Ei olegi coxsackie, hoopis sarlakid … vist

Üksteist päeva tagasi kurtis Kolmas pea- ja kurguvalu, iiveldust ka, kuid seda ei pidanud ma millekski, sest me sõitsime autoga ja siis tal alati iiveldab. Pea- ja kurguvalu pidasin aga küll millekski, sest pooletunnise sõidu järel oli laps tõesti näost ära ning kraadiklaas kinnitas tema halba enesetunnet. Palavik ei olnud iseenesest kõrge (37,7 °C), aga peavalu oli nii hull, et andsin lapsele valuvaigistit. See tegi asja veidi paremaks, kuid õhtuks vaatas kraadiklaasilt siiski juba palju suurem number vastu, peast ei mäleta, kuid üle 39 °C oli kindlasti.

Järgmisel hommikul ärkas ta endiselt palavikuga, kurguvalu oli muutunud nii hulluks, et laps terve päeva midagi ei söönud ning õhtuks olid peopesades üksikud villid. Viimaseid olen ennegi näinud, mistõttu oletasin, et tal on mingisugune enteroviirus, näiteks coxsackie, mis läks oma naljaka kõla pärast diagnoosina käiku.

Kolmanda haiguspäeva hommikul oli Kolmas üleni pisikesi punaseid täpikesi täis, mis tundus loomulik, sest ta jäi oma kõrge palavikuga diivanile magama ja higistas seal tavapärasest rohkem. Ühesõnaga ei pööranud ma lööbele erilist tähelepanu, seda enam, et palavik oli kadunud ja kurk oli ka nii palju parem, et kannatas midagi süüa.

Neljandal päeval oli lapse enesetunne juba peaaegu tavaline, vaid kerge kurguvalu oli veel alles, samuti lööve, millele pöörasin juba rohkem tähelepanu, sest higipunnid tavaliselt nii kaua ei püsi. Need olid üldse ühed imelikud higipunnid, kaugelt jäi mulje, et nahk lihtsalt punetab, aga lähedalt oli näha, et kehal on miljon pisikest liivatera sarnast punnikest. Muretsema ma siiski ei hakanud, sest Kolmandat see lööve kuidagi ei seganud.

Esmaspäevaks (5. päev) oli lööbe punetus juba hajunud, vaid liivaterad olid veel jäänud, muus osas oli lapse enesetunne samuti hea, aga kuna ma arvasin, et ta võib olla nakkusohtlik, siis otsustasin teda veel kolm päeva kodus hoida. Neljapäeva hommikul pikendasin “haiguslehte” nädala lõpuni, sest Teine jäi täpselt samamoodi haigeks, mistõttu tundus tark mõte mitte riskida võimalusega, et Kolmas on endiselt nakkusohtlik. Samal õhtul märkasin, et Kolmanda keel on tumedam ja täpiline, aga kuna teda olukord taas kuidagi ei seganud, siis suureks anomaaliaks ma seda ei pidanud.

Reedel jõudis järg Esimeseni, kes kurtis samuti autosõidu ajal peavalu ja iiveldust, mis oli nii tugev, et kott oli nina ees igaks juhuks valmis. Asi piirdus õnneks ainult iiveldusega, kodus lisandus kurguvalu ja kõrge palavik. Kuna Kolmas põdes üsna kergelt, siis Teise ja Esimese coxsackie mind ka kuidagi muretsema ei pannud…

Kuni mõlemad ärkasid laupäeva hommikul samasuguse lööbega, mida Kolmanda puhul pidasin higipunnideks. Erinevalt Kolmandast ei olnud nad kõrvadest kandadeni punnilised, aga mõlema rinnak, kaenlaalused, selja ülaosa, keha küljed ja põlveõndlad olid lööbest haaratud. Hakkasin siis guugeldama ja jõudsin põhimõtteliselt kohe sarlakite juurde, kus üsna palju klappis:

Haigus algab palaviku, peavalu, oksendamise (keegi ei oksendanud, aga kõik iiveldasid), nõrkuse, angiini ja lööbe ilmumisega. Lööve, mis levib kaelalt rinnale, seljale ja jäsemetele, on peensõlmeline, katsumisel kare ja paikneb punetaval nahapinnal. Lööve kestab 3-7 päeva. Põsed on intensiivselt punetavad ja iseloomulik on ninaalune lööbevaba kolmnurk (palaviku ajal põsed punetasid küll, aga löövet ei täheldanud). Algul on keelel katt, kusjuures keeleots on puhas. (Kolmandal ei osanud seda vaadata, aga Esimese, Teise ja Silveri puhul kattus.) Alates neljandast haiguspäevast on keel vaarikapunane ja näsaline (Kolmandal märkasin seda alles 8. päeval, võib-olla tekkis see varem).

