Järgmiseks suveks saledaks projekt – juuni kokkuvõte

Juuni oli väga laisk kuu. Ma tahaks seda küll kuidagi ilustada, aga ma ei saa, sest tõesti olin laisk. Liikusin ainult umbes 25 km ehk isegi mitte kilomeetrit päevas … ja ainult 200 km vähem kui maikuus. Ei ühtegi kepikõndi ega rulluisutamist, rääkimata tubasest trennist. No ei ole siin tuju, tahtmist, tunnet. Pean end päriselt sundima, kuigi kodus lausa kibelesin välja. Vahe tuleb sellest, et linnatänavatel ei tunne ma end mugavalt ja veel vähem julgen ma õhtuti linna ääres metsaradadel üksinda kepikõndimas käia.

Ka tubane trenn oli igas mõttes kodus mugavam, ruumi on seal rohkem, põrand kannatab hüppamistki, vannituba on kahe sammu kaugusel, mitte kaks korrust allpool keldris ja nii edasi.

Ja-jah, paha siga, mitu viga … Tean isegi, et loll, kes vabandust ei leia. Siin lihtsalt on tunne nagu oleksin tagasi päris alguses, kus harjumused pole sees, vaid tuleb end kokku võtta, et midagi toimuks. Juulis katsun end rohkem sundida ja tänase seisuga ongi kaalunumber taas langemas.

Juunis küll mitte mingit edusammu ega tulemust ei tulnud, mingeid numbreid, kilosid ega sentimeetreid kirja pole panna. Pole siin mõõdulintigi, millega neid sentimeetreid võrrelda, aga maikuus esimest korda jalga läinud pükstele pidin kuu lõpus rihma peale ostma, kuigi kuu alguses seisid ka ilma jalas.

1. juunil kaalusin 63,1 kilo, vahepealne suurim kaalunumber oli 63,3, kuu viimasel nädalal kaalusin stabiilselt alla 63 kilo ja kuu lõpetasin kaaluga 62,4, nii et võib jääda rahule, et vaatamata laiskusele püsis kaalunumber paigal ja kuu lõpuks pigem isegi vähenes poole kilo võrra.

Järelikult on söömisharjumused muutunud. Või noh, muidugi on muutunud, aga neid muutusi ei pea ma rangelt jälgima, vaid need on juba kinnistunud. Endale piiranguid seadmata ei mahu mulle topeltportsjon sisse ega ole näksimisisu. Õigeid pannkooke pole ma nii kaua söönud, et neid nüüd perele tund aega järjest praadides neelud väga käima ei hakanud. Sõin hoopis pekoni-perunasalaattit, mis ei ole ka mingi tervisetoit, aga isutas mind rohkem kui magus pannkook.

Tegelikult päris ilma piiranguteta ma ei ole. Tahaksin hirmsasti koos teistega moosisaia süüa ja piima peale juua, aga ma ei tee seda, sest kodus mul pole kunagi sellise asja järele isu ja ma ei taha, et edaspidi tekiks ka. Lisaks paneb valge sai ainevahetuse seisma.

Praegust stabiilset kaalu on kindlasti soodustanud ka see, et meil ei ole siin millegagi midagi grillida ja see on ka väga hea võõrutusravi grill-lihale, mis ka mu ainevahetusele halvasti mõjub. Tundsin tegelikult juba kevadel, et pärast šašlõki söömist on kõhus raske ja ebamugav. Ma arvan, et mul oli enne pidevalt kõhus raske ja ebamugav ning seetõttu ma ei pannud seda enam tähelegi, aga kui olin harjunud kerge tundega ja sõin üle pika aja grill-liha, siis läks olemine nii ebamugavaks, et võtsin lõpuks kõhulahtistit, muidu poleks mitu päeva numberkahel käinud.

Ilmselt esimese asjana me Eestis ikkagi grillime, aga poole vähem liha ning juurde paprikat, šampinjone, suvikõrvitsat ja muud sellist. Isud on lihtsalt veidi muutunud ja kindlasti muutuvad edasi. Ei tohi lihtsalt tühja kõhuga poes käia ega üldse lasta kõhul väga tühjaks minna, sest siis tahaks süüa kõike, mida muidu ei sööks.

Tegelikult ma ei tahtnud siin üldse lobisema hakata, sest midagi asjaliku mul nagunii öelda ei ole. Tahtsin vaid tulla jagama “2017 vs 2018” bikiinipilte, täpsemalt juunikuiseid, kuid eelmise aasta pildid on Silveri telefonis ja ma ei saa neid praegu kätte, aga leidsin isegi midagi paremat, 2017. aasta alguses tehtud “enne” pildid, kus samad bikiinid seljas, mis nüüd juunis tehtud “pärast” piltidel. Eelmise aasta jaanuaris oli mu kaalunumber sama võrreldes juuniga, nii et tegelikult võib pilte kenasti “eelmise aasta jaanidel ja nüüd” võrdluseks lugeda.Kaal8Kaal10Ma olen teiste “enne ja pärast” pilte Instagramis lõpmatuseni vaadanud, et end motiveerida, aga nii motiveeritud, kui neid pilte nähes, ei ole ma enne olnud. Pikk tee on veel minna “06.2019” eesmärgini, aga ma ei mõtle sellele, kuhu lõpuks jõuda tahan, esmalt püüdlen ikka 2. eesmärgi poole, milleks on kaalul esimese numbrina 5 ja sealt on puudu vaid kilo ja natuke peale.

Kui ma eelmise aasta pilte vaatasin, siis mõtlesin, et küll ma ikka olin suur. Ei tundnud end sellisena, aga tegelikult olin ikka paks küll. Ja teate, mida kauem ma neid pilte vaatasin, seda enam tundus, et tegelikult polnud ikka häda midagi. Ma isegi ei häbene neid pilte näidata ega häbene ka praegust vormi, mis on endiselt üsna vormitu. Ma meeldisin endale siis, meeldin nüüd ja päris kindlasti meeldin endale veel kergemana.

