13 aastat orgasmita. Ei enam!

Oeh, ma olen ligi pool aastat hoogu võtnud, et enda lugu jagada, aga ikka ei tea, kuidas selle postituse kirjutamist alustada … hoiatusega, et see sisaldab sõnu kliitor, seks, orgasm ning detaile minu intiimelu kohta? Kui see kõik on liig, siis ei tasu end selle postituse lugemisega traumeerida, sest muust ma siin väga ei kirjutagi.

Või kuna kirjutan pikemalt ka Lelo uuest mänguasjast ja loosin ühe välja, siis peaksin alustama ausõnaga, et see ei ole kinnimakstud postitus? Kui nii, siis ausõna ei saa ma selle postituse eest raha, tõesti maksin ise Lelo Sona Cruise eest 99 eurot ja tõesti on see minu isiklik lugu, ei mingit ilukirjandust. Kuna nimetatud mänguasi vapustas mind, siis soovisin, et keegi teist saaks samuti vapustatud ning palusin selleks Ulaka Kaunitari abi, aga sellest lõpu poole.

Ma alustan päris algusest. Ma olin esimest korda vahekorras 16aastaselt ehk võrdlemisi noorelt, aga partner, aeg, tunne ja kõik muu oli õige, mistõttu ütleksin, et päris esimesest korrast peale on olnud olemas kõik eeldused orgasmi saamiseks, kuid Lelo Sonani ei olnud ma vahekorras seda kogenud. Üsna levinud mure naiste hulgas, eks, igasugused naisteportaalid ja -foorumid kubisevad sellistest teemadest ja need on ühed loetumad.

Olen ka ise sedasi teiste kogemuste kohta küsinud, kuid teada olen saanud vaid seda, et ma olen meritäht, ma ei ole mõtetes kohal või mõtlen üle, mul on vale mees, seks kestab liiga lühikest aega või siis tegelikult olen saanud orgasmi, aga ma ei tunne seda ära. Nagu seda saaks mitte ära tunda. Ühesõnaga ei saanud ma targemaks, sain vaid vastuseid küsimustele, mida ma ei küsinud ja alandavat suhtumist nende poolt, kelle jaoks on orgasmi saamine maailma lihtsam asi, vannitoas piisab isegi dušisegisti eemaldamisest ja veejoa jalgevahele suunamisest. Ma ei tea … ma saan sedasi vaid puhtaks.Lelo SonaVahemärkusena olgu öeldud, et mul on kõige õigem mees üldse! Mees, keda ma armastan tuliselt ja kes on mind alati esikohale seadnud, seda ka magamistoas. 

Iseenesest ei ole ma orgasmivabade vahekordade pärast eriti põdenud, seks on selletagi nauditav, kuid siiski oleme aastate jooksul proovinud erinevaid nippe, geele ja mänguasju, mis on lubanud selleni lähemale viia. Seda mitte kinnisideest jõuda haripunktini, vaid seetõttu, et meile (või rohkem mulle) meeldibki magamistoas uusi asju proovida.

Kuigi uus ja huvitav on andnud vaheldust, olen tundnud mitmel korral end katkise naisena, et see uus ja huvitav ei ole ikkagi kaugemale viinud, kuigi kõik eeldused selleks oleks nagu olemas: mul on kõrge libiido; ma ihaldan oma meest; meil ei ole vaja libestit; eelmäng on pikk; seks on täis kirge ja kestab pikalt; ma ei häbene oma volte ja muid iluvigu, ma isegi ei mõtle nendele; mul ei ole egamugav oma meest akti ajal juhendada ega ole ebamugav ka muul ajal rääkida sellest, mis mulle meeldib, ei meeldi või millest fantaseerin; me ei pea alati arvestama võimalusega, et lapsed meid kuulevad või meile peale satuvad ehk mõtted ei ole mujal; ma olen end iga nurga alt tundma õppinud ja mis peamine, orgasm vahekorra ajal ei ole kunagi olnud minu kinnisideeks ning viimastel aastatel isegi mitte ootuseks, nii et haripunkt oleks võinud ammu üllatusena tulla, aga ei.

Olgu, ühe korra olen kogenud midagi üllatavat ja väga vabastavat ja seda olukorras, kus lapsed vaatasid teises toas telerit, nii et meil oli omajagu segavaid faktoreid ja vähe aega, kuid minust käisid seletamatult lõõgastavad lained läbi ja ma lõpetasin Silveri kaisus nuttes. Ma ei tea siiani, mis see oli, sest ma ei saa võrrelda seda ühegi teise orgasmiga, mida olen kogenud unes või ilmsi.

Jah, päris orgasmivõimetu ma ei ole, erootilised unenäod, isegi kõige jaburamad, on alati lõppenud orgasmi peale ärkamisega ning pika praktikaga jõudsin umbes 20aastaselt sinnani, et suutsin end ise täppistööga (mis on nii täpne, et seda ei anna õpetada) orgasmini viia, aga seda ainult visuaalse stimulatsiooni abil. Sama täppistöö ei anna aga magamistoas mulle midagi juurde, samuti ei anna midagi juurde ükski vibreeriv mänguasi, need hoopis kaotavad viimasegi tundlikkuse.

Kui mulle jäi kuskil silma Lelo Sona reklaam, siis see köitis kohe mu tähelepanu, sest see stimuleerib helilainete, mitte tavalise vibratsiooniga. Mõtlema pani vaid hind, sest meil on kogemus olemas, kus väga kiidetud ja veel kallim paarivibraator pakub lisastimulatsiooni vaid ühele poolele ja teise poole (loomulikult minu) lihtsalt tuimestab vibratsiooniga ära. Hakkas rahast kahju küll.

Ma käisin Lelo Sonasid e-poodides vähemalt kuu aega piilumas, et vaadata, kas need on ikka tutvumishinnaga müügis, ma otsisin nende kohta infot välismaistest kanalitest, ma vaatasin tutvustavaid videoid ja lugesin vähest saadavat tagasisidet, kuni lõpuks võtsin selle riski ning tellisin Lelo Sona ära, valisin kallima variandi, millel on ka Cruise Control.lelo-sona-cruise

Muide, tellisin musta värvi lelu, aga sain peeniserõnga ja anaallibesti. Päriselt ka. Omniva oli kellegi teise paki aadresskaardi peale kleepinud minu aadresskaardi ja nii sain ma vale paki ning õige vist jäigi kadunuks. Ilmselt kellegi öökapi sahtlisse. Kuigi Eros Butiik lubas ka selle vale paki endale jätta, leidsime Silveriga, et anaallibesti pole meie teema ja erinevad peeniserõngad pole ka pakkunud sellist elamust, et neid juurde tahaks, nii et saatsime asjad tagasi ja jäin tumeroosat Lelo Sonat ootama, sest musta enam ei olnud.

