Update

See nädal algas järjekordse esmaspäevaga, kus lapsed olid lasteaias ja koolis ning Silver lõhkus maal puid. See tähendab, et kodus oli vaikus ja see oli muusika mu kõrvadele. Seda ei jagunud küll kauaks, aga kontserdid tavaliselt üle kolme tunni ei kestagi, eks.

Varsti on seda vaikust jälle nii palju, et ei jaksa ära kuulata, sest Silver mõtleb siin juba järgmisel nädalal tööle minna, esialgu küll kaheks nädalaks, et pärast seda veel sama kaua kodus olla, aga põhimõtteliselt hakkab talvepuhkus siiski läbi saama. Viimased kolm ja pool kuud on läinud veidi märkamatult, kuid lohutab see, et lahus olles möödub aeg veel tegusamalt ja kiiremini, mis tähendab, et juuni keskpaik on vaid sõrmenipsu kaugusel ja siis algab meie suvepuhkus Soomes.

Kui eelmisel nädalal rõõmustasin samasuguse esmaspäeva üle, siis ülejäänud nädal möödus üsna tavapärases rütmis. Teisipäeva hommikul käisime Esimesega müofunktsionaalse terapeudi juures ja pärast seda ei läinud enam kaua, kui Teine tuli koolist, nii et vahepeal pikka vaikusekontserti ei olnud. Kolmapäeval Esimene ja Teine koolis ei käinud, sest neil oli ammu kirja pandud arstiaeg Tallinnas.

Kui me juba pealinnas olime, siis tegime seal ka niisama aega parajaks ja käisime väljas söömas. Esmalt istusime Gan beis, kus poisid valisid endale friikartulid ja makaronid ning lõpuks sõid ära ka poole meie naanist, krõbedast sealihast ja sushist, nii et mina lahkusin restoranist tühja kõhuga. Jumal teab, millal järgmine kord tuleb, aga kui see juhtub, siis teame, et lastemenüüst võib ainult magustoitu valida, muu ei ole seal pooltki nii hea kui tavamenüüs.

Tahtsime poistega tegelikult kinos käia, aga peale lohetaltsutamise ei tulnud kuskil midagi ja see oli meil minu rumala pea tõttu kallima hinna eest kodukandi kinos juba vaadatud. T1-s ringi jalutades jäid silma ka Super Skyparki 7D ja 360⁰ kinod, aga need olid veel suletud ja Skyparki ei tahtnud me väikesteta minna. Pealegi suutis Teine paar tundi varem nii õnnetult vastu posti kõndida, et rinnak oli marraskil ja liigutamine tegi haiget, seega temast nagunii mingit möllajat ei olnud.

Kuna ma kõhtu täis ei saanud ja kuskil midagi teha ei olnud, siis pärast kilomeetrist jalutuskäiku erinevate korruste vahel istusime Gustavisse maha ja sõime magustoiduks kooki, välja arvatud Esimene, tema käis Katrin Lusti luuramas. Ta hommikul nii lootis, et näeb Tallinnas mõnda tähtsat inimest, näiteks Jüri Ratast, aga sobis ka Katrin Lust, kelle nägemisest räägiti veel õhtulgi elevusega.

Täitsa harjumatu on olla, kui lapsed on juba nii suured, et söövad tellitud toidu eest ära, tahavad omapead ringi vaadata ja tunnevad ära Katrin Lusti. Tegelikult oli väga tore sedasi kahe suuremaga söömas käia, ringi jalutada ja lasta neil ringi jalutada. Terve perega on sellised käigud veel veidi kaootilised, nii et kahe suuremaga tundus asi vahelduseks päris idülliline. Nad ise jäid ka rahule, kuigi me käisime vaid väljas söömas, aga seda neil oligi ehk kõige rohkem vaja – meie seltskonda ja jäägitut tähelepanu.

Kui koju jõudsime, siis räägiti elevusega väikestele, kuidas nad sõid maailma parimat liha ja veel väga head kooki, mille peale väikesed tahtsid kaaaaa … Seda oli arvata, nii et pakkusin juba koduteel välja, et kordame seda kõike järgmisel päeval väikestega, sest Silver oli siis nagunii uuesti linna minemas.

Mõeldud – tehtud! Ainult et ma sõitsin väikestega Tallinnasse rongiga, sest Silver pidi koos isaga enne üheksat haiglas olema, mistõttu ta sõitis välja juba poole seitsme ajal. Me ärkasime alles tunnikese hiljem, saatsime poisid kooli ja jalutasime rongijaama.

Rongis ma juba vaikselt kahetsesin seda otsust, sest Kolmas näitas seal külge, mida ma varem pole näinud. Laps, kes muidu on pigem vaikne ja mõistlik, ei lõpetanud kõva häälega kohati ebaviisakat kommenteerimist ning minu palvete ja keelamiste peale ta vaid küsis veel valjema häälega: “Midaaa? Mis on siis? Mida ma teen?” Ma sain aru küll, et ta vaid esines ja tahtis nalja teha, aga tema ei saanud aru, et ta ei lõbustanud sellega ei kaasreisijaid ega mind, vaid häiris ja ärritas. Olgu, korraks ta lõbustas ka. Nimelt luges meie kõrval istunud mees ajalehte ja selles oli Helir-Valdor Seederi pilt, mille peale Neljas ütles, et ta teab seda meest, ta käib uudistes ning Kolmas teatas tähtsalt, et tema teab ka, see on Mart Helme.

