Lelo Sona on nüüd veel parem

Juba mõnda aega tagasi tuli välja Lelo Sona2, mis on saanud kasutajate tagasiside põhjal omajagu uuendusi. Näiteks on stimulaatoril nüüd rohkem võimsusastmeid, ainult et need uued astmed ei ole mitte võimsamad, vaid just leebemad, et Sona sobiks ka väga tundlikele naistele. Peatun sellel kohe pikemalt ja toon välja ka teised parendused, aga enne mälestan veidi oma vana Sonat.

Käisin eelmise aasta oktoobris Ulaka Kaunitari 8. sünnipäeval ja kui tavaliselt viiakse sünnipäevalapsele kingitusi, siis mina lahkusin peolt kingitusega ehk täiustatud Lelo Sona Cruise`iga. Ajastus ei oleks saanud olla parem, sest vaid poolteist kuud hiljem lakkas mu kaks aastat vana Sona Cruise`i süda löömast.

Ma ei tea, milline on voodimänguasjade keskmine eluiga, aga keskmisest kallima lelu puhul oleks see võinud olla veidi pikem. Võimalik, et ma lõhkusin Sona ise ära, kui lasin sellel täielikult tühjaks saada ja uuesti laadima hakkasin alles kuu hiljem… Igatahes, viimasel kasutuskorral see veel töötas, aga pärast laadimist käivitub nagu tühja akuga diiselauto: teeb vaid korra tõkk ja käima ei lähe, aga samal ajal on süüde sees ehk nuppe vajutades nende valgustus töötab.

Kuigi mu 99 eurot maksnud Lelo Sona Cruise heitis hinge ootamatult vara, olen talle siiski tänulik kahe toredaid kõrghetki täis aasta eest: ta tõi me magamistuppa midagi, mida ma ei arvanud kunagi saabuvat, ta näitas mulle mu keha eripära ning suurendas minu ja mu partneri enesekindlust kinnitusega, et asi polnud meis. Ma olen selle kõige eest Lelo Sonale igavesti lojaalne, mistõttu oleksin ostnud ise uue stimulaatori, kui Ulakas Kaunitar poleks kingitusega ette jõudnud. Aitäh mõlemale!

Minnes nüüd Lelo Sona2 juurde, siis…

Ei tea, millal Lelo Sona3 välja tuleb…

Kui ma pealkirjas ütlesin, et Lelo Sona on nüüd veel parem, siis ma pidasin silmas kasutusmugavus, tulemus on minu jaoks mõlema versiooniga võrdselt hea (ma pole kindel, kas see üldse parem saakski olla). Kui algne Sona lülitus sisse + nupust ja välja – nupust, siis uuendatud mudelil teeb mõlemat keskmine nupp. Tundub ehk mõttetu muudatusena, aga neid kordi ei olnud üldse vähe, kus ma võimsuse vähendamise asemel lülitasin stimulaatori kogemata välja, seda kõige valemal (ehk siis kõige õigemal) hetkel… Ma olen selle uuendusega väga rahul, sest ma pole uut Sonat kordagi keset … ee … massaaži seisma jätnud.

Aga! Keskmise nupu all on nüüd 8 erineva programmi asemel 12, mis ühest küljest tundub väga hea, valikuvõimalusi on ikkagi poole rohkem, aga kujuta nüüd ette, kui võimsuse vähendamise või lisamise asemel vajutad kogemata keskmist nuppu, programm läheb paigast ära ja õige programmi juurde tagasi jõudmiseks pead nuppu veel 11 korda vajutada… Sellisel hetkel on see uuendus pigem miinus, mitte pluss.