Küll olin varbaotsani pettunud, kui oma tumeroosa Lelo Sona kätte sain ja seda peopesal katsetasin – mis helilained, täiesti tavaline vibratsioon ju?! Kirusin end veidi, et nii mõttetult raha tuulde lennutasin, sest ma ei oodanud sellelt enam midagi enamat kui tavaliselt vibraatorilt. lelo-sona-cruise-2Ma olin õhtul väga väsinud, mistõttu mul ei olnud tuju uut mänguasja proovida, aga samas olin veidi uudishimulik, nii et haarasin voodis ikkagi telefoni, et otsida midagi, mis tekitaks tuju. Ma ei olnud veel õiget videoklippigi leidnud, kui Lelo Sona Cruise tegi seda, mida lubas. Ma olin leebelt öeldes hämmingus, et see juhtus nii kiiresti ja seda olukorras, kus ma ei olnud õiges meeleolus. Ma jätkasin ja jõudsin haripunkti veel kolm korda. Kolm korda!!! Ma polnud sinnani kordagi end pärast üldse puudutadagi saanud, rääkimata siis uuesti orgasmi saamisest ja nüüd siis järsku neli (kirjeldamatult paremat) orgasmi lühikese aja jooksul, seda veel visuaalse stimulatsioonita … jah, need olid hästi kulutatud 99 eurot, tuulde ei lennanud sealt midagi.

Lelo Sonaga kogetud orgasmid ei ole võrreldavad nendega, millega harjunud olin, need on tõesti sügavamad ja lõõgastavamad, varasemaid kirjeldaksin pigem poolikutena, mille järel jäi pinge alles. Mänguasi ei ole mind alt vedanud ja ma ei ole vajanud enam visuaalse stimulatsiooni abi, nii et hüvasti softporno. Mul iseenesest ei ole viimase vastu midagi, aga ma enam ei tunne, et mul oleks vaja seda vaadata.

Kui Silver Soomest tagasi jõudis, siis katsetasime Lelo Sona koos ära, kuigi ma tegelikult ei uskunud, et duo ajal võiks see sama efektiivne olla, sest igasugune kliitori stimuleerimine vahekorra ajal oli sinnani olnud tuim tegevus, ma ei tundnud enamasti midagi, pigem mõjus see segavana. Katsetuse tulemus? Nagu unes – kirjeldamatult võimas! See oli nii puhas füüsiline nauding, et mul ei olnud aega isegi emotsionaalseks muutuda ja selle uue vabastava kogemuse peale nutma hakata. Ma pigem küsisin, kus see mänguasi varem oli.

Pärast esimest korda me ei olegi enam katsetanud, vaid oleme Lelo Sonaga kindla peale välja läinud ja kõige parem on see, et ajaga on see ainult kiiremaks, lihtsamaks ja veel paremaks muutunud. Erandeid muidugi on olnud, näiteks liiga tugev võimsus on hoopis üle stimuleerinud ehk tundetuks muutnud või pole me kumbki võõras kohas suutnud hetkes olla, aga seda juhtus rohkem esimestel kuudel. Praegu ma pigem haaran Lelo järele hiljem, et asjad liiga kiiresti ei käiks.

Kui võrrelda mänguasjaga üksi saadud orgasmi vahekorra ajal saadud orgasmiga, siis viimane on täiesti teistsugune, veel võimsam ja kestab kauem ning sarnaneb nendele orgasmidele, mida olen unes kogenud. Sona kasutamise ajal ei vii mind haripunkti mitte välispidine helistimulatsioon, vaid seespidine stimulatsioon, mis on mänguasja kasutamise ajal intensiivsemalt tajutav kui muidu, nii et ma julgen väita, et Lelo Sona Cruise aitab saada ka vaginaalset orgasmi.

Ma tegelikult pean endiselt orgasmi ületähtsustatuks ja mulle meeldib seks ka selleta, seega iga kord ma abilist ei kaasa, sest selleta on protsess spontaansem, vaiksem ja pooside osas piiranguteta, aga pean tõdema, et orgasmiga variant meeldib siiski nii palju rohkem, et kui Lelo Sona peaks otsad andma, siis uue ostmine poleks üldse küsimuski, maksku see siis kas või ligi kaks korda rohkem võrreldes tutvumishinnaga.

Ma olen siiamaani hämmingus, kui lihtsalt kõik ühe mänguasjaga käib ja seetõttu on mul suur usk sellesse, et Lelo Sona võiks olla abiks paljudele naistele, kellel on raskusi orgasmini jõudmisega või kes ei jõua sinna kunagi. Olen ma ju ise elav näide – ma ei olnud 13 aastat vahekorra ajal orgasmi saanud ja nüüd piisas vaid Lelo Sona appi võtmisest ning ma võin saada soovi korral mitu orgasmi järjest, ainult et mulle enamasti piisab ühest.

Samuti said orgasmid hoopis uue tähenduse, nii et ma olen üsna veendunud, et see mänguasi pakub midagi enamat ka neile, kellel pole ühel või teisel viisil raskusi haripunkti jõudmisega.

Kui ma tutvustavat videoklippi vaatasin, siis ma sain aru, et seda mänguasja ei peagi üldse vastu keha panema ja neid helilaineid on juba kaugelt tunda, aga tegelikult see nii ei ole. Kui Lelo Sona ei ole vastu keha, siis ei ole mitte midagi tunda. Ma arvan, et kontaktivaba stimulatsiooni all on peetud tegelikult seda silmas, et Lelo Sonat ei ole vaja absoluuselt liigutada, hoia vaid sobiva koha peal, aga seda ikkagi kergelt vastu keha. Cruise Control tagab selle, et ka tugeva surve korral ei kaota mänguasi võimsust, soodsam Lelo Sona ilmselt siis kaotab, kui just päris seisma ei jää, ei oska kommenteerida.

Välismaistest infoallikatest lugesin ka seda, et Lelo Sona Cruise on lärmakam võrreldes soodama variandiga ja lärmakas on see tõesti. Kui on veel mingit olmemüra, siis ei ole tegelikult aru saada, aga üksinda haudvaikses toas on tegu päris valjuhäälse tegelasega, mis meenutab kapi peal põrisevat vanakooli telefoni.

Kes tahaks endale ka sellist “põrisevat vanakoolid telefoni”, siis Ulakas Kaunitar kingib ühele lugejale kallima variandi ehk Lelo Sona Cruise`i. Loosis osalemiseks ei pea tegema muud, kui toimivat e-maili kasutades postitust kommenteerima. Absoluutselt ei pea olema sama avameelne ja minuga oma voodielu detaile jagama, kommenteeri kas või tänast ilma, aga kui keegi sai samastuda ja tundis, et tema jaoks oli postitus lohutav ja lootust andev (mitte liig, mis liig) siis seda oleks rõõm lugeda, et mitte tunda end praeguse avameelsuse pärast väga ebamugavalt.*

Lelo Sona Cruise stimuleerija loosin välja 14. juunil säilitades võitja privaatsuse ehk avalikustan vaid varjunime ja/või kommentaari.

