Kui mure hakkas peale tulema…

Viimasest postitusest on märkamatult mitu nädalat möödunud ja selle aja jooksul on nii palju toimunud, et… Nali! Vahepeal pole mitte midagi toimunud. Peale selle, et tulime perega Soome, aga see juhtus pärast esimese kahe lause kirjutamist. Mitte et siingi midagi toimuks – istume nelja seina vahel ja õpime, koristame, sööme, magame.

Paar nädalat tagasi tulin tegelikult muret kurtma, aga kirjutama asudes tõdesin taas, et võrreldes paljude teistega ei ole mul millegi üle kurta. Kurtmise asemel mõtlesin siis niisama muremõtteid jagada, ent vahepeal on palju asju selgeks saanud või paika loksunud, seega pole enam isegi mõtteid, mida jagada. Mõnest muremõttest sai muidugi väike kurbus, seda jagan küll postituse teises pooles, aga enne see osa, mille panin juba mõnda aega tagasi kirja…

Ma ei teagi, millest alustada. Umbes sama seis on argipäeva hommikutel, kui ei tea, kust otsast laste kooliasjadega pihta hakata. Vähe on selliseid asju, mida lapsed teevad iseseisvalt (ja mida ei pea pärast uuesti tegema), nii et me jagame end Silveriga kolme koolilapse vahel ära – tema on enamasti Kolmanda päralt, mina Teise ja vahelduva eduga aitame mõlemad Esimest. Kui kõigil kolmel on korraga abi vaja, siis keegi peab lihtsalt ootama.

Ootamist on poistel nii või naa, sest arvuti osakaal on kõigil suurenenud ja meil on vaid üks arvuti, millega kannatab tööd teha. Õppetöö iseenesest sujub, lihtsalt kordamööda tegutsemistega kestab “koolipäev” tavapärasest kõvasti kauem. Mõned asjad muidugi ei suju ka, näiteks Teise muusikatunnid, sest ma ei saanud kooliajalgi sõnade rütmistamist selgeks, veel vähem oskan ma seda praegu lapsele õpetada. Tal ei juhtu ehk ka midagi, kui ta seda selgeks ei saa…

Minu jaoks on praeguses olukorras kõige raskem hoopis erinevate õpetajate ja lahenduste vahel orienteerumine. Osad õpetajad ootavad tehtud töödest pilte e-kooli (mis on iseenesest mugavaim lahendus, aga töid saab esitada vaid laste kasutajate alt, mis tähendab pidevat pendeldamist neljal erineval kontol) mõned soovivad neid meiliaadressile, teised üldse läbi muu platvormi (Veebitahvel, Google Classroom). Google Classroomi jaoks tegi õpetaja lapsele Gmaili konto, nüüd tulevad osad kirjad sinna, nii et postkaste, millel silma peal hoida, on kolme lapse kohta neli, pluss minu postkast.

See Gmaili ja Classroomi teema on minu jaoks üldse veidi ärritav, sest ma ei oska Google kontot kasutada. Ma olen 24/7 Gmaili sisse logitud, laps peab vahetama minu konto enda oma vastu ja seda saab ta teha parooli kasutamata, samuti saab ta enda konto pealt paroolita minu omale minna. Ma ei tea, kas see peabki nii olema või ma tegin midagi valesti, kui tema kontoga esimest korda sisse logisin. Telefonis orienteerumine oli veel hullem, alguses ei saanud ma seal lapse kontoga Classroomi sissegi. Mitte et ma üldse oleks tahtnud lapse kontot oma telefoni (tal endal pole nutikat), aga veel vähem tahtsin ma pilte arvutisse eksportida, et need siis edasi Classroomi lisada…

Õppetöö ise käib omakorda veel 6-7 erineval veebilehel, osades sisselogitult, osades mitte, nii et aeg-ajalt on vaja tulemustest ka kuvatõmmiseid teha. Ühesõnaga, õppimisega paralleelselt käib ikka kõva sagimine nii telefoni kui ka arvutiga, et tehtud tööd saaksid edastatud ning see on siiani 100% minu töö olnud. Osad failid on lapsed küll ise üles laadinud ja õpetajale saatnud, aga seda siiski minu juhendamisel, mis tähendab, et olen tööde edastamisele ajaliselt veel rohkem panustanud.

