Pere ja Kodu: Iga päev on esmaspäev

Kolimisega jäid silma mõned ootel olevad postitused, täpsemalt on neid isegi 21, katsun selle numbri lõpuks nullini saada. Antud postitus on avaldatud Pere ja Kodu blogis 17.03.2015.

Hakkasin päeval kirjutama teisel teema, aga see jäi pooleli. Nüüd, esmaspäeva viimastel tundidel, ei viitsi ma tollel tõsisemal teemal jätkata. Olen liiga väsinud. Lähen lihtsamat teed ja kirjutan oma täiega igavast argipäevast.

 Täna, esmaspäeval, ärkasin 7.10. Lükkasin äratuse edasi. Mõtlesin veel 15 minutit tukkuda nagu tavaliselt, aga virgusin siiski kiiremini ning rebisin end voodist välja kell 7.12. Tõmbasin selga vaid voodi ees vedelenud kampsuni ja läksin esimesele korrusele pliiti ja ahju kütma. Puud olin eelmisel õhtul juba valmis pannud, et oleks vähem kolistamist.

Panin uuesti käima öösel töö lõpetanud kuivati, sest riided seal sees olid veel veidi niisked. Korjasin kokku õhtusöögist vedelema jäänud nõud ning käisin lapiga laua üle. Siis tegin ennast vannitoas korda, selle ajaga lõpetas kuivati oma töö, sain sealt endale püksid ja sokid ka jalga. Sorteerisin eraldi enda ja laste riided ning korjasin maast üles kaks masinatäit riideid, mis eile olid kuni õhtuni korralike hunnikutena toolidel, aga mingi aeg käis Neljas nendest suure tuulega üle ja loopis kõik mööda tuba laiali.

Kuna oli nädalavahetus, siis mul olid pesupäevad, pesumasin käis seitse korda. Tavaliselt nii palju ei käi, aga pesin puhtaks talveriided, sest loodetavasti neid enam vaja ei lähe, ning pesin ära ka kevadriided. Etteruttavalt ütlen ära, et see oli suhteliselt mõttetu üritus, sest täna näevad need juba täpselt samasugused välja nagu enne pesu.

Kui riided olid kokku korjatud, siis läksin laste hunnikuga nende tuppa, ka neil oli aeg ärgata. Loopisin kahele suuremale puhtad riided lasteaia jaoks, pisematel aitasin ise riietuda ning koos Neljandaga läksin alla tagasi. Mul ei olnud talle midagi pihku pista, et ta kohe nälga ei sureks, seetõttu soojendasin eilseid täisteraspagette täislihaviineritega näljanutu saatel. Kuna lapsed söövad iseseisvalt spagette tohutult kaua, siis panin söögihunniku ühte suurde kaussi ja lapsed enda ette ritta ning söötsin neile pikki makarone, nagu emalind jagab vihmausse oma avatud suudega linnupoegadele. Mina tegin seda muidugi kahvliga.

Edasi läks hambapesuks ja siis katkes minu kannatus ning ma hakkasin laste peale juba häält tõstma. Kes ei tulnud pesema, kes mossitas ega avanud suud. Olukorda ei teinud kergemaks küttega põrandal kuivanud 16 paari jalanõusid, mis võtsid enda alla üle poole vabast põrandapinnast. Kes kakerdas nende otsas, kes üritas neid jalga panna. Kas nii raske on lihtsalt tulla ja pesta oma hambad puhtaks?!

Õnneks olime kenasti graafikus ja isegi õueriiete selgapaneku järel oli veel 15 minutit aega. Kuna lapsed lasteaias ei söö, siis liiga vara ei saa ka kohale minna, muidu satuvad hommikusöögi lõpetajatele peale ning kukuvad vaeslastena süüa paluma. Seda on korra juhtunud.

Seetõttu käisime postkontorist läbi, kus ootas Egmonti pakk, mille sees olid nuputamisraamatud koju ja lasteaeda. Nägin eelmisel nädalal reklaami, et Egmontis maksavad Ben 10 nuputamisraamatud 20 senti ja osta või tervele rühmale. Võtsin sõnasabast kinni ning ostsingi mõlema poisi rühmale 24 raamatut. Esimese rühmas muidugi selgus, et neid on nimekirjas ainult 17, nii palju ma siis olengi asjadega kursis.

Kui poisid ja vihikud olid rühmadesse jagatud, käisin perearsti juures tervisetõendi järel, mida on vaja Esimesele koolipikenduse taotlemiseks. Pärast seda jalutasin pisematega poes ja ostsin ahvipreilile 2 kilo banaane. Siis läksin uuesti lasteaeda, et saadud tõendit logopeedile näidata. Tema andis mulle edasised juhised. Kella 10 ajal jõudsime tagasi koju.

Andsin lastele banaanid kätte, panin kausi sisse peotäie kalakujulisi kreekereid ning saatsin nad oma tuppa sööma. Ise istusin kohvitassiga arvuti taha, et lugeda, kas Putin on välja ilmunud. Ei olnud. Lugesin veidi üle tunni ühe silmaga uudiseid ja teise silmaga olin Facebookis, aga siis hakkasid lapsed protestima, sest lubasin neile, et lähme õue, kui nad on oma näksimised ära näksinud. Panin nad riidesse ja saatsin uksest välja.

Ise helistasin Silmalaserisse. Tulutult, sest aega ma ei saanud – juuni ajad avatakse alles esimesel aprillil. See tuli üllatusena, sest varem olen seal lastega kahel korral kontrollis käinud ja ooteaeg oli vaid paar nädalat. Lastehaigla ortopeedi juurde sain ajad juba selleks neljapäevaks, see kõne oli edukas. Helistasin pärast seda Härrale ning teatasin ka temale, et oma esimesel puhkepäeval saab ta meiega Tallinnasse arsti juurde minna. Selle kõne ajal hakkasid kostma kõvad paugud välisukselt – Kolmas peksis raudrehaga vastu ust, sest tema tahtis, et ma juba õue läheksin. Kaks aastat vana uks sai esimesed triibulised ja mul oli kange tahtmine Kolmandale ka ühed triibulised teha.

