Eba on olla

Ma panin end EBA-le kirja ja kui ükskord hääletamise aeg kätte jõudis, siis mõtlesin, et ma ikka ei oleks pidanud osalema ja ma ei maininud mitte kellelegi poole sõnagagi, et mulle saab ka hääli anda. Vaid ühele sõbrannale ütlesin, et ma ei kutsu kedagi hääletama ja tema ütles, et tema ei oska kellegi poolt hääletada ja seetõttu ei hääletagi. Mina ka ei hääletanud. See ei olnud boikott. Minu arvates teevad EBA korraldajad head tööd ja mul on kahju, et mul ei olnud jaksu seda ja teisi blogijaid tunnustada.

Ma ei ütle, et üritus kõige paremini välja kukkus … nii palju, kui ma ekraanilt nägin ja kuulsin, siis Ženja naljad tekistasid isegi minus, kes ma olen labase ja musta huumoriga vägagi sina peal, küsimärke. Ma tahaksin uskuda, et tegelikult ei olnud temas mingit üleolekut, vaid ta lihtsalt pingutas veidi üle, sest tundis kerget lavanärvi. Mulle Ženja muidu meeldib, lausa sellest ajast alates, kui ta Lauri Pedajaga kuskil saates huvitava kombo moodustas. Lauri meeldib mulle ka, veel varasemast ajast. Oli mis oli, ma ei lase sellel vahejuhtumil end häirida, nii et Ženja meeldib mulle endiselt

Oma osalemist hakkasin kahetsema seetõttu, et mul on siiani üle päeva käinud mõte, et tõmban juhtme seinast välja. Mitte suitsiidi mõttes, vaid päriselt tõmbaks arvutil juhtme seinast välja, lahkuks Facebookist, Instagramist ja sulgeks blogi. Eile õhtul lugesin üht artiklit nutisõltuvusest ja sellest, mida liigne meelelahutuslik info ajuga teeb ning ütlesin endale, et nüüd küll aitab, tulen jätan hüvasti ja päästan oma aju. Täna õhtul vaatasin EBA tulemusi ja näen, et olen oma kategoorias 5. kohal. Viiendal! Ma ei saa sinna midagi teha, aga see on motiveeriv ja kellel seda aju ikka vaja on, eks.

Ma ei küsinud ühtegi häält ja ma ei andnud endale ühtegi häält. Ema, Härra ja sõbrannad ka ei andnud mulle hääli. Tegelikult sõbrannade osas ei ole ma 100% kindel, aga kaks kõige kõigemat blogisid ei loe ja vaevalt oskasid nad minna minu poolt kuskile hääletama ning … ee … neid sõbrannasid väga rohkem ei olegi. Õde ilmselt hääletas, sest tema ennustas mulle EBA Facebooki lehel teist kohta. Ärge küsige, ma ei tea, kuidas ta minust nii heal arvamusel on.

Kuigi ma eelmisel aastal vist ühe korra mainisin, et osalen ja kutsusin hääletama, ei osanud ma tookord kolmandat kohta soovida, loota ega oodata. Seekord arvestasin, et olen kuskil rivi lõpus, sest teised nägid häälte küsimisega nii palju vaeva ja mina ei näinud üldse. Mulle oleks rivi lõpp sobinud küll, aga oh üllatust, vaatamata sellele, et ma enam sageli ei blogi ja kui blogin, siis “eile tegin seda” tasemel, hääletasite teie mind esiviisikusse! Mille eest? Ma olen vahepeal oma vanu postitusi lugenud ja mõelnud, et küll ma ikka kirjutasin hästi, endalgi huvitav lugeda … Aga nüüd ei kirjuta ma enam suurt millestki.

Ma ei tea, mis minuga praegu toimub. Võib-olla tean ka, aga igatahes ei oska ma seda kuidagi peatada. Tunnen igas asjas taandarengut ja ma pean pingutama, et mitte mattuda üleni enesehaletsuse alla. Kui ma selle hunniku alt ükskord jälle välja saan, siis ilmselt paistab see ka siin välja.

