32 ja ikka paks

Mul oli kunagi unistus, et olen 30aastaselt elu parimas vormis… Sellega läks nii, et olen nüüd 32 ja elu halvimas vormis, kui rasedusaegseid vorme mitte arvestada. Oma kaalulangetusest kirjutasin siin ette ja taha, kaalutõusust pole aga suurt midagi kirjutanud, nüüd teen seda.

Meenutan, et ma olen alati olnud pehmeke. Just vaatasin, et minu pikkuse juures oleks mu normaalkaalu alumine piir 45 kilo, aga nii vähe kaalusin ma päris lapsena. Oma 158 sentimeetri juures ei ole ma kaalunud alla 53 kilo, seegi number püsis lühikest aega (ei pidanud dieeti, vaid tegin kaks nädalat füüsilist tööd), sest mu kehale sobis suvel 55 ja talvel 58 kilo paremini. Sõin kõike, liikusin mõõdukalt ja püsisin kuni esimese raseduseni igasuguse vaevata normaalkaalus. Esimese lapse eostasime talvel, kui kaal näitas 58 kilo, see jäi minu raseduseelseks kaaluks ja sellest väiksemat numbrit pole ma aastast 2007 näinud.

Rasedustega võtsin juurde 14-30 kilo ja laste esimeseks sünnipäevaks olin tagasi raseduseelses kaalus. Välja arvatud Kolmandaga, temaga kosusin 30 kilo, nendest 25 kadusid kümne kuuga, siis jäin Neljandat ootama ja tema esimeseks sünnipäevaks kaalusin taas 58 kilo. Sellest numbrist sai kahe aastaga sujuvalt 68 kilo ning detsembri pidusöömaaegade järel näitas kaal ajutiselt isegi 70 kilo. Mu kehale võis see sobida, aga mulle mitte, nii et alguse sai suveks saledaks projekt, millega võtsin erilise vaevata ligi kümme kilo alla.

Lühikest aega see tulemus püsis ka, ent siis hakkas energia kaduma, võhm vähenema ning isu suurenema, sest noh, energiat ju polnud, kuskilt tuli seda ammutada. Nelja kuuga kaotatud kilodest tuli ligi aastaga kolmveerand tagasi.

Bikiinid + keha = bikiinikeha

Eelmisel kevadel läbisin paastukuuri, tegin seda eelkõige psoriaasi, energiapuuduse, halva keskendumisvõime ja muu sellise pärast, paastumine pidavat ikkagi kõike ravima ning kehale ja vaimule uue hingamise andma. Kahjuks ei tulnud mul energiat juurde, samuti ei paranenud keskendumisvõime ning psoriaas läks hoopis hullemaks.

Igatahes, paastu järel kaalusin taas 59,5 kilo, sellise numbrini jõudsin ka oma suveks saledaks projektiga. Ma ei teinud midagi, et seda numbrit hoida, paastust väljusin küll aeglaselt, aga kaks nädalat hiljem sõin samamoodi nagu enne ja võtsin poole aastaga 13 kilo juurde. Tänaseks olen seitse kuud püsinud 72,5 kilo juures, kuigi ma tarbin endiselt rohkem kaloreid, kui ära kulutan. Järelikult on see minu uus normaalkaal.

“Söön kõike, mida tahan, millal tahan ja palju tahan” 2020 vs 2007

Vana normaalkaal meeldis mulle rohkem, aga praegu meeldivad mulle mu tissid…

Ma enamasti ei mõtle oma kaalunumbrile, sest ma tunnen end oma kehas hästi, isegi paremini kui riietes. Alasti olles ei tunne ma end paksuna, aga riideid proovides tahaksin küll saledam olla, sest paljud asjad ei sobi mulle selga ja need, mis sobivad, pole väga mugavad, kui tegu pole just venivate retuuside ja lohvaka pluusiga.

Siis tahaksin ka saledam olla, kui jään koos Silveriga pildile ja ma näen, et minu “muskel” on suurem kui tema oma. Tema kõrval olles ma seda ei taju, aga pildid ei anna armu. Sellega on muidu nii, et minu muskel ei kasvanud tema omast suuremaks, vaid tema oma kahanes minu omast väiksemaks… Kui lastel olid sarlakid, siis tema oli kolm korda haigem kui neli last kokku ja ta kaotas kümne päevaga kuus kilo, need kilod pole siiani tagasi tulnud.

