogijaks, sest ma kirjutan harva ja mõtlen korra kuus, et lõpetaks üldse ära. Viimase aastaga on mu lugejate arv ka oluliselt vähenenud, nii et blogimise osas toimub ainult taandareng ja ma ei oska seetõttu üritust enda jaoks oluliseks pidada.

Kui ma sellel aastal veel eesmärke või tingimusi lugesin, siis tundsin ka, et see üritus ei ole minu jaoks. Esiteks olevat üheks eesmärgiks viia ettevõtetele lähemale blogijad, kes tahavad teenida. Minu eesmärk ei ole blogiga teenima hakata, ma isegi ei ürita taandarengut peatada. Teiseks ei läheks ma auhindade jagamisele kohale, sest eelistan olla sel ajal Soomes Silveri juures ja sellisel juhul oleksin vist pidanud märkima, kes mind esindab, kui ma peaksin auhinna saama. Kes mind ikka esindanud oleks?

Minu otsus mitte osaleda sündis juba palju varem, kui boikoteerimine pihta hakkas ja ütlen siiralt, et mul on korraldajast kahju. Ta on ainus, kes midagi sellist üldse veab, nii et võrdlusmomendi puudumise tõttu ei saa ma öelda, et ta seda halvasti teeb. Minu jaoks ei ole üritusel tema nägu, sest ma olen tema blogisse nii harva sattunud, et ma ei tea, mis nägu ta on. Olgu, näo tunnen ära, aga inimesena ma teda ei tunne ega oska seetõttu tõmmata ka tema ja ürituse vahele paralleele. Loodan, et järgmisel aastal läheb üritusega paremini ja kui mu blogi uksed on siis veel avatud, ei välista ma osalemist.

Ma tean, et tahtsin millestki veel kirjutada, mul oli lausa märksõna siia postitusse lisatud, aga kustutasin selle enne kogemata ära ja enam meelde ei tule, mis see oli. Terve postitus on tegelikult sedasi märksõnade peale üles ehitatud ja need märksõnad panin kirja päeval. Mäluga on täna lihtsalt nii kehvad lood.

BM – Bon Merite

Tuletan meelde, et 10. mail läheb loosi kaks Bon Merite looduskosmeetika komplekti, nii et kes veel osaleda soovib, siis postitus on siinbon meriteKliendikaardi omanikele kehtivad Rimi soodushinnad 14. maini.

– head ööd!

“Järgmiseks suveks saledaks” projekt – aprilli kokkuvõte

Miks järgmiseks suveks saledaks? Sest selleks suveks olen juba hiljaks jäänud, aga kuu aja pärast normaalkaalu ülemise piiri peal võiksin küll olla, sellest on veel ainult 3 kg puudu. Stardikaalust on tänaseks kadunud 3-4 kilo ja nii umbes 13 kilo on veel minna, seega suurem vaev, higi, nälg ja pisarad on alles ees. Või siis mitte, sest siiani ei ole peale higi ja ehk veidi ka vaeva miski mu teekonda iseloomustanud, aga alustame algusest.

Ma olen 101 korda alustanud ja mitte kuskile jõudnud. 2017. aasta alguses isegi kadus juba päris mitu kilo, aga siis jäin haigeks, uuesti haigeks, veel kord haigeks, kuni märkamatult olingi mitu kuud haige olnud, crosstrainer oli rooste läinud, püksid taas kitsaks jäänud ja motivatsioon igavusse surnud. Mul oli sellest tegelikult üsna ükskõik, sest oma peegelpildiga olen enamasti rahul olnud ja lisakilode suureks plussid olid rinnad, mida mul 10 kilo kergema kaalu juures enam ei olnud.

Eelmise aasta lõpus, kui Silver koju tuli, tahtsin end siiski veidi rohkem liigutama hakata, et püsida oma 68-69 kilo juures, aga nii hästi ei läinud, olin jaanuaris ikkagi paar kilo raskem nagu igal aastal. Ei olnud hullu. Kui Silver siis suurema lume tulekuga endale suusad ostis, siis hakkasin koos temaga veel rohkem liigutama. Lihtsalt liigutamise pärast, aga kui jõudis kätte see hetk, kus ma jaksasin 2 km asemel 14 km suusatada ja võisin öelda, et teen paar korda nädalas tervisesporti, kuid kaalunumber polnud langenud, siis hakkas see häirima küll. Mis mõttes ei muutu mitte midagi, kui ma diivani lohku lösutamise asemel ennast õues liigutan?!

