Kui hoog on loov

Väiksemad on teist nädalat tõbistena kodus ja eile oli teist päeva ka sõbranna tõbine laps siin, sest seltsis on segasem. Või siis seltsis on nad segased …

Ma parem ei näita, milline oli väikeste tuba pärast üleeilset päeva, aga võin öelda, et ma päriselt murdusin ja nutsin, kui koristamiseks läks, sest ma tundsin, et ma enam ei jaksa, lihtsalt ei jaksa. Aastaid olen rääkinud, kuidas igal asjal on oma koht või kuidas enne uut mängu mängima ei hakata, kui vana on koristatud, kuid ikka on päeva lõpuks absoluutselt kõik, isegi pesust tulnud riided, põrandal laiali ning koristades lükatakse see kõik läbisegi kuskile mööbli alla ja taha … aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Minnes tagasi kolme tõbise juurde, siis sõbranna laps pandi ka siin “Kes leiab esimesena?” lauamängu mängima ja kuna tema on Neljandast mõned tunnid noorem, siis tema alustas, kuna reeglid on sellised.Kes leiab esimesena lauamäng Mina nendega koos ei mänginud, sest ma olin suure potitäie kartulite koorimisega liialt hõivatud (Fiskarsi koorija on suurepärane), nii et uuele mängijale tegid reeglid selgeks Kolmas ja Neljas ning nad said sellega väga hästi hakkama.

Mängimise endaga nii hästi ei läinud, sest nad kõik kordamööda solvusid, kuni keegi enam kellegagi mängida ei tahtnud, aga see ei olnud mängu süü, vaid rohkem omavahelise rivaalitsemise tulemus.

Siit jõuan edasi tujudeni, mida hakkasime koos lahkama, aga enne mainin, et “Kes leiab esimesena?” ei olnud ainus kingitus Loohvoog poolt ja tuletan meelde, et antud lauamängu näol teevad nad kingituse ka ühele lugejale ning loosis osalemiseks tuleb vaid Facebooki postitust kommenteerida. Lauamängu (mille väärtus on ligi 30 eurot) loosin välja juba esmaspäeval.loovhoog“Kes leiab esimesena?” lauamänguga said lapsed kingituseks ka “Mapology Euroopa” pusle ja tujukaardid. Kõik kolm on tegelikult mu enda poolt välja valitud, oleksin võinud nende asemel ka “Tõde või tegu” pudelid või puuksu- ja junnimängud valida, aga eelistasin lisaks kauaigatsetud lauamängu kõrvale midagi harivamat ja abistavamat.

Rääkides nüüd nendest lahatud emotsioonidest, siis lasin kõigil kolmel valida tujukaartide hulgast näoilmed, millega nad antud hetkel kõige enam samastusid ja küsisin lastelt, mis tegi neid kurvaks või mis pani neid haavuma ning mis aitaks neil nendest tunnetest vabaneda ja nii edasi. See oli rohkem meelelahutuslik tunnetest rääkimine, sest kambavaimus ei läinud suureks psühholoogiliseks avastusretkeks, vaid naerdes uute emotsioonide otsimiseks, aga abiks oli seegi.

Väikeste laste suust kuuleb tegelikult väga häid pärleid, näiteks küsisin Neljandalt, kuidas armastus teda puudutab ja tema vastas, et siis puudutab, kui üks poiss tema rühmast talle vastu läheb. UncommonGraveAntipodesgreenparakeet-smallKuna mul endiselt oli söögitegemine pooleli, siis võttis Kolmas järje üle ning luges tüdrukutele nende valitud emotsioone ette ja kõik olid jälle omavahel sõbrad. Ei saa öelda, et tujukaardid ei aita, eks.