Ma olen teie häälte eest südamest tänulik, olen siiralt meelitatud ja ma väga loodan, et mul on teile peagi taas rohkem anda.

Aitäh kõige eest, mida teie mulle olete andnud!IMG_3262Ps! Ma päriselt ka ei kirjutanud oma mõtetest selleks, et te paluks mul ikka edasi blogida või mind kuidagi kiitma hakkaks. Seda on muidugi tore lugeda, aga ma siiski ei teinud seda selleks. 

Ma ei tea suurt midagi Malluka koerast…

Tegu on provokatiivse pealkirjaga, sest Malluka koerast ma juttu ei tee, pole enda arvates siiani teinud ka, kuid keegi on siia jõudnud otsisõnadega “Malluka koer Lotte”. Ilmselt seetõttu, et meil oli küülik Lotte.

Veel mõned otsisõnad, millega on otsapidi siia jõutud:

  • 28 aastaselt kooli – Oleneb mis kooli, aga kui keskkooli, siis teretulemast klubisse “parem hilja kui mitte kunagi”!
  • neli sidrunit – Liiga vähe.
  • ebapärlikarp triin perekonnanimi – Päris keeruline, ei oska peast kirja panna.
  • kust saab naisele sexi rohtusid – Ma naersin just kõva häälega! Minu blogist neid igatahes ei saa.
  • kuidas peaksid poisid pissima – Vahet ei ole, võib nii istudes kui ka seistes.
  • kuidas luua rotikasvatus? – Võta emane ja isane rott, nad teevad ülejäänud töö ise ära. Ma tean, mul sai kahest rotist 30…
  • miks auto on teise linna esinduses odavam – Pole aimugi, aga kui nii, siis ostke sealt, kus odavam!
  • blogi põrandatalad – Ma ei tea, mul on kõik serveris.
  • pere ja alkohol – Mõistuse piires saavad koos hakkama.
  • mees sai aru et jääb minust ilma – Aga ise ei usu seda või miks googeldad?
  • keegi.on teinud alterbatiiv aborti – Ainus alternatiiv on sünnitada.
  • samamagama – Huvitav sõna, googeldasin ka seda.
  • kaheaastane rinnapiim – Ammu säilivusaja ületanud.
  • uh-s kindel poiss osutus tüdrukuks – Meil juhtus vastupidi, aga sellest ei olnud midagi.
  • kas ma olen sensitiiv – Kui oleksid, siis ei peaks seda Internetilt küsima.
  • maria malva – Väga tore laste silmaarst, olen lastega 5 korda tema juures käinud ja julgen kiita.
  • kuuks ajaks toidu ostmine – Ma ei tea, puuviljad, piim, leib ja muu selline ei säili nii pikalt.
  • ma vajan laenu – Ei saa anda.
  • elu on masendav – Tean seda tunnet ja tean ka seda, et miski ei lohuta selle tunde ajal. Loodan, et elu läheb paremaks!
  • kolm poega kas neljas tütar – Ei pruugi.715a30fbe3a72bfe90669c7f0f263109

Härratamisest ja preilitamisest ja üleolevast suhtumisest

Lugesin täna hommikul ühte Perekooli postitust, aga vastata ei jõudnud ma sinna midagi, sest teema läks kiiresti kustutamisele. Ilmselt ei loe siinset postitust need, kellele vastata tahtsin, aga äkki siiski…

Igatahes küsis teemaalgataja, kas olen oma blogi kinni pannud, sest www.kuussidrunit.com ei avane enam. Hea küsija, vabandan selle segaduse pärast, mille blogi kolimisega tekitanud olen ja aitäh, et pead mu blogi põnevaks ja kaasahaaravaks!

