“Järgmiseks suveks saledaks” projekt – aprilli kokkuvõte

Miks järgmiseks suveks saledaks? Sest selleks suveks olen juba hiljaks jäänud, aga kuu aja pärast normaalkaalu ülemise piiri peal võiksin küll olla, sellest on veel ainult 3 kg puudu. Stardikaalust on tänaseks kadunud 3-4 kilo ja nii umbes 13 kilo on veel minna, seega suurem vaev, higi, nälg ja pisarad on alles ees. Või siis mitte, sest siiani ei ole peale higi ja ehk veidi ka vaeva miski mu teekonda iseloomustanud, aga alustame algusest.

Ma olen 101 korda alustanud ja mitte kuskile jõudnud. 2017. aasta alguses isegi kadus juba päris mitu kilo, aga siis jäin haigeks, uuesti haigeks, veel kord haigeks, kuni märkamatult olingi mitu kuud haige olnud, crosstrainer oli rooste läinud, püksid taas kitsaks jäänud ja motivatsioon igavusse surnud. Mul oli sellest tegelikult üsna ükskõik, sest oma peegelpildiga olen enamasti rahul olnud ja lisakilode suureks plussid olid rinnad, mida mul 10 kilo kergema kaalu juures enam ei olnud.

Eelmise aasta lõpus, kui Silver koju tuli, tahtsin end siiski veidi rohkem liigutama hakata, et püsida oma 68-69 kilo juures, aga nii hästi ei läinud, olin jaanuaris ikkagi paar kilo raskem, nagu igal aastal. Ei olnud hullu. Kui Silver suurema lume tulekuga endale suusad ostis, siis hakkasin koos temaga veel rohkem liigutama. Lihtsalt liigutamise pärast, aga kui jõudis kätte see hetk, kus ma jaksasin 2 km asemel 14 km suusatada ja võisin öelda, et teen paar korda nädalas tervisesporti, kuid kaalunumber polnud langenud, siis hakkas see häirima küll. Mis mõttes ei muutu mitte midagi, kui ma diivani lohku lösutamise asemel ennast õues liigutan?!

Samas ei muutunud midagi ka siis, kui ma sügisel nädalaid järjest lisaks diivanil lösutamisele iga päev hommikuks saiakesi sõin, päeval kohvi kõrvale kooki võtsin, õhtul teleka eest paki komme nahka panin, paar korda nädalas Hessi kebabiburksi pugisin, reedel filmiõhtu tähe all veel suure paki krõpsu koos topsitäie dipikastmega sisse ahnitsesin ja kõigele sellele coca-colat peale jõin, nii et isegi läks hästi, et mu stardikaal praegu 96 või veel enam ei olnud.

Ühesõnaga selle 68-69 kilo juures sain süüa kõike, mida tahtsin, millal tahtsin, kui palju tahtsin ja ma paksemaks ka ei läinud. Välja arvatud aastavahetuse aeg, kus lihtsalt üks tähtpäev ajas teist taga ja kaalunumber ajutiselt kerkis. Tavarütmi juurde naastes langes ka kaal 68-69 kilo peale tagasi, kuigi see tavarütm tähendas ka seda, et ma sõin rohkem kaloreid kui ära kulutasin.

Minnes nüüd tagasi aasta alguse juurde, kus hakkasin end rohkem liigutama, aga kehakaalule see absoluutselt ei mõjunud, siis hakkasin lisaks hea ja parema söömist piirama. Coca-cola liitrid vähenesid ikka oluliselt, kadusid saiakesed, kommid ja Hesburger. Selle otsuse eel alustasin ka päeviku pidamist, kuhu panin kirja kõik oma mõõdud, igapäevased kaalunumbrid, kilomeetrid … ja kuu aega hiljem oli seis ikka sama. Kui lõin siis kilomeetrid kokku ja selgus, et olin märtsis ainult 90 km liikunud, sain aru, et jala lasteaia vahet käimine ja paar korda tervisesporti nädalas ei anna kokku tegelikult isegi igapäevast soovitatavat liikumisnormi ning kerge toitumusharjumuste muutus oli liiga kerge.

Aprilli alguses läksin edasi uue hooga, eesmärk oli kilomeetrid kahekordistada ja süüa keskmiselt 1500 kalorit päevas. Põhimõtteliselt sai eesmärk täidetud, ma liikusin aprillis 203 km ehk keskmiselt 6,5 km päevas, tegin lihastrenni 6 tundi ja 45 min ehk keskmiselt ligi veerand tundi päevas ja sõin keskmiselt 1650 kalorit päevas. Toitumise osas ma endale siiski mingeid erilisi piiranguid ei seadnud, sõin kõike, aga lihtsalt vähem. Kui ma ei viitsinud süüa teha, tegin purgisuppi. Kui tahtsin kartuliputru või makarone, siis tegin neid. Kui sünnipäevalaud oli lookas, siis sõin isuga. Kui tort maitses, võtsin 2-3 tükki veel. Jah, vähemalt kolmel päeval läks minu enda seatud päevanorm sedasi suure pauguga lõhki, aga ma ei põdenud, sest oli päevi, kus ma ei suutnud seda päevanormi kuidagi täis süüa, sest põhimenüüks olid juurviljad, mis suurt kaloreid ei anna, aga kõhu teevad täis.

Eh, ma vist võiksingi seletama nüüd jääda, kuigi siin midagi suurt seletada ei ole, lühidalt öeldes liikusin rohkem, sõin vähem ja kahanesin.Kaal4Esimene pilt on tehtud jaanuaris, kui kaal oli ajutiselt 70 juures ja teine pilt on tehtud täna, mil kaal näitas hommikul 66,1 kg. Veel mõned päevad tagasi näitas 65,2, aga ma taas ei põe, sest mul PMS, mistõttu on söögiisu suurem, ainevahetus aeglasem ja keha hoiab vett kinni. Sama seis on iga kuu, vahetult enne kuupuhastust tuleb juurde 1-2 kilo, mis kaovad tsükli esimeste päevadega, nii et minu motivatsiooni see ajutine kaalutõus ei muuda. Igatahes võin öelda, et olen tänaseks kahanenud vähemalt 3-4 kilo ja seda suurema enesepiitsutamiseta, näljata ja päris kindlasti pisarateta, nii et kavatsen jätkata samas vaimus.KaalMa olen tänaseks viimaste kuude järk-järguliste muutustega nii hästi kohanenud ja harjunud, et ma tahaksin loota, et seekord jääb see motivatsioon pidama. Ma tahan end liigutada, mul on energiat rohkem, mitte küll ülearu, aga piisavalt, et toimida ja selle suurenenud energiaga on vähenenud söögiisu. On see nüüd puhtalt aktiivsema eluviisi tulemus või mängivad rolli ka pikemad ja valgemad päevad ning uus rauakuur, mis on mingi 5 või 6 nädalat kestnud, aga igatahes ei ole ma enam elav laip. Nii ma nüüd edasi kulgen ka, tasa ja targu, et motivatsioon säiliks, uued harjumused lõpuni kinnistuks ning tuleksid uued ja uued tulemused.

Mis seal ikka, tulemusteni!

Ps! Kui kellelgi tekkis küsimus, kui pikk ma olen, siis 158 cm.