Läheks äkki pappkastidega toiduabi järjekorda?

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas käisime suurperedele mõeldud kinoseansil ja see on miski, mille eest oskan olla ainult tänulik. See on väga tore, kuidas Forum Cinemas suurperesid mitu korda aastas sedasi tunnustab, võõrustab ja popkorniga kostitab, kahju on vaid sellest, et kinokett, mis asub Tallinnas, Tartus ja Viljandis, kõigini ei jõua.

Samamoodi tunnustab (peamiselt vist oma maakonna) suurperesid Rakvere Teater ja oleme tänulikult nendegi poolt pakutud võimalusi korduvalt kasutanud, viimati sügisel, kui etendus “Põrsas Desmond ja sookolli lõks”.

Igal aastal on Rakvere Teatris olnud ka Lääne-Virumaa Suurte Perede Ühenduse jõuluüritus, mille raames on pered saanud vaadata soodsamalt lasteetendust ja vähemalt neli piletit ostnud pered on saanud jõulupakke. Me oleme ühe korra sellest üritusest osa võtnud ja oma jõulupaki saime kätte pärast jõule, sest me lihtsalt ei saanud kohapeal aru, et seal midagi jagati.

Jõulupakk valmistas tookord veidi pettumust, sest see sisaldas mahlajooke, maitsevett, suures koguses kiirnuudleid ja mitu pakki tuhksuhkrut, mis olid kõik aegunud. Kahtlase väärtusega olid ka kilekotti pakendatud kivikõvad piparkoogid ja lutsukommid, mille säilivusaegu polnud kuskil kirjas.

Rõõm oli vaid Kalevi küpsistest, mille “parim enne” kuupäev ei olnud veel kukkunud ja mida me polnud varem ega ole ka hiljem söönud, me pole neid isegi kunagi müügis näinud. Küpsised olid väga head, nii et need kompenseerisid muu.

Piparkoogid ehk olid jagamise ajal vähem kivid, me saime oma paki ikkagi mitu nädalat hiljem kätte, nii et võis meie endi süü olla, et need selleks ajaks kahtlase väärtusega olid. Aegunud asjad olid aga aegunud juba jõuluürituse ajal, vaid kiirnuudlite kuupäev kukkus kolm päeva pärast seda.

Kuigi ma tean, et mahlajoogid, maitseveed, kiirnuudlid ja ilmselt ka tuhksuhkur säilivad veel pikalt pärast “parim enne” kuupäeva möödumist, olid need jõulukingitusena minu jaoks ikkagi veidi alandavad. Tekkis selline “noh, saite palju lapsi, olete vähekindlustatud, häid jõule nüüd aegunud kiirnuudlite ja vee peal” tunne, mis omakorda tekitas tunde, et ma olen jube tänamatu, sest kingitud hobuse suhu ju ei vaadata, eks.

Kuna me ei tarbi mahlajooke, maitsevett, kiirnuudleid, lutsukomme ega kasuta toiduvalmistamisel tuhksuhkrut, siis meil need asjad kasutust ei leidnud. Midagi läks soovijatele, midagi kraanikaussi ja midagi prügikasti. Kalevi küpsistest jagasime ka poole laiali, ei jätnud meie silmis ainsat head kraami täies mahus endale.

Sellest on mitu aastat möödas ja praegusel ajal saan ma korra või kaks nädalas teateid pealkirjaga “toidukaup”. Ma pole nendest kirjadest kunagi välja teinud, aga 8. jaanuaril nägin Facebookis, et üheks vabatahtlikuks toidujagajaks on Baruto, mille peale süvenesin rohkem piltidesse ja märkasin, et jagatava kauba hulgas on kirjadega kurgid, mida pidasin Luunja omadeks. Tundus, et tegu on väärt kaubaga ja pakkusin Silverile välja, et läheme ka huvi pärast oma pappkastiga kohale, maksame ikkagi samamoodi 40 eurot aastamaksu ega peaks end halvasti tundma, kui ühe korra toiduabist osa saame.

