“Osta endale midagi ilusat, tuju läheb siis paremaks…”

Ma võin aeg-ajalt paras draamakuninganna olla, ma saan sellest ise ka aru, aga ikka olen.

Alustades algusest, siis ostsin juunis autole kaks parempoolset pidurisadulat, tagumine sobis, aga esimene sobis hoopis vasakule. Olgu, vasakpoolsed pidurid hakkasid kuumalaine ajal samuti üles ütlema, nii et see läks käiku ja tegin uue tellimuse, et kõik sadulad, kettad ja klotsid saaksid vahetatud. Pärast tellimuse tegemist kirjutasin varuosade müüjale, et algselt ostetud parempoolne esimene sadul sobis hoopis vasakule, mistõttu valisin nüüd vasakpoolse eeldusega, et see sobib paremale. Lisasin juurde, et kodulehe pildil asub parempoolse sadula õlitoru kinnitus all, aga minul on vaja sadulat, kus see asub üleval (nagu vasakpoolse sadula pildil, et see siis peegelpildis istuks paremale poole alla).

Ilmselt oli mu selgitus liiga keeruline, sest selle peale helistati Silverile, et küsida, millist sadulat vaja läheb. Okei, ma tegin tellimuse Silveri konto kaudu ja seal oli tema number, aga ikkagi… Ma ütlesin kirjas, et MINA ostsin abikaasa konto alt varuosad ja nad helistasid Silverile…

Silver mainis mulle seda paar päeva hiljem, mina samal ajal ootasin müüjalt vastust, mida ei tulnudki. Nimelt pidin vanad sadulad neile tagasi saatma, aga tahtsin teada, kas mul on nendega nii palju aega, et saan tagastada kõik neli korraga. Kui meespoolele juba helistati, et naise valitud varuosa sobivuses veenduda, siis mida mulle enam ikka vastata, eks.

Igatahes, ma olin “üllatuslikult” tellinud õiged varuosad, kõik sobisid, ka see vasakpoolne esimene pidurisadul, mille paigaldasime paremale. Tahtsin seda ise teha ja võin tagantjärele öelda, et ma oleksin sellega ilusti hakkama saanud, aga isa ei lasknud mul üksi tegutseda. Tagumise sadulaga oleksin küll hätta jäänud, sellega oli isalgi veidi raskusi, kuid koos (ma targutasin kõrval ja panin paika ühe poldi) saime selle vahetatud.

Mu vanematel on ainult uued sõidukid olnud, nii et isa polnud ammusest ajast sedasi autot remontinud. Viimati tegi seda vist siis, kui neil oli Žiguli ja sellest on umbes 25 aastat möödas. Tänutäheks sellise vaeva eest viisin isa Valklasse forelli sööma, saingi sedasi uusi pidureid ka testida. Sõit oli puhas rõõm, jubedast kolinast, vilinast ja kriginast oli saanud vaikus. Lõpuks!

Kui ma viitsiks, siis jagaksin kogu kammajaad, mis remondisaagaga kaasnes – esimesest tellimusest kulus ikkagi kena kolm nädalat, kuni auto sai korda. Seda viitsin küll jagada, et alustuseks oli 27-kilone varuosade pakk Omniva automaadis kõige kõrgemas kapis. Ma olen 158 cm pikk, ma ulatusin selle pakini vaid sõrmeotstega, nii et seda andis ava poole nihutada ja siis pulksirgete kätega vastu võtta. Ma tõesti mõtlesin, et ma lihtsalt jään selle paki alla, et see kukub mulle kolinal kaela ja ma lahkun automaadi juurest poolvigasena. Õnneks lahkusin vaid poolvihasena… Millal lisab Omniva minusugustele mingi redeli automaadi külge?

Lugu pole veel läbi, ma alles jõuan tuumani. Eile saatis varuosade müüja Silverile kirja, et ta saadaks neile kontonumbri, kuhu deposiit tagastada. Mul oli juba eos halb tuju ja sellest piisas, et uuesti ärrituda selle peale, et nad ikkagi Silverile helistasid ja mind ignoreerisid… Ma vastan tavaliselt ka Silveri kirjadele, aga seekord saatsin talle endale sõnumi, et kuna varuosade müüja helistas talle ja minu kirjale ei vastanud, siis ma rohkem vahendajat ei mängi ja saatku neile ise oma kontonumber. Lisasin, et ma ei soovi kuidagi teda karistada, ma lihtsalt ei tahtnud varuosade müüjaga enam tegemist teha, kui nende jaoks olen ma mingi mõttetu naine, kelle kirjale pole vaja vastata.

Silver helistas mulle ja ütles, et ma võiksin ükskord suureks kasvada. Tegelikult ta ei öelnud nii, kuigi oleks võinud seda teha. Ta hoopis üritas asja siluda ja ütles, et hoopis tema on süüdi, et temalt küsiti, kas ta oskab neid aidata või saab anda õige kontakti ja tema valis aitamise. Et kindlasti ei mõelnud keegi seda asja nii, et mina olen naine ega tea midagi, mistõttu tuleb temalt kui mehelt üle küsida, kas naine ikka valis õige varuosa.

