Võõras mure ja minu mure

Eelmise postituse jätkuks – nüüd on 110% kindel, et Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumis jookseb viimane õppeaasta, petitsiooniga kogutud 900 allkirja ei kõigutanud volikogu ega ole piisav, et Riigikogu õpilaste muresse süveneks. Eks see täiskasvanute keskhariduse omandamine olegi kõrgelt haritud rahvaesindajate jaoks võõras mure, samuti paljude teiste jaoks, kes omandasid hariduse õigel ajal ega mõista, miks osadel see üle kivide ja kändude käib.

Minu postitust loeti 2500 korda, aga petitsioon avati ainult 56 korda ja allkirju anti veel vähem. Isegi mu sõbranna ei andnud allkirja, sest ta ei viitsinud teemasse süveneda ja see polnud allkirjastamiseks piisav põhjus, et minu jaoks on teema oluline. Ma ei heida talle midagi ette, tegu ongi teemaga, mis puudutab väikest huvigruppi ega tekita teistes soovi süveneda, veel vähem süvenemata kaasa rääkida.

Minu mure on nüüd järele jäänud ajaga lõpetada 12. klass, sest praeguse seisuga ma ametikoolis jätkata ei soovi – see võiks kõne alla tulla alles siis, kui kõik on uue olukorraga kohanenud ja süsteem toimib. Kui see üldse hakkab toimima, sest tegu on katse-eksituse meetodiga.

Muhv soovitas mul siin mitte mõelda ja lihtsalt tegutseda. Ma täna tegin seda – pidin minema nahaarsti juurest edasi kirbukale (üleliigseid asju müüki viima), aga nende vahele jäi kolmveerand tundi vaba aega, millega ma ei osanud midagi peale hakata – kuni sõitsin koolist mööda… Pikemalt mõtlemata helistasin õppenõustajale, kes oli minu õnneks majas olemas ja järgmisel hetkel allkirjastasin tema kabinetis juba kooli astumise avalduse.

Ausalt, ma arvan, et ma olen bipolaarne ja mul on praegu lihtsalt maania faas ning varsti olen teki all keras ja kahetsen oma otsust. Tegin enne mingi testi ka, mille tulemus oli soovitus minna psühhiaatri juurde, sest üle 50% jaatavaid vastuseid andis põhjust kahtlustada meeleoluhäiret ja minul oli see protsent 85. Mõned asjad olid seal muidugi sellised, mida mina seostan tsükliga, näiteks nädal enne menstruatsiooni on mu unevajadus suurenenud (vajan und 10-12 tundi), nädal pärast menstruatsiooni aga hoopis vähenenud (3-5 tundi on magamiseks piisav, hommikuti on küll raske ärgata, aga õhtul siiski und ei tule) ja siis on mul ka – tsiteerides testi – “seksuaalsed vajadused ülemääraselt suurenenud” (ovulatsioonile eelnev aeg). Mine tea, võib-olla need polegi tegelikult tsükliga seotud, vaid olengi pisut bipolaarne. Või on mu tsükkel bipolaarne.

Igatahes, esimene samm on nüüd tehtud ja see tuli väga kergelt, igasuguse ärevuseta, pigem olen hoopis entusiastlik. Ma tean, et tänane tunne ei jää püsima ja mul on tegelikult hirm, sest ma arvestasin, et läbin 12. klassi kahe aastaga, aga nüüd olen võtnud eesmärgiks teha see ära vähem kui aastaga, alustades võlglasena, sest esimene veerand on juba möödas… Ei ole just kõige parem stardipositsioon.

Ma mõtlesin, et ma ei kirjuta siin selle kohta midagi, sest järjekordne ebaõnnestumine pole üldse välistatud ja sellisel juhul ei peaks ma seda vähemalt siin tunnistama, aga võib-olla see just lohutaks kedagi või annaks vajaliku annuse kahjurõõmu, nii et siin ma olen ja saate olla minu õnnestumise või ebaõnnestumise tunnistajateks.