Ma tegelikult ei plaaninud esimest lehekülge veel nii pea kinni panna, aga sellega läks nii, et üritasin domeeniga teise keskkonda kolida, kuid see ebaõnnestus ja seetõttu registreerisin uue domeeni. Nüüd sain vanast keskkonnast kirja, et domeen on ära kolitud, samas uude keskkonda seda vastu ei võetud, nii et ma ei teagi, kus see www.kuussidrunit.com peidus on.

Teemaalgataja juhatati siia ning mõni tuli viskas veel pilgu peale. Tõesti ainult pilgu, sest pelgalt paari rea lugemise järel tunti end juba nii häirituna, et edasi ei suudetud lugeda. Ei ole hullu, mu blogi ei olegi kohustuslik lektüür, aga ma veidi ikkagi tundsin end puudutatuna, kui pesamuna preiliks nimetamise peale kirjutati, et sellist jama ei pane mingi vägi lugema – raudselt on teine veel printsess ka ja pole siis ime, et mees on härra. See kõik jätvat mulje minu üleolevast suhtumisest, aga mis neil kommenteerida, see on meie pere siseasi.

Meie pere siseasjaks tehti midagi, mida ei eksisteeri. Mind hämmastas, kui kergelt tekkis meist selline eelarvamus, sest üleolev on üks nendest omadustest, mida ma meie perele ei omistaks. Pesamuna preiliks kutsudes ei näe ma selle sõna taga peent printsessi ja Härra ei ole ka härra selle sõna otseses tähenduses, või siis just on, kui otseseks tähenduseks pidada meesisikut. Ma ei tunneta preilitamise ja härratamise taga üleolekut, küll tunnetasin üleolekut enda suhtes, kui seda seda nimetati jamaks ja lolliks moeks.

Kusjuures lapsepõlves oli preili minu jaoks sõimusõna, sest mu karm vanaema armastas alati kobiseda stiilis: “Nõud jälle pesemata, ega preilil ei ole ju käsi otsas, ikka peavad emme ja issi nõud puhtaks pesema! Kas preili tuleb ka kartuleid korjama või ei saa, sest küünealused lähevad mustaks?! On ikka preili siin majas, ei saa ühtegi üleliigset liigutust teha, käed kukuvad kohe otsast!” Vaatamata sellele ei näe ma täna preilitamise taga mitte midagi negatiivset, vaid võtan seda kui sünonüümi tüdrukule, plikale, neiule, piigale ja nii edasi.
Kuna ma ei ole printsessitaja ega tibupojataja ning neiu, piiga ja plika ei ole ka mu meelisväljendid, siis eelistan korduste vältimiseks pesamunatada või preilitada, sest Neljas on pesamuna ja kolme venna poolt ümbritsetud väike preili, kes trambib jalgu, vahetab kümme korda päevas riideid ning sätib hoolega peegli ees oma juukseid, aga see ei tähenda, et ta ei songi kunagi põrsana näppupidi söögi sees ega jookse paljajalu porilombis või koos minuga lehmalaudas. Ta ei ole peen preili, vaid täitsa lihtlabane maakas nagu ta ema ja isa, aga sealjuures on ta ka väike preili selle sõna kõige neutraalsemas tähenduses._MG_0795Kui Härra sai siin blogis sellise varjunime nagu sai, siis ma polnud üheski (ehk nendes vähestes, kuhu olin sattunud) blogis näinud samasugust, nii et ma kindlasti ei läinud kaasa mingi massimoega. Nüüd olen muidugi päris mitmes blogis näinud Härrat ja enam sellist varjunime ei valiks, aga mis tehtud, see tehtud. Igal ühel on ikkagi oma Härra, nii et muutma ma enam midagi ei hakka ega lase end häirida ka sellest, et neid Härrasid nii palju on.