Mul on poisteni jõudmisega mõnikord raskusi, sest nende emotsioonidega kaasneb sageli kinnine ja eemaletõukav käitumine – neil ei ole kunagi midagi, kui ma küsin, milles asi on, kuigi kogu nende olek reedab vastupidist. Tujukaartidega on asi mängulisem, mistõttu on neil kergem oma emotsioone väljendada ning minul lihtsam nende südamesoppi jõuda.emotsioonid.jpgNii palju emotsioone.

Need kaardid ei ole loodud mängimiseks, kuigi näen väiksemate puhul, et nad oskavad väga hästi neid sellisel eesmärgil kasutada. Tujukaardid on loodud rohkem eneseabiks ja erialaseks abivahendiks Andrea Harrn`i poolt, kes on psühhoterapeut, hüpnoterapeut ning ärksameelsuse ja kognitiivse käitumisteraapia ekspert.

Loovhoog on omakorda loonud liikuva kaartide kasutusjuhendi, mida on Andrea Harrn isiklikult kiitnud sõnadega, et ta poleks osanud kaartide kasutamist paremini seletada. Kusjuures see (ega muu) siin ei ole mingi etteantud tekst või miski, millele Loovhoog oleks palunud tähelepanu juhtida, videoni jõudsin ise läbi Loovhoog Facebooki lehe.

Lapsevanemana hindan ma tujukaarte kõrgelt ja usun, et need tõesti sobivad ka erialaseks kasutamiseks, näiteks rühmatööks lasteaias või koolis.

Samuti hindan ma vahtmaterjalist Euroopa kaarti, sest see on palju põnevam kui tavaline pusle või riigikujuliste juppidega papist pusle, mis on meil samuti olemas, aga mille vastu huvi ei tunta. Seda ilmselt seetõttu, et erikujuliste osadega papist puslesid on meil kümneid (olnud), vahtmaterjal on aga midagi uut, isegi kassile meeldib ja Bulgaaria võib seda kinnitada.MapologyKui lapsed samas vaimus jätkavad, siis Euroopa kaardi õppimise ajaks on kaart neil juba peas. 32-osaline pusle on mõeldud neljastele ja vanematele, nii et teoorias kerge, aga praktikas, kui kaarti ei tunne ja spikrit pole ees, meie kuuene sellega hakkama ei saanud, viiesest rääkimata, kuigi 104-osaline Frozeni pusle on mõlemale minutite töö.

Kas teadsite, et Rumeenia meenutab pead nagu Itaalia meenutab saabast? Ma ei olnud seda kunagi täheldanud, aga Kolmas märkas seda ja näitas mullegi, kus on nina ja kus kael – täitsa olemas on. Lisaks nägi ta oma avatud pilguga Serbias kuuske ja Tšehhis vaala, nii et igati arendav pusle.LoovhoogLoovhoog tootevalikust on meil kodus veel korduvalt kiidetud “7 ühe hoobiga”, mis on tänaseks end veidi ammendanud, aga küll see ükspäev jälle uus ja huvitav tundub. Ma näiteks üldse ei kahtlegi, et lõpuks saab neil “Kes leiab esimesena?” mängust ka isu täis ja siis on aeg avastada jälle vanu lemmikuid.7 ühe hoobigaPildi laenasin Loovhoog Facebooki albumist.

Selle mängu teevad heaks juba parimate loodusfotograafide poolt tehtud pildid, lisaks harivad andmed nende piltide juures (kaal, eluiga, järglaste arv) ja mänguspikker, kus on info selle kohta, kes mida või keda sööb ja kelle söögiks ise langeb.

Mängu nimi tuleb sellest, et kaartidega saab mängida seitset erinevat mängu ja nende mängude reeglitega saab tutvuda Apollo lehel, mis on väga tore, sest meil on reeglid kadunud ja ma ei ole kindel, et lapsed neid mänge veel peast mängida oskavad.

