Ma ei ole majalugudega veel elutoa juurdegi jõudnud, kui juba on muutunud reaalsuseks maja müümine. See on just nii reaalne, et täna lõunal üles pandud kuulutust on vaadatud üle 1300 korra, järjekorras on 5 huvilist ning 2 neist on juba maja vaatamas käinud. Kes oleks osanud hommikul midagi sellist ette näha…
Me oleme maja müümise mõttega üle aasta mänginud ehk seda otsust nii kaua edasi lükanud, otsinud muid lahendusi, seadnud eesmärgiks pidada selle või tolle kuupäevani vastu, sest siis on see või too laenujääk just selline, et müügihinnaga kataks ka selle või tolle. Lootnud, et äkki vahepeal veab Bingo Lotos ja me ei peagi maja müüa, või kui, siis selleks, et kolida alevist välja vähemalt 6 magamistoaga madalasse maamajja, et võiksime mõne aasta pärast ka pesamunale mõelda.
Täna hommikul tuli hakata taas kaaluma variante, mis annaksid paar aastat ajapikendust või päästaksid vähemalt praegusest madalseisust. Need on need jutud, mis Silverile üldse ei meeldi ja mida mina väga ei puuduta ka. Tema oma pangaarvet ei vaata kunagi ja arvetest ka midagi teada ei taha, sest tal on pidevalt tunne, et ta töötab kahe mehe eest vaid arvete maksmiseks. Nüüd viimasel ajal olen siiski pidanud puudutama tema nõrka kohta, sest sellel hooajal on olnud meie tulude ja kulude vahekorra erinevus võrreldes eelmise hooajaga üle 1000 € kuus meie kahjuks. See tähendab, et me ei ole talveks mitte midagi kõrvale pannud ehk ees on ootamas raske talv. Lisaks vajab üks auto uusi talverehve, aga enne seda tuleks roolilatt ära vahetada, teine auto vajab uusi velgi ja katalüsaatorit. Need asjad karjuvad täiest kõrist, aga pangaarve kehitab ainult õlgu.
Hooaeg on kohe läbi, ma ei saa enam öelda Silverile, et arved on makstud ja kõik on hästi. Tema jälle ei talu mõtet, et ta töötab kõvasti üle normtundide ja teeb seda sageli puhkepäevadeta, aga ikka pole kõik hästi. Ühesõnaga oli meil täna üsna kole tüli, või oli siis Silveril panipaiga uksega tüli. Ma täpselt ei teagi, sest minuga ta eriti ei rääkinud, aga ukse peal elas end küll välja.
See oli see hetk, kus ma tundsin, et ma ei jaksa enam. Ma ei jaksa enam mõelda, planeerida, muretseda, kalkuleerida ja nii edasi. Ma tean, et Silver ka ei jaksa olla eemal, teha kahe mehe eest tööd ja tunda, et sellest ei piisa. Me ei pea hoidma kinni kümne küünega majast, milles Silver põhimõtteliselt ei elagi ja mille katust me ei jaksa vahetada, kuigi ka see juba ammu nutab iga vihmasaju ajal. Pisarad kukuvad tilks-tolks-kilks-kilks-kolks erinevatesse plastmasskaussidesse ja plekkämbritesse.
Ma lihtsalt tegin ära selle, mis on meil pikka aega kõne all olnud – aktiveerisin müügikuulutuse, mille tegin valmis juba talve lõpus. See oli vist tänase päeva kõige raskem hetk, mille järel mul hakkas nii külm, et ma lõdisesin riietega teki all, oksemaitse oli suus ja pisarad voolasid. Ma ei suutnud uskuda, et seda tegin, samal ajal oli tunne, et L Õ P U K S on see tehtud…
Kui tund aega hiljem KV portaali avasin, siis nägin imestusega, et kuulutust oli juba paarsada korda vaadatud. Kui näoraamatu avasin, siis sain aru, kust need vaatamised tulid. Kuulutust oli juba jagatud kohalikus grupis ja sõbrannad, kellele ma polnudki veel jõudnud tehtud otsusest rääkida, olid seda samuti edasi jaganud. Samas üllatusena ei tulnud see kummalegi ja seetõttu ei tulnud ka küsimusi. Vähemalt mitte nendelt. Mõned küsimused siiski tulid – miks maja müügis on; kas me lähme Soome; kas me leidsime midagi paremat. Kahjuks ei leidnud, aga õnneks ei lähe Soome ka. Vähemalt mitte elama, aga suvitama ehk küll.
See jagamine ja suur vaatamine tulid siiski natuke ootamatult. Kuigi ma olen siin rõõmsalt pilte jaganud, siis hoopis teine (ja palju haavatavam) tunne oli teada, et meie maja müügikuulutus elab internetis oma elu ja kõik kohalikud, kes mu blogist midagi ei tea, näevad nüüd, kuidas elame. Kui ma veel nägin, et kuulutus kogub laike, siis tekkis küsimus, et mida siin laikida on… Kus see lubatud dislike nupp on?! Siis tulid esimesed kirjad ja varsti tuli Silver ütlema, et ebamugav on muru niita, sest lühikese aja jooksul oli kolm autot värava taga seisma jäänud ja korra aeda kiiganud. Järgmisel hetkel olime juba kahele erinevale huvilisele majas ringkäigu ära teinud.
See käis liiga kiiresti – need jagamised, vaatamised, kirjad, värava ees seismised, majast möödumised uudistamise eesmärgil, kohtumised huvilistega… Kui karussell seisma jäi, siis Silver ohkas, et tahab napsi ja mina tundsin, et tahan midagi väga kaloririkast koos kokakoolaga. Viimane on see, mille järele hakkavad minu neelud käima, kui olen väga ärritunud või stressis. Me olime mõlemad emotsionaalselt väga kurnatud. Hullude emotsioonidega hull päev.
Me vist siiani ei saa päris hästi aru, mis täna toimus. Kuigi me õhtul arutasime rahulikult teisi variante, mis tegelikult annaksid meile ajavõidu, siis otsustasime, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Me ei taha otsida jälle ei-tea-kui-pikaks-või-lühikeseks-ajaks uusi üürilisi, ei taha enam laveerida kahe kodulaenu, Soome elamise üüri ja väiksemate kohustuste vahel, ei taha tunda, et rahaline seis tekitab meie vahel pingeid, ei taha enam vanematelt laenata, ei taha enam mõelda ja võrrelda paberil numbreid, et mida ja millal ja kuidas müüa. Tahaks saada vabaks. Tahaks selle lõputu lõngakera lõpuks kokku kerida ja korvi ära panna…