Orgasmigarantii

Kirjutasin eelmisel aastal, kuidas Lelo Sona Cruise tõi minu ellu orgasmid ja andsin sellega lootust paljudele naistele, kes sarnaselt minuga ei jõua vahekorra ajal haripunkti. Tookord osteti Ulakas Kaunitar korduvalt Sonadest tühjaks, kuid leidus ka neid, kes vaatamata huvile jätsid kliitoristimulaatori ostmata – pole ju garantiid, et see kallis mänguasi aitab orgasmini jõuda. Lood on nüüd aga sedasi, et Womanizer ja Ulakas Kaunitar selle garantii annavad: “Kui Womanizer Premium Sind ei rahulda, siis maksame raha tagasi!”

Kellel jäi orgasmigarantii puudumise tõttu Lelo kliitoristimulaator ostmata, siis soovitan haarata praegusest võimalusest ja kinnitan, et Womanizer Premium ei jää Lelo Sonale sugugi alla – tänu Ulakale Kaunitarile on mul mõlemad olemas ja mõlemaga on haripunkt garanteeritud. Stimuleerijad ise on siiski üsna erinevad ning mõlemal on oma head ja vead.

Intensiivsus

Lelo Sona töötab helilainetega, Womanizer Premium aga õhulainetega ja see erinevus on tunda. Sona helilained on palju intensiivsemad, stimulaatori madalaim võimsus on võrreldav Womanizeri keskmise võimsusega (esimesel on 8 võimsusastet, teisel 12). Sona intensiivsus võib olla nii pluss kui ka miinus, see on teravamalt ja sügavamalt tajutav, mis mulle iseenesest meeldib, kuid olen tagasisidena lugenud, kuidas ka madalaim võimsus on liiga tugev. Womanizer töötab oluliselt pehmemalt ja selle 12 võimsusastme hulgast leiab kindlasti igaüks sobiva.

Heli

Lelo Sona on lärmakas, seda ka kõige madalama võimsuse juures. Womanizer Premium on oma kõige madalama võimsuse juures peaaegu hääletu. Kui stimulaatoreid käes hoida ja nende võimsused põhja keerata, siis on Womanizer lärmakam, kuid see muutub, kui mänguasjad vastu keha panna – Womanizer jääb sel hetkel palju vaiksemaks, Lelo Sona hakkab aga kaks korda kõvemini põrisema. Igal juhul on Womanizer oluliselt vaiksem mänguasi, sest see jätab end kehast eemale tõstes automaatselt seisma (umbes sentimeetri kaugusel kehast veel töötab, sealt edasi mitte), Sona vaigistamiseks tuleb väljalülitamisnuppu sekund kuni kaks all hoida.

Programmid

Womanizeril on ainult kaks võimalust – soovitud võimsuse juures ühtlaselt surisemine või autopiloot, kus intensiivsus varieerub õrna, keskmise ja tugeva vahel. Kui sel oleks vaid autopiloot, siis ma saaksin raha tagasi… Autopiloot loob küll mõnusalt lainetava intensiivsuse, kuid minu jaoks jääb see alguses lahjaks ja lõppu pole ma jaksanud ära oodata. Enda valitud võimsusega ühtlane surin teeb oma töö minuti või kahega ära.

Sonal on 8 programmi, ühtlasest surinast Weekendini välja. Ma kasutan peamiselt ainult lainetavat programmi, kuid kellelegi teisele võib peale minna just Weekend, nii et see valikuvõimalus on ikkagi plussiks.

Mugavus

Mugavus on ilmselt harjumise asi, sest Womanizer tundus esimest korda kätte võttes suur ja ebamugav, aga enam ma ei märka vahet. Mänguasjad on küll erineva kuju ja suurusega, kuid mõlemad on igati käepärased. orgasmigarantiiLelo Sona Cruise ja Womanizer Premium

Nuppude asetuse osas on Womanizer mugavam, nupud ei lähe kunagi sassi – eraldi on/off nupp on kõige all, keset mänguasja on autopiloodi nupp ja tipus lisab suurem nupp intensiivsust juurde, väiksem aga vähendab. Nii lihtne, et kõik on ka pimedas selge. 