Ma kirjutasin alguses, et võimsusastmeid on rohkem, aga tegelikult on neid vist sama palju (kontrollida ei saa, sest vana Sona ei tööta), lihtsalt madalaima astme intensiivsus on uuel mudelil madalam. Võimalik, et asi on hoopis selles, et Sona2 suu on sügavam ehk stimuleerivad lained jõuavad sihtpunktini kaugemalt. Igatahes, midagi on teisiti ja stimulatsioon on madalaima võimsuse juures palju pehmem, mis on kindlasti ainult pluss. Võimsaim aste on endiselt sama (väljakannatamatult) võimas kui varem, nii et seda ei pea kartma, et uus Sona kuidagi lahjem on, oh ei.

Vasakul Lelo Sona2, paremal Lelo Sona.

Võimsusastmeid on kaheksa ja vaikimisi on võimsus kuskil keskel, seda iga programmi puhul ehk kui sisselülitamise järel minna kohe madalaimale intensiivsusele, siis järgmisele programmile edasi liikudes tuleb võimsust uuesti vähendada. Või suurendada. Kuidas kellelegi rohkem sobib.

Esimene Sona sai palju tagasisidet lärmakuse osas, uuendatud versioon on selles osas parem, aga kindlasti kaugel sosinvaiksest, nagu Lelo ise reklaamib. Sona2 on vaid veidi vähem lärmakas, aga vaikne siiski mitte. Kui ümber on olmemüra (teises toas töötav teler või seina taga töötav kuivati), siis stimulaator ei tundugi nii väga häälekas, aga keset öörahu tahaks sellega küll ainult teki all olla… Alguses… Sealt edasi hakkab kiiresti ükskõik, kas naabrid kuulevad midagi või ei kuule, sest Sona lihtsalt ei anna mahti sellise asja peale mõelda.

Sona2 vs Sona huulikud.

Väidetavalt on Sona2 huulik suurem, aga huulikuid kokku pannes on nende suurused samad, nii et siin on mõeldud ehk sügavust. Küll on huulikute kuju erinev, nagu ka naiste kliitorid, seega võivad arvamused siinkohal erineda, kuid mulle istub Sona2 huulik paremini, see mõjub pehmemalt ega lase keha vastas olles õhku vahele, mis tähendab, et on vähem igasuguseid lurisevaid helisid.

Pehmem tunne ei teki ainult huuliku uuest kujust, vaid ka pehmemast silikoonist. Kompides ma seda vahet kohe ei tajunud, aga see tuleb esile, kui sõrmega huulikuid kergelt suruda – Sona2 huulik vajub poole sentimeetri võrra madalamale, Sona oma peaaegu üldse mitte.

Suure plussina töötab Lelo Sona2 ühe laadimisega kaks korda kauem ehk kuni kaks tundi. Minu puhul tähendab see siis seda, et ühe laadimisega saan seda palju kordi kasutada, sest tänu Lelo Sonale olen meie magamistoas mina see mõne-minuti-mees… Sona on siiski vaid abiks, üksi ei tee ta pooltki seda, mida koos Silveriga – kampa tuleb ta aga pika viivitusega, sest muidu kestakski kogu lõbu mõned minutid, reeglina olen ma pärast seda lihtsalt jalutu. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik saada 10 või 20 orgasmi järjest… Ma olen mõnel üksikul korral jõudnud jalutuna ka teise orgasmini, mille järel olen juba päris halvatuks jäänud, kolmandale korrale järgneks ilmselt ajusurm.

Tuletan meelde, et veel 2 aastat ja 2 kuud tagasi ei olnud ma vahekorras kordagi orgasmi saanud, nii et mul üüratult suur usk Lelo Sona võimesse tuua see boonus iga naise magamistuppa. Olgu see siis Sona või Sona2, cruise`ga või ilma.

Kui sa oled naine, kellel on raske orgasmi saada, siis võta kliitoristimulaator appi, aga ära loobu proovimast, kui soovitud tulemus ei saabu esimese, teise või kolmanda korraga. 13 aastat sellega ikka ei lähe…

Mhmm, milline valida…

Kokkuvõttes on tõesti Lelo Sona2 eelkäijast mitme asja poolest parem, aga Sona on samuti hea ja tema kasuks räägib praegu hind:

Tundlikele naistele soovitan pigem uut versiooni, aga muidu on soodsaim Sona ka igati hea. Cruise funktsioon on puhas mugavuslisand, sest kui keha vastas võimsus väheneb, siis + nupp on endiselt olemas.

