Olen ja ei ole

Pole ammu kohtunud… Minu viga. Kui mõtlete, et mul on viimasel ajal kindlasti väga kiire olnud, sest jätkasin 12. klassis ja võtsin kõrvale kutseõppe, siis eksite. Ma loobusin kutseõppest. Jälle. Keskkooli lõpuklassi nimekirjas olen, aga koolis pole kordagi käinud ja mitte ühtegi asja pole kodus ära teinud.

Irooniline on see, et kutseõpe oli miski, mis minus elevust tekitas, ent ma lõin verest välja, sest 60 EKAP-d + 12. klassi viimased ained + 11. klassi uurimistöö… Ma ei uskunud, et ma sellega hakkama saan. Oma osa on muidugi ka sellel, et õppeaastast umbes 5 kuud olen ma lastega üksi ja see ei ole väike koormus. Nii ma loobusin kutseõppest, aga samas ei ole ma 12. klassiga üldse tegelenud, sest see ei tekita minus elevust, vastupidi, ainult vastumeelsust ja ärevust. Elasin kooliaasta alguses isegi esimesed paanikahood üle, mille peale panin lõpuks psühhiaatri juurde aja. Sain selle detsembrisse.

Ma tegelikult kirjutasin ühele tasulisele psühhiaatrile juba kevadel, sest ma olin langemas taas punkti, kus tundsin, et ma olen täiesti tühi, et ainus, mida mul on oma perele veel anda, on mu elukindlustus… Seda ütlesin ka kirjas, aga vastuseks sain vaid automaatteate, et covid-19 tõttu vastuvõtte ei toimu. See oli löök allapoole vööd. Kirja saatmine oli minu jaoks eneseületus, tegin seda peaaegu hüsteeriliselt nuttes ja järgmisel hetkel tundsin, et ma ainult alandasin ennast.

Umbes sama tundsin eelmisel nädalal, kui kirjutasin pikalt ja avatult õppedirektorile, kes tundus olevat lähim tegelane õppealajuhatajale või -nõustajale, lähim RTG Jutale. Ma ei hakka kirja ümber jutustama, vaid kopeerin selle siia:

Tere!

Ma ei tea, kas kirjutan õigele inimesele, aga mul on palju küsimusi ja kõhklusi seoses õppetööga RAK-is. Mul jäi RTG-s 12.klass pooleli, RAK-i astusin üksikaineõppesse, aga õppetööga ma veel alustanud ei ole, sest iga kord, kui ma üritan Siseveebis, Outlookis ja Facebookis oleva info tervikuks siduda ning Moodles ringi vaadata, kaob mul igasugune motivatsioon. Ütlen eos, et minu jaoks oli RTG süsteem lihtne, arusaadav ja mugav, aga praegu kiilub mul kõik kinni ja olen juba paar nädalat olnud seda meelt, et ma löön käega, suva see keskharidus, ma lihtsalt ei jaksa rohkem. 

Aga siis jälle mõtlen, et mul on nii vähe jäänud, nii vähe… Ma lahkusin kutsekeskkoolist III kursusel, aga Tapa Gümnaasiumis sain kooliteed jätkata vaid 11. klassis ja ma murdusin kaotatud aasta, keskkonnamuutuse ja alandava matemaatikaõpetaja tõttu. Ma sain jõuluvaheaja viimasel päeval järgmise hommiku matemaatikale mõeldes närvivapustuse ega läinud rohkem kooli, isegi dokumentidel ei suutnud ise järel käia.

RTG-s üritasin jätkata aastal 2010 ja 2012, need jäid üritusteks. 2016/2017 õppeaastaga sain 11. klassi tehtud (v.a uurimistöö), aga sellega ei kaasnenud kergendust, vaid ärevus süvenes, kaks aastat jäid jälle vahele, kuni üritasin eelmisel õppeaastal uuesti ja ma usun, et ma oleksin õnnestunud, kui distantsõpe poleks peale tulnud, sest siis ei olnud mul kolme algklassilapse õpetamise (+ lasteaialapse) kõrvalt aega ega jaksu enda õppimistega tegeleda. 
Praegu oleks mul aega, aga pole motivatsiooni, pole kedagi, kes mind julgustaks ja toetaks (nagu tegi seda Juta V RTG-s) ja pole selgust selle osas, mida ma tegema pean. 

Lugesin kas Outlookist või Facebookist, et üksikaineõppijad kutsutakse järjest vestlema, et plaanid paika panna, aga keegi pole siiani minu vastu huvi tundnud. Mind lisati alguses e-õppesse, see tuli mulle ootamatult, aga samas hakkas see mõte mulle meeldima, kuid järgmisel hetkel oli Siseveebis juba käskkiri, et olen tavaklassis, kuigi ma ütlesin, et las siis jääda e-õpe. Klassijuhatajaga suheldes sain aru, et olen kolmes aines tavaõppes ja kahes e-õppes. Need kaks peaksid olema geograafia ja inglise keel. Mina näen Outlookis aga ainult tavaklassi gruppi, e-õppijate teadetele ma ligi ei pääse. Ütlesin seda klassijuhatajale, ta ütles, et ma kannataks, et kursus on koostamisel. Mis kursus, ma ei tea. Samuti ütles ta, et Moodles näen oma kursusi, kui login ID-kaardiga sisse, et siis pole õpetajatelt parooli vaja. Ma näen, et geograafia kursus on olemas, aga liituda ma sellega ei saa ja samas ei ole ma saanud ühtegi teadet geograafia õpetajalt koos parooliga. Inglise keeles jooksevad mul tegemata tööd, aga tegelikult peaks mul vaid üks kursus tegemata olema, mitte terve 12. klassi inglise keel.