Läksin õue, viisin reha tagasi vaarikaheki juurde, kus mul paar päeva tagasi harvendustööd pooleli jäid. Lasin küülikud õue jooksma, avasin Kolmandale garaažiukse ja nad hakkasid Neljandaga tõukeautodega mängima. Mina sain edasi keskenduda väga vanale võsastunud vaarikahekile, mille seest tuli välja palju kive ja prahti. Vaarikate tirimist, kaevamist, riisumist ja sorteerimist jätkus ja jätkub veel päevadeks.

Kahjuks ei saa pikalt pühenduda ühelegi tööle, kui üks pisipreili ei suuda üle 1,5 tunni omaette asju ajada. Tegelikult oligi ta juba väsinud, lõunaune aeg hakkas peale tulema. Läksime tuppa, võtsin lastel nende mudased riided seljast, pesin nende käed ja näod puhtaks, andsin kätte lõunasöögi, banaanid, koristasin hommikust jäänud segaduse köögis ning panin lapsed magama. Unustasin end taas tunniks Facebooki, ühe silmaga otsisin Kolmandale turvatooli ja Neljandale uut vankrit. Leidsin mõlemad, nüüd tuleb nende jaoks raha ka leida. Edasi kirjutasin blogipostitust, mis jäi poolikuks.

Kui pisemad ärkasid, siis läksime kohe suurematele lasteaeda järele. Neljas sõi enne veel ühe banaani. Kolmas ei tahtnud midagi, sest ta ärkas väga paha tujuga. Päike paistis lastetoa akendesse ja küttis toa soojaks, mõlemad ärkasid märgade juustega, ilmselt oli nende unekvaliteet madal.

Kodus tagasi olime 17.30. Mina läksin tagasi oma heki juurde, lapsed ajasid oma asju. Neljas pidas vastu ainult pool tundi, siis juba hakkas kõht tühjaks minema ja väsimus tuli peale, ta ainult jorises ja koperdas õues. Poisid kaklesid omavahel. Teine ei pannud ratast ära, kui palusin tal seda korduvalt teha, ja sõitis kogemata Neljandale otsa. Minu närv hakkas üles ütlema, nii ei saanud tööd teha.

Püüdsime Esimesega küülikud kinni, see polnud väga lihtne. Laps sai sirelipõõsas oksaga piki nägu, tema põsk on nüüd kriimuline. Mina sain küüliku tagakäpaga piki kätt, olen ka kriimuline.

Poisid viisid garaaži kõik asjad, mis sealt päeva jooksul välja toodi, mina korjasin kokku kõik aiatööriistad, mis iseenesest olid kuurist kõndima läinud, ning läksimegi tuppa. Viis mudaste riietega inimest kitsas esikus osutus taas nii stressirohkeks, et väljendasin häälekalt oma tüdimust.

Kui lapsed olid lahti riietatud, hakkasin süüa tegema. Poistele andsin kätte hunniku Egmontist tellitud nuputamisraamatuid ning järgmised poolteist tundi olid nad ninapidi nendes. Neljandale viskasin tükeldatud porgandit, banaani, küpsist – peaasi, et ta ei nutaks mu jala küljes.

Õhtuks sõime frikadellisuppi. Pärast seda lapsed veel mängisid, mina tõin puid ja panin need homseks valmis, korjasin nõud kokku ja panin nõudepesumasina tööle. Korjasin vannitoast jalanõud ära ning sorteerisin neid veidi, sain 29 paari üleliigseid jalatseid – kottide hunnik magamistoanurgas kasvas taas. Osa neist läheb prügimäele, osa annan ära, osa panen Buduaari üles. Vähemalt teoorias. Praktikas seisavad mul kõik üleliigsed riided, jalanõud, mänguasjad ja beebitarbed hunnikus juba mitu kuud. Neljas ainult sorteerib neid aegajalt ja ajab sellega kõik segamini.

Siis oli aeg laste hambaid pesta ja nad magama panna. Kolmanda voodist avastasin katkised kreekerid, terve tekialune oli neid täis – sellepärast ta tahtiski lõunaund Teise voodis magada. Pühkisin puru maha, nagunii on toad praegu segamini, ja saatsin lapsed voodisse. Kõik olid nii rampväsinud, et uinusid täna igasuguse trallita.

Mina olin ka nii rampväsinud, et koristada taas ei jõudnud. Mul polegi vist varem toad nii segamini olnud kui praegu. Asi on ka päikeses, mis tõi välja rasvased käejäljed mööblil, tehnikal, akendel, seintel ja paljastas kogu tolmu. See kõik võttis minult viimsegi energia. Olin mitu päeva omadega nii läbi, et ei jõudnud reedel lapsigi lasteaeda viia, sest ma ei suutnud endale ööriiete asemel midagi muud selga panna.

Eile hakkas teotahe tagasi tulema ja täna oli õues tegutsemise indu ja energiat küllaga, kuid diktaator Neljas ei lasknud mul aiatöödest rõõmu tunda. Toas kadus jõud taas, sest näen siin iga nurga peal tegemata töid. Kui majasisesed ja majavälised tegemised kokku liita, siis see kuhjunud tööde nimekiri on nii suur, et üksi ma nelja lapse kõrvalt kõike kontrolli all hoida ei suuda. See oli ka eelmisel suvel nii –sain valida, kas aed on korras või toad on korras. Mõlemat korraga ei saanud.

Kui hommikust õhtuni Facebooki-pausideta rügada, siis ehk isegi jõuaks. Aga mu tass on niigi pooltühi. Mingi lõbu võiks mulle jääda, las see siis olla interaktiivne täiskasvanutega suhtlemine. Silmast silma suhtlemist tuleb tavaliselt ette vaid korra või paar nädalas ja minu jaoks on seda vähe, aga rohkem ka ei mängi välja. Lastevaba aega esineb veel harvem ja sedasi see energia musta auku kaobki, kui 24/7 on minu ainsateks seltsilisteks lapsed.

