Argielust süldipeoni

Millega alustada argiteemalist postitust? Ikka sellega, et Neljas on jälle haige. Sai lasteaias käia poolteist nädalat, neljapäeval tegime väikestele vaba päeva ja reedel läks lasteaeda ainult Kolmas. Mina ja Neljas magasime samal ajal jääkülmas toas. Miks jääkülmas? Sest Neljas tuli öösel meie kaissu kõritursega. Õigemini minu kaissu, Silver jättis meile rohkem ruumi ja läks ise Neljanda voodisse (nari ülemisele korrusele) magama. Enne avas meile akna, et lapse larüngiidihoog üle läheks. Larüngiit järgmisel ööl endast enam märku ei andnud, aga asemele tuli, üllatus-üllatus, nohu. Kuna adenoidi operatsioon Neljandal suurt midagi ei muutunud, siis panustan ajale – kasvab suuremaks, muutub vastupidavamaks.cofTegelikult ei ole Neljanda nohud erilised haigused ja toas need meid ei hoia. Halvasti ta end ei tunne, õhk käib läbi, nuuskab harva, nina alt punaseks ei lähe, aga sellest piisab, et lasteaiast koju jääda. Ikkagi nohu. Veel. Varasemate kogemuste põhjal ei ole see viimases rühmas enam nohu, koolis ammugi mitte.cofKui tahavad, siis oskavad väga armsad ja kokkuhoidvad olla. Enamasti siiski ei taha.

Kui ma juba larüngiiti mainisin, siis ptüi-ptüi-ptüi, aga mulle tundub, et Kolmas ongi sellest välja kasvanud. On tegu rohkem kuni viieaastaste haigusega ja Kolmas, kes kohe kuueseks saab, on tänaseks pikalt larüngiidivaba olnud ning tema viimasedki hood olid võrdlemisi leebed. Võrreldes siis näiteks nende hoogudega, mis ei allunud hästi ka adrenaliiniaurule. Kui Kolmanda puhul oli larüngiit üsna sage ja kuri külaline, siis Neljanda larüngiit on nii harv ja leebe, et ei pane isegi kulmu kergitama, mis tähendab, et karmide larüngiidihoogudega peaks meie peres nüüd kõik olema. Veel kord ptüi-ptüi-ptüi, sest ma tõesti ei taha seda kergendust ära sõnuda.mdeKolmas oma esimesi suusasamme tegemas. Seda liiga pikkade suuskadega, nii et rohkem oli pikali kui püsti.

Argielu on muidu praegu nii mõnus, sest Silver on nõks üle kuu kodune olnud. Kahjuks on see aeg nii kiiresti läinud, et järgmised kaks kuud ei tundu igavikuna, mille saame koos veeta, vaid hetkena, mis saab peagi läbi. Selle hetke sees tahaks jõuda veel palju ära teha, alustades järjekordsest keldri suurpuhastusest ja lõpetades näiteks uurimistööga, et midagigi sellel kooliaastal ära teha.

Kui Silver on kodus, siis mul peaks olema eriti palju aega tegeleda asjadega, millega ma enne teda tegeleda ei jõudnud, aga reaalsus on see, et sügisel kadunud viimanegi jaks ja motivatsioon ei ole siiani tagasi tulnud. Nii palju oleks vaja teha, aga aega justkui pole.

Ma ei mõista, kuidas mul oli kolm aastat tagasi nii palju aega, et sain nelja väikese lapse, maja ja aia kõrvalt kordades rohkem blogida. Nüüd, kus koristada on vähem, ahjusid kütma ei pea, aeda pole, lapsed on suuremad ja oluliselt iseseisvamad ning magada saan kaks korda rohkem, on aega palju vähem.ajalugu Magamine äkki ongi süüdi. Kui veel kolm aastat tagasi oli öid, kus magasin vaid kaks tundi, siis nüüd on isegi selliseid öid, kus magan kaksteist tundi. Ärgates see vahe siiski tunda ei anna, ühtemoodi väsinud olen kogu aeg.

Mis seal ikka, olen see mandunud koduperenaine, kelleks keegi saada ei taha. Sellel pildil paistab see hästi välja:
123.jpgFoto: Rasmus Kooskora 

Fotograafi nimele klõpastes avaneb parema kvaliteediga originaal, mis on veidi vähem halastamatu, aga mina näen ka seal ema, kes oli pärast laste valmis sättimist (kas suuümbrused ja küünealused on puhtad? millised riided selga panna? millised õueriided? jalanõud?) nii suures ajahädas, et jõudis vaid halvasti hoidvad juuksed hobusesabasse panna ja esimese ettejuhtuva kampsuni selga tõmmata. Ega ma ei tundnud ka vajadust end kuidagi üles lüüa, läksime ju vaid lastega kinno ja mängutuppa. Kui ma aga seda pilti nägin, siis mõtlesin seda, mida Silver välja ütles, ma näen välja nagu tavaline väsinud koduperenaine.

Ma muidugi olen ka seda, aga enamasti ei ole see mulle näkku kirjutatud. Vähemalt ma ise peeglist ei näe. Kui loetud päevad hiljem lasteta kinno läksime, siis teadlikult nägin endaga veidi rohkem vaeva, aga siis polnud kuskil enam head fotograafi. mdeFilm ka ei olnud väga hea. Ma isegi ei mäleta, mida vaatamas käisime, nii et kustumatut muljet see ei jätnud. Logisin mälu värskendamiseks oma Viimsi kino kontole sisse ja näen, et filmiks oli “Papside lahing 2”. Esimene osa väga meeldis, seetõttu olid teise osa puhul ootused kõrgel, aga jäi veidi magedaks. Iseenesest halb ka ei olnud, lihtsalt ootasin midagi enamat, viimase aja parimat komöödiat näiteks.

Lastega vaatasime suurperede kinopäeva raames “Paddingtoni seiklused 2” ja selle kohta ütleksin küll, et oli veel parem kui esimene osa. Armas, naljakas, põnev, liigutav. mdeLoomulikult me kinosaalis lõpuni ühed vähestest ei olnud, saal tuli ikka täis. Üritus oli igati tänuväärne, ilmselt tuleb tänulik olla ka Coca-Colale, kes seal jooke pakkus, aga … jah … mind ikka lõpuni välja häiris, et mu lapsed Fantat haarasid. Eelmisel korral võtsime kõik vett, aga paljud lapsed olid saalis Coca-Cola pudelitega ja mu lapsed vahelduva eduga heitsid seda mulle ette või siis halvustasid ning kinnitasid, et nemad küll seda ei valiks. Ka nüüd nad juba eos lubasid mulle, et nad ei võta Coca-Colat, aga Fantast ei olnud juttugi ju.

Me lapsed saavad küll päris palju kräppi, aga kuskilt läheb mul piir ka ja sellised karastusjoogid, või üleüldse magusad joogid, on minu piir. See ei ole miski, mida elu eest väldiks, aga võimalikult harva lubame küll. Paraku oli laste elevus pihku haaratud Fantadest ja Cappydest nii suur, et mitte keegi ei pannud tähele, kui ütlesin, et nad võiksid ikkagi vett eelistada, või vähemalt Cappydega piirduda. mdeKinost läksime edasi Lohesaba seikluslinnakusse, millest olen varem pika postituse kirjutanud, kordama end enam ei hakka, seal oli endiselt sama lahe. Isegi lahedam. Kes Instagrami jälgivad, need juba nägid, et seal on nüüd väga lahe telestuudio, kus lastel on tegevust pikaks ajaks.

Kes tähele ei pannud, siis telestuudiost on pilte rohkem ja neid näeb, kui klõpsata noolekesele, mis ilmub, kui hiirega pildile liikuda. Kuna Esimene suutis pärast kino ja enne Lohesaba süüa kuuma koera sedasi, et triibuline pluus sai igaveseks rikutud, siis sai talle vahepeal uus pluus ostetud, juhuslikult peaaegu sama roheline nagu telestuudio taust, mistõttu ilmateadet edastas vaid tema pea. Vähemalt oli naljakas.sdrUue asjana oli Lohesabas ka … virtuaalreaalsuse kapslid? Ühesõnaga ma ei tea, mis selle ametlik nimetud on, aga me kõik vaatasime seal 9D kino. Suured poisid tulistasid luukeresid. Esimene ütles, et nägi väga reaalne välja, ta vahepeal ikka kiljatas ka ja tahtis mööda seljatuge üles ronida. Väikesed lendasid lohega. Oli olnud nagu multikas, aga neile meeldis. Meie sõitsime kaks korda Ameerika mägedel, sest esimesel korral pandi kogemata vale film tööle ja me olime nagu Minecrafti mängus. Teisel korral kuskil lossis ja selle ümbruses, oli ehk veidi reaalsem kogemus, aga mitte reaalne ja suurem asi elamus ka mitte. Pärast oli siiski pikka aega halb olla, nii et ajus midagi sassi ajas küll.

Muide, me saime sel päeval Lohesabas ka aegade kõige suurema arve. Kui me lastega jäätistega lauda istusime ja Silver maksma jäi, siis ühel hetkel ta küsis, kas mul raha on, tal nimelt jääb veidi puudu … arve oli ümmarguselt pool miljonit. Mul ka nii palju kaasas ei olnud. Tegelik arve oli siiski kahekohaline, nii et me ei pea järgmise kolme põlvkonnaga seal elupäevade lõpuni põrandaid pesema, aga lõbus näpuviga oli see küll.