Ahjaa, meenus veel, et kavatsen järgmisel nädalal teha Instagramis motivatsiooninädala. Ei, mitte teiste motiveerimiseks, sest ma vajan ise motiveerimist ja selleks ma seda teen ka. Päevad saavad olema:

  1. #motivationmonday
  2. #transformationtuesday
  3. #workoutwednesday
  4. #throwbackthursday
  5. #foodfriday
  6. seda veel otsin
  7. #sundayfunday

Vastused lugejate küsimustele: unistused

Millisest elust unistasid lapsena? Noh, et kui ma suureks saan, siis…

Lapsena ma unistasin sellest, et ma abiellun hea mehega ja saan lapsed ning me elame rõõmsalt metsaäärses talumajas koos oma paljude lemmikloomadega. Minu unistustes ei pidanud lapsed minema lasteaeda ja tõenäoliselt ei pidanud ka mees tööl käima. Sellest, millise tööga seda kõike endale lubada, ma unistada ei osanud.

Kui mitte arvestada tüüpilisi unistusi saada näitlejaks, lauljaks või modelliks, siis tööalaseid unistusi pole mul kunagi olnud. Tegelikult mingil perioodil oma lapsepõlves ma unistasin psühholoogiks saamisest, aga sellega läks nii, et minust sai hoopis patsient.

Põhimõtteliselt oli minu unistuste elu samasugune, mida meie pere parasjagu metsa ääres elas, lihtsalt ükski loom ei oleks kombinaati läinud ega peata jäänud. Ma ei ole oma ema palgatööd tegemas näinud, ta oli kogu aeg kodus olemas, lasteaias me ei käinud, kasvasime hoopis loomade keskel, kuid mitte nagu Mowgli-lapsed. Isa tean samuti vaid enda peremehena, tööd on ta küll kõvasti teinud ja hiliste õhtutundideni põllul olnud, kuid minu jaoks olid ka põllud osa kodust, nii et sellist tunnet, nagu isa oleks ära, ei olnud kunagi.

Päris unistuste elu ma täna ei ela, aga abiellusin hea mehega ja oleme loonud unistuste pere, seega olen täitsa rahul.Processed with VSCO with g3 presetPildistas Madli Allikas, seepiaks muutsin minna.

Missugune oleks sinu unistuste maja ja muu sinna juurde kuuluv?

Minu unistuste maja oleks rehielamu-tüüpi, osaliselt maakividest, suurte akendega, mõne ahjuga, kuue magamistoaga, kahe vannitoaga, avara terrassiga. Kõrvalhooneteks oleksid saun, laut, suur garaaž-tööruum, aiapaviljon, kasvuhoone, laste mängumaja. Juurde kuuluks veel mets, maa ja jupike teed, mis viib ainult meie hoovi, ning naabrid võivad ka olemas olla, aga kuskil taamal.

See on see, millest unistan, aga mida ma praeguse elukorralduse juures ka võimaluse avanedes ei realiseeriks, sest me veedame veel mitu suve Soomes.

3 kohta, mida sooviksid külastada

Lisasin selle unistuste kategooriasse, kuigi ma tegelikult reisimisest väga ei unista. Mõnikord Silveriga arutame, kuhu me läheks või mida me teeks, kui meil see võimalus oleks, aga et me otseselt reisimisest unistaks ja selle poole püüdleks …

Kui, siis hästi vähe. Pärast Disneylandis käimist tekkis soov minna lastega Saksamaa Legolandi ja arvutasime välja, et see käik läheks meile 2500-3000 eurot maksma. Saaks ka odavamalt, saaks ka kallimalt, aga meie soovide maksumus jääks antud vahemikku. See reis oleks olnud juba sellel aastal realiseeritav, aga eelmisel sügisel tehtud valikutega lükkasime sellised lõbud taas edasi ning Legolandi läheme 2019. aasta sügisel või 2020. aasta kevadel. Loeme selle üheks kohaks, mida soovime külastada ja mis on päriselt ka tulevikuplaanides.disneyTulevikumõtetes on Euroopa ringreis matkaautoga. See ei ole küll ühe konkreetse koha külastamise soov, aga see on üks kolmest reisivariandist, mida omavahel arutanud oleme. Ma ei osanud ka lapsena reisimist igatseda, aga mingil põhjusel olen alati soovinud Itaaliasse minna. Matkaautoga reisimise mõte on osaliselt sellega seotud, Itaalia oleks sihtpunkt, kus veedaks nädala, aga sinna ja tagasi rändaks läbi erinevate riikide sedasi, et kokku oleksime 3-4 nädalat ratastel, seda koos lastega. Selline reis on miski, mis kõnetab Silveriga meid mõlemaid, aga kuna see reis on juba teoorias väga kulukas, lisaks ei saa seda ette võta keset laste kooli ega Silveri hooajatööd ehk mitte ühelgi ajal aastas, siis selle mõtte realiseerimine on nii ebatõenäoline, et me pole umbkaudset eelarvetki kokku löönud.

Sama lugu on Ameerikaga Ühendriikidega, kus tahaks mitme kuu jooksul reisida läbi erinevate osariikide, aga kuna see mõte on veel utoopilisem kui Euroopa ringreis, siis me oleme sellest rääkinud vaid stiilis “kui me võidaks lotoga miljoni, siis me … “.

Kokkuvõttes tahaksingi konkreetse kohana külastada vaid Legolandi ja seegi pole päris selline sihtkoht, millest oleksin aastaid unistanud. Enda Itaalia unistuse juures pole mul ka kunagi olnud teadmist, et just sellesse või sellesse linna ma soovin minna, olen tahtnud vaid Itaaliasse, mis on suur ja lai … või siis pigem pikk ja kitsas mõiste.