Pärast seda tulid mu vanemate juures kaalunumbrid jutuks ja ma ütlesin isale, et kaalun sama palju kui Silver. SAMA PALJU! Isa kukkus kohe seletama, et ma võiksin oma kehaga rahul olla, et kõik ei peagi olema piitspeenikesed. Ta sai minust valesti aru, nii et segasin talle vahele: “Ma enda kehaga olengi rahul, Silveri omaga pole…”

See oli muidugi nali, ma olen Silveri kehaga rahul, enda omaga samamoodi, aga ma ei ole rahul sellega, milline ma olen oma mehe kõrval. Seda just piltidel. Saunalaval või magamistoas ei tunne ma end tema kõrval ega all suurena. Samuti ei näe ma end peeglist suurena. Enamasti. Mõnikord harva juhtub küll nii, et vaatan end ja masendus tuleb peale…

Aga tavaliselt mulle meeldib see, mida ma peeglist näen ja ma näen seal tegelikkusest enamat. Või siis just vähemat, kui pidada gabariite silmas.

Kui tavaliselt näevad saledad end paksuna, siis minul on enda kehakujust teistmoodi häiritud arusaam – ma olengi paks, aga ma näen ja tunnen end saledana. Ma muidugi tean, et ma olen ülekaaluline, kehamassiindeksi järgi isegi rasvunud, aga see ongi ainult teadmine, mitte tundmine. Ma tean ka seda, et ma näen vaatamata ülekaalule hea välja.

Mhmh, nii enesekindel olengi ja mitte ükski “oi, kas viies on tulemas” küsimus või “võta alla, emis” kommentaar ei pane mind end näljutama või pärast söömist oksele ajama, sest endale ma meeldin ja teiste arvamusest on mul ükskõik (v.a Silveri omast, aga talle ma ka meeldin). Kui ma saaksin, siis jagaksin sellist enesekindlust kõigile, kellel seda vaja on. Lihtne on seda öelda, aga enesekindel naine on ilus naine, nii et pea püsti ja rind ette ning ära unusta oma peegelpildile ütlemast, kui ilus ta on!

Ja nüüd ma räägin endale kohe vastu, sest endast tehtud pilte vaadates mõtlen üsna tihti, et kas ma olen tegelikult ka nii kole. Ma lihtsalt näen nendel alati paks välja. Hahaa, näen paks välja… Mõtlen ikka seda, et need näitavad, milline ma tegelikult välja näen.

Pildid muidugi moonutavad ka, mõnikord teevad need veel paksemaks ja Silver on olnud siis see, kes on käsi südamel kinnitanud, et ma tegelikult ei ole nii suur. Tema arvates on ainult mu jalad suured. Ja tagumik. Ja kõht. Ja käed. Ja üleüldse näen ma tagantpoolt välja nagu kapp. Olgu, tagumikust käteni on minu sõnad, sest kuidas need saavad olla väikesed, kui jalad on suured? Seda on ta küll öelnud, et ma näen kapp välja…

Kuidas palun?

Ma ei taha olla oma mehe silmis kapp, tahan olla buduaarilaud, selline väike, habras ja naiselik. Kahjuks pole ka see piisav motivaator, et alustada TÄNA selle suunas liikumisega, teen seda ikka homme… Minus lihtsalt pole seda energiat, mis oli siis, kui tahtsin suveks saledaks saada. Siis ma pidin saama toast välja, nüüd ma suren, kui ma pean minema toast välja. Eile käisin jala poole kilomeetri kaugusel poes, koju jõudes olin üleni higine ja nii väsinud, et oleksin tahtnud magama minna, see lihtsalt võttis viimsegi energia ära, mitte ei andnud seda juurde.

Minnes tagasi moonutavate piltide juurde, siis alles hiljuti küsiti Instagramis mu story peale, kuhu ma oma lisakilod peitnud olen, et ma ei näe välja nagu 72-kilone. Olengi need kilod moonutava nurga alla peitnud.

Pärast sauna ja enne sauna, higistasin mõned kilod maha.

Mitte et ma tahaks sotsiaalmeedias endast saledamat muljet jätta, olen ka päris tõetruid pilte jaganud, kuid kui mul on valida kahe pildi vahel, kus ühel näen välja kogukas ja teisel enam-vähem selline, nagu ma enda arvates olen, siis reeglina läheb käiku ikka see teine. Eks see paras mullis elamine on, aga vähemalt on see tore mull.

72,5 kg ja 72,5 kg

Tulevikus tahaksin oma väljanägemise ja enesetunde siiski samale pulgale saada. Ma näen muidugi praegu ka hea välja, aga kui minu toitumis- ja liikumisharjumused peagi ei muutu, siis 42aastaselt olen juba 82-kilone ja sealt edasi käsib ägisev kaal mul enda pealt maha ronida… Ma sinnani jõuda ei tahaks. Enne ei saa ma aga midagi muuta, kui ma pole saanud korda oma energiapuudust, mis ei tulene mu ülekaalust, vaid millest tuleneb mu ülekaal.