Guugeldasin edasi, lugesin Perekoolis teiste kogemusi ja keegi kirjutas, kuidas lapsel olid sõrmeotsad paksud ja villis. Kolmandal oli ka! Kas just villis, aga veidi paistes ja täis pisikesi punnikesi. Vaatasin kohe Esimese ja Teise käsi ning mõlemal oli sel hetkel sama seis. Lugesin palju veel lööbe kohta ja leidsin, et see ei pruugi mõnikord isegi välja lüüa või üle paari tunni püsida – see viis mõtted veel enam selle juurde, et äkki ongi sarlakid, kuigi Kolmanda lööve ei kestnud 3-7 päeva.

Lööve

Haigus iseenesest ei tundunud hull, tüsistused aga küll, nii et helistasin perearsti nõuandeliiniline ja kirjeldasin olukorda, nõustuti, et tegu võib olla sarlakitega ja soovitati EMOsse minna – mitte otseselt laste pärast, nad olid juba paranemas ja oleksid kannatanud antibiootikumidega esmaspäevani, kuid Silver oli (liialdatult) suremas…

Järgmisena helistasin Rakvere EMOsse, sõna “sarlakid” peale pandi mind ootele ja kutsuti keegi teine telefoni otsa. See keegi teine kuulas mu ära, küsis lisaküsimusi ja ütles, et lastel võivad tõesti sarlakid olla, kuid Silveril pigem mitte, samas välistatud pole. Kuna laste seisukord polnud halb, siis soovitas neil minna esmaspäeval perearsti juurde, aga lubas nad ka kaasa võtta, kui Silver peaks EMOsse tulema. Samal õhtul oli juba veidi hilja minna, oleksime pidanud poole ööni seal olema, mistõttu jäi jutt, et läheme järgmisel hommikul, kui Silveril parem ei hakka.

Silveril ei hakanud parem, aga ta arvas, et peab esmaspäevani vastu ega hakka palaviku ja kurguvalu pärast EMOsse sõitma. Kella poole kolme ajal otsustasime siiski minna, sest Silveril langes pärast palavikualandaja võtmist temperatuur taas vaid korraks 38,5 °C peale ja kerkis kohe tagasi kõrgeks, ta ei jaksanud enam, selleks ajaks oli ta ikkagi juba 48 tundi talunud ligi 40-kraadist palavikku. Vahepeal polnud ta midagi söönud ka, ainult joonud, sest midagi tahkemat lihtsalt ei läinud kurgust alla.

Tegin Kolmanda keelest järjekordse pildi, lööbelised võtsime kaasa ja läksime EMOsse, kuid triaažiõest me edasi ei saanud, sest osakonnas oli vaid üks vaba voodikoht ja kõrge risk korjata mingi hullem haigus üles. See kõlas, nagu oleks osakond olnud koroonahaigeid täis. Väidetavalt nii ei olnud, aga nagu triaažiõde ütles, siis kunagi ei tea. Ta vaatas korra ka poiste löövet, mis oli juba kadumas, alles olid vaid teravad täpikesed, aga arvas selle põhjal, et tegu pole sarlakitega. Mina seda ei kuulnud, kuid Silver väidab, et ta lisas veel lõppu, et need ei levi enam…

Kolmanda keelepildi peale ei öelnud ta muidu midagi.

Keel 10. ja 11. haiguspäeval

Kirjutasin eile tervisekeskusesse, et soovin lapsi perearstile näidata, et välistada või kinnitada sarlakid, samuti kirjeldasin Silveri olukorda, sest seegi vastab sarlakitele (vaid löövet pole) ja täiskasvanud põevad seda raskemalt.