Oleme kunagi päriselt reisimisest unistanud ja seda varasemate Pariisi kogemuste põhjal. Tahtsime ka lastega seal käia ning see unistus ainult kasvas, kui lapsed hakkasid multikast nähtu peale rääkima, kuidas nad tahaks Eiffeli torni näha. See unistus täitus ja uut pole me asemele leidnud.DCIM101GOPROG0411631.JPGMe ja me, eks, kuigi küsimus oli mulle esitatud. Me Silveriga lihtsalt kumbki ei igatse reisimist, aga kui kuskile minna, siis ühise nägemusena lastega Legolandi ning äge oleks kunagi jõuda üheks kuuks Euroopasse või terveks suveks Ameerika Ühendriikidesse, rohkem meil soove ei olegi.

Mida sa teeksid, kui miski poleks takistuseks – aeg, raha ega muud võimalused?

Selliseid asju on palju ja enamasti on need kõik sellised, mis lihtsalt ootavadki enda võimalust, ei midagi utoopilist. Välja arvatud see Ameerikas seiklemise osa siis, see küll praegu enda võimalust ei oota, aga pole välistatud, et näiteks 20 aasta pärast selle ära teeme. Kunagi ei tea.

Kuid ma mõtlesin sellele küsimusele mitu päeva ja sain aru, et siiski on midagi sellist, millest ma muidu unistadagi ei julge, aga mida ma võimaluse korral teeksin – läbiksin erapiloodi koolituse. Kusjuures ma ei ostaks lennukit ega lendaks ehk üldse pärast koolituse läbimist, sest emana tundub väikelennukiga hobikorras lendamine tarbetu riskimisena, seda isegi siis, kui see on turvalisem kui autosõit. Ülearuse rahasumma korral lendama siiski õpiksin, mõned korrad iseseisvalt taeva all ära käiksin ja sellest piisaks, et ülejäänud elu rahulolevalt üles vaadata, kui miski kuskil lendab.

Kui sa saaksid olla ükskõik mis ametil, kes sa olla tahaks?

Ma ise ka ei usu, et ma seda praegu kirjutan, aga kui ma saaksin olla praegu ükskõik kes, siis ma oleksin juhataja abi … Luha talus. Põhimõtteliselt põllumees. Kuigi ma kunagi jätsin kooli pooleli, sest leidsin, et põllumajandus pole absoluutselt minu eriala, siis ajaga on aina enam hakanud juurte poole tagasi tõmbama. Olen tõsimeeli mõelnud sellele, et tahaksin isa kõrvalt kõik selgeks saada, et kui ükspäev jõuab kätte aeg, kus tema enam ei jaksa, siis tegevus talus jätkuks endiselt.

Kui süda ei kisuks suvel rohkem Silveri juurde, siis oleksin praegu vanemate juures ja õpiksin põllutöid tegema ning kuivatit opereerima. Mõte kontoris töötamisest mulle väga ei meeldi, eelistaksin hoopis traktoriga põllul olla …OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vastused lugejate küsimustele: lapsed

Kas sa tahaksid kunagi veel lapsi? Aga su mees? / Ja keegi juba eespool küsis ka – kas neli last on sinu/teie piir?

Kui nüüd naljaga vastata, siis ei, neli last ei ole meie piir, umbes üks või kaks on. Neli last ületavad omavaheliste nääklemistega me taluvuspiiri hiljemalt lõunaks, aga kui lapsi on kodus ainult kaks, siis neid ei pane tähelegi.

Iseenesest oleksime ka neljast enamaks võimelised ja kui peaks juhtuma, et jään kogemata rasedaks, siis see laps sünniks, aga sellele võimalusele kavatsen sügisel kriipsu peale tõmmata. Kuigi ups-lapse eest võtaks Silver vastutuse, siis tegelikult tema rohkem lapsi ei taha ja tänaseks on tema enda seatud vanusepiir ka juba kukkunud. Kuna 15 aasta jooksul ei ole tema mõtted numbrite osas muutunud, siis ma julgen arvata, et need ei muutu ka järgmise 15 aasta jooksul. Tema tahtis noorelt isaks saada, jutuks oli meil neli last, nii läks ja rohkem pole siin enam midagi rääkida.

Minul on need mõtted seinast seina käinud, aga ajaga on viienda lapse soov pigem kahanenud. Ma tahaksin …_MG_1803… olla ühe korra veel rase. Mõelda, kas ta on poiss või tüdruk. Tunda ta liigutusi, luksumist. Kuulda tema südametööd. Tunda ootusärevust temaga kohtumise ees: “Milline ta välja näeb? Kumma moodi ta on? On tal juuksed?”IMG_7975… ühe korra veel sünnitada. Kuidas see algaks? Oleks see pika pausi tõttu nagu esimene kord või tuleks kolmas äkksünnitus? Tahaks uuesti tunda seda põnevust protsessi ees, elevust tulemuse ees, rõõmu last esimest korda nähes. Tahaksin isegi uuesti sünnitusjärgset nälga tunda – toit pole kunagi varem ega hiljem maitsenud paremini kui pärast sünnitust.P3290141… jälle habrast beebit nii heldinult imetleda, et pisar tuleb silma. Tahaksin tema lõhna tunda, ta hädist nuttu kuulda, teda rinnaga toita ja olla talle kogu maailmaks.

Praegugi sellele mõeldes ja vanu pilte vaadates tuleb beebiisu peale, aga kõik on ilus vaid seni, kuni beebi saab kahenädalaseks. Sealt edasi ei taha ma …_MG_2476… gaasi- ja hambavalu nuttu. Ma olen seda nii palju kuulnud, et ma rohkem ei jaksa. Mulle aitab sellestki nutust, mida ma praegu iga päev kuulen. _MG_6544… magamata öid. Ma olin nii palju aastaid totaalselt magamata, et mul on siiani unehäired ja öised kuumahood, kui miski mu und segab. Ja une segamist Neljanda poolt esineb endiselt, nii et isegi pea 5 aastaga ei ole tema õppinud igal ööl magama ning see ärritab, kuigi ma ajan end tema pärast vaid korra voodist välja. Ma ei taha alustada uuesti punktist, kus öösel tuleb 10 korda ärgata või saab kokku ainult 2 tundi magada. WP_20140526_006… olla aasta ööpäevaringselt lastega koos ja sealt edasi veel paar aastat sedasi, et saan heal juhul korra kuus end tuulutada. Mitte et ma poleks viimased 4 nädalat olnud ööpäevaringselt nelja lapsega koos ja esimene võimalus vahelduseks tuleb alles järgmise 4 nädala pärast … Võimalus siis lapsed vanaemadele jätta ja kinno minna on siiski olemas, beebiga ei oleks. 

