Kõigile ei ole antud häid hambaid

Hammastest ja hambaravist rääkides võiksin ma vist terve raamatu kirjutada. Ma ei mäleta, kui noor ma olin, kui mul esimest korda hambaid raviti, aga Lehtse hambaarsti mäletan küll, nii et ilmselt olin siis üsna noor, sest hambaarsti pole Lehtses ammuilma. Järgmine mälestus on mul Ambla hambaarstist, kes küsib hirmunud ja suud avamast keeldunud minult, kui vana ma olen ja kui ma vastan naljaga, et 2aastane, siis käratab, et seda on mu käitumisest näha jah. Tegelikult olin 8aastane ja kuna arst nalja ei mõistnud, siis üritasin end välja vabandada ning väitsin, et ta kuulis valesti ja ma ütlesin 8, mitte 2.

Seda mäletan ma hästi, millal ma viimast korda hambaarstil käisin, see oli alles oktoobris ja selle käiguga sain taas hambad mõneks ajaks korda. Selle aasta jooksul olen saanud ühe juureravi ja auke on lapitud mingi 5-6, ma ei ajanud sõrmega järge. Viimase 8-9 aasta jooksul olen ma hambaarstidele jätnud 3500-4000 eurot ja selle raha sees ei ole mitte ühtegi implantaati või krooni, ainult hambaravi ja viie hamba eemaldamine (neli nelist olid tarkusehambad), nii et mul on üsna õnnetud hambad.

Tänaseks on selge, et ma olen vähemalt ühele lapsele oma kehvad hambad pärandanud. Mina ei usu seda, et suuhügieen on A ja O. Jah, see on oluline, aga see ei ole määrav. Mõnel püsivad hambad terved ka paar korda nädalas harjamisega, teisel lagunevad suus vaatamata eeskujulikule suuhügieenile.

Kuna ma olen oma hammastega igasugust vatti, vilet ja erinevate hambaarstide vahet jooksutamist kogenud, siis olen laste suuhügieeni eest hoolitsemist väga tõsiselt võtnud ja lootnud, et ma saan nende puhul seda kõike ennetada. Mitte et ma enda suuhügieeni eest hästi ei hoolitseks, hoolitsen küll, aga mäletan siiski aegu, kus pesin hambaid vaid hommikuti (mis on minu arvates kõige mõttetum, sest kohe sõin need mustaks tagasi) ja hambaniidi ning suuveega tutvusin ka alles vahetult enne või pärast täisealiseks saamist, sest peres meil keegi selliseid asju ei kasutanud. Hambaid hakkasin 2 korda päevas pesema oluliselt varem ikka, millalgi algklassis, kui koolis oli kas suuhügieeni teemaline tund või Colgate`i tooteesitlus, igatahes saime kõik endale hambaharjad, -pastad, kalendrid ja kleepsud, mis motiveerisid hambaid hommikuti ja õhtuti pesema.

Oma lastel olen hambaid esimeste suhu ilmumisest alates hommikuti ja õhtuti pesnud, kõigil neljal pesen ma siiani hambad üle, väiksematel iga päev, suurematel mõned korrad nädalas, sest nad ise ei pese maksimaalselt hästi. Meie lapsed pole kunagi lutipudelist midagi magusat joonud (nagu keegi neist oleks üldse lutipudelit tunnistanud), ma olen võimalikult palju üritanud vältida igasuguseid maiustusi, mis kleepuvad hammastele või püsivad kaua suus, eriti lutsukomme. Ma olen õpetanud, et janu kustutatakse veega ja seetõttu ei ole meil pea kunagi külmikus mahla või morssi, rääkimata limonaadidest ja muudest värvilistest jookidest (Coca-Colat on küll mõned korrad kuus või nädalas, oleneb perioodist, aga see on minu pahe, lapsed seda ei saa, neile on Värska vesi, kui tahavad mulliga jooki). Kui külmikus on mahla, siis on see enamasti täismahl või smuuti, harvemini Helluse jogurtijook, mis kõik on mõeldud kas magustoiduks või vahepalaks, mida ei käida päeva jooksul lonks lonksu haaval joomas.

Ühesõnaga olen püüdnud nende hambaid hoida igasuguste sööbikute eest ja neid kaks korda päevas korralikult pesnud. Kindlasti oleksin saanud veel paremini ja kindlasti olen teinud ka hammastele kahjulikke valikuid, nagu näiteks pikk (aasta ja peale) öine imetamine. Kokkuvõttes on nende kõigi suuhügieen, toidulaud ja harjumused, nii head kui ka halvad, ühesugused olnud, kuid hammaste seisukord siiski seinast seina. Esimene on 9aastane ja tal ei ole mitte ühtegi hambaauku olnud, teistega oli kevadeni sama seis, aga siis tekkis 7aastasele Teisele suhu kaks rida hambaid ning ma võtsin ta enda hambaarsti juurde kaasa, et ta korra viskaks pilgu peale ja ütleks, kas selline olukord on normaalne. See oli normaalne, kuid hambaarstile jäi silma ka üks auk. Auk, mille kohta kuu varem ei öelnud kohalik hambaarst midagi.

See auk oli minu jaoks tegelikult päris halb uudis, mulle meeldis palju rohkem teadmine, et kõigil mu lastel on terved hambad. See olukord jäi veidi kummitama ja sügisel viisin kõik neli enda arsti juurde kontrolli. Esimene ja 4aastane Neljas pääsesid puhtalt, ei olnud neil auke, Teisel oli täidis ära tulnud ja teine auk arenema hakanud, aga 5aastane Kolmas, tema üllatas tõsiselt, tal oli neli auku suus. Neli! Hea, et ma nutma ei hakanud.LankyCompleteFlycatcher-max-1mbKui ma seda kuulsin, siis mul hakkas Kolmandast nii kahju. Ma lihtsalt ei taha, et ta peaks taluma kõike seda, mida mina olen talunud. Ma olen aastaid kestnud hambavalude pärast isegi tundnud, et ma ei jaksa selle valuga enam elada. Jumal tänatud, et koos tarkusehammastega kadusid ka pidevad valud. Ma olen tundnud sünnitusvalust hullemat hambavalu, mille vastu ei aidanud isegi valuvaigisti üledoos ja lõpetasin ikkagi laupäeva hommikul kell 6 pooloimetuna Tallinnas erakorralises hambaravis. Ma olen oma hammaste pärast nutnud nii valust kui ka tüdimusest, sest nende korda saamine tundus lootusetu (+ kallis), ja ma kohe üldse ei taha, et mu lapsi sama tee ees ootab.

Kusjuures Kolmas käis kevadel kohaliku hambaarsti juures kontrollis nii minuga kui ka lasteaiaga ning mõlema käigu ajal tunnistati ta hambad terveks, kuid minu hambaarst oli seda meelt, et vähemalt kõige suurem auk oli sel ajal juba olemas. See auk oli nii suur, et hambaarst arvas, et see hammas hakkab paari kuu pärast murduma. Järgmise visiidi ajaks oligi see juba murdunud ja hammast enam lihtsalt ei parandatud, vaid see ehitati uuesti üles. Poiss oli vapper ja keeldus tuimestavast süstist, samas valus oli tal küll ja kohati andis sellest häälekalt märku ka. Mingil hetkel läks tal isegi silm märjaks (mul ka), aga pärast ütles, et ta lihtsalt ei viitsinud enam kannatada. Mitte siis valu kannatada, vaid ühe koha peal avatud suuga istuda. Tal läks tõesti kaua ja ma arvan, et ühe 5aastase lapse kohta oli ta isegi vapper ja kannatlik.Hambaarsti juuresTerminaator ei karda hambaarsti!