Samas ei muutunud midagi ka siis, kui ma sügisel nädalaid järjest lisaks diivanil lösutamisele iga päev hommikuks saiakesi sõin, päeval kohvi kõrvale kooki võtsin, õhtul teleka eest paki komme nahka panin, paar korda nädalas Hessi kebabiburksi pugisin, reedel filmiõhtu tähe all veel suure paki krõpsu koos topsitäie dipikastmega sisse ahnitsesin ja kõigele sellele coca-colat peale jõin, nii et isegi läks hästi, et mu stardikaal praegu 96 või veel enam ei olnud.

Ühesõnaga selle 68-69 kilo juures sain süüa kõike, mida tahtsin, millal tahtsin, kui palju tahtsin ja ma paksemaks ka ei läinud. Välja arvatud aastavahetuse aeg, kus lihtsalt üks tähtpäev ajas teist taga ja kaalunumber ajutiselt kerkis. Tavarütmi juurde naastes langes ka kaal 68-69 kilo peale tagasi, kuigi see tavarütm tähendas ka seda, et ma sõin rohkem kaloreid kui ära kulutasin.

Minnes nüüd tagasi aasta alguse juurde, kus hakkasin end rohkem liigutama, aga kehakaalule see absoluutselt ei mõjunud, siis hakkasin lisaks hea ja parema söömist piirama. Coca-cola liitrid vähenesid ikka oluliselt, kadusid saiakesed, kommid ja Hesburger. Selle otsuse eel alustasin ka päeviku pidamist, kuhu panin kirja kõik oma mõõdud, igapäevased kaalunumbrid, kilomeetrid … ja kuu aega hiljem oli seis ikka sama. Kui lõin siis kilomeetrid kokku ja selgus, et olin märtsis ainult 90 km liikunud, sain aru, et jala lasteaia vahet käimine ja paar korda tervisesporti nädalas ei anna kokku tegelikult isegi igapäevast soovitatavat liikumisnormi ning kerge toitumusharjumuste muutus oli liiga kerge.

Aprilli alguses läksin edasi uue hooga, eesmärk oli kilomeetrid kahekordistada ja süüa keskmiselt 1500 kalorit päevas. Põhimõtteliselt sai eesmärk täidetud, ma liikusin aprillis 203 km ehk keskmiselt 6,5 km päevas, tegin lihastrenni 6 tundi ja 45 min ehk keskmiselt ligi veerand tundi päevas ja sõin keskmiselt 1650 kalorit päevas. Toitumise osas ma endale siiski mingeid erilisi piiranguid ei seadnud, sõin kõike, aga lihtsalt vähem. Kui ma ei viitsinud süüa teha, tegin purgisuppi. Kui tahtsin kartuliputru või makarone, siis tegin neid. Kui sünnipäevalaud oli lookas, siis sõin isuga. Kui tort maitses, võtsin 2-3 tükki veel. Jah, vähemalt kolmel päeval läks minu enda seatud päevanorm sedasi suure pauguga lõhki, aga ma ei põdenud, sest oli päevi, kus ma ei suutnud seda päevanormi kuidagi täis süüa, sest põhimenüüks olid juurviljad, mis suurt kaloreid ei anna, aga kõhu teevad täis.