Kui eluolu oleks praegu teistsugune ja Silver viiendale lapsele avatud, siis ehk isegi mõtleksin tõsiselt kõige uuesti kogemisele, aga kuna peaksin endiselt suurema osa ajast aastas seda beebivankrit üksinda lükkama, siis pole siin midagi mõelda. Tehtud, nähtud ja kerge see ei olnud. Meil on beebivankrita tegelikult täitsa tore kamp, kellega on olemised, käimised ja tegemised nii kergeks muutunud, et seda meelega taas keerulisemaks muuta väga ei tahaks. Kui, siis ainult koera võrra.

Milliseid enda iseloomu omadusi tunned ära oma laste iseloomus?

Mõtlen ja mõtlen, aga välja ei mõtle. Lihtsam on vastata, mille poolest nad minust erinevad, sest seda märkan rohkem, kuid päris kindlasti tunnen ma lastes ära iseenda, kui nad omavahel vaidlema lähevad. Nende hääletoon, demonstratiivne ohkamine, sõnavara … Ma ärritun kergelt, nemad ka.

Kui ma näen mingit sigadust, siis kostub üle maja: “Jumal küll, mida te jälle teinud olete?! Ma ütlesin, et siin toas ei söö, räägi nagu seinaga! Aaaah, igavene seakari! Mina pean jälle teie järele koristama, ega mul muud teha ei olegi. Aitäh teile!” Kurb on kuulda, kui lapsed samamoodi näägutavad, näiteks: “Jumal küll, jälle mu legod segamini aetud! Ma ütlesin, et neid ei puutu, räägi nagu seinaga! Aaah, igavesed lollakad! Pean hakkama jälle otsast peale ehitama! Aitäh teile, tõesti noh, aitäh!”

Näen nendes ka sarnast sõbralikkust, empaatiavõimet, tolerantsust, avatust, kuid samas on nad alles lapsed ja minu arvates iseloomustavad sellised omadused pea kõiki lapsi.

Lapsi eraldi vaadates, siis tunnen end ära Esimeses, kui ta fantaseerima hakkab. Lapsena olin täpselt samasugune, võtsin millestki kinni ja hakkasin sellest looma aina uusi ja uusi jaburusi, ise nende üle naerdes. Vanemad aina kordasid, et aitab juba, aga mina ikka lasin edasi ja naersin silmad märjaks. Ma fantaseerin sageli ka praegu, kuid mitte enam nii tüütult.

Teises näen enda kangust, me mõlemad oleme sellised, kellele peab jääma viimane sõna ja kui argumendid on otsas, siis jalutame lihtsalt minema, aga need viimased sõnad veel õhku paiskame. Olgu see siis kas või tüdinenud “jaaa-jaaa-jaaa” teise asjaliku argumendi peale, peaasi et ikkagi viimane sõna.

Kas esimesel algav puberteet ka juba endast märku annab? Kuidas ise ja kuidas vennad-õde sellega hakkama saavad?

Esimesel annab puberteet korralikult märku ja ma ütleksin, et kõige kehvemini saab tema ise sellega hakkama. Tema kuuldes ei tohi isegi vendadele ja õele öelda, et ärgu need torkigu teda, tal on puberteet, sest “issand jumal noh, tal pole mingit puberteeti, meil endil on”. See oleks nagu sõimusõna, kuigi me oleme seletanud, et see on täiesti normaalne osa inimese arengus ning talle ettegi lugenud, mis puberteedieaga kaasneb, et ta mõistaks, kui normaalne see kõik on, mida ta füüsiliselt ja vaimselt läbi elab.

Igatahes jah, uksed meil kodus pauguvad, vastu vaieldakse, ebaõnnestumisi ei taluta: õppimise ajal pekstakse rusikat vastu lauda, ehitamise ajal lendavad legod ja “perssed” … Lisaks lähevad juuksed ruttu rasvaseks, näonahal on mustad poorid ja üksikud punnid ning higihais võib pärast trenni jalust maha võtta. Ta saab alles kümme ja mulle tundub ta liiga noor, et hakata näiteks higipulka kaustama, kuid tegelikult kuluks see juba ära.

Kuna ise oled seksi jms teemadel väga avameelne, siis palju ja kuidas lastega räägid neist asjadest? Kas poisid üldse uurivad või huvituvad neist teemadest (minu 10aastane tütar uurib küll ja hoolimata sellest, et olen ka ise avameelne, ei oska ma temaga alati rääkida nendel teemadel).

Minu käest lapsed seksi kohta suurt midagi küsinud ei ole, aga olen avastanud, et internetis on otsitud “naisdega kebimise” kohta, nii et huvi ja uurimine on täitsa olemas ning selle najal on jõutud lõpuks ka vastavate videoteni. Selle peale võtsin ise teema tagasihoidlikult üles ja rääkisin seksist, kui teineteist armastava mehe ja naise vahelisest intiimsusest, mis on midagi muud võrreldes videotes nähtuga.

Seda, et ma ei oska nendega seksist rääkida, tunnen samuti, sest lapsed on nii erinevas vanuses ja kõik, mida räägin kahele suuremale, jõuab lõpuks ka kahe pisemani ning nende omavahelistesse naljadesse. Pean hoolega sõnu valima, sest lastel ei ole kohati mingit filtrit vahel ning ma ei taha, et meie kodust need jutud näiteks lasteaeda jõuaksid.