Rohkem ei ole mul vist midagi lisada, loeksin nüüd hoopis teie mõtteid või kogemusi, et ma siin üksinda nii isiklikel teemadel ei peatuks…

Pealaest jalatallani!

Kui ma ülemist pilti vaatan, siis ma ei näe seal ennast, vaid Meritit oma neljanda beebi, Bon Meritéga. Viimane pole tegelikult enam mingi beebi, saab maikuus ikkagi neljaseks, aga ma usun, et ta hoiab endiselt Meritit nii töökohustuste kui ka inspiratsioonipuhangutega öösiti üleval. Kui tema ei hoia, siis lihast ja luust lapsed ikka, nii et Merit teab väga hästi, mis tähendab olla aastaid magamata. Mina tean samuti ja seetõttu imetlen teda pealaest jalatallani, sest ta jõuab kolme väikese lapse kõrvalt ka Bon Meritét kasvatada.

Hoian käes ahjusooja kehakoorijat ja ootan saunapäeva, et seda esimest korda kasutada.

Ma ei ole liialdanud, kui olen öelnud, et olen Bon Merité suurim fänn – peale selle, et mul on peaaegu kogu tootevalik kodus olemas, elan ma Meritile ja tema brändile siiralt kaasa! Mul oli nii hea meel, kui pärast Eesti blogiauhindade jagamist avastasid mitmed blogijad enda jaoks Bon Merité looduskosmeetika, loodetavasti leidsid tänu neile ka lugejad endale uue lemmiku.

Mulle meeldivad kõik Bon Merité tooted, aga suurimateks lemmikuteks on algusest peale olnud kehakoorijad – ma ei ole viimased kolm aastat osanud enam ilma saunas käia. Kui nüüd nägin, et tootevalikusse on ilmunud uus koorija, jahvatatud vaarikatega, siis tegin kohe samal päeval tellimuse, kuigi alles nädal varem uuendasin varusid sügavpuhastava kehakoorija näol. Elevus oli lihtsalt nii suur, sest Bon Merité kehakoorijate valikusse pole ammu midagi uut tulnud. Olen kindel, et järjekorras neljas koorija on sama suurepärane kui esimesed kolm. Selle lõhn on juba purgis kutsuv, aga kogemused on näidanud, et tõeline aroom pääseb valla alles nahale hõõrudes – tuleks see saunapäev vaid kiiremini! Maitse on sel igatahes hea, selle proovisin ära…

Ma ei taha määrida nahale midagi, mis keele vastas on kibe, nii et looduskosmeetikast vähemat ma ei kasuta alates sellest ajast, kui Merit mulle esimesed enda loodud tooted saatis, see oli kolm ja pool aastat tagasi. Ta on mulle vahepeal veel uusi tooteid saatnud, eriti viimase aasta jooksul, sellepärast mul ongi korraga peaaegu kogu Bon Merité tootevalik olemas.

Ise soetan tooteid nii, et alati oleksid olemas:

  • Sügavpuhastav kehakoorija – See on Bon Merité tootevalikust minu top 1, saunas asendamatu, koorib maha nädalaga kogunenud surnud naharakud ja negatiivsed emotsioonid. Ma kasutan seda kui koorivat massaažiõli, sest just selliseks asjaks see laval sulab. Oma leilivõtu lõpetangi alati kooriva massaažiga, mudin alt üles liikudes terve keha läbi ja naudin aroomiteraapiat. Koorija on küll kallis, aga tänu sellele on kokkuhoid massööri ja psühholoogi pealt märkimisväärne…
  • Emme ja beebi kehapalsam – Endiselt meie pere SOS-võie, mis läheb käiku peamiselt siis, kui lastel lööb atoopiline dermatiit välja. Kuna ma niisutan oma keha nii paljude muude võiete ja kreemidega, siis on mul psoriaas enamasti kontrolli all, aga on perioode, kus haigus ägeneb ja kolded vajavad spetsiaalselt määrimist, sellisel juhul läheb ka SOS-võie käiku.
  • Üks näokreemidest – Need on konsistentsi poolest hästi kerged, imenduvad kiiresti, niisutavad hästi ja annavad näole rasuse läike asemel värske sära. Lemmikut on raske välja tuua, sest mulle meeldivad kõik. Tõenäoliselt sobiks mulle enim tasakaalustav päevakreem, mis on mõeldud veidi akne poole kalduvale nahale, aga mulle meeldib mulle jume, mille annab porgandiga kreem. Viimane sai just tühjaks ja ma ei suutnud valida uut asemele, nii et soetasin testrite näol kõik viis.
  • Astelpaju kätekreem – Mul endal ei lähe kunagi kätekreemi vaja, ilmselt seetõttu, et kätega hõõrun kehakreeme nahka ehk need saavad möödaminnes pidevalt hooldatud, aga lastel, eriti kahel neist, kipuvad küüneümbrused narmendama… Nüüd ei ole seda küll väga pikalt juhtunud, sest lapsed kasutavad iga väikese asja pärast oma kätekreemi, järelikult aitab. Topsiku unustasin pildile lisada, sest see seisab lastetoas, ikkagi nende oma.
  • Piparmündi jalakreem – Kui ma selle kingituseks sain, siis mõtlesin selle koos teiste toodetega lugejate vahel välja loosida, sest olen erinevaid jalakreeme proovinud ja need pole mind kõnetanud. Mu jalatallad on enamasti ikkagi sellised, et kreemi asemel läheb vaja kannariivi, aga seda ma ka ei kasuta, sest paljajalu kõndimiseks on mul mu nahapaksendeid vaja. Mingil hetkel muutusid mu kannad aga nii koledaks, et häbi oli lahtiseid jalanõusid kanda, mistõttu avasin ise jalakreemi ega suutnud ära imestada, kuidas see jalatalla koheselt kümme korda ilusamaks muutis. Teisega tegin isegi enne ja pärast pildi, et seda ilmaimet jagada, aga jätsin selle vahele, sest enne pilt oli liiga karm….

Ma võiksin iga toote kohta eraldi pika teksti kirjutada, aga kardan, et keegi ei loeks seda, nii et võtan lühidalt kokku, et kogu Bon Merité looduskosmeetika on mõnusa konsistentsi ja imelise lõhnaga. Õli kasutamiseks on mul harva tuju, aga olen avastanud kehavõiete võlu märjal nahal ja soovitan seda samuti kohe pärast pesu märjale nahale hõõruda. Muul ajal eelistan kehakreemi, sain just kaks uut katsetamiseks ka ja pean ütlema, et Bon Merité suutis mind taas üllatada. Nende tooniv BB-kehakreem annab koheselt ilusa päevitunud jume:

Päriselt oli efekt isegi suurem. Kui Silver tuppa astus, siis ta märkas kohe, et üks mu jalg on pruun ja imestas, kuidas kreem midagi sellist teha sai.

Tooniva kreemi pealekandmine ei pruugi olla kõige lihtsam, sest mul see kohe ei ideaalselt ei õnnestunud, aga asi oli ilmselt selles, et võtsin korraga liiga palju kreemi, kõik ei imendunud nahka ja seetõttu tekkisid triibud, mis hakkasid hõõrudes hoopis kooruma, mitte ei läinud laiali. Hõõrusin need triibud maha ja jume jäi endiset ühtlane (pildil nähtavad laigud on psoriaasi omad), nii et tulemusega jäin ikkagi rahule.