Silver küll kõhkles, sest tegu polnud väga tavapärase ettepanekuga, aga õhtul kella 18 ajal, pärast 7 euro suuruse osalustasu maksmist, seisime me pappkastidega õues toiduabi järjekorras. Õnneks oli pime. Nali naljaks, alguses oli tõesti ebamugav olla, aga kuna valdav enamus seisjatest olid samuti hästi riides ja sõitsid korralike autodega, siis saime aru, et me ei eristu teistest kuidagi ja ebamugavustunne kadus.

Me seisime päris kaua, kena kolmveerand tundi, kuni siis viimaste hulgas hõigati “Siidron” ehk juhtus see, mida me ootamise ajal naljatades lootsime: “Äkki veab ja me perekonnanime hääldatakse kuidagi valesti, siis ei tunne keegi meid siin ära.” Ilmselt tunti nimetagi ära, meil oli oodates lihtsalt lõbus lõõpida, Neljas tegi seal samuti nalja ning teatas suvaliste perekonnanimede peale, et meie olemegi need ja kukkus meid ukse poole tirima.

Ühesõnaga, läksime lõpuks viimaste hulgas sisse ja saime enda kaks suurt kasti toidukraami kätte. Asjad olid meile juba valmis pandud ja meie pappkastid läksid hunnikusse järgmist jagamist ootama, nii et me kohapeal üldse ei näinudki, mida täpsemalt kastidesse pannakse. Kui ootamine välja jätta, siis kõik käis ruttu, tänasime tublisid jagajaid ja sõitsime koju saadud toidukaubaga tutvuma.

cofToiduabi, millest võiks jaguda nädalateks.

Kodus selgus, et kirjadega kurk ei olnud Luunjast, vaid Soomest nagu ülejäänud kaup. Meenutan, et oli 8. jaanuari õhtu ja lauale sai siis laotud:

  • 36 topsi midagi kohupiimakreemi või jogurti sarnast kuupäevaga 02.01
  • 3 pakki täispiima kuupäevaga 31.12
  • 1 pakk sojapiima kuupäevaga 30.12
  • 10 poolekilost pakendit pudingut kuupäevaga 03.01
  • 12 väikest pudelit jogurtismuutit kuupäevaga 04.01
  • 1 karp vegan seitankunkkut – isegi Google`i tõlge ei tea, mis see on – kuupäevaga 04.01
  • 3 mozzarella juustu kuupäevaga 06.01
  • 2 kiletuubis pastinaagipüreed kuupäevaga 05.01
  • 2 karpi kõrvitsa-bataadisuppi kuupäevaga 05.01
  • 3 karpi kanapastat kuupäevaga 09.01
  • 3 kilo vaakumpakendis kartulikuubikuid kuupäevaga 16.01
  • 1 kott kartulisalatit teadmata kuupäevaga
  • 1 kott väikeseid pannkooke teadmata kuupäevaga
  • 5 karpi värskeid kirsstomateid
  • 5 pikka kurki
  • 1 karp värskeid viinamarju
  • 2 peotäit enam-vähem värskeid tomateid
  • 2 pakki veidi kuivanud välimusega rooskapsaid
  • 3 poolikut kaalikat
  • 2 spargelkapsast
  • 2 potti rooma salatit
  • 1 pott peterselli

Täiesti pöörane kogus toidukraami, millest oleks võinud jaguda nädalateks, aga meid kohe kuidagi ei kõnetanud mõte tarbida nädalaid piimatooted, mille “parim enne” oli juba samal õhtul ammu möödas. Tuli hakata valima ehk degusteerima, mida jätame, mida mitte.