Õnneks tuleb kolmapäeval Härra taas nädalaks koju. Erilist akude laadimist see kaasa ei too, sest selle aja sees tuleb aiatöödega ühele poole saada, lastega ortopeedi juures käia, Teise sünnipäeva pidada, autot parandada, majas suurpuhastust teha, küülikumaja puhastada, oksad autokäruga ära viia ja küttepuud asemele tuua ja nii edasi, aga puhata ja mängida tahaks ka…

Igatahes panin lapsed magama, käisin pesemas ja läksin voodisse seda postitust kirjutama. Ja mille ma oma teki alt leidsin – loomulikult purustatud kreekerid! Tekib küsimus, kas nad neid üldse sõid ka. Pühkisin puru taas põrandale ja hakkasin kirjutama. Ongi lõpp.

Nõudepesumasin nüüd lõpetas, tegin selle ukse lahti, et noad ja kahvlid hommikuks rooste ei läheks. Avastasin, et olin supi välja unustanud, panin selle külmkappi. Nüüd võib magama ära minna, et homme seda kõike korrata. Head ööd.

36

PS. Pildil on mainitud vaarikahekk paremat kätt. Jah, tean, seda ei ole näha. Lisasin selle kolm ja pool aastat vana pildi, et endale meenutada, kui tohutu töö meil tänaseks on tehtud. Sellise vaate asemel on nüüd lage plats. Tööd on veel omajagu teha, aga kõige hullem on siiski möödas.

Pere ja Kodu: Sõprus ei hüüa tulles

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 18.02.2015. Eilse sõbrapäeva ja meie teise aastapäeva puhul jagan siin ka seda postitust. 

Äsja möödunud sõbrapäeva jätkuna jagan täna lugu, kuidas aasta tagasi leidsime kauaigatsetud peresõbrad. Aga esmalt kirjutan üleüldiselt meie seltsielust.

Tegelikult erilisest seltsielust ma kirjutada ei saa, sest viimati olin sõprade poolt ümbritsetud põhikooli lõpuklassis. Pärast seda hakkasime Härraga rohkem omaette olema ja nii meie sõpradest said tuttavad ja siis juba vanad tuttavad.

Kutsekeskkoolis sain sõpradeks vaid oma toanaabritega ja ma leian, et sattusin tookord kõige õigemate inimestega ühte tuppa. Ühikaelu on jätnud paljudele elu eredaima mälestuse, kuid mina sellest eriti osa ei saanudki, sest sõitsin igal võimalusel umbes 70 kilomeetri kaugusele Härra juurde. Tänaseks on ka toanaabritega, välja arvatud ühega, suhtlemine katkenud.

Seega suure ja laia kooliseltskonna hulgast leidsin ma endale vaid ühe pikajalise sõbranna. Oma roll on ka sellel, et temaga lahutab meid kõige lühem vahemaa, kuid samas on see piisavalt pikk, et väga tihti teineteisele külla ei satu. Viimasel ajal oleme hakanud siiski rohkem läbi käima kui korra aastas, sest meie elurütmid on sarnasemaks muutunud. Varem rändas ta mööda laia maailma ringi või ägises kodumaal pöörase töökoormuse all, aga nüüd on ta aastase lapsega kodune.

Meie sõpradest saidki vanad tuttavad elurütmide erinevuse tõttu. Kui Härra hakkas 21-aastaselt eelistama rahulikke koduseid õhtuid, siis tema sõbrad naersid, et mina ei luba teda õue. Tegelikult mina palusin, et me läheksime teistega „hängima“ ja mõnikord isegi läksime, kuid tema aina vähem pidas lugu tümpsuvast muusikast, alkoholi joomisest, varahommikuni alevi vahel lärmamisest ja nii edasi. Peagi hakkasin ise samamoodi tundma, selle vahega, et ma ei pidanud ka varem alkoholist lugu. Lihtsalt pärast ei meeldinud mulle ka enam joogiste noorte seltskond.

Nii me olimegi varsti koduskükitavad noored, kes laenutasid korraga hunniku filme ja veetsid nädalavahetuse nende seltsis. Käisime tegelikult väljas ka, näiteks matkaradadel või metsas jalutamas, kinos, bowlingut mängimas, spaa-hotellides, seiklusradadel, jetiga sõitmas, suusatamas ja nii edasi, aga seda pea alati kahekesi. Oli raske leida sarnaseid noori, sest nad istusid ilmselt enamuse ajast samamoodi kodus.

Kui sündis esimene laps, siis kaugenesid viimasedki lasteta tuttavad, kuid samal ajal tekkisid asemele foorumituttavad, kellega jagasin oma rõõme ja muresid. Nii mõnedki said omavahel päris sõbrannadeks, aga minul sedasi ei vedanud, sest ühiste jalutuskäikude ja kokkusaamiste jaoks elasin teistest liiga kaugel.

Tol ajal olin alles äsja Kadrinasse kolinud ega teadnud siin mitte kedagi. Olin ka sünnitusjärgses depressioonis ja seetõttu ma väga ei igatsenudki uute tutvuste loomist. See tundus nii võimatu, sest arvasin, et kõigil on omad sõbrad olemas ning pole lihtne seltskonda sulanduda. Tegelikult see nii ongi.

Paar aastat hiljem tutvusin tänu foorumile Tartust Kadrinasse koliva sarnaste väärtushinnangutega noore naisega, kellega oleme vaatamata olematule vahemaale siiski pigem netisõpradeks jäänud, tema on minu Facebooki „bestikas“. Temal on veidi aktiivsem seltsielu pluss majaremont, suvila Saaremaal, kaksikud, töö – saan täitsa aru, et igale poole ei jõua. Siiski sai temast minu esimene kohalik tuttav, kes ei olnud ka tegelikult päris kohalik.

