Mida teevad 10 aastat

Ma tean, et 10 aasta väljakutse on juba ajalugu, aga ma polegi kunagi ajaga kaasas käinud …

Blogides levis pigem 10 aastat vanade tekstide jagamine, kuid minu tollased blogipostitused on igaviku hõlmas – kuigi interneedus ei pidanud midagi unustama – nii et tekste mul anda ei ole, aga kõnekat pildimaterjali küll.20082008: Noored, ilusad ja armunud värsked lapsevanemad esimeste jõulude ajal oma kodus.20182018: Vanad ja mugavad, kellel läks lastega veidi lappama, loodetavasti viimaste jõulude ajal selles kodus.

Ootan huviga aastat 2028 …

Keset talve lastega suvepealinnas

Küsisin detsembris, mida lastega Pärnus ette võtta ja sain soovituse otsida ideid Romantilise rannatee kodulehelt. Seal oli küll kõnetavaid võimalusi, aga need ei olnud sellised, mis oleks lapsi samuti kõnetanud, nii et midagi ma sealt plaanidesse ei võtnud, kuid soovitus ise andis mulle mõtte uurida Perekaardi kodulehelt Pärnumaa soodustusi, olen ju varemgi sedasi huvitavaid kohti leidnud, näiteks Lohesaba.

Oleksin võinud kohe selle peale tulla, sest leidsin sealt piisavalt variante, mida kolme päeva jooksul teha või näha. Plaanidesse võtsime Tervise Paradiisi ja Viiking Saaga veekeskused, Liikluslinnaku, Laserpargi, Minizoo ning Automuusemi. Kõigis käisime ära ja Perekaardiga hoidsime kokku 40 eurot.

Kogu väljasõit läks ümmarguselt 400 € maksma, mis on ühest küljest üsna palju, teisest küljest aga vähem kui kaheöised spaapuhkused, mille lastega oleme ette võtnud. Seekord puhkasime tuulutasime end väiksema raha eest kolm ööd ning käisime, tegime ja nägime rohkem.

Ööbimiskohaks valisin Booking.com lehelt Daily Apartments – Pärnu Villa with Sauna, mille puhul jäi mulle alguses mulje, et tegu on terve majaga, kuid tegelikult oli tegu “ainult” esimese korrusega. Kolme öö hinnaks oli 119 eurot sentidega, mis oli selle esimese korruse eest väga hea hind.

Kui ööbimiskohta sisse astusime, siis meil kõigil oli mõnus vau-efekt, käisime üleriietes terve elamise läbi ja lasime alla kõik rulood, mis olemas olid … Üks tänavapoolne oli puudu, aga õnneks selline, mille ees ega all meil elu ei käinud, nii et väga ei häirinud. magamistoadVasakpoolse magamistoa voodi on tegelikult hästi lai … Või noh, meie jaoks lai, sest meie praeguse voodi on 140 sentimeetrit kitsas, eelmine oli veel kitsam ja mõlemas oleme varem pidanud igaöiselt ühe kuni kahe lapsega magama. Seal oli voodi piisavalt lai, et seda vähe mugavamalt teha, aga õnneks saime Neljandaga kokkuleppele ja me ei pidanud kordagi kolmekesi magama, lihtsalt ühel ööl oli Silveri asemel tema minu kõrval, Silver oli samal ajal teises magamistoas Kolmanda kõrval.cofSuured poisid magasid elutoas lahtikäivatel diivanitel, mida ei pidanud lahti tegema, sest need olid niisamagi mõnusalt laiad. Kui mõlemad diivanid lahti teha, siis saab neist kaks laia voodit, nii et vabalt saaks seal ööbida ka kuue ja isegi enama lapsega, kui nad teineteise kõrvale sõbralikult ära mahuvad.

Elav tuli kaminas mõjub hubaselt ja romantiliselt, eks. Meile ka teoorias tundus nii, aga praktikas ajas see nii palju sisse, et pidime aknad lahti tegema. See pani muidugi veel rohkem sisse ajama, aga vähemalt tuli kuskilt ka värsket õhku, mis lasi hingata. Lõpuks kustutasime veega tulekolde ära, sest lihtsalt ei suutnud enam vingu sees külmetada.