14. juuni: Üllatus Ulakalt Kaunitarilt ehk loosi võitjad

Kellele loosiõnn ei naeratanud, siis 24. juunini või kuni laoseisu lõpuni on mõlemad stimulaatorid sooduskupongiga sidrun poole odavamad. Ma ei julge lubada, et laoseis antud kuupäevani vastu peab ja halb uudis on see, et järgmisele kogusele ei saa Ulakas Kaunitar enam nii suurt soodustust pakkuda, sest Lelo poolt on tutvumishindade kampaania läbi, mis tähendab, et ka edasimüüjatele kehtivad teised hinnad. Hea uudis on aga see, et kupong sidrun jääb tähtajatult kehtima ja annab edaspidi tervele ostukorvile 10% suuruse soodustuse.

19. juuni: LELO tuli korra veel vastu ja Ulakas Kaunitar saab edasi soodushinda pakkuda ehk Sonad on taas saadaval, kuid tarneaeg on umbes 10 päeva. Loodetavasti rohkem ladu tühjaks ei saa ning keegi soodushinnast ilma ei jää.

Kui kellegi jaoks on tegu juba tuttava mänguasjaga, siis teie kogemusi oleks väga huvitav lugeda ja usun, et ma pole ainus uudishimulik. Ma tundsin teiste kogemustest väga puudust, kui ise eeltööd tegin, sest tavaliste inimeste kogemused on ikkagi midagi muud, kui mänguasjade testimistele spetsialiseerunud välismaiste blogijate-youtuberite arvustused.

Kui veel orgasmidest rääkida, siis ma ei ole neid mitte kunagi teeselnud, nii et Silver on algusest peale olukorraga kursis olnud. Kuna ta ei ole teistega sellistel teemadel nii avameelne, siis tema vaatenurgast ma ei räägi, kuid ma võin öelda, et ta on kolmanda osapoole nii omaks võtnud, et ma talve jooksul avastasin korduvalt, et ta oli minu peale mõeldes mänguasja magamistoas laadima pannud. Väike asi, aga minu jaoks mõjus alati hoolivalt ja armastavalt.

*Ma tegelikult ei tunne end väga ebamugavalt, sest seks on miski, millest räägin vabalt ema ja isegi isa ning vanaemaga, sõpradega, sama avameelsete juhututtavatega, tulevikus ka lastega, kui nad soovivad, sest minu jaoks on seks üks põnevamaid jututeemasid, mitte tabuteema. Aga ma tean, et kõik ei räägi sellest, pigem isegi taunivad sellist avameelsust, nii et hetkel on mul veidi tunne, et olen surunud peale midagi, millest üks või teine midagi kuulda ei taha. Tahaksin loota, et need, kellele selline avameelsus absoluutselt ei istu, võtsid hoiatust kuulda ega lugenud vägisi midagi, mis neid silmi pööritama paneb.

Ülev hetk

Viimasel ajal on olnud väga palju sinimustvalget. Uudistes, sotsiaalmeedias, tänaval, koolis, lasteaias, poes. Kohati tekitas see meeleolu, kohati küsimusi. Üks küsimärk tekkis poes temaatilisi teeküünlaid vaadates. Need olid nagu teeküünlad ikka, vaid sinimustvalge kleeps kattis küünlavaha ja see oli piisav lisa, et küsida kuue küünla eest üle kolme euro. See polnud muidugi ainus kord, kus tekkis #lipuvärvidrahaks tunne, aga ma end väga häirida ka ei lasknud, sest me oma raha lipuvärvideks ei teinud. Või siis veidi tegime, kui lastele sinimustvalged kikilipsud ja õhupallid ostsime, aga esimesed kestavad kaua ja teised polnud nii kallid, et lisaks õhupalli maitsele oleks ka lipu maitse suhu tulnud.

Samal ajal, kui keegi tuli heale ideele kleepida lipuvärvid teeküünaldele ja need mitmekordse hinnaga maha müüa, tuli hea idee ka Kalevil, kelle juubelikollektsioon on huvitava mustriga. Minu jaoks oligi see lihtsalt muster, aga Silveri vennapoeg nägi seal koode ja kui ta need koodid lahti muukis, siis said neist tähed, tähtedest omakorda sõnad. Sama laulu sõnad, mille viis mängib ka Eesti-kujuliselt rippuvate šokolaadide reklaamis – “Eesti muld ja Eesti süda”.

Selline avastus on liigutav. Vähemalt mind liigutas, sest “Eesti muld ja Eesti süda” on üks parimaid lugusid ühelt parimalt esitajalt. Jah, ma tean, et tegelikult on see üks parimaid luuletusi Lydia Koidulalt, aga minule seostuvad need sõnad siiski alati Rujaga, Urmas Alenderiga.

Keegi on nendele sõnadele ka palju pilte juurde lisanud, teiste hulgas pildi minust (algusega 2.54), mille avastamine oli aastaid tagasi paras üllatus, aga kuna lugu mulle väga meeldib, siis sellist väikest pildivargust võtsin meelitusena.

Eesti 100. sünnipäev möödus meie peres tegelikult üsna märkamatult. Meil oli mineku ja külakostiks vaaritamise mõtteid, aga kui neljapäeva õhtuks Teisel taas kõrge palavik tekkis, siis oli juba selge, et mineku mõttest võime kohe loobuda. Kuna ka terve reedene päev möödus lapsel kõrges palavikus, siis laupäeva osas polnud meil enam üldse mingeid ootusi ja arvestasime koduse laatsaretiga.

Läks aga nii, et laupäeva hommikust alates noris Teine kõigiga tüli ehk meie vana hea laps oli tagasi ning haigusest polnud enam mingit jälge. Siiani ei ole. Kaks nädalat tagasi oli tal samamoodi paar päeva kõrge palavik, ka Esimesel ja Kolmandal oli ning kogu kamba peale lisandus vaid Esimesele kerge nohu ja köha. Imekombel jäi tookord Neljas täiesti puutumata, kuigi lisaks palavikus vendade seltskonnale veetis ta neli päeva kodus koos oma tõbise sõbrannaga, keda ma hoidsin. Hoidmiseks on seda ehk palju nimetatud, sest tüdrukud ajasid rohkem oma asja ning minu asi oli neid vahepeal vaid sööma kutsuda. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, eks.

Ühesõnaga laupäeval oli Teisel täitsa hea enesetunne, aga meil polnud enam mingit tunnet ja isegi, kui oleks olnud, siis me ei oleks julgenud minna Teisega paraadile või Silveri vanemate juurde, kus me igal aastal Eesti sünnipäeva tähistanud oleme. Esimest pelgasime Teise tervise pärast ja teist Silveri ema tervise pärast. Samas niisama kodus ka olla ei tahtnud, nii et läksime hoopis minu vanemate juurde suusatama ja sauna ning kiluvõileibu tegema. cofNeed on pühapäevased kilukad. Porruga, sest rohelist sibulat polnud enam saada. 

