Meie (ja fotograafi) esimene peresessioon

Ma olen nii pikalt igatsenud perepilte, mis ei oleks minu enda poolt aegvõttega tehtud, aga mis ei maksaks ka 250 eurot. Jah, saab ka odavamalt, kui hästi otsida, aga mulle meeldinud käekirjaga fotograafide hinnatase sinnakanti on jäänud. Pole päris selline summa, mida raatsiksime fotosessioonile kulutada.

Ühel hetkel avastasin, et mulle meeldib ka asjaarmastajast täditütre käekiri ja küsisin temalt, kas ta oleks nõus meist perepilte tegema. Loomulikult tasu eest. Ta veidi küll kahtles, sest ta pole varem suuremat seltskonda pildistanud, kuid oli siiski valmis proovima. Mina olin jälle kindel, et ta saab sellega hakkama ja meie saame endale portsu ilusaid pilte. Nii ka läks.

Mulle tundub, et WordPress sööb veidi kvaliteeti, mistõttu ma täit ilu ei saa edasi anda, aga midagi ikka.

Processed with VSCO with c1 presetMTF_1 (14).jpgEelmised kaks pilti on mu kõige lemmikumad, olen küll jõudnud need juba Facebookis ja blogis päisepiltideks lisada, aga topelt ei kärise.
Processed with VSCO with m5 presetProcessed with VSCO with c1 presetProcessed with VSCO with m5 presetProcessed with VSCO with c1 preset

Processed with VSCO with c1 preset

Need on lihtsalt möödaminnes tehtud pildid, mille puhul taust ei olnud nii oluline, aga tegelikult mulle täitsa meeldib kleidi ja talutehnika kooslus. Meenutab, kuidas olen käinud kleidis põldugi kündmas.

Processed with VSCO with m3 preset

Piltide autor on Madli Allikas, kes leiba teenib küll palgatööga, kuid hobifotograafina võib teda kohata või temaga kaubale saada Nõos, Tartus või üleüldse Tartumaal, Lõuna-Eestis ja nagu näha, siis Lääne-Virumaal ka. Tema fotosessioonid veel 250 ei maksa, aga mine tea, paar aastat harjutamist ja meie äkki enam tema juurde löögile ei saa.

Ma loodan, et sügisel Silveri ja Madli graafikud nii palju kattuvad, et saame fotosessiooni korrata ning järgmiseks korraks oleks mul juba mõni nägemus ka. Praegu lihtsalt ütlesin Madlile, et tehku meist mingid pildid näiteks metsas, minu jaoks oli oluline vaid see, et kuuekesi peale jääksime. Jäime. Nüüd võiks midagi veidi keerulisemat üritada.

13 aastat orgasmita. Ei enam!

Oeh, ma olen ligi pool aastat hoogu võtnud, et enda lugu jagada, aga ikka ei tea, kuidas selle postituse kirjutamist alustada … hoiatusega, et see sisaldab sõnu kliitor, seks, orgasm ning detaile minu intiimelu kohta? Kui see kõik on liig, siis ei tasu end selle postituse lugemisega traumeerida, sest muust ma siin väga ei kirjutagi.

Või kuna kirjutan pikemalt ka Lelo uuest mänguasjast ja loosin ühe välja, siis peaksin alustama ausõnaga, et see ei ole kinnimakstud postitus? Kui nii, siis ausõna ei saa ma selle postituse eest raha, tõesti maksin ise Lelo Sona Cruise eest 99 eurot ja tõesti on see minu isiklik lugu, ei mingit ilukirjandust. Kuna nimetatud mänguasi vapustas mind, siis soovisin, et keegi teist saaks samuti vapustatud ning palusin selleks Ulaka Kaunitari abi, aga sellest lõpu poole.