Kuna auk oli suur ja juurekanal lähedal, siis hoiatas arst ette, et hammas ei pruugi nüüd parandatud olla, vaid asi võib lõppeda hoopis juureraviga. Kuna siiani pole hammas valutama hakanud, siis sellest ta ehk pääses.

Tol päeva parandati Teisel samuti üks hammas ära ning järgmisel kuul pidid nad koos tagasi minema, aga Teine oli sel päeval klassiga väljasõidul ega saanud kaasa tulla. Kolmas oli siis nii vapper, et lasi järjest kaks hambaauku korda teha. Viimase augu lappimise aeg oli eile, aga eelmistest kordadest oli paraku ikkagi nii ebameeldiv mälestus jäänud, et ta ähvardas juba autos arsti juures suud kinni hoida ja seda ta ka alguses tegi. Kuna tundus, et mingit kokkulepet sealt ei tule, siis nad vahetasid Teisega kohad.

Teine käis hiljuti ka ortodondi juures kordusvisiidil, temast saab suure tõenäosusega tulevikus breketikandja, sest tal on suus korralik ruumipuudus. Hetkel jääb ta jälgimisele, panime juba järgmise aasta detsembriks talle uue aja kirja, aga kaasa sai seekord siiski käsu üks ülemine piimahammas lahti loksutada. Kui me eile juba arsti juures olime, siis pakkusin välja, et tõmbame selle ka kohe ära, milleks seda ikka nädalaid vägisi loksutada. Selleks tööks tehti lapsele tuimestav süst ja kui ta ütles, et sellel on nii paha maitse, siis mu ajus ärkasid vist mälestused kümnetest ja kümnetest tuimestavatest süstidest, sest mulle tuli ka vana hea tuttav maitse suhu. Kui hammas oli väljas, siis oli ka selge, et laps seda uueks aastaks lahti ei oleks kangutanud, seega nii või naa oleks tulnud see välja tõmmata, sest sellel oli veel väga suur juur küljes. Ma eilseni üldse ei teadnudki, et piimakatel ka juured on, ära on tulnud kõik ju ilma

Igatahes sai Teine lahti jäävhamba lõikumist takistavast piimahambast ja teisest hambaaugust, kuid halva uudisena selgus, et kontaktpinnal on kolmas auk arenemas (ühesõnaga auk oli hamba küljel ja vastas olnud hammas hakkas ka lagunema), nii et tema peab veel tagasi minema.

Kolmas oli nõus pärast Teist uuesti tooli istuma ja lasi oma viimase augu ikkagi korda teha ja temaga on nüüd mõneks ajaks kõik korras. Mitte et minu jaoks oleks miski korras, kui 5aastasel lapsel on neli parandatud hammast suus. IMG_5732Ma kardan, et see on alles algus. Eks minagi alustasin üksikustest aukudest ja nüüd on suus üksikud hambad, mida ei ole kunagi parandatud. Ma usun, et minu hirm laste lagunevate hammaste ees on piisavalt põhjendatud, väike foobia enda kogemustest.

Kuna mulle tundub, et praegusest suuhügieenist jääb väheks, siis olen viimastel kuudel mõelnud palju elektrilistele hambaharjadele. Lapsed iseseisvalt ei saa oma hambaid väga puhtaks, aga ma ei taha ka neil igavesti hambaid üle pesta. Küsisin eile hambaarstilt, kumba tema soovitab, kas tavalist või elektrilist hambaharja. Ikka viimast, kuigi ise peseb ta tavalisega. Tal ilmselt harjamistehnika palju paremini selge kui minu lastel, nii et neile pole patt elektrilist soovitada. Igatahes koju jõudes tegin tellimuse ära ja iga laps saab endale isikliku Philips Sonicare For Kids elektrilise hambaharja (kõige soodsam hind, mille leidsin), et ei tekiks olukorda, kus ei viitsita otsikut vahetada ja tuimalt teise hambaharjaga pestakse. Kuna hambaharjal on kaasas 8 erinevat kleepsu, siis saavad kõik endale erineva disaini ja hambaharjad ei lähe sassi ka.sonicare.jpgAvastasin, et laste suuveed on ka olemas, aga ma ei tea, kas ma neid veel nende suuhooldusesse lisan. Hambaniit on küll kasutuses ja Warpaint ka. Viimase soetasin loomulikult endale, aga kuna ma regulaarse kasutamise ajal valgendavat efekti ei näinud, siis olen jäänud seda 1-2 korda nädalas kasutama, kui on tekkinud tunne, et hambad ei ole ideaalselt puhtad. Sellega jääb hammastele palju siledam tunne, kohviplekke eemaldab ka hästi ja äkki tõesti teeb veel midagi lubatust, kuigi ilmselt selleks peaksin seda sagedamini kasutama. Kuigi minu hambaid see ei valgendanud, siis avastasin, et laste hambaid valgendab küll, nii et nemad saavad igal pühapäeval põhjalikuma suupesu.IMG_5627Piimahambad on neil nagunii valged, aga Warpaint teeb need säravvalgeks ja jäävhambaid aitab ka valgemana hoida. Esimesel tekkisid vahepeal ühele jäävhambale imelikud pruunid triibud, need olid hambapinnast kõrgemad ega tulnud pestes maha. Ma ei tea, mis see oli, aga sellest sai Warpaint hästi jagu, nii et laste hammaste puhul on see must puru end õigustanud. Minu omade puhul tegelikult ka, kohviplekid on läinud ega ole tagasi tulnud. Varem maksin hambaarstile nende plekkide eemaldamise eest ja see protseduur tegi hambad hellaks. Warpaint ei tee.

Kodulehel on kirjas, et sellest jagub 150 pesuks, aga me oleme sellega raudselt rohkem pesnud, sest see on olnud meil üle aasta … ja sellega seoses tekkis mul nüüd küsimus, kas sellel asjal säilivusaeg ka on. Käisin kontrollimas ja ongi nii, purgi all on kirjas, et pärast avamist kasutada 3 kuu jooksul. Okoo! Me oleme siis mingi 10+ kuud kasutanud aegunud Warpainti?! Ausalt, ei ole mingit tunnet, et see oleks aegunud, lõhna ega maitset pole sel endiselt, aga toime on samasugune, nii et äkki tegelikult ei ole aegunud. Nagu kuivained, mis on kõlblikud veel pikka aega pärast kuupäeva kukkumist. Igatahes hakkas mul nüüd piinlik ja ma parem edasi ei räägi.