Ma võtsin Eesti sünnipäeva puhul eesmärgiks suusatada 10 kilomeetrit, millega oleksin isikliku rekordi teinud, aga Silveri suusad ei libisenud hästi ja isa suusad libisesid liiga hästi, seda nii edasi kui ka tagasi, nii et ma jaksasin suusatada ainult 3,5 kilomeetrit. Ma ei olnud pettunud, sest selle maa jooksul tabas mind Eesti sünnipäeva kõige ülevam hetk, kui eemalt metsa äärest vaatasin oma lapsepõlvekodu ja taipasin, et see kodu on veel vanem kui Eesti Vabariik._MG_8997Minu vanavanavanaisa Mart ehitas selle maja 1914. aastal. Ma ei kujuta ette, millised olid emotsioonid selles majas 100 aastat tagasi. Ma isegi ei kujuta ette, milline oli mu vanavanavanaisa Mart. IMG_20180225_225336.jpgVõib oletada, et ta seisab siin rehealuse ukseava ees, aga seegi pole kindel.

Ma ei kujuta ka ette, mida on näinud selle maja seinad või kui lähedalt on seda puudutanud sõjad. Metsas olla pommiaugud ja need augud pole majast sugugi kaugel. Majast polnud kaugel ka lõhkemata miin, mis nii 15-20 aastat tagasi künni ajal maapinnale ilmus ja mille leidmisest maakonnalehes lugu tehti.

Minu mälus on kellegi jutt, et naabertalus, mida ei ole enam ammu, tapeti kõik inimesed, vaid koerakuudis peidus olnud laps pääsenud eluga. Vanaema ei tea sellest midagi, aga teab, et neid naabertalusid, mida pole ammusest ajast, oli rohkem, kuid nendest pole enam vundamendi varemeidki alles. Kui me lapsed olime, siis veel oli ühes kohas kaev, kuhu sisse piiluda ja teises kohas kelder, kuhu end peita ja kolmandas kohas kasvasid head õunad. Ma tahaksin loota, et mu vanavanavanaisa rajatud kodust on ka Eesti 200. sünnipäeval rohkem alles kui head õunad…OLYMPUS DIGITAL CAMERAMardil oli kaks abikaasat, esimene suri aasta pärast seitsmenda lapse sündi, teise abikaasaga said nad 2 aastat hiljem kaksikud, tüdruku ja poisi. Esimesest abielust sündinud lastest surid mitu pisikestena ja ka teisest abielust sündinud tütar elas vaid paarikuuseks. See kõik toimus enne 1914. aastat ja mul pole aimugi, kus Mart siis elas, vanaemal samuti ei ole.

Pärast vanavanavanaisa Marti jäi talu mu vanavanaisa Oskarile. Miks nii ja mis teistest lastest sai, seda ma ei tea. Vanaemalt uurisin ja temagi ei tea enamat kui seda, et üks vend jäi täiskasvanuna rongi alla ja üks õde rändas Ameerikasse. Sugupuud uurides jääb mulje, et Oskari nooremad õed ja vennad surid lastena, välja arvatud õde, kes Ameerikasse läks ning vanemad õed ja vennad lendasid ilmselt varakult pesast välja, sedasi ehk jäigi Oskar ainsaks pärijaks.

Oskar oli kodutalu ehitamise ajal nii suur poiss, et palkides on tema higi ja vaeva samuti. Kuldsete kätega mehena aitas ta ehitada ka oma tütre maja Tartus ja poja maja Tallinna servas. Oma kolmandale lapsele ta maja ehitada ei aidanud, ta hoopis aitas tema pojad üles kasvatada, sest minu vanaisa Karl võttis endalt elu, kui isa ja onud olid pisikesed poisid.

Vanavanaisa Oskar suri, kui ma olin viiene. Ma mäletan teda ennast ähmaselt, rohkem mäletan tema öökappi, Vana Toomase lampi, tema istekohta köögilaua ääres. Mäletan isegi tema surnukeha lõhna ja kurbust, mida tema surma järel tundsin, aga ma ei mäleta ühtegi ühist hetke ega jutuajamist. Seda mäletan ka, et ta oli mulle väga armas ja täna on liigutav mõelda, et ta on kandnud mind samadel kätel, millega aitas rohkem kui 100 aastat tagasi minu lapsepõlvekodu ehitada._MG_0880Minu vanavanaisa Oskar.

Minu isa sündis oma kodutalus ja on kõik oma 56 aastat seal elanud, ka minu vend Mart elab endiselt vanematekodus ja tõenäoliselt ta jääbki sinna. Ma olen seda ka varem kirjutanud, et mu vend Mart sündis pere teise lapsena 27. detsembril nagu vanavanavanaisa Mart. Meie Teine sündis 24. märtsil nagu minu kadunud vanaisa Karl, kellele mõeldes sai Teise nimeks Karli. Õe teine laps sündi 23. oktoobril nagu meie vanavanaisa Oskar ja õde täitsa kaalus lapsele sama nime panemist, aga siiski ei teinud seda, sest vahetult enne sündis suguvõssa üks Oskar, kes on samuti vana Oskari lapselapselapselaps.

Lisaks sellele, et just need pere teise lapsena sündinud poisid omale vanade peremeestega samad kuupäevad valisid, on need poisid ka ainsana nende vanade peremeeste nägu. Selline kokkusattumus mõjub sümboolsena ja tekitab veidi tobedalt kõlava mõtte, et Mart, Oskar ja Karl sündisid uuesti ning tegid seda suremise, mitte sündimise järjekorras. See seletaks ka seda, miks Teine on meil ainus, kes tahaks koolis käimise asemel hoopis minu vanemate talus elada ja töötada.
_MG_9064Selline ongi minu Eesti. Minu lapsepõlvekodu. See kõige kodum kodu. 

See ülev tunne, mis mind hetkeks suusarajal peatas, pani mind ka saunast välja tulles seisatama ja maja vaatama. Taevas oli sinine ja selge, lumi sillerdas, korstnast tõusis suitsu ja maja ees lipuvardas lehvis sinimustvalge.

IMG_6113See on taas vana pilt, ma tegin laupäeval vaid ühe pildi, kui minutiks raudtee ülesõidu taha seisma jäime ja see olukord üsna sinimustvalge näis. Nii suusarajal kui ka saunast väljudes oli mul küll tunne, et tahaksin need hetked peatada, aga mul ei tulnud pähe seda telefoniga teha. Mitte et neid hetki oleks üldse saanud jäädvustada. Ei oleks. Need olid mu sees.cofÜkskord varem, kui suusad paremini libisesid ja pidasid.

