Pereelu vajab muudatusi?

Mulle jäi Delfis korduvalt silma pealkiri: Tee kiire stressitest ja saa teada, kas sinu pereelus on vaja muudatusi teha

Kuigi mulle viimasel ajal just tundub, et meil on kõik paigas, lasin end pealkirjal ära rääkida ja tegin selle kiire stressitesti ära. Vastata tuli jaatavalt või eitavalt ning viie ja enama jaatava vastuse puhul on tulemuseks, et stressitase võib kõrge olla ja ehk on aeg elukorraldus üle vaadata. Sain neli jaatavat vastust, aga võtsin testi kui puhast meelelahutust, sest ma oleksin viis aastat tagasi sama tulemuse saanud, kuigi siis ei möödunud päevagi, kus ma ei oleks (elu)väsimusest nutnud.

Küsimused ise on head neile pikemalt vastamiseks, ma polegi siin ammu pereelust ja muust sellisest kirjutanud.

1. Kas veedad enamuse tööpäevaõhtutest ja ka nädalavahetuse oma lapsi trennidesse, ringidesse ja võistlustele sõidutades?

Ei, sest trennid ja ringid on kõik sellised, kus lapsed saavad iseseisvalt käia. Maadlus, jalgpall ja ujumine on spordikeskuses, mis paistab meil põhimõtteliselt aknast ning inglise keele ring ja robootika on koolis kohe pärast tunde.

Väiksematel on lasteaias täitsa arvestatav ringivalik, aga käivad nad ainult jalgpallis ja võimlemisringis (mis on ettevalmistus maadlustrenniks) ning jaanuarist lisandub juurde lauluring. Lasteaia poolt on neil korra nädalas veel ujumine, siis nad tatsavad oma rühmadega spordikeskusesse.

Eelmisel nädalal käisin lastega neli korda maadlustrennis ja hetkeseisuga hakkamegi kõik seal käima, kaks korda nädalas toon väiksemad selleks varem lasteaiast ära, teistel päevadel saavad pärast lasteaeda käia. Sellel nädalal olen nendega vaid korra tennis käinud, aga loodan homme teist korda minna ja kavatsen samuti edaspidigi vähemalt paar korda nädalas kohal olla.

View this post on Instagram

Homme jälle ei liigu 😀 #lastegatrennis

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kolmas on siiski rohkem trennis käinud, lihtsalt mina ei ole pidanud viima ega tooma, ta on läinud ja tulnud koos vendadega.

Tegelikult on täitsa lahe koos lastega trennis käia ja ma ei pea siin silmas ainult enda lapsi. Kolmel päeval olen ma trennis ainus täiskasvanu olnud ja lapsed pole mulle armu andnud: “Mida sa teed? Valesti teed ju. Miks sa nii aeglane oled? Kuidas sa ei julge seda teha, see on nii lihtne ju, vaata. Miks sa ikka nii aeglane oled?” Need ei ole olnud üleolevad küsimused, vaid lapselikud lõõpimised ja harjutuste ette näitamised on olnud siiralt abistavad, mitte esinevad. Ma ei tea, võib-olla olengi lihtsalt nii lapsik, et tunnen end nüüd endasuguste seas hästi, aga mulle tõesti meeldib, et nii päevases kui ka õhtuses vahetuses on laste osakaal väga suur. Veel rohkem meeldib mulle, et õhtuses vahetuses on vanused ja tasemed seinast seina, aga samas on kõik nii ühtne ja kõik toimib.

Kui Silver talvel koduseks jääb, siis oleks eriti lahe terve perega mitu korda nädalas õhtuti maadlustrennis käia, omamoodi kvaliteetaeg.

2. Kas istute koos perega ühise õhtusöögilaua taga kord nädalas või veelgi harvem?

Jah, kui Silver on Soomes, aga kui ta on kodus, siis igal õhtul sööme ühise söögilaua taga. Me teeme seda vabalt, päris nii ei ole, et enne keegi sööma ei hakka, kui kõik ei ole laua taha istunud ja keegi ei lahku, kui kõigil pole söödud. Mõnikord ei istu me kõik ka laua taga, vaid me Silveriga sööme diivanil teleri ees ja lapsed istuvad laua taga suunaga teleri poole. Need on need laupäevased multikaõhtud ja muud sellised pidupäevad.