Kreemitopsidega oli lihtne, Silver ja lapsed mekkisid üht ja mitte kellelegi see toode ei meeldinud. Võimalik, et see polnud veel halb ja tegu oli lihtsalt soomlaste maitsemeele järgi oleva asjaga, aga oli selge, et meil see kaubaks ei lähe. Ei läinud ka minu vanemate juures, kus muidu süüakse selliseid asju vähe rohkem.

Piima ei hakanud keegi maitsema, sest 30 ja 31 detsember olid ikkagi eelmisel aastal ning me ei teadnud, mis tingimustes neid vahepeal hoiti.

Puding ja jogurtismuuti maitsesid hästi, jätsime osa endale, osa jagasime laiali, aga seda alles jäetud kogust ei suutnud me ära tarbida, sest “parim enne” kuupäevadest möödus kiiresti 10-11 päeva ja minu jaoks on seda piimatoodete puhul liiga palju.toiduabi 2Vegan seitankunkku lõhnas nagu piparkook, aga maitses nagu … ma ei tea, soolestikust läbi käinud piparkook … See oli nii jubeda maitsega, et sülitasin selle otsejoones välja ning nägin siis, et see ei olnud “parim enne”, vaid “kõlblik kuni” 04.01. See läks koos kõrvitsa-bataadisupiga prügikasti, sest tollelgi oli “kõlblik kuni” kuupäev. Prügikasti läksid ka pannkoogid ja kartulisalat, kuna esimesed tundusid Silveri ja laste jaoks vanad ning teine tundus mulle kahtlane.

Soome kartulisalat on muidugi üleüldse kahtlane, seal suurt midagi peale kartuli ja äädika ei olegi, aga mulle on see aja jooksul meeldima hakanud. Paraku toiduabi hulgas olnud salat mulle ei meeldinud, selles oli midagi teistmoodi ja kui nüüd vaadata, millest suurem osa toiduabist koosnes, siis võib oletada, et nii pannkoogid kui ka salat olid ületanud “parim enne” või “kõlblik kuni” kuupäevad.

Mozzarella juustu jagasin ära, sest ma pole seda kunagi ostnud ega tea, mis maitsega see olema peab ja ma lihtsalt ei oleks aru saanud, kas juust kõlbab veel süüa või mitte. Sama lugu pastinaagipüreega, millega ei osanud ka keegi teine midagi peale hakata.

Kanapastad viisin järgmisel päeval vanematele, sest neil on mikrolaineahi, meil mitte.

Kaalikad ja rooskapsad läksid ühepajatoidu sisse, kurgid ja salatilehed sõime merisigadega kahe peale ära, kartulikuubikutest ja viimastest tomatitest tegin seljankat, nii et midagi läks ikka asja ette ka.

Laias laastus läksidki meil kaubaks vaid köögiviljad ja viinamarjad. Piimatooted ja muud asjad olid pigem koormaks, sest suur osa tuli kohe ära visata, suur osa tuli laiali jagada ja alles jäetud kogust ei suutnud me loetud päevadega ära süüa ning see tekitas süümekaid, sest meile ei meeldi sedasi toitu raisata.

Üldse tekkisid selle toiduabiga taas nii vastakad tunded. Mõeldes toiduabile, siis tulevad silme ette pigem läbimõeldud pakid, mis sisaldavad põhiliselt erinevaid kuivaineid ja konserve, mitte aga kaootilised kastid, mis sisaldavad “kõlblik kuni” ületanud vegantoite ja suures koguses piimatooteid, mille “parim enne” kuupäevast on päevi või isegi nädal ja rohkem möödas.

Kui mõtlen sellele, kas meie pere reaalselt mingit abi sai, siis mitte eriti, sest toiduabi saamiseks oli rahaline kulu umbes 12 eurot ja ajaline kulu kena poolteist tundi, millest kolmveerand tundi kulus õues järjekorras külmetamisele. Kuna asja ette läks meil peamiselt roheline kraam, siis poest oleksime samuti 12 euro eest omajagu köögivilju saanud ja seda kiiremini ning mugavamalt.