Privaatses tagasisides andsin sellest ka teada, ehk vajavad vaid lõõrid puhastamist või muud sarnast, aga kui keegi seal kunagi ööbima peaks ja kaminasse tule tahab teha, siis soovitan igaks juhuks esmalt ühe haluga proovida.cofVannituba ei olnud viimase peal euroremonditud, kuid oli lihtsate võtetega hubasemaks uuendatud, mistõttu oli vannis täitsa mõnus olla, kasutasime kõik seda võimalust. Kasutasime ära ka pulma-aastapäevast jäänud Signe Seebid vahupiima, mis lõhnab imeliselt, aga ei anna pooltki nii palju vahtu kui vahupall seda tegi. Pildil on viimase tulemus. Soovitan vahuselt!cofKöögis on seal kõik vajalik olemas, vaid nõudepesumasin streikis, aga see polnudki nii vajalik asi, saime käsitsi ka pestud.hessAnonüümsed hessihoolikud. Puuviljad ja marjad on iga kell kasulikumad, aga mõnikord võib … 

Tegime enamasti ise süüa, aga teisel päeval oli meil kahe tegevuse vahel nii vähe aega, et läksime lihtsamat teed – ostsime läbi Hesburgeri äpi 20 euro eest eined kuuele ja haarasime need tee pealt kaasa. Ilmselt oleksime need nagunii mingil hetkel ostnud, sest Hesburger on meil ikka olnud väikeseks väljasõitude boonuseks.

Hesburger ei jäänud ainsaks patustamiseks. Viimasel õhtul tellisin Sushi King`ist küpsetatud maki Volcano, mis viis keele alla isegi Silveril, kes pole suurem asi sushi-sõber. See lõbu läks maksma 12.40 €, millest 4 oli kojutoomistasu. See tundub päris palju, kui võrrelda sellega, et nädalavahetusel tellisime Rakverest sushit ja see toodi meile 3 euro eest koju. Uskumatu, aga Silverile hakkas küpsetatud maki nii meeldima, et juba ostsime seda uuesti. Enne Pärnut sõime sushit viimati eelmise aasta märtsis. mdeSushile ja kiirtoidule kulus tegelikult kokku ümmarguselt 48 eurot, sest koduteel ostsime veel täisterasaiaga hot-dogid, mis maksid kokku 15.50 €. Need polnud absoluutselt vältimatud kulud, aga tegid väljasõidu mugavamaks küll.

Poearveid ma väljasõidu maksumusse ei lisanud, sest need kulud oleksid kodus samasugused olnud, ka tordi , mida esimesel õhtul sõime, oleksime kodus ostnud, sest Kolmandal oli sünnipäev. Esimesel õhtul me muud ei teinudki, kui sõime torti, mängisime lauamänge ja vaatasime telerit.

Järgmist päeva alustasime Tervise Paradiisis, kus saime Perekaardiga vee- ja saunakeskuse perepileti (loomulikult kahelapselise) 40% soodsamalt, täpsemalt maksime koos lisapiletitega 44.80 € (tavahind oleks olnud 62). 

Alguses mõtlesime küll, kas ikka võtame saunad juurde, sest lastele neid väga ei armasta, kuid seal neile saunade alal meeldis, seda küll basseini ja jaapani vanni pärast. Saunakeskus oli peaaegu tühi, mitte kordagi ei jaganud me kellegi teisega ühtegi sauna ega isegi vett, nii et lastel oli seal mõnus mulistada. Kõik kolm poissi käisid jahutusbasseiniski ära, kuigi ei ajanud enne leilisaunas kehasid soojaks. Täitsa hullud!jahutusbasseinLastele väga meeldis veekeskuses, mis oli samuti pooltühi, sest oli neljapäeva lõuna. Väiksemad tahtsid rohkem lastebasseinis olla, suuremad suures basseinis, Teine ja Kolmas lasid vahepeal võidu torudest alla, vahepeal istusid jälle kõik mullibasseinis soojas ja nii edasi.

Mingi hetk tahtis Silver demonstreerida, kuidas ta 4 meetri kõrguselt vette hüppab, aga tuli hoopis trepist alla tagasi, mille peale läksin mina talle ja lastele ette näitama, kuidas see käib, sest olen seda ennegi teinud ja seal polnud midagi hirmsat, peale selle, et rinnahoidja lõua alla kerkis. Ma ei tea, mis 11 aasta jooksul on juhtunud, aga mul hakkas samuti jalg värisema ja ma ei julgenudki hüpata. Kõik. Olengi vana.