Kodukandi lähedalt kolis üks teine tore inimene omakorda Tartusse. Mina tegelikult tutvusingi temaga alles siis, kui ta oli juba kolinud ja meid lahutab taaskord vahemaa. Samuti tema ajanappus ja minu laste pidevad vindumised. Töötava üksikemana ei saa ta riskida sellega, et minu lapsed tema lapsega oma viiruseid jagavad.

Ühest küljest väiksed lapsed lähendavad, aga teisest küljest jälle piiravad suhtlemist, sest tuleb arvestada haigustega. Samuti on keeruline leida võimalusi lasteta kohtumisteks, vähemalt minul, aga mitte ainult. Nii ei saa elada aktiivset seltsielu.

Olen imestanud, kui minu olematu tugigrupi peale on kommenteeritud, et kas mul siis sõbrannasid pole, kes lapsi hoiaks. Ma ei tea, kas keegi kujutab ette, et mõni eelnimetatutest võtaks endale minu neli last hoida? Mina seda ette ei kujuta.

Igatahes siiani olen loetletud sõbrannadega suhelnud heal juhul korra paari kuu jooksul kui sedagi. Tartu sõbrannaga oleme viimase aasta sees vist ainult korra või kaks kohvitanud ja lobisenud. Lihtsalt ajad ja võimalused ei klapi kunagi.

Aktiivselt käime ainult oma vanematel külas, kuigi vahepeal on ka sellest villand. Mõnikord on olnud täitsa masendav, et see on olnud ainus võimalus koduseinte vahelt välja saada. Härra õde ja vennad on temast nii palju vanemad, et lähedasi suhteid neil ei ole. Minu omad on jälle minust nooremad ja minust nii palju erinevad, et taas mingit läbikäimist ei ole. Nii meil oligi täiesti olematu seltsielu.

Kuid nüüd postituse põhiteema juurde. Sellise üsna erakliku elu juures hakkasin aina enam igatsema peresõpru, kellel oleksid samas eas lapsed, et nemad saaksid omavahel mängides täiskasvanutele veidi hingamisruumi anda, ja meie saaksime näiteks lauamänge mängida. Seda, et meil oleks kellegagi lauamänge mängida, igatsesin juba enne laste sündi.

Minu palveid võeti lõpuks kuulda. Aasta tagasi küsis Maris Kadrina grupis, kas keegi oskab soovitada head fotograafi. Enda üllatuseks nägin, et minu jaoks täiesti võõras nimi soovitas mind. Ma olin väga meelitatud ja mõtlesin, et võikski üle pika aja kätt harjutada, samas ei julgenud end välja pakkuda. Vaagisin seda pikalt, aga lõpuks kirjutasin Marisele ja tema vastas, et tal oligi plaanis mind paluda, sest talle näidati minu varasemaid töid ja need meeldisid talle.

Leppisime kohtumise kokku ja ma olin veidi ärevil, sest mul polnud aimugi, kui vana ta on ja milline välja näeb. Facebooki profiilipildilt vaatas vastu  „Marilyn Mansoni tütar“ ja seetõtt

Tegelikkuses võttis mind armas õbluke noor naine, kellega tekkis meil kohe äratundmine. Nagu armastus esimesest silmapilgust. Jutu käigus tuli välja, et meie esimesed lapsed käivad samas rühmas, kuid teineteist ei olnud me kunagi lasteaias näinud. Mis veel parem, meie pesamunad sündisid samal päeval samas haiglas, kuid me taas ei kohtunud, sest me Neljandaga saime juba lõunast koju.

Lisaks lastele on ka meie mehed ühevanused ja mitte ainult, neil on ka peaaegu ühesugused nimed – Silver ja Silvar. Mina ja Maris päris ühes eas ei ole, aga see kaks aastat ei ole ka enam suur vahe. Meie lähiminevik on sarnane ja ka nemad on Kadrinas uued inimesed. Ühesõnaga on meil palju ühist.

Juba järgmisel päeval tuli Maris lastega meile külla ja nii see edasi läks. Ka minu erakust abikaasale hakkasid meie uued tuttavad kiiresti meeldima, kuigi ta üldiselt ei leia teiste inimestega püsivat klappi ja eelistab omaette olla. Ning nüüd meil ongi peresõbrad, kellega lauamänge mängida, grillida ja muud toredat ette võtta. Isegi siis, kui lapsed päris terved ei ole – siis nad lihtsalt jagavad sõbralikult viirusi.

Sõbrad (1)

Vähemalt selles osas on mu fotograafiahobi asja ette läinud, et see on meie ellu toredad peresõbrad toonud. Loodetavasti jääb see suhe püsima ning kauges tulevikus käime neljakesi hallipäistena Bingot mängimas ning meenutame kõike seda toredat, mis meil praegu veel ees on!

 

Pere ja Kodu: Muutuste tuules

Tänase postitusega täitus Pere ja Kodus aasta blogimist ja selle kogemuse ma jätangi üheaastaseks. Seega edaspidi toon siia üle ainult vanu postitusi ning uusi juurde ei tooda. Õigemini uusi postitusi toodan otse ja ainult siia. 🙂

Meie Esimene sai nädalavahetusel seitsmeseks ja Neljas saab vähem kui kahe nädala pärast kaheseks. Meil on neli väikest inimest ja mitte ühtegi beebit, ka kõhus mitte – see on meie jaoks täiesti uus olukord!

Kui Esimene sai kaheaastaseks, siis oli majas neljakuune Teine; kui Teine sai kaheaastaseks, siis oli majas kahekuune Kolmas; kui Kolmas sai kaheaastaseks, siis oli majas viiekuune Neljas; kui Neljas saab kaheaastaseks, siis on ta endiselt selle maja pesamuna. Algab uus ja huvitav aeg! Tegelikult algas see juba umbes pool aastat tagasi, kui sai läbi seitse aastat kestnud „raseda ja/või imetava ema“ –periood. Või isegi veel varem, siis, kui müüsime maha turvahälli, sest omamoodi muutus on seegi, kui see järgmist beebit oodates ruumi ei võta.