Kirjutades ei tundu see asi üldse hull, aga mul on siin olnud päevi, kus tulemuste edastamine ajab vanduma, sest pilte on palju, keskkondi on palju, kõike ei saa läbi telefoni edastada, vahepeal kaob internet ära või avastan pildilt, et töös on viga, mis tuleb ära parandada, et siis uus pilt teha ja nii edasi.

Ja see internet! Sellega on pidevalt probleeme, iga päev tuleb teha ruuterile paar restarti, et saaks taas liikuma. Varem juhtus seda harva, siis öeldi, et asi on segajates, küllap on neid segajaid nüüd rohkem. Ma ainult ei saa aru, kas kõik teised segavad ainult meid või me kõik segame üksteist ja kellelgi pole kodus korralikku internetti?!

Ühesõnaga, kui õppetöö endaga läheb enam-vähem hästi, siis erinevate õpetajate (kolme lapse peale on neid 15) erinevate lahenduste keskel orienteerumine ning tehtud tööde edastamine ajab küll vahepeal hulluks.

Ma ei tea, miks ma sellest praegu nii pikalt kirjutasin, sest tegelikult see pole see mingi murekoht. Ühest küljest tahaksin küll öelda, et distantsõpe on mahukas ja tüütu ja väsitav ja kohati segane, aga teisest küljest ei käi ma samal ajal tööl ja Silver on samuti hommikust õhtuni kodus olemas, nii et tegelikult on meil väga kerge. Vähemalt mulle tundub nii. Silveri jaoks on tema 12 kuni 16 tundi pikad tööpäevad kergemad, nii et mingis mõttes ta juba ootab tööleminekut.

Siit edasi pidin kirjutama muremõtetest seoses Silveri Soome sõitmisega, sest see oli tol hetkel laevaliikluse sulgemise ohu tõttu vägagi aktuaalne, aga nüüd oleme juba kõik Soomes, nii et selle osa lahendasime pisarateta. Mitte et mul poleks silmad märjaks läinud, kui lugesime uudiseid ja saime aru, et Silver peab plaanitust paar nädalat varem ära sõitma… Sel hetkel me lihtsalt ei mõelnud kohe sellele, et võiksime koos minna, aga kuna Soomes pikendati eriolukorda mai keskpaigani ja Lätigi andis mõista, et koolid võivad jääda sügiseni suletuks (ei leia enam seda uudist, võib-olla nägin unes), siis olin kindel, et mai alguses ei taastu ka Eestis tavaline elurütm ja sellisel juhul pole vahet, kus distantsõppel olla. Vahe tegelikult on, kodus oleks oluliselt mugavam, kuid mõni asi kaalub mugavuse üle.

Laevaliikluse sulgemisest Eesti-Soome suunal ma muidugi aru ei saa, kui samal ajal võib lennukiga Soome reisida, sest me ei puutunud laevas ühegi hingelisega kokku, laev oli lihtsalt nii tühi, aga lennukis tuleks olla teiste inimestega palju väiksemal suletud pinnal, mis on oluliselt riskantsem, lisaks kõvasti kallim.

Igatahes, kui meil tuli mõte sõita perega Soome, siis see ei olnud kohe selline mõte, et “muidugi, teeme ära!”, vaid me pikalt kaalusime seda varianti, sest me ei olnud kindlad, et me kuuekesi Helsingi sadamast kaugemale saame. Asja ei parandanud eriti ka see, et Soome piirivalvesse helistades ütles üks, et kui Soome kodakondsust ei ole, siis edasi ei saa ning teine ütles, et teoorias võime küll Soome siseneda, aga praktikas ei pruugi see õnnestuda. Kirja teel saime samuti vastuse, mis justkui lubas, aga samas rõhutas, et kiri ei tähenda midagi ja kõik sõltub ametnikust, kes meid kontrollib.