Muide, see mäng jõudis meieni tänu sellele, et Esimene sai sellega koolis mängida ja igatses endale koju samasugust. Esimese, teise ega ilmselt kolmanda ütlemise peale ma veel lauamängu ostma ei tormanud, aga kui ta sellest pidevalt rääkima hakkas, siis sain aru, et talle päriselt väga meeldib see mäng ja meeldis ka, sest see oli mitmeid kuid number üks lauamäng.

Harivate kaartidena on silma jäänud ka terve Taskutarga sari, kus on 12 erinevat küsimuste ja faktidega kaardipakki. Ma ei ole raatsinud neid osta, sest ma ei ole kindel, kas keegi hariks end nende kaartidega rohkem kui korra, kui just viktoriiniküsimusi ei otsita või muud sellist. Samas on Esimene nii suur universumihuviline, et talle kindlasti meeldiksid Taskutarga universumi kaardid, koos Kolmandaga on nad tegelikult üldse teadmistehuvilised, nii et neile meeldiksid kindlasti kõik kaardid, eelkõige ilma, inimese, putukate ja spordi omad.

Viis kaardipakki raatsiksin ma veel osta, aga sellega kaasneks lõpuks ikkagi kiusatus varuda koju terve sari, sest tegelikult on kõik variandid huvitavad. Esialgu jääksid “seks ja tervis” kaardid siiski koos “Baila Date” kaartide ja vanamehe-eri mõistatustega meie sahtlisse, pole vaja, et lapsed liiga targaks saavad.

“Head Eesti …” sari on samuti huvitav ja hariv (välja arvatud need vanamehe mõistatused), olen sellestki valikust korduvalt tahtnud midagi soetada, aga põhjaga rahakoti tõttu on alati tulnud valik teha ja olen valinud midagi muud või üldse mitte midagi. Kui mitte enamat, siis “Head Eesti liitsõnamängud” kaardipakk tuleb küll kord koju.

Mõlemad väljatoodud sarjad on loodud koostöös oma ala asjatundjatega, mistõttu ma ei usu, et need on hooga loodud, pigem tasa ja targu, kuid valikuvõimalusi vaadates on Loovhool hea hoog sees olnud. Ma ei pea siin silmas ainult mainitud sarju, vaid üleüldse kogu valikut, mis on nii kirju, et oma lemmiku leiavad nii peerunaljade fännid kui ka folkloori austajad.

Mainin ära, et mulle lähevad nii peerunaljad kui ka rahvaluule peale, nii et ma ei liigita siin praegu kedagi ei halvemaks ega paremaks.

Kuidas ma isale kõrvakiilu andsin

Eelmise postituse jätkuks, siis teadvusel olemine on mulle varemgi keeruline olnud, seda nii kodus, koolis, poes, haiglas kui ka vahetult enne abieluaktile alla kirjutamist, aga päriselt pimedusse langenud olen vist ainult kaks korda, ülejäänud juhtudel on vaid keha alt vedanud ja igasugune taju kadunud, aga udune nägemine on säilinud.

Kindlasti olen seda kõike varem ka kirjutanud, aga mul on kaks uut lugejat, nii et kirjutan nende pärast uuesti.

Esimesel korral minestasin lapsena emaga möllates, kui ta meid kordamööda oma seljast padjakuhja “viskas”. Ma ei tea, mis valesti läks, aga pärast viimast padjakuhja kukkumist ei saanud ma enam hingata, nägin veel peeglist oma avatud suuga nutunägu, kust ei tulnud piuksugi häält välja ja läinud ma olingi. Õnneks mitte surnud, sest järgmisel hetkel olin pea alaspidi ema süles ja hingasin. Tol ajal ei kujutanud ma ette ema ehmatust. Nüüd küll.

Samuti ei kujutanud ma ette isa ehmatust, kui ta mind teadvusetuna elutoa põrandalt leidis. Mäletan, kuidas kattusin külma higiga ja tundsin iiveldust ning samal ajal hakkas ka pea ringi käima, kuid ma ei saanud aru, et ma minestamas olen, ma tahtsin minna iivelduse pärast vett jooma, aga poolel teel keerasin ümber, sest pearinglus läks nii hulluks, et tahtsin diivanile pikali visata. Diivanile ma ei jõudnud.