Ma kõlan nii nagu ma juba eos välistaks õnnestumise variandi, aga päris nii see ei ole – lugesin Silverilegi sõnad peale, kuidas ta peab mind seekord toetama ja teleri kinni panema, kui ma õppimise asemel istun tema kõrvale filmi vaatama ning vajadusel igal esmaspäeval ja teisipäeval mulle ütlema, et ma paneks kenad riided selga, sest ta viib mind Pihlaka kohvikusse hommikukooki sööma, aga tegelikult viib mind kooli.

Nali naljaks, ma võtan asja ikka tõsiselt (kuigi – ma ei saa märkimata jätta – see tundub suur suutäis) ja seetõttu hakkangi kohe Sofi Oksaneni “Puhastust” lugema, sest selle lugemiskontrolli tahan esimeste asjade hulgas järele teha.

RTG ja 12. klass – mis saab edasi

Mul on 12. klassi suhtes vastakad mõtted, ühest küljest tahaksin ikka sellest koera sabast ka üle saada, aga teisest küljest ei näe ma sellel mõtet, kui see ongi koera saba ja sellele midagi enamat ei järgne. Samas võin ma ühel ilusal päeval leida eriala, mida tahan õppima minna ja oleks hea, kui ma saaksin seda teha kohe, mitte ei pea hakkama esmalt keskharidust omandama.

Ma mõtlen sageli kooli peale ja on päevi, kus motivatsioon on nii laes, et tahaks päevapealt kooli tagasi minna ja siis on päevi, kus ma ohkan kergendunult, et ma vähemalt ei pea enda kooliasju argipäeva ära mahutama. Liialdamata kulus mul eelmisel aastal kahe lapsega õppimisele rohkem aega kui kulus 11. klassis enda koolitööde peale ja nüüd käib koolis ikkagi juba kolm last, järgmisest aastast ehk neli ning hiljemalt ülejärgmisest aastast näen end tööl käimas, kas siis siin- või sealpool lahte.

Kergemaks ei seega lähe midagi, mistõttu mõtlesin suvel, et septembrist lähen taas kooli. Ei läinud, aga olen nüüd kaalunud mõtet teha talvel osad kursused ära, ainult et… Järgmisest sügisest pole enam Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi ja kuidas ma siis ülejäänud kursused ära teen?

Rutuga on otsustatud, et veel enne riigigümnaasiumi valmimist suunatakse RTG õpilased Rakvere Ametikooli ja kogu lugu. Oleks, et täiskasvanute gümnaasium lihtsalt kolitakse ametikooli ruumidesse, aga muutused on suuremad ja segasemad, sest keegi täpselt ei teagi, mis ja kuidas muutub. Igatahes tundub, et juba toimiv e-õppe keskkond kaasa ei koli, sest muretsetakse sellepärast, kuidas ametikool loob nii lühikese ajaga e-õppe, kui uut õppekavagi pole veel olemas.

Mina ei näe sellise otsuse taga muud kui kokkuhoidu, kuigi seda üritatakse põhjendada paremate õppimisvõimaluste loomise või muu sellisega, sest keskhariduseta täiskasvanute suure arvu põhjal arvab haridus- ja teadusministeeriumi, et praegune süsteem ei toimi. Vaevalt, et need keskhariduseta täiskasvanud jooksevad peagi võidu lähimasse riigigümnaasiumisse või ametikooli, et seal tavaõpilastega külg külje kõrval õppida. Mina igatahes veel kohta sisse ei võta, sest antud muutus on minu jaoks hirmutav.

Kui nüüd rääkida asjast nii nagu see tegelikult on, et täiskasvanute gümnaasiumite kaotamine on osa kokkuhoiukavast, siis võib-olla tõesti ei saa riik praegust korraldust lubada, aga nii suuri muutusi ei saa teha üleöö ega ülejala. Kui veel aasta alguses oli jutt, et RTG püsib riigigümnaasiumi valmimiseni ehk aastani 2022, siis nüüd on kõigil tuli takus ja kevadise otsuse põhjal algas sügisel Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumis viimane õppeaasta. See oli üks põhjus, miks terve suve kooli peale mõtlesin, sest tekkis tunne, et mul on ainult kaks varianti – nüüd või mitte kunagi.

