Kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab

Lubasin siin alles suure suuga, et hakkan poolikuid postitusi riburada lõpetama ja avaldama, aga läks nagu tavaliselt, elu tuli vahele…

Tahtsin laste vaheajal võimalikult palju enda kooliasju ära teha ning blogile rohkem aega pühendada, kuid siin on ikka vaikus ja kooliasjadega tegelesin ma vaid nii palju, et vaatasin, kui palju on e-kooli x-e juurde tulnud. Ma ei jaksanud isegi uurida, mis sai enne vaheaega tehtud tööst, sest ka selle hinde asemel oli mul x. Siiani on, aga ma endiselt ei jaksa sellega tegeleda.

Ma siin alles väljun apaatsusest ja mustadest mõtetest, milles ma endalegi märkamatult üle kahe nädala olin. Ma isegi ei mäleta, millal (enne tänast) rääkisin viimati vanaemaga, kellele lubasin iga päev helistada. Tean, et see oli laupäeval, aga ei mäleta, kas nädal või kaks tagasi. Pigem kaks, aga tunne on selline, nagu oleks nädal möödas. Aeg ei ole läinud kiiresti, vaid see on lihtsalt kuidagi vahelt kadunud. Või olin ise kadunud.

Ma ei saa rääkida asjast otse… Ma ilmselt ei tahakski seda teha, sest paljud (kes pole olnud meie kingades) leiaks, et me oleme lambad. Mitte et vaatamata kantud kingadele me end ise lammastena ei tunne… Aga me teame, mis on meid viinud sinnani, et oleme jätnud õigel ajal õiged otsused tegemata – varasemalt kogetud ebaõiglus, ebaõnn ja nende tekitatud hirm muutuste ees. Kuhu see viis? Veel suurema ebaõigluse ja ebaõnneni.

Võib-olla kirjutan sellest kõigest kunagi raamatu, aga tõenäolisem on see, et kui see kõik ükskord läbi on, siis ma ei taha seda isegi meenutada, nii et detailideni ei jõua ma kunagi. Ütlen vaid nii palju, et me oleme aastatega kaotanud veel ühe maja. Selle, mis pidi tulema hiljemalt viis aastat pärast eelmise müümist ehk tänavu…

Ma tean, et igasugune mõistujutt on nõme ja parem oleks üldse vait olla, aga samas on see kõik üks põhjustest, miks ma olen mitu aastat siia harva jõudnud ja miks ma olen uuesti paksuks läinud ja miks mu psoriaas on ägenenud ja nii edasi. Ma olen stressisööja, aga viimaste nädalate sündmused ajasid sedasi iiveldama, et mul polnud üldse söögiisu… Ja mina olen kõigest kõrvalseisja… Silver on palju tugevam, võib-olla isegi kõige tugevam inimene, keda ma tean. Olukorras, kus mina oleksin pidanud olema tema tugi, oli tema pigem minu oma.

Silver küsis minult enne, kas mu pisarad on nüüd lõpuks otsa saanud. Ma arvasin, et on, aga pärast eelmist lõiku pugesin Silveri kaissu, sest pisaraid hakkas uuesti tulema. Neid tuleb vahelduva eduga ilmselt veel. Meil mõlemal. Silver on väliselt küll tugevam, kuid seesmiselt on ta veel katkisem, sest tema on alati andnud endast kõik ja rohkemgi veel ega ole mitte millegagi ära teeninud seda halba, mis teda aastaid saatnud on.

Eilegi (pühapäeval), kui ta töökoja juures masinaid parandas, astus talle ligi meesterahvas, kes kurtis, et tal ei lähe auto käima ja palus abi. Silveril oli tol momendil kiire ja ta oli üleni õline ning tolmune, mistõttu ütles ta esimese hooga, et ta ei saa aidata, aga hakkas seda kohe kahetsema. Jooksis siis abipalujale järele, et küsida, kus ta auto on ning sõitis sinna, kui oli end veidi puhtamaks teinud. Kahjuks ei aidanud seal ei krokodillid ega käimatõmbamine, ilmselt oli bensiinipump üles öelnud, kuid ta vähemalt üritas. Selline ta ongi. Alati abivalmis.