Ülemistele jõudes võtsime suuna kohe T1 kaubanduskeskusesse, kus Silver ja tema isa juba ootasid meid. Kohtusime neljandal korrusel, kuid seal olid kõik söögikohad veel kinni, nii et väikestega alustasime päeva Gustavis ja Kolmas valis endale sama, mida sõi eelmisel päeval Teine, sest viimane nii kiitis oma kolme šokolaadi marmortorti. Gustavis on hästi pisikene mängunurk, kuhu lapsed unustasid end päris pikaks ajaks ja see võimaldas meestel rahus Inglise hommikusööki nautida ja minul chai lattet juua. See oli mu elu kolmas chai latte, kuna ma avastasin selle suurepärase kuuma joogi alles eelmisel kuul.

Paar tundi hiljem, kui Silveri isa haiglas oma asju ajas, käisime neljakesi Gan beis ka ära, kus väikesed küll naani ja sushit proovida ei tahtnud, kuid pulkade söömisest, krõbedast lihast ja lasemenüüst valitud magustoidust nad oma elamuse kätte said. gan beisNii peened, söövad pulkadega friikartuleid… Ühed ühel päeval, teised teisel päeval.

Sedasi me kahe päevaga lõimegi märtsikuise väljas söömise eelarve lõhki, tegelikult seitsme päevaga, sest sellise ajavahemiku sisse jäi ka naistepäev, mil õhtustasime Silveriga kahekesi Gan beis. Sellest ei ole aga midagi hullu, sest praegu on viimane kuu, kus me üldse niimoodi väljas söömas saame käia, aprillist novembrini tuleb seda harvem kui korra kuus ette.

Väikestega mõtlesime samuti kino peale, aga ka nendega polnud midagi vaatama minna, sest valikus oli palju lohetaltsutamist, aga vähe muud ja need muud olid halbadel aegadel, ei klappinud need Silveri ja tema isa käikudega. Tegime küll väikestega ka T1-s aega niisama parajaks, aga mitte piisavalt, sest päris palju veetsime kvaliteetaega sedasi:davIstume autos ja ootame. Meelt lahutasid peamiselt lennukid, mis meist järjest üle lendasid.

Mõtlesime, et säästame veidi vähemalt kütusekulu pealt ja käisime Almeraga Tallinnas. Ma ei tea, kuidas me varem ligi aasta sellesse autosse viiekesi ära mahtusime, sest nüüd oli mul isegi 15 kilo kergemana raske end turvatoolide vahele pressida. Katsetasin sarnast kokkuhoidu ka nädalavahetusel, kui lastega maal käisin, aga kahe tooli vahel istunud Teine ei olnud siis samuti olukorraga väga rahul, nii et praktikaks see ei muutu. Ei saagi muutuda, kui me enamasti sõidame kuuekesi või on Silver väikese autoga mujal.

Üritasin meenutada, mida me eelmisel reedel tegime, korraks juba tundus, et äkki olin siis ka üksi kodus, aga ei olnud, siis me tegime hoopis korraliku koristuspäeva. Laupäeva hommikul viisime Kolmanda Rakverre sünnipäevale, pärast tõime ta sealt ära ning siis sõitsingi lastega maale ja jätsin Silveri vahelduseks vaikust nautima. Tegelikult ta ei oska seda nautida, ta ei osanud selle päevaga midagi pealegi hakata, koristada ka midagi ei olnud. Mina samal ajal jõin vanemate juures sõbrannaga kohvi, mõnulesin poolteist tundi saunas (ema pidi juba kontrollima tulema, kas ikka elan) ja pärast seda kogusin pikalt jõuvarusid, et koju tagasi sõita.

View this post on Instagram

Minu lemmikpäev – #saunapäev. #saun #turbliss #turbamask

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Lapsed jäid laupäeval vanaema juurde ööseks, või siis pigem onu juurde, sest kõik neli sättisid oma asemed minu venna tuppa diivanile või põrandale, kuigi neil on seal oma tuba olemas. Mu vend on lastele väga hea onu, võtab neid tööle ja poodi kaasa, teeb neile süüa ja filmiõhtuid, laseb neil oma toas magada ja arvutis mängida (kodus ei juhtu seda kunagi), nii et varsti lapsed ehk ei tahagi enam vanaema juurde minna, vaid onu juurde.