Samas pedofiilidest rääkides ma tagasihoidlikuks ei jäänud. Rääkisin neile igasuguseid versioone sellest, kuidas nad lapsi endaga kaasa meelitavad ja mida kõike nad lastega teha võivad, seda ikka kuni “tee ussile musi” olukordadeni välja. Ma ei hoiatanud neid ainult võõraste eest, vaid rõhutasin, et ka tuttavate hulgas võib olla halbade mõtetega inimesi, mistõttu lugesin ette palju erinevaid ärakasutamisviise, et nad oskaks need ära tunda.

Selle vestlusega kaasnes nende omavahelist teema üle arutamist ja inetuid nalju, nii et see oli mõnda aega ebameeldivalt aktuaalne ja võimalik, et levis ka kodust väljapoole, aga ma siiski arvan, et selline vestlus oli vajalik. Ebamugav, aga vajalik. Võib-olla peaksingi küsima, kui palju nad jutuajamisest tänaseks mäletavad, äkki tuleb seda korrata.

Kui saaksid edasi anda oma ühe elutarkuse oma lastele, mis see oleks?

Ma üritan neile pidevalt anda edasi oskust enda ja oma ebaõnnestumiste üle naerda. See ei ole elutarkus, aga see aitab elule mitte alla jääda. Toon näiteks viimase korra, kus jalgpalli mängimise ajal üks poiss kukkus ja seda nii piinlikuks pidas, et mängust välja läks. Tema tuju oli rikutud, mäng oli rikutud, samas oleks ta võinud maas lamades hüüda “igavene mullamutt, pani mulle jala ette” ning kõigil oleks nalja nabani olnud ja mäng oleks jätkunud.

Praegu oskavad lapsed rohkem teiste üle naerda, aga mina korrutan neile pidevalt: “Kes tahab teiste kulul nalja teha, peab oskama ka enda üle naerda ja kui sa oskad enda kulul nalja teha, siis ei saa keegi sinu üle naerda, sest te naerate koos.” Ma ei pea siinkohal silmas, et lase end mõnitada ja pane omalt poolt veel juurdegi, kuigi ka see võiks tegelikult kiusajate puhul täitsa toimida. Mõtlen heatahtlikke nalju, musta huumorit, elu liiga tõsiselt mitte võtmist …

Kui me Silveriga poleks ka kõige raskemal ajal iseendi ja meie ebaõnne(stumiste) üle nalja teinud, siis me ilmselt ei oskaks enam naeratadagi, sest poleks seda aastaid teinud. Me muidugi nutsime ka, aga nutt ja naer käivad ikka käsikäes ning soovin, et ka lapsed oskaks halvimast võtta parima.

Millised on teie peretraditsioonid?

Meie traditsioonid on kõige tavalisemad – kõik mainimisväärsed päevad mööduvad vanemate juures süües. Kuna minu ja Silveri vanemate vahemaa on ainult 4-5 kilomeetrit, siis enamasti käime päeva jooksul mõlemas kodus, aga rohkem siiski Silveri vanemate juures, sest seal peres istutakse pea iga tähtpäevade puhul laua taha. Minu vanemad näiteks iseseisvuspäeva ja ülestõusmispühi suurejoonelise perekondliku õhtusöögiga ei tähista, nad rohkem kasutavad võimalust nendel päevadel põhjendatult kooki süüa. Kokkuvõttes ongi meie traditsioonideks iga tähtpäeva puhul minna kookidega vanemate juurde, nii ka emade- ja isadepäevadel.

Päris meie traditsiooniks on muutunud piknikud kaljurannas, seda nii Soomes veedetud tähtpäevadel kui ka niisama. Kallo kaljune rand ja Reposaari tuulegeneraatoriga muul on traditsioonilised kohad, kus me siin igal võimalusel käime ning need on ilmselt ka need, mida lapsed jäävad alati Soomes veedetud suvedega seostama. Kujutan juba ette, kuidas nad kauges tulevikus reisivad oma peredega Porisse, et neile näidata radu, mida mööda nad lapsepõlves käisid: “Vanemad tõid meid alati siia kividele jooksma ja merekohinat kuulama, me ei tüdinenud kunagi sellest ära … oh, olid ajad.”IMG_4256IMG_3707

Jaanid Leo juures ja mere ääres

Me otsustasime juba kuu alguses, et sellel aastal oleme taas jaanide ajal Soomes, sest leidsime, et sel ajal pole tegelikult midagi teisiti kui oleks mistahes muul nädalavahetusel. Inimesed on samad, toidud on samad, sest ilmselgelt on vanemate juures grillimine üks esimesi asju, mida me Eestis teeme ja täpselt sama oleksime teinud jaanipäeval – vanemate juures grillinud.

Neljapäeval siiski tekkis väike kiusatus koju sõita, kuid sobivatel kellaaegadel olid autokohad välja müüdud ja ebasobivatel maksid laevapiletid üle 200 euro, mis on kaugelt liiga suur summa, et reedel 9 tundi koju reisida ja pühapäeval sama kaua tagasi tulla ning seda kõike selleks, et saaks laupäeval surmväsinuna vanemate juures šašlõkki süüa. Jäi ära, me pole enam nii noored, et sedasi jaksaksime. Nii rikkad ka mitte.

Me veetsime reede hoopis laisalt ja tubaselt, sest vihma sadas ja enamus poode olid kinni, nii et ega meil väga midagi teha ei olnudki. Käisime küll igaks juhuks Puuvilla keskuses lootusega, et ehk H&M on avatud ning saame laste sokivarusid täiendada ning ühele õhukesed dressipüksid osta, aga ei olnud avatud. Meil oli nimelt plaan minna järgmisel päeval mängumaale, aga siinne kehv põrand on vahepeal ära lõhkunud vähemalt 6 paari sokke ja Kolmanda ainsatesse korralikesse dressipükstesse, mis said alles eelmisel kuul ostetud, närisid rotid sellise augu sisse, et neid pükse enam päästa ei andnud. Meie enda rotid siis, muid närilisi siin näinud ei ole.cof“Paharotid” Siidi ja Saara oma taaskasutatud pesakiiges, kus nad pidevalt armsasti koos magavad, aga kohe silmad lahti teevad, kui ma puurile lähenen ja neist pilti üritan teha. 