Mind see silumine väga ei kõigutanud, mul oli tuju paha ja mitte miski ei vabandanud välja, et varuosade müüja helistas Silverile ja jättis minu kirjale vastamata. Ka see mitte, et nende silmis oli Silver teinud 29 tellimust, minu nime ega andmeid ei olnud kuskil. Oli vaid see viimane kiri, milles ütlesin, et tellisin abikaasa konto alt autole uued sadulad, kirjeldasin ilmnenud probleemi ja küsisin vanade sadulate tagastamise kohta.

Silver muudkui korrutas, et see on nii väike asi, ärgu ma tehku sellest välja, miks ma nii tühist asja üldse nii isiklikult võtan… Mis mõttes miks? Hoopis MINA olen teinud 29 tellimust, nendes on olnud varuosasid neljale erinevale autole, sobivate osade leidmiseks olen ma teinud korralikult eeltööd ja neid osasid olen ma pidanud üksteisega omajagu võrdlema, et valituks osutuks parima hinna ja kvaliteedi suhtega jupid – see kõik on võtnud aega, palju aega. Aga oma päringule ma vastust ei saanud, hoopis Silver sai kõne seoses varuosa sobivusega.

Ja-jah, neil oli ainult tema number ja blablabla. Minu kirjale jätsid nad ikkagi vastamata, kuigi selles oli konkreetne küsimus. Lõpuks pakkus Silver, et muutku ma siis kodulehel andmed ära, et seal ei pea olema tema nimi ega number. Mõeldud – tehtud, vahetasin ära nime, numbri ja meiliaadressi, aga selle käiguga kadusid kõik tehtud tellimused. #%?”¤&%!!! Tõesti, hakkas kohe parem!

Kirjutasin selle peale varuosade müüjale ning selgitasin, miks ma üldse andmed ära muutsin – sest nad ei vastanud mulle, vaid võtsid ühendust Silveriga, kuigi teadsid, et tema seda tellimust ei teinud. Selle ütlesin lihtsalt hingelt ära, kirja mõte oli saada tagasi tehtud ostude nimekiri, et ma ei peaks hakkama tulevikus uuesti eeltööd tegema, vaid saan juba sealt vaadata, milline varuosa ühele või teisele autole sobis.

Edasi läks Silveri eelnev silumine aia taha, sain ettevõttelt vastuseks, et nad ei peagi muudelt meiliaadressidelt tulnud päringutele vastama, et nemad lähtuvad ainult tellimuses olevatest andmetest. Lisaks ei olnud mõtet minu kirjale enam vastata, kuna KLIENDILE oli vajalik info edastatud. Mitte küll see info, mida ma teada tahtsin… Üldse ei edastanud nad mingit infot, vaid said kinnituse sellele, et ma tellisin õiged osad.

Ütleme nii, et kirjavahetus nendega oli parajalt ärritav (sain näiteks teada, et ma olin neile saadetud kirja teemal helistanud, kuigi ma pole seda teinud, samuti olevat nad edastanud Silverile info vanade sadulate tagastamise kohta, Silver lihtsalt valetab, et sellest ei räägitud midagi), aga tellimuste nimekiri ilmus vähemalt kontole tagasi… Ainult et ma ei ole kindel, kas ma sealt enam varuosasid osta tahan. Kogu see teema tegi tuju veel halvemaks, häbi tunnistada, kuid valasin paar pisaratki… Lihtsalt… Tundsin end nii tühja kohana.

Silver üritas mu meeleolu tõsta ja ütles, et ma läheksin ostaksin endale midagi ilusat, see pidavat tuju paremaks tegema. Issand jumal, muidugi teeb! Läksin kohe põlema ja vastasin talle, et väga hea, valisingi eelmisel õhtul midagi ilusat välja, hind on ka vastav. Silver hakkas hetkeks vist oma nõuannet kahetsema, küsis kogeledes, et mille ma siis välja valisin. Kui kuulis, et jutt käib vars- ja käsitolmuimejast, siis elavnes ka tema ja hakkas juba unistama sellest, kuidas ta uue tolmuimejaga köögipõranda ruttu üle käib või autot puhastab… Nii läheme veel koristamise pärast kaklema!

Vaat, kuhu üks väike draama võib viia. Mulle jäi too tolmuimeja juhuslikult silma, vaatasin seda vaid sellise pilguga, et tahaks, aga liiga kallis, ostmisele tegelikult ei mõelnud ja Silverile ütlesin seda ka naljaga. Nali naljaks, nüüd mõtleme päris tõsiselt varstolmuimeja peale.

Esialgu silma jäänud tolmuimejat me siiski ei soeta, sest see on üsna vana mudel, uuemad on kindlasti paremad. Hetkel on silmapiiril Boschi Athlet mudelid (heh, viimati ostsin autole ka Boschi varuosasid), aga nendel pole mugavat käsitolmuimeja võimalust, nii et me ei teagi… Kuna vaatame ringi üsna krõbedas hinnaklassis (võrreldes varasemate sajaeuroste tolmuimejatega), siis tahaks võimalikul hea valiku teha. Olen soovitustele ja nõuannetele avatud, ainult et päris 800-euroses hinnaklassis me ringi ei vaata, pigem poole soodsamas.

Rääkides veel värskest draamast, siis üks pool minust saab väga hästi aru, et ma lähen väikeste asjade pärast jonni täis, aga teine osa minust tunneb, et asi on suur ja see pool ei taha andeks anda. Ma olen endiselt seda meelt, et varuosade müüja oleks saanud olukorrale teisiti läheneda, sedasi, et ma oleksin tundnud end nende kliendina, mitte suvalise kõrvalise isikuna või üldse seaduserikkujana, kuna olin esitanud neile valeandmeid.