Paraku on elu näidanud, et headus ei tule ringiga tagasi, see-eest elavad väga hästi need, kes on seda headust ära kasutanud…

Ma leidsin meie olukorrale vaid ühe seletuse – kellel ei vea õnnemängus, sellel veab armastuses. Elu on kui õnnemäng ja selles meil tõesti ei ole eriti vedanud, aga meil on väga vedanud armastuses. Meil on vedanud teineteisega, lastega, õdede-vendade ja nende peredega ning loomulikult vanematega. Me kõik oleme terved (Silveri vanemad on küll vähe nõrgema tervisega, aga nad on seljatanud ikkagi vähi või kaks ja on endiselt meiega), meie peresuhted on terved ja meid annab tähtpäevadel ühte ruumi pressida, sest meid on palju ja meid tuleb juurde (juba sellel kuul saab Silver vanaonuks).

Meie suur pere (neli liiget on puudu) + kuus sõpra, kaks nendest päris pisikesed.

Meil on midagi, mida raha eest osta ei saa, ja see lohutab – kuni tragöödiad ei taba inimesi me ümber, vaid ainult rahakotti, seni on kõik korras.

Viimaste nädalate sündmused on ka viinud tegelikult sinnani, et edasi saavad asjad ainult paremaks minna. Kõige hullem on möödas. Lootusest sai küll pettumus ja unistustest kahetsus, aga teadmatusest sai teadmine ja segadusest selgus ning me ei pea enam ketrama aga-mis-kui küsimusi. Pinge pole muidugi päris kadunud ja mõned küsimused on endiselt õhus, kuid laias laastus pole meil pikka aega nii kerge olnud. Viimaste aastatega kaotasime palju, ent viimaste nädalatega oleme võitnud rahu, mida pole kaua tundnud…

Iga päev sajab lund ehk elu peanaha psoriaasiga

Kas on veel kedagi, kes ei tea, mis on psoriaas? Sellest on viimastel aastatel ajakirjanduses nii palju räägitud, et enam ei tohiks küll ükski psoriaatik sattuda olukorda, kus teda koheldakse kui pidalitõbist, sest kõik ju teavad, et psoriaas ei nakka, eks!?

Mul selliseid kogemusi ei ole, kus keegi oleks mu haigusele mingit negatiivset tähelepanu osutanud, aga ma olen selletagi end peanaha psoriaasi pärast ebamugavalt tundnud. Juuksed peaksid olema naise kaunim ehe, aga minu omad on pidevalt nahatükke täis, mistõttu hakkan sügisel esimeste hulgas mütsi kandma ja kevadel võtan selle viimaste hulgas peast…

Peanaha psoriaas oli erinevatest vormidest esimene, mis avaldus mul umbes 20 aastat tagasi, tänaseks on neid omajagu rohkem ja kuigi kolded ei torka tugevalt silma, pole mu kehal enam piirkonda, kus psoriaasi ei esineks. Haigus küll näkku veel kirjutatud ei ole, aga kõrvade ees juuksepiiril on ketendus juba olemas. Kõrvade sees ka, aga see pole midagi uut, vaid juba 10 aastat vana teema.

Kui ma ei teaks, et psoriaas on pärilik geneetiline haigus, siis ma arvaksin, et sain vanaemalt nakkuse, sest ma olin ainus lapselaps, kes sai tema juures olla (lapsena ma seda ei adunud, aga nüüd tundub küll ebaõiglane) ja võib-olla ainus, kes on nüüd psoriaatik, ja ma pole isegi tema lihane lapselaps… Viimaseid on lahkunud vanaemal vist kaheksa, tema lahkunud õel (minu lihasel vanaemal) on neid vähemalt kaks korda rohkem, meie kolm nende hulgas, aga ma ei tea peale enda ühtegi psoriaatikut. Oma lastele mõeldes võiks see nii jääda ka.