Sonal on 3 nuppu ühes rivis – pluss, millest läheb tööle, režiimid ja miinus, millest jääb ka seisma. Võimsuse lisamise või vähendamisega olen kogemata vajutanud keskmist nuppu, mille järel olen pidanud veel 7 nupuvajutust tegema, et õige režiimi juurde tagasi jõuda. Ma ajan siiani ka plussi ja miinuse segamini, sest pimedas tundub alati loogilisem, et pluss on kõrgemal, aga tegelikult on seal hoopis miinus ja ma olen seetõttu võimsuse lisamise asemel mänguasja välja lülitanud. Olukordades, kus on aga tekkinud vajadus mänguasi kiiresti vaigistada (kodus on ikkagi lapsed), olen hoopis võimsust juurde lisanud.

Hind

Nii Lelo Sona Cruise kui ka Womanizer Premium maksavad tavahinnaga 189 eurot, Lelo Sona (millel ei rakendu vastu keha surudes lisavõimsust) 149 eurot. Hetkel on Sonad aga soodushinnaga 129 ja 99 eurot, nii et siin läheb plusspunkt nendele, kuigi ka Womanizeri hinnast saab 10% alla, kui kasutada koodi sidrun.

Kokkuvõte

Lelo Sona on lärmakam, selle võimsus varieerub tugeva ja väga tugeva vahel, kuid helilained stimuleerivad sügavamalt ja režiimide valikus on ühtlasele põrisemisele erinevaid alternatiive. Womanizer Premium on vaiksem, nuppude asetus ja automaatne seiskamine muudavad selle kasutamise mugavamaks ning õhulained hellitavad pehmemalt. Viimane on pigem pluss, sest Sona on tõesti teravalt intensiivne ega pruugi kõigile sobida.

Kui küsida, kumb mulle rohkem meeldib, siis ma ei oska üht teisele eelistada, sest vaatamata erinevale stimulatsioonile on haripunkt mõlemaga samasugune. Kui küsida, kumba ma soovitan, siis mugavuse ja vaikse töötamise tõttu pigem Womanizerit, praeguse soodushinna poolest aga tavalist Lelo Sonat (ma ei rakenda Cruise funktsiooni pea kunagi). Paraku on ka 99 eurot katsetamiseks suur raha ja seda tagasi ei saa, kui Sona haripunkti ei vii.

Womanizer on Premiumi suutlikkuses aga nii kindel, et nad maksavad raha tagasi, kui stimulaator rahuldust ei paku. Mina olen selle suutlikkuses samuti veendunud, sest see suudab mind haripunktini viia ja see on miski, millega teised mänguasjad (v.a Lelo Sona) või meie ise endiselt hakkama ei saa. Mitte et me oleksime nii saamatud, mul on lihtsalt tšakrad kinni.

Kellel on samuti tšakrad kinni, siis soovitan osta praeguse orgasmigarantii ajal Womanizer Premiumi ja palun, et te ei tagastaks seda kohe, kui mänguasi esimese korraga kuskile ei vii. Ärge katsetage ainult korra või kaks, tehke seda vähemalt 10 korda – seda jõuab 7 päeva jooksul teha küll – ja ma usun, et pärast seda te ei tahagi enam raha tagasi…

NB! Orgasmigarantii kampaania kehtib 10. maini ja pärast ostu saab toote tagastada 7 päeva jooksul, tšekk tuleb alles hoida. Veebipoest ostmisel ärge unustage kasutada sooduskoodi sidrun!

Kellel on üks või teine mänguasi kodus olemas, siis jagage oma kogemusi, need on alati hinnas, kui keegi enne ostu tegemist eeltööd teeb. Kui kellelgi on küsimusi ühe või teise mänguasja (kasutamise) kohta, siis vastan meeleldi.

Puhkesin õide

Kogesin laupäeval midagi uut ja huvitavat – Kairit Tuhkanen tegi mulle professionaalse jumestuse ja Penelope Russak tegi minust professionaalsed pildid (postituses on kõik fotod tema tehtud). Ma oskasin oodata, et tulemus mulle meeldib, sest ma olen Penelope pilte ennegi imetlenud ja ma ei kahelnud ka selles, et ma meigiga parem välja näen, aga ma ei arvanud, et nii palju parem…Enne ja pärast, Kairit Tuhkaneni jumestus, pildistas Penelope RussakEnne ja pärast. 

Kui peegli ees oli tunne, et muutun iga pintslitõmbega naiselikult küpsemaks, siis enne ja pärast võrdlus näitab, et muutusin hoopis 10 aastat nooremaks – puhkesin õide, nagu blogija Triinu Liis ütles.