Lähen tagasi hambaravi teema juurde. Kui küsisin hambaarstilt, kuidas see võimalik on, et teine hambaarst lastel auke ei näinud, vastas tema, et ta ei tea, kuid kuuleb sageli, kuidas lapse hambad kuulutati eelmise arsti juures terveks. Arvas, et mõned arstid ei näe või ei taha näha auke, nii et kui te ei ole endale leidnud usaldusväärset hambaarsti, siis soovitan küll käia lapsega kontrollis mitme erineva juures.

Kui mul alaealisena esimene (mitte siis esihammas, vaid mitmest tänaseks suretatud hambast esimene) hammas suretati ja see ikka mulle jubedat valu tekitas, siis kolmanda mure kurtmise visiidi ajal sain juba riielda, et mida ma valetan, surnud hammas ei saa valutada. Mõned aastad hiljem tuli teha sellele pikaaegses juurepõletikus hambale kaks juureravi järjest pluss mõne aja pärast veel kolmas otsa, neljas samm oleks olnud juuretippude eemaldamine, aga õnneks ei tulnud põletik enam tagasi. Mul oli piinav juurepõletik ja ma sain riielda, et mida ma valetan, et mu surnud hammas valutab. Kui normaalne.

Sama arst ütles ka vahetult enne mu 19. sünnipäeva, et mul on hambad korras, kuigi ma kurtsin valutavate hammaste üle. Aasta hiljem leiti augud, lekkivad täidised, juurepõletikud ja raviplaani läks kirja 13 probleemi. Ma käisin mitu aastat järjest oma hambaid korda tegemas, või noh, ühte ei saanud korda ega olekski kuidagi saanud, sest eemaldamise järel selgus, et hambal olid anomaalsed juured, mida röntgenis näha ei olnud.

Olgu, tõenäoliselt ei olnud kõik 13 probleemi olemas enne tasuta hambaravi lõppemist, aga päris kindlasti ei olnud mul siis ka kõik hambad korras. Arst lihtsalt “ei näinud”, sest see ei ole saladus, et laste hammaste ravimisele tuleb hambaarstidel peale maksta. Kui mu praeguse hambaarsti juures vähe suuremad raviarved tähendavad seda, et nad näevad ja ravivad laste hambaauke, siis ei ole mul mingit soovi hakata otsima soodsamat kohta. Küll tahaksin otsida uusi viise, millega ennetada hambaauke, sellest nüüd ka elektrilised hambaharjad.

Ma tegelikult ei usu, et on üldse midagi, mis päriselt aukude tekkimise välistaks, aga kui saab praegusest paremini, siis tahan paremini ja tahan loota, et mu lastest ei saa hambaarstide püsikliendid nagu minust. Mõnel nagu oleks lootust (olla isasse, kelle hambad on korras), mõnel enam mitte nii väga.

Kuidas on lood teie laste hammastega? Millega neil hambaid pesete, tavalise või elektrilise hambaharjaga?

Lõppu üks nali ka. Kolmas ja Neljas tahtsid hambaharju, mis hambaarsti juures riiulis seisid. Arst küsis neilt, kas neil siis kodus hambaharja ei ole. Üks neist vastas tõsimeeli, et ei ole ja teine lisas kohe järele, et nad pesevad kodus sõrmega hambaid ning demonstreerisid siis koos, kuidas see käib. Kui ma ise ei peseks neil iga päev hambaid, siis ma oleksin võinud seda juttu isegi uskuma jääda, nii tõetruult jagasid oma vaeslapse elu. hqdefault

Aitäh, kallis Assa lukk, et sa vargaid sisse ei lubanud!

Nii tahaks praegu reisimuljeid jagada, aga need on hetkel reisile järgnenud sündmuste varjus. Kui me kella poole ühe ajal öösel (vastu laupäeva) koju jõudsime, siis me ei saanud korterisse sisse, lukusüdamikus oli mingi metallvarras ees. Kujutate ette, kui muserdav võib selline asi olla, kui jõuate nädalaselt reisilt tagasi, olete surmväsinud, kõik on vähemal või suuremal määral tõbised, üks veel päris kõrvapõletikus, ja ainus soov on kodus hetkeks aeg maha võtta, aga koju sisse ei saa ning tuleb hoopis ööseks vanemate juurde sõita? Sel hetkel me ei saanud aru ka, kas see oli sissemurdmiskatse, kellegi haige nali või hoopis mingi vimm meie vastu.

Järgmisel päeval sõitis Härra juba hommikul vara peenete tööriistadega Kadrinasse, et uks lahti saada. Tagasi tuli ta sama targalt ning uuele katsele läks juba puuride ja ketaslõikuritega. Esimene eesmärk oli lukk läbi puurida, aga arvestasime ka sellega, et võib-olla tuleb hoopis uks läbi lõigata.

Kell läks ja lõunaks oli selge, et kogu see jama võtab nii palju aega ära, et kell 17.00 lapse sünnipäeva enam pidada ei jõua. Härra ei olnud endiselt tuppa saanud, me lastega olime endiselt Lehtses ootel, meil ei olnud puhtaid riideid ja meil ei olnud ka aimu, kaua uksega läheb, nii et helistasin Politseimuuseumisse ja lükkasin lapse sünnipäeva kahjutundega nädala võrra edasi. Teine nii ootas seda tähtsat päeva ja tegelikult möödus tema sünnipäev igasuguse vastava meeleoluta. Kogu selle olukorra juures oligi kõige rohkem lapse sünnipäevast kahju.

Härra lukku lahti ei saanud, ükski puur lukusüdamikku ei puurinud, nii et ta lõi lõpuks käega ning lõikas lukukeele läbi ja seda läbi ukse, sest muudmoodi sellele ligi ei pääsenud. Pilt kodukootud “lukuabist” on Instagramis ka olemas, kes veel näinud ei ole. Õige lukuabi oleks kindlasti vähe viisakamalt ukse lahti saanud, aga kuna me ei ela Tallinnas, siis see abi koos uue lukusüsteemiga oleks lihtsalt niivõrd palju maksma läinud, et me ei pidanud seda otstarbekaks, eriti olukorras, kus me nagunii tahtsime selle ukse uue vastu vahetada. Selline päevapealt vahetamine, eriti pärast reisi, mis meid niigi miinusesse viis, siiski plaanis ei olnud, nii et tegelikult on meil nüüd näpud täitsa põhjas ja oma võlga vanemate ees klapime mitu kuud. Õnneks või kahjuks lähebki Härra nädala pärast taas tööle ja tänu sellele pöördub pooleaastane “väljaminekud suuremad kui sissetulekud” seis taas vastupidiseks ja saame näpud põhjast välja tõmmata.