Kokkuvõttes tahtsingi lihtalt öelda, et jah, ma võtsin kaotatud kilod juurde tagasi ja mõned veel lisaks. Nii see vist käibki. Ma küll meeldin endale ka ülekaalulisena, aga ülekaal ei tule kasuks ei mu psoriaasile, artriidile ega niigi kõrgele pulsile, nii et ma saan aru küll, et pikas perspektiivis tasub olla normaalkaalus. Seetõttu unistan nüüd 35. sünnipäevaks elu parimasse vormi jõudmisest, aga temaatilisi postitusi lähiajal ei tule, sest ma ei liigu praegu parema vormi suunas.

Võib-olla kirjutan mingi aeg ainult kehakaalu ohjeldamise geenitestist. Ostsin selle kingitus.ee kinkekaardi eest, mille kehtivus hakkas eriolukorra ajal lõppema, seega mingeid erilisi elamusi mul sel ajal valida ei olnud. Tõenäoliselt ütleb geenitest, et mul esineb pärilik rasvumisrisk ja risk ülekaalu tekkimiseks, mistõttu on mul ka risk teise tüübi diabeedi kujunemiseks; täiskõhutunne tekib aeglaselt ning mulle ei sobi süsivesikute- ja rasvarikas toit; mu organism põletab treeningu käigus rasvu hästi ja kehalise aktiivsuse mõju minu kehakaalule on suur, lisaks kasvab mu lihasmass kiiresti.

Vastus ei tule ainult nii pea, sest see võtab kuni 30 tööpäeva aega ja ma pole veel vatipulgaga oma põseski urgitsenud, kuigi ümbriku sain vist juuni keskel kätte. Kui ükskord selle ära teen ning tulemusest midagi uut ja huvitavat teada saan, siis tulen jagan siin ka, miks ma ülekaaluline olen ja mida ma kehakaalu ohjeldamiseks tegema pean. Äkki vähem sööma ja rohkem liikuma…

Ps! Gifid on tehtud Doublicat äpiga.

“Osta endale midagi ilusat, tuju läheb siis paremaks…”

Ma võin aeg-ajalt paras draamakuninganna olla, ma saan sellest ise ka aru, aga ikka olen.

Alustades algusest, siis ostsin juunis autole kaks parempoolset pidurisadulat, tagumine sobis, aga esimene sobis hoopis vasakule. Olgu, vasakpoolsed pidurid hakkasid kuumalaine ajal samuti üles ütlema, nii et see läks käiku ja tegin uue tellimuse, et kõik sadulad, kettad ja klotsid saaksid vahetatud. Pärast tellimuse tegemist kirjutasin varuosade müüjale, et algselt ostetud parempoolne esimene sadul sobis hoopis vasakule, mistõttu valisin nüüd vasakpoolse eeldusega, et see sobib paremale. Lisasin juurde, et kodulehe pildil asub parempoolse sadula õlitoru kinnitus all, aga minul on vaja sadulat, kus see asub üleval (nagu vasakpoolse sadula pildil, et see siis peegelpildis istuks paremale poole alla).

Ilmselt oli mu selgitus liiga keeruline, sest selle peale helistati Silverile, et küsida, millist sadulat vaja läheb. Okei, ma tegin tellimuse Silveri konto kaudu ja seal oli tema number, aga ikkagi… Ma ütlesin kirjas, et MINA ostsin abikaasa konto alt varuosad ja nad helistasid Silverile…

Silver mainis mulle seda paar päeva hiljem, mina samal ajal ootasin müüjalt vastust, mida ei tulnudki. Nimelt pidin vanad sadulad neile tagasi saatma, aga tahtsin teada, kas mul on nendega nii palju aega, et saan tagastada kõik neli korraga. Kui meespoolele juba helistati, et naise valitud varuosa sobivuses veenduda, siis mida mulle enam ikka vastata, eks.

Igatahes, ma olin “üllatuslikult” tellinud õiged varuosad, kõik sobisid, ka see vasakpoolne esimene pidurisadul, mille paigaldasime paremale. Tahtsin seda ise teha ja võin tagantjärele öelda, et ma oleksin sellega ilusti hakkama saanud, aga isa ei lasknud mul üksi tegutseda. Tagumise sadulaga oleksin küll hätta jäänud, sellega oli isalgi veidi raskusi, kuid koos (ma targutasin kõrval ja panin paika ühe poldi) saime selle vahetatud.

Mu vanematel on ainult uued sõidukid olnud, nii et isa polnud ammusest ajast sedasi autot remontinud. Viimati tegi seda vist siis, kui neil oli Žiguli ja sellest on umbes 25 aastat möödas. Tänutäheks sellise vaeva eest viisin isa Valklasse forelli sööma, saingi sedasi uusi pidureid ka testida. Sõit oli puhas rõõm, jubedast kolinast, vilinast ja kriginast oli saanud vaikus. Lõpuks!