Meie puhul on tegu muidugi enda pirtsakusega, sest piimatooteid oleks meil olnud küll piisavalt, et terve kuu nende najal hommikuid alustada, lihtsalt need kuupäevad … Teine asi on muidugi see, et me ise ostame jogurtijooke, pudinguid ja kohupiimakreeme harva või väga harva ning piima kulub meil ka umbes liiter nädalas, sest meil on teistsugused toitumisharjumused ja seetõttu ei jõudnud me alles jäetud piimatooteid lühikese aja jooksul ära tarbida, lihtsalt ei suutnud neid vägisi süüa ja pean jälle mainima, et ega need kuupäevad väga ei kutsunud ka. PowerlessYellowishBedbug-smallMa ei hakka oma kahe kogemuse põhjal paikapidavaid järeldusi tegema ja eeldan, et kokkuvõttes on selline toiduabi päriselt abiks, sest muidu ei oleks inimesed igal nädalal oma pappkastidega ühenduse ukse taga. Küllap see nii käibki, et saadud abipakist sorteeritakse lihtsalt endale sobivad asjad välja ning võitjaks jäävad mõlemad pooled, aegunud kaubast lahti saanud annetajad ning veel söödavad asjad välja selekteerinud suurpered.

Kurvaks teevad vaid need mõtted, et äkki on mõnes peres abi nii väga vaja, et seal süüakse kinnisilmi ka “kõlblik kuni” ületanud toidud ära. Minu jaoks pole ükski abivajaja nii väärtusetu, et peaks saama annetusena halvaks läinud toidukraami, kõige vähem peaksid sellist toiduabi saama lapsed. Kui üldse keegi, siis pigem vangid.

Siinkohal ei heida ma midagi ette suuri peresid ühendavatele organisatsioonidele, kes teevad vahendajatena ainult tublit tööd – nad ei tea ette, mida saadetakse, nad võtavad vaid annetused vastu ja jagavad need suurperedele vahel ära. Ma ei tahaks midagi ette heita ka annetajatele, aga mul jäi sellest toiduabist veidi mõru maik suhu ja ma ei pea silmas vegan-seitankunkku maitset, see kadus õnneks ruttu.

Ma ei peaks siin muidugi üldse kobisema, sest me pole toiduabi sihtgrupp ja isegi kui oleksime, siis oleks inetu viriseda, nii et ma ei virise, aga tunnistan, et südamepõhjani tänulik ma samuti ei ole. See ei tähenda, et ma ei oleks üldse tänulik, olen küll, aga selle tänutunde kõrval tunnen ka muid tundeid, näiteks alandust ja pettumust. Viimast ka iseenda suhtes, et ma üldse nii tunnen, kui peaksin olema ainult tänulik.

Täna ei tunne ma tegelikult enam suurt midagi, aga kodus saadud toidukraami sorteerides toimus sees küll paras tunnete virr-varr. Kogemus ise oli siiski meeldejääv, sageli ikkagi ei seisa toiduabi järjekorras ega degusteeri kukkunud kuupäevaga uusi maitseid.

Teemat muutes või veidi isegi teemas olles, siis kui palju on mu lugejate hulgas üldse suurperesid? Kas kuulute oma maakonna suurperesid ühendava organisatsiooni alla? Lääne-Virumaal said viimati alates neljalapselised liituda, aga mõnes maakonnas võetakse vastu juba kolmelapselised pered, nii et kes veel pole liikmeks astunud, siis tasub uurida. Üldse mitte toiduabi pärast, kuigi ka see võib tegelikult abiks olla.

Me maksame ühendusse kuulumise eest 40 eurot aastas ja vastu saame märksa suuremas väärtuses hüvesid, kuigi me ei kasuta isegi pooli võimalusi, võtame osa vaid erinevatest üritustest ja omame veidi soodsamalt Perekaarti, mis leiab meil ka üsna sageli kasutust. Õigus, koolikotid saime ka ühenduse kaudu ja igal aastal saaksime veidi koolitarbeid ka, kuid olen nendest ära öelnud, sest on peresid, kus on neid rohkem vaja.