Kuigi selle saja aasta tajumine oma lapsepõlvekodu põhjal tekitas üleva tunde, ei võtnud see mul silma märjaks. Viimast tegi hoopis Leedu presidendi ja tema kolleegide lauldud “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ning külmavärinad tõi ihule Silja Europale paigaldatud udupasunate hümn. Aitäh neile!_MG_9023Minu jaoks Eesti sünnipäev veel läbi ei ole, sest 24. veebruaril oli sinimustvalge jäätis sama otsas nagu vürtsikilud, aga just seda ma sel tähtsal päeval osta tahtsin…

10. pulma-aastapäev (Grand Rose spaahotellis)

Ma olen 29aastane ja ma olen 10 aastat abielus olnud. See on hea tunne, isegi veel parem kui 19aastaselt abielluda. Siis mulle tundus, et ma olen piisavalt vana, et abielluda ja see oli nii äge. Nüüd ma mõtlen, et ma olen nii noor ja nii kaua abielus olnud, see on veel ägedam. OLYMPUS DIGITAL CAMERAKui rääkida abiellumisest, siis ma teeksin endiselt palju asju teisiti, aga abikaasa jätaksin igatahes samaks. Ma olen aastaid võtnud Silverit, meie suhet, abielu, perekonda ehk kogu tervikut iseenesestmõistetavana, sest … no kuulge, ma ju teadsin, millise mehega tegu on, eks. Kuid kuuldes ja nähes, mis toimub meie ümber, kuidas tunded lahtuvad või kuidas inimesed muutuvad, tunnen aina enam, et õnn on endiselt armastada ja olla armastatud.OLYMPUS DIGITAL CAMERA Mul on vedanud, et ma ei eksinud Silveris ja ta on siiani see mees, kelle ma ära võtsin (tema esimest sammu võis ootama jäädagi), tegelikult isegi veel mehem! Silveril on vedanud, et ma ta ära võtsin, kuigi ma olin 15aastaselt seda meelt, et ma nii koledat ja tagasihoidlikku peikat endale ei taha. 16aastaselt juba tahtsin, sest selgus, et ebaatraktiivne välimus ei takista liblikatel lennata ja mõistsin, et tagasihoidlikkus on tegelikult voorus. Tänaseks on tollest alakaalulisest aknega võitlevast koleda potisoenguga poisist koorunud välja täitsa kena mees, kes tegelikult ei ole üldse nii tagasihoidlik, nii et mul vedas topelt.

Meil mõlemal on vedanud, et meie suhtest ei ole kadunud usaldus, mõistmine, toetus, naer, igatsus, kirg, iha ja soov olla teineteisega. See kõik ei olegi tegelikult nii iseenesestmõistetav.

Ühel õhtul, kui ma Silveri kaisus telerit vaatasin ja möllavatele lastele käratasin, et nad vaiksemalt võtaksid, mõtlesin hetke ja ütlesin Silverile, et see hetk, see kodusoojus, need möllavad lapsed, mina tema embuses … et see ongi SEE, see miski, mida raha eest ei osta, ja meil on see olemas. See on puhas õnn. Kui midagi veel soovida, siis ainult seda, et see nii ka jääks ja möllavate laste asemel hakkaksid teineteise kaisus teleri vaatamist segama möllavad lapselapsed.000036Olgu, paremaid pulmapilte soovin ka ja tahtsingi tegelikult 10. aastapäeva puhul uued ilupildid teha, aga see tuhin läks fotograafiga kirjavahetust pidades üle. Asi ei olnud hinnas, selleni me üldse ei jõudnudki. Ma lihtsalt ootan siiani, kas 28. detsember sobib või mitte. Ehk järgmisel või ülejärgmisel aastal. Igavesti ka ei taha edasi lükata, sest võiksime piltidel ikka noored ja ilusad olla, eksju.

Pulma-aastapäeva veetsime Grand Rose spaahotellis, aga selle valiku tegemine ei olnud üldse kerge, sest esiteks me ei olnud vaimustuses 300 km pikast sõidust ja teiseks leiab Grand Rose hotelli kohta palju kriitikat. Lõpuks said määravaks siiski võimalus ja hind – ma jäin koha bronnimisega lihtsalt jälle nii hiljaks, et eelistatud spaahotellides ei olnud enam kolmeks ööks tuba saada ja sobivate võimaluste hulgast oli Grand Rose kõige soodsam, lisaks ka kõige romantilisem ja romantilist puhkust me soovisimegi. Lootsime valikust parimat, aga samas olime valmis kõige hullemaks, sest olime lugenud palju kommentaare, kus rõhutati spaahotelli karjuvat vajadust uuenduskuuri järele.

Fuajeesse astudes oli minu arvates kõik sama ilus ja luksuslik kui umbes 11 aastat tagasi vahetult pärast avamist. Vastuvõtt oli soe, sõbralik ja nalja visati ka, nii et mul ei tekkinud tunnet, et olen maamats, kes on peenesse hotelli ära eksinud, pigem oli oma inimese tunne.sdrmdeKuna ma teadsin, et hotell vajab hädasti uuenduskuuri, siis olin eriti tähelepanelik kõige suhtes, aga nägin koridorides vaid üht katkist lampi, mis oli kolmandaks päevaks korda tehtud. Kõik oli terve, puhas, ilus ja täis romantilisi detaile.sdrcofMe valisime DeLux toa ja ma rõhutasin, et soovime kindlasti vanniga tuba, sest selleta oleksime võinud vabalt standardtoas ka ööbida. Vanniga toa me saime ja esmamulje oli väga meeldiv, kõik oli piinlikult puhas ja korras, ei mingit sosistavat vajadust remondi järele, karjuvast vajadusest rääkimata. Nii heas korras ei olnud eelmisel aastal isegi mitte uhiuus V Spa hotellituba, kus pool vannitoa põrandat oli korralikult maha pesemata vuugisegust hall.

Hiljem küll esinesid ka meie DeLux toas mõned pisivead, näiteks vannitoas valamu kork ei töötanud, sisse läks, aga välja ei tulnud. Silver veidi mässas sellega ja võttis korgi üldse ära. Vetsupott streikis veidi ja vajas nupu vajutamisel head tunnetamist, sest muidu lasi vett väga vähe või kogu raha eest.

Esimesel õhtul oli vannitoas vahelduva eduga tunda veidi ebameeldivat lõhna ja see kerkis hetkeks tugevamalt üles, kui pärast vannis käimist vesi alla jooksis, aga pärast seda kadus see lõhn täielikult.

Üks antiikse välimusega kummut oli ka kulumisjälgedega, värv oli kohati maha koorunud. Mõne jaoks võib see muidugi olla täiesti aegunud mööblitükk, aga meie jaoks oli tegu väärikalt vananeva kaunitariga, seega meie silmis see viga ei olnud.

Kokkuvõttes oli üldmulje siiski väga hea ja leitud vead on otsitud vead, sest tegelikult need meid ei häirinud ja me poleks neid mainimisväärsetekski pidanud, kui poleks eos teadnud, et meid ootab lagunev hotell.