Otsustasime riskida ja meil läks lausa nii hästi, et piirivalvet sadamas üldse ei olnudki, olid ainult tolliametnikud, kes kõik viis sõiduautot peaaegu kinni pidasid. See tähendab, et teised autod peeti kinni ja midagi kontrolliti, aga me ei pidanud seismagi jääma. Noormees, kes meid enda poole viipas, nägi viimasel hetkel autoaknast sisse ja andis ruttu korralduse edasi sõita, nähtud mustlaslaager ehmatas vist ära.

Ühest küljest on tore, et saame edasi perena koos olla, aga veidi on kahju ka, sest meie pere on ikkagi suurem ja siin olles igatseme teisi. Lisaks lähedastele jäid maha kassid, merisead, koerad (eelkõike kutsikas Madonna, keda lapsed juba väga igatsevad, tema ilmselt lapsi ka), saun, jalgrattad, vanemate naabertalu, kus ma oleksime tahtnud rohkem (traktoriga) tegutseda, et ilme paremaks muutuks. Oleksin tahtnud ka Silveri vennatütre ootusaega jäädvustada, aga suure tõenäosusega on laps selleks juba sündinud, kui me Eestisse tagasi jõuame, nii et see jääb ka ära. Ehk õnnestub järgmisel korral.

Kahju on muidugi igal aastal, see pole midagi uut, üldse pole eriolukord minu jaoks midagi väga erisugust, sest suviti olengi Soomes suhteliselt samamoodi elanud, et olen lastega kogu aeg koos ja väljaskäimine on olnud päriselt väljas käimine ehk matkaradade tallamine, ei mingeid kohvikuid, kinosid ega seltsielu, ainult meie pere ja matkarajad. Seekord algas “eriolukord” lihtsalt varem.

Silveriga olen aga talviti pea 24/7 koos olnud, nii ka tänavu ja nelja kuuga meil teineteisest villand ei saanud, tänu eriolukorrale saame hoopis veel kauem koos olla ja võtame seda kui olukorra positiivset külge. Varsti me küll vaid magame koos, sest töö võtab enamuse ta ajast, aga vähemalt tal on veel töö, kõigil enam ei ole…

Eelmise kriisi ajal pani Silveri tööandja üleöö uksed kinni (enne muidugi alandas palka 40%), üldse tabas too kriis meid valusalt ja me pole siiani sellest päriselt välja tulnud. Seekord on lootust kergemalt pääseda, ettevõttel on omajagu rasva, mille najal rasked ajad üle elada, aga paraku tähendab see seda, et omavahel pirukat ei jagata ning meil kuidagi kergemaks ei lähe. Mis teha, tuleb kannatlikult edasi oodata ja loota, et ühel päeval see kõik tasub natukenegi ära.

Ma siin mõlgutasin ka mõtet hakata sügisest tööturul ringi vaatama, aga eriolukord on mu plaanid üsna segi löönud. Esiteks jääb mul taas kool lõpetamata, nii et kui sügisest pean ametikoolis jätkama (mida ma üldse teha ei tahtnud, aga kuna ma olen juba nii lähedal), siis ehk annab seda ühendada ka ametiõppega ja sellisel juhul oleksin veel aastakese kodune. Mitte et mul oleks sügisest erilist lootust tööle saada, vabade töökohtade arv ikkagi väheneb ja tööotsijate oma suureneb, mistõttu saab konkurents olema isegi HKScani lihalõikaja kohale tihe.