Pärast turvahälli on kadunud veel kahekohaline vanker, lamamistool, beebide mänguasjad, voodikarussell ja muu päris pisikestega kaasas käiv kraam. Lähikuudel on ruumi vabastamas vanker, võrevoodi ja söögitool, sest kaks neist ei leia enam peaaegu üldse kasutust ning võrevoodi hakkab lihtsalt väikeseks jääma. Loodetavasti on ka päevased mähkmed peagi ajalugu, nagu seda on trepipiirded. Nädalavahetusel õppis Neljas ületama esimesel korrusel asuvat trepipiiret ning pärast seda lõhkus rabistav Teine selle üldse ära, aga kahju ka ei ole, sest vaja seda enam nagunii ei ole. Ülemise korruse trepipiire ei hoia samuti Neljandat kinni, sest abivalmis Kolmas avab selle talle, seega pole ka toda enam vaja.

Kõik hakkab aina enam vihjama sellele, et meie majas on ainult suured asjalikud lapsed, kes kõnnivad ise mööda treppi, kes magavad terve öö oma toas, kes söövad iseseisvalt ja käivad poti peal. Neljas küll veel ei käi, aga ta hakkab kindlasti lähikuudel seda tegema, see „klõps“ võib isegi homme tulla. Palun tule!

Lisaks paljudele füüsilistele muutustele on ka palju emotsionaalseid muutusi. Esiteks märkan ma Neljanda puhul enamat, kui märkasin poiste puhul. Imselt olin ma raseduste ja beebide pärast ikkagi nii palju väsinum, et ma ei osanud märgata laste kasvamist, ei osanud vaimustuda nende uutest oskustest ega heldida nende täieneva sõnavara peale. Ma ei saa öelda, et seda üldse ei olnud, aga see ei olnud kindlasti nii intensiivne praegusega võrreldes. Ma heldin iga päev ja mitte ainult Neljanda peale, vaid ma märkan ka poisse palju rohkem, ma märkan laste koostööd, nende jutuajamisi. Ma tunnen rohkem rõõmu nende tegemistest ja olemistest.

Elu nelja lapsega ei ole enam füüsiliselt nii kurnav ja tänu sellele on ka emotsionaalne kurnatus väiksem. Argielu on lihtsam, rahulikum ja rõõmsam. Rõhutan, et mitte lihtne, rahulik ja rõõmus, selliseid tundeid lihtsalt esineb palju rohkem kui aasta või kaks tagasi. Leian endiselt ka palju vähem toredaid omadussõnu argipäevade kirjeldamiseks, aga neid ma täna üles ei loetle.

Loomulikult on muutunud ka argipäevade ja elu enda rütm. Seda ei dikteeri enam pisike beebi, vaid kõik kulgevad ühtses rütmis ning midagi ei juhtu, kui keegi lõunauinakut ei tee. Kõik peavad vastu pika päeva ja see muudab kergemaks nii väljasõidud kui ka lihtsalt külalisterohked päevad koduseinte vahel. Kõik teavad, et öö on magamiseks, mõnikord küll emme ja issi vahel, aga rohkem magatakse ikkagi oma voodis hommikuni välja. Mina tegelikult veel kohanen magamiseks mõeldud öödega, sest ligi 7 aastat magamatust on minu unerütmi korralikult segi löönud.

Mainimata on veel suurenev vabadus. Lapsi on praegu kergem hoida anda. Ma usun, et peagi laieneb ka hoidjate ring, sest väikestega mässamist jääb oluliselt vähemaks ja nad suudavad oma vajadustest selgesõnaliselt märku anda. Suuremad on üldse juba nii suured, et neid ei olegi vaja hoida, neil tuleb vaid silm peal hoida. Sedasi tuleb peagi kõne alla laste kõrvalt kooli ja/või tööle minemine.  Seega elame muutuste tuules ning nii olevik kui ka eesootav on uus ja huvitav.
_MG_8192

Pere ja Kodu: Tore koos kasvada ja kakelda

Ma väga oleksin tahtnud täna mõnda asja kirjutada, aga polnud selleks energiat. Homme stardime siit kell 6 hommikul sadama poole ja tuleb pikk päev, ka homme ei kirjuta ma midagi. Võib-olla ei kirjuta enne uut nädalat midagi, sest nädalavahetus tuleb tegus. Esmaspäeval sõidame ilmselt juba Soome poole tagasi, käime vist kodus ainult Esimese sünnipäeva pidamas. Kui ma vahepeal kirjutada ei jõua, siis mõned Pere ja Kodu postitused jõuan ehk ikka siia kopeerida. Alustan täna kõige uuemast. 🙂

Me teadsime algusest peale, et meie esiklaps saab esimesel võimalusel õe või venna, kellega tal oleks tore koos kasvada ja mängida. Sellega on läinud nii, et mõnikord tekib küsimus, kes sellist alatut valet levitab, et lastel on tore koos mängida? Neil on pigem tore koos kasvada ja kakelda.

Ma ei ole veel juulikuu Pere ja Kodu sirvida saanud, seega ma ei tea, kuidas lahutada tülitsevaid õdesid-vendi, aga ootan huviga antud artikli lugemist. Kaldun siiski arvama, et neid saab lahutada vaid erinevatesse tubadesse kinni panemisega.

Ühest küljest ajab laste pidev kraaklemine närvi mustaks, teisest küljest saan nendest väga hästi aru, sest ka täiskasvanute vahel tekivad hõõrdumised, kui nad on kuust kuusse, hommikust õhtuni, ninapidi koos. Meie suuremad lapsed on nüüd kolm kuud lasteaiast kodus olnud ja see tähendab, et nad on terve selle aja 24 tundi ööpäevas neljakesi olnud, ega ole saanud üksteisest puhata.  See tähendab ka seda, et hommikust õhtuni tekib neil erimeelsusi ja minule jääb mulje, et nad peale kaklemise muud ei teegi.