Haiguse sain ma põhimõtteliselt siiski vanaemalt, kes vereliini pidi oli mu vanatädi – kuna ta oli vaene, siis ega tal olnudki mulle midagi peale psoriaasi ja “Pipi Pikksuka” pärandada. Ma oleksin olnud õnnelik ka ainult raamatu üle, mille ise seal lapsena kapsaks lugesin. See kõlas praegu nii, nagu oleksin psoriaasi üle samuti õnnelik, aga ainus, mis mind haiguse juures rõõmsaks teeb, on koldevaba aeg. Praegu on mul näiteks põlved puhtad ja see on hea tunne vaatamata sellele, et säärtele on tekkinud täitsa tutikad laigud.

Ükski kolle ei ole aga nii häiriv kui peanaha oma, ükski ei paista sama hästi välja ka.

Psoriaas sügisel pärast pesu / pesujärgsel päeval

Peanaha psoriaasi leevendamine nõuab pidevat võimlemist, mis teeb ühe lõputu ringi. Pärast pesu on nahk väga kuiv, hiljemalt ööseks tuleb peotäis niisutavad kreemi pähe määrida, mistõttu on hommikuks juuksed nii rasused, et tuleb uuesti pead pesta mütsita ei kannata välja minna. Peanaha huvides pesen ma juukseid üle päeva, mõnikord alles kolmandal päeval ja selleks ajaks näen ma nii hull välja, et kui Delfisse ilmus “lugejakiri” mehelt, kelle kasimata naise pesemata juuksed haisevad pardirasva järele, siis küsisin Silverilt, et miks ta sedasi kohe Delfisse kirjutab, mitte ei räägi otse minuga. Tal ei osanud enda kaitseks midagi öelda.

Ülemised pildid on vanad, tänaseks on olukord parem, sest kasutasin vahepeal retseptiga soetatud šampooni ja paikseid steroide, aga need pole vahendid, mida sageli kasutada või mida ma üldse tahaksin kasutada, sest neil on kõrvatoimed. Viimase kuuri kõrvaltoimeks oli kohutav kõõm kogu peanaha ulatuses. Vaatepilt oli nii hull, et jätsin selle pärast isegi kooli minemata ja võimlesin erinevate hooldustega veel rohkem, et olukorda parandada.

Peaksin ehk ka rääkima, mille järel olukord nii hulluks üldse läks, et taas steroidide poole vaatasin? Ma nimelt lugesin, kuidas paast aitab imeliselt kõige vastu, kaotab raskeid ekseeme ja muud. Mu peanaha psoriaas ei paistnud kaugele, aga ma ise tundsin seda iga päev, sest see sügeles ja sügamise peale sadas veidi lund, nagu ikka. Ma ei vajanud psoriaasi kontrolli all hoidmiseks ravimeid, sain hakkama Turblissi ja Radico juuksemaskide ning koososõliga, kuid mulle meeldis mõte sellest, et paastuga võiksin psoriaasist täiesti vabaks saada. Mitte ainult peanaha omast, vaid ka tagurpidi psoriaasist ja teistest kolletest.

Ma mõtlesin selle peale nii palju, et ühel hetkel käis klõps ära ja tundsin, et olen vaimselt valmis paastuma. Olin ka, ei paastu sisenemise ega seitsmepäevase veepaastu ajal tundnud ma kordagi, et kõht on tühi, ma ei tundnud mingeid emotsioone ka siis, kui lastele süüa tegin. Vaimselt ei olnud see minu jaoks mingi stress, minu keha jaoks aga ilmselt oli, sest peanaha psoriaas hoopis ägenes selle ajal (teised vormid ei muutunud üheski suunas) ja pärast paastu enam tagasi ei tõmmanud. Kanged ravimid küll parandasid olukorda, aga mündisuurusest koldest sai tänaseni püsiv ligi veerand pead haarav kolle…

Psoriaas vahetult pärast pesu / kaks päeva pärast pesu

Praegu pole mul pärast pesu (kui suudan sügelusele vastu panna) psoriaasi praktiliselt nähagi, aga lõpuks hakkab ikka sedasi lund sadama, et jätan endast kõikjale helbeid maha ning järgmisel päeval ei kannata mütsita toast välja minna, sest lumest on saanud lörts ehk juuksed on rasuseid kettusid täis.