Sedasi päevapealt uue ukse leidmine ei olnud ka kerge, Rakvere Ehituse ABC, Bauhofi ja K-Rauta valiku peale oli ainult kaks ust, mis meile meeldisid ja mõlemad maksid 400 € ringis. Kuna raha praegu loopida ei ole, siis kaalusime kolmandat varianti, mis meile ei meeldinud, aga oli 150 € odavam. Me isegi mitte ainult ei kaalunud, vaid olime juba valmis selle ära ostma, aga küsisin igaks juhuks üle, kui vastupidav on selline lukusüsteem, kus võtme keeramise peale läheb uks lukku viiest erinevat kohast: ukse alt, ukse pealt ja kolmest kohast ukse küljelt. Müüja vastas ausalt, et ta väga optimistlik selle süsteemi osas ei ole, sest ukse kohta on palju pretensioone olnud ja neil on lingid kogu aeg laos olemas, sest need kipuvad ära murduma. Tõdes, et tegu on Hiina uksega ja soovitas meil pigem kallima variandi valida. Mõeldud tehtud ja kuna neil seda kallimat varianti meile sobivas mõõdus koha peal ei olnud, siis sõitsime edasi Jõhvi, kus see oli olemas. Ukse otsimise ja sellel järel käimise peale kulus kokku 4 tundi ning terve selle ajal ootas meid korteris Härra isa, kellele me ei saanud kuidagi teada ka anda, et meil läheb plaanitust veidi kauem.

Kuna jamad kipuvad meid pidevalt saatma, siis ega uue uksega ka kõik libedalt ei läinud. Härra ja ta isa said selle üsna kiiresti ette, aga selgus, et lingid, üks lukk ja riiv olid puudu. Üks lukk oli õnneks olemas, nii et ukse ikkagi lukku sai panna, kui Härra järgmisel päeval meile Lehtse järele tuli. Me nimelt ei jaksanud laupäeva õhtul enam koju sõita ja Härra, kes lõpetas uksega mässamise alles kella 21-22 vahel, ei jaksanud Lehtse meie juurde sõita. Nii imelik oli üle pika aja jälle eraldi olla, aga eks see oligi väike soojendus enne järgmist nädalat, mil Härra läheb taas tööle ja hakkab kodus vaid mõned päevad kuus olema.

Pühapäeval helistasin ka Jõhvi, et puuduolevad osad kätte saada, aga nii kiiresti see ei käinud, lubati hoopis järgmisel päeval koos juhatajaga lahendus leida. Esmaspäeval võttis Härra ise ühendust ja kordas sama, mida mina eelmisel päeval – nende asjadega on kiire. Edasi läkski asi kiiresti, ta sai kohe hommikul jäätmekeskusest (kuhu ta vana ukse viis) tagasi sõites puuduolevad asjad Rakvere kauplusest kätte ning lõunaks oli uks peaaegu komplekte. Peaaegu seetõttu, et meil oli tegelikult kodust lahkumisega kiire ja riiviga nii kiire ei olnud, nii et see ootab endiselt oma aega.000000.jpgKuna uus uks vana kohale ei sobinud, siis meie uksepõsed on päris koledas seisus ja saime oma korterisse pool rida koridori plaate ka.00000IMG_1457.JPGKui uksevahetus on nüüd tehtud, siis tuleks tõsisemalt plaani võtta ka esiku-köök-elutoa remont, millest me siin ka vahelduva eduga oleme rääkinud. Ühel hetkel olime seda meelt, et kuna nagunii tahame esimesel võimalusel maja osta, siis pole mõtet siia investeerida ja teisel hetkel olime jälle seda meelt, et kui see esimene võimalus avaneb näiteks alles viie aasta pärast, siis sinnani tahaks elada ikkagi nii, et kodu silma ei riiva. Kuna olukord riivab silma nüüd veel rohkem, siis tuleb see remont ikka ära teha. TF Bank saatiski esmaspäeval reklaami pealkirjaga “Kas Sul remonti on vaja teha?”, mille ajastus on lihtsalt suurepärane, aga remonti kavatseme siiski ilma laenuta teha, või kui, siis Ehituse ABC 0% intressiga. Remondiga hakkame tegelema ilmselt suvel ja kasutame selleks veidi kõrvalist abi, sest me ise oleme sel ajal ju Soomes. (NB! Sellel suvel korter tühjaks ei jää, kui kellelgi mõte liikuma hakkas või midagi.) 

Sel ajal, kui Härra ja ta isa uksega jamasid, käis ka ülemine naaber rääkimas, kuidas tema ärkas 18. või 19. öösel selle peale, et meie magamistoa akna taga käis korralik kolistamine. Kui ta akna peale jõudis, siis polnud enam kedagi näha, aga meie magamistoa mõlemal lahtikäival aknaruudul on kangutamisjäljed olemas, nii et pole kahtlustki, et keegi üritas meile sisse murda, mitte ei olnud see kellegi nali või vimm. Isa sõber helistas oma politseinikust sõbrale, kes ütles, et sel nädalavahetusel oli küll Kadrinas sissemurdmisi või vähemalt katseid, aga ta peast ei osanud neid välja tuua. Lisaks oli sel nädalavahetusel olnud sissemurdmisi ka Tapal, kust ei ole siia üldse pikk maa, nii et võib-olla sama punt käis nii seal kui ka siin “töötamas”.

Ma tegelikult ei usu, et see varas või need vargad meie akna ja ukse taha blogi kaudu tulid, sest vastasel juhul nad oleksid teadnud, et meilt ei ole midagi võtta. Kui just 32″ televiisor, mis näeb tänasel päeval välja nagu arvuti ekraan (ja mille asemel eelistavad paljud osta pigem 40″ ja suurema teleri, mille hinnad algavad juba 300 eurost), või 6 aastat vana väga aeglane sülearvuti mingi hea saak pole. Olgu, Xbox ka. Aga ehteid või naaritsa kasukaid mul ei ole, kullakange ka mitte, raha pole meil ei kodus ega pangaarvel, lauahõbeda tegime ise paar aastat tagasi rahaks, seega midagi, mida suurema vaevata akna kaudu välja tassida või kiiresti ja kergelt rahaks teha, meil ei ole.

Samuti ei ole ma kunagi maininud meie täpset aadressi. Selle väljauurimine kindlasti raketiteadus ei ole, eriti kohalikule, aga ma siiski kahtlen, et blogi siin saatuslikuks sai. Pigem sai saatuslikuks see, et me unustasime rulood alla lasta ning meie magamistoa aknast sisse vaadates paistsid kohe silma sülearvuti, televiisor ja Xbox. Lisaks reetsid ka keset ööd üleval olevad rulood (ja tühjad voodid), et meid ei ole kodus. Ma usun, et kui varas oleks teadnud, et me läksime ära terveks nädalaks, siis ta oleks tulnud uuesti aknaid kangutama või klaase lõhkuma, oli tal ju veel 5-6 ööd aega katsetamas käia, aga see oli ühekordne katse ja piirdus ainult meie magamistoa aknaga, laste magamistubade aknaid ei ole kangutatud. Või noh, ainult meie magamistoa aknaga ikkagi ei piirdunud, ukse taga käisid ka ja lõhkusid luku ära, igavesed saatanad. Võib-olla koridori uksest muukisid end ka sisse, sest naabrimehel läks ühel päeval ukse lukust avamine väga raskelt, ta isegi arvas, et ei saagi ust lahti. Ja kuidagi pidi ju võõras keset ööd meie ukse taha saama.