Kui peres on kaks last, siis on vaid üks paar, kes omavahel kaklevad, aga nelja lapsega tekib erinevaid kooslusi terve tosin. Kord kaklevad Esimene ja Teine, siis Teine ja Kolmas, siis Kolmas ja Neljas, siis nad vahetavad paarilisi, siis nad kaklevad erinevate kolmikutena ja on tulnud ette ka seda, et kõik neli kaklevad ühe mänguasja pärast. Pole siis ime, et tekib küsimus, kas nad peale kaklemise midagi muud ka teha oskavad.

Pärast Teise sündi oli umbes 10 kuud idüllilist aega, kus Esimene ainult käis ja musitas oma väikest venda. Ta jõudis alati esimesena vääksuva beebini ja nägi südamest vaeva, et väikevennal oleks hea. Ta tassis talle mänguasju, pikutas põrandal tema kõrval, paitas ja nunnutas. Kuid siis võttis see armas väikevend jalad alla ning sealt alates hakkas pihta kaklemine ja karjumine, sest too väikevend ei tahtnud enam neid titekaid asju, mida Esimene talle tassis, vaid tahtis neid, millega Esimene parasjagu mängis. Tänaseks pole olukord palju muutunud ja vaidlusi tekib ka siis, kui nad koos mängivad, sest ühe või teise arvates mängib keegi valesti.

Kui Kolmas sündis, siis Esimene ilmselt juba teadis, mis teda eest ootab ja teda enam sellise suure õhina ja armastusega ei hoitud. Teine oli üldse südametu suur vend, keda jättis Kolmas täitsa külmaks, tema ei pikutanud põrandal mängiva beebi kõrval, vaid astus talle peale. Kui Neljas sündis, siis oli taas rohkem sellist idüllilist aega, kus kolm poissi jooksid võidu iga väikese vääksu peale beebi juurde. Nad hakkasid ise oma väikest õde Nunnuks kutsuma ja see suur armastus, millega nad Nunnut hommikust õhtuni üle kallasid, leevendas kõvasti nende omavahelisi kraaklemisi. Kuid siis võttis ka Nunnu jalad alla ning tema uueks nimeks sai vinguv „ära tee, anna tagasi“, ehk kordus muster, mida olin 5 aastat varem näinud.

Minu naiivne nägemus idülliliselt mängivatest lastest purunes juba ammu. Ma olin nii kinni vennaga kasvamise mälestustes ja soovisin oma lastele samasugust lapsepõlve, kuid olin unustanud, kuidas me õega ainult kaklesime ja tänaseni teineteise suhtes jahedad oleme. Tegelikult kaklesime ka vennaga ja ilmselt mitte vähe, aga meil oli siiski tore. Ma loodan, et meie lapsed mäletavad oma lapsepõlve tulevikus sama toredana. Ilmselt see nii ongi, sest muidu nad ei tahaks praegu endale veel ühte väikest venda või õde. Nende arvates on neil juba praegu koos tore.

Tegelikult neil ongi tore ja hoopis minul on sellest mõnikord raske aru saada.  Nende kaklemised on sageli lihtsalt meelega kiusamised ja õnneks või kahjuks mäletan hästi, kuidas mulle endale meeldis lapsena teiste kallal nokkida, et nad mind taga ajaksid. Jah, täiskasvanu jaoks on see „muusika kõrvadele“, aga laste jaoks meelelahutus ja nii nad kordamööda kiusavad üksteist. Kuni pill tuleb pika ilu peale.

Õnneks ei ole olukord nii hull, et nad tõepoolest ainult kakleksid. Nad ka mängivad koos ja möllavad lõbusalt, nad aitavad, hoiavad, kaitsevad ja lohutavad üksteist, nad arvestavad üksteisega. Sageli esineb idüllilisi hetki,  kus ma leian end mõttelt, et neil siiski on koos tore ja hea._MG_8137Ka selle postituse kirjutamise ajal on Esimene ja Teine terve aja teises toas Legodega mänginud ning Kolmas ja Neljas on terve aja minu kõrval puslesid kokku pannud, Kolmas on kannatlikult Neljandat aidanud, puslepiltidel olevaid loomi tutvustanud ja nad on kahekesi kõikvõimalikud loomahääled mulle ette kandnud. Sellest idüllist ei jäänud muidugi välja ka mõlema mängupaari hetkelised erimeelsused, aga midagi ei ole teha, need käivad asja juurde – neil on tore koos kasvada, mängida ja kakelda.

Pere ja Kodu: Lapsed kui rahaallikas

Kui meedias on juttu „Kodutundest“, lasterikastest peredest, peretoetustest, siis kommentaarid kubisevad teooriatest, kuidas lapsed on raha pärast tehtud. Sellist suhtumist ei kohta ainult anonüümsete kommenteerijate hulgas, seda kohtab ka peolauas, kui teemaks tuleb peretoetuste kasv.

Raha pärast tehtud lapse tiitlit jagatakse üldse väga agaralt. Isegi meie teise lapse puhul sosistati seljataga, et see on raha pärast tehtud laps. Ma ei imesta, kui sama on öeldud ka kolmanda ja neljanda lapse kohta. Õigus, seda ongi Perekooli foorumis tehtud.

Üks mitu aastat vana Pärnu Postimehe artikkel rääkis sellest, kuidas lastearstid puutuvad enda töös kokku enamasti hoitud lastega ning hoolitsuseta lapsi näevad väga harva, kuid sellegipoolest on loos pikk lõik, kus kirjeldatakse emapalga pärast sünnitajaid. See on üsna vastuoluline artikkel, kui arstid näevad enda sõnul väga harva poolmetsistunud hoolitsuseta lapsi, aga kohtavad sageli hoolimatuid raha pärast sünnitajaid. Seda eriti noorte hariduseta emade näol. Mina olen ka noor hariduseta ema ja mind väga solvab mõte, et äkki on mindki haiglapersonali poolt seetõttu ebaõiglaselt raha pärast sünnitajaks tembeldatud.