3. Kas enamik kodutöödest on sinu õlgadel?

Jah, kui Silver on Soomes, aga kui ta on kodus, siis teeb suurema osa tema. Eelmisel talvel ei võtnud ma näiteks kordagi tolmuimejat kätte. Kui me oleme perega Soomes ja Silver teeb seal keskmiselt 12-tunniseid tööpäevi, siis ta endiselt võtab õhtuti kodutöödest osa, kuigi ma ei oota seda temalt.

Küll võiksid lapsed kodutöödest rohkem osa võtta. Ma tean, et see on meie endi süü, et nad seda ei tee, sest me oleme eelistanud kõike ise teha, saab kiiremi, paremini … Liigun selles suunas, et seda muuta, aga see ei ole lihtne, sest palju asju pean ikkagi üle tegema ja mõnel päeval ma ei viitsi üle teha, vaid teengi kohe ise. Nii palju siiski on edusamme, et alates septembrist on kodutöid, mida mina pole kordagi teinud.

4. Kas sul on lastekasvatuse teemal regulaarselt vaidlusi ja arutelusid oma abikaasa ja/või vanematega?

Ei, selliseid asju on vaid mõnel üksikul korral ette tulnud ja siis ka mitte väga tuliselt. Rohkem on olnud hetki, kus üks on olukorda valesti hinnanud või liiga kergelt ärritunud ning teine on leidnud, et lapse/laste suhtes käituti ebaõiglaselt ja seda välja öelnud. Mõnikord on see kasvanud meie omavaheliseks lühikeseks sõnavahetuseks, aga kokkuvõttes on ärritunud pool siiski kasutanud võimalust käed üles tõsta ja eemale astuda ning lubanud teisel ohjad üle võtta.

Hiljem oleme selliste olukordade tagamaid lastele selgitanud, sest alati oleme aru saanud, et põhjus polnudki tegelikult lastes, vaid meie endi väsimuses või meeleolus. Omavahel on see kõik sõnadetagi selge olnud ehk sellist asja ei ole olnud, kus ülereageerinud pool enda ülereageerimisest aru ei saaks ja end kuidagi õigustama jääks.

5. Kas sinu laps veedab suurema osa päevast televiisori ees, arvutis või nutiseadmes?

Ei, kuigi nad oleksid täiesti võimelised mängima hommikust õhtuni konsoolimänge. Ma tean, sest üksikuid selliseid päevi on olnud. Need on isu vaid kasvatanud. Kiusatuse vältimiseks on nii Xbox kui ka tahvelarvuti Soomes, koolipoiste endi arvutis (Silveri vana ja aeglane rüperaal) saavad nad ainult E-koolis ja Miksikeses käia, telefonide mälud on neil nii halvad, et mänge nad tõmmata ei saa ja väga palju aega multikaid ka vaadata ei ole, sest iga päev on kellelgi mingi trenn või on neid isegi kaks. Igasugused ekraanid on rohkem vaheaja teema.

6. Kas tunned, et peres on vaidlusi rohkem, kui vaja?

Jah, aga seda ainult minu ja laste vahel ning laste endi vahel, eriti palju just nende endi vahel. Mõni päev on parem, mõni halvem, mõni päev nii halb, et hommikust alates ei saa keegi omavahel läbi ja õhk on pingest paks. Sellised päevad võtavad õhtuks nii läbi, et ei jaksa isegi nutta.

7. Kas varahommikune siblimine on paras kaos, sest kõik söövad jooksu pealt ja sätivad ennast kiirustades ning üksteist segades minekule.

Ei, kuigi harmooniliselt me hommikud ka ei ole. Me ei kiirusta, aga ma pean pidevalt lastele meelde tuletama, mida nad tegema peavad ja kui ma pean midagi ikka mitmendat korda ütlema või vaatamata mu ütlemisele tehakse midagi valesti, siis ma ärritun ja kukun tänitama. Ei möödu vist hommikutki, kus ma üldse ei tõstaks häält ega tänitaks, nii et päris sellist asja ka ei ole, et me päiksekiirtena tegutseme ja õnnelikena uksest välja astume.

8. Kas sinul ja abikaasal on erinev lastekasvatusstiil?

Ei, aga me oleme erinevad lapsevanemad: mina leebem ja paindlikum, tema kannatlikum ja konkreetsem, mina kallistav ja musitav, tema möllav, mina avameelselt rääkiv, tema tegevustesse kaasav ja nii edasi.