Eh, ma vist võiksingi seletama nüüd jääda, kuigi siin midagi suurt seletada ei ole, lühidalt öeldes liikusin rohkem, sõin vähem ja kahanesin.Kaal4Esimene pilt on tehtud jaanuaris, kui kaal oli ajutiselt 70 juures ja teine pilt on tehtud täna, mil kaal näitas hommikul 66,1 kg. Veel mõned päevad tagasi näitas 65,2, aga ma taas ei põe, sest mul PMS, mistõttu on söögiisu suurem, ainevahetus aeglasem ja keha hoiab vett kinni. Sama seis on iga kuu, vahetult enne kuupuhastust tuleb juurde 1-2 kilo, mis kaovad tsükli esimeste päevadega, nii et minu motivatsiooni see ajutine kaalutõus ei muuda. Igatahes võin öelda, et olen tänaseks kahanenud vähemalt 3-4 kilo ja seda suurema enesepiitsutamiseta, näljata ja päris kindlasti pisarateta, nii et kavatsen jätkata samas vaimus.KaalMa olen tänaseks viimaste kuude järk-järguliste muutustega nii hästi kohanenud ja harjunud, et ma tahaksin loota, et seekord jääb see motivatsioon pidama. Ma tahan end liigutada, mul on energiat rohkem, mitte küll ülearu, aga piisavalt, et toimida ja selle suurenenud energiaga on vähenenud söögiisu. On see nüüd puhtalt aktiivsema eluviisi tulemus või mängivad rolli ka pikemad ja valgemad päevad ning uus rauakuur, mis on mingi 5 või 6 nädalat kestnud, aga igatahes ei ole ma enam elav laip. Nii ma nüüd edasi kulgen ka, tasa ja targu, et motivatsioon säiliks, uued harjumused lõpuni kinnistuks ning tuleksid uued ja uued tulemused.

Mis seal ikka, tulemusteni!

Ps! Kui kellelgi tekkis küsimus, kui pikk ma olen, siis 158 cm.

 

Aeg endale

Ma alustan selle postitusega teist korda, sest esimesel korral läks mu fookus veidi valesse kohta ja endalegi märkamatult olin ma halanud pika peatüki sellest, kuidas mul on lastega raske olnud, kuigi tahtsin kirjutada hoopis endale aja võtmisest olukorras, kus seda on olnud raske teha.

Silver on alati töö tõttu palju eemal olnud, viimasel neljal aastal küll vähem, aga esimesel kuuel aastal jälle rohkem ja just esimesed kuus aastat need kõige raskemad olidki. Tugivõrgustikuga vanaemade näol on ka nii ja naa, olen saanud laste esimesel eluaastal käia hambaarsti juures ja osaleda mitmel koolitusel ning pärast nende esimest sünnipäeva (kuni järgmise sünnini) ka keskmiselt korra kuus oma mehega kahekesi aega veeta, kuid regulaarse puhkamise, üksinda poes käimise, trennide, hobide ja muu koduvälise tegevuse jaoks mul tugivõrgustikku ei olnud.

Tänast olukorda see küll enam ei iseloomusta, aga olen olnud muust maailmast nii eraldatud, et pole teise täiskasvanuga isegi mitte korra nädalas silmast silma suhelda saanud. Mõni üksik selline nädal on ehk on talutav, aga kui see kestab kuust kuusse ja kordub aastast aastasse, siis on üleküllus lastest kerge tekkima. Kuidas aga võtta sellises olukorras aega endale?LastegaMa siin niisama halva mängu juures head nägu tegemas …

Kui ma Esimese beebiea ajal olin seda meelt, et mul polegi mingit oma aega vaja ning lapse sain ikkagi endale, mitte vanavanematele või kellelegi kolmandale, siis iga järgmise lapsega hakkasin oma aega aina enam igatsema. Ma nägin pikalt asja nii, et kui mul ei ole igapäevast ega isegi iganädalast võimalust lapsi kellegi hoolde jätta, siis mul ei ole võimalust endale aega pühendada ja akusid laadida, aga tegelikult see ei ole nii. Või siis veidi ikkagi on ja inimene lihtsalt harjub kõigega? Ma ei tea, aga mina leidsin milleski muidu tavapärases endale selle õige, mis on mind aastaid toetanud. Selleks on saun.

Saunas käimine on küll eeldanud, et keegi valvab lapsi ja seetõttu ma ei saa öelda, et leidsin endale aega võimatus olukorras, kuid see tunnike saunas kompenseeris kõik muu aja, mida ma ei saanud. Kui lapsed olid väiksemad või hoopis kõhus, siis olid saunaseansid harvemad, lühemad ja mitte nii kuumad, aga nendeta ma siiski olla ei saanud. Mul oli vaja enda hetki kuumal laval koos “Anti-Stress” eeterliku õli tilkadega leilivees ja saunamee või mõne näomaskiga. See oli nagu pai iseendale.