Konto tegime aastaid tagasi koos, siis tundus loogiline see Silveri nimele teha ja vahepeal pole see mind seganud, sest ma olen harjunud tema nimel asju ajama (kirjutan tema eest, vastan tema eest, täidan avaldusi tema eest, sõlmin või muudan lepinguid tema eest – mida iganes saan ma arvutis tema eest teha, seda olen teinud ka, sest erinevalt temast on minul selleks aega, jaksu ja tahtmist), pealegi on kõik autodega seonduv meie ühine asi, aga kui valeandmed, siis valeandmed. Huvitav, mis saab, kui mina teen korrektselt enda nime alt tellimuse, ent ilmnevat probleemi oskab vaid Silver selgitada – siis on ju tema kõrvaline isik, keda andmekaitse aspektist tuleks ignoreerida… Või ei ole, sest ta on mees?

Vahet pole, draama on möödas – auto on korras, pidurisadulad sain vastust ootamata tagastada, vanade tellimuste nimekiri on taas nähtav ja peagi ostame uue tolmuimeja ka, nii et kõik on kõige paremas korras. Ja palun, kes tahab minu solvumist pisendada või naeruvääristada, siis ärge nähke vaeva, ma tean ise ka, kui tobe see kõrvalt vaadates on. Nautige lihtsalt mõistliku täiskasvanu tunnet.

Nägemiseni!

Pahadest päevadest said täitsa tavalised päevad…

Ma sain viimaks aru, miks paljud naised peavad hügieenisidemeid ebamugavaks ja rõvedaks lahenduseks. Sest see ongi ebamugav ja rõve. Ma lihtsalt ei saanud 20 aastat sellest aru, sest tampoonid olid veel ebamugavamad, lisaks tegid need haiget.

Muide, hügieeniside võib ka haiget teha… Kui ma sain esimese sünnituse järel minna üle tavalistele sidemetele, siis kõigepealt läks käiku Always Night. Ei läinud üldse kaua, kui alt hakkas tulitama, kipitama ja kiskuma, sest Always`i kilejas pind oli kleepunud või lausa sulanud mu välimiste ilupistete külge. Pidin sideme niitide küljest lahti sikutama ja pärast olid õmblused ümbert villis, või siis õmblused ise olidki ühed suured villid. Sellega sai Always`ist minu jaoks noways ning asemele tulid puuvillase pealispinnaga sidemed, mis tekitasid küsimuse, kus ma varem olin… Need olid lihtsalt nii palju paremad.

Praegu on mul sama tunne – kus ma varem olin? Ma ei ole päris kivi all elanud, lugesin esimest korda menstruaalanuma kohta ikka mitu aastat tagasi, aga olin skeptiline. Jäin skeptiliseks ka siis, kui sain mõne kasutaja eellooga samastuda, sest ma ei uskunud, et mulle võiks menstruaalanum sobida, kui tampoonid ei sobi.

Milliste eellugudega ma samastuda sain? Sellistega, kus päevade ajal ei saa öösideme ja tampooni kombota isegi prügi välja viia, sest ainult side saaks selle ajaga täis… See on muidugi veidi liialdatud variant, aga liialdamata ei julgeks ma loota ainult öösidemele, kui tahan käia jala 500 meetri kaugusel poes. Minu emakas on menstruatsiooni ajal paras draamakuninganna – pool tundi püsti seismist, jalutamist ja poekoti kandmist on tema jaoks nii suur füüsiline koormus, et ta lihtsalt jookseb verest tühjaks.

Kadestasin teiste kapriissete emakate omanikke, kes kiitsid, kuidas nad said tänu menstruaalanumale topeltkaitsest lahti ja võisid edaspidi pool päeva muretud olla, aga mina olin sunnitud olema sidemeusku ja neid iga tunni tagant vahetama. Tampooni kasutasin ikkagi ainult hädaolukorras lisakaitsena, mulle ei meeldinud seda üldse teha, sest tunne oli alati ebamugav ja eemaldamine valus. Mõnikord isegi väga valus ja vähemalt korra oli mul reaalne hirm, et pean minema EMO-sse, kuna ainuüksi õrn nöörist sikutamine tekitas kuskil sügavustes sellise valu, et võpatasin iga katse ajal. Kui väikese läbimõõduga tampoon tekitab sellist valu, siis suure läbimõõduga menstruaalanum ei saa ju parem olla, või saab?

Ma mõtlesin, et järgmiste Rimi Ilupäevade ajal selgitan selle välja ning ostan OrganiCupi, aga Viljakusmonitor.ee esindaja Helina jõudis ette ning saatis mulle ühe katsetamiseks. Ma küll hoiatasin, et suure tõenäosusega ei jää ma menstruaalanumaga rahule, kuid tema uskus OrganiCupi ja mina lubasin anda sellele kolme tsükli vältel võimaluse, sest umbes nii kaua võtab sellega sinasõbraks saamine aega.

Esimesed katsetused olid tõesti harjumatud, ma ei saanud paigaldamisega piisavalt hästi hakkama, tunne oli väga ebamugav ja ma lekkisin korduvalt. Viimase puhul ei olnud asi ainult kehvas paigalduses – ma viisin emaka Neerutisse kahetunnisele matkale ja sellise pingutuse peale jäi OrganiCupist väheks… Samuti ei piisanud sellest menstruatsiooni teisel ööl, aga see ei tulnud üllatusena, sest ka kõige ultram ööside ei ole lasknud mul siis hommikuni magada.