Ühesõnaga, kogu olukord on minu jaoks praegu nii segane, et tahaksin käega lüüa, aga võib-olla kellegagi rääkides muutuks olukord selgemaks. 
Kellega ma peaksin kohtuma, et saada aimu, mida ma tegema pean ja kuidas ma seda teha saan?

Lugupidamisega

Vastuseks sain: “Edastan teie kirja klassijuhatajale. Ta edastab teile kõikide kursuste lingid.” Järgmisel hetkel kirjutas klassijuhataja messengeri, et ta lisas mind e-õppijate meililisti ning saatis lingi Moodle kursuste ja paroolidega (milleks oli siis 13.10 saadetud teade e-õppijate Outlooki grupis). Ei mingit Jutat, kes oleks kutsunud mind endaga kohtuma, minu hinded lahti võtnud ja öelnud, mis mul veel teha on vaja, mind mõistnud ja toetanud… Ma nutan seda kirjutades. Nutan! See peaks ütlema, kui väga ma Jutat ja RTG-d igatsen. (Kes ei tea, siis Rakvere Täiskasvanute Gümnaasium pandi aastase etteteatamisega kinni ning õpilased suunati edasi ametikooli.)

Ma usun, et RAK-is on praegu täielik segadus, nendega liitus üleöö ikkagi ca 200 täiskasvanud õpilast, kellele hakati e-kursusi looma augusti lõpus. Praegune olukord on kõigile uus ja ilmselt pole kellelgi aega olla mulle Juta eest. Mulle tundub tegelikult, et muutus käib RAK-ile isegi veidi üle jõu ja seetõttu hakati septembri keskel otsima üldharidusõpingute õppejuhti. Klassijuhatajale käib vast ka ca 200 õpilast üle jõu, ta on ikkagi 8.-12. klassi peale ühine…

Igatahes, enda avamine viis ainult selleni, et näen nüüd Outlookis e-õppijate gruppi ja pääsesin Moodles kursustele ligi, aga kellegagi rääkida ikka ei ole. Nagu mulle öeldi: uju või upu. Ma kardan, et ma upun.

Kui ma ei oleks läbi magamata ööde ja pisarate nii kaugele jõudnud, siis ma ei kõhkleks ja lööksin kohe käega, sest tõsi on see, et ma ei püüdle selle poole iseenda pärast, teen seda vaid välisest survest. Mul ei ole plaanis keskhariduse baasil midagi õppima minna, mul ei ole seda stiimulit. Ma tahaks selle kõige lihtsalt kaelast saada, et keskenduda edasi kutseõppele: RAK-is on mitu eriala, mis mind kõnetavad ja need on kõik põhihariduse baasil või pole seegi nõutud.

Käegalöömine pole muidugi välistatud, sest on õhtuid, kus ma tunnen, et nii oleks kõige õigem, nii langeks õlgadelt koorem, mis hoiab mind paigal. Praegu ma lihtsalt tammungi aastast aastasse oma “pean omandama keskhariduse” happes, mis ainult söövitab mind, mitte ei vii edasi.

Ma olen üleüldse liimist lahti. Olen seda mingil määral vist alati olnud, mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Viimasel ajal rohkem. Viimase aja all pean silmas paari viimast aastat, umbes nii kaua on asi progresseerunud. Ma ei tea mis asi. Võib-olla on see füüsiline, võib-olla vaimne, võib-olla mõlemat…

Või siis päris kindlasti mõlemat, sest rauadepood on mul tühjad ja D-vitamiini tase liiga madal. Jep, pärast kõike seda punast liha ja päikest, mida see suvi on täis olnud. Rauataseme asemel on tõusnud hoopis kolesterool ja seda veidi üle normi.

Vaimne seisund on nii ja naa. See naa võib tulla vajalike mineraalide ja vitamiinide puudusest, sest laias laastus ma masendunud ega kurb ei ole. Olen pigem apaatne – ma ei taha teha isegi asju, mis mulle meeldivad, rääkimata asjadest, mis ei meeldi. Nii tuim ma aga ei ole, et iga veidigi liigutava asja peale nutma ei hakkaks.

Ma olen väsinud. See väsimus on füüsiline, mitte vaimne. See ei ole isegi päris väsimus, sest ma ei ole otseselt unine, ma ei haiguta, aga leian end siiski sageli pikutamas, sest ainuüksi nõudepesu võtab naha märjaks ja paneb südame puperdama.