Ma ei käinud ka mägijões, mis vanasti oli mu lemmik ja torudest jõudsin vaid kõige pisemate omasse, kust korra koos Neljandaga alla lasin. Talle ei meeldinud ja uuele ringile me ei läinud. Silver tegi suurte poistega rohkem ringe nii tuubiga kui ilma, mina vaid jäädvustasin nende lõbusaid hetki.

Esimene pilt on mu lemmik tabamus, järgmine (noolega paremale) pilt on ka hea, Teine oli tuubis naljakalt kinni. Viimased kaks pilti on tehtud saunade poolel.

Veekeskuses oli meil kõigil nii tore, et kolm tundi oleks märkamatult täis tiksunud, kui tuubimeeste jäädvustamise ajal poleks Kolmas märkamatult ära kadunud. Meil oli kokkulepe, et keegi ei kao silmapiirilt ega lähe meile midagi ütlemata mitte kuskile, mistõttu olid väiksemad minu kõrval, kui ma Silverit ja Teist ootasin, kuid Kolmas läks keelule vaatamata minu selja taha suurde basseini. Ma ei teinud sellest probleemi, sest ta oli ikkagi minu vaateväljas ning mängis seal enne ka, jälgisin teda lihtsalt eemalt ühe silmaga ja keelasin, kui ta liiga julgeks muutus, vesi oli seal tema jaoks ikkagi sügav ja ujuda ta ei oska.

Järgmisel hetkel tulid tuubitajad, jäin neid vaatama ja nende üle naerma ning uuesti suure basseini poole vaadates polnud Kolmandat enam kuskil. Läksin esimese asjana lastebasseini juurde ja teda polnud seal ka. Kuna ta enne üritas mööda käsipuud ja basseini kõrgemat serva ringvooluni jõuda, siis kartsin, et ta üritas seda taas ja vool rebis ta kaasa … Ma reaalselt otsisin teda pilguga basseini põhjast … Seda paanikat, mida Silveriga tundsime, ei anna sõnadessegi panna …

Ja siis kõndis Kolmas liutorude juurest ükskõikselt meie poole – tema käis taas endale jõukohasest alla laskmas. Tunnistan, et ise olen selles ehmatuses süüdi, ma poleks tohtinud isegi sekundiks lapsele selga keerata. Kadumiseks kuluski vaid hetk, ilmselt ta liikus alles trepil, kui mina uuesti basseini poole vaatasin. Kõige tobedam on see, et tal oleks piisanud vaid öelda, et läheb liutorust alla laskma, see polnud talle keelatud, aga tema lihtsalt läks ja nii märkamatult, et isegi Esimene ei pannud seda hetke tähele, kuigi oli samuti suures basseinis.

Me Silveriga ehmatasime ikka nii, et süda peksis ja käed värisesid, tahtsime ainult minema saada … Oleksime nagunii läinud, sest lahkumine oli ka keelamise ja kokkuleppe eiramise tagajärg.

Saime kõik sellest jälle ühe õppetunni – me Silveriga ikka ei saa end veel veidi lõdvemaks lasta ja pettunult lahkunud lastest vast keegi rohkem midagi sellist ei tee. Seda mitte hirmust tagajärgede ees, vaid mõistmisest, miks meie sedasi ehmatasime. Õnneks toimus see kõik pool tundi enne aja täitumist, nii et saime Tervise Paradiisis veidi ikka olla ka. Suurem õnn on siiski see, et lahkusime endiselt kuuekesi, lõpp hea – kõik hea.

Järgmisena veetsime kaks tundi Liikluslinnakus, kus sõitmine ja mängimine maksis tänu Perekaardile 38.40 € (tavahind oleks olnud 48). Millegi pärast kujutasin kohta suuremana ette, tegelikult on tegu üsna väikese linnakuga, aga tegevusi seal jagus.cofcofLiikluslinnak oli põhimõtteliselt ainult meie päralt, alguses oli seal vaid üks väike laps oma emaga, aga nad läksid üsna ruttu ära ja rohkem kedagi juurde ei tulnud. Selline vabadus võimaldas lastel sõita iga masinaga ja neid pidevalt vahetada, arvestama pidid vaid üksteisega, aga seda taaka peavad nad nagunii kogu aeg kandma.cofLiikluslinnakus on nii tankla kui pesula, aga tankimas nägin korduvalt vaid Kolmandat, teised eelistasid pesulat. cofLinnakus on ka kaks väikest hoonet, kodu ja pood, mõlemad on pisikesed, aga nii hästi dekoreeritud ja sisustatud, et nendes mängiti omajagu. Enamuse ajast mängitigi rollimänge ja tagaajamist, mis kohati hõlmas siis ka autodega “kihutamist”.