Vaatamata ebakindlale algusele sain ainult OrganiCupi (+ lekkekindlate aluspükstega) hakkama ning päevade lõpuks olime juba sinasõbrad, selleks pidin tal vaid saba maha lõikama. See oli ainus asi, mis valusaks osutus, samuti osutus see üleliigseks, sest ilma saab anuma ideaalselt kätte. Nüüd saan ka aru, miks tampoon haiget tegi, aga menstruaalanum ei tee – tampoon istus sügaval, paisus seal suureks ja sikutamise peale ajas iga kumeruse juures sõrad vastu, kuid koonusekujuline anum nii ei tee, tema on kogu aeg ukse juures stardivalmis.

Uuel kuul edenes meie koostöö juba nii hästi, et ma vahetasin usku, aru sain sellest küll alles kolmandal kuul, kui päevad algasid vanemate juures ja ma pidin seal sideme kasutusse võtma. See oli nii võõras, nii ebamugav, nii rõve, et tahtsin ruttu koju OrganiCupi juurde sõita.

Hüvasti sidemed, ma olen nüüd menstruaalanumausku!

Ma ei saa öelda, et menstruaalanum on nii mugav, et ma seda üldse ei tunne (vahepeal ei tunnegi), aga igatahes on OrganiCup mugavam nii tampoonist kui sidemest, rääkimata mõlemast korraga.

Ma ei pea enam kunagi Silverilt küsima, kas tema ka kuuleb, kuidas mu hügieeniside kõndimise ajal sahiseb, sest mulle endale tundub, et seda on kaugele kuulda. Ma ei pea enam muretsema, kas sideme servad on läbi pükste näha või selle lillelõhn tunda, sest keegi arvas, et on hea idee sidemeid lõhnastada. Ma ei pea enam taluma paigast nihkunud ja kortsu läinud sidemega kaasnevat ebamugavust. Ma ei pea enam öösel külge keerates krabisema. Ma ei pea enam kellelgi külas olles käekotiga vetsu minema või veel hullem, enne minekut sideme vaikselt püksivärvli vahele peitma ja samamoodi kasutatud sidemega välja tulema, sest vetsus pole pürgikasti.

See-eest on asju, mida ma võin nüüd teha. Ma võin päevade ajal ujuma minna! Ma ei ole seda varem teha saanud, olen vähese määrimise ajal proovinud, kuid tampoon on läinud kiiresti vett täis. Ma võin kuupuhastuse tipphetkel minna kinno kahetunnist filmi vaatama (mitte et enne ei võinud, aga ma parema meelega ei teinud seda, sest siis oleksin pidanud kinno jõudes vahetama ära nii tampooni kui sideme, seda keset filmi kordama ja igaks juhuks pärast filmi ka, et jõuaksin kindlasti kuivana koju – ühesõnaga oleksin pidanud kaasas kandma kotitäit sidemeid ja tampoone ning nendega palju kordi sahistama). Ma võin inimese moodi saunalaval istuda (varem tegin seda sidemega, sest ma tõesti kasutasin tampooni viimases hädas). Ma võin isegi intiimelu elada… Siiani olin ainult andja rollis, aga nüüd oli mul võimalik midagi vastu saada, päevad ei seganud.

Ma ütleksin, et tänu OrganiCupile on minu pahadest päevadest saanud täitsa tavalised päevad. Kui ma enne tahtsin menstruatsiooni kõrgpunktis ainult kodus istuda, siis nüüd olen käinud muretult poodides, väljas söömas, metsas jalutamas, rattaga sõitmas ja isegi ujumas. Asi pole ainult selles, et saan nüüd pikemalt vetsupausideta hakkama, vaid mul on üleüldse nii mugav olla, et ma isegi ei mõtle kuupuhastusele, enne aga ei lasknud märg side seda unustada…

Üllataval kombel on menstruatsioon ka kergemaks muutunud, lühemaks ja valutumaks. Lühenemist olen täheldanud ka siis, kui olen pidanud tampooni kasutama, võib-olla kokkusattumus, aga võib-olla aitab kehasisene vahend verel kiiremini hüübida. Viimased neli menstruatsiooni on mul igatahes poole lühemad olnud, juba kolmandast päevast on vaid kergelt määrinud ja neljandast päevast pole enam anumat vaja läinud (sidemeid kasutasin minimaalselt seitse päeva, nii et minu jaoks on vahe märgatav).

Ma ei leia sellele mingit teaduslikku selgitust, aga guugeldades tuleb välja palju sarnaseid kogemusi, kus menstruaalanuma kasutamisega on päevad muutunud lühemaks ja kergemaks. Soovitan pika ja vererohke kuupuhastuse puhul proovida! Ma soovin, et oleksin ise seda varem teinud, paljud käimised poleks siis käimata jäänud…

Menstruaalanumal on üldse palju plusse, enamus ilmselt teavad neid, aga kordan igaks juhuks üle:

  • Säästab raha ja keskkonda.
  • Tervisele ohutu, sobib ka allergikutele. (Kas teate, et enamik tampoone ja sidemeid sisaldavad jääke taimekaitsevahenditest, pleegitajast, liimist ja muust keemiast, mis võivad pikema aja jooksul tekitada vähki ja teisi tervisehädasid?)
  • Säilitab naise loomulikku mikrofloorat. (Väga kasulik neile, kellel tampoonid või sidemed tekitavad sageli põletikku.)
  • Karbi peal on plussiks veel see, et toode on vegan, sellega pole tehtud loomkatseid. Mõte menstruaalanuma testimisest looma peal (täpsemalt sees) tundus veidi absurdne, aga võib-olla see polegi seda, sest guugeldades leidsin, et tampoone on testitud loomade peal (ehk siis sees). Õõh!
  • Teisi plusse mainisin juba eespool.
  • Mõnda plussi ei oska ehk mainida, võite seda ise teha, kui midagi on puudu.