Ma alustan päris algusest. Ma olin esimest korda vahekorras 16aastaselt ehk võrdlemisi noorelt, aga partner, aeg, tunne ja kõik muu oli õige, mistõttu ütleksin, et päris esimesest korrast peale on olnud olemas kõik eeldused orgasmi saamiseks, kuid Lelo Sonani ei olnud ma vahekorras seda kogenud. Üsna levinud mure naiste hulgas, eks, igasugused naisteportaalid ja -foorumid kubisevad sellistest teemadest ja need on ühed loetumad.

Olen ka ise sedasi teiste kogemuste kohta küsinud, kuid teada olen saanud vaid seda, et ma olen meritäht, ma ei ole mõtetes kohal või mõtlen üle, mul on vale mees, seks kestab liiga lühikest aega või siis tegelikult olen saanud orgasmi, aga ma ei tunne seda ära. Nagu seda saaks mitte ära tunda. Ühesõnaga ei saanud ma targemaks, sain vaid vastuseid küsimustele, mida ma ei küsinud ja alandavat suhtumist nende poolt, kelle jaoks on orgasmi saamine maailma lihtsam asi, vannitoas piisab isegi dušisegisti eemaldamisest ja veejoa jalgevahele suunamisest. Ma ei tea … ma saan sedasi vaid puhtaks.Lelo SonaVahemärkusena olgu öeldud, et mul on kõige õigem mees üldse! Mees, keda ma armastan tuliselt ja kes on mind alati esikohale seadnud, seda ka magamistoas. 

Iseenesest ei ole ma orgasmivabade vahekordade pärast eriti põdenud, seks on selletagi nauditav, kuid siiski oleme aastate jooksul proovinud erinevaid nippe, geele ja mänguasju, mis on lubanud selleni lähemale viia. Seda mitte kinnisideest jõuda haripunktini, vaid seetõttu, et meile (või rohkem mulle) meeldibki magamistoas uusi asju proovida.

Kuigi uus ja huvitav on andnud vaheldust, olen tundnud mitmel korral end katkise naisena, et see uus ja huvitav ei ole ikkagi kaugemale viinud, kuigi kõik eeldused selleks oleks nagu olemas: mul on kõrge libiido; ma ihaldan oma meest; meil ei ole vaja libestit; eelmäng on pikk; seks on täis kirge ja kestab pikalt; ma ei häbene oma volte ja muid iluvigu, ma isegi ei mõtle nendele; mul ei ole egamugav oma meest akti ajal juhendada ega ole ebamugav ka muul ajal rääkida sellest, mis mulle meeldib, ei meeldi või millest fantaseerin; me ei pea alati arvestama võimalusega, et lapsed meid kuulevad või meile peale satuvad ehk mõtted ei ole mujal; ma olen end iga nurga alt tundma õppinud ja mis peamine, orgasm vahekorra ajal ei ole kunagi olnud minu kinnisideeks ning viimastel aastatel isegi mitte ootuseks, nii et haripunkt oleks võinud ammu üllatusena tulla, aga ei.

Olgu, ühe korra olen kogenud midagi üllatavat ja väga vabastavat ja seda olukorras, kus lapsed vaatasid teises toas telerit, nii et meil oli omajagu segavaid faktoreid ja vähe aega, kuid minust käisid seletamatult lõõgastavad lained läbi ja ma lõpetasin Silveri kaisus nuttes. Ma ei tea siiani, mis see oli, sest ma ei saa võrrelda seda ühegi teise orgasmiga, mida olen kogenud unes või ilmsi.

Jah, päris orgasmivõimetu ma ei ole, erootilised unenäod, isegi kõige jaburamad, on alati lõppenud orgasmi peale ärkamisega ning pika praktikaga jõudsin umbes 20aastaselt sinnani, et suutsin end ise täppistööga (mis on nii täpne, et seda ei anna õpetada) orgasmini viia, aga seda ainult visuaalse stimulatsiooni abil. Sama täppistöö ei anna aga magamistoas mulle midagi juurde, samuti ei anna midagi juurde ükski vibreeriv mänguasi, need hoopis kaotavad viimasegi tundlikkuse.