Mõnikord leian end ka keset päeva magamast, seda väga harva, kuigi võiksin seda iga päev teha. Ma lihtsalt tean, et siis ei jää ma õhtul enam kuidagi magama. Mitte et muidu jääksin kergelt… Päeval uinun küll kergelt, mõnikord piisabki vaid pikali heitmisest, aga päevane magamine pole mingi magamine. Öösel ei juhtu seda kunagi, aga päeval on tavaline, et ma kõigun kuskil kahe seisundi piiril – ma kas kaotan reaalsustaju ja vähkren kogu aeg, ent mõistus ei virgu, või siis ärkan ning kuulen ja tajun kõike, aga ei saa end liigutada. Kumbki pole kosutav variant.

Uinakutest rääkides, siis ühel hommikul saatsin ma küll lapsed kooli ja ise läksin voodisse tagasi. Järgmisel hetkel helistas Silver, nägin, et kell on 10.19 ja ma hüppasin voodist püsti: “Appi, ma magasin sisse! Ei ole võimalik!” Tormasin toast välja ning tardusin esikus, sest rulood olid üleval, toad valged, lapsed läinud… Siis meenus, et ma ikka olin hommikul ka tunnikese üleval, aga jäin nii sügavalt uuesti magama, et Silveri kõne peale tuli mulle silme ette ainult see moment, kus ma äratuskella kinni panin, edasi oli tume maa.

Ma tegelikult tunnen, et asi on paremuse poole liikumas, olen ikkagi paar kuud võtnud korralikes kogustes D-vitamiini ja rauda koos B-vitamiinidega, lisaks GABA-t, 5 HTP-d, oomega-3 kalaõli ning hiljuti lisasin kombosse veel magneesiumi. Viimase mõju on kõige kiiremini avaldunud, jalakrambid pole enam nii tavalised ja silmalaud pole esimesest pihustamisest alates tuksunud, varem tegid seda pea kogu aeg. Veidraid südamelööke on ka vähemaks jäänud. Vahepeal oli täitsa tavaline, et poolunne jäädes tekkis mul hingamispaus, rinnus läks õõnsaks ja süda tegi ühe eriti tugeva löögi, millele järgnes vabalangustunne peas. Ütleksin, et peas läks ka õõnsaks, aga seal on nagunii suhteliselt õõnes.

Kui ma loen mainitud ainete puuduse kohta, siis kõik mu füüsilised ja vaimsed mured on sümptomite hulgas esindatud, nii et võib-olla ei olegi mul otseselt midagi viga, vaid ma olengi lihtsalt tühi. Tühi igasugustest vajalikest ainetest, mis omakorda tekitab tunde, et ma olen endast kõik ära andnud, rohkem pole midagi anda. Seda olen ma viimasel ajal tundnud ka blogi puhul. Ka praeguse postitusega on mul tunne, et ma annan endast midagi ära ja mul on raske seda teha, sest ma olen niigi tühi.

Samal ajal on inimesi, kes annavad päriselt teistele midagi, annavad oma aega ja energiat, et aidata raskelt haigeid inimesi või haavatud loomi… Mul on olnud palju selliseid hetki, kus mõni abipalve või üleskutse tekitab tunde, et ma ei jaksa neid isegi lugeda, sest ka need võtavad minust mingi osa ära. Ma lihtsalt alati tunnen, et tahaksin kõiki aidata, aga samas ei jaksa ma kedagi aidata, isegi iseennast mitte.

Lubasin siin jagada rahvaalgatust Loomakaitseseaduse ja selle õigusaktide muutmiseks, aga ma ei jõudnud nii kaugelegi, et annaks oma allkirja, kuigi mõtlesin sellele pea igapäevaselt. Õnneks ei ole kõik nagu mina ja algatus sai üle 7000 allkirja ning on tänaseks Riigikogule üle antud.

Lubaduse andsin Loomapäästegrupile, kelle osas on mul olnud vastakaid tundeid… Ma ei hakka neid tundeid siin pikalt lahkama, sest laias laastus leian, et nad ajavad õiget asja. Mul endal on lihtsalt raske tõmmata kuskile piiri, mistõttu ei ole ma muutnud looma inimesega võrdseks ja näen paljudes vigastustes pigem looduslikku valikut, sest vastupidisel juhul jõuaksin ma lõpuks sinnani, et laseksin isegi paelussil rahulikult oma kõhus elada. Inimeste valikult loomi hooletusse jätta ma looduslikuks valikuks ei pea, nii et selles osas toetan gängi tegevust kahe käega ja edaspidi ka 10 euroga kuus.

Hakkasin Loomapäästegrupi püsiannetajaks, sest see on taas vähim, mida ma teha saan (enda süümepiinade vähendamiseks), sest midagi muud ma ju ei jaksa teha. Ma valisin enne summa ära ja alles siis lugesin, et sellise püsiannetusega on mul võimalik saada aasta pärast toetajaliikme kaart, millega saab soodustusi ka Jüripoja kliinikus, kus ma oma loomadega käin. Loodetavasti mul seda kaarti tulevikus väga sageli vaja ei lähe, nii saaksin kõige soodsamalt hakkama.