Mida pikem vahe Turblissi turbamaski või Radico Reetha pulbri kasutamise vahele jääb, seda paksem on kett ja suurem on sadu, nii et pärast karmi ravikuuri on need kaks taas väga hinnas. Üldse on need hinnas ehk igapäevaseks või ülepäevaseks kasutamiseks veidi kallid, mistõttu ma ei tea, kui hea võiks olla maksimumtulemus nendega. Praegu olen rahul ka selle tulemusega, mida teeb üks juuksemask nädalas, sellest pikemat vahet ei julge sisse jätta, pärast olen siis jälle hädas.

Ma olen Reetha pulbrit ennegi kiitnud, see hoiab väga hästi ka Neljanda beebikõõma (seborroilist dermatiiti) kontrolli all. Kõikidest proovitud variantidest on see osutunud kõige tõhusamaks, poistel pole pärast paari kasutust kõõm enam tagasi tulnud ja Neljanda pea püsib samuti kuid puhtana. Esimest korda ostsingi toote lastele mõeldes, enda jaoks avastasin selle hiljem. Muide, Reetha pulber oli ka see, mis kaotas sügisese ravikuuri kõõmase kõrvalmõju, nii et kui mureks on seborröa või tavaline kõõm, siis soovitan seda soojalt.

Beebikõõma eemaldamise protseduur, taamal paistab lilla värvilahendusega Gyada õrnatoimeline sügavpuhastav šampoon, mis ennetab seborröa teket, korra nädalas kasutab laps seda, tõenäoliselt on see ka abiks.

Minnes tagasi psoriaasi juurde, siis see ei ole vaid väike sügelus ja lumesadu, see sügeleb vahel ikka nii, et ma ei suuda peatuda ka siis, kui veri on taga. Lisaks on koldega kaetud nahk on nii kõva, et kui teatud asendis peaks sinna tulema volt sisse, siis see on valus ja kipitav. Üldse on palju tulitavat kipitust, eriti võõrastes kohtades magades, sest psoriaas ei kannata üldse polüestrist voodipesu ega tavalisi pesuvahendeid. Kodus magan ökovahendiga pestud puuvillasatiinist voodiriiete vahel ega tunne midagi, mujal löövad kolded tuld, sest materjal, pesuvahend või mõlemad on valed. Siin, Soomes, on näiteks lina valest materjalist ja mõjub küünarnukkidele kui liivapaber. Vale vahendiga pestud riietega on sama lugu, kohe annab kolletel tunda.

Psoriaas ei sega ainult minu igapäevaelu (mitte et ma mäletaks, milline on elu psoriaasita, 99% ajast ma isegi ei mõtle haiguse peale, sest see ongi minu igapäevaelu), vaid Silveri oma ka. Tema mäletab, milline oli elu, kui kuiva ja kõva peanaha kraapimisega kaasnevad helid ei ajanud öösel üles. Pidev “kraaps-kraaps-kraaps” käib talle juba nii närvidele, et ta kindlasti põleb sisemiselt, kui ma end haudvaikses toas sügama kukun. Mõistan teda igati, sest ma põlen väliselt, kui tema või lapsed minu lähedal midagi krõmpsuvat söövad, seetõttu nad närivadki porgandit kuskil nurga taga. Ma üritan end ka mitte sügada, aga öösel teen ma seda läbi une ja oma tegevuse jälgi näen hommikul vaid küünte all…

Tegelikult ma ei tahtnud kirjutada pikka postitust psoriaasist, tean isegi, et sellest on palju põnevamaid teemasid, ma lihtsalt ei saanud enam pidama, kuigi ideeliselt tahtsin Waku Organicsi juuksenädala puhul kirjutada enda lemmikutest juuksehooldusvahenditest, sest need on praegu 20% soodsamad. Psoriaasi juurde jäin püsima seetõttu, et see mängib mu juuksehoolduses suurt rolli, kasutatavad šampoonid peavad olema õrnad, samas puhastama hästi, sest igaks pesukorraks on mu juuksed niisutavatest kreemidest nii pulkas, et šampoon ei hakka esimese kahe pesuga vahutamagi.