Kui ma viitsiks, siis jagaksin kogu kammajaad, mis remondisaagaga kaasnes – esimesest tellimusest kulus ikkagi kena kolm nädalat, kuni auto sai korda. Seda viitsin küll jagada, et alustuseks oli 27-kilone varuosade pakk Omniva automaadis kõige kõrgemas kapis. Ma olen 158 cm pikk, ma ulatusin selle pakini vaid sõrmeotstega, nii et seda andis ava poole nihutada ja siis pulksirgete kätega vastu võtta. Ma tõesti mõtlesin, et ma lihtsalt jään selle paki alla, et see kukub mulle kolinal kaela ja ma lahkun automaadi juurest poolvigasena. Õnneks lahkusin vaid poolvihasena… Millal lisab Omniva minusugustele mingi redeli automaadi külge?

Lugu pole veel läbi, ma alles jõuan tuumani. Eile saatis varuosade müüja Silverile kirja, et ta saadaks neile kontonumbri, kuhu deposiit tagastada. Mul oli juba eos halb tuju ja sellest piisas, et uuesti ärrituda selle peale, et nad ikkagi Silverile helistasid ja mind ignoreerisid… Ma vastan tavaliselt ka Silveri kirjadele, aga seekord saatsin talle endale sõnumi, et kuna varuosade müüja helistas talle ja minu kirjale ei vastanud, siis ma rohkem vahendajat ei mängi ja saatku neile ise oma kontonumber. Lisasin, et ma ei soovi kuidagi teda karistada, ma lihtsalt ei tahtnud varuosade müüjaga enam tegemist teha, kui nende jaoks olen ma mingi mõttetu naine, kelle kirjale pole vaja vastata.

Silver helistas mulle ja ütles, et ma võiksin ükskord suureks kasvada. Tegelikult ta ei öelnud nii, kuigi oleks võinud seda teha. Ta hoopis üritas asja siluda ja ütles, et hoopis tema on süüdi, et temalt küsiti, kas ta oskab neid aidata või saab anda õige kontakti ja tema valis aitamise. Et kindlasti ei mõelnud keegi seda asja nii, et mina olen naine ega tea midagi, mistõttu tuleb temalt kui mehelt üle küsida, kas naine ikka valis õige varuosa.

Mind see silumine väga ei kõigutanud, mul oli tuju paha ja mitte miski ei vabandanud välja, et varuosade müüja helistas Silverile ja jättis minu kirjale vastamata. Ka see mitte, et nende silmis oli Silver teinud 29 tellimust, minu nime ega andmeid ei olnud kuskil. Oli vaid see viimane kiri, milles ütlesin, et tellisin abikaasa konto alt autole uued sadulad, kirjeldasin ilmnenud probleemi ja küsisin vanade sadulate tagastamise kohta.

Silver muudkui korrutas, et see on nii väike asi, ärgu ma tehku sellest välja, miks ma nii tühist asja üldse nii isiklikult võtan… Mis mõttes miks? Hoopis MINA olen teinud 29 tellimust, nendes on olnud varuosasid neljale erinevale autole, sobivate osade leidmiseks olen ma teinud korralikult eeltööd ja neid osasid olen ma pidanud üksteisega omajagu võrdlema, et valituks osutuks parima hinna ja kvaliteedi suhtega jupid – see kõik on võtnud aega, palju aega. Aga oma päringule ma vastust ei saanud, hoopis Silver sai kõne seoses varuosa sobivusega.

Ja-jah, neil oli ainult tema number ja blablabla. Minu kirjale jätsid nad ikkagi vastamata, kuigi selles oli konkreetne küsimus. Lõpuks pakkus Silver, et muutku ma siis kodulehel andmed ära, et seal ei pea olema tema nimi ega number. Mõeldud – tehtud, vahetasin ära nime, numbri ja meiliaadressi, aga selle käiguga kadusid kõik tehtud tellimused. #%?”¤&%!!! Tõesti, hakkas kohe parem!

Kirjutasin selle peale varuosade müüjale ning selgitasin, miks ma üldse andmed ära muutsin – sest nad ei vastanud mulle, vaid võtsid ühendust Silveriga, kuigi teadsid, et tema seda tellimust ei teinud. Selle ütlesin lihtsalt hingelt ära, kirja mõte oli saada tagasi tehtud ostude nimekiri, et ma ei peaks hakkama tulevikus uuesti eeltööd tegema, vaid saan juba sealt vaadata, milline varuosa ühele või teisele autole sobis.

Edasi läks Silveri eelnev silumine aia taha, sain ettevõttelt vastuseks, et nad ei peagi muudelt meiliaadressidelt tulnud päringutele vastama, et nemad lähtuvad ainult tellimuses olevatest andmetest. Lisaks ei olnud mõtet minu kirjale enam vastata, kuna KLIENDILE oli vajalik info edastatud. Mitte küll see info, mida ma teada tahtsin… Üldse ei edastanud nad mingit infot, vaid said kinnituse sellele, et ma tellisin õiged osad.