Püsiannetustest rääkides, siis meenutan, et talviste kulude vähendamiseks tühistasin Kingitud Elu igakuise toetamise, aga unustasin jätkata, kui seis jälle paremaks läks. See tuli meelde siis, kui mu uriinis oli valk, bilirubiin ja veri ning ma jõudsin nende guugeldamisega kaugele arenenud soolevähini. Pärast seda hakkasin uuesti püsiannetajaks ja poole suuremas summas kui varem. Mitte et ma arvaks, et see diagnoosi eemal hoiab, kuid tühistada oli hästi halb tunne ja ma üritan seda pausi nüüd kuidagi kompenseerida.

Aa, perearst pani muidu diagnoosiks “halvasti pestud tussu”, nii et muretsemiseks ei ole põhjust…

Tegelikult mõned uuringud mind siiski ees ootavad, mitte küll otseselt uriinianalüüsiga seotud (v.a sapikivide välistamine), aga ma oma hädade puhul nii kindlalt vitamiinide ja mineraalide puudusele ei panusta, et muud variandid kontrollimata jätan. Täna alustangi gastroenteroloogist.

Tahan end lõpuks ikkagi korda saada, olgu selleks siis vaja pikemat vitamiinikuuri, sooleuuringut või psühhoteraapiat. Või lihtsalt mingit muutust. Oli ju siiski üks ööpäev, kus ma tundsin, et ma elan. Ja ma tõesti elasin. Ma ei andnud endast midagi ära, ainult ahmisin sisse. Aga järgmisel hetkel maandusin valusalt, sest tegelikult oli kõik endine. Mina olin endine. See ööpäev andis siiski lootust ja ma olen pärast seda võtnud kõik vastu: iga kutse, iga ettepaneku, iga uue võimaluse. Kavatsen jätkata samas vaimus, et ma koduseinte vahel juuri alla ei võtaks…

Lootuskiir? Ei, suvaline pilt.

Naljakas on see, et meil pole tegelikult vist kunagi nii hästi läinud kui praegu, aga ma olen end kindlasti elus õnnelikumana tundnud. Praegu ei ole ma küll õnnetu, aga ma ei ole õnnelik ka. Ma lihtsalt olen. Või ei ole. Nagu tühi maja.

Nüüd on kõigil traumapunkti-linnuke kirjas

Oli neljapäeva õhtu, Teine tuli tuppa ja ütles: “Emme, ära ehmata, aga Kolmas kukkus ja tal tuleb nüüd peast verd.” MIDA?! “Seda ei tule üldse palju…”

Läksin vaatama ja seda tuli palju, lihtsalt enamus verest püsis tema paksus parukas. Veri ei vii mind juba ammu verest välja, aga külma närviga ma siiski ei ole, sest mind ajas närvi, et lapsed küsisid õhtul ainult viieks minutiks õue ja järgmisel hetkel pesin ma Kolmanda juustest verd välja, et jõuda haavani, kust see tuli. Lootsin lõpuni, et verd on palju seetõttu, et peast tulebki palju verd ja ma ei pea traumapunkti sõitma, aga selgus, et veidi suuremast haavast tuleb siiski rohkem kui päris väikesest. Viimaseid olen peas korduvalt näinud, aga sellist ei olnud, nii et ma pidin traumapunkti sõitma.

“Mütsi” all on tegelikult ainult kaks pistet, ei midagi hullu.

Haavaga tegelesid väga toredad noored õed, üks lõikas juukseid ja õmbles, teine kõrval rahustas ja pärast sidus ning mõlemad tegid oma asja rahulikult, ettevaatlikult ja äärmiselt sõbralikult. Kolmandalt küsiti, kui vana ta on ja vastuse peale naljatati, et ta on isegi kaua tervena püsinud, et üks õdedest sai oma esimese õmbluse neljaselt. Seda oli nii hea kuulda. Mitte siis seda, et keegi vajas neljaselt õmbluseid, vaid mõistmist, samastumist, lohutamist…

Mul ei lähe iial meelest, kuidas käisin Teisega neljandat korda trauma tõttu erakorralises, seal tulid ka varasemad õnnetused jutuks ja nende peale nähvas üks õdedest, et temal on kolm last ja kellegagi neist pole midagi juhtunud. Ma neelasin selle peale keele alla ning kahetsen siiani, et ei öelnud samasuguse tooniga vastu, et mul on neli last ja teistega pole samuti midagi juhtunud.

Teise teine trauma (koerahammustus), esimene oli trepist kukkumine, kolmas mõra jalaluus ja viimane oligi too huulehaav, mille ta sai kiigega vastu vahtimist saades ja mis liimiti kinni.

Enam ma midagi sellist vastu öelda ei saa, sest tänaseks on kõigil traumapuntki-linnuke kirjas. Lastest siis kõigil, Silveril samuti, ent vaatamata enda võetud rumalatele riskidele, olen ma pääsenud luumurdudest ja õmblemist vajavatest haavadest. Mu riskid ei jäänud alati riskideks, olen korduvalt puu otsas alla kukkunud, samuti laka pealt suure kaarega või hoopis kodu poole liikuva kõrge heinakoorma otsast (koos heinapakkidega, mis pehmendasid kukkumist), olen jäänud naelte külge kinni ja endale hargiga vastu säärt löönud, olen käinud kümneid kordi rattaga käna ja paar korda ka mootorrattaga, olen osalenud kolmes autoavariis, mulle on lehmad varba peale astunud, hobune on mu kätt hammustanud, koerad on kallale tulnud ja nii edasi ja nii edasi, aga alati olen pääsenud traumapunktita. Samal ajal oli mu vend erakorralise püsiklient…

Vahepeal oli tunne, et Teisest saab samuti traumapunkti püsiklient, aga viimati käisimegi seal viis aastat tagasi ja ma loodan, et rohkem minema ei pea. Teistega ka rohkem ei tahaks.