Puuvilla keskuse Citymarketist sokid siiski saime, aga pükse mitte, sest kõik olid seest karvased või maksid minu jaoks liiga palju. Eelistan ikka H&M`i õhukesi “võta 3, maksa 2 eest” dressipükse, sest need on “3 paari uusi pükse ühes kuus, millest 2 kohe ära trööpame” lastega kõige rahakotisõbralikumad. Citymarketist me vaid sokkidega ei lahkunud …cof“Ma tean, et ma ei tohi kummikommi võtta, ma lihtsalt nuusutan …” Loomulikult hakkas Silveril, kes lastega võrdselt kummikomme armastab, pesamunast hale ning järgmisel hetkel kõndisid nad koos ümber paradiisi ja valisid kordamööda komme.

Ülejäänud päeva vaatasime toas filme ja sõime komme, selline mõnus vihmane reede, mille ajal puhkasime järgmiseks päevaks korralikult välja.

Laupäeval läksime vahetult peale avamist Leo`s Leikkimaale, kust lahkusime sulgemisajal ehk kokku olime seal pea 7 tundi ja sellest jäi veel vähekski. Kui me eelmisel suvel imestasime HopLopi suure turnimisala üle, siis Leo`s Leikkimaa kõrval kahvatusid kõik siiani külastatud mängutoad, isegi Lohesaba, mis on nüüd tublil teisel kohal.cofVaade ühest otsast, kus selja taha jäi veel eraldi suur mänguala, ning vaade diagonaalis vastu:cofTuubirada oli Neljanda lemmik ja talle nii jõukohane ka, et abi ta seal ei vajanud, vedas ise tuubi üles, ise lasi sellega liugu ja sedasi kümneid kordi järjest. Vahepeal käis ajas muid asju ning siis oli jälle tuubirajal tagasi.cofcofcofcofLoomadMängumaa muutis vahvaks ka see, et see on kujundatud väikestviisi džungliks, kus on loomad, palmid, hütid, vulkaan, kosk, piraadilaev ja palju värve. Kaelkirjakute taga paistab vulkaan, mille otsas istuvad Teine ja Kolmas, kes muudkui ronisid võidu tippu ja lasid liumäest või mööda vulkaani külge alla. Neid nähes tundus see nii kerge, nii et ronisin ka vulkaani tippu ja siis tegin seal värisevate kätega väikese videoklipi, et anda mängumaa suurust ja vulkaani kõrgust paremini edasi.

Videopildil on väike nooleke, millega paremale liikudes näeb veel paari lühiklippi, viimasel on laste üks lemmikutest, kust lasin samuti ühe korra alla ja kiirus läks seal nii suureks, et ma põhimõtteliselt lendasin torust välja vastu võrku. Ma kujutan ette, kui naljakas nägu mul sel hetkel ees oli, sest ma konkreetselt ahmisin suurte silmadega õhku, kui torust hooga välja lendasin. See oli isegi hullem kui vulkaani liumäest alla laskmine. cofKa selles ussitorus läks hoog nii kiireks, et lõpukurvis võis peaga vastu seina käia, mistõttu sain Neljanda sealt tagasi kord ülevoolavalt rõõmsalt, kord valust nuttes. Meie omadest keegi siiski päris traumat ei saanud, kuigi torudest või liumägedest laskudes lõid nad kõik oma päid või küünarnukke ära. Üks laps sai kuskil siiski sellise obaduse vastu pead, et temale küsiti kohvikust külmakotti ja neid paistis külmikus palju olevat, nii et naer ja nutt käivad ikka koos.cofKosest laskumine oli nii järsk, et mina, Esimene ja Neljas ei julgenud seda üldse proovidagi, Teine ja Kolmas olid taas need hulljulged, kes sealt korduvalt “alla kukkusid”. cofcofcofMis mulle mängumaal kõige enam meeldis, oli laste omavaheline hea läbisaamine. Kui Esimene on muidu juba sellises eas, et tema tittedega mängida ei taha, siis laupäeval lasi ta ennast kahekohalisel rattal sõidutada ja sõidutas meeleldi ka ise oma tittedest vendi ja õde. Sama ühtehoidvalt mängisid nad jalgapalli, hokit, korvpalli, lasid torudest-mägedest alla, sõdisid piraadilaeval ja isegi sõid. sdrSöömisest rääkides, siis valikuvõimalusi seal väga ei olnud, ikka kiirtoit, aga kuna viimati käisime perega Hesburgeris märtsis, siis me Silveriga kadedad ei olnud, võtsime lastele burgerieined koos Fantadega ja maksime nende eest 20 €. Koos Silveri eine ja minu burgeriga oli arve kokku 38 €. Kui lapsed said söönuks, siis me võtsime salaja 12 € eest veel kohvi ja kooki ka ning lõunatasime kahekesi edasi. Kohvi oleksime edasi tasuta saanud, aga polnud rohkem isu. Hinnad tõin siin välja enda jaoks, sest üritasime meenutada, kui palju meil eelmisel aastal HopLopis toidule kulus, aga meelde ei tulnudki ja blogis olin välja toonud vaid jäätiste maksumuse.cofMe Silveriga võrdlesimegi pidevalt kohta HopLopiga ja mõtlesime, et kas viimases enam üldse kliente ongi, sest üsna samas klassis piletihinna eest (60 vs 68 eurot) on kohad märkimisväärselt erinevad. Kui HopLop jäi silma mustusega, siis Leo`s Leikkimaa piinliku puhtusega; kui esimeses kulutasime lisavõimalustele veel 25 €, siis viimases olid kõik tegevused hinna sees, viimases oli ka parem kliima, ei mingit palavust ega toidulõhnadest paksu õhku.