Perearst helistas täna hommikul, küsis veel lisaküsimusi ning määras kõigile neljale antibiootikumid, näha kedagi ei soovinud. Kõik justkui vastab sarlakitele, aga 100% kindel see pole, sest ühtegi analüüsi pole tehtud ja ükski arst pole kedagi läbi ka vaadanud. Kui tegu pole sarlakitega, siis võtavad lapsed praegu niisama antibiootikume…

Tuli meelde, et üheks sümptomiks on veel paistes lümfisõlmed kaelal ja täna märkasin pead keerava Teise kaelal suurt muhku, temal on küll lümfisõlmed suurenenud, ja keel hakkab ka vaarikakeele ilmet võtma.

Keel 6. ja 7. haiguspäeval

Silveril on kogu kael paistes, tal on üldse kõik kordades hullem kui lastel, välja arvatud lööve, seda tal endiselt ei ole. Samuti ei ole tal nohu, köha ega lihasvalusid, et grippi kahtlustada. Ma kaldun rohkem ikka sarlakite poole…

Vahet muidugi pole, mis tal on, sest iga asja põdemiseks on praegu väga halb aeg – arsti juurde on tavapärasest (veel) raskem pääseda. Nii et ei tasu karta ainult koroonat, vaid kõike, mis tänu soojale talvele rõõmsalt ringi liigub. Enamus ilmselt kardavadki kõike, muidu ei oleks apteegid üsna tühjaks ostetud… Ma ei saanud Silverile Põhjakeskuse apteegist paratsetamooli tablettegi, olemas oli vaid vees lahutuv variant, aga hea seegi, eks, halvimal juhul oleksid võinud ainult küünlad alles olla.

Kartmisest rääkides, siis käisin täna apteegis ja poes ning märkasin mitmeid vanureid, kes ostsid nii ravimeid kui söögikraami. Silveri ema rääkis ka, et nad peavad paari päeva pärast poodi minema, aga ei pea ega tohigi – selleks oleme meie, noored ja terved (v.a Silver). Ma lubasin käia ise poes ja viia toidukotid ukse taha, vajadusel võtan sealt ukse tagant ka ID-kaardid ja toon apteegist ravimid. Samamoodi saan aidata oma vanaemal kodus püsida. Ärge laske ka enda vanuritest lähedastel ringi käia, ükskõik, kas nad kardavad koroonat või mitte, sest praegu pole tõesti hea aeg mitte ühegi haiguse põdemiseks.

Katsuge ise ka terveks jääda!

Lõpetuseks üks pildiseeria esimesest kodukoolipäevast:

Esimene, Teine ja Kolmas omas elemendis…

Enda kodukooliga on praegu üsna keeruline, aga loodetavasti saab Silver peagi terveks ja saan siis rohkem oma asjadele keskenduda. Kohustusliku kirjanduse sain õnneks enne raamatukogude sulgemist kätte ja ma pean selle homse päevaga läbi lugema, sest ülehomme on lugemiskontroll. Tegelikult oleks see pidanud olema täna, nii et olen isegi aega juurde saanud, aga kiireks läheb ikkagi, sest ma ei arvestanud lugemist viimasele minutile planeerides ei sarlakite ega eriolukorraga.

Anneta, anneta, anneta…

Täna on annetamistalgud ja mul on tunne, et täna ma just ei anneta. Ma olen igasugustest annetuste kogumisest nii väsinud – aita organisatsioone, aita haiglaid, aita lapsi, aita vanureid, aita loomi, aita aitajaid ja muudkui anneta!

Me viimased sendid

Ma hea meelega annetaks kõigile, aga paraku ei ole see võimalik ning see tekitab mõnikord nii suurt jõuetust, et ma lihtsalt väldin postitusi ja artikleid, mille pealkirjas on sõna “anneta”. Alati muidugi ei saa vältida, näiteks hiljuti vaatasin kellegi Instagrami stoorisid vist loomade aitamisest, millele järgnes valikvastustega küsimus, kus sai vastata, et annetan ka või olen tropp ega anneta. See ei olnud sõna-sõnalt nii, aga mõte oli sama ja selline survestamine tekitas trotsi, nii et otsustasin olla tropp ja mitte annetada.