Kui mulle jäi kuskil silma Lelo Sona reklaam, siis see köitis kohe mu tähelepanu, sest see stimuleerib helilainete, mitte tavalise vibratsiooniga. Mõtlema pani vaid hind, sest meil on kogemus olemas, kus väga kiidetud ja veel kallim paarivibraator pakub lisastimulatsiooni vaid ühele poolele ja teise poole (loomulikult minu) lihtsalt tuimestab vibratsiooniga ära. Hakkas rahast kahju küll.

Ma käisin Lelo Sonasid e-poodides vähemalt kuu aega piilumas, et vaadata, kas need on ikka tutvumishinnaga müügis, ma otsisin nende kohta infot välismaistest kanalitest, ma vaatasin tutvustavaid videoid ja lugesin vähest saadavat tagasisidet, kuni lõpuks võtsin selle riski ning tellisin Lelo Sona ära, valisin kallima variandi, millel on ka Cruise Control.lelo-sona-cruise

Muide, tellisin musta värvi lelu, aga sain peeniserõnga ja anaallibesti. Päriselt ka. Omniva oli kellegi teise paki aadresskaardi peale kleepinud minu aadresskaardi ja nii sain ma vale paki ning õige vist jäigi kadunuks. Ilmselt kellegi öökapi sahtlisse. Kuigi Eros Butiik lubas ka selle vale paki endale jätta, leidsime Silveriga, et anaallibesti pole meie teema ja erinevad peeniserõngad pole ka pakkunud sellist elamust, et neid juurde tahaks, nii et saatsime asjad tagasi ja jäin tumeroosat Lelo Sonat ootama, sest musta enam ei olnud.

Küll olin varbaotsani pettunud, kui oma tumeroosa Lelo Sona kätte sain ja seda peopesal katsetasin – mis helilained, täiesti tavaline vibratsioon ju?! Kirusin end veidi, et nii mõttetult raha tuulde lennutasin, sest ma ei oodanud sellelt enam midagi enamat kui tavaliselt vibraatorilt. lelo-sona-cruise-2Ma olin õhtul väga väsinud, mistõttu mul ei olnud tuju uut mänguasja proovida, aga samas olin veidi uudishimulik, nii et haarasin voodis ikkagi telefoni, et otsida midagi, mis tekitaks tuju. Ma ei olnud veel õiget videoklippigi leidnud, kui Lelo Sona Cruise tegi seda, mida lubas. Ma olin leebelt öeldes hämmingus, et see juhtus nii kiiresti ja seda olukorras, kus ma ei olnud õiges meeleolus. Ma jätkasin ja jõudsin haripunkti veel kolm korda. Kolm korda!!! Ma polnud sinnani kordagi end pärast üldse puudutadagi saanud, rääkimata siis uuesti orgasmi saamisest ja nüüd siis järsku neli (kirjeldamatult paremat) orgasmi lühikese aja jooksul, seda veel visuaalse stimulatsioonita … jah, need olid hästi kulutatud 99 eurot, tuulde ei lennanud sealt midagi.

Lelo Sonaga kogetud orgasmid ei ole võrreldavad nendega, millega harjunud olin, need on tõesti sügavamad ja lõõgastavamad, varasemaid kirjeldaksin pigem poolikutena, mille järel jäi pinge alles. Mänguasi ei ole mind alt vedanud ja ma ei ole vajanud enam visuaalse stimulatsiooni abi, nii et hüvasti softporno. Mul iseenesest ei ole viimase vastu midagi, aga ma enam ei tunne, et mul oleks vaja seda vaadata.