Veaks on seda ehk palju nimetatud, aga pesemisvõimaluse lahendus oli küll ebamugav, sest vannis püsti seistes oli Silveril pea vastu lage ja ta on 170 cm pikk lühike … ma ei tea, kuidas pikad inimesed end seal pesevad. Tundub, et mitte lage nühkides, sest see oli lumivalge. Ebamugavaks tegi asja ka näiteks vannikardina puudumine, mistõttu pesin ma pead istudes, kuna muidu oleks terve vannituba ujunud.
cofEsimesel õhtul läksime juba tuttavasse La Perla restorani sinikarpe sööma, aga kohapeal mõtlesime ümber ja Silver võttis pardifilee ning mina mereandidega (sinikarbid, krevetid, seepia, kalmaar, kaheksajalg) pasta, et proovida ära ka teised mereelukad.cofKui oma pasta kätte sain, siis selgus, et see ei sisalda kaheksajala tükke, vaid kaheksajala beebisid ja mul oli tükk tegu, et esimene ära süüa. Maitsel ei olnud viga, sest seda väga ei olnud, aga välimus hakkas vastu ja kolmandat beebit ma enam ära süüa ei suutnud. Lisaks sinikarpidele tundsin enda arvates veel krevetid ära, aga hiljem selgus, et krevettide pähe sõin ka seepiaid. Maitse poolest ma neil mingit vahet ei teinud, olid ühtemoodi head. Taldrikust leidsin veel veidraid kummitihendeid, mis olid ka suus kummised ja maitselt maitsetud, hiljem sain teada, et need olid kalmaarirõngad.

La Perlas käisime ühe korra veel, siis sõime ainult šokolaadi fondante jäätise ja vaarikakastmega, need olid väga head.
cofPärast La Perlat ligunesin ma pikalt rasvases vannivees. Jagasin lühidalt Signe Seebid vannikreemi kogemust ka Instagramis, kus kirjutasin, et edaspidi jään vannipiima juurde, aga pärast teist kogemust võtan sõnad tagasi ja ütlen, et tegelikult on ka vannikreemist rasvane vesi ütlemata mõnus. Ma panin esimesel korral kaks südant vette, sest arvasin, et ühe jaoks on vett liiga palju, aga läksin sedasi liiale, ühe vannikreemiga oli kogemus oluliselt meeldivam.

Kusjuures ma tegin valiku puhtalt lavendli lõhna pärast, ma isegi ei süvenenud toote omadustesse, aga nüüd loen, et vannikreem sisaldab rohkelt vitamiine ja nahka parandavaid ning niisutavaid aineid, lavendli aroom aitab kaasa hea une tekkele ja on  rahustav, lisaks on lavendlil antiseptiline toime, aitab leevendada lihasevalu, peavalu ja migreeni, ning köha. Köha? Kaasa võetud köhatablette mul tõesti vaja ei läinud, nii et hakka või uskuma, et vannikreem aitas köha leevendada.

Mul jäi neli südant veel alles ja ma alguses mõtlesin need sinna jätta, sest meil ju vanni ei ole, aga kartsin, et need visatakse ära. Hea, et ma neid sinna ei jätnud. Meil küll vanni ei ole, aga on kõrge dušialus, kus lapsed saavad need ära kasutada, kui neil peaks nahk korrast ära minema või köha tekkima.

Mulle on jäänud viimasel ajal mulje, et iga lingi, kiidusõna ja muu sellise taga nähakse kinnimakstud reklaami, nii et ma ei tea, kas pean rõhutama, et ma ostsin ise selle toote ega tee siin mingit salajast koostööd? Lisaks ostsin ka vetikaseebi ja purgi jalavannisoola, sest mulle meeldivad need tooted juba varasemast ning mul ei ole kahju neid avalikult kiita. Kui üdini aus olla, siis pakis oli ka kristalldeodorant, mida ma ei tellinud, aga ma ei tea, kas see oli eksitus, vihje või kingitus. Ma olen nii mats, et huvi tundmata ja tänamata võtsin selle deodorandi kasutusse.

Tagasi Grand Rose spaahotelli juurde minnes, siis meil ei ole vist kuskil mujal paremat hommikusöögi kogemust olnud. Ma ei mäleta, et me oleks 11 aastat tagasi seal hommikust söönud, aga seekord olime kõigil kolmel hommikul platsis, viimasel kahel hommikul oluliselt varem kui esimesel, sest esimesel korral oli inimesi nii palju, et järjekord oli pikk ja kõik kohad olid võetud, mistõttu pidime endale tegema ruumi kolmekäigulise söömaaja jaoks kaetud laua taha. Järgmistel hommikutel ei olnud järjekorda ega isegi teisi inimesi läheduses söömas, nii et saime rahulikult head ja paremat valida ning seda privaatselt nosida.

Valikus olid erinevad pagaritooted galetini välja, vorsti- ja juustuviilud, pudrud, müslid, jogurtid, mahlad, köögiviljad, puuviljad, saiakesed, omlett, pannkoogid, kartulisalat, soojad oad, peekon, erinevad liharohked vorstid, lihapallid, kohvid, cappuccino, kakao ja nii edasi. Me jõudsime maitsta vaid pooli asju ja nende hulgast valmistas ainsana pettumust kohev pannkook, kuid see eest pole ma üheski hotellis paremat kartulisalatit söönud.

Sama hea valik on ehk olnud vaid V spaahotellis, aga aasta tagasi polnud restoran seal päris valmis, mis vähendas oluliselt meeldivat kogemust ja isegi, kui täna on seal kõik detailid paigas, siis Grand Rose restorani atmosfäär on ikkagi hoopis teine. Muide, ka restoranis oli kõik puhas ja korras, ei karjunud seal miski uuenduskuuri järele, pigem jäi mulje, et täitsa uus koht.
cofKuna esimesel hommikul jõudsime hilja sööma, siis jõudsime ka hilja saunakeskusesse. Mis mulle Grand Rose spaahotelli juures väga meeldib, on see, et hotelli külalised saavad eraldi uksest otse spaasse, ei mingit fuajeest või riietusruumist läbi käimist. Meie saabumisajaks oli spaas juba piisavalt inimesi, rätikud olid kõik käiku võetud, aga mu küsimise peale toodi tagaruumist kohe suur ports puhtaid asemele.

Spaas jäi küll juba kulumisjälgi silma. Näiteks soolaaurusaunas oli vaid sool, ei olnud õiget auru ega sooja ning neid ei tulnud ka kolmandaks päevaks. Teisel päeval oli kasesaun remondis. Duši all pesemiseks tuli veidi aega varuda, sest vesi oli kohati liiga külm, kuum või seda lihtsalt ei tulnud ja nuppu tuli aina uuesti vajutada. Basseinide mosaiikplaatides jäid silma tühimikud, mullivannis seljamassaaži funktsioon ei töötanud ja plastikult koorus kohati värvi maha.

