Majalood: Elutuba

Parem hilja kui mitte kunagi, eks! Olen siin korduvalt oma remondipostitusi lugenud ja nostalgitsenud ning mõelnud sellele, kuidas ma elutoani ei jõudnudki. Samuti jäi jagamata aias tehtud suur töö. Parandan selle vea nüüd mõned aastad hiljem, sest enam ei ole seda valus teha.

Piirdun põhiliselt piltidega, sest tehtud või tegemata töödest pikalt pajatamine ei anna vast kellelegi midagi, ma nagunii kõike enam ei mäleta ka.enneEnne piltideks on ikka ainult kuulutuses olnud veidi kehvad jäädvustused, sest remondiga alustamisega oli nii kiire, et piltide tegemisele ei jõudnud mõelda. Kiire oli siis rohkem elevusest, terve maja korda tegemine võttis aega poolteist aastat.

Võrreldes teiste ruumidega oli elutoas kõige vähem tööd, tuba sai vaid uued aknad, seinad, põranda- ja laelauad. Esimesed pildid tegin alles pärast akende vahetust:651213 17Silver oma isaga, nemad kahekesi tegidki põhimõtteliselt kogu remondi ära.19233133Elutoa ja söögitoa vahelise ukseava panime kinni, aga elutoa poolele ehitasime ava sisse riiulid.34 32See ukseavasse tehtud riiul jäi mind lõpuks häirima ja panime selle “kinni”:37Kaks enne ja päris pärast (kui väikese diivani asemele tuli diivanikomplekt) pilti:enne ja pärast 2enne ja pärastTänaseks on elutuba hoopis teistsugune, olen käinud ja olen näinud. Nutma ei hakanud.

Veider on jagada põhimõtteliselt ainult pilte, mul on kombeks alati ikka midagi kõrvale heietada, aga praegu ei ole mul midagi juurde lisada. Selle postitusega on majalugude all nüüd kõik olemas, kõik enne ja pärast pildid.

Järgmisena aialood …

Majalood: Lõpp?

Ma ei ole majalugudega veel elutoa juurdegi jõudnud, kui juba on muutunud reaalsuseks maja müümine. See on just nii reaalne, et täna lõunal üles pandud kuulutust on vaadatud üle 1300 korra, järjekorras on 5 huvilist ning 2 neist on juba maja vaatamas käinud. Kes oleks osanud hommikul midagi sellist ette näha…

Me oleme maja müümise mõttega üle aasta mänginud ehk seda otsust nii kaua edasi lükanud, otsinud muid lahendusi, seadnud eesmärgiks pidada selle või tolle kuupäevani vastu, sest siis on see või too laenujääk just selline, et müügihinnaga kataks ka selle või tolle. Lootnud, et äkki vahepeal veab Bingo Lotos ja me ei peagi maja müüa, või kui, siis selleks, et kolida alevist välja vähemalt 6 magamistoaga madalasse maamajja, et võiksime mõne aasta pärast ka pesamunale mõelda.

Täna hommikul tuli hakata taas kaaluma variante, mis annaksid paar aastat ajapikendust või päästaksid vähemalt praegusest madalseisust. Need on need jutud, mis Silverile üldse ei meeldi ja mida mina väga ei puuduta ka. Tema oma pangaarvet ei vaata kunagi ja arvetest ka midagi teada ei taha, sest tal on pidevalt tunne, et ta töötab kahe mehe eest vaid arvete maksmiseks. Nüüd viimasel ajal olen siiski pidanud puudutama tema nõrka kohta, sest sellel hooajal on olnud meie tulude ja kulude vahekorra erinevus võrreldes eelmise hooajaga üle 1000 € kuus meie kahjuks. See tähendab, et me ei ole talveks mitte midagi kõrvale pannud ehk ees on ootamas raske talv. Lisaks vajab üks auto uusi talverehve, aga enne seda tuleks roolilatt ära vahetada, teine auto vajab uusi velgi ja katalüsaatorit. Need asjad karjuvad täiest kõrist, aga pangaarve kehitab ainult õlgu.

Hooaeg on kohe läbi, ma ei saa enam öelda Silverile, et arved on makstud ja kõik on hästi. Tema jälle ei talu mõtet, et ta töötab kõvasti üle normtundide ja teeb seda sageli puhkepäevadeta, aga ikka pole kõik hästi. Ühesõnaga oli meil täna üsna kole tüli, või oli siis Silveril panipaiga uksega tüli. Ma täpselt ei teagi, sest minuga ta eriti ei rääkinud, aga ukse peal elas end küll välja.