Juuksemaskidest ei sobi samuti kõik, siiani polegi miski peale päris loodusliku ehk ehtsa turbamuda ja 100% taimsete pulbrite sobinud. Viimaste hulgas on peale Reetha veel häid variante, aga teised ei leevenda sama hästi psoriaasi, kuigi peanahale mõjuvad muidu hästi, samamoodi juustele. Ma ei ole oma juustega küll alati rahul, aga pean tõdema, et halva soengu päevi on mul palju vähem kui halva peanaha omi. Esimesed paistavad kaugele, aga halva peanaha päevad on enamasti hea soengu (lahtised pestud juuksed) all peidus, nii et keegi ei saa arugi, millega ma igapäevaselt maadlen…

View this post on Instagram

#kartulikoor on ka ilus värv 😏

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Ma maadlen muidugi enama kui ainult peanaha psoriaasiga ja ma valetasin enne, kui ütlesin, et see on kõige häirivam vorm – kui saaksin valida vaid ühe koha, kust psoriaas igaveseks kaob, siis ei oleks see peanahk, vaid palju intiimsem piirkond, kus on tagurpidi psoriaas. Erinevatest vormidest on mul veel esindatud leebem tilgakujuline psoriaas ja psoriaatiline artriit. Üldse on mul kõik vormid pigem leebemad, nii et ma ei kurda, sest olukord saaks olla alati hullem.

Kas teil on haigusi, mis peidavad end väliselt terve kesta all?

Ps! Et postitusel oleks ka mingi kasutegur, siis võtke seda kui hoiatust, mis võib juhtuda veepaastuga eksperimenteerides, seega ärge tehke seda kodus omapead, vaid ainult arstiga konsulteerides ja tema järelvalve all.

Kui mure hakkas peale tulema…

Viimasest postitusest on märkamatult mitu nädalat möödunud ja selle aja jooksul on nii palju toimunud, et… Nali! Vahepeal pole mitte midagi toimunud. Peale selle, et tulime perega Soome, aga see juhtus pärast esimese kahe lause kirjutamist. Mitte et siingi midagi toimuks – istume nelja seina vahel ja õpime, koristame, sööme, magame.

Paar nädalat tagasi tulin tegelikult muret kurtma, aga kirjutama asudes tõdesin taas, et võrreldes paljude teistega ei ole mul millegi üle kurta. Kurtmise asemel mõtlesin siis niisama muremõtteid jagada, ent vahepeal on palju asju selgeks saanud või paika loksunud, seega pole enam isegi mõtteid, mida jagada. Mõnest muremõttest sai muidugi väike kurbus, seda jagan küll postituse teises pooles, aga enne see osa, mille panin juba mõnda aega tagasi kirja…

Ma ei teagi, millest alustada. Umbes sama seis on argipäeva hommikutel, kui ei tea, kust otsast laste kooliasjadega pihta hakata. Vähe on selliseid asju, mida lapsed teevad iseseisvalt (ja mida ei pea pärast uuesti tegema), nii et me jagame end Silveriga kolme koolilapse vahel ära – tema on enamasti Kolmanda päralt, mina Teise ja vahelduva eduga aitame mõlemad Esimest. Kui kõigil kolmel on korraga abi vaja, siis keegi peab lihtsalt ootama.

Ootamist on poistel nii või naa, sest arvuti osakaal on kõigil suurenenud ja meil on vaid üks arvuti, millega kannatab tööd teha. Õppetöö iseenesest sujub, lihtsalt kordamööda tegutsemistega kestab “koolipäev” tavapärasest kõvasti kauem. Mõned asjad muidugi ei suju ka, näiteks Teise muusikatunnid, sest ma ei saanud kooliajalgi sõnade rütmistamist selgeks, veel vähem oskan ma seda praegu lapsele õpetada. Tal ei juhtu ehk ka midagi, kui ta seda selgeks ei saa…

Minu jaoks on praeguses olukorras kõige raskem hoopis erinevate õpetajate ja lahenduste vahel orienteerumine. Osad õpetajad ootavad tehtud töödest pilte e-kooli (mis on iseenesest mugavaim lahendus, aga töid saab esitada vaid laste kasutajate alt, mis tähendab pidevat pendeldamist neljal erineval kontol) mõned soovivad neid meiliaadressile, teised üldse läbi muu platvormi (Veebitahvel, Google Classroom). Google Classroomi jaoks tegi õpetaja lapsele Gmaili konto, nüüd tulevad osad kirjad sinna, nii et postkaste, millel silma peal hoida, on kolme lapse kohta neli, pluss minu postkast.