Me Silveriga jõudsime laupäeva õhtul veel “Täht on sündinud” ära vaadata, mis andis laulule “Shallow” hoopis teise kõla, sinnani see lugu ei kõnetanud mind üldse, ma polnud seda kordagi algusest lõpunigi kuulnud. Ma lihtsalt ei tea suurt midagi tänastest artistidest ega nende lugudest, Lady Gagat poleks ma seal filmis isegi ära tundnud, kui ma poleks teadnud, et see on tema. Igatahes, film oli väga hea, sai naerda ja sai nutta, aga mitte nii palju kui pärast “Bohemian Rhapsodyt”, siis mul jooksid pisarad veel tund hiljemgi. Ma pole kunagi ühegi filmi ajal sedasi nutnud, veel vähem pikalt pärast filmi lõppu, aga ma ilmselt lasingi kõik pisarad korraga välja, sest järgmise vaatamisega läksid mul silmad vaid niiskeks, mul polnud isegi poolikut salvrätikut vaja, mida isa mulle lahkelt eos pakkus. Tal endal läks seda küll pärast vaja, kuigi vaatas filmi juba viiendat korda.

Kui eelmisel ja üle-eelmisel nädalal oli omajagu arstivisiite, kokku lausa viis, siis see nädal möödub koosolekute ja arenguvestluste saatel – esmaspäeva õhtul oli lastevanemate koosolek, mis kestis kena kaks tundi, eile oli Kolmanda arenguvestlus, täna on Esimese arenguvestlus ja pärast seda veel korteriühistu üldkoosolek. Kahe lapse arenguvestlused tulevad millalgi hiljem, äkki tuleb veel ka Kolmanda lõpupeo asjus mingeid kokkusaamisi, sest praeguse seisuga pole veel midagi paika pandud, aga lõpupidu on juba kahe kuu pärast, täpsemalt 22. mail. Veidi kehv aeg, sest see on kolmapäev ja Silveril on siis juba kiire tööhooaeg peal, ei ole lihtne tulla keset nädalat koju. Lisaks algab minu “suvepuhkus” siis õite vara, sest pärast pidulikku lõpetamist on lapse jaoks lasteaed läbi. Ta võiks muidugi veel augusti lõpuni lasteaias käia, keegi kätt ette ei pane, lihtsalt minu jaoks on lõpupidu miski, millega paneme lasteaiale punkti.

Lisaks arenguvestlustele tuleb veel ka arstivisiite, Kolmas peab paar korda hambaarstil käima, tal on juureravi pooleli, koos Esimesega käivad nad kaks korda kuus müofunktsionaalse terapeudi juures, Esimene peab uuesti kõrvaarsti juurde minema, sest tal on üks šunt veel kõrvas (teine tuli juba ammu kuulmekilest välja, aga kõrvast välja ei kukkunud, see eemaldati pintsettidega), mis oma eesmärki enam ei täida, aga mille pärast tuleb kõrva endiselt vee eest kaitsta. Tahaks enne suve selle šundi välja saada, et kuulmekile jõuaks esimeseks ujumiseks ära paraneda ning silikoonist kõrvatropid jääksid ajalooks. Tänaseks on viimased olnud aasta ja viis kuud lapse igapäevased tüütud kaaslased.

Praeguse nädala tänase päeva juurde jõudes, siis mul on taas Kolmas ja Neljas kodus seltsiks, ei mingit vaikust. Kolmanda rühm on jälle pooltühi, osadel on nohu-köha, osad oksendavad … Kolmas siin tundus ka veidi nohune, nii et jätsin ta igaks juhuks koju, ei taha, et ta uuesti päris haigeks jääb. Neljas küll (imekombel) nohune ei ole, aga kui Kolmas on kodus, siis on üldiselt tema ka.

Umbes selline mul see eluke praegu ongi, ei midagi põnevat, ei midagi uut, nii et suurema osa ajast ei ole mul lihtsalt midagi kirjutada ja seetõttu ma sageli midagi ei kirjutagi.

Aa, midagi uut meenus küll. Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et kuueliikmelises peres võiksid wc ja vannituba eraldi olla, sest tavaliselt on kellelgi just siis vetsu vaja, kui teine end peseb, mistõttu on sageli ukse taga järjekord. Eile tekkis esimest korda aga selline olukord, kus Silver pidi üleni vahusena duši alt välja ronima, sest ma panin õhtul oma supi sisse väga palju Chilli Explosioni ja kui mul tekkis vajadus vetsu minna, siis ma pidin sinna KOHE saama. Soe soovitus teile, kes te alles hakkate kodu otsima või ehitama – vaadake, et wc ja vannituba oleksid eraldi. Või kasutage mainitud maitseainet mõõdukalt, selle nimi ei ole niisama plahvatus…

Lõpetuseks jagan veel killukest elust rottidega. Midagi ei tohi jääda puuri lähedusse:
rotid
Neljas oli vahelduseks tubli ega visanud magama minnes oma riideid põrandale, vaid pani need kenasti tooli seljatoele. Me keegi aga ei märganud, et tool on rotipuurile ohtlikult lähedal ja hommikul olid püksid pooleldi puuri tõmmatud. Kui Siidi ja Saara tahtsid nii väga endale roosasid pükse, siis järgmiseks pesaks nad need endale ka said, nüüd magavad eraldi püksisäärtes ja tunnevad end hästi.

Kuu aega laatsaretti – kuu aega taastumist

Eile oli üks mõnus esmaspäev, üldse mitte sinine! Lapsed käisid kõik koolis-lasteaias, Silver lõhkus maal puid ning mina sain pool päeva üksi vaikust nautida. Viimane selline päev oli 21. veebruaril, mis oli Neljanda jaoks kuu ainus lasteaiapäev, Kolmanda jaoks oli see viies, mis jäi ühtlasi ka viimaseks, sest samal õhtul kerkis tal järjekordne palavik.