Mõned miinused on muidugi ka, näiteks paigaldamine võib tunduda keeruline ja ebamugav ning alguses seda ka olla, aga kui asi on käpas, siis pole seal midagi keerulist ega ebamugavat.

Õpetus on pärit OrganiCup.com kodulehelt.

Anuma tühjendamine ja puhastamine kodust väljaspool võib samuti keeruline ja ebamugav tunduda. Seda osa ma veidi pelgasin, eriti olukorras, kus läheduses pole kraanikaussi, sest paberiga puhastamine tundus võimatu. Kuni olin sunnitud seda esimest korda tegema – sain anuma puhtaks küll. Praeguseks on minu jaoks menstruaalanuma tühjendamine ja puhastamine isegi mugavam ning vaiksem, kui sidemete ja tampoonidega krabistamine.

Üheks väikeseks miinuseks on ka see, et pärast päevi tuleb kopsik läbi keeta. Selle osaga on mul veidi kahetised mõtted, sest Silverit ma ei keeda, aluspükse ei keeda, mänguasju ei keeda, vaagnalihaste treenimisseadet ei keeda, aga kui menstruaalanumat peab, siis peab. Silver mu blogi küll ei loe, aga tahaksin talle siinkohal öelda, et ma ju ütlesin, et ükskord läheb vanaemalt saadud pisikest veneaegset potti vaja…

Ühesõnaga, plussid on kohe alguses toredad ja miinustega harjub. Minu jaoks on praegu ainus harjumatu miinus see, et kohati on selline tunne, et menstruaalanum kukub välja… Ma ainult ei saa aru, kas ma paigaldan seda mõnikord valesti või see on minu jaoks liiga väike/suur. Praegu kasutan sünnitanud naistele mõeldud B suurust, aga proovin ära ka sünnitamata naistele mõeldud A suuruse, äkki istub see paremini. Kolmas suurus on ka olemas, aga see pole mõeldud sarisünnitajatele, vaid hoopis teismelistele tüdruktele, tegu on mini variandiga, millesse mahub samuti rohkem verd kui tavalisse tampooni või sidemesse. Sporditüdrukutele on see kindlasti mugavam variant.

Kui juhtub, et on veel minusuguseid skeptikuid, kes on mõelnud menstruaalanuma proovimise peale, aga pole julgenud seda teha, siis OrganiCupil on 90-päevane rahulolugarantii: kui ostja ei ole 90 päeva järel (mitte varem, sest harjumine võtab keskmiselt kolm tsüklit aega) anumaga rahul, siis on võimalik see tagastada või teise suuruse vastu vahetada (arve/tšekk peab alles olema). Rimist ostes tuleb ilmselt otse tootjaga ühendust võtta, kuid Viljakusmonitor.ee veebipoest ostes saab garantiid kasutada läbi nende. Oleks ma seda varem teadnud, oleksin juba ammu riskivabalt katsetanud.

NB! Juuli lõpuni on Viljakusmonitor.ee veebipoes OrganiCup menstruaalanum 20% soodsam, kui kasutada koodi valiorganicup. Soodustub kehtib ainult anumale, niisketele puhastuslappidele ja pesugeelile mitte, aga neid on võimalik koos menstruaalanumaga võita…

Jep, postituse kommenteerijate vahel läheb loosi komplekt, kuhu kuulub OrganiCup menstruaalanum (suuruse valib võitja), OrganiWipes niisked rätid ja OrganiWash intiimpesugeel. Räägi kaasa või anna lihtsalt teada, et soovid loosis osaleda ning jää ootama 27. juulit, siis selgub õnnelik võitja.

27.juuli: Võitja on loositud – palju õnne, Liisu!

Hea nali oleks, kui keegi ei osale loosis, sest kõigil on juba menstruaalanum olemas. Tagavaraks on siis ikka vaja, eks? Vahepeal oli küll selline tunne, et ma olen viimane, kes ikka veel sidemeid kannab ja kõik teised kasutavad kopsikuid (või vähemalt tampoone) – blogid ja foorumid on täis kiidusõnu menstruaalanumate kohta. Ilmselgelt põhjusega, sest nüüd kiidan mina ka ja ma ei näe end enam sidemete peale tagasi minemas. Mkm!

PS! Postitus on sündinud koostöös Viljakusmonitor.ee ja OrganiCupiga.

PPS! Ma ei kiida niisama, kasutan samuti koodi ja ostan juurde väiksema kopsiku, lisaks võtan juurde desinfitseerivad OrganiWipes niisked rätid. Viimased on küll üsna kallid, aga kuna nelja tsükli jooksul tundsin vaid korra sellisest asjast puudust, siis tõenäoliselt jagub pakist pikaks ajaks. Mulle meeldib see, et kõik 10 rätti on eraldi pakikestes, saan igasse käekotti paar abivahendit pista – kunagi ei tea, millal neid vaja võib minna.