Minu keskhariduse omandamine ei seisa selle taga, et selleks pole piisavalt häid võimalusi loodud (ma ei kujuta ette, et saaks üldse veel paremini), vaid minu enda taga. Mu alateadvus kardab kooli nii väga, et see muudab mind taas 18aastaseks Liiviks, kes ei suuda kooli minna, kui pole jõudnud kodus õppida; kes näeb kooliteemalisi halbu unenägusid; kellel hakkab süda puperdama ja seest keerama, kui näeb, et e-koolis on uus kiri (olen nende avamist lõputult edasi lükanud, isegi soovinud need avamata kustutada). Koolitee jätkamine 11. klassis oli minu jaoks nii raske, et 12. klassi ma enam minna ei suutnud, kuigi üritasin kahel sügisel järjest.

Kui ma lõpuks tunnistasin endale, et ma ei saa oma ärevusega hakkama ja lasin end nimekirjast eemaldada, siis ma nutsin nii pettumusest kui ka kergendusest. Ma otsustasin lükata 12. klassi edasi, et otsida vahepeal abi ja siis kas või ravimite najal tollest koera sabast üle saada. Ma arvasin, et mul on selleks aega, aga kevadel selgus halva üllatusena, et ei olegi. Või äkki…

Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilasesindus kogub allkirju kooli säilitamiseks kuni riigigümnaasiumi valmimiseni. Ma kirjutasin petitsioonile alla, sest ma tahan oma koolitee lõpetada tuttavas keskkonnas, tuttavate õpetajate käe ja tuttava õppenõustaja tiiva all, nagu seda soovivad teha ka teised praegused RTG õpilased. Kui arvad samuti, et üht toimivat täiskasvanute gümnaasiumi ei saa sedasi aastase etteteatamisega sulgeda, siis palun anna RTG toetuseks oma allkiri siin: https://www.petitsioon.com/sailitame_rakvere_taiskasvanute_gumnaasiumi

Kui see läheb läbi ja kool saab riigigümnaasiumi valmimiseni ajapikendust, siis ma võtan südame rindu ja lähen keset õppeaastat 12. klassi, et hiljemalt 2022 oma kole suurele koerale lehvitada. Pealegi lubas vanaema püksid täis teha, kui mina tagasi kool lähen – ma tahan seda näha!

PS! RTG-s õppimine oli minu jaoks pigem positiivne kogemus, mind lihtsalt saadavad eelmiste negatiivsete kogemuste tondid, millest ma mõistusega saan aru, aga millest ma ei suuda üle olla. Ma olen tohutult tänulik RTG õppenõustajale, sest ainult tema mõistva suhtumise ja toe najal ma 11. klassi lõpetasingi, mistõttu ma ei kujuta 12. klassi temata ette.

Kes ei söö toorjuustu?

Olete kindlasti tähele pannud Philadelphia toorjuustude reklaame erinevate blogijate erinevates kanalites. Mina olen ka, aga ma pole kunagi nendesse süvenenud, sest ma ei söö toorjuustu. Õigemini ei söönud…

Kui ma ise sain nüüd pakkumise proovida seitset erinevat Philadelphia toorjuustu, siis ma võtsin selle vastu põhimõtteliselt ainult tasu pärast ja veidi ehk ka Milka toorjuustu pärast, aga olin valmis selleks, et isegi see ei lähe mulle peale. Ma olen ikkagi toorjuustu maitsenud ja see on olnud minu jaoks sama jube asi kui maitsestamata jogurt. Ma viimast ei osta kunagi ja toorjuustu olen ostnud ainult siis, kui olen teinud Olga Kaju retsepti järgi küpsisetorti, ehkki ma ei saanud hästi aru saanud, kuidas nii maitsetu asi saab sobida nii maitsva tordi sisse.