Mul endal ei olnud meigi osas mingeid soove, andsin Kairitile vabad käed ja lihtsalt jälgisin mängu. Kuna ma end muidu ei meigi (kasutan vaid mõnikord harva ripsmetušši), siis ta püüdles loomuliku ja õrna tulemuse poole – et kontrast tavapärasega liiga suur ei oleks – ning pani sellega kümnesse. Tulemus jäi väga ilus ja minulik, mitte harjumatult võõras.

Seda ei ole esimesel pildil hästi näha, aga mu näonahk oli sel päeval kohutavalt kuiv. Mul ei ole terve talve nahakuivusega probleeme olnud, aga kaks päeva kevadise päikese ja tuule käes tegid oma töö ning laupäeval oli mul suuümbrus nii kõrbekuiv, et ülahuul kiskus ja kipitas ning selle kontuur hakkas kaduma. Kartsin, et naha selline seisukord saab olema väljakutse, seda nii meigikunstnikule kui ka mulle endale, sest kujutasin ette, kuidas jumestus jääb kuival nahal ebamugavalt raske ja kiskuv, aga see ei olnud nii.

Kuna jumestamine toimus Apotheka Beautys, siis oli Kairitil võimalus kasutada tulekahju kustutamiseks mõne intensiivselt niisutava kreemi testrit. Valituks osutus BioNike Hydra5 Opthydra, mis pani naha alguses kipitama, aga toimis nii hästi, et loetud minutit hiljem andis endisest olukorrast märku vaid kergelt kiskuv tunne ülahuule kohal.

Ütlen eos, et ma ei tee praegu Kairiti, Apotheka Beauty ega BioNikega koostööd, vaid kirjutan kõigest omal soovil, sest saadud kogemus oli väga positiivne ja minus tekkis üle pika aja soov kasutada midagi enamat kui ripsmetušši. Ma ei olnud seda siiani teinud, sest isegi CC-kreem on tundunud nahal raske ja ma polnud leidnud sobivat tooni kulmupliiatsit, millegi enamaga ei oleks osanud ma üldse midagi teha. Endiselt ei oska.

Naljakas on see, et jumestamise ajal ma imestasin, kui hästi kulmupliiatsi toon mu enda kulmude ja juustega klapib, aga ma ei tulnud selle peale, et küsida, mis pliiatsi või mis tooniga tegu on. Õnneks pani Kairit kõik kasutatud vahendid kirja ning andis mulle oma visiitkaardi juhuks, kui mul peaks mõne toote vastu huvi tekkima. Sel hetkel ma ei uskunud, et tekib, aga võta näpust, juba samal õhtul lajatasin endale vastu otsaesist ja küsisin endalt, kuidas ma ei taibanud kulmupliiatsit kaasa osta. Kairit Tuhkanen jumestus, pildistas Penelope RussakKairit oma tööle viimast lihvi andmas. 

Imestasin õhtul sellegi üle, kuidas terve pika päeva jooksul ei muutunud jumestus ebamugavaks maskiks, nii et hakkas tekkima ka väike huvi jumestuskreemi vastu. Muide, jumestuskreem oli näonahal küll kerge, kuid huulepulka tundsin terve aja, mil see peal oli ja õhtuks väsisid silmalaud ära, silmapliiats ja ripsmetušš olid koos vist liiga rasked kanda. Meigi võtsin maha Kivvi näopesuvahuga, mis pole mind veekindla ripsmetuši puhul hätta jätnud, kuid silmapliiatsist see jagu ei saanud. Selle jaoks otsisin Apotheka Beautyst kaasa antud BioNike testrite kotist midagi ja leidsin mitsellaarvee, mis silmapliiatsile ära tegi.

Kordan, et tegu pole praegu koostööga. Kui vanematega T1-s kinos käisime, siis kasutas ema võimalust ja lasi Apotheka Beautys näonaha seisukorda hinnata (tasuta), mille järel anti ka talle testreid täis kinkekott koju kaasa, nii et neid vist jagataksegi seal lahkelt.