Vahepeal ma isegi mõtlesin, et see oleks ikkagi võinud olla õnnestunud katse, siis oleks meil esimene mõte olnud politsei ja kodukindlustuse poole pöördumine. Viimane oleks varastatud asjad asendanud ja kõik korras. Praegusel juhul ei näinud politsei kutsumisel mõtet ja kui ikkagi isa sõbra politseinikust sõbra soovitusel politseisse helistasin ja sissemurdmiskatsest teatasin, siis teate vastuvõtja ei saanud aru, miks ma üldse helistan, kui keegi korterisse sisse ei saanud ja midagi minema ei ole viidud. Ohates selle sündmuse siiski fikseeris, kuigi ta ei saanud aru, mis point sellel on. Isa sõbra sõbra jutu põhjal oli point selles, et kui sellel ajavahemikul oli Kadrinas sissemurdmisi, siis saaks neid asju omavahel seostada, aga samas tõestada ikka midagi ei saa, nii et uue ukse eest arvet kellelegi esitada ei ole.

Kodukindlustus ka ilmselt enam appi ei tule. Oleks tulnud, kui oleksime kutsunud lukuabi ja lasknud luku ära vahetada, siis poleks omavastutust ka olnud, aga paraku ei olnud meil meeles, et meil on kodukindlustus ja me ei tulnud absoluutselt selle peale, et tegu on kindlustusjuhtumiga. Me tahtsime lihtsalt ruttu koju saada ja uksevahetus tundus selleks kõige mõttekam lahendus, kodukindlustus tuli meelde alles siis, kui kõik oli juba läbi. Mis seal ikka, kui pea ei võta, siis peab võtma rahakott. Ma küll pühapäeval kirjutasin kindlustusandjale, aga ma väga optimistlik ei ole ja kuna vastust pole siiani tulnud, siis ilmselt on nad veel naerust kõveras meiesuguste kilplaste pärast.

Positiivne on siiski see, et meil on uus, tervem, ilusam ja helikindlam uks ning tänu sellele tuleb peagi ka päev, kus vahetame esiku ajutise põranda päris põranda vastu ja kui juba, siis juba ja uue ilme saab kogu esik-köök-elutuba, mis on omavahel avatud ja mida on kokku kena 40 m2.

Kui reisile järgnenud sündmustest veel rääkida, siis esmaspäeval läksime Härraga puhkusejärgsele puhkusele, mille saime kingituseks. Enne seda käisin veel Neljandaga arsti juures, Esimene pidi ka tulema, aga tema oksendas pärast ärkamist, nii et jäi ära. Olime üsna veendunud, et Esimene jälle lihtsalt oksendas, nagu ta seda mõnikord teeb, kui ärkab liiga vara või sööb asju, mis omavahel väga kokku ei sobi, näiteks banaan ja soe tee, seega oma puhkusejärgset puhkust ära ei jätnud. Esimene ise tundis end ka pärast oksendamist hästi, aga igaks juhuks võtsime autosse kilekoti kaasa, kui peaks sõidu ajal halb hakkama. Sõidu ajal ei hakanud, hoopis enne autosse sisenemist hakkas ja nii ta oksendas maja ees kilekotti. Pärast seda oli jälle kõik korras. Aga tegu ei olnud siiski lihtsalt oksendamisega, sest õhtuks oksendas ka Teine. Nii palju meie puhkusejärgsest puhkusest, mille ajal me tundsime end Härraga nii sitasti, et me veedame aega 150 km kaugusel veekeskuses ja käime kinos, kui meie emad tegelevad selle jamaga, mis võib neile ka külge hakata. Kui me veekeskuses käisime, siis me muidugi veel ei teadnud, et Teine ka oksendab, see selgus kell pool 10 õhtul kinos, kui Härra ema seansi alguses helistas. Vastu ööd me enam koju sõitma ei hakanud, mitte et Härra ema seda oodanud oleks, aga filmijärgseks nosimiseks ostetud koogid ja šampus meid kumbagi enam ei isutanud, ei olnud lihtsalt tuju. Esmaspäeva hilisõhtul oli mul ka juba veidi raske olla ja eile varahommikul olin ma külma higiga kaetult hotelli vannitoa põrandal siruli ja mõtlesin hirmuga kojusõidule.

Sedasi olin ma mitu korda siruli ja kui viimane hoog üle läks, siis läksime ruttu autosse, kus sõitsin terve tee lamavas asendis koju, terve aja iiveldas, aga suutsin veel käia oma vanemate juures toas ja Härra vanemate juures toas, kui lapsed, kes selleks ajaks olid kõik vähemalt korra oksendanud, peale korjasime. Vahetult enne kodu tuli uus hoog peale, kus ma läksin nii higiseks, et märjad jäljed jäid ukse käetoele ja higipärlid voolasid mööda nägu alla. Eirasin oma põskkoopapõletikku ja tegin akna lahti, et külm tuul mind maha jahutaks. Aitas, ma ei hakanud oksele, aga kõnevõimetuna teises dimensioonis olin hetkeks küll ning toas kukkusin voodisse, kuhu jäin õhtuni, rohkem ma end liigutada ei suutnud.

Ma magasin eile kokku vähemalt 18 tundi ja lapsed umbes sama kaua, vaid Härra oli korras ja poputas seda, kes poputamist vajas. Öösel oli ka minul juba nii palju parem, et kui Teine nuttis kõrvavalu käes, siis ma sain ise sellega tegelda. Kahjuks kõrvavalu hästi ära ei läinud ja hommikuks oli ka tema kõrvast verine vedelik väljas.  Pärast seda pole rohkem valu kurtnud, nii et ma ei teagi, kas tal on põletik või oli tal samasugune viiruslik vill, mis oli Esimesel ja mis ravi ei vajanud. Neljandal ei olnud ka esmaspäeval kõrvas midagi näha, aga antibiootikumid sai ikka peale, kuigi põletikunäit nii suur ei olnud, et oleks võinud bakteriaalset põletikku kahtlustada ja ka tema ei ole rohkem kõrvavalu kurtnud, ainult samal ööpäeval oli viril, kui tal samamoodi verine vedelik kõrvast välja tuli. Kuigi perearst kõrvas midagi erilist ei näinud, arvas ta, et kõrvaarst peaks selle üle vaatama, kuid viimase juurde saab alles aprilli lõpus. Registratuuris soovitati erakorralisse minna, kui asjaga on kiire, aga me oleme ilmselt kõik lugenud, kuidas erakorralise jaoks on sellised viirushaigused lihtsalt koormaks. Naljaks on minna lapsega, kellel pole palavikku, kes millegi üle ei kurda ja kelle kõrvas perearst midagi erilist ei näinud, erakorralisse igaks sajaks juhuks kõrva näitama, aga parem karta kui kahetseda.

Hetkel vajaksid kõrvade kontrolli isegi kolm last, Neljas siis igaks sajaks juhuks, Teine nüüd ka, kuigi ta pole rohkem kurtnud ja pealtnäha pole tal midagi viga ning Esimene samuti, sest ta taas ei kuule. Ilmselt on nohu jälle kõrvadesse löönud. Paraku ei olnud täna ei minust ega Härrast erakorralisse minejat, nii hästi ma end ei tunne, võitlen ikka iiveldusega ja Härra on üldse terve päeva pikali olnud, nagu mina olin eile. Erakorralisse me siiski minema peame ja kuna homme on nagunii vaja Kolmandaga Tallinnasse silmaarsti juurde minna, siis käime (kui Härra muidugi on teovõimeline) vast ülejäänud kolmega Mustamäel erakorralises ka ära, seal peaks kiiremini kõrvaarsti jutule saama kui siin.