9. Kas sinu lapsed on stressis, kui on kontrolltööde, võistluste või eksamite periood?

Ei, sest neil pole veel selliseid perioode.

10. Kas sinu pere käib ühiselt aega veetmas (kinos, jalutuskäikudel, sõpradel külas, kontserdil) harvemini, kui kahe nädala tagant?

Jah, kui Silver on Soomes, aga kui ta on kodus, siis me oleme enamuse ajast laste päralt, veedame ühiselt aega lauamänge mängides, käime iga nädal vanaema(de) juures, paar korda kuus väljas söömas ja korras kuus teeme mõne suurema väljasõidu.

View this post on Instagram

#bredenkids #kuussidrunit #lumelill

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kui oleme perega Soomes, siis seal on kogu Silveri vaba aeg meie pere ühine aeg ja seda on täitsa hea veeta ka koduseinte vahel, kuigi me käime sealgi mänguväljakul, mere ääres, matkamas, harvem mängutubades ja erinevatel üritustel.

Ma siiski ei arva, et ühiselt aja veetmiseks tuleb kuskil käia, pealegi võib kodune õhtu pere keskel olla palju mõnusam ja stressivabam kui mõni perekondlik jalutuskäik või väljasõit.

11. Kas sinu kodus on täielik vaikus ka muul ajal, mitte ainult siis, kui kõik on kodust eemal või siis öörahu ajal?

Ei, kuigi mulle meeldiks vastata jaatavalt, sest see on midagi, mida ma kõige enam igatsen. Mõnikord on kõik neli vaiksed, kui nad vaatavad mingit eriti paeluvat filmi, aga teler siis ikkagi mängib, nii et ei ole ka siis täielikku vaikust.

Praegu ei ole tegelikult kõige hullem, sest igal argipäeval saan vähemalt lõunani vaikust nautida, aga mul ei ole veel suvevaheaeg ununenud … Kolm pikka kuud vaikuse vastandit. Hommikust õhtuni. tenorKokkuvõttes ma ise ei muudaks meie pereelu juures midagi, sest praeguse juures on suurimaks plussiks need neli-viis talvekuud, mil Silveriga mõlemad kodused oleme. Kui nüüd jõuaks veel sinnani, kus ta saab ka suviti kaks vaba nädalat (mis on reaalne), siis läheb veel paremaks. Me saame küll lastega suved Soomes veeta, aga kogu töise elu jooksul (15-16 aastat) on Silveril olnud ainult üks suvi, kus ta on saanud veidi kodus olla, see oli aastal 2013, ja seda on vähe. Motivatsiooni säilimiseks on selliseid suvesid rohkem vaja, nii umbes igal aastal.

Ka meil lastega on selliseid suvesid vaja, sest just siis oleks kõige mõnusam väljasõite teha, näiteks Pärnumaal ööbida ja Lottemaad külastada, paar aktiivset päeva Roosta puhkekülas veeta, Haapsalus Ameerika autosid vaadata, Lõuna-Eestit avastada ja Maanteemuuseumis käia, Laitse Rallypargis kogu raha eest aega veeta, RMK metsamajas ööbida, mitu päeva kuskilt telkida ja nii edasi. See kõik on see, mida me praegu kevade algusest sügise lõpuni perega ette võtta ei saa ja mida kõige enam muuta tahaks.

Pere ja Kodu: Iga päev on esmaspäev

Kolimisega jäid silma mõned ootel olevad postitused, täpsemalt on neid isegi 21, katsun selle numbri lõpuks nullini saada. Antud postitus on avaldatud Pere ja Kodu blogis 17.03.2015.

Hakkasin päeval kirjutama teisel teema, aga see jäi pooleli. Nüüd, esmaspäeva viimastel tundidel, ei viitsi ma tollel tõsisemal teemal jätkata. Olen liiga väsinud. Lähen lihtsamat teed ja kirjutan oma täiega igavast argipäevast.

 Täna, esmaspäeval, ärkasin 7.10. Lükkasin äratuse edasi. Mõtlesin veel 15 minutit tukkuda nagu tavaliselt, aga virgusin siiski kiiremini ning rebisin end voodist välja kell 7.12. Tõmbasin selga vaid voodi ees vedelenud kampsuni ja läksin esimesele korrusele pliiti ja ahju kütma. Puud olin eelmisel õhtul juba valmis pannud, et oleks vähem kolistamist.