Hüaluroonhappega kehakreemist saab ilmselt minu uus lemmik, see on mõnusat siidise tekstuuriga, niisutab eriti intensiivselt ja lõhnab suurepäraselt (sees on apelsini ja vaniljet). Tegelikult saab sedasi kõiki Bon Merité kehakreeme iseloomustada, ent selles on midagi, mida ma ei oska kirjeldada, aga mis seda teistest eristab.

Koos viimase kehakoorijaga tellisin ka portsu testreid, sest tahtsin sidrunheinaga kehapalsami lõhna tunda… Nagu ma ei teaks, et Bon Merité pakub oma toodetega tõelist aroomiteraapiat! Loomulikult lõhnab kehavõie ideaalselt sidrunheina järele ja see lõhn püsib nahal päris pikalt, praegugi käib see mul üle pea.

Bon Merité pakub kahte erinevat testrite komplekti, ühes on kõik viis näokreemi, teises viis vabalt valitud kehakreemi või -palsamit (valida saab ka jala- ja kätekreemide hulgast). Kui hinnad tunduvad testrite kohta kallid, siis tegelikult on topsid päris suured ehk neist jagub üsna mitmeks korraks, nii et julgen neid soovitada. Soetasin alles isegi kaks uut kompekti, kehatoodete oma küll vaid sidrunheina kehapalsami pärast, aga valisin juurde ka mõned enda lemmikud, et need loosipakki lisada.

Ma tegelikult tahtsin selle loosi juba pool aastat tagasi ära teha, aga ei tulnud kirjutamistuhinat peale ja tänaseks on kreemid juba uutes pakendites, nii et ma loosin siin nüüd veidi ajalugu välja…

Kuna mulle Bon Merité nii väga meeldib, siis jagan kingituseks saadud tooteid rõõmuga ühega teist. Loosin juba 24. veebruaril välja komplekti, kus on:

Loosis osalevad kõik postituse kommenteerijad – jaga oma lemmikuid Bon Merité tooteid, kiida mu kunstiannet (esimene pilt) või kirjuta lihtsalt, et soovid osaleda ja tee seda kindlasti toimiva e-mailiga, muidu ei saa ma sind võidust teavitada.

24. veebruar: Komplekti võitis Kairit, palju õnne!

NB! Kuna osade Bon Merité kreemide pakendid uuenevad, siis leiab kodulehelt eelmistes pakendites jala-, käte- ja kehakreeme soodsama hinnaga, lisaks veidi väiksema soodustusega kampaaniapakkumisi ja mis on täishinnaga, siis nendelt saab (nüüd ja edaspidi) 20% allahindlust, kui kasutada koodi sidrun20!

Postitus on sündinud Kuue Sidruni ja Bon Merité sõprusest – olid ajad, mil Merit leidis minu blogist tuge ja lohutust, mistõttu peab ta mind tootevaliku laienedes alati meeles. Igasuguse kohustuseta pean mina teda samuti meeles, nii et ma ei nimeta seda koostööks, vaid sõpruseks.

Minu “Mandala”

Ma ei oleks vabatahtlikult “Mandalat” lugenud, aga see on meil 12. klassis kohustusliku kirjanduse hulgas (ja ma ei ole iial ühtegi lugemiskontrolli teinud sisukokkuvõtte või muu sarnase põhjal), nii et… Tänusõnad õpetajale valiku eest! Tõnu Õnnepalule aga kiidusõnad, sest “Mandala” haaras mind täielikult enda sisse ning valas mind üle lapsepõlvenostalgiaga.

Nii ammune aeg, et ma isegi ei mäleta sellist vaatepilti, aga mäletan seda kasepuud, kuigi ma vist ei käinud kooliski, kui see mingil põhjusel kadus. Vahtrapuu on alles, mina küll selle otsas enam ei roni, kuid oma kassi olen sealt alla aidanud küll…

“Mandalas” lugu lihtsalt kulges, edasi ja tagasi, joonistas mustreid, milles olid Kollane maja, Joosep, Rulli, Sihvka ja Triibu, härra N. ja tema lood, samuti proua N. ning nende mõis, loomulikult ka Kriimu, lisaks mitmed teised, nende hulgas veel kasse. Viimaste rolliga oli alguses raske harjuda, sest kes kirjutab romaani, mitte lasteraamatu, kassi vaatenurgast!?