Igatahes, mulle antud testrite hulgast kasutasin samal õhtul ultimate repair öökreemi, sest meigi alt tuli kiskuv ja kipitav (samas mitte enam ketendavalt kuiv) nahk välja. Ka selle toime oli kohene ning hommikuks oli naha seisund juba palju parem, kuid mitte päris korras, nii et proovisin ära ka ultimate rich palsami, mille peale kandsin omakorda BB-kreemi. Uskumatu, aga tunne jäi täiesti maskivaba ja nii oli see õhtuni välja! Minu jaoks siis uskumatu, sest siiani pole ma ühegi jumestava kreemiga end mugavalt tundnud, ka Eucerini CC-kreem jättis mu nahale nii tajutava kihi, et ma ei kasutanud seda rohkem kui paar korda. Õnneks oli tegu Facebooki mängus võidetud kreemiga, muidu oleks mul rahast kahju hakanudEeldasin, et BioNike BB-kreem maksab Eucerini CC-kreemist veel rohkem, sest minu silmis on tegu ikkagi palju parema tootega, aga oh üllatust, BioNike on täitsa keskmise apteegikosmeetika hinnaklassis ja nende BB-kreem on isegi pea poole odavam.

See kõik ainult süvendas minu huvi jumestamisel kasutatud toodete vastu, nii et küsisin Kairitilt, kas ta viitsiks mulle kogu nimekirja saata, mille peale tema vastas, et viitsib ja küsis, kas tahan nõuandeid ka (meigikauge nagu ma olen, eks). Loomulikult tahtsin ja jagan neid tema loal ka siin. Tooted kasutamise järjekorras:

  1. BIONIKE COLOR PRIMER MEIGIALUSKREEM – Kanna nahale sõrmede abil, vahetult enne jumestuskreemi kasutamist.
  2. BIONIKE HYDRA5 BB SILKY NÄOKREEM SPF15 LIGHT
    Super kerge koostisega toode, mis muudab naha ühtlaseks ja loomulikult säravaks. Heledama nahatüübi korral vajab korralikku hajutamist. NB! Kasuta jumet ühtlustavaid tooteid alati ka kaelal, kõrvadel ja dekolteel. Minu jaoks üllatav, et ta minu jumestamisel BB-kreemi kasutas, arvasin, et tegu oli mingi professionaalsema jumestuskreemi või muu sellisega. See on siiski tore uudis, järelikult ongi tegu väga hea BB-kreemiga.
  3. BIONIKE COLOR SILMAPLIIATS 108 BURRO – Neutraliseeriv pliiats peidab silmade punetuse ja väsimuse vaid loetud sekunditega. Joonista silma alumisele limaskestale lainerijoon ning vajadusel hajuta seda ka ripsmepiirile. See pliiats tõesti neutraliseeris mu neljatunnise ööune, mis silmadest välja paistis.
  4. BIONIKE COLORBIONIKE DEFENCE COLOR VOILE TOUCH TOLMPUUDER TUNDLIKULE NAHALE – Tupsuta puudripadja abil väikene kogus toodet aladele, mis kipuvad kiiresti läikima minema ja kuhu hiljem põsepuna lisad.
  5. BIONIKE LUMINIZER PEITEPLIIATS 101 PORCEL – Hajuta-tupsuta sõrmeotste abil väikene kogus toodet silmaalustel aladel ühtlaselt kumavaks tulemuseks.
  6. BIONIKE COLOR DUO NÄOKONTUURI PALETT 207 – Nii heledat kui tumedat tooni saab lisaks modelleeringu tegemisele ka lauvärvidena kasutada.
  7. BIONIKE DEFENCE COLOR LUMIERESSE UNIVERSAALNE VALGUSTPEEGELDAV PLIIATS – Kreemja tootega koostis avab silmad ning paneb need särama! Kasuta kulmukaare all, silmade sisenurkades, soovi korral ka põsesarnadel ja dekolteel.
  8. BIONIKE COLOR SILMAPLIIATS 104 GRIS – Tõmba ülemisele ripsmepiirile joon ning hajuta see näiteks vatipulga abil. Intensiivsema pilgu saavutamiseks lisa uus joon, kuid ära seda enam pehmenda.
  9. BIONIKE COLOR KOMPAKTPÕSEPUNA 304 VIN – Nooruslikult mõjuv roosa toon lisab näole värskust. Kanna seda nahale pehme pintsli abil, kuid ole kogustega ettevaatlik – lisada saab alati!
  10. BIONIKE COLOR RIPSMETUSH 3D VOLÜÜM-KOOLUTAV-PIKENDAV – Lisab ripsmetele tihedust ning pikendab ja koolutab neid, nii et tulemuseks on lummav silmavaade.
  11. BIONIKE COLOR LÄIKEGA HUULEPULK 207 GERANIO – Poolläbipaistev, särav huulepulk, mis annab õrna ja läikiva tulemuse.

Kes tahaks kuulda rohkem ilunippe või katsetada BioNike tooteid oma nahal, siis reedel on Kairit taas Apotheka Beauty ilunurgas nõuandeid jagamas.