Kodus saime oma küsimusele ka vastuse, kui HopLopi kodulehele vaatasin, seda mängutuba enam Poris ei ole. Meie jaoks pole sellest midagi hullu, sest pärast Leo`s Leikkimaa külastamist me HopLoppi enam uuesti ei lähekski, aga Leo juurde läheme kindlasti veel. Võib-olla lihtsalt järgmisel suvel, sest see pole odav lõbu, kokku jätsime sinna ümmarguselt 138 €. Sellest 20 kulus samme lugevatele käekelladele, mida märkasime alles pool tundi enne lahkumist. Kahju, et kohe alguses neid tähele ei pannud, oleks olnud huvitav vaadata, kui palju samme lapsed mängutoas kokku tegid.

Nende kelladega saime ka aru, miks lastele aktiivsusmonitore ostetakse. Käekella saamise hetkest on nad võidu samme teinud ja pühapäeva hommikul ei olnud enam esimene küsimus, kas nad Xboxi võivad, vaid kas nad võivad minna õue samme tegema. Praeguseks hetkeks on ühe kell küll poolvigane ja teise oma ei seisa kinni, aga mida viieeurostest kelladest ikka tahta … Eks ostame neile jõudumööda aktiivsusmonitorid või nutikellad, las siis sammuvad võidu ja eriti hea oleks, kui saaksime reaalajas jälgida, kus nad sammuvad. Kelle lastel on üks või teine, siis hea võimalus soovitada või mitte soovitada.

Tagasi mängumaa juurde minnes, siis isegi minu ja Silveri jaoks möödusid 7 tundi kiiresti, sest me ei pidanud lastel käest kinni hoidma, me peaaegu ei näinudki neid ja ka lapsed ei olnud kogu aeg koos, vaid ajasid asju omaette või siis oma uute sõpradega. Kui poisid lõid uusi tutvusi endavanuste Soome poistega, siis Neljas hakkas ühel teismelisel Soome tüdrukul sabas jooksma ja tundus, et viimasele see täitsa meeldis, sest vahepeal järgnes ta ise Neljandale, et koos temaga tuubidega sõita.cofKes mõnuleb diivanil, kes möllavad vulkaani jalamil, kes on üldse kadunud.

Me Silveriga mängisime jalgpalli või (laua)hokit, istusime kohvikus, kõndisime niisama ringi, lebotasime diivanitel, surfasime netis ja nautisime seda, et lapsed on nii suured ega vaja pidevat järel käimist. Kui veel 4 aastat tagasi oli selliste perepäevade ajal meil mõlemal käed-jalad tööd täis, siis nüüd võiks öelda, et me käisime mängumaal lausa puhkamas. Päris mõnus, või mis!ViimasedViimane liug ja viimane pilt enne lahkumist.

Kokkuvõttes möödus meie jaanilaupäev toredalt mängutoas ja õhtu veetsime mõnusalt mere ääres.cofMere ääres oli väga jahe, aga olime sellega juba eos arvestanud, nii et olime soojalt riides ning termostega olid kuum kohv ja tee ka kaasas. Tuul tahtis meie piknikuplati puhtaks pühkida, mistõttu ühe käega sõime ja teisega hoidsime asju kinni, aga kõhud saime vähemalt täis. Ülejäänud aja kogusid lapsed samme ja meie laadisime merekohinat kuulates oma akusid. Vahepeal jooksime ikka laste järel ka, kui tundus, et nad lähevad veele liiga lähedale või kakerdavad märgadel kividel.cofcofcofcofcofMe jõudsime mere äärest koju kella 22-23 vahel ja selleks ajaks olime pikast päevast nii väsinud, et kukkusime kõik ruttu voodisse ja magasime 10 tundi jutti. Vaatamata pikale laupäevale puhkas Silver end vahelduseks korralikult välja, tööpäevadel ärkab ta muidu hiljemalt poole 6 ajal, aga siin vahepeal ärkas nüüd pikalt 3.45 ja koju tagasi jõudis 15-16 tundi hiljem. Oli igati õige otsus jääda jaanide ajaks siia ja lihtsalt olla, puhata, veeta perega aega.davKuna mulle aegajalt meeldib postitusi lõpetada lõbusate hetkedega, siis jagan ka nüüd üht eilset nalja. Silverile meeldib hommikuti olla kinniste kardinatega, mina tahan päevavalguse kohe sisse lasta ja nii me eile kordamööda ütlesime Kolmandale, et ta tõmbaks kardinad eest või jätaks need ette. Lõpuks valis laps minu poole ja ütles Silverile: “Ma parem tõmban kardinad eest, muidu sa ei näe emmet ja musitad hoopis patja.”

Silver pidi lõpuks päevavalgusega leppima, patja küll ju musitada ei tahaks.

Sõbrapäeviku küsimused

Kuna ma soovin samuti Malluka sõbrapäevikut täita ja soovin, et teie ka mu sissekannet lugeda saaksite, siis täidan selle enda “vihikusse”. Muide, meil olidki sõbravihikud. Vähe oli neid, kellel olid poest ostetud kõvade kaantega sõbrapäevikud, enamusel olid tavalised joonelised vihikud, mida natuke enda poolt ägedamaks tuuniti ja milles küsiti igasuguseid põnevaid küsimusi. Mul on mu sõbravihikud endiselt alles ja kui ma praegu kodus oleksin, siis sirviksin neid siin kirjutamise asemel. Olid ajad.