Kui lapsed said suuremaks ja kibelesid sauna kaasa, siis ma tundsin, et mul endal ei ole enam üldse midagi, kuigi ma tegelikult tahtsin nendesse süstida armastust kuuma leili vastu. Sageli sai tehtud kompromisse, kus läksin sauna koos lastega ja jäin pärast neid sinna veel mõneks ajaks, aga see ei olnud siiski see, mistõttu lastega saunatamise periood jäi nende kahjuks võrdlemisi lühikeseks. Midagi lihtsalt pidi jääma ka ainult minule, mina ise olin niigi ainult laste päralt.

Kuna meil endal sauna pole ei siin ega Soomes ega olnud ka majas elades, siis on loomulikult olnud nädalaid, kus olen pidanud leidma alternatiivi. Majas elades oli seda vähe lihtsam teha, sest seal oli meil vann, kuhu ma küll mahtusin vaid kõverdatud jalgadega, aga siiski vann ja seal sain ma end koguda ka laste uneajal, ei pidanud kellegi abile lootma. Väike vann, põlevad küünlad, hea lõhnaga vannipiim, näo- ja juuksemask, kehakreem – see oli mõnus lõõgastus, millele järgnes inimese tunne, mis nädala jooksul oli kaduma läinud. Kui järgnes … ei olnud midagi ebatavalist, et minu vanniseansi ajal teisel korrusel kõva häälega nutma hakati ja maha rahuneti alles siis, kui mask oli näkku kivistunud ja peaaegu lõpuni põlenud küünlad vannituba süütamas. Loomulikult ei roninud ma siis enam külma vette tagasi, vaid leppisin teadmisega, et Jumal vihkab mind.

Vahepeal on aeg edasi läinud, lapsed on kasvanud, igaöiselt pole ma pidanud juba 2-3 aastat nutvate lastega tegelema ja sellest aastast pole Neljas enam ka keset ööd külje alla roninud, mis tähendab, et olen juba neli kuud saanud kvaliteetselt magada. Neli viimast kuud ligi 10 aasta jooksul! Palun ära sõnu seda ära, korra oled juba midagi sarnast hõisanud ja mis sellest sai … toetasid jälle magades kätt maha, et voodist mitte välja kukkuda! Ma olin vahepeal unustanud igasugused muud asendid peale voodiserval kõõlumise ja seetõttu avastasin mingi hetk, et ma isegi üksinda magades võtan võimalikult vähe ruumi, aga ei enam, nüüd olen ma üks õige meritäht.

Kuna suured poisid on juba nii suured, et nad otseselt hoidmist ei vaja, siis Silveri ema lubab neil nädalavahetustel sageli enda juurde ööseks jääda, mis muudab koduse elu poole rahulikumaks. Lisaks on nädalaid, kus kõik on koolis ja lasteaias ning minul on igapäevaselt umbes 4 tundi võimalik teha seda, mida ma ise tahan. Sellised nädalad on küll vähemuses, aga need on siiski olemas ja tänu nendele saan ma näiteks rulluisutada, mida ma väga armastan. Ma müüsin viimased rulluisud enne Neljanda sündi maha, sest tundus, et need lähevad kodus enne rooste kui mina ükskord rullitama saan minna, aga nüüd on mul kolmandad rulluisud, millega ma olen lühikese aja jooksul sõitnud maha pikema maa kui viimase kahe paariga kokku.

Üldse on kõiki lapsi kergem vanavanematele hoida anda, sest nad saavad endaga ise hakkama ja kui me Silveriga suusatamas käisime, siis polnud ema või venna jaoks suurem vaev hoida samal ajal toas Neljandal silma peal, muud polnud vajagi. Ka saunas käimine on palju lihtsam, sest lapsed saavad lühikest aega omapead hakkama ja ilusate ilmadega nad ongi samal ajal omavahel õues möllanud. Kõik on lihtsam, ka poes käimine, ma ei pea enam kogu seltskonda ega üldse kedagi kaasa võtma. See kehtib siiski vaid siin kohalikus poes käimise kohta, pooleks päevaks Rakverre poodlema ma minna ei julgeks. Seega otseselt ma enam ei vaja nii meeleheitlikult seda tunnikest oma aega saunas, aga see on õige, et suurte lastega on suured mured, seega stressimaandajana on saun endiselt asendamatu. Mitte ainult saun, vaid üldse endale pai tegemine.