Suuremate jaoks jäi Liikluslinnak siiski veidi lahjaks, nemad tüdinesid enne kahe tunni täitumist ära, aga Neljandale jäi sellest ajast väheks, tema oleks tahtnud veel olla.

Samal õhtul tahtsin minna veel Vallikääru parki jalutama, sest piltide põhjal tundub seal pimedal ajal hästi ilus, aga Neljas vajus kohe pärast Liikluslinnakut ära ja järgmisel õhtul ei viitsinud me keegi kuskile kõndima minna.

Küll jõudsime rannaniidu matkarajale (veider nimi 600 m pikale … sillale), kus oli meil nii külm, et läbisime ringi jooksujalu. cofEdasi suundusime MiniZoosse, kus piletihind oli 18 eurot. Ma ei mäleta, et oleksin seal Perekaarti kasutanud, minu meelest mahtusid ka selleta kõik lapsed pere hulka, aga tore, et Perekaardi partnerite hulgast selle koha leidsin.minizooMulle meeldis seal vist kõige rohkem, päriselt ka, mulle hakkasid püütonibeebid nii meeldima, et ma ei tahtnud neid enam puuri tagasi panna. Tarakanid olid ka päris ägedad, aga palja naha peal ma nende jalgu siiski tunda ei tahtnud, pai tegin neile küll. Maod olid naha vastas see-eest väga siledad, kaela ümber veidi tugevadki …cofEsimene oli peale minu ainus, kes kuningpüütoni oma õlgadele võttis, teised pelgasid ja piirdusid vaid lühikeste paidega.cofLõpuks sain Esimese beebi ka endale ümber kaela ja kuulasin pikalt huviga, kuidas Minizoo perenaine nende arengust, käitumisharjumusest ja hingeelust rääkis. Neid sedasi lähemalt tundma õppides armusin kuningpüütonitesse sedasi ära, et kui meil oleks terraariumi jagu ruumi ja mul oleks südant maole närilisi sööta, siis lapsendaksin ühe.cofNeljas lapsendaks kilpkonna, kes elab 200 aastaseks, saaks teist siis põlvest põlve pärandada.cofLastel oli seal ka väga huvitav, nad said tarakane ja suurt kilpkonna toita, lisaks nendele ka madusid ja pisemaid kilpkonnasid paitada ning kuulsid pea kõigi asukate kohta huvitavaid jutte.

MiniZoo ise on tõesti mini, koht on üsna väike ja paljud asukad alles beebid, aga vaadata ja kuulata on seal siiski palju. Me jäime väga rahule.

Järgmisena ootas meid Laserpark, kuhu olin broneerinud privaatmängu 35 euro eest. Sellega läks nii, et Perekaardi kodulehel oli privaatmängu soodustuseks märgitud 30%, aga helistades selgus, et soodustus kehtib ainult pidude puhul, polnud hullu, lastele sai Laserpark lubatud ja hinnavahe polnud nii suur, et oleksin tahtnud midagi ära jätta, seega panime aja täishinnaga lukku.

Kohapeal nägin seina peal hinnakirja, mille alusel oleks üksikmäng meie perele maksnud 24 eurot ja siis mulle meenus, et privaatmäng ei olnud ainus võimalus, vaid detsembris plaane paika pannes tundus see Perekaardi soodustusega lihtsalt parim valik. Sel hetkel olin endas üsna pettunud, et privaatmängu lukku panin, mitte ei uurinud kodulehte edasi, sest 18 minutit lühikese mängu eest 11 eurot rohkem maksta tundus ikka arvestatav summa.

Hiljem Perekaardi kodulehte uurides sain endiselt aru, et privaatmäng on soodushinnaga, sama info oli ka Laserpargi kodulehel, nii et kirjutasin ja väljendasin veidi nördimust. Süüdistada ei olnud mul tegelikult kedagi peale enda, aga Laserpark vabandas ette ja taha, et andmed on uuendamata jäänud ning pakkus meile kompensatsiooniks tasuta privaatmängu. Pakkumine oli küll ahvatlev, aga samal õhtul polnud meil kellelgi enam jaksu mängima minna ning järgmiseks päevaks olid ka teised plaanid, lisaks sõitsime siis koju. Selle ainsa tõrvatilga meepotist hajutas juba aga pakkumine ise, sest ma ei osanud nii kliendisõbralikku ja lahket suhtumist oodata.