Härra on lihtsalt minu härra, minu mees, minu abikaasa ja varjunimeks sai see valitud seetõttu, et tal ei ole ühtegi hüüdnime, nimest tuletatud Sillu ei kõla väga mehelikult, lihtsalt S polnud päris see, mõnes blogis olin Abikaasat juba näinud ning enama jaoks olin liiga vaimuvaene. Muidugi oleks võinud ta olla siin Opel20, millega ma teda siiani norin, kuigi sellest on juba 13 aastat möödas, kui ta 20-aastase Opeli omanikuna tegi Rate.ee portaali konto, mille alt kirjutas mulle, et ma ei arva kunagi ära, kes ta on, aga tal ei ole enam Opelit, nii et see ka ei sobinud.
Seega jäi Härra, sest mulle meeldib omasid sõbralikult härratada ja prouatada. (Tere, proua “perekonnanimi”, mis teete, kas te härra “perekonnanimega” õhtusöögile ei taha tulla? Kuule, härra “perekonnanimi”, kas sa kohvi ka tahad? Tsau, härra “perekonnanimi”, su proual on vist jälle telefon hääletu peal, ma ei saa teda kätte.) Sõbrad härratavad ja prouatavad meid ka ja mulle meeldib see, sest ma ei näe nende sõnade taga midagi peent ega üleolevat.

Ma ei tea, kas nende sõnade kasutamine iseloomustab kuidagi meid või iseloomustab nende sõnade taga üleoleva suhtumise nägemine teisi?Igatahes härratan ja preilitan ka edaspidi ning kasutan kirjade lõpus samuti lolliks kombeks nimetatud “päikest!” ja seda ilma igasuguse üleolekuta. Keda see häirib, siis üritage olla üle, mitte üleolevad.

tumblr_n5aillYOQD1svrhopo1_500

III koht

Ma küll juba Fabebookis hõiskasin…

Panin lapsi magama ehk istusin nende juures, et nad jääksid magama, mitte ei möllaks, mängiks, itsitaks, sosistaks ja nii edasi. Olin juba päris pikalt istunud, kui neljast kaks hakkasid lõpuks unne suikuma ja siis pidin kiljatama… Vaatasin nimelt Blogiauhindade otseülekannet, vaikselt läbi kõrvaklappide, ja siis tuli elublogide kategooria III koht – Kuus Sidrunit!

…aga hõiskan siin veidi pikemalt.

Kui kuulsin, et kolmanda koha sai Kuus Sidrunit, siis ma hetkeks ei uskunud oma kõrvu ja kui see kohale jõudis, siis oli nii imelik olla, sest ma ei saanud oma auhinda vastu võtma minna. Vaene Uku pidi lihtsalt seisma ja ootama ja ma ei saanud öelda ka, et sorri, aga ma olen mitusada kilomeetrit eemal ja üritan lapsi magama saada. Ma ei saanud midagi teha. Tekkis tunne, et olen enda poolt hääletajaid alt vedanud. Palun vabandust!

Kui olin kindel, et kõige pisem on unenägudemaal, siis tõttasin Härra ette tasakesi kilkama ja hüppama. Seda ma sain teha.

Aitäh kõigile, kes mu blogi loevad – statistika all on minu jaoks muljetavaldavad numbrid, mis samal ajal innustavad kirjutama, sest ma näen, et on neid, kes loevad huviga.

Aitäh kõigile, kes on jätnud mulle blogipostituste alla või Facebooki postkasti headest sõnadest pakatavat tagasisidet – ma olen end sageli kiidusõnade peale kohmetult tundnud, sest ma ise ei oska neid jagada ja ilmselt seetõttu ei oska hästi ka vastu võtta, aga need kõik on mille hinge läinud ja kinnitanud, et ma teen õiget asja ning motiveerinud edasi kirjutama!

Aitäh kõigile, kes minu poolt hääletasid – ma ei oodanud auhinnalist kohta ega ajanud seda ka taga, aga ütlen ausalt, et see andis ka praegu sellise motivatsioonilaengu, et võiksin kas või pea peal seistes kirjutada!