See Gmaili ja Classroomi teema on minu jaoks üldse veidi ärritav, sest ma ei oska Google kontot kasutada. Ma olen 24/7 Gmaili sisse logitud, laps peab vahetama minu konto enda oma vastu ja seda saab ta teha parooli kasutamata, samuti saab ta enda konto pealt paroolita minu omale minna. Ma ei tea, kas see peabki nii olema või ma tegin midagi valesti, kui tema kontoga esimest korda sisse logisin. Telefonis orienteerumine oli veel hullem, alguses ei saanud ma seal lapse kontoga Classroomi sissegi. Mitte et ma üldse oleks tahtnud lapse kontot oma telefoni (tal endal pole nutikat), aga veel vähem tahtsin ma pilte arvutisse eksportida, et need siis edasi Classroomi lisada…

Õppetöö ise käib omakorda veel 6-7 erineval veebilehel, osades sisselogitult, osades mitte, nii et aeg-ajalt on vaja tulemustest ka kuvatõmmiseid teha. Ühesõnaga, õppimisega paralleelselt käib ikka kõva sagimine nii telefoni kui ka arvutiga, et tehtud tööd saaksid edastatud ning see on siiani 100% minu töö olnud. Osad failid on lapsed küll ise üles laadinud ja õpetajale saatnud, aga seda siiski minu juhendamisel, mis tähendab, et olen tööde edastamisele ajaliselt veel rohkem panustanud.

Kirjutades ei tundu see asi üldse hull, aga mul on siin olnud päevi, kus tulemuste edastamine ajab vanduma, sest pilte on palju, keskkondi on palju, kõike ei saa läbi telefoni edastada, vahepeal kaob internet ära või avastan pildilt, et töös on viga, mis tuleb ära parandada, et siis uus pilt teha ja nii edasi.

Ja see internet! Sellega on pidevalt probleeme, iga päev tuleb teha ruuterile paar restarti, et saaks taas liikuma. Varem juhtus seda harva, siis öeldi, et asi on segajates, küllap on neid segajaid nüüd rohkem. Ma ainult ei saa aru, kas kõik teised segavad ainult meid või me kõik segame üksteist ja kellelgi pole kodus korralikku internetti?!

Ühesõnaga, kui õppetöö endaga läheb enam-vähem hästi, siis erinevate õpetajate (kolme lapse peale on neid 15) erinevate lahenduste keskel orienteerumine ning tehtud tööde edastamine ajab küll vahepeal hulluks.

Ma ei tea, miks ma sellest praegu nii pikalt kirjutasin, sest tegelikult see pole see mingi murekoht. Ühest küljest tahaksin küll öelda, et distantsõpe on mahukas ja tüütu ja väsitav ja kohati segane, aga teisest küljest ei käi ma samal ajal tööl ja Silver on samuti hommikust õhtuni kodus olemas, nii et tegelikult on meil väga kerge. Vähemalt mulle tundub nii. Silveri jaoks on tema 12 kuni 16 tundi pikad tööpäevad kergemad, nii et mingis mõttes ta juba ootab tööleminekut.

Siit edasi pidin kirjutama muremõtetest seoses Silveri Soome sõitmisega, sest see oli tol hetkel laevaliikluse sulgemise ohu tõttu vägagi aktuaalne, aga nüüd oleme juba kõik Soomes, nii et selle osa lahendasime pisarateta. Mitte et mul poleks silmad märjaks läinud, kui lugesime uudiseid ja saime aru, et Silver peab plaanitust paar nädalat varem ära sõitma… Sel hetkel me lihtsalt ei mõelnud kohe sellele, et võiksime koos minna, aga kuna Soomes pikendati eriolukorda mai keskpaigani ja Lätigi andis mõista, et koolid võivad jääda sügiseni suletuks (ei leia enam seda uudist, võib-olla nägin unes), siis olin kindel, et mai alguses ei taastu ka Eestis tavaline elurütm ja sellisel juhul pole vahet, kus distantsõppel olla. Vahe tegelikult on, kodus oleks oluliselt mugavam, kuid mõni asi kaalub mugavuse üle.