Siin korteris ja Soomes olen panustanud ainult erinevatele jalavannidele, maskidele, koorijatele, kreemidele, mis on aja jooksul aina kvaliteetsemaks muutunud. Kui majas elades ma kasutasin mingit suvalist odavat kookoselõhnalist kehakoorijat, milles olnud tuhanded tükikesed olid ilmselt plastikust, siis täna ma midagi sellist oma kehal ei kasutaks ning kookosõli armastajana tean nüüd, et kookose lõhnast oli tookord asi kaugel.

Erinevate katsetuste tulemusena on mul tekkinud lõpuks enda lemmikud, millest kõik on looduslikud. Kui vajan vannisoola, -kreemi või -piima, siis valin Signe Seepide omad. Viimati kasutasin vannikreemi saunalaval, kus hõõrusin südamekese kehal laiali ning olin mitmeks päevaks mõnusalt niisutatud. Nagu iga uue asjaga, siis alguses tundusid ka need kreemid minu jaoks liiga rasvased ja ebamugavad, aga lõpuks võitsid need südamed mu südame.
Kodus ma kõrges dušialuses muidugi vannis ei käi, aga lapsed küll ja nohu ajal teevad nad seda koos jalavannisoolaga. Mina kasutan seda niisama ehk istun dušikabiini nurgas, jalad on vees, kuum vesi jookseb, kabiin täitub niiske auruga, mask on näos ning samal ajal koorin keha. Ideaalne alternatiiv, kui kuidagi sauna ei saa.
Muide, raseerimiseks kasutan ka ainult Signe vetikaseepi, mis on kordades parem lahendus võrreldes igasuguste vahtudega, mida varem kasutasin, lisaks kestab üks seep pea igavesti. Või ma siis lihtsalt raseerin harva … mida ma tegelikult teengi. Mul lihtsalt pole suuremat sorti karvakasvu.

Näomaskiks on pinguldav ja toniseeriv Turbliss, mis on esimene, millega ma näen ka reaalselt tulemusi. Vestige Verdant`i ja Turblissi tavalised turbamaskid olid vaid mõnusaks harjumuseks, aga mingit muutust ma nendega ei näinud. Pinguldav ja toniseeriv mask tõesti pinguldab ja toniseerib, aga maksab palju ka (jep, 24.50 € on minu jaoks palju, aga siiski väga odav võrreldes Vestige Verdant`i maskiga), mistõttu olen ma Facebookis Turblissi jälgija, et olla kursis sooduspäevadega, mida neil on tegelikult päris sageli ja siis ikka sedasi, et kogu kaup on 25 või 30 protsenti soodsam.

Olen proovinud ka Turblissi juuksemaski, mida iseenesest võiks veel kasutada, aga mida rohkem osta ei raatsi, sest ühe purgiga sain ma teha vaid 5-6 maski. Kusjuures esimese juuksemaski ajal mõtlesin, et ma enam eales seda möginat pähe ei pane, sest seda oli võimatu välja pesta, aga kui saunas uuesti katsetasin, siis see enam peanaha külge ei kuivanud ja maha tuli ka täitsa hästi. Ostsin maski peanaha psoriaasi pärast, mida need 5-6 kasutuskorda paraku oluliselt leevendada ei jõudnud, aga üleüldist peanaha sügelust vähendasid küll, seega see võib hea toode olla, aga praktikas kulub seda pikkade ja paksude juuste puhul nii palju, et ma otsin sobivat juuksemaski ikka edasi.