Neljas lõi pea vastu lillepotti, haav liimiti kinni, aga see ei jäänud püsima, nii et arm jäi peenikese kriipsu asemel üsna lai. Tänaseks näeb arm küll teistsugune välja, aga on siiski üsna suur ja silmatorkav.
Esimene lõikas puutöötunnis noaga sõrme, sai ainult ühe piste, aga ikkagi õmblus.

Viis aastat tagasi võtsin ma selle “ma olen oma kolmele lapsele nii hea ema, et nendega pole midagi juhtunud” kommentaari südamesse, aga tänaseks saan ma väga hästi aru, et õnnetused on õnnetused ja mitte ükski ei juhtunud seetõttu, et mina olen halb ema. Tagantjärgi tarkus ei ütle ka, et oleksin saanud neid õnnetusi ära hoida – kui, siis ainult Teise trepist kukkumist oleks saanud vältida automaatse liigutuse ehk trepi piiramisega, aga tol õhtul ei tundunud see vajalik, sest Teine jäi magamistoa kinnise ukse taha. Me veel Silveriga mõlemad veendusime selles, et uks läks kinni… Ma ei kujuta ette, kuidas me nii valesti veendusime või kuidas Teine ukse lahti sai, aga igatahes käputas ta ühel hetkel trepini ja veeres sealt meie silme ees alla, me ei jõudnud midagi teha.

Traumapunkti läksime tookord ainult igaks juhuks, lapsel polnud ühtegi silmnähtavat vigastust ja ta isegi ei nutnud eriti. Mina nutsin igatahes rohkem, kõvasti rohkem… Tagasi sõites olin juba palju rahulikum, Teisega oli kõik korras, sai vaid paar väikest sinikat ja muhku.

Sellega meenus, et mind ikkagi on traumaga erakorralisse viidud, seda lausa kiirabiautos. Ma kukkusin ka trepist alla, Kolmas oli siis süles ja Neljas 23. nädalat kõhus. Kolmas pääses ehmatusega, mis on täielik ime, sest ta oli mul vasakul puusal ja just vasaku puusa peal ma trepist alla tulingi. Seetõttu oli tema minu esimene mure, isegi ainus mure… Rasedus meenus mulle siis, kui hakkasin end püsti ajama ja kätt maha pannes oli põrand märg. Alles siis avastasin, et istusin veeloigus ja mu esimene reaktsioon oli ahastust täis “eiiiiii”. Edasi tulid kiirabi, haigla, analüüsid, ultrahelid, voodirežiim ja alles 16 nädalat hiljem algas sünnitus, nii et ma võin seda nimetada enda kõige õnnelikumaks õnnetuseks ja ehk isegi Neljanda esimeseks sünnipäevaks.

Paar päeva pärast kukkumist, ainult veidi sinine ehk kondid jäid endiselt terveks.

Minnes nüüd tagasi alguse juurde, et mis Kolmandaga täpsemalt juhtus, siis tema olevat teinud mänguväljaku ronimispuul trenni, sellelt tagumiku peale kukkunud ja siis edasi selili vajunud, peaga vastu kivi.

Kolmanda trenniõnnetus on väike asi. Hiljuti tegid Neljanda sõbrannad välijõusaalis trenni ja üks neist jättis sinna oma väikese sõrme tipu, vist küünest alates võeti nagu giljotiiniga maha… Vaene tüdruk! Kes oskaks sellist õnnetust ette näha? Mina ei osanud ja ütlesin poistele sageli, et kui neil on igav, siis mingu staadionile trenni tegema. Nüüd ütlesin neile, et hoidku parem välitrenažööridest eemale, vähemalt nendest, mille jaoks on nad liiga lühikesed või mida juba kasutatakse. Soovitan teil enda lastele sama rääkida, ei tahaks, et keegi veel oma sõrme tipust või hoopis tervest sõrmest ilma jääb… Ja kui nad mänguväljakul ronivad, siis vaadaku ka enne, et turnimispuude all ega ümber ei oleks kive.

Kõiki õnnetusi ei anna ära hoida, aga teiste omadest õppides jääb ehk nii mõnigi traumapunkti-linnuke tegemata. Kuidas teil nende linnukestega lood on? Ma loodan, et enamikul on ikka sama vedanud kui minul, olgu siis tänu heale emale või töökale kaitseinglile… See hea ema osa oli liialdus, ma tõesti usun pigem kaisteinglisse, aga mitte ema tegemistesse või tegemata jätmistesse. Mitte et sellel poleks mingit rolli, lihtsalt juhtub ka siis, kui laps on paksu vati sees. Või ei juhtu isegi siis, kui selleks on kõik eeldused (olematu ohutunne, järelvalve puudumine, igavus, kambavaim, halvad ideed) olemas.