Isa oli köögis, kuulis seda mütsatust, mis tema 55-kilose tütre põrandale kukkumisega kaasnes ja tuli asja kontrollima. Esimese ehmatusega võttis ta mu enda haardesse ja kukkus mu põske patsutama, et mind üle äratada.

Selle või aju verevarustuse taastumise peale hakkasin aeglaselt toibuma. Esmalt hakkasin poolaavatud silmadega nägema isa kontuure, kuni ta muutus võrdlemisi selgeks, aga kõik muu tema ümber jäi häguseks ja ma ei saanud aru, kus ma olen.

where-am-i-gif-9

Mul ei olnud koha üle aega juurelda, sest selgemaks muutunud pilguga nägin, et isa lööb mind. Ma ei kuulnud ega tundnud mitte midagi, aga ma nägin, kuidas ta käsi vastu mu põske käis ja ma ei saanud aru, miks.

Vo6q

tenorSee löömise osa tundus kestma terve igaviku, ma jõudsin mõelda väga palju erinevaid mõtteid, olla kurb ja lõpuks vihane, kuni teda vastu lõin. See oli ka väga udune hetk, sest tegelikult ma ei mõelnud vastu löömise peale ega isegi tundnud oma keha, et oleksin saanud seda teadvustatult teha. See pidi olema kellegi kolmanda kuri käsi. n5Pärast kõrvakiilu sai isa aru, et ma hakkan teadvusele tulema ja lõpetas mu patsutamise. Hiljem ütles, et ma mitte ainult ei laksatanud talle vastu, vaid teise käega näpistasin ka, aga sellest ei teadnud ma üldse midagi.

Sealt alates olen ära tundnud, millal minestama hakkan ja olen palju kordi täieliku pimeduse ära hoidnud, kuid korduvalt olen ikkagi sellises udus olnud, et pole aru saanud, mis mu ümber toimub ega ole osanud end pikali visata, vaid olen lasknud end akna alla istuma talutada.

Mida mitte teha, kui inimene kaotab teadvuse?

– Ära hoia teda püsti ega pane teda istuma. Minestanud inimese püstises asendis hoidmine võib olla eluohtlik!

– Ära lajata talle vee või käega näkku. Vesi võib minna hingamisteedesse ja aju verevarustus ei taastu pekstes kiiremini.

– Ära hakka teda elustama, kui ta hingab.

– Ära varastada teda paljaks.

– Ära tee temaga selfisid.

Kui inimene kaotab teadvuse (ja tal pole hingamisteedes võõrkeha), siis parimaks esmaabiks on pikali olemine ja kui midagi kõrgemale tõsta, siis ainult jalad. Pigistavad riided (lips, särgikrae, korsett, kaks numbrit väiksemad teksad) võiks vabastada ning värske õhk ja märg rätik otsmikul tulevad samuti kasuks. Teadvus taastub loetud minutitega, kui veri pähe tagasi jõuab.

33 tundi voodis

Mul on elus olnud palju õnne ja palju ebaõnne, õnneks seda õnne on olnud rohkem, kui mitte arvuliselt, siis vähemalt kaalult. Silver küll palju ei kaalu, lastest rääkimata, aga nad kaaluvad üles kõik muu. Viimase lausega ei tüüri ma tegelikult kuskile, tahtsin lihtsalt midagi juustust kirja panna, sest mulle hakkas see omadussõna, mida sõbranna imala jutu kirjeldamiseks kasutab, meeldima.

Tulin teistsugusest õnnest kirjutama. Näiteks eile mõtlesin Maksimarketis, et peaks uue koorimisnoa ostma, sest vana jäi suvest Soome ja Silveril ei jää eales meelde see endaga kaasa võtta. Pealegi ongi parem, kui mõlemas kodus selline väike asi olemas on.