Kooli teemal, siis ideaalis pidi kevadine õppeperiood kuluma mul tegemata tööde likvideerimisele, sest mul oli veel võimalus jõuda kõigega järjele ja lõpetada, aga viimase kuuga on mul tegemata tööde hulk nii palju kasvanud, et olen jäädavalt RTG rongist maas… Katsun vähemalt nendes ainetes hinded välja saada, kus see veel võimalik on, aga matemaatika, vene keel, geograafia ja keemia jäävad järgmisse aastasse. Kui ma geograafia ja keemia saaksin veel kuidagi tehtud, siis vene keele ja matemaatikaga on olukord nutusem, sest mõlema aine peale on mul kokku vaid üks hinne. Tagatipuks on mul ka uurimistöö tegemata, nii et ma ei hakka isegi üritama, sest see tekitaks ainult asjatut stressi ja ärevust. Minu keskharidus on 13 aastat oodanud, kannatab veel oodata, nii et keskendun praegu sellele, et laste koolitööd saaksid tehtud.

Lõpetamistest rääkides, siis see ongi minu jaoks kõige kurvem osa, kuna Neljanda lasteaia lõpupidu jääb ilmselt ära. Tema jaoks ongi lasteaed juba läbi, sest ma kindlasti ei vii teda mai teises pooles paariks nädalaks rühma, veel vähem läheb ta sinna suvekuudel. Kui palusin õpetajal ta asjad kokku panna (sest lasteaeda kedagi sisse ei lastud) ja täistuubitud musta prügikotiga auto poole kõndisin, siis läks nägemine täitsa uduseks, sest tundsin, et see ongi kõik… Nii armetult saigi üks etapp elus läbi… Mitte ainult Neljanda oma, vaid minu oma ka, olen ikkagi viimased seitse aastat lasteaia vahet käinud ega oleks kunagi osanud arvata, et viimane lahkumine selliseks osutub.

Ka Teise I kooliastme lõpuekskursioon jääb tõenäoliselt ära, aga veel rohkem on mul kahju sellest, et ta ei saa veeta viimaseid kuid oma lemmiku õpetajaga. Loodan vaid, et järgmine klassijuhataja meeldib Teisele sama palju ja eriti tore oleks, kui praegusest saaks Neljanda esimene õpetaja.

Teisel jäi ka sünnipäev ära, sellest on tal eriti kahju, sest ta ootas seda väga. Venna 10. sünnipäev oli ikkagi väga eriline üritus, aga tema oma möödus kodus ainult pere keskel, isegi kingitus ei tulnud õigeks päevaks kohale. Last see küll ei lohutanud, aga minu arvates ongi 11 ilusam number, nii et ta peab veidi veel ootama ja lootma, et järgmiseks kevadeks oleme kõik koroona vastu vaktsineeritud.

Postitus on nüüdseks nii pikaks veninud, et aitab küll, pealegi ei meenu mulle rohkem murekohti, millele viimastel nädalatel mõelnud olen. Tegu polegi eriliste murekohtade, vaid eriolukorraga kaasneva paratamatusega, millega puutuvad paljud suuremal või vähemalt määral kokku. Kerge pole ilmselt kellelgi.

Ei olegi coxsackie, hoopis sarlakid … vist

Üksteist päeva tagasi kurtis Kolmas pea- ja kurguvalu, iiveldust ka, kuid seda ei pidanud ma millekski, sest me sõitsime autoga ja siis tal alati iiveldab. Pea- ja kurguvalu pidasin aga küll millekski, sest pooletunnise sõidu järel oli laps tõesti näost ära ning kraadiklaas kinnitas tema halba enesetunnet. Palavik ei olnud iseenesest kõrge (37,7 °C), aga peavalu oli nii hull, et andsin lapsele valuvaigistit. See tegi asja veidi paremaks, kuid õhtuks vaatas kraadiklaasilt siiski juba palju suurem number vastu, peast ei mäleta, kuid üle 39 °C oli kindlasti.

Järgmisel hommikul ärkas ta endiselt palavikuga, kurguvalu oli muutunud nii hulluks, et laps terve päeva midagi ei söönud ning õhtuks olid peopesades üksikud villid. Viimaseid olen ennegi näinud, mistõttu oletasin, et tal on mingisugune enteroviirus, näiteks coxsackie, mis läks oma naljaka kõla pärast diagnoosina käiku.