Panin uuesti käima öösel töö lõpetanud kuivati, sest riided seal sees olid veel veidi niisked. Korjasin kokku õhtusöögist vedelema jäänud nõud ning käisin lapiga laua üle. Siis tegin ennast vannitoas korda, selle ajaga lõpetas kuivati oma töö, sain sealt endale püksid ja sokid ka jalga. Sorteerisin eraldi enda ja laste riided ning korjasin maast üles kaks masinatäit riideid, mis eile olid kuni õhtuni korralike hunnikutena toolidel, aga mingi aeg käis Neljas nendest suure tuulega üle ja loopis kõik mööda tuba laiali.

Kuna oli nädalavahetus, siis mul olid pesupäevad, pesumasin käis seitse korda. Tavaliselt nii palju ei käi, aga pesin puhtaks talveriided, sest loodetavasti neid enam vaja ei lähe, ning pesin ära ka kevadriided. Etteruttavalt ütlen ära, et see oli suhteliselt mõttetu üritus, sest täna näevad need juba täpselt samasugused välja nagu enne pesu.

Kui riided olid kokku korjatud, siis läksin laste hunnikuga nende tuppa, ka neil oli aeg ärgata. Loopisin kahele suuremale puhtad riided lasteaia jaoks, pisematel aitasin ise riietuda ning koos Neljandaga läksin alla tagasi. Mul ei olnud talle midagi pihku pista, et ta kohe nälga ei sureks, seetõttu soojendasin eilseid täisteraspagette täislihaviineritega näljanutu saatel. Kuna lapsed söövad iseseisvalt spagette tohutult kaua, siis panin söögihunniku ühte suurde kaussi ja lapsed enda ette ritta ning söötsin neile pikki makarone, nagu emalind jagab vihmausse oma avatud suudega linnupoegadele. Mina tegin seda muidugi kahvliga.

Edasi läks hambapesuks ja siis katkes minu kannatus ning ma hakkasin laste peale juba häält tõstma. Kes ei tulnud pesema, kes mossitas ega avanud suud. Olukorda ei teinud kergemaks küttega põrandal kuivanud 16 paari jalanõusid, mis võtsid enda alla üle poole vabast põrandapinnast. Kes kakerdas nende otsas, kes üritas neid jalga panna. Kas nii raske on lihtsalt tulla ja pesta oma hambad puhtaks?!

Õnneks olime kenasti graafikus ja isegi õueriiete selgapaneku järel oli veel 15 minutit aega. Kuna lapsed lasteaias ei söö, siis liiga vara ei saa ka kohale minna, muidu satuvad hommikusöögi lõpetajatele peale ning kukuvad vaeslastena süüa paluma. Seda on korra juhtunud.

Seetõttu käisime postkontorist läbi, kus ootas Egmonti pakk, mille sees olid nuputamisraamatud koju ja lasteaeda. Nägin eelmisel nädalal reklaami, et Egmontis maksavad Ben 10 nuputamisraamatud 20 senti ja osta või tervele rühmale. Võtsin sõnasabast kinni ning ostsingi mõlema poisi rühmale 24 raamatut. Esimese rühmas muidugi selgus, et neid on nimekirjas ainult 17, nii palju ma siis olengi asjadega kursis.

Kui poisid ja vihikud olid rühmadesse jagatud, käisin perearsti juures tervisetõendi järel, mida on vaja Esimesele koolipikenduse taotlemiseks. Pärast seda jalutasin pisematega poes ja ostsin ahvipreilile 2 kilo banaane. Siis läksin uuesti lasteaeda, et saadud tõendit logopeedile näidata. Tema andis mulle edasised juhised. Kella 10 ajal jõudsime tagasi koju.

Andsin lastele banaanid kätte, panin kausi sisse peotäie kalakujulisi kreekereid ning saatsin nad oma tuppa sööma. Ise istusin kohvitassiga arvuti taha, et lugeda, kas Putin on välja ilmunud. Ei olnud. Lugesin veidi üle tunni ühe silmaga uudiseid ja teise silmaga olin Facebookis, aga siis hakkasid lapsed protestima, sest lubasin neile, et lähme õue, kui nad on oma näksimised ära näksinud. Panin nad riidesse ja saatsin uksest välja.