Laevaliikluse sulgemisest Eesti-Soome suunal ma muidugi aru ei saa, kui samal ajal võib lennukiga Soome reisida, sest me ei puutunud laevas ühegi hingelisega kokku, laev oli lihtsalt nii tühi, aga lennukis tuleks olla teiste inimestega palju väiksemal suletud pinnal, mis on oluliselt riskantsem, lisaks kõvasti kallim.

Igatahes, kui meil tuli mõte sõita perega Soome, siis see ei olnud kohe selline mõte, et “muidugi, teeme ära!”, vaid me pikalt kaalusime seda varianti, sest me ei olnud kindlad, et me kuuekesi Helsingi sadamast kaugemale saame. Asja ei parandanud eriti ka see, et Soome piirivalvesse helistades ütles üks, et kui Soome kodakondsust ei ole, siis edasi ei saa ning teine ütles, et teoorias võime küll Soome siseneda, aga praktikas ei pruugi see õnnestuda. Kirja teel saime samuti vastuse, mis justkui lubas, aga samas rõhutas, et kiri ei tähenda midagi ja kõik sõltub ametnikust, kes meid kontrollib.

Otsustasime riskida ja meil läks lausa nii hästi, et piirivalvet sadamas üldse ei olnudki, olid ainult tolliametnikud, kes kõik viis sõiduautot peaaegu kinni pidasid. See tähendab, et teised autod peeti kinni ja midagi kontrolliti, aga me ei pidanud seismagi jääma. Noormees, kes meid enda poole viipas, nägi viimasel hetkel autoaknast sisse ja andis ruttu korralduse edasi sõita, nähtud mustlaslaager ehmatas vist ära.

Ühest küljest on tore, et saame edasi perena koos olla, aga veidi on kahju ka, sest meie pere on ikkagi suurem ja siin olles igatseme teisi. Lisaks lähedastele jäid maha kassid, merisead, koerad (eelkõike kutsikas Madonna, keda lapsed juba väga igatsevad, tema ilmselt lapsi ka), saun, jalgrattad, vanemate naabertalu, kus ma oleksime tahtnud rohkem (traktoriga) tegutseda, et ilme paremaks muutuks. Oleksin tahtnud ka Silveri vennatütre ootusaega jäädvustada, aga suure tõenäosusega on laps selleks juba sündinud, kui me Eestisse tagasi jõuame, nii et see jääb ka ära. Ehk õnnestub järgmisel korral.

Kahju on muidugi igal aastal, see pole midagi uut, üldse pole eriolukord minu jaoks midagi väga erisugust, sest suviti olengi Soomes suhteliselt samamoodi elanud, et olen lastega kogu aeg koos ja väljaskäimine on olnud päriselt väljas käimine ehk matkaradade tallamine, ei mingeid kohvikuid, kinosid ega seltsielu, ainult meie pere ja matkarajad. Seekord algas “eriolukord” lihtsalt varem.

Silveriga olen aga talviti pea 24/7 koos olnud, nii ka tänavu ja nelja kuuga meil teineteisest villand ei saanud, tänu eriolukorrale saame hoopis veel kauem koos olla ja võtame seda kui olukorra positiivset külge. Varsti me küll vaid magame koos, sest töö võtab enamuse ta ajast, aga vähemalt tal on veel töö, kõigil enam ei ole…

Eelmise kriisi ajal pani Silveri tööandja üleöö uksed kinni (enne muidugi alandas palka 40%), üldse tabas too kriis meid valusalt ja me pole siiani sellest päriselt välja tulnud. Seekord on lootust kergemalt pääseda, ettevõttel on omajagu rasva, mille najal rasked ajad üle elada, aga paraku tähendab see seda, et omavahel pirukat ei jagata ning meil kuidagi kergemaks ei lähe. Mis teha, tuleb kannatlikult edasi oodata ja loota, et ühel päeval see kõik tasub natukenegi ära.