Köögitarvikute alt leidsin ühe koorimisnoa, mis maksis ainult 3.89 €, ei olnud küll päris selline nagu soovisin, aga see oli Fiskars, ja veel nii soodne! Laps piiksutas koorija ära, mina panin selle juba kotti ja siis nägin eraldi Fiskarsi riiulit, millel olid kampaaniatooted, seal rippus soovitud välimusega koorija, mis maksis küll 3 € rohkem, aga kui sageli ma selliseid asju ikka ostan …

Hakkasin eelmist koorijat puldi ekraanilt eemaldama ja mida ma nägin, see maksis hoopis 8.89 €, esimene number oli hinnasildil lihtsalt nii kulunud, et nägi välja nagu 3. Puhas õnn, et paremat koorijat nägin ja vaatamata kallimale hinnale selle kasuks otsustasin, sest kokkuvõttes hoopis võitsin 2 €.

Õnn on muidugi vaatenurga küsimus, sest üle-eelmise Tupperware koorija (mille kinkis meile mu tädi, kui Tartusse üürikorterisse kolisime) viskasin kogemata koos kartulikoortega minema. See oli väga hea koorija, mis oli saatuslikuks hetkeks meid kena 8 aastat köögis abistanud, nii et puhkuse oli see ära teeninud küll, aga kas just prügimäel kartulikoorte vahel … Kokkuvõttes eelnes mu eilsele õnnele kole ebaõnn, aga sellele ma ei mõtle.

Ma ei tea, kuidas seda 33 tundi voodis võtta. Kas mind tabas kole ebaõnn, et kõhuviirusesse jäin ja seda raskelt põdesin või olin hoopis õnnega koos, et põdesin seda vaheajal vanemate juures ja sain olla terve päeva rahulikult voodis või vetsus? Ma ei tegelenud lastega sekunditki, ma ei käinud isegi alumisel korrusel, nii et isa ei näinud mind üldse, vaid ema tõi mulle tassi jahedat kummeliteed ja käis kontrollimas, kas ma ikka elan.

Kohati oli küll tunne, et ma suren. Ma kirjutan seda ilmselt kümnendat või enamat korda, aga minu jaoks on oksendamine üks hullemaid asju maailmas, see on füüsiliselt lihtsalt talumatu ja ajab iga kord nutma. 42DSTol päeval ma ärkasin juba varahommikul iiveldustunde peale, seda korduvalt ja iga kord lootsin, et see läheb üle, kui edasi magan. Ei läinud, kella 8 ajal ärkasin selle peale, et viimane aeg oli poti kohale nutma minna.

Ma käisin sedasi 4-5 korda nutmas, kuni poolest päevast enam midagi välja ei tulnud, aga iiveldas ikkagi nii jubedalt, et ma ei saanud olla püsti, ei saanud istuda, ei saanud isegi voodis ühe või teise külje peal olla, ainult selili kannatas elada, kuigi lõpuks hakkas selg valutama. Lisaks tõusis mul ka palavik. Ma ei oleks suutnud sel päeval olla ema ja ma ei pidanudki, ma sain olla laps, kellele emme tõi teed ja vetsupaberit.

Ma läksin voodisse kolmapäeva õhtul ja ärkasin reede hommikul, need 33 tundi veetsin ma põhiliselt magades või teadvuseta olles, sest ma ei mäleta neljapäevast pea midagi. Seda mäletan küll, et panin ukse kinni ja tegin akna lahti, kui ema allkorrusel süüa tegi, sest lõhn oli väljakannatamatu. Ja ta veel küsis, kas ma ka süüa tahan … Ma oleksin hoopis tahtnud, et ta poleks üldse süüa teinud, see oli kohutav. giphy-downsized-mediumSee ei olnud esimene kord, kus mu enesetunne oli nii halb, et ma ei olnud võimeline isegi enda eest hoolitsema, rääkimata lastega tegelemisest, aga ma olen iga kord õnnega koos olnud, sest ma pole kunagi sellises olukorras lastega üksi olnud, kuigi lastega üksi olen ma olnud väga palju. Mul on selline tunne, et mu organism ise tunnetab, millal võib lubada endale põdemist ja põeb siis kõigi nende kordade eest ka, kus ma seda lubada pole saanud.