“ainult 100 eurot ranitsatoetust”

Rääkisime ükspäev emaga koolist ja ma küsisin, kas õepoeg, kes läheb esimesse klassi, ei saa kooli poolt kunstitarbeid või muud sellist kingituseks. Ema vastas: “Ei, neil antakse ainult 100 eurot ranitsatoetust.” Ma tegin suured silmad: “Ainult 100 eurot? AINULT?!” Ema ei pidanud silmas, et 100 eurot on vähe, ta tahtis vaid öelda, et sellele ei lisandu midagi juurde, aga mul oli seda ikkagi naljakas kuulda…

Meie kaks esimest said oma koolitee alguses ca 20 euro väärtuses kunstitarbeid pluss päeviku, eelmisest aastast lisandus juurde ka kooli tekkel, mis teeb nüüd kingituse väärtuseks umbes 50 eurot ja see on kõik. Ei mingit rahalist toetust neile, kel astub laps esimesse klassi või neile, kel lähevad korraga neli last kooli.

Lähevad… viiendasse, neljandasse, teise ja esimesse….

Me ei ole suuremast toetusest otseselt puudust tundnud, kuid olen imestanud küll, kui olen kuulnud, milliseid toetusi teised omavalitsused pakuvad. Kes 300 eurot, kes 200, kes iga lapse kohta 50… Sellistest toetustest ma ära ei ütleks, meil on algava kooliaasta peale ikkagi juba praegu üle 500 euro kulunud, kuigi ma ei ole veel ühtegi liimipulka ega värvilist paberit ostnud.

Olen teinud suuri silmi ka siis, kui “Lapsed kooli” kampaania suunas on jagatud kriitikat sõnadega, et suurperede lapsed saavad niigi suuri toetusi ja kõike tasuta, aga ikka on veel vaja. Me oleme samuti kohalikus suurte perede ühenduses, maksame aastas 40 eurot liikmemaksu ja saame selle eest ühe korra tasuta kinos käia… Ei mingit asjade sadu… Olgu, oleme saanud suurperede ürituste käigus külastada oluliselt soodsamalt ka Ahhaa keskust või Vembu-Tembumaad, kuid eelmisel aastal käisimegi vaid korra kinos.

Tänavu mõtlesin ühendusest välja astuda, aga ei teinud seda, sest meie liikmemaks aitab ehk neid suurperesid, kel läheb vaja kõikvõimalikke ühenduse hüvesid (toiduabi, annetatud riided, mänguasjad, tarbeesemed jne). Seetõttu olen enamasti loobunud ka pakutavatest koolitarvetest, sest on peresid, kellel läheb neid rohkem vaja. Ainult et seekord saavad koolitarbeid vaid need, kes pole ühendusele võlgu… Minu loogika ütleb, et nemad seda abi just kõige enam vajavadki, mistõttu jätaksin hea meelega meile mõeldud tarbed neile.

Alati ma ei ole pakutavast loobunud – kui Teine läks kooli, siis võtsin tasuta koolikoti küll vastu, tol ajal kulus see abi ära. Tegu oli mingisuguse St.Reet koolikotiga, ei midagi uhket, aga pidas kenasti kolm aastat vastu ja väikese remondi järel peaks kindlasti mõnda aega veel, kuid ostsin ikkagi uue, sest Teise punasekirju hele kott ei meeldinud talle algusest peale. Nüüd sai endale Apollost hallikirju tumeda Jeva, see ehk kestab kauem kui kolm aastat.

Esimene ja Neljas said ka endale Apollost koolikotid, Esimese Jevaga panin veidi mööda (oli liiga suur), selle vahetasin mingi tundmatu firma koti vastu, mille Esimene välja valis. Neljanda ranitsaga olen aga küll rahul, kaalub teine vaid 700 grammi ja loodan, et makstud raha eest on seda ranitsat nii kauaks, et kolme aasta pärast saab mu õetütar sellega kooli minna. Esimese esimene koolikott teenis last neli aastat ja teenib nüüd edasi õepoega, kes sellega kooliteed alustab. Muidu hea kott, aga neljandas klassis jäi see juba veidi väikseks, seetõttu ei hakanud seda peresiseselt edasi pärandama, vaid läksime kolme uue koolikoti teed. Maksma läksid need umbes 150 eurot, mis on kolme koolikoti kohta vist üsna hea, kui arvestada, et mõni ranits maksab üksinda sama palju.

Koolikottidest suuremaks kuluartikliks olid spordiriided ja -jalanõud. Lisaks sisejalanõudele on lastel vaja ka sisebotaseid, mida nad kannavad nii kehalises kui ka trennides (ühe paariga on keeruline, kui kord on kehaline või jalgpall õues, kord sees ning kord on üks õues ja teine sees samal päeval) – see on otsene kooliaastaga seotud kulu, sest nende botastega õues mängimas ei käida. Spordiriided lähevad samuti käiku ainult kehalises ja trennis ning neid olen varunud mitu komplekti, kuna kehalises kantud pluusiga ei kannata minna pärast tunde trenni ning trennis kantud pluusi ei saa järgmisel päeval kehalises kanda.