Nagu olen kindlaks jäänud ühele näomaskile, nii olen jäänud püsima ka kindla kehakoorija juurde. Kui Merit poleks mulle ligi kaks aastat tagasi Bon Merite tooteid katsetamiseks saatnud, siis ma tõenäoliselt ei oleks nendeni ise jõudnud, olgem ausad, valik turul on väga kirju. Õnneks ta tegi seda ning kookose ja ylang-ylangi kehakoorija muutus hoobilt mu lemmikuks, nii et uut koorijat valides ei olnud kahtlustki, et see tuleb Bon Meritelt. Kasutasin kordamööda esimest ning sheapähkli ja apelsini koorijat, aga siis tuli välja greibi ja pipraga mask-koorija, mis osutus eelkäijatest veel paremaks, saunas olles sulab see nahal massaažiõliks ja olen nüüd iga kord end laval korralikult läbi mudinud. Kuna olen alates jaanuarist iga kuuga füüsiliselt aina aktiivsemaks muutunud ja sellega on kaasnenud väsinud või valusad lihased, siis selline masseerimine on väga ära kulunud ehk saunaseansid on muutunud nii vaimse kui ka füüsilise pinge maandajaks.

Kui ma peaksin kõikidest asjadest selle kõige lemmikuma valima, siis see on vaieldamatult greibi ja pipraga mask-koorija. See lõhnab ideaalselt, sulab kehal mõnusalt libedaks, paneb naha kergelt õhetama ja muudab selle siidiselt pehmeks. Ma ei oska enam ilma selleta selleta saunas käia. Üldse ma ei oska enam enda hellitamiseta olla. Varem ei pidanud ma absoluutselt sellistest asjadest lugu, aga nüüd ei möödu nädalatki näomaski ja kehakoorijata ning keha kreemitamine on päris igapäevaseks muutunud.

Igasugused niisutavad õlid, võided, kreemid on viimasel ajal samuti ainult Bon Merite valikust olnud ja tänaseks olen leidnud kreemides need õiged. Kõik neli kehakreemi on võrdselt meeldiva tekstuuri, lõhna ja toimega, seega nende hulgast ei oska ma seda ühte esile tõsta. Praegu kasutan paralleelselt niisutavat kookose ja pinguldavat vetika kehareemi, aga suvel tahaksin üle minna jumet parandava porgandi kreemile, sest ikkagi suvi, parem jume tuleb kasuks.

Ma kunagi kiitsin, kui hästi need kreemid imenduvad ja need endiselt imenduvad kiiremini kui õlid või võided, aga vahe kuiva ja regulaarselt niisutatud naha vahel on siiski tekkinud. Kui enne oli kehakreem mu nahal kui vihmapiisk kõrbes, kadus kohe kuskile ära, siis nüüd tuleb kreemi vähe kauem sisse hõõruda, aga see eest on mu jalad muutunud nii siledaks nagu mul oleksid kogu aeg siidised sukad jalas.

Mul on Bon Merite toodetesse nii palju usku, et ma olen neid päris palju teistele kinkinud, kuigi olen teadnud, et üks või teine kingisaaja kehakoorijatest või -kreemidest lugu ei pea. Ma olen lootnud, et äkki hakkavad, et äkki pakuvad need ka neile vaheldust argiellu ja paitavad veidi meelt. Samal põhjusel küsisin Meritilt tooteid teile jagamiseks … aga sellest lõpu poole.

Minult on palju kordi küsitud, kuidas ma üksinda olles hakkama saan, mille peale ma olen enamasti õlgu kehitanud, sest mis mul muud üle on jäänud, olen pidanud saama hakkama, aga täna ilmselt vastaksin, et tänu saunale ja Bon Meritele. Samuti Signele, Turblissile ja teistele tegijatele, kelle toodetega end paitanud olen. Mul on seda vaja olnud.

Mõni sarnases olukorras ema on leidnud enda jaoks raamatud, käsitöö, joonistamise, kokakunsti … mille kõrval mu ilurituaalid tunduvad ikka jube pealiskaudsed … Ühesõnaga on kindlasti iga sarnases olukorras ema jaoks see miski, mis tema akusid laeb, tuleb vaid see üles leida või seda näha. Või siis kõigi jaoks ei ole ka, sest mõni ema on pidanud end psühhiaatriahaiglas laadima. Täiesti arusaadav, olen oma sügavaimas augus täitsa tõsiselt ka ise Tartu Psühhiaatriakliiniku poole pöördunud, aga kohale minna ei saanud, sest lapsi polnud kuskile jätta. Ilmselt seetõttu ma sauna ja igasuguste potsikute külge klammerdusingi, et depressiooni ma endale lubada ei saanud.