Kõik sai alguse tegelikult juba 21. jaanuaril, kui Kolmandal tõusis kõrge palavik, millest järgmisel päeval enam mingit märki ei olnud, midagi muud sellele ei järgnenud ka. Nädal hiljem, 28. jaanuaril, tekkis Teisel pärast tunde mõõdukas palavik, mis kerkis järgmisel päeval ligi 40 juurde, aga ülejärgmisel oli kõik pealtnäha korras ja pärast seda läks ta tagasi kooli. Samal ajal jäid pisemad lasteaiast koju, sest Neljandal tekkis kõrge palavik ja Kolmas hakkas köhima.

7. veebruaril olid juba kõik neli kodus, sest ka Esimesel tõusis palavik ja tekkis köha ning Teisel avaldus nina all mädane nahapõletik, mis hakkas arenema kohe pärast palavikku, aga ma pidasin seda alguses ohatiseks ja nii sai see mitu päeva kasvada, kuni läks nii koledaks, et laps häbenes sellega kooli minna. laatsaret.jpgKus on, sinna tuleb juurde ehk viis tõbist last …

Esimene jäi koju 5. veebruarist, see oli teisipäev, ta oli paar päeva palavikus, köhis veidi ja läks järgmisel nädalal tagasi kooli, kuid juba esmaspäeval tõusis tal uuesti palavik, küll ainult üheks õhtuks, aga pärast seda oli ta igaks juhuks veel kaks päeva kodus. Neljapäevast läks taas kooli ja järgmise nädala kolmapäeval jäi jälle koju, sest köha ägenes korralikult. Paraku olid käsil veerandi viimased päevad, nii et ta pidi käima pärast tunde koolis paari asja järele tegemas, mille peale arvas õpetaja, et kui laps vähegi suudab, võiks ta ikkagi koolis käia. Esimene siis pingutas veel need paar viimast päeva, pärast mida jäi ta taas kõrgesse palavikku ning vaheaja veetis juba kopsupõletikus … Kooli tagasi jõudis ta alles eile.

Kuigi jaanuari lõpus ei järgnenud Teise kõrgele palavikule pealtnäha midagi, maadles ta oma nahapõletikuga mitu nädalat. Ta puudus oma koleda ninaaluse pärast 7. ja 8. veebruaril, samal ajal sai ravi peale ja esmaspäevaks oli nahk juba nii ilus, et sai kooli minna, kuid nädala lõpus tekkis tal nohu ja nahapõletik muutus taas aktiivseks, mistõttu oli ta veerandi viimasel nädalal jälle kolm päeva kodus.

Paraku ei allunud nahapõletik antibakteriaalsetele salvidele, vaid levis hoopis uutesse kohtadesse, nii et 25. veebruaril sai ta raviks juba suukaudsed antibiootikumid. See ilmselt nõrgestas korralikult tema organismi, sest keset kuuri tõusis tal mitmeks päevaks kõrge palavik ja temagi hakkas köhima. Tal ei tõusnud ainult palavik, vaid ka põletikunäit, mille peale määrati talle otsa teist sorti antibiootikumid … Minust jäid need nädal tagasi apteeki, ma lihtsalt ei julgenud talle teist kuuri järjest teha, seda enam, et esimese kuuri järel tekkis lapsel allergiline reaktsioon – tal oli pahkluudest põskedeni korralik (nõges)lööve. Täna näen, et seda teist kuuri polnudki vaja, Teine paranes ka selleta.

Kui Esimesel veerandi viimasel nädalal köha ägenes, siis jäi ka Kolmas pärast nelja lasteaiapäeva uuesti köha ja palavikuga koju ning see palavik püsis tal kaheksa pikka päeva. Kokku oli ta veebruaris kena kaks nädalat palavikus, kuu esimese pooles need palavikud lihtsalt tulid ja läksid, mitte ei püsinud terve nädala nagu kuu teises pooles. Ka temale määrati pärast esimese antibiootikumikuuri lõppu teine otsa, sest esimene teda tervemaks ei teinud, aga ma ei ostnud ravimeid kohe välja ning paar päeva hiljem oli köha nii palju taandunud, et jätsingi ka tema antibiootikumid apteeki.

Neljas oli oma kõrge palaviku järel lihtsalt nohus ja pärast seda puhkas niisama kodus, temal antibiootikume vaja ei läinud, aga kuu jooksul oli ka tema vähemalt viis päeva palavikus, nii et nelja lapse peale oli palavikke rohkem kui veebruaris päevi … Sellist kuumalainet meil varem olnud ei ole … Igasuguseid laatsarette oleme siin pidanud küll, kuid kõrgeid palavikke on esinenud pigem harva ja needki on enamasti ühepäevased olnud.