Pükste puhul ei piisa ka ainult ühest paarist, kui mõnel päeval on lapsel nii kehaline, jalgpall kui ka maadlus. Lisaks veel ujumistunnid, mille jaoks ostsin Esimesele ja Neljandale uued ujumisriided, sest vanad olid juba piinlikult parajad. Sõna otseses mõttes.

Ühesõnaga, riiete osas on praegu kõik olemas (midagi oli varasemast alles, midagi ostsin juurde nii Sportsdirectist kui ka Paavli kaltsukast), kuid puudu on veel kaks paari sisebotaseid ja mõned ujumistarvikud. Mõned ujumistarvikud tähendab siis umbes nelja paari prille ja kahte mütsi, aga nendega õnneks kiiret ei ole, sest ujula avatakse oktoobris. Kui avatakse.

Büroomaailmast ostsin juurde veel kaks spordikotti, sest eelmisel kooliaastal jäi kolmel poisil kahest spordikotist väheks, igal lapsel peab ikka oma kott olema. Ühe pinali ostsin ka sealt, nii tuli 79 eurot täis ja saime kingituseks kaasa juhtmevabad kõrvaklapid. Soovitud pinal maksis seal küll 3 eurot rohkem kui Karupoeg Puhhis (kust tellisin kaks pinalit), aga kõrvaklapid olid seda hinnavahet väärt. Vist. Teoorias pidid need Silverile minema, kuid tema pisikestesse kõrvadesse need ei mahu… Minu lahmakates kõrvades on need küll mugavad, aga ma ei ole kindel, kas ma oskan nendega midagi peale hakata.

Targeti suured täidetud pinalid

Need pinalid… Tegelikult ei olnud VAJA uusi pinaleid (v.a Neljandale), ma lihtsalt tahtsin kõigile samasuguseid. Eelmisel aastal osutus Kolmanda pinal nii mugavaks lahenduseks, et nii Esimene kui ka Teine üritasid temaga vahetuskaupa teha. Ostsin siis nüüd kõigile Targeti pinalid, millel on üks lukk (Esimesel on olnud ka kahe lukuga pinal, aga need lukud ei tahtnud kinni minna, kui pinal oli täis), sisemine keeratav leht (ei mingit voltimissüsteemi, mis katab pool lauda) ning lukuga pikk tasku sügavamas pooles, kus saab hoida anumaga teritajat (meil nõutud) ja muid asju, mida ei viitsita kummi vahele tagasi torgata või mille jaoks ei ole seal ruumi.

Perekaardi omanikele on Büromaailm muidu hea koht, kust koolitarbeid osta, aga ainult siis, kui pood on lähedal… E-poest tellides ei olnud mul Perekaardist mingit tolku. Neid koolitarvete müüjaid on veel, kelle juures saab Perekaardiga allahindlust, kuid kõigiga on mingi aga (minul, kes ma ei ela üheski Eesti linnas). Käisin küll Rakveres ühes poes eeltööd tegemas, ent koolikotid olid seal kallimad kui netipoodides ning soovitud pinaleid ja kustutavaid tindipliiatseid seal ei olnud, nii et Perekaart ei läinud ka seal käiku.

Tindipliiatsid ostsin hoopis Sulemehest, ühe pliiatsi hind on seal 50 senti ja mulle meeldivad need rohkem kui Pilot Frixionid, mis on kordades kallimad. Olen ostnud ka Carioca pliiatseid, kuid need lõpetasid kohe kirjutamise, kui puutusid töövihikute vähe libedama pinnaga kokku, rullikud lihtsalt kiilusid kinni või läksid muudmoodi rikki. Pilotiga seda muret pole õnneks olnud, kuid neid ei jaksa hulgi osta. Pole vajagi, kui on olemas oluliselt soodsam alternatiiv.

Erich Krause tindipliiatsi leidsin kevadel Grossi poes ja ostsin ühe vaid seeõttu, et äkki Esimesele selline sobib – ta nimelt polnud nõus enam titekaid tintekaid kasutama, aga pastakaga kirjutades oli lõpuks isegi laud korrektoriga parandamisest valge… Erich Krause sobis, sest see näeb välja nagu pastakas. Ostsin järgmisel päeval viimased kaks pliiatsit ka ära ning rohkem ma pole neid Grossis näinud. Rimis nägin, aga seal oli iga pliiats eraldi kilepakendis ja maksis 99 senti, jätsin vahele. Netiavarustest ei leidnud ma samuti peale Sulemehe rohkem müüjaid, nii et ostsin neid sealt hulgi, nagunii kulub ka neid hulgi.

Sedeli alumise poole tekst on kustutatud

Rohkem ma midagi varunud ei olegi, kuigi tegelikult peaksin ostma koolivormi elemente ja need pole kõige odavamad. Ma küll hääletasin koolivormi poolt ja teoorias mulle endiselt mõte meeldib, aga kui praktikas pean igal hommikul laste polosärgid riiderulliga üle käima, sest need korjavad külge iga ebeme ja kassikarva, siis eelistan tavalisi riideid, mis maksavad vähem ega vaja sellist vaeva. Igapäevaseid riideid ega jalanõusid ma koolikuludesse muidugi ei arvesta, sest neid on nagunii vaja, olgu kool või koroona.