Kaks kõrge palavikuga rinnapõletikku (mis on ka ainsad kõrged palavikud, milles olen pärast laste sündi olnud) möödusid, kui Silver oli kõrval, teisel korral ema ka. Migreen, mis võttis pildi eest ja pani oksendama ühel ja samal ajal, möödus siis, kui Silver oli kodus. Kaks koledat oksetõve on möödunud vanemate juures täiesti siruli olles, esimesel korral oli see veel nii kole, et sain kiirabilt süsti tagumikku ja ma arvan, et see on ka ainus kord, kus keegi on mulle kiirabi kutsutud.

Ühe korra, kui trepist alla kukkusin, olen vilkurite ja sireenide saatel haiglasse sõitnud, aga ma ei teagi, kellele ma tookord kiirabi kutsusin, endale või Neljandale … Viis päeva järjest sain süste tagumikku siiski mina, sest Neljas oli alles 23 nädalat noor loode. RaseKolm nädalat enne Neljanda sündi.

Loodetest rääkides, siis ma ei ole ühegi raseduse pärast oksendanud ja ühelgi sünnitusel ei jõudnud ka asi nii kaugele, kuigi esimesel korral ajas naerugaas iiveldama ja teisel korral oli lõpp nii intensiivne, et ma kattusin külma higiga, värisesin ja olin valmis iga hetk maosisu väljutama, aga väljutasin ainult lapse. Milline veel võiks olla ühe oksendamisfoobiku suurim õnn?!

Kui nüüd aus olla, siis eks olen siin laste kõrvalt ja nendega koos haige olnud küll ja küll ning veel rohkem olen olnud kirjeldamatult väsinud, nii et selliseid päevi on omajagu olnud, kus olen viimaste jõuvarude najal toimetanud. Eespool kirjeldatud päevadel pole mul mingeid jõuvarusid olnud, ma pole isegi päris teadvusel olnud …

Sellega meenus jälle, kuidas ma Soomes kord sedasi keset päeva magama jäin, et ma ei kuulnud laste askeldamist ega isegi seda mitte, kuidas Silver koju tuli ja mind mitu korda kõva häälega äratada üritas. Mulle endale tundus, et ma ärkasin hetkega selle peale, et Silver tuppa astus, aga tegelikult oli ta juba korduvalt käratanud, et ma ei lollitaks … Kui ta sai aru, et ma ei lollitagi, siis ehmatas ära, sest ma pole kunagi enne ega kunagi pärast sedasi maganud.

Mäletan, et vaatasin, kuidas Kolmas ja Neljas omavahel mängisid ning järgmisel hetkel oli Silver magamistoa uksel, nutune Neljas süles. Kui ta koju jõudis, siis olid kõik lapsed õues (aed oli arvestatava liiklusega tänava poole avatud), Neljas kukkus tema nina all terrassiastmelt alla, majas oli mööblit liigutatud ja köögikappides kolatud ning mina ei olnud mitte midagi kuulnud, kuigi ma tavaliselt ei saa juba siis magada, kui seinakell tiksub, seetõttu Silver arvaski, et ma lollitan. Ei lollitanud.

Kaua ma sedasi pilditu olin, ma ei tea, aga õnneks (ma ju räägin, et mul on õnne olnud) tahtis Silver sel päeval meid üllatada ja tuli väga vara koju ning päästis olukorra. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks tunde hiljem tulnud. _MG_7229.jpgSamal õhtul tehtud pilt, lapsed olid kõik elusad ja terved.