Kui keegi minu tutvusringkonnast või Kadrinast tahab postikulu kokku hoida, siis võib minu tellimusega liituda, võin sellega soovi korral kuu lõpuni ka oodata.

Kaugsuhte kolm faasi

Kuulasin Vikerraadio kevadist peresaadet, kus kaks pereterapeuti rääkisid sellest, kuidas partneri kaugel tööl käimine mõjutab suhteid ja milline on taoliselt teenitud raha hind. Nad rääkisid üleüldiselt sellisest peremudelist, kuid kõige rohkem tõid näiteid elu kohta, kus mees käib Soomes tööl ning kokkuvõttes ütlesid, et varem või hiljem lõpeb selline elu pere lagunemisega.

Olgu, päris nii nad ei öelnud, aga kuulajana ma seda välja lugesin, sest kumbki ei maininud poole sõnagagi, et mõnes peres võib taoline mudel toimida (välja arvatud juhul, kui mees käitub kodus kui külaline). Ilmselt seetõttu, et sellised pered nende jutule ei jõua, kuid nad on siiski olemas.

Mu ristiema on vist terve elu olnud visiitabielus, vähemalt ma ei ole kuulnud, et kunagi oleks olnud midagi teisiti ja nii kaua, kui mina mäletan, on üks elanud Lõuna-Eestis ja teine käinud tööl Põhja-Eestis. Minu mälu ulatub 25 aasta tagusesse aega, kuid abielus on nad olnud umbes kaks korda sama kaua ja seda mitte ainult paberil. Kas pole irooniline, kuidas paljud ütlevad, et selline suhe pole mingi suhe, aga vähesed paarid on sama kaua koos?

Minnes tagasi saate juurde, siis ma kuulasin seda isegi kaks korda, et teha kuuldust lühike kokkuvõte ja võrrelda seda meie kogemusega. Me oleme olnud 16 aastat vahelduva eduga kaugsuhtes (sellest esimese poole oli Silver üle Eesti töölähetustes ja teise poole on ta töötanud Soomes), mistõttu saate teema “Kui kallim käib kaugel tööl” kõnetas mind, aga ma ei ütleks, et selle sisu oleks kõnelenud meist.

Esimene faas

Kui võetakse vastu otsus, et üks pool läheb kaugele tööle, on kõik rahul ja ootusärevad, sest teatakse, et edaspidi läheb elu paremaks, mis ongi peamine eesmärk.

Silver läks majanduslanguse järel Soome tööle seetõttu, et arved saaksid makstud ja see eesmärk sai täidetud. Ootusärevust ei olnud ja elu paremaks ei muutunud, kuid halvema hoidis see ära. Või siis ei hoidnud ka, sest peagi pidime majast loobuma, ent seda ainult seetõttu, et buumi ajal ostetud korterit ei saanud müüa, kuid kahest kodulaenust ja Soome üürist ei käinud jõud enam hästi üle.

Samas on tegu emotsionaalse ajaga, raske on jätta head aega, sellega kaasnevad kallistused ja pisarad ning eraldi olles igatsetakse teineteist. Telefonikõned on pikad, omavahel suheldakse palju ning esialgu võidakse muutuda isegi lähedasemaks.

Meil on endiselt raske head aega jätta, alati on mõlemal silmad märjad ja esimese kõne teeme juba siis, kui Silver on veel Eesti poole peal. Me räägime peaaegu iga päev tunni kuni kaks, mõnikord harva vähem või isegi rohkem ning me väga igatseme teineteist.

Igatsusega aitab toime tulla kokkulepitud ajalimiit, millest kauem ei plaanita eemal töötada, kuid sageli läheb teisiti. Kui suhtesse astutakse nii, et üks pool juba käib kaugel, siis teine enamasti eeldab, et tegu on ajutise lahendusega ja jääb ootama, millal eemalolija paikseks jääb, aga viimasel ei pruugi sellist mõtetki olla. Siit hakatakse liikuma vaikselt teise faasi…

Silveril oli töö enne mind, ma ei eeldanud, et see on ajutine, lohutasin end hoopis mõttega, et keegi peab olema ka teetöölise naine ja kui see ei ole mina, siis on seda keegi teine, kuid kedagi teist oleks olnud Silveri kõrval valus näha. Soomes töötava teetöölise naine on olnud isegi kergem olla, seega mingist ajalimiidist ma lohutust pole otsinud.

Teine faas

Kojujääjale tulevad appi teised pereliikmed, kes saavad pereelust rohkem osa kui eemal töötav partner. Kodus rollid muutuvad, vanim laps võtab üle perepea koha, noorim laps võtab ära koha voodis. Kui mees tuleb koju, siis on kõik segaduses – teised pereliikmed, kes jäävad taas kõrvale; lapsed, kes peavad isale tema kohad tagasi andma; naine, kes on olnud kapteni rollis ega saa seda enam olla. Muutused puudutavat suurt pereringi ja tekivad pinged, armukadedus.

Mul on väga harva keegi abis käinud, me pereliikmed ei käi meil isegi niisama külas, nii et sellist asja ei ole, et laiem perering saab meie argielust rohkem osa kui Silver. Kui teda pole, siis maal käime tõesti tavapärasest sagedamini, kuid seal saame meie pigem teiste elust osa, mitte vastupidi. Kokkuvõttes pole Silveri eemal töötamine laiemat pereringi kuigi palju puudutanud, ei ole olnud pingeid ega armukadest.