Ma ise sain ka esmaspäeval antibiootikumid peale, kuigi mu põletikunäit oli väiksem kui 5, kuid kõik sümptomid viitavad põskkoopapõletikule ja kuna ma olen tänaseks olnud 6 nädalat haige, eriti viimasel kahel nädalal, siis ma olen nõus taas antibiootikume võtma, ma lihtsalt tahan terveks saada. Ma tahan, et lapsed terveks saaksid. Ma tahan loota, et see oligi nüüd kõik, et praeguse enneolematu haigustekompotiga see haiguste laine otsa saabki, nagu ilutulestiku viimane suur pauk, selline millenniumi pauk, mis meie eluajal enam ei kordu.

Eile me muidugi Neljandaga kumbki antibiootikume ei võtnud. Tema tegelikult võttis hommikul ja oksendas selle välja, mina ei võtnud üldse, sest ma ei söönud eile suutäitki ja ega Neljaski pärast hommikusööki enam midagi ei tahtnud. Mitte et täna meil siin kellelgi üldse hea söögiisu oleks, aga paast on läbi, me lastega midagi ikka hammustanud oleme, mina selle eesmärgiga, et saaksin rohtu võtta, enesetunde poolest oleksin võinud küll edasi paastuda. Loodan, et ma ei hõiska enne õhtut, aga oksendamisest ma pääsesin, olin küll korduvalt sellele väga lähedal, aga külm põrand ja külm õhk aitasid selle “üle hingata”. Nali naljaks, aga külmaga läksid need hood üle ja ma ei pidanud oksendades surema. Isegi, kui ma ellu jään, siis oksendades ma tunnen, et ma suren, ma ei kannata seda absoluutselt. Ma nutan ja oksendan. Lapsed ei nuta, nad oksendavad ja elavad edasi, igasuguse kaebamiseta. Minult nad oma vaprust igatahes saanud ei ole.

Kusjuures see kõhugripp on väga veider, sest mitte kellegi kõht lahti ei ole, kõik toimib tavapäraselt ja keegi vist sapivedeliku oksendamiseni ka ei jõudnud, Neljas oksendas ainult korra, Kolmas kaks korda ja suured poisid siis veidi rohkem, kuid ühtemoodi halb oli kõigil. Ka täna ei olnud lapsed veel taastunud, päeva küll keegi maha ei maganud, aga tavapärasest rahulikumad ja vaiksemad olid kõik.

Kui nüüd homse päeva ka üle elame ja lõpuks reisist ning sellele järgnenud sündmustest taastunud oleme, siis katsun reisimuljeid ka jagada. Hea asi on see, et mida päev edasi, seda ilusamaks need muljed muutuvad, negatiivne lihtsalt kaob kuhugi ära ja alles jäävad vaid toredad mälestused. Tänagi pilte vaadates tekkis hea tunne, parem tunne, kui oli nende piltide tegemise ajal, kui tuli nahast välja pugeda, et kõik lapsed koostööd teeks. Kõige paremini tegid nad koostööd siis, kui meid pildistas võõras inimene, aga seda juhtus vaid kaks korda. Kõige vaiksem autosõit möödus meil ka siis, kui võtsin kord hääletaja peale, lapsed olid hiirvaiksed, Esimene ei vaadanud nutikast isegi oma videoid edasi. Kui tädi sihtpuntki jõudis, siis ärkasid lapsed taas ellu. See oli piinarikas autosõit ka minu jaoks, sest tädi ei võtnud vedu, kui üritasin juttu teha ning raadio ainult ragises, pidin selle kinni panema ja nii me sõitsime piinlikus vaikuses, aga see on juba hoopis teine lugu.

Teine lugu on ka see, kuidas hetk tagasi tuli Kolmas voodist välja, läks padjanäoga meie tuppa, seisis seal kottpimedas kummuti (mille peal on xbox) kõrval ja kui tule põlema panime, siis ta ütles, et ta tahab Minecrafti mängida. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et mingu magama tagasi, aga selle peale läks ta hoopis esikusse, ronis diivani seljatoele ja toetus kätega vastu pilti, mis diivani kohal ripub. Seisis hetke sedasi segaduses olekuga, läks sõnatult oma voodisse tagasi ja magas edasi. Kuutõbine? Ma ei tea, aga igatahes oli see praegu väga veider hetk.

Edaspidi katsun vähem laatsaretist kirjutada, mul ausõna on muid teemasid ka, aga kõik on ootel, ma lihtsalt ei jõua siia sageli, sest päris elu ja muud jutud. Varsti tuleb suvi, siis, sest järgmisest nädalast läheb mul ajaga veel kitsamaks ja kitsas ongi kuni suveni.

Veidi haput…

Pidin täna kooli minema. Rõhk sõnal “pidin”.

Mis juhus?

Eile, ma üritasin uinuda, koolimõtted, vaatasin kella, tik-tak, hirmumõtted, üritasin uinuda, vaatasin kella, jälle koolimõtted, tik-tak, muremõtted, silmad kinni, tik-tak, üritasin uinuda, pat-pat-pat, uks avanes, pat-pat-pat meie voodisse, seda pole juba mitu nädalat olnud, mina ühes nurgas, Härra teises nurgas, Neljas meie vahel, ühele poole ja teisele poole, jalg üle minu, tõusis istuma, tik-tak, viskas pikali, käsi üle minu, puhises rahulolematult, ma ei saanud magada, Härra ei saanud magada, Neljas ei saanud magada, viisin lapse tema voodisse tagasi, lohutasin teda, kuni nutt läks üle, tik-tak, ma olin juba närvis, sest äratuseni oli aega vähem kui 5 tundi ja ma polnud veel magama jäänud, laps rahunes maha, mina sain voodisse, panin pea padjale, uni tuli, lõpuks, magus uni, väga magus uni, ja uks avanes, “emme-issi, ärgake üles, mul on kakahäda”, Kolmandal oli kõht lahti, Neljas hakkas uuesti nutma, sama magamata Härra ärritus, tõstis häält, Neljas hakkas veel rohkem nutma, seisin väikeste toas, lohutasin Neljandat, seletasin, miks ta ei saa meie kaisus magada, lõpuks sain voodisse tagasi, leidsin mugava asendi, panin silmad kinni, madin köögis, kassid möllasid, mida neil kell 3 öösel ikka teha, tahtsin nad panipaika kinni panna ja nad said sellest kohe aru, üks peitis end diivani taha, teise sain pika tsirkuse järel köögilaua alt kätte, esimese sain ka lõpuks kätte, tagaajamisest ja mööbli liigutamisest olin jälle erk, üritasin uinuda, muremõtted, tik-tak, hirmumõtted, lõpuks uinusin, kõrv hakkas sügelema, ärkasin selle peale, et olin juba näppupidi kõrvas, sedasi veel ja veel ja veel korra, Härra äratuskell helises, juba, ta pani selle kinni, ohkasin ja pilgutasin silma, järsku oli kell 50 minutit edasi liikunud, me olime sisse maganud, Härra ei maga kunagi sisse ja mina ei ärka kunagi enne teda…

Neli tundi katkendlikku ööund ja ma tundsin end katkisena. Mu kõrv ongi katki. Psoriaas. Ammu juba kõrvas, mõlemas, aga esimest korda sügeleb sedasi, ühes. Nüüdseks kipitab ka. Härra vaatas mu kõrva – seest punane, paistes, niiske ja verele kraabitud. Muidu on olnud kuiv ja kärnas, mis ei kõla küll paremini, aga sellisel kujul on see olnud ainult esteetiliselt häiriv, hetkel füüsiliselt häiriv, väljakannatamatult sügelev.