Kolmanda haiguspäeva hommikul oli Kolmas üleni pisikesi punaseid täpikesi täis, mis tundus loomulik, sest ta jäi oma kõrge palavikuga diivanile magama ja higistas seal tavapärasest rohkem. Ühesõnaga ei pööranud ma lööbele erilist tähelepanu, seda enam, et palavik oli kadunud ja kurk oli ka nii palju parem, et kannatas midagi süüa.

Neljandal päeval oli lapse enesetunne juba peaaegu tavaline, vaid kerge kurguvalu oli veel alles, samuti lööve, millele pöörasin juba rohkem tähelepanu, sest higipunnid tavaliselt nii kaua ei püsi. Need olid üldse ühed imelikud higipunnid, kaugelt jäi mulje, et nahk lihtsalt punetab, aga lähedalt oli näha, et kehal on miljon pisikest liivatera sarnast punnikest. Muretsema ma siiski ei hakanud, sest Kolmandat see lööve kuidagi ei seganud.

Esmaspäevaks (5. päev) oli lööbe punetus juba hajunud, vaid liivaterad olid veel jäänud, muus osas oli lapse enesetunne samuti hea, aga kuna ma arvasin, et ta võib olla nakkusohtlik, siis otsustasin teda veel kolm päeva kodus hoida. Neljapäeva hommikul pikendasin “haiguslehte” nädala lõpuni, sest Teine jäi täpselt samamoodi haigeks, mistõttu tundus tark mõte mitte riskida võimalusega, et Kolmas on endiselt nakkusohtlik. Samal õhtul märkasin, et Kolmanda keel on tumedam ja täpiline, aga kuna teda olukord taas kuidagi ei seganud, siis suureks anomaaliaks ma seda ei pidanud.

Reedel jõudis järg Esimeseni, kes kurtis samuti autosõidu ajal peavalu ja iiveldust, mis oli nii tugev, et kott oli nina ees igaks juhuks valmis. Asi piirdus õnneks ainult iiveldusega, kodus lisandus kurguvalu ja kõrge palavik. Kuna Kolmas põdes üsna kergelt, siis Teise ja Esimese coxsackie mind ka kuidagi muretsema ei pannud…

Kuni mõlemad ärkasid laupäeva hommikul samasuguse lööbega, mida Kolmanda puhul pidasin higipunnideks. Erinevalt Kolmandast ei olnud nad kõrvadest kandadeni punnilised, aga mõlema rinnak, kaenlaalused, selja ülaosa, keha küljed ja põlveõndlad olid lööbest haaratud. Hakkasin siis guugeldama ja jõudsin põhimõtteliselt kohe sarlakite juurde, kus üsna palju klappis:

Haigus algab palaviku, peavalu, oksendamise (keegi ei oksendanud, aga kõik iiveldasid), nõrkuse, angiini ja lööbe ilmumisega. Lööve, mis levib kaelalt rinnale, seljale ja jäsemetele, on peensõlmeline, katsumisel kare ja paikneb punetaval nahapinnal. Lööve kestab 3-7 päeva. Põsed on intensiivselt punetavad ja iseloomulik on ninaalune lööbevaba kolmnurk (palaviku ajal põsed punetasid küll, aga löövet ei täheldanud). Algul on keelel katt, kusjuures keeleots on puhas. (Kolmandal ei osanud seda vaadata, aga Esimese, Teise ja Silveri puhul kattus.) Alates neljandast haiguspäevast on keel vaarikapunane ja näsaline (Kolmandal märkasin seda alles 8. päeval, võib-olla tekkis see varem).

Guugeldasin edasi, lugesin Perekoolis teiste kogemusi ja keegi kirjutas, kuidas lapsel olid sõrmeotsad paksud ja villis. Kolmandal oli ka! Kas just villis, aga veidi paistes ja täis pisikesi punnikesi. Vaatasin kohe Esimese ja Teise käsi ning mõlemal oli sel hetkel sama seis. Lugesin palju veel lööbe kohta ja leidsin, et see ei pruugi mõnikord isegi välja lüüa või üle paari tunni püsida – see viis mõtted veel enam selle juurde, et äkki ongi sarlakid, kuigi Kolmanda lööve ei kestnud 3-7 päeva.