NB! BioNike dermakosmeetika on loodud tundlikule ja allergilisele nahale, need on säilitus- ja lõhnaainetevabad, ei sisalda gluteeni ning on nikkel-testitud.

Ma kaldun nahahoolduses rohkem ikka silikoonivaba looduskosmeetika poole, kuigi pean ütlema, et mainitud niisutavad kreemid tegid mu kõrbekuiva naha kiiresti korda tagasi, mitte ei loonud lihtsalt niisutavat efekti (milles silikoone sageli süüdistatakse). BB-kreemi koostises on samuti silikoon, aga kuna see ei hakka kuuluma mu igapäevasesse ilurutiini, siis pigistan silma kinni, seda enam, et ka SkinCarisma hindab toote nahasõbralikuks. Jumestustoodetes on silikoon võib-olla isegi hea asi, väidetavalt annab see kauapüsiva tulemuse ja pidurdab samal ajal rasueritust.

Minnes nüüd edasi piltide juurde, siis jumestuse organiseeris mulle Penelope, kellele ma siin vahepeal mainisin, et ma tahaksin lasta end mingi aeg ilusaks teha ja sedasi pildile jääda. Penelope haaras sõnasabast kinni – ta lasi Kairitil mind ilusaks teha ja jäädvustas ise selle haruldase hetke.Penelope Russak fotosessioonPenelope Russak fotosessioon 2Penelope Russak fotosessioon 3Penelopel käis pildistamine kiiresti ja lihtsalt – paar pilti siin, paar pilti seal ja liikusime jälle edasi. Kuna ma olen harjunud sellega, et minust tuleb ühe õnnestunud jäädvustuse jaoks teha vähemalt 300 pilti, siis hakkasin vahepeal juba kartma, et sellest fotosessioonist õnnestunud jäädvustusi ei tulegi, aga nagu näha, siis ma eksisin. Penelope russak fotosessioon 4Mulle meeldivad tollest päevast kõik jäädvustused, aga parempoolne pilt on kõige erilisem – nii ilus, nii noor, nii muretu! Kui esimest korda ojakese juures tehtud pilte nägin, siis hakkas mul kõrvus Urmas Alenderi “Kevade” mängima, võib-olla läks isegi silm veidi märjaks… Ma tõesti olin piltide ja iseenda ilust lummatud, ma ei osanud nii head tulemust oodata.Penelope Russak fotosessioon 5Penelope Russak fotosessioon 7Ma olen muidu üsna kehv poseerija, ei oska kuidagi piltidel olla, aga Penelope tegi minuga imet: “Kael pikaks ja lõug rohkem alla. Venita keha pikemaks ja hoia ühe käega kampsunist kergelt kinni. Ei, mitte nii kramplikult! Toetu servale ja liiguta käed endast kaugemale. Veel kaugemale. Ära kaota kaela! Lõug alla, keha natukese rohkem minu poole, aga käed las olla paigal. Naerata, naerata rohkem. Pane käed sülle. Pane jalad risti. Kael pikemaks ja lõug alla. Naerata kergelt, kinnise suuga. Vaata minust mööda. Vaata veidi üle õla ja pilk suuna kaamerasse. Keeruta ja vaata samal ajal minu poole. Naerata.”

See oli minu esimene kogemus professionaalse fotograafiga ja täitsa äge, kui kiiresti ja lihtsalt see käis. Penelope juhendamisel muutus poseerimine ka loomulikumaks ja ma kadusin lõpuks sessiooni sisse sedasi ära, et teised inimesed meie ümber ei tekitanud minus ebamugavust, ma ei pannud neid lõpuks enam tähelegi.
Penelope Russak fotosessioon 6
Mul on nii hea meel, et Penelope hakkas pärast enda Neljanda sündi mu blogi jälgima, muidu meie teed poleks vist sedasi ristunud, et me koos juba Paavli kaltsukaski käinud oleme. Minu jaoks on Penelope ammusest ajast tuttav nägu, olen tema tehtud pilte aastaid imetlenud, kuid seda, et me omavahel suhtlema hakkame ja ta mind pildile kutsub, ei oleks ma kunagi uskunud. Äge, milliseid üllatusi elul varuks on.