Aga olen ka muus mõttes katki. Asjad, mis ma arvasin, et on seljataga, ei ole seal. Ma kardan ikka kooli, ma kardan ikka õpetajaid, ma kardan konflikte. Ma näen koolist hirmuunenägusid, ma ei julge e-kooli sisse logida, mul hakkab süda kloppima ja tekib õhupuudus, kui näen, et klassi Facebooki grupis on uusi postitusi. Mu mõistus ütleb, et selleks kõigeks ei ole põhjust, aga see ei aita. Ma ikka tunnen hirmu, ärevust, paanikat, raskustunnet rinnus, õhupuudust, valusid südames, iiveldust. Ma ei taha nii tunda, aga ma tahan koolis käia ning hetkel käib see kõik sellega kaasas.

Kardioloog kirjutas mulle närvisüsteemi rahustavad rohud, et kiire ja tugev südametöö muutuks veidi aeglasemaks ja pehmemaks, kõrvalmõjuks on väsimus ja uimasus… Samal ajal võtan rauatablette, et saada normi väga madal rauatase ja sellega kaasnev madal energiatase, kõrvalmõjuks on kõhukinnisus. Ma ei tunne end ikka paremini. Kui ma enne olin energiapuuduses, siis nüüd olen energiapuuduses ja käin vetsus sünnitamas. Süda ikka valutab, e-kooli sisse logimine nõuab ikka eneseületust, psühholoogi juurde minemine veel suuremat. Olen küll enne ka käinud, täpsemalt psühhiaatri juures, sain diagnoosiks depressiooni, mida ma rinnalapse pärast ei ravinud. Ilmselt õppisin sellega elama, sest kuskil minu sees on kõik endiselt alles…

Ma ei teagi, miks selle praegu siia kirja panin. Targutamist ma ei taha, haletsemist ei taha, lohutamist ka mitte, parastamisest rääkimata. Võib-olla tahan lihtsalt kirja panna seda, mis on päriselt, kuidas on päevi, kus ma olen päris katki… Mul on ka päevi, kus ma ei ole üldse katki, vastupidi, ma olen nendel päevadel äärmiselt motiveeritud ja positiivselt meelestatud. Neid päevi võiks rohkem olla. Ehk tuleb.

Ma kirjutasin selle postituse valmis hommikul ja alles õhtul olen valmis vajutama nuppu “avalda”. Valetan. Ma ei ole valmis, aga kuna ma oma mõtted juba kirja panin, siis… Lennaku.Aprill 2007

Veidi haiglasegadust ja muud kehvad lood.

Täna tekkis esimest korda olukord, kus perearst saatis lapse haiglaravile, seal tehti uus vereproov, võeti ninakülv, puhastati kõrva ja saadeti tagasi kodusele ravile, nii et nüüdseks oleme juba tagasi kodus, kus esimene jätkas haiglas pooleli jäänud ravi.
20170103_145153[1]Esimene lubas selle pildi üles panna, ei pidanud olema midagi sellist, mille pärast tal häbi oleks. 

Esimesel hakkas eile hilisõhtul kõrv valutama, aga kuna ta päris endast väljas ei olnud, siis ma valu väga hirmsaks ei pidanud, valuvaigistit siiski andsin. Andsin ka kell 3 öösel, sest valu oli endiselt alles. Laps jäi üldse alles kella 5 ajal magama, sinnani kondas ringi, käis vetsus nuuskamas, joomas, meie toas kurtmas ja nii edasi. Hommikul ärkas ta kella 10 ajal ning tal oli kõrva ümbrus kuivanud ollust täis, nii et sain aru, et tal ikka päriselt oli suur kõrvavalu.

Helistasin tervisekeskusesse, kust esmalt sain tõreleda, et miks me kell 8 elavasse järjekorda ei tulnud, mis siis, et laps alles kell 5 hommikul magama jäi, kui laps on ikka haige, siis tuleb leida võimalus kell 8 arsti ukse taga olla. Saime siiski loa arsti ukse taha ootama minna lootusega, et mõne patsiendi vahel leiab arst meile aega. Valmistusin pikaks ootamiseks, aga tegelikult saime kiiresti löögile ja arstikabinetis ka pikka juttu ei olnud – leukotsüütide arv väga kõrge (33500), võivad tekkida tüsistused ja tema ei taha seda vastutust enda peale võtta ning saatis lapse igaks juhuks haiglasse.

Mis seal ikka, läksime koju, panime asjad kokku, käisime poest läbi, sest me polnud kumbki midagi söönud ja läksime haiglasse. Õigemini Härra viis meid ära, kuigi ta ei pidanud seda tegema, aga küllap hakkas juba eos meid igatsema ja seetõttu võttis meie seltskonnast veel viimast.

Kuna Esimene tundis end väga halvasti, lisaks kõrvavalule on ta hommikust alates iiveldanud ka, siis mingit lillepidu meil haiglas ei olnud, tema jaoks oli paberite täitmise osa piinarikas ootamine, samuti riiete vahetamine ja palatisse mineku ootamine ja seal arsti ootamine ja nii edasi. Palatis sai ta end küll kohe pikali visata, nagu ta soovis, aga magada ta ei saanud, sest koristaja tuli põrandat pesema, arst päevakavast rääkima, käidi vereproovi võtmas, siis käis arst teda kuulamas-vaatamas, lõpuks läksime pika ringiga kõrvaarsti juurde, kelle juures käisin alles eile Neljandaga adenoide kontrollimas (paksu nohu tõttu ei saanud nende seisukorda hinnata, nii et läheme veel tagasi). Esimene tegelikult jäi nende käikude vahel magama, aga mis magamine see on, kui vahelduva eduga saab 5-10 minutit magada. Ta muidugi ei läinudki haiglasse magama, aga eks igaüks teab omast kogemusest, kuidas tahaks väga halva ja nõrga enesetunde ajal lihtsalt magada, nii et mul oli lapsest kahju küll.