Igatahes, koostöö kokkuleppe ja toorjuustude minuni jõudmise vahele jäi päris pikk aeg ning mul tekkis selle jooksul isegi kerge uudishimu, või siis päris suur, sest ma jäin poes Philadelphia toorjuuste vaatama ja tõin küüslauguga variandi koju kaasa. Kodus tundsin kergendust, sest see oli nii hea, et lapsed sõid selle mul põhimõtteliselt eest ära. Tänu sellele tekkis mul ettekujutus, millised neist saavad meilt kiidusõnu ja millised mitte (ikka need kõige tavalisemad, imelikud, maitsetud) – ütlen etteruttavalt ära, et päris täppi ma ei pannud ja ainsana valmistas pettumust maitse, millele panin kõige suuremad lootused.

Teistsugune lõunasöök – toorjuustude degusteerimine.

Kuna Estover soovitas proovida toorjuustu võileivakattena (seda nii või kui ka juustuviilu asemel), siis määrisin erinevaid maitseid näkileivale, kaerasepikule ja mitmeviljakuklile ning juurde lisasin vaid tšillisädemeid, salatilehti ja tomatit. Kui esimesed pildid said tehtud, siis lasin näljased lauda – mis te arvate, millisest maitsest lapsed alustasid?

Kõik krabavad esimesena magustoitu.

Loomulikult Milka toorjuustust! Mulle meenutas selle maitse natukese kakaovõid – kas olete seda kunagi söönud? Seda müüdi samasuguses pakis nagu tavalist võid, aga ma pole seda juba aastaid poes näinud, ma pole muidugi otsinud ka.

Nutellat ega teisi taolisi šokolaadikreeme ma koju ei osta, aga Milka toorjuustu varusin küll täna juurde. Muide, ma pole juba aastaid koju valget saia ostnud, nii et Milka toorjuustu määrime ka sepiku peale ja täitsa hea on sedasi. Ütleksin, et sellise kombo näol on tegu isegi täitsa süütu maiusega – Milka toorjuustus on ikkagi poole vähem kaloreid kui Nutellas ja täisterasepik sisaldab palju kiudaineid.

Suva see Milka, näkileib ja küüslauguga toorjuust on teema!

Kõigile Milka toorjuust siiski peale ei lähe, Neljandale ei maitsenud see üldse, ta ei söönud isegi poolikut sepikuviilu lõpuni. See eest meeldisid talle teised neli maitsestatud versiooni ja ta määris neid näkileibadele, kuni viimased otsa said. Näkileibade näksimine meile meeldib, siiani olime peale määrinud juustu-küüslauguvõiet, aga selles on ligi kolm korda enam kaloreid kui light toorjuustus, nii et edaspidi jääme viimase juurde – küüslaugu ja ürtidega variant on ideaalne alternatiiv.

Näkileivad toorjuustuga.

Teine maitserohelisega toorjuust on murulaugu oma, see on sama hea ja sobib nii näkileiva peale kui ka mitmeviljakukli vahele. Tavaliselt on mul mõlemad kuklid võiga määritud ja vahel on juust-salatileht-tomat-juust ning mõnikord veel singiviil ka. Nüüd ainult määrisin toojuustu ja panin salatilehe koos tomatiga vahele, see tundus nii … lahja. Tegelikult oli sedasi isegi parem, toorjuustuga ma ei koonerdanud, nii et kukkel oli mõnusalt mahlane ja maitsev.

Lihtne, kerge ja maitsev “burger”.

Võileivad on meil kodus au sees, esiteks ei suuda mina juua kohvi, kui ma midagi sinna kõrvale ei söö ja viimasel ajal joon ma palju kohvi (et siis teate, miks ma jälle paksuks olen läinud), teiseks söövad lapsed koolis lõunat kell pool 11, aga selle najal nad õhtuni vastu ei pea ning sinna vahele oleks liig veel üks soe toidukord lisada, nii et koju tulles teevad nad endale võileiva või kaks. See ka muidugi ideaalne lahendus ei ole, kahe võileiva toiteväärtus võib olla suuremgi kui ühe korraliku supi oma , aga mitte siis, kui katteks on ainult toorjuust.