PB220029.JPG

Blogimisest ja blogidest ja blogiauhindadest.

Mõnikord on mul tunne, et blogimine on Härra aseaine. Mõnes mõttes ehk ongi, sest kui teda pole, siis mul puudub igapäevane kokkupuude täiskasvanud inimesega, aga ma olen suhtleja ning suhtlemiseta tekib auk, mida lapsed ei täida. Nii ma siis suhtlen oma lugejatega enamasti monoloogi pidades või paari sõbrannaga Facebooki avarustes dialoogi pidades, nii et laias laastus jääb see suhtlemine ikkagi sotsiaalmeediapõhiseks. Kitsamas laastus on mul õnneks paarsada meetrit eemal ühed tegelased, kelle juurde saan enamasti iga kell sisse sadada, kui suhtlemisvaegus väga suureks kasvab. Kui ise ei viitsi nende juurde viiendale ronida, siis kutsun nad lihtsalt meile sööma, toimib alati.

Ja samal ajal võin ma olla täielik erak, kes suhtleb väga kitsa ringkonnaga ja laiema ringkonna puhul tunneb juba viitsimatust suhtlemise osas. Samuti tunnen mõnikord viitsimatust blogimise osas ja mõtlen, et lõpetaks selle nalja üldse ära ning elaks normaalse nähtamatu inimesena. Veel parem, kui elaksin keset põlde ja metsi ning saaksin seal suhelda oma alpaka, lamba, kitse ja paari kanaga, siis ei teki seda suhtlemisvaegust ka nii kergelt. Ei, kõige parem oleks elada keset põlde ja metsi nii, et Härra on meiega, see on see, millest ka tema unistab (miinus alpaka, lammas, kits ja paar kana). Aga kuni mul laste- ja koduväliseid tegemisi ei ole, seni ma blogimisega veel lõpparvet tegema ei hakka. Võib-olla oleks vara ka, sest Kuus Sidrunit sai alles aastaseks, las ta kasvab veel. Pealegi ostsin eelmisel kuul uuesti aastaks domeeni, nii et seda ei saa raisku lasta.

Blogide lugemine on teine teema, ma ei tea, kas ma sellega üldse kunagi lõpparve teen. Mulle meeldib blogisid lugeda, eriti meeldivad avameelsed postitused teemadel, mida üldjuhul peetakse isiklikeks asjadeks. See on see põnev kollane meelelahutus. Samuti meeldivad igasugused remondipostitused, eriti vanade majade omad. Näiteks Krista Kõivu blogis oli väga põnev jälgida nende maja arengut ja nemad said hakkama suurepärase tööga. Ma teadlikult selliseid blogisid ei otsi, aga kui silma jääb, siis jään jälgima ka. Kuna ma juba praegu hoian end kursis 30+ blogiga, siis ega palju jälgitavaid enam päevakavasse ei mahugi. Väljakirjutatud number siiski seda ei tähenda, ma loen päevas 30+ postitust, mu Bloglovini listis on blogisid, mis enam ei kirjuta üldse ja blogisid, mis kirjutavad korra kuus ja blogisid, mille puhul loen ainult huvitava pealkirjaga postitusi ja nii edasi. Samas puuduvad sealt listist blogid, kuhu satun läbi Malluka või Tikri blogrolli ja seda vägagi regulaarselt. Nii et neid blogisid on ikkagi umbes 30, mida ma vahelduva eduga jälgin. Ausalt öeldes, ma arvasin, et see number on poole väiksem, sest kui ma hakkan mõttes kokku lugema neid, keda tean, siis nii palju küll kokku ei tule.

Aga blogijaid pidavat meie pisikeses Eestis mingi 3000+ olema? Ma kuskilt vist lugesin sellist numbrit. Ja blogiauhindade hääletusvoorus osaleb üle 300 blogija, nii et lugemismaterjali peaks kõigi jaoks olema. Välja arvatud nende jaoks, keda absoluutselt mingid blogid ei huvita, sest neid lihtsalt ei huvita.