Veebruar oli igatahes selline hullumaja, et kuu teises pooles tekkis mul juba ahastus – nii villand oli sellest, et jaanuari lõpust alates oli kogu aeg kellelgi mingi häda, palavik palaviku järel, lakkamatud köhahood ja magamata ööd. Kui juba tundus, et lapsed hakkavad terveks saama, kustutas kannapööre kõik lootuskiired, sest poisid jäid hoopis veel haigemaks … Tõesti tuli mingi hetk jõuetuse nutt kurku, kui kraadiklaas näitas taas palavikku ja seda veel mitmes kaenlaaluses järjest.

Kuna kuumalaine käis kõigist lastest üle ja nad kõik olid terve kuu vähem või rohkem haiged ning kolm neist said raviks antibiootikumikuuri, mõtlesin teha neile kõigile ka vitamiinikuuri, et organisme pikast põdemisest turgutada. Eelmisel aastal umbes samal tarvitasid lapsed Nutrigeni toidulisandeid ning poisid olid pärast seda pikalt terved kui purikad, Neljas küll nohutas regulaarselt edasi, kuid kahe nohu vahele jäi siiski lasteaias käimise rekord, mistõttu liikusid nüüd mõtted taas Nutrigeni peale.

Rosena Facebooki lehel läks meel aga vähe mõruks, sest nägin, et Nutrigeni toidulisandid olid terve veebruari 30% odavamad, mina tahtsin neid muidugi märtsi esimestel päevadel osta – kui tüüpiline! Needsin end korraks maapõhja ning kirjutasin Rosenale läbi Facebooki lootusega saada väikese hilinemisega see soodustus, sest tahtsin osta ikkagi neli pudelit. Rosenast aga vastati, et nad saadavad need pudelid niisama ja veel topeltkoguses, et lapsed saaksid teha kuuajase vitamiinikuuri. See oli tõesti parim asi, mis pärast terve kuu kestnud laatsareti juhtuda sai! Aitäh-aitäh-aitäh-aitäh, Rosena!nutrigen supra multivitamiin lastele.JPGNutrigen Supra, ainus laste toidulisand, milles on 13 vitamiini ja 10 mineraalainet.

Ma ei ole muidu väga multivitamiinide usku, aga Nutrigeni toidulisandite puhul tegin erandi, sest nende esimeseks koostisosaks ei ole suhkur. Ma ei ole küll koostisosade ekspert, kuid mulle tundub, et Nutrigeni siirupites on igasuguste teiste siirupite, kummi- ja šokolaadikarudega võrreldes ebavajalikke aineid oluliselt vähem või pole neid pea üldse. Võimalik, et olen ülekohtune, kuid kummikarude ja muude kommisarnaste vitamiinide suhtes on mul alati olnud korralik tõrge, mulle on need tundunud rohkem kallid kommid, mistõttu hakkasin mingil hetkel igasuguseid multivitamiine juba eos välistama, ei jäänud palju puudu, et oleksin aasta tagasi sama teinud ka Nutrigeniga.

Võib-olla sellepärast lapsed haigeks jäidki, et nad tavaliselt midagi peale D-vitamiini juurde ei saa. Kui, siis ainult C-vitamiini, aga seda mitte igapäevaselt ega isegi mitte igakuiselt. Sügiseks küll ostsin 3 erinevat Nutrigeni siirupit, et valmistuda viiruste hooajaks, kuid meie kamba peale piisas sellest kogusest ainult kaheks nädalaks, millest jäi ehk väheks. Samas pidasid lapsed veebruarini täitsa hästi vastu, kui mitte arvestada Neljanda nohutamist, sest see on miski, mis on temaga sünnist alates aastaringselt kaasas käinud.

Igatahes, veebruari vintsutuste järel kulub lastele üks superturgutus ära ja selleks eelistan praegu just Suprat, maksivitamiinisiirupit. nutrigen supra 3Mõnede allikate väitel kulub kevadel nagunii üks vitamiinikuur ära, sest talve jooksul on keha kulutanud palju energiat temperatuuri hoidmisele, samal ajal on aga toidulaual vitamiinide kogus vähenenud, mistõttu võib organismi kimbutada vitamiinipuudus ja tulemuseks on kevadväsimus.

Ma ei tea, kas see on kokkusattumus, aga viimane suurem laatsaret ja antibiootikumide tarvitamine jäi üle-eelmise aasta märtsikuusse, mil kõik lapsed olid korraga pikalt haiged, kolm neist lõpuks kõrvapõletikuski. Võib-olla ongi nende organismid kevadeks nõrgemad olnud, mistõttu on haigused kergemini külge hakanud. Mitte ainult nende organismid, vaid kõigi ehk veebruaris-märtsis ei ole mitte gripihooaja haripunkt, vaid inimeste immuunsuse madalpunkt.

On kuidas on, lapsed on lõpuks terved ja loodan, et nende immuunsüsteemid saavad nüüd nii palju üles turgutatud, et see jääb mõneks ajaks kestma. Üks pudel Suprat on neil kamba peale juba tühjaks tehtud, seitse veel jäänud …nutrigen supra 2Kes tahab samuti laste immuunsuse turgutamiseks Nutrigeni toidulisandeid krabada, siis märtsi lõpuni saab seda teha koodiga sidrun 30% soodsamalt.