Lööve

Haigus iseenesest ei tundunud hull, tüsistused aga küll, nii et helistasin perearsti nõuandeliiniline ja kirjeldasin olukorda, nõustuti, et tegu võib olla sarlakitega ja soovitati EMOsse minna – mitte otseselt laste pärast, nad olid juba paranemas ja oleksid kannatanud antibiootikumidega esmaspäevani, kuid Silver oli (liialdatult) suremas…

Järgmisena helistasin Rakvere EMOsse, sõna “sarlakid” peale pandi mind ootele ja kutsuti keegi teine telefoni otsa. See keegi teine kuulas mu ära, küsis lisaküsimusi ja ütles, et lastel võivad tõesti sarlakid olla, kuid Silveril pigem mitte, samas välistatud pole. Kuna laste seisukord polnud halb, siis soovitas neil minna esmaspäeval perearsti juurde, aga lubas nad ka kaasa võtta, kui Silver peaks EMOsse tulema. Samal õhtul oli juba veidi hilja minna, oleksime pidanud poole ööni seal olema, mistõttu jäi jutt, et läheme järgmisel hommikul, kui Silveril parem ei hakka.

Silveril ei hakanud parem, aga ta arvas, et peab esmaspäevani vastu ega hakka palaviku ja kurguvalu pärast EMOsse sõitma. Kella poole kolme ajal otsustasime siiski minna, sest Silveril langes pärast palavikualandaja võtmist temperatuur taas vaid korraks 38,5 °C peale ja kerkis kohe tagasi kõrgeks, ta ei jaksanud enam, selleks ajaks oli ta ikkagi juba 48 tundi talunud ligi 40-kraadist palavikku. Vahepeal polnud ta midagi söönud ka, ainult joonud, sest midagi tahkemat lihtsalt ei läinud kurgust alla.

Tegin Kolmanda keelest järjekordse pildi, lööbelised võtsime kaasa ja läksime EMOsse, kuid triaažiõest me edasi ei saanud, sest osakonnas oli vaid üks vaba voodikoht ja kõrge risk korjata mingi hullem haigus üles. See kõlas, nagu oleks osakond olnud koroonahaigeid täis. Väidetavalt nii ei olnud, aga nagu triaažiõde ütles, siis kunagi ei tea. Ta vaatas korra ka poiste löövet, mis oli juba kadumas, alles olid vaid teravad täpikesed, aga arvas selle põhjal, et tegu pole sarlakitega. Mina seda ei kuulnud, kuid Silver väidab, et ta lisas veel lõppu, et need ei levi enam…

Kolmanda keelepildi peale ei öelnud ta muidu midagi.

Keel 10. ja 11. haiguspäeval

Kirjutasin eile tervisekeskusesse, et soovin lapsi perearstile näidata, et välistada või kinnitada sarlakid, samuti kirjeldasin Silveri olukorda, sest seegi vastab sarlakitele (vaid löövet pole) ja täiskasvanud põevad seda raskemalt.

Perearst helistas täna hommikul, küsis veel lisaküsimusi ning määras kõigile neljale antibiootikumid, näha kedagi ei soovinud. Kõik justkui vastab sarlakitele, aga 100% kindel see pole, sest ühtegi analüüsi pole tehtud ja ükski arst pole kedagi läbi ka vaadanud. Kui tegu pole sarlakitega, siis võtavad lapsed praegu niisama antibiootikume…

Tuli meelde, et üheks sümptomiks on veel paistes lümfisõlmed kaelal ja täna märkasin pead keerava Teise kaelal suurt muhku, temal on küll lümfisõlmed suurenenud, ja keel hakkab ka vaarikakeele ilmet võtma.