Muide, me olime ühed viimastest, kes aegunud saunakeskuses lõõgastuda said, jaanuaris algabki see vajalik uuenduskuur. Üldmulje oli tegelikult ikkagi hea, saunad olid ilusad, spaa hubane ja nähtud pisivead ei mõjunud ebameeldivalt. Kui, siis ainult soolaaurusaun jäi kahtlaseks.
mdeMa ei ole kunagi varem ühtegi hoolitsust võtnud, nii et ma ei tea, kuidas teistel spaahotellidel see osa lahendatud on, aga Grand Roses on hoolitsuste toad saunakeskuses. Neid tube on palju, kõigil on ilusad uksed ja ilusad nimed. Hommiku poole saab hoolitsusse minna veel susside sahinal, aga minu aeg oli pärast lõunat ja selleks ajaks ujuks kogu põrand, nii et sussidega keskuses käia ei saanud. Vahemärkusena ütlen, et standartubadega sussid kaasa ei tule ja kuna olin korduvalt lugenud kriitikat nende puudumise kohta, siis eeldasin, et neid hotelli poolt neid üldse ei ole, aga meie DeLux toas olid olemas. Pärast kodulehelt vaatasin, et nii ongi, sussid tulevad kaasa DeLuxi ja siivdiga ning standartubades ööbijad peavad paljajalu olema.

Grand Rose Rituaali* valisin välja laavakivide tõttu, sest mulle on alati tundunud vastumeelne igasugune keha mudimine, aga kuumade laavakivide all magamine tundus küll mõnus. Jah, mul oli ettekujutus, et laavakivide hoolitsus ongi just selline nagu piltidel – magan kõhuli ja selja peal on latakad kivid. Reaalsus oli ikka hoopis teine.

*Hoolitsus soojade laava- ja vääriskividega. Protseduuri käigus kannavad päikeseenergiaga laetud soojad laavakivid edasi positiivset energiat, mis koos tšakratele asetatud vääriskivide müstiliste võngetega vallandavad keha ja vaimu harmoonia ning heaolutunde.

Ma sain jalga ühekordsed stringid, kõhutasin lauale ja ütlesin, et see on mu kõige esimene kogemus, mille peale vastati, et sellisel juhul on see julge valik. Julge seetõttu, et hoolitsus kestab 80 minutit. Ütlen etteruttavalt, et mulle ei tundunud kordagi aeg liiga pikk, pigem sai kõik liiga ruttu läbi.

Igatahes mingit kivide all magamist ei olnud, mind muditi kõrvalestadest varbatippudeni läbi ja see meeldis mulle, ei tekkinud mingit vastumeelsust. Ma olin alguses kõhuli, sain esimese asjana selja peale kuumad kivid, aga mitte otse naha peale nagu piltidel olen näinud, vaid rätik jäi vahele, sest kivid olid tõesti kuumad. Edasi muditi jalad ükshaaval läbi, esmalt ohtra massaažiõliga ja lõpetuseks kuumade kividega. Samamoodi käidi kogu keha läbi, vaid intiimsed piirkonnad jäid püsivalt rätiku alla peitu. Kui ma selili olin, siis pärast jalgade masseerimist jäeti varvaste vahele soojad laavakivid, pärast käte masseerimist pisteti pihku soojad kivid ja alakõhust kurguauguni asetati seitse jahedat poolvääriskivi. Lõpetuseks sain kivi kolmandale silmale ja jäin umbes kümneks minutiks omapead.mdeKui hella massaaži ajal oli nii lõõgastavalt hea olla, et uni tuli vägisi peale, siis lõpu poole tuli mul hoopis energia sisse ja ma ei suutnud need viimased 10 minutit kinnisilmi lõõgastuda, pigem vaatasin lakke ja mõtlesin, kui mõnus kogemus see oli ja imestasin tekkinud energia üle. Kui hoolitsuse tegija tagasi tuli ja kive ära korjama hakkas, siis ta kirjeldas, mida ühed või teised kivid teevad ja ma isegi uskusin teda, sest ma tundsin ise, et ma pakatan uuest energiast. Mul lähevad tavaliselt silmad kohe kõõrdi ja pahupidi, kui end hetkeks kuskile pikali viskan, aga pärast seda hoolitsust oli hoopis võimatu silmi kinni hoida.

Ma tundsin end ikka täiesti uue inimesena ja tahtsin kohe Silverile ka sama hoolituse võtta, et temagi kogeks midagi nii meeliületavat, kuid kahjuks olid kõik ajad võetud, nii et jäi ilma. Kui peaksime veel Grand Rose spaahotelli puhkama minema, siis võtan raudselt uuesti sama hoolitsuse ja seekord kahele. Kes sinna minemas, siis soovitan soojalt Grand Rose Rituaali.
cofSama päeva õhtul ootas meid aastapäeva tähistamiseks Grand Rose restoranis kolmekäiguline romantiline õhtusöök. Sellega ma ei jäänud väga rahule. Esiteks soovitud privaatse nurga asemel saime pigem kõige avatuma nurga, kust igale sisenevale külalisele avanes vaade otse meile ja minul oli vaade nii-öelda köögipoolele, mille vahet personal siblis. See küll ei häirinud, aga samas ei tekitanud ka romantilist õhkkonda. Teiseks ei jäänud ma rahule söögiga. Ma olen rohkem ikka kartuli ja hakklihakastme inimene, mitte gurmaan, kes saab pärlkuskussist maitseelamuse. ClipboardEelroog oli tegelikult väga hea, guugeldamata ütleksin selle nimeks lõhe tik-tak, aga tegelikult oli see “Tataki”. Madalküpsetatud kanafilee oli ka söödav, kuigi ma olen harjunud pehmema kanalihaga, kuid pärlkuskussi ma süüa ei suutnud, hakkas vastu. Ühesõnaga pearoast sõin ma ainult pool kanafileed ära ja magustoidust paar õunatükki ning kreemi. Võib-olla magustoit oleks isegi meeldinud, kui ma ei oleks eelroast ja poolest kanafileest kõhtu täis saanud, kuid iga kell eelistaksin sellele ikkagi šokolaadi fondanti.

Vahemärkus: Silver palus rõhutada, et ta pole nii pirts nagu mina ja talle maitses kõik. Midagi ta alles ei jätnud.

Õhtusöögi ajal saime kinnitust ka sellele, et me pole veinisõbrad. Kana kõrvale soovitatud valge vein ei meeldinud meile kummalegi, täitsa arusaamatu, kuidas mõned inimesed saavad iga päev õhtusöögi kõrvale veini juua. Meil oli tuppa varutud ka Martini Asti, mis on üks vähestest vahuveinidest, mis mulle meeldib, kuid pärast valge veini maitsmist kadus meil ka vahuveini isu ja Martini Asti seisab meil nüüd kodus külmikus.

