Ei olegi coxsackie, hoopis sarlakid … vist

Üksteist päeva tagasi kurtis Kolmas pea- ja kurguvalu, iiveldust ka, kuid seda ei pidanud ma millekski, sest me sõitsime autoga ja siis tal alati iiveldab. Pea- ja kurguvalu pidasin aga küll millekski, sest pooletunnise sõidu järel oli laps tõesti näost ära ning kraadiklaas kinnitas tema halba enesetunnet. Palavik ei olnud iseenesest kõrge (37,7 °C), aga peavalu oli nii hull, et andsin lapsele valuvaigistit. See tegi asja veidi paremaks, kuid õhtuks vaatas kraadiklaasilt siiski juba palju suurem number vastu, peast ei mäleta, kuid üle 39 °C oli kindlasti.

Järgmisel hommikul ärkas ta endiselt palavikuga, kurguvalu oli muutunud nii hulluks, et laps terve päeva midagi ei söönud ning õhtuks olid peopesades üksikud villid. Viimaseid olen ennegi näinud, mistõttu oletasin, et tal on mingisugune enteroviirus, näiteks coxsackie, mis läks oma naljaka kõla pärast diagnoosina käiku.

Kolmanda haiguspäeva hommikul oli Kolmas üleni pisikesi punaseid täpikesi täis, mis tundus loomulik, sest ta jäi oma kõrge palavikuga diivanile magama ja higistas seal tavapärasest rohkem. Ühesõnaga ei pööranud ma lööbele erilist tähelepanu, seda enam, et palavik oli kadunud ja kurk oli ka nii palju parem, et kannatas midagi süüa.

Neljandal päeval oli lapse enesetunne juba peaaegu tavaline, vaid kerge kurguvalu oli veel alles, samuti lööve, millele pöörasin juba rohkem tähelepanu, sest higipunnid tavaliselt nii kaua ei püsi. Need olid üldse ühed imelikud higipunnid, kaugelt jäi mulje, et nahk lihtsalt punetab, aga lähedalt oli näha, et kehal on miljon pisikest liivatera sarnast punnikest. Muretsema ma siiski ei hakanud, sest Kolmandat see lööve kuidagi ei seganud.

Esmaspäevaks (5. päev) oli lööbe punetus juba hajunud, vaid liivaterad olid veel jäänud, muus osas oli lapse enesetunne samuti hea, aga kuna ma arvasin, et ta võib olla nakkusohtlik, siis otsustasin teda veel kolm päeva kodus hoida. Neljapäeva hommikul pikendasin “haiguslehte” nädala lõpuni, sest Teine jäi täpselt samamoodi haigeks, mistõttu tundus tark mõte mitte riskida võimalusega, et Kolmas on endiselt nakkusohtlik. Samal õhtul märkasin, et Kolmanda keel on tumedam ja täpiline, aga kuna teda olukord taas kuidagi ei seganud, siis suureks anomaaliaks ma seda ei pidanud.

Reedel jõudis järg Esimeseni, kes kurtis samuti autosõidu ajal peavalu ja iiveldust, mis oli nii tugev, et kott oli nina ees igaks juhuks valmis. Asi piirdus õnneks ainult iiveldusega, kodus lisandus kurguvalu ja kõrge palavik. Kuna Kolmas põdes üsna kergelt, siis Teise ja Esimese coxsackie mind ka kuidagi muretsema ei pannud…

Kuni mõlemad ärkasid laupäeva hommikul samasuguse lööbega, mida Kolmanda puhul pidasin higipunnideks. Erinevalt Kolmandast ei olnud nad kõrvadest kandadeni punnilised, aga mõlema rinnak, kaenlaalused, selja ülaosa, keha küljed ja põlveõndlad olid lööbest haaratud. Hakkasin siis guugeldama ja jõudsin põhimõtteliselt kohe sarlakite juurde, kus üsna palju klappis:

Haigus algab palaviku, peavalu, oksendamise (keegi ei oksendanud, aga kõik iiveldasid), nõrkuse, angiini ja lööbe ilmumisega. Lööve, mis levib kaelalt rinnale, seljale ja jäsemetele, on peensõlmeline, katsumisel kare ja paikneb punetaval nahapinnal. Lööve kestab 3-7 päeva. Põsed on intensiivselt punetavad ja iseloomulik on ninaalune lööbevaba kolmnurk (palaviku ajal põsed punetasid küll, aga löövet ei täheldanud). Algul on keelel katt, kusjuures keeleots on puhas. (Kolmandal ei osanud seda vaadata, aga Esimese, Teise ja Silveri puhul kattus.) Alates neljandast haiguspäevast on keel vaarikapunane ja näsaline (Kolmandal märkasin seda alles 8. päeval, võib-olla tekkis see varem).

Guugeldasin edasi, lugesin Perekoolis teiste kogemusi ja keegi kirjutas, kuidas lapsel olid sõrmeotsad paksud ja villis. Kolmandal oli ka! Kas just villis, aga veidi paistes ja täis pisikesi punnikesi. Vaatasin kohe Esimese ja Teise käsi ning mõlemal oli sel hetkel sama seis. Lugesin palju veel lööbe kohta ja leidsin, et see ei pruugi mõnikord isegi välja lüüa või üle paari tunni püsida – see viis mõtted veel enam selle juurde, et äkki ongi sarlakid, kuigi Kolmanda lööve ei kestnud 3-7 päeva.

Lööve

Haigus iseenesest ei tundunud hull, tüsistused aga küll, nii et helistasin perearsti nõuandeliiniline ja kirjeldasin olukorda, nõustuti, et tegu võib olla sarlakitega ja soovitati EMOsse minna – mitte otseselt laste pärast, nad olid juba paranemas ja oleksid kannatanud antibiootikumidega esmaspäevani, kuid Silver oli (liialdatult) suremas…

Järgmisena helistasin Rakvere EMOsse, sõna “sarlakid” peale pandi mind ootele ja kutsuti keegi teine telefoni otsa. See keegi teine kuulas mu ära, küsis lisaküsimusi ja ütles, et lastel võivad tõesti sarlakid olla, kuid Silveril pigem mitte, samas välistatud pole. Kuna laste seisukord polnud halb, siis soovitas neil minna esmaspäeval perearsti juurde, aga lubas nad ka kaasa võtta, kui Silver peaks EMOsse tulema. Samal õhtul oli juba veidi hilja minna, oleksime pidanud poole ööni seal olema, mistõttu jäi jutt, et läheme järgmisel hommikul, kui Silveril parem ei hakka.

Silveril ei hakanud parem, aga ta arvas, et peab esmaspäevani vastu ega hakka palaviku ja kurguvalu pärast EMOsse sõitma. Kella poole kolme ajal otsustasime siiski minna, sest Silveril langes pärast palavikualandaja võtmist temperatuur taas vaid korraks 38,5 °C peale ja kerkis kohe tagasi kõrgeks, ta ei jaksanud enam, selleks ajaks oli ta ikkagi juba 48 tundi talunud ligi 40-kraadist palavikku. Vahepeal polnud ta midagi söönud ka, ainult joonud, sest midagi tahkemat lihtsalt ei läinud kurgust alla.

Tegin Kolmanda keelest järjekordse pildi, lööbelised võtsime kaasa ja läksime EMOsse, kuid triaažiõest me edasi ei saanud, sest osakonnas oli vaid üks vaba voodikoht ja kõrge risk korjata mingi hullem haigus üles. See kõlas, nagu oleks osakond olnud koroonahaigeid täis. Väidetavalt nii ei olnud, aga nagu triaažiõde ütles, siis kunagi ei tea. Ta vaatas korra ka poiste löövet, mis oli juba kadumas, alles olid vaid teravad täpikesed, aga arvas selle põhjal, et tegu pole sarlakitega. Mina seda ei kuulnud, kuid Silver väidab, et ta lisas veel lõppu, et need ei levi enam…

Kolmanda keelepildi peale ei öelnud ta muidu midagi.

Keel 10. ja 11. haiguspäeval

Kirjutasin eile tervisekeskusesse, et soovin lapsi perearstile näidata, et välistada või kinnitada sarlakid, samuti kirjeldasin Silveri olukorda, sest seegi vastab sarlakitele (vaid löövet pole) ja täiskasvanud põevad seda raskemalt.

Perearst helistas täna hommikul, küsis veel lisaküsimusi ning määras kõigile neljale antibiootikumid, näha kedagi ei soovinud. Kõik justkui vastab sarlakitele, aga 100% kindel see pole, sest ühtegi analüüsi pole tehtud ja ükski arst pole kedagi läbi ka vaadanud. Kui tegu pole sarlakitega, siis võtavad lapsed praegu niisama antibiootikume…

Tuli meelde, et üheks sümptomiks on veel paistes lümfisõlmed kaelal ja täna märkasin pead keerava Teise kaelal suurt muhku, temal on küll lümfisõlmed suurenenud, ja keel hakkab ka vaarikakeele ilmet võtma.

Keel 6. ja 7. haiguspäeval

Silveril on kogu kael paistes, tal on üldse kõik kordades hullem kui lastel, välja arvatud lööve, seda tal endiselt ei ole. Samuti ei ole tal nohu, köha ega lihasvalusid, et grippi kahtlustada. Ma kaldun rohkem ikka sarlakite poole…

Vahet muidugi pole, mis tal on, sest iga asja põdemiseks on praegu väga halb aeg – arsti juurde on tavapärasest (veel) raskem pääseda. Nii et ei tasu karta ainult koroonat, vaid kõike, mis tänu soojale talvele rõõmsalt ringi liigub. Enamus ilmselt kardavadki kõike, muidu ei oleks apteegid üsna tühjaks ostetud… Ma ei saanud Silverile Põhjakeskuse apteegist paratsetamooli tablettegi, olemas oli vaid vees lahutuv variant, aga hea seegi, eks, halvimal juhul oleksid võinud ainult küünlad alles olla.

Kartmisest rääkides, siis käisin täna apteegis ja poes ning märkasin mitmeid vanureid, kes ostsid nii ravimeid kui söögikraami. Silveri ema rääkis ka, et nad peavad paari päeva pärast poodi minema, aga ei pea ega tohigi – selleks oleme meie, noored ja terved (v.a Silver). Ma lubasin käia ise poes ja viia toidukotid ukse taha, vajadusel võtan sealt ukse tagant ka ID-kaardid ja toon apteegist ravimid. Samamoodi saan aidata oma vanaemal kodus püsida. Ärge laske ka enda vanuritest lähedastel ringi käia, ükskõik, kas nad kardavad koroonat või mitte, sest praegu pole tõesti hea aeg mitte ühegi haiguse põdemiseks.

Katsuge ise ka terveks jääda!

Lõpetuseks üks pildiseeria esimesest kodukoolipäevast:

Esimene, Teine ja Kolmas omas elemendis…

Enda kodukooliga on praegu üsna keeruline, aga loodetavasti saab Silver peagi terveks ja saan siis rohkem oma asjadele keskenduda. Kohustusliku kirjanduse sain õnneks enne raamatukogude sulgemist kätte ja ma pean selle homse päevaga läbi lugema, sest ülehomme on lugemiskontroll. Tegelikult oleks see pidanud olema täna, nii et olen isegi aega juurde saanud, aga kiireks läheb ikkagi, sest ma ei arvestanud lugemist viimasele minutile planeerides ei sarlakite ega eriolukorraga.

See käis küll ruttu

Kes ei näinud Kanal 12-st dokumentaalfilmi “Põhja-Korea hämarad saladused”, siis soovitan seda võimalusel järele vaadata. Me hommikul vaatasime ja jäime üsna sõnatuks. Kes leiab, et Eestis on halb elada, tänab hiljem Jumalat, et ta siia sündis, sest siin ei pea kolm põlvkonda kandma karistust selle eest, et üks pereliige julges avalikus kohas välismaist muusikat mängida. Mitte et seda tohiks koduseinte vahel teha, oh ei, Põhja-Koreas ei tohi endale isegi igasugust soengut lõigata, eriti veel samasugust nagu Kim Jong-unil, selle eest on karistuseks avalik hukkamine. Tahaksin öelda, et nali, aga tegelikult on seal avalikud hukkamised tavalised, iseasi, kas just vale soengu eest.

Ma teadsin, et Põhjas-Korea pole mingi paradiis, ent dokumentaal mõjus siiski raputavalt, seda mitte ainult sealse režiimi ja tavaelanike halva elu pärast. Mulle on varasemalt ka nende raketiuudised silma jäänud, aga vaatamata Kim Jong-uni õhku täis rinnale on mulle jäänud mulje, et Põhja-Korea on ajast maast. Igapäevaelus ongi (mis tuleb riigile vaid kasuks, sest kübersõjas ei saa neid vastu rünnata), kuid sõjalise võimekuse poolest on nad vägagi kaasaegsed ja reaalseks ohuks tervele maailmale…

Ainus, kes aidata saab – Chuck Norris

Päeval käisime Esimesega LOR-arsti juures ja ootesaalis kuulsin, kuidas kaks haiglapersonali liiget rääkisid omavahel, et siia seina äärde mahuks kaks ja kui sealt seina äärest toolid ära võtta, siis mahuks veel kaks või kolm, mille peale mõtlesin, et see kõlab kui koroonaviiruseks valmistumine, aga on kindlasti midagi muud. Õhtuste uudiste valguses võib vist oletada, et nad ikkagi koostasid kriisikava, mitte ei mõelnud haigla uue sisustuse peale.

LOR-arsti juures läks muidu hästi – läksime sinna teadmisega, et täna selgub šundi eemaldamise aeg, kuid see oli vahepeal ise lahti tulnud ja püsis kõrvas vaid tänu vaigule. Esimene šunt eemaldus ise juba aasta eest, teist käisime sügisel näitamas ja siis jäi jutt, et võtan enne aasta lõppu ühendust, et uue aasta alguses see narkoosi all eemaldada. Seekord tasus mu laiskus end ära, šunt eemaldus siiski ise, ligi kaks ja pool aastat pärast paigaldamist.

Hiljem kohtasin Põhjakeskuse parklas sõbrannat, kes tõstis kärust asju autosse, mis oli juba maast laeni üsna täis. Tema elukaaslane tuli poest veel järgmise kärutäiega. Tuli välja, et nad ei valmistu ainult karantiiniks, vaid palju enamaks, isegi sõjaks. Viimast öeldi naljaga pooleks, aga selles oli siiski väike tõetera sees. Ma ei imestanud, sest meespool on vandenõuteooriatega hästi kursis, pigem tekitas tema valmistumine natuke muret. Ei, mitte tema vaimse tervise, vaid tuleviku pärast, vaatasin ikkagi hommikul Põhja-Korea dokumentaali ja olin mõtetes veel III maailmasõja juures… Tegelikult on sõbranna elukaaslase näol tegemist inimesega, kes on maailmaasjadega hästi kursis ja näeb kõike pikalt ette, nii et ma veidi isegi usaldan tema arvamust. Mitte küll nii palju, et oleksin paanikasse läinud (nemadki polnud paanikas, lihtsalt ettevaatlikud), aga piisavalt, et mõelda kuivainete ja konservide varumise peale. Seda ainult karantiini jaoks, sõja puhul lubasin nende juurde minna.

Kohe kuivaineid ja konserve siiski ostma ei läinud, aega ju küll. Või enam ei ole? Õhtuste uudiste põhjal on küll tunne, et homme valitseb poodides kas paanika või tühjus. Ise paanikas ei ole, kuid tühjade kätega ka ei tahaks jääda, meil hakkab ikkagi vetsupaber otsa saama…

Ma olen tegelikult võrdlemisi rahulik, ma ei karda koroonasse nakatumist ega pea eriolukorra tõttu suurt kahju kannatama, aga mure üleüldise Eesti (ja terve maailma) käekäigu pärast on siiski olemas. Olukord tundub nii nutune, et olen esimest korda Martin Helmega nõus, majanduskriis on juba käes.

Kooli sulgemine meid ka väga palju ei mõjuta, nagunii oleme Silveriga mõlemad kodus ja kuna lapsed on terve talve vahelduva eduga haiged olnud, siis järgnevad kaks nädalat ei ole midagi uut. Tänagi olid kaks poissi kodus, Teisel tõusis eile kõrge palavik ja Kolmas on juba eelmisest reedest “sinisel lehel”. Homme on üldse kõik kodus, sest ka Esimesel tõusis täna palavik ja Neljandal on lihtsalt vaba päev, nii et meie karantiin algab varem.

Kui palju eriolukord teid mõjutab? Saate jääda rahulikuks või pööratakse teil elu pea peale?

Midagi meestele: kumminaine on minevik, ohtlik F1 aga olevik

Nägemist!

Ma ei kujuta ette, kas täispuhutavaid nukke on üldse muuks kui naljategemiseks kasutatud, nende väljanägemine midagi tõsiseltvõetavat justkui ei luba… Aga mine tea, pimedas võib-olla toimib.

Mis toimib nii valges kui pimedas, on Lelo F1, olgu see siis Prototype või Developer`s Kit RED. Mul endal muidugi kogemus puudub, sest mul pole selle sisse midagi pista, aga mul on üks usaldusväärne katsealune, kelle muljeid saan jagada.

Katsealusest rääkides, siis idee Lelo F1-e proovimisest teda esialgu ei huvitanud, sest eneserahuldamine on temast algusest peale kuidagi mööda läinud, rääkimata siis selleks mõeldud mänguasjadest. Minul oli aga huvi suur – tegu on ikkagi esimese meeste mänguasjaga, mis töötab samasuguste helilainetega nagu minu asendamatu Lelo Sona – nii et otsisin ingliskeelseid arvustusi (kuna eesti keeles pole ühtegi) ja lugesin neid ka katsealusele ette. Kui ta kuulis, kuidas üks mees kiitis mänguasja kergust (290 g) tänu millele ei lähe käsi krampi, suurenes tema huvipuudus veelgi, sest ta eeldas, et Lelo F1 teeb kogu töö üksi ära, aga et seda peab üles-alla liigutama – ei, see pole ikka tema teema… Kuni ma jõudsin lauseni: ” If you want your whole penis to feel like it’s full of rainbows and sunshine, it’s absolutely killer.” Seda ta tahtis.

Lelo F1 Developer`s Kit RED

Ulakas Kaunitar saatis katsealusele Lelo F1 Developer`s Kit RED pakikese, milles on lisaks naudinguvahendile puhastussprei, kaks libesti testrit, hoiukott ja pudi-padi uksesildi ning kinnaste näol.

Ma ei teagi, mis asi see F1 täpsemalt on, seksitoru? Otsetõlkes inglise keelest oleks see masturbatsiooni varrukas, aga sellist nimetust siin vist ei kasutata. Igatahes on see üsna suur toru (läbimõõt ca 7 cm, pikkus 14,3 cm), mille sees on 11 cm sügav ( pehmest lainelisest silikoonist kanal. Ulakas Kaunitar on saanud tagasisidet, et kanal pole piisavalt sügav, kuid keskmisest (mis Eesti mehel olla 13,74 sentimeerit) pikema ihuliikmega katsealune ei kurda, nii et see võib olla pigem hästi varustatud meeste mure. Võrreldes Korea meestega, kelle jaoks on Lelo F1 liiga sügav, polegi see ehk eriline mure…

Lelo F1 sisemus

Toru sees on ka kaks mootorit, esimene tekitab eespool vibratsiooni, teine stimuleerib lõpus, otse peenise pea all, helilainetega. Koos panevad need aga terve kanali värisema ja lainetama. Vibratsioon on Lelole omaselt pehme, seda koostöös silikooni sametise pehmuse ja siidise õrnusega. Minu jaoks on ainuüksi materjali puudutamine ja töötavate mootorite lainetuse tunnetamine erutav, nii et kui ma oleksin mees, siis ma päris kindlasti teeksin Lelo F1-ga ühe sõidu…

See on tegelikult tabav väljend Lelo F1-e kasutamise kohta, sest mänguasi on tehtud tahtlikult lärmakaks, et see meenutaks võimsat automootorit. Ma ei kujuta ette, miks Lelo seda meeste jaoks erutavaks peab, aga ma pakun, et asi on lihtsalt mängulisemas lähenemises, sest mulle on jäänud mulje, et mehed ei ole seksleludele sama avatud kui naised. Ma vähemalt loodan, et see on nii, mitte pole tegu uue suunaga, kus järgmisena tullakse välja naistele mõeldud mänguasjaga, mis kõlab kui köögikombain või tolmuimeja…

Katsealust Lelo F1-e mootorimürin ei eruta, aga see ei häiri ka, sest sihipärane kasutamine summutab müra, kuid juurde tulevad igasugused muud õhu liikumise ja ohtra libestiga (mida rohkem, seda parem, ilma ei tohi üldse kasutada) kaasnevad helid, nii et kokkuvõttes on sõit ikkagi lärmakas. See on sihtpuntki jõudmise juures aga väike miinus, sest katsealune on oma proovisõitudega nii rahule jäänud, et temast on saanud lisaks WRC-le ka F1-e fänn.

Siinkohal jõuangi selle juurde, miks nimetan mänguasja pealkirjas ohtlikuks. Nimelt tõdes katsealune juba esimese korra järel, et kuigi ta tundis end ebakindlalt ning stimulatsioon mõjus harjumatu ja ebamugavana, oli orgasm pisut võimsam võrreldes vahekorras kogetavaga. Järgmisel korral oli orgasm natuke veel võimsam… Katsealune küll kinnitas, et Lelo F1 ei asenda seksi, kuid naisena tunnetan ma siiski konkurentsi. Mul on armukadeduseks muidugi põhjust, sest mu partneril on madalam libiido kui minul ja kui ma pean teda F1-ga jagama, siis mulle ei jäägi eriti midagi…

Tegelikult on mul hea meel, et katsealune F1-le võimaluse andis, sest nagu eespool ütlesin, on eneserahuldamine temast kauge kaarega mööda läinud, kuid kodust eemal töötamine ei võimalda elada regulaarset seksuaalelu ja see annab tunda läbi kroonilise eesnäärmepõletiku – kuna korrapärane ejakuleerimine on eesnäärme tervise seisukohalt oluline, siis Lelo F1 võiks edaspidi selles osas abiks olla.

Rääkides veel mänguasjast endast, siis see on loomulikult üleni veekindel, selle taaslaetav aku kestab kaua (kuni 2 tundi) ja see on tänapäevaselt nutikas ehk Lelo F1 on telefoniga seotav ja äpi kaudu juhitav. Developer`s Kiti omanikud saavad ligipääsu mänguasja sees peidus olevale kümnele sensorile ja teha nendega asju, mida arendajad teevad. Väidetavalt olla võimalused piiritud, aga minu jaoks on see võõras maailm, nii et ma oskan muljetada vaid olemasolevast äpist.

F1s Demo App

Alustan kohe sellest, et Lelo F1-e ja telefoni ühendamiseks peaks mänguasi olema eelnevalt madalaimale režiimile seatud, teisiti pole mul ühendamine isegi kaheksanda katsega õnnestunud.

Alguses ei pidanud ma äppi oluliseks, katsealune samuti mitte, nii et ta pole seda kasutanud, kuid esimese kasuliku funktsioonina võib välja tuua võimaluse juhtida mootoreid eraldi. Mänguasjal olevad pluss ja miinus nupud juhivad mootoreid korraga, aga äpiga saab lülitada sisse vaid ühe või teise mootori, või mõlemad ja panna need erinevate võimsustega tööle. Lisaks näitab äpp temperatuuri, rõhku kilopaskalites, akumahtu (vist) ja isegi läbisõitu ehk edasi-tagasi liigutusi.

Muide, mänguasja ei pea üles-alla liigutama, väidetavalt teeb see oma töö ära ka paigal püsides. Nii kirjutavad välismaa mehed, katsealune sellist varianti ei proovinud. Välismaa mehed kirjutavad üldse palju, enamasti ülivõrdes kiidusõnu, kuid korduvate miinustena tuuakse välja lärmakust, väikest sügavust, aknariba vale asetust (külje peal, raskendab vaatamist kasutamise ajal) ja isegi silikooni jäikust, kuigi enamust just kiidavad selle pehmust, nii et arvamusi on väga erinevaid. Suurem osa arvustajatest leiavad siiski, et plussid kaaluvad miinuseid üles ehk Lelo F1 pakub midagi enneolematut.

Nendega ühineb minu katsealune, kes ütles, et miinustele vaatamata soovitaks ta seda mänguasja kõigile, kellel on (mitte väga väike ega suur) peenis, aga pole partnerit. Regulaarse voodielu puhul sellist mänguasja ilmselt vaja ei ole, kuid partneri madalama libiido, pikkade komandeeringute või muude põhjustega kaasnevate seksipauside keskel on tegu igati tänuväärse abilisega. Soovitan ka incelitele, kes leiavad, et nad on sunnitud tsölibaadis (mistõttu tekib osadel viha naiste vastu), ja väljanägemiselt pigem chadidele, kes elavad vabatahtlikult tsölibaadis ega kurda selle üle (täitsa olemas sellised, tunnen üht lähedalt).

Kellel tekkis huvi, siis Ulakal Kaunitaril on üks Lelo F1 Developer`s Kit Red ära anda, loosin selle postituse kommenterijate vahel juba 15. märtsil välja, kirjuta vaid, kellele komplekti soovid (endale, oma meremehest kaaslasele, üksikule sõbrale vms).

15. märts: Loosi võitis I, kelle naine saatis ta siia lugema ja osalema. Järjekordne tõestus, et naisi tuleb kuulata. Võtan võitjaga ühendust.

Kui loosiõnn ei naerata, siis koodiga sidrun on Ulakas Kaunitaris täishinnaga tooted 10% soodsamad, mis teeb kõnealuse kompleti hinnaks 134 eurot ja 10 senti. Lelo F1 Prototype on 20 eurot soodsam, kallimast variandist eristab seda vaid tagasihoidlikum vaateaknata disain ning puhastusprei, kinnaste ja uksesildi puudumine. Osade allikate sõnul puudub ka ligipääs SDK-le (software developer’s kit), kuid demo äppi saab kasutada, samamoodi kallima versiooni omanike poolt loodud äppe, mida veel pole (vähemalt ma ei leidnud).

PS! See ei tule ilmselt üllatusena, aga postitus on sündinud koostöös Ulaka Kaunitariga.