Ühendusse kuulume rohkem ikkagi erinevate ürituste pärast, sest väljasõidud lastega on võrdlemisi kulukad ja on tore, kui mõned korrad aastas saab käia kuskil tasuta või oluliselt soodsamalt. Selline tunnustamine kulub vast igas suurperes ära ja kus kulub ära palju enamat, siis organisatsiooni kuuludes on võimalik saada abi nii toidu, riiete, koolitarvete, hambaravi, laste huvitegevuse toetuse ja palju muu näol.

Meie toiduabi kogemust ei tasu siinkohal tähele panna, kindlasti on ka paremaid kogemusi ja ega meie omagi tegelikult halb ei olnud, köögiviljad kulusid ära ja puding maitses nii hästi, et tõenäoliselt ostame seda (ühe paki, mitte 5 kilo), kui suvel jälle Soomes oleme.

Pilt on tehtud järjekordsel suurperede üritusel, mis toimus meie laste koolipäeval, nii et poistel vedas ja nad said poppi teha.

 

 

“Eia jõulud Tondikakul”

Mõnikord ikka veab ka! Tahtsin “Eia jõulud Tondikakul” ammu enne meie jõule ära vaadata, aga Rakveres olid kõik seansid välja müüdud ja ükski päev ei olnud piisavalt hea pealinna sõitmiseks, teisel jõulupühal lihtalt ei viitsinud seda teha, edasi tulid jälle muud käigud, kuni sain teate, et Forum Cinemas kutsub suurpered taas kinno ja just seda filmi vaatama. Ideaalne! Panin meid pikemalt mõtlemata kirja ning 4. jaanuaril vaatasime Coca-Cola Plazas paljuräägitud jõulufilmi ära.

Enne kui filmi juurde liigun, meenutan, kuidas eelmisel aastal samuti 4. jaanuaril Coca-Cola Plazas suurperede seansil käisime, seal pildile jäime ja kuidas ma pärast end kirusin, et ma endaga rohkem vaeva ei näinud. Kirusin muidugi seda ka, kuidas lapsed laualt kohe Fantad haarasid, kuigi me ei lubanud.Suurperede kino Coca-Cola Plaza 201804.01.2018, pilt: Coca-Cola Plaza / fotograaf Rasmus Kooskora

Tänavu pingutasin veidi rohkem (loe: pesin juuksed ja värvisin ripsmed) ning seekord tuli perepilt selline, et patt oleks millegi üle kurta.

Kuna suurtel poistel kukub pea kuklasse, kui nad näevad minu käes kaamerat koos statiiviga, siis on kodused (aegvõttega tehtud) perepildid enamasti sellised, kus poiste näod karjuvad, et nad teevad seda käsu korras ega jaksa oodata, millal see õudus läbi saab. Teine lugu on aga siis, kui kaamera on kellegi võõra käes – kõigil jäävad kaelad kandma ja tehakse viisakat nägu. Aitäh fotograafile ühe viimasa aja ilusama perepildi eest!Suurperede kino Coca-Cola Plaza04.01.2019, pilt: Coca-Cola Plaza / fotograaf Rene Lutterus

Rääkides nüüd Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks pühendatud filmist, siis olin lugenud erinevaid “Eia jõulud Tondikakul” arvustusi, mis andsid lootust üheks heaks filmielamuseks ja samas valmistasid ette ka millekski igavalt klišeelikuks, nii et olin põhimõtteliselt kõigeks valmis.