Ma siin mõlgutasin ka mõtet hakata sügisest tööturul ringi vaatama, aga eriolukord on mu plaanid üsna segi löönud. Esiteks jääb mul taas kool lõpetamata, nii et kui sügisest pean ametikoolis jätkama (mida ma üldse teha ei tahtnud, aga kuna ma olen juba nii lähedal), siis ehk annab seda ühendada ka ametiõppega ja sellisel juhul oleksin veel aastakese kodune. Mitte et mul oleks sügisest erilist lootust tööle saada, vabade töökohtade arv ikkagi väheneb ja tööotsijate oma suureneb, mistõttu saab konkurents olema isegi HKScani lihalõikaja kohale tihe.

Kooli teemal, siis ideaalis pidi kevadine õppeperiood kuluma mul tegemata tööde likvideerimisele, sest mul oli veel võimalus jõuda kõigega järjele ja lõpetada, aga viimase kuuga on mul tegemata tööde hulk nii palju kasvanud, et olen jäädavalt RTG rongist maas… Katsun vähemalt nendes ainetes hinded välja saada, kus see veel võimalik on, aga matemaatika, vene keel, geograafia ja keemia jäävad järgmisse aastasse. Kui ma geograafia ja keemia saaksin veel kuidagi tehtud, siis vene keele ja matemaatikaga on olukord nutusem, sest mõlema aine peale on mul kokku vaid üks hinne. Tagatipuks on mul ka uurimistöö tegemata, nii et ma ei hakka isegi üritama, sest see tekitaks ainult asjatut stressi ja ärevust. Minu keskharidus on 13 aastat oodanud, kannatab veel oodata, nii et keskendun praegu sellele, et laste koolitööd saaksid tehtud.

Lõpetamistest rääkides, siis see ongi minu jaoks kõige kurvem osa, kuna Neljanda lasteaia lõpupidu jääb ilmselt ära. Tema jaoks ongi lasteaed juba läbi, sest ma kindlasti ei vii teda mai teises pooles paariks nädalaks rühma, veel vähem läheb ta sinna suvekuudel. Kui palusin õpetajal ta asjad kokku panna (sest lasteaeda kedagi sisse ei lastud) ja täistuubitud musta prügikotiga auto poole kõndisin, siis läks nägemine täitsa uduseks, sest tundsin, et see ongi kõik… Nii armetult saigi üks etapp elus läbi… Mitte ainult Neljanda oma, vaid minu oma ka, olen ikkagi viimased seitse aastat lasteaia vahet käinud ega oleks kunagi osanud arvata, et viimane lahkumine selliseks osutub.

Ka Teise I kooliastme lõpuekskursioon jääb tõenäoliselt ära, aga veel rohkem on mul kahju sellest, et ta ei saa veeta viimaseid kuid oma lemmiku õpetajaga. Loodan vaid, et järgmine klassijuhataja meeldib Teisele sama palju ja eriti tore oleks, kui praegusest saaks Neljanda esimene õpetaja.

Teisel jäi ka sünnipäev ära, sellest on tal eriti kahju, sest ta ootas seda väga. Venna 10. sünnipäev oli ikkagi väga eriline üritus, aga tema oma möödus kodus ainult pere keskel, isegi kingitus ei tulnud õigeks päevaks kohale. Last see küll ei lohutanud, aga minu arvates ongi 11 ilusam number, nii et ta peab veidi veel ootama ja lootma, et järgmiseks kevadeks oleme kõik koroona vastu vaktsineeritud.

Postitus on nüüdseks nii pikaks veninud, et aitab küll, pealegi ei meenu mulle rohkem murekohti, millele viimastel nädalatel mõelnud olen. Tegu polegi eriliste murekohtade, vaid eriolukorraga kaasneva paratamatusega, millega puutuvad paljud suuremal või vähemalt määral kokku. Kerge pole ilmselt kellelgi.