Selles burgeri vahel on ohtralt kreemist toorjuustu, aga kaloreid on kokku ainult ca 280. Tass on pärit EBA kinkekotist, sain alles nüüd selle hinna teada – rohkem sellest kohvi ei joo.

Viimased kaks nädalat pole meie kodus olnud ei juustu ega sinki ja keegi ei igatse ka neid, lapsed määrivad meeleldi sepikule või palaleivale toorjuustu ning panevad peale viilu tomatit või kurki ja sellest täiesti piisab.

Philadelphia toorjuustud.

Muide, ma alustasin postituse kirjutamisega eile ja mul oli seda väga raske teha, sest mul on õhtuti hull nälg ja see pildimaterjal ei aidanud hästi kaasa. Ma läksin kella 23 ajal külmiku juurde, et teha endale üks toorjuustuleib, kuid kapis oli ainult tühi karp, oli teine isegi juba puhtaks pestud… Midagi muud ei olnud ka võtta, nii et tegelesin piineldes piltidega edasi.

Hommikul aga läksin lasteaiast otse poodi ja ostsin lisaks Milka omale ka Philadelphia Original toorjuustu ehk siis selle kõige tavalisema, imeliku, maitsetu… Tuleb välja, et see polegi nii halb, tšillisädemete ja tomativiiluga on see pigem isegi vastupandamatult hea ja just sedasi ma seda eile õhtul süüa tahtsingi. Sõin siis täna hommikul. Eilse eest ka…

Nii lihtne ja nii hea! Coopi palaleib on ka uus avastus, üldse vist uus toode – see on tehtud täisterajahust, sellesse pole lisatud suhkrut ja see maitseb hästi.

Ma ei tea, kas klassikalisel ja klassikalisel toorjuustul on vahe, aga minu arvates maitseb Philadelphia oma hoopis teistmoodi võrreldes nendega, mida proovinud olen. Tõenäoliselt oli toorjuustu maitse minu jaoks lihtsalt võõras ja ma ei hakanud rohkem proovima, sest tegelikult ei ole toorjuust üdse maitsetu, hoopis väga maitsev on. Eriti hästi sobib see sushi sisse.

Hehee, tegelikult ei ole mul õrna aimu ka, kas “Philadelphia” sushis on just Philadelphia toorjuust, aga eeldan, et on.

Philadelphia Light ei jätnud mulle erilist muljet, kuigi tšillisädemete ja tomativiiluga oli see ka täista hea, klassikaline lihtsalt on parem.

Minnes tagasi maitsestatud toorjuustude juurde, siis teised kaks maitset on sibula ja paprika oma ning magusa tšilli oma. Esimene ei kõlanud isuäravatalt, aga on sama hea kui maitserohelisega variandid – seda ütlen pigem laste arvamuse põhjal, ma sain sellega vist ainult ühe näkileiva, järgmisel hetkel leidsin külmikust juba tühja karbi. Tahtsin seda juurde osta, aga Konsumis või üleüldse Coopis seda ei leidu, ka e-poes on olemas vaid kolm varianti (millel on kuni 29.11 soodushind).

Magusa tšilli oma osas olid mul suured lootused, sest ma olen tšillisõber ja ma eeldasin, et selles on mõnusat tulisust, aga minu jaoks oli selle maitse väga läila. (Näki)leiva peal ei läinud see üldse peale, ka siis mitte, kui tšillisädemeid ohtralt juurde lisasin. Lapsed ütlesid, et neile see meeldib, aga teised maitsed meeldisid nii palju rohkem, et see jäi seisma.

Üritasin magusa tšilli toorjuustu teisiti ära kasutada ning tegin kooresid nuudleid krevettide ja šampinjonidega, aga ei läinud see ka peale. Magus tšilli pole minu teema, aga kellegi jaoks on see kindlasti lemmik.

Et postitus ei lõpeks pettumusenoodiga, siis jagan veel üht eriti lihtsat küpsisekoogi retsepti: võta küpsis, määri peale Philadelphia Milka toorjuustu, head isu!

Kuidas teiega on lood, sööte või ei söö toorjuustu? Aga võileibu?