Laserpargist kirjutades, siis see on lihtsalt äge! Pime lahinguala ei olnud väga suur, aga oli piisavalt sopiline peitumiseks, luuramiseks ja jooksmiseks, kuigi viimast ei tohi reeglite järgi teha. Meil tekkis selline hasart, et võimatu oli mitte joosta, aga selle käigus juhtus õnnetusi ka: Teine kukkus trepist alla, minul jäi sõrm jooksu pealt kuskile seina ja relva vahele ning hiljem jooksin Kolmandaga kokku. Teisel polnud häda midagi, Kolmas ka meie kokkupõrkest viga ei saanud, minul aga paraneb sõrm siiani ja põlvgi on veel veidi lilla, kuigi lahingust on kohe kaks nädalat möödas. Ma siiski ei kurda ja lahingu ajal ei saanud ma oma vigastustest hästi arugi, katkise sõrme avastasin valguse kätte jõudes ning sinika alles õhtul voodisse minnes.mdeNeljandal oli lõbus ainult 10 minutit, siis muutus relv tema jaoks liiga raskeks, ta ei jaksanud ega tahtnud rohkem sõdida, vaid lonkis niisama mööda lahinguala ringi. Poisid jooksid aga viimase sekundini ja kaks suuremat tegid koos Silveriga mulle, Kolmandale ja Neljandale korralikult ära.

Mulle meeldis lahingu juures enim see, et mäng ei olnud mitte elu ja surma, vaid punktide peale ning punkte sai üksteise relvi sihtides. Meie tiimi relvad olid punased, vastaste omad rohelised, nii et pimedas oli lihtne ka kaugelt üksteist eristada.

Poistele jättis Laserpark kõige sügavama mulje, ma väga ei imesta ka, sest see oli nagu nende täitunud unistus. Minugi jaoks oli lahinguala vägev, muusika pinev ja mängu ülesehitus ideaalne. Me vaid ei taibanud oma relvade ekraane täpsemalt uurida, tulime selle peale alles siis, kui relvad olid ära pandud ja suurt ekraani vaadates ei saanud me aru, kes oli kes. Saime vaid aru, et rohelised tegid punastele ära ja sellest rohelistele täitsa piisas.

Viimasel hommikul ärkasime varakult, panime asjad kokku, koristasime suurema osa enda järelt ära, jätsime võtme kokkulepitud kohta ja olime kell 10 Viiking Saaga veekeskuses. Perepileti eest küsiti 28.80 € (tavahind 32 €), mis kodulehe andmetel kehtib taas kahelapselisele perele, mistõttu arvestasime, et Kolmanda eest peame juurde maksma (Neljas oli vanuse poolest tasuta). Kohapeal aga perepiletile midagi juurde ei küsitud, kuigi ütlesin kõigi laste vanused. Hiljem mõtlesin, et äkki ütlesin harjumusest Kolmanda vanuse veel valesti, ta oli ikkagi alles mõned päevad tagasi 7 saanud. Kui nii, siis see ei olnud mul plaanis ja olen võlgu.Viiking Saaga.jpgPilt: Viiking Spa koduleht

Oleme Silveriga Viiking Saaga veekeskuses käinud ja meile meeldis tookord seal nii väga, et tahtsime sinna kindlasti kunagi ka lastega jõuda. Tegu on lihtsalt ühe omanäolisema veekeskusega üldse, ehk isegi kõige ilusamaga.

Kahjuks ei vaadanud ma majutuskohta borneerides Viiking Saaga lahtiolekuaegu, sest ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et see pea terve jaanuari suletud on. Veekeskus avati uuesti reede õhtul, mis meie jaoks tundus veel halvem aeg kui laupäeva hommik, mistõttu panustasime viimasele, aga isegi siis täitus veekeskus pärast avamisaega väga kiiresti ja see muutis laste jälgimise veidi keerulisemaks. Tõenäoliselt oleks veekeskuses argipäeva esimeses pooles veidi toredam olnud, siis oleks ka piletihind üsna olematu olnud, vähemalt võrreldes Tervise Paradiisi hinnakirjaga.