Lastest ei ole keegi võtnud perepea rolli üle, keegi neist pole ehk veel sellises vanuses. Minu kõrval magatakse küll, kuid kõigile on selge, et seda lõbu ei esine, kui Silver on kodus. Keegi pole segaduses, mina samuti mitte, sest Silver on kapten ka siis, kui ta on eemal ja mina olen tüürimees. Laeva juhtimisega meil probleeme ei ole, mahume ka samal ajal sillale.

Tekib harjumine, meest hakkab ootama kodus pikk nimekiri tegemata töid, ajasurve kõikjale jõudmiseks (kodu, vanemad, sõbrad, hobid) on suur, tekivad tülid…

Mõnikord ootab Silverit üks või teine tegemata töö ning vanemaid külastab ta ka (koos meiega), aga ei enamat – kui ta on kodus, siis ta on ainult meie päralt, seda ka talviti, kui ta puhkab mitu kuud järjest.

Kui mees tuleb koju, siis teda ei võeta enam avasüli vastu, lapsed ei jookse rõõmsalt kallistama ning naine on jahe. Viimast on meestel raske taluda, sest neil on ebareaalne ootus kirglikule vastuvõtule, kus pikema jututa minnakse magamistuppa. Reaalsuses ei tule naine ukselegi vastu, vaid vaatab oma filmi lõpuni või valmistub juba sõbrannadega välja minema, sest kui mees on kodus, siis on tema kord puhata. Mehe ja naise vaheline lähedus kaob, seda hakatakse otsima mujalt.

Kuna reeglina jõuab Silver koju laste uneajal, siis me läheme küll pikema jututa magamistuppa ja taaskohtumine on kirglik. Sellist magusat ärevust ja liblikaid täis kirge talvise argielu juures ei ole, kuid pikemate lahusolekute järel on alati tunne, nagu me oleks värskelt armunud. Minu jaoks on see kaugsuhte juures suurim pluss, mitte ebareaalne ootus.

Laupäeva hommik neljatunnise ööune järel…

Laste poolt on samuti palju rõõmu ja elevust, kui nad avastavad hommikul, et issi on kodus. Selline üllatus on neid oodanud kümneid ja kümneid kordi, kuid see on nende jaoks endiselt üllatus, millega kaasnevad aeg-ajalt rõõmupisaradki. Kui Silver on kodus, siis on lastel issi ees ja taga, mina muutun teisejärguliseks.

Samamoodi muutuvad minu sõbrannad teisejärguliseks, nad praktiliselt ei näegi mind Silveri kodusoleku ajal. Tõsi, olen kehv sõber.

Mees ja naine ei räägi omavahel sellest, mis nende sees toimub, elatakse ema ja isa rollis ega üritata lähedust taastada, teineteist ei mõisteta. Kumbki ei räägi oma armastuse keelest ega tea, millised on partneri ootused. Mõlemad on pettunud uue elukorraldusega kaasnevas, tekib allasurutud viha, mida ei taheta teisele poolele välja näidata. Mees hakkab eemal olles otsima lohutust alkoholist ja ta jätkab igaõhtust õllejoomist ka kodus, mis tekitab veel rohkem pingeid. Elukorraldust pole aga lihtne endiseks muuta, sest headest tingimustest ei taheta loobuda ning edasi lastakse asjadel minna kolmandasse faasi…

Me räägime Silveriga väga palju sellest, mis meie sees toimub. Ma räägin talle 100% avatult igast oma tundest, murest, mõttest, soovist, ootusest ja küsin vastu, mida tema tunneb või mõtleb või minult ootab. Kui me ka oleme pingelistel aegadel plahvatanud, siis oleme emotsioonide lahtudes rääkinud sellest, mis tegelikult ühe või nii kaugele viis ja reeglina pole olnud asi meie suhtes, vaid olmemuredes.

Meil on praegugi stressitekitavaid olmemuresid, aga me oleme nende keskel teineteise suurimad tugisambad. Silver ei ole alkoholist lohutust leidnud, tal ei ole igaõhtust õllejoomise kommet ei Soomes ega siin. Üldse tarbib ta vähe alkoholi, seda nii koguste kui sageduse poolest, mõnikord ta mekib midagi paar korda kuus, mõnikord korra paari kuu jooksul või harvem. Minu jaoks pole see probleem olnud, kuidas saakski, kui ise mekin umbes sama sagedusega.

Kolmas faas

Mehe ja naise vahel tekib võimuvõitlus, mõlemad tahavad olla kapteni rollis. Mees ei tunne end enam peremehena, vaid külalisena, sest ta ei tea, mida ta kodus teha tohib ja mida mitte. Ta tunneb, et annab endast kõik ära, aga vastu ei saa midagi. Ta ei saa isegi aru, miks ta üldse kodus käib, kui seal seal ei ole muud kui tülid naisega ja vastu haukuvad lapsed. Naine tunneb samal ajal, et mees käib kodus ainult segamas, mistõttu ta ootab tema lahkumist.

Terapeut, kelle mees töötas viis aastat teises linnas ja käis kodus ainult nädalavahetustel, tõi näite enda kogemusest, kuidas ta igal reedel ootas meest koju, aga pühapäeval ootas, millal ta juba ära läheb. Lõpuks tuli mees jäädavalt tagasi ja ühine elurütm taastus.