Tänane aktsioon tekitab umbes samasugust trotsi, sest praegu tuleb abipalveid igast uksest ja aknast. Mõte mulle iseenesest meeldib, aga kuu on selleks nii vale. Detsember on kõige kulukam kuu, meie perele igas mõttes kulukas, sest üheski teises kuus pole nii palju sünnipäevi, nii palju tähtpäevi, nii palju üritusi ja nii palju rahakogumisi. Meid ootab ees miinuses talv, lõpetasin selle eel vähiravifondi püsimaksegi ära, aga samas tean, et kuu lõpus vaatan heategevussaateid ning nutan ja annetan. Samuti osaleme kooli jõululaadal, kus kogutakse klassiraha ja meil käib koolis ikkagi kolm last, nii et ilmselgelt kulutame seal arvestatava summa. Nagu oleme igal heategevuslaadal kulutanud.

Kõige lihtsam ongi panustada rahaga, mistõttu on see on tegelikult vähim, mida teha saame. Müts maha nende ees, kes panustavad oma aega ja energiat heategevusürituste korraldamisse või heategevusfondide eesmärkide saavutamisse; kes aitavad loomi sooja toa ning hoole ja armastusega; kes küpsetavad ja meisterdavad heategevuslaatade jaoks või kes esinevad heategevuskontsertidel – nende panus on märkimisväärne!

Ma alustasin seda postitust veidi teise mõttega, aga jõudsin praeguseks sinnani, et mulle meenus Ande Baikov ja tema märkimisväärne panus. Kuidas ma saan hakata lõputute rahakogumiste teemal auru välju laskma, kui tema on kaotamas Ranna Rantšot ja rajab praegu olematu ajaga uut turvakodu oma sadadele hoolealustele?! Kogu tema aeg, energia ja sissetulek kulub farmiloomadele, seda eriti nüüd, kus ta peab valede valikute ja ebaõigluse tõttu nullist alustama.

Ma usun, et paljud annaksid tema asemel alla, mina kindlasti annaksin, sest ma pole nii tugev inimene, et suudaksin mõõtmatult valusa kaotuse järel loetud nädalatega farmiloomadele uue turvakodu luua. Kui keegi sellega hakkama saab, siis just Ande ja tema sõbrad, aga ainult nende pealehakkamisest ei piisa…

Võtke 11 minutit aega, et vaadata Ande ja farmiloomade turvakodu lugu:

Annetamistalgute üheks eesmärgiks on kutsuda üles inimesi head tegema ja seda võin ma küll teha – tunnustame Andet ja tema missiooni ning aitame tal luua uue turvakodu! Ma ei ütle, et annetame tänase talgupäeva raames või jõulukuu puhul, teeme seda lihtsalt heast soovist ja kui mitte täna, siis homme, järgmisel kuul või hoopis märtsis, kui laekub enammakstud tulumaksu tagastus. Me saame seda teha millal iganes, sest farmiloomade turvakodu ei kao kuskile ja abi kulub seal alati ära!

Meie pere annetas 10 eurot, mis on väike summa ja millest üksi ei ole abi, aga palju väikeseid summasid suudavad koos teha imet!

MTÜ Farmiloomade turvakodu Eestimaal – EE502200221068757019

Ma ei ütle teile, et olete tropid, kui ei anneta, sest see ei ole nii. Annetab see, kes saab ja sinna, kuhu soovib. Kõik ei jõua kõikjale, arusaadav, aga ma loodan, et Andeni jõuab nii palju inimesi, et ta saab turvakodu uuesti üles ehitada ja koos sadade farmiloomadega Ankru Talli ankrusse jääda.

Ranna Rantšosse me ei jõudnud, kuid Ankru Talli külastame kindlasti ja võib-olla kirjutan kunagi ka selle postituse, millega alustasin. Täna aga lõpetasin sellega, et ikkagi annetasin…

PS! Kui meil on seis jälle parem, siis kindlasti sõlmin Kingitud Elu toetamiseks uue püsikorralduse. Igaks juhuks ütlen kõva häälega välja, et Murphy mulle kohe vähki ei saadaks. Mitte et vähiravifondi toetamine oleks haigestumise eest kaitsnud, aga toetamise peatamine tundub küll selline tegu, mis Murphy tähelepanu tõmbab.