Kõrva-nina-kurguarsti juures tõmmati Esimese kõrv vedelikust tühjaks, leiti sealt üks lõhkenud vill ja teine vedelikku täis vill. Nendel on kindlasti mingi muu nimetus, aga arst rääkis minuga maakeeli ja ütles, et need villid on nii valusad, et panevad isegi täiskasvanud inimese mööda seina üles ronima. Esimene õnneks mööda seinu ei ole roninud ja valust kõveras ka pole olnud, aga küllap see see valu ikkagi häiriv oli, kui ta alles kella 5 ajal öösel magama jäi. Sellel ajal ilmselt läkski tal see vill katki, sest siis ta käis meie toas ütlemas, et tal voolab midagi kõrvast välja. Härra vaatas üle, ei näinud seal midagi, kõrv oli vaid veidi vesine olnud ja pärast seda oli 5 tundi rahu majas.
Igatahes kõrvaarst ütles, et tegu on viirusliku asjaga, mädast kõrvapõletikku ei ole, aga põletik siiski on, võttis lisaks ninakülvi, mille vastuse saan homme või ülehomme, seniks antibiootikume vajalikuks ei pidanud ja saatis meid palatisse tagasi sõnadega, et tema arvates see asi nii hull ei ole, et seda kodus ei saaks ravida.

Haiglas tehtud vereanalüüsis oli leukotsüütide arv oluliselt madalam (25000) ja CRV oli 22 pealt 32 peale tõusnud, ei midagi hullu lastearsti sõnul ja seetõttu oli ta haiglaravi osas kõrvaarstiga samas paadis, aga tema kirjutas lapsele siiski antibiootikumid, et ravi enne peale saada, kui asi päris hulluks läheb. Ja oligi kõik, võisime koju minna. Paraku oli Härra juba 50 km kaugusele ema juurde läinud, nii et olime ka õhtusöögi ajal haiglas ja saime 2.50-eurose voodipäevatasu eest kartuliputru kalakastmega, mida Esimene sõi 2 suutäit ja see ongi siiani tema ainsaks söögikorraks jäänud.

Nii haigeid lapsi näeme väga harva, nad küll põevad tihti, aga harva ägedalt ja praegune kõrvapõletik on ka nelja lapse peale järjekorras kolmas, kuid esimene, millega on reaalselt valu kaasnenud. Esimene põletik oli Neljandal, kui ta oli aastane ja sellele saime jälile siis, kui tal hakkas Konsumi kassas kollane paks vedelik kõrvast välja voolama, mingit nuttu tal kõrvapõletikuga ei kaasnenud. Teine kõrvapõletik oli samuti Esimesel, kaks aastat tagasi, nii et temal on elus juba teine kõrvapõletik. Vendadel pole samal ajal ühtegi olnud.

Jõulude ajal olid nii Esimene kui ka Teine kõrges palavikus, Teisel piirduski asi palavikuga, aga Esimene jäi päris haigeks ning hetkel tundub, et see haigus tõi tal esile ka teise haiguse. Psoriaasi. 100% kindel ei ole, aga laik lapse käe peal tundub psoriaasina nii perearstile kui ka minule ja paraku psoriaas lööbki selliste põletike käigus välja. Käin ka nahaarsti arvamust küsimas, kuid psoriaatikuna, kes sai diagnoosi 12-aastaselt (haigus lõi tegelikult varem välja), ei ole ma üllatunud, kui sama diagnoosi saabki nüüd mu 8-aastane poeg. Olen vaid kurb, kui see nii on.

Pärast meid tulgu või veeuputus

Tegu on kaks nädalat tagasi Virumaa Teatajale kirjutatud kolumniga, mida Härra nimetas ärritavaks. Ilmselt seetõttu, et talle väga meeldib õhuvärskendajat kasutada, kuid minu mõte ei olnud lugejatele etteheiteid teha, vaid panna kirja kõik see, mille peale ma viimasel ajal palju mõtlen, aga mille osas ei ole ma enda jalajälje suuruse muutmiseks endiselt midagi teinud.

Pärast meid tulgu või veeuputus!

Meil kõigil on suuremaid ja väiksemaid muresid: kes ei tea, kas söödud Konju talu kitsejuust oli ikka mahe; kes ei suuda otsustada, millist värvi kuuseehteid sellel aastal osta; kes kardab, et Aliexpressist tellimine muutubki kallimaks; kes kogeb ebameeldivusi, sest tema lend oli selle 800-900 sees, mis Lufthansa streigi tõttu ühes päevas ära jäi; kellele ei meeldi, et lahja alkohol kallineb ja kes muretseb, et see samm katab meie maastiku tagastamatu taaraga ning hävitab Eesti majanduse.

Aga majandus peab tõusma, me vahetasime selleks isegi valitsuse välja, sest uus koalitsioon suudab kindlasti globaalse majandusseisaku lõpetada! Me peame rohkem tootma, peame rohkem eksportima, peame suurendama maanteetransporti, peame ehitama juurde raudteid, avama uusi lennu- ja laevaliine ning mis põhiline, me peame rohkem tarbima!

Samal ajal ujub Vaikses ookeanis prügisaar, mis on pindalalt suurem kui USA, aga siiski vaid väike osa maailma tarbimisjääkidest. Kui see tundub kauge mure, siis meie oma Läänemeri on üks saastatuim meri maailmas, mis peidab endas suures koguses tootmisjääke, sealhulgas kümneid tuhandeid elavhõbedatünne.  Need jäägid jõuavad läbi kalade ja mereandide ka meie toidulauale ning meie sööme ja kiidame. Lisaks on Läänemeres maailma suurim surnud tsoon, kus põllumajandusväetiste veekogusse sattumise tõttu elab pindalalt Taanist suuremal alal vaid kaubavedu.

Kui tuua veel Taaniga võrdlusi, siis sealne rahvaarv on 5,6 miljonit, mis ei ole võrdne isegi ühe protsendiga nende inimeste arvust, kellel puudub ligipääs puhtale veele, aga meie jaoks on inimõigus lasta oma seeditud toit joogiveega potist alla. Ajal, mil iga päev sureb 5000 inimest veepuudusesse, peseme meie joogiveega koguni oma autosid. Seda ei ole ilmselt mõtet mainidagi, kuidas alatoitumusse sureb veel rohkem inimesi ja mida meie samal ajal oma üleliigse toiduga teeme. Päris kindlasti ei anna me seda hädalistele, sest säilivusaja ületanud toit võib tervisele kahjulik olla.DIET POWER, INC. WORLD HUNGERNagu kehtiva säilivusajaga toit oleks alati tervisele kasulik! Me sööme sisse kahjulikke aineid, me määrime nahale kahjulikke aineid, me mähime oma beebid kahjulikesse ainetesse, me peseme hambaid, juukseid, riideid, nõusid, põrandaid ja kõike muud kahjulike ainetega, me isegi pihustame õhku kahjulikke aineid ja nimetame seda õhu värskendamiseks.

Õhku värskendaks hoopis metsade säästmine, energiatarbimise vähendamine ja rohelisele energiale üleminek, hiigelkasumite paigutamine keskkonnasäästlikumasse tootmisse ning tekkinud reostuste likvideerimisse, ületootmise lõpetamine, liigtarbimisest loobumine, transpordi vähendamine ja nii edasi. See oleks muidugi kõike muud kui majandusekasv, nii et jääb ära ja kliima soojeneb edasi, tuues tõenäoliselt endaga kaasa maailmamere veetaseme tõusu, eluks kõlbmatute alade laienemise, vee- ja toiduvarude vähenemise, haiguste laiema leviku, ilmastikukatastroofide sagenemise ja nii edasi.

Seega pole välistatud, et pärast meid tulebki veeuputus, aga mis sellest, me lapselapsed kolivad nagunii Marsile…