Keel 6. ja 7. haiguspäeval

Silveril on kogu kael paistes, tal on üldse kõik kordades hullem kui lastel, välja arvatud lööve, seda tal endiselt ei ole. Samuti ei ole tal nohu, köha ega lihasvalusid, et grippi kahtlustada. Ma kaldun rohkem ikka sarlakite poole…

Vahet muidugi pole, mis tal on, sest iga asja põdemiseks on praegu väga halb aeg – arsti juurde on tavapärasest (veel) raskem pääseda. Nii et ei tasu karta ainult koroonat, vaid kõike, mis tänu soojale talvele rõõmsalt ringi liigub. Enamus ilmselt kardavadki kõike, muidu ei oleks apteegid üsna tühjaks ostetud… Ma ei saanud Silverile Põhjakeskuse apteegist paratsetamooli tablettegi, olemas oli vaid vees lahutuv variant, aga hea seegi, eks, halvimal juhul oleksid võinud ainult küünlad alles olla.

Kartmisest rääkides, siis käisin täna apteegis ja poes ning märkasin mitmeid vanureid, kes ostsid nii ravimeid kui söögikraami. Silveri ema rääkis ka, et nad peavad paari päeva pärast poodi minema, aga ei pea ega tohigi – selleks oleme meie, noored ja terved (v.a Silver). Ma lubasin käia ise poes ja viia toidukotid ukse taha, vajadusel võtan sealt ukse tagant ka ID-kaardid ja toon apteegist ravimid. Samamoodi saan aidata oma vanaemal kodus püsida. Ärge laske ka enda vanuritest lähedastel ringi käia, ükskõik, kas nad kardavad koroonat või mitte, sest praegu pole tõesti hea aeg mitte ühegi haiguse põdemiseks.

Katsuge ise ka terveks jääda!

Lõpetuseks üks pildiseeria esimesest kodukoolipäevast:

Esimene, Teine ja Kolmas omas elemendis…

Enda kodukooliga on praegu üsna keeruline, aga loodetavasti saab Silver peagi terveks ja saan siis rohkem oma asjadele keskenduda. Kohustusliku kirjanduse sain õnneks enne raamatukogude sulgemist kätte ja ma pean selle homse päevaga läbi lugema, sest ülehomme on lugemiskontroll. Tegelikult oleks see pidanud olema täna, nii et olen isegi aega juurde saanud, aga kiireks läheb ikkagi, sest ma ei arvestanud lugemist viimasele minutile planeerides ei sarlakite ega eriolukorraga.

See käis küll ruttu

Kes ei näinud Kanal 12-st dokumentaalfilmi “Põhja-Korea hämarad saladused”, siis soovitan seda võimalusel järele vaadata. Me hommikul vaatasime ja jäime üsna sõnatuks. Kes leiab, et Eestis on halb elada, tänab hiljem Jumalat, et ta siia sündis, sest siin ei pea kolm põlvkonda kandma karistust selle eest, et üks pereliige julges avalikus kohas välismaist muusikat mängida. Mitte et seda tohiks koduseinte vahel teha, oh ei, Põhja-Koreas ei tohi endale isegi igasugust soengut lõigata, eriti veel samasugust nagu Kim Jong-unil, selle eest on karistuseks avalik hukkamine. Tahaksin öelda, et nali, aga tegelikult on seal avalikud hukkamised tavalised, iseasi, kas just vale soengu eest.