Rääkides edasi argielust, siis koos Silveriga on rütm ikka hoopis teine. Kui ma enne jäin kogu aeg hommikuti nii ajahätta, et viisin Kolmanda enamasti autoga lasteaeda, siis nüüd kahekesi tegutsedes saavad kõik hommikused toimetused kiiremini valmis ja autoga oleme lasteaia juures käinud vaid 2-3 korda, seda väga tuulise ilma puhul või siis, kui oleme õhtul lasteaiast otse Lehtse sõitnud.cof“Ära tee minust pilte.”
“Ma ei teegi sinust, ma teen Neljandast…”

Ma alguses arvasin küll, et kasutan võimalust ja Silveri kodusoleku ajal lasteaia juures üldse nägu ei näita, ei tule hommikul voodistki välja, aga tegelikult on täitsa mõnus kahekesi jalutades lapsi ära viia ja koju tagasi tuua. Auto keskmine kütusekulu on ka kohe palju madalam. Varasemad pidevad lühikesed otsad andsid ühel hetkel keskmiseks juba 15,9 liitrit sajale, mis on päris mitu liitrit rohkem võrreldes tavalise numbriga, mis on ka muidugi üsna kõrge.

Vabadel päevadel see eest kasutan küll võimalust ega tule voodist välja. Eriti nüüd, kus vahetasime magamistoad ära ja meie uus tuba on nurgas, kuhu lärm kõige vähem kostub.

Tubade vahetamine on mul ammu mõttes olnud, et lastele ruumi juurde anda, aga olid igasugused agad: aga meie mööbel ei mahu väiksemasse tuppa; aga meie 140 cm lai voodi ei lähe kitsast vahekoridorist läbi; aga väikeste tuba alles sai päris valmis; aga mulle meeldib praegune (nüüdseks siis vana) lahendus rohkem.

Vana lahenduse juures meeldis mulle siis see, et meie magamistuba oli keskel ja laste magamistoad sobisid omavahel hästi kokku. LastetoadMis aga ei meeldinud, oli mänguruumi puudus ja teadmine, et me oma poole suuremas toas ainult magame, nii et aasta teisel päeval, kui olime aastavahetusest välja puhanud, tuli äkkmõte, et proovime, kas voodi läheb teise tuppa ja kui läheb, siis teeme selle ära – kolime suurte poiste tuppa, nemad kolivad väikeste tuppa ja väikesed kolivad meie tuppa. Voodi läks kitsast kohast läbi ja töö võis alata.cofmdecofcofVäga lihtne see muidugi ei olnud, aga oodatust lihtsam küll, kõik mööbel sai ühe päevaga lahti võetud, ringi tõstetud, kokku pandud ja õhtuks olid isegi kõik riided kappides tagasi.  Ainus asi, mida liigutama ei pidanud, oli väikeste vana nari, selle said suured poisid endale ja suurte poiste nari läks väikestele meie vanasse tuppa. Ühesuguste naride pluss.mdeVäikeste tuba valmis siiski ei ole, seal tööd alles algavad, aga enne peab saabuma inspiratsioon. Seda tean, et seinad tahan halliks värvida, nii nagu oli nende vanas toas, millega sai ka arvestatud mööblivärve valides. Välja tuleb vahetada ka viie seasilmaga laelamp, sest see ei valgusta tuba piisavalt. Kardinapuu tuleb paremini kinnitada ja halliks värvida, uued kardinad kuluvad samuti ära. Kuid kuna ma ei ole siiani leidnud head asetust mööblile, mida ilmselt tuleb taas veidi vahetama hakata, sest lastelaud ja -toolid hakkavad väikeseks jääma ning nende asemel võiks olla hoopis laud, mille projekteerisin kaks ja pool aastat tagasi, aga mille ehitamiseni ei jõudnud, sest kolisime majast ära ja siin polnud selle laua jaoks ruumi, siis mulle ei ole veel tulnud seda tuhinat peale, et hakkaks kuskilt otsast pihta. Kohanen veel uue olukorraga ja küll siis ühel hetkel tean täpselt, mida ja kuidas edasi tegema peab.

Meie uues toas pole vaja midagi teha. Kui, siis vaid naabripoolne sein helikindlamaks muuta ehk kips maha võtta, karkassi vahele villa suruda ja sein uuesti üles ehitada, aga kuna see on veidi liiga mahukas ja tolmune töö, siis lepime sellega, et naabrid kuulevad meid ja meie neid. Naabrite kuulmise all pean siis silmas seda, et me kuuleme isegi seda, kui kõrvalkorteris haigutatakse, aga me teeme ka midagi enamat, mida me ei taha, et seal kuuldaks.

Kummut ja kirst, mis meie tuppa ära ei mahtunud, leidsid koha esikus ja väikeste toas. Kirst saab ilmselt sinise kuue, kummut halli või sinepikollase, pole veel ära otsustanud, aga selge on see, et praegusel kujul need sisekujundusse ei istu. Seda kirjutasin praegu kerge muigega, sest ma räägiks siin jälle nagu mingist disainkodust, mida meil ilmselgelt ei ole.

Poiste toa kohta on Instagramis kõik kirjas, kordama ei hakka.

See postitus on juba päris pikaks veninud, nii et lähen edasi süldipeo juurde ja sellega ka lõpetan. Ma küll alles ütlesin õele, et ma ema 50. sünnipäevast midagi ei kirjuta, aga kuna see oli nii tore, siis siin ma nüüd olen. “Süldipidu” ei ütle ma seega halvustavalt, see lihtsalt oli see kõige tavalisem pika lauaga pidu, kus taustaks mängiti vanu häid eesti lugusid.

Kuus aastat tagasi pidas ka isa sedasi sünnipäeva, aga siis me lahkusime juba enne, kui pidu üldse alata jõudis, sest Esimene ja Teine, kes siis olid ainsad kõhust väljas lapsed (Kolmas oli viimaseid kuid kõhus), käitusid nagu metslased, kes esimest korda inimeste sekka sattusid. Nad ei kuulanud absoluutselt sõna, tüütasid teisi, segasid õhtujuhti, paigal ei püsinud ja meil lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ära minna. Ma lahkusin nuttes, sest ma olin laste käitumises nii pettunud ja ma olin kurb, et ma ei saanud olla peol, kus oli pool suguvõsa kohal. Mul oli küll võimalus jääda Silveri ja lasteta sinna, aga nii ma ei tahtnud.NBu9wK3Lapsed käisid ka viimaseid tunde 49aastast vanaema lohutamas.

Seekord läks palju paremini, lapsed küll möllasid, aga nad loodetavasti ei seganud teisi, sest lärmi ja sagimist oli ka nendeta. Me võtsime kaasa tegevuskaarte, lauamänge ja viimase häda jaoks ka tahvelarvuti ja nutitelefonid, nii et suure osa ajast olid nad tegelikult kuskil kadunud. Või tantsisid. IMG_6197Puhas täiskasvanute jäljendamine, aga tuli hästi välja. Pats tehti lasteaias, mina ei oska selliseid punuda.

Väsimusmärke hakkasid nad alles keskköö ajal ilmutama ja kuna mu vend ka väga ei viitsinud seal olla, siis tema läks lastega koju (mu vanemate juurde siis) ja pani nad magama. See oli mõnus hetk. See teadmine, et lapsed on juba nii suured, et ma saan neid oma venna hoolde usaldada ja et mu vend tahtis nendega ära minna ning andis meile vabaduse olla kauem peol.

Me olime peol lõpuni, sest venna lahkumise järel jäime meie vanemate autojuhtideks. Olgu, Silver üksinda juhtis autot, aga ma ka ei oleks saanud varem lahkuda. Ega ma ei oleks tahtnudki. Sünnipäev oli väga lõbus, tantsida sai kõvasti ja ma isegi võtsin väikesest meelelahutusest osa ning täitsin Tuhkatriinu rolli. Sellega oli tegelikult naljakas lugu. Kui seda rolli pakuti, siis ma olin täiesti vastu, sest sellised asjad ei ole minu teema. Aga kui öeldi, et Silver täidab printsi rolli, siis olin kohe käpp, üks väga üllatunud käpp, sest sellised mängud ei ole ka Silveri teema. Hiljem tuli välja, et temast sai sama taktikaga prints, talle öeldi, et mina juba olen Tuhkatriinu. 62mfY7yÜheks koledaks võõrasõeks oli mu vend, kes samuti pigem hoiaks kuskile varju, nii et ma ei tea, kuidas õhtujuhil õnnestus selline kamp panna lühietendust andma. Meil kestis see etendus veel edasi, kui prints läks järele koledale võõrasõele, kes kaine autojuhina toimetas esimese seltskonna koos autoga minema. Tegelikult pidin mina oma võõrasõele järele sõitma, aga Silver on tõeline prints ja läks minu asemel.

Silver üllatas mind veel mitu korda. Esmalt siis, kui ta minuga ühe tantsu tegi. Kleepeka, nagu “vanurid” seal sünnipäeval ütlesid. Me kumbki ei oska tantsida ja meil ei ole siin 10 aasta jooksul ka olnud selliseid üritusi, kus oleks võinud seda teha, nii et enne ema sünnipäeva tantsisime viimati koos oma pulmas. Mina olen vahepeal tantsinud küll, vist aastal 2010 ja möödunud kevadel. Igatahes tegime koos ühe kleepeka, sest seda väga ei pea oskama, kuid midagi tempokamat meil kahekesi välja ei tule. Kui ma ei oska tantsida ja mees juhib, siis pole hullu, saab hakkama, aga kui mees ei juhi ka, siis ei tule tantsust midagi välja. Ma tegelikult ei lootnud üldse Silverit tantsima saada, nii et see üks kleepekas oli ka piisav. Lisaks mõnusalt emotsionaalne, sest looks oli “Kas tead” ja kuna juhtumisi on Silver mu suurim tunne, siis laulsin seda talle kõrva ja mõtlesin iga sõna.