Ise helistasin Silmalaserisse. Tulutult, sest aega ma ei saanud – juuni ajad avatakse alles esimesel aprillil. See tuli üllatusena, sest varem olen seal lastega kahel korral kontrollis käinud ja ooteaeg oli vaid paar nädalat. Lastehaigla ortopeedi juurde sain ajad juba selleks neljapäevaks, see kõne oli edukas. Helistasin pärast seda Härrale ning teatasin ka temale, et oma esimesel puhkepäeval saab ta meiega Tallinnasse arsti juurde minna. Selle kõne ajal hakkasid kostma kõvad paugud välisukselt – Kolmas peksis raudrehaga vastu ust, sest tema tahtis, et ma juba õue läheksin. Kaks aastat vana uks sai esimesed triibulised ja mul oli kange tahtmine Kolmandale ka ühed triibulised teha.

Läksin õue, viisin reha tagasi vaarikaheki juurde, kus mul paar päeva tagasi harvendustööd pooleli jäid. Lasin küülikud õue jooksma, avasin Kolmandale garaažiukse ja nad hakkasid Neljandaga tõukeautodega mängima. Mina sain edasi keskenduda väga vanale võsastunud vaarikahekile, mille seest tuli välja palju kive ja prahti. Vaarikate tirimist, kaevamist, riisumist ja sorteerimist jätkus ja jätkub veel päevadeks.

Kahjuks ei saa pikalt pühenduda ühelegi tööle, kui üks pisipreili ei suuda üle 1,5 tunni omaette asju ajada. Tegelikult oligi ta juba väsinud, lõunaune aeg hakkas peale tulema. Läksime tuppa, võtsin lastel nende mudased riided seljast, pesin nende käed ja näod puhtaks, andsin kätte lõunasöögi, banaanid, koristasin hommikust jäänud segaduse köögis ning panin lapsed magama. Unustasin end taas tunniks Facebooki, ühe silmaga otsisin Kolmandale turvatooli ja Neljandale uut vankrit. Leidsin mõlemad, nüüd tuleb nende jaoks raha ka leida. Edasi kirjutasin blogipostitust, mis jäi poolikuks.

Kui pisemad ärkasid, siis läksime kohe suurematele lasteaeda järele. Neljas sõi enne veel ühe banaani. Kolmas ei tahtnud midagi, sest ta ärkas väga paha tujuga. Päike paistis lastetoa akendesse ja küttis toa soojaks, mõlemad ärkasid märgade juustega, ilmselt oli nende unekvaliteet madal.

Kodus tagasi olime 17.30. Mina läksin tagasi oma heki juurde, lapsed ajasid oma asju. Neljas pidas vastu ainult pool tundi, siis juba hakkas kõht tühjaks minema ja väsimus tuli peale, ta ainult jorises ja koperdas õues. Poisid kaklesid omavahel. Teine ei pannud ratast ära, kui palusin tal seda korduvalt teha, ja sõitis kogemata Neljandale otsa. Minu närv hakkas üles ütlema, nii ei saanud tööd teha.

Püüdsime Esimesega küülikud kinni, see polnud väga lihtne. Laps sai sirelipõõsas oksaga piki nägu, tema põsk on nüüd kriimuline. Mina sain küüliku tagakäpaga piki kätt, olen ka kriimuline.

Poisid viisid garaaži kõik asjad, mis sealt päeva jooksul välja toodi, mina korjasin kokku kõik aiatööriistad, mis iseenesest olid kuurist kõndima läinud, ning läksimegi tuppa. Viis mudaste riietega inimest kitsas esikus osutus taas nii stressirohkeks, et väljendasin häälekalt oma tüdimust.

Kui lapsed olid lahti riietatud, hakkasin süüa tegema. Poistele andsin kätte hunniku Egmontist tellitud nuputamisraamatuid ning järgmised poolteist tundi olid nad ninapidi nendes. Neljandale viskasin tükeldatud porgandit, banaani, küpsist – peaasi, et ta ei nutaks mu jala küljes.

Õhtuks sõime frikadellisuppi. Pärast seda lapsed veel mängisid, mina tõin puid ja panin need homseks valmis, korjasin nõud kokku ja panin nõudepesumasina tööle. Korjasin vannitoast jalanõud ära ning sorteerisin neid veidi, sain 29 paari üleliigseid jalatseid – kottide hunnik magamistoanurgas kasvas taas. Osa neist läheb prügimäele, osa annan ära, osa panen Buduaari üles. Vähemalt teoorias. Praktikas seisavad mul kõik üleliigsed riided, jalanõud, mänguasjad ja beebitarbed hunnikus juba mitu kuud. Neljas ainult sorteerib neid aegajalt ja ajab sellega kõik segamini.