Ma teadsin, et Põhjas-Korea pole mingi paradiis, ent dokumentaal mõjus siiski raputavalt, seda mitte ainult sealse režiimi ja tavaelanike halva elu pärast. Mulle on varasemalt ka nende raketiuudised silma jäänud, aga vaatamata Kim Jong-uni õhku täis rinnale on mulle jäänud mulje, et Põhja-Korea on ajast maast. Igapäevaelus ongi (mis tuleb riigile vaid kasuks, sest kübersõjas ei saa neid vastu rünnata), kuid sõjalise võimekuse poolest on nad vägagi kaasaegsed ja reaalseks ohuks tervele maailmale…

Ainus, kes aidata saab – Chuck Norris

Päeval käisime Esimesega LOR-arsti juures ja ootesaalis kuulsin, kuidas kaks haiglapersonali liiget rääkisid omavahel, et siia seina äärde mahuks kaks ja kui sealt seina äärest toolid ära võtta, siis mahuks veel kaks või kolm, mille peale mõtlesin, et see kõlab kui koroonaviiruseks valmistumine, aga on kindlasti midagi muud. Õhtuste uudiste valguses võib vist oletada, et nad ikkagi koostasid kriisikava, mitte ei mõelnud haigla uue sisustuse peale.

LOR-arsti juures läks muidu hästi – läksime sinna teadmisega, et täna selgub šundi eemaldamise aeg, kuid see oli vahepeal ise lahti tulnud ja püsis kõrvas vaid tänu vaigule. Esimene šunt eemaldus ise juba aasta eest, teist käisime sügisel näitamas ja siis jäi jutt, et võtan enne aasta lõppu ühendust, et uue aasta alguses see narkoosi all eemaldada. Seekord tasus mu laiskus end ära, šunt eemaldus siiski ise, ligi kaks ja pool aastat pärast paigaldamist.

Hiljem kohtasin Põhjakeskuse parklas sõbrannat, kes tõstis kärust asju autosse, mis oli juba maast laeni üsna täis. Tema elukaaslane tuli poest veel järgmise kärutäiega. Tuli välja, et nad ei valmistu ainult karantiiniks, vaid palju enamaks, isegi sõjaks. Viimast öeldi naljaga pooleks, aga selles oli siiski väike tõetera sees. Ma ei imestanud, sest meespool on vandenõuteooriatega hästi kursis, pigem tekitas tema valmistumine natuke muret. Ei, mitte tema vaimse tervise, vaid tuleviku pärast, vaatasin ikkagi hommikul Põhja-Korea dokumentaali ja olin mõtetes veel III maailmasõja juures… Tegelikult on sõbranna elukaaslase näol tegemist inimesega, kes on maailmaasjadega hästi kursis ja näeb kõike pikalt ette, nii et ma veidi isegi usaldan tema arvamust. Mitte küll nii palju, et oleksin paanikasse läinud (nemadki polnud paanikas, lihtsalt ettevaatlikud), aga piisavalt, et mõelda kuivainete ja konservide varumise peale. Seda ainult karantiini jaoks, sõja puhul lubasin nende juurde minna.

Kohe kuivaineid ja konserve siiski ostma ei läinud, aega ju küll. Või enam ei ole? Õhtuste uudiste põhjal on küll tunne, et homme valitseb poodides kas paanika või tühjus. Ise paanikas ei ole, kuid tühjade kätega ka ei tahaks jääda, meil hakkab ikkagi vetsupaber otsa saama…

Ma olen tegelikult võrdlemisi rahulik, ma ei karda koroonasse nakatumist ega pea eriolukorra tõttu suurt kahju kannatama, aga mure üleüldise Eesti (ja terve maailma) käekäigu pärast on siiski olemas. Olukord tundub nii nutune, et olen esimest korda Martin Helmega nõus, majanduskriis on juba käes.

Kooli sulgemine meid ka väga palju ei mõjuta, nagunii oleme Silveriga mõlemad kodus ja kuna lapsed on terve talve vahelduva eduga haiged olnud, siis järgnevad kaks nädalat ei ole midagi uut. Tänagi olid kaks poissi kodus, Teisel tõusis eile kõrge palavik ja Kolmas on juba eelmisest reedest “sinisel lehel”. Homme on üldse kõik kodus, sest ka Esimesel tõusis täna palavik ja Neljandal on lihtsalt vaba päev, nii et meie karantiin algab varem.

Kui palju eriolukord teid mõjutab? Saate jääda rahulikuks või pööratakse teil elu pea peale?