Üllatusena oli Rosena.ee saadetud pakis lausa kümme pudelit Supra siirupit, aga meile piisab kaheksast, mistõttu kingin kaks pudelit kellelegi ära. Olenevalt lapse vanusest piisab sellest kogusest 27-80 päevaks. Kui tunned, et sinu lapsel/lastel oleks just praegu midagi sellist vaja, siis anna sellest kommentaariga märku, võitja loosin välja juba 15. märtsil, et uus nädal saaks alata vitamiinikuuriga.

15. märts: Nutrigen Supra siirupid võitis Merle, palju õnne!

Vildakas reede + juuksejutud

Reedel oli veider päev … Ma isegi ei tea, kas kõik vedas viltu või tekitas PMS tunde, et see oli nii, aga see algas juba hommikul juuste sättimisega. Kui esimestel kasutuskordadel tõi Gyada juuksegeel mu loomulikud lained rohkem esile, siis reedel kuivasid juuksed eriti veidralt lainesse, mistõttu kammisin need sirgeks ja panin pooled juuksed üle pea patsi. Olin veidi pettunud, sest tahtsin lastega kinno minnes vähe kenam välja näha, oli ikkagi reede ja naistepäev.cofKino oli juba seetõttu suur sündmus, et sellega panime nädalaid kestnud laatsaretile punkti ehk lapsed sai üle pika aja välja. Piletid broneerisin varakult ära, sest Rakveres muidu kohti ei saa ja reedeks oligi seanss välja müüdud.

Tõenäoliselt on suurlinnade kobarkinod mind ära hellitanud, sest ma ei jäänud kinoelamusega väga rahule. “Kuidas taltsutada lohet 3” oli iseenesest hea multikas, aga ma unustasin ära, et tegu on 3D seansiga, nii et ma ei olnud prille kaasa võtnud, need tuli 6 € eest juurde osta, mis tähendab, et meil on kodus nüüd mingi 30 paari 3D prille. Reedel ostetud prillid jätsime tegelikult autosse, aga ma ei usu, et neid enam vaja läheb …

Me olime küll ettenägelikult pool tundi varem kohal, aga viimased tulid veel pool tundi hiljem, nii et multika ajal oli ebanormaalselt palju sagimist, telefonivalguses kohtade otsimist, teiste mööda laskmiseks klapptoolidelt püsti tõusmist ja ka projektori ees seismist, mistõttu polnud ekraanil korduvalt muud kui kellegi hiigelsuur pea. Heli tundus mulle väga vaikne, sest kohati kadusid sõnad mugimishäälte sisse ära ja see viis mind seansi alguses üsna piiri peale, ma lihtsalt ei kannata mugimishääli ja neid tuli nii eest kui tagant. Silveri naaber üldse oksendas pärast söömist popcorni topsi ja ka sellest mööda oma riietele, mille järel hakkas Silver talle salvrätikuid otsima. Mul õnneks oli poolik pakk kotis, nii et laps sai end veidi kasida.

Multika teiseks pooleks olid mugimishääled küll vaibunud, aga siis hakati vetsu vahet voorima ja tagatipuks pidin ise ka Neljandaga vetsus käima (tavaliselt ei pea), mistõttu läks mul multikast päris mitu minutit päriselt kaduma. Nii kehva kinoseanssi pole mul vist kunagi olnud ja mind kohe eriti närib, et see 33 eurot maksma läks … Esimest korda on mul kino peale kulunud rahast kahju.

Tuleval kolmapäeval oleks T1 Cinamonis sama asi ümmarguselt 20 eurot maksma läinud (sest mul on 1 tasuta pilet + veidi boonuspunkte) ja kinoelamus oleks kordades parem olnud, parkimiskorraldus samuti. Kolmapäeval peame nagunii kahe suurema poisiga pealinna arsti juurde sõitma, nii et oleksime saanud need kaks asja kenasti ühendada, aga ma ei tulnud kohe selle peale.

Ühesõnaga, kinovalik oli seekord täielik möödapanek, aga seda rohkem minu ja Silveri jaoks, lapsed ei oska sedasi pirtsutada, neile hoopis väga meeldis ja see on põhiline. Enda elamuste huvides käime edaspidi siiski Tallinnas kinos, tegime seda äkkideena juba samal õhtul, aga lasteta.mdePärast kino läksime Põhjakeskusesse, et panna pakk nii DPD kui ka Smartposti automaati. Esmalt tegelesin DPD pakiga, pistsin selle kappi, lõin ukse kinni ja vajutasin automaatselt “ei”, sest kiire oli ja ma ei tahtnud kviitungit. Selle peale küsis masin, kas soovin suuremat kappi. Valikus oli “jah” ja “tühista”, ma vajutasin viimast, mille peale olin tagasi alguses … Aga pakk oli juba kapis. Ilmselt minu valitud “ei” tähendas hoopis seda, et ma ei kinnita kappi. Ma ei osanud muud teha, kui minema jalutada ja loota, et pakk siiski saajani jõuab. Kui ei, siis selle väärtus oli nii olematu, et paki kadumisel võin seda kooliraha endale lubada.