Pulma-aastapäevale pani punkti film “See on alles algus”, mis oli nii igav, et selle asemel oleksime võinud hotellitoas teineteise kaisus “Visa hinge” vaadata. Selle filmielamuse kompenseeris järgmisel päeval vaadatud “Jumanji”, mida läksime vaatama vaid seetõttu, et midagi paremat valikus ei olnud. Kui esimeselt filmilt ootasime enamat, siis teine film üllatas positiivselt. “Jumanji” oli veel 3D film, millega meil on olnud ainult üks kogemus ja see polnud positiivne, kuid andsime siiski 3D-le uue võimaluse, või õigemini ei olnud meil teist võimalust, aga seekord saime tänu sellele veel parema filmielamuse, nii et me ei karda enam 3D seansse.
mdeTeisel hommikul sõime varakult ja jõudsime esimestena saunakeskusesse, mis oli lõpuks tund aega ainult meie päralt. See oli küll kõige parem saunakeskuse kogemus, rahulik ja lõõgastav, me isegi mõnulesime soojadel toolidel, kuigi tavaliselt me ei viitsi seda teha, sest see ei mõju rahvarohkuses ja lärmis lõõgastavalt. Sedasi rahus, vaikuses, hämaras valguses ja mõnusas keskkonnas mõjus küll.
mdeKasutasime saunakeskuses võimalust ja katsetasime esimest korda massaažitoole, mis osutusid pigem piinapinkideks ja pakkusid meile rohkem nalja kui lõõgastust. Pärast massaažitooli käis Silver klassikalises massaažis, mis oli ka tema päris esimene hoolitsus ja osutus meeldivaks kogemuseks. Kiitis väikest kasvu naise tugevaid käsi, tal oli kohati isegi valus olnud, aga talle meeldis see valu. Mina oma hoolitsuse käigus nii tugevat massaaži ei saanud, ma sain meeldivalt kerge mudimise, mis oli minu jaoks täpselt paras, tugevamat ma ei olekski soovinud.
sdrViimasel hommikul olime ka varakult saunakeskuses platsis, aga seekord me esimesed ja ainsad ei olnud ning kolmandat hommikut järjest ei viitsinud seal pikalt olla ka, nii et tegime kiire külastuse ja läksime tuppa asju pakkima, et plaanitust ligi 2 tundi varem praamile jõuda ja koju sõita. Oli mõnus puhkus, aga väike koduigatsus oli ka juba peal.

Viimasel hommikul kasutasin pesemas käies vannitoas olnud šampooni, palsamit ja dušigeeli ning need lõhnasid nii hästi, et ma täitsa kirusin end, et ma oma nõgesešampooni kaasa tassisin ja seda terve aja kasutasin. Kuigi ma avastasin need tooted hilja, siis kiidan neid ka, taas ühed parimad, mida olen kohanud. Tavaliselt mulle hotellides olevad tooted ei istu ja seetõttu ma esimestel päevadel isegi ei tundnud nende vastu huvi, kuni niisama palsamit nuusutasin ja sellesse kohe armusin.IMG_20171230_094245.jpgKokkuvõttes anname sellele spaapuhkusele maksimum punktid, mis tulevad veidi ka selle arvelt, et me kartsime uuenduskuuri järele karjuvat spaahotelli. Selle hirmu varjus ei mõjunud nähtud pisivead absoluutselt häirivalt ja tegelikult me ei olekski neid võib-olla tähele pannud, kui me poleks neid otsinud. Mille üle ma imestan, on see, et vaipadel, mööbliriidel ja muudel tekstiilidel ei olnud mitte ühtegi plekki. Sellist puhtust ei ole ma üheski aastaid tagasi avatud hotellitoas näinud. Igatahes oli tegu meie kõige toredama spaapuhkusega ja ma olen väga rahul, et me Noorusesse ega Viimsisse enam tuba ei saanud ja “pidime Grand Rose spaahotelliga leppima”.

Kuressaare ise oli ka ilus nagu alati, me käisime mitu korda linna vahel seda ilu nautimas. Kui Kuressaare ei oleks mulle kallitest inimestest nii kaugel, siis võiksin seal isegi elada.
mdeMängisime ka turiste ja käisime üle pika aja Kuressaare piiskoplinnuses, mis oli pigem nagu esimene külastus, sest me absoluutselt ei mäletanud, et seal oleks 10 aastat tagasi nii tohutult palju erinevaid näituseid olnud. Ilmselt ei olnudki. Meil oli külastuseks varutud poolteist tundi ja sellest jäi väheks, me pidime kõik ruumid põhimõtteliselt läbi jooksma ja pole välistatud, et mõni ruum jäi üldse nägemata, sest me eksisime seal üsna kiiresti ära.sdrsdrIMG_20171229_113317Me käisime ka poodlemas, sest Silveril ei läinud enam pulmapäeval kantud viigipüksid jalga, siis käisime veel vanas heas Mosaiigis lõunat söömas ja avastasime hotellist paari sammu kauguselt Lokaali, kus olid vahelduseks mõnusalt kodused toidud. Tahtsin jõuda ka Veskisse sööma, kuid ühel mehel hakkas väljas söömine juba vastu ja tema soovil sõime Veski roogade asemel Selveri soojaleti kraami. Nii romantiline.mdeEile õhtul koju jõudes tabas meid hetkega argirutiin – laste lärm, makaronid hakklihaga, segamini toad ja nii edasi. Puhkusest sai kiiresti kauge mälestus, nagu ei olekski üldse alles hommikul veel spaa mullivannis vedelenud.
cofTegelikult on kodus ka hea olla, eriti pärast kolmepäevast eemalolekut ja eriti veel aasta viimasel päeval. Kui nüüd arvestust pidada, siis meil on täna 15. ühine aastavahetus. Esimene ühine oli küll sõbra juures, kus me vaid istusime kõrvuti, aga siiski ühine. Tookord oli mul kõrge palavik ja ma tõusin kaks korda sedasi diivanilt püsti, et panin käe kogemata Silveri põlvele. Kuna me ei olnud siis isegi mitte sõbrad, Silver oli minu suhtes pigem eemaletõrjuv, siis oli mul veidi piinlik küll, aga sõbrad pidasid seda naljakaks ja nimetasid seda saatuseks.

Kindlasti ei olnud see piinlikum, kui hetk, kus ma paari kuu pärast kogemata ta rippuvast kehaosast haarasin… Me siis alles tasapisi kurameerisime ning vedelime minu voodis päevateki all ja silitasime mu rotti. Rott, vana suslik, pani teki alla jooksu ja kui ma teda kinni püüdma hakkasin, siis haarasin kogemata läbi Silveri pehmete dressipükste täiesti valest asjast, sest see meenutas käe all hetkeks rotti. Kuna meie suhe polnud jõudnud ligilähedalegi sellisele intiimsusele, siis mul oli nii häbi, et ma ei osanud selle olukorra üle isegi mitte naerda, ma hoopis teesklesin, et ma ei saanud aru, mille ma just kinni püüdsin. Ka Silver tegi näo, et midagi ei juhtunud, aga tagantjärele oleme selle hetke üle korralikult naernud.davArmastus. Me näeme seda teineteise pilgus. 

See aasta ma siia ilmselt rohkem ei jõua, nii et soovin teile kõigile ilusat aasta lõppu ja veel paremat uut aastat! Palju armastust ka!