Siis oli aeg laste hambaid pesta ja nad magama panna. Kolmanda voodist avastasin katkised kreekerid, terve tekialune oli neid täis – sellepärast ta tahtiski lõunaund Teise voodis magada. Pühkisin puru maha, nagunii on toad praegu segamini, ja saatsin lapsed voodisse. Kõik olid nii rampväsinud, et uinusid täna igasuguse trallita.

Mina olin ka nii rampväsinud, et koristada taas ei jõudnud. Mul polegi vist varem toad nii segamini olnud kui praegu. Asi on ka päikeses, mis tõi välja rasvased käejäljed mööblil, tehnikal, akendel, seintel ja paljastas kogu tolmu. See kõik võttis minult viimsegi energia. Olin mitu päeva omadega nii läbi, et ei jõudnud reedel lapsigi lasteaeda viia, sest ma ei suutnud endale ööriiete asemel midagi muud selga panna.

Eile hakkas teotahe tagasi tulema ja täna oli õues tegutsemise indu ja energiat küllaga, kuid diktaator Neljas ei lasknud mul aiatöödest rõõmu tunda. Toas kadus jõud taas, sest näen siin iga nurga peal tegemata töid. Kui majasisesed ja majavälised tegemised kokku liita, siis see kuhjunud tööde nimekiri on nii suur, et üksi ma nelja lapse kõrvalt kõike kontrolli all hoida ei suuda. See oli ka eelmisel suvel nii –sain valida, kas aed on korras või toad on korras. Mõlemat korraga ei saanud.

Kui hommikust õhtuni Facebooki-pausideta rügada, siis ehk isegi jõuaks. Aga mu tass on niigi pooltühi. Mingi lõbu võiks mulle jääda, las see siis olla interaktiivne täiskasvanutega suhtlemine. Silmast silma suhtlemist tuleb tavaliselt ette vaid korra või paar nädalas ja minu jaoks on seda vähe, aga rohkem ka ei mängi välja. Lastevaba aega esineb veel harvem ja sedasi see energia musta auku kaobki, kui 24/7 on minu ainsateks seltsilisteks lapsed.

Õnneks tuleb kolmapäeval Härra taas nädalaks koju. Erilist akude laadimist see kaasa ei too, sest selle aja sees tuleb aiatöödega ühele poole saada, lastega ortopeedi juures käia, Teise sünnipäeva pidada, autot parandada, majas suurpuhastust teha, küülikumaja puhastada, oksad autokäruga ära viia ja küttepuud asemele tuua ja nii edasi, aga puhata ja mängida tahaks ka…

Igatahes panin lapsed magama, käisin pesemas ja läksin voodisse seda postitust kirjutama. Ja mille ma oma teki alt leidsin – loomulikult purustatud kreekerid! Tekib küsimus, kas nad neid üldse sõid ka. Pühkisin puru taas põrandale ja hakkasin kirjutama. Ongi lõpp.

Nõudepesumasin nüüd lõpetas, tegin selle ukse lahti, et noad ja kahvlid hommikuks rooste ei läheks. Avastasin, et olin supi välja unustanud, panin selle külmkappi. Nüüd võib magama ära minna, et homme seda kõike korrata. Head ööd.

36

PS. Pildil on mainitud vaarikahekk paremat kätt. Jah, tean, seda ei ole näha. Lisasin selle kolm ja pool aastat vana pildi, et endale meenutada, kui tohutu töö meil tänaseks on tehtud. Sellise vaate asemel on nüüd lage plats. Tööd on veel omajagu teha, aga kõige hullem on siiski möödas.

Pere ja Kodu: Sõprus ei hüüa tulles

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 18.02.2015. Eilse sõbrapäeva ja meie teise aastapäeva puhul jagan siin ka seda postitust. 

Äsja möödunud sõbrapäeva jätkuna jagan täna lugu, kuidas aasta tagasi leidsime kauaigatsetud peresõbrad. Aga esmalt kirjutan üleüldiselt meie seltsielust.