Lastes ei tekitanud veekeskuse huvitav sopilisus mingeid tundeid, nendele meeldis Tervise Paradiis rohkem, aga me Silveriga oleme küll juba nii vanad, et eelistame atraktsioonidele hubast miljööd ja sooja mullibasseini. Kahekesi käimiseks on Viiking Saaga ideaalne koht, lastel on lõbusam aga Tervise Paradiisis. Lastel oli lõbus muidugi ka Viiking Saagas, nad olid sealgi suurema osa ajast peadpidi vee all, isegi mullibasseinis ei saanud sukeldumata olla …

Miinusena olid meie külastusajal õhk ja suure basseini vesi üsna jahedad, suurest basseinist lastebasseini minnes tundus viimase temperatuur lausa kuum. Lapsed on hülged, nemad hullasid pea terve aja suures basseinis, aga meil hakkas seal nii külm, et eelistasime istuda mullibasseinis või soojal leboistmel. Vahepeal tegime lastega ka saunatiirud, et nad päris ära ei külmuks, aga neile vist meeldibki külm rohkem, näiteks katusel eelistati viikingite saunas istumise asemel lumesõda teha …cofVeekeskuses ringi kõndides on kohati tunne, et väike vale samm ja kukud vette, sest kõndimisala on kitsas ja käänuline. Kolmas selle vale sammu tegi ka, kui suurest basseinist välja tuli ja sirgjooneliselt meie poole kõndides ühe jalaga lastebasseini astus ning siis põrandale kõhuli kukkus. Ta kukkus korra ka enne seda ning näha oli, et hommikune vees hullamine väsitas ta kiiresti ära, eks need puhkused olegi üsna väsitavad. Kuna kukkumise järel hakkas Kolmanda jalg veritsema, siis basseinidesse tal enam asja ei olnud, mistõttu otsustasime hakata kodu poole liikuma.

Koju sõitsime veidi suurema ringiga, et Automuuseumist läbi käia, seal maksis perepilet Perekaardiga poole vähem, täpsemalt 10 eurot ja selle raha eest oli seal ikka palju vaadata.

Lastega oli seal küll veidi tüütu olla, sest nemad vaatasid vaid autodele peale ja liikusid järgmiste juurde, aga me Silveriga tahtsime uurida neid lähemalt ja lugeda masinate juures olnud infot. Me olime ehk alles neljanda auto juures, kui Teine tuli ja ütles, et tal on ring tehtud, aeg ära minna.

Laste jaoks muutsime asja vähe huvitavamaks, kui näitasime, milline auto oli kunagi Silveri vanematel, milline minu omadel ja millised meil endil. Ladade reas saime veidi tünga ka, sest me ei pannud tähele, et Žigulide vahel oli peidus Fiat, avastasin selle alles kodus, kui Automuusemi kohta rohkem infot otsisin.

Kellele autod vähegi huvi pakuvad, siis soovitan kindlasti Automuuseumit külastada, seal hakkab süda küll verd tilkuma, aga samas silm puhkab, kui vanad autod vastu läigivad.automuuseum1automuuseum2Autodest rääkides, siis maha sõidetud kilomeetritele kulus umbes 65 eurot, lisaks tuli MiniZoo juures parkimise eest maksta ja me tegime seda kaks korda, sest esimesel korral pidi omanik kohe ära minema. Esimesel korral maksime 5 minutit pika parkimise eest 1.32 €, uue katsega läks kokku 3.64 €.

Lühema marsruudi, ökonoomsema auto ja kiirtoiduta oleks samasugune väljasõit soodsam kui 400 eurot, seda ka Perekaardi soodustusteta (eriti siis, kui lapsi polegi nii palju, et Perekaarti taotleda saaks), nii et kellel ei hakka sarnaselt meile välisreisidele hammas peale, siis võimalusel tuulutage end vähemalt kodumaal.

Me jäime oma väljasõiduga väga rahule ja kui vähegi võimalik, siis märtsi lõpus võtame midagi sarnast ette, siis ongi jälle põhjust ka, kuna suurim veekeskuste fänn Teine saab aasta vanemaks.

Tean, et olen juba liiga pikale oma juttude ja piltidega läinud, aga ma ei saa jätta jagamata ainsaid idüllilisi “meie Pärnus” perepilte:perepiltTüüpiline perepilt …perepilt2Kõige normaalsem tulemus mitmekümne pildi seast, peaaegu õnnestunud …

Kus te viimati perega käisite ja mida tegite?