Me ei tüliste teineteisega, mõnikord ainult vaidleme veidi või laseme pingelisel ajal pisut auru välja, kuid need on lühikesed hetked, mis ei jäta okast hinge. Lapsed hauguvad küll vahel vastu, meil on ikkagi kaks eelteismelist kodus, ent nende tujutsemiste pärast ei ole Silver kordagi mõelnud, et mis mõttega ta kodus käib. Mina aga ei oota tema lahkumist, ka siis mitte, kui oleme terve talve hommikust õhtuni koos olnud.

Naine tunneb sisimas viha, et teda on pandud kapteni rolli. Ta tahab näha mehes kaptenit, et ta saaks talle alt üles vaadata. Naine vajab turvatunnet, et armastada oma meest ja saada temaga lapsi, kuid ta ei tunne end enam turvaliselt. Viha kasvab ning aina enam leitakse lähedust ja mõistmist mujalt.

Ma olen mõnikord harva vihane, kui kodus tekib probleem, mille lahendamisega saaks Silver paremini hakkama. Ma ei ole olnud vihane tema peale, vaid selle peale, et näiteks igasugused autojamad tekivad just siis, kui Silver on ära. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma pole tegelikult ammu vihane olnud, ilmselt olen harjunud neid jamasid ise lahendama. Pigem on Silver see, kes elab raskelt üle teadmist, et ta ei saa mind “meestetöödes” aidata.

Ma näen Silveris kaptenit, ma saan talle alt üles vaadata ja ma tunnen end tema kõrval turvaliselt ka siis, kui ta on kaugel. Ma tõesti armastan, hindan ja imetlen Silverit ning ma loodan südamest, et lapsed on tulevikus tema moodi, mitte minusse.

Kolmandas faasis jõutaksegi lõpuks nii kaugele, et kõrvalsuhted tulevad välja ning lahkuminek muutub aktuaalseks. Tavaliselt on siis mees see, kes ärkab ja soovib suhet päästa, mistõttu tuleb ta koju tagasi, kuid naise jaoks on siis sageli juba hilja, ta ei suuda enam kooseluga harjuda.

Kokkuvõttes on pere eesmärgid üllad, kuid ei osata näha, millised ohverdused ja pinged uue eluga kaasa tulevad ning kui raske on hiljem endist olukorda taastada.

Mul ei ole siin midagi võrrelda, me oleme ikkagi alles esimeses faasis… Nali! Me ei ole mingisuguses faasis, vaid koos nii hea kui halvas. Me arutasime Silveriga saates räägitu üle ja jõudsime selleni, et tegu ei pruugi olla üldse faasidega, mis käivad kaugsuhtega kaasas. Pigem käivad need inimestega kaasas – kes ütleb, et kaugsuhte ajal lahku läinud paarid oleksid tavapärase elukorralduse juures kokku jäänud? Siis oleksid ehk teised mured ületamatuks muutunud, näiteks rahaprobleemid või lapse sünd või hoopis kõrvalsuhe, milleni viisid esimesed kaks muret

Meil on muidugi hea rääkida, sest me pole kõik need 16 aastat päris nii elanud, et kohtume vaid korra kuus ja pikemalt saame Silveri puhkuse ajal koos olla. Meil on igal aastal olnud ühised talved, enamikel nendest on Silver küll täiskohaga töötanud, aga õhtuti siiski koju jõudnud. Samuti olen mina viimased seitse hooaega olnud keskmiselt kaks kuud aastas Soomes. Me oleme kindlasti saanud rohkem koos olla kui paljud teised sarnased pered ja see on ehk abiks olnud, kuid ma usun, et midagi ei oleks praegu teisiti ka siis, kui me oleksime saanud vähem koos olla. Ainult igatsus oleks veel suurem.

Kuigi ma tahaksin, et Silver oleks iga päev meiega, pean tõdema, et mulle meeldib tunda magusvalusat igatsust ja kogeda endiselt liblikaid. Ma kahtlen, et viimased lendaksid veel ringi, kui me oleksime 16 aastat igapäevaselt koos olnud, aga mine tea…

Igatahes, saade oli huvitav, kuid samastuda me ei saanud. Õnneks! Saime vaid kaasa mõelda ja puudutada üksikuid kaugsuhte valukohti, mida siiani puudutanud ei olnud. Meil need kohad valu ei teinud, nii et kõik on endiselt hästi – ei ole Silver vaikselt kolmandasse faasi jõudnud, kui mina endiselt esimeses elan…

Loodan, et ka keegi teist ei tundnud end Vikerraadios käsitletud teemas ära, aga kui nii juhtus, siis kuulake saadet koos partneriga ja avage end teineteisele ning olge iseenda paarinõustajad. Ma tean, et paljudel on tühja koha pealt raske enda sees toimuvast rääkida, mistõttu usun, et Peresaade võiks oma erinevate teemadega abiks olla – kuulake koos saadet ja siis kuulake teineteist… (Lisasin lingi otsingule, kus on nimekiri käsitletud teemadest, ehk mõni pealkiri kõnetab.)

PS! Igaks juhuks ütlen, et ma ei tee siin praegu Vikerraadioga koostööd. Ma jõudsin kõnealuse Peresaateni läbi Perekooli ning tahtsin lihtsalt Soomes töötava mehe naisena sõna sekka öelda.