Teist korda üllatas ta siis, kui võttis osa (ainuüksi see üllatas) arvamismängust ja tulistas täiega tunnusmuusika põhjal seriaalide nimesid. Kui ma McCyverite ja muude selliste puhul päris šokeeritud ei olnud, siis Beverly Hills 90210 puhul jäi mul küll suu ammuli – kuidas ta selle ära tundis, kui mina ei tundnud ja kuidas tal numbrid meeles olid?! Samas ei ole seal tegelikult midagi üllatavat, tal on vist kõigi tuttavate autode numbrimärgid peas. Aga et oma laste sünnipäevad meelde jääks …

Tantsimise juurde tagasi minnes, siis ma tantsisin palju ja paljudega. Kõige rohkem meeldis ikkagi oma isaga tantsida, sest temaga ei olnud nii piinlik, kui ma ta varvaste otsas koperdasin ja tema võttis ka kõige rahulikumalt, nii et ma eriti ei koperdanudki.MD6ZLLXTantsi hopp, Johanna, hopp, Johanna, hopp, kuni hommik käes.”gfFbWy1xAgFwetKell on siin veerand kaks. Väsinumad olid siis juba koju läinud, väsimatud veel tantsisid. Keegi nii ära ei väsinud, et oleks kuskile nurka magama vajunud, mis muidugi on täiesti elementaarne, aga meenutades mu viimast pidu, mis oli küll avalik üritus, siis selleks kellaajaks leidus magajaid juba mitmes nurgas. Süüdi ei olnud muidugi väsimus, vaid alkohol.UtjUg3cIsa tantsitab ema tantsuplatsilt eemale külmkappide vahele, pildil on ka kollane Kärcheri tolmuimeja. 

Ühesõnaga oli tegu ühe igati toreda peoga, mis loodetavasti kordub 4 aasta pärast, kui isa saab kuuekümpiseks. Varem ilmselt ei ole meil lootustki peole saada. Erakute rõõmud.

Millal siis veel …

… kirjutada koolist, kui mitte vaheaja viimasel päeval, mil paljudel koolimõtted või -stress nagunii peal.

Mul enda koolist ei ole mitte midagi kirjutada, see jäi sügisel muude murede keskel nii tagaplaanile, et ma pole enam kooli isegi unes näinud. Suurem mure oli Esimesega, kes tervisehädade tõttu palju puudus ja seetõttu teistest maha jäi ning Teisega, kes lihtsalt ei tahtnud koolis käia. Juba esimesel koolipäeval jäi ta minust nuttes klassijuhatajatundi, aga õnneks oli ta end kiiresti kogunud ja elas kenasti oma uude rolli sisse.
7053811t1hd9012(Pilt: Meelis Meilbaum)

Ülemise pildi, meie hurmuriga esireas, leidsin samal õhtul Virumaa Teataja veebist. Teisel ei olnud mingit koha valimist, lasteaiast kaasa antud iseloomustus pani paika koha õpetaja silme alla. See muidugi ei takista tal niheleda ja tunda huvi tagumiste ridade tegemiste vastu, aga vähemalt märkab õpetaja paremini, kui laps kõrvaliste asjadega tegeleb.

Aktusele läksime terve perega, Esimese pidulik osa ning klassijuhatajatund olid selleks ajaks läbi ja nii sai ka tema noorema venna tähtsast hetkest osa. Suur oli üllatus, kui Teine astus lavale direktori käe otsas. Kohe ei teadnudki, kas see oli suur au või märk kõrgemalt, et sellel lapsel saab direktoriga rohkelt kokkupuuteid olema …IMG_5055Paremaid pilte sellest suurest aust said fotograaf ja vallalehe toimetaja, arusaadavatel põhjustel ma veidi tuunisin neid.lwhzxEQ(Foto: Rein Sikk)9f5XYIk(Foto: Rein Sikk)JFR9Iv6(Foto: Meelis Meilbaum)IMG_5058Kohe, kui teine maha istus, hakkas ta pilk meid otsima ja nagu näha, siis üsna kiiresti ta selle leidis ka. Kuigi olime teineteisest kaugel, oli meil kerge luua silmsidet ja iga kord, kui Teine minu poole vaatas, sain talle kas sõrme viibutada või märku anda, et ta tasa oleks. Mingil veidral põhjusel anti lastele enne lavale minekut pulgakommid kätte ja nii nad kõik oma kommidega krõbistasid – kes sai oma kommi lahti ja pistis selle suhu, kes ei saanud ja muudkui mässas sellega, kellel kukkus komm maha, kellel sulas peos ja nii edasi. Teisel kukkus ka maha ja ma mitu korda viibutasin talle sõrme, et ta lõpetaks kommiga mässamise või naabritega jutustamise. IMG_508122Käemärkidega teda viisakamalt istuma juhendada ei osanud, aga vähemalt sellest sai aru, et tasa peab olema.
KVD6AHM(Foto: Meelis Meilbaum)IMG_5094XFv0Mz1(Foto: Meelis Meilbaum)

Aktus oli nagu aktus ikka, kõned olid laste jaoks kuivad ja igavad, sahmimist oli neil omajagu, oleks olnud ka kommideta, aga õnneks kõnedele ja lauludele suurt rõhku ei pandud, ilmselt seetõttu, et aktus ei veniks koos aabitsate ja lilleõite jagamisega 70-le lapsele liiga pikaks. Teine sai oma aabitsa viimaste hulgas kätte ja üsna pea pärast seda sai ta võidukalt lavalt lahkuda, ikka direktori käe otsas.IMG_51262Edasi läks klassipiltide tegemiseks ja Rein Sikk tabas selle ajal nii hea momendi, mis meie silmis iseloomustab Teist väga hästi:1.sept2017Keskkool-892222Selgena on see pilt muidugi palju parem, aga näeb ka siit selle ühe tagurpidi aabitsa ära. Ühe veidi tagurpidi lapse käes. Ei pea sellega silmas, et ta ise on tagurpidi ehk teistsugune, vaid seda, et ta teeb sageli asju teistmoodi. Särke meeldib talle päriselt tagurpidi kanda. Välja minnes keerab särgid suurema protestita õigesti selga, aga koduseinte vahel eelistab kanda selga ees, pidavat mugavam olema. Ja seda ütleb laps, kellele sobivad väga vähesed riided nii välimuse kui ka mugavuse poolest.

Pärast pildistamist läksime otsejoones Pihlaka kohvikusse kooki sööma. Lapsed said ise valida endale makroone, muffineid, sefiirikorvikesi ja see oli nende jaoks midagi väga erilist. Me käime väljas söömas küll, aga kunagi ei telli magustoitu (lapsed ei saa oma praadidegagi hakkama), seekord ainult magustoitu tellisimegi ja sellega kaasnes ikka hoopis teine emotsioon. Teise jaoks oli see tema esimese koolipäeva juures parim osa ja siiani küsitakse, millal me uuesti kohvikusse koogikesi valima läheme. Kui mitte varem, siis järgmise aasta septembris, kui Kolmas kooli läheb.

Kuna 1. september oli reedene päev, siis said poisid enne õppetöö algust veel kaks päeva puhata, Teisele sobis see hästi, aga Esimene oli veidi kannatamatu, sest ta igatses juba suve keskel kooli. Seda enam oli tal raske esimesel veerandil palju puududa, omal soovil ei jääks ta üldse koju. Samal ajal ei läinud Teine omal soovil kooli. Kui esmaspäev kätte jõudis, siis jäi ta taas minust nuttes maha. Teisipäeval üritas vägisi oma pisaraid tagasi hoida ja palus, et ma ei saadaks teda rohkem, et see ajab teda veel rohkem nutma. Seega kolmapäevast hakkas ta koos Esimesega kooli minema ja neljapäevast hakkas ta üksi koju ka tulema, ei tahtnud ta mind rohkem kooli juures näha. Koolis iseenesest ei pidanud probleeme olema, õpetaja pole veel aru saanud, et lapsel mingi trots oleks, teeb kõike kenasti kaasa, aga mina näen seda trotsi siiani pea igal hommikul. Piisab ainuüksi tule põlema panemisest, kui tõmmatakse tekk üle pea ja pigistatakse läbi hammaste: “Jälllllleee!”

Samal ajal, kui Teine oma uue rolliga harjus, harjusid pisemad taas lasteaiaga ning see läks ideaalselt, Neljas läks oma rühma nagu vana kala, mitte mingit nuttu. Suvega oli ta emotsionaalselt palju küpsemaks saanud. Aga seda rõõmu, kus lapsed käisid lasteaias ja koolis, jätkus vaid 13 päevaks, siis jäid riburada kõik peale Teise haigeks. Sellest tuli Teisega ka esimene tagasilöök – tema ei lähe kooli, kui teised on kodus. Kui enam muudmoodi ei saanud, hakati halva enesetunde üle kurtma ja kahel korral läksin õnge ka, nii et ta puudus vahepeal tänu heale näitlemisoskusele. Lõpuks puudus juba korduvalt ka seetõttu, et ta jäi päriselt haigeks, nii et esimene veerand oli mõlemal koolilapsel võrdlemisi katkendlik.