Ütleme nii, et kirjavahetus nendega oli parajalt ärritav (sain näiteks teada, et ma olin neile saadetud kirja teemal helistanud, kuigi ma pole seda teinud, samuti olevat nad edastanud Silverile info vanade sadulate tagastamise kohta, Silver lihtsalt valetab, et sellest ei räägitud midagi), aga tellimuste nimekiri ilmus vähemalt kontole tagasi… Ainult et ma ei ole kindel, kas ma sealt enam varuosasid osta tahan. Kogu see teema tegi tuju veel halvemaks, häbi tunnistada, kuid valasin paar pisaratki… Lihtsalt… Tundsin end nii tühja kohana.

Silver üritas mu meeleolu tõsta ja ütles, et ma läheksin ostaksin endale midagi ilusat, see pidavat tuju paremaks tegema. Issand jumal, muidugi teeb! Läksin kohe põlema ja vastasin talle, et väga hea, valisingi eelmisel õhtul midagi ilusat välja, hind on ka vastav. Silver hakkas hetkeks vist oma nõuannet kahetsema, küsis kogeledes, et mille ma siis välja valisin. Kui kuulis, et jutt käib vars- ja käsitolmuimejast, siis elavnes ka tema ja hakkas juba unistama sellest, kuidas ta uue tolmuimejaga köögipõranda ruttu üle käib või autot puhastab… Nii läheme veel koristamise pärast kaklema!

Vaat, kuhu üks väike draama võib viia. Mulle jäi too tolmuimeja juhuslikult silma, vaatasin seda vaid sellise pilguga, et tahaks, aga liiga kallis, ostmisele tegelikult ei mõelnud ja Silverile ütlesin seda ka naljaga. Nali naljaks, nüüd mõtleme päris tõsiselt varstolmuimeja peale.

Esialgu silma jäänud tolmuimejat me siiski ei soeta, sest see on üsna vana mudel, uuemad on kindlasti paremad. Hetkel on silmapiiril Boschi Athlet mudelid (heh, viimati ostsin autole ka Boschi varuosasid), aga nendel pole mugavat käsitolmuimeja võimalust, nii et me ei teagi… Kuna vaatame ringi üsna krõbedas hinnaklassis (võrreldes varasemate sajaeuroste tolmuimejatega), siis tahaks võimalikul hea valiku teha. Olen soovitustele ja nõuannetele avatud, ainult et päris 800-euroses hinnaklassis me ringi ei vaata, pigem poole soodsamas.

Rääkides veel värskest draamast, siis üks pool minust saab väga hästi aru, et ma lähen väikeste asjade pärast jonni täis, aga teine osa minust tunneb, et asi on suur ja see pool ei taha andeks anda. Ma olen endiselt seda meelt, et varuosade müüja oleks saanud olukorrale teisiti läheneda, sedasi, et ma oleksin tundnud end nende kliendina, mitte suvalise kõrvalise isikuna või üldse seaduserikkujana, kuna olin esitanud neile valeandmeid.

Konto tegime aastaid tagasi koos, siis tundus loogiline see Silveri nimele teha ja vahepeal pole see mind seganud, sest ma olen harjunud tema nimel asju ajama (kirjutan tema eest, vastan tema eest, täidan avaldusi tema eest, sõlmin või muudan lepinguid tema eest – mida iganes saan ma arvutis tema eest teha, seda olen teinud ka, sest erinevalt temast on minul selleks aega, jaksu ja tahtmist), pealegi on kõik autodega seonduv meie ühine asi, aga kui valeandmed, siis valeandmed. Huvitav, mis saab, kui mina teen korrektselt enda nime alt tellimuse, ent ilmnevat probleemi oskab vaid Silver selgitada – siis on ju tema kõrvaline isik, keda andmekaitse aspektist tuleks ignoreerida… Või ei ole, sest ta on mees?

Vahet pole, draama on möödas – auto on korras, pidurisadulad sain vastust ootamata tagastada, vanade tellimuste nimekiri on taas nähtav ja peagi ostame uue tolmuimeja ka, nii et kõik on kõige paremas korras. Ja palun, kes tahab minu solvumist pisendada või naeruvääristada, siis ärge nähke vaeva, ma tean ise ka, kui tobe see kõrvalt vaadates on. Nautige lihtsalt mõistliku täiskasvanu tunnet.

Nägemiseni!

Pahadest päevadest said täitsa tavalised päevad…

Ma sain viimaks aru, miks paljud naised peavad hügieenisidemeid ebamugavaks ja rõvedaks lahenduseks. Sest see ongi ebamugav ja rõve. Ma lihtsalt ei saanud 20 aastat sellest aru, sest tampoonid olid veel ebamugavamad, lisaks tegid need haiget.