Tõnu kirjutas ja tegi seda hästi, ehk isegi nii hästi, et liigutab koerainimesigi. Tegu ei ole muidugi päris kassiraamatuga, see on rohkem maaelu mineviku ja oleviku raamat, milles on helgeid mälestusi, valusaid muutusi, purunenud unistusi, uusi algusi, sisekaemust – elu!

Lühitutvustuse järgi räägib raamat õnne otsimisest, aga seda lugesin ma viimasena, sest mulle meeldib lasta raamatul endal minuga rääkida ning mulle rääkis ta midagi muud. Mulle rääkis ta nii kirjaniku kui minu magusvalusast nostalgiast, vana igatsemisest ja uuega kohanemisest, hetkes olemisest, vaikuse võlust… Jah, oli ka rahutust ja otsimist, aga oli see just õnn, mida kirjanik otsis? Kas teised üldse otsisid midagi või nad lihtsalt läksid muutustega kaasa?

Kas neil oli aega mõelda õnne valemile?

Kurbust oli raamatus küllaga, aga see käib elu juurde ja see ei tee automaatselt õnnetuks. Mulle tundus, et peale kirjaniku oli kõigil oma eluga nii palju tegemist, et ega nad väga ei jõudnud mõeldagi, mis on õnn või kust seda võiks leida. Võib-olla ma ise ei jõudnud selle sõnumi peale mõelda, sest kassid tõid mulle silme ette meie kassid, mahajäetud majades nägin tuttavaid maju ja sissekukkunud katustes tuttavaid katuseid ning Valja kurbus oli veidi ka minu kurbus, sest alles ehitati mu lapsepõlvekodus uut suurt lauta, aga tänaseks on see mitu aastat tühi olnud ja aasta lõpuks kaovad karjamaalt viimasedki noorloomad…

Ma olin siis väga väike, kolhoos oli äsja lagunenud ja Luha talu kerkimas.

Luha talu kasvab endiselt edasi, aga teises suunas ja ajaga kaasas käies. Kuigi viimaste lüpsilehmade minemise ajal olid mu isalgi pisarad silmas ja ilmselt on ka nüüd, kui lähevad viimased noorloomad, tunnevad mu vanemad muutuse ees pigem kergendust. Mina aga kurbust, sest ehtsa maaelu peatükk on mu laste elus niigi hõre olnud ja jääb nüüd ka eriti lühikeseks. See ei tee mind siiski veel õnnetuks, muutused lihtsalt ongi minu jaoks kurvad, nagu ka Kollase maja kirjaniku jaoks.

Me ajasime lastena lehmi karjamaalt koju… Nüüd on laut koduks vaid kassidele ja hiirtele.

Mind ei paelunud ainult raamatu sisu, vaid ka ülesehitus, mis joonistas pikkamisi tõelise sõnamandala, mille viimane peatükk omakorda kokku pühkis ja vette puistas. Minult küsiti, kas “Mandala”, mida ma laenata soovisin, on värviraamat… See ajas mind tookord naerma, aga praegu ma mõtlen, et küsija väga ei eksinudki – Tõnu Õnnepalu “Mandala” mõjub sama rahustavalt kui värviraamatu mandalate värvimine.

Raamatutega on muidugi nii, et need kõnetavad erinevalt ja mõnda ei kõneta üldse, aga ma usun, et “Mandala” esimese peatüki järel hakkab enamiku jaoks muster jooksma, maal kasvanute hulgas ehk isegi mitu mustrit, raamatu ja enda oma.

Minule joonistas raamat isikliku mandala, mida ma ei ole veel kokku pühkinud, sest ma tahan neid magusvalusaid värve mõnda aega enda sees kaasas kanda.