Ütlen eos, et ma ei pettunud ja igav ei hakanud kordagi, kuigi filmi süžee on tõesti pigem kerge, etteaimatav, klišeelik ja samas ka küsimusi tekitav. Ma filmi alguses päris kindlasti ei heldinud, kui Eia kuskile Tondikaku naabrite juurde võõrast vanameest ootama jäeti ja seda veel vanamehe enda teadmata. Täiesti absurdne olukord, mis mind hetkeks isegi ärritas, aga edasi läks kõik visuaalselt nii ilusaks, et see mõistusevastane algus lihtsalt ununes ära.

Lumised looduskaadrid, loomad, majad, interjöörid, detailid, riided, värvid – kõik on filmis nii ilus ja sellele ilule oleks omakorda justkui pehmelt nostalgiline filter peale tõmmatud. See on tõesti üks ilusamaid kodumaiseid filme, mida vaadanud olen, kuigi visuaalselt see väga kodumaine ei tundugi, vähemalt minus tekitasid paljud kaadrid tunde, et vaatan Rootsi lastefilmi, millele Eesti näitlejad peale loevad. Õnneks Tondikaku talu, Niva, vana T-40 (või mis iganes muu traktor) ja vennad Piusid tõid mind ikka kodumaale tagasi.

Tegelikult on täitsa kodumaine ka Tondikaku muinasjutuline naabermaja, milleks on Käbliku talu suur puhkemaja. Kogu Käbliku talu kompleks on lihtsalt nii imeline, et kui me kord uued pulmad teeme, siis võiksid need toimuda just seal ja vähemalt kolm päeva jutti.Käbliku puhkemajaFoto: Käbliku talu koduleht

Tondikaku talu on palju tagasihoidlikum ja veidi mõnekümne aasta tagusesse aega kinni jäänud, kuid vahvaid detaile jäi sealgi silma, näiteks ei puudunud laualt viimasel ajal väga populaarseks muutunud teeseen. See oli üks asi, mis pilku tõmbas, aga samas minu jaoks võõraks jäi, sest lapsepõlvest ma sellist purki ei mäleta – alles viimase aasta jooksul on need paljude tuttavate kodutesse tekkinud – samas kõik muu Tondikaku interjööris suunas mõtted minevikku, nii lapsepõlvekoju kui ka vanaema juurde.

Minu jaoks oli mõnusalt nostalgiline see stseen, kus Jete otsis eestiaegsest kummutist Eiale paksemat villast mantlit, sest sarnasest kapist otsisin ka mina omal ajal nii ema lapsepõlvest jäänud villaseid ja karvaseid mantleid kui ka vanu häid karupükse, villastest sokkidest ja labakinnastest rääkimata.

Näitlejatest muljetades, siis peaosades olnud lapsed tegid väga head tööd, mul ei olnud kordagi sellist tunnet nagu vaataks “Suletud uste taga”. Vanad kalad olid kõik vanad kalad, kes ilmselt eriti vaeva nägema ei pidanud, sest rollid olid üsna lihtsad. Juhan Ulfsak ja Jaan Rekkor sobisid ideaalselt enda osadesse, samuti Meelis Rämmeld, kes kehastas traktori-Petsi nii tõetruult, et Silver ei tundnud teda kohe äragi ja arvas hetkeks, et mõni kohalik Pets on mängima pandud.

Vennad Piusid olid ekraanil nii lõbusad, et ma täitsa kujutan ette, kuidas nendega võtetel nalja sai.

Tõnu Oja ei too mulle alati “Pätut” silmade ette, aga seekord hakkas peas vana hea tunnusmuusika mängima, kui ta arvas, et koer on kotletid nahka pannud. See oli kuidagi nii … “Pätu”.

Kuigi filmi tempo on rahulik, hoiavad head näitlejaid ja muinasjutuline ilu pilku ekraanil ning mõni stseen võib olla isegi selline, et kisub silma niiskeks, lastel kiskus tegelikult päris märjaks ja see oli midagi uut. Võib vast öelda, et vaatamata lihtsale ja etteaimatavale süžeele on film liigutav ning selles on sõnum, mis võiks jõuda nendeni, kes on täiskasvanute omavahelise keerulise suhte tõttu võtnud lapselt kellegi, kes oleks talle armas.