Tegelikult erilisest seltsielust ma kirjutada ei saa, sest viimati olin sõprade poolt ümbritsetud põhikooli lõpuklassis. Pärast seda hakkasime Härraga rohkem omaette olema ja nii meie sõpradest said tuttavad ja siis juba vanad tuttavad.

Kutsekeskkoolis sain sõpradeks vaid oma toanaabritega ja ma leian, et sattusin tookord kõige õigemate inimestega ühte tuppa. Ühikaelu on jätnud paljudele elu eredaima mälestuse, kuid mina sellest eriti osa ei saanudki, sest sõitsin igal võimalusel umbes 70 kilomeetri kaugusele Härra juurde. Tänaseks on ka toanaabritega, välja arvatud ühega, suhtlemine katkenud.

Seega suure ja laia kooliseltskonna hulgast leidsin ma endale vaid ühe pikajalise sõbranna. Oma roll on ka sellel, et temaga lahutab meid kõige lühem vahemaa, kuid samas on see piisavalt pikk, et väga tihti teineteisele külla ei satu. Viimasel ajal oleme hakanud siiski rohkem läbi käima kui korra aastas, sest meie elurütmid on sarnasemaks muutunud. Varem rändas ta mööda laia maailma ringi või ägises kodumaal pöörase töökoormuse all, aga nüüd on ta aastase lapsega kodune.

Meie sõpradest saidki vanad tuttavad elurütmide erinevuse tõttu. Kui Härra hakkas 21-aastaselt eelistama rahulikke koduseid õhtuid, siis tema sõbrad naersid, et mina ei luba teda õue. Tegelikult mina palusin, et me läheksime teistega „hängima“ ja mõnikord isegi läksime, kuid tema aina vähem pidas lugu tümpsuvast muusikast, alkoholi joomisest, varahommikuni alevi vahel lärmamisest ja nii edasi. Peagi hakkasin ise samamoodi tundma, selle vahega, et ma ei pidanud ka varem alkoholist lugu. Lihtsalt pärast ei meeldinud mulle ka enam joogiste noorte seltskond.

Nii me olimegi varsti koduskükitavad noored, kes laenutasid korraga hunniku filme ja veetsid nädalavahetuse nende seltsis. Käisime tegelikult väljas ka, näiteks matkaradadel või metsas jalutamas, kinos, bowlingut mängimas, spaa-hotellides, seiklusradadel, jetiga sõitmas, suusatamas ja nii edasi, aga seda pea alati kahekesi. Oli raske leida sarnaseid noori, sest nad istusid ilmselt enamuse ajast samamoodi kodus.

Kui sündis esimene laps, siis kaugenesid viimasedki lasteta tuttavad, kuid samal ajal tekkisid asemele foorumituttavad, kellega jagasin oma rõõme ja muresid. Nii mõnedki said omavahel päris sõbrannadeks, aga minul sedasi ei vedanud, sest ühiste jalutuskäikude ja kokkusaamiste jaoks elasin teistest liiga kaugel.

Tol ajal olin alles äsja Kadrinasse kolinud ega teadnud siin mitte kedagi. Olin ka sünnitusjärgses depressioonis ja seetõttu ma väga ei igatsenudki uute tutvuste loomist. See tundus nii võimatu, sest arvasin, et kõigil on omad sõbrad olemas ning pole lihtne seltskonda sulanduda. Tegelikult see nii ongi.

Paar aastat hiljem tutvusin tänu foorumile Tartust Kadrinasse koliva sarnaste väärtushinnangutega noore naisega, kellega oleme vaatamata olematule vahemaale siiski pigem netisõpradeks jäänud, tema on minu Facebooki „bestikas“. Temal on veidi aktiivsem seltsielu pluss majaremont, suvila Saaremaal, kaksikud, töö – saan täitsa aru, et igale poole ei jõua. Siiski sai temast minu esimene kohalik tuttav, kes ei olnud ka tegelikult päris kohalik.

Kodukandi lähedalt kolis üks teine tore inimene omakorda Tartusse. Mina tegelikult tutvusingi temaga alles siis, kui ta oli juba kolinud ja meid lahutab taaskord vahemaa. Samuti tema ajanappus ja minu laste pidevad vindumised. Töötava üksikemana ei saa ta riskida sellega, et minu lapsed tema lapsega oma viiruseid jagavad.