Kolmanda 7 (kummist mängutoas)

Kolmas sai eelmisel nädalal 7aastaseks, ta on peaaegu 120 cm pikk ning tema peaümbermõõt on minu omast suurem. Tal peabki suur pea olema, sest muidu ei mahuks kogu tarkus nii pisikese poisi sisse ära.

Kolmas oskab tõesti mõnikord oma teadmiste või elutarkusega üllatada, tal on väga hea mälu, suur teadmistehimu ja ta värvib vasakukäelisena paremini kui me viis paremakäelist kokku. Kõige enam meeldibki talle joonistada-värvida-voolida-meisterdada ja ta räägib juba paar aastat, et tulevikus saab temast kunstnik.

Sünnipäevaks me talle siiski uusi kunstitarbeid ei kinkinud, aga kamba peale sai ta mitu toredat raamatut, kust ta saab omandada uusi teadmisi: “Keemilised elemendid”, “Uurin, küsin, avastan” ja “500 põnevat fakti: Loomad”. Kõik kolm on huvitavad raamatud ka minu jaoks, näiteks keemilised elemendid polnud kooliajal kaugeltki nii põnevad kui nüüd lasteraamatus.

Kirjutada tahan tegelikult sünnipäevapeost, mille toimumise osas olime viimase hetkeni kõhklevad, sest me ei leidnud Kolmandaga mingit üksmeelt. Ta oli enamuse ajast veendunud, et ta ei taha mingit sünnipäeva ja kui tahtis, siis ei sobinud talle ükski kohalik võimalus. Me jälle ei tahtnud pidada sünnipäeva 15 km kaugusel, sest tõenäoliselt on enamusel vanematest natuke villand autojuhi mängimisest. Vähemalt minul mõnikord on, aga eks mul ole nelja lapse peale Rakvere vahet sünnipäevadel käimisi omajagu olnud ka.

Kui Kolmanda number 7 hakkas juba väga lähedale jõudma, pakkusin uuesti välja, et teeme peo kohalikus Roosistuudios. Pärast mõningaid erimeelsusi leppis – loomulikult laupäeval, millal siis veel – pakkumisega ka Kolmas ja me broneerisime sünnipäevatoa juba teisipäevaks, mille järel said osad lapsevanemad läbi Facebooki grupi kutse kätte 2 päeva enne pidu ja osad lapsed alles esmaspäeval lasteaias ehk päev varem.

Paberil kutse said tegelikult kõik lapsed, ka need, kelle vanemad olid lapse tulekust juba teada andnud. Kolmas lihtsalt väga tahtis neid kutseid valmistada ja jagada ning kuna ta on ilmselgelt emasse, siis tegeles ta kutsetega pühapäeval vahetult enne ööund. kutsedMa ei lootnud, et sünnipäevapeole tuleb nii lühikese etteteatamisega palju lapsi, aga võta näpust, rühmakaaslastest tuli kohale üle poole, täpsemalt 13 last. Kokku oli lapsi 23, lisaks veel 7 täiskasvanut ja nüüd postitust kirjutades nägin Roosistuudio kodulehel, et koht mahutab kuni 12 last. Ups!roosistuudioSünnipäevalaps & 22 kompanjoni

Lärm tõesti ei mahtunud sünnipäevatuppa ära, seda oli kohati nii palju, et isegi sünnipäevalaps kattis vahepeal oma kõrvad ja otsis vaiksemat kohta. Selle leidis ta kööginurgast, kus samal põhjusel istusid enamuse ajast kõik täiskasvanud, välja arvatud Silver, tema vaatas omal soovil, et lapsed sünnipäevatuba päris ära ei lammutaks.eluõiedSilver valvab eluõisi ega suuda oma vaimustust varjata.

Kui ma juba kööginurga juurde jõudsin, siis pajatan sekka sellest, mida ma sünnipäevalauale panin. Kuna igal sünnipäeval on palju toidukraami alles jäänud, siis seekord katsusin vähemaga piirduda ja mis te arvate, mis sai? Kõik sai otsa ja jäi puudugi!