Teine veerand läks nii hästi, et koolipoisid ei puudunud kordagi ja hinded on neil igati korras, seega esimese veerandi rohke puudumine suurt kahju ei teinud. Sama ei saa öelda pisema lasteaialapse kohta, tema ei käinud vahepeal 3 kuud lasteaias ja kui enne jõule uuesti läks, siis nutuga, polnud sellest emotsionaalsest küpsusest enam jälgegi ning terve suutis ta ka olla vaid ühe nädala. Ei teinud temal adenoidi operatsioon midagi paremaks, kõik jätkub ikka samaviisi ehk enamuse ajast on ta kerges nohus.

Kui veel koolipoistest rääkida, siis nad on tõesti öö ja päev. Esimesega on siiani kõik nii libedalt läinud, talle meeldib koolis, ta tahab kooli minna, ta tuleb koju ja hakkab kohe õppima, talle ei pea seda meelde tuletama ja enamasti ei pea tal ka kõrval seisma ning koolikott on tal alati korralikult pakitud. Lisaks sellele ei ole ta mitte ühtegi asja ära kaotanud. Sama ei saa öelda Teise kohta, kes ei taha kooli minna, kes valetab kodus, et tal on õpitud, kes unustab asju kooli ja koju, kelle koolikotis valitseb täielik kaos ja sealt võib leida isegi hallitavaid söögijäänuseid, kes on ära kaotanud raamatukogu raamatu (ostsin uue asemele), kolm paari koduvõtmeid, veel rohkem sõrmikuid ja kaks torusalli. Ja need on veel väikesed asjad pahanduste kõrval, mida ta siin vahepeal korda on saatnud.

Täna täitis Esimene kohe pärast ärkamist päeviku ära, pani kooli- ja trennikoti kokku ning on valmis homme kooli minema, aga Teine ei tahtnud koolist midagi kuulda ja teda tuli tagant utsitada päevikut täitma ja kotti kokku panema. Ka kohustusliku kirjanduse lugemine on ühe jaoks mõnus ajaviide ja ta on lugenud kaugelt rohkem kui kohustuslik, eriti meeldivad talle igasugused laste teatmeteosed ja entsüklopeediad, nendesse upub ta tundideks. Samal ajal ei loe Teine omal soovil midagi ning kohustusliku kirjandusega on ka nii, et ta peab seda mulle ette lugema, sest muidu ta lihtsalt teeskleb, et loeb.

Positiivne on see, et Teisel on nii lahtine pea, et talle jääb kõik protestist hoolimata külge ja matemaatikas teeb ta oma vanemale vennale ka silmad korralikult ette. Selles osas on Teine mu venna moodi, kes oli samuti kooliasjades laisk ja lohakas ning lugemist vihkas, aga samas oli puhas viieline, nii et ma tema hakkama saamise pärast väga ei muretse, kuid tema suhtumisega on raske toime tulla. Siinkohal ei ole tegelikult väga vahet, kas tegu on kooli või kinno minemisega, oma rahulolematusega suudab ta mõlema eel õhu paksuks muuta.

Nüüd, kus kaks last käivad koolis, tekib ka mul endal nende kooliasjadega segadusi, sest mõlema klassijuhatajad märgivad kodutöid e-koolis erinevalt, ma vahepeal ei saanud üldse arugi, kui Teisel midagi kodus lõpetada jäi. Olen saatnud Teise ujumisasjadega kooli, kuigi tegelikult algasid ainult Esimesel ujumistunnid, nii et Teine sai sel päeval minu pärast kehalise tunnis märkuse. Rahaasjades ei suutnud ma üritusterohkes detsembris enam üldse sõrmega järge ajada ja seetõttu oli kõige lihtsam minna ja küsida nii koolis kui ka lasteaias, kas või mis mul veel maksmata on.

Rohkem väga midagi kirja panna polegi ja ega saa ka, sest õde ja ta sõbranna tõid mulle siin vahepeal neli päkapikku juurde ning läksid Esimesega kinno, nii et me oleme siin lastevalves praegu. Hea, et selle nädala alguses toad ringi tõstsime, nüüd mahuvad kõik seitse ühte tuppa mängima ära.

Vahetasin ühe 9aastase mõneks tunniks nelja 1-4aastase vastu. 😀 #headiil

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

10. pulma-aastapäev (Grand Rose spaahotellis)

Ma olen 29aastane ja ma olen 10 aastat abielus olnud. See on hea tunne, isegi veel parem kui 19aastaselt abielluda. Siis mulle tundus, et ma olen piisavalt vana, et abielluda ja see oli nii äge. Nüüd ma mõtlen, et ma olen nii noor ja nii kaua abielus olnud, see on veel ägedam. OLYMPUS DIGITAL CAMERAKui rääkida abiellumisest, siis ma teeksin endiselt palju asju teisiti, aga abikaasa jätaksin igatahes samaks. Ma olen aastaid võtnud Silverit, meie suhet, abielu, perekonda ehk kogu tervikut iseenesestmõistetavana, sest … no kuulge, ma ju teadsin, millise mehega tegu on, eks. Kuid kuuldes ja nähes, mis toimub meie ümber, kuidas tunded lahtuvad või kuidas inimesed muutuvad, tunnen aina enam, et õnn on endiselt armastada ja olla armastatud.OLYMPUS DIGITAL CAMERA Mul on vedanud, et ma ei eksinud Silveris ja ta on siiani see mees, kelle ma ära võtsin (tema esimest sammu võis ootama jäädagi), tegelikult isegi veel mehem! Silveril on vedanud, et ma ta ära võtsin, kuigi ma olin 15aastaselt seda meelt, et ma nii koledat ja tagasihoidlikku peikat endale ei taha. 16aastaselt juba tahtsin, sest selgus, et ebaatraktiivne välimus ei takista liblikatel lennata ja mõistsin, et tagasihoidlikkus on tegelikult voorus. Tänaseks on tollest alakaalulisest aknega võitlevast koleda potisoenguga poisist koorunud välja täitsa kena mees, kes tegelikult ei ole üldse nii tagasihoidlik, nii et mul vedas topelt.

Meil mõlemal on vedanud, et meie suhtest ei ole kadunud usaldus, mõistmine, toetus, naer, igatsus, kirg, iha ja soov olla teineteisega. See kõik ei olegi tegelikult nii iseenesestmõistetav.

Ühel õhtul, kui ma Silveri kaisus telerit vaatasin ja möllavatele lastele käratasin, et nad vaiksemalt võtaksid, mõtlesin hetke ja ütlesin Silverile, et see hetk, see kodusoojus, need möllavad lapsed, mina tema embuses … et see ongi SEE, see miski, mida raha eest ei osta, ja meil on see olemas. See on puhas õnn. Kui midagi veel soovida, siis ainult seda, et see nii ka jääks ja möllavate laste asemel hakkaksid teineteise kaisus teleri vaatamist segama möllavad lapselapsed.000036Olgu, paremaid pulmapilte soovin ka ja tahtsingi tegelikult 10. aastapäeva puhul uued ilupildid teha, aga see tuhin läks fotograafiga kirjavahetust pidades üle. Asi ei olnud hinnas, selleni me üldse ei jõudnudki. Ma lihtsalt ootan siiani, kas 28. detsember sobib või mitte. Ehk järgmisel või ülejärgmisel aastal. Igavesti ka ei taha edasi lükata, sest võiksime piltidel ikka noored ja ilusad olla, eksju.

Pulma-aastapäeva veetsime Grand Rose spaahotellis, aga selle valiku tegemine ei olnud üldse kerge, sest esiteks me ei olnud vaimustuses 300 km pikast sõidust ja teiseks leiab Grand Rose hotelli kohta palju kriitikat. Lõpuks said määravaks siiski võimalus ja hind – ma jäin koha bronnimisega lihtsalt jälle nii hiljaks, et eelistatud spaahotellides ei olnud enam kolmeks ööks tuba saada ja sobivate võimaluste hulgast oli Grand Rose kõige soodsam, lisaks ka kõige romantilisem ja romantilist puhkust me soovisimegi. Lootsime valikust parimat, aga samas olime valmis kõige hullemaks, sest olime lugenud palju kommentaare, kus rõhutati spaahotelli karjuvat vajadust uuenduskuuri järele.

Fuajeesse astudes oli minu arvates kõik sama ilus ja luksuslik kui umbes 11 aastat tagasi vahetult pärast avamist. Vastuvõtt oli soe, sõbralik ja nalja visati ka, nii et mul ei tekkinud tunnet, et olen maamats, kes on peenesse hotelli ära eksinud, pigem oli oma inimese tunne.sdrmdeKuna ma teadsin, et hotell vajab hädasti uuenduskuuri, siis olin eriti tähelepanelik kõige suhtes, aga nägin koridorides vaid üht katkist lampi, mis oli kolmandaks päevaks korda tehtud. Kõik oli terve, puhas, ilus ja täis romantilisi detaile.sdrcofMe valisime DeLux toa ja ma rõhutasin, et soovime kindlasti vanniga tuba, sest selleta oleksime võinud vabalt standardtoas ka ööbida. Vanniga toa me saime ja esmamulje oli väga meeldiv, kõik oli piinlikult puhas ja korras, ei mingit sosistavat vajadust remondi järele, karjuvast vajadusest rääkimata. Nii heas korras ei olnud eelmisel aastal isegi mitte uhiuus V Spa hotellituba, kus pool vannitoa põrandat oli korralikult maha pesemata vuugisegust hall.

Hiljem küll esinesid ka meie DeLux toas mõned pisivead, näiteks vannitoas valamu kork ei töötanud, sisse läks, aga välja ei tulnud. Silver veidi mässas sellega ja võttis korgi üldse ära. Vetsupott streikis veidi ja vajas nupu vajutamisel head tunnetamist, sest muidu lasi vett väga vähe või kogu raha eest.