Ühest küljest väiksed lapsed lähendavad, aga teisest küljest jälle piiravad suhtlemist, sest tuleb arvestada haigustega. Samuti on keeruline leida võimalusi lasteta kohtumisteks, vähemalt minul, aga mitte ainult. Nii ei saa elada aktiivset seltsielu.

Olen imestanud, kui minu olematu tugigrupi peale on kommenteeritud, et kas mul siis sõbrannasid pole, kes lapsi hoiaks. Ma ei tea, kas keegi kujutab ette, et mõni eelnimetatutest võtaks endale minu neli last hoida? Mina seda ette ei kujuta.

Igatahes siiani olen loetletud sõbrannadega suhelnud heal juhul korra paari kuu jooksul kui sedagi. Tartu sõbrannaga oleme viimase aasta sees vist ainult korra või kaks kohvitanud ja lobisenud. Lihtsalt ajad ja võimalused ei klapi kunagi.

Aktiivselt käime ainult oma vanematel külas, kuigi vahepeal on ka sellest villand. Mõnikord on olnud täitsa masendav, et see on olnud ainus võimalus koduseinte vahelt välja saada. Härra õde ja vennad on temast nii palju vanemad, et lähedasi suhteid neil ei ole. Minu omad on jälle minust nooremad ja minust nii palju erinevad, et taas mingit läbikäimist ei ole. Nii meil oligi täiesti olematu seltsielu.

Kuid nüüd postituse põhiteema juurde. Sellise üsna erakliku elu juures hakkasin aina enam igatsema peresõpru, kellel oleksid samas eas lapsed, et nemad saaksid omavahel mängides täiskasvanutele veidi hingamisruumi anda, ja meie saaksime näiteks lauamänge mängida. Seda, et meil oleks kellegagi lauamänge mängida, igatsesin juba enne laste sündi.

Minu palveid võeti lõpuks kuulda. Aasta tagasi küsis Maris Kadrina grupis, kas keegi oskab soovitada head fotograafi. Enda üllatuseks nägin, et minu jaoks täiesti võõras nimi soovitas mind. Ma olin väga meelitatud ja mõtlesin, et võikski üle pika aja kätt harjutada, samas ei julgenud end välja pakkuda. Vaagisin seda pikalt, aga lõpuks kirjutasin Marisele ja tema vastas, et tal oligi plaanis mind paluda, sest talle näidati minu varasemaid töid ja need meeldisid talle.

Leppisime kohtumise kokku ja ma olin veidi ärevil, sest mul polnud aimugi, kui vana ta on ja milline välja näeb. Facebooki profiilipildilt vaatas vastu  „Marilyn Mansoni tütar“ ja seetõtt

Tegelikkuses võttis mind armas õbluke noor naine, kellega tekkis meil kohe äratundmine. Nagu armastus esimesest silmapilgust. Jutu käigus tuli välja, et meie esimesed lapsed käivad samas rühmas, kuid teineteist ei olnud me kunagi lasteaias näinud. Mis veel parem, meie pesamunad sündisid samal päeval samas haiglas, kuid me taas ei kohtunud, sest me Neljandaga saime juba lõunast koju.

Lisaks lastele on ka meie mehed ühevanused ja mitte ainult, neil on ka peaaegu ühesugused nimed – Silver ja Silvar. Mina ja Maris päris ühes eas ei ole, aga see kaks aastat ei ole ka enam suur vahe. Meie lähiminevik on sarnane ja ka nemad on Kadrinas uued inimesed. Ühesõnaga on meil palju ühist.

Juba järgmisel päeval tuli Maris lastega meile külla ja nii see edasi läks. Ka minu erakust abikaasale hakkasid meie uued tuttavad kiiresti meeldima, kuigi ta üldiselt ei leia teiste inimestega püsivat klappi ja eelistab omaette olla. Ning nüüd meil ongi peresõbrad, kellega lauamänge mängida, grillida ja muud toredat ette võtta. Isegi siis, kui lapsed päris terved ei ole – siis nad lihtsalt jagavad sõbralikult viirusi.

Sõbrad (1)

Vähemalt selles osas on mu fotograafiahobi asja ette läinud, et see on meie ellu toredad peresõbrad toonud. Loodetavasti jääb see suhe püsima ning kauges tulevikus käime neljakesi hallipäistena Bingot mängimas ning meenutame kõike seda toredat, mis meil praegu veel ees on!