See oli see hetk, kus ma tundsin, et ma ei jaksa enam. Ma ei jaksa enam mõelda, planeerida, muretseda, kalkuleerida ja nii edasi. Ma tean, et Silver ka ei jaksa olla eemal, teha kahe mehe eest tööd ja tunda, et sellest ei piisa. Me ei pea hoidma kinni kümne küünega majast, milles Silver põhimõtteliselt ei elagi ja mille katust me ei jaksa vahetada, kuigi ka see juba ammu nutab iga vihmasaju ajal. Pisarad kukuvad tilks-tolks-kilks-kilks-kolks erinevatesse plastmasskaussidesse ja plekkämbritesse.

Ma lihtsalt tegin ära selle, mis on meil pikka aega kõne all olnud – aktiveerisin müügikuulutuse, mille tegin valmis juba talve lõpus. See oli vist tänase päeva kõige raskem hetk, mille järel mul hakkas nii külm, et ma lõdisesin riietega teki all, oksemaitse oli suus ja pisarad voolasid. Ma ei suutnud uskuda, et seda tegin, samal ajal oli tunne, et L Õ P U K S on see tehtud…

Kui tund aega hiljem KV portaali avasin, siis nägin imestusega, et kuulutust oli juba paarsada korda vaadatud. Kui näoraamatu avasin, siis sain aru, kust need vaatamised tulid. Kuulutust oli juba jagatud kohalikus grupis ja sõbrannad, kellele ma polnudki veel jõudnud tehtud otsusest rääkida, olid seda samuti edasi jaganud. Samas üllatusena ei tulnud see kummalegi ja seetõttu ei tulnud ka küsimusi. Vähemalt mitte nendelt. Mõned küsimused siiski tulid – miks maja müügis on; kas me lähme Soome; kas me leidsime midagi paremat. Kahjuks ei leidnud, aga õnneks ei lähe Soome ka. Vähemalt mitte elama, aga suvitama ehk küll.

See jagamine ja suur vaatamine tulid siiski natuke ootamatult. Kuigi ma olen siin rõõmsalt pilte jaganud, siis hoopis teine (ja palju haavatavam) tunne oli teada, et meie maja müügikuulutus elab internetis oma elu ja kõik kohalikud, kes mu blogist midagi ei tea, näevad nüüd, kuidas elame. Kui ma veel nägin, et kuulutus kogub laike, siis tekkis küsimus, et mida siin laikida on… Kus see lubatud dislike nupp on?! Siis tulid esimesed kirjad ja varsti tuli Silver ütlema, et ebamugav on muru niita, sest lühikese aja jooksul oli kolm autot värava taga seisma jäänud ja korra aeda kiiganud. Järgmisel hetkel olime juba kahele erinevale huvilisele majas ringkäigu ära teinud.

See käis liiga kiiresti – need jagamised, vaatamised, kirjad, värava ees seismised, majast möödumised uudistamise eesmärgil, kohtumised huvilistega… Kui karussell seisma jäi, siis Silver ohkas, et tahab napsi ja mina tundsin, et tahan midagi väga kaloririkast koos kokakoolaga. Viimane on see, mille järele hakkavad minu neelud käima, kui olen väga ärritunud või stressis. Me olime mõlemad emotsionaalselt väga kurnatud. Hullude emotsioonidega hull päev.

Me vist siiani ei saa päris hästi aru, mis täna toimus. Kuigi me õhtul arutasime rahulikult teisi variante, mis tegelikult annaksid meile ajavõidu, siis otsustasime, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Me ei taha otsida jälle ei-tea-kui-pikaks-või-lühikeseks-ajaks uusi üürilisi, ei taha enam laveerida kahe kodulaenu, Soome elamise üüri ja väiksemate kohustuste vahel, ei taha tunda, et rahaline seis tekitab meie vahel pingeid, ei taha enam vanematelt laenata, ei taha enam mõelda ja võrrelda paberil numbreid, et mida ja millal ja kuidas müüa. Tahaks saada vabaks. Tahaks selle lõputu lõngakera lõpuks kokku kerida ja korvi ära panna…

Majalood: Magamistuba

Siit tuleb üle pika aja üks remondipostitus, seekord meie magamistoast. Vahepeal küll tuli juba korra poolikuna, aga loodan, et keegi seda segadust ei näinud. 😀01Enne pilte on mul muidugi taaskord ainult üks – see ülemine esimene. Ega selle pildi kohta muud polegi öelda, kui et kes paneb elektrikilbi magamistuppa?!

Teised kaks on pildid sellest, milline oli magamistuba umbes aastakese – koliladu. See must kunstnahast nurgadiivan läks tegelikult üldse jäätmejaama. Ei teagi, miks selle enne maja TEISELE KORRUSELE tassisime, sama hästi oleks võinud see oodata oma saatust kõrvalhoones.