Mainin ära, et mind absoluutselt ei häirinud filmi lihtne sisu ja ma ei pööraks sellele üldse tähelepanu, kui nii mõnigi poleks oma arvustustes sellele rõhunud. Ehk tõesti jääb “Eia jõulud Tondikakul” igavalt idülliliseks ühele suurele filmikunsti austajale, kes muidu armastab Pöffilt sügavat sisu või raputavat elamust otsida, aga kuna teose eesmärk ongi olla üks muinasjutuliselt ilus perefilm, siis minu silmis on see enda žanri meistriklass ja igasugune nurisemine on liig.

Kui ühes arvustuses “Üksinda kodus” ja “Eia jõule Tondikakul” esimese kasuks võrreldamatuteks peeti, siis ütleksin, et neid ei anna omavahel üldse kõrvutada, ei ühe ega teise kasuks või kahjuks, kuid edaspidi võiksid mõlemad jõulude ajal telekavas olla küll.

Kes pole veel “Eia jõule Tondikakul” näinud, siis soovitame kindlasti vaatama minna ja loodame, et saate sama hea filmielamuse.

Kui keegi on mänginud “Eia jõulud Tondikakul” lauamängu, siis palun jagage muljeid. Esimene partii mänge müüdi läbi, aga ainsa tagasisidena olen leidnud kommentaarid, et juhend on liiga keeruline ja seetõttu pole mängimiseni jõutud.

Kuidas uue aasta vastu võtad, selline see ka tuleb?

Kui meie uus aasta tuleb sarnane sellele, milline me aastavahetus oli, siis väga hull ei saagi olema – ehk veidi igav, aga samas mõnusalt rahulik ja perekeskne, täis küpsetamist ja säästmist.

Rahulik ja perekeskne

Meil ei olnud aastavahetuseks mingeid plaane, aga mu vanematel üle väga pika aja oli ja seetõttu me nendega tänavu uut aastat vastu ei võtnud. Oleksime võinud, aga me tundsime, et me pole enam nii noored, või siis pole veel nii vanad, et aastavahetusel metsas vorsti grillida. Soe tuba ja aastalõpu saated ahvatlesid rohkem.

Aasta viimasel päeval oma vanemate juures ikkagi käisin, sest suured poisid olid seal, aga oleksin niisamagi käinud. Kuna seal tehti sauna, siis onu ja vanaema olid ka kohal, nii et nägin pea kõik pereliikmed ära ja sain neile head vana aasta lõppu soovida.

Edasi läksime kuuekesi Silveri vanemate juurde, et nendega nende 55. pulma-aastapäeva puhul kohvi juua ja Pihlaka kaneelipõimikut (Silveri ema lemmik) süüa. Eilse ainsa vahuveini avasime seal samuti, aga kui ma ei eksi, siis see ei saanud isegi tühjaks, nii rahulikult võtsime. Mitte siis vahuveini, vaid üleüldse olemist.

Koju jõudsime 20-21 vahel ja ülejäänud õhtu veetsime ainult enda pere keskel.

Täis küpsetamist …

Koju jõudmise järel hakkasime kohe piparkooke tegema, jõuludest oli ikkagi veel 2 kilo taigent ja 5 kotikest 31. kuupäevaga glasuuri alles, viimane aeg oli need ära kasutada. Piparkookidest said ühtlasi ka ainsad asjad, mis meil kodusel “pidulaual” söömiseks olid.aastavahetusGlamuurne kodune aastavahetus.

Piparkookide kaunistamine jätkus veel täna hommikulgi ja ahi huugas samuti teist päeva järjest, sest tegime õhtuks ahjuliha.