Kui Silver Soomest tagasi jõudis, siis katsetasime Lelo Sona koos ära, kuigi ma tegelikult ei uskunud, et duo ajal võiks see sama efektiivne olla, sest igasugune kliitori stimuleerimine vahekorra ajal oli sinnani olnud tuim tegevus, ma ei tundnud enamasti midagi, pigem mõjus see segavana. Katsetuse tulemus? Nagu unes – kirjeldamatult võimas! See oli nii puhas füüsiline nauding, et mul ei olnud aega isegi emotsionaalseks muutuda ja selle uue vabastava kogemuse peale nutma hakata. Ma pigem küsisin, kus see mänguasi varem oli.

Pärast esimest korda me ei olegi enam katsetanud, vaid oleme Lelo Sonaga kindla peale välja läinud ja kõige parem on see, et ajaga on see ainult kiiremaks, lihtsamaks ja veel paremaks muutunud. Erandeid muidugi on olnud, näiteks liiga tugev võimsus on hoopis üle stimuleerinud ehk tundetuks muutnud või pole me kumbki võõras kohas suutnud hetkes olla, aga seda juhtus rohkem esimestel kuudel. Praegu ma pigem haaran Lelo järele hiljem, et asjad liiga kiiresti ei käiks.

Kui võrrelda mänguasjaga üksi saadud orgasmi vahekorra ajal saadud orgasmiga, siis viimane on täiesti teistsugune, veel võimsam ja kestab kauem ning sarnaneb nendele orgasmidele, mida olen unes kogenud. Sona kasutamise ajal ei vii mind haripunkti mitte välispidine helistimulatsioon, vaid seespidine stimulatsioon, mis on mänguasja kasutamise ajal intensiivsemalt tajutav kui muidu, nii et ma julgen väita, et Lelo Sona Cruise aitab saada ka vaginaalset orgasmi.

Ma tegelikult pean endiselt orgasmi ületähtsustatuks ja mulle meeldib seks ka selleta, seega iga kord ma abilist ei kaasa, sest selleta on protsess spontaansem, vaiksem ja pooside osas piiranguteta, aga pean tõdema, et orgasmiga variant meeldib siiski nii palju rohkem, et kui Lelo Sona peaks otsad andma, siis uue ostmine poleks üldse küsimuski, maksku see siis kas või ligi kaks korda rohkem võrreldes tutvumishinnaga.

Ma olen siiamaani hämmingus, kui lihtsalt kõik ühe mänguasjaga käib ja seetõttu on mul suur usk sellesse, et Lelo Sona võiks olla abiks paljudele naistele, kellel on raskusi orgasmini jõudmisega või kes ei jõua sinna kunagi. Olen ma ju ise elav näide – ma ei olnud 13 aastat vahekorra ajal orgasmi saanud ja nüüd piisas vaid Lelo Sona appi võtmisest ning ma võin saada soovi korral mitu orgasmi järjest, ainult et mulle enamasti piisab ühest.

Samuti said orgasmid hoopis uue tähenduse, nii et ma olen üsna veendunud, et see mänguasi pakub midagi enamat ka neile, kellel pole ühel või teisel viisil raskusi haripunkti jõudmisega.

Kui ma tutvustavat videoklippi vaatasin, siis ma sain aru, et seda mänguasja ei peagi üldse vastu keha panema ja neid helilaineid on juba kaugelt tunda, aga tegelikult see nii ei ole. Kui Lelo Sona ei ole vastu keha, siis ei ole mitte midagi tunda. Ma arvan, et kontaktivaba stimulatsiooni all on peetud tegelikult seda silmas, et Lelo Sonat ei ole vaja absoluuselt liigutada, hoia vaid sobiva koha peal, aga seda ikkagi kergelt vastu keha. Cruise Control tagab selle, et ka tugeva surve korral ei kaota mänguasi võimsust, soodsam Lelo Sona ilmselt siis kaotab, kui just päris seisma ei jää, ei oska kommenteerida.