Muide, hügieeniside võib ka haiget teha… Kui ma sain esimese sünnituse järel minna üle tavalistele sidemetele, siis kõigepealt läks käiku Always Night. Ei läinud üldse kaua, kui alt hakkas tulitama, kipitama ja kiskuma, sest Always`i kilejas pind oli kleepunud või lausa sulanud mu välimiste ilupistete külge. Pidin sideme niitide küljest lahti sikutama ja pärast olid õmblused ümbert villis, või siis õmblused ise olidki ühed suured villid. Sellega sai Always`ist minu jaoks noways ning asemele tulid puuvillase pealispinnaga sidemed, mis tekitasid küsimuse, kus ma varem olin… Need olid lihtsalt nii palju paremad.

Praegu on mul sama tunne – kus ma varem olin? Ma ei ole päris kivi all elanud, lugesin esimest korda menstruaalanuma kohta ikka mitu aastat tagasi, aga olin skeptiline. Jäin skeptiliseks ka siis, kui sain mõne kasutaja eellooga samastuda, sest ma ei uskunud, et mulle võiks menstruaalanum sobida, kui tampoonid ei sobi.

Milliste eellugudega ma samastuda sain? Sellistega, kus päevade ajal ei saa öösideme ja tampooni kombota isegi prügi välja viia, sest ainult side saaks selle ajaga täis… See on muidugi veidi liialdatud variant, aga liialdamata ei julgeks ma loota ainult öösidemele, kui tahan käia jala 500 meetri kaugusel poes. Minu emakas on menstruatsiooni ajal paras draamakuninganna – pool tundi püsti seismist, jalutamist ja poekoti kandmist on tema jaoks nii suur füüsiline koormus, et ta lihtsalt jookseb verest tühjaks.

Kadestasin teiste kapriissete emakate omanikke, kes kiitsid, kuidas nad said tänu menstruaalanumale topeltkaitsest lahti ja võisid edaspidi pool päeva muretud olla, aga mina olin sunnitud olema sidemeusku ja neid iga tunni tagant vahetama. Tampooni kasutasin ikkagi ainult hädaolukorras lisakaitsena, mulle ei meeldinud seda üldse teha, sest tunne oli alati ebamugav ja eemaldamine valus. Mõnikord isegi väga valus ja vähemalt korra oli mul reaalne hirm, et pean minema EMO-sse, kuna ainuüksi õrn nöörist sikutamine tekitas kuskil sügavustes sellise valu, et võpatasin iga katse ajal. Kui väikese läbimõõduga tampoon tekitab sellist valu, siis suure läbimõõduga menstruaalanum ei saa ju parem olla, või saab?

Ma mõtlesin, et järgmiste Rimi Ilupäevade ajal selgitan selle välja ning ostan OrganiCupi, aga Viljakusmonitor.ee esindaja Helina jõudis ette ning saatis mulle ühe katsetamiseks. Ma küll hoiatasin, et suure tõenäosusega ei jää ma menstruaalanumaga rahule, kuid tema uskus OrganiCupi ja mina lubasin anda sellele kolme tsükli vältel võimaluse, sest umbes nii kaua võtab sellega sinasõbraks saamine aega.

Esimesed katsetused olid tõesti harjumatud, ma ei saanud paigaldamisega piisavalt hästi hakkama, tunne oli väga ebamugav ja ma lekkisin korduvalt. Viimase puhul ei olnud asi ainult kehvas paigalduses – ma viisin emaka Neerutisse kahetunnisele matkale ja sellise pingutuse peale jäi OrganiCupist väheks… Samuti ei piisanud sellest menstruatsiooni teisel ööl, aga see ei tulnud üllatusena, sest ka kõige ultram ööside ei ole lasknud mul siis hommikuni magada.

Vaatamata ebakindlale algusele sain ainult OrganiCupi (+ lekkekindlate aluspükstega) hakkama ning päevade lõpuks olime juba sinasõbrad, selleks pidin tal vaid saba maha lõikama. See oli ainus asi, mis valusaks osutus, samuti osutus see üleliigseks, sest ilma saab anuma ideaalselt kätte. Nüüd saan ka aru, miks tampoon haiget tegi, aga menstruaalanum ei tee – tampoon istus sügaval, paisus seal suureks ja sikutamise peale ajas iga kumeruse juures sõrad vastu, kuid koonusekujuline anum nii ei tee, tema on kogu aeg ukse juures stardivalmis.

Uuel kuul edenes meie koostöö juba nii hästi, et ma vahetasin usku, aru sain sellest küll alles kolmandal kuul, kui päevad algasid vanemate juures ja ma pidin seal sideme kasutusse võtma. See oli nii võõras, nii ebamugav, nii rõve, et tahtsin ruttu koju OrganiCupi juurde sõita.

Hüvasti sidemed, ma olen nüüd menstruaalanumausku!

Ma ei saa öelda, et menstruaalanum on nii mugav, et ma seda üldse ei tunne (vahepeal ei tunnegi), aga igatahes on OrganiCup mugavam nii tampoonist kui sidemest, rääkimata mõlemast korraga.