Kes siin lubasid hääletada minu poolt, siis nüüd saab seda juba (mitu päeva) teha: Hääle saad anda siin! 

Kuna eluliste blogide nimekirjas on väga palju osalejaid, siis ma ei looda isegi esikümnesse pääseda ja minu jaoks see koht tegelikult suurt midagi ei näita ka. Lihtsalt huvitav on osaleda. Eelmisel aastal pani keegi teine mind kirja tollase Pere ja Kodu blogiga ning siis andsin hääle endale, et mitte jääda 0 häälega. Kokku tuli neid vist isegi 16, nii et sellel aastal ma endale häält ei anna, sest eeldatavasti ma 0 häälega ei jää. (Emme, sa vähemalt hoolitse selle eest!)

Minu hääled läksid hoopis järgmistele blogidele:

Aiandusblogid – Ei hääletanud kellegi poolt, sest pole ühtegi neist lugenud, aga emme, äkki sina leiad endale sealt lugemismaterjali, vaata järele.

Arvamusblogid – Hääle sai Lastejutud, sest Rentsi blogi ei olnud nimekirjas ja see tegi asja kergemaks. Sellest kategooriast jälgin veel Ebapärlikarpi, vahelduva eduga Gätlinit ja Powerlifting Barbiet. Sama kategooria, aga tegelikult nii erinevad blogid. Ma tean, et arvamusblogide all on mitu (vabalt võivad tegelikult kõik olla) väga head blogi, näiteks Indigoaalase ja Mihkel Raua omad, aga nendesse olen üsna harva sattunud. Kõiki lihtsalt ei jõua jälgida.

DIY blogid – Kuna sealt loen ainult ühte blogi (Põlled ja papud), siis oli hääletamine lihtne.

Elu välismaal blogid – Pikast nimekirjast jäi silma kaks blogi, Littleleevi ja Diip kunstiinimese omad, aga nendega on see lugu, et üks kirjutab ainult iga teise kuuvarjutuse ajal ning teine on minu meelest vales kategoorias. Hääle andsin esimesele, sest äkki see motiveerib rohkem Filipiinidel elamisest kirjutama.

Elulised blogid – See on minu lemmik kategooria ja ma ei jõua kõiki ära linkida, keda loen, aga põhilised on Sülita üle õla Aili, alati positiivne Triinu Liis, üks ja ainus Mallukas, Mina ja muudVista del maristaHele valgus ja nii edasi. Ütlen ausalt, et mul ei ole selles kategoorias lemmikut ja mõtlesin vahepeal enda poolt hää üki-kaki-kommi-nommi teha, aga mõtlesin ümber ja valisin Vista del marista Marina blogi oma lemmikuks. Seda puhtalt seetõttu, et meil kahel pole vist mitte midagi ühist, me elame totaalselt erinevat elu, meil on täiesti erinevad maitsed ja see mulle tema juures meeldibki. Tema blogis avaneb minu jaoks hoopis teine maailm. Kusjuures esimest korda sattusin Marina blogisse teema peale, mis mind ärritas ja esmamulje temast polnud üldse positiivne, nii et järjekordne tõestus, kuidas esmamulje võib petlik olla.

Fotoblogid – Uskumatu, aga mina, vana fotograafiahuviline, ei jälgi ühtegi fotoblogi. Varem jälgisin, enam mitte, nii et siit ei saa keegi häält.

Samuti ei jälgi ma ühtegi haridusblogi, investeerimisblogi (äkki peaks?), kokandusblogi, kultuuriblogi, noorukiteblogi, poliitblogi (tegelikult vabalt võiks, sest teema ise külmaks ei jäta), raamatublogi, trenniblogi, talublogi, tehnikablogi, tervise- ja kaalulangetusblogi ja videoblogi. Sorri!