Välismaistest infoallikatest lugesin ka seda, et Lelo Sona Cruise on lärmakam võrreldes soodama variandiga ja lärmakas on see tõesti. Kui on veel mingit olmemüra, siis ei ole tegelikult aru saada, aga üksinda haudvaikses toas on tegu päris valjuhäälse tegelasega, mis meenutab kapi peal põrisevat vanakooli telefoni.

Kes tahaks endale ka sellist “põrisevat vanakoolid telefoni”, siis Ulakas Kaunitar kingib ühele lugejale kallima variandi ehk Lelo Sona Cruise`i. Loosis osalemiseks ei pea tegema muud, kui toimivat e-maili kasutades postitust kommenteerima. Absoluutselt ei pea olema sama avameelne ja minuga oma voodielu detaile jagama, kommenteeri kas või tänast ilma, aga kui keegi sai samastuda ja tundis, et tema jaoks oli postitus lohutav ja lootust andev (mitte liig, mis liig) siis seda oleks rõõm lugeda, et mitte tunda end praeguse avameelsuse pärast väga ebamugavalt.*

Lelo Sona Cruise stimuleerija loosin välja 14. juunil säilitades võitja privaatsuse ehk avalikustan vaid varjunime ja/või kommentaari.

14. juuni: Üllatus Ulakalt Kaunitarilt ehk loosi võitjad

Kellele loosiõnn ei naeratanud, siis 24. juunini või kuni laoseisu lõpuni on mõlemad stimulaatorid sooduskupongiga sidrun poole odavamad. Ma ei julge lubada, et laoseis antud kuupäevani vastu peab ja halb uudis on see, et järgmisele kogusele ei saa Ulakas Kaunitar enam nii suurt soodustust pakkuda, sest Lelo poolt on tutvumishindade kampaania läbi, mis tähendab, et ka edasimüüjatele kehtivad teised hinnad. Hea uudis on aga see, et kupong sidrun jääb tähtajatult kehtima ja annab edaspidi tervele ostukorvile 10% suuruse soodustuse.

19. juuni: LELO tuli korra veel vastu ja Ulakas Kaunitar saab edasi soodushinda pakkuda ehk Sonad on taas saadaval, kuid tarneaeg on umbes 10 päeva. Loodetavasti rohkem ladu tühjaks ei saa ning keegi soodushinnast ilma ei jää.

Kui kellegi jaoks on tegu juba tuttava mänguasjaga, siis teie kogemusi oleks väga huvitav lugeda ja usun, et ma pole ainus uudishimulik. Ma tundsin teiste kogemustest väga puudust, kui ise eeltööd tegin, sest tavaliste inimeste kogemused on ikkagi midagi muud, kui mänguasjade testimistele spetsialiseerunud välismaiste blogijate-youtuberite arvustused.

Kui veel orgasmidest rääkida, siis ma ei ole neid mitte kunagi teeselnud, nii et Silver on algusest peale olukorraga kursis olnud. Kuna ta ei ole teistega sellistel teemadel nii avameelne, siis tema vaatenurgast ma ei räägi, kuid ma võin öelda, et ta on kolmanda osapoole nii omaks võtnud, et ma talve jooksul avastasin korduvalt, et ta oli minu peale mõeldes mänguasja magamistoas laadima pannud. Väike asi, aga minu jaoks mõjus alati hoolivalt ja armastavalt.

*Ma tegelikult ei tunne end väga ebamugavalt, sest seks on miski, millest räägin vabalt ema ja isegi isa ning vanaemaga, sõpradega, sama avameelsete juhututtavatega, tulevikus ka lastega, kui nad soovivad, sest minu jaoks on seks üks põnevamaid jututeemasid, mitte tabuteema. Aga ma tean, et kõik ei räägi sellest, pigem isegi taunivad sellist avameelsust, nii et hetkel on mul veidi tunne, et olen surunud peale midagi, millest üks või teine midagi kuulda ei taha. Tahaksin loota, et need, kellele selline avameelsus absoluutselt ei istu, võtsid hoiatust kuulda ega lugenud vägisi midagi, mis neid silmi pööritama paneb.