Ma ei pea enam kunagi Silverilt küsima, kas tema ka kuuleb, kuidas mu hügieeniside kõndimise ajal sahiseb, sest mulle endale tundub, et seda on kaugele kuulda. Ma ei pea enam muretsema, kas sideme servad on läbi pükste näha või selle lillelõhn tunda, sest keegi arvas, et on hea idee sidemeid lõhnastada. Ma ei pea enam taluma paigast nihkunud ja kortsu läinud sidemega kaasnevat ebamugavust. Ma ei pea enam öösel külge keerates krabisema. Ma ei pea enam kellelgi külas olles käekotiga vetsu minema või veel hullem, enne minekut sideme vaikselt püksivärvli vahele peitma ja samamoodi kasutatud sidemega välja tulema, sest vetsus pole pürgikasti.

See-eest on asju, mida ma võin nüüd teha. Ma võin päevade ajal ujuma minna! Ma ei ole seda varem teha saanud, olen vähese määrimise ajal proovinud, kuid tampoon on läinud kiiresti vett täis. Ma võin kuupuhastuse tipphetkel minna kinno kahetunnist filmi vaatama (mitte et enne ei võinud, aga ma parema meelega ei teinud seda, sest siis oleksin pidanud kinno jõudes vahetama ära nii tampooni kui sideme, seda keset filmi kordama ja igaks juhuks pärast filmi ka, et jõuaksin kindlasti kuivana koju – ühesõnaga oleksin pidanud kaasas kandma kotitäit sidemeid ja tampoone ning nendega palju kordi sahistama). Ma võin inimese moodi saunalaval istuda (varem tegin seda sidemega, sest ma tõesti kasutasin tampooni viimases hädas). Ma võin isegi intiimelu elada… Siiani olin ainult andja rollis, aga nüüd oli mul võimalik midagi vastu saada, päevad ei seganud.

Ma ütleksin, et tänu OrganiCupile on minu pahadest päevadest saanud täitsa tavalised päevad. Kui ma enne tahtsin menstruatsiooni kõrgpunktis ainult kodus istuda, siis nüüd olen käinud muretult poodides, väljas söömas, metsas jalutamas, rattaga sõitmas ja isegi ujumas. Asi pole ainult selles, et saan nüüd pikemalt vetsupausideta hakkama, vaid mul on üleüldse nii mugav olla, et ma isegi ei mõtle kuupuhastusele, enne aga ei lasknud märg side seda unustada…

Üllataval kombel on menstruatsioon ka kergemaks muutunud, lühemaks ja valutumaks. Lühenemist olen täheldanud ka siis, kui olen pidanud tampooni kasutama, võib-olla kokkusattumus, aga võib-olla aitab kehasisene vahend verel kiiremini hüübida. Viimased neli menstruatsiooni on mul igatahes poole lühemad olnud, juba kolmandast päevast on vaid kergelt määrinud ja neljandast päevast pole enam anumat vaja läinud (sidemeid kasutasin minimaalselt seitse päeva, nii et minu jaoks on vahe märgatav).

Ma ei leia sellele mingit teaduslikku selgitust, aga guugeldades tuleb välja palju sarnaseid kogemusi, kus menstruaalanuma kasutamisega on päevad muutunud lühemaks ja kergemaks. Soovitan pika ja vererohke kuupuhastuse puhul proovida! Ma soovin, et oleksin ise seda varem teinud, paljud käimised poleks siis käimata jäänud…

Menstruaalanumal on üldse palju plusse, enamus ilmselt teavad neid, aga kordan igaks juhuks üle:

  • Säästab raha ja keskkonda.
  • Tervisele ohutu, sobib ka allergikutele. (Kas teate, et enamik tampoone ja sidemeid sisaldavad jääke taimekaitsevahenditest, pleegitajast, liimist ja muust keemiast, mis võivad pikema aja jooksul tekitada vähki ja teisi tervisehädasid?)
  • Säilitab naise loomulikku mikrofloorat. (Väga kasulik neile, kellel tampoonid või sidemed tekitavad sageli põletikku.)
  • Karbi peal on plussiks veel see, et toode on vegan, sellega pole tehtud loomkatseid. Mõte menstruaalanuma testimisest looma peal (täpsemalt sees) tundus veidi absurdne, aga võib-olla see polegi seda, sest guugeldades leidsin, et tampoone on testitud loomade peal (ehk siis sees). Õõh!
  • Teisi plusse mainisin juba eespool.
  • Mõnda plussi ei oska ehk mainida, võite seda ise teha, kui midagi on puudu.

Mõned miinused on muidugi ka, näiteks paigaldamine võib tunduda keeruline ja ebamugav ning alguses seda ka olla, aga kui asi on käpas, siis pole seal midagi keerulist ega ebamugavat.