Lootsin küll, et saame selle korda teha, sest tegu oli ülimugava ja ilusa nurgadiivaniga, mille saime kahjuks üürniku käest tagasi mitte nii ilusana. Kuid korda tegemine oleks läinud maksma 750 € ja seda raha me ei raatsinud välja käia, sest diivan ise maksis ka vähem. 5Kui toa tühjaks tegime, siis selgus, et ka meie magamistoas on põrandatalad vajunud. Ma ei teagi, miks see üllatas, kui pool teisest korrusest oli juba uued talad saanud. 9 1112131415Üks üllatus avanes ka aknavahetuse ajal, kui vana akna eemaldamisel tuli välja, et akna ülemine osa oli puhta mäda ning seinalauad ise ka, vihmavesi oli pikka aega seina vahele pääsenud. Härra sai taas pehkinud laudu korralike vastu vahetada.16211719Nagu näha, siis soojustus ja kips ja tegelikult isegi värvitav tapeet said juba seina, aga elektrikilbiga me midagi endiselt teinud ei olnud. Meil oli siis eelarve juba väga väikeseks kahanenud ning me arvasime, et uus elektrikilp uues asukohas läheb neljakohalise summa maksma.

Eesti Energia kodulehel tööde teostamise tingimusi ja maksumusi uurides saime aru, et selle töö tegemiseks on vaja esmalt projekti ja töö ise läheb ka kalliks. Kaalusime isegi seda varianti, et ei muudagi asukohta ja ehitame sellele jubedusele vähe kenama kapi ümber ning saame hakkama, eks. Aga kui ma kujutasin ette, kuidas Eesti Energia tuleb mingil hommikul elektrinäitu kontrollima või arvestit vahetama, siis ma ei olnud vaimustuses ideest, et ma pean nad meie magamistuppa juhatama. Teine suur miinus oleks olnud see, et see elektrikapike oleks hakanud segama mööbli paigutamist.

Kui Eesti Energia mees käis olukorda hindamas, siis tuli välja, et selle töö tegemine ikkagi ei eelda projekti ja ta arvas, et koos materjaliga läheb töö maksma alla 200 €. Kui õigesti mäletan, siis kogu kupatus vist läkski ainult 150 € või 180 € maksma.

Elektrikilp liikus tegelikult ainult kahe meetri võrra madalamale ja kolis esimese korruse esikusse. Õigemini vana kilp rändas vist prügimäele ja esikusse tuli ikka kaasaegne elektrikapp. 22 23Kohe, kui saime elektrikilbi jalust ja kipsplaadi seina, läks suureks tapeetimiseks ja värvimiseks. Otsaseinas on kolm laia paani värvitavat tapeeti ja viimase paani muster läks meil tagurpidi. Muster ise on selline, et erinevusest aru ei saa, kuid värv paistab tagurpidi paani peal veidi heledam, seda lihtsalt seetõttu, et muster on teise nurga all. Sama juhtus meil tegelikult ka lastetoas. 😀 Õnneks on erinevus nii väike ja see torkab silma vaid teatud valguses.

Värvilahendusest rääkides, siis see on ainus tuba, mille toonid ja mustrid valis Härra. Mina tahtsin seina väiksemustrilist tapeeti, millel olid mahedad roosad ja rohelised lilleõied kuldse mustri vahel, aga Härra arvas, et meie magamistuba peab olema armastuse värvi. Ma ei olnud punastest toonidest eriti vaimustuses, minu jaoks liiga tugev värv, oleksin eelistanud midagi mahedamat, aga kuna kõikides teistes tubades olid minu valitud mustrid ja värvid, siis lasin Härral vähemalt ühe toa puhul ise otsustada. Õigemini see oligi ainuke tuba, mille puhul oli tal “mul ükskõik” asemel konkreetne eelistus – armastuse värv. Armas! 🙂

02Ja valmis ta saigi! Mööbli ostsime kasutatult ammu enne seda, kui remondiga magamistuppa jõudsime. Nagu näha, siis kapp mahtus ülinapilt ära – meil on laed väga madalal ja see kapp on 220 sentimeetrit kõrge. Voodi pidime siiski välja vahetama, sest see 180 cm lai voodi võttis nii palju ruumi, et beebivoodit oli keeruline tuppa mahutada ning kapiuksed päris lahti ei käinud. Müüsime voodi maha ning ostsime asemele 140 cm laia voodi, mis on 10 cm lühem ka ning kapiuksed hakkasid edaspidi käima. Praegu on voodi tegelikult üldse teises seinas ja see on vähemalt 10 korda asukohta muutnud, seega pildid ei kajasta hetkeseisu. 31 32Mina olen punasega harjunud, ei häiri see tugev toon, kuid Härra on nüüd öelnud, et oleks võinud ikkagi midagi mahedamat valida. 😀

Enne ja pärast:03 04 05