Ülev hetk

Viimasel ajal on olnud väga palju sinimustvalget. Uudistes, sotsiaalmeedias, tänaval, koolis, lasteaias, poes. Kohati tekitas see meeleolu, kohati küsimusi. Üks küsimärk tekkis poes temaatilisi teeküünlaid vaadates. Need olid nagu teeküünlad ikka, vaid sinimustvalge kleeps kattis küünlavaha ja see oli piisav lisa, et küsida kuue küünla eest üle kolme euro. See polnud muidugi ainus kord, kus tekkis #lipuvärvidrahaks tunne, aga ma end väga häirida ka ei lasknud, sest me oma raha lipuvärvideks ei teinud. Või siis veidi tegime, kui lastele sinimustvalged kikilipsud ja õhupallid ostsime, aga esimesed kestavad kaua ja teised polnud nii kallid, et lisaks õhupalli maitsele oleks ka lipu maitse suhu tulnud.

Samal ajal, kui keegi tuli heale ideele kleepida lipuvärvid teeküünaldele ja need mitmekordse hinnaga maha müüa, tuli hea idee ka Kalevil, kelle juubelikollektsioon on huvitava mustriga. Minu jaoks oligi see lihtsalt muster, aga Silveri vennapoeg nägi seal koode ja kui ta need koodid lahti muukis, siis said neist tähed, tähtedest omakorda sõnad. Sama laulu sõnad, mille viis mängib ka Eesti-kujuliselt rippuvate šokolaadide reklaamis – “Eesti muld ja Eesti süda”.

Selline avastus on liigutav. Vähemalt mind liigutas, sest “Eesti muld ja Eesti süda” on üks parimaid lugusid ühelt parimalt esitajalt. Jah, ma tean, et tegelikult on see üks parimaid luuletusi Lydia Koidulalt, aga minule seostuvad need sõnad siiski alati Rujaga, Urmas Alenderiga.

Keegi on nendele sõnadele ka palju pilte juurde lisanud, teiste hulgas pildi minust (algusega 2.54), mille avastamine oli aastaid tagasi paras üllatus, aga kuna lugu mulle väga meeldib, siis sellist väikest pildivargust võtsin meelitusena.

Eesti 100. sünnipäev möödus meie peres tegelikult üsna märkamatult. Meil oli mineku ja külakostiks vaaritamise mõtteid, aga kui neljapäeva õhtuks Teisel taas kõrge palavik tekkis, siis oli juba selge, et mineku mõttest võime kohe loobuda. Kuna ka terve reedene päev möödus lapsel kõrges palavikus, siis laupäeva osas polnud meil enam üldse mingeid ootusi ja arvestasime koduse laatsaretiga.

Läks aga nii, et laupäeva hommikust alates noris Teine kõigiga tüli ehk meie vana hea laps oli tagasi ning haigusest polnud enam mingit jälge. Siiani ei ole. Kaks nädalat tagasi oli tal samamoodi paar päeva kõrge palavik, ka Esimesel ja Kolmandal oli ning kogu kamba peale lisandus vaid Esimesele kerge nohu ja köha. Imekombel jäi tookord Neljas täiesti puutumata, kuigi lisaks palavikus vendade seltskonnale veetis ta neli päeva kodus koos oma tõbise sõbrannaga, keda ma hoidsin. Hoidmiseks on seda ehk palju nimetatud, sest tüdrukud ajasid rohkem oma asja ning minu asi oli neid vahepeal vaid sööma kutsuda. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, eks.