Aitäh sulle, Penelope, et mulle nii toreda kogemuse kinkisid! Tänan ka ilmataati, kes meile sel päeval suviselt ilusa ilma kinkis, praegust valget maad vaadates meil täitsa vedas…

Ps! Kui sind kõnetab piltidel nähtud tulemus, siis jälgi Penelope tegemisi tema fotograafia lehel ja Kairiti tegemisi tema ilunurgas! See soovitus on vähim, mida saan kahele toredale naisele enda poolt vastu kinkida. 

Kust saab neljale lapsele uued rattad vähem kui 800 euro eest?

Kes jälgib mu Instagrami ja on näinud viimase aja stoorisid, see ilmselt juba aimab, kust saab neljale lapsele uued rattad vähem kui 800 euro eest. Kindlasti saab ka mujalt, näiteks Sportsdirectist saab soetada Muddyfoxid olematu raha eest, aga üsna sama olematu raha eest saime praegu alumiiniumraamiga rattad, mis on Muddyfoxidest oluliselt kergemad. Võib-olla ka kvaliteetsemad.

Hea hinna ja kvaliteedi suhtega rataste leidmine nii väga lihtne ei olnudki, käisime Rakveres kõik rattapoed läbi, osad isegi korduvalt – Rademari valik oli väike, kõigile sealt rattaid ei olnud; Rattabaas küsis nelja Drag ratta (+ porilaudade ja käiguvahetaja kaitsete) eest 1009 eurot; Rix rattapoes oleks neli ratast läinud esialgu 1090 eurot maksma, kuid koos lastega rattaid proovima minnes selgus, et Esimesele oli valitud ratas suur (asemele oli võtta vaid kallim) ning Teisele polnud sel päeval valikus ühtegi varianti; Hawaii Expressis valisime välja neli erinevat Classicut (+ jalad ja porilauad, mis hinna sisse ei kuulunud), kaks kiivrit ja ühe trikitõukeka ning kõik see kokku oleks soodushinnaga olnud 1340 eurot.

Mul jagub Rakvere rattapoodidele ainult kiidusõnu, igal pool oldi väga abivalmid ja mul on veidi isegi kahju, et Hawaii Expressi püüdlike müügimeeste aega paar tundi raiskasime, kuid nad kindlasti mõistavad tehtud valikut. Kui küsimus ei oleks rahas, siis oleksime kompromissina ostnud igast külastatud rattapoest ühe ratta, kuid küsimus on rahas ja me panustasimegi sellele, et nelja ratta ostu puhul tehakse meile mingi eriti hea diil.

Paraku ei tehtud head diili, sest guugeldades leidsin Rattabaasis müüdavad rattad Fixus24 veebipoest oluliselt odavamalt võrreldes meile tehtud soodushindadega ja see hinnavahe sai määravaks.

Ma ei ole kunagi Mustamäel Fixuse poes käinud, nii et ma ei teadnud, mida sealne pood-ladu endast kujutab, mistõttu helistasin igaks juhuks jalgrataste müügiga tegelevale numbrile, et maad uurida. Vastas Reiko, kes kinnitas, et kõik soovitud rattad on neil kindlasti olemas, aga ta ei tea, kas poe või lao poole peal. Ta lubas selle välja uurida, tagasi helistada ja meie tulekuks kõik rattad kenasti valmis panna.

Kuna ta ütles, et kõik soovitud rattad on majas olemas, siis hakkasime julgelt Tallinna poole sõitma ja jõudsime enne Reiko tagasi helistamist Fixuse poes isegi kiivreid proovida. Kui ta kuulis, et oleme juba poes, lubas ta kohe meie juurde tulla ning järgmisel hetkel ilmuski riiuli tagant üks muhe habemik välja. Ma ei tea, kas tal oli lihtsalt hea päev või ta ongi Fixuses täielik jackpot, aga ta jättis nii mulle kui ka Silverile äärmiselt hea mulje. Seda mitte lihtsalt müügimehena, pigem isegi inimesena – tema positiivne oleks ja energia olid mõnusalt nakkavad. Kahju, et sama ei saa öelda kassapidaja kohta, tema mõjus tõrvatilgana meepotis.

Kuigi Fixuses olid soovitud rattad väga hea hinnaga, leidis Reiko, et nii suure ostu puhul tuleb porilaudadele ja muudele lisadele ka asjalik soodustus teha ning müüs kõik tavahinnaga tooted meile 20% odavamalt. Me jätsime Fixusesse kokku 829,62 eurot, millest jalgrattad olid 720,26 eurot (tugijalad olid küljes, neid ei pidanud eraldi juurde ostma), porilauad 33,92 eurot, rattakellad 8,48 eurot, kolm rattalukku 35 eurot ja kiiver 31,96 eurot.