Panin lauale leivakorvikesi juustu-küüslauguvõidega, palju beebiporgandeid, paprika- ja kurgiviile tipikastmega, mitu suurt pakki Pik-Nik juustupulkasid, kaks kaussi viinamarju, pisikesi kaneelirulle, “Valeri” küpsiseid, paki vahukomme ja juustupalle ning õhtu lõpetamiseks oli olemas ka suur küpsisetort. Joogiks oli ainult vesi, nii tavaline kui sidrunimaitseline ja seda nii kraanivee kui Värska kujul, ei mingit mahla ega karastusjooki. IMG_2266Ettevalmistused pisikeses kööginurgas

Mul on rõõm tõdeda, et esimestena kadusid paprika- ja kurgiviilud, kuigi neid sai veel juurdegi lõigutud. Juustupallid ja vahukommid kadusid pea sama kiiresti, kuid neid oli oluliselt vähem kui köögivilju, viimastena läksid kaneelirullid ja koos pooliku tordiga tõime koju tagasi ka umbes 7 küpsist, rohkem midagi. Õppisin sellest, et järgmisel korral panen lauale veel rohkem rohelist ja veel vähem magusat.seitse 1Alles algus, kus laud polnud täielikult kaetud ja laudlina oli veel alles. Hiljem ei olnud, sest üks kann sidrunivett kukkus ise ümber.

Roosistuudio on küll väike, aga seal saab läbi ruumide ringiratast joosta ja seda tehti nii palju, et koju läksid lapsed ilmselt tühjade kõhtudega. Seda on nad muidugi alati siis ka teinud, kui pool lauale pandud toidukraamist on alles jäänud – pole lihtsalt olnud aega süüa. Roosistuudios olime aga kokku 4 ja pool tundi, nii et lapsed leidsid möödaminnes aega näksimiseks.

Veidi Roosistuudiol endal peatudes, siis tegu on pisikese vintage-stiilis sünnipäevatoaga, kus pole tulede ja viledega plastmassist mänguasju. Hästi hubane, armas ja pastelne koht, mistõttu Kolmas leidis, et tegu on tüdrukute mängutoaga ja see oli ka põhjus, miks ta ei tahtnud seal sünnipäeva pidada. Asja ei teinud paremaks ka see, kui tal sõbrad kutsed kätte said ja peokohta samuti tüdrukute mängumaaks või lilletoaks nimetasid.

Vaatamata eelarvamustele ei öelnud aga mitte ükski laps kohapeal, et tegu on plikaliku mängutoaga, oh ei, poisid serveerisid puidust torte, tegid nukuteatrit ja julgemad kandsid kostüümikapist leitud kleitegi. Kõigil oli lõpuni välja lõbus ja Kolmas leidis pärast pidu, et see oli parim sünnipäev üldse ning järgmine võiks ka Roosistuudios tulla.seitseÕnnelik sünnipäevalaps

Sünnipäev tõestas ka mulle endale, et lastel ei ole vaja tohutult ruumi, atraktsioone, mänguasju ning tulesid ja vilesid, et neil tore oleks. Piisabki ühest puidust kohvikust, võimalusest teha teatrit või mängida lauamänge ning laste loovus teeb ülejäänud töö ise ära. Roosistuudios lapsed päriselt mängisid omavahel, mida oli tore kõrvalt vaadata, sest ma arvasin, et nad ei oska seda enam.seitse 2Kui algas teatritükk ja enamus kogunesid ühte ruumi seda vaatama, mahtusid ära küll. seitse 3Vahepeal leiti aega kaardimängudeks.mdeJärjekordne etendus, kuhu kaasati ka publik.

Kohalikele lugejatele soovitan sünnipäevatuba soojalt ja üldse mitte ainult tüdrukute sünnipäevade pidamiseks, mängutoas on lõbus ka poistel. Ütlen seda seetõttu, et Roosistuudio perenaise sõnul on ta varemgi kuulnud arvamust, et tegu on tüdrukute peoruumiga, aga kinnitan, et see ei ole nii. Saladuskatte all ütlen ka seda, et Roosistuudio pisikesed ruumid on kummist ja mahutavad palju rohkem lapsi kui 12, ainult et kõrvadel võib valus hakata …

Mul on tegelikult hea meel, et lapsi oli pea 2 korda rohkem kui 12, melu oli omajagu ja Kolmas sai endale vägeva sünnipäevapeo, või isegi -nädala, sest järgmisel päeval, kui ta sai päriselt 7, sõitsime perega juba mitmeks ööks Pärnusse, nii et pidu kestis tal nädala lõpuni ja sellest kirjutan ka millalgi pikemalt.

Lõpetuseks veel üks muhe pilt Kolmanda sünnipäevapeolt:cofÜtlesin ju, et Roosistuudios on poistel ka lõbus …