Õpetus on pärit OrganiCup.com kodulehelt.

Anuma tühjendamine ja puhastamine kodust väljaspool võib samuti keeruline ja ebamugav tunduda. Seda osa ma veidi pelgasin, eriti olukorras, kus läheduses pole kraanikaussi, sest paberiga puhastamine tundus võimatu. Kuni olin sunnitud seda esimest korda tegema – sain anuma puhtaks küll. Praeguseks on minu jaoks menstruaalanuma tühjendamine ja puhastamine isegi mugavam ning vaiksem, kui sidemete ja tampoonidega krabistamine.

Üheks väikeseks miinuseks on ka see, et pärast päevi tuleb kopsik läbi keeta. Selle osaga on mul veidi kahetised mõtted, sest Silverit ma ei keeda, aluspükse ei keeda, mänguasju ei keeda, vaagnalihaste treenimisseadet ei keeda, aga kui menstruaalanumat peab, siis peab. Silver mu blogi küll ei loe, aga tahaksin talle siinkohal öelda, et ma ju ütlesin, et ükskord läheb vanaemalt saadud pisikest veneaegset potti vaja…

Ühesõnaga, plussid on kohe alguses toredad ja miinustega harjub. Minu jaoks on praegu ainus harjumatu miinus see, et kohati on selline tunne, et menstruaalanum kukub välja… Ma ainult ei saa aru, kas ma paigaldan seda mõnikord valesti või see on minu jaoks liiga väike/suur. Praegu kasutan sünnitanud naistele mõeldud B suurust, aga proovin ära ka sünnitamata naistele mõeldud A suuruse, äkki istub see paremini. Kolmas suurus on ka olemas, aga see pole mõeldud sarisünnitajatele, vaid hoopis teismelistele tüdruktele, tegu on mini variandiga, millesse mahub samuti rohkem verd kui tavalisse tampooni või sidemesse. Sporditüdrukutele on see kindlasti mugavam variant.

Kui juhtub, et on veel minusuguseid skeptikuid, kes on mõelnud menstruaalanuma proovimise peale, aga pole julgenud seda teha, siis OrganiCupil on 90-päevane rahulolugarantii: kui ostja ei ole 90 päeva järel (mitte varem, sest harjumine võtab keskmiselt kolm tsüklit aega) anumaga rahul, siis on võimalik see tagastada või teise suuruse vastu vahetada (arve/tšekk peab alles olema). Rimist ostes tuleb ilmselt otse tootjaga ühendust võtta, kuid Viljakusmonitor.ee veebipoest ostes saab garantiid kasutada läbi nende. Oleks ma seda varem teadnud, oleksin juba ammu riskivabalt katsetanud.

NB! Juuli lõpuni on Viljakusmonitor.ee veebipoes OrganiCup menstruaalanum 20% soodsam, kui kasutada koodi valiorganicup. Soodustub kehtib ainult anumale, niisketele puhastuslappidele ja pesugeelile mitte, aga neid on võimalik koos menstruaalanumaga võita…

Jep, postituse kommenteerijate vahel läheb loosi komplekt, kuhu kuulub OrganiCup menstruaalanum (suuruse valib võitja), OrganiWipes niisked rätid ja OrganiWash intiimpesugeel. Räägi kaasa või anna lihtsalt teada, et soovid loosis osaleda ning jää ootama 27. juulit, siis selgub õnnelik võitja.

27.juuli: Võitja on loositud – palju õnne, Liisu!

Hea nali oleks, kui keegi ei osale loosis, sest kõigil on juba menstruaalanum olemas. Tagavaraks on siis ikka vaja, eks? Vahepeal oli küll selline tunne, et ma olen viimane, kes ikka veel sidemeid kannab ja kõik teised kasutavad kopsikuid (või vähemalt tampoone) – blogid ja foorumid on täis kiidusõnu menstruaalanumate kohta. Ilmselgelt põhjusega, sest nüüd kiidan mina ka ja ma ei näe end enam sidemete peale tagasi minemas. Mkm!

PS! Postitus on sündinud koostöös Viljakusmonitor.ee ja OrganiCupiga.

PPS! Ma ei kiida niisama, kasutan samuti koodi ja ostan juurde väiksema kopsiku, lisaks võtan juurde desinfitseerivad OrganiWipes niisked rätid. Viimased on küll üsna kallid, aga kuna nelja tsükli jooksul tundsin vaid korra sellisest asjast puudust, siis tõenäoliselt jagub pakist pikaks ajaks. Mulle meeldib see, et kõik 10 rätti on eraldi pakikestes, saan igasse käekotti paar abivahendit pista – kunagi ei tea, millal neid vaja võib minna.

Kui keegi minu tutvusringkonnast või Kadrinast tahab postikulu kokku hoida, siis võib minu tellimusega liituda, võin sellega soovi korral kuu lõpuni ka oodata.