Edasi jalutasime pika maa Smartpostini, kus täideti kappe. Ootasime minuti, kaks, lõpuks juba viis, kuni otsustasime loobuda, sest kiire oli ning Tapal oleksime saanud ka paki teele panna. Auto juurde jõudes meenus, et ma ei tahtnud ainult pakki teele panna, vaid ka mulle tulnud paki välja võtta … Jalutasime uuesti tagasi ja sain tee peal oma esimese naistepäeva roosiõie, see tegi tuju vähe paremaks. Automaadi juurde jõudes oli täitmine lõppenud, vaid andmete sünkroniseerimist tuli veel oodata, kuid see oli juba koera saba.

Kiire oli meil seetõttu, et “Rohelise raamatuni” polnud palju aega jäänud, aga enne seda pidime veel lapsed ja kassid oma emade vahel ära jagama. Kassid seetõttu, et kui nad ei saa end korra nädalas maal väsitada, siis nad hakkavad öösiti meid väsitama.

Kui lapsed ja kassid olid jagatud ning oli selge, et oleme graafikus, siis hakkasin telefonis pileteid ostma … 10 sekundit pärast tehingut sain aru, et panin jälle puusse. Tahtsin osta kohad trepipoolsesse serva, aga valisin hoopis seinaäärsed ja see pisiasi väga ärritas, sest mulle tundus, et teen kõike valesti. Vähemalt oli film õige ja veel väga hea ning tohutu jalaruumi tõttu ei häirinud ka valesti valitud kohad, sest lõputiitrite lugejatest möödumine polnud kuidagi raskendatud.

Nii, edasi läksime Gan Beisse sööma, oli ikkagi naistepäev ja lõunasöögist oli ka juba kaheksa tundi möödas. Lootsin, et saame seal istuda ilusa miljööga tagumisse saali, aga saime hoopis kõige kehvema asukohaga laua otse leti ees. See rikkus ära minu “kallis viis mind naistepäeva puhul restorani” Instagrami pildi … Vähemalt oli hiline õhtusöök hea.cofGan Bei tagumine saal, kuhu me lauda ei saanud. Pildi tegin siis, kui vanematega seal söömas käisin.

“Käisime deidil” pildi osas panustasin lifti-selfie peale, aga neljandalt nullkorrusele sõites ei õnnestunud ükski pilt, nii et meie vaba õhtu jäigi ainult meie kahe vabaks õhtuks.

Õhtule ja pikale kojusõidule tahtsime punkti panna Cirkle K kuuma piparmündikakaoga, aga võite kolm korda arvata, milline kohvimasin kolmest rivist väljas oli, kui Silver meile sooja jooki ostma läks. Loomulikult see üks ja ainus, kust piparmündikakaod saab. Vähemalt sai möörfi oma i-le täpi peale.

Ega laupäev parem ei olnud. Ma hakkasin seda postitust eile hommikul kirjutama, aga jõudsin vaid WordPressi avada, kui nägin ema vastamata kõnet ja tagasi helistades selgus, et ta oli terve öö seljavaludega EMOs ning isa ootas teda samal ajal autos, nii et nad olid vanaema ja vanaisa rolli täitmiseks liiga väsinud. (Igaks juhuks ütlen, et lapsed ei olnud öösel üksi.) Võrreldes minu vanematega oli meie laupäev küll parem, esimesed kaheksa tundi veetsime ikkagi magades, kuid hommikuvabadus jäi nautimata, kohvid lõpuni joomata ja tekkinud olukorra tõttu ei jõudnud me sauna ka, mis on minu jaoks suurim ebaõnn üldse. 

Muus osas oli laupäev täitsa tavaline argipäev. Täna ei ole aga päris tavaline pühapäev, sest Silveril on sünnipäev, millest ta küll midagi teada ei taha, kuid kodusest kartulisalatist ja küpsisetordist ta siiski ära ei ütle.  

View this post on Instagram

Age is just a number? No! Age is a word. 🖤 #thirtysix

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kahjuks eile ega üleeile ma juuksehooldusvahenditeni ei jõudnud, samuti ei jõua täna, kuid kuna Waku Organicsis on viimast päeva kogu tavahinnaga kaup 25% soodsam, siis lühidalt kirjutan, mida kasutan.

Aubrey sügavpuhastav šampoon – ostsin selle esimest korda augustis ja olen seda juurde varunud, kingituseks ka sobiva palsami saanud ning mulle see komplekt sobib. Ma ei tunne, et sügavpuhastav šampoon oleks liiga tugev, küll jäi mulle lahjaks kingituseks saadetud siluv šampoon. Kuna enamus Aubrey šampoone on korduvalt poole hinnaga müügis olnud ja nii ka praegu, siis nendel ma praegu pikemalt ei peatu.

Gyada rasustele juustele ja tundlikule peanahale mõeldud šampoon – olen seda alles paar nädalat kasutanud, muljeid on veel vara jagada, kuid positiivne on see, et šampoonivahetus kõõma ei tekitanud (mul see oht alati on). Valisin selle tegelikult rohkem lastele, sest neil on sebboroiline dermatiit (vana hea beebikõõm) ja šampoon lubab seda ennetada.