Ühesõnaga laupäeval oli Teisel täitsa hea enesetunne, aga meil polnud enam mingit tunnet ja isegi, kui oleks olnud, siis me ei oleks julgenud minna Teisega paraadile või Silveri vanemate juurde, kus me igal aastal Eesti sünnipäeva tähistanud oleme. Esimest pelgasime Teise tervise pärast ja teist Silveri ema tervise pärast. Samas niisama kodus ka olla ei tahtnud, nii et läksime hoopis minu vanemate juurde suusatama ja sauna ning kiluvõileibu tegema. cofNeed on pühapäevased kilukad. Porruga, sest rohelist sibulat polnud enam saada. 

Ma võtsin Eesti sünnipäeva puhul eesmärgiks suusatada 10 kilomeetrit, millega oleksin isikliku rekordi teinud, aga Silveri suusad ei libisenud hästi ja isa suusad libisesid liiga hästi, seda nii edasi kui ka tagasi, nii et ma jaksasin suusatada ainult 3,5 kilomeetrit. Ma ei olnud pettunud, sest selle maa jooksul tabas mind Eesti sünnipäeva kõige ülevam hetk, kui eemalt metsa äärest vaatasin oma lapsepõlvekodu ja taipasin, et see kodu on veel vanem kui Eesti Vabariik._MG_8997Minu vanavanavanaisa Mart ehitas selle maja 1914. aastal. Ma ei kujuta ette, millised olid emotsioonid selles majas 100 aastat tagasi. Ma isegi ei kujuta ette, milline oli mu vanavanavanaisa Mart. IMG_20180225_225336.jpgVõib oletada, et ta seisab siin rehealuse ukseava ees, aga seegi pole kindel.

Ma ei kujuta ka ette, mida on näinud selle maja seinad või kui lähedalt on seda puudutanud sõjad. Metsas olla pommiaugud ja need augud pole majast sugugi kaugel. Majast polnud kaugel ka lõhkemata miin, mis nii 15-20 aastat tagasi künni ajal maapinnale ilmus ja mille leidmisest maakonnalehes lugu tehti.

Minu mälus on kellegi jutt, et naabertalus, mida ei ole enam ammu, tapeti kõik inimesed, vaid koerakuudis peidus olnud laps pääsenud eluga. Vanaema ei tea sellest midagi, aga teab, et neid naabertalusid, mida pole ammusest ajast, oli rohkem, kuid nendest pole enam vundamendi varemeidki alles. Kui me lapsed olime, siis veel oli ühes kohas kaev, kuhu sisse piiluda ja teises kohas kelder, kuhu end peita ja kolmandas kohas kasvasid head õunad. Ma tahaksin loota, et mu vanavanavanaisa rajatud kodust on ka Eesti 200. sünnipäeval rohkem alles kui head õunad…OLYMPUS DIGITAL CAMERAMardil oli kaks abikaasat, esimene suri aasta pärast seitsmenda lapse sündi, teise abikaasaga said nad 2 aastat hiljem kaksikud, tüdruku ja poisi. Esimesest abielust sündinud lastest surid mitu pisikestena ja ka teisest abielust sündinud tütar elas vaid paarikuuseks. See kõik toimus enne 1914. aastat ja mul pole aimugi, kus Mart siis elas, vanaemal samuti ei ole.

Pärast vanavanavanaisa Marti jäi talu mu vanavanaisa Oskarile. Miks nii ja mis teistest lastest sai, seda ma ei tea. Vanaemalt uurisin ja temagi ei tea enamat kui seda, et üks vend jäi täiskasvanuna rongi alla ja üks õde rändas Ameerikasse. Sugupuud uurides jääb mulje, et Oskari nooremad õed ja vennad surid lastena, välja arvatud õde, kes Ameerikasse läks ning vanemad õed ja vennad lendasid ilmselt varakult pesast välja, sedasi ehk jäigi Oskar ainsaks pärijaks.