Oleksime saanud isegi veel odavamalt hakkama, aga me ei ajanud taga kõige väiksemat hinda, rataste puhul eelistasime näiteks alumiiniumraame, sest korteris elades tuleb lastel neid rattaid omajagu tassida, lisaks on kergema rattaga ka kergem sõita. Porilauad ja kellad olid vist küll kõige odavamad, kuid rattalukkude ja kiivri puhul sai valitud võimalikult hea hinna ja kvaliteedi suhtega variandid.

Ratastest osutusid valituks kaks 24-tollist Drag Hardyt, Esimene eelistas kindlasti punast, Teisele valisin tumedama ratta, aga e-poes on illustratiivne pilt ja tegelikult oli selle asemel pakkuda sinine, mille hind oli poes 206,50 €. Kolmas sai samuti punase Drag Hardy, lihtsalt veidi väiksema variandi ning Neljandale valisime juba Rattabaasis välja Drag Little Grace`i, mis oli ainus, mida oleks tulnud minna laost otsima, sest poe poolel seda ei olnud, aga see polnud vajalik, sest müügisaalis oli sama ratta valge versioon (kodulehel seda pole), mis meeldis Neljandale palju rohkem ning me ostsimegi hoopis selle 174,76 euro eest. Drag jalgrattadSinise ja valge värvi eest tuli kokku 42,26 eurot rohkem maksta, aga sinise puhul oli see osaliselt praktiline valik (et poistel rattad omavahel sassi ei läheks) ja valge puhul polnud hinnavahe nii suur, et see oleks takistanud lapsele rohkem meeldinud ratast osta. Sinise puhul oli lapsele meeldimine samuti üheks argumendiks, punane poleks Teisele kindlasti istunud. Kui värvierinevustega poleks kaasnenud hinnaerinevusi, siis oleksid neli uut ratast isegi vähem kui 700 eurot maksnud.

Me läksime Fixusest edasi Sportsdirecti, kust ostsime Teisele Roces tõukeratta, mis Ülemiste poes maksab 15 eurot rohkem võrreldes Inglismaa hinnaga, kuid 75 eurot on vast ka normaalne hind antud trikika eest. Kui arvestada siis seda, et Teine on trikitamises algaja, tegijatele antud variant kindlasti ei istuks. Vaatasin taolist tõukekat ka Fixuses, kuid Reiko ütles, et tema meile seda ei müü, sest tegu oli trikikalaadse sõiduriistaga, mille plastmassist rattad ja klambrid hüppeid ei kannata. Mina neid asju poleks osanud vaadata, nii et ta oleks võinud mulle peaaegu sama hinna eest palju kehvema tõukeratta maha müüa, aga ta ei teinud seda. Sama lugu oli paari kiivriga, mille miinuseid ta mulle tutvustas. Südametunnistusega müügimees!

Rocese puhul usun, et tegin hea valiku, sest see on Roces (rulluiskude maailmas hea nimi), sellel on kummist rattad ja head laagrid ning see on loodud trikkide tegemiseks, järelikult on vastupidavusele rõhku pandud. Ma loodan.

Koos tõukerattaga läks kogu kupatus maksma 904 eurot, mis on rohkem kui 400 eurot soodsam võrreldes Hawaii Expressi hinnapakkumisega, milles oli vaid üks ratas alumiiniumraamiga. Drag on minu jaoks võrreldes Classicuga küll võõras nimi, aga mul on tunne, et me tegime hea ostu – rattad on kerged, tunduvad igati kvaliteetsed ja näevad ilusad välja. Kes otsib ratast, siis soovitan vaadata Mustamäe Fixusesse, valik on seal sama suur kui Rakvere poodides kokku.cofVaid osa müügisaalis olevatest ratastest, kaks riiulivahet on neid veel. 

Fixusest soovitan ratast vaadata juba ainuüksi Reiko pärast, äkki muudab ta teil ka päeva ilusamaks. Muide, guugeldasin tema kohta koduteel (teen seda iga huvitava inimese puhul, kellega ühel või teisel moel kokku puutun) ja leidsin, kust on pärit tema omapärased puidust sõrmused – need on tema enda tehtud. Ma Drisaini kodulehelt neid ei leidnud, kuid muud põnevat käsitööd nende pisikese pereäri veebipoest leiab küll. Veider, et mulle pole Drisain varem silma jäänud, kuigi nende Facebooki lehte jälgib palju mu tuttavaid. Teile on tuttav disain?