Esimesel õhtul oli vannitoas vahelduva eduga tunda veidi ebameeldivat lõhna ja see kerkis hetkeks tugevamalt üles, kui pärast vannis käimist vesi alla jooksis, aga pärast seda kadus see lõhn täielikult.

Üks antiikse välimusega kummut oli ka kulumisjälgedega, värv oli kohati maha koorunud. Mõne jaoks võib see muidugi olla täiesti aegunud mööblitükk, aga meie jaoks oli tegu väärikalt vananeva kaunitariga, seega meie silmis see viga ei olnud.

Kokkuvõttes oli üldmulje siiski väga hea ja leitud vead on otsitud vead, sest tegelikult need meid ei häirinud ja me poleks neid mainimisväärsetekski pidanud, kui poleks eos teadnud, et meid ootab lagunev hotell.

Veaks on seda ehk palju nimetatud, aga pesemisvõimaluse lahendus oli küll ebamugav, sest vannis püsti seistes oli Silveril pea vastu lage ja ta on 170 cm pikk lühike … ma ei tea, kuidas pikad inimesed end seal pesevad. Tundub, et mitte lage nühkides, sest see oli lumivalge. Ebamugavaks tegi asja ka näiteks vannikardina puudumine, mistõttu pesin ma pead istudes, kuna muidu oleks terve vannituba ujunud.
cofEsimesel õhtul läksime juba tuttavasse La Perla restorani sinikarpe sööma, aga kohapeal mõtlesime ümber ja Silver võttis pardifilee ning mina mereandidega (sinikarbid, krevetid, seepia, kalmaar, kaheksajalg) pasta, et proovida ära ka teised mereelukad.cofKui oma pasta kätte sain, siis selgus, et see ei sisalda kaheksajala tükke, vaid kaheksajala beebisid ja mul oli tükk tegu, et esimene ära süüa. Maitsel ei olnud viga, sest seda väga ei olnud, aga välimus hakkas vastu ja kolmandat beebit ma enam ära süüa ei suutnud. Lisaks sinikarpidele tundsin enda arvates veel krevetid ära, aga hiljem selgus, et krevettide pähe sõin ka seepiaid. Maitse poolest ma neil mingit vahet ei teinud, olid ühtemoodi head. Taldrikust leidsin veel veidraid kummitihendeid, mis olid ka suus kummised ja maitselt maitsetud, hiljem sain teada, et need olid kalmaarirõngad.

La Perlas käisime ühe korra veel, siis sõime ainult šokolaadi fondante jäätise ja vaarikakastmega, need olid väga head.
cofPärast La Perlat ligunesin ma pikalt rasvases vannivees. Jagasin lühidalt Signe Seebid vannikreemi kogemust ka Instagramis, kus kirjutasin, et edaspidi jään vannipiima juurde, aga pärast teist kogemust võtan sõnad tagasi ja ütlen, et tegelikult on ka vannikreemist rasvane vesi ütlemata mõnus. Ma panin esimesel korral kaks südant vette, sest arvasin, et ühe jaoks on vett liiga palju, aga läksin sedasi liiale, ühe vannikreemiga oli kogemus oluliselt meeldivam.

Kusjuures ma tegin valiku puhtalt lavendli lõhna pärast, ma isegi ei süvenenud toote omadustesse, aga nüüd loen, et vannikreem sisaldab rohkelt vitamiine ja nahka parandavaid ning niisutavaid aineid, lavendli aroom aitab kaasa hea une tekkele ja on  rahustav, lisaks on lavendlil antiseptiline toime, aitab leevendada lihasevalu, peavalu ja migreeni, ning köha. Köha? Kaasa võetud köhatablette mul tõesti vaja ei läinud, nii et hakka või uskuma, et vannikreem aitas köha leevendada.

Mul jäi neli südant veel alles ja ma alguses mõtlesin need sinna jätta, sest meil ju vanni ei ole, aga kartsin, et need visatakse ära. Hea, et ma neid sinna ei jätnud. Meil küll vanni ei ole, aga on kõrge dušialus, kus lapsed saavad need ära kasutada, kui neil peaks nahk korrast ära minema või köha tekkima.

Mulle on jäänud viimasel ajal mulje, et iga lingi, kiidusõna ja muu sellise taga nähakse kinnimakstud reklaami, nii et ma ei tea, kas pean rõhutama, et ma ostsin ise selle toote ega tee siin mingit salajast koostööd? Lisaks ostsin ka vetikaseebi ja purgi jalavannisoola, sest mulle meeldivad need tooted juba varasemast ning mul ei ole kahju neid avalikult kiita. Kui üdini aus olla, siis pakis oli ka kristalldeodorant, mida ma ei tellinud, aga ma ei tea, kas see oli eksitus, vihje või kingitus. Ma olen nii mats, et huvi tundmata ja tänamata võtsin selle deodorandi kasutusse.

Tagasi Grand Rose spaahotelli juurde minnes, siis meil ei ole vist kuskil mujal paremat hommikusöögi kogemust olnud. Ma ei mäleta, et me oleks 11 aastat tagasi seal hommikust söönud, aga seekord olime kõigil kolmel hommikul platsis, viimasel kahel hommikul oluliselt varem kui esimesel, sest esimesel korral oli inimesi nii palju, et järjekord oli pikk ja kõik kohad olid võetud, mistõttu pidime endale tegema ruumi kolmekäigulise söömaaja jaoks kaetud laua taha. Järgmistel hommikutel ei olnud järjekorda ega isegi teisi inimesi läheduses söömas, nii et saime rahulikult head ja paremat valida ning seda privaatselt nosida.

Valikus olid erinevad pagaritooted galetini välja, vorsti- ja juustuviilud, pudrud, müslid, jogurtid, mahlad, köögiviljad, puuviljad, saiakesed, omlett, pannkoogid, kartulisalat, soojad oad, peekon, erinevad liharohked vorstid, lihapallid, kohvid, cappuccino, kakao ja nii edasi. Me jõudsime maitsta vaid pooli asju ja nende hulgast valmistas ainsana pettumust kohev pannkook, kuid see eest pole ma üheski hotellis paremat kartulisalatit söönud.

Sama hea valik on ehk olnud vaid V spaahotellis, aga aasta tagasi polnud restoran seal päris valmis, mis vähendas oluliselt meeldivat kogemust ja isegi, kui täna on seal kõik detailid paigas, siis Grand Rose restorani atmosfäär on ikkagi hoopis teine. Muide, ka restoranis oli kõik puhas ja korras, ei karjunud seal miski uuenduskuuri järele, pigem jäi mulje, et täitsa uus koht.
cofKuna esimesel hommikul jõudsime hilja sööma, siis jõudsime ka hilja saunakeskusesse. Mis mulle Grand Rose spaahotelli juures väga meeldib, on see, et hotelli külalised saavad eraldi uksest otse spaasse, ei mingit fuajeest või riietusruumist läbi käimist. Meie saabumisajaks oli spaas juba piisavalt inimesi, rätikud olid kõik käiku võetud, aga mu küsimise peale toodi tagaruumist kohe suur ports puhtaid asemele.

Spaas jäi küll juba kulumisjälgi silma. Näiteks soolaaurusaunas oli vaid sool, ei olnud õiget auru ega sooja ning neid ei tulnud ka kolmandaks päevaks. Teisel päeval oli kasesaun remondis. Duši all pesemiseks tuli veidi aega varuda, sest vesi oli kohati liiga külm, kuum või seda lihtsalt ei tulnud ja nuppu tuli aina uuesti vajutada. Basseinide mosaiikplaatides jäid silma tühimikud, mullivannis seljamassaaži funktsioon ei töötanud ja plastikult koorus kohati värvi maha.

Muide, me olime ühed viimastest, kes aegunud saunakeskuses lõõgastuda said, jaanuaris algabki see vajalik uuenduskuur. Üldmulje oli tegelikult ikkagi hea, saunad olid ilusad, spaa hubane ja nähtud pisivead ei mõjunud ebameeldivalt. Kui, siis ainult soolaaurusaun jäi kahtlaseks.
mdeMa ei ole kunagi varem ühtegi hoolitsust võtnud, nii et ma ei tea, kuidas teistel spaahotellidel see osa lahendatud on, aga Grand Roses on hoolitsuste toad saunakeskuses. Neid tube on palju, kõigil on ilusad uksed ja ilusad nimed. Hommiku poole saab hoolitsusse minna veel susside sahinal, aga minu aeg oli pärast lõunat ja selleks ajaks ujuks kogu põrand, nii et sussidega keskuses käia ei saanud. Vahemärkusena ütlen, et standartubadega sussid kaasa ei tule ja kuna olin korduvalt lugenud kriitikat nende puudumise kohta, siis eeldasin, et neid hotelli poolt neid üldse ei ole, aga meie DeLux toas olid olemas. Pärast kodulehelt vaatasin, et nii ongi, sussid tulevad kaasa DeLuxi ja siivdiga ning standartubades ööbijad peavad paljajalu olema.

Grand Rose Rituaali* valisin välja laavakivide tõttu, sest mulle on alati tundunud vastumeelne igasugune keha mudimine, aga kuumade laavakivide all magamine tundus küll mõnus. Jah, mul oli ettekujutus, et laavakivide hoolitsus ongi just selline nagu piltidel – magan kõhuli ja selja peal on latakad kivid. Reaalsus oli ikka hoopis teine.

*Hoolitsus soojade laava- ja vääriskividega. Protseduuri käigus kannavad päikeseenergiaga laetud soojad laavakivid edasi positiivset energiat, mis koos tšakratele asetatud vääriskivide müstiliste võngetega vallandavad keha ja vaimu harmoonia ning heaolutunde.