Vahepeal ei jaksanud

Oletage, et täna on neljapäev, 21. november, sest just siis ma selle postituse kirjutasin. Avaldamiseks aga jaksu polnud..

Tahtsin seda postitust eile hommikul kirjutama hakata, aga… Kui enne blogi avamist tundus muresid, ebaõnnestumisi ja halbu asju nii palju, et ei teadnud, millest alustada, siis valget lehte vaadates ma lihtsalt ei osanud millestki alustada, kõik tundus nii tühine. Inimestel on ikkagi päris mured ka, eks.

Mis mured minul on? Võib-olla mul ei olegi muresid, võib-olla ma olen endast lihtsalt kõik ära andnud ja seetõttu tunduvad pisemadki asjad nii suured, et ma ei jaksa nendega tegeleda…

Ma olen tõesti sageli väsinud ja ma isegi ei tea, kas elust või vitamiinipuudusest. Võimalik, et viimase tõttu olen esimesest väsinud, D-vitamiini puudus umbes sedasi meeleolule mõjub ja mul oli selle näit nii kevadel kui sügisel alla 50 ühiku, normaalne oleks 75 ja peale. Hakkasin küll juba mitu nädalat tagasi nii D-vitamiini kui rauasiirupit võtma, aga enesetundes muutusi pole, vähemalt mitte paremuse poole.

Viimased poolteist nädalat on eriti hullud olnud. Seda kindlasti juba seetõttu, et eelmisel nädalal oli mul PMS, nüüd on ainult M ja mõlemad võimendavad kõike.

Silver läks eelmisel esmaspäeval neljaks päevaks Soome, parimal juhul pidi juba reede õhtul koju tagasi jõudma ja siia kevadeni jääma. Täna on kümnes päev ja ta on ikka seal. Ta isegi ei julge enam pakkuda, millal ta koju saab, sest sellest pühapäevast on saanud ka juba järgmise nädala keskpaik.

Järgmisel nädalal kehtib mu autol viimast nädalat ülevaatus. Kui Silver jõuab nädala keskel koju, siis ta saab karteripõhja tihendi ära vahetada ja viieka eest kordusülevaatusele minna. Kui ei jõua, siis tuleb ülevaatus täies ulatuses ja maksumuses uuesti teha. Ta oleks jõudnud tihendiga tegeleda, kui ta viimati kodus oli, aga kuna ta oli tagasi minemas vaid mõneks päevaks, siis remontis ta enda autot, sest sellel pole üldse ülevaatust ja roosteaukudega küljekarpides seda hästi ei saa ka. Kui need mõned päevad nüüd sedasi jätkuvad, siis varsti pole kummalgi autol ülevaatust.

Sellest tihendist ja ülevaatusest on mul tegelikult üsna suva, kahju on rohkem sellest, et Silverit ennast kodus pole. Mul on siin olnud päris mitu hetke, kus oleks ära kulunud võimalus kasvõi varbad tema omade vastu lükata. Mõnikord rohkem polegi vaja. Me oleme ikkagi need, kes magavad eraldi tekkidega, sageli ka selgadega teineteise poole, sest nii on kõige mugavam ja kui tuleb hellusehoog peale, siis loovadki me jalad füüsilise kontakti. Kui mu jalad just jääkülmad pole või tuld ei löö. Esimesel juhul magan villaste sokkidega, teisel juhul otsin iga minuti tagant uut jahedamat kohta, mida Silveri jalgade lähedalt kindlasti ei leia, need on alati soojad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Ma isegi ei tea, millest tahtsin… Mul on eelmisest nädalast kõik peast pühitud. Mulle meenub vaid see, kuidas õpetaja kontrollis kohaolijaid ning minu nime peale hakati klassis naerma ja korrati seda umbes sellise “pffff…Liivi…mis nimi see veel on” tooniga. Ma sain aru küll, et asi jõudis sinnani rohkem seeõttu, et õpetaja ütles enne paari õpilase nime valesti ja minu nime peale arvati, et õpetaja ütles kellegi ilusa nime asemel mingi “õõõ…Liivi” nime. Kui keegi ütles vaikselt, et see uus tüdruk on Liivi, siis rohkem ma oma nime ega naeru ei kuulnud, aga ma tundsin end sel hetkel ikkagi ebamugavalt.