Ilublogid – Hääle sai ainus blogi, mida selles nimekirjas jälgin ehk Hell on Heels. Ilublogid pole päris minu teema, aga mootorrattad küll ja Liisa blogisse just viimaste pärast sattusingi. Kuskil jäid silma lahedad pildid temast tsikli seljas ja blogiga tutvudes selgus, et Liisa on üleni lahe ja tubli ning nii ma teda jälgima jäingi.

Moeblogid – Taas miski, mis ei ole minu teema, aga koduehitus on ja see on see, miks sattusin Sincerelybitter blogisse, mis on ka ainus tuttav nimi antud nimekirjas ja mis saab seetõttu minu hääle.

Pere- ja beebiblogid – See on siis minu teine lemmik kategooria, kuhu alguses tahtsin ka enda liigitada, aga kuna mul enam beebisid ei ole ja teen palju muud juttu ka, siis jäin elulistesse blogidesse pidama. Selles kategoorias on esindatud minu lemmikud Britt, neljalapseline Heli, kes meenub mulle alati siis, kui keegi ütleb, et ma olen tubli (lugege Heli blogi, siis näete, kes on tubli)Lipsuke, keda ma alles hiljuti hakkasin jälgima, Virge, keda olen kõige kauem jälginud, vahel satun Henry blogisse ka. Raske on nendest ühte välja valida, sest kõik meeldivad, kuid tunnustan oma häälega Heli, sest ma tõepoolest imestan, kuidas tal on muude tegemiste kõrvalt aega hingata, rääkimata blogimisest.

Remondi- ja sisustusblogid – Siin andsin oma hääle blogile, mille alles avastasin, aga mis paelus mind esimesest hetkest, Meie kodu loole. See “sara”, mida nad üles ehitavad, on minu silmis väga ilus ja see töö, mida nad selle maja juures teevad, on see, mida ma ise tahaksin teha.

Aasta üllatajaks märkisin Powerlifting Barbie, sest tema juures pole midagi tavalist, ta on üleni üllatusi täis. Saurusblogijaks Malluka, sest ta on kaua bloginud ja tema blogi on tänaseks sauruse mõõdu võtnud. Lemmikuks blogijaks märkisin Mirjami ja seda mitte seetõttu, et ta ongi mu üks ja ainus lemmik (ei ole, sellist ei olegi üldse), vaid seetõttu, et ta ei olnud üheski kategoorias esindatud ja ta kirjutas täna nii toreda ausa postituse, et oli vahelduseks hea lugeda, et tema on ka inimene. Muidu mõtlesin, et ongi roosa mannavaht.

Andestage, kui mõni link ei tööta, ma ei jaksa neid üle kontrollida.

Vaatan, et ma jälgingi põhiliselt populaarseid blogisid, mida paljud teised ka teavad. Ma olen blogisse jäetud kommentaaride kaudu mitmeid kordi sattunud väiksematesse blogidesse, mis on isegi silma jäänud, aga mida ikka pole lugema hakanud, sest pole viitsinud neid Bloglovinis ära märkida. Kohe tuleb pähe Mesiliis, kelle nüüd lisasin jälgitavate hulka. Kuna mõnikord jääb jälgitavate uutest postitustest väheks (eriti pühade ajal, ma ei tea, miks siis keegi kirjutada ei taha), siis võin jälgitavate arvu suurendada küll, nii et soovitage mõnda head blogi või jätke endast jälg maha.

Blogiauhindadest veel nii palju, et Marimell on ürituse korraldamisega suure töö ära teinud ja mina ei julge mitte millegi kallal kobiseda, ise ma poleks kindlasti suutnud paremini teha, ma poleks üldse sellega hakkama saanud, nii et kiidan tegijat! Ise ma auhindade jagamisel ei osale, kuigi oleks tore näha blogijaid, kelle tegemistega ma end kursis hoian. Paraku on veel toredam uinuda Härra kõrval, nii et olen sel ajal taas Soomes.