Ma sain jalga ühekordsed stringid, kõhutasin lauale ja ütlesin, et see on mu kõige esimene kogemus, mille peale vastati, et sellisel juhul on see julge valik. Julge seetõttu, et hoolitsus kestab 80 minutit. Ütlen etteruttavalt, et mulle ei tundunud kordagi aeg liiga pikk, pigem sai kõik liiga ruttu läbi.

Igatahes mingit kivide all magamist ei olnud, mind muditi kõrvalestadest varbatippudeni läbi ja see meeldis mulle, ei tekkinud mingit vastumeelsust. Ma olin alguses kõhuli, sain esimese asjana selja peale kuumad kivid, aga mitte otse naha peale nagu piltidel olen näinud, vaid rätik jäi vahele, sest kivid olid tõesti kuumad. Edasi muditi jalad ükshaaval läbi, esmalt ohtra massaažiõliga ja lõpetuseks kuumade kividega. Samamoodi käidi kogu keha läbi, vaid intiimsed piirkonnad jäid püsivalt rätiku alla peitu. Kui ma selili olin, siis pärast jalgade masseerimist jäeti varvaste vahele soojad laavakivid, pärast käte masseerimist pisteti pihku soojad kivid ja alakõhust kurguauguni asetati seitse jahedat poolvääriskivi. Lõpetuseks sain kivi kolmandale silmale ja jäin umbes kümneks minutiks omapead.mdeKui hella massaaži ajal oli nii lõõgastavalt hea olla, et uni tuli vägisi peale, siis lõpu poole tuli mul hoopis energia sisse ja ma ei suutnud need viimased 10 minutit kinnisilmi lõõgastuda, pigem vaatasin lakke ja mõtlesin, kui mõnus kogemus see oli ja imestasin tekkinud energia üle. Kui hoolitsuse tegija tagasi tuli ja kive ära korjama hakkas, siis ta kirjeldas, mida ühed või teised kivid teevad ja ma isegi uskusin teda, sest ma tundsin ise, et ma pakatan uuest energiast. Mul lähevad tavaliselt silmad kohe kõõrdi ja pahupidi, kui end hetkeks kuskile pikali viskan, aga pärast seda hoolitsust oli hoopis võimatu silmi kinni hoida.

Ma tundsin end ikka täiesti uue inimesena ja tahtsin kohe Silverile ka sama hoolituse võtta, et temagi kogeks midagi nii meeliületavat, kuid kahjuks olid kõik ajad võetud, nii et jäi ilma. Kui peaksime veel Grand Rose spaahotelli puhkama minema, siis võtan raudselt uuesti sama hoolitsuse ja seekord kahele. Kes sinna minemas, siis soovitan soojalt Grand Rose Rituaali.
cofSama päeva õhtul ootas meid aastapäeva tähistamiseks Grand Rose restoranis kolmekäiguline romantiline õhtusöök. Sellega ma ei jäänud väga rahule. Esiteks soovitud privaatse nurga asemel saime pigem kõige avatuma nurga, kust igale sisenevale külalisele avanes vaade otse meile ja minul oli vaade nii-öelda köögipoolele, mille vahet personal siblis. See küll ei häirinud, aga samas ei tekitanud ka romantilist õhkkonda. Teiseks ei jäänud ma rahule söögiga. Ma olen rohkem ikka kartuli ja hakklihakastme inimene, mitte gurmaan, kes saab pärlkuskussist maitseelamuse. ClipboardEelroog oli tegelikult väga hea, guugeldamata ütleksin selle nimeks lõhe tik-tak, aga tegelikult oli see “Tataki”. Madalküpsetatud kanafilee oli ka söödav, kuigi ma olen harjunud pehmema kanalihaga, kuid pärlkuskussi ma süüa ei suutnud, hakkas vastu. Ühesõnaga pearoast sõin ma ainult pool kanafileed ära ja magustoidust paar õunatükki ning kreemi. Võib-olla magustoit oleks isegi meeldinud, kui ma ei oleks eelroast ja poolest kanafileest kõhtu täis saanud, kuid iga kell eelistaksin sellele ikkagi šokolaadi fondanti.

Vahemärkus: Silver palus rõhutada, et ta pole nii pirts nagu mina ja talle maitses kõik. Midagi ta alles ei jätnud.

Õhtusöögi ajal saime kinnitust ka sellele, et me pole veinisõbrad. Kana kõrvale soovitatud valge vein ei meeldinud meile kummalegi, täitsa arusaamatu, kuidas mõned inimesed saavad iga päev õhtusöögi kõrvale veini juua. Meil oli tuppa varutud ka Martini Asti, mis on üks vähestest vahuveinidest, mis mulle meeldib, kuid pärast valge veini maitsmist kadus meil ka vahuveini isu ja Martini Asti seisab meil nüüd kodus külmikus.

Pulma-aastapäevale pani punkti film “See on alles algus”, mis oli nii igav, et selle asemel oleksime võinud hotellitoas teineteise kaisus “Visa hinge” vaadata. Selle filmielamuse kompenseeris järgmisel päeval vaadatud “Jumanji”, mida läksime vaatama vaid seetõttu, et midagi paremat valikus ei olnud. Kui esimeselt filmilt ootasime enamat, siis teine film üllatas positiivselt. “Jumanji” oli veel 3D film, millega meil on olnud ainult üks kogemus ja see polnud positiivne, kuid andsime siiski 3D-le uue võimaluse, või õigemini ei olnud meil teist võimalust, aga seekord saime tänu sellele veel parema filmielamuse, nii et me ei karda enam 3D seansse.
mdeTeisel hommikul sõime varakult ja jõudsime esimestena saunakeskusesse, mis oli lõpuks tund aega ainult meie päralt. See oli küll kõige parem saunakeskuse kogemus, rahulik ja lõõgastav, me isegi mõnulesime soojadel toolidel, kuigi tavaliselt me ei viitsi seda teha, sest see ei mõju rahvarohkuses ja lärmis lõõgastavalt. Sedasi rahus, vaikuses, hämaras valguses ja mõnusas keskkonnas mõjus küll.
mdeKasutasime saunakeskuses võimalust ja katsetasime esimest korda massaažitoole, mis osutusid pigem piinapinkideks ja pakkusid meile rohkem nalja kui lõõgastust. Pärast massaažitooli käis Silver klassikalises massaažis, mis oli ka tema päris esimene hoolitsus ja osutus meeldivaks kogemuseks. Kiitis väikest kasvu naise tugevaid käsi, tal oli kohati isegi valus olnud, aga talle meeldis see valu. Mina oma hoolitsuse käigus nii tugevat massaaži ei saanud, ma sain meeldivalt kerge mudimise, mis oli minu jaoks täpselt paras, tugevamat ma ei olekski soovinud.
sdrViimasel hommikul olime ka varakult saunakeskuses platsis, aga seekord me esimesed ja ainsad ei olnud ning kolmandat hommikut järjest ei viitsinud seal pikalt olla ka, nii et tegime kiire külastuse ja läksime tuppa asju pakkima, et plaanitust ligi 2 tundi varem praamile jõuda ja koju sõita. Oli mõnus puhkus, aga väike koduigatsus oli ka juba peal.

Viimasel hommikul kasutasin pesemas käies vannitoas olnud šampooni, palsamit ja dušigeeli ning need lõhnasid nii hästi, et ma täitsa kirusin end, et ma oma nõgesešampooni kaasa tassisin ja seda terve aja kasutasin. Kuigi ma avastasin need tooted hilja, siis kiidan neid ka, taas ühed parimad, mida olen kohanud. Tavaliselt mulle hotellides olevad tooted ei istu ja seetõttu ma esimestel päevadel isegi ei tundnud nende vastu huvi, kuni niisama palsamit nuusutasin ja sellesse kohe armusin.IMG_20171230_094245.jpgKokkuvõttes anname sellele spaapuhkusele maksimum punktid, mis tulevad veidi ka selle arvelt, et me kartsime uuenduskuuri järele karjuvat spaahotelli. Selle hirmu varjus ei mõjunud nähtud pisivead absoluutselt häirivalt ja tegelikult me ei olekski neid võib-olla tähele pannud, kui me poleks neid otsinud. Mille üle ma imestan, on see, et vaipadel, mööbliriidel ja muudel tekstiilidel ei olnud mitte ühtegi plekki. Sellist puhtust ei ole ma üheski aastaid tagasi avatud hotellitoas näinud. Igatahes oli tegu meie kõige toredama spaapuhkusega ja ma olen väga rahul, et me Noorusesse ega Viimsisse enam tuba ei saanud ja “pidime Grand Rose spaahotelliga leppima”.