Oskar oli kodutalu ehitamise ajal nii suur poiss, et palkides on tema higi ja vaeva samuti. Kuldsete kätega mehena aitas ta ehitada ka oma tütre maja Tartus ja poja maja Tallinna servas. Oma kolmandale lapsele ta maja ehitada ei aidanud, ta hoopis aitas tema pojad üles kasvatada, sest minu vanaisa Karl võttis endalt elu, kui isa ja onud olid pisikesed poisid.

Vanavanaisa Oskar suri, kui ma olin viiene. Ma mäletan teda ennast ähmaselt, rohkem mäletan tema öökappi, Vana Toomase lampi, tema istekohta köögilaua ääres. Mäletan isegi tema surnukeha lõhna ja kurbust, mida tema surma järel tundsin, aga ma ei mäleta ühtegi ühist hetke ega jutuajamist. Seda mäletan ka, et ta oli mulle väga armas ja täna on liigutav mõelda, et ta on kandnud mind samadel kätel, millega aitas rohkem kui 100 aastat tagasi minu lapsepõlvekodu ehitada._MG_0880Minu vanavanaisa Oskar.

Minu isa sündis oma kodutalus ja on kõik oma 56 aastat seal elanud, ka minu vend Mart elab endiselt vanematekodus ja tõenäoliselt ta jääbki sinna. Ma olen seda ka varem kirjutanud, et mu vend Mart sündis pere teise lapsena 27. detsembril nagu vanavanavanaisa Mart. Meie Teine sündis 24. märtsil nagu minu kadunud vanaisa Karl, kellele mõeldes sai Teise nimeks Karli. Õe teine laps sündi 23. oktoobril nagu meie vanavanaisa Oskar ja õde täitsa kaalus lapsele sama nime panemist, aga siiski ei teinud seda, sest vahetult enne sündis suguvõssa üks Oskar, kes on samuti vana Oskari lapselapselapselaps.

Lisaks sellele, et just need pere teise lapsena sündinud poisid omale vanade peremeestega samad kuupäevad valisid, on need poisid ka ainsana nende vanade peremeeste nägu. Selline kokkusattumus mõjub sümboolsena ja tekitab veidi tobedalt kõlava mõtte, et Mart, Oskar ja Karl sündisid uuesti ning tegid seda suremise, mitte sündimise järjekorras. See seletaks ka seda, miks Teine on meil ainus, kes tahaks koolis käimise asemel hoopis minu vanemate talus elada ja töötada.
_MG_9064Selline ongi minu Eesti. Minu lapsepõlvekodu. See kõige kodum kodu. 

See ülev tunne, mis mind hetkeks suusarajal peatas, pani mind ka saunast välja tulles seisatama ja maja vaatama. Taevas oli sinine ja selge, lumi sillerdas, korstnast tõusis suitsu ja maja ees lipuvardas lehvis sinimustvalge.

IMG_6113See on taas vana pilt, ma tegin laupäeval vaid ühe pildi, kui minutiks raudtee ülesõidu taha seisma jäime ja see olukord üsna sinimustvalge näis. Nii suusarajal kui ka saunast väljudes oli mul küll tunne, et tahaksin need hetked peatada, aga mul ei tulnud pähe seda telefoniga teha. Mitte et neid hetki oleks üldse saanud jäädvustada. Ei oleks. Need olid mu sees.cofÜkskord varem, kui suusad paremini libisesid ja pidasid.

Kuigi selle saja aasta tajumine oma lapsepõlvekodu põhjal tekitas üleva tunde, ei võtnud see mul silma märjaks. Viimast tegi hoopis Leedu presidendi ja tema kolleegide lauldud “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ning külmavärinad tõi ihule Silja Europale paigaldatud udupasunate hümn. Aitäh neile!_MG_9023Minu jaoks Eesti sünnipäev veel läbi ei ole, sest 24. veebruaril oli sinimustvalge jäätis sama otsas nagu vürtsikilud, aga just seda ma sel tähtsal päeval osta tahtsin…