Ma ei saa soovitada samasuguses olukorras emadele, et minge sauna ja koorige seal oma keha, hakkab parem, aga ma saan küsida teilt, kuidas te olete väikeste laste kõrvalt end mõistuse juures hoidnud, mis on teid aidanud? Ehk leiab keegi siit mõne hea idee või saab samastuda ja taipab, et tal on tegelikult olemas miski, mida siiani ei osanud näha.

Tagasiside andjate vahel loosin välja ühe Bon Merite komplekti, kuhu kuuluvad minu lemmik kehakoorija, nende uusim kehakreem ja jalakreem. Loosis osalemiseks ei pea olema ema, nii et tagasiside ei pea olema enda aja teemaline, vaid kas või juuksemaski soovitus, lihtsalt jätke endast toimiva e-mailiga (mida teised ei näe) jälg maha. Teise komplekti loosin välja blogi Facebooki lehelIMG_20180426_130927_1.jpgTegu ei ole koostööga, raha ma selle eest ei saa, enda tooted ostsin ise ja seda Rimist, kus Bon Merite on “Ilu heaks” kampaania raames 35% soodsam. Muide, soodushinnad kehtivad seal 14. maini ja vähemalt Rakveres olid testrid ka, nii et kellel huvi, siis saab toodetega ise tutvuda. Igaks juhuks ütlen, et soodushinnad kehtivad ainult kliendikaardi omanikele. Minu oma on Silveriga Soomes ja ma olin sunnitud 8 € säästmiseks ühelt memmelt tema kaarti paluma, mis iseensest ei ole midagi hirmsat, aga ta oli juba kassast läbi ja talle lähenemisega panin korvi küljes olnud turvaelemendiga häire tööle. Piinlik oli.

Igatahes palusin Meritilt tooteid spetsiaalselt teile ja tõepoolest, tema saadetud pakis oli üks kehakoorija ka mulle, aga see lihtsalt kompenseerib kahele õnnelikule kingituse saatmisega kaasneva postikulu ehk kokkuvõttes on minu kasu null ja enda kasu ma taga ei ajagi. Ma soovin teiega lihtsalt enda lemmikuid jagada ja soovin, et Bon Merite`t saadaks edu. Ma olen vaimustuses Meriti loodud toodetest ja imetlen Meritit ennast, et ta seda kõike tänaseks kolme lapse kõrvalt teeb. Ärgem unustage, et ma ise kirjutasin enda väikeste laste kõrvalt Tartu Psühhiaatriakliinikusse ja küsisin, kas neil vabu kohti on, nii et ma igatahes vaatan Meritile alt üles. Võib-olla vaatan päriselt ka, ma pole temaga eales kohtunud ega tea, kui pikk ta on.

Postituse mõte ei ole kellegi promomine, vaid ikkagi enda kogemuse jagamine ja kui naljakalt see ka ei kõla, on lisaks saunale eelpool mainitud tooted tõepoolest aidanud mul vastu pidada, mistõttu need on minu jaoks olulised. Seda võiks ilmselt võrrelda jutuga, kus keegi tuleks ja räägiks, kuidas ta laste kõrvalt käis duši all Head & Shouldersi šampooniga pead pestes akusid laadimas, aga ma ei saa midagi parata, nii see oli ja on siiani.

10. mai: Tänan kõiki tagasiside eest! Fortuuna on nüüd oma töö teinud ja Bon Merite komplekti võitis Liisi, palju õnne!

PS! Komplektid loosin välja 10. mail, et need, kes Bon Merite tooteid väga sooviksid, aga kellele loosiõnn ei naerata, jõuaksid veel Rimi pakkumist kasutada. 

PPS! Bon Merite Facebooki lehe meeldivate hulka lisamine ei ole loosis osalemiseks vajalik, aga kes soovib seda teha, siis palun: https://www.facebook.com/bonmerite/

PPPS! Kes ei tea, mida mulle mis iganes tähtpäevaks kinkida, siis eelmainitud potsikuid-totsikuid ei saa mul kunagi liiga palju olla!

PPPPS! Kell on juba kolm öösel ja kui õhtu jooksul kahe erineva peolaua taga joodud kolm tassi kohvi poleks mul und minema ajanud, siis ütleksin, et näppasin blogimiseks aega unetundide arvelt.