Ausalt, ma ei tee siin praegu varjatud reklaami ei Fixusele ega Reiko pere pisikesele ettevõttele. Mingit koostööd mul siin kellegagi ei ole, ainult väga hea ostukogemus nii hinnaklassi kui ka meeldiva müügimehe tõttu, mida ei ole mul kahju jagada.

Mul ei ole kahju kiita ka Rattabaasi toredat müügimeest, tänu kellele me Drag ratasteni üldse jõudsime, ja Rix rattapoe omanikku, kes pakkus meile võimalust tasuda rataste eest kolme kuu jooksul võrdsetes osades (tema enda ettepanek, mis oleks rataste soetamise hulga kergemaks muutnud). Samuti ei ole mul kahju kiita Hawaii Expressi müügimehi, kellega tekkis ka mõnusalt oma tunne – üks (noor isa) samastus korduvalt meiega ja teine (vanem käredahäälne mees) aitas meil oma vähe kurjema häälega lapsi ohjeldada, kui nad ei saanud aru, et me ei tee neid keelates nalja. Kellel pole rahas küsimust, siis astuge julgelt ühte nendest poodidest sisse ja teile leitakse kindlasti sobiv ratas. Järgmisse ärge võrdlusmaterjali otsima minge, see tekitab peas vaid segadust.

Soodsa hinna taga ajamine kerge pole, me käisime kahe päeva jooksul kolm korda Rakveres (esmalt lasteta luuret tegemas, siis nendega rattaid proovimas), kokku neljas erinevas poes, nendest kahes kaks korda, aga päris ideaalset lahendust ei leidnud. Kolmandal päeval guugeldasin alternatiive, mis lõi mõtted veel rohkem sassi, aga lõpuks jäi Fixus sõelale ja neljandal päeval me sealt rattad ära tõime. Kui endale hakkan ratast ostma, siis sean ehk kohe sammud sinna, aga see juhtub kõige varem alles sügisel, siis vast ongi hinnad veel magusamad.

Mõtlesime siin, et kui Neljas rattasõidu vähe rohkem selgeks saab, võiksime sõita terve perega Neeruti matkarajal või mujal metsa vahel, aga praeguse seisuga olen ma ainus, kellel ratast ei ole (vend ja õde on mulle ühe võlgu, nemad retsisid mu ilusa punase ratta ära, mille kohta vanemad ütlesid, et hoidku ma seda hästi, sest nende poolt jääb see mu viimaseks rattaks). Praeguse seisuga ei ole Neljas muidugi nii vilunud sõitja ka, et me üldse võiks juba rattamatka peale mõelda, nii et rattaga pole kiiret (võite veel rahulikult võtta, mu vend ja õde).

Tahtsime Neljandale alguses abirattad juurde osta, aga käiguvahetussüteemi tõttu poleks need stabiilsed jäänud ja Reiko soovitas proovida esialgu ikka ilma. Mulle endale ei tundunud see loogiline, aga ta ütles, et suurema rattaga on kergem sõitma õppida ja arvas, et sellega võiks Neljas isegi hakkama saada. Päev varem 14-tollise rattaga ei saanud ta üldse hakkama. Reikol oli õigus, juba samal õhtul sõitis ta esimesed mitukümmend meetrit iseseisvalt ja järgmisel päeval polnud probleemiks isegi terve staadioniring. Küll jäid talle vahepeal jalakäiad ette, mistõttu ta sõitis kraavi (vähemalt ei sõitnud vanainimest selja tagant pikali, nagu tegi seda omal ajal Esimene), lisaks sõitis ta otsa staadionil seisnud üksikule rattale (mille mõlemale küljele jäi kõigest 20-30 meetrit vaba ruumi). sdrHekk jäi ka mitu korda ette…

Sõidu alustamist ja lõpetamist tuleb veel omajagu harjutada, aga vähemalt on sõit ise juba selge ning laps on selle üle väga õnnelik. Üldse on lapsed uute rataste pärast hästi elevil ja rõõmsad ning meie oleme õnnelikud, sest nemad on õnnelikud. Me vaid loodame, et me ei pea enam korraga nii palju rattaid ostma, aga ehk nendest nad nii ootamatult välja ei kasva kui viimati ostetud 14-tollisest…

Ps! Lastel on maal sõitmiseks ka suuremaid rattaid, nii et sõita on nad ikka saanud, lihtsalt need rattad pole sellised, millega kõlbaks või üldse võiks alevis sõita.