See ei olnud aga selline asi, mis oleks minust tüki võtnud. Ühe tüki võttis hoopis see, et hakkasin suvel võidetud 100-eurose Kingitus.ee kinkekaardi realiseerimisele mõtlema ja avastasin, et olin selle postkastist ja telefoni allalaaditud dokumentide hulgast kustutanud, sest mul pole ju kunagi postkastis midagi peale reklaamide ning allalaaditud dokumentide hulgast ei leia midagi peale arvete.

Õnneks polnud Eesti Pagar tühjendanud oma saadetud kirjade kausta, nii et sain selle tüki tagasi, aga enne seda olin kena 5 päeva kindel, et mu suvine õnn pöördus sügiseseks ebaõnneks ja ma sõin end niisama kookidest paksuks.

Mõnes mõttes mu õnn aga pöördus küll. Rääkisime eelmisel nädalal teise lapsevanemaga probleemsetest lastest, kes muudavad koolielu keeruliseks nii õpetajate kui teiste õpilaste jaoks. “Jumal tänatud, et mul lastega selliseid probleeme ei ole!” Küsi ja sa saad, eks.

Esmaspäeval saingi kirja, et Esimesele on antud kümneid uusi võimalusi, aga tema pole neid kasutanud ja endiselt lobiseb ning veiderdab tundides. Lisaks hoidis ta viimases tunnis ujumislauda pea peal, kust see alla kukkus ja sedasi mitu korda, mille peale ütles õpetaja mulle, et selline kooli vara lõhkumine näitab lapse ülbust ja üleolevust. Ma uskusin, et mu laps on lobiseja ja veiderdaja, aga ma ei tahtnud uskuda, et mu laps on pahatahtlik lõhkuja… Endiselt ei taha, aga ma enam ei tea, mida uskuda.

Eile sain koolist kõne, et Esimene lõikas tehnoloogiaõpetuses sõrme ja haav on nii sügav, et seda võiks minna erakorralisse näitama. Ma olin esmaspäevast alates olnud üsna kehvas konditsioonis – kolm päeva kõhulahtisust, menstruatsiooni intensiivseim aeg, tugeva migreeni järgne raskustunne, kahvatu nahk ja nõrkus… Selle kõne ajal olid mu juuksed kolm päeva pesemata, kuigi muidu ei kannata juba teisel päeva ilma mütsita avalikus kohas käia. Ma olin oma kõige kodusemates riietes ja villastes sokkides, mul ei olnud plaanis ninagi ukse vahelt välja pista ja seetõttu jäi ka Neljas lasteaiast koju. Ühesõnaga, ei olnud just hea aeg erakorralisse sõitmiseks, aga ma ei tahtnud sõrmehaava nii väikeseks asjaks ka pidada, et minemata jätta.

Sõrm saab terveks – haav kõige hullem ei olnud, aga ühe pistega see ikkagi kokku tõmmati. Pärast seda kippus mul pilt eest minema, nii et sain veidi pikutada ja end nuuskpiiritusega turgutada. Asi ei olnud selles, et mind oleks nähtu kuidagi häirinud, üldse mitte, haavade ja vere osas on mul juba üsna külm närv. Mul lihtsalt hakkas pea ringi käima, tekkisid kuumalained, nahk kattus külma higiga ja ma teadsin, mis sellele järgneb, kui ma kohe maha ei istu. Istumise asemel pandi mind hoopis lamama ja minul hakkasid pisarad voolama, kuigi mul ei olnud nututuju.

Personal pani juhtunu Esimese trauma arvele, mina arvan, et asi oli milleski muus, olin ikkagi juba kodus kahvatu ja nõrk.

Igatahes, hakkasime erakorralisest ära minema, kui ooteruumi tulnud õde ütles, et soovib minuga rääkida. Tegu oli Esimese klassivenna emaga… Ütleme nii, et teema ei olnud üldse tore ja ma läksin nuttes autosse. See võttis minust viimase tüki, ma sain sel hetkel otsa.