Radico taimesegud Amla, Reetha (Ritha) ja Shikakai – Taimesegud lubavad tugevdada juuksekarva, vähendada nii juuste väljalangemist, kõõma kui ka sügelust, ennetada halle juuksekarvu, siluda ja nii edasi. Need kolm on ka Hair Treatment segu sees, selle alt saab kõigi kohta info kiiresti kätte. Reetha pulber sobib ka sebboroilise dermatiidi leevendamiseks, olen sellega kahe lapse pea praegu puhtaks saanud, aga püsivat tulemust ei looda, sest nahaarsti sõnul ei saagi seda välja ravida, saab vaid kontrolli all hoida. Olen taimesegudega maske teinud korra nädalas, juuste väljalangemine on ehk tõesti vähenenud, sest harjamise ajal ei täitu kraanikauss enam juustekarvadega.

Aubrey Chia seerum ja Gyada juuksegeel – Esimest kasutan iga pesu järel (v.a siis kui olen maskitanud või kavatsen juuksegeeli kasutada) ja mõnikord ka enne pesemist, kui juukseotsad tunduvad kuivad, siis kannan seda ohtralt otstesse ja pesen paar tundi hiljem pea puhtaks, tulemuseks on tervema ja siledama välimusega juukseotsad. Geeli olen alles üksikud korrad kasutanud, tegu on rohkem viimistlusvahendiga, mitte igapäevaseks kasutamiseks mõeldud tootega. See toob lokke (minu puhul laineid) rohkem esile ja silub kahusust, aga samal ajal ka kuivatab juukseid ning liigse koguse puhul muutuvad kokkukleepunud karvad kohati jäigaks nagu oleks vahtu või lakki kasutanud.Waku juuksedEsimesel pildil kasutasin eelmisel õhtul taimesegu ja läksin märgade kammimata juustega magama, pildil on hommikune tulemus. Teisel pildil kasutasin ilmselt ainult Aubrey šampooni ja seerumit, kolmandal Gyada juuksegeeli, neljanda pildi puhul ei mäleta, aga umbes nii eriilmelised mu juuksed ongi. Fööni, sirgendajat ega muud sellist ei kasuta ma kunagi, ainult eelmainitud tooteid. Alati ei saa ma soovitud tulemust, juustel on endiselt häid ja halbu päevi, aga suures plaanis olen praeguste hooldusvahenditega rahul, mu peanahk on puhas ja korras (v.a psoriaas, mille leevendamiseks kasutan Turblissi juuksemaski, see on siiani kõige tõhusamalt toiminud), juuksed on pehmed, kuid ei lähe pusasse, nii et kurta ei ole mul küll millegi üle.

Ise kasutasin ka praegu võimalust ja soetasin 25% soodsamalt Bhringraj pulbri ja Aubrey leebema sügavpuhastava šampooni, mis ei ole veel kordagi poole hinnaga müügis olnud, aga mille proovimisele olen enne ka mõelnud. Kaalusin ka kiiresti määrduvatele juustele mõeldud Gyada šampooni, aga Aubrey kasuks rääkis suurem kogus ja soodsam hind.

Edit: Postituse kirjutamise ajal olid mul asjad alles ostukorvis, liiga ennatlikult kasutasin mineviku vormi, sest ostuni ma ei jõudnud … Wakus on mingid tehnilised probleemid. Nendega tegeletakse, aga enne homset ei pruugi saada ostu vormistada, mistõttu soodusaega pikendatakse.

Häid juuksehooldusvahendeid on raske leida, olen salongitoodetest proovinud Joicot, Macadamiat, Nioxini, Tigi Bed Headi, Richi ja võib-olla midagi veel ning ühtegi neist ei ole ma ostnud kaks korda, sest  ma pole rahule jäänud. Kui alguses on üks või teine isegi hea tundunud, siis kuu või kahe pärast on kõõm ja sügelus tagasi tulnud ning kõõmašampoonita pole nendest probleemidest lahti saanud.

Loodusliku(ma)d šampoonid pole ka kindla peale minekud, olen katsetanud Madarat, vedelat ja tahket Nurmet, Natura Sibericat (saialille oma, minu jaoks kõige suurem pettumus), Kokose pulbrit ja isegi kanamuna, aga ükski vahend pole olnud päris see, iga asjaga on tulnud tagasi kas kõõm või pole ma juukseid enam päris puhtaks saanud (tahke šampoon ja kanamuna), pulber oli iseenesest hea, aga ma ei viitsinud iga kord sellest šampooni kokku segada.

Praegu olen üle pika aja juuksehooldusvahenditega rahul, uusi asju igatsen proovida vaid tootjasiseselt ehk kavatsengi praegu Aubrey šampoonide ja Radico taimesegude juurde jääda, võib-olla tutvun rohkem ka Gyada tootevalikuga, aga seda tasa ja targu, sest kõike korraga rahakott lihtsalt ei kannata.

Nii palju siis lühidalt kirjutamisest, eks … Loodan, et olin abiks ja leiate samuti Waku Organicsi tootevalikust oma uued lemmikud. Mina lähen nüüd aga oma lemmikule mehele küpsisetorti tegema.

Ps! Täna õhtul loosin Facebookis välja Pärnu Laserpargi privaatmängu, veel on aega osaleda.