Meedia sel teemal ei halasta, vastupidi. Näiteks hiljuti algas üks artikkel järgmise lausega: „Maakohtades on laps tihti kõige olulisem vara, sest laps toob perre raha.“ Jälle saadi oma klikid kirja ning maal elavad pered tõestagu nüüd, et nende lapsed ei ole raha pärast tehtud. Ometi peaks iga kalkuleeriv inimene aru saama, et laps ei too raha perre, laps viib selle välja. Seda nii linnas kui ka maal.

Peretoetused ei ole nii suured, et nende pärast võiks teadlikult lapsi sünnitada. Kui ühe lapsega pere eelarvesse laekub iga kuu 45 €, siis selle raha kõrval võib viie lapse pere eelarvesse laekunud 390 € tunduda suure summana, aga too viie lapsega pere vajab ka suuremat elamist, suuremat autot ja nad peavad ostma iga 2 aasta tagant uue pesumasina, sest see töötab 2 korda päevas. Seda kõike siis lisaks tavapärastele söök-riided-koolitarbed väljaminekutele. Kui see pere elab veel maal, siis neil kulub terve varandus, et viia lapsi lasteaeda, kooli, trenni, linna arsti juurde, loomaaeda ja nii edasi.

Ma ei pea tegelikult üldse teoorias rääkima. Ma võin rääkida meie perest – maal elavatest harimatutest noortest lapsevanematest, kellel on neli last. Meie peretoetuste summa on hetkel 385 € sentidega ja minu arvates on see Eesti kohta väga hea. See on meie perele suureks abiks. Jah, abiks, sest laste peale kulub ühes kuus palju rohkem.

Ma olen selle aasta algusest pannud kõik väiksemad ja suuremad ostud meie pere eelarvesse kirja ning esimese kuue kuuga on olnud otsesed kulud lastele keskmiselt 266 € kuus. Selle summa sees on lasteaiaga kaasnevad kulud (kohatasu, toitlustus, pildid, judo, väljasõidud, sünnipäevad), riided, jalanõud, meelelahutus, visiiditasud, apteegiarved, juuksur, uus madrats, voodiriided, nuputamisraamatud ja nii edasi.

Me jätame ETK kauplustesse igakuiselt keskmiselt 500 €, aga kuna maksame Säästukaart Plussiga, siis ma ei ole toidu- ja tarbekraami kulusid täpselt üles märkinud. Seega ma ei oska öelda, kui suur osa sellest laste peale kulub, aga ka selle numbri sees on mähkmeid, mänguasju, puslesid, raamatuid, multikaid. Suuremalt jaolt siiski söök, hügieenivahendid ja muu tarbekaup.

Võrreldes ühe lapsega kulub nelja lapsega neljakordselt tualettpaberit, hambapastat, hambaharju (mida vahetame pea iga kuu, sest need lähevad kiiresti harali või kaovad ära), seepi, vannivahtu, nõudepesuvahendit, pesugeeli, isegi prügikotte kulub tihedamini, sest prügi tekib rohkem. Rääkimata siis söögikraamist – neli last ei söö üldse mitte vähe. Ma võin ETK arvetest julgelt 200 € lastega seotud kuludeks arvestada.

Kuna vannitada on neli last ning musti riideid ja nõusid koguneb rohkem, kulub rohkem ka vett ja elektrit. Kuna prügi tekib rohkem, käib prügiauto tihedamini. Elektri-, vee- ja prügiarvetele kulub keskmiselt 100 € ja sellest summast on vähemalt kolmandik lastega kaasnev kulu. Kui veel laiemalt mõelda, siis enne lapsi sobis meile väga hästi 2-toaline korter,  nii meie 4-toaline korter kui ka maja said ostetud ainult laste pärast, seega laenukoormusest võib ka väga suure osa laste arvele panna.

Kui meil ei oleks lapsi, siis meil ei oleks vaja ka 7-kohalist autot, mille ülalpidamisele on seni kulunud 185 € kuus. Selle summa sisse ei ole arvestatud kütust, aga ka seda kulub omajagu. Maal elades on auto tihtipeale ainus võimalus liikuma pääsemiseks ja arsti juurde tuleb mõnikord sõita 100+ kilomeetrit. Sama palju tuleb sõita loomaaeda, kinno, teemaparkidesse ja nii edasi. Õigus, see 266 €, mis sisaldab meelelahutust ja visiiditasusid, ei sisalda nendega kaasnenud kütusekulu. Meie janune pereauto joob diislit rohkem kui 100 € eest kuus, seega ei ole autoga seotud kogukulud mitte väikesed.

Eelarve järgi on ka väljas söömistele kulunud keskmiselt 30 € kuus, ka sellest summast poole võin lastega seotud kuludesse lisada. Muid väiksemaid asju lisandub veel, nagu näiteks 6-aastase eest makstud laevapiletid, lastega seotud telefonikõned, haiglate või meelelahtusuasutuste juures makstud parkimistasud ja nii edasi.

Isegi siis, kui ma ei aja taga igat laste peale kulutatud eurot, on selge, et lapsed ei ole rahaallikas. Või kui on, siis seda kinodele, mängutubadele, Lennele ja Huppale. Meie peres tähendab neli last siiski seda, et nende peale kulub palju raha ja aega ning viimase tõttu on minu töötamise-teenimise võimalused veel paar aastat olematud. Kui ma just ei taha minna tööle selleks, et maksta kogu palk lapsehoidjale, sest kolm-neli lasteaialast on pidevalt tõbised. See ei ole päris nii, et ma „vorbin“ lapsi teha, et mitte tööle minna, sest lasterahadest elab ka nii toredasti ära. See 385 € kuus ei kata pooltki lastega seotud kulutustest, muust rääkimata.