Paari nädala jooksul on poiste õppimised, hinded, trennid, müofunktsionaalne ravi ja kõik muu nii allamäge läinud. Kes jättis teist korda viimasesse tundi minemata; kes sai järjest loodusõpetuses mitu kolme, mis rikkusid ära lootuse olla esimesel trimestril nelja-viieline (kui see lootus üldse oli, sest käitumishinne ei pruugi olla üle rahuldava); kes pole lugenud kohustuslikku kirjandust; kes läks trenni ega jõudnud sinna; kes lubas enam üldse mitte koju tulla, sest ma ei lubanud tal enne kuskile minna, kui on õpitud; kes sodis oma kirjatehnika vihikus terve lehekülje täis, sest ei osanud n-tähte kirjutada; kes jäi peale tunde; kes sai märkuse; kes valetas, et tal on õpitud; kes isegi ei vaevunud valetama ja ütles, et ta ei õpi, sest kool on nõme. Sellest kõigest olidki veel ainult käitumis- ja kiusamisprobleemid puudu.

Suured lapsed – suured mured, ja nad alles kasvavad…

Eile kartsin poes iga tuttavat nägu – äkki on kellelgi veel midagi kurta minu laste käitumise üle. Kui õhtul helistati võõralt numbrilt ja küsiti, kas Esimese ema kuuleb, siis mu esimene mõte oli “appi, millega ta veel on hakkama saanud?”. Õnneks lõikas vaid sõrme ehk see oli tehnoloogiaõpetuse õpetaja, kes tundis huvi, kuidas Esimese sõrmega lood on ja saatis lapsele tervisi.

Päris valus on saada oma lapse kohta halba tagasisidet, ei tahaks, et see tavaks saab. Mulle tundub, et Esimesel endal ka oli valus. Ta oli eile hoopis teistsugune, seda mitte ainult minuga, vaid vendade ja õega samuti. Eile õhtul ei olnud kodus ühtegi kaklust, ühtegi! Isegi Teine ei ajanud sõrgu vastu, kui tal oli vaja tänaseks kuues aines õppida ja seda tegime koos kaks tundi. Vahepeal õppis ta youtube`i ja õpiku abil laulu selgeks, sel ajal käisin ma Esimeselt inglise keele sõnu küsimas, aga muid asju tegi Teine minu valvsa pilgu all nii korralikult, et oli ise ka pärast oma käekirja üle uhke (see tavaliselt loetamatu).

Oleks vaid kõik õhtud sellised! Eile oli asi ilmselgelt selles, et lapsed andsid oma parima, et mina end paremini tunneksin. Ma tõesti olin õnnetu hunnik inimest, seda nii vaimselt kui füüsiliselt.

Ma olen väsinud sellest, et ma pean lapsi kogu aeg tagant lükkama ja neil kõrval olema, et nad midagi teeks. Nüüd lükkasin rohkem ennast tagant ja lapsed ei teinud enam midagi. Olgu, midagi ikkagi tegid, aga mitte kõike, mitte korralikult.

Mu kolm nädalat kestnud köha alles taandub, aga isegi need nädalat ei võtnud nii läbi kui viimased kolm päeva.

Andestage taas liigse detailsuse pärast, aga enne erakorralisse minekut tagasin endale super tampooni ja öösidemega topeltkaitse, sest kuupuhastuse intensiivsel perioodil ma kuidagi teisiti kodust lahkuda ei saa, aga sellest jäi väheks, ma jätsin endast helehallile juhiistmele märgi maha…

Lisaks korralikule verejooksule kaasnevad mul päevadega ka spetsiifilised valud. Mäletan täpselt, millal need alguse said – septembris aastal 2016. Jäin siis sõbranna juurde ööseks ja mul oli uus tsükkel just alanud ning ma piinlesin terve õhtu imeliku soolevalu käes, mis ei lasknud tagumikku diivanile toetada. Sellest ajast on see iga kord nii olnud, mõnikord leebemalt, mõnikord tugevamalt, aga kestab esimese päeva või kaks ja istuda ei lase. Nüüd ööl vastu kolmapäeva oli see valu hetkeks nii karm, et ma tardusin ja üritasin seda üle hingata. See ei olnud kirjeldamatult valus, sest ma kirjeldaksin seda kui sünnitusvalu.