… ja säästmist

Käisin Silveri vanemate juures ka saunas, sest teisiti ei saa uuele aastale vastu minna. Võtsin kaasa täiskomplekti vahetusriideid, ainult korralikke sokke ei leidnud ja tahtsin need poest osta. Rõhutan sõna tahtsin. Poes see väike asi meelde ei tulnud, mistõttu pidin pärast saunatamist kantud ja veidi kulunud kandadega sokid jalga tagasi panema. Plaanisin selle vea kodus parandada, kuid jälle unustasin ja nii võtsingi uue aasta vastu põhimõtteliselt vanades juustudes.

Lisaks ei ostnud me vist esimest korda üldse mitte mingisugust tulevärki, käisime vaid alevi keskel vaatamas, kuidas teised oma raha õhku lasevad. Tegime seda viiekesi, sest Kolmas keeras õue jõudes otsa ringi ja läks tuppa tagasi, ei meeldinud talle kõvad paugud.  

Siis see ahjuliha, mida täna sõime … Selle ostsime vaid seetõttu, et see oli tänase kuupäevaga ja 50% soodsam.

Kui mul poleks rahakotis 55 eurot, siis järeldaksin sellest kõigest eriti rasket aastat, aga praegusel juhul panustan lihtsalt sellele, et elame kokkuhoidlikumalt ja hoiame raha millekski suuremaks.aastavahetus2.jpgAinus perepilt, mis meil aastavahetusest on. 

Kokkuvõttes oli me aastavahetus küll rahulikum võrreldes varasematega, aga samas on ka varasemad olnud rahulikud ja perekesksed, lihtsalt möödunud minu, Silveri või meie mõlema vanemate keskel.

Ma ei ole mitte ühtegi uut aastat võtnud vastu kuskil peol või mujal olles, alati kodus, olgu siis meie vanemate või meie endi kodus. Pärast keskööd olen küll peole läinud, esimest korda 14aastaselt koos vanematega, teist ja siiani viimast korda 15aastaselt sõbra juurde kodusele peole, millest olen siin palju kordi kirjutanud. Teate küll, see oleng, kuhu ma kõrge palavikuga läksin ja kus ainus koht istumiseks oli Silveri kõrval, kes lubas mul enda klaasist ploominektarit juua ja kelle põlvele ma kogemata toetusin, kui end püsti ajasin ja nii edasi.

See oli see oleng, mille järel pidin olema hommikul emal laudas abis, aga otsisin hoopis metsast mullikaid, kes olid öösel aedikust põgenenud. Olengult läksingi otse metsa, olin väga väsinud ja endiselt kõrges palavikus, nii et mullikaid otsisin jalgu lohistades ja omaette “vissi-vissi-vissi” pobisedes. Tookord uus aasta siiski palavikku ja kadunud mullikaid täis ei olnud, aga Silverit küll …

Eh, hakkasin jälle heietama vanu aegu, kuigi lõpetuseks tahtsin hoopis teile ilusat uut aastat soovida. Soovin teile sama, mida teistes kanalites soovisin: armastust, kodusoojust, värve, rõõmu, säravaid ideid, kordaminekuid ja täituvaid unistusi, aga mitte ainult, soovin ka tugevat tervist!

Selle suure asja ma öösel unustasin ja sain kohe karistatud, pärast ärkamist hakkas mu alaselg tasapisi valutama ning praeguseks olen juba päris kange, aga ma ei lase end sellest heidutada, sest kokkuvõttes on uue aasta esimene päev olnud täitsa tore. Me magasime kaua, sõime lõunasel ajal hommikusöögiks piparkooke, naersime aegumatu Mr. Beani üle, lahendasime kuuekesi ristsõnu, lugesime raamatuid, sõime head õhtusööki ja nii edasi. Eriti tore on see, et lapsed on terve päeva hästi läbi saanud ja nüüd hilisõhtulgi mängivad omavahel nii toredalt, et ma ei raatsi neid magama ajada, kuigi kell hakkab juba 23 saama.