  • Nimi/hüüdnimi – Liivi ja hüüdnimesid on olnud igasuguseid erinevaid alates lasteaiapaberist (me keegi ei tea, miks ja mida see üldse tähendab) kuni mädani, aga üldkasutatavat püsivat hüüdnime pole olnud. Valetan, ma olen viimastel aastatel olnud kahe inimeses jaoks Lifka. Mitte küll alati, aga siiski piisavalt sageli, et seda enda hüüdnimeks pidada.
  • Vanus – 30 (Kaugelt liiga vana sõbravihiku täitmiseks)
  • Perekonnaseis – Abielus. Seda juba viimased 10 aastat ja selle aja sees 4 last ka valmis tehtud.
  • Millega tegeled – Mitte millegagi ja samas kõigega.
  • Lemmikvärv – Esimene mõte oli, et polegi lemmikut, aga viimasel ajal eelistan nii kodus kui ka riietuses halli, küllap siis see ongi lemmik.
  • Lemmiklill – Ikka ja alati gerbera.
  • Lemmiksöök/maius – Vist ei olegi mitte midagi sellist, mis oleks see kõige kõigem, aga näiteks Hesburgeris on mu lemmik kebabiburger, Sämmi grillis mehhikopärane sealiha, BabyBackis Creole Gumbo ja neid kõiki ühendab see, et need on veidi tulised. Lemmikuid maiustusi ühendab see, et need kõik on koogid või kringlid.
  • Lemmikjook – Veel mõned kuud tagasi oli see Coca-Cola, kuid ka siis eelistasin ma juua ikkagi vett, nii et janukustutajana on lemmikuks alati vesi. Vedela söögina on mu vaieldamatu lemmik Valio PROfeel caramel-latte proteiinijogurtijook, millest ma siin väga puudust tunnen.
  • Kas sul on midagi, mida sa ÜLDSE ei söö? – Esimese asjana tuleb pähe pekk, mida ma vabatahtlikult suhu ei pane ja kui see kogemata suhu satub, siis rändab see taldrikule tagasi … mitte just kõige viisakam tegu, aga mul tekib kohe okserefleks, kui hamba all pekki tunnen.
  • Lemmik loom – Mulle meeldivad kõik loomad ja kui meil oleks neid kuskile panna, siis meil oleks lisaks kassidele, merisigadele ja rottidele ka Silveri vanemate juures elavad küülikud ning jätkuvalt kahekaupa veel koerad, lambad, kitsed, alpakad ja terve kari igasuguseid sulelisi, isegi kalkunid.
  • Mis oli kõige ägedam asi, mida sa viimase kuu jooksul teinud oled? – Vist mahub viimase kuu sisse: rulluisutasin 27,5 km ja tegin sellega enda isikliku rekordi.
  • Mis on asi, mida sa kunagi lubasid, et iial ei tee, aga oled ikkagi teinud? Ma lubasin, et ma mitte kunagi ei löö ega tutista oma lapsi, aga ma olen seda teinud. Neid asju on kindlasti veel, kuid see on ainus, mis on hinge kriipima jäänud.
  • Kas sul on rohkem sõpru või sõbrannasid? – Seis on suhteliselt võrdne ja mõlemaid on vähe.
  • Mis on su lemmik riietusese? Mul ei ole otseselt lemmikut, aga milleta ma olla ei saa, on aluspüksid. Isegi öösel peavad need jalas olema, sest mulle meeldib selili magades käed püksi pista. Kusjuures mitte ainult enda omadesse, mõnikord pistan sõrmed Silveri aluspükste värvli vahele ja tuleb ka hea uni.
  • Kui sa saaksid praegu enda ette võluda ükskõik mille, mis see oleks? 90 miljonit eurot, millest 89 jagaks laiali ja alles jäänud üheainsa miljoni eest võluks edasi igasuguseid asju.
  • Kui sa saaksid praegu olla ükskõik kus, kus sa oleks? Enne just ütlesin Silverile, et kui saaksin aega tagasi keerata, siis oleksin praegu Grand Rose Spas, mitte siinses hullumajas, aga tegelikult pole enam siin ka häda, hullud jäid magama.
  • Kas kardad midagi? On millegi foobia? – Mul on foobia õnnetuste ees, alati kardan halvimat, kui keegi lastest kõva häälega nutma hakkab. Näiteks eile olid lapsed õues ja ühel hetkel kuulsin, kuidas Neljas hüsteeriliselt nuttes mind endale appi karjub. Mul oli silme ees juba palju verd, süda jättis lööke vahele, aga tegelikult ei saanud ta esimese korruse vetsust välja, sest ei osanud enam keeratavat ukselinki kasutada.
  • Mis sul elust puudu on? Kuna kõige olulisem on olemas, siis võiksin öelda, et midagi pole puudu, aga samas võiksin siia kerge vaevaga kirjutada ka ulmepika nimekirja majast elektrihambaharjani välja.
  • Mis su parima sõbra nimi on? Maris ja ta pole mu meessoost sõber Lätist, vaid sõbranna, kellega kõige sagedamini kohtume.
  • Mis on su viimase aja parim ost olnud? Selline voodi koos madratsiga 45 € eest.
  • Kellele sa viimati kirjutasid? Kas siis e-mail, messenger, sms? Viimane e-mail läks täna hommikul Ulakale Kaunitarile, messengeris vastasin hetk tagasi Silveri õele ja sõnumiga olen paar päeva tagasi Silverile poenimekirja saatnud.
  • Millal viimati nutsid? Täna tuli kaks pisarat, kui laste omavaheline nääklemine ja kaklemine minult viimsegi jõuraasu võtsid ning ma voodisse langedes Jumala poole pöördusin, et ta ütleks, millal neist ükskord inimesed saavad. Südamest nutsin viimati vist aprilli lõpus, kui meenutasin majast lahkumist.
  • Kas sa oled õnnelik? Kui küsida, kas ma olen kogu aeg rõõmus, siis ei ole ja hing õnnest ei pakata, aga üldises plaanis ma siiski tunnen, et ma olen õnnelik. Või vähemalt eluga rahul. Igatahes ei ole ma õnnetu.

Võib-olla oleks nüüd paslik küsida, ega teil juhuslikult mulle küsimusi ei ole? Ma olen täheldanud teiste blogijate üleskutseid esitama küsimusi, millele vastatakse eraldi postituse või videoga, aga pole ise söendanud sama teha, sest kardan veidi ehk küsimusi, millele mulle vastata ei meeldiks, või seda, et keegi ei küsigi midagi. Viimane variant oleks isegi hullem.

Igatahes, kui kellelgi on mõttes mõni küsimus, siis nüüd on õige aeg küsida. Või kui keegi ootab, et ma kirjutaksin mingil teemal, millel kunagi olen lubanud peatuda, aga pole seda teinud, siis ka seda on hea aeg praegu meenutada.