Küll oli kirjeldamatult valus teisipäevane migreenihoog. See tabas taas järsult, niitis minutitega jalust maha ja pani palvetama, et ma valuvaigistit välja ei oksendaks. Ei oksendanud, aga migreenipohmell kestis veel eilegi.

Nii et ma ei teagi, kas ma ei jaksa praegu füüsiliselt ja seetõttu ka vaimselt või vastupidi, aga nii või naa tahaksin käed üles tõsta ja…

9 päeva hiljem

Silver on lõpuks kodus, jõudis juba teisipäeval. Kolmapäeval vahetas ta Voyageril karteripõhja tihendi ära, neljapäeval käis autoga ülevaatusel ja uuesti peab minema alles kahe aasta pärast, nii et sellega on nüüd korras. Mitte et enne ei oleks olnud – auto seisis vahepeal kaks nädalat maja ees ja tilkagi õli ei jäänud maha, aga ülevaatuselt esimese korraga siiski läbi ei saanud, sest mootor oli alt veidi õline ja see loeti ohtlikuks veaks. Nissaniga läheb ehk paremini, Silver annabki praegu autole viimast lihvi, et uuel nädalal seda näitama minna.

Poistel sai esimene trimester läbi – Kolmanda õpitulemuste all on ainult A-d ja B-d; Teine oleks saanud kindlasti paremini, aga midagi hullu tema hinnetes ka ei ole ja Esimese käitumishinne on hea, nii et võimaluse saada nelja-viieliseks rikkusidki tema viimased loodusõpetuse “mul on korratud ja kõik on selge” kontrolltööd. Minu jaoks pole see mingi katastroof, kui lapsel on tunnistusel kolm, aga Esimene ise lootis terve eelmise aasta saada nelja-viieliseks ja nüüd oli ta sellele nii lähedal. Eelmisel aastal jäi asi kehalise taha, seekord on kehalises kõik neljad, aga komistuskiviks osutus loodusõpetus.

Parandan, ka seekord on kehalise trimestri hinne kolm, nimelt on vahepeal neljade vahele üks tekkinud… “Vaatamata õpetaja korduvale meeldetuletusele ei tulnud hindelist harjutust järele vastama”. Oleks siis e-koolis (või murekirjas) ka mingi märge olnud selle kohta, et poomiharjutus on järele tegemata, oleksin saanud ise lapsele seda meelde tuletada… Ei läinud üldse tuju jälle pahaks, ei läinud…

Laias laastus hakkab mul eluvaim tagasi tulema, jaksan juba terve päeva ülevalgi olla!

Ma olen väga harva lõunauinakuid teinud, aga nüüd magasin kahe nädala jooksul peaaegu iga päev tunni kuni kuus. Viimati olin nii madalas augus sünnitusjärgse depressiooni ajal, aga praegu ei oska ma kuidagi tekkinud madalseisu põhjendada. Möödunud nädalasse jäi igatahes väga palju jõuetust ja pisaraid, haripunkt saabus pühapäeval, mille nutsin maha. Esmaspäeva aga magasin maha ja kuigi ma endiselt ei mäleta, mis tunne on olla mitte väsinud, pole ma vähemalt enam õnnetu.

See madalseis tundub praegu juba nagu kauge minevik, mida mäletan ähmaselt, aga veel nädal tagasi tundsin end nii lootusetult, et ma ei jaksanud isegi sauna minna. Asi oli tõesti halb, sest saun on muidu mu teraapia, mida ma rasketel päevadel just igatsen. Mitte ainult rasketel päevadel, vaid kogu aeg.

Täna ma lähen teraapiasse, juba ootan seda ja segasin selleks hommikul ühe antidepressandigi kokku. Katsetamiseks paar uut segu ka. Pärast sauna sünnin uuesti ja hüppan tagasi reele, nii et kõik on nüüd jälle korras.

Nii vähe ongi õnneks vaja. Või hoopis palju. Palju Balscandi eeterlikke õlisid.