Ühest küljest oleks meil kokkuhoiukohti, samas teisest küljest ei saa me lubada ainult uusi riideid ja jalanõusid, me ei saa igal kuul väljasõite korraldada, me võime ainult unistada lastega kuskile kaugemale reisimisest ning lapsed peavad veel mõnda aega unistama päris oma tubadest, kuid sellele vaatamata lähenevad igakuised kulutused lastele neljakohalisele summale. Katsugu keegi öelda, meie lapsed on meie suurim vara, sest nad toovad perre raha.

Me isegi ei ela päris maal, aga imselgelt on ka sellistes peredes kulud suured, kus lähim lasteaed ja kool on 10 kilomeetri kaugusel, isa käib tööl üldse teises suunas veel kaugemal ning ühistranspordivõimalused puuduvad. Kui osad pered elavadki tagasihoidlikes tingimustes ja toetused on peamised sissetulekud, siis need toetused kuluvad suuremas osas ikkagi laste üleval pidamisele. Laps vajab igal juhul katust peakohale, lambivalgust, sooja tuba, süüa, riideid, koolitarbeid ning need kõik maksavad. See, kui vanemad ei saa lapsele lubada kallist lõpureisi välismaale või uut jalgratast, ei tähenda, et nende lasterahad lähevad valesse kohta.

Jah, on ka selliseid peresid, kus enamus rahast läheb tõepoolest kõrist alla ning sotsiaaltöötaja vaadaku ise, et perelapsed oleksid riides ja söödetud, kuid neid ei ole üldse nii palju nagu üritatakse näidata. Mitut sellist perekonda teie teate? Ma mõtlen, et päriselt teate, mitte ei eelda, et see nii on, sest peres on viis last ja nägite, kuidas isa ostis poest kaheliitrise kange õlle.

Väga sageli ongi inimeste suhtumine selline, et toimetulevate suurperede vastu pole midagi, aga vot neid pole vaja, kes sünnitavad kümme last olematutesse elamistingimustesse ja elavad toetustest. Kui palju te selliseid teate? Mina ei tea ühtegi. 2010. aasta seisuga oli kümne ja enama lapsega peresid Eestis 22. Neid pole üldse nii palju, et igaüks mõnda sellist perekonda teaks. Päris kindlasti ei ela kõik sellised pered olematutes tingimustes, aga sellegipoolest räägitakse nendest kõige enam.

Selles on suuresti süüdi meedia, kes maalibki suurest peredest halva pildi. Pealkirjad, mis räägivad raha pärast sünnitajatest või kümnetest tuhandetest vaesuses elavatest lastest, müüvad hästi. Ka meie oleme elanud statistika põhjal suhtelises vaesuses, ja kuigi me ise ei ole end kunagi vaestena tundnud, on ka meie lapsed loendatud kümnete tuhandete vaesuspiiril elavate laste hulka, millest pajatavad uudised inimestele väga peale lähevad.

Samas avaldas Statistikaamet juuni alguses sotsiaaluuringu tulemused, mille põhjal ei olegi Eesti laste materiaalne heaolu nii halb, kui üritatakse nende kümnete tuhandete vaesuses elavate laste põhjal näidata. Kuhu jäid siis esileheuudised, et 97 % peredest suudavad tagada lastele elementaarsed elamistingimused?

Vaid Postimees edastas lugu pealkirjaga: „Päris kõigil lastel pole kodus mänguasju ja raamatuid.“ Selline pealkiri müüb küll paremini, aga artikkel ise ei müü, sest kes ikka tahab teada, et Eesti laste materiaalne heaolu on üldjoontes hea. Parem ikka müüa neid väheseid erandeid, kellel nii hästi ei lähe ning luua mulje, et maal ainult sellised pered elavadki, kelle rahaallikaks on lapsed._MG_3119Lapsed ei ole hea äriprojekt ja suurem osa pereplaneerijaid saab sellest väga hästi aru, aga üldistatakse nende üksikute väheste sotsiaalsete oskustega inimeste põhjal, keda aegajalt „Kodutundes“ näeb. Aegajalt seetõttu, et saade ei kajasta sugugi ainult selliseid perekondi, kus lapsed on sünnitatud teadlikult vaesusesse. Enamusel on seljataga hoopis ebaõnn või kurb saatus, mille eest ei ole pea keegi kaitstud. Aga ühiskonna suhtumine on selline, nagu oleks toimetulevaid peresid väga vähe ning alates kolmanda lapse sünnist tuleb ilmtingimata rõhutada peaasja, et need lapsed tuleb jõuda ka üles kasvatada. Enamus jõuabki, ja mitte seetõttu, et lastega käivad kaasas suured rahalaevad.

Nagu eelnevalt ütlesin, siis ma ei eitagi, et on peresid, kus prioriteedid ei ole paigas, aga sellised ei ole kaugeltki mitte kõik suhtelises vaesuses elavad perekonnad. Ka mitte kõik absoluutses vaesuses elavad pered. Ka ei ole tuhanded toimetulekutoetuse saajad vaid vaesuses elavad maapered, kus sirgub seitse last. Milliste andmete põhjal julgeb üks Eesti loetum väljaanne väita, et maal elavate perede jaoks on lapsed TIHTI kõige olulisem vara, sest nad toovad raha perre? Ainuüksi ajakirjaniku eelarvamuste põhjal?

Meedia kallutatud suhtumine ongi loonud eelarvamusterohke ühiskonna ning nii mõnigi paneb „mõtlematute sarisigijatega“ ebaõiglaselt ühte patta koristaja, kes ei jõua oma lastele Ecco sandaale osta või viie lapsega pere, kelle kodus on kuivkäimla. Inimeste nõudmised on erinevad ja elamistingimused, mis ühe jaoks on alla igasuguse arvestuse, ei pruugi seda teise jaoks üldse olla. Aga ometi saab sealt alguse see, et üks loob oma tagasihoidlikesse tingimustesse pere ning teine näitab näpuga, et kindlasti raha pärast tehtud lapsed ja milleks on vaja neid vaesusesse sünnitada. Vaesus on suhteline mõiste ja vaene saab olla ka vaimult.