Koolikulude osas lootsin tegelikult 500 euroga hakkama saada, aga selle summa olen juba ületanud ja omajagu asju on veel puudu. Põhiliselt küll väikesed asjad, aga teatavasti annab palju väikesed asju kokku suure summa… Tõenäolisem on see, et tänavu läheb kooliaasta algus 700 eurot maksma, mis sedasi tundub suur summa, aga 175 eurot lapse kohta ei tundugi nii väga suur, kui arvestada seda, kui palju asju selle summa sees on.

Ainus, mida ma ei pea kolmandat aastat järjest ostma, on vihikud. Nendega on Valemivihik meid pikaks ajaks varustanud ja ma olen selle eest väga tänulik. Ma võiksingi olla lihtsalt tänulik, Valemivihik pole minult mingit vastuteenet oodanud, eelmisel aastal ei jaksanud ma neid blogis mainidagi, aga nemad sellegipoolest kirjutasid ka tänavu ja küsisid, kas tohivad meile taas uue satsi vihikuid saata. Loomulikult!

Seekord aga ei taha ma niisama tänulik olla, ei tahtnud tegelikult eelmine kordki… Siis panin isegi väikese loosipaki kokku, aga kaugemale ma sellega ei jõudnud. Ongi ehk hea, nüüd kasvas Valemivihiku kingipakk veidi suuremaks ja selles on midagi kolmest viimasest aastast:

Valemivihikute stardipakett

Me oleme saanud Valemivihikult nii palju vihikuid, et kõigi endale hoidmine võrduks ahnitsemisena. Mulle küll meeldib asju pikaks ajaks ette varuda, kuid päris ahnitseda ei tahaks, nii et 3. septembril loosin kaasarääkijate vahel ühe valemeid täis kohvri välja. Mind ikkagi huvitab, millisel kujul te ranitsatoetust saate ja kui palju läheb teil laste koolisaatmine maksma. Eriti põnev oleks kuulda, kus suurpered kõike tasuta saavad, kuuldavasti jagatakse isegi jalgrattaid niisama…

4. september: Väikese hilinemisega naeratas loosiõnn Maarjale, mille üle on mul väga hea meel, sest viie lapsega peres kulub ilmselt iga vihik ära.

Valemeid täis kohver

Valemivihikutega on mul täitsa isiklik kogemus olemas, sest minu kui täiskasvanud gümnasisti jaoks on need vihikud asendamatud olnud. Kooliteed jätkates ei mäletanud ma ühtegi valemit ega reeglit ega isegi vene keele tähestikku, kõike olen valemivihikutest otsinud ja kontrollinud… Tänu matemaatika valemivihikule tegin isegi geomeetria töö neljale. Ei, ma ei spikerdanud, sealt jäi lihtsalt meelde valem, mis tundus mulle loogilisem, kui see, mida õpetaja kasutas ning see valem aitas mul kontrolltöös kaks ülesannet ära lahendada.

Ma ei tea, kas lapsed on sedasi vihikutest abi saanud, kuid uusi teadmisi on nad küll saanud. Selliseid kordi on palju olnud, kus Esimene või Teine on tulnud küsimusega “kas sa teadsid, et …” või on lihtsalt jutu käigus mingi põneva fakti välja käinud. Kui olen uurinud, kust nad seda või teist teavad, siis on vastuseks olnud: “Valemivihikust lugesin.”

Kas sa teadsid?

Mis mulle valemivihikute juures meeldib, on peaasi.ee leheküljed – ma nii loodan, et need on reaalselt kellelegi abiks. Mitte ainult need, Valemivihikul on mitmeid kasulikke või isegi vajalikke koostööpartnereid, kes jagavad lastele väärt infot ja aitavad parandada maailma.

Paneb mõtlema

Vihikutes on muidugi ka puhast ajaviidet motivatsioonilugude, sudokude, loogikamõistatuste, soovituste ja muu sarnase näol. Tundides tuleb tegeleda küll tunnitööga, aga kooliaasta jooksul vast tekib piisavalt palju selliseid hetki, kus valemivihikute võimalused kuluvad ära. Kevadel läksid need igatahes igati asja ette, kui ma laveerisin kolme lapse koolitööde vahel ja ootaja aeg oli pikk…

Veidi inspiratsiooni, motivatsiooni ja ajutööd

Ma ei tea, kellele ma praegu valemivihikuid üldse tutvustasin… Enamus on nendega vast kursis, paljudel kindlasti valemivihikud ostetudki – kui nii, siis loodan, et tšekid on alles ja kenasti esitatud, et Apple Watch nutikella loosis osaleda.

Mulle tuletas see nüüd meelde, et mul on Apollosse andmed saatmata, aga ma tahan ikka ka McBook`i loosis osaleda…

PS! Olen valemivihikud kingituseks saanud, kuid see pole mind millekski kohustanud, postitus on sündinud soovist postitada.