Kuressaare ise oli ka ilus nagu alati, me käisime mitu korda linna vahel seda ilu nautimas. Kui Kuressaare ei oleks mulle kallitest inimestest nii kaugel, siis võiksin seal isegi elada.
mdeMängisime ka turiste ja käisime üle pika aja Kuressaare piiskoplinnuses, mis oli pigem nagu esimene külastus, sest me absoluutselt ei mäletanud, et seal oleks 10 aastat tagasi nii tohutult palju erinevaid näituseid olnud. Ilmselt ei olnudki. Meil oli külastuseks varutud poolteist tundi ja sellest jäi väheks, me pidime kõik ruumid põhimõtteliselt läbi jooksma ja pole välistatud, et mõni ruum jäi üldse nägemata, sest me eksisime seal üsna kiiresti ära.sdrsdrIMG_20171229_113317Me käisime ka poodlemas, sest Silveril ei läinud enam pulmapäeval kantud viigipüksid jalga, siis käisime veel vanas heas Mosaiigis lõunat söömas ja avastasime hotellist paari sammu kauguselt Lokaali, kus olid vahelduseks mõnusalt kodused toidud. Tahtsin jõuda ka Veskisse sööma, kuid ühel mehel hakkas väljas söömine juba vastu ja tema soovil sõime Veski roogade asemel Selveri soojaleti kraami. Nii romantiline.mdeEile õhtul koju jõudes tabas meid hetkega argirutiin – laste lärm, makaronid hakklihaga, segamini toad ja nii edasi. Puhkusest sai kiiresti kauge mälestus, nagu ei olekski üldse alles hommikul veel spaa mullivannis vedelenud.
cofTegelikult on kodus ka hea olla, eriti pärast kolmepäevast eemalolekut ja eriti veel aasta viimasel päeval. Kui nüüd arvestust pidada, siis meil on täna 15. ühine aastavahetus. Esimene ühine oli küll sõbra juures, kus me vaid istusime kõrvuti, aga siiski ühine. Tookord oli mul kõrge palavik ja ma tõusin kaks korda sedasi diivanilt püsti, et panin käe kogemata Silveri põlvele. Kuna me ei olnud siis isegi mitte sõbrad, Silver oli minu suhtes pigem eemaletõrjuv, siis oli mul veidi piinlik küll, aga sõbrad pidasid seda naljakaks ja nimetasid seda saatuseks.

Kindlasti ei olnud see piinlikum, kui hetk, kus ma paari kuu pärast kogemata ta rippuvast kehaosast haarasin… Me siis alles tasapisi kurameerisime ning vedelime minu voodis päevateki all ja silitasime mu rotti. Rott, vana suslik, pani teki alla jooksu ja kui ma teda kinni püüdma hakkasin, siis haarasin kogemata läbi Silveri pehmete dressipükste täiesti valest asjast, sest see meenutas käe all hetkeks rotti. Kuna meie suhe polnud jõudnud ligilähedalegi sellisele intiimsusele, siis mul oli nii häbi, et ma ei osanud selle olukorra üle isegi mitte naerda, ma hoopis teesklesin, et ma ei saanud aru, mille ma just kinni püüdsin. Ka Silver tegi näo, et midagi ei juhtunud, aga tagantjärele oleme selle hetke üle korralikult naernud.davArmastus. Me näeme seda teineteise pilgus. 

See aasta ma siia ilmselt rohkem ei jõua, nii et soovin teile kõigile ilusat aasta lõppu ja veel paremat uut aastat! Palju armastust ka!

13-24 ja jõulud

Jätkan Lottudo blogijate advendikalendriga ja panen sellega jõulurallile punkti.

13. Kümme viisi, et end jõulumeeleollu viia

Neid võimalusi on kindlasti rohkem, aga ma ehtisin veidi kodu, tõime kuuse, tegime piparkooke, käisime surnuaias ja … see vist ongi üsna kõik. Kõige enam tekitas meeleolu ilmataat, kes jättis pühadeks veidigi lund maha.

14. Jõulukaunistused

Ikka ühed ja samad, mis mõlema kodudest kaasa võetud, majast leitud, kingiks saadud või ise käepärastest vahenditest tehtud. Ühesõnaga võtan vabalt ega osta igal aastal uusi ehteid.

15. Parim jõulukink

Mulle tõesti ei meenu see kõige parem kingitus, aga korduvalt olen saanud emalt jõuludeks midagi, mida ise ei ole raatsinud osta ja sellised kingitused ongi kõige paremad.

Sellel aastal täiskasvanud omavahel kinke ei teinud, nii et ma jäin kingita, aga Silver vähemalt üritas ja ainuüksi see rõõmustas mind väga. Kusjuures ma ei osanud seda üritamist isegi kahtlustada, kuigi tal võttis autopesulas käimine ebanormaalselt palju aega. Tegelikult käis ta ka NKDY Nectar Love parfüümi otsimas, mida ta kuskilt ei leidnud ja mille asemel ei osanud midagi muud ka valida. Kui ma seda päevi hiljem kuulsin, siis olin ainuüksi sellest katsestki meelitatud.

16. Mida teha jõuludel?

Meil on lihtne, igal aastal on kõik sama – Silveri pere saab kokku tema vanemate juures jõululauas (tänavu oli meid seal 17), minu pere saab kokku minu vanemate juures jõululauas (kuna onu ja vanaema ei tulnud, siis oli meid vaid 12), käime surnuaedades küünlaid põlema panemas ja viimasel päeval taastume kodus. Midagi enamat ma teha ei tahakski.

17. Talvised spordialad

Noh, kui on lund, siis on mu vanemate maja ümbritsevatel põldudel suusarajad sees ja ma talve jooksul paar korda kasutan ka neid. Kogu talisport.

18. Jõululaud

Kõige traditsioonilisem – kartul, kapsas, verivorst, kõrvits, sült ja nii edasi.

19. Jõulukontserdid

Kindlasti on toredad, aga ise pole käinud ega tunne puudust ka.

20. Jõuluõhtu outfit

IMG_5797Nagu näha, siis ei midagi jõululikku, täitsa tavalised riided.

21. Lemmik jõuluseik läbi aegade

Kindlasti see, kui 2 aastat ja 9 kuud vana Teine keset laulmist avastas, et jõuluvana on saabastega toas, selle kohta märkuse tegi ja siis rõõmsalt edasi laulis.

 

22. Traditsioonid, mida tahaksid proovida

Ma arvan, et ma ei taha midagi uut proovida ja ainsaks muutuseks traditsioonide juures saab olema see, et ühel hetkel ei kogune me enam oma perega meie vanemate juurde, vaid meie lapsed kogunevad oma peredega meie juurde.

23. Ma luban, et nendel jõuludel ma…

Me teeme tihti asju, mida kõrvalt ei ole kena vaadata. Püüame need jõulud võimalikult ilusaks muuta, jättes halvad harjumused või negatiivsed mõtted ukse taha. Milline tuleb Sinu jõululaupäev? On see nutivaba, alkovaba, tülitsemisvaba, töövaba, …, või lubad hoopis selle aasta jõuludel kõigi jaoks olemas olla.

Tundub, et meil pole halbu harjumusi või negatiivseid mõtteid, sest meil on jõulud alati ilusad olnud, kuigi need pole vist kunagi alkovabad ja viimastel aastatel ka mitte nutivabad olnud, lihtsalt kõik oskavad piiri pidada. Tülitsemis- ja töövabad on küll olnud ja olid ka seekord. Ühesõnaga ei lubanud ma enne jõule midagi.

Valetan, minult kangutati korduvalt välja lubadus, et ma ei tee tänavu täiskasvanutele kingitusi. Ei teinud ka, kuigi väike kiusatus oli.

24. Häid jõule!

Aitäh, olid head jõulud.

Me võtsime sellel aastal ikka väga vabalt. Kingid valisin varakult välja, seda ka Silveri ja enda ema eest, et lapsed saaksid vaid praktilisi kingitusi. Kuuse tõime vahetult enne jõululaupäeva, täpsemalt saime selle vanemate juurest laudast, sest nad olid nii agarad ja tõid metsast kaks kuuske, millest üks jäi üle. Jõululaua katmisega ei tekkinud meil mingit stressi, sest meie seda ei teinud. Ma tegin vaid mõlema vanemate juurde kaasa Kaju Köögi retsepti järgi küpsisetorti … jälle valetan, ma asendasin retseptis kirsikompoti vaarikatega, aga no peaaegu. Kuna kokkama ei pidanud, siis küürima ka mitte, nii et väga stressivabad jõulud olid. Kui jõuame aega, kus meie lapsed hakkavad oma peredega meil jõule veetma, küll siis selle stressi topelt tagasi saame.

Lisaks küpsisetordile viisime mõlema vanemate juurde ka piparkooke, mida terve perega tegime ja mille hulgas oli igaühel enda piparkoogiinimene. Vaid Silveri vennatütre elukaaslane jäi nimelisest piparkoogist ilma, sest ma ei teadnud, et ta meiega ühineb ja meie Kolmas, kes kannab sama nime, ei tahtnud ka oma mehikest temaga jagada.cofTäiesti tavaline piparkookide tegemise idüll.cofLapsed said esimesel päeval Silveri vanemate kuuse alt elektrilised hambaharjad, mis valmistasid rõõmu vaid väikestele, nad pesid nendega terve õhtu oma hambaid. Suurtest poistest oli Teine õhtu lõpuni pettunud, ta tahtis mänguasja, Esimese reaktsioon oli alguses samasugune, aga talle hakkas kingitus siis meeldima, kui sai oma hambaharjale sobiva kujunduse valida. Kui kodus hambapesuks läks, siis meeldis kingitus juba ka Teisele. Lõpp hea, kõik hea.

Kodus ootasid neid kuuse all ka teistsugused kingitused, Esimest ootas Cluedo lauamäng, teist Lego City politseiveok, Kolmandat Carcassonne Junior ja Neljandat Duplo jõuluvana komplekt. Kuna väikesed Legod on suurte poiste toas ja Duplod väikeste toas, siis sedasi said kõik oma tuppa mänguasju juurde ja samas uusi vahvaid lauamänge ka.mdeCluedo ostsin 1a.ee veebipoest, kus see maksab ümmarguselt 10 € vähem kui näiteks Rahva Raamatus. Tegu on laheda lauamänguga, aga mulle tundub, et 9aastane on selle jaoks veel liiga väike. Temaga sai mängida küll, aga väärilist vastast temast mulle ei olnud ja ma kaldun arvama, et läheb kõvasti aega, kuni ta seda iseseisvalt sõpradega hakkab mängima. Mina mängin seda oma sõpradega kindlasti, see on üks põnevamaid lauamänge, mida viimasel ajal mänginud olen.

Carcassonne Juniori ostin Rahva Raamatust ja see on piisavalt kerge mäng, et meie neljane ja viiene saaksid seda kahekesi mängida, aga samas ka piisavalt tore, et ise sellest rõõmu tunda.

Järgmisel päeval said lapsed mu vanemate kuuse alt uued pidžaamad, tegevuskaardid ja värviraamatud. Iseenesest said taas palju kinke, aga pooled neist olid praktilised ja ülejäänud arendavad, nii et jäi ära mänguasjade alla mattumine, mis on igal aastal jõuludega kaasas käinud.

Täna (tegelikult siis juba eile) lihtsalt vedelesime kodus, mängisime lauamänge, vaatasime filme, sõime kana ja värsket salatit, sest pärast kahepäevast söömaorgiat midagi rammusamat sisse ei läinud ning kuulutasime jõulud lõppenud.

Kokkuvõttes olid toredad jõulud, aga mul on hea meel, et need on möödas, sest jõuludest enam olen ma oodanud meie aastapäeva spaapuhkust Saaremaal, mis on nüüd kohe käes.

Kui veel meie jõuludest kirjutada, siis…mde… sellel pildil on esiplaanil Silver koos lastega. Neid ei ole näha, aga nad on parajasti Silveri vanaisa haual. Mulle nii meeldib, kui surnuaed on küünlavalgust täis, see vaatepilt on nii lummav. Ma ei tundnud tol õhtul surnuaias isegi kurbust, ainult rahu. Kurb olin järgmisel päeval, kui oma vanavanemate haual käisin, seal ei suuda ma kunagi pisarateta käia.

Sel päeval nutsin ka seetõttu, et vastu hommikut suri mu vanatädi. See kurb uudis, mis ei tulnud küll üllatusena, oli ka põhjuseks, miks vanaema ei tulnud meiega jõululauda istuma. Jah, jõulud olid toredad nagu alati, aga seekord ka veidi kurvad. Mis teha. Elu.

Tulemused viibriku ehk vaagnapõhjalihaste tooneriga

Ma kirjutasin rohkem kui aasta tagasi “alumisest korrusest” pärast nelja sünnitust ja teate, see on mu viimase pooleteise aasta loetuim postitus. Vaevalt, et uudishimust, mis mul seal all siis toimub, vaid äratundmisest. Probleem on reaalne ja see puudub väga paljusid naisi. Seda tõestavad juba need kümned naised, kes on mulle vahepeal kirjutanud oma muredest ja tundnud huvi viibrikuga saavutatud tulemuste vastu. Tõenäoliselt on sama palju neid, kes ei ole julgenud seda teha ja kes siiani ootavad lubatud järge esimesele postitusele.

Paralleelset viibriku kasutamisega üritasin teha läbi ka “Naise teine süda” kursuse, aga sellega jõudsin ma parimal juhul poole peale. Ma tundsin, et selline asi ei ole ikka minu jaoks. Sellise asja all mõtlen näiteks vaimusilmas kujutamist, et mu nibud on mu silmad, millega ma vaatan enda ümber ja muud taolist. Lugesin ka teiste tagasisidet ja neid naisi, kes ei suutnud kursusega sammu pidada, oli veel, aga samas oli ka neid, kellel oli seda kursust vaja ja kes elasid ülesannete täitmise ajal läbi igasuguseid erinevaid emotsioone kuni nutmiseni välja.

Minu suurim emotsioon oli ehk hämming iseenda suhtes, et kas ma tõesti kinnisilmi kujutan ette, kuidas ma rindadega ümbrust jälgin. Ma ei suutnud päriselt sellise asja sisse minna ja ma arvan, et see on pigem hea – ma tunnen, et mu mõlemad südamed löövad ühes taktis, et ma armastan oma keha ja enda seksuaalsust just sellistena, nagu need on … või õigemini pole need minust kuidagi eraldi, vaid see olengi mina ning selles osas ma eneseabi ei vaja.

Kuigi mul oli harjutusi tehes veidi naeruväärne tunne, siis taolist eneseabi ma ei naeruväärista, nagu ennist ütlesin, sain juba kursuse ajal aru, et on naisi, kes seda vajavad ja Paljas Porgandi postitus ainult kinnitas seda. Küll ei saa sellist eneseabi soovitada, vaid inimese enda sees peab see soov olema ja see minu viga oligi, et ma võtsin selle kursuse vastu puhtast uudishimust, tundmata, et just see ongi see, mida ma aastaid oodanud olen.

Mul oli vaja viibrikut ja seda aparaati soovitan ma küll kõigile, kellel pole vastunäidustusi selle kasutamiseks, aga on nõrgad vaagnapõhjalihased. Eriti soovitan seda Tena Lady asemel, aga arvestama peab siiski sellega, et see vahetus ei käi üleöö. Ma piirdusin küll tavalise pesukaitsme või batuudile hüppama minnes ettenägelikult pataka vetsupaberiga, aga kui mina sain nendest juba mõnekuise kasutamisega lahti, siis on mul usku ka Tena Ladyst vabanemisse.

Ma ei saa öelda, et ma enam üldse ei leki, kui vales asendis aevastan või täis põiega oma kiiremaid jooksusamme teen, aga lekkimine ei ole enam miski, millega ma igapäevaselt arvestaksin või mis paneks mind neid kiiremaid jooksusamme juba eos vältima. Batuudil hüppamist siiski pelgasin ja seda suurem oli mu üllatus, kui ma hüppamise ajal täiesti kuivaks jäin. Ma hüppasin suvel, kui viibriku regulaarsest kasutamisest oli möödas juba üle poole aasta, nii et see tõestas minu jaoks veel kord viibriku kasutegurit.

Kui Silver eelmisel talvel koduseks jäi, siis ma enam ei leidnud seda hetke, kus ma oleks tahtnud seda kasutada. Ma ei häbene tema ees selliseid asju, pigem oli temaga koos elurütm teine ja mõtted mujal. Kui hakkasin uuesti viibrikut kasutama, siis mul suurenes voolus ja ma arvasin, et viibrikul on selles oma roll, nii et jätsin selle taas sahtlisse seisma. Suve alguses panin tähele, et suurem voolus on kadunud, kuid siis läksin juba Soome ja unustasin viibriku maha. Suve lõpus aga leiti 4 cm läbimõõduga tsüst, millele arst pööras oluliselt rohkem tähelepanu kui eelmistele tsüstidele, nii et ma veidi pelgasin ega julgenud enne kontrollvisiiti viibrikut kasutusele võtta. Tsüst oli järgmiseks visiidiks peaaegu kadunud ja viibrik sai rohelise tule nii arsti kui ka minu poolt.

Kokkuvõttes ma jõudsingi kasutada viibrikut regulaarselt ainult kolm kuud, pärast seda kasutasin seda üksikutel kordadel või üksikutel kuudel korduvalt, kuid lühikese ajaga saavutatud tulemused ei kadunud selle pika pausi jooksul ära. Võib-olla väike taandareng on toimunud, sest ma ei ole ise igapäevaselt vaagnapõhjalihaste harjutusi teinud, aga seda on raske hinnata, kuna ma ei saavutanud viibrikuga ka maksimaalset tulemust.

Mida ma saavutasin viibriku kasutamisega? Eelkõige tugevamad vaagnapõhjalihased, mistõttu ei kaasne iga köhatuse, aevastuse, naerupahvaka, jooksusammu, hüppe ja muu sellisega ristis jalgu. Täpsemalt hiljaks jäänud ristis jalgu. Ma tunnetan oma vaagnapõhjalihaseid paremini ja saan neid treenida ebamugavustundeta, ainult et mul ei ole enamasti meeles neid treenida või ma ei viitsi seda pikalt teha. Voodielus läks hea veel paremaks, iseenesest suurejoonelisi muutusi (näiteks orgasmide näol) ei tulnud, kuid tundlikke kohti tekkis juurde.

Samas tekib küsimus, et kus need tundlikud kohad on, kui ma viibrikut ei suuda keskmise võimsuse juures käes hoida, aga sama võimsuse juures ei tunne ma all pea midagi. Eriti hästi tuli tundlikkuse vahe esile siis, kui ma keset elektriimpulssi sedasi asendit muutsin, et viibriku otsik välja tuli ja ma laengu otse häbememokkadesse sain … see oli nii kõrvetavalt valus! Ma tegin elu kiiremaid liigutusi, et sellest “elektrišokirelvast” võimalikult kaugele hüpata ja mu esimene mõte oli, et ma pean seest surnud olema, kui ma SEDA seal ei tunne. giphy

Siin midagi pikemalt kirjutada ei olegi, viibrik tegi seda, mida ta lubas – treenis vaagnapõhjalihaseid. Ma julgen seda soovitada ja ma kasutan seda ka ise edasi, esialgu taas igapäevaselt, et saavutada veel parem tulemus ja sealt edasi korra nädalas selle tulemuse hoidmiseks. Kodulehel enam samasugust viibrikut ei ole, on hoopis 3 uut mudelit ja nende kohta ma väga midagi rääkida ei oska.

Ma tean, et vähemalt paar inimest soetasid pärast mu esimest postitust viibriku, nii et kellel kodus ükskõik milline mudel olemas, siis jagage oma kogemusi. Ma arvan, et ma ei